RÄTSEP RAAT JA ILUTA PARUNITÜTAR ISABEL
Seda lugu jutustas mulle kümmekond aastat tagasi üks naaberküla taat, kelle juures meie pere piimal käis. Tookord (ma ise juhtusin mannerguga minema) oli papi toredasse tujju tembitud ja kangesti jutusoone peal. Et vanahärra kunagi Albus koolis käis, mina aga tegutsesin selles majas parajasti kui algaja giid, sobis Albu mõisa teema mõlemale hästi.
Taat mäletas selgesti lugusid Albu kurjast parunist. Sellest, kuidas too teolisi nõnda taga kiusas, et need soodesse ja rabadesse rettu läksid. Kuidas neid sealt sõjaväega välja aeti ja härra ise eksinuid karistas. Ikka nõndamoodi, et alamrahvas palja kerega pingile kinni sai seotud ja isand siis tõmmanud neil seljast noaga naharibasid, millest endale ratsapiitsasid teha lasknud.
Taadi kooliajal polnud neid nuute muidugi enam olemas, aga too kast, kus kantsikuid hoiti, olnud toona veel mõisa laka peal alles.
Mõisaalust salakäiku teadis piimapapa samuti. Oli isegi seal sees ringi vaadanud. Õues, pargi poolt maja külje juures, seisnud luuk, millest käiku pääses. Sellega aga juhtunud õnnetu lugu: ega õpetajad sinna luusima lubanud, minek võeti salaja ette. Hämaruses pandud küünal põlema, luuk kangutatud lahti ja ronitud maa-alusesse. Nelja poisiga mindud.
Ega kaugele jõutud, paar-kolm meetrit ehk. Siis lõõtsatanud tuul ja puhkunud küünla surnuks. Poisid ehmatanud ja ramminud rüsinal välja tagasi. Luuk kukkunud raginal kinni. Maa-aluse avastajad plaganud teiste juurde tagasi ja teinud näo, et nemad pole midagi kuuld ega näind. No ja see oli poolenisti tõsi ka, sest üks poiss oli sinna luugi taha lõksu jäänud. Tükk aega saand mööda, enne kui avastati. Too olnud siis hirmust poolsurnud. Poisid võetud ette, näägutatud nägu täis ja no eks natuke lisandunud muud karistust ka. Käigusuu aga suletud selliselt, et rohkem sinna ei pääsenud. Ega ei kibeletud ka.
Käigu lugu ma uskusin. Kohalikud olid kõnelenud, et kolhoosi ajal üritati ülemise pargi servale terviserada teha, aga postid ei läinud maa sisse. Kivid tulid vastu. Kui siis kellelgi õnnestus kõvemini vasaraga äsada, kukkunud mehepikkune puu käte vahelt maa sisse. Endine koolijuhataja, kes mind giidiks koolitas, rääkis, et kui remondi ajal hoone vundamenti parandati, avastati salatunnelisuu. Kuus meetrit olnud läbitav ja nii, et ka tänapäeva inimene lahedasti liikuma mahtus. Kahjuks müüriti kinni. Küllap rahanappuse tõttu.
"Kas sa sellest käigust midagi veel tead?" uurisin põnevusega. "Mõnd vana lugu või..."
"Muidugi tean!" kergitas vanahärra kulme. "Sellest on paks raamatki ilmunud," mõõtis taat sõrmede vahele 5-6 sentimeetrit õhku. "Nisuke mustade kaantega. "Isabel" pealkirjaks. Mul oli endalgi ennemalt kusagil see raamat olemas."
Papi üritas mõnda aega lugu ümber jutustada, aga oli näha, et tujurohu alt, mis enne keele vilkaks tegi, kõrvaltoime tõusma hakkas. Nii muutus heietus ikka imepärasemaks ja vasturääkivamaks ja siis ühel hetkel sai une tõttu täitsa otsa.
Katsusin seda oma mõistusega siit-sealt üle palistada. Äkki kannatab veel pisuke aega pidada. ;)
***
Albu mõis oli rikas nii maa kui orjarahva hulga poolest. Parunil jätkus järeltulijaidki, aga neist, keda omaks kõlbas tunnistada, kasvas suureks vaid kõige kiduram - mõisapreili Isabel. Kui ema ja isa kannatas veel kuidagi vaadata, siis kahest kokku oli neiule niisugune tegu ja nägu sündinud, mida kogu mõisa vara ning vägevusega tükkis ilusaks ei suudetud näha.
Ilus või mitte, kogult toekam või äbaram - riidesse tuli neidis ikka panna. Oleks tütrele paarilise leidmiseks rõivaehteist piisanud, oleks parimad rätsepad Peterburist ja Pariisist kohale aetud. Siin oli aga selge, et mida uhkem hilp, seda tuhmim piiga pale paistab. Nii telliti rätsep siitsamast Albu lähistelt, Lehtmetsa külast.
Raat oli selline, nagu alamad rätsepad tollal ikka kippusid olema - ihuveaga, mis mõisa põllul täie eest töötada ei lasknud, aga leidliku meele, hea silma ja nobedate näppudega. Silmi oli Raadul jah üksainumas. Teise, vasemaga, oli ta kogemata kombel kadunud noorhärra kantsikupideme otsa komistanud.
Raat kamandati mõisa, preilit rõivisse õmblema. Ajapikku hakkas parunipiiga ikka tihemini põhjust leidma, et Raat tema juurde toimetataks. Viimaks hakkas Raatu suisa taga igatsema. Sest vaata: kui Raat oma ühe silmaga nägigi Isabelist seda, mida kõik muu rahvas, siis teine - too maailmale suletud silm - vaatas juurde selle, mille nägemiseks terve nägemisega inimesel tuleks sutsukese ilmavalgust maha keerata.
Võib-olla polnudki see Raadu õmmeldud riiete, vaid hoopis rätsepa kadunud silma süü, et preili naeratus kenamaks kosus ja rüht vanapalju silma ei riivanud? Igatahes sattus nüüd isegi kosilane majja. Üksainumas küll ja ea poolest paruniemandalegi liiavõitu, aga kõrgest soost ja kolme (olgu pealegi kehvapoolse) mõisaga.
Maja sai saginat täis. Pruudil ei paistnud pulmade vastu vähimatki olema. Kuigi tahtja vastu tõrges (noh, eks harjumatu asi ju), lasi ta meelsasti sündida, et rõivakapp uue elu tarvis rikkaks saaks. Raat saalis mõisa vahet, nii et pastlatallad pudedad.
Algul ei osanud keegi sellest midagi paha karta. Siis märkas aga mõisaproua, kes pruutkleidi puhkemist pealt läks piiluma, midagi niisugust, mis tema meeltesse ära ei mahtunud ent mida kogenud naisesilm kahtluseta üles korjab: peegel, mis nurgatagusest pulmarüü sündimist näitas, pakkus paista ka selle, kuidas Raadu mõõdurihm tarvilisest pikaldasemalt parunitütre vöökohta voolis ja kuidas tüdruku käsi, mis tasakaalu hoidmiseks toolikorjust võinuks haarata, hoopis rätsepapoisi rannet rutjus. Ning kuidas matsipoiss merevaigust südamega rinnanõela kaelusekrookeisse kinnitas? Nii ei või ükski meesinimene noorde naisterahvasse puutuda, olgu ta siis või rätsep.
Ja see pilk, mille nurjatud samal ajal silmadest sillaks kokku sidusid - see pilk pussitas mõisaemandat siiski veel, kui ta juba oma magamiskambrisse oli tuikunud ja padjakuhilate vahele nõrgaks jäänud.
Oleks avastatud silmasihis tühi ihuhimu sees olnud - selle oleks ema süda alla neelanud, kuigi ta küll isiklikelt pihamõõtjatelt praeguseni sihukest sitkust ja rõõskust nõudis, millisest mõisnikupaari enda juures tige puudus valitses. Aga paruniproua hing aimas: tollest sandist rätsepast sünnib tõsisem teotus, kui kohemaid kätt vahele ei pane.
Niipaljukest naisel oma nõtruses taipamist jagus, et ta parunile aimatust aru ei läinud andma. Mehe äkiline meel oleks ehk erutuse ajel sealsamas veretöö tekitanud, mis tütressegi ulatunuks. Kus jääks siis saamarõõm kolmest uuest mõisast või kelle kukil parunipaar vanaduspäevad veedaks?
Varem veel, kui Isabel taibata mõistis, miks Raat lahkumisviipeks aknaalusesse ei ilmu, oli mõisaemanda käsilaste käe läbi nõnda sündinud, et Raat sammu pealt sammaskeldrisse krabati, oimetuks koksati ja läbi maa-aluse salakäigu Raadu maise teekonna arvatavasse lõppu - Saareküla sügavasse surmaauku - heideti.
Aga sama ruttu, kui ema oli ustavad abimehed leidnud, jõudis toimunu tütre kõrvu. Noh, tema hing oli aastatega peegli ees niipalju karastunud, et ta oma meelehärmi hästiõmmeldud kleidi põue pigistades ja pressides ära mahutas.
Öötunnil, kus muu härrasrahvas asemeid painas, sisenes Isabel käigukaarealusesse. Tõrvik andis tuld, kuigi süda samapalju teed valgustas. Just nagu oleks kuu keldrisuust sisse kukkunud.
Tüdruk rändas rutemini kohale kui pargi, jõe, luhtade ja laante all tuikuva tunneli pikkus ennustada oleks lasknud, tõstis tulelondi käigu lõpus sünguva sügaviku kohale ja märkas esmaehmatusega, et Raat selle põhjas surmaund välja magab. Aga ei! Tunglavalguse või tundehinguse peale tegi mees silmad lahti ja suutis mõne sõnagi lausuda.
Parunipreili nägi, et siin paljakäsi midagi ära ei tee, jättis Raadu toibuma ja tuiskas käigu kaudu mõisa juurde tagasi - toekamat nõu ja abi otsima.
Mõisaemanda vanatüdrukust tädi, kes kunagi armu peale mõisa lapsehoidjaks oli võetud ja hiljem ära ajada unustati, oli tühja aja täiteks maade ja maja kohta üht-teist tarkust välja uurinud. Koos pandi kaardi järgi rada maha, kustkaudu tee surmasügaviku katusepealsele ulatus. Koos leiti abivägi, kes katusesse (augupõhjas istujat palju pommitamata) ava sisse raiuda avitaks. Arutuse vahel käisid noor ja vana neitsist naisterahvas vaheldumisi vangile käigu kaudu kehakosutust kandmas.
See, mis lõksu lae peal sündis, jäi parunipaarile märkamata. See aga, et mõisapoolset käigusuud kasutatakse, hakkas härrale silma. Proual ei jäänud muud üle, kui asi ära seletada. Silus, kuidas suutis, aga mehe raev oli ettearvatav.
Tegelikult seisis käik jõude juba sajandijagu. Polnud osanud praegunegi parun temaga midagi mõistlikku peale hakata. Nüüd oli hea põhjus tunnelisuu põhjalikult kinni müürida. Näe, saatus tahtis, et sellega mitmest vaevast korraga lahti saadi, sest õnneks juhtus just tüütu vanamutt Raadule toidupoolist vedamas olema, kui troppimistöö teoks sai.
Pulmapäev ligines. Pruut oli härrastemajas poolsõge. Kuidas sihukest altari ees üle annad? Ei noh, annad veel, aga kas ikka võetakse?
Mõisaemand käis ja miilustas ümber tulevase väimehe, nii et tol juba uued himud tekkima hakkasid. Mõisaisand katsus kalli külalise kruusi täita, et tollel selget pilku ei tekiks tulevikku vaagida.
Siis, viimasel õhtul (ilm ennustas ilusaid jõule - suured krõbedad räitsakad saagisid õhku ja kuu oli just täiskangust kätte saamas, homne pruutpaar andis talli juures ratsmeid peost - üks oli üritanud tülitaja eest pageda ja teine tülitamise tahtmises nahast välja pugeda), kuulis õuetrepile hingama tulnud mõisaperemees talli pool tüli tõusmas: löögilaksakat, mis naisterahvaste vihasööstuga kaasas kipub käima ja nime Raat, mis vanakurja härra seest viimase vindini välja keeras. Kui siis parun nägi, kuidas peig oma tumedal täkul pargiastangut pidi minema traavib ja arutult sõnu loopinud pruut kosilasele oma valgel hobusel järele ruttab, tabas meest säherdune raevuhoog, et trepipiirde küljest põleva tõrviku tõmbas ja tütre suunas sõidutas.
Küllap oli kuri vaim härral käe sees, sest tungal tuiskas joonelt üle auringi, otse tüdrukule turja, jäi krae vahele kinni, valas vaesekese tuletoiduga üle ja süütas riided põlema. Kogu majarahva silme all kappas hullunud hobu taamale metsa poole, leegitsev ratsanik seljas.
Matused peeti vaiksed. Tüdruku vanemad ise peiedelt puudusid, sest proua parandas Peterburis närve ja kus härra ära oli, sellest ei vaevunud ta aru andma. Peig? No mis häda teda oleks pidanud Alpu tagasi ajama? Tema kadus igaveseks siinse rahva silmist. Küllap oli äraütlemine ta päris põhjalikult enesest välja viinud, sest kuulu järgi jäid omadki teda otsima.
Kunagi hiljem, umbes järgmiste jõulude paiku, poetas vintis tallipoiss midagi seosetut. Umbes nagu oleks Isabel tol õhtul hoopis musta täku selga hüpanud. Aga siis tõukas kõrtsmik teda nii kareda pilguga, et lobiseja jutt sai poole sõna pealt otsa.
***
Vanaema andis mulle kunagi ühe pika mineviku ja merevaigusüdamega rinnanõela hoida. Noh, nii, et ma seda päris omaks ei peaks, vaid õiget vereliini pidi edasi kingiks. Sellesse on ühe naisterahva näopilt sisse pressitud, aga kas aja harjamiste, vaigu väsimise või nikerdaja näpuvea tõttu pole sealt suuremat ilu otsida. Midagi tuttavat küll.
Kui ma peeglisse vaatan, siis kipun sageli mõtlema, et äkki tõesti oli tol ammusel lool nii õnnelik lõpp, et sellest igaks juhuks suuremat juttu ei tehtud.
Üks asi sunnib mind veel nii arvama. Kui ma vasaku silma kinni pigistan, tikun maailmast palju rohkem märkama kui mõlemat koos kasutades.
