TÜDRUK JA KOLM TARKA
Mõnikord juhtub, et on hea uudis, aga paneb nutma nii, nagu pisarad ei lõppekski.
Ühe tüdrukuga juhtus.
Muidu polekski midagi, las ulub, küll põuane suvi pisarad ära joob, aga need on ju soolased! Nendega ei kasta ega jahuta, rikuvad viimaks veel põhjavee ära!
Külarahvas saatis tüdruku kolme targa juurde. Selles külas neid just täpselt nii palju elas.
Tüdruk läks esimese targa tarre, tahtis põhjuse ära rääkida, aga tark juba teadis: "Sul ju hästi kõik!" Patsutas tüdrukut põgusalt õlale ja togis minekule.
"Vihma võiks tulla!" tekkis targale järgmine pähkel pähe. Arvas, et eelmine sai lahendatud, aga ei saanud midagi.
Tüdruk läks teise targa ukse taha. Tark tuli just toast välja, vaatas tüdrukut ja adus, et too lohutust vajab. Tark lausus: "Aitäh, et sa tulid, tüdruk! Sa oled väga eriline, tüdruk. Mulle meeldis, kuidas sa tulid, kuidas sa lihtsalt kõndisid. Mulle meeldib sind vaadata. Sa ei kujuta ette, kuidas sa mõjud, tüdruk. Sa paned inimesed maailmale teisiti vaatama..."
Tark tundis, kuidas tema sõnadesse vägi sisse voolas, kuidas ilmekus häält kannustas ja kandvad pausid öeldule mõju lisasid. "Sa oled ainus, kes suudab raputada meie maailma ilu ja puhtuse poolel... Äkki sa kannatad natuke, kuni ma toon toast ühe suitsu?"
Tüdruk jättis teise targa toast suitsu tooma. Läks kolmanda juurde.
Kolmas tark kuulas. Ei patsutanud, raputanud ega loksutanud.
"Pai," ütles kolmas tark. Ainult.
Aga tüdruku nutt läks üle, naer tuli tagasi.
Kindel, et selles külas kolm tarka elas?
Ühe tüdrukuga juhtus.
Muidu polekski midagi, las ulub, küll põuane suvi pisarad ära joob, aga need on ju soolased! Nendega ei kasta ega jahuta, rikuvad viimaks veel põhjavee ära!
Külarahvas saatis tüdruku kolme targa juurde. Selles külas neid just täpselt nii palju elas.
Tüdruk läks esimese targa tarre, tahtis põhjuse ära rääkida, aga tark juba teadis: "Sul ju hästi kõik!" Patsutas tüdrukut põgusalt õlale ja togis minekule.
"Vihma võiks tulla!" tekkis targale järgmine pähkel pähe. Arvas, et eelmine sai lahendatud, aga ei saanud midagi.
Tüdruk läks teise targa ukse taha. Tark tuli just toast välja, vaatas tüdrukut ja adus, et too lohutust vajab. Tark lausus: "Aitäh, et sa tulid, tüdruk! Sa oled väga eriline, tüdruk. Mulle meeldis, kuidas sa tulid, kuidas sa lihtsalt kõndisid. Mulle meeldib sind vaadata. Sa ei kujuta ette, kuidas sa mõjud, tüdruk. Sa paned inimesed maailmale teisiti vaatama..."
Tark tundis, kuidas tema sõnadesse vägi sisse voolas, kuidas ilmekus häält kannustas ja kandvad pausid öeldule mõju lisasid. "Sa oled ainus, kes suudab raputada meie maailma ilu ja puhtuse poolel... Äkki sa kannatad natuke, kuni ma toon toast ühe suitsu?"
Tüdruk jättis teise targa toast suitsu tooma. Läks kolmanda juurde.
Kolmas tark kuulas. Ei patsutanud, raputanud ega loksutanud.
"Pai," ütles kolmas tark. Ainult.
Aga tüdruku nutt läks üle, naer tuli tagasi.
Kindel, et selles külas kolm tarka elas?
JÄNESE SOOV
Jänes istus järve kaldal ja püüdis kala.
"Miks sa mind püüad?" imestas kala. "Ise sa ju kalu ei söö."
"Peremees sunnib," kurtis jänes.
"Aga sina hakka vastu, ära püüa!" ärgitas kala.
"Mis sa siin hakkad," hädaldas jänes. "Ümberringi on kõrge aed, aia taga passivad koerad... Ja näe, seal valvab peremees, malakas käes. Kui kala ei vii, pistab minu nahka."
"Ära noruta!" innustas kala. "Vaata, ma olen ju kuldne! Soovi oma soov, ma täidan!"
"Eh," rehmas jänes käpaga. "Ei seda soovi suuda keegi täita." Ohkas mornilt ja konutas edasi.
"Kuidas arvad," imestas kalake, aga tegi, nagu oli lubanud.
"Miks sa mind püüad?" imestas kala. "Ise sa ju kalu ei söö."
"Peremees sunnib," kurtis jänes.
"Aga sina hakka vastu, ära püüa!" ärgitas kala.
"Mis sa siin hakkad," hädaldas jänes. "Ümberringi on kõrge aed, aia taga passivad koerad... Ja näe, seal valvab peremees, malakas käes. Kui kala ei vii, pistab minu nahka."
"Ära noruta!" innustas kala. "Vaata, ma olen ju kuldne! Soovi oma soov, ma täidan!"
"Eh," rehmas jänes käpaga. "Ei seda soovi suuda keegi täita." Ohkas mornilt ja konutas edasi.
"Kuidas arvad," imestas kalake, aga tegi, nagu oli lubanud.
LUGU UDUST, KES EI LÄINUD KUNAGI ENDAST VÄLJA
Maailm oli inimese loonud ja imetles oma kätetööd. Inimene aga polnud ümbritsevaga rahul, püüdis üha ja aina kõike ümber muuta, ringi teha ja enamasti rikkus selle käigus kõik päris ära.
Päike pahandas. Ta oli inimese ja tema tegemiste peale paistnud, aga inimene ainult nurises, et päike tõuseb liiga vara ja loojub liiga hilja, soojendab merd liiga aeglaselt ja mitte kuigi sügavalt, küpsetab puuvilju ainult endapoolsest küljest, pleegitab koledasti värve, pruunistab nahka ebaühtlaselt jne jne jne. Päike sai tulivihaseks ja tema tuli ja viha ulatusid peenematessegi kiirtesse, tungisid kaugematessegi keldrisoppidesse. Jõed kuivasid, aiad närbusid, maa pragunes, janu tappis linde ja loomi.
Inimene konutas sügavas koopakäigus ja kirus tuult, mis piisavalt jahutust ei pakkunud. Tuult, mis oli ta laevu merel õigesse sadamasse saatnud, seemneid parajasse pinda lennutanud, veskitiibu ringi keerutanud, vihmapilvi kokku ja laiali kandnud. Tuul sai kurjaks. Natuke aega tuuseldas niisama ringi ja kui nägi, et inimene ei mõtlegi andeks paluda, rebis metsad maa küljest lahti, lennutas maju, lammutas mägesid ja astus laevad merepõhja, nii et vesi inimese koopasuust sisse pritsis.
Inimene nurises, et see vesi on janu kustutamiseks liiga soolane ja ihu niisutamiseks napp.
Vesi vihastas. Vinnastas pilvevibud ja küttis inimest välgunooltega. Ujutas koopasuu üle, nii et inimene sealt vaevu välja ujus. Peitis päikese oma mustade vihmapaakide taha, torkis keepide ja kasukate alla niiskust ja jahedust.
Marutsejatel läks ägedus üle. Mida sa ikka ägetsed, kui näed, et inimene, mis sest, et tülikas ja tänamatu, on sinu tujukuse ja tülikuse kõrval köömes.
Kohtunud kuumusest ja jahedusest, vaibuvast tuulest ja kohmetult koduteed otsivast vihmaniiskusest sai kokku udu. Piimjas, pärlendav ja ülekohtuselt hävitatud maa vigastusi paitav.
Inimene turnis udus ja sajatas. Et nähtavust pole ollagi. Et külm on. Märg. Ja et kui kodutee kaotsi peaks minema, siis ta alles ehitab...
Udu tundis end häirituna. Sinu pärast, inimene, on siin see kõik.
Aga püsis ikkagi selline, nagu teda on alati teatud: puhas, tihe, leebe ja leevendav.
Päike pahandas. Ta oli inimese ja tema tegemiste peale paistnud, aga inimene ainult nurises, et päike tõuseb liiga vara ja loojub liiga hilja, soojendab merd liiga aeglaselt ja mitte kuigi sügavalt, küpsetab puuvilju ainult endapoolsest küljest, pleegitab koledasti värve, pruunistab nahka ebaühtlaselt jne jne jne. Päike sai tulivihaseks ja tema tuli ja viha ulatusid peenematessegi kiirtesse, tungisid kaugematessegi keldrisoppidesse. Jõed kuivasid, aiad närbusid, maa pragunes, janu tappis linde ja loomi.
Inimene konutas sügavas koopakäigus ja kirus tuult, mis piisavalt jahutust ei pakkunud. Tuult, mis oli ta laevu merel õigesse sadamasse saatnud, seemneid parajasse pinda lennutanud, veskitiibu ringi keerutanud, vihmapilvi kokku ja laiali kandnud. Tuul sai kurjaks. Natuke aega tuuseldas niisama ringi ja kui nägi, et inimene ei mõtlegi andeks paluda, rebis metsad maa küljest lahti, lennutas maju, lammutas mägesid ja astus laevad merepõhja, nii et vesi inimese koopasuust sisse pritsis.
Inimene nurises, et see vesi on janu kustutamiseks liiga soolane ja ihu niisutamiseks napp.
Vesi vihastas. Vinnastas pilvevibud ja küttis inimest välgunooltega. Ujutas koopasuu üle, nii et inimene sealt vaevu välja ujus. Peitis päikese oma mustade vihmapaakide taha, torkis keepide ja kasukate alla niiskust ja jahedust.
Marutsejatel läks ägedus üle. Mida sa ikka ägetsed, kui näed, et inimene, mis sest, et tülikas ja tänamatu, on sinu tujukuse ja tülikuse kõrval köömes.
Kohtunud kuumusest ja jahedusest, vaibuvast tuulest ja kohmetult koduteed otsivast vihmaniiskusest sai kokku udu. Piimjas, pärlendav ja ülekohtuselt hävitatud maa vigastusi paitav.
Inimene turnis udus ja sajatas. Et nähtavust pole ollagi. Et külm on. Märg. Ja et kui kodutee kaotsi peaks minema, siis ta alles ehitab...
Udu tundis end häirituna. Sinu pärast, inimene, on siin see kõik.
Aga püsis ikkagi selline, nagu teda on alati teatud: puhas, tihe, leebe ja leevendav.
JÄNES, ÕUNAPUU JA OHVRIMEELNE ARMASTUS
Elas kord jänes, kellel oli pikk valge saba, toredad kõrged kõrvad, kaunis angoorakasukas ning kes armastas keksida ja näksida.
Kord kohtas jänes õunapuud. Õunapuu oli peaaegu sama pikk kui jänes. Õunapuu madalaim oks nägi välja nagu kohev valge saba (lumi oli ju peal), ülemised oksad õõtsusid kui toredad kõrged kõrvad, tema tüvi sädeles kahuses külmarüüs.
Jänes armus.
Armus ka õunapuu. Kuigi ta ei osanud jänese kombel keksida.
Keksimine keksimiseks. Kahjuks oli jänesel ka näksimise komme. Armastus oli suur küll, aga näksimist jänes maha suruda ei suutnud.
"Anna andeks, Õunapuu, et ma natuke näkitsen," vabandas jänes ja näksis natuke kõrgeid kõrvaoksi, keskmisi käpaoksi, madalamat sabaoksakest...
Kes teab, millega armastus lõppenud oleks...
Õnneks astus peremees vahele.
Õigemini küll ehitas peremees aia vahele.
Keksis jänes, mis ta keksis, üle aia keksida ei suutnud. Jäi kurvalt läbi võre õunapuud vahtima, kuni küünised juurestikuna maa sisse kasvasid.
Õunapuu aga tundis jänese puudutustest (olgu siis pealegi hammastega) nii suurt puudust, et püüdis end maa küljest lahti sikutada. Kükitas ja sirutas, kummardas ja kerkis, kuni korraga andis maapind järele ja õunapuu oli hopsti üle aia.
Mõelda vaid! Õunapuu oskas keksida!
Tore lugu küll, ainult et koos keksimisega oli ka näksimise komme külge tulnud.
"Anna andeks, Jänes, et ma natuke näksin," vabandas õunapuu ja näksis natuke jänese saba. Harjumatust tegevusest ärevil, näksis saba üsna jupiks.
"Natu-natukene näksin veel!" kohmetus õunapuu ja näksis jänese karva üpris lühikeseks.
Õunapuu oleks ehk kohe-kohe ka kõrvadeni jõudnud, õnneks astus jahimees vahele...
Kord kohtas jänes õunapuud. Õunapuu oli peaaegu sama pikk kui jänes. Õunapuu madalaim oks nägi välja nagu kohev valge saba (lumi oli ju peal), ülemised oksad õõtsusid kui toredad kõrged kõrvad, tema tüvi sädeles kahuses külmarüüs.
Jänes armus.
Armus ka õunapuu. Kuigi ta ei osanud jänese kombel keksida.
Keksimine keksimiseks. Kahjuks oli jänesel ka näksimise komme. Armastus oli suur küll, aga näksimist jänes maha suruda ei suutnud.
"Anna andeks, Õunapuu, et ma natuke näkitsen," vabandas jänes ja näksis natuke kõrgeid kõrvaoksi, keskmisi käpaoksi, madalamat sabaoksakest...
Kes teab, millega armastus lõppenud oleks...
Õnneks astus peremees vahele.
Õigemini küll ehitas peremees aia vahele.
Keksis jänes, mis ta keksis, üle aia keksida ei suutnud. Jäi kurvalt läbi võre õunapuud vahtima, kuni küünised juurestikuna maa sisse kasvasid.
Õunapuu aga tundis jänese puudutustest (olgu siis pealegi hammastega) nii suurt puudust, et püüdis end maa küljest lahti sikutada. Kükitas ja sirutas, kummardas ja kerkis, kuni korraga andis maapind järele ja õunapuu oli hopsti üle aia.
Mõelda vaid! Õunapuu oskas keksida!
Tore lugu küll, ainult et koos keksimisega oli ka näksimise komme külge tulnud.
"Anna andeks, Jänes, et ma natuke näksin," vabandas õunapuu ja näksis natuke jänese saba. Harjumatust tegevusest ärevil, näksis saba üsna jupiks.
"Natu-natukene näksin veel!" kohmetus õunapuu ja näksis jänese karva üpris lühikeseks.
Õunapuu oleks ehk kohe-kohe ka kõrvadeni jõudnud, õnneks astus jahimees vahele...
MÕISTMATU PRUUT
Elas kord üks õnnetu tuvikuningapaar. Lapsi oli neil üksainus. Tütar. Ei liiga ilus ega liiga tark, ei liiga nobedate tiibade ega liiga suure südamega, see-eest tähtsust täis ja tänamatu.
Sai kuningapaar vanaks ja tütrel aeg valitsusjärg üle võtta. Aga kuidas sa sellisele riigi annad? Ainsatki muna pole ta munenud, sest meeski veel leidmata. Mehele pole läinud, sest ükski ei sobi.
Nii kuulutas kuningas kurjalt: "Talv on möödas. Meil memmega tervis kehv. Tea, kas sügist näemegi. Nüüd on nii, tüdruk! Pidustused tulevad, kuhu kogu tuviriik kokku kutsutud. Leiad nende hulgast väärilise mehe ja muned meile esimese kurnatäie lapselapsi näha või muidu pühi nokk riigist puhtaks ja otsi uuest kohast ulualust."
Ja korraldatigi pidustused. Kuu aega kestsid need ja kõik vähegi väärilised kosilased ilmusid ridamisi kuningatütart kosima.
Näe, kaelustuviisandad, rohevalged sametkraed kaelas, jalutavad väärikalt tuvikuninga troonisaali. Rikkad ja liha täis. Just nagu kuningaiks loodud.
Aga printsess põlgas ära. Iseloomud olla nigelad! Hõlbu elu peal kõrkust täis kasvanud, liigne liiderlikkus silmavaates. Ei tema selliseid tahtvat, kes ainult seepärast kosimas, et piiga on printsess.
"Otsi siis õõnetuvide hulgast," osutas kuningas. "Targad ja taamalehoidjad. Hääl nagu rusikas - peatab ja peletab."
Ei kõlvanud printsessile melekad. Igavaiks arvas nad. Kuivadeks ja õõnsateks, nagu nende hääl. Ei tema selliseid tahtvat, kes vaid seepärast kosimas, et riigi rikkuse toel oma tarkust turgutada.
"Eks heida pilk kaljutuvidele!" soovitas isa. "Metsikud ja seiklusjanulised! Kiired, lärmakad ja laia silmaringiga."
Aga printsessile ei meeldinud ka kaljutuvid. "Ei sellised taltu! Sõjakad ja sõgedad. Ei korda ega koolitust! Matsirahva soost ja maailmale naeruks!"
"Kodutuvid ju sellest pahest priid!" uskus isa, järgmisele kosilaskonnale pilku heites. "Südid, kuid südamlikud. Ülikombekad ja ülikoolitatud. Üdini kodused."
Aga printsess kirtsutas nokka. "Isikupäratud ja iseloomutud. Igaühe lükata-tõmmata. Ei sihukeste hulgast kuningat leia!"
"Et ükski pole hea? Keda sina siis tahad?" kärkis kuningas.
"Tuult," tunnistas tuviprintsess.
"TUULT???" karjatas kuningas. "T U U L T !!! Aga see elab ju pennita taskus? Tuiskab vaid ringi ja ajab päid segi! Kord ripub päevade kaupa poolelutult puuvõrades, siis lõhub metsi ja maju! Ei ole tal kodu ega kombeid! Tuleb, kui tahab. Läheb, kui heaks arvab. Ei hooli kellestki, peale iseenda! Ja SELLE valiksid sina?"
"Jah, isa!" vastas printsess, lõi oma hallid tiivad laiali ja lendas, kuhu tuul juhatas. Tuul, kes oma homseid tujusid isegi ei teadnud.
Ütle nüüd tuvitüdrukut! Vaata, kuidas ise kõik oma tõekspidamised pea peale keeras! Aga või meil, inimestelgi, teistmoodi on kui tolles linnuriigis.
Armastus!
Mis kuningriigist sai? Seda jäi ikka tuvi valitsema. Mitte tuul.
Oli ta õõnes-, kaelus-, kalju- või kodutuvi? Kes seda enam mäletab. Kuningaemandale vist kuidagi sugulane. Naine oli tal vagur ja valge. Ja poegi ohtrasti, kellele pärandada.
Sai kuningapaar vanaks ja tütrel aeg valitsusjärg üle võtta. Aga kuidas sa sellisele riigi annad? Ainsatki muna pole ta munenud, sest meeski veel leidmata. Mehele pole läinud, sest ükski ei sobi.
Nii kuulutas kuningas kurjalt: "Talv on möödas. Meil memmega tervis kehv. Tea, kas sügist näemegi. Nüüd on nii, tüdruk! Pidustused tulevad, kuhu kogu tuviriik kokku kutsutud. Leiad nende hulgast väärilise mehe ja muned meile esimese kurnatäie lapselapsi näha või muidu pühi nokk riigist puhtaks ja otsi uuest kohast ulualust."
Ja korraldatigi pidustused. Kuu aega kestsid need ja kõik vähegi väärilised kosilased ilmusid ridamisi kuningatütart kosima.
Näe, kaelustuviisandad, rohevalged sametkraed kaelas, jalutavad väärikalt tuvikuninga troonisaali. Rikkad ja liha täis. Just nagu kuningaiks loodud.
Aga printsess põlgas ära. Iseloomud olla nigelad! Hõlbu elu peal kõrkust täis kasvanud, liigne liiderlikkus silmavaates. Ei tema selliseid tahtvat, kes ainult seepärast kosimas, et piiga on printsess.
"Otsi siis õõnetuvide hulgast," osutas kuningas. "Targad ja taamalehoidjad. Hääl nagu rusikas - peatab ja peletab."
Ei kõlvanud printsessile melekad. Igavaiks arvas nad. Kuivadeks ja õõnsateks, nagu nende hääl. Ei tema selliseid tahtvat, kes vaid seepärast kosimas, et riigi rikkuse toel oma tarkust turgutada.
"Eks heida pilk kaljutuvidele!" soovitas isa. "Metsikud ja seiklusjanulised! Kiired, lärmakad ja laia silmaringiga."
Aga printsessile ei meeldinud ka kaljutuvid. "Ei sellised taltu! Sõjakad ja sõgedad. Ei korda ega koolitust! Matsirahva soost ja maailmale naeruks!"
"Kodutuvid ju sellest pahest priid!" uskus isa, järgmisele kosilaskonnale pilku heites. "Südid, kuid südamlikud. Ülikombekad ja ülikoolitatud. Üdini kodused."
Aga printsess kirtsutas nokka. "Isikupäratud ja iseloomutud. Igaühe lükata-tõmmata. Ei sihukeste hulgast kuningat leia!"
"Et ükski pole hea? Keda sina siis tahad?" kärkis kuningas.
"Tuult," tunnistas tuviprintsess.
"TUULT???" karjatas kuningas. "T U U L T !!! Aga see elab ju pennita taskus? Tuiskab vaid ringi ja ajab päid segi! Kord ripub päevade kaupa poolelutult puuvõrades, siis lõhub metsi ja maju! Ei ole tal kodu ega kombeid! Tuleb, kui tahab. Läheb, kui heaks arvab. Ei hooli kellestki, peale iseenda! Ja SELLE valiksid sina?"
"Jah, isa!" vastas printsess, lõi oma hallid tiivad laiali ja lendas, kuhu tuul juhatas. Tuul, kes oma homseid tujusid isegi ei teadnud.
Ütle nüüd tuvitüdrukut! Vaata, kuidas ise kõik oma tõekspidamised pea peale keeras! Aga või meil, inimestelgi, teistmoodi on kui tolles linnuriigis.
Armastus!
Mis kuningriigist sai? Seda jäi ikka tuvi valitsema. Mitte tuul.
Oli ta õõnes-, kaelus-, kalju- või kodutuvi? Kes seda enam mäletab. Kuningaemandale vist kuidagi sugulane. Naine oli tal vagur ja valge. Ja poegi ohtrasti, kellele pärandada.
LUBADUS JA LOOTUS
Elasid maailmas Lubadus ja Lootus. Lubadus oli kaine ja kaalutlev. Ta ei lubanud midagi, mida täita poleks suutnud, sest teadis: vaevalt on lubatu huulilt pudenenud, kui Lootus lootma hakkab.
Lootus oli leplik ja ettevaatlik. Ta ei nõudnud Lubaduselt kunagi midagi. Lootus kartis, et Lubadus väsib lubamast ja siis polegi enam millelegi loota.
Lubadus ütles: „Hommikul paistab päike su silmad särama!“
Ja kuigi hommikul olid taevas paksud tumedad pilved, tundis Lootus, et nende taga särab päike ning tuju läkski heaks.
Lubadus ütles: „Tänase päeva veedame koos!“
Ja kuigi Lubadust kusagilt tulemas ei paistnud, teadis Lootus, et mõtetes kõnnivad nad käsikäes.
Aga kord, üldse mitte pahatahtlikult, unustas Lubadus end unistama. Unenägudest.
Lubadus oli arukas ja asjalik, ta ei saanud endale unenägusid lubada. Ta ei olnud elus veel ühtegi unenägu näinud. Ta küll arvas, et kujutab ette, millised need olla võiks: õndsad ja haprad mõttetriivid, kus liigutakse tõeluse ja muinasjutu piirimail. Aga midagi sellist ise kogeda tundus kahtlane. Nii võis end viimaks unustada, libastuda ja teha või lubada midagi, mida ilmsi iial ei teeks. Küll aga tundus tore lubada Lootusele: „Kohtume unenäos!“
Las Lootus hällida pealegi unistuste helesinistel lainetel! Küll Lubadus ta õigel ajal üles äratab!
Aga Lootus ei ärganud. Lootus oli harjunud, et Lubadus lubadusi peab. Lootus ei suutnud nüüd enne ärgata, kui on Lubaduse oma unenäos ära oodanud. Ainult nii saanuks Lubadus Lootuse äratada. Aga Lubadus ei teadnud, kuidas sinna pääseb.
Lootus oli leplik ja ettevaatlik. Ta ei nõudnud Lubaduselt kunagi midagi. Lootus kartis, et Lubadus väsib lubamast ja siis polegi enam millelegi loota.
Lubadus ütles: „Hommikul paistab päike su silmad särama!“
Ja kuigi hommikul olid taevas paksud tumedad pilved, tundis Lootus, et nende taga särab päike ning tuju läkski heaks.
Lubadus ütles: „Tänase päeva veedame koos!“
Ja kuigi Lubadust kusagilt tulemas ei paistnud, teadis Lootus, et mõtetes kõnnivad nad käsikäes.
Aga kord, üldse mitte pahatahtlikult, unustas Lubadus end unistama. Unenägudest.
Lubadus oli arukas ja asjalik, ta ei saanud endale unenägusid lubada. Ta ei olnud elus veel ühtegi unenägu näinud. Ta küll arvas, et kujutab ette, millised need olla võiks: õndsad ja haprad mõttetriivid, kus liigutakse tõeluse ja muinasjutu piirimail. Aga midagi sellist ise kogeda tundus kahtlane. Nii võis end viimaks unustada, libastuda ja teha või lubada midagi, mida ilmsi iial ei teeks. Küll aga tundus tore lubada Lootusele: „Kohtume unenäos!“
Las Lootus hällida pealegi unistuste helesinistel lainetel! Küll Lubadus ta õigel ajal üles äratab!
Aga Lootus ei ärganud. Lootus oli harjunud, et Lubadus lubadusi peab. Lootus ei suutnud nüüd enne ärgata, kui on Lubaduse oma unenäos ära oodanud. Ainult nii saanuks Lubadus Lootuse äratada. Aga Lubadus ei teadnud, kuidas sinna pääseb.
LIBLIKAS LIMBERT JA MAJASOOMUKAS MATHILDA
Majasoomukas Mathilda oli tilluke, tagasihoidlikult hall loomake. Elas ta vaheldumisi kord köögi kraanikausikapis, kord keldrinurgas kartulisalveseinal. Igavust ei osanud ta tunda, erilist elevust samuti mitte.
Ühel hommikul, kui Mathilda vahelduseks jälle seinapraost keldrirõskusese laskus, kõnetas teda käigusuu kõrval kössitav koerliblikas:
"Hei! Sina seal! Olen juba paar tundi pimeduses passinud. Kas siin üldse kunagi midagi toimub ka?"
Liblikas oli varahommikuse vihmasabina eest varjule lennanud, siis aga suleti aknasilm ja edev lendaja jäi hämarasse ruumi vangi.
Tegelikult oligi juba sügis ja paras aeg talvitumispaik valmis vaadata. Limbert lihtsalt ei tahtnud sellega veel leppida.
"Ttoimub?" takerdus Mathildal sõna suus. Ta polnud tähelepanuga harjunud.
"Nojah! Tantsu? Tsirkust? Muid lõbustusi?" niheles pealesunnitud puhkusest närviline Limbert.
"Tsirkust?" Mathilda isegi ei teadnud, mida see sõna tähendab. "Tantsu?"
Konnad - ainukesed keldrielanikud, keda Mathilda oli oma rännakutel kohanud - kükitasid loiult kartulisalve all kobaras ja ootasid und. Ja Mathildel polnud vähimatki soovi neid valsile paluda. Miski ütles, et see pole hea idee.
Keldrielu eeliseks oli just nimelt hõre asustatus, pimedus ja... vaikus. Nii ta liblikale ütleski.
"Pole võimalik! Taevas küll! Sinusugustega sureb maailm lihtsalt igavusse!" turtsatas Limbert ja laperdas nähtamatusest aimuva akna suunas. Paraku arvestas ta natuke valesti ja maandus hoidisteriiulil, mahlapudeli kleepuval küljel.
"Iik! Mis see on?" kiskus ta tihke vahu sisse kinni jäänud jalgu.
Majasoomukas libises vilkalt lähemale.
"See... Tundub imelik. Nähtavasti käärima läinud," takseeris Mathilda.
"Lõhnab huvitavalt!" leidis liblikas ja torkas londi kihisevasse vahupilve.
"Mina sinu asemel oleksin ettevaatlik!" manitses Mathilda. Mitte et tal endal kurk kõrbenud poleks. Mathilda jaoks tundus turvalisem kustutada janu veetorustiku rõskusetilgakesi limpsides.
"Hollallaa!" hõiskas peagi Limbert ja tuikus, tiivad laiali, majasoomukat embama, joodust jokkis ja ülemeelik.
Mathilda, külalise tavatust käitumisest hämmingus, jäi eemalepõikamisega pisut hiljaks ja litsuti joobnud liblika rohmakast sülelusest selgapidi seinakonarustesse.
Järgmisel hetkel süttis keldrilae tolmunud elektripirnis valgus - majaemand tassis järjekordse laari moosipurke riiulitele ritta.
"Juhhei! Jehhuuu! Disko!" tormas Limbert valgusallika suunas, Mathilda näpuotsa ununenud.
"Ettevaaaaaatust!" kiljatas majasoomukas, ent juba katsus ta külg kuumavat pirniklaasi. Loomake karjatas valust.
"Pidu! Piduuuu!" möllas liblikas ja tuhises moositooja lillelisele seelikusiilule. Rünnatu rehmas tõrjudes käega. Mathilda pea käis kolksuga vastu teravat nööbiserva.
Siis märkas Limbert irvakile jäetud keldriukse vahelt valgust.
"Johhaidiii! Elagu eluuuuu!" purjetas ta kuraasikaid haake tehes päevapaiste poole. Uimasekstambitud majasoomukas sadas oimetult põrandale.
Teadvusele tulnud ja keldrist lahkuja talla eest vaevu eemale põigelnud, lohistas Mathilda oma räsitud ihuliikmed riiulialuse varjusoppi. Kägardas läbikolgitud keha jahedale põrandakivile ja puhkes südantlõhestavalt nutma.
Nii valus ja kurb oli tal, et liblikas minema lendas.
Ühel hommikul, kui Mathilda vahelduseks jälle seinapraost keldrirõskusese laskus, kõnetas teda käigusuu kõrval kössitav koerliblikas:
"Hei! Sina seal! Olen juba paar tundi pimeduses passinud. Kas siin üldse kunagi midagi toimub ka?"
Liblikas oli varahommikuse vihmasabina eest varjule lennanud, siis aga suleti aknasilm ja edev lendaja jäi hämarasse ruumi vangi.
Tegelikult oligi juba sügis ja paras aeg talvitumispaik valmis vaadata. Limbert lihtsalt ei tahtnud sellega veel leppida.
"Ttoimub?" takerdus Mathildal sõna suus. Ta polnud tähelepanuga harjunud.
"Nojah! Tantsu? Tsirkust? Muid lõbustusi?" niheles pealesunnitud puhkusest närviline Limbert.
"Tsirkust?" Mathilda isegi ei teadnud, mida see sõna tähendab. "Tantsu?"
Konnad - ainukesed keldrielanikud, keda Mathilda oli oma rännakutel kohanud - kükitasid loiult kartulisalve all kobaras ja ootasid und. Ja Mathildel polnud vähimatki soovi neid valsile paluda. Miski ütles, et see pole hea idee.
Keldrielu eeliseks oli just nimelt hõre asustatus, pimedus ja... vaikus. Nii ta liblikale ütleski.
