Luuletused ühiskogumikust "Üle selge silmapiiri"
Järva-Madise 2002
Küllike Pärn
"Luuletuse kirjutamine on nagu ristsõna lahendamine, isegi lihtsam, sest pole piiravat ruudustikku. Paned õiged sõnad õigesse kohta ja ongi valmis. Tihti tuleb öösiti üleval istuda ja see on miinus. Mõnegi kirjatöö esmaavastamise rõõm ja au neid enda omaks lugeda - see on pluss. Kuna kaasneb võimalus kuuluda Marge, Aini ja Kalevi vaimukasse kampa, oleks rumal luuletamata jätta."
KORD MISKI ÜMIN TÕUSIS SEEST
ja paisus, kuni tõukas eest
kõik häbitunde tammepuust
peauksed, lastes valla suust
kui paisust pääsend laulujõed,
mis uputasid kombetõed.
Kõik rahvas, vangutades päid,
mu lõõritusi kuulma jäid
ja justkui iseenesest
laul pühkis neilgi piirid eest –
kes pillihääle appi tõi,
kes lausa tantsu lahti lõi –
suur laulupidu tõsis sest.
Ka taevas lükkas pilved eest
kui helid kuulis ära ta.
Lõi tähelambid särama.
Ma laulsin enda hingetuks,
maast-taevast, merest metsikust,
põldhiirest, metsalillest
ja täitsa ükskõik millest.
Nii päris märkamata jäi
kuis kell see üha tunde lõi.
Ju rahvas minekule seab.
Uus koidik alustama peab,
kuid mina laulan ikka veel –
nii lauluärevil on meel!
On öine publik ammu tööl.
Kui lolli peale käega lööb
ta nähes, kuidas tõ'tmata
ma laulan, järgi jätmata.
Aeg ilmamaa kõik uueks teeb –
seal uued inimesed sees.
On uued tähed taevalael
ja ammu katkend häälepael.
Uus aastatuhat ammu teel.
Kuid mina
LAULAN IKKA VEEL
EHK TULED,
ütled mullegi,
kui tead kust
teeäärest üles leida
õiget peatust,
kus bussist vargsi
poetades end maha
ma satuks paarikümne
aasta taha.
Mul oleks tõesti
tarvis käia ära
ning avada see vana
kiuslik värav,
mis sulgus vahele
mu lähedasi
ja neist vaid
minevikus
mõelda lasi.
Ma tahan kallistada
vanaema
kui vanasti
või vahest veelgi enam,
ta hallid juuksed
paitustega katta
ja öelda kõik,
mis jäi kord ütlemata.
Ka vanaisal
tahan anda kätt. Ta
kõik pikad lorilaulud
püüan meelde jätta
ning tädilt tahan
andeks paluda
kui tundnud minust
hingevalu ta.
Veel öelda, kuidas
hindan nende headust.
...Kui keegi ainult
näitaks õiget peatust...
SULATA MU SILMIST JÄÄ
märtsipäike kullaline.
Sina oled hõrk ja hää,
vallatu ja vallaline.
Uisa usaldan Sind ma
kevad lumesulaline,
truudusetu Don Juan,
kallis kaunis külaline.
Korraks vaid Su tuulesuu
suudlus laubal väreleb
ja ma olen terve kuu
haige veel Su järele.
MERE ÄÄRDE TULLAKSE –
kes autoga, kes jala.
Mere äär
on nuditeeri-
jate maiuspala.
Keegi peseb koera,
keegi selga määrib määret.
Kõigeks selleks oivaliselt
sobib mere äär. Et
üle ääre minnakse,
ka see käib asja sisse –
sooja suvepäeva,
heasse äraolemisse.
Tähtis on, et keegi meist
ei läheks üle piiri,
– ujuks üle valge poi
ja selge silmapiiri.
KUSKIL KALDAST EI PEA MERI
rannakaljusid räsides.
Kuskil mererind
karune
viib hiidsuured laevad uppuma.
Minu meri on hea --
mürab
vahu sees varbaid näsides.
Tassib turjal mind,
kes ma pidevalt
kipun
maha kukkuma
MAAILM LÄBI ROHELISTE SILMADE
Roheline hommik.
Roheline tuul.
Roheline kohin
rohelisel puul.
Rohelisel järvel
rohepardipaar.
Rohelised pilved,
-vihm ja -vikerkaar.
Roheline elu,
-matused ja -peod
Rohelised mõtted,
rohelised teod.
Rohelised kaadrid
rohelisel filmil.
Veatum värvitaju
siis, kui silmad kinni.
Heasoovijale
Mind lase olla
lihtsalt nagu olen -
et õigustust
ei vajaks iga aste.
Et minu elu
jääv ja saav ja olev
võiks lihtsalt kesta
ligi lähedaste.
Mind mõttes nea
ja naudi enda headust
kuid järeldusist
ära anna teadust.