Lehtmetsa 2010
Taat mäletas selgesti lugusid Albu kurjast parunist. Sellest, kuidas too teolisi nõnda taga kiusas, et need soodesse ja rabadesse rettu läksid. Kuidas neid sealt sõjaväega välja aeti ja härra ise eksinuid karistas. Ikka nõndamoodi, et alamrahvas palja kerega pingile kinni sai seotud ja isand siis tõmmanud neil seljast noaga naharibasid, millest endale ratsapiitsasid teha lasknud.
Taadi kooliajal polnud neid nuute muidugi enam olemas, aga too kast, kus kantsikuid hoiti, olnud toona veel mõisa laka peal alles.
Mõisaalust salakäiku teadis piimapapa samuti. Oli isegi seal sees ringi vaadanud. Õues, pargi poolt maja külje juures, seisnud luuk, millest käiku pääses. Sellega aga juhtunud õnnetu lugu: ega õpetajad sinna luusima lubanud, minek võeti salaja ette. Hämaruses pandud küünal põlema, luuk kangutatud lahti ja ronitud maa-alusesse. Nelja poisiga mindud.
Ega kaugele jõutud, paar-kolm meetrit ehk. Siis lõõtsatanud tuul ja puhkunud küünla surnuks. Poisid ehmatanud ja ramminud rüsinal välja tagasi. Luuk kukkunud raginal kinni. Maa-aluse avastajad plaganud teiste juurde tagasi ja teinud näo, et nemad pole midagi kuuld ega näind. No ja see oli poolenisti tõsi ka, sest üks poiss oli sinna luugi taha lõksu jäänud. Tükk aega saand mööda, enne kui avastati. Too olnud siis hirmust poolsurnud. Poisid võetud ette, näägutatud nägu täis ja no eks natuke lisandunud muud karistust ka. Käigusuu aga suletud selliselt, et rohkem sinna ei pääsenud. Ega ei kibeletud ka.
Käigu lugu ma uskusin. Kohalikud olid kõnelenud, et kolhoosi ajal üritati ülemise pargi servale terviserada teha, aga postid ei läinud maa sisse. Kivid tulid vastu. Kui siis kellelgi õnnestus kõvemini vasaraga äsada, kukkunud mehepikkune puu käte vahelt maa sisse. Endine koolijuhataja, kes mind giidiks koolitas, rääkis, et kui remondi ajal hoone vundamenti parandati, avastati salatunnelisuu. Kuus meetrit olnud läbitav ja nii, et ka tänapäeva inimene lahedasti liikuma mahtus. Kahjuks müüriti kinni. Küllap rahanappuse tõttu.
"Kas sa sellest käigust midagi veel tead?" uurisin põnevusega. "Mõnd vana lugu või..."
"Muidugi tean!" kergitas vanahärra kulme. "Sellest on paks raamatki ilmunud," mõõtis taat sõrmede vahele 5-6 sentimeetrit õhku. "Nisuke mustade kaantega. "Isabel" pealkirjaks. Mul oli endalgi ennemalt kusagil see raamat olemas."
Papi üritas mõnda aega lugu ümber jutustada, aga oli näha, et tujurohu alt, mis enne keele vilkaks tegi, kõrvaltoime tõusma hakkas. Nii muutus heietus ikka imepärasemaks ja vasturääkivamaks ja siis ühel hetkel sai une tõttu täitsa otsa.
Katsusin seda oma mõistusega siit-sealt üle palistada. Äkki kannatab veel pisuke aega pidada. ;)
***
Albu mõis oli rikas nii maa kui orjarahva hulga poolest. Parunil jätkus järeltulijaidki, aga neist, keda omaks kõlbas tunnistada, kasvas suureks vaid kõige kiduram - mõisapreili Isabel. Kui ema ja isa kannatas veel kuidagi vaadata, siis kahest kokku oli neiule niisugune tegu ja nägu sündinud, mida kogu mõisa vara ning vägevusega tükkis ilusaks ei suudetud näha.
Ilus või mitte, kogult toekam või äbaram - riidesse tuli neidis ikka panna. Oleks tütrele paarilise leidmiseks rõivaehteist piisanud, oleks parimad rätsepad Peterburist ja Pariisist kohale aetud. Siin oli aga selge, et mida uhkem hilp, seda tuhmim piiga pale paistab. Nii telliti rätsep siitsamast Albu lähistelt, Lehtmetsa külast.
Raat oli selline, nagu alamad rätsepad tollal ikka kippusid olema - ihuveaga, mis mõisa põllul täie eest töötada ei lasknud, aga leidliku meele, hea silma ja nobedate näppudega. Silmi oli Raadul jah üksainumas. Teise, vasemaga, oli ta kogemata kombel kadunud noorhärra kantsikupideme otsa komistanud.
Raat kamandati mõisa, preilit rõivisse õmblema. Ajapikku hakkas parunipiiga ikka tihemini põhjust leidma, et Raat tema juurde toimetataks. Viimaks hakkas Raatu suisa taga igatsema. Sest vaata: kui Raat oma ühe silmaga nägigi Isabelist seda, mida kõik muu rahvas, siis teine - too maailmale suletud silm - vaatas juurde selle, mille nägemiseks terve nägemisega inimesel tuleks sutsukese ilmavalgust maha keerata.
Võib-olla polnudki see Raadu õmmeldud riiete, vaid hoopis rätsepa kadunud silma süü, et preili naeratus kenamaks kosus ja rüht vanapalju silma ei riivanud? Igatahes sattus nüüd isegi kosilane majja. Üksainumas küll ja ea poolest paruniemandalegi liiavõitu, aga kõrgest soost ja kolme (olgu pealegi kehvapoolse) mõisaga.
Maja sai saginat täis. Pruudil ei paistnud pulmade vastu vähimatki olema. Kuigi tahtja vastu tõrges (noh, eks harjumatu asi ju), lasi ta meelsasti sündida, et rõivakapp uue elu tarvis rikkaks saaks. Raat saalis mõisa vahet, nii et pastlatallad pudedad.
Algul ei osanud keegi sellest midagi paha karta. Siis märkas aga mõisaproua, kes pruutkleidi puhkemist pealt läks piiluma, midagi niisugust, mis tema meeltesse ära ei mahtunud ent mida kogenud naisesilm kahtluseta üles korjab: peegel, mis nurgatagusest pulmarüü sündimist näitas, pakkus paista ka selle, kuidas Raadu mõõdurihm tarvilisest pikaldasemalt parunitütre vöökohta voolis ja kuidas tüdruku käsi, mis tasakaalu hoidmiseks toolikorjust võinuks haarata, hoopis rätsepapoisi rannet rutjus. Ning kuidas matsipoiss merevaigust südamega rinnanõela kaelusekrookeisse kinnitas? Nii ei või ükski meesinimene noorde naisterahvasse puutuda, olgu ta siis või rätsep.
Ja see pilk, mille nurjatud samal ajal silmadest sillaks kokku sidusid - see pilk pussitas mõisaemandat siiski veel, kui ta juba oma magamiskambrisse oli tuikunud ja padjakuhilate vahele nõrgaks jäänud.
Oleks avastatud silmasihis tühi ihuhimu sees olnud - selle oleks ema süda alla neelanud, kuigi ta küll isiklikelt pihamõõtjatelt praeguseni sihukest sitkust ja rõõskust nõudis, millisest mõisnikupaari enda juures tige puudus valitses. Aga paruniproua hing aimas: tollest sandist rätsepast sünnib tõsisem teotus, kui kohemaid kätt vahele ei pane.
Niipaljukest naisel oma nõtruses taipamist jagus, et ta parunile aimatust aru ei läinud andma. Mehe äkiline meel oleks ehk erutuse ajel sealsamas veretöö tekitanud, mis tütressegi ulatunuks. Kus jääks siis saamarõõm kolmest uuest mõisast või kelle kukil parunipaar vanaduspäevad veedaks?
Varem veel, kui Isabel taibata mõistis, miks Raat lahkumisviipeks aknaalusesse ei ilmu, oli mõisaemanda käsilaste käe läbi nõnda sündinud, et Raat sammu pealt sammaskeldrisse krabati, oimetuks koksati ja läbi maa-aluse salakäigu Raadu maise teekonna arvatavasse lõppu - Saareküla sügavasse surmaauku - heideti.
Aga sama ruttu, kui ema oli ustavad abimehed leidnud, jõudis toimunu tütre kõrvu. Noh, tema hing oli aastatega peegli ees niipalju karastunud, et ta oma meelehärmi hästiõmmeldud kleidi põue pigistades ja pressides ära mahutas.
Öötunnil, kus muu härrasrahvas asemeid painas, sisenes Isabel käigukaarealusesse. Tõrvik andis tuld, kuigi süda samapalju teed valgustas. Just nagu oleks kuu keldrisuust sisse kukkunud.
Tüdruk rändas rutemini kohale kui pargi, jõe, luhtade ja laante all tuikuva tunneli pikkus ennustada oleks lasknud, tõstis tulelondi käigu lõpus sünguva sügaviku kohale ja märkas esmaehmatusega, et Raat selle põhjas surmaund välja magab. Aga ei! Tunglavalguse või tundehinguse peale tegi mees silmad lahti ja suutis mõne sõnagi lausuda.
Parunipreili nägi, et siin paljakäsi midagi ära ei tee, jättis Raadu toibuma ja tuiskas käigu kaudu mõisa juurde tagasi - toekamat nõu ja abi otsima.
Mõisaemanda vanatüdrukust tädi, kes kunagi armu peale mõisa lapsehoidjaks oli võetud ja hiljem ära ajada unustati, oli tühja aja täiteks maade ja maja kohta üht-teist tarkust välja uurinud. Koos pandi kaardi järgi rada maha, kustkaudu tee surmasügaviku katusepealsele ulatus. Koos leiti abivägi, kes katusesse (augupõhjas istujat palju pommitamata) ava sisse raiuda avitaks. Arutuse vahel käisid noor ja vana neitsist naisterahvas vaheldumisi vangile käigu kaudu kehakosutust kandmas.
See, mis lõksu lae peal sündis, jäi parunipaarile märkamata. See aga, et mõisapoolset käigusuud kasutatakse, hakkas härrale silma. Proual ei jäänud muud üle, kui asi ära seletada. Silus, kuidas suutis, aga mehe raev oli ettearvatav.
Tegelikult seisis käik jõude juba sajandijagu. Polnud osanud praegunegi parun temaga midagi mõistlikku peale hakata. Nüüd oli hea põhjus tunnelisuu põhjalikult kinni müürida. Näe, saatus tahtis, et sellega mitmest vaevast korraga lahti saadi, sest õnneks juhtus just tüütu vanamutt Raadule toidupoolist vedamas olema, kui troppimistöö teoks sai.
Pulmapäev ligines. Pruut oli härrastemajas poolsõge. Kuidas sihukest altari ees üle annad? Ei noh, annad veel, aga kas ikka võetakse?
Mõisaemand käis ja miilustas ümber tulevase väimehe, nii et tol juba uued himud tekkima hakkasid. Mõisaisand katsus kalli külalise kruusi täita, et tollel selget pilku ei tekiks tulevikku vaagida.
Siis, viimasel õhtul (ilm ennustas ilusaid jõule - suured krõbedad räitsakad saagisid õhku ja kuu oli just täiskangust kätte saamas, homne pruutpaar andis talli juures ratsmeid peost - üks oli üritanud tülitaja eest pageda ja teine tülitamise tahtmises nahast välja pugeda), kuulis õuetrepile hingama tulnud mõisaperemees talli pool tüli tõusmas: löögilaksakat, mis naisterahvaste vihasööstuga kaasas kipub käima ja nime Raat, mis vanakurja härra seest viimase vindini välja keeras. Kui siis parun nägi, kuidas peig oma tumedal täkul pargiastangut pidi minema traavib ja arutult sõnu loopinud pruut kosilasele oma valgel hobusel järele ruttab, tabas meest säherdune raevuhoog, et trepipiirde küljest põleva tõrviku tõmbas ja tütre suunas sõidutas.
Küllap oli kuri vaim härral käe sees, sest tungal tuiskas joonelt üle auringi, otse tüdrukule turja, jäi krae vahele kinni, valas vaesekese tuletoiduga üle ja süütas riided põlema. Kogu majarahva silme all kappas hullunud hobu taamale metsa poole, leegitsev ratsanik seljas.
Matused peeti vaiksed. Tüdruku vanemad ise peiedelt puudusid, sest proua parandas Peterburis närve ja kus härra ära oli, sellest ei vaevunud ta aru andma. Peig? No mis häda teda oleks pidanud Alpu tagasi ajama? Tema kadus igaveseks siinse rahva silmist. Küllap oli äraütlemine ta päris põhjalikult enesest välja viinud, sest kuulu järgi jäid omadki teda otsima.
Kunagi hiljem, umbes järgmiste jõulude paiku, poetas vintis tallipoiss midagi seosetut. Umbes nagu oleks Isabel tol õhtul hoopis musta täku selga hüpanud. Aga siis tõukas kõrtsmik teda nii kareda pilguga, et lobiseja jutt sai poole sõna pealt otsa.
***
Vanaema andis mulle kunagi ühe pika mineviku ja merevaigusüdamega rinnanõela hoida. Noh, nii, et ma seda päris omaks ei peaks, vaid õiget vereliini pidi edasi kingiks. Sellesse on ühe naisterahva näopilt sisse pressitud, aga kas aja harjamiste, vaigu väsimise või nikerdaja näpuvea tõttu pole sealt suuremat ilu otsida. Midagi tuttavat küll.
Kui ma peeglisse vaatan, siis kipun sageli mõtlema, et äkki tõesti oli tol ammusel lool nii õnnelik lõpp, et sellest igaks juhuks suuremat juttu ei tehtud.
Üks asi sunnib mind veel nii arvama. Kui ma vasaku silma kinni pigistan, tikun maailmast palju rohkem märkama kui mõlemat koos kasutades.
Lehtmetsa 2010
KÄRNERI TÜTAR KATA JA KOONUONU
Albu Toiduaida naised on mitu korda jahmatusjutuga tulnud, et keegi neid töö juures teretamas käib. "Hõikad tervituse vastu, tõstad pea, et vaadata, kes kõnetaja on, aga köögis pole kedagi," kinnitavad nad. "Tihti oleme mitmekesi koos kuulnud ja korraga tervitanud, aga näidanud ta end pole. Jube ka, ei tea, kas tahakski näha."