"Pole võimalik! Taevas küll! Sinusugustega sureb maailm lihtsalt igavusse!" turtsatas Limbert ja laperdas nähtamatusest aimuva akna suunas. Paraku arvestas ta natuke valesti ja maandus hoidisteriiulil, mahlapudeli kleepuval küljel.
"Iik! Mis see on?" kiskus ta tihke vahu sisse kinni jäänud jalgu.
Majasoomukas libises vilkalt lähemale.
"See... Tundub imelik. Nähtavasti käärima läinud," takseeris Mathilda.
"Lõhnab huvitavalt!" leidis liblikas ja torkas londi kihisevasse vahupilve.
"Mina sinu asemel oleksin ettevaatlik!" manitses Mathilda. Mitte et tal endal kurk kõrbenud poleks. Mathilda jaoks tundus turvalisem kustutada janu veetorustiku rõskusetilgakesi limpsides.
"Hollallaa!" hõiskas peagi Limbert ja tuikus, tiivad laiali, majasoomukat embama, joodust jokkis ja ülemeelik.
Mathilda, külalise tavatust käitumisest hämmingus, jäi eemalepõikamisega pisut hiljaks ja litsuti joobnud liblika rohmakast sülelusest selgapidi seinakonarustesse.
Järgmisel hetkel süttis keldrilae tolmunud elektripirnis valgus - majaemand tassis järjekordse laari moosipurke riiulitele ritta.
"Juhhei! Jehhuuu! Disko!" tormas Limbert valgusallika suunas, Mathilda näpuotsa ununenud.
"Ettevaaaaaatust!" kiljatas majasoomukas, ent juba katsus ta külg kuumavat pirniklaasi. Loomake karjatas valust.
"Pidu! Piduuuu!" möllas liblikas ja tuhises moositooja lillelisele seelikusiilule. Rünnatu rehmas tõrjudes käega. Mathilda pea käis kolksuga vastu teravat nööbiserva.
Siis märkas Limbert irvakile jäetud keldriukse vahelt valgust.
"Johhaidiii! Elagu eluuuuu!" purjetas ta kuraasikaid haake tehes päevapaiste poole. Uimasekstambitud majasoomukas sadas oimetult põrandale.
Teadvusele tulnud ja keldrist lahkuja talla eest vaevu eemale põigelnud, lohistas Mathilda oma räsitud ihuliikmed riiulialuse varjusoppi. Kägardas läbikolgitud keha jahedale põrandakivile ja puhkes südantlõhestavalt nutma.
Nii valus ja kurb oli tal, et liblikas minema lendas.
PÕGENEJA LOONA JA PÖÖRISTUUL
Ehk oli Loona kellelegi ka head teinud, aga sünnitatud kuri ei lasknud tal end siinmail enam mugavalt tunda. Äraminekuks polnud Loonal muud paremat mõtet, kui et kolis, napp kompsuke kandamiks, ühel sobival neljapäevaööl teeristiväravat kaudu aegade taha. Teadjate silma eest varjule ja iseoma himude eest ära.
Mõnda aega õnnestuski.
Siis, sügistalvisel tuisuõhtul, kui naine samblaga oma napi eluaseme seinu tihendas, sest ega tuulekruvi aastatuhandest küsi - tema keerutab end siuhti sajandeist läbi, hingab hooned külmaks ja puhub kambrist välja koldekuuma - jäi veel viimane peotäis palgivahesse pista, kui tuulispea õhuprakku pitsus ja hetk enne seinaaugu täisajamist toapõrandale prantsatas.
Kuna samblaga kindlustatud kambris õhk ei liikunud, sai vihuril jooksuhoog otsa. Istus totsti toolile, puhkis natuke aega palavuse käes, ei pidanud lõpuks vaevale vastu, nööpis kasukahõlmad eest lahti ja lennutas mütsi peast.
Ennäe! Sealsamas sai tulija keha silmale nähtavaks. Silmi vesiseks ajav vilu tuul muutus sakris pea ja vilava pilguga mehemürakaks.
"Mine ära!" kurjustas Loona, viskas istujale tolle vammuse sülle tagasi ja praotas välisust. Aga mees jäi paigale. Ehk oleks läinudki, kui selleks sissetulekuava vabaks oleks tehtud. No vot, neil seadus sihuke, et kust vihurmees tuppa tulnud, sealtkaudu vaid välja saab. Aga oskad sa siis kõige peale tulla!
Vahtisid vastastikku, üks kolde kõrval järil, teine läve kõrval kõhedas. Lõpuks ei pidanud Loona enam külmale vastu, tõmbas ukse kinni. Pole ju puid, et tervet ilma ära kütta.
Loona oli üksindust ihanud. Läks niipidi. Hakkasid koos elama.
Vihuriks oli mees enne tulemist olnud ja et ta muud nime endale mõelda ei mõistnud, siis see jäigi.
Eks algul oli keeruline. Tuisumees tuikus toas. Ei olnud väikese ruumi ja tasakaalu hoidmisega harjunud. Lõpuks sai Vihur sammud selgeks. Sehkendas juba siin kui seal.
Tahus lauale toekama jala.
Kinnitas kapiriiulid kõvemalt.
Uuristas sängipeatsisse puupitsid.
Nikerdas esikuseinale nägusa nagi.
Korrastas koldekive.
Voolis uksele uhke käepideme.
Õlitas ära trepilauad ja tegi korralikud käsipuud. Loonal endal tuli need mehe õpetuse järgi paika panna, sest... Vihur ise õue ei tulnud. Lävi ei lasknud üle.
Ega kumbki uskunud, et elu nõnda jääb, olid olevaga rahul ja õigesti tegid. Jõudsid nappi õnneaega hinnata.
---
Oli tuisuõhtu, nagu mehe tulleski. Tuli hammustas halge, leemepada ajas kaane alt auru. Vihur seisis kambri keskel, takunöör pihale köidetud. Loona kõndis paelaotstega toa serva - võttis kuuevöö punumiseks mõõtu. Naer oli nooriku näo ammugi üles leidnud. Möödunud ajad ja teod ei muserdanud enam. Ehk oli kunagi tehtud halb andeks antud?
Ülemeelikust tujust tähelepanematu, komistas Loona korraga nöörilingu, aas libises jala ümber kokku ja naine vajus tasakaalu kaotades vastu seina. Ei oleks sest suuremat viga sündinud, aga kääriots käes surus seinapraost samblatordi välja ja muidugi just tollest õnnetust kohast...
Vihur sööstis sedamaid seina suunas, pressis kehaga, mis veel tuisukasukakatteta, seinaaugu suuremaks ja... läinud ta oligi.
Aga mitte ainult tema. Loona ju kõlkus mehel paelapidi vöös. Küllap oleks Vihur armastatu piha küljest lahti köitnud, aga juba heitis tuuletalv talle kasuka turjale ja varrukasse kaduvad käed enam inimeste töid ei tundnud.
Eile õhtul kuulsin neid jälle. Loona meeleheitlik sõrmetrummeldus kostis selgesti läbi tormi ja pimedust trotsivate aknaruutude. Ja ma jäin jälle hiljaks. Seni, kui näpud tõrkuva lingi kallal kohmitsesid, oli ta läinud.
Proovi Sina. Ava aken ja haara tal käest. Hoia ainult, et ise kaasa ei lenda. Või jäta seina sisse tuuleava ning looda, et Vihur sellest oma kalli kaaslasega tuppa kihutab.
Tuule koht on õues. Lase ta sinna tagasi. Sina juba tead, mis selleks teha tuleb. Aga Loona on oma karistuse ammu kuhjaga ära kandnud. Aita teda. Aita. Mis sest, et... päris terveks ta vaevalt enam kunagi saab.
Mõnda aega õnnestuski.
Siis, sügistalvisel tuisuõhtul, kui naine samblaga oma napi eluaseme seinu tihendas, sest ega tuulekruvi aastatuhandest küsi - tema keerutab end siuhti sajandeist läbi, hingab hooned külmaks ja puhub kambrist välja koldekuuma - jäi veel viimane peotäis palgivahesse pista, kui tuulispea õhuprakku pitsus ja hetk enne seinaaugu täisajamist toapõrandale prantsatas.
Kuna samblaga kindlustatud kambris õhk ei liikunud, sai vihuril jooksuhoog otsa. Istus totsti toolile, puhkis natuke aega palavuse käes, ei pidanud lõpuks vaevale vastu, nööpis kasukahõlmad eest lahti ja lennutas mütsi peast.
Ennäe! Sealsamas sai tulija keha silmale nähtavaks. Silmi vesiseks ajav vilu tuul muutus sakris pea ja vilava pilguga mehemürakaks.
"Mine ära!" kurjustas Loona, viskas istujale tolle vammuse sülle tagasi ja praotas välisust. Aga mees jäi paigale. Ehk oleks läinudki, kui selleks sissetulekuava vabaks oleks tehtud. No vot, neil seadus sihuke, et kust vihurmees tuppa tulnud, sealtkaudu vaid välja saab. Aga oskad sa siis kõige peale tulla!
Vahtisid vastastikku, üks kolde kõrval järil, teine läve kõrval kõhedas. Lõpuks ei pidanud Loona enam külmale vastu, tõmbas ukse kinni. Pole ju puid, et tervet ilma ära kütta.
Loona oli üksindust ihanud. Läks niipidi. Hakkasid koos elama.
Vihuriks oli mees enne tulemist olnud ja et ta muud nime endale mõelda ei mõistnud, siis see jäigi.
Eks algul oli keeruline. Tuisumees tuikus toas. Ei olnud väikese ruumi ja tasakaalu hoidmisega harjunud. Lõpuks sai Vihur sammud selgeks. Sehkendas juba siin kui seal.
Tahus lauale toekama jala.
Kinnitas kapiriiulid kõvemalt.
Uuristas sängipeatsisse puupitsid.
Nikerdas esikuseinale nägusa nagi.
Korrastas koldekive.
Voolis uksele uhke käepideme.
Õlitas ära trepilauad ja tegi korralikud käsipuud. Loonal endal tuli need mehe õpetuse järgi paika panna, sest... Vihur ise õue ei tulnud. Lävi ei lasknud üle.
Ega kumbki uskunud, et elu nõnda jääb, olid olevaga rahul ja õigesti tegid. Jõudsid nappi õnneaega hinnata.
---
Oli tuisuõhtu, nagu mehe tulleski. Tuli hammustas halge, leemepada ajas kaane alt auru. Vihur seisis kambri keskel, takunöör pihale köidetud. Loona kõndis paelaotstega toa serva - võttis kuuevöö punumiseks mõõtu. Naer oli nooriku näo ammugi üles leidnud. Möödunud ajad ja teod ei muserdanud enam. Ehk oli kunagi tehtud halb andeks antud?
Ülemeelikust tujust tähelepanematu, komistas Loona korraga nöörilingu, aas libises jala ümber kokku ja naine vajus tasakaalu kaotades vastu seina. Ei oleks sest suuremat viga sündinud, aga kääriots käes surus seinapraost samblatordi välja ja muidugi just tollest õnnetust kohast...
Vihur sööstis sedamaid seina suunas, pressis kehaga, mis veel tuisukasukakatteta, seinaaugu suuremaks ja... läinud ta oligi.
Aga mitte ainult tema. Loona ju kõlkus mehel paelapidi vöös. Küllap oleks Vihur armastatu piha küljest lahti köitnud, aga juba heitis tuuletalv talle kasuka turjale ja varrukasse kaduvad käed enam inimeste töid ei tundnud.
Eile õhtul kuulsin neid jälle. Loona meeleheitlik sõrmetrummeldus kostis selgesti läbi tormi ja pimedust trotsivate aknaruutude. Ja ma jäin jälle hiljaks. Seni, kui näpud tõrkuva lingi kallal kohmitsesid, oli ta läinud.
Proovi Sina. Ava aken ja haara tal käest. Hoia ainult, et ise kaasa ei lenda. Või jäta seina sisse tuuleava ning looda, et Vihur sellest oma kalli kaaslasega tuppa kihutab.
Tuule koht on õues. Lase ta sinna tagasi. Sina juba tead, mis selleks teha tuleb. Aga Loona on oma karistuse ammu kuhjaga ära kandnud. Aita teda. Aita. Mis sest, et... päris terveks ta vaevalt enam kunagi saab.
PIKK AASTA
Lenne torkis harjaga toolide vahet. Saal oli suur, istmed rasked. Keegi polnud Lennet juhendanud, kuidas täpselt toimetada ja kui puhtaks peaks ta põranda saama. Naine oli siin küll vaid üheks korraks ja õige puudumisel, aga andis parima. Leotas kivipõrandale kinni tallatud veiniplekke lahti ning katsus mööbliga vähem müra teha, et mitte kööginäitsikute und lõhkuda. Pidu oli juba mõne aja eest lõppenud ja pidulised laiali sõitnud. Laudadel kustusid viimased küünlaleegid ja kamin sulges väsinud söesilmi. Öö mustas akende taga ja lubas koidikuvalgust alles tundide pärast.
Salatiliblesid, koogitükke, kuuseokkaid ja salvrätte noppides jäi Lennele kogemata kellegi kaotatud sõrmus näppu. Ja jäigi! Lenne ei olnud seda endale sõrme pistnud. Ta hakkas vaatama, mis imeasi see kamina ja akna vahel kilgendab ning sõrmus oli end ise talle parema käe nimeta sõrme hüpitanud. Ära enam ei tulnud. Naine proovis küll seebi, küll õliga. Lootusetu.
Lenne ei kandnud ehteid. Oli aeg, kus ta kaunistamist ei vajanud. Nüüd poleks ka iluasjadest abi.
Lenne silmitses muidu küll mõnuga huvitavaid kõrvarõngaid, käevõrusid, sõrmuseid ja prosse, ...aga endale ei tahtnud. Selles maailmas, kus Lenne mõte suurema osa päevast rändas, oleks keed ja kulinad ainult tüliks.
Lenne ei teadnud ehtekraamist suurt midagi. Ei osanud hinnata, kas tegu väärtasja või odava plekkleluga. Teadis ainult, et see pole tema oma ja parem, kui küütleva rõnga kiiresti näpust kätte saaks.
Lenne proovis kätt külma vee all jahutada. Korjas akna pealt lund. Ei midagi.
Nii ka öelda ei saa.
Akent sulgedes jäi naise silm peegelpildile pidama. Lenne ei tundnud end ära.
Ei saanudki tunda! Lenne ei mäletanud, et ta oleks kunagi olnud nii sale ja sihvakas. Lenne juuksed helkisid ja kuurdusid kuldseiks kiharaiks. Lenne põrandapesijaseelikust oli saanud sädelev siidine printsessikleit...
Ah. See kõik poleks olnud Lennele oluline. Aga naine nägi aknapeegelduselt oma nägu. Õnnelikku ja rahulolevat. Ka sellist ilmet ei mäletanud Lenne varasemast. Mitte, et Lenne oleks kuidagi eriliselt õnnetu olnud. Aga nii õnnelik?
Siis lennutati ta õhku. Kleidislepist tõusnud tuul õhutas söed kaminas uuele tulele. Küünlatahid sirutusid hangumas vahaloikudest ja ajasid silmad suureks. Muusika, mille viimased helid pillimeeste lahkudes palgipragude kaudu ümbritsevasse metsa olid põgenenud, tuhises tagasi - värske, kaunis ja kõlav.
Lenne tantsis. Ta ei teadnudki, et nii hea tantsija on. Küllap tänu osavale tantsitajale. Naine ei näinud küll kedagi, aga tundis seda paremini, kuidas kellegi kindlad käed teda laealuses juhivad ja alla kukkuda ei lase.
Siis kriuksatas magajate tiivas uks. Kööginaistel hakkas uneaeg otsa saama. Küünlad kustusid, kamin uinus ja kõik helid koondusid sõrmusekõlinasse, kui see lae alt laskumise ajal Lenne sõrmest põrandale pudenedes kuhugi kamina ja akna vahele veeres.
Lenne oli jälle endine. Mitte küll päriselt. Muutus ilmes ja olemises jäi teistelegi silma, aga ega küsima hakatud. Tore ju, kui üksinduses põrandaküürimine sellist naudingut suudab pakkuda.
Lenne läks koju. Sõrmust otsima ei hakanud. See polnud ju nagunii tema oma.
Elamuse eest oli Lenne tänulik. Isegi kui see polnud algusest peale tema jaoks mõeldud.
Lenne elas oma elu edasi. Päris endist viis mitte. Unistades. Sagedamini peeglisse vaadates. Ostis kord rumala aruga endale sõrmusegi. Sai aru küll, et see pole see, aga... Ah! Varsti jäi ehe öökapile vedelema ja kadus lõpuks kuhugi sahtlisoppi.
Mõnikord tundus, et unistus saab otsa, aga siis võbeles kuskil küünlasilm või libises mööda viisisaba ja kõik tuli tagasi.
Tagasi tuli ka sõrmus. Too õige. Ühel kevadõhtul maanteed pidi koju jalutades kuulis Lenne tuttavat kõlinat. Asfaldil. Sõrmus jõudis kõndijale järele, hüppas sõrme, ajas naise juuksed kuldseks ja kiharaisse, tegi kleidi pikaks ja sädelevaks... Vihmapiisad särasid, hiirekõrvus puuvõrad laulsid ja Lenne tõusis tee kohale tantsima.
Taas pudenes sõrmus mõne aja pärast Lennel sõrmest. Taas puudutasid tantsijanna tallad samal hetkel ettevaatlikult teesillutist. Nagu esimesel korral.
Ainult nüüd oli Lenne lootus suurem. Et ehk kuskil veel. Kunagi.
Jaanikuul. Heinakuul. Lõikuskuul...
See oli pikk aasta. Aasta täis ootamisi ja äraootamisi. Ja nüüd jalutab Lenne jälle lumisel metsateel. Palgatud samale tööle nagu mullu samal ajal. Kardab. Muidugi tahaks ta sõrmusega kohtuda. Loomulikult. Aga Lennel on hirm. Et sõrmuse kingitud aasta sulgub nagu ring ja veereb minema kuhugi kamina ja akna vahele.
Salatiliblesid, koogitükke, kuuseokkaid ja salvrätte noppides jäi Lennele kogemata kellegi kaotatud sõrmus näppu. Ja jäigi! Lenne ei olnud seda endale sõrme pistnud. Ta hakkas vaatama, mis imeasi see kamina ja akna vahel kilgendab ning sõrmus oli end ise talle parema käe nimeta sõrme hüpitanud. Ära enam ei tulnud. Naine proovis küll seebi, küll õliga. Lootusetu.
Lenne ei kandnud ehteid. Oli aeg, kus ta kaunistamist ei vajanud. Nüüd poleks ka iluasjadest abi.
Lenne silmitses muidu küll mõnuga huvitavaid kõrvarõngaid, käevõrusid, sõrmuseid ja prosse, ...aga endale ei tahtnud. Selles maailmas, kus Lenne mõte suurema osa päevast rändas, oleks keed ja kulinad ainult tüliks.
Lenne ei teadnud ehtekraamist suurt midagi. Ei osanud hinnata, kas tegu väärtasja või odava plekkleluga. Teadis ainult, et see pole tema oma ja parem, kui küütleva rõnga kiiresti näpust kätte saaks.
Lenne proovis kätt külma vee all jahutada. Korjas akna pealt lund. Ei midagi.
Nii ka öelda ei saa.
Akent sulgedes jäi naise silm peegelpildile pidama. Lenne ei tundnud end ära.
Ei saanudki tunda! Lenne ei mäletanud, et ta oleks kunagi olnud nii sale ja sihvakas. Lenne juuksed helkisid ja kuurdusid kuldseiks kiharaiks. Lenne põrandapesijaseelikust oli saanud sädelev siidine printsessikleit...
Ah. See kõik poleks olnud Lennele oluline. Aga naine nägi aknapeegelduselt oma nägu. Õnnelikku ja rahulolevat. Ka sellist ilmet ei mäletanud Lenne varasemast. Mitte, et Lenne oleks kuidagi eriliselt õnnetu olnud. Aga nii õnnelik?
Siis lennutati ta õhku. Kleidislepist tõusnud tuul õhutas söed kaminas uuele tulele. Küünlatahid sirutusid hangumas vahaloikudest ja ajasid silmad suureks. Muusika, mille viimased helid pillimeeste lahkudes palgipragude kaudu ümbritsevasse metsa olid põgenenud, tuhises tagasi - värske, kaunis ja kõlav.
Lenne tantsis. Ta ei teadnudki, et nii hea tantsija on. Küllap tänu osavale tantsitajale. Naine ei näinud küll kedagi, aga tundis seda paremini, kuidas kellegi kindlad käed teda laealuses juhivad ja alla kukkuda ei lase.
Siis kriuksatas magajate tiivas uks. Kööginaistel hakkas uneaeg otsa saama. Küünlad kustusid, kamin uinus ja kõik helid koondusid sõrmusekõlinasse, kui see lae alt laskumise ajal Lenne sõrmest põrandale pudenedes kuhugi kamina ja akna vahele veeres.
Lenne oli jälle endine. Mitte küll päriselt. Muutus ilmes ja olemises jäi teistelegi silma, aga ega küsima hakatud. Tore ju, kui üksinduses põrandaküürimine sellist naudingut suudab pakkuda.
Lenne läks koju. Sõrmust otsima ei hakanud. See polnud ju nagunii tema oma.
Elamuse eest oli Lenne tänulik. Isegi kui see polnud algusest peale tema jaoks mõeldud.
Lenne elas oma elu edasi. Päris endist viis mitte. Unistades. Sagedamini peeglisse vaadates. Ostis kord rumala aruga endale sõrmusegi. Sai aru küll, et see pole see, aga... Ah! Varsti jäi ehe öökapile vedelema ja kadus lõpuks kuhugi sahtlisoppi.
Mõnikord tundus, et unistus saab otsa, aga siis võbeles kuskil küünlasilm või libises mööda viisisaba ja kõik tuli tagasi.
Tagasi tuli ka sõrmus. Too õige. Ühel kevadõhtul maanteed pidi koju jalutades kuulis Lenne tuttavat kõlinat. Asfaldil. Sõrmus jõudis kõndijale järele, hüppas sõrme, ajas naise juuksed kuldseks ja kiharaisse, tegi kleidi pikaks ja sädelevaks... Vihmapiisad särasid, hiirekõrvus puuvõrad laulsid ja Lenne tõusis tee kohale tantsima.
Taas pudenes sõrmus mõne aja pärast Lennel sõrmest. Taas puudutasid tantsijanna tallad samal hetkel ettevaatlikult teesillutist. Nagu esimesel korral.
Ainult nüüd oli Lenne lootus suurem. Et ehk kuskil veel. Kunagi.
Jaanikuul. Heinakuul. Lõikuskuul...
See oli pikk aasta. Aasta täis ootamisi ja äraootamisi. Ja nüüd jalutab Lenne jälle lumisel metsateel. Palgatud samale tööle nagu mullu samal ajal. Kardab. Muidugi tahaks ta sõrmusega kohtuda. Loomulikult. Aga Lennel on hirm. Et sõrmuse kingitud aasta sulgub nagu ring ja veereb minema kuhugi kamina ja akna vahele.
KOHTUMINE PÄKAPIKUGA
Nägin päkapikku. Istusin varahommikul köögilaua äärde ristsõna lahendama, kui kuulsin kedagi aknalauale ehitud karbi kallal askeldamas. Tundsin ta kohe ära. Me kõik tunneks.
Karbi läbipaistev plastkaas näitas kolme sinises paberis sussišokolaadi. Ega ma lootnudki, et neli. Täiskasvanutel ju päkapikk ei käi.
"Käin küll!" protesteeris päkapikk. Küllap luges mõtteid. "Aga teile, suurtele, šokolaadist ju ei piisa."
Päkapikk riputas jalad üle aknalauaserva ja nõjatus madalale meepurgile, mis hiljuti toodud ja alles avamata.
"Sinu soovi ei saa täita. Tead niigi, muidu oleks sa seda juba ise teinud."
Teadsin. Lootusetu.
Ometi jäi tilluke kingitooja rahulikult paigale. Nagu ei ootakski teda tuhanded õhevil lapsed. Nagu oleks ta mul end meelega märgata lasknud ja just minu pärast sellisel ajal saabunud.
"Saabusingi."
Ta vaatas mulle otsa, pikalt ja kõiketeadvalt, vastates sellega ühtlasi kõigile mind piinanud küsimustele. Täpselt nii, nagu ma isegi vastanud oleks.
"See läheb mööda," vaigistas ta, kui nutuluksatused liiga valjuks kippusid.
Läheb. Sellest on veel eriti kahju.
Karbi läbipaistev plastkaas näitas kolme sinises paberis sussišokolaadi. Ega ma lootnudki, et neli. Täiskasvanutel ju päkapikk ei käi.
"Käin küll!" protesteeris päkapikk. Küllap luges mõtteid. "Aga teile, suurtele, šokolaadist ju ei piisa."
Päkapikk riputas jalad üle aknalauaserva ja nõjatus madalale meepurgile, mis hiljuti toodud ja alles avamata.
"Sinu soovi ei saa täita. Tead niigi, muidu oleks sa seda juba ise teinud."
Teadsin. Lootusetu.
Ometi jäi tilluke kingitooja rahulikult paigale. Nagu ei ootakski teda tuhanded õhevil lapsed. Nagu oleks ta mul end meelega märgata lasknud ja just minu pärast sellisel ajal saabunud.
"Saabusingi."
Ta vaatas mulle otsa, pikalt ja kõiketeadvalt, vastates sellega ühtlasi kõigile mind piinanud küsimustele. Täpselt nii, nagu ma isegi vastanud oleks.
"See läheb mööda," vaigistas ta, kui nutuluksatused liiga valjuks kippusid.
Läheb. Sellest on veel eriti kahju.
HEAD UND!
See kõik oli hirmus kähku käinud. Jannus oli Rikale rongijaama vastu tulnud. Tuiskas jah, nii et paar korda lõi esiklaasid tihedat lund täis ja Jannus oleks tagasiteel äärepealt õigest teeotsast mööda sõitnud. Aga metsavahe oli vaiksem ning siis jõudsid nad veel sahale sappa. Rika oli mutikest järele teinud, kes oma mobiiliga üle vaguni lärmas. Sahk puksis end ühest paksemast kohast läbi. Jannus võttis kiirust vähemaks. Ja siis - hoogu polnud ollagi - hüppasid saha kõrvalt auto ette mingid loomad (põdrad? kitsed?), Rika kiljus ja haaras roolist, auto keerles teel oma poolteist ringi (nina jäi igatahes tulekusuunda), Jannusepoolne uks paiskus lahti ja rihmaga kinnitamata Jannus lendas salongist välja.
Jannust polnud kusagil.
Sahamees märkas ja jäi pidama (huvitav, et tema loomi ei näinud). Rika kutsus Lorenti ja Jurise. Mehed lasid ümbrusele tuled peale, aga ei leidnud midagi ega kedagi. Rika kutsus ka politsei, kuigi ei temal ega autol midagi viga paistnud olevat. Kaevati hangedes ja kammiti koertega, aga tulemusteta.
Mitu päeva otsiti.
Jannus jäi kadunuks.
---
Jannuse pea tuikas. Askeldava naisekuju taga hubises kõhn koldeleek. Reena? Siis on ärkamiseni veel aega.
Ega nad Reenaga igal ööl kokku juhtunud. Mõnikord. Siis, kui Jannuse unenäotee naaberküla metsa poole põikas. Nõmmelt algas paks kuusik ja sealt keeras tee paremale. Sammaldunud roopapaar vonkles puude vahel, lipsas vana seitsmeharulise lõhmuse juurest vasakule, sealt künka otsa ja jäi kuuskedealuse hütikese juures pidama.
Millal Reena Jannuse unedesse ilmus? Juba kunagi poisipõlves. Jannus mäletas selgesti esimest kohtumist. Unes oli ema ta teepervele seisma jätnud ja ise hakanud metsaservas puuhalge riita laduma. Kuivi lõhutud kasehalge. Kuusiku all. Jannus oli ringi vaadanud, et kust need halud tulevad. Nägigi, et eemal üks habemik vanataat puid lõhub. Korraga oli Jannus teadnud, et peab selle mehe eest peitu saama, enne kui teda märgatakse. Ta hakkas rada mööda jooksma, kuni jõudis madala hurtsikuni. Selle seinatagusest varju otsides ta Reenaga kohtuski. Reena oli Jannuse tookordse hirmu välja naernud. Pärast käisid nad lõhmuse harude vahel ronimas ja Kulleojal (kaardilt ega ilmsi metsas kolades pole Jannus seda veeniret leidnud) kooretükke ujutamas. Siis saatis Reena ta tagasi suure teeni.
Oli aeg, kus Jannus rippus mõttega Reenas nii kinni, et teisi tüdrukuid ei näinudki. Aga siis tegi endale selgeks: uni on uni ja elu - elu.
Kunagi püüdis Jannus Reenast Rikaga juttu teha, aga Rika muutus kiusakaks ja päris asju, millele Jannus mõelnud polnud ja mida ta Rikaga arutada ei tahtnud. Nii jäigi. Rika kodukülla ja Reena Kulleojale.
Reena maja seinapalgid lõhnasid värskelt ja vaigumagusalt. Jannus ise oli neid möödunud suve unedes paika ladunud. Ja kolde ehitanud. Esimene tuligi sai sinna üheskoos tehtud. Ainult et... kunagi varem polnud tuba niiviisi lõhnanud ega tuli niiviisi praksunud. Ka see, kuidas Reena tema aseme kohale kummardus ja otsmikku katsus, oli kuidagi teistmoodi. Päriselt. Reena juuste lõhn, riidekurdude kahin ja Reena hääl... Jannus tabas end mõttelt, et sellise Reena küljest poleks ta toona suutnud oma tundeid lahti harutada.
Kas praegu suudab?
"Pikk palavik on su nõrgaks teinud. Katsud ehk midagi süüa?" küsis Reena tasasel häälel.
Jannus võttis ulatatud leivatüki vastu. Reena kohendas ta paremini istuma ja hoidis kaussi söömise ajal oma käte vahel.
"Nii teistmoodi on täna siin," tunnistas Jannus kohmetult. Kuidagi kohatu näis Reenale märku anda, et too unenäoelu elab. Reena jaoks oli see ju päriselt.
Aga Reena teadis niigi. "Sa imestad häälte üle? Lõhnade ja maitsete üle?" naeratas ta kurvalt. "Sa tunned neid päriselt?"
"Jah, Reena. Ja see kõik on nii väljakannatamatult hea, et teeb lahkumise peaaegu võimatuks," pahvatas Jannus.
Reena silmitses Jannust teravalt, otsides märke, kas mees on piisavalt tugev tõde teadma. "Jannus. Sa valisid minu."
"Misasja?" ei tabanud Jannus nii ruttu Reena sõnade sisu.
"Jannus. Sa olid tööst kurnatud ja jäid roolis tukkuma. Mina... ma just keerasin hobused koduteeotsast sisse, kui sa mu reele hüppasid. Ja hoidsid nii kõvasti kinni, et ma ei jaksanud sind maha lükata."
Reena rääkis Jannuse silmade ette selle jaanuarikuu tuisuöö, teekraavihanged, sahatuled, Rika vadina ja Reena hobused.
"Jannus," palus Reena poolihääli. "Annad sa mulle andeks?"
"See polnud ju sinu süü, et ma magama jäin," silitas Jannus Reena pikki ja põimimata juukseid.
"Kui ma oleksin su reelt maha lükanud, oleks sind ehk sealpool üles leitud," ohkas Reena. "Aga ma polnud selles lõpuni kindel ja... ehk ei tõuganud ma sind kogu jõust sest..."
"...sest?" nõudis Jannus lause lõpetamist.
"Esimest korda olid sa minu juures niiviisi. Oma ihusooja ja hingeõhuga. Oma kramplikult kinni hoidvate sõrmedega... Ja ma ei raatsinud."