Ent Sa ei suuda,
sest on tüliõuna
söök konkurentsitult
Su lemmiklõuna
----------------------------
ALATI ON OLLA OLULINE.
Olla keegi. Ükskõik kelle jaoks.
Täpselt kes - see pole oluline -,
vaid et siiras süda rinnas taoks.
Üles leida ilmast oluline
KEEGI, oluline olla kelle jaoks.
See on point. Sest oleks valuline,
kui see olulisus ükskord ära kaoks
KUI ERINEV ON MEIE OLELUS -
üht toidab liha, teist armastus.
On asjadest erinev arusaam -
üht huvitab pilt, teisel tähtis raam.
Eal puhates pole me ühel nõul -
üht huvitab maailm, teist koduõu.
Meil sõpruskond suuresti eri puust -
mul linnukeelne, sul lihast-luust.
Kui erinev on meie olemus -
üks valget näeb seal, kus on teisel must.
Kuid tähtsaim osa on ühine,
ta kõrval kõik muu tundub tühine.
OLEMUSELT UMBUSKLIK,
tujukavõitu ja tusklik,
ise tundma,
ise veenduma pead -
olgu see tuul juuksesalgus,
tähtede kahvatu valgus -
tähtis on puutuda pihuga
midagi head.
Kui on kannatust vähegi,
ega nad katki ei lähegi -
klaasi all tundemaad
oleksid tühjad ja kasutud.
Iga hetk ihu ja silmaga
teeme tutvust maailmaga,
iga me pelglik puude
saab kuhjaga tasutud.
KIUSATUS JÄÄB,
ehkki tean, on vale
liigne pühendumus
mammonale.
Keset kiirust
arendavat ilma
püüan avardada
vaimusilma,
et ei kujuneks
mu elulooks
muldse maailmaga
võidujooks
KES HULLU INIMLAST PEATAKS
muutumast ajaloo hataks,
tegemast kõike, et teataks
teda ja kadestataks.
Kuulsusel kümme on küünist.
Saatusel saba kaval.
Homme võid seista tribüünist
tahutud tapalaval.
KOOB EHAPÄIKSE KIIRTEST TULERÄTTE
hiid-õhtuämblik raagus metsa alla.
Head kojukiirustavad päevahaldjad
öö tulekuks tal käsk on saada kätte.
Ei pea kuid püünis valgustiibse teed. Ta
kuldvõrgud vilkail sõrmil kerib kerra
ja tirib kaasa taha taeva serva --
sest päikesega päeva last ei püüta.
Nii vaid mu südame hall hallatuvi
meeltheitma mõistetud öö paelastikku.
Ta jahtund lingu jalgupidi rippu
jään ihuüksi, pakkumata huvi.
ÜKS MÕISNIK RÕDURINNATISEL KÄÄRIS
ehk küll muu rohtaed kiidusõnu vääris -
seal kiuslik kõiv, latv jäärapäiselt harjas,
ta meelest tüki vaadet ära varjas.
Iidvana tüvi täies elus püsis
ja seni taevalt ruumi lisaks küsis
kui härra süda kihvatas: "Nüüd aitab!"
Puu maha võtta lasi jalamaid ta.
No näe, mis valgus kohe kätte paistis!
Sealsamas hing ka tagajärgi haistis.
Ilmselgelt oli tehtus mingi vääre,
sest haigutamas üle aiaääre
tükk tühermaad kui pargi piinlik puue.
Ning kõlas käsk: "Peab istutama uue!"
Albu 2001
-----------------------------------------
KULDSET KASTEKLIBU KOIDUPÄIKE
pillub kärsitult mu aknale:
"Tule, alustame oma käike,
päevanaudinguga peale hakkame!
Las need silmad kipitada unest,
jalad krigiseda põlvesilmadest.
Tule viimast võtma sellest suvest,
jumalaga-jätu-ilmadest.
Jookseme ta jahedasse rüppe.
Tuulevaikus haabu hoiab leinas.
Teeme üle kraavi hiigelhüppe,
kõhutame külmas kuluheinas.
Ükskord läheb veel neid hetki vaja.
Sorid meenutuste-laegastes ja vat
siis sa oled parem mäletaja
kui end praegu usud märkavat."
K.K.-le
ÜHEL ÕHTUL MU UKSE TAGA
kella andis Kalevi-poeg.
Valgehobusemäelt oli tulnud.
Nii mõnusal unisel moel
luuleloo tema jutuks võttis.
Rääkis ise, mind kuulas ka.
Et kuhu ta hobuse jättis?
Ei tihanud kiigata.
Või kuhu ta pärast kadus?
Eks ta tagasi läinud, mis muud.
Kuu salajas hoiab ta radu
ja muhedalt muigutab suud.
SÜGIS SÜGISILMADEGA,
millal Sina tuled,
saadad lõunamaale ära
ööbikud ja kured.