"Mehe või naise häälega?"
"Vat ei olegi osanud tähele panna," kahjatsevad naised ja on järgmisel korral taas sama targad. Jälle käinud teretamine märkamiste jaoks liiga kähku.
Aga tead, mida mina tean?
Kunagi olnud mõisas ametis kubjas, kes igal vabal viivul inimeste järgi nuhkis ja nende juttudest-tegudest härrale ette kandis.
Põhjas teenijarahvas trepi varjus parunit, haistis kupja tundlik nina halva jutu haisu. Kurtis köögitüdruk tallimehele kaevu juures härra kurjust, kerkis salasosin kupjale sõõrmeisse. Varsti uskus sellegi ära aimavat, kui keegi mõisa poole vähe vihasemalt vaatas või hapumalt hingas.
Härra oli niigi karmi käega, igasugused kurjad kuulmised ajasid ta rusikad täitsa raevu.
Tükk aega ei saanud rahvas aru, kuis kõik varjatud vestlused härrani ulatuvad, sest kleenuke kubjas oli osav uste taha hiilima ja puude ümber painduma. Ometi leidus tema nuhkimistele nägija - kärneri nooruke tütar Kata.
Aednik unustas tööd tehes pisipiiga tihtipeale põõsaalustesse istuma ja seal jäi lapsele varsti silma, kuidas üks väle onkel, nina pikal, pingitagustes piilub ja ukseservades hulgub. Hakkas teda mõttes koonuonuks kutsuma. Sai tüdrukuke ka sellest aru, et neile, keda kubjas kuulamas käib, sellest head ei tõuse.
"Miks sa siin tudud?" uuris ta asja tehes, kui avastas kupja kalmuselehtede all külameeste mõrujutte mõõtmast. Mehed uurisid upakilolijat umbusklikult.
"Onu! Kus mu isa on?" küsis ta valjul häälel, kui nägi, et lööprisalgal jälitaja kannul.
Pealtkuulatavad põrnitsesid vahelejäänut vaenulikult.
Keelekandja oli avalikuks tulnud.
Kord, kevade arenedes, silmas Kata, et tema isa aidaväravaaugus istet võttis ja end aidamehele midagi ütlema asutas. Veel nägi Kata, kuidas kubjas nagu kuri vari avatud väravate siseküljele kleepus.
"Nüüd on isal aeg halba oodata!" hirmus Kata, lipsas kähku koguka aidaväravapoole ja seina vahele ja hõikas sealt: "Tere!"
Juttu alanud mehed tõstsid pilgud uksesuhu ja kohe oli kupja libe kuju silmades sees. Ehmunud nuuskur hüppas seljaga vastu väravat, nagu avaneks sealt põgenemiseks otsetee. Hüppas aga nii õnnetult, et väike tüdruk värava ja seina vahele pitsus ja elutuna maha varises.
Enam ei olnud sellele kupjale pealekaebamisteks päevi antud. Omakohus käis kohe ja keegi ei hoolinud, mis härra asjast arvaks.
Selline lugu Sulle.
Kui sinagi Toiduaidas teretust kuuled, siis... kas pole see mitte Kata hoiatav hääl? Vaata ringi, ehk jääb silma ka varjudes vilksatav kupjast kummitaja koon. Mõtle hoolega järele, mis sõnad just öeldud said ja mida veel rääkida plaanisid.
Lehtmetsa 2012
"Mehe või naise häälega?"
"Vat ei olegi osanud tähele panna," kahjatsevad naised ja on järgmisel korral taas sama targad. Jälle käinud teretamine märkamiste jaoks liiga kähku.
Aga tead, mida mina tean?
Kunagi olnud mõisas ametis kubjas, kes igal vabal viivul inimeste järgi nuhkis ja nende juttudest-tegudest härrale ette kandis.
Põhjas teenijarahvas trepi varjus parunit, haistis kupja tundlik nina halva jutu haisu. Kurtis köögitüdruk tallimehele kaevu juures härra kurjust, kerkis salasosin kupjale sõõrmeisse. Varsti uskus sellegi ära aimavat, kui keegi mõisa poole vähe vihasemalt vaatas või hapumalt hingas.
Härra oli niigi karmi käega, igasugused kurjad kuulmised ajasid ta rusikad täitsa raevu.
Tükk aega ei saanud rahvas aru, kuis kõik varjatud vestlused härrani ulatuvad, sest kleenuke kubjas oli osav uste taha hiilima ja puude ümber painduma. Ometi leidus tema nuhkimistele nägija - kärneri nooruke tütar Kata.
Aednik unustas tööd tehes pisipiiga tihtipeale põõsaalustesse istuma ja seal jäi lapsele varsti silma, kuidas üks väle onkel, nina pikal, pingitagustes piilub ja ukseservades hulgub. Hakkas teda mõttes koonuonuks kutsuma. Sai tüdrukuke ka sellest aru, et neile, keda kubjas kuulamas käib, sellest head ei tõuse.
"Miks sa siin tudud?" uuris ta asja tehes, kui avastas kupja kalmuselehtede all külameeste mõrujutte mõõtmast. Mehed uurisid upakilolijat umbusklikult.
"Onu! Kus mu isa on?" küsis ta valjul häälel, kui nägi, et lööprisalgal jälitaja kannul.
Pealtkuulatavad põrnitsesid vahelejäänut vaenulikult.
Keelekandja oli avalikuks tulnud.
Kord, kevade arenedes, silmas Kata, et tema isa aidaväravaaugus istet võttis ja end aidamehele midagi ütlema asutas. Veel nägi Kata, kuidas kubjas nagu kuri vari avatud väravate siseküljele kleepus.
"Nüüd on isal aeg halba oodata!" hirmus Kata, lipsas kähku koguka aidaväravapoole ja seina vahele ja hõikas sealt: "Tere!"
Juttu alanud mehed tõstsid pilgud uksesuhu ja kohe oli kupja libe kuju silmades sees. Ehmunud nuuskur hüppas seljaga vastu väravat, nagu avaneks sealt põgenemiseks otsetee. Hüppas aga nii õnnetult, et väike tüdruk värava ja seina vahele pitsus ja elutuna maha varises.
Enam ei olnud sellele kupjale pealekaebamisteks päevi antud. Omakohus käis kohe ja keegi ei hoolinud, mis härra asjast arvaks.
Selline lugu Sulle.
Kui sinagi Toiduaidas teretust kuuled, siis... kas pole see mitte Kata hoiatav hääl? Vaata ringi, ehk jääb silma ka varjudes vilksatav kupjast kummitaja koon. Mõtle hoolega järele, mis sõnad just öeldud said ja mida veel rääkida plaanisid.
Lehtmetsa 2012
JÄLJETEGIJA TÕNU
Albu mõisas oli kuri härra ja kord majas. Ükski orjahing ei tohtinud peatrepile ega üldse eesõuele sattuda. Ainult siis saadi minekuks voli, kui käsk käes trepipealne puhtaks pühkida või muru madalamaks niita.
Hoovitaguses hobusetallis hoolitses sõiduratsude eest tallimees Tõnu. Hobuseid oli palju - igal pereliikmel oma ja mõni veel pealegi. Härra ei hoolinud muist hobustest, kui oma tumedast sõidutäkust ja võigust märast, kes mitu head järglast ilmale kandnud.
Oligi tollel märal parajasti jälle poegimisaeg käes ja härra tahtis kindlasti selle tähtsa tulemise tunnistajaks olla. Käskis Tõnul varakult härrastemajja märku anda. Toredal ja kogemustega loomal kippus uus emaks-saamine liiga lihtsalt käima ja nii tormas Tõnu tulistjalu härrat kutsuma. Hiljaksjäämise hirm oli sedapalju suur, et tuiskas otse ilutrepist üles ja tallised tallad jätsid sellest ka märgi maha.
Parun kiirustas poegimist pealt nägema, aga nagu härrasrahvale kombeks, tuli teda enne ümberrõivastada, kammida ja kingadesse kängitseda. Ega sobinud tähtsal isandal tõtlikke sammegi teha. Nii jõudis ta talli juurde hulk aega tarvilikust hiljem.
Varss oli terane ja mära ärgas, aga pettunud parun otsis põhjust, et meelepaha välja elada. Ei tulnudki kaugelt otsida! Määrdunud jäljed andsid põhjuse Tõnu trepile tagasi kutsuda ja ta korralikult läbi pragada.
"Muidugi ei jõua sina õigeks ajaks sõna tooma, kui selle asemel majatreppi mustad! Maha kummarda ja keelega korja ära need jäljed, mis siia kivide peale kokku kandsid!" kärkis parun ja tõukas kössitava tallimehe nägupidi astmetele, aga nii õnnetult, et Tõnu otsaesine vastu kiviserva kõlises ja tallimees elutuna maha langes.
Ega härral orjadest puudust olnud. Leidus mitu samanimelistki. Juba õhtuks oli uus tallimees ametis ja lugu unustatud.
Või kas ikka oli?
Kummalised lood hakkasid mõisas juhtuma. Jalutas härra kaminasaali ja mida nägi? Hobusesõnnikune jäljerida kulges põiki üle hiljutiostetud kallihinnalise vaiba.
Sisenes parun oma magamistuppa - keegi oleks nagu voodiesisesse saapatalla-aluseid tühjendanud.
Ükskõik kuhu ruumi peremees jala tõstis, ikka käis hobusehädane astumisrada ees. Ärritus, mis ta ärritus ja vihastas, mis ta vihastas, sammuja vastu kuidagi ei saanud. Heitiski viimaks kibeduse ning meeleheite kätte hinge.
Aeg-ajalt võib nüüdki mõisatreppidelt määrdunud jälgi avastada. Ja sama märkamatult, kui need ilmuvad, kaovad nad taas. Nii ajab tallimees veel aastasadu hiljem härraga kiusu. Ikka nii, et tema trampides ees ja parun lapiga järel.
Üks mees, kes seda lugu teadis, proovis ka härra vaimu kraamima meelitada. Jalutas suured porikamakad paraadtrepile. Ai, küll see tema kukkumine oli valus! Tõusis küll iseoma abiga lipuvarda ümbert, kuhu nähtamatu käsi ta virutas, üles, aga liipas veel mitu aega mõlemat jalga.
Lehtmetsa 2011
Hoovitaguses hobusetallis hoolitses sõiduratsude eest tallimees Tõnu. Hobuseid oli palju - igal pereliikmel oma ja mõni veel pealegi. Härra ei hoolinud muist hobustest, kui oma tumedast sõidutäkust ja võigust märast, kes mitu head järglast ilmale kandnud.
Oligi tollel märal parajasti jälle poegimisaeg käes ja härra tahtis kindlasti selle tähtsa tulemise tunnistajaks olla. Käskis Tõnul varakult härrastemajja märku anda. Toredal ja kogemustega loomal kippus uus emaks-saamine liiga lihtsalt käima ja nii tormas Tõnu tulistjalu härrat kutsuma. Hiljaksjäämise hirm oli sedapalju suur, et tuiskas otse ilutrepist üles ja tallised tallad jätsid sellest ka märgi maha.
Parun kiirustas poegimist pealt nägema, aga nagu härrasrahvale kombeks, tuli teda enne ümberrõivastada, kammida ja kingadesse kängitseda. Ega sobinud tähtsal isandal tõtlikke sammegi teha. Nii jõudis ta talli juurde hulk aega tarvilikust hiljem.
Varss oli terane ja mära ärgas, aga pettunud parun otsis põhjust, et meelepaha välja elada. Ei tulnudki kaugelt otsida! Määrdunud jäljed andsid põhjuse Tõnu trepile tagasi kutsuda ja ta korralikult läbi pragada.
"Muidugi ei jõua sina õigeks ajaks sõna tooma, kui selle asemel majatreppi mustad! Maha kummarda ja keelega korja ära need jäljed, mis siia kivide peale kokku kandsid!" kärkis parun ja tõukas kössitava tallimehe nägupidi astmetele, aga nii õnnetult, et Tõnu otsaesine vastu kiviserva kõlises ja tallimees elutuna maha langes.
Ega härral orjadest puudust olnud. Leidus mitu samanimelistki. Juba õhtuks oli uus tallimees ametis ja lugu unustatud.
Või kas ikka oli?
Kummalised lood hakkasid mõisas juhtuma. Jalutas härra kaminasaali ja mida nägi? Hobusesõnnikune jäljerida kulges põiki üle hiljutiostetud kallihinnalise vaiba.
Sisenes parun oma magamistuppa - keegi oleks nagu voodiesisesse saapatalla-aluseid tühjendanud.
Ükskõik kuhu ruumi peremees jala tõstis, ikka käis hobusehädane astumisrada ees. Ärritus, mis ta ärritus ja vihastas, mis ta vihastas, sammuja vastu kuidagi ei saanud. Heitiski viimaks kibeduse ning meeleheite kätte hinge.
Aeg-ajalt võib nüüdki mõisatreppidelt määrdunud jälgi avastada. Ja sama märkamatult, kui need ilmuvad, kaovad nad taas. Nii ajab tallimees veel aastasadu hiljem härraga kiusu. Ikka nii, et tema trampides ees ja parun lapiga järel.
Üks mees, kes seda lugu teadis, proovis ka härra vaimu kraamima meelitada. Jalutas suured porikamakad paraadtrepile. Ai, küll see tema kukkumine oli valus! Tõusis küll iseoma abiga lipuvarda ümbert, kuhu nähtamatu käsi ta virutas, üles, aga liipas veel mitu aega mõlemat jalga.
Lehtmetsa 2011
FLÖÖDIPUHUJA PUU
Elas kord mõisapreili, kes armastas väga flööti mängida. Hästi mängis, aga pikapeale vaevas flöödimuusika ometi kõigi kodakondsete kõrvad ära.
"Mine vilista õues!" kamandas parun ja tütar läks. Jalutas pargis ühe puu alt teise alla ja muudkui mängis. Õues meeldis talle flöödil mängimine veel rohkem!
Parunitütar hakkas üha varem pilliga õue hiilima ja hiljem tuppa tagasi tulema, kuni ühel õhtul jäi üsna pimeda peale.
"Las veedab ühe öö õues!" pahandas härra ja keelas teenijatel tüdrukut tooma minna.
Ema poleks nii karm olnud, aga ei tihanud mehe soovi vastu talitada.