---
Jannust ei leitud kevadelgi. Sest kes oleks osanud oma uneööl keerata Nõmmelt paremale ja sealt kuusemetsaalust rada pidi vana lõhmuse juurde? Rika ehk, kui ta oleks kunagi Jannust kiusamata jutu lõpuni kuulanud. Aga küllap on hea, et Rika tookord ei kuulanud ja nüüd otsida ei mõistnud.
Rika läks suvel Lorentile mehele. Külarahva arust liiga ruttu. Sest jutte liikus igasuguseid. Mõni isegi kahtlustas, et viimati Rika ise varjab midagi koletut.
Rika varjas küll. Isegi Lorenti eest, aga see polnud see, mida inimesed mõtlesid. Rika ei osanud seda kuidagi Lorentile öelda. Et ta on Jannusega paar korda kokku saanud. Unes. Jannus ütles, et ärgu Rika otsigu. Et Jannus on Reenaga. Et Rika on tubli ja tore tüdruk ja saab hakkama. Kui hätta jääb, siis Jannus võib appi tulla. Aga ainult unedes.
Muidugi jäi Rika hinge kripeldama kahtlus alatust kokkumängust. Muidugi Rika solvus. Rikal ei olnud mingit Une-Matit vaja. Lorent toetas Rikat kõik see pool aastat. Kunagi, enne Jannust, oligi Rika hoopis Lorentit tahtnud, aga Lorent polnud osanud tüdrukut sellise pilguga vaadata.
Nüüd oskas.
Jannust polnud kusagil.
Sahamees märkas ja jäi pidama (huvitav, et tema loomi ei näinud). Rika kutsus Lorenti ja Jurise. Mehed lasid ümbrusele tuled peale, aga ei leidnud midagi ega kedagi. Rika kutsus ka politsei, kuigi ei temal ega autol midagi viga paistnud olevat. Kaevati hangedes ja kammiti koertega, aga tulemusteta.
Mitu päeva otsiti.
Jannus jäi kadunuks.
---
Jannuse pea tuikas. Askeldava naisekuju taga hubises kõhn koldeleek. Reena? Siis on ärkamiseni veel aega.
Ega nad Reenaga igal ööl kokku juhtunud. Mõnikord. Siis, kui Jannuse unenäotee naaberküla metsa poole põikas. Nõmmelt algas paks kuusik ja sealt keeras tee paremale. Sammaldunud roopapaar vonkles puude vahel, lipsas vana seitsmeharulise lõhmuse juurest vasakule, sealt künka otsa ja jäi kuuskedealuse hütikese juures pidama.
Millal Reena Jannuse unedesse ilmus? Juba kunagi poisipõlves. Jannus mäletas selgesti esimest kohtumist. Unes oli ema ta teepervele seisma jätnud ja ise hakanud metsaservas puuhalge riita laduma. Kuivi lõhutud kasehalge. Kuusiku all. Jannus oli ringi vaadanud, et kust need halud tulevad. Nägigi, et eemal üks habemik vanataat puid lõhub. Korraga oli Jannus teadnud, et peab selle mehe eest peitu saama, enne kui teda märgatakse. Ta hakkas rada mööda jooksma, kuni jõudis madala hurtsikuni. Selle seinatagusest varju otsides ta Reenaga kohtuski. Reena oli Jannuse tookordse hirmu välja naernud. Pärast käisid nad lõhmuse harude vahel ronimas ja Kulleojal (kaardilt ega ilmsi metsas kolades pole Jannus seda veeniret leidnud) kooretükke ujutamas. Siis saatis Reena ta tagasi suure teeni.
Oli aeg, kus Jannus rippus mõttega Reenas nii kinni, et teisi tüdrukuid ei näinudki. Aga siis tegi endale selgeks: uni on uni ja elu - elu.
Kunagi püüdis Jannus Reenast Rikaga juttu teha, aga Rika muutus kiusakaks ja päris asju, millele Jannus mõelnud polnud ja mida ta Rikaga arutada ei tahtnud. Nii jäigi. Rika kodukülla ja Reena Kulleojale.
Reena maja seinapalgid lõhnasid värskelt ja vaigumagusalt. Jannus ise oli neid möödunud suve unedes paika ladunud. Ja kolde ehitanud. Esimene tuligi sai sinna üheskoos tehtud. Ainult et... kunagi varem polnud tuba niiviisi lõhnanud ega tuli niiviisi praksunud. Ka see, kuidas Reena tema aseme kohale kummardus ja otsmikku katsus, oli kuidagi teistmoodi. Päriselt. Reena juuste lõhn, riidekurdude kahin ja Reena hääl... Jannus tabas end mõttelt, et sellise Reena küljest poleks ta toona suutnud oma tundeid lahti harutada.
Kas praegu suudab?
"Pikk palavik on su nõrgaks teinud. Katsud ehk midagi süüa?" küsis Reena tasasel häälel.
Jannus võttis ulatatud leivatüki vastu. Reena kohendas ta paremini istuma ja hoidis kaussi söömise ajal oma käte vahel.
"Nii teistmoodi on täna siin," tunnistas Jannus kohmetult. Kuidagi kohatu näis Reenale märku anda, et too unenäoelu elab. Reena jaoks oli see ju päriselt.
Aga Reena teadis niigi. "Sa imestad häälte üle? Lõhnade ja maitsete üle?" naeratas ta kurvalt. "Sa tunned neid päriselt?"
"Jah, Reena. Ja see kõik on nii väljakannatamatult hea, et teeb lahkumise peaaegu võimatuks," pahvatas Jannus.
Reena silmitses Jannust teravalt, otsides märke, kas mees on piisavalt tugev tõde teadma. "Jannus. Sa valisid minu."
"Misasja?" ei tabanud Jannus nii ruttu Reena sõnade sisu.
"Jannus. Sa olid tööst kurnatud ja jäid roolis tukkuma. Mina... ma just keerasin hobused koduteeotsast sisse, kui sa mu reele hüppasid. Ja hoidsid nii kõvasti kinni, et ma ei jaksanud sind maha lükata."
Reena rääkis Jannuse silmade ette selle jaanuarikuu tuisuöö, teekraavihanged, sahatuled, Rika vadina ja Reena hobused.
"Jannus," palus Reena poolihääli. "Annad sa mulle andeks?"
"See polnud ju sinu süü, et ma magama jäin," silitas Jannus Reena pikki ja põimimata juukseid.
"Kui ma oleksin su reelt maha lükanud, oleks sind ehk sealpool üles leitud," ohkas Reena. "Aga ma polnud selles lõpuni kindel ja... ehk ei tõuganud ma sind kogu jõust sest..."
"...sest?" nõudis Jannus lause lõpetamist.
"Esimest korda olid sa minu juures niiviisi. Oma ihusooja ja hingeõhuga. Oma kramplikult kinni hoidvate sõrmedega... Ja ma ei raatsinud."
---
Jannust ei leitud kevadelgi. Sest kes oleks osanud oma uneööl keerata Nõmmelt paremale ja sealt kuusemetsaalust rada pidi vana lõhmuse juurde? Rika ehk, kui ta oleks kunagi Jannust kiusamata jutu lõpuni kuulanud. Aga küllap on hea, et Rika tookord ei kuulanud ja nüüd otsida ei mõistnud.
Rika läks suvel Lorentile mehele. Külarahva arust liiga ruttu. Sest jutte liikus igasuguseid. Mõni isegi kahtlustas, et viimati Rika ise varjab midagi koletut.
Rika varjas küll. Isegi Lorenti eest, aga see polnud see, mida inimesed mõtlesid. Rika ei osanud seda kuidagi Lorentile öelda. Et ta on Jannusega paar korda kokku saanud. Unes. Jannus ütles, et ärgu Rika otsigu. Et Jannus on Reenaga. Et Rika on tubli ja tore tüdruk ja saab hakkama. Kui hätta jääb, siis Jannus võib appi tulla. Aga ainult unedes.
Muidugi jäi Rika hinge kripeldama kahtlus alatust kokkumängust. Muidugi Rika solvus. Rikal ei olnud mingit Une-Matit vaja. Lorent toetas Rikat kõik see pool aastat. Kunagi, enne Jannust, oligi Rika hoopis Lorentit tahtnud, aga Lorent polnud osanud tüdrukut sellise pilguga vaadata.
Nüüd oskas.
SAARETAGUSE ORM JA KÜLASUU KAISE
Plikapõlves kumas Ormi kodutuli Kaisele kambriaknasse.
"Mis sa sealt pimedast otsid? Poissi ootad või?" pilkas vanamemm. "Ei ole ükski Saaretaguse poiss meie perest tüdrukut omale saanud, mis sa arvad, et seekord läheb teisiti või?" muheles ta. Aga ega see polnud paha pärast öeldud. Paistis isegi, et asjade taoline käik memmele üsna meeltmööda oleks olnud, sest kui mingil ajal Orm tihemini Kaise kodusse sattus, kippusid vanamemme silmad kavalasti särama ja ise sättis kangesti nii, et Kaise kuldsemad küljed nähtavaks saaks ja noored võimalikult palju omaette võiks olla.
Mõnda aega usuti külaski, et Kaise ja Orm just teineteise jaoks loodud on.
Aga vanamemme ütlemine sai tõeks. Saaretaguse Kaise asemel sai tüdrukust hoopis Külasuu Kaise ning võta sa kinni, miks see nii läks ja kas oli see heaks või halvaks.
Orm astus aasta enne Kaiset väljavalituga altari ette. Kaise kiitis südames Ormi valiku heaks. Ehk just sellepärast oligi neil Ormiga nõnda läinud, et Kaise sisimas tundis - tema ise nii hea ei ole.
Kaise kibeles siis ka kangesti mehele, aga tema valitu, kellel pulmade vastu nagu otseselt polnudki, jäi siinkohal torssi - ei tahtnud teiste järele teha. Noh, aasta pärast sündis see ikka. Siis, kui Kaise esimese lapsega käima peale jäi. Ormi järeltulija üritas sel ajal end võre najal juba istukile ajada.
Kaise ei mõelnud kunagi kadedusega Ormi elu peale. Kaise enda elu oli hea küll. Kaise mehel olid kuldsed käed. Kaise mehe naljad ajasid alati naeru peale. Kaarlil oli midagi sellist silmis, mis nooriku südame mitmed aastad hiljemgi helisema pani.
Ormist oli Kaisel kohates lihtsalt hea meel. Aga seegi natuke ajas Kaise mehe muige hapuks.
"See SINU Orm kihutas rattaga töökoja poole," märkis mõnikord Kaise kaasa.
"SINU Orm oli ka sünnipäeval, " torkas ta teinekord pidust väsinuna koju jõudes. Kaise enam nii tihti kaasa ei saanud. Kaisel oli kodus kantseldamist.
Naist tegid need jutud kurvaks. Kaise ju teadis, et mingit tema Ormi ei olnud kunagi olnud. Kaise mees teadis ka. Oleks võinud olla, aga ei olnud.
Noh. See kõik oli tühine asi. Noorik mõlgutas, et ehk mehele meeldib mõelda, et tal võttes võistelda tuli.
Aga siis saabus see, mida Kaise oodata ei osanud, Orm veel vähem.
Orm sai otsa.
Kaise pidas seda lausa lolliks naljaks, kui kaasa teatega tuli. Ei osanud nuttagi. Ei uskunud siis ka, kui Ormi matusepäeval kirstus lebamas nägi. Mis sellest, et silmavesi juba sadas.
Miks Orm niimoodi ära läks? Miks Orm sedaviisi juhtuda lasi?
Kaise tundis, otsekui oleks kogu tema plikapõlv Ormiga koos kääpapõhja kukutatud.
Äkitselt oli Kaisel ühtepuhku Järva-Madise poole asja ja alati leidis ta aega kalmistule küünal viia.
Orm, Orm. Kui see vaid üks kuri eksitus võiks olla...
"Oleks see minu võimuses, ma aitaks su elule tagasi. Nii kummaline, kui su tulek ka teistele ei tunduks," kurtis kalmu peal Kaise.
Siis, ühel hilisel suveõhtul (kuu juba paistis), tuli noorik mehega külaalusest küünist heinu vedamast. Alla luha poole vaadates nägi Kaise Ormi seismas. Selles samas pikas presentmantlis, millega too ikka metsi mööda kolada armastas. Ormi nägu oli kodumaja poole pööratud.
"Kaarel, kas sa..." sai naine sõna sabast kinni. Kui mees oleks sama märganud, ei oleks ta seda välja ütlemata jätnud.
Tee viis kaarega Ormi vanemate majast ja parginurgast mööda. Kaise pelgas piiluda. Seisis! Seda oleks võinud siit kaugelt ka kuuseks pidada, aga kuidas üks puu nii äkki tekiks ja kohe mehekõrguseks kasvaks?
Isemoodi rõõm asus Kaise sisse elama. Orm on tagasi! Mingi sisemine keeld tõrjus teda alla luhale mehe juurde minemast, aga piisas sellestki, mida silm nägema ulatas.
Kaise teadis, et omaste kurvastus Ormi kodu juurde tagasi oli toonud, aga lootis selles kas või natukene ka enda süüd olema.
Kas jäi naise imelik olek kuidagi Kaarlile silma? Kas pani Kaarlil endal mõni kauge kaunis kuju silmad särama? Igatahes kippus elu rööbastel logisema. Ei aidanud seegi, et noorikul jälle uus elu südame all.
Siis juhtus, et Kaarel Kaisele väga valusad sõnad üle laua lartsatas. Nii valusad, et Kaise koerarihma haaras ja penil end kraavivahedesse pead tuulutama vedada lasi. Ja kas meelega või kogemata jõudis koer otsevalu Ormi juurde välja.
Oli küll kuusk. Pidigi olema. Ei saanud ju Orm siin kogu külarahva silmade jaoks seista. Aga midagi sellist oli tema küljes, et Kaise kindlalt tunneks - see ON Orm. Kuuse latv oli maja poole paindunud. No niimoodi paindunud, et ükski loodusvägi seda Kaisele teisiti poleks põhjendada võinud. Orm annab talle märku - see olen mina!
"Orm, Orm! Miks ma toona su kutset kuulda ei võtnud? Miks ma su pakkumise ära põlgasin? Miks? Siis oleks käigud ja paigad teised olnud ja õudne õnnetus ehk juhtumata jäänud?
See lapski oleks siis hoopis meie oma võinud olla, Orm!"
Korraga käis kuusetagusest nagu mingi kohin läbi:
"Kas sa tõesti tahad, et see laps minu oma oleks?"
Kaisel läksid jalad nõrgaks. Alles nüüd mõistis ta, kuhu oli oma tahtmistega puutunud. Tormas koju, tuppa, süütas värisevate kätega küünla põlema ja palus selle valguses vabandust: "Anna andeks, et sulle veel hauatagusesse haiget tegema tulin. Mis on minu valud ja vaevad nende kõrval, mille üle sina valvad."
Kuusk seisab ikka heinamaa servas ja kummardab ladvaga Ormi kodumaja poole. Sest seal elab õige SEE, keda Orm hoidma tuli.
Kaise rohkem kuuse juures ei käinud. Surnuaial küll, aga naise süda oli nüüd muutunud. Hoidis iga hetkega rohkem elu poole, mida teda kandma oli õnnistatud.
"Mis sa sealt pimedast otsid? Poissi ootad või?" pilkas vanamemm. "Ei ole ükski Saaretaguse poiss meie perest tüdrukut omale saanud, mis sa arvad, et seekord läheb teisiti või?" muheles ta. Aga ega see polnud paha pärast öeldud. Paistis isegi, et asjade taoline käik memmele üsna meeltmööda oleks olnud, sest kui mingil ajal Orm tihemini Kaise kodusse sattus, kippusid vanamemme silmad kavalasti särama ja ise sättis kangesti nii, et Kaise kuldsemad küljed nähtavaks saaks ja noored võimalikult palju omaette võiks olla.
Mõnda aega usuti külaski, et Kaise ja Orm just teineteise jaoks loodud on.
Aga vanamemme ütlemine sai tõeks. Saaretaguse Kaise asemel sai tüdrukust hoopis Külasuu Kaise ning võta sa kinni, miks see nii läks ja kas oli see heaks või halvaks.
Orm astus aasta enne Kaiset väljavalituga altari ette. Kaise kiitis südames Ormi valiku heaks. Ehk just sellepärast oligi neil Ormiga nõnda läinud, et Kaise sisimas tundis - tema ise nii hea ei ole.
Kaise kibeles siis ka kangesti mehele, aga tema valitu, kellel pulmade vastu nagu otseselt polnudki, jäi siinkohal torssi - ei tahtnud teiste järele teha. Noh, aasta pärast sündis see ikka. Siis, kui Kaise esimese lapsega käima peale jäi. Ormi järeltulija üritas sel ajal end võre najal juba istukile ajada.
Kaise ei mõelnud kunagi kadedusega Ormi elu peale. Kaise enda elu oli hea küll. Kaise mehel olid kuldsed käed. Kaise mehe naljad ajasid alati naeru peale. Kaarlil oli midagi sellist silmis, mis nooriku südame mitmed aastad hiljemgi helisema pani.
Ormist oli Kaisel kohates lihtsalt hea meel. Aga seegi natuke ajas Kaise mehe muige hapuks.
"See SINU Orm kihutas rattaga töökoja poole," märkis mõnikord Kaise kaasa.
"SINU Orm oli ka sünnipäeval, " torkas ta teinekord pidust väsinuna koju jõudes. Kaise enam nii tihti kaasa ei saanud. Kaisel oli kodus kantseldamist.
Naist tegid need jutud kurvaks. Kaise ju teadis, et mingit tema Ormi ei olnud kunagi olnud. Kaise mees teadis ka. Oleks võinud olla, aga ei olnud.
Noh. See kõik oli tühine asi. Noorik mõlgutas, et ehk mehele meeldib mõelda, et tal võttes võistelda tuli.
Aga siis saabus see, mida Kaise oodata ei osanud, Orm veel vähem.
Orm sai otsa.
Kaise pidas seda lausa lolliks naljaks, kui kaasa teatega tuli. Ei osanud nuttagi. Ei uskunud siis ka, kui Ormi matusepäeval kirstus lebamas nägi. Mis sellest, et silmavesi juba sadas.
Miks Orm niimoodi ära läks? Miks Orm sedaviisi juhtuda lasi?
Kaise tundis, otsekui oleks kogu tema plikapõlv Ormiga koos kääpapõhja kukutatud.
Äkitselt oli Kaisel ühtepuhku Järva-Madise poole asja ja alati leidis ta aega kalmistule küünal viia.
Orm, Orm. Kui see vaid üks kuri eksitus võiks olla...
"Oleks see minu võimuses, ma aitaks su elule tagasi. Nii kummaline, kui su tulek ka teistele ei tunduks," kurtis kalmu peal Kaise.
Siis, ühel hilisel suveõhtul (kuu juba paistis), tuli noorik mehega külaalusest küünist heinu vedamast. Alla luha poole vaadates nägi Kaise Ormi seismas. Selles samas pikas presentmantlis, millega too ikka metsi mööda kolada armastas. Ormi nägu oli kodumaja poole pööratud.
"Kaarel, kas sa..." sai naine sõna sabast kinni. Kui mees oleks sama märganud, ei oleks ta seda välja ütlemata jätnud.
Tee viis kaarega Ormi vanemate majast ja parginurgast mööda. Kaise pelgas piiluda. Seisis! Seda oleks võinud siit kaugelt ka kuuseks pidada, aga kuidas üks puu nii äkki tekiks ja kohe mehekõrguseks kasvaks?
Isemoodi rõõm asus Kaise sisse elama. Orm on tagasi! Mingi sisemine keeld tõrjus teda alla luhale mehe juurde minemast, aga piisas sellestki, mida silm nägema ulatas.
Kaise teadis, et omaste kurvastus Ormi kodu juurde tagasi oli toonud, aga lootis selles kas või natukene ka enda süüd olema.
Kas jäi naise imelik olek kuidagi Kaarlile silma? Kas pani Kaarlil endal mõni kauge kaunis kuju silmad särama? Igatahes kippus elu rööbastel logisema. Ei aidanud seegi, et noorikul jälle uus elu südame all.
Siis juhtus, et Kaarel Kaisele väga valusad sõnad üle laua lartsatas. Nii valusad, et Kaise koerarihma haaras ja penil end kraavivahedesse pead tuulutama vedada lasi. Ja kas meelega või kogemata jõudis koer otsevalu Ormi juurde välja.
Oli küll kuusk. Pidigi olema. Ei saanud ju Orm siin kogu külarahva silmade jaoks seista. Aga midagi sellist oli tema küljes, et Kaise kindlalt tunneks - see ON Orm. Kuuse latv oli maja poole paindunud. No niimoodi paindunud, et ükski loodusvägi seda Kaisele teisiti poleks põhjendada võinud. Orm annab talle märku - see olen mina!
"Orm, Orm! Miks ma toona su kutset kuulda ei võtnud? Miks ma su pakkumise ära põlgasin? Miks? Siis oleks käigud ja paigad teised olnud ja õudne õnnetus ehk juhtumata jäänud?
See lapski oleks siis hoopis meie oma võinud olla, Orm!"
Korraga käis kuusetagusest nagu mingi kohin läbi:
"Kas sa tõesti tahad, et see laps minu oma oleks?"
Kaisel läksid jalad nõrgaks. Alles nüüd mõistis ta, kuhu oli oma tahtmistega puutunud. Tormas koju, tuppa, süütas värisevate kätega küünla põlema ja palus selle valguses vabandust: "Anna andeks, et sulle veel hauatagusesse haiget tegema tulin. Mis on minu valud ja vaevad nende kõrval, mille üle sina valvad."
Kuusk seisab ikka heinamaa servas ja kummardab ladvaga Ormi kodumaja poole. Sest seal elab õige SEE, keda Orm hoidma tuli.
Kaise rohkem kuuse juures ei käinud. Surnuaial küll, aga naise süda oli nüüd muutunud. Hoidis iga hetkega rohkem elu poole, mida teda kandma oli õnnistatud.
HIRMUS INIMSÖÖJA JA HEAD INIMESED
Elas kord inimsööja ja ehk see polnudki seitsme maa või mere taga ning võib-olla isegi mitte muinasjutus. Mõnikord me unistame endi ümber maailma, mida päriselt olemas pole ja teinekord unustame ilmas märgata ilmselget. Isegi kui on tegu hiiglasliku inimsööjaga.
Lisaks inimsööjale elas seal maal palju täitsa tavalisi inimesi. Ei liiga suuri ega liiga väikseid. Ei liiga tarku ega lausrumalaid. Lihtsad head inimesed oma lihtsate rõõmude ja muredega.
Inimsööjaga koos elada pole üldse mingi meelakkumine. Ta ju sööb inimesi! Aga lisaks sellele on ta nii suur ja nii hirmus, et ükski röövel naljalt ei tihka su maa kallale tulla ega ükski tapleja sulle sõda kuulutada...
Nii et ühest küljest on temaga koos kohutav, aga teisest küljest kaunis kindel ja turvaline.
Ohvreid kulus sellel maal muidugi omajagu. Mõni tugevam hakkas vastu ja küünistas inimsööja suunurgad veriseks. Mõni nõrgem kiljus nii, et kisa veel mitu päeva kõrvades kumises.
Aga siis ühel päeval sai headel inimestel mõõt täis.
Nad mõtlesid välja toreda plaani. Moorisid inimsööjale ülearu suure prae, voorisid toidu kõrvale hirmpalju karmkanget veini kandma ja kui inimsööja puhkama heitis, köitsid koletise kinni ning rihmutasid rammetuks.
Jõle ja jube tegelane. Keegi ei tundnud kurbust. Siiras kahjurõõm!
Ainult et mis ohvriga peale hakata?
Riigist välja vedada ei jaksa.
Maha koksata ja maa sisse kaevata? Jube töö.
Mõne teise maa inimsööja talle kallale ässitada? Küll me juba teame, mis siis juhtuks.
Lõpuks ei tulnud headel inimestel muud paremat mõtet, kui et inimsööja tuleb lihtsalt viilhaaval vatsa vitsutada.
Mõeldud - tehtud. Hakkasidki hooga otsast nosima. Söömaaeg edenes jõudsalt, aga mida rohkem söödi, seda suuremaks isu kasvas. Mida suuremaks isu kasvas, seda tulisemalt hõõgusid sööjate silmad, sest selge oli see, et inimsööjaga on varsti asjad ühel pool, aga täitmatu lihahimu alles idaneb.
Mina küll ei tea, mis sellest maast ja tema inimestest sai.
Kui see kõik muinasjutus juhtus, saabuks õnnelik lõpp.
Ma nii väga loodan, et see kõik ikka muinasjutus juhtus.
Lisaks inimsööjale elas seal maal palju täitsa tavalisi inimesi. Ei liiga suuri ega liiga väikseid. Ei liiga tarku ega lausrumalaid. Lihtsad head inimesed oma lihtsate rõõmude ja muredega.
Inimsööjaga koos elada pole üldse mingi meelakkumine. Ta ju sööb inimesi! Aga lisaks sellele on ta nii suur ja nii hirmus, et ükski röövel naljalt ei tihka su maa kallale tulla ega ükski tapleja sulle sõda kuulutada...
Nii et ühest küljest on temaga koos kohutav, aga teisest küljest kaunis kindel ja turvaline.
Ohvreid kulus sellel maal muidugi omajagu. Mõni tugevam hakkas vastu ja küünistas inimsööja suunurgad veriseks. Mõni nõrgem kiljus nii, et kisa veel mitu päeva kõrvades kumises.
Aga siis ühel päeval sai headel inimestel mõõt täis.
Nad mõtlesid välja toreda plaani. Moorisid inimsööjale ülearu suure prae, voorisid toidu kõrvale hirmpalju karmkanget veini kandma ja kui inimsööja puhkama heitis, köitsid koletise kinni ning rihmutasid rammetuks.
Jõle ja jube tegelane. Keegi ei tundnud kurbust. Siiras kahjurõõm!
Ainult et mis ohvriga peale hakata?
Riigist välja vedada ei jaksa.
Maha koksata ja maa sisse kaevata? Jube töö.
Mõne teise maa inimsööja talle kallale ässitada? Küll me juba teame, mis siis juhtuks.
Lõpuks ei tulnud headel inimestel muud paremat mõtet, kui et inimsööja tuleb lihtsalt viilhaaval vatsa vitsutada.
Mõeldud - tehtud. Hakkasidki hooga otsast nosima. Söömaaeg edenes jõudsalt, aga mida rohkem söödi, seda suuremaks isu kasvas. Mida suuremaks isu kasvas, seda tulisemalt hõõgusid sööjate silmad, sest selge oli see, et inimsööjaga on varsti asjad ühel pool, aga täitmatu lihahimu alles idaneb.
Mina küll ei tea, mis sellest maast ja tema inimestest sai.
Kui see kõik muinasjutus juhtus, saabuks õnnelik lõpp.
Ma nii väga loodan, et see kõik ikka muinasjutus juhtus.
MAAILMA KÕIGE ILUSAM SÕNA
Üks prints oli lossipargis jalutades kännule istuma ja mõtisklema jäänud.
"Maailmas on nii palju ilusaid sõnu:
ainuõige, avarus, draakon, ertshertsog, frikadell, killustik, maiustus...
Aga peab ju olema üks, mis on kõige ilusam? Nii, nagu sa tunned tuhande imeilusa printsessi hulgast ära selle... ainuõige."
Ja mõtiskles kuningapoeg ning mõtiskles. Kaevus nii sügavale endasse, et ükski õukondlane teda enam mõtetest äratada ei suutnud. Kuningas ka mitte.
Kännu ümber ehitati lehtla, et vihmad ja tuuled printsile viga ei teeks ja üle kogu maa anti teada:
"Kes kuningapoja mõtisklustest äratab, saab pool kuningriiki vaevatasuks!"
Isegi kohalikud targad tabasid printsi tagurpidipilgust ära, milles häda seisab. Aga abi anda ei osanud.
Alustuseks võttis kuningas ise sõnaraamatu põlvedele ja vuristas sealt mõned leheküljed ette. Siis aga märgati, et mida rohkem sõnu kuningapoja kõrvadesse jõuab, seda sügavamaks mõtisklus süveneb.
Park ümbritseti paksu piirdeaiaga, et valed sõnad printsist eemal hoida. Loodi sõnakaalumiskomisjon, mis pakkumised põhjalikult läbi vaagis. Korraldati rahvaküsitlus ja uuriti üldisi eelistusi. Analüüsiti iidseid salasõnu ja moodustati uusi. Üksikud usaldati ette kanda. Aga abi ei midagi.
Siis sattus lehtla ligi üks pika punase patsiga külatüdruk.
Ega alamat rahvast tavaliselt lossiparki lastud, aga see oli printsi amme tütar, kes tuli kuningakoja juurest ema otsima. Teda oli seni erilise hoolega printsist eemal hoitud, sest kuningale tundus, et poiss piidleb toda ruugelakalist liiga õnneliku pilguga. Olnuks tüdruk printsess, siis vaadaku pealegi. Aga et sihukest, taluplikat ja nupust nikastanut takkapihta (muudkui vahib pilvi, laulab ja lõkerdab), seda kuningas ei sallinud.
Nii et muidu ei lastud tüdrukut lossi ligigi, aga nüüd küll. Prints ei pannud ju ümbritsevat üldse tähele!
"...!" hõikas too tüdruk printsi nimepidi ja näe! Kuningapoeg ärkas sealsamas tardumusest üles.
"Mida erilist sa talle laususid?" pinnis hiljem kõrgestiaustatud sõnakaalumiskomisjon.
"Ei mäleta!" naeratas piiga.
"Tuleta meelde!" kärkis komisjon.
"Ei nimetanud ma sellist midagi!" meenutas neidis.
"Mina ütlesin ta nime esimesena!" kaitses kuningas kaotsiminevat kuningriigipoolt, kui hüüatus lõpuks ilmsiks sai. "Või ma siis esimese asjana poja nime ei maininud! Sellest polnud abi!"
"Ehk ei olnud ütlemises õiget väge sees?" iitsatas haldjaeit, kes vanuse tõttu vangiminekut ei peljanud.
"Kui maailmas on nii palju ilusaid sõnu ja õige äratundmiseks on vaja tabada ka õige tugevus, kõrgus ja tämber..." hakkas kuningapoeg mõttesilmusesse vajuma, aga märkas siis oma lapsepõlvekaaslast-tüdrukut ja oli lipsti lingust väljas.
"Noh. Oleks võinud hulleminigi minna," lohutas end kuningas, kui poole riigist pojale ja tolle punapeast pruudile pulmadeks kinkis.
Aga kuidas Sinuga lood on? Mis on Sinu meelest kauneim sõna maailmas ja kes võiks Sind sellega äratama tulla?
"Maailmas on nii palju ilusaid sõnu:
ainuõige, avarus, draakon, ertshertsog, frikadell, killustik, maiustus...
Aga peab ju olema üks, mis on kõige ilusam? Nii, nagu sa tunned tuhande imeilusa printsessi hulgast ära selle... ainuõige."
Ja mõtiskles kuningapoeg ning mõtiskles. Kaevus nii sügavale endasse, et ükski õukondlane teda enam mõtetest äratada ei suutnud. Kuningas ka mitte.
Kännu ümber ehitati lehtla, et vihmad ja tuuled printsile viga ei teeks ja üle kogu maa anti teada:
"Kes kuningapoja mõtisklustest äratab, saab pool kuningriiki vaevatasuks!"
Isegi kohalikud targad tabasid printsi tagurpidipilgust ära, milles häda seisab. Aga abi anda ei osanud.
Alustuseks võttis kuningas ise sõnaraamatu põlvedele ja vuristas sealt mõned leheküljed ette. Siis aga märgati, et mida rohkem sõnu kuningapoja kõrvadesse jõuab, seda sügavamaks mõtisklus süveneb.