Haned-luiged loobid üle
kohmetanud välja,
et kord tuleks minu kord
kõik laulud laulda välja
TARKUSEKUU KUNINGALAUL
Kui sügisepäike kord jahutas indu
ja rännust jäin pikali pihlapuu varju,
mu pea kohal peatusid kaks uhket lindu
ning purpurseist kobaraist nokkisid marju.
Üks ülalt mind vahtis (ma tehin, et magan)
ja rääkis, et maade ja merede taga
klaasmäe peal on kuldkirstus tarkade kivi
ja et seda püüdmas on käinud pikk rivi
küll rüütleid, küll niisama seiklejaid vendi,
kuid kõik nad on mäeküljelt kukkunud endid
kes surnuks, kes sandiks, kuid kivist ei kippu
ja küllap ta jääbki vast klaasimäe tippu,
sest et vaid see looder, kui puult vaatad alla,
võiks kuldlaeka varavoo aidata valla.
Nii juhatust saanud, ma läksin ja nägin –
on tõepoolest olemas ilmas see mägi.
Kuu vahajas valges ta kaugele säras.
Sel hetkel, kui seadsin end minema ära,
öökirkasest taevast, oh imet, täht kukkus
mäe peale ja kuldkirstu lahti lõi lukust.
Kui unenägu või silmapete
sealt võlukuul veeres mu jalgade ette
ja oli ta selline küütlev ja kaunis
ja sinine valgus ta sisimas laulis:
"Kes kätte mind võtab, see kuningaks muutub
ja kullaks saab kõik, mis mu külgesid puutub."
Nii tähisöös seisin ja vaatasin ilma,
kus ududejoomes mul hakkasid silma
siidlakased hobused, madalad majad
ja tumedad laaned ja valevad rajad
ja tundsin, mis narr on maa valada kulda.
Ons selleta vähe veel veider ja hull ta?
Siis matsin ma kivi, et ise ei teaks ka,
kui sõgedushoos ümber mõtlema peaks ka.
Kuid käsi eks kaevates puutus ta pinda –
nii sain temast kuningasüdame rinda –
ei sugugi kuldne, vaid valus ja hale.
Las valutab. Teisiti olnukski vale.
OKTOOBER I
Teist korda, südasügis,
ära silma vaata.
Liig sinna ligi
jääb mu hingekünnis.
Sul piisas vaid üks pilk
mu poole saata
kui, kardan, nägid
rohkemat kui sünnis.
Ma lootsin märkamatult,
tasahilju
Su'st läbi libiseda
hõrke lõhnu juues,
teid tallamata,
noppimata vilju.
Ehk hetkesuudluseks
neid ainult hoida suu ees.
Teist korda, südasügis,
ära vaata silma,
vaid jäigal ilmel
jätka oma rada.
Sa oled loodud,
et Su'st jääda ilma,
kuid liiga ahvatlev,
et mitte armastada
VIINAKUU KUNINGALAUL
Kord elas maailmas üks kuningaproua,
nii kaunis ja kena, et kiita ei jõua.
Ka kuningas ise ei olnud just laita
ja arukalt valitses rahvast ja maid ta.
See riik kohe hiilgas heaolust ja hoolest
ning kuulsaks sai külla ja kainuse poolest.
Neil au oli au sees ja töö tõusis moodi
ning alamaid ohtrasti ilmale toodi.
Küll lõigati vilja, küll karjasid kasus.
Põllumajandus priskesti ära end tasus,
ja vaenlast kui piiri peal tulemas nähti,
ta kuninga tarkusest relvituks tehti.
Ja jäänukski kuningal kõik nõndasamaks,
kui proua ei peljanuks muutuda vanaks.
Ta päevläbi peegli ees kortsusid "leidis"
ja L'Oreal kreemiga kinni neid võidis,
ning polnud see alpus, vaid naiselik aha
ja hirm, et kord kuningas teda ei taha.
Nii kuningaemand päästis mis jõudis,
kuid aeg oma osa endale nõudis
ning viimases meeleheitmisevalus
ta võõramaa võlurilt nõustamist palus.
Kuid võlurinahas, mis õnnetu juhus,
va kurivaim noorikul' hambasse puhus,
et ei ole ohtu, kus ei leiaks lohtu
ja tema teab proua probleemile rohtu.
Seal nõiutud kruusi ta lauale kandis
ning juurde ka jutulist õpetust andis,
nii salakavalalt seadides sõnu:
"Kus iial Su kuningast mehel on janu,
las kummutab peekri, kaob muredekoorem
ning Sina ta silmis näid kaunim ja noorem."
Ja kuninganna,nii rumal kui hani
veel selle eest kuldraha lauale pani.
Nii palju on muutunud riigis sestsaadik:
tark kuningas trimpab kui viimane joodik.
Maad seisavad söödis. On mets võetud maha.
Riik vaene, et mitte üks röövel ei taha.