Tasapisi uinus nii härraste-, valitseja- kui teenijatemaja rahvas flöödihelide saatel.
Hommikuks oli pillimäng lakanud. Oodati preilit hommikusöögile, aga polnud tüdrukut kuskil.
Otsiti, ehk on pikast ööst puu alla puhkama heitnud.
Ei leitud.
Usutleti, ehk on läinud mujalt peavarju paluma.
Ei ühti.
Tüdruk jäigi kadunuks. Ainult pargiservast avastati äkki viltune puu, okstest pikalt lage nagu flööditoru. Sõrmeaugurida samuti küljes.
Räägitakse, et kes ööseks sinna puu alla pikutama jääb, võivat pimeduse tulles pillimängu kuulda. Aga et pärast seda pole ta enam endine.
Lehtmetsa 2014
"Mine vilista õues!" kamandas parun ja tütar läks. Jalutas pargis ühe puu alt teise alla ja muudkui mängis. Õues meeldis talle flöödil mängimine veel rohkem!
Parunitütar hakkas üha varem pilliga õue hiilima ja hiljem tuppa tagasi tulema, kuni ühel õhtul jäi üsna pimeda peale.
"Las veedab ühe öö õues!" pahandas härra ja keelas teenijatel tüdrukut tooma minna.
Ema poleks nii karm olnud, aga ei tihanud mehe soovi vastu talitada.
Tasapisi uinus nii härraste-, valitseja- kui teenijatemaja rahvas flöödihelide saatel.
Hommikuks oli pillimäng lakanud. Oodati preilit hommikusöögile, aga polnud tüdrukut kuskil.
Otsiti, ehk on pikast ööst puu alla puhkama heitnud.
Ei leitud.
Usutleti, ehk on läinud mujalt peavarju paluma.
Ei ühti.
Tüdruk jäigi kadunuks. Ainult pargiservast avastati äkki viltune puu, okstest pikalt lage nagu flööditoru. Sõrmeaugurida samuti küljes.
Räägitakse, et kes ööseks sinna puu alla pikutama jääb, võivat pimeduse tulles pillimängu kuulda. Aga et pärast seda pole ta enam endine.
Lehtmetsa 2014
VASTUVÕTMATA KINGITUS
Albu mõisas elas kord nii jõhker ja kuri härra, et kui tal aeg tuli taevaväravate ees seista, saadeti parun pikema jututa vanakurjale karistada. Aga niisugust õelust ei tahtnud isegi põrgu peremees oma valdustesse vastu võtta. Pandi targad pead kokku ja otsustati, et saadetakse mees vaimuna oma mõisa ja maja valvama.
Arvad, et liiga kerge karistus? Esmapilgul võib ehk nii paistagi, aga pikapeale muutub selline saatus painavamaks kui põrgukatel. Selles on ju ikka keegi teine ka veel sees, kellega koos karjuda ja igasugune tunne - olgu siis hirm või valugi - on parem sajandeid kestvast tühjusest südames.
Jalutas endine härra vaimuna oma õuel ja tubades, uued omanikud elasid omasoodu, temast välja ei tehtud. Kui keegi märkaski ja hirmukisaga minema jooksis, ei tundnud vaim-parun sellest kurbust ega rõõmu. Midagi ei tundnud. Nii kadus igasugune isu kedagi kimbutada või muidu kometit teha. Või kus sa võisidki! Nii nagu luust-lihast rahval tuleb aeg-ajalt kontrollidega kokku puutuda, käivad kummitusedki iga saja aasta järel komisjonist läbi. Seal siis vaadatakse ja vaetakse, kuidas edasi. Kas paremalt või hullemalt. Ja hullemaks annab alati asju ajada. Nii et härra oli oma tegemistes üpris ettevaatlik.
Sai tal järgmistest järgmised sada aastat täis, komisjon vaatas paberid läbi, hindas kuulujutud hindele hea, küsitles kannatajat risti-põiki ning otsustas, et võib küll võimaluse anda. Nii ütlesidki: "Kui kellelegi kingituse teed ja see sinult ka vastu võetakse, tohid vanapagana väravate taha koputama tulla. Sellega on sisenemisluba käes."
Et asi see siis kingitusi on teha?
Aga võta näpust!
Kas sina võtaksid võõralt lihtsalt niisama midagi vastu? Võtaksid? Kui jah, siis olgu see lugu just sinule räägitud.
Härra naases oma mõisa, süda endiselt tühjust täis, aga vaimu läbipaistvates kopsudes kipitas pisitilluke lootusekübe. Ja kui sul sadu aastaid mitte midagi pole olnud, on kübeke lootust väga suur asi. See oli nii suur, et ajas kummitaja ikka ja jälle köhatama: nurgatagustes, trepimademetel, võlvkeldrinurgas ja lakapealsel. Tuletas inimestele meelde, et niisugune asukas majas olemas.
Aga nii tulid meelde ka kõik need kurjad lood, millest memmed-taadid veel jutustada teadsid. Need lood tegid köhatusekuuljad valvsaks. Tegid valvsaks needki, kes midagi ei kuulnud: ei köha, ei samme, ei uste kriuksumist ega põrandalaudade naginat. Ja imelik küll. Ega keegi polnud ju inimestele ütlema läinud, et vaim-parunile selline ülesanne anti. Ometi kõik nagu teadsid isegi.
Ma räägin mõned juhtumised.
Aega oli palju mööda läinud. Mõisas elas hoopis teise nimega härrasrahvas, kellel polnud kunagise paruniga mingit vereseost. Mõisaomanikel sel ajal enam kuigi hästi ei läinud. Suur maja oli rohkem kuluks kui uhkuseasjaks. Tallimees tahtis palka, toatüdruk tahtis palka, virtin tahtis palka ja aednik tahtis palka... Igaühel oli õigus midagi saada, aga raha sisse tulema ei kippunud eriti kusagilt. Nii nägi proua garderoob üsna nigel välja. Ikka pidi kleite tellima, millega mitu hooaega läbi saaks ajada. Uue pitskrae ja kätistega sai rõivale värskema ilme anda, aga ega siis teistele prouadele midagi märkamata jää! Ja need teised prouad olid hirmus tähelepanelikud ning ütlemistes halastamatud.
Meie proual seisis tähtis küllaminek ees ja küll ta oleks endale uut kübarat tahtnud. Väga uhket poleks palunudki. Pigem sellist lihtsat ja elegantset. Sellisest kübarast oleks hea enesetunde tekitamisel palju abi olnud.
Ja vaata! Ühel õhtul oma magamistuppa astudes märkas ta peeglilaual peakattekarpi, tegi lahti ja nägi: kaunis must kübar rohekalt läikiva sulega. Veel ilusam kui see, mida oskas himustada.
Kust niisugune kingitus tema lauale sai? Olid nad ju härraga just rahaasju arutanud. Ei, härra ei saaks talle kindlasti praegu uut kübarat lubada.
Kübar oli nii kaunis! Kiusatus oli nii suur! Aga miski proua südames hoiatas, et see asi pole õige. Proua taganes sammujagu, haaras ahju kõrvalt tuletangid, võttis kübara tangide vahele ja lennutas rõduuksest välja. Uhke peakate lahvatas põlema ja kadus enne kui maapinda puutus. Lumele ei langenud ainsatki tuhakübet.
Vaat siis!
Hiljem, kui mõisnikud kõik kes kuhu võõraile maile rändasid, tehti tühjaks jäänud majja kool. Kära ja madinat oli nii palju, et kellelgi polnud mahti vaim-paruni samme kuulata või temast lugusid mäletada.
Kord oli vaja koolidirektoril minna kõnet pidama. Direktoril oli parajasti kõva nohu ja... ütle nüüd! Viimasel hetkel enne rahva ette astumist avastas, et puhtad taskurätid on karmanist otsa lõppenud. Märkas samas veel midagi. Ukselingil heletas valge rätike. Puhas ja triigitud. Ilma igasuguse ilustuseta. Just nagu tema jaoks valmis säetud.
Keegi poleks saanud väita, et selle rätikuga lood valed on, kui direktor selle tasakesi põue oleks pistnud. Aga direktori enda süda ütles: "Ära võta. Kahetsed!" Ja enne, kui koolijuhi käsi linki jõudis puutuda, lipsasid ta näpud taskusse tagasi, haarasid sealt niiskeks nuusatud rätinutsu ja leidsid koha, kuhu midagi veel mahtus. Ukselingirätik lahvatas sellise valuga põlema, et käepide pisut aega lausa tuld hõõgus.
Vaat niisugune lugu.
Eelmisel reedel, tunniks asju valmis pannes, leidsin, et töölehele on üks tabel trükkimata jäänud. Hakkasin kähku hariliku pliiatsiga vajalikke jooni vedama.
Naksti! Pliiatsisüsi murdus ja loomulikult polnud mul varupliiatsit võtta. Korraga märkasin lauanurgal teritajat. Uhiuus. Samblaroheline. Just nagu minu jaoks tehtud.
"Pane oma kingitus taskusse tagasi!" tegin nõudlikku õpetajahäält ja puurisin silmadega õhku selle koha peal, kus kummitaja-härra minu arvates parasjagu seisma pidi. Teritaja hüppas hooga üles ja põrkas tagasi vastu lauakatteklaasi, nii et sellel nurk ära tuli. Pliiatsiteritaja oli kadunud ilma igasuguse tulevärgita.
"Küllap minagi elus eksinud olen, aga vabatahtlikult ma sinu saatust üle ei võta," vastasin ja kiirustasin ruttu teiste juurde. Julgus sai otsa.
Miks ma talle nii ütlesin?
Arvad sa, et kingitus kellelegi niisama kätte tuleb? Sellelt härralt küll mitte. Niipea, kui tema on end kingiandjana vabaks tinginud, peab kingisaaja härra asemele astuma. Tundub põnev? Praegu ehk küll. Sest praegu saad veel oma soove ja mõtteid tahtmist mööda ümber teha.
Lehtmetsa 2012
Arvad, et liiga kerge karistus? Esmapilgul võib ehk nii paistagi, aga pikapeale muutub selline saatus painavamaks kui põrgukatel. Selles on ju ikka keegi teine ka veel sees, kellega koos karjuda ja igasugune tunne - olgu siis hirm või valugi - on parem sajandeid kestvast tühjusest südames.
Jalutas endine härra vaimuna oma õuel ja tubades, uued omanikud elasid omasoodu, temast välja ei tehtud. Kui keegi märkaski ja hirmukisaga minema jooksis, ei tundnud vaim-parun sellest kurbust ega rõõmu. Midagi ei tundnud. Nii kadus igasugune isu kedagi kimbutada või muidu kometit teha. Või kus sa võisidki! Nii nagu luust-lihast rahval tuleb aeg-ajalt kontrollidega kokku puutuda, käivad kummitusedki iga saja aasta järel komisjonist läbi. Seal siis vaadatakse ja vaetakse, kuidas edasi. Kas paremalt või hullemalt. Ja hullemaks annab alati asju ajada. Nii et härra oli oma tegemistes üpris ettevaatlik.
Sai tal järgmistest järgmised sada aastat täis, komisjon vaatas paberid läbi, hindas kuulujutud hindele hea, küsitles kannatajat risti-põiki ning otsustas, et võib küll võimaluse anda. Nii ütlesidki: "Kui kellelegi kingituse teed ja see sinult ka vastu võetakse, tohid vanapagana väravate taha koputama tulla. Sellega on sisenemisluba käes."
Et asi see siis kingitusi on teha?
Aga võta näpust!
Kas sina võtaksid võõralt lihtsalt niisama midagi vastu? Võtaksid? Kui jah, siis olgu see lugu just sinule räägitud.
Härra naases oma mõisa, süda endiselt tühjust täis, aga vaimu läbipaistvates kopsudes kipitas pisitilluke lootusekübe. Ja kui sul sadu aastaid mitte midagi pole olnud, on kübeke lootust väga suur asi. See oli nii suur, et ajas kummitaja ikka ja jälle köhatama: nurgatagustes, trepimademetel, võlvkeldrinurgas ja lakapealsel. Tuletas inimestele meelde, et niisugune asukas majas olemas.
Aga nii tulid meelde ka kõik need kurjad lood, millest memmed-taadid veel jutustada teadsid. Need lood tegid köhatusekuuljad valvsaks. Tegid valvsaks needki, kes midagi ei kuulnud: ei köha, ei samme, ei uste kriuksumist ega põrandalaudade naginat. Ja imelik küll. Ega keegi polnud ju inimestele ütlema läinud, et vaim-parunile selline ülesanne anti. Ometi kõik nagu teadsid isegi.
Ma räägin mõned juhtumised.
Aega oli palju mööda läinud. Mõisas elas hoopis teise nimega härrasrahvas, kellel polnud kunagise paruniga mingit vereseost. Mõisaomanikel sel ajal enam kuigi hästi ei läinud. Suur maja oli rohkem kuluks kui uhkuseasjaks. Tallimees tahtis palka, toatüdruk tahtis palka, virtin tahtis palka ja aednik tahtis palka... Igaühel oli õigus midagi saada, aga raha sisse tulema ei kippunud eriti kusagilt. Nii nägi proua garderoob üsna nigel välja. Ikka pidi kleite tellima, millega mitu hooaega läbi saaks ajada. Uue pitskrae ja kätistega sai rõivale värskema ilme anda, aga ega siis teistele prouadele midagi märkamata jää! Ja need teised prouad olid hirmus tähelepanelikud ning ütlemistes halastamatud.
Meie proual seisis tähtis küllaminek ees ja küll ta oleks endale uut kübarat tahtnud. Väga uhket poleks palunudki. Pigem sellist lihtsat ja elegantset. Sellisest kübarast oleks hea enesetunde tekitamisel palju abi olnud.
Ja vaata! Ühel õhtul oma magamistuppa astudes märkas ta peeglilaual peakattekarpi, tegi lahti ja nägi: kaunis must kübar rohekalt läikiva sulega. Veel ilusam kui see, mida oskas himustada.
Kust niisugune kingitus tema lauale sai? Olid nad ju härraga just rahaasju arutanud. Ei, härra ei saaks talle kindlasti praegu uut kübarat lubada.