Park ümbritseti paksu piirdeaiaga, et valed sõnad printsist eemal hoida. Loodi sõnakaalumiskomisjon, mis pakkumised põhjalikult läbi vaagis. Korraldati rahvaküsitlus ja uuriti üldisi eelistusi. Analüüsiti iidseid salasõnu ja moodustati uusi. Üksikud usaldati ette kanda. Aga abi ei midagi.
Siis sattus lehtla ligi üks pika punase patsiga külatüdruk.
Ega alamat rahvast tavaliselt lossiparki lastud, aga see oli printsi amme tütar, kes tuli kuningakoja juurest ema otsima. Teda oli seni erilise hoolega printsist eemal hoitud, sest kuningale tundus, et poiss piidleb toda ruugelakalist liiga õnneliku pilguga. Olnuks tüdruk printsess, siis vaadaku pealegi. Aga et sihukest, taluplikat ja nupust nikastanut takkapihta (muudkui vahib pilvi, laulab ja lõkerdab), seda kuningas ei sallinud.
Nii et muidu ei lastud tüdrukut lossi ligigi, aga nüüd küll. Prints ei pannud ju ümbritsevat üldse tähele!
"...!" hõikas too tüdruk printsi nimepidi ja näe! Kuningapoeg ärkas sealsamas tardumusest üles.
"Mida erilist sa talle laususid?" pinnis hiljem kõrgestiaustatud sõnakaalumiskomisjon.
"Ei mäleta!" naeratas piiga.
"Tuleta meelde!" kärkis komisjon.
"Ei nimetanud ma sellist midagi!" meenutas neidis.
"Mina ütlesin ta nime esimesena!" kaitses kuningas kaotsiminevat kuningriigipoolt, kui hüüatus lõpuks ilmsiks sai. "Või ma siis esimese asjana poja nime ei maininud! Sellest polnud abi!"
"Ehk ei olnud ütlemises õiget väge sees?" iitsatas haldjaeit, kes vanuse tõttu vangiminekut ei peljanud.
"Kui maailmas on nii palju ilusaid sõnu ja õige äratundmiseks on vaja tabada ka õige tugevus, kõrgus ja tämber..." hakkas kuningapoeg mõttesilmusesse vajuma, aga märkas siis oma lapsepõlvekaaslast-tüdrukut ja oli lipsti lingust väljas.
"Noh. Oleks võinud hulleminigi minna," lohutas end kuningas, kui poole riigist pojale ja tolle punapeast pruudile pulmadeks kinkis.
Aga kuidas Sinuga lood on? Mis on Sinu meelest kauneim sõna maailmas ja kes võiks Sind sellega äratama tulla?
KUNINGANNA SOOV
Jõudis kord Kuninganna riiki Suur Võlur, kellest teati: ta täidab kõik soovid.
Sa mõtled nüüd, et see on võimatu. Võiks ju soovida kõigi tähtede allatoomist või midagi muud sama hullumeelset ja seda ometi ükski võlur ei suuda.
Võib-olla see võlur oleks suutnud? Me ei saa seda kunagi teada. Keegi ei soovinud temalt iial midagi niisugust.
Miks?
Võluri tingimus oli, et ta täidab ainult ühe sinu soovi, oled sa mees või naine, laps või vanur, kuningas või orjahing. Ja sel juhul ei hakka sa oma soovi ilmvõimatu peale kulutama, vaid tahad midagi, mis on tõeliselt tähtis. Et oleksid iseenda isand. Et tuli su tare tagasi annaks. Et su lähedane saaks terveks...
Võlur kõndis külast külasse ja täitis soove. Aitas kadunuid leida, haigusi eemal hoida, kiusajatest päästa ja vanaduspäeviks raha säästa. Rändas võlur, kuni jõudis kuningalinna. Õigemini kuningannalinna, sest kuningat selles riigis polnudki.
Arvad nüüd, et Kuninganna kutsus Võluri kohe enda juurde? Kaugel sellest. See oli üpris tagasihoidlik kuninganna. Ta tuli oma sooviga lagedale alles siis, kui kõik teised oma tahtmised ära olid tahtnud ja siis ka ainult seepärast, et Võlur ise Kuninganna soovi kuulama saabus. Käskimata.
Kuningannal oleks olnud mitu olulist soovi, aga kõik need saaks täidetud, leiduks vaid õige kuningas. Nii mõtleski Kuninganna küsida: "Võlur, võlu mu riigile hooliv ja armastav kuningas!"
Oma tagasihoidlikkuses sattus Kuninganna aga küsimust esitades pisut ärevusse ja soovis hoopis: "Võlur, hooli ja armasta mind nagu kuningas!"
Kuninganna taipas, mida ta just öelnud oli ning vakatas piinlikkusest. Võlur vaatas kohmetut küsijat ja taipas, et ükski kuningas ei suudaks iial Kuningannat armastada nii nagu tema - Võlur.
Sa mõtled nüüd, et see on võimatu. Võiks ju soovida kõigi tähtede allatoomist või midagi muud sama hullumeelset ja seda ometi ükski võlur ei suuda.
Võib-olla see võlur oleks suutnud? Me ei saa seda kunagi teada. Keegi ei soovinud temalt iial midagi niisugust.
Miks?
Võluri tingimus oli, et ta täidab ainult ühe sinu soovi, oled sa mees või naine, laps või vanur, kuningas või orjahing. Ja sel juhul ei hakka sa oma soovi ilmvõimatu peale kulutama, vaid tahad midagi, mis on tõeliselt tähtis. Et oleksid iseenda isand. Et tuli su tare tagasi annaks. Et su lähedane saaks terveks...
Võlur kõndis külast külasse ja täitis soove. Aitas kadunuid leida, haigusi eemal hoida, kiusajatest päästa ja vanaduspäeviks raha säästa. Rändas võlur, kuni jõudis kuningalinna. Õigemini kuningannalinna, sest kuningat selles riigis polnudki.
Arvad nüüd, et Kuninganna kutsus Võluri kohe enda juurde? Kaugel sellest. See oli üpris tagasihoidlik kuninganna. Ta tuli oma sooviga lagedale alles siis, kui kõik teised oma tahtmised ära olid tahtnud ja siis ka ainult seepärast, et Võlur ise Kuninganna soovi kuulama saabus. Käskimata.
Kuningannal oleks olnud mitu olulist soovi, aga kõik need saaks täidetud, leiduks vaid õige kuningas. Nii mõtleski Kuninganna küsida: "Võlur, võlu mu riigile hooliv ja armastav kuningas!"
Oma tagasihoidlikkuses sattus Kuninganna aga küsimust esitades pisut ärevusse ja soovis hoopis: "Võlur, hooli ja armasta mind nagu kuningas!"
Kuninganna taipas, mida ta just öelnud oli ning vakatas piinlikkusest. Võlur vaatas kohmetut küsijat ja taipas, et ükski kuningas ei suudaks iial Kuningannat armastada nii nagu tema - Võlur.
MAHLA TOOMAS
Külast pakuti õunamahla. Kui pakutakse, tuleb kohe minna. Et ümber mõelda ei jõutaks.
Aga vihma sadas. Ja pime juba. Üksi ei julge justkui minna.
Klõpsasin koera rihma otsa.
Võtsin suured mannergud, tõstsin need aiakärule. Aga kas nad seal siis hoidmata püsivad!
Nüüd et... kuhu ma vihmavarju panen?
Ja koer?
Proovisin nii ja naa. Kuidagi polnud hea.
"Meie võime vihmavarju hoida!" pakkusid mannergud.
"Mina võin mannerguid püsti pidada!" lubas käru.
"Mina võin käru vedada!" keksis koer.
"Mina tean teed!" teadustas vihmavari.
"Mis siis mina üldse kaasa kõnnin?" mõtisklesin kukalt kratsides.
Ei läinudki.
Toas toimetamist isegi.
Aga vihma sadas. Ja pime juba. Üksi ei julge justkui minna.
Klõpsasin koera rihma otsa.
Võtsin suured mannergud, tõstsin need aiakärule. Aga kas nad seal siis hoidmata püsivad!
Nüüd et... kuhu ma vihmavarju panen?
Ja koer?
Proovisin nii ja naa. Kuidagi polnud hea.
"Meie võime vihmavarju hoida!" pakkusid mannergud.
"Mina võin mannerguid püsti pidada!" lubas käru.
"Mina võin käru vedada!" keksis koer.
"Mina tean teed!" teadustas vihmavari.
"Mis siis mina üldse kaasa kõnnin?" mõtisklesin kukalt kratsides.
Ei läinudki.
Toas toimetamist isegi.
KUNINGANNA SÜDA
Põllu taga asus mets, metsa taga mägi, mäe otsas loss ja lossis elas kuninganna. Kuri ehk ei olnudki, aga väga isekas. Kui midagi tahtis – sai. Kui selleks oli vaja teisele haiget teha – tegi.
Kannatati. Kannatati. Viimaks sai kannatus otsa. Otsustati kuninganna isekus maatasa materdada ja tema enda südant haavata, aga see polnud sugugi lihtne. Kuninganna peitis oma südant hoolega. Valvas kiivalt, et keegi jaole ei saaks ja vahetas peidukohti.
Otsustati kokku kutsuda kõik need, kelle sees kuninganna oma südant kunagi varjanud, et välja selgitada, kas sealt mingi seaduspära ei sigine.
Kutsuti. Otsiti. Leiti.
Esimesena jõuti juttude juhatusel jänese juurde. Jänes oli veel ärakasutamisest häiritud, aga väga ei hädaldanud. Mainis ainult, et ta kuninganna südant ära anda ei raatsinud, aga tagasi ka enam ei taha.
Teisena leiti küla kahinate peale kotkas. Kotkas oli kõrk, ei kostnud midagi, aga kui kinni püüti ja kurku vaadati, nähti, et kuninganna südame koht oli veel õõnes ja kinnikasvamata.
Kolmandana, kes teab mis veidra vihje peale, tuli tarkus, et kuninganna on kunagi oma südame maantee sisse matnud. Maantee peitis end uurijate eest tiheda metsa vahele ära. Ainult põgusalt märgatud avar auk sillutises näitas, et õige varahoidja kätte leiti.
Neljandaks peidukohaks oli pilv. Ei võtnud temagi huvitujaid jutule. Pika tüütamise peale müristas mehiselt ja viskas välgugi välja. Selle valgel saadi aru, et pilve sees kuninganna südame ase veel hingeauruga täitmata.
Viies varjaja oli allikas. Sügav ja rahutu. Justkui lasi endasse vaadata, põhjendas ära kõik sopid ja süvendid, kõneles kogu aeg ja ülevoolavalt, aga kuninganna kohta ei poetanud poolt sõnagi. Teadlikult.
Otsijad tundsid, et kuues peab ka kuskil olema. Ehk just tema seest saab tagaaetud südame kätte? Aga kes too hoidja on ja kus ometi?
Kuningriigi servas, jänese ja kotkapesa lähistel allika juures, millest maantee mööda ja pilv üle libises, nuttis rüüstatud lillepeenras kahvatuõieline leviisia. Tema juur oli oskamatult labidaga pooleks raiutud ja teine pool minema viidud ning taim ei suutnud otsusele jõuda, kas hukkuda või paraneda.
Kuningannal tekkinud äkitselt kiviktaimla tahtmine. Kuninganna tahe täideti.
Sa juba aimad, eks?
Otsijad aimasid ka. Süda leitigi üles, aga avastati, et sellesse haava lüüa pole üldse lihtne. Nii haavu täis oli see.
Kannatati. Kannatati. Viimaks sai kannatus otsa. Otsustati kuninganna isekus maatasa materdada ja tema enda südant haavata, aga see polnud sugugi lihtne. Kuninganna peitis oma südant hoolega. Valvas kiivalt, et keegi jaole ei saaks ja vahetas peidukohti.
Otsustati kokku kutsuda kõik need, kelle sees kuninganna oma südant kunagi varjanud, et välja selgitada, kas sealt mingi seaduspära ei sigine.
Kutsuti. Otsiti. Leiti.
Esimesena jõuti juttude juhatusel jänese juurde. Jänes oli veel ärakasutamisest häiritud, aga väga ei hädaldanud. Mainis ainult, et ta kuninganna südant ära anda ei raatsinud, aga tagasi ka enam ei taha.
Teisena leiti küla kahinate peale kotkas. Kotkas oli kõrk, ei kostnud midagi, aga kui kinni püüti ja kurku vaadati, nähti, et kuninganna südame koht oli veel õõnes ja kinnikasvamata.
Kolmandana, kes teab mis veidra vihje peale, tuli tarkus, et kuninganna on kunagi oma südame maantee sisse matnud. Maantee peitis end uurijate eest tiheda metsa vahele ära. Ainult põgusalt märgatud avar auk sillutises näitas, et õige varahoidja kätte leiti.
Neljandaks peidukohaks oli pilv. Ei võtnud temagi huvitujaid jutule. Pika tüütamise peale müristas mehiselt ja viskas välgugi välja. Selle valgel saadi aru, et pilve sees kuninganna südame ase veel hingeauruga täitmata.
Viies varjaja oli allikas. Sügav ja rahutu. Justkui lasi endasse vaadata, põhjendas ära kõik sopid ja süvendid, kõneles kogu aeg ja ülevoolavalt, aga kuninganna kohta ei poetanud poolt sõnagi. Teadlikult.
Otsijad tundsid, et kuues peab ka kuskil olema. Ehk just tema seest saab tagaaetud südame kätte? Aga kes too hoidja on ja kus ometi?
Kuningriigi servas, jänese ja kotkapesa lähistel allika juures, millest maantee mööda ja pilv üle libises, nuttis rüüstatud lillepeenras kahvatuõieline leviisia. Tema juur oli oskamatult labidaga pooleks raiutud ja teine pool minema viidud ning taim ei suutnud otsusele jõuda, kas hukkuda või paraneda.
Kuningannal tekkinud äkitselt kiviktaimla tahtmine. Kuninganna tahe täideti.
Sa juba aimad, eks?
Otsijad aimasid ka. Süda leitigi üles, aga avastati, et sellesse haava lüüa pole üldse lihtne. Nii haavu täis oli see.
TÄISKUUÖÖD NELJA TEE RISTIL
Kui plaanid täiskuuöö hingedetunnil nelja tee ristile (mis ühe raja Albu, ühe Jäneda, ühe Vetla ja ühe Valgehobusemäe suunda sirutab) seisma minna, ütle ette, et teaksin sulle seltsiks tulla.
Ega seal midagi hullu ole, Sa lihtsalt ei pruugi kõike õigesti toimetada ja asjadest päripidi aru saada.
Kui juba tulla oskad, siis küllap tead, et siin vanakurja ei oodata ja kuke verega valskust ei tehta. Sul tuleb lihtsalt seista ja selle peale mõelda, kelle pärast kohale tuldud sai, õige teeharu peale keerata ja astuma hakata. Ta tuleb vastu ja juhatab Su ise kohale.
Kõik kadunud talud on selle öö ristteelt-tulija jaoks küngastele kerkinud ja Sul on endal voli valida, kuhu külaliseks lähed. Lähedaste ligi ei lasta ja vanade hingevõlgade tasumiseks pole võimu. Mingit asja kinkida ei tohi ja kaasa võtta kah mitte. Sidumise mõttes. Paranduseks tohib. Noh, kui tuled, saad aru. Küll aga võid jutte jutustada ja endiste aegade heietusi endale kaasa kerida.
Soovitan rohkem kuulata, sest pajatamistega tuleb olla hooliv ja hoolas. Kas maksab iga albi lõksutusega kadunute rahu rikkuda, olgu pealegi tõsi kõik?
Seda ei maksa karta, et kuulates aeg üle jookseb. Pererahvas on terane jälgima, et külaline nõutud ajaks teeristile tagasi saab.
Kust ma tean? Mis sa arvad, kust enamik mu lugusid kokku on korjunud?
Aga ma räägin Sulle sellega seoses ka ühe eksimise, mis praegu just heaks näiteks pähe torkas.
***
Urmet polnud siitkandist päritki, aga kesköise külaskäimisega oli kursis ja arvas, et kui Peltsil arukalt uurida, saab omade kohta üht kui teist teada. Uue aja uurimisriistad näitasid, et kusagil jooksevad selle talu asukatega juured kokku. Eks uudishimu ajas ka. Et kuidas ennemalt elati, mida söödi ja seljas kanti... Oled telekast näinud, raamatust lugenud ja muuseumis katsunud, aga niimoodi - oma silmaga - on ikka hoopis teine tera.
Perenaine nägi, et külaline tulemas, saatis tütre tee äärde vastu. Une oli ilus tüdruk, hea käe ja silmaga, aga kurjad inimesed korjasid kunagi tal elust õnne ära. Mis sest küll mainida maksab... Seal, varjukülas, sai ta ju kodu kaitse alla tagasi.
Une põsed õhetasid õhtusest leivateost. Tüdruk lükkas lingu vajunud juuksesalgu räti vahele tagasi ja kutsus Urmeti toa poole. Sees ahi soe ja taadil tulijale mitu head lugu rääkida.
Palju tuttavat tuli kolde ligi kutsutud Urmetile ette ja palju oli kujutletust teistmoodi ka. Ta oli kujutlenud viletsuse ja hääbumise lõhnu, aga tuba haisutas männivaik ja veel midagi mõrkjasvärsket.
Kuhu mees ka vaadata ei üritanud - silmad otsisid ikka Une üles. Taadi jutt käis seekord kinnistele kõrvadele, sest Une köitis Urmeti meeled nii, et see kõigele pererahvale silma torkas. Eit kortsutas kulmu ja taat tuiutas pead. Une muidugi märkas ka ja ega see tüdrukut rõõmsaks teinud. Ei, mitte et Urmet oleks halb välja paistnud või midagi. Lihtsalt. Urmet oli siin esimest korda, Une aga ammuilma ja teadis kahe maailma üleskirjutamata seadusi. Piiga katsus seepärast end hoopis eemale sättida, aga näe - jooksis täis veepangega kaevult tulles (ega ta muidu nii öösi olekski, aga et jalust kaduda) koju sättiva Urmeti haardesse.
"Tule saada mind," nuias Urmet.
"See ei ole hea mõte," toibutas tüdruk.
"Ma tahan sind omale," tunnistas mees.
"Sa ju tead, kuhu tulid," tõreles Une. "Mine. Me ei mahu teineteise maailmasse. Ei ühel ega teisel moel."
Ei tea, mis tuhin tuli Urmetile sisse, kui teeristile tagasi jõudis. Haaras tüdruku nii kõvasti kaissu, et tollel lootustki poleks olnud pageda. Kui oleks siit ilma tüdruk olnud. Aga Une libises kui liiv mehe käevarte lõksust. Vangutas kurvalt pead, kui kahe maailma vahele sein ette seati ja jõudis veel silmata, kuidas Urmeti suunurgas pahandust-teinu naeruvirve vibeleb... Siis nägi neidis sõrmust. Millal Urmet selle talle sõrme torkas? Kuidas tüdruk ometi võõrast hõbedat sõrme ümber võis tundmata jätta? Urmet peab oma ehte kohemaid tagasi võtma! PEAB! Sest...
Aga Urmet seisis juba mitu hetke hoopis teise maailma ristteel.
Mis sai?
Ega Urmetit meie külla kauaks jagunud. Järgmise täiskuuööni vaid.
Niimoodi hoiatamata kaduski. Kuub kodus toolileenil, rahakott dokumentidega taskus...
Une on hea naine ja selle üle ei kurda Urmet kunagi. Aga kuula ta jutt lõpuni ära, kui minekuks nende talu valid. Kuula ta jutt lõpuni.
Ega seal midagi hullu ole, Sa lihtsalt ei pruugi kõike õigesti toimetada ja asjadest päripidi aru saada.
Kui juba tulla oskad, siis küllap tead, et siin vanakurja ei oodata ja kuke verega valskust ei tehta. Sul tuleb lihtsalt seista ja selle peale mõelda, kelle pärast kohale tuldud sai, õige teeharu peale keerata ja astuma hakata. Ta tuleb vastu ja juhatab Su ise kohale.
Kõik kadunud talud on selle öö ristteelt-tulija jaoks küngastele kerkinud ja Sul on endal voli valida, kuhu külaliseks lähed. Lähedaste ligi ei lasta ja vanade hingevõlgade tasumiseks pole võimu. Mingit asja kinkida ei tohi ja kaasa võtta kah mitte. Sidumise mõttes. Paranduseks tohib. Noh, kui tuled, saad aru. Küll aga võid jutte jutustada ja endiste aegade heietusi endale kaasa kerida.
Soovitan rohkem kuulata, sest pajatamistega tuleb olla hooliv ja hoolas. Kas maksab iga albi lõksutusega kadunute rahu rikkuda, olgu pealegi tõsi kõik?
Seda ei maksa karta, et kuulates aeg üle jookseb. Pererahvas on terane jälgima, et külaline nõutud ajaks teeristile tagasi saab.
Kust ma tean? Mis sa arvad, kust enamik mu lugusid kokku on korjunud?
Aga ma räägin Sulle sellega seoses ka ühe eksimise, mis praegu just heaks näiteks pähe torkas.
***
Urmet polnud siitkandist päritki, aga kesköise külaskäimisega oli kursis ja arvas, et kui Peltsil arukalt uurida, saab omade kohta üht kui teist teada. Uue aja uurimisriistad näitasid, et kusagil jooksevad selle talu asukatega juured kokku. Eks uudishimu ajas ka. Et kuidas ennemalt elati, mida söödi ja seljas kanti... Oled telekast näinud, raamatust lugenud ja muuseumis katsunud, aga niimoodi - oma silmaga - on ikka hoopis teine tera.
Perenaine nägi, et külaline tulemas, saatis tütre tee äärde vastu. Une oli ilus tüdruk, hea käe ja silmaga, aga kurjad inimesed korjasid kunagi tal elust õnne ära. Mis sest küll mainida maksab... Seal, varjukülas, sai ta ju kodu kaitse alla tagasi.
Une põsed õhetasid õhtusest leivateost. Tüdruk lükkas lingu vajunud juuksesalgu räti vahele tagasi ja kutsus Urmeti toa poole. Sees ahi soe ja taadil tulijale mitu head lugu rääkida.
Palju tuttavat tuli kolde ligi kutsutud Urmetile ette ja palju oli kujutletust teistmoodi ka. Ta oli kujutlenud viletsuse ja hääbumise lõhnu, aga tuba haisutas männivaik ja veel midagi mõrkjasvärsket.
Kuhu mees ka vaadata ei üritanud - silmad otsisid ikka Une üles. Taadi jutt käis seekord kinnistele kõrvadele, sest Une köitis Urmeti meeled nii, et see kõigele pererahvale silma torkas. Eit kortsutas kulmu ja taat tuiutas pead. Une muidugi märkas ka ja ega see tüdrukut rõõmsaks teinud. Ei, mitte et Urmet oleks halb välja paistnud või midagi. Lihtsalt. Urmet oli siin esimest korda, Une aga ammuilma ja teadis kahe maailma üleskirjutamata seadusi. Piiga katsus seepärast end hoopis eemale sättida, aga näe - jooksis täis veepangega kaevult tulles (ega ta muidu nii öösi olekski, aga et jalust kaduda) koju sättiva Urmeti haardesse.
"Tule saada mind," nuias Urmet.
"See ei ole hea mõte," toibutas tüdruk.
"Ma tahan sind omale," tunnistas mees.
"Sa ju tead, kuhu tulid," tõreles Une. "Mine. Me ei mahu teineteise maailmasse. Ei ühel ega teisel moel."
Ei tea, mis tuhin tuli Urmetile sisse, kui teeristile tagasi jõudis. Haaras tüdruku nii kõvasti kaissu, et tollel lootustki poleks olnud pageda. Kui oleks siit ilma tüdruk olnud. Aga Une libises kui liiv mehe käevarte lõksust. Vangutas kurvalt pead, kui kahe maailma vahele sein ette seati ja jõudis veel silmata, kuidas Urmeti suunurgas pahandust-teinu naeruvirve vibeleb... Siis nägi neidis sõrmust. Millal Urmet selle talle sõrme torkas? Kuidas tüdruk ometi võõrast hõbedat sõrme ümber võis tundmata jätta? Urmet peab oma ehte kohemaid tagasi võtma! PEAB! Sest...
Aga Urmet seisis juba mitu hetke hoopis teise maailma ristteel.
Mis sai?
Ega Urmetit meie külla kauaks jagunud. Järgmise täiskuuööni vaid.
Niimoodi hoiatamata kaduski. Kuub kodus toolileenil, rahakott dokumentidega taskus...
Une on hea naine ja selle üle ei kurda Urmet kunagi. Aga kuula ta jutt lõpuni ära, kui minekuks nende talu valid. Kuula ta jutt lõpuni.
ÕHUPALLIPUHUJA HENRI JA MAIROHELINE ÕHUBALL BEAU
Henri oli seda kõike teinud.Oli puhunud tohutusuuri pallikobaraid pidutseva linna kohale. Väikeseid pikergusi pallisõrmi, mis vormusid koerteks, jänesteks ja kaelkirjakuteks. Naeru ja nutunägudega palle. Kurvilisi ja kandilisi palle. Reklaampalle paljudele ja privaatpalle ühele ning ainsale. Oli puhunud palle, mille hõredalaigulised küljed surve all rebenesid. Oli pakkide viisi ära visanud palle, mille tuimus tuult sisse ei võtnud.
Siis leidis Henri Beau. Rohelise nagu kevad. Pehme ja siidise kui unenägu. Talle tundus, et see nägu naeratas, kuigi Beau`l polnud ühtegi värvikriipsu ega tekstuuriviga. Ja Henri hoidis Beau`d. Väga eriliseks puhuks.
"Puhu mind ka värvitäpiks tänavate kohale!" kilkas Beau, kui Henri järjekordse festivali tellimust täitis.
"Kannata!" muheles Henri ja sulges niheleja siidvoodriga vutlarisse. Ta tahtis, et sel erilisel päeval, milleks ta Beau`d hoidis, oleks palli pind endiselt sile ja veatu.
"Kingi mind ka! Kingi mind ka!" kibeles Beau, kui Henri kollaseid, punaseid, siniseid, kuldseid ja violetseid kummimulle hooajaks avanenud liivarannal laiali jagas.
"Kannata!" sosistas Henri põuetaskusse, sest tundis, et hetk pole veel õige.
Kui sõnaga poleks kaasas käinud sedavõrd soe ja hooliv hääletoon, arvanuks Beau, et Henri tahab teda meelega kiusata.
Loomulikult on õhupalli elu lühike ja ohtudest tulvil. Iga okas, astel, kivinukk või küüneserv võib saatuslikuks saada, aga sellele eelneb ELU - tõus taevasse! Nii kõrgele kui käes hoitud nöörijupp lubab. Nii kõrgele kui tuulele usaldatut kannab õhuvool.
Beaul oli hea olla hoitud, kuid seda pikemalt pitsitas teda ka lennusoov.
Siis, ühel hiliskevade pärastlõunatunnil, oli kõike parasjagu. Päikest ja pilvi. Tuult ja tuulevaikust. Loobumishirmu ja loovutamisjulgust.
Henri avas Beau peidiku ja võttis rohelise aarde oma kindlate sõrmede vahele. Sobitas huuled Beau suuga ja puhus temasse sooja sügava õhujoa, nii et Beau tundis, kuidas Henri hing tema sisse kasvas.
"Veel!" tunnetas Beau täitmata jäänud ruumi.
"Veel!" õhetas Beau lennupakitsuses, märgates, et küljed kübeke kortsu kisuvad.
"Nüüd aitab!" tajus pall surve parajust ja ootas, et Henri ta tugeva niidiga kinni köidaks. Aga Henri... tõstis sõrmedega suletud palli kõrgele pea kohale.
"Otsi pael, Henri!" hädaldas Beau. "Kuidas saan ma maailma nautida, kui oled mu juba ette hukule määranud?"
Henri vaikis.
"Ei, Henri! Kas siis selleks hoidsid sa mind?"
Henri avas järsu rapsatusega haarde.
Välguna sööstis Beau. Üles. Alla. Eemale. Lähemale. Tiireldes ja vilisedes. Kuni maandus oimetuna õhupallipuhuja peopesal. Oli ta tõusnud tähtedeni? Igatahes mäletas ta nende lähedust. Erksalt ja päriselt. Henri silitas sõrmedega õrnalt üle saabuja ja sulges ta siidvoodriga vutlarisse. Järgmiseks, väga eriliseks puhuks.
Siis leidis Henri Beau. Rohelise nagu kevad. Pehme ja siidise kui unenägu. Talle tundus, et see nägu naeratas, kuigi Beau`l polnud ühtegi värvikriipsu ega tekstuuriviga. Ja Henri hoidis Beau`d. Väga eriliseks puhuks.
"Puhu mind ka värvitäpiks tänavate kohale!" kilkas Beau, kui Henri järjekordse festivali tellimust täitis.
"Kannata!" muheles Henri ja sulges niheleja siidvoodriga vutlarisse. Ta tahtis, et sel erilisel päeval, milleks ta Beau`d hoidis, oleks palli pind endiselt sile ja veatu.
"Kingi mind ka! Kingi mind ka!" kibeles Beau, kui Henri kollaseid, punaseid, siniseid, kuldseid ja violetseid kummimulle hooajaks avanenud liivarannal laiali jagas.
"Kannata!" sosistas Henri põuetaskusse, sest tundis, et hetk pole veel õige.
Kui sõnaga poleks kaasas käinud sedavõrd soe ja hooliv hääletoon, arvanuks Beau, et Henri tahab teda meelega kiusata.
Loomulikult on õhupalli elu lühike ja ohtudest tulvil. Iga okas, astel, kivinukk või küüneserv võib saatuslikuks saada, aga sellele eelneb ELU - tõus taevasse! Nii kõrgele kui käes hoitud nöörijupp lubab. Nii kõrgele kui tuulele usaldatut kannab õhuvool.
Beaul oli hea olla hoitud, kuid seda pikemalt pitsitas teda ka lennusoov.
Siis, ühel hiliskevade pärastlõunatunnil, oli kõike parasjagu. Päikest ja pilvi. Tuult ja tuulevaikust. Loobumishirmu ja loovutamisjulgust.
Henri avas Beau peidiku ja võttis rohelise aarde oma kindlate sõrmede vahele. Sobitas huuled Beau suuga ja puhus temasse sooja sügava õhujoa, nii et Beau tundis, kuidas Henri hing tema sisse kasvas.
"Veel!" tunnetas Beau täitmata jäänud ruumi.
"Veel!" õhetas Beau lennupakitsuses, märgates, et küljed kübeke kortsu kisuvad.
"Nüüd aitab!" tajus pall surve parajust ja ootas, et Henri ta tugeva niidiga kinni köidaks. Aga Henri... tõstis sõrmedega suletud palli kõrgele pea kohale.
"Otsi pael, Henri!" hädaldas Beau. "Kuidas saan ma maailma nautida, kui oled mu juba ette hukule määranud?"
Henri vaikis.
"Ei, Henri! Kas siis selleks hoidsid sa mind?"
Henri avas järsu rapsatusega haarde.
Välguna sööstis Beau. Üles. Alla. Eemale. Lähemale. Tiireldes ja vilisedes. Kuni maandus oimetuna õhupallipuhuja peopesal. Oli ta tõusnud tähtedeni? Igatahes mäletas ta nende lähedust. Erksalt ja päriselt. Henri silitas sõrmedega õrnalt üle saabuja ja sulges ta siidvoodriga vutlarisse. Järgmiseks, väga eriliseks puhuks.
TUUL JA VIHMAPILV
Vihmapilv tilkus vett ja kutsus tuult: "Olen sadamistest tüdinenud. Tule ja puhu mind kuivaks. Tasuks sõidutan su oma turjal üle taeva."