Eks kuningaemandat süütunne näris,
jäi otsa ja haud ta endale päris,
kuid kuninga ellu see kurbust ei toonud.
Elab edasi. Pole veel surnuks end joonud.
OKTOOBER II
See hakkab äkki.
Ühel õndsal viivul
kaob suvetaevas
rännuliste tiivul,
ült langeb rüü
(september mille õmbles)
ja oled sees
mu igas hingetõmbes.
Su käte jahe
ümber kuuma piha.
On tormiöödes nukrus,
mitte viha.
Neist tuuletundidest
mu hõiskav hing ei heitu,
mind hoiab armastus -
Su tulekust taasleitu.
ILM ON VALGE - TAEVAS TUME
valgus langeb ei-tea-kust.
Pimestunult sügisest
olin unustanud lume.
Ripsmeid riivab räitsmeringe
sadapidi sadavaid.
Keset külmaaganaid
lumme kirgastunud kirge
uinub kõik mu hing ja kest.
Sajab valgus, mis tal sest.
MAA VÕTAB ÜMBER ÖÖHÄMARA
tähelitritest salli
ja üle ta kupli kumara
kuu laseb kukerpalli.
Veel kerkivad kahvatu ketina
sadade kodade suitsud
ning katavad Emakest tekina
esiisade loitsud
ja valgete hangede igas lumekristallis
on sõnatu sõnum
TÄNAMATU TIHANE!
Olen täitsa pahane --
nii kui tuleb tuisk ja tali,
kohe lendad kohale.
Tänitad mu akna taga.
Talita ja toida aga!
Leib ei sünni. Piim ei passi.
Parem pala välja tassi!
Pekki pane, rasva tari,
sekka saia, tanguteri...
Kevadel, kui mul on mure -
kärbes kiusab, putuk pureb,
kostilisest oleks abi -
siis me sõprusaeg on läbi.
Sina oled kaugel juba,
metsamütsis soe on tuba.
Viisid keelel läbisegi,
mind ei tule mõttessegi.
SAUNAPÄEV SAABUS!
Nüüd välja valame
suust kogu rooja ja saasta.
Puhtaks küürime needki alad
kus vimm vindund terve aasta.
Aknad lahti ja uksed vallale,
laseme tubadel tuulata.
Vihakibeda huultelt kallame
võõraste kõrvade kuulata.
Siiruse, headuse, hingepuhtuse
triigime, paneme lappe'.
Nendega mõnus on täita südame
sahtleid ja salakappe.
Tuulevärske ja kullakarva
tunne jääb tuksuma rinda.
Miks küll maailm meist sama ei arva?
Miks meie headust ei hinda?
TALVEÕHTUL MÕTTE UITEL
luule lendab lumeluiteil.
Ülemeelik, ülijulge,
vaevates mu kätt ja sulge.
Käsi väsib, tema mitte.
Läbi tuule tunnelite
tõuseb suisa taevalaele,
silmad ette annab Maele
alla tuhisedes sealt.
Sulg jääb seisma poolelt realt.
Lugu lõpeb, sest mu Muusa
kiirel sõidul kaotas suusa.
KÜLMAKUU KUNINGALAUL
Elas tavaline kuninganna.
Mitte midagi, et ei saaks vastu panna.
Harilikud juuksed, silmad. Jalad
polnud samuti kes-teab-mis maiuspalad.
Elas oma tavalises lossis.
Mitte teab-kui rõõmus, mitte mossis.
Sama tark kui keskmist sorti eevad.
Tegi mida kuningannad teevad
ikka. Kuningale lapsi kinkis.
Tikkis patju. Välja minnes minkis.
Kuni ühel päeval välis-ilmas
meest, ta meelest taevalikku, silmas,
kes ta tavalise vere kuumaks ajas
sedavõrd, et jahutamist vajas.
Surus kuninganna oma keha
(tavaline seegi, mis seal teha)
jahenema külma lumehange.
Nüüd on eriline:
sinine ja kange.
* * *
Vahel näib,
et aeg ei hinda
mind, vaid haletseb
kui santi.
Talle näkku
heidan kinda,
kuid must pole
duellanti.
Sihin küll,
kuid enda paugust
süda seiskub
põues aras.
Aeg see
pealtpoolt haua-august
silma teeb –
said nüüd!
Ja paras!
KEVADINE
Ma arvasin,
Sa olema pead suvi.
Õrn tuulevirve
üle sooja nõmme –
seesama põgus
leebe ligitõmme.
Siis saabus sügis.
Sügis oled Sina,
ma adusin,
taas kord Su pilku jäädes
oktoobriõhtuis
kohmetuis ja häädes.
Kuid tuli talv.
Sind tundsin temas ära.
Nii üks te
lummav mõtlik salapära,
te lausumiste
rauge lumesadu –
hell uinutav
ja kinni mattev radu,
et sala-teile
ükski jälg ei kulgeks
ja kevadesse
minna ma ei julgeks.