Kübar oli nii kaunis! Kiusatus oli nii suur! Aga miski proua südames hoiatas, et see asi pole õige. Proua taganes sammujagu, haaras ahju kõrvalt tuletangid, võttis kübara tangide vahele ja lennutas rõduuksest välja. Uhke peakate lahvatas põlema ja kadus enne kui maapinda puutus. Lumele ei langenud ainsatki tuhakübet.
Vaat siis!
Hiljem, kui mõisnikud kõik kes kuhu võõraile maile rändasid, tehti tühjaks jäänud majja kool. Kära ja madinat oli nii palju, et kellelgi polnud mahti vaim-paruni samme kuulata või temast lugusid mäletada.
Kord oli vaja koolidirektoril minna kõnet pidama. Direktoril oli parajasti kõva nohu ja... ütle nüüd! Viimasel hetkel enne rahva ette astumist avastas, et puhtad taskurätid on karmanist otsa lõppenud. Märkas samas veel midagi. Ukselingil heletas valge rätike. Puhas ja triigitud. Ilma igasuguse ilustuseta. Just nagu tema jaoks valmis säetud.
Keegi poleks saanud väita, et selle rätikuga lood valed on, kui direktor selle tasakesi põue oleks pistnud. Aga direktori enda süda ütles: "Ära võta. Kahetsed!" Ja enne, kui koolijuhi käsi linki jõudis puutuda, lipsasid ta näpud taskusse tagasi, haarasid sealt niiskeks nuusatud rätinutsu ja leidsid koha, kuhu midagi veel mahtus. Ukselingirätik lahvatas sellise valuga põlema, et käepide pisut aega lausa tuld hõõgus.
Vaat niisugune lugu.
Eelmisel reedel, tunniks asju valmis pannes, leidsin, et töölehele on üks tabel trükkimata jäänud. Hakkasin kähku hariliku pliiatsiga vajalikke jooni vedama.
Naksti! Pliiatsisüsi murdus ja loomulikult polnud mul varupliiatsit võtta. Korraga märkasin lauanurgal teritajat. Uhiuus. Samblaroheline. Just nagu minu jaoks tehtud.
"Pane oma kingitus taskusse tagasi!" tegin nõudlikku õpetajahäält ja puurisin silmadega õhku selle koha peal, kus kummitaja-härra minu arvates parasjagu seisma pidi. Teritaja hüppas hooga üles ja põrkas tagasi vastu lauakatteklaasi, nii et sellel nurk ära tuli. Pliiatsiteritaja oli kadunud ilma igasuguse tulevärgita.
"Küllap minagi elus eksinud olen, aga vabatahtlikult ma sinu saatust üle ei võta," vastasin ja kiirustasin ruttu teiste juurde. Julgus sai otsa.
Miks ma talle nii ütlesin?
Arvad sa, et kingitus kellelegi niisama kätte tuleb? Sellelt härralt küll mitte. Niipea, kui tema on end kingiandjana vabaks tinginud, peab kingisaaja härra asemele astuma. Tundub põnev? Praegu ehk küll. Sest praegu saad veel oma soove ja mõtteid tahtmist mööda ümber teha.
Lehtmetsa 2012
KADUNUD ANN
Talvel õpilastega Albu mõisakooli kaarte uurides avastasin, et keset hoonet on tuba, vähemasti 12 m² suur, kuhu mina küll sissepääsu ei tea. Ütle nüüd inimese mõistust ja meeli! Üle kümne aasta majas ringi kolanud, teistelegi tutvustanud ja niisugune asi täitsa märkamata jäänud.
Ei olnud ma ainus. Võtsin kaardi kaenlasse ja hakkasin kolleege küsitlema. Mõne vedasin keldrisse ja togisin sõrmega seina. Teistele laotasin kaardi ette ja toksisin näpuga näidata: „Mis see on?“
Kes pakkus, et korsten, kes, et garderoob... Lõpuks jäid kõik kõõritama, et... tõepoolest??? Ainult majandusjuhataja, meesterahvas, teadis kohe soovitada, et vaadaku ma administraatori laua kõrval solisevast seinaluugist sisse. See on ainus sissepääsuava. Aga et vaadata pole midagi: paar kanalisatsioonitoru ja silmini ehitusprahti täis remontimata ruum.
Arutlesime, mis otstarvet see endistel aegadel täita võis. Enamik näis arvata tahtvat, et vestibüüli põrandas oli luuk, kust härra soovimatud külalised alla kukutas. Mõni pakkus, et pesu- või toidulifti pesa, mina jäin seda meelt, et kuna ruum asub kohe korstna kõrval, asus seal lihtsalt mingi kokkade abiruum või kööki ja keldrit ühendav käik.
Põnev. Aga miks avamata?
Miks ei peetud vajalikuks ajal, mil kogu hoone katusest vundamendini lahti kooriti, müüre parandati ja võlvkeldrid välja kaevati, seda kohta korda teha? Laiskusest? Rahanappusest? Töökäte vähesuse tõttu?
Ei osanud keegi mu küsimusele vastata. Aga vastamata küsimustega on kord juba nii: painavad ja vaevavad ja ei jäta enne rahule, kui tõde päevavalgele toodud.
- - -
Sattus suvel selline päev (üks augusti esimesi), kus hilja-alanud leitsakuilmad verandal külastajaid ootava giidi elu just hõlpsaks ei teinud. Juhtus veel Vargamäe etenduse õhtu olema, nii et tund aega tööd rohkem.
Uudistajad panid aja kiiremalt liikuma, aga vaevalt oli viimane huviline parginurka kadunud, kui ukse lukku keerasin ja enne kaheksakilomeetrist rattaga kojusõitu kohta otsisin, kuhu hetkeks pikali heita, kuni kuumapööritus üle läheb.
Kelder tundus liiga karmilt karge, vestibüül aga kohe siinsamas!
Sirutasin end laudpõrandale selili. Piinlik. Aga samas, kes see näeb?
Päikesepalavik oleks ehk järele andnud, kuid lae ja seinte kirevus tegi silmad nõrgaks. Keerasin kõhuli. Mis vahet seal, millist pidi pikutan!
Jõudsin vaid mõelda, et too salapärane tuba peaks nüüd otse mu all olema, kui põrandalaudade vahelt valget vilksatust nägin.
Mõis on õpetanud: niipea, kui kummalist valgust, liikumist või heli tajud, tuleb meeled tuimaks teha või üldse välja lülitada. Aga see nõuab kaasasündinud vilkust, mille mina olen suutnud ilmale tulles ära kaotada või maha unustada.
Nii tundsin, kuidas nähtamatu vägi silmamunast sikutades mind põrandast läbi tirib. Selline, mille vastu ükski maine jõud ei aita.
Kiviprahikuhi oli kadunud. Ka torud ja luuk torude taga. Ainult lagedad kiviseinad, külm konarlik põrand ja kahvatu tüdruk nurgas.
Allakukkumine polnud lakke auku jätnud, nii ei tohtinuks ruumis valguskübetki leiduda, aga hirm ja sikutamisvalu – need lõid silmist tuld enam, kui nägemiseks tarvis.
„Kes sa oled?“ küsisin, sest vaevalt mind sinna vaikima veeti.
„Ann.“
„See, kes salapäraselt kadunuks jäi?“
„Seesama.“
„Aga räägitakse ju rannakindlusest ja madruseriides mehest, kes...“
„Eks usu siis neid.“
„Ja mis sa minust tahad?“
„Sina tahtsid. Tõde.“
Parem, kui ta poleks rääkinud.
Nüüd tean, miks sajandivahetusel see ruum rahule jäeti. Kõik kohalikud on ju kuulnud lugu, kuidas ehitajad sinise trepi alla klassi ööbima majutati, kuidas nad olnud veel täiesti kained, kui pea kohalt kostnud trepistlaskumise samme, link vajunud alla ja uks avanenud, aga kedagi ei olevat ukse taga olnud...
See, mis nad rääkimata jätsid, oli hoiatus. Et kui nad korstna kõrvalt edasi uuristavad, siis...
Aga mina? Mis minust saab, kui öine kõndija minu ja Anni kohtumise kätte taipab?
Küllap selsamal põhjusel kuulsin minagi mullu sügisel samme, kui õhtupimedas korraks koolimajas üht paberit printimas käisin. Loovtööde teemad olid ju teada ja eks sammuja aimas, et uurimisega majakaartideni jõuame. Tookord suutsin lihtsalt imekombel tajud nii tuimaks ja jalad väledaks teha, et hoiataja ähvardusega alata ei jõudnud. Ja rohkem pole ma endale mõisahoonet üksi ja pimedas ligi lasknud.
„Mis ma sinu heaks teha saan? Tahad, et lugu levitan?“
„Las ta jääb. Olen siin harjunud ja tülitamist ei ihkakski. Luugistpiilujale näitan endiselt kivisegust kruusakuhilat ja ruumi tühjakstassija saab krahvi sajatuse kaela. See aeg, mil sooja, valgust, seltsilist või head sõna igatsesin, on ammu möödas. Lihtsalt, kui vahel tee mõnest heinamaast mööda kõnnitab, nopi mulle üks lill. Ei midagi uhket. Ristikunutt, käokanniõis või varretäis kõige tavalisemat kellukat. Sina tead, kuidas kingituse kõige kindlamini kätte saan.“
Lehtmetsa 2015. a august
Ei olnud ma ainus. Võtsin kaardi kaenlasse ja hakkasin kolleege küsitlema. Mõne vedasin keldrisse ja togisin sõrmega seina. Teistele laotasin kaardi ette ja toksisin näpuga näidata: „Mis see on?“
Kes pakkus, et korsten, kes, et garderoob... Lõpuks jäid kõik kõõritama, et... tõepoolest??? Ainult majandusjuhataja, meesterahvas, teadis kohe soovitada, et vaadaku ma administraatori laua kõrval solisevast seinaluugist sisse. See on ainus sissepääsuava. Aga et vaadata pole midagi: paar kanalisatsioonitoru ja silmini ehitusprahti täis remontimata ruum.
Arutlesime, mis otstarvet see endistel aegadel täita võis. Enamik näis arvata tahtvat, et vestibüüli põrandas oli luuk, kust härra soovimatud külalised alla kukutas. Mõni pakkus, et pesu- või toidulifti pesa, mina jäin seda meelt, et kuna ruum asub kohe korstna kõrval, asus seal lihtsalt mingi kokkade abiruum või kööki ja keldrit ühendav käik.
Põnev. Aga miks avamata?
Miks ei peetud vajalikuks ajal, mil kogu hoone katusest vundamendini lahti kooriti, müüre parandati ja võlvkeldrid välja kaevati, seda kohta korda teha? Laiskusest? Rahanappusest? Töökäte vähesuse tõttu?
Ei osanud keegi mu küsimusele vastata. Aga vastamata küsimustega on kord juba nii: painavad ja vaevavad ja ei jäta enne rahule, kui tõde päevavalgele toodud.
- - -
Sattus suvel selline päev (üks augusti esimesi), kus hilja-alanud leitsakuilmad verandal külastajaid ootava giidi elu just hõlpsaks ei teinud. Juhtus veel Vargamäe etenduse õhtu olema, nii et tund aega tööd rohkem.
Uudistajad panid aja kiiremalt liikuma, aga vaevalt oli viimane huviline parginurka kadunud, kui ukse lukku keerasin ja enne kaheksakilomeetrist rattaga kojusõitu kohta otsisin, kuhu hetkeks pikali heita, kuni kuumapööritus üle läheb.
Kelder tundus liiga karmilt karge, vestibüül aga kohe siinsamas!
Sirutasin end laudpõrandale selili. Piinlik. Aga samas, kes see näeb?
Päikesepalavik oleks ehk järele andnud, kuid lae ja seinte kirevus tegi silmad nõrgaks. Keerasin kõhuli. Mis vahet seal, millist pidi pikutan!
Jõudsin vaid mõelda, et too salapärane tuba peaks nüüd otse mu all olema, kui põrandalaudade vahelt valget vilksatust nägin.
Mõis on õpetanud: niipea, kui kummalist valgust, liikumist või heli tajud, tuleb meeled tuimaks teha või üldse välja lülitada. Aga see nõuab kaasasündinud vilkust, mille mina olen suutnud ilmale tulles ära kaotada või maha unustada.
Nii tundsin, kuidas nähtamatu vägi silmamunast sikutades mind põrandast läbi tirib. Selline, mille vastu ükski maine jõud ei aita.
Kiviprahikuhi oli kadunud. Ka torud ja luuk torude taga. Ainult lagedad kiviseinad, külm konarlik põrand ja kahvatu tüdruk nurgas.
Allakukkumine polnud lakke auku jätnud, nii ei tohtinuks ruumis valguskübetki leiduda, aga hirm ja sikutamisvalu – need lõid silmist tuld enam, kui nägemiseks tarvis.
„Kes sa oled?“ küsisin, sest vaevalt mind sinna vaikima veeti.
„Ann.“
„See, kes salapäraselt kadunuks jäi?“
„Seesama.“
„Aga räägitakse ju rannakindlusest ja madruseriides mehest, kes...“
„Eks usu siis neid.“
„Ja mis sa minust tahad?“
„Sina tahtsid. Tõde.“
Parem, kui ta poleks rääkinud.
Nüüd tean, miks sajandivahetusel see ruum rahule jäeti. Kõik kohalikud on ju kuulnud lugu, kuidas ehitajad sinise trepi alla klassi ööbima majutati, kuidas nad olnud veel täiesti kained, kui pea kohalt kostnud trepistlaskumise samme, link vajunud alla ja uks avanenud, aga kedagi ei olevat ukse taga olnud...
See, mis nad rääkimata jätsid, oli hoiatus. Et kui nad korstna kõrvalt edasi uuristavad, siis...
Aga mina? Mis minust saab, kui öine kõndija minu ja Anni kohtumise kätte taipab?
Küllap selsamal põhjusel kuulsin minagi mullu sügisel samme, kui õhtupimedas korraks koolimajas üht paberit printimas käisin. Loovtööde teemad olid ju teada ja eks sammuja aimas, et uurimisega majakaartideni jõuame. Tookord suutsin lihtsalt imekombel tajud nii tuimaks ja jalad väledaks teha, et hoiataja ähvardusega alata ei jõudnud. Ja rohkem pole ma endale mõisahoonet üksi ja pimedas ligi lasknud.