"Ma ei saa praegu," vabandas tuul. "Pean värvilised vahtralehed puudelt alla raputama ja rändlinnuparvedele hoo sisse lükkama. Siis tulen."
"Tule kohe," tahtis vihmapilv.
"Vaata, kõrgel sinu pea kohal on päike. Tõuse talle lähemale. Küll sa siis kuivad!" õpetas tuul.
"Ei, ma tahan, et sina tuled ja puhud," jonnis pilv.
"Ma ei jõua nii ruttu!" vaigistas tuul.
"Muidu kutsun teised tuuled! Sa ei ole ainus tuul taevas!" õrritas pilv.
Tuul solvus.
"Eks kutsu siis pealegi."
"Ma tegin nalja! Ma tahan sind!" taltus pilv.
"Oota, ma lendan puiestee lõppu ja tagasi. Siis tulen," lubas tuul. "Raputa end seni. Muidu oled kuivatamiseks liiga raske."
Tuul tuiskas minema. Keerutas tuhanded lehed oksakaenlatest lahti, tõstis õhku kaks haigru- ja kolm laukhane-kolmnurka. Kiirustas siis pilve juurde, aga see röötsutas ühe jässakama lehtpuu ladvas, sagarad sadamata veest paistes.
"Miks sa end ei raputanud?" imestas tuul. "Minu puhumisest poleks praegu kübetki kasu!"
"See on sinu süü!" nurises pilv. ""Sa ei tulnud kohe, kui ma kutsusin."
"Kas sa siis oleksid end kergemaks raputanud?" kahtles tuul.
"Ei. Aga miks ma peakski? Ma olen vihmapilv. Sajan, palju tahan ja niikaua kui tahan."
"Ma ei saa praegu," vabandas tuul. "Pean värvilised vahtralehed puudelt alla raputama ja rändlinnuparvedele hoo sisse lükkama. Siis tulen."
"Tule kohe," tahtis vihmapilv.
"Vaata, kõrgel sinu pea kohal on päike. Tõuse talle lähemale. Küll sa siis kuivad!" õpetas tuul.
"Ei, ma tahan, et sina tuled ja puhud," jonnis pilv.
"Ma ei jõua nii ruttu!" vaigistas tuul.
"Muidu kutsun teised tuuled! Sa ei ole ainus tuul taevas!" õrritas pilv.
Tuul solvus.
"Eks kutsu siis pealegi."
"Ma tegin nalja! Ma tahan sind!" taltus pilv.
"Oota, ma lendan puiestee lõppu ja tagasi. Siis tulen," lubas tuul. "Raputa end seni. Muidu oled kuivatamiseks liiga raske."
Tuul tuiskas minema. Keerutas tuhanded lehed oksakaenlatest lahti, tõstis õhku kaks haigru- ja kolm laukhane-kolmnurka. Kiirustas siis pilve juurde, aga see röötsutas ühe jässakama lehtpuu ladvas, sagarad sadamata veest paistes.
"Miks sa end ei raputanud?" imestas tuul. "Minu puhumisest poleks praegu kübetki kasu!"
"See on sinu süü!" nurises pilv. ""Sa ei tulnud kohe, kui ma kutsusin."
"Kas sa siis oleksid end kergemaks raputanud?" kahtles tuul.
"Ei. Aga miks ma peakski? Ma olen vihmapilv. Sajan, palju tahan ja niikaua kui tahan."
UNISTAME KOOS
Lumi on täna nii valusvalge ja sädelev. Ja seda jätkub kõikjale. Nagu muinasjutumaa! Tahad, kujutleme siia kuningalinna?
"Terve linn ei mahu ehk meie külasse ära? Kujutleme ainult lossi?"
Olgu. Las olla loss. See võiks olla seal Oru talu künka peal. Või Kaarusel. Siis on kaugele näha. Ja kui vaenlased tulevad, on küngast keerulisem vallutada.
"Kui loss on nii uhke, et vaenlasi ligi meelitab, unistaks parem midagi tagasihoidlikumat? Tavalise maja? Ja mitte mäe otsa. Parem kuhugi metsatuka varju?"
Tead, kui ilus on meie maja, kui õhtupimeduses jõulutuled akendel plingivad. Sügavasse lumme lükatud rajad on nagu salakäigud ja vallid seal kõrval nagu kaitsemüürid - ongi juskui kuningakoda!
"Milline kuningas võiks olla?"
Väga võõrast ei tahaks. Võib-olla satub kuri või ülbe või pirtsakas.
"Ma võin ehk ise kuningas olla?"
Muidugi tohid. Ja mina olen haldjas. Kuningatel peab ju olema kuningriigis üks haldjas, kes aitab lohesid minema võluda ja pehmendab needust, kui keegi üritab kuninga pereliikmeid kedervarrega surnuks torgata.
"Sul peaks siis kõrge tipuga kübar, lai kuldsete tähtedega keep ja võlukepp olema?"
Ja sinul peaks olema kullast kroon, pikk punane kuningamantel ja valitsussau.
"Me näeks nendega vist üpris naeruväärsed välja?"
Tavaliste riietega võib ju ka haldjaks ja kuningaks olla. Tänapäeval näevad kõik kuningad tavalise inimese moodi välja. Ma usun, et haldjad ka.
"Mida kuningas oma lossis teeb?"
Ma ei tea. Istub troonil ja valitseb riiki?
"Meie tugitool on liiga kõva, et seal kaua istuda. Igav hakkab ka. Mida kuningas veel teha võiks?"
Noh, kui sa oleksid meie korteri kuningas, võiksid kaaskonnaga õue jalutama minna. Kassid oleksid kindlasti nõus õukondlasteks hakkama.Ja kui sa suudaksid kuurist möödudes küttepuid käsutada, nii et neid sületäiejagu pliidi ette ilmuks, võiksin ma sulle haldjana õhtusöögisupi valmis võluda.
"Kuningad ehk ei käi puukuuris puid toomas? Ma võin niikaua laps olla."
Ma pole ka eriti kindel, kuidas mul haldjana see supi võlumine õnnestuks. Ehk olen ka niikaua hoopis ema.
"Suures lossis oleks kuningal vist kõle elada. Mulle küll meeldib, et meie koduks loss ei ole. Tahad, ma keedan meile teed, kuni sa ahjudesse tule teed?"
"Terve linn ei mahu ehk meie külasse ära? Kujutleme ainult lossi?"
Olgu. Las olla loss. See võiks olla seal Oru talu künka peal. Või Kaarusel. Siis on kaugele näha. Ja kui vaenlased tulevad, on küngast keerulisem vallutada.
"Kui loss on nii uhke, et vaenlasi ligi meelitab, unistaks parem midagi tagasihoidlikumat? Tavalise maja? Ja mitte mäe otsa. Parem kuhugi metsatuka varju?"
Tead, kui ilus on meie maja, kui õhtupimeduses jõulutuled akendel plingivad. Sügavasse lumme lükatud rajad on nagu salakäigud ja vallid seal kõrval nagu kaitsemüürid - ongi juskui kuningakoda!
"Milline kuningas võiks olla?"
Väga võõrast ei tahaks. Võib-olla satub kuri või ülbe või pirtsakas.
"Ma võin ehk ise kuningas olla?"
Muidugi tohid. Ja mina olen haldjas. Kuningatel peab ju olema kuningriigis üks haldjas, kes aitab lohesid minema võluda ja pehmendab needust, kui keegi üritab kuninga pereliikmeid kedervarrega surnuks torgata.
"Sul peaks siis kõrge tipuga kübar, lai kuldsete tähtedega keep ja võlukepp olema?"
Ja sinul peaks olema kullast kroon, pikk punane kuningamantel ja valitsussau.
"Me näeks nendega vist üpris naeruväärsed välja?"
Tavaliste riietega võib ju ka haldjaks ja kuningaks olla. Tänapäeval näevad kõik kuningad tavalise inimese moodi välja. Ma usun, et haldjad ka.
"Mida kuningas oma lossis teeb?"
Ma ei tea. Istub troonil ja valitseb riiki?
"Meie tugitool on liiga kõva, et seal kaua istuda. Igav hakkab ka. Mida kuningas veel teha võiks?"
Noh, kui sa oleksid meie korteri kuningas, võiksid kaaskonnaga õue jalutama minna. Kassid oleksid kindlasti nõus õukondlasteks hakkama.Ja kui sa suudaksid kuurist möödudes küttepuid käsutada, nii et neid sületäiejagu pliidi ette ilmuks, võiksin ma sulle haldjana õhtusöögisupi valmis võluda.
"Kuningad ehk ei käi puukuuris puid toomas? Ma võin niikaua laps olla."
Ma pole ka eriti kindel, kuidas mul haldjana see supi võlumine õnnestuks. Ehk olen ka niikaua hoopis ema.
"Suures lossis oleks kuningal vist kõle elada. Mulle küll meeldib, et meie koduks loss ei ole. Tahad, ma keedan meile teed, kuni sa ahjudesse tule teed?"
HALL HIIREKE, KES KARTIS SINIST KASSI
Selles urus oli kõike: ruumi, soojust, toitu, kaaslasi... Aga midagi jäi justkui puudu ja see puuduv miski kiusas halli hiirekest sedavõrd, et ta hiirevana käest uuris: "Ma tunnen, et midagi peab olema elus veel. Midagi olulist. Midagi suurt, head ja hirmuäratavalt imelist. Ma ei tea, mis see on, aga sina oled kogenud kõike. Juhata mulle teed!"
"Siis pead sa minema läbi kassidemaa," ütles hiirevana.
"Kassid on väga ohtlikud," teadis hall hiireke.
"On. Aga Sina pead kartma sinist," hoiatas hiirevana ning see oli kõik, mis tal selles elus üldse enam öelda oli.
Ja hall hiireke asus teele.
Kassidemaa oli palju palju suurem kui hiireurg. Siiski võis arvata, et mingil hetkel tuleb mõne kõutsiga vastamisi sattuda.
Esimeseks kohatavaks oli hämarikukarva sorakvuntsiline Vurru, kes end täiesti ootamatult halli hiirekese rajale ette keeras.
"Kas sa sööd mu ära?" hindas hall hiireke oma põgenemisvõimalused olematuks.
"Ei," põlastas hämarikukarva kõuts. "Sa pole söömiseks piisavalt ilus. Aga sind on tore sõprade ees meelelahutuseks mõnitada."
Ja hämarikukarva kõuts kandis piiksuja soojale künkale, pillutas hiirekest ning irvitas tema ilmetu kasuka, kribalate kõrvade ning räbala saba üle, kuni õnnetuke jäi sedavõrd otsa, et ülemeeliku Vurru käppade vahelt välja, künkast alla pudenes.
"Pea kinni!" sulges halli hiirekese põgenemistee luikvalge isakass Urre.
"Hoopis sina oled mu murdja?" alistus hall hiireke.
"Murda? Milleks? Sa oled selleks liiga... elus," arvas Urre. Ta sidus saagile kaela kuldse lehvi, soputas pehmete käppade vahel, limpsis ja sasis, aga ei hammustanud.
Halli hiirekese küljed kosusid, saba sai pikkust juurde ja kõrvad õhetasid. Hall hiireke hakkas juba arvama, et puuduv miski peab olema päris lähedal, aga siis sai Urre huvi otsa ja tülpinud käpahoop lennutas halli hiirekese otse hõbehalli kassiisand Triibu toidulauale.
"Kas sa hakkad mind kohe sööma?" küsis hall hiireke, ent Triibu ei vaevunud vastama. Ta haaras saabuja kindlalt küünte vahele ja hõõrus temaga läikima oma hõbedase toidutaldriku. Kui sellelt vastu vaatav peegelpilt sai piisavalt kirkaks, lükkas ta halli hiirekese eemale põõsastikku, keskendudes eneseimetlemisele.
Hiireke jäi hämmeldunult lamama. Veel mõned korrad liualihvimist, siis lõppes hallil hiirekesel hämmeldus otsa ning ta vudis peegelpildi imetlejast eemale.
"Oi, mis kena karvakerake!" vedas ruuge Rufi vudija endale nina ette.
Hall hiireke lohises määratud kohta. Kui oled kassidemaal, pead elama kassiseaduste järgi.
Rufi oli pikemat aega igavust tundnud ning huvitavat seltskonda soovinud. Nüüd laksas Rufi küüned pesadest pikaks, sasis halli hiirekese karva kohevaks, utsitas hiirekest sööma värsket räime ja haput koort, lakkuma küljed läikivaks ja ütlema "mjäu". Aga mõlemad nägid, et hiireke sellest kõigest sugugi kassimaks ei muutunud. Rufi solvus ja hall hiireke kasutas juhust, et edasi liikuda.
Ja siis see juhtus. Halli hiirekese tee sulges suur sinakashall kass Muster.
Asjata polnud tal selline nimi.
Muster tõukas halli hiirekese kärsitult nurka ja küünistas ta õhukese palitu kiilikirja.
Muster aitas hiirekesel läbematult mantli seljast, käänas hilbu pahempidi ja sorgeldas voodri küünekirja.
Muster surus küüned üsna südameni ja tilgutas tinti igasse sügavasse kriimu.
Hall hiireke oli hirmust halvatud. Üritas koduurule mõelda, aga ei mäletanud. Mõistatas, kas see püüdma mindud miski on vintsutusi väärt? Kindlasti mitte. Aga sinihallil kassil olid halli hiirekesega kindlad plaanid ja armuandmine komplekti ei kuulunud.
Viuh tõmbas äkki vilgas ja kindel käpaling halli hiirekese sooja ning hoolivasse kaisutusse. Mantel kohendati õigetpidi selga ja küünemustrijäljed salviti hellade arstivate saagusõnadega.
Hall hiireke uppus hardunult piinadest päästja põhjatusse pihku. Selles oli midagi kosutavalt kodust, head ja hiirevanalikku.
"Mina söön su ära!" hoiatas kartulikoorekarva kõuts Algus.
"Sööbki," teadis hall hiireke ja surus oma usaldava ja pisut kriimustatud südame nii tugevalt vastu hoiataja kõhtu, et too uskus toitumise juba toimunuks.
Kartulikoorekarva kõuts Algus tundis lausa, et vats oli mõneks ajaks täitsa täis saanud. Roidunult keeras Algus päikese poole oma hoolitsetud kurgualuse ja hiireklambriga kõhu ning vidutas kaunilõikelisi kavalaid silmi. Nii ei näinud hall hiireke, kui suured, hirmuäratavalt imelised ja talumatult tavatut värvi need olid. Palju palju sinisemad, kui selgeim hallide hiirte taevas.
"Siis pead sa minema läbi kassidemaa," ütles hiirevana.
"Kassid on väga ohtlikud," teadis hall hiireke.
"On. Aga Sina pead kartma sinist," hoiatas hiirevana ning see oli kõik, mis tal selles elus üldse enam öelda oli.
Ja hall hiireke asus teele.
Kassidemaa oli palju palju suurem kui hiireurg. Siiski võis arvata, et mingil hetkel tuleb mõne kõutsiga vastamisi sattuda.
Esimeseks kohatavaks oli hämarikukarva sorakvuntsiline Vurru, kes end täiesti ootamatult halli hiirekese rajale ette keeras.
"Kas sa sööd mu ära?" hindas hall hiireke oma põgenemisvõimalused olematuks.
"Ei," põlastas hämarikukarva kõuts. "Sa pole söömiseks piisavalt ilus. Aga sind on tore sõprade ees meelelahutuseks mõnitada."
Ja hämarikukarva kõuts kandis piiksuja soojale künkale, pillutas hiirekest ning irvitas tema ilmetu kasuka, kribalate kõrvade ning räbala saba üle, kuni õnnetuke jäi sedavõrd otsa, et ülemeeliku Vurru käppade vahelt välja, künkast alla pudenes.
"Pea kinni!" sulges halli hiirekese põgenemistee luikvalge isakass Urre.
"Hoopis sina oled mu murdja?" alistus hall hiireke.
"Murda? Milleks? Sa oled selleks liiga... elus," arvas Urre. Ta sidus saagile kaela kuldse lehvi, soputas pehmete käppade vahel, limpsis ja sasis, aga ei hammustanud.
Halli hiirekese küljed kosusid, saba sai pikkust juurde ja kõrvad õhetasid. Hall hiireke hakkas juba arvama, et puuduv miski peab olema päris lähedal, aga siis sai Urre huvi otsa ja tülpinud käpahoop lennutas halli hiirekese otse hõbehalli kassiisand Triibu toidulauale.
"Kas sa hakkad mind kohe sööma?" küsis hall hiireke, ent Triibu ei vaevunud vastama. Ta haaras saabuja kindlalt küünte vahele ja hõõrus temaga läikima oma hõbedase toidutaldriku. Kui sellelt vastu vaatav peegelpilt sai piisavalt kirkaks, lükkas ta halli hiirekese eemale põõsastikku, keskendudes eneseimetlemisele.
Hiireke jäi hämmeldunult lamama. Veel mõned korrad liualihvimist, siis lõppes hallil hiirekesel hämmeldus otsa ning ta vudis peegelpildi imetlejast eemale.
"Oi, mis kena karvakerake!" vedas ruuge Rufi vudija endale nina ette.
Hall hiireke lohises määratud kohta. Kui oled kassidemaal, pead elama kassiseaduste järgi.
Rufi oli pikemat aega igavust tundnud ning huvitavat seltskonda soovinud. Nüüd laksas Rufi küüned pesadest pikaks, sasis halli hiirekese karva kohevaks, utsitas hiirekest sööma värsket räime ja haput koort, lakkuma küljed läikivaks ja ütlema "mjäu". Aga mõlemad nägid, et hiireke sellest kõigest sugugi kassimaks ei muutunud. Rufi solvus ja hall hiireke kasutas juhust, et edasi liikuda.
Ja siis see juhtus. Halli hiirekese tee sulges suur sinakashall kass Muster.
Asjata polnud tal selline nimi.
Muster tõukas halli hiirekese kärsitult nurka ja küünistas ta õhukese palitu kiilikirja.
Muster aitas hiirekesel läbematult mantli seljast, käänas hilbu pahempidi ja sorgeldas voodri küünekirja.
Muster surus küüned üsna südameni ja tilgutas tinti igasse sügavasse kriimu.
Hall hiireke oli hirmust halvatud. Üritas koduurule mõelda, aga ei mäletanud. Mõistatas, kas see püüdma mindud miski on vintsutusi väärt? Kindlasti mitte. Aga sinihallil kassil olid halli hiirekesega kindlad plaanid ja armuandmine komplekti ei kuulunud.
Viuh tõmbas äkki vilgas ja kindel käpaling halli hiirekese sooja ning hoolivasse kaisutusse. Mantel kohendati õigetpidi selga ja küünemustrijäljed salviti hellade arstivate saagusõnadega.
Hall hiireke uppus hardunult piinadest päästja põhjatusse pihku. Selles oli midagi kosutavalt kodust, head ja hiirevanalikku.
"Mina söön su ära!" hoiatas kartulikoorekarva kõuts Algus.
"Sööbki," teadis hall hiireke ja surus oma usaldava ja pisut kriimustatud südame nii tugevalt vastu hoiataja kõhtu, et too uskus toitumise juba toimunuks.
Kartulikoorekarva kõuts Algus tundis lausa, et vats oli mõneks ajaks täitsa täis saanud. Roidunult keeras Algus päikese poole oma hoolitsetud kurgualuse ja hiireklambriga kõhu ning vidutas kaunilõikelisi kavalaid silmi. Nii ei näinud hall hiireke, kui suured, hirmuäratavalt imelised ja talumatult tavatut värvi need olid. Palju palju sinisemad, kui selgeim hallide hiirte taevas.
SULGUJA ÕIS
Minu lillepeenras kasvab imetore taim. Kitsaste kahvaturoheliste lehtede keskelt turritava varre tippu ehib väike, peaaegu värvitu õiepisar. Avatud õiesilmas tantsivad tolmukad nagu tähekillud, kroonlehtedelt peegeldub taevas ja pisikese taevapeegli kohal hõljub mõrkjasmagus aroom.
Enamasti on õis suletud.
"Magab," teatavad vaatlejale teised peenras kasvavad lilled.
Keset päeva?
Kummardun lähemale ja märkan õielehtede õrna võbinat. Teeskleb!
"Ma ei usu su und. Miks sa end ei ava? Maailm on imeline paik! Vähemalt see siin, sinu ümber. Iga taime jaoks on ruumi. Igal lillel on tema lemmikkoht. Keegi ei lämmata kedagi. Õu on täis lindude vidinat ja sooja maipäikest. Mis see on, mida sa nii väga märgata kardad, et endale päevade kaupa hinnalisi hetki ära keelad? Elu on üürike, õis. Armasta teda!"
Lill avanes ning heitis mulle pika, imestava ja pisaramärja pilgu. "Ja seda räägid mulle sina. SINA?
Sinu taevas oli sama selge.
Sindki kallistas sama päikesesoe.
Sinu kõrval viibisid parimad neist, kelle seltskonda soovida.
Ometi etendasid sa uinujat.
Mis see on, mida sa nii väga märgata kardad, et endale päevade kaupa hinnalisi hetki ära keelad?"
Enamasti on õis suletud.
"Magab," teatavad vaatlejale teised peenras kasvavad lilled.
Keset päeva?
Kummardun lähemale ja märkan õielehtede õrna võbinat. Teeskleb!
"Ma ei usu su und. Miks sa end ei ava? Maailm on imeline paik! Vähemalt see siin, sinu ümber. Iga taime jaoks on ruumi. Igal lillel on tema lemmikkoht. Keegi ei lämmata kedagi. Õu on täis lindude vidinat ja sooja maipäikest. Mis see on, mida sa nii väga märgata kardad, et endale päevade kaupa hinnalisi hetki ära keelad? Elu on üürike, õis. Armasta teda!"
Lill avanes ning heitis mulle pika, imestava ja pisaramärja pilgu. "Ja seda räägid mulle sina. SINA?
Sinu taevas oli sama selge.
Sindki kallistas sama päikesesoe.
Sinu kõrval viibisid parimad neist, kelle seltskonda soovida.
Ometi etendasid sa uinujat.
Mis see on, mida sa nii väga märgata kardad, et endale päevade kaupa hinnalisi hetki ära keelad?"
TAEVASTIIB JA JAANIKAKAR
Juuniaasal, keset kuninglikku värvikirevust, sirutas oma valge õiekrooni üle teiste kuldse südamega Jaanikakar. Kellukate, käokannide, harakputkede ja ojamõõlade keskelt paistis kaugele ta iseteadlik ilu ning kuigi Sa ehk liblikarahvast kergemeelseks ja tuulepäiseks pead, ei söandanud paljud neist nurmel-laperdajatest kuningliku lille õiesametile laskuda.
"Hei, sina seal!" kuulis korraga hõikamist aasal askeldav Taevastiib. Poisina sündinult võinuks ta välja näha kui pilvitu sinilaotus, aga temakese kleit oli värvi ja mustri saanud paeklibuselt ning põuakuivalt põllumullalt.
"Sina jah!"
Taevastiib vaatas teda hüüdnud Jaanikakart ja kõrgeaulise kõnetamisest kohkunult pudenes otse lille südamikupadjale.
"Ma... vabandust..." kogeles kukkuja ning üritas põgeneda, aga lill klammerdas ta jalad kohevaisse narmaisse.
"Kas sa armastad mind?" muigas hoidja, teise peataolekust ilmselgelt lõbustatuna.
"Mina?... Ma..." võdises lendaja ja püüdis raugeva himuga haardest vabaks pääseda.
"Kas sa armastad mind?" kordas lill, ise meelalt oma keeliklehti limpsates.
"Jah, aga... ma ei ole Sinu liblikas," tunnistas Taevastiib katkeval häälel.
"Miks nii?" imestas Jaanikakar.
"Sina oled suur ja särav, uhke ja imetlusväärne. Mina olen tavaline. Silmapaistmatu."
"Mina ju märkasin sind! Sa oled habras ja sametpruun, sinu tiibades tuksleb külvi ootavate põldude rahutus ja kehal küütleb ühtaegu nii öö- kui päevataevas. Ja mis peamine - Sa lendad, Taevastiib!"
Kui ilus on uskuda muinasjutte! Sellest liblikast sai maailma kõige õnnelikum pruun nurmetantsijatar. Tema valged sabasilmad lõid veepärlitena särama ning vilgaste tiibade vahelt plinkis mustsinise ihu öö ja päev.
Aina kõrgema taeva tantsis liblikas Jaanikakrale kingiks ja aina ülespoole sirutus lille säravvalge kroon.
"Hei! Sina seal! Sa armastad mind!" vallutas ühtäkki Jaanikakra õiepilgu Päevapaabusilma hõrk elegants. Tema tiibadealune kumas kõige pimedamate ööde salapära, tema neljas kütkestavas silmas siras varjamata soov ja enesekindlus. Taevastiival polnud enam maandumiseks kohta. Jaanikakar tundis talle kaasa, aga Jaanikakar tundis ka uut kirge õiesüdames kasvamas.
Kuna Taevastiival ei olnud maandumiseks kohta, lendas ta kõrgele siniavarustesse, lükkas laotuseservadesse üksikud kohevad pilvetupsud ja kirjutas tiivaääri katvate õrnade udemetega asuursinisele:
"Hei, tähelepandamatu pruun liblikas! Ära pelga laskuda nurme kauneimale õiele. Sa saad haiget. Seda küll. Aga vaata mind! Ma poleks iial suutnud tõusta nii kõrgele ilma selle armastuseta südames."
"Hei, sina seal!" kuulis korraga hõikamist aasal askeldav Taevastiib. Poisina sündinult võinuks ta välja näha kui pilvitu sinilaotus, aga temakese kleit oli värvi ja mustri saanud paeklibuselt ning põuakuivalt põllumullalt.
"Sina jah!"
Taevastiib vaatas teda hüüdnud Jaanikakart ja kõrgeaulise kõnetamisest kohkunult pudenes otse lille südamikupadjale.
"Ma... vabandust..." kogeles kukkuja ning üritas põgeneda, aga lill klammerdas ta jalad kohevaisse narmaisse.
"Kas sa armastad mind?" muigas hoidja, teise peataolekust ilmselgelt lõbustatuna.
"Mina?... Ma..." võdises lendaja ja püüdis raugeva himuga haardest vabaks pääseda.
"Kas sa armastad mind?" kordas lill, ise meelalt oma keeliklehti limpsates.
"Jah, aga... ma ei ole Sinu liblikas," tunnistas Taevastiib katkeval häälel.
"Miks nii?" imestas Jaanikakar.
"Sina oled suur ja särav, uhke ja imetlusväärne. Mina olen tavaline. Silmapaistmatu."
"Mina ju märkasin sind! Sa oled habras ja sametpruun, sinu tiibades tuksleb külvi ootavate põldude rahutus ja kehal küütleb ühtaegu nii öö- kui päevataevas. Ja mis peamine - Sa lendad, Taevastiib!"
Kui ilus on uskuda muinasjutte! Sellest liblikast sai maailma kõige õnnelikum pruun nurmetantsijatar. Tema valged sabasilmad lõid veepärlitena särama ning vilgaste tiibade vahelt plinkis mustsinise ihu öö ja päev.
Aina kõrgema taeva tantsis liblikas Jaanikakrale kingiks ja aina ülespoole sirutus lille säravvalge kroon.
"Hei! Sina seal! Sa armastad mind!" vallutas ühtäkki Jaanikakra õiepilgu Päevapaabusilma hõrk elegants. Tema tiibadealune kumas kõige pimedamate ööde salapära, tema neljas kütkestavas silmas siras varjamata soov ja enesekindlus. Taevastiival polnud enam maandumiseks kohta. Jaanikakar tundis talle kaasa, aga Jaanikakar tundis ka uut kirge õiesüdames kasvamas.
Kuna Taevastiival ei olnud maandumiseks kohta, lendas ta kõrgele siniavarustesse, lükkas laotuseservadesse üksikud kohevad pilvetupsud ja kirjutas tiivaääri katvate õrnade udemetega asuursinisele:
"Hei, tähelepandamatu pruun liblikas! Ära pelga laskuda nurme kauneimale õiele. Sa saad haiget. Seda küll. Aga vaata mind! Ma poleks iial suutnud tõusta nii kõrgele ilma selle armastuseta südames."
PIPRAROHELISTE SILMADEGA NÕID VARTA
Selle loo rääkis mulle Maaret, kui möödunud neljapäevaööl tema juures kuulamas käisin. Õigupoolest tahtsin Loona järele pärida. Sa ei tea Loonat? Ma ei ole vist tõesti tema lugu jutustanud. Ükskord ma räägin temast.
Tahtsin Loonast teateid, aga Maaretil oli teine tuhin.
"Kunagi, kaua-kaua aega tagasi, elas Lehtmetsa-Ristil (umbes selle koha peal, kus praegu uue roheka plekk-katusega majake seisab) külanõid Varta. See oli ammu. Sa ei mäleta teda. Keegi ei mäleta. Mets ulatus siis teeharudeni ja Varta osmik puude vahel jäi silmale tabamatuks.
Kas Vartat üldse külanõiaks võis pidada? Külaga tal asja ei olnud, külarahvasse ei puutunud ta heas ega halvas. Kui keegi tihkaski nõu küsima minna, puuris Varta tulijat oma metspipraleheroheliste silmadega ja hädalise soov suri suhu.
Varta iga oli võimatu määrata. Nagu nõidadel ikka. Ta võis vilka ja väledana oma õuepuuslike ümber tantsida, võis ka targa ja tohedana rohukrantside keeduleeme kohale kummarduda.
Kõige noorem oli Varta laupäevavidevikkudes.
Siis seisis Varta vahapalgse ja sügavsilmse vilbusena ristteel ning eksitas võõraid rännumehi oma varjulisse hütti. Mis seal sündis, ei oska ükski arvata. Kindel on, et keegi meestest enam majast tagasitulejaks ei tõusnud.
Nende ööde harunedes laulis Varta oma ukselävel ja see kostis, nagu uluksid hundid, klähviksid rebased ja kõneleksid öökakud. Kõik ühteaegu.
Varta oli kasvult kõrge ja kondilt tugev. Eksitatavad jäid talle enamasti kogult allagi.
Aga siis, ühel õhtuhämaral, seisis Varta vastas rännuline, kellele nõid vaevalt habemeni ulatus. Varta viskas harjumuspärase jultumusega oma silmade sügavrohelise ja hukutava leegikonksu uue ohvri pahaaimamatusse pilku. Viskas, aga võitjaroheline lahustus vastase terashallis vaates kahvatukollaseks. Uuesti ründas Varta ja uuesti pritsus pilguhaak kutsikanirena tagasi nõia kulmukaartealusesse. Varta langetas võidetult pilgu ja võõras sidus tema silmavaate sügavamate puujuurte külge kuivama.
Tunniga tuhmus Varta seni alistamatu pilk.
Päevaga mõranes posijamoori loitsusosin.
Nädalaga sai Varta vägi päriselt otsa.
Võõras jätkas teed ega vaadanud tagasi.
Ei tahtnud Varta hütti ega ürte.
Ei puutunud Varta mürgipurke ega puuslikke.
Ei vaevunud arvama, mis Vartast ülepea edasi saab.
Ei saanudki midagi.
Ei plekkigi jalgadest siledaks lihvitud kodulävel. Ainult sihitu silmavaade, mis nüüdki veel teinekord selja tagant ligi hiilib ja hämaraskõndija tee hetkeks heledaks lööb. Nagu oleks latern jalutaja turja kohale tõstetud.
Ainult vaade. Aga sellest ei sünni kellelegi kurja. Ei õiget ehmatustki."
"Huh!" pihtisin tagasiteel Antsule, kes oli end ka Maareti järi peale juttu kuulama jätnud. "Kas või karda!"