Järva-Madise 2002
Küllike Pärn
"Luuletuse kirjutamine on nagu ristsõna lahendamine, isegi lihtsam, sest pole piiravat ruudustikku. Paned õiged sõnad õigesse kohta ja ongi valmis. Tihti tuleb öösiti üleval istuda ja see on miinus. Mõnegi kirjatöö esmaavastamise rõõm ja au neid enda omaks lugeda - see on pluss. Kuna kaasneb võimalus kuuluda Marge, Aini ja Kalevi vaimukasse kampa, oleks rumal luuletamata jätta."
KORD MISKI ÜMIN TÕUSIS SEEST
ja paisus, kuni tõukas eest
kõik häbitunde tammepuust
peauksed, lastes valla suust
kui paisust pääsend laulujõed,
mis uputasid kombetõed.
Kõik rahvas, vangutades päid,
mu lõõritusi kuulma jäid
ja justkui iseenesest
laul pühkis neilgi piirid eest –
kes pillihääle appi tõi,
kes lausa tantsu lahti lõi –
suur laulupidu tõsis sest.
Ka taevas lükkas pilved eest
kui helid kuulis ära ta.
Lõi tähelambid särama.
Ma laulsin enda hingetuks,
maast-taevast, merest metsikust,
põldhiirest, metsalillest
ja täitsa ükskõik millest.
Nii päris märkamata jäi
kuis kell see üha tunde lõi.
Ju rahvas minekule seab.
Uus koidik alustama peab,
kuid mina laulan ikka veel –
nii lauluärevil on meel!
On öine publik ammu tööl.
Kui lolli peale käega lööb
ta nähes, kuidas tõ'tmata
ma laulan, järgi jätmata.
Aeg ilmamaa kõik uueks teeb –
seal uued inimesed sees.
On uued tähed taevalael
ja ammu katkend häälepael.
Uus aastatuhat ammu teel.
Kuid mina
LAULAN IKKA VEEL
EHK TULED,
ütled mullegi,
kui tead kust
teeäärest üles leida
õiget peatust,
kus bussist vargsi
poetades end maha
ma satuks paarikümne
aasta taha.
Mul oleks tõesti
tarvis käia ära
ning avada see vana
kiuslik värav,
mis sulgus vahele
mu lähedasi
ja neist vaid
minevikus
mõelda lasi.
Ma tahan kallistada
vanaema
kui vanasti
või vahest veelgi enam,
ta hallid juuksed
paitustega katta
ja öelda kõik,
mis jäi kord ütlemata.
Ka vanaisal
tahan anda kätt. Ta
kõik pikad lorilaulud
püüan meelde jätta
ning tädilt tahan
andeks paluda
kui tundnud minust
hingevalu ta.
Veel öelda, kuidas
hindan nende headust.
...Kui keegi ainult
näitaks õiget peatust...
SULATA MU SILMIST JÄÄ
märtsipäike kullaline.
Sina oled hõrk ja hää,
vallatu ja vallaline.
Uisa usaldan Sind ma
kevad lumesulaline,
truudusetu Don Juan,
kallis kaunis külaline.
Korraks vaid Su tuulesuu
suudlus laubal väreleb
ja ma olen terve kuu
haige veel Su järele.
MERE ÄÄRDE TULLAKSE –
kes autoga, kes jala.
Mere äär
on nuditeeri-
jate maiuspala.
Keegi peseb koera,
keegi selga määrib määret.
Kõigeks selleks oivaliselt
sobib mere äär. Et
üle ääre minnakse,
ka see käib asja sisse –
sooja suvepäeva,
heasse äraolemisse.
Tähtis on, et keegi meist
ei läheks üle piiri,
– ujuks üle valge poi
ja selge silmapiiri.
KUSKIL KALDAST EI PEA MERI
rannakaljusid räsides.
Kuskil mererind
karune
viib hiidsuured laevad uppuma.
Minu meri on hea --
mürab
vahu sees varbaid näsides.
Tassib turjal mind,
kes ma pidevalt
kipun
maha kukkuma
MAAILM LÄBI ROHELISTE SILMADE
Roheline hommik.
Roheline tuul.
Roheline kohin
rohelisel puul.
Rohelisel järvel
rohepardipaar.
Rohelised pilved,
-vihm ja -vikerkaar.
Roheline elu,
-matused ja -peod
Rohelised mõtted,
rohelised teod.
Rohelised kaadrid
rohelisel filmil.
Veatum värvitaju
siis, kui silmad kinni.
Heasoovijale
Mind lase olla
lihtsalt nagu olen -
et õigustust
ei vajaks iga aste.
Et minu elu
jääv ja saav ja olev
võiks lihtsalt kesta
ligi lähedaste.
Mind mõttes nea
ja naudi enda headust
kuid järeldusist
ära anna teadust.