„Mis ma sinu heaks teha saan? Tahad, et lugu levitan?“
„Las ta jääb. Olen siin harjunud ja tülitamist ei ihkakski. Luugistpiilujale näitan endiselt kivisegust kruusakuhilat ja ruumi tühjakstassija saab krahvi sajatuse kaela. See aeg, mil sooja, valgust, seltsilist või head sõna igatsesin, on ammu möödas. Lihtsalt, kui vahel tee mõnest heinamaast mööda kõnnitab, nopi mulle üks lill. Ei midagi uhket. Ristikunutt, käokanniõis või varretäis kõige tavalisemat kellukat. Sina tead, kuidas kingituse kõige kindlamini kätte saan.“
Lehtmetsa 2015. a august
KOTTPIMEDAS
Üks õpetaja hakanud kord õhtul, kange jõulukuukülmaga, Albu pargi servas jõeäärset teed pidi poe poole tõttama. Kivisilla kontoripoolses otsas kumas küll sooja valgust rebukollane laternasilm, aga hekiringist veesoone poole, suure kuuse alusele teesilmusele sammudes, oli pime nagu kotis.
Õpetajal polnud aega pimedusest tagasi põrkuda, sest tal tuli kauplusest läbi hüpata, enne kui bussile tormab.
Kottpimedus, mis kallakust allajõudmisega otsa pidanuks lõppema, muudkui süvenes. Õpetaja hakkas käsikaudu katsuma ja avastas - ongi kott! Kare kangakude jäänud näppude alla ja pannud peopesad sügelema.
Õpetaja kobistas, kotiseinast tuge otsides, nurgasoppi, kus üks eideke suure musta panni peal viljateri röstis.
"Ei. Siin küll väljapääsu pole," teadis eideke ja saputas ivad teisele küljele.
Õpetaja komberdas tuldud teed tagasi, läks edasigi ja jõudis koti teise soppi. Seal ajas keegi vanataat käsiveskiga terasid jahuks.
"Ei. Siin küll väljapääsu pole," teadis taat ja väristas vilja veskikolus.
"Kui sopid on siinpool, peab sellesse kanti kotisuu jääma," arutles õpetaja ja üritas rahvamaja suunas rüsida, aga korraga rebiti tee jalge alt ja naine kukkus kõhuli kõlkapuru ning kiviribu otsa, tõmbas põlve pealt suka puruks ja naha marraskile. See tõi talle meelde, et käekotis küünekäärid on, millega ometi kotiseina katki saab käristada.
"Ära seda hullu tükki küll tee!" kiljatas eit ühest nurgast. "Viskad enese vahtravõrasse, puistad meidki paplite peale!"
"Ära seda hullu tükki küll tee!" tõreles taat teisest nurgast. "Heidad end haavapuu harusse, kaotad meidki kase latva."
Õpetaja piilus alustatud augu praost välja ja mis ta nägi: küll oli kõrge ja küll kõikus! Suured saapad mõõtsid maad. Mitte meetri, vaid kümne sülla kaupa korraga! Sakke poe tuled särasid kaugel all. Mõni samm ja väetiseküün kadus silma eest. Mõni samm veel ja Määra mägi paistis.
Nüüd oli hea nõu kallis!
Õpetaja oli käsitöötunde teinud ja näppudes endine osavus sees. Võttis jope küljest helkurinõela ja köitis sellega kotiseina kõndija püksisääre külge. Rebis riks-raks põgenemistee parajaks ja pages säärtpidi saapaservale (hea hõre riie - roni kui redelit mööda!) Sealt juba sihtis parajat hetke ja sööstis sumdi teeäärsesse lumehange.
Arapere peatuses sai end bussile hääletatud - müts kadunud, saapasääred lumest punnis, piim ja leib ostmata.
Kodus pere küsima: "Ema, miks sa poes ei käinud?"
Naine rääkis oma loo ära. Kodused ei uskunud. Ütlesid: "Sa ei viitsinud külmaga kõndida!"
Õpetaja näitas - kääriteradel takku küljes, põlv kriimuline, sukk puru, viljasõklad soki sees. Ikka ei usutud.
Helkur tuli ükskord kevadel tormiga sealtsamast maja kõrvalt kuivaka ladvast alla.
"Noh, kas nüüd usute?" võidutses siis ema. Aga kus sa! Teised arvasid selle haraka tööks.
***
Mõni päev kotti sattumisest möödas, pidanud õpetaja jälle pimedal ajal poodi kiirustama. Kalpsas taas parginurga poole. Aga nüüd olnud tal taskulamp ühes. Naine valgustanud rada ja mis ta nägi? Kott jälle lõksuks üles seatud. Õpetaja keeranud paremale ära ja läinud koolimaja juurest trepist.
Õpetajal polnud aega pimedusest tagasi põrkuda, sest tal tuli kauplusest läbi hüpata, enne kui bussile tormab.
Kottpimedus, mis kallakust allajõudmisega otsa pidanuks lõppema, muudkui süvenes. Õpetaja hakkas käsikaudu katsuma ja avastas - ongi kott! Kare kangakude jäänud näppude alla ja pannud peopesad sügelema.
Õpetaja kobistas, kotiseinast tuge otsides, nurgasoppi, kus üks eideke suure musta panni peal viljateri röstis.
"Ei. Siin küll väljapääsu pole," teadis eideke ja saputas ivad teisele küljele.
Õpetaja komberdas tuldud teed tagasi, läks edasigi ja jõudis koti teise soppi. Seal ajas keegi vanataat käsiveskiga terasid jahuks.
"Ei. Siin küll väljapääsu pole," teadis taat ja väristas vilja veskikolus.
"Kui sopid on siinpool, peab sellesse kanti kotisuu jääma," arutles õpetaja ja üritas rahvamaja suunas rüsida, aga korraga rebiti tee jalge alt ja naine kukkus kõhuli kõlkapuru ning kiviribu otsa, tõmbas põlve pealt suka puruks ja naha marraskile. See tõi talle meelde, et käekotis küünekäärid on, millega ometi kotiseina katki saab käristada.
"Ära seda hullu tükki küll tee!" kiljatas eit ühest nurgast. "Viskad enese vahtravõrasse, puistad meidki paplite peale!"
"Ära seda hullu tükki küll tee!" tõreles taat teisest nurgast. "Heidad end haavapuu harusse, kaotad meidki kase latva."
Õpetaja piilus alustatud augu praost välja ja mis ta nägi: küll oli kõrge ja küll kõikus! Suured saapad mõõtsid maad. Mitte meetri, vaid kümne sülla kaupa korraga! Sakke poe tuled särasid kaugel all. Mõni samm ja väetiseküün kadus silma eest. Mõni samm veel ja Määra mägi paistis.
Nüüd oli hea nõu kallis!
Õpetaja oli käsitöötunde teinud ja näppudes endine osavus sees. Võttis jope küljest helkurinõela ja köitis sellega kotiseina kõndija püksisääre külge. Rebis riks-raks põgenemistee parajaks ja pages säärtpidi saapaservale (hea hõre riie - roni kui redelit mööda!) Sealt juba sihtis parajat hetke ja sööstis sumdi teeäärsesse lumehange.
Arapere peatuses sai end bussile hääletatud - müts kadunud, saapasääred lumest punnis, piim ja leib ostmata.
Kodus pere küsima: "Ema, miks sa poes ei käinud?"
Naine rääkis oma loo ära. Kodused ei uskunud. Ütlesid: "Sa ei viitsinud külmaga kõndida!"
Õpetaja näitas - kääriteradel takku küljes, põlv kriimuline, sukk puru, viljasõklad soki sees. Ikka ei usutud.
Helkur tuli ükskord kevadel tormiga sealtsamast maja kõrvalt kuivaka ladvast alla.
"Noh, kas nüüd usute?" võidutses siis ema. Aga kus sa! Teised arvasid selle haraka tööks.
***
Mõni päev kotti sattumisest möödas, pidanud õpetaja jälle pimedal ajal poodi kiirustama. Kalpsas taas parginurga poole. Aga nüüd olnud tal taskulamp ühes. Naine valgustanud rada ja mis ta nägi? Kott jälle lõksuks üles seatud. Õpetaja keeranud paremale ära ja läinud koolimaja juurest trepist.
KAKS HIIDU
Ennemuiste, kui meri veel meie maile ulatus, elasid siinkandis kaks hiidu: Ambu ja Albu.
Albu elutses päris mere ääres, Ambu pisut eemal ja nagu ikka, kui naabril midagi on, hakkad seda kohe ka enesele himustama.
Albu püüdis merest hüljest ja kilu, Ambu karjatas ainult paari hunti, rebast, lamba- ja kanakarja. Kui on kanad, peab kukk ka olema ja Albu oleks teda muidugi endale tahtnud, kuigi polnud õieti näinudki, ainult kiremist kuulnud.
Ambu aga ihkas naabrilt kogu veeavarust omale. Kõigi kajakate, kivirullijate ja tuuletallajatega, saarte, laidude, laevade ja lastidega. Ja sõjakas nagu ta oli, sasiski kohe mereservast kinni ning kukkus sikutama.
Ega siis Albu andnud. Albu sikutas, mis suutis ja et paremini suuta, rakendas kõik oma hülged, alused, hiidlased, saarlased, ahvena- ja ojamaalased ka merepiiri tagasi vedama.
No aga kuna Albul oli jõud suurem ja kaitsjaskond kangem, vedasid hoo ja hasardiga mere natuke liiga palju tagasi. Ligi 70 km, kui praegustesse mõõtühikutesse ümber arvata.
Ambu jälle oli kõik oma looma- ja kanakarjad kes-teab-kuhu teisele poole tirinud. Ainult kukk jäi kogemata alles. Istus katusel ja vaatas jõukatsumist pealt.
Hiiud märkasid: mõlemal häda käes! Ei ole merd, ei ole mere- ega maakarja. Üks õnnetu jõesaba viskles sõrmede vahel, see ka rohkem kraavi mõõtu.
Hiiud leppisid ära. Lõpuks said sõpradekski. Albu lubas Ambul jõele nime panna. See jõeosa, kus vesi ka sisse tuleb, oli ju nagunii lubaja maa peal.
Kukk jagati kenasti kahe vahel ära, aga nõnda kui tookord, elab too tänapäevani enamasti katusel.
Albu elutses päris mere ääres, Ambu pisut eemal ja nagu ikka, kui naabril midagi on, hakkad seda kohe ka enesele himustama.
Albu püüdis merest hüljest ja kilu, Ambu karjatas ainult paari hunti, rebast, lamba- ja kanakarja. Kui on kanad, peab kukk ka olema ja Albu oleks teda muidugi endale tahtnud, kuigi polnud õieti näinudki, ainult kiremist kuulnud.
Ambu aga ihkas naabrilt kogu veeavarust omale. Kõigi kajakate, kivirullijate ja tuuletallajatega, saarte, laidude, laevade ja lastidega. Ja sõjakas nagu ta oli, sasiski kohe mereservast kinni ning kukkus sikutama.
Ega siis Albu andnud. Albu sikutas, mis suutis ja et paremini suuta, rakendas kõik oma hülged, alused, hiidlased, saarlased, ahvena- ja ojamaalased ka merepiiri tagasi vedama.
No aga kuna Albul oli jõud suurem ja kaitsjaskond kangem, vedasid hoo ja hasardiga mere natuke liiga palju tagasi. Ligi 70 km, kui praegustesse mõõtühikutesse ümber arvata.
Ambu jälle oli kõik oma looma- ja kanakarjad kes-teab-kuhu teisele poole tirinud. Ainult kukk jäi kogemata alles. Istus katusel ja vaatas jõukatsumist pealt.
Hiiud märkasid: mõlemal häda käes! Ei ole merd, ei ole mere- ega maakarja. Üks õnnetu jõesaba viskles sõrmede vahel, see ka rohkem kraavi mõõtu.
Hiiud leppisid ära. Lõpuks said sõpradekski. Albu lubas Ambul jõele nime panna. See jõeosa, kus vesi ka sisse tuleb, oli ju nagunii lubaja maa peal.
Kukk jagati kenasti kahe vahel ära, aga nõnda kui tookord, elab too tänapäevani enamasti katusel.
UDUMEES JA MÕISNIKU POEG
Elas kord mõisnik. Tal oli palju maad ja rohkelt alamaid, üksjagu rikkust ja teine jagu kõrkust. Ma ei tea, kus see mõis asus, aga ei saa ka käsi südamel kinnitada, et see ei olnud Albus.
Ühel õhtul jalutas härra oma mõisapargiäärse jõe kaldal ja teda saatis uskumatu õnn: ta kohtas Udumeest. Ja see ei olnud nii, et said kokku, kergitasid kaabut ja jätkasid kumbki oma teed. Udumehe nägemine oli juba iseenesest üliharuldane asi, sest too ilmutas äärmist ettevaatlikkust, vilkust ja kavalust ning naljalt nägemisulatusse ei ununenud, aga seekord sattus tema meel nii sügavate mõtete uitele, et mõisnik Udumeest mitte üksnes ei näinud, vaid suutis tollel seljatagusest kinni krahmata, talle sõlme peale keerata ja ohvri siis sügavale mõisa salakeldrisse klaasanumasse tugeva korgi alla sulgeda.
No küll algas parunil muretu elu nüüd: ikaldugu põllusaak põuas või käigu kontmees külasid mööda, saksa kukrusse kukkus ikka kulda, sest keldrivangi näitamisest kogunes kenake varandus.
Ei olnud ühelgi muul keldrivõtmeid kui härral enesel, aga üks sattus sinna kord ometi. Mõisniku väike poeg.
Kuidas? Kes seda teab. Nii, nagu poisikesed ikka kipuvad sattuma sinna, kuhu neil sugugi asja pole ja kuhu nad justkui kuidagi sattuda ei saaks.
Sattus poiss keldrisse, jäi läbi purgiklaasi vahtima Udumeest, kes paari kuuga kõhnaks ja kahvatuks oli kuhtunud, ja kes teab, kuidas too keelitas või mida lapsele kokku lubas, põngerjas leidis keldrinurgast kivi, toksas sellega purgi küljele augukese ja enne, kui anum suure kolina ja klirinaga põrandale kildudeks jõudis pudeneda, oli Udumees kadunud.
Üsna kohe oli kohal ka parun, kes kuritööd nähes endale sinised soonesarved oimukohtadele vihastas ja sajatusi pildus, mida maja paksud müürid päriselt summutada ei suutnud. Ega mõisnik mingi mõrtsukas olnud, et lihase poja oimetuks oleks klohminud! Eks ta sutike ikka sakutas, nattipidi keldrist välja vedas ja igaveseks silmist käskis kaduda, aga no see oli ka kõik. Ema, kes kära peale kohale ruttas, poleks ehk sedagi lubanud, aga tema sõna selles kodus ei kehtinud.