"Tead, mis?" mõtiskles Ants. "See lugu pole sugugi nii vana, nagu Maaret kinnitab. Ja olen seda hoopis teises võtmes kuulnud. Et Varta siis mitte veel nõid polnud, kui võõraga võitluse kaotas. Et ta alles sestpeale laupäevaöödel ristmikul redutas ja ei hukutanud, vaid ootas. Ja et... Kas sina juhtud teadma, mis Maareti teiseks nimeks on?"
Tahtsin Loonast teateid, aga Maaretil oli teine tuhin.
"Kunagi, kaua-kaua aega tagasi, elas Lehtmetsa-Ristil (umbes selle koha peal, kus praegu uue roheka plekk-katusega majake seisab) külanõid Varta. See oli ammu. Sa ei mäleta teda. Keegi ei mäleta. Mets ulatus siis teeharudeni ja Varta osmik puude vahel jäi silmale tabamatuks.
Kas Vartat üldse külanõiaks võis pidada? Külaga tal asja ei olnud, külarahvasse ei puutunud ta heas ega halvas. Kui keegi tihkaski nõu küsima minna, puuris Varta tulijat oma metspipraleheroheliste silmadega ja hädalise soov suri suhu.
Varta iga oli võimatu määrata. Nagu nõidadel ikka. Ta võis vilka ja väledana oma õuepuuslike ümber tantsida, võis ka targa ja tohedana rohukrantside keeduleeme kohale kummarduda.
Kõige noorem oli Varta laupäevavidevikkudes.
Siis seisis Varta vahapalgse ja sügavsilmse vilbusena ristteel ning eksitas võõraid rännumehi oma varjulisse hütti. Mis seal sündis, ei oska ükski arvata. Kindel on, et keegi meestest enam majast tagasitulejaks ei tõusnud.
Nende ööde harunedes laulis Varta oma ukselävel ja see kostis, nagu uluksid hundid, klähviksid rebased ja kõneleksid öökakud. Kõik ühteaegu.
Varta oli kasvult kõrge ja kondilt tugev. Eksitatavad jäid talle enamasti kogult allagi.
Aga siis, ühel õhtuhämaral, seisis Varta vastas rännuline, kellele nõid vaevalt habemeni ulatus. Varta viskas harjumuspärase jultumusega oma silmade sügavrohelise ja hukutava leegikonksu uue ohvri pahaaimamatusse pilku. Viskas, aga võitjaroheline lahustus vastase terashallis vaates kahvatukollaseks. Uuesti ründas Varta ja uuesti pritsus pilguhaak kutsikanirena tagasi nõia kulmukaartealusesse. Varta langetas võidetult pilgu ja võõras sidus tema silmavaate sügavamate puujuurte külge kuivama.
Tunniga tuhmus Varta seni alistamatu pilk.
Päevaga mõranes posijamoori loitsusosin.
Nädalaga sai Varta vägi päriselt otsa.
Võõras jätkas teed ega vaadanud tagasi.
Ei tahtnud Varta hütti ega ürte.
Ei puutunud Varta mürgipurke ega puuslikke.
Ei vaevunud arvama, mis Vartast ülepea edasi saab.
Ei saanudki midagi.
Ei plekkigi jalgadest siledaks lihvitud kodulävel. Ainult sihitu silmavaade, mis nüüdki veel teinekord selja tagant ligi hiilib ja hämaraskõndija tee hetkeks heledaks lööb. Nagu oleks latern jalutaja turja kohale tõstetud.
Ainult vaade. Aga sellest ei sünni kellelegi kurja. Ei õiget ehmatustki."
"Huh!" pihtisin tagasiteel Antsule, kes oli end ka Maareti järi peale juttu kuulama jätnud. "Kas või karda!"
"Tead, mis?" mõtiskles Ants. "See lugu pole sugugi nii vana, nagu Maaret kinnitab. Ja olen seda hoopis teises võtmes kuulnud. Et Varta siis mitte veel nõid polnud, kui võõraga võitluse kaotas. Et ta alles sestpeale laupäevaöödel ristmikul redutas ja ei hukutanud, vaid ootas. Ja et... Kas sina juhtud teadma, mis Maareti teiseks nimeks on?"
ANTOL
Tema majake losutas Läänekopli nurgas metsatuka varjus. Nii peidus, et silm haaras elamist alles siis, kui juba jalgupidi Antoli õuel seisid. Kummaline, kui lähedal see tegelikult asus, üle karjamaa ja kuivenduskraavi põigates. Õiget teed Antolini tulnuks tallata mitme künka ja käänaku jagu.
Tara Antoli elamisel ümber ei olnud. Nõnda ka väravat, mida võõra eest tabastada. Antoli talvise toasoleku teadsid ära sellest, et ust oli tagantpoolt tool toetamas. Et lahti ei vajuks. Välja minnes viskas mees samal põhjusel jämedast traadist haakkonksu piidarõngasse. Suvel tuiutas uks aga enamasti omatahtsi.
See ei tähendanud, et Antolile sai kergesti külla minna. Tema silmad olid lukus, suu tumm ja kõrvad maailmale suletud, ehkki ka õrnem heli tervise poolest neisse teed leidnuks. Kelle eest Antol oma hinge varjas? Tundus, et kõige enam iseenda.
Antol oli vana. Senikaua, kui mina mäletan. Kuuldavasti sai ta vanaks juba üsna noores eas ja seda vaid osalt oma süü läbi. Nii võib juhtuda, kui elu poetab teele rasked valikud ja valed otsused.
Väga harva astus Antol külapoest läbi. Ei vahtinud niisama ringi, sest tema vähepruugitud pilk tajus korraga kõike. Ta astus leti ette, küsis vaid hädavajalikku ega öelnud ühtegi üleliigset sõna. Mehe hääl oli raske ja kidaline, nii et see kõigepealt rääkija suult põrandale rantsatas ja sealt end kuulaja ihu mööda üles haakis.
Midagi suurt, sünget ja valusat jäi tema minekutest maha.
Mida sellist oli Antol teinud, et see teda veel aastakümnete järel nõnda vaevas? Keegi ei teadnud.
Kord, kevadise üleujutuse ajal, olime naabrilastega kopli taga kraavikurvis maadeavastajaid mängimas. Või meid sinna lubati, eks me ikka vargsi ja keeluvastaselt, sest suur vesi nii vägevasti ahvatles.
Ukerdasime koorma all katkevatel kopratammidel ja kõõlusime painduvate pajutüvede küljes. Ei saanud arugi, kuidas mänguga Antoli aknatagusesse sattusime.
Avastamishoos jäi märkamata, et naabripere pesamuna, napilt kolmene Koort, teistest maha unus mängima. Sel pilgul, kui kohest sumatust aimasime, olime liig kaugel, et õigeks ajaks jõuda. Aga Antol oli lähedal. Antoli tugev kogu kummardus voolu kohale ja haaras Koorti õblukese keha oma laiade kühmuliste kämmalde vahele enne, kui põngerjas veepinda puutus.
Jooksime rüsinal Antoli juurde, kätteteenitud karistuse järele. Ehmatusehell Koort klammerdus Antoli kaela ümber ega andnud mehele hingamiseks ruumi. Ka Antol näis jahmunud, aga tema heitumus paistis suurem poisikese uppumishirmust.
Kujuta ette isakaru, kes udusulis linnupoegi puu otsa tagasi aitab. Nii talutas Antol meid üle purde.
"Koju!" ütles ta siis. Aga seekord ei tümisenud sõnaraskus langeva puuna kraavikaldasse, et sealt meie mantli- ja jopehõlmupidi üles ronida. Antoli hääl murdus kuhugi nende suurte pisarate vahele, mida ta oma korraksavanenud silmadesse sulgeda ei suutnud.
Tara Antoli elamisel ümber ei olnud. Nõnda ka väravat, mida võõra eest tabastada. Antoli talvise toasoleku teadsid ära sellest, et ust oli tagantpoolt tool toetamas. Et lahti ei vajuks. Välja minnes viskas mees samal põhjusel jämedast traadist haakkonksu piidarõngasse. Suvel tuiutas uks aga enamasti omatahtsi.
See ei tähendanud, et Antolile sai kergesti külla minna. Tema silmad olid lukus, suu tumm ja kõrvad maailmale suletud, ehkki ka õrnem heli tervise poolest neisse teed leidnuks. Kelle eest Antol oma hinge varjas? Tundus, et kõige enam iseenda.
Antol oli vana. Senikaua, kui mina mäletan. Kuuldavasti sai ta vanaks juba üsna noores eas ja seda vaid osalt oma süü läbi. Nii võib juhtuda, kui elu poetab teele rasked valikud ja valed otsused.
Väga harva astus Antol külapoest läbi. Ei vahtinud niisama ringi, sest tema vähepruugitud pilk tajus korraga kõike. Ta astus leti ette, küsis vaid hädavajalikku ega öelnud ühtegi üleliigset sõna. Mehe hääl oli raske ja kidaline, nii et see kõigepealt rääkija suult põrandale rantsatas ja sealt end kuulaja ihu mööda üles haakis.
Midagi suurt, sünget ja valusat jäi tema minekutest maha.
Mida sellist oli Antol teinud, et see teda veel aastakümnete järel nõnda vaevas? Keegi ei teadnud.
Kord, kevadise üleujutuse ajal, olime naabrilastega kopli taga kraavikurvis maadeavastajaid mängimas. Või meid sinna lubati, eks me ikka vargsi ja keeluvastaselt, sest suur vesi nii vägevasti ahvatles.
Ukerdasime koorma all katkevatel kopratammidel ja kõõlusime painduvate pajutüvede küljes. Ei saanud arugi, kuidas mänguga Antoli aknatagusesse sattusime.
Avastamishoos jäi märkamata, et naabripere pesamuna, napilt kolmene Koort, teistest maha unus mängima. Sel pilgul, kui kohest sumatust aimasime, olime liig kaugel, et õigeks ajaks jõuda. Aga Antol oli lähedal. Antoli tugev kogu kummardus voolu kohale ja haaras Koorti õblukese keha oma laiade kühmuliste kämmalde vahele enne, kui põngerjas veepinda puutus.
Jooksime rüsinal Antoli juurde, kätteteenitud karistuse järele. Ehmatusehell Koort klammerdus Antoli kaela ümber ega andnud mehele hingamiseks ruumi. Ka Antol näis jahmunud, aga tema heitumus paistis suurem poisikese uppumishirmust.
Kujuta ette isakaru, kes udusulis linnupoegi puu otsa tagasi aitab. Nii talutas Antol meid üle purde.
"Koju!" ütles ta siis. Aga seekord ei tümisenud sõnaraskus langeva puuna kraavikaldasse, et sealt meie mantli- ja jopehõlmupidi üles ronida. Antoli hääl murdus kuhugi nende suurte pisarate vahele, mida ta oma korraksavanenud silmadesse sulgeda ei suutnud.
PUUKULGUR JA KUURAIUJA
Kuu kasvab ja kahaneb. Kasvatavad teda inimeste lootused ja igatsused. Kahandab aga Kuuraiuja. Ta lööb öösiti kuu küljest õhukesi heledaid laaste - kaarjaid laevukesi, mis kõrgeks kerkinud ootused maa peale tagasi õõtsutavad.
Unistusi on palju. Kuuraiujat ainult üks.
Õnneks ei küünita igatsusedki ise kuuni. Need kannab sinna Puukulgur - pisike mustaogaline ja ruugetäpiline rühkija.
Sa seda meie võrata mändi tead? Seal nad elavadki. Sõbralikus üksmeeles. Kuuraiuja annab Puukulgurile aega soove üles vedada ja Puukulgur laseb Kuuraiujal laastulaevukesi tahuda.---
Eeda igatses last, aga last Eedale ei antud. Eeda ei saanud aru, milles ta süü on.
Eeda oli olnud maailma vastu mõistev ja malbe. Eeda kodu oli korras ja hing valmis. Polnud Eeda lapse jaoks ehk piisavalt ilus, tark või rikas? Ometi leidus temast ilutumaid, rumalamaid ja vaesemaid. Nemad said.
Eeda tuli puu juurde. Toetas oma oimukohad tüve vastu ja ahastas:
Andke mulle lapsuke. Mul on tema jaoks nii palju armastust üle!
Puukulgur toimetas igatsuse üles. Kuu paistis selle maa peale alla. Aga Eeda üsk ei hakanud tuksuma.
"Võta kass!" soovitas naabri-Reti.
Eeda võttis kaks. Võttis koera ja küülikud, kalad ja merisea. Aga SEE armastus jäi ikka üle ja Eeda õhenes õnnetuks ega õitsenud enam.
Puukulgur kutsus Eeda männi mademele.
Kuuraiuja võttis kirve, et Eeda lootused alla tuua. Vaevalt oli valmis tahutud hõbedane lootsik, kui selle avastas üks tilluke, tahtevastaselt taevasse saadetud hing, kes tundis, et Eeda on emana parim ja õigeim.
Harva küll, aga mõnikord juhtub imesid.
---
Vaik oli suur ja soovija mees. Üsna kohe, kui ta Leiet nägi, hakkas ta teda endale tahtma. Mehe soov jõudis kuuni. Kuu kasvatas end igatsuse jagu ja naeratas malbelt läkituse Leiele edasi. Leie kohmetus. Leie ellu Vaik ei mahtunud. Seepäras ei saatnud ta omalt poolt ka sõnumeid üles.
Kuu naeratusest sai Vaik julgust juurde. Mis sellest, et vaid tema enda tahe kuud kosutas.
Kui siis Leie jälle silmad kuu poole kergitas, puhkes neisse kohkumus.
Nii suur, tume ja tuhm, et Leie vaevu võrata puu juurde teed nägi.
Vaik oli otsmiku just tüve vastu surunud, et Puukulgur teate paremini pardale saaks.
Nüüd toetas Leiegi lauba tüvele.
"Ära saada seda unistust üles, Vaik!" anus ta.
"Oled minuga tulemas?" võidutses Vaik.
"Sa oled ilus," tunnustas Leie ja mõtles seda päris tõsiselt. "Oled tark ja andekas, hooliv ja ... julge, et nii ausad sõnumid kuule paista saatsid. Aga. Mul on ainult üks süda," ütles Leie. "See on juba kellegi kodu. Sinu jaoks pole seal ruumi."
"Mulle piisab ka killukesest," lubas Vaik.
"Ei," teadis Leie. "Sa tahad kõike."
"Aga kui ma ootan?"
"Siis ootad Sa ilmaaegu."
Puukulgur niheles Leie ja Vaigu oimude lähedal. Kumma sooviga teele asuda?
Siis märkas ta, kuidas Vaigu pea norgub. Et Vaik tõepoolest Leiest hoolib. Niipalju, et suudab tolle soovi täita. Et Vaigul on paha ja piinlik.
Seda märkas ka Kuuraiuja. Märkas ja tahus Vaigule õhukese hõbedase laastu, millega oma soovid pehmelt maa peale tagasi tuua.
---
"Mida sina tahad?" imestas Puukulgur, kui otsaesise krobelise koore vastu surusin. Minul ja kuul on ju oma otsetee.
"Ei erilist. Pea valutab."
"Kas tassin kurtmise kuule?"
"Pole vaja. Tallad ehk ise korraks meelekohtadel? Ja kui oskad, hõika, et kuuraiuja nii reipalt ei rahmiks."
Puukulguri pisikesed päkad pehmendasid pisteid.
"Kuidas teil endil siin?" uudishimutsesin, kui tuikamine järele andis.
"Tegemist jagub. Kui aga taldadel poleks nii terav ja pidev üles-alla ukerdamine pead uimaseks ei ajaks."
"Tahad, tule natukeseks mu kampsuni pehme hõlma sisse puhkama?" kutsusin.
"Kas Kuuraiuja ka tohib?" nuias Puukulgur.
"Loomulikult!" muhelesin. "Ainult kirves las läikida seni männi kõrval kulus. Muidu lõikab veel kogemata rõiva ligi lõnga katki."
Unistusi on palju. Kuuraiujat ainult üks.
Õnneks ei küünita igatsusedki ise kuuni. Need kannab sinna Puukulgur - pisike mustaogaline ja ruugetäpiline rühkija.
Sa seda meie võrata mändi tead? Seal nad elavadki. Sõbralikus üksmeeles. Kuuraiuja annab Puukulgurile aega soove üles vedada ja Puukulgur laseb Kuuraiujal laastulaevukesi tahuda.---
Eeda igatses last, aga last Eedale ei antud. Eeda ei saanud aru, milles ta süü on.
Eeda oli olnud maailma vastu mõistev ja malbe. Eeda kodu oli korras ja hing valmis. Polnud Eeda lapse jaoks ehk piisavalt ilus, tark või rikas? Ometi leidus temast ilutumaid, rumalamaid ja vaesemaid. Nemad said.
Eeda tuli puu juurde. Toetas oma oimukohad tüve vastu ja ahastas:
Andke mulle lapsuke. Mul on tema jaoks nii palju armastust üle!
Puukulgur toimetas igatsuse üles. Kuu paistis selle maa peale alla. Aga Eeda üsk ei hakanud tuksuma.
"Võta kass!" soovitas naabri-Reti.
Eeda võttis kaks. Võttis koera ja küülikud, kalad ja merisea. Aga SEE armastus jäi ikka üle ja Eeda õhenes õnnetuks ega õitsenud enam.
Puukulgur kutsus Eeda männi mademele.
Kuuraiuja võttis kirve, et Eeda lootused alla tuua. Vaevalt oli valmis tahutud hõbedane lootsik, kui selle avastas üks tilluke, tahtevastaselt taevasse saadetud hing, kes tundis, et Eeda on emana parim ja õigeim.
Harva küll, aga mõnikord juhtub imesid.
---
Vaik oli suur ja soovija mees. Üsna kohe, kui ta Leiet nägi, hakkas ta teda endale tahtma. Mehe soov jõudis kuuni. Kuu kasvatas end igatsuse jagu ja naeratas malbelt läkituse Leiele edasi. Leie kohmetus. Leie ellu Vaik ei mahtunud. Seepäras ei saatnud ta omalt poolt ka sõnumeid üles.
Kuu naeratusest sai Vaik julgust juurde. Mis sellest, et vaid tema enda tahe kuud kosutas.
Kui siis Leie jälle silmad kuu poole kergitas, puhkes neisse kohkumus.
Nii suur, tume ja tuhm, et Leie vaevu võrata puu juurde teed nägi.
Vaik oli otsmiku just tüve vastu surunud, et Puukulgur teate paremini pardale saaks.
Nüüd toetas Leiegi lauba tüvele.
"Ära saada seda unistust üles, Vaik!" anus ta.
"Oled minuga tulemas?" võidutses Vaik.
"Sa oled ilus," tunnustas Leie ja mõtles seda päris tõsiselt. "Oled tark ja andekas, hooliv ja ... julge, et nii ausad sõnumid kuule paista saatsid. Aga. Mul on ainult üks süda," ütles Leie. "See on juba kellegi kodu. Sinu jaoks pole seal ruumi."
"Mulle piisab ka killukesest," lubas Vaik.
"Ei," teadis Leie. "Sa tahad kõike."
"Aga kui ma ootan?"
"Siis ootad Sa ilmaaegu."
Puukulgur niheles Leie ja Vaigu oimude lähedal. Kumma sooviga teele asuda?
Siis märkas ta, kuidas Vaigu pea norgub. Et Vaik tõepoolest Leiest hoolib. Niipalju, et suudab tolle soovi täita. Et Vaigul on paha ja piinlik.
Seda märkas ka Kuuraiuja. Märkas ja tahus Vaigule õhukese hõbedase laastu, millega oma soovid pehmelt maa peale tagasi tuua.
---
"Mida sina tahad?" imestas Puukulgur, kui otsaesise krobelise koore vastu surusin. Minul ja kuul on ju oma otsetee.
"Ei erilist. Pea valutab."
"Kas tassin kurtmise kuule?"
"Pole vaja. Tallad ehk ise korraks meelekohtadel? Ja kui oskad, hõika, et kuuraiuja nii reipalt ei rahmiks."
Puukulguri pisikesed päkad pehmendasid pisteid.
"Kuidas teil endil siin?" uudishimutsesin, kui tuikamine järele andis.
"Tegemist jagub. Kui aga taldadel poleks nii terav ja pidev üles-alla ukerdamine pead uimaseks ei ajaks."
"Tahad, tule natukeseks mu kampsuni pehme hõlma sisse puhkama?" kutsusin.
"Kas Kuuraiuja ka tohib?" nuias Puukulgur.
"Loomulikult!" muhelesin. "Ainult kirves las läikida seni männi kõrval kulus. Muidu lõikab veel kogemata rõiva ligi lõnga katki."
PUNANE PESULÕKS PRISKILLA, SININE PESULÕKS PARTOLOMEE, LÕKSUPIKUD JA KOLMEKÜMNE NELJANDA KORTERI HALDJATÜDRUK
Mida Sa tegid suvel, kui päikesekuumus talumatuks muutus? Läksid varju, eks?
Pesulõksud oleksid ka läinud, aga neil oli minemiseks viijat vaja. Priskilla ja Partolomee õnnetuseks suruti nad pesunööriposti äärde üht luitunud marlilappi kinni hoidma. Suruti ja unustati. Kui teistel läks õnneks aeg-ajalt tubast elu nautida, siis nemad valvasid vapralt oma varandust.
Mida Sa tegid sügisel, kui tuul külma vihmavett näkku loopis? Või esimeste talvetuiskudega, mis kinnastatud käed sügavale taskupõhja ajasid?
Pesulõksud lõid nööri ümber tireleid, et natukegi sooja kontidesse saada. Sa ütled, et pesulõksud on plastmassist ja plastmass ei karda külma. Oled Sa ise kunagi plastmassist olnud? Kas või natuke aega?
Lõksupikud (teate, need pisikesed, millega taskurätte ja siidlinikuid riputatakse) lõgistasid hambaid ja Priskillal ning Partolomeel oli nende tervise pärast tõsine hirm. Kes kord nöörile kinnitatud, pidi kõvasti pingutama, et toasooja pääseda. Pesu toodi õue aina harvem (mis tast sinna tuisu kätte...).
Siis hakkasid aga jõulutervitused postkasti vupsama ja korraga tuli inimestele tubades meelde, et nad teavad, kust saab ilusaid tillukesi kaardikinnitusklõpse...
"Nüüd kõik hops-hops tuppa ja kui jõuluaeg läbi, vaadake, et te siis kapisoppidesse kaote! Kevadeni vähemalt," manitses Priskilla. Lõksupikud hüppasid laastukorvikesse, millega neile järele tuldi ja pilgutasid hüvastijätuks oma pisikesi vedrusilmi.
"Neetud lapp!" urises Partolomee. "Tema pärast peame siin teab-kui-kaua virelema. Eelmise talve oli Partolomee rippunud nööri küljes esikunagis. Olid ajad!
Priskilla aga naeratas. Lõksupikkude pakase käest pääsemine oleks nagu toasoojanatukest temanigi toonud.
Siis juhtus ime. Ühel päeval laoti pesunöörid otsast otsani täis. Pluuse, kleite, seelikuid, pikki ja lühikesi pükse, padjapüüre, linu, tekikotte, kardinaid, köögirätte ja saunalinasid...
Lõksupikke õnneks välja ei aetud, see koorem käinukski neil üle jõu. Pesuhoidjateks õngitseti vastavatud pakkidest kollaseid, rohelisi, siniseid, punaseid ja valgeid lõkse.
"Nüüd on meie võimalus," sosistas Partolomee ja nihkus läheduses lehviva kleidi kinnitajaks. "Tule! Lase see vana kalts lahti!"
Aga Priskilla ei suutnud oma riidetükile seda teha. Ehk oli too kunagi olnud väärikas õhuaknakate? Või kurnariie? Või teisi rõivaid kaitsev triikimislapp? Kuidas röövida talt see viimanegi õhkõrn lootuskiir ja heita kangaräbal kõdunema postiäärsesse hangeauku?
Priskilla nägi, kuidas külmalõhnalist pesu kausidesse ja vannidesse kokku murti, kuidas lõkse üksteise järel lõksunöörile näpistati, nii et kandja kaelas oli lõpuks justkui hundikihvadest kee. Korraks tõi see taas naeratuse Priskilla näole. Partolomee ilusate jõulude pärast.
Priskilla pidi nüüd kahe eest lapi küljes rippuma. Suurem detsembrialguse tormipuhang kangutas ta küljest tükikese ja virutas kaugele eemale, aga Priskilla jäi püsima.
Ja tead, siis, kaks päeva enne jõule, juhtus üks täiesti uskumatu asi!
Kolmekümne neljanda korteri tüdrukuke Ariadne-Mariiheleen rullis end õuel sügava valge lume sees vasakult paremale ja paremalt vasakule, kibuvitsahekist kiviktaimlakünkani, liivakastist keldrimäeni ja jäi pesunööride juures, selili helvestemeres, oma suurte siniste silmadega taeva poole vaatama.
"Tere," ütles tüdruk marlilapile. "Sind on vist natuke liiga kauaks nöörile unustatud? Ma arvan, Sind peaks lausa natuke üle pesema."
"Tere," ütles tüdruk Priskillale. "Oi. Sa oled ju haige! Ma pole kindel, kas oskan su haava ravida, aga kohe kindlasti ei tohiks sa haigest peast külma käes kükitada."
Ta vajutas oma roosas kindas käekesega ettevaatlikult lõksu lahti ja viis nöörilt leitud varanatukese tuppa. Pesi lapikese sooja seebiveega puhtaks ja vannitas seal samas Priskillatki. Lapp kuivatati vannitoa radiaatoritorul ja triigiti kahelt poolt korralikult sirgeks.
Ehh! Loomulikult ei läinud marlitükk pesus oluliselt valgemaks, aga Ariadne-Mariiheleeni meelest oli see väga armas ja pehme. Ta vooderdas lapiga aknalaual karbikese, kuhu päkapikk hommikuks maiustusi tõi.
Priskillat läks tal samuti hädasti vaja. Priskillaga kinnitati karbi serva külge väike inglikestega ümbrik. Ümbrikus peitus väga tähtis kiri. Mis Sa arvad, kellele? Loomulikult jõuluvanale endale!
Kirjas seisis:
"Ea jõuluvana! Palun kinki isale us autotö sest isa on väka ea autoiut ja emale to õmplusmasin et ta ei pea koku aek käsitsi parantama ja oleks rõmus näku ja palun kas päkapik saks sele pesulõksu ära parantata se on väka tupli pesulõks. Ariadne-Mariiheleen"
Pesulõksud oleksid ka läinud, aga neil oli minemiseks viijat vaja. Priskilla ja Partolomee õnnetuseks suruti nad pesunööriposti äärde üht luitunud marlilappi kinni hoidma. Suruti ja unustati. Kui teistel läks õnneks aeg-ajalt tubast elu nautida, siis nemad valvasid vapralt oma varandust.
Mida Sa tegid sügisel, kui tuul külma vihmavett näkku loopis? Või esimeste talvetuiskudega, mis kinnastatud käed sügavale taskupõhja ajasid?
Pesulõksud lõid nööri ümber tireleid, et natukegi sooja kontidesse saada. Sa ütled, et pesulõksud on plastmassist ja plastmass ei karda külma. Oled Sa ise kunagi plastmassist olnud? Kas või natuke aega?
Lõksupikud (teate, need pisikesed, millega taskurätte ja siidlinikuid riputatakse) lõgistasid hambaid ja Priskillal ning Partolomeel oli nende tervise pärast tõsine hirm. Kes kord nöörile kinnitatud, pidi kõvasti pingutama, et toasooja pääseda. Pesu toodi õue aina harvem (mis tast sinna tuisu kätte...).
Siis hakkasid aga jõulutervitused postkasti vupsama ja korraga tuli inimestele tubades meelde, et nad teavad, kust saab ilusaid tillukesi kaardikinnitusklõpse...
"Nüüd kõik hops-hops tuppa ja kui jõuluaeg läbi, vaadake, et te siis kapisoppidesse kaote! Kevadeni vähemalt," manitses Priskilla. Lõksupikud hüppasid laastukorvikesse, millega neile järele tuldi ja pilgutasid hüvastijätuks oma pisikesi vedrusilmi.
"Neetud lapp!" urises Partolomee. "Tema pärast peame siin teab-kui-kaua virelema. Eelmise talve oli Partolomee rippunud nööri küljes esikunagis. Olid ajad!
Priskilla aga naeratas. Lõksupikkude pakase käest pääsemine oleks nagu toasoojanatukest temanigi toonud.
Siis juhtus ime. Ühel päeval laoti pesunöörid otsast otsani täis. Pluuse, kleite, seelikuid, pikki ja lühikesi pükse, padjapüüre, linu, tekikotte, kardinaid, köögirätte ja saunalinasid...
Lõksupikke õnneks välja ei aetud, see koorem käinukski neil üle jõu. Pesuhoidjateks õngitseti vastavatud pakkidest kollaseid, rohelisi, siniseid, punaseid ja valgeid lõkse.
"Nüüd on meie võimalus," sosistas Partolomee ja nihkus läheduses lehviva kleidi kinnitajaks. "Tule! Lase see vana kalts lahti!"
Aga Priskilla ei suutnud oma riidetükile seda teha. Ehk oli too kunagi olnud väärikas õhuaknakate? Või kurnariie? Või teisi rõivaid kaitsev triikimislapp? Kuidas röövida talt see viimanegi õhkõrn lootuskiir ja heita kangaräbal kõdunema postiäärsesse hangeauku?
Priskilla nägi, kuidas külmalõhnalist pesu kausidesse ja vannidesse kokku murti, kuidas lõkse üksteise järel lõksunöörile näpistati, nii et kandja kaelas oli lõpuks justkui hundikihvadest kee. Korraks tõi see taas naeratuse Priskilla näole. Partolomee ilusate jõulude pärast.
Priskilla pidi nüüd kahe eest lapi küljes rippuma. Suurem detsembrialguse tormipuhang kangutas ta küljest tükikese ja virutas kaugele eemale, aga Priskilla jäi püsima.
Ja tead, siis, kaks päeva enne jõule, juhtus üks täiesti uskumatu asi!
Kolmekümne neljanda korteri tüdrukuke Ariadne-Mariiheleen rullis end õuel sügava valge lume sees vasakult paremale ja paremalt vasakule, kibuvitsahekist kiviktaimlakünkani, liivakastist keldrimäeni ja jäi pesunööride juures, selili helvestemeres, oma suurte siniste silmadega taeva poole vaatama.
"Tere," ütles tüdruk marlilapile. "Sind on vist natuke liiga kauaks nöörile unustatud? Ma arvan, Sind peaks lausa natuke üle pesema."
"Tere," ütles tüdruk Priskillale. "Oi. Sa oled ju haige! Ma pole kindel, kas oskan su haava ravida, aga kohe kindlasti ei tohiks sa haigest peast külma käes kükitada."
Ta vajutas oma roosas kindas käekesega ettevaatlikult lõksu lahti ja viis nöörilt leitud varanatukese tuppa. Pesi lapikese sooja seebiveega puhtaks ja vannitas seal samas Priskillatki. Lapp kuivatati vannitoa radiaatoritorul ja triigiti kahelt poolt korralikult sirgeks.
Ehh! Loomulikult ei läinud marlitükk pesus oluliselt valgemaks, aga Ariadne-Mariiheleeni meelest oli see väga armas ja pehme. Ta vooderdas lapiga aknalaual karbikese, kuhu päkapikk hommikuks maiustusi tõi.
Priskillat läks tal samuti hädasti vaja. Priskillaga kinnitati karbi serva külge väike inglikestega ümbrik. Ümbrikus peitus väga tähtis kiri. Mis Sa arvad, kellele? Loomulikult jõuluvanale endale!