Ent Sa ei suuda,
sest on tüliõuna
söök konkurentsitult
Su lemmiklõuna
----------------------------
ALATI ON OLLA OLULINE.
Olla keegi. Ükskõik kelle jaoks.
Täpselt kes - see pole oluline -,
vaid et siiras süda rinnas taoks.
Üles leida ilmast oluline
KEEGI, oluline olla kelle jaoks.
See on point. Sest oleks valuline,
kui see olulisus ükskord ära kaoks
KUI ERINEV ON MEIE OLELUS -
üht toidab liha, teist armastus.
On asjadest erinev arusaam -
üht huvitab pilt, teisel tähtis raam.
Eal puhates pole me ühel nõul -
üht huvitab maailm, teist koduõu.
Meil sõpruskond suuresti eri puust -
mul linnukeelne, sul lihast-luust.
Kui erinev on meie olemus -
üks valget näeb seal, kus on teisel must.
Kuid tähtsaim osa on ühine,
ta kõrval kõik muu tundub tühine.
OLEMUSELT UMBUSKLIK,
tujukavõitu ja tusklik,
ise tundma,
ise veenduma pead -
olgu see tuul juuksesalgus,
tähtede kahvatu valgus -
tähtis on puutuda pihuga
midagi head.
Kui on kannatust vähegi,
ega nad katki ei lähegi -
klaasi all tundemaad
oleksid tühjad ja kasutud.
Iga hetk ihu ja silmaga
teeme tutvust maailmaga,
iga me pelglik puude
saab kuhjaga tasutud.
KIUSATUS JÄÄB,
ehkki tean, on vale
liigne pühendumus
mammonale.
Keset kiirust
arendavat ilma
püüan avardada
vaimusilma,
et ei kujuneks
mu elulooks
muldse maailmaga
võidujooks
KES HULLU INIMLAST PEATAKS
muutumast ajaloo hataks,
tegemast kõike, et teataks
teda ja kadestataks.
Kuulsusel kümme on küünist.
Saatusel saba kaval.
Homme võid seista tribüünist
tahutud tapalaval.
KOOB EHAPÄIKSE KIIRTEST TULERÄTTE
hiid-õhtuämblik raagus metsa alla.
Head kojukiirustavad päevahaldjad
öö tulekuks tal käsk on saada kätte.
Ei pea kuid püünis valgustiibse teed. Ta
kuldvõrgud vilkail sõrmil kerib kerra
ja tirib kaasa taha taeva serva --
sest päikesega päeva last ei püüta.
Nii vaid mu südame hall hallatuvi
meeltheitma mõistetud öö paelastikku.
Ta jahtund lingu jalgupidi rippu
jään ihuüksi, pakkumata huvi.
ÜKS MÕISNIK RÕDURINNATISEL KÄÄRIS
ehk küll muu rohtaed kiidusõnu vääris -
seal kiuslik kõiv, latv jäärapäiselt harjas,
ta meelest tüki vaadet ära varjas.
Iidvana tüvi täies elus püsis
ja seni taevalt ruumi lisaks küsis
kui härra süda kihvatas: "Nüüd aitab!"
Puu maha võtta lasi jalamaid ta.
No näe, mis valgus kohe kätte paistis!
Sealsamas hing ka tagajärgi haistis.
Ilmselgelt oli tehtus mingi vääre,
sest haigutamas üle aiaääre
tükk tühermaad kui pargi piinlik puue.
Ning kõlas käsk: "Peab istutama uue!"
Albu 2001
-----------------------------------------
KULDSET KASTEKLIBU KOIDUPÄIKE
pillub kärsitult mu aknale:
"Tule, alustame oma käike,
päevanaudinguga peale hakkame!
Las need silmad kipitada unest,
jalad krigiseda põlvesilmadest.
Tule viimast võtma sellest suvest,
jumalaga-jätu-ilmadest.
Jookseme ta jahedasse rüppe.
Tuulevaikus haabu hoiab leinas.
Teeme üle kraavi hiigelhüppe,
kõhutame külmas kuluheinas.
Ükskord läheb veel neid hetki vaja.
Sorid meenutuste-laegastes ja vat
siis sa oled parem mäletaja
kui end praegu usud märkavat."
K.K.-le
ÜHEL ÕHTUL MU UKSE TAGA
kella andis Kalevi-poeg.
Valgehobusemäelt oli tulnud.
Nii mõnusal unisel moel
luuleloo tema jutuks võttis.
Rääkis ise, mind kuulas ka.
Et kuhu ta hobuse jättis?
Ei tihanud kiigata.
Või kuhu ta pärast kadus?
Eks ta tagasi läinud, mis muud.
Kuu salajas hoiab ta radu
ja muhedalt muigutab suud.
SÜGIS SÜGISILMADEGA,
millal Sina tuled,
saadad lõunamaale ära
ööbikud ja kured.