Ega ema süda poleks lubanud poega järelvalveta ilma peale jätta, küll oleks kuidagi kaitset ja kostet leidnud. Ega isagi süda rauast olnud. Oleks laps lasknud natuke papa raevul lahtuda, küll oleks ta koju tagasi kutsutud, eriti, kui oleks kõvasti kahjatsenud ja tehtu tulevikus tasuda tõotanud. Küll oleks ...
Ainult et kust mudilane seda oskas teada! Tema uskus iga kuuldud sõna ja saadud kõrvalopsu, taipas, et ta millegi enneolematult halvaga hakkama on saanud ... ja läks. Kaks kätt taskus ja kerges riides, kaasas vaid teadmine, et siia ta enam kunagi oodatud ei ole.
Oota! Ei olnud päris nii. Amm läks ühes. Too, täiskasvanud inimene, oleks võinud ju ometi poisikese hoogu pidada, aga tead ... tema oli maarahva soost lihtne naine ja uskus paruni sõnu võib-olla isegi rohkem kui poisike ise.
Amm päris tühjade kätega mõisast minema ei kõndinud, temal oli oma pojuke kah näpu otsas ja nii nad siis kolmekesi minema rändasid ... ja näe, kuidagi nõnda, et otsideski enam üles ei leitud.
Eks esimesed aastad olid rasked: poisid ise väetid ja ammel nende kõrvalt vähe aega ning ega tal olnud millegi targa tegemiseks erilist annetki. Aga aeg läks ruttu, poisid viskasid kasvu, vaatasid maailmas ringi ja õppisid mõndagi, millest elus tulu võis tõusta. Eriti oli mõisniku pojal õppimise ja asjade väljamõtlemise peale annet. Mõni oskus tekkis suisa nii, nagu oleks keegi selle õpetamata talle käe sisse surunud. Näiteks see, et mõisniku poeg oskas ... udu teha. Nii hästi oskas, et üht-teist sellest tarkusest jäi kasuvennalegi külge.
Mis sa arvad? Selle aja peale oleks aus toda tublit noormeest juba nimepidi nimetada. Ainult et kes enam teab, mis ta nimi võis olla? Ma ei saa ka käsi südamel vanduda, et ta nimi ei olnud Rein.
Sa võid ju vastu vaielda, et sel ajal parunilastele palju peenemaid nimesid pandi. Et kui, siis ehk Reinhard või Reinhold või miks mitte ka mõlemad. Võiski olla. Aga kas siis lihtsa maarahva soost amme keel paindus seesugust välja ütlema? Võis küll viimaks poiss ise ka uskuda, et on Rein ja ehk sai just temast kõigile tulevastele Reinudele tarkuse ja tarmukuse tähistajana nime-eeskuju.
Rändasid nad kaua või vähe, igatahes jõudsid poisid selle ajaga täismeesteks sirguda. Ekslesid nad kaugel või lähedal, igatahes jõudsid nad suurde jõukasse mõisa, mille süda kõrge künka otsa oli rajatud ja mida põhja poolt põlislaas ja lõunast lai järv kaitses. Idast ja läänest oldi aga üpris kaitseta ja kui sa arvad, et tollal vaenlased kuidagi vähem vaenulikud olid, siis arva uuesti.
Nii võttis too mõisnik tulijad avasüli vastu, lubas head elu ja uhket ametit, sest kuuldus Reinu udutegemisoskusest jõudis kohale päevi enne tulijaid.
Milleks härrastele udu? Aga mille sisse oleks veel hõlpsam vaenuvägesid ära eksitada, et need siis metsaelajate roaks või järvele õnneks annetada?
Tolle mõisa isand oli mõistlik mees: elas hästi nii tema oma pere kui ka kõik muud, kelle heaolu tema sõnast ja armust sõltus. Aga teise õnn tekitab ikka kadedust ja kibedat meelt.
Nimelt siis, kui kõik kõige paremas korras tundus olema, saabus õnnetus sealt, kust teda kõige vähem oodata osati: ühel päeval vankus maa mõisahoonete all, vähemad langesid lausa kokku, küngas läks kahte lehte, künkast sirutus välja koletu lohe ja nõudis, et järgmisel päeval päikeseloojangu ajaks härra tütar - too noorim ja kõige ilusam - lohele toiduks peab toodama.
Selline asjade käik lihtsalt ei mahu pähe ju!? Isegi tolle aja kohta tundus see liig mis liig.
Parun rääkis muidugi Reinuga ja arutati rünnakuplaane. Aga kas lohe vastu udust üldse on abi? Äkki on sellest kasu hoopis lohele, et oma kurja kavatsust teoks teha?
Igaks juhuks kuulutas parun, et kes tuleb ja tema tütre lohe käest päästab, saab kamalutäie kulda, tütre naiseks ja ... mõisa kah omale. Seda kahte viimast oli eriti raske lubada, sest ei võinud ju iial teada, mis iseloomuga too vabastaja vägilane välja ilmuda võib, aga kui praegu koonerdada, kahetsed ehk kogu edasise eluea. No mingid tavakohased tingimused käisid juurde, et tasu saad, kui lohe pea ette näitad ja muu taoline, aga kuidagi tuleb ju tegu tehtuks tõestada.
Jäädi ärevuses järgmist õhtut ootama. Mõisniku kartus oli, et äkki nii ruttu ei jõua kutse kõikvõimsamate kõrvu, aga et kui omad kõik küljed kokku löövad, siis ehk on sellestki abi.
Reinule ei andnud ees seisev lahing asu. Süda oli suurt muret täis. Mõisnikutütrest oli kahju. Polnud too kellelegi kurja teinud. Tema isast oli kahju, sest arvata võis: see mees võitleb ükskõik millise oma pereliikme eest viimse veretilgani.
Kõndis Rein raskete mõtetega järve kaldale, jäi sinna suure kivi otsa istuma, ei märganudki, kuidas udu kerkis (peaaegu sama tihe nagu tema ise seda teha oskas), kuidas uduvalge tüdruk tema ette tekkis. Ärkas mõtteist alles siis, kui piiga kõnetas:
"Tere, Rein! Sina vist mind sugugi ei tunne? Mina sind küll tean. Sina olid ju see poisike, kes mu isa kunagi vangistusest välja päästis!"
Reinule tulid kauge aja sündmused, mis vahepealsete aastatega üsna muinasjutuks muutuda jõudnud, selgesti meelde, muutsid ta kurvaks ja kurjaks ning tõredalt nähvas ta tüdrukule: "Miks peaks see mälestus või sinu isa tundmine mind rõõmsaks tegema? Tema pärast kaotasin oma kodu ja vanemad ja mul pole edaspidi elus kellelegi peale iseenese loota!"
"See ei olnud mitte minu isa, kes sind kodumajast minema kihutas! Püüa mälestus peas õigetpidi pöörata ja mõtle, et sa ühe õnnetu mehe elu päästsid, kellel tütreke, veel väiksem kui sina toona, just ilma emata oli jäänud ja isata hoopistükkis hukka oleks saanud!" vaigistas tüdruk ja Rein pidi tunnistama, et tema jutus tugevasti tõtt sees oli.
"Tean su tänast muret," jätkas tüdruk. "Isa on aastatega põduraks jäänud, nii et ta ise tulla ei saanud, aga pidasime nõu ja leidsime, et kui sa meid aitad, tänase öö meie udulambaid karjatad ja meie põldusid uduveega väetad, kingime sulle midagi, millest sulle ja mõisapreilile homme abi võiks olla."
Rein võttis pakkumise vastu ja varahommikul, kui tööinimesed taredes alles ärkamist harjutasid, ulatas udutüdruk talle tõotatud tasu.
"Siin on sulle peegel, mis näitab, milliseks su tulevik kujuneb, kui sa praegu just nii või teistpidi toimetad. Ja siin on sulle maisitera, mis tarvilikul hetkel tulikuumas just sellise suuruse, kuju ja värvi võtab nagu sina tahad. Kus või kuidas neid kasutada, selleks läheb aga sinu enda tarkust tarvis."
"Maisitera?" imestad sa. "Kas tollel ajal niisugust vilja meie mail üldse tuntigi?" Maal ehk ei tuntud, aga vett- ja udupidi võis see kohale jõuda küll.
Rein pistas peegli ja terakese taskusse ning kuigi ta end sellest sugugi nõukamana ei tundnud, tänas viisakalt ja sammus algavale hommikule vastu.
Hakkas see uue päeva päike puude taha kaduma, astus isa oma tütrega mõisa trepile, ettearvamata saatusele vastu, ja arva ära, kui suurt sõdijate väge tema silmad nägid?
Täpselt. Kedagi ta ei näinud. Mitte ühtegi hingelist! Igaüks hoidis oma nahka, kuidas oskas. Isegi lihased vennad ei tulnud õe elu eest võitlema, nende solvumine oli liiga suur, et isa nende päranduse poegadega aru pidamata panti pani.
Rein oli tegelikult olemas küll. Hoidsid kasuvennaga varju, üks ühel, teisel teisel pool mõisaõue. Niipea kui lohe turi maa seest kerkis, õhkus tema ümber selline udu, mida ükski inim- ega lohesilm enne näinud polnud.
Aeg-ajalt võis aimata tulelonte, mis eluka lõugade vahelt välja sirutusid, ... möirged, müdin ja ragin ... Siis jäi kõik vaikseks ja kui udu aegamisi tagasi andis, tuiskas amme poeg, kes koletist kimbutama kihutades tihedas udus lootusetult eksinud oli ning ikka veel haprasti puid ja hooneid hoomas, otsima, kuhu vennas jäi või mis temast saanud on.
Ja nägi, et Rein ühes sügavas maapraos, suurte kivide vahel liikumatult lebab, lohe tohutu pea kõvasti soomustpidi pihus.
Amme poeg veendus, et vennasel hing sees, lihtsalt väga väsinud. Jättis ta und välja magama, lohe pea aga võttis kaasa ja peitis ära. Paljugi, kelle kätte see muidu võib sattuda.
Rein vaatas unenäo lõpuni, mõisaõu siluti siledaks, purunenud hooned ehitati uuesti üles ja elu võis justkui endistviisi edasi minna.
Ja läkski, sest keegi lohe tapmise eest tasu nõudma ei tulnud, härra küll vahel vaatas kahtlustava näoga Reinu suunas, aga mingit vastust ta tolle näost ega olekust välja ei osanud lugeda.
Isegi paruni pojad leebusid viimaks ja tulid koju tagasi. Ega seal võõrsil papa abita kuigi meeldiv olnud ka.
Aga just siis, kui kõik kõige paremas korras tundus olema, saabus häda sealt, kust seda kõige vähem oodata osati: põhjapoolsest põlislaanest kerkis lohe, kolm korda koledam kui esimene, sest et tal kolm pead oli; kriiskas koleda häälega, puhus kõigist oma kolmest suust tulekeeriseid ja nõudis, et kolme päeva pärast päikeseloojangul mõisniku noorim tütar (see ilusaim) talle toiduks peab toodama.
Jälle lubas mõisaisand maad ja ilmad kokku, et tütrekest päästa, taas tekitas see peres paksu pahandust ja taas leidis Rein end Udumehe tütrega kaupa tegemas.
"Kui sa kolm ööd meie udulambaid karjatad ja põlde uduveega väetad, kingime sulle midagi, mis sul mõisapreilit päästa võiks aidata!"
Rein tegigi nii ja seekord sai palgaks ... kolm maisitera.
"Ka neil on võime kuumas kerkida just nii suureks ja sellist kuju ning värvi nagu sa ise soovid."
Ei ilmunud selgi korral hingelist, kes preilit päästma tõttaks. Ainult Rein ja amme poeg, aga nemad tõmbusid oma tegemistega varjule.
Päike loojus ja lohe kolm pead kerkisid, ühes nendega kerkis ka udumüür, mille sarnast inim- ega lohesilm iial enne näinud polnud.
Kostis karjeid ja kriiskamist, kumas tulelonte ja tunda oli murduvate puude tuult. Siis jäi kõik vaikseks.
Kui udu juba hajuma hakkas, leidis metsa eksinud amme poeg õige raja üles, märkas Reinu tohutu tamme võras võitlusväsimust välja puhkamas, lohe kolm pead oksaharudel rippus nagu iluehted jõulupuul.
Amme poeg jättis velje puu otsa puhkama (kuhu tal sealt kukkuda? Ülespoole ju ometi mitte!), viis pead minema ja peitis ära. Paljugi, mis mõtted mõnel võõral neid kohates pähe võiks tulla.
Ja elu läks endist viisi edasi.
Kuni häda tõusis sealt, kust keegi oodata ei osanud. Järvest!
Järvelohel oli 7 pead ja tema soovis seitsme päeva pärast päikeseloojangul mõisniku tütart õhtusöögiks.
Taas ahastas isa ja tõotas päästjale head-paremat, taas tekitas see peres pahameelt ja taas leidis Rein end udutüdrukuga kaupa tegemas.
Seekord rühmas ta Udumehe maadel seitse ööd ja sai vastutasuks seitse maisitera. Igal ikka sarnane võluvõim sees.
Tuli mõisnik oma tütrega järve randa, vajus päike ja kerkisid lohe pead ning samal ajal ka tihe udumüür, millist ükski inim- ega lohesilm iial varem polnud näinud.
Kostus kriiskeid, korskeid, aerulööke ja laineraginat, kumas tulelonte ja pritsis vett, kas just seitsme penikoorma taha, aga ühe taha kindlasti.
Kui vaikseks jäi ja udu hajuma hakkas, sõudis amme poeg asja uurima. Leidis poolvenna paadis magamast, lohepead paadi järel hulpimas nagu pardipojad ema sabas. Korjas mees pead kokku ja viis varjule. Paljugi, mis nõu mõnel asjassepuutumatul võiks nendega sündida.
Ja nüüd ei ohustanud seda mõisa enam tõesti mitte miski. Tegelikult ka, kolm sellist hirmu üle elatud. Neljas olnuks ikka liig mis liig.