Kirjas seisis:
"Ea jõuluvana! Palun kinki isale us autotö sest isa on väka ea autoiut ja emale to õmplusmasin et ta ei pea koku aek käsitsi parantama ja oleks rõmus näku ja palun kas päkapik saks sele pesulõksu ära parantata se on väka tupli pesulõks. Ariadne-Mariiheleen"
LARISEJA KOER
Mäletad selliseid pillimeeste ja pikkade laudadega pidusid, nagu vanasti tehti? Meil, Albus, peetakse neid ikka veel. Niisuguseid, kuhu peolisi ka järgmise päeva ennelõunaks jagub.
Istume jälle paarikümnekesi laua ümber (selliseid laudu jagus saali veel hulga, ehk õige pisut lühemaid), puhume juttu ja vaatame, käsi põsakil, lava ees kepsutavaid tantsupaare. Muusika on vali, ega sellest üle suurt midagi kuule, seepärast kostab hästi kõrvu ainult Arderi hääl: "Ega mul selle vastu ole, et sa mind jutu sees mainid, aga... mõtle, nüüd kõik kurjad, et ma rahapaja tühjaks lükkasin!"
"See ei olnud ju sinu süü!" kergitan üllatuses kulme. Kas keegi tõesti võiks asja sedapidi tõlgendada?
"Kuula, ma räägin sulle. Lihtsalt, et sa mu hingeeluga paremini kursis oleks," pihib Arder valjult üle laua. Ega tal häälepuudust ole, pigem peab tagasi hoidma.
"Ükskord poisina läksin pimedal ajal kodu poole. Udu ka. Äkki hakkas nagu kella tilin kõrvu kostma. Mis sa oskaks arvata, kui lähed üksi pimedas ja korraga on selline kella tilin?"
Ei teagi. Äkki, et lehm? Aga kes tänapäeval lehmale krappi kaela paneb?
"Ja siis selline urin ja larin ja kell ikka kilksub," tuletab Arder kunagisi üleelamisi meelde. "Ma olin ikka päris hirmul."
No lehm ei larise. Siis ma küll ei tea.
"Koer oli keti lahti tõmmanud ja jooksis ringi," muigab Arder, just nagu keti lahti tõmmanud larisev koer oleks vastutulija, kellega kohtumine muhelema võtab.
Siis haarab kõrval istunud Eert mu mõlemast jalarandmest, nii et korraks ka minu häält saalis kosta on, ütleb, et tahtis tähelepanu ja kutsub tantsule. Nii jääbki kuulmata, kuidas Arderi koeralugu lõppes.
Eert sobib meie hulka kui valatud, sest temagi mõtted liiguvad imelikke radu. Seekord on ta peokäimadeks tuhvlid valinud (õige ka, uus põrand kontsi ei salli) ja heidab nüüd need, kui pikemateks poognateks sobimatud, lähimasse saaliserva.
Pillimehed peavad vahet ja annavad järje muile esinejaile üle. Kihistame Leiega peol kohatud koerusi ja paneme, pead koos, kaugemalt kogunenute nimesid ja nägusid paika.
Järgmise tantsuvooru ajal, kui taas on põhjust põrandat mõõtmas käia, kaob Arderi pere lauast. Eks koduteele. Lapsed ju ühes.
Viimaste tantsude järel tehakse korraks saal valgemaks ja manitsetakse pidulisi: "Pillimeestel on minekuaeg käes ja ega tuisk väga pikka pidu vist soosi. Näe, Arderi pere jäi teel lumevangi."
Mõni muheleb, et nüüd ei maksa enne minna, kui Saha-Arder välja saab, koju jõuab ja traktoriga teid lahti ajama tuleb, aga paljudele toob teade minekumõtted pähe.
---
"Mis juhtus?" küsin Raavelt, Arderi kaasalt, kui teisel päeval poe ees kokku trehvame. Lumme jäämine tundub imelik, sest Arderi kanti läinud teavad öelda, et teel oli sõitmiseks ruumi küll.
"Koer!" poetab Raave tõredalt, nagu see, kes juba teab-mitmendale uudishimulikule vastama sunnitud.
"Mis koer?" jääb minu jaoks vastusest napiks.
"Arder ju eile ekstra sinule rääkis. Kas sa siis ei kuulnud?"
"Sinnamaani, et koer tuli vastu, kett järel, ise larises."
"No siis sa ei teagi, kuidas Arder tookord pääses ja miks tal just eile see lugu hinge vaevas?"
"Ei."
"Arder oli tol korral, koeraga kohtudes, veel päris poisiohtu. Ja koer suur, vaat et suurem kui Arder. Üsna selge oli, et lugu heaga ei lõppe. Siis Arder viimases hädas palus, et jäetagu talle hing sisse, et mis soerd sellest napist suutäiest saab. Et tulgu hiljem, kui enam liha luude peal."
"Nooh?"
"Saigi nõusse. Lepiti kokku, et kolmkümmend neli aastat, viis kuud ja kuus päeva - siis tuleb peni oma saagile järele ja võtab ka kõik need, kes kaasas juhtuvad olema."
"Kas siis üks koer üldse nii vanaks elab?"
"Sa oleks pidanud teda nägema. See ei olnud tavaline peni, kes oheliku küljes maja valvab ja kuudi ees konti pureb. See... ma ei saa vist veel mitu ööd korralikult sõba silmile."
"Ma näen, sul hing sees. Mis sai siis? Räägi ometi!" võttis Raave kujukas jutt enesegi põlve värisema.
"Sõitsime kodu poole. Viskas küll tuisutriipe tee peale, aga nende poolest oleks võinud rahus jätkata. Korraga koletu tume kogu larinal ees. Arderi tugev närv poleks lasknud kõrvale keerata, aga loom rammis küljega masina rajalt maha. Ja, jalad harkis, tee peal ees.
Ma olin hirmust poolsurnud. Vaatan, Arder hakkab autost välja minema. Hädaldan, et kuhu sa, hullvaim, lähed, see peletis murrab su sammupealt.
Aga Arder vastu, et poisikest võis too elajas kiusata, aga tulgu seisku täismehega silmitsi.
Sa ei kujuta ette, mis ma kõik ära tundsin, kui ta ukse enda järel kinni lõi!"
"Ja siis?" rohkem hingan kui küsin, sest...
"Arder hargitas end elukale koonu ligi ja kui käratas: "Saatana sigidik sa paistad olema, siis sinna minegi, kus sa oma ketivaia välja oled tõmmanud!"
Ja tead, nii nagu ta oma hääle ülevalt alla, kõri luurava koera poole röögatas, oli peni maa sees ja sügav auk sinna järgi. Saad aru, see ei olnud paarimeetrine kaevuauk. See oli kilomeetrite sügavune tunnel, mis alla läks. Ma ju ei suutnud end tagasi hoida ja tormasin Arderile toeks. Siis ta möirgas veel midagi sellist, et hoitagu edaspidi temast ja tema perest eemale. Ise käis häälega auguservi mööda. Noh, et saaks selle täis aetud. Muidu teab-mis pahalased veel üles pääsevad.
Ma näitaks sulle seda kohta, aga öö läbi ju tuiskas. Ei leidnud hommikul isegi.
Tead, mis ma sulle veel ütlen. See hääl, mis Arder tolle teie küla sakerdise käest sai, see võtab ikka põlved nõrgaks küll. See oli võimas hetk, kui ta seal niimoodi enda, minu ja meie laste eest seisis, aga... ega mina talle küll enam ühtegi kurja sõna öelda julge. Ja miks peakski."
Istume jälle paarikümnekesi laua ümber (selliseid laudu jagus saali veel hulga, ehk õige pisut lühemaid), puhume juttu ja vaatame, käsi põsakil, lava ees kepsutavaid tantsupaare. Muusika on vali, ega sellest üle suurt midagi kuule, seepärast kostab hästi kõrvu ainult Arderi hääl: "Ega mul selle vastu ole, et sa mind jutu sees mainid, aga... mõtle, nüüd kõik kurjad, et ma rahapaja tühjaks lükkasin!"
"See ei olnud ju sinu süü!" kergitan üllatuses kulme. Kas keegi tõesti võiks asja sedapidi tõlgendada?
"Kuula, ma räägin sulle. Lihtsalt, et sa mu hingeeluga paremini kursis oleks," pihib Arder valjult üle laua. Ega tal häälepuudust ole, pigem peab tagasi hoidma.
"Ükskord poisina läksin pimedal ajal kodu poole. Udu ka. Äkki hakkas nagu kella tilin kõrvu kostma. Mis sa oskaks arvata, kui lähed üksi pimedas ja korraga on selline kella tilin?"
Ei teagi. Äkki, et lehm? Aga kes tänapäeval lehmale krappi kaela paneb?
"Ja siis selline urin ja larin ja kell ikka kilksub," tuletab Arder kunagisi üleelamisi meelde. "Ma olin ikka päris hirmul."
No lehm ei larise. Siis ma küll ei tea.
"Koer oli keti lahti tõmmanud ja jooksis ringi," muigab Arder, just nagu keti lahti tõmmanud larisev koer oleks vastutulija, kellega kohtumine muhelema võtab.
Siis haarab kõrval istunud Eert mu mõlemast jalarandmest, nii et korraks ka minu häält saalis kosta on, ütleb, et tahtis tähelepanu ja kutsub tantsule. Nii jääbki kuulmata, kuidas Arderi koeralugu lõppes.
Eert sobib meie hulka kui valatud, sest temagi mõtted liiguvad imelikke radu. Seekord on ta peokäimadeks tuhvlid valinud (õige ka, uus põrand kontsi ei salli) ja heidab nüüd need, kui pikemateks poognateks sobimatud, lähimasse saaliserva.
Pillimehed peavad vahet ja annavad järje muile esinejaile üle. Kihistame Leiega peol kohatud koerusi ja paneme, pead koos, kaugemalt kogunenute nimesid ja nägusid paika.
Järgmise tantsuvooru ajal, kui taas on põhjust põrandat mõõtmas käia, kaob Arderi pere lauast. Eks koduteele. Lapsed ju ühes.
Viimaste tantsude järel tehakse korraks saal valgemaks ja manitsetakse pidulisi: "Pillimeestel on minekuaeg käes ja ega tuisk väga pikka pidu vist soosi. Näe, Arderi pere jäi teel lumevangi."
Mõni muheleb, et nüüd ei maksa enne minna, kui Saha-Arder välja saab, koju jõuab ja traktoriga teid lahti ajama tuleb, aga paljudele toob teade minekumõtted pähe.
---
"Mis juhtus?" küsin Raavelt, Arderi kaasalt, kui teisel päeval poe ees kokku trehvame. Lumme jäämine tundub imelik, sest Arderi kanti läinud teavad öelda, et teel oli sõitmiseks ruumi küll.
"Koer!" poetab Raave tõredalt, nagu see, kes juba teab-mitmendale uudishimulikule vastama sunnitud.
"Mis koer?" jääb minu jaoks vastusest napiks.
"Arder ju eile ekstra sinule rääkis. Kas sa siis ei kuulnud?"
"Sinnamaani, et koer tuli vastu, kett järel, ise larises."
"No siis sa ei teagi, kuidas Arder tookord pääses ja miks tal just eile see lugu hinge vaevas?"
"Ei."
"Arder oli tol korral, koeraga kohtudes, veel päris poisiohtu. Ja koer suur, vaat et suurem kui Arder. Üsna selge oli, et lugu heaga ei lõppe. Siis Arder viimases hädas palus, et jäetagu talle hing sisse, et mis soerd sellest napist suutäiest saab. Et tulgu hiljem, kui enam liha luude peal."
"Nooh?"
"Saigi nõusse. Lepiti kokku, et kolmkümmend neli aastat, viis kuud ja kuus päeva - siis tuleb peni oma saagile järele ja võtab ka kõik need, kes kaasas juhtuvad olema."
"Kas siis üks koer üldse nii vanaks elab?"
"Sa oleks pidanud teda nägema. See ei olnud tavaline peni, kes oheliku küljes maja valvab ja kuudi ees konti pureb. See... ma ei saa vist veel mitu ööd korralikult sõba silmile."
"Ma näen, sul hing sees. Mis sai siis? Räägi ometi!" võttis Raave kujukas jutt enesegi põlve värisema.
"Sõitsime kodu poole. Viskas küll tuisutriipe tee peale, aga nende poolest oleks võinud rahus jätkata. Korraga koletu tume kogu larinal ees. Arderi tugev närv poleks lasknud kõrvale keerata, aga loom rammis küljega masina rajalt maha. Ja, jalad harkis, tee peal ees.
Ma olin hirmust poolsurnud. Vaatan, Arder hakkab autost välja minema. Hädaldan, et kuhu sa, hullvaim, lähed, see peletis murrab su sammupealt.
Aga Arder vastu, et poisikest võis too elajas kiusata, aga tulgu seisku täismehega silmitsi.
Sa ei kujuta ette, mis ma kõik ära tundsin, kui ta ukse enda järel kinni lõi!"
"Ja siis?" rohkem hingan kui küsin, sest...
"Arder hargitas end elukale koonu ligi ja kui käratas: "Saatana sigidik sa paistad olema, siis sinna minegi, kus sa oma ketivaia välja oled tõmmanud!"
Ja tead, nii nagu ta oma hääle ülevalt alla, kõri luurava koera poole röögatas, oli peni maa sees ja sügav auk sinna järgi. Saad aru, see ei olnud paarimeetrine kaevuauk. See oli kilomeetrite sügavune tunnel, mis alla läks. Ma ju ei suutnud end tagasi hoida ja tormasin Arderile toeks. Siis ta möirgas veel midagi sellist, et hoitagu edaspidi temast ja tema perest eemale. Ise käis häälega auguservi mööda. Noh, et saaks selle täis aetud. Muidu teab-mis pahalased veel üles pääsevad.
Ma näitaks sulle seda kohta, aga öö läbi ju tuiskas. Ei leidnud hommikul isegi.
Tead, mis ma sulle veel ütlen. See hääl, mis Arder tolle teie küla sakerdise käest sai, see võtab ikka põlved nõrgaks küll. See oli võimas hetk, kui ta seal niimoodi enda, minu ja meie laste eest seisis, aga... ega mina talle küll enam ühtegi kurja sõna öelda julge. Ja miks peakski."
KEVADMUUSIKAMUINASJUTT
Elas kord kuningas. Täiesti tavaline kuningas ja ega temast keegi midagi teakski, kui kogematase õnne läbi poleks ta maailma kõige uhkema hobuse omanikuks saanud. Uhke ratsu tegi ka kuninga uhkeks ja soetas imetlejaid ning kadestajaid.
Hobune elas kuldses tallis, jalutas kuninga hästivalvatud aias, tema lakk lehvis ja laudjas läikis ning muidu tavaline kuningas kogus kuulsust.
Aga ühel hommikul oli hobune kadunud. Kadunud aiast, mida valvasid kuninga kõige valvsamad vahimehed.
Tead, miks?
Sest kuningalinna oli külastanud maailma kõige osavam ja kõige röövijam röövel.
Kuningas oli jahmunud.
Kuningas oli kohkunud.
Kuningas oli täitsa endast väljas.
Kuningas lasi kuulutada, et see, kes hobuse üles leiab ja tagasi toob, saab endale kogu kuningliku varakambri kulla.
Ega see autasu kedagi eriti otsingutele innustanud. Kuningriik oli jõukas, kõigil raha isegi küll. Ja röövel oli liiga hirmus.
Ja veel. Kuningas magas ja kuninga vahimehed võisid tukkuma jääda, aga röövel ei uinunud iialgi.
Siis pakkus kuningas oma tütart sangarile naiseks.
Nüüd juba mõni huviline sigines.
Kust hobust otsida? Ega muid võimalusi polnudki, kui et röövel on suksu kuningriigi servas kõrguva kristallmäe taha peitnud. Aga kristallmägi oli nii kõrge ja järsk ja libe, et sellest üle keegi teine ei saanud. Üritasid vaprad rüütlid, mis nad üritasid, üle kahe sammu ometi mäest üles ei trüginud.
Selle kuningriigi kõige unustatumas nurgas elas üks vaene mees. Muidu oli kuningriik rikas, aga selle mehe hütt oli nii tilluke ja mees ise nii tagasihoidlik, et rikkus polnud osanud neid üles leida. Naist sel mehel ka ei olnud, nii et mõlemad kuninga autasud oleks justkui hästi sobinud, oleks aga mees ise osanud neist hoolida. Ent tema hoolis hoopis isesugustest asjadest: tuulevilinast ja vihmasabinast, orava hüppamisest ja sipelga sibamisest, päikeseharust ja pilve varjust. Nii et auhinna poolest oleks tal ehk minemata jäänud, aga hobuse pärast oli hirm. See röövel kippus kardetavasti kappajat kaikaga karistama.
Nii läks see vaene mees kristallmäe juurde, et hobune ära päästa.
Ega temagi saapatallad kidasemad olnud. Proovis sammukese. Nägi, et üles ei saa. Jäi mäeveerele mõtisklema.
Kotkas silmas seda pilvekõrgusest pealt.
Mehele meeldis pilv ja kotkas meeldis ka. Seepärast oli üsna loogiline, et kotkale ka mees meeldis. Lind laskus mehe ette ja küsis: "Mis mure sind vaevab, hea mees?"
Ja mees vastas: "Kuninga hobune tuleks sealt kristallmäe teiselt poolt ära päästa. Kui ta seal ikka on."
"On küll," teadis kotkas, sest ta oli ratsut ülevalt näinud.
"Aga mägi on libe. Ei luba ronida," jätkas mees.
"Ega küll," nõustus lind.
Aga kotkal on terav pilk ja veel teravam mõistus. Mis sa arvad, mis nõu ta mehele pakkus?
"Sind ma kanda ei jõua," arutles taevastriivija, "aga köiejuppi küll."
Ta lasi mehel nii pika köie tuua, mis maast mäe tipuni ulataks, võttis ühe otsa nokka ja vuhises sellega üles mäkke. Sidus köiesaba mäe mütsituti külge ja kutsus meest ronima.
Ronida oli raske, aga mitte võimatu. Jõudiski mees üles. Aga teisele poole oli mäesein veel järsem ja veel libedam.
Kotkas lendas uuesti alla, haaras teise köieotsa nokka ja kandis üle mäe. Nüüd võis mees turvalisemalt laskuda. Allaminek oli valus, aga mitte võimatu.
Jõudis mees mäe taha ja nägi - ongi hobune seal. Nägus, aga norgus, sest hirmus röövel natuke juba nüpeldaski.
Ning oh häda! Röövel oli ju ka seal. Saatis oma kurje pilke igasse ilmakaarde ja silma looja ei lasknud.
Kuidas sina magama jääd? Kas unelaul aitaks?
Mees arvas, et siin võiks aidata küll. Aga oh õnnetust. Mees ei pidanud üldse viisi. Ja hääl oli tal ka selline... kare ja kandiline. Sellisega juba röövlit ei uinuta.
Ent kevad tärkas ümberringi. Mees armastas kevadet ja oli üsna loomulik, et kevad armastas meest ka. Ja kevad hakkas laulma.
Märkad sa jääpurikaid räästa küljes? Kuidas nad laulavad? "Silp-silp, silp-silp..."
Näed sa lumikellukesi hangeaugus? Kuidas nemad laulavad? "Til-till, til-till..."
Aga puhkevate pungadega puuoksad? Silkav ojanire? Päikeselaik niiskel puukoorel?
Vaikselt-vaikselt laulsid nad röövlile. Ja tead, mis? Röövel jäigi magama.
Röövel magas ja mees istus hobuse selga. Aga oi-oi! Kuidas hobu köiega mäest üle vinnata?
Suksu ütles, et seda polegi tarvis. Et ta on ju maailma uhkeim hobune. Osavaim ka. Et ta suudab ise oma kuldsetel kapjadel üle kristallmäe kapata.
Hakkaski traavima. Aga jälle häda! Röövel oli traavli tervisele liiga teinud. Poolel tõusul andis tuhar tunda ja haigus tõi hobu mäe taha tagasi.
Röövel liigutas ärkamiseelses unes. Loodus laulis.
Ratsu andis hetkeks haigele kohale hõlpu ja sööstis siis seda varmamalt mäge vallutama. Katsus juba kabjaga peaaegu tipu ära, kui kintsudes kaikakibedus kõrvetas ja tuli tirinal alla tagasi.
Röövli ripsmed lõid võbisema. Loodus laulis, aga näha oli, et uni on untsus.
Hobu võttis kogu jõu kokku, kabjarauad pildusid sädemeid, silmades visklesid kui virmalised neil hetkil, kus ratsut haavavalu haaras. Traavis kappaja mäekülge pidi üles, lennutas end üle tiputerava ja sööstis kuningriigipoolsest seljandikust alla.
Mis röövlist sai?
Röövel tegi silmad lahti ja nägi hobust põgenemas. Ja korraga oli tal sellest täitsa ükskõik. Ta oli unes palju ilusamat hobust näinud. Ta oli ise ka unes ilusam. Ja tead, mis? Loodus laulis ning röövel jäi uuesti magama. Ta polnud kunagi põõnutanud. Isegi pikutanud mitte. Nüüd magas ta tagantjärgi ära kõik need kasutamata ööd.
Mees aga juhtis hobuse kuninga õuele.
Kuningatütar nägi neid tulemas ja muutus kole kurvaks. Ta kohe kuidagi ei tahtnud toda vaest poissi kuningalossi ja endale kaasaks. Veel vähem kippus ta vaese mehe viletsasse hurtsikusse. Printsess otsustas vähemalt korralikult pirtsutada.
Aga tead, mis sai?
Mees hüppas hobuse turjalt maha, ulatas ratsmed kuningale ja hakkas koju kõndima.
"Kuidas tasuga jääb?" küsis kuningas.
"Laulda oskad?" päris mees.
"Ikka!" uskus kuningas.
"Ilusamini kui kevad?" usutles mees.
"Ei tea lubada," kõhkles kuningas.
"Olgu peale," otsustas mees. "Astu mõnikord minu juurest läbi ja laula mulle. Mulle laulud meeldivad, aga ma ise ei oska. Kuid tead, mis. Ära printsessi kaasa võta. Ta on liiga pirts."
Hobune elas kuldses tallis, jalutas kuninga hästivalvatud aias, tema lakk lehvis ja laudjas läikis ning muidu tavaline kuningas kogus kuulsust.
Aga ühel hommikul oli hobune kadunud. Kadunud aiast, mida valvasid kuninga kõige valvsamad vahimehed.
Tead, miks?
Sest kuningalinna oli külastanud maailma kõige osavam ja kõige röövijam röövel.
Kuningas oli jahmunud.
Kuningas oli kohkunud.
Kuningas oli täitsa endast väljas.
Kuningas lasi kuulutada, et see, kes hobuse üles leiab ja tagasi toob, saab endale kogu kuningliku varakambri kulla.
Ega see autasu kedagi eriti otsingutele innustanud. Kuningriik oli jõukas, kõigil raha isegi küll. Ja röövel oli liiga hirmus.
Ja veel. Kuningas magas ja kuninga vahimehed võisid tukkuma jääda, aga röövel ei uinunud iialgi.
Siis pakkus kuningas oma tütart sangarile naiseks.
Nüüd juba mõni huviline sigines.
Kust hobust otsida? Ega muid võimalusi polnudki, kui et röövel on suksu kuningriigi servas kõrguva kristallmäe taha peitnud. Aga kristallmägi oli nii kõrge ja järsk ja libe, et sellest üle keegi teine ei saanud. Üritasid vaprad rüütlid, mis nad üritasid, üle kahe sammu ometi mäest üles ei trüginud.
Selle kuningriigi kõige unustatumas nurgas elas üks vaene mees. Muidu oli kuningriik rikas, aga selle mehe hütt oli nii tilluke ja mees ise nii tagasihoidlik, et rikkus polnud osanud neid üles leida. Naist sel mehel ka ei olnud, nii et mõlemad kuninga autasud oleks justkui hästi sobinud, oleks aga mees ise osanud neist hoolida. Ent tema hoolis hoopis isesugustest asjadest: tuulevilinast ja vihmasabinast, orava hüppamisest ja sipelga sibamisest, päikeseharust ja pilve varjust. Nii et auhinna poolest oleks tal ehk minemata jäänud, aga hobuse pärast oli hirm. See röövel kippus kardetavasti kappajat kaikaga karistama.
Nii läks see vaene mees kristallmäe juurde, et hobune ära päästa.
Ega temagi saapatallad kidasemad olnud. Proovis sammukese. Nägi, et üles ei saa. Jäi mäeveerele mõtisklema.
Kotkas silmas seda pilvekõrgusest pealt.
Mehele meeldis pilv ja kotkas meeldis ka. Seepärast oli üsna loogiline, et kotkale ka mees meeldis. Lind laskus mehe ette ja küsis: "Mis mure sind vaevab, hea mees?"
Ja mees vastas: "Kuninga hobune tuleks sealt kristallmäe teiselt poolt ära päästa. Kui ta seal ikka on."
"On küll," teadis kotkas, sest ta oli ratsut ülevalt näinud.
"Aga mägi on libe. Ei luba ronida," jätkas mees.
"Ega küll," nõustus lind.
Aga kotkal on terav pilk ja veel teravam mõistus. Mis sa arvad, mis nõu ta mehele pakkus?
"Sind ma kanda ei jõua," arutles taevastriivija, "aga köiejuppi küll."
Ta lasi mehel nii pika köie tuua, mis maast mäe tipuni ulataks, võttis ühe otsa nokka ja vuhises sellega üles mäkke. Sidus köiesaba mäe mütsituti külge ja kutsus meest ronima.
Ronida oli raske, aga mitte võimatu. Jõudiski mees üles. Aga teisele poole oli mäesein veel järsem ja veel libedam.
Kotkas lendas uuesti alla, haaras teise köieotsa nokka ja kandis üle mäe. Nüüd võis mees turvalisemalt laskuda. Allaminek oli valus, aga mitte võimatu.
Jõudis mees mäe taha ja nägi - ongi hobune seal. Nägus, aga norgus, sest hirmus röövel natuke juba nüpeldaski.
Ning oh häda! Röövel oli ju ka seal. Saatis oma kurje pilke igasse ilmakaarde ja silma looja ei lasknud.
Kuidas sina magama jääd? Kas unelaul aitaks?
Mees arvas, et siin võiks aidata küll. Aga oh õnnetust. Mees ei pidanud üldse viisi. Ja hääl oli tal ka selline... kare ja kandiline. Sellisega juba röövlit ei uinuta.
Ent kevad tärkas ümberringi. Mees armastas kevadet ja oli üsna loomulik, et kevad armastas meest ka. Ja kevad hakkas laulma.
Märkad sa jääpurikaid räästa küljes? Kuidas nad laulavad? "Silp-silp, silp-silp..."
Näed sa lumikellukesi hangeaugus? Kuidas nemad laulavad? "Til-till, til-till..."
Aga puhkevate pungadega puuoksad? Silkav ojanire? Päikeselaik niiskel puukoorel?
Vaikselt-vaikselt laulsid nad röövlile. Ja tead, mis? Röövel jäigi magama.
Röövel magas ja mees istus hobuse selga. Aga oi-oi! Kuidas hobu köiega mäest üle vinnata?
Suksu ütles, et seda polegi tarvis. Et ta on ju maailma uhkeim hobune. Osavaim ka. Et ta suudab ise oma kuldsetel kapjadel üle kristallmäe kapata.
Hakkaski traavima. Aga jälle häda! Röövel oli traavli tervisele liiga teinud. Poolel tõusul andis tuhar tunda ja haigus tõi hobu mäe taha tagasi.
Röövel liigutas ärkamiseelses unes. Loodus laulis.
Ratsu andis hetkeks haigele kohale hõlpu ja sööstis siis seda varmamalt mäge vallutama. Katsus juba kabjaga peaaegu tipu ära, kui kintsudes kaikakibedus kõrvetas ja tuli tirinal alla tagasi.
Röövli ripsmed lõid võbisema. Loodus laulis, aga näha oli, et uni on untsus.
Hobu võttis kogu jõu kokku, kabjarauad pildusid sädemeid, silmades visklesid kui virmalised neil hetkil, kus ratsut haavavalu haaras. Traavis kappaja mäekülge pidi üles, lennutas end üle tiputerava ja sööstis kuningriigipoolsest seljandikust alla.
Mis röövlist sai?
Röövel tegi silmad lahti ja nägi hobust põgenemas. Ja korraga oli tal sellest täitsa ükskõik. Ta oli unes palju ilusamat hobust näinud. Ta oli ise ka unes ilusam. Ja tead, mis? Loodus laulis ning röövel jäi uuesti magama. Ta polnud kunagi põõnutanud. Isegi pikutanud mitte. Nüüd magas ta tagantjärgi ära kõik need kasutamata ööd.
Mees aga juhtis hobuse kuninga õuele.
Kuningatütar nägi neid tulemas ja muutus kole kurvaks. Ta kohe kuidagi ei tahtnud toda vaest poissi kuningalossi ja endale kaasaks. Veel vähem kippus ta vaese mehe viletsasse hurtsikusse. Printsess otsustas vähemalt korralikult pirtsutada.
Aga tead, mis sai?
Mees hüppas hobuse turjalt maha, ulatas ratsmed kuningale ja hakkas koju kõndima.
"Kuidas tasuga jääb?" küsis kuningas.
"Laulda oskad?" päris mees.
"Ikka!" uskus kuningas.
"Ilusamini kui kevad?" usutles mees.
"Ei tea lubada," kõhkles kuningas.
"Olgu peale," otsustas mees. "Astu mõnikord minu juurest läbi ja laula mulle. Mulle laulud meeldivad, aga ma ise ei oska. Kuid tead, mis. Ära printsessi kaasa võta. Ta on liiga pirts."
TEINE KUNINGANNA
Elas kord Kuningas, kes tundis, et käes on naisevõtuaeg. Kuningal oli küll üks kuninganna juba olemas, aga ta tahtis teist veel ja nii ta siis võttiski. Mõnel pool võib see veidi tavatu tunduda, aga tema kuningriigis tohtis.
Mida Esimene Kuninganna niisugusest asjast arvas? Kes teab. Olles ise ka kunagi kuninganna olnud, märksa väiksemas kuningriigis küll, oskan aimata, et ega niisugune uudis rõõmsaks tee. Et mitte tujul rikneda lasta, tegeled siis muude tähtsate toimetustega ja neid juba kuningannal jagub: hoolitsed, et su rahvas oleks terve ja toidetud; otsid, kust saaks printsile mõistliku hinnaga uue kuue või sulega bareti, sest ta on oma vana, mis polnudki veel kuigi vana, ratsasõidul kes teab kuhu kaotanud; kuninga kasukas vajab kohendamist, troonisaali peeglid puhastamist, parkett poleerimist... Siis ei ole aegagi sellisele ebameeldivusele mõelda ja lõppude lõpuks võid loota, et too teine kuninganna läheb varsti lihtsalt kaotsi. Nagu uus sokk, mis on ainult ühe korra jalas käinud või lossivõtmed, mis just äsja said hetkeks käest pandud või hamster, kelle puuriuks on kogemata lahti ununenud... Võib-ka olla, et Esimene Kuninganna Teisest Kuningannast midagi ei teadnudki. Riik on suur, tegemist palju. Ehk ei tulnud Kuningal meelde öelda ja kuulujuttude kuulamiseks on esimesed kuningannad liiga väärikad.
Aga Teine Kuninganna? Tema ju ikka teadis, et Esimene on olemas?
Eks muidugi. Selliseid asju tavaliselt ikka teatakse.
No aga esimese ja teise kuninganna võtmisel on ka hoopis erinevad reeglid.
Esimene tuuakse kirikukellade helinal kuldses tõllas lossi paraadtrepi ette, kantakse alamate juubelduse saatel kätel lossitrepist üles, tema kõrval seistakse pidulikel vastuvõttudel ja väljasõitudel, naeratatakse koos pressile ja rahvamassile.