Haned-luiged loobid üle
kohmetanud välja,
et kord tuleks minu kord
kõik laulud laulda välja
TARKUSEKUU KUNINGALAUL
Kui sügisepäike kord jahutas indu
ja rännust jäin pikali pihlapuu varju,
mu pea kohal peatusid kaks uhket lindu
ning purpurseist kobaraist nokkisid marju.
Üks ülalt mind vahtis (ma tehin, et magan)
ja rääkis, et maade ja merede taga
klaasmäe peal on kuldkirstus tarkade kivi
ja et seda püüdmas on käinud pikk rivi
küll rüütleid, küll niisama seiklejaid vendi,
kuid kõik nad on mäeküljelt kukkunud endid
kes surnuks, kes sandiks, kuid kivist ei kippu
ja küllap ta jääbki vast klaasimäe tippu,
sest et vaid see looder, kui puult vaatad alla,
võiks kuldlaeka varavoo aidata valla.
Nii juhatust saanud, ma läksin ja nägin –
on tõepoolest olemas ilmas see mägi.
Kuu vahajas valges ta kaugele säras.
Sel hetkel, kui seadsin end minema ära,
öökirkasest taevast, oh imet, täht kukkus
mäe peale ja kuldkirstu lahti lõi lukust.
Kui unenägu või silmapete
sealt võlukuul veeres mu jalgade ette
ja oli ta selline küütlev ja kaunis
ja sinine valgus ta sisimas laulis:
"Kes kätte mind võtab, see kuningaks muutub
ja kullaks saab kõik, mis mu külgesid puutub."
Nii tähisöös seisin ja vaatasin ilma,
kus ududejoomes mul hakkasid silma
siidlakased hobused, madalad majad
ja tumedad laaned ja valevad rajad
ja tundsin, mis narr on maa valada kulda.
Ons selleta vähe veel veider ja hull ta?
Siis matsin ma kivi, et ise ei teaks ka,
kui sõgedushoos ümber mõtlema peaks ka.
Kuid käsi eks kaevates puutus ta pinda –
nii sain temast kuningasüdame rinda –
ei sugugi kuldne, vaid valus ja hale.
Las valutab. Teisiti olnukski vale.
OKTOOBER I
Teist korda, südasügis,
ära silma vaata.
Liig sinna ligi
jääb mu hingekünnis.
Sul piisas vaid üks pilk
mu poole saata
kui, kardan, nägid
rohkemat kui sünnis.
Ma lootsin märkamatult,
tasahilju
Su'st läbi libiseda
hõrke lõhnu juues,
teid tallamata,
noppimata vilju.
Ehk hetkesuudluseks
neid ainult hoida suu ees.
Teist korda, südasügis,
ära vaata silma,
vaid jäigal ilmel
jätka oma rada.
Sa oled loodud,
et Su'st jääda ilma,
kuid liiga ahvatlev,
et mitte armastada
VIINAKUU KUNINGALAUL
Kord elas maailmas üks kuningaproua,
nii kaunis ja kena, et kiita ei jõua.
Ka kuningas ise ei olnud just laita
ja arukalt valitses rahvast ja maid ta.
See riik kohe hiilgas heaolust ja hoolest
ning kuulsaks sai külla ja kainuse poolest.
Neil au oli au sees ja töö tõusis moodi
ning alamaid ohtrasti ilmale toodi.
Küll lõigati vilja, küll karjasid kasus.
Põllumajandus priskesti ära end tasus,
ja vaenlast kui piiri peal tulemas nähti,
ta kuninga tarkusest relvituks tehti.
Ja jäänukski kuningal kõik nõndasamaks,
kui proua ei peljanuks muutuda vanaks.
Ta päevläbi peegli ees kortsusid "leidis"
ja L'Oreal kreemiga kinni neid võidis,
ning polnud see alpus, vaid naiselik aha
ja hirm, et kord kuningas teda ei taha.
Nii kuningaemand päästis mis jõudis,
kuid aeg oma osa endale nõudis
ning viimases meeleheitmisevalus
ta võõramaa võlurilt nõustamist palus.
Kuid võlurinahas, mis õnnetu juhus,
va kurivaim noorikul' hambasse puhus,
et ei ole ohtu, kus ei leiaks lohtu
ja tema teab proua probleemile rohtu.
Seal nõiutud kruusi ta lauale kandis
ning juurde ka jutulist õpetust andis,
nii salakavalalt seadides sõnu:
"Kus iial Su kuningast mehel on janu,
las kummutab peekri, kaob muredekoorem
ning Sina ta silmis näid kaunim ja noorem."
Ja kuninganna,nii rumal kui hani
veel selle eest kuldraha lauale pani.
Nii palju on muutunud riigis sestsaadik:
tark kuningas trimpab kui viimane joodik.
Maad seisavad söödis. On mets võetud maha.
Riik vaene, et mitte üks röövel ei taha.