Esimene kuninganna peaks olema heade kommetega, tark, vaimukas, kena, puhas, töökas ja ...leplik. Ta on ju kuningriigi Esimene Kuninganna! Teda imetletakse ja temast võetakse õppust. Oleks lubamatu, et ta kuningriigile kuidagi häda või häbi teeb.
Esimeseks kuningannaks kujunemine on terve omaette teadus.
Teine kuninganna viiakse tavaliselt kuhugi kuningriigi kaugemasse soppi ja temast pole kombeks juttu teha. Mõnel puhul peab talle kuskile sinna laanesügavusse, mäekõrgusesse või kõrbevaikusse lossi ehitama. Kui veab, on tal juba enesel maja olemas.
Teisele kuningannale määratakse kindlad (enamasti ülimalt ebakindlad) kokkusaamisajad ja siis peaks teine kuninganna olema õnnelik, hoolitsetud, ilus ja viimseni kuningale pühendunud. Kuna kuningas kulutab sinnasõiduks väga palju väärtuslikku riigiaega ja -raha, on see igati mõistlik nõudmine.
Miks teiseks kuningannaks hakatakse? See pole ka ju sugugi hõlbus amet. Kogu aja pead sa ihuüksi hoolitsema selle eest, et su (mis sest, et pisike) õukond oleks terve ja toidetud. Et su väike prints või printsess, kellest keegi kunagi teada ei saa, et ta on prints või printsess, saaks mõistliku hinnaga uue kuue või sulega bareti. Peeglid vajavad poleerimist ja parkett puhastamist ning kuna kuningas nii harva külla satub, poleks sobilik teda ka katust paikama või treppi parandama paluda.
Tead, kui Kuningas tuleb ja uksel seisab ning Teisele Kuningannale otsa vaatab... siis ununevad kõik trepid, katused, peeglid, parketid ja baretid. Siis tunneb Teine Kuninganna, et ta on Esimene. Päevaks? Tunniks? Mõneks minutiks? See pole üldse tähtis ja tähtis pole ka see, et kirikukellad ei helise ja rahvast juubeldamas pole. Heliseb ja juubeldab Teise Kuninganna süda. Just nii kaua, kui aega antakse.
Millest me rääkima hakkasimegi? Kuningast. Ja sellest, et ta võttis endale veel ühe kuninganna.
Teine Kuninganna oli peaaegu sama tore kui Esimene. Kuna tema loss oli väiksem, oli ta ehk isegi natuke puhanum ja rõõmsam. Ja kuna ta sai alles äsja võetud, oli ta Kuninga jaoks üsna avastamata ja huvitav.
Oleks ta ainult pisutki lähemal elanud! Teise Kuninganna juures oli hea ja põnev, aga tee sinna väga pikk ja igav. Kuningas otsis, kas keegi oleks piisavalt vaimukas ja usaldusväärne, et temaga need pikad rännakud kaasa teeks ja aja ära sisustaks. Leidiski.
See pole just tavaline, et kuningas teise kuninganna juurde kellegi kaasa võtab. Teisest kuningannast pole ju sobilik juttugi teha ja tema esitlemine kuninga tuttavatele ei käi tegelikult kombega kokku. Seepärast oli Teine Kuninganna esimesel korral päris üllatunud, kui Kuningas saatjaga sisse astus. Aga et üks tulijatest oli Kuningas, kaotas kohtumisrõõm üllatuskohmetuse.
Teine Kuninganna nägi, et saatja on igati väga väga väga tore. No kohe kõiges. Saatjaga lihtsalt oli üksjagu muret. Ta oli kogu tee Kuningat lõbustanud. Ei sobinud teda ju ka Teise Kuninganna juures tähelepanuta jätta.Teine Kuninganna mõistis, et Kuningast ongi viisakas nüüd omalt poolt saatja meelt lahutada, ainult et Teise Kuninganna Esimeseks Kuningannaks olemise aeg kahanes niiviisi tundidelt minutitele. Teise Kuninganna ilus- ja õnnelikolemine ei tahtnud enam kõige paremini õnnestuda. Eriti sel hetkel, kui ta taipas: see saatja ei ole lihtsalt saatja. Temast saab Teine Kuninganna.
"Kuidas teine? Kolmas ikka!" küsid sa. "Teine kuninganna on juba olemas. Selleks on Teine Kuninganna!"
Võib-olla kuskil mõnes teises kuningriigis ongi nii. Selles mitte.
Mida Esimene Kuninganna niisugusest asjast arvas? Kes teab. Olles ise ka kunagi kuninganna olnud, märksa väiksemas kuningriigis küll, oskan aimata, et ega niisugune uudis rõõmsaks tee. Et mitte tujul rikneda lasta, tegeled siis muude tähtsate toimetustega ja neid juba kuningannal jagub: hoolitsed, et su rahvas oleks terve ja toidetud; otsid, kust saaks printsile mõistliku hinnaga uue kuue või sulega bareti, sest ta on oma vana, mis polnudki veel kuigi vana, ratsasõidul kes teab kuhu kaotanud; kuninga kasukas vajab kohendamist, troonisaali peeglid puhastamist, parkett poleerimist... Siis ei ole aegagi sellisele ebameeldivusele mõelda ja lõppude lõpuks võid loota, et too teine kuninganna läheb varsti lihtsalt kaotsi. Nagu uus sokk, mis on ainult ühe korra jalas käinud või lossivõtmed, mis just äsja said hetkeks käest pandud või hamster, kelle puuriuks on kogemata lahti ununenud... Võib-ka olla, et Esimene Kuninganna Teisest Kuningannast midagi ei teadnudki. Riik on suur, tegemist palju. Ehk ei tulnud Kuningal meelde öelda ja kuulujuttude kuulamiseks on esimesed kuningannad liiga väärikad.
Aga Teine Kuninganna? Tema ju ikka teadis, et Esimene on olemas?
Eks muidugi. Selliseid asju tavaliselt ikka teatakse.
No aga esimese ja teise kuninganna võtmisel on ka hoopis erinevad reeglid.
Esimene tuuakse kirikukellade helinal kuldses tõllas lossi paraadtrepi ette, kantakse alamate juubelduse saatel kätel lossitrepist üles, tema kõrval seistakse pidulikel vastuvõttudel ja väljasõitudel, naeratatakse koos pressile ja rahvamassile.
Esimene kuninganna peaks olema heade kommetega, tark, vaimukas, kena, puhas, töökas ja ...leplik. Ta on ju kuningriigi Esimene Kuninganna! Teda imetletakse ja temast võetakse õppust. Oleks lubamatu, et ta kuningriigile kuidagi häda või häbi teeb.
Esimeseks kuningannaks kujunemine on terve omaette teadus.
Teine kuninganna viiakse tavaliselt kuhugi kuningriigi kaugemasse soppi ja temast pole kombeks juttu teha. Mõnel puhul peab talle kuskile sinna laanesügavusse, mäekõrgusesse või kõrbevaikusse lossi ehitama. Kui veab, on tal juba enesel maja olemas.
Teisele kuningannale määratakse kindlad (enamasti ülimalt ebakindlad) kokkusaamisajad ja siis peaks teine kuninganna olema õnnelik, hoolitsetud, ilus ja viimseni kuningale pühendunud. Kuna kuningas kulutab sinnasõiduks väga palju väärtuslikku riigiaega ja -raha, on see igati mõistlik nõudmine.
Miks teiseks kuningannaks hakatakse? See pole ka ju sugugi hõlbus amet. Kogu aja pead sa ihuüksi hoolitsema selle eest, et su (mis sest, et pisike) õukond oleks terve ja toidetud. Et su väike prints või printsess, kellest keegi kunagi teada ei saa, et ta on prints või printsess, saaks mõistliku hinnaga uue kuue või sulega bareti. Peeglid vajavad poleerimist ja parkett puhastamist ning kuna kuningas nii harva külla satub, poleks sobilik teda ka katust paikama või treppi parandama paluda.
Tead, kui Kuningas tuleb ja uksel seisab ning Teisele Kuningannale otsa vaatab... siis ununevad kõik trepid, katused, peeglid, parketid ja baretid. Siis tunneb Teine Kuninganna, et ta on Esimene. Päevaks? Tunniks? Mõneks minutiks? See pole üldse tähtis ja tähtis pole ka see, et kirikukellad ei helise ja rahvast juubeldamas pole. Heliseb ja juubeldab Teise Kuninganna süda. Just nii kaua, kui aega antakse.
Millest me rääkima hakkasimegi? Kuningast. Ja sellest, et ta võttis endale veel ühe kuninganna.
Teine Kuninganna oli peaaegu sama tore kui Esimene. Kuna tema loss oli väiksem, oli ta ehk isegi natuke puhanum ja rõõmsam. Ja kuna ta sai alles äsja võetud, oli ta Kuninga jaoks üsna avastamata ja huvitav.
Oleks ta ainult pisutki lähemal elanud! Teise Kuninganna juures oli hea ja põnev, aga tee sinna väga pikk ja igav. Kuningas otsis, kas keegi oleks piisavalt vaimukas ja usaldusväärne, et temaga need pikad rännakud kaasa teeks ja aja ära sisustaks. Leidiski.
See pole just tavaline, et kuningas teise kuninganna juurde kellegi kaasa võtab. Teisest kuningannast pole ju sobilik juttugi teha ja tema esitlemine kuninga tuttavatele ei käi tegelikult kombega kokku. Seepärast oli Teine Kuninganna esimesel korral päris üllatunud, kui Kuningas saatjaga sisse astus. Aga et üks tulijatest oli Kuningas, kaotas kohtumisrõõm üllatuskohmetuse.
Teine Kuninganna nägi, et saatja on igati väga väga väga tore. No kohe kõiges. Saatjaga lihtsalt oli üksjagu muret. Ta oli kogu tee Kuningat lõbustanud. Ei sobinud teda ju ka Teise Kuninganna juures tähelepanuta jätta.Teine Kuninganna mõistis, et Kuningast ongi viisakas nüüd omalt poolt saatja meelt lahutada, ainult et Teise Kuninganna Esimeseks Kuningannaks olemise aeg kahanes niiviisi tundidelt minutitele. Teise Kuninganna ilus- ja õnnelikolemine ei tahtnud enam kõige paremini õnnestuda. Eriti sel hetkel, kui ta taipas: see saatja ei ole lihtsalt saatja. Temast saab Teine Kuninganna.
"Kuidas teine? Kolmas ikka!" küsid sa. "Teine kuninganna on juba olemas. Selleks on Teine Kuninganna!"
Võib-olla kuskil mõnes teises kuningriigis ongi nii. Selles mitte.
TEISTMOODI ÕHTU
Hommikul, kui tööle sõitsin, kleepusid sõidukite esiklaasile alles esimesed helbed. Õhtuks oli pinnas kangeks külmunud, tee libe ja madalahangeline.
Kibelesin töölt lahkuma, et jõuaks veel enne bussi poest läbi joosta. Pargipimedas, veidi enne vana kivisilda, hakkas äkitselt part prääksuma. Jube. Tundsin, kuidas kapuuts peas kõrgemale kerkis.
"Sa ehmatad teised poolsurnuks!" noomisin häälitsejat. Kas sa ise ka kuulad, kuidas kõneled? Justkui õlitamata uks oleks järsku laginal naerma pahvatanud!"
"Vabandust," kostis part. Oluliselt vaiksem ta hääl küll polnud, aga see, et ta mind poeni saatma tuli, leevendas ehmatusärritust.
"Miks sa kogu aeg prille kannad?" päris kaaslane. "Kas sa muidu ei näe? Üleüldse?"
"Muidugi näen. Nad parandavad teravust, kui kaugele vaatan. Lugeda ja sinuga suhelda saaksin ilma ka."
"Luba mulle korraks," huvitus priitsakas.
"Need on ju spetsiaalselt minu jaoks tehtud. Ega need sulle pruugi sobida," muigasin, aga ulatasin prillid küsijale.
"Aaappi, kui äge!" tuiskas part ühest teeservast teise, uurides poe parkla tulesid, künkapealse koolimaja hämaraid aknaid, töökojaesist ja paplilatvu.
Muhelesin.
Laternaist hingis mahedat apelsinivärvi valgust. Vana kontorihoone ümber veetud ohulint kahises tuules, aga jalgu püüdma ei ulatunud. Kätel hakkas külm. Surusin need küünarnukkideni jopetaskuisse. Kindad olid kaasas küll, aga kuskil kotipõhjas.
"Ma lippan ees ja vaatan, milline sa kaugelt paistad!" vuristas sinikaelne sõber ja juba ta oligi läinud.
"Mine-mine! Vaata ainult, et puruks ei kuku!" turtsatasin lõbustatult. Samal hetkel kadus pind jalge alt ja räntsatasin näoli
poeesistele plaatidele (tead küll, see akendealune pool, mis astmega algab.)
Kui ülespaistetav nina mind uuesti jalgadele oli lükanud, polnud prillidest lugugi. Vaateavad olid olematuiks tursunud. Või...
"Küll sa ära harjud. Nokk ongi turvalisem," lohutas kohaletormanud kaaslane. "Ja väike olla pole üldse halb. (Kukkumine oli mu kasvu tubli poolteist meetrit kahandanud.) Mahud iga puhma vahelt läbi ja lennul pole keremürakat tiibu koormamas."
Rebisin taskud tühjaks. Huh! Käed! Ei mingeid tiibu.
"Kasv kasvuks, aga nokk mind küll ei rõõmusta. Mul vaja aktiivselt ja arusaadavalt inimestega suhelda!"
"Vast tõmbab varsti tagasi. Pehmepoolne," testis suleline sõber vopsuga ninajuurele, mispeale valusähvatus mu hetkeks sädemetega üle külvas.
"LÕ-PE-TA!"
Pikemaks toibumiseks polnud mahti. Bussiaeg lähenes. Komberdasin poeukseni. Aga kuidas ma sisse saan? Isegi üksteisele "pätikat" tehes ei ulatuks me lingini!
Õnneks keeras parklasse auto. Kärsitu meeskodanik, kes sealt kauplusse tormas, osutus tõeliseks mühakaks. Selle asemel, et daam esimesena tuppa lasta, tõrjus ta mind jalaga eemale. Juba ette teades, millist valu see põhjustab, ei hoidnud ma pahameelt tagasi ja andsin korraliku nokahoobi.
Valu oli veel suurem kui enne, aga kannatust väärt. Rüselesin ustest sisse, müügisaali soojusesse ja valgusse. Kuna suleline semu polnud siseneda plaaninudki, jätsime käigupealt hüvasti.
"Heldus! Mis sinuga on juhtunud!" imestas müüja ja tahtis kiirabi kutsuda, aga laitsin mõtte maha. Tundsin, kuidas tervis tasapisi tagasi tuleb. Maksin ostude eest ja kiirustasin bussipeatusesse. Jõudsin üsna viimasel minutil.
Bussijuht hüppas kärmelt välja, aitas mu trepiastmetest üles ja tõstis kotigi salongi. Narritas muidugi, et sättigu ma end mugavalt istuma ja tundku koduselt, aga kui tohiks paluda, siis ta sokutaks mulle istumise alla ühe kiletüki, sest mine seda pardiproua seedimist tea.
Turakas!
Kodu juures upitas abivalmis transportija mu jälle kenasti teeveerde, ehkki olin mõneminutilise sõidu ajal märksa tublimaks toibunud.
Kodustega kohtumise ajaks taastus endine vorm juba enam-vähem. Rohkem, kui välimuse pärast, pidin vastust andma, miks ostud sellised imelikud on. Pool hiina kapsast, pakk päevalilleseemneid ja kaerahelbed.
Ise ka ei tea. Ju ma siis sel ajal veel peast pisut part olin. Meil ju kaerahelbeid kodus küll ja sihvkasid varume ka vaid tihastele. Tea, millele mõtlesin või miks silm just neid asju sihtis.
Silm?
Oh sa vanapagan! Prillid jäid pardi pähe! Ei tea, kas praegusel kellaajal on juba väga ebaviisakas albukatele helistada ja paluda, et nad õige prääksuja üles otsiks?
Kibelesin töölt lahkuma, et jõuaks veel enne bussi poest läbi joosta. Pargipimedas, veidi enne vana kivisilda, hakkas äkitselt part prääksuma. Jube. Tundsin, kuidas kapuuts peas kõrgemale kerkis.
"Sa ehmatad teised poolsurnuks!" noomisin häälitsejat. Kas sa ise ka kuulad, kuidas kõneled? Justkui õlitamata uks oleks järsku laginal naerma pahvatanud!"
"Vabandust," kostis part. Oluliselt vaiksem ta hääl küll polnud, aga see, et ta mind poeni saatma tuli, leevendas ehmatusärritust.
"Miks sa kogu aeg prille kannad?" päris kaaslane. "Kas sa muidu ei näe? Üleüldse?"
"Muidugi näen. Nad parandavad teravust, kui kaugele vaatan. Lugeda ja sinuga suhelda saaksin ilma ka."
"Luba mulle korraks," huvitus priitsakas.
"Need on ju spetsiaalselt minu jaoks tehtud. Ega need sulle pruugi sobida," muigasin, aga ulatasin prillid küsijale.
"Aaappi, kui äge!" tuiskas part ühest teeservast teise, uurides poe parkla tulesid, künkapealse koolimaja hämaraid aknaid, töökojaesist ja paplilatvu.
Muhelesin.
Laternaist hingis mahedat apelsinivärvi valgust. Vana kontorihoone ümber veetud ohulint kahises tuules, aga jalgu püüdma ei ulatunud. Kätel hakkas külm. Surusin need küünarnukkideni jopetaskuisse. Kindad olid kaasas küll, aga kuskil kotipõhjas.
"Ma lippan ees ja vaatan, milline sa kaugelt paistad!" vuristas sinikaelne sõber ja juba ta oligi läinud.
"Mine-mine! Vaata ainult, et puruks ei kuku!" turtsatasin lõbustatult. Samal hetkel kadus pind jalge alt ja räntsatasin näoli
poeesistele plaatidele (tead küll, see akendealune pool, mis astmega algab.)
Kui ülespaistetav nina mind uuesti jalgadele oli lükanud, polnud prillidest lugugi. Vaateavad olid olematuiks tursunud. Või...
"Küll sa ära harjud. Nokk ongi turvalisem," lohutas kohaletormanud kaaslane. "Ja väike olla pole üldse halb. (Kukkumine oli mu kasvu tubli poolteist meetrit kahandanud.) Mahud iga puhma vahelt läbi ja lennul pole keremürakat tiibu koormamas."
Rebisin taskud tühjaks. Huh! Käed! Ei mingeid tiibu.
"Kasv kasvuks, aga nokk mind küll ei rõõmusta. Mul vaja aktiivselt ja arusaadavalt inimestega suhelda!"
"Vast tõmbab varsti tagasi. Pehmepoolne," testis suleline sõber vopsuga ninajuurele, mispeale valusähvatus mu hetkeks sädemetega üle külvas.
"LÕ-PE-TA!"
Pikemaks toibumiseks polnud mahti. Bussiaeg lähenes. Komberdasin poeukseni. Aga kuidas ma sisse saan? Isegi üksteisele "pätikat" tehes ei ulatuks me lingini!
Õnneks keeras parklasse auto. Kärsitu meeskodanik, kes sealt kauplusse tormas, osutus tõeliseks mühakaks. Selle asemel, et daam esimesena tuppa lasta, tõrjus ta mind jalaga eemale. Juba ette teades, millist valu see põhjustab, ei hoidnud ma pahameelt tagasi ja andsin korraliku nokahoobi.
Valu oli veel suurem kui enne, aga kannatust väärt. Rüselesin ustest sisse, müügisaali soojusesse ja valgusse. Kuna suleline semu polnud siseneda plaaninudki, jätsime käigupealt hüvasti.
"Heldus! Mis sinuga on juhtunud!" imestas müüja ja tahtis kiirabi kutsuda, aga laitsin mõtte maha. Tundsin, kuidas tervis tasapisi tagasi tuleb. Maksin ostude eest ja kiirustasin bussipeatusesse. Jõudsin üsna viimasel minutil.
Bussijuht hüppas kärmelt välja, aitas mu trepiastmetest üles ja tõstis kotigi salongi. Narritas muidugi, et sättigu ma end mugavalt istuma ja tundku koduselt, aga kui tohiks paluda, siis ta sokutaks mulle istumise alla ühe kiletüki, sest mine seda pardiproua seedimist tea.
Turakas!
Kodu juures upitas abivalmis transportija mu jälle kenasti teeveerde, ehkki olin mõneminutilise sõidu ajal märksa tublimaks toibunud.
Kodustega kohtumise ajaks taastus endine vorm juba enam-vähem. Rohkem, kui välimuse pärast, pidin vastust andma, miks ostud sellised imelikud on. Pool hiina kapsast, pakk päevalilleseemneid ja kaerahelbed.
Ise ka ei tea. Ju ma siis sel ajal veel peast pisut part olin. Meil ju kaerahelbeid kodus küll ja sihvkasid varume ka vaid tihastele. Tea, millele mõtlesin või miks silm just neid asju sihtis.
Silm?
Oh sa vanapagan! Prillid jäid pardi pähe! Ei tea, kas praegusel kellaajal on juba väga ebaviisakas albukatele helistada ja paluda, et nad õige prääksuja üles otsiks?
NÄHTAMATU NAINE
Üks mees oli oma riided välja nöörile kuivama riputanud. Unustas. Alles kesköö paiku tuli meelde. Hommikul läinuks neid rõivaid tingimata tarvis. Mees käis õues, kahmas käsikaudu asjad kaenlasse ja kõndis tuppa tagasi. Tundis küll, et midagi justkui teisiti, aga või sa pimedas näed!
Toas vaatas mees: püksisäär riputades puntrasse jäänud ja see, nagu liblikavõrk, pimedusest kellegi lõksu püüdnud. Siputas see keegi, rapsis ja rabeles, aga vabaks ei pääsenud.
Mees silmitses lähemalt. See ju öö-naine! Eks vaeseke komistas pimeduses ringi silgates mehe kaatsadesse ja jäi juukseidpidi kinnituspaelade külge.
Mees võttis Öö endale naiseks. Toreda naise sai, eriti ööseks. Eks too tegi ja toimetas päevalgi, aga päeval pole ju ööd näha. Nii jäi ka Öö nähtamatuks.
No palju meil öösel külalisi käib? Ikka päeval. Kõik, kes meest nägid, märkasid vaid seda, et ta üksi on. Öö oli ju sel ajal nähtamatu. Mehel endal kippus ka viimaks ununema, et keegi veel kõrval. Eriti, kui kenad näitsikud juttu puhuma sattusid. Aga loomulikult sattusid! Mees ju sihuke nõukas ja tarmukas, nägus pealegi.
Juhtus üks eriti kena ja tragi piiga mehe pilgu ette. Vähe sellest, et mees Ööd päeval ei märganud, nüüd unustas ta öö-naise nägemise ka öösel ära.
Öö sõi püstijalu kolde kõrval, sest lauas sai tema koht täidetud. Öö magas püstijalu kolde kõrval, sest sängis lõppes tema ruum otsa. Küllap Öö oleks vargsi minemagi jalutanud. Keegi ta kohalolu nagunii hoomata ei osanud. Aga Öö juuksesalk haakus endist viisi mehe püksipaeltesse!
Öö pikad öömustad juuksed olid lasknud noorikul vabalt kõndida kaevu ja lauda ja isegi kõige kaugema rabataguse heinamaatüki juurde. Aga äraminekuks jäi kiharail pikkusest puudu. Lahtiharutamiseks sasinesid paelad juuksejõhvidega liiga puntrasse ja häda sellele, kes kääridega öö soengut sonkima läheks! Pigem ta siis juba... jääb.
Toas vaatas mees: püksisäär riputades puntrasse jäänud ja see, nagu liblikavõrk, pimedusest kellegi lõksu püüdnud. Siputas see keegi, rapsis ja rabeles, aga vabaks ei pääsenud.
Mees silmitses lähemalt. See ju öö-naine! Eks vaeseke komistas pimeduses ringi silgates mehe kaatsadesse ja jäi juukseidpidi kinnituspaelade külge.
Mees võttis Öö endale naiseks. Toreda naise sai, eriti ööseks. Eks too tegi ja toimetas päevalgi, aga päeval pole ju ööd näha. Nii jäi ka Öö nähtamatuks.
No palju meil öösel külalisi käib? Ikka päeval. Kõik, kes meest nägid, märkasid vaid seda, et ta üksi on. Öö oli ju sel ajal nähtamatu. Mehel endal kippus ka viimaks ununema, et keegi veel kõrval. Eriti, kui kenad näitsikud juttu puhuma sattusid. Aga loomulikult sattusid! Mees ju sihuke nõukas ja tarmukas, nägus pealegi.
Juhtus üks eriti kena ja tragi piiga mehe pilgu ette. Vähe sellest, et mees Ööd päeval ei märganud, nüüd unustas ta öö-naise nägemise ka öösel ära.
Öö sõi püstijalu kolde kõrval, sest lauas sai tema koht täidetud. Öö magas püstijalu kolde kõrval, sest sängis lõppes tema ruum otsa. Küllap Öö oleks vargsi minemagi jalutanud. Keegi ta kohalolu nagunii hoomata ei osanud. Aga Öö juuksesalk haakus endist viisi mehe püksipaeltesse!
Öö pikad öömustad juuksed olid lasknud noorikul vabalt kõndida kaevu ja lauda ja isegi kõige kaugema rabataguse heinamaatüki juurde. Aga äraminekuks jäi kiharail pikkusest puudu. Lahtiharutamiseks sasinesid paelad juuksejõhvidega liiga puntrasse ja häda sellele, kes kääridega öö soengut sonkima läheks! Pigem ta siis juba... jääb.
SIISI SININE ÜMBRIK
Toosi sattus talgu ajal kogemata salaja Siisi sahvrisse.
Ju ta ikka natuke ise tahtis ka.
Toosi märkas, et Siisi sahvriakna vahel on seitse surnud porilast. Küllap nad nälga...
Toosi täheldas, et Siisi munakorvis on kahel munal koor kortsus. Küllap vaevlevad kanad janus.
Toosi silmas, et astjakaanel on suur sälk sees. Eks lõigati talguliste lihale tünniteklist lisa!
Veel nägi Toosi, et Siisil on moosipurkide vahel suur sinine ümbrik. Toosi oleks meelsasti sinna sisse piilunud, aga toapõrand teatas Siisi tulekust ja Toosi põgenes rehala kaudu talgurahva sekka tagasi.
Kes oma kirju keediseriiulisse peidab?
Kes peidab, sellel peab saladus olema.
Ümbrik oli suur ja sinine. Järelikult on saladus samuti suur. Sinine?
Toosi hindas talgulistest kõige suuremaks Sonni. Ja Sonn kandis sinist rätti kaelas.
Toosile tundus nüüd, et Sonn vaatab Siisit pehmema pilguga kui teisi tüdrukuid.
Toosi tahtis, et Sonn Toosit sedaviisi vaataks.
Töö sai tehtud ja Siisi rehealusest ehitati talgupeopaik.
Suppi oli suur pajatäis ja lihakausidki kanti lauale.
Toosi sosistas Sonnile, et too oleks toiduga ettevaatlik. Piduroog olla porilasi ja nende valgeid vaklu täis. Munavaagnast olla Toosi enesele terava puupinnu suulakke saanud.
Kui Siisi enne tantsu algust korraks ära käis ja koguka kastiga tagasi tuikus, suur sinine ümbrik äärtpidi põlletaskust paistmas, muigas Toosi Sonnile, et ei tea, kelle sülle täna kiri susatakse. Tema olla Siisit samasugust ümbrikku Tõnnile, Jannule ja isegi Sõge-Simmule hõlma vahele torkamas näinud. Et kes teab, mis salaasju see pealtnäha viisakas Siisi nõnda nurgatagustes ajab ja õiendab.
Siisil olid kastis keedisepurgid. Iga talgulise jaoks üks. Suure sinise ümbriku seest tiris Siisi moosisaajatele tänukaardi kaasa. Kõige toredam kaart oli Toosile. Kuldsete roosidega. Siisi meelest oli Toosi ise ka ilus nagu roos. Siisi näinuks heal meelel, et Sonnist ja Toosist kord paar tuleks. Need kaks tundusid nii kenasti klappivat. Siisile endale meeldis Siim. Väga meeldis. Mis sest, et paljude jaoks paistis Siim kidur ja põdur, vaikne ja varatu. Siisil oli Siimu jaoks ka kaart kuvääris. Natuke pikema tänusalmiga kui teistel. Siisi oli lootnud, et ehk Siim tahab teda tantsimagi. Aga paraku kargas Toosi teisel käel istunud Siim istmelt püsti ja tormas tusaselt minema juba enne, kui Siisi oma sinise ümbriku põlletaskust kätte sai.
Ju ta ikka natuke ise tahtis ka.
Toosi märkas, et Siisi sahvriakna vahel on seitse surnud porilast. Küllap nad nälga...
Toosi täheldas, et Siisi munakorvis on kahel munal koor kortsus. Küllap vaevlevad kanad janus.
Toosi silmas, et astjakaanel on suur sälk sees. Eks lõigati talguliste lihale tünniteklist lisa!
Veel nägi Toosi, et Siisil on moosipurkide vahel suur sinine ümbrik. Toosi oleks meelsasti sinna sisse piilunud, aga toapõrand teatas Siisi tulekust ja Toosi põgenes rehala kaudu talgurahva sekka tagasi.
Kes oma kirju keediseriiulisse peidab?
Kes peidab, sellel peab saladus olema.
Ümbrik oli suur ja sinine. Järelikult on saladus samuti suur. Sinine?
Toosi hindas talgulistest kõige suuremaks Sonni. Ja Sonn kandis sinist rätti kaelas.
Toosile tundus nüüd, et Sonn vaatab Siisit pehmema pilguga kui teisi tüdrukuid.
Toosi tahtis, et Sonn Toosit sedaviisi vaataks.
Töö sai tehtud ja Siisi rehealusest ehitati talgupeopaik.
Suppi oli suur pajatäis ja lihakausidki kanti lauale.
Toosi sosistas Sonnile, et too oleks toiduga ettevaatlik. Piduroog olla porilasi ja nende valgeid vaklu täis. Munavaagnast olla Toosi enesele terava puupinnu suulakke saanud.
Kui Siisi enne tantsu algust korraks ära käis ja koguka kastiga tagasi tuikus, suur sinine ümbrik äärtpidi põlletaskust paistmas, muigas Toosi Sonnile, et ei tea, kelle sülle täna kiri susatakse. Tema olla Siisit samasugust ümbrikku Tõnnile, Jannule ja isegi Sõge-Simmule hõlma vahele torkamas näinud. Et kes teab, mis salaasju see pealtnäha viisakas Siisi nõnda nurgatagustes ajab ja õiendab.
Siisil olid kastis keedisepurgid. Iga talgulise jaoks üks. Suure sinise ümbriku seest tiris Siisi moosisaajatele tänukaardi kaasa. Kõige toredam kaart oli Toosile. Kuldsete roosidega. Siisi meelest oli Toosi ise ka ilus nagu roos. Siisi näinuks heal meelel, et Sonnist ja Toosist kord paar tuleks. Need kaks tundusid nii kenasti klappivat. Siisile endale meeldis Siim. Väga meeldis. Mis sest, et paljude jaoks paistis Siim kidur ja põdur, vaikne ja varatu. Siisil oli Siimu jaoks ka kaart kuvääris. Natuke pikema tänusalmiga kui teistel. Siisi oli lootnud, et ehk Siim tahab teda tantsimagi. Aga paraku kargas Toosi teisel käel istunud Siim istmelt püsti ja tormas tusaselt minema juba enne, kui Siisi oma sinise ümbriku põlletaskust kätte sai.