Eks kuningaemandat süütunne näris,
jäi otsa ja haud ta endale päris,
kuid kuninga ellu see kurbust ei toonud.
Elab edasi. Pole veel surnuks end joonud.
OKTOOBER II
See hakkab äkki.
Ühel õndsal viivul
kaob suvetaevas
rännuliste tiivul,
ült langeb rüü
(september mille õmbles)
ja oled sees
mu igas hingetõmbes.
Su käte jahe
ümber kuuma piha.
On tormiöödes nukrus,
mitte viha.
Neist tuuletundidest
mu hõiskav hing ei heitu,
mind hoiab armastus -
Su tulekust taasleitu.
ILM ON VALGE - TAEVAS TUME
valgus langeb ei-tea-kust.
Pimestunult sügisest
olin unustanud lume.
Ripsmeid riivab räitsmeringe
sadapidi sadavaid.
Keset külmaaganaid
lumme kirgastunud kirge
uinub kõik mu hing ja kest.
Sajab valgus, mis tal sest.
MAA VÕTAB ÜMBER ÖÖHÄMARA
tähelitritest salli
ja üle ta kupli kumara
kuu laseb kukerpalli.
Veel kerkivad kahvatu ketina
sadade kodade suitsud
ning katavad Emakest tekina
esiisade loitsud
ja valgete hangede igas lumekristallis
on sõnatu sõnum
TÄNAMATU TIHANE!
Olen täitsa pahane --
nii kui tuleb tuisk ja tali,
kohe lendad kohale.
Tänitad mu akna taga.
Talita ja toida aga!
Leib ei sünni. Piim ei passi.
Parem pala välja tassi!
Pekki pane, rasva tari,
sekka saia, tanguteri...
Kevadel, kui mul on mure -
kärbes kiusab, putuk pureb,
kostilisest oleks abi -
siis me sõprusaeg on läbi.
Sina oled kaugel juba,
metsamütsis soe on tuba.
Viisid keelel läbisegi,
mind ei tule mõttessegi.
SAUNAPÄEV SAABUS!
Nüüd välja valame
suust kogu rooja ja saasta.
Puhtaks küürime needki alad
kus vimm vindund terve aasta.
Aknad lahti ja uksed vallale,
laseme tubadel tuulata.
Vihakibeda huultelt kallame
võõraste kõrvade kuulata.
Siiruse, headuse, hingepuhtuse
triigime, paneme lappe'.
Nendega mõnus on täita südame
sahtleid ja salakappe.
Tuulevärske ja kullakarva
tunne jääb tuksuma rinda.
Miks küll maailm meist sama ei arva?
Miks meie headust ei hinda?
TALVEÕHTUL MÕTTE UITEL
luule lendab lumeluiteil.
Ülemeelik, ülijulge,
vaevates mu kätt ja sulge.
Käsi väsib, tema mitte.
Läbi tuule tunnelite
tõuseb suisa taevalaele,
silmad ette annab Maele
alla tuhisedes sealt.
Sulg jääb seisma poolelt realt.
Lugu lõpeb, sest mu Muusa
kiirel sõidul kaotas suusa.
KÜLMAKUU KUNINGALAUL
Elas tavaline kuninganna.
Mitte midagi, et ei saaks vastu panna.
Harilikud juuksed, silmad. Jalad
polnud samuti kes-teab-mis maiuspalad.
Elas oma tavalises lossis.
Mitte teab-kui rõõmus, mitte mossis.
Sama tark kui keskmist sorti eevad.
Tegi mida kuningannad teevad
ikka. Kuningale lapsi kinkis.
Tikkis patju. Välja minnes minkis.
Kuni ühel päeval välis-ilmas
meest, ta meelest taevalikku, silmas,
kes ta tavalise vere kuumaks ajas
sedavõrd, et jahutamist vajas.
Surus kuninganna oma keha
(tavaline seegi, mis seal teha)
jahenema külma lumehange.
Nüüd on eriline:
sinine ja kange.
* * *
Vahel näib,
et aeg ei hinda
mind, vaid haletseb
kui santi.
Talle näkku
heidan kinda,
kuid must pole
duellanti.
Sihin küll,
kuid enda paugust
süda seiskub
põues aras.
Aeg see
pealtpoolt haua-august
silma teeb –
said nüüd!
Ja paras!
KEVADINE
Ma arvasin,
Sa olema pead suvi.
Õrn tuulevirve
üle sooja nõmme –
seesama põgus
leebe ligitõmme.
Siis saabus sügis.
Sügis oled Sina,
ma adusin,
taas kord Su pilku jäädes
oktoobriõhtuis
kohmetuis ja häädes.
Kuid tuli talv.
Sind tundsin temas ära.
Nii üks te
lummav mõtlik salapära,
te lausumiste
rauge lumesadu –
hell uinutav
ja kinni mattev radu,
et sala-teile
ükski jälg ei kulgeks
ja kevadesse
minna ma ei julgeks.