Mõisas oodati tasu nõutajat, aga kui teda ei tulnud, leppis lõpuks peregi ära, isal hakkas tasapisi lubadus ununema ja jäi aina sagedamini naabermõisnikel külas käies vaatlema ning mõtisklema, kellele oma tütar naiseks anda. Nii, et kõik rahul oleks. Tüdruk ise ikka ennekõige.
Ja siis, kui keegi enam oodatagi ei osanud, tuli amme tpoeg härra jutule ja tunnistas, et tema on lohed tapnud.
"Kus sa ometi varem olid? Miks alles nüüd tuled ja kas sa oma tegu tõestada ka suudad?" usutles parun.
"Oma tegu suudan, aga Reinu tegu mitte," vastas amme poeg.
"No kui te koos püüdsite, siis peate omavahel kokku leppima, kuidas tasu jagada," arvas parun.
"Mina üksi püüdsin, mul on ka kõik üksteist lohepead ette näidata," kinnitas amme poeg. "Mina, nagu Reingi, mõistan ka lohede keelt ja kuulsin oma kõrvaga, et Rein oli see, kes nad siia sinu tütart kimbutama kutsus, aga seda ma sulle tõestada ei saa, sest lohed on surnud. Viimase lohe viimase pea püüdsin niipalju kaela otsa jätta, et ta sulle seda ise tunnistada saaks, aga seda tegi nüüd küll Rein, et too viimanegi otsustavalt maha sai raiutud. Mul ei ole mingit muud tunnistust, aga kui sa tagasi mõtled, millal lohed ilmuma hakkasid ja kui kummaliselt Rein enne neid taplusõhtuid käitus, siis ehk lähevad mõistatuse niidiotsad kokku."
Nii ütles amme poeg, ajas parunile kahtluseussi hinge ja too hakkas närima. Ja siis hakkas ka meenuma, et tõesti-tõesti, Rein oli enne taplusõhtuid kuidagi äraolev ja hajevil ja paaril korral, kui mõisnik hilisel tunnil Reinu juurde oli tahtnud nõu küsima minna, polnud toda koduski.
Härra lasi Reinu õiguse mõistmiseks kohtusaali kutsuda ja luges talle süüdistuse ette. Et nii ja nii, naa ja naa, kõik märgid viitavad, et ...
Õiglase mehena andis enne hukkamist võimaluse öelda, kas ka Reinu meelest lugu sedasi oli.
"Vennas tõi sulle küll tõendid, aga mina kinnitan, et tema see mitte pole olnud, kes lohed pea jagu lühemaks tegi ja seda saan ma sulle ka tõestada, aga selleks peame me kohtusaalist välja, õuele minema," vastas Rein.
Amme poeg oli korraks kohkunud. Teate küll neid trikke, et võtad pead, aga keeled on välja lõigatud ja kivi alla peidetud. Aga neil peadel olid kõigil keeled suus, silmad-kõrvad küljes ning viimne kui kuklasoomus korralikult kõrvade vahel kinni.
Mõisnik soostus küll Reinuga kaasa minema, aga käskis enne noormehe suu kinni siduda, et too ühtki uut lohet kohale ei kutsuks. Õue jõudes aga kerkis selline udu, millist ühegi eelneva lohevõitluse ajal polnud. See kattis hoovi ja hooned, lähemad ja kaugemad külad, põlislaane ja suure järve, mis mõisa põllumaid lõuna poolt piiras.
Kui udu alla vajuma hakkas, kerkisid selle seest kolme lohe üksteist pikka kaela, igaühel pea kindlalt otsas.
Mõisnik vaatas abiotsivalt amme poja poole, aga too teadis, et abi võib ainult kasuvennalt loota.
"Kuidas?" ahmis ta abitult õhku ja rebis sideme Reinu suult, et vastust kuulda, tulgu see siis, milline tahes.
"Kulla veli, kuidas sul päid tassides märkamata jäi, et need oma suuruse ja koleduse juures nii kerged on?" muheles Rein, sest küllap sa juba taipasid: ta oli need pead maisiteradest välja soovinud. Lohede kuumast hingeõhust oli selle juures palju abi olnud.
"Vaata, parunihärra, mul on selline peegel laenuks saadud, mis näitab, milline on su tulevik siis, kui sa käitud just nii, nagu sa parajasti käitud. Ma ei võinud olla päris-päris kindel, et see lohedele mõjub, aga kui nad nägid, mis tagajärjed nende plaani teokssaamisel oleks, nõustusid nad pigem pisut aega redus istuma."
"Millised?" julges nüüd parunihärra uurida, sest nägi, et lohed üsna vaguralt paigal püsisid.
"Et sina sureksid siis kurvastuse pärast, mets saaks otsa, mägi veetaks minema, inimesed lahkuks, kes kuhu, ja lõpuks kasvaks ka järv kinni."
"Sina nurjatu!" taipas nüüd mõisnik amme poja valet. "Hukkamine on mulle äärmiselt vastumeelne, aga sina oled selle oma alatusega korralikult välja teeninud."
Amme poeg tõmbas pea õlgade vahele (see on nii mõnus turvaline tunne, hoida teda seal, kuni veel on, mida õlgade vahele tõmmata), aga Rein astus vahele.
"Ei oleks mina üksinda suutnud seda, millega üheskoos hakkama saime. Ja mõtle korraks, parunihärra! Mis ajab mehe nii kaugele, et ta oma südame kiviks teeb ja ainsa venna reedab ning surma mõistab? Armastus! Ja peab see siis ikka üüratu armastus olema, mis niisuguseid tegusid tegema ajab. Mina austan ja hindan sind, parunihärra, ja sinu tütart väga, aga sellist armastust ei saaks minul tema vastu kunagi olema. Mina usun, paremat meest ei leia sa talle mitte. Ja udu oskab ta teha varsti sama hästi kui mina. Aga mina läheksin nüüd ära, sest mul on vaja see peegel omanikule tagasi viia."
"Kas sa enne lubad sinna sisse kiigata?" keelitas mõisnik.
"Milleks? Me suudame elu jooksul nii palju see- ja toosuguseid otsuseid teha, nii et seda, mida sa sealt praegu näeks, ei juhtuks lõpuks nagunii."
Siis jättis Rein mõisahärra, amme ja oma vennaga hüvasti. Kibeduseta hinges. Ma usun, et Udumehe juurest leidis ta tõeliselt ustava ja armastava pere.
"Aga lohed?" küsid sa.
Lohed kutsus Rein endaga kaasa.
Ma ütlen sulle, nad tegid targa valiku. Seal, kuhu nad koos Reinuga elama asusid, elasid nad väga kaua ja väga õnnelikult. Küllap elavad siiamaani. Elavad senikaua, kuni seda lugu jutustatakse ja kuni talle kuulajaid jätkub.
Ühel õhtul jalutas härra oma mõisapargiäärse jõe kaldal ja teda saatis uskumatu õnn: ta kohtas Udumeest. Ja see ei olnud nii, et said kokku, kergitasid kaabut ja jätkasid kumbki oma teed. Udumehe nägemine oli juba iseenesest üliharuldane asi, sest too ilmutas äärmist ettevaatlikkust, vilkust ja kavalust ning naljalt nägemisulatusse ei ununenud, aga seekord sattus tema meel nii sügavate mõtete uitele, et mõisnik Udumeest mitte üksnes ei näinud, vaid suutis tollel seljatagusest kinni krahmata, talle sõlme peale keerata ja ohvri siis sügavale mõisa salakeldrisse klaasanumasse tugeva korgi alla sulgeda.
No küll algas parunil muretu elu nüüd: ikaldugu põllusaak põuas või käigu kontmees külasid mööda, saksa kukrusse kukkus ikka kulda, sest keldrivangi näitamisest kogunes kenake varandus.
Ei olnud ühelgi muul keldrivõtmeid kui härral enesel, aga üks sattus sinna kord ometi. Mõisniku väike poeg.
Kuidas? Kes seda teab. Nii, nagu poisikesed ikka kipuvad sattuma sinna, kuhu neil sugugi asja pole ja kuhu nad justkui kuidagi sattuda ei saaks.
Sattus poiss keldrisse, jäi läbi purgiklaasi vahtima Udumeest, kes paari kuuga kõhnaks ja kahvatuks oli kuhtunud, ja kes teab, kuidas too keelitas või mida lapsele kokku lubas, põngerjas leidis keldrinurgast kivi, toksas sellega purgi küljele augukese ja enne, kui anum suure kolina ja klirinaga põrandale kildudeks jõudis pudeneda, oli Udumees kadunud.
Üsna kohe oli kohal ka parun, kes kuritööd nähes endale sinised soonesarved oimukohtadele vihastas ja sajatusi pildus, mida maja paksud müürid päriselt summutada ei suutnud. Ega mõisnik mingi mõrtsukas olnud, et lihase poja oimetuks oleks klohminud! Eks ta sutike ikka sakutas, nattipidi keldrist välja vedas ja igaveseks silmist käskis kaduda, aga no see oli ka kõik. Ema, kes kära peale kohale ruttas, poleks ehk sedagi lubanud, aga tema sõna selles kodus ei kehtinud.
Ega ema süda poleks lubanud poega järelvalveta ilma peale jätta, küll oleks kuidagi kaitset ja kostet leidnud. Ega isagi süda rauast olnud. Oleks laps lasknud natuke papa raevul lahtuda, küll oleks ta koju tagasi kutsutud, eriti, kui oleks kõvasti kahjatsenud ja tehtu tulevikus tasuda tõotanud. Küll oleks ...
Ainult et kust mudilane seda oskas teada! Tema uskus iga kuuldud sõna ja saadud kõrvalopsu, taipas, et ta millegi enneolematult halvaga hakkama on saanud ... ja läks. Kaks kätt taskus ja kerges riides, kaasas vaid teadmine, et siia ta enam kunagi oodatud ei ole.
Oota! Ei olnud päris nii. Amm läks ühes. Too, täiskasvanud inimene, oleks võinud ju ometi poisikese hoogu pidada, aga tead ... tema oli maarahva soost lihtne naine ja uskus paruni sõnu võib-olla isegi rohkem kui poisike ise.
Amm päris tühjade kätega mõisast minema ei kõndinud, temal oli oma pojuke kah näpu otsas ja nii nad siis kolmekesi minema rändasid ... ja näe, kuidagi nõnda, et otsideski enam üles ei leitud.
Eks esimesed aastad olid rasked: poisid ise väetid ja ammel nende kõrvalt vähe aega ning ega tal olnud millegi targa tegemiseks erilist annetki. Aga aeg läks ruttu, poisid viskasid kasvu, vaatasid maailmas ringi ja õppisid mõndagi, millest elus tulu võis tõusta. Eriti oli mõisniku pojal õppimise ja asjade väljamõtlemise peale annet. Mõni oskus tekkis suisa nii, nagu oleks keegi selle õpetamata talle käe sisse surunud. Näiteks see, et mõisniku poeg oskas ... udu teha. Nii hästi oskas, et üht-teist sellest tarkusest jäi kasuvennalegi külge.
Mis sa arvad? Selle aja peale oleks aus toda tublit noormeest juba nimepidi nimetada. Ainult et kes enam teab, mis ta nimi võis olla? Ma ei saa ka käsi südamel vanduda, et ta nimi ei olnud Rein.
Sa võid ju vastu vaielda, et sel ajal parunilastele palju peenemaid nimesid pandi. Et kui, siis ehk Reinhard või Reinhold või miks mitte ka mõlemad. Võiski olla. Aga kas siis lihtsa maarahva soost amme keel paindus seesugust välja ütlema? Võis küll viimaks poiss ise ka uskuda, et on Rein ja ehk sai just temast kõigile tulevastele Reinudele tarkuse ja tarmukuse tähistajana nime-eeskuju.
Rändasid nad kaua või vähe, igatahes jõudsid poisid selle ajaga täismeesteks sirguda. Ekslesid nad kaugel või lähedal, igatahes jõudsid nad suurde jõukasse mõisa, mille süda kõrge künka otsa oli rajatud ja mida põhja poolt põlislaas ja lõunast lai järv kaitses. Idast ja läänest oldi aga üpris kaitseta ja kui sa arvad, et tollal vaenlased kuidagi vähem vaenulikud olid, siis arva uuesti.
Nii võttis too mõisnik tulijad avasüli vastu, lubas head elu ja uhket ametit, sest kuuldus Reinu udutegemisoskusest jõudis kohale päevi enne tulijaid.
Milleks härrastele udu? Aga mille sisse oleks veel hõlpsam vaenuvägesid ära eksitada, et need siis metsaelajate roaks või järvele õnneks annetada?
Tolle mõisa isand oli mõistlik mees: elas hästi nii tema oma pere kui ka kõik muud, kelle heaolu tema sõnast ja armust sõltus. Aga teise õnn tekitab ikka kadedust ja kibedat meelt.
Nimelt siis, kui kõik kõige paremas korras tundus olema, saabus õnnetus sealt, kust teda kõige vähem oodata osati: ühel päeval vankus maa mõisahoonete all, vähemad langesid lausa kokku, küngas läks kahte lehte, künkast sirutus välja koletu lohe ja nõudis, et järgmisel päeval päikeseloojangu ajaks härra tütar - too noorim ja kõige ilusam - lohele toiduks peab toodama.
Selline asjade käik lihtsalt ei mahu pähe ju!? Isegi tolle aja kohta tundus see liig mis liig.
Parun rääkis muidugi Reinuga ja arutati rünnakuplaane. Aga kas lohe vastu udust üldse on abi? Äkki on sellest kasu hoopis lohele, et oma kurja kavatsust teoks teha?
Igaks juhuks kuulutas parun, et kes tuleb ja tema tütre lohe käest päästab, saab kamalutäie kulda, tütre naiseks ja ... mõisa kah omale. Seda kahte viimast oli eriti raske lubada, sest ei võinud ju iial teada, mis iseloomuga too vabastaja vägilane välja ilmuda võib, aga kui praegu koonerdada, kahetsed ehk kogu edasise eluea. No mingid tavakohased tingimused käisid juurde, et tasu saad, kui lohe pea ette näitad ja muu taoline, aga kuidagi tuleb ju tegu tehtuks tõestada.
Jäädi ärevuses järgmist õhtut ootama. Mõisniku kartus oli, et äkki nii ruttu ei jõua kutse kõikvõimsamate kõrvu, aga et kui omad kõik küljed kokku löövad, siis ehk on sellestki abi.
Reinule ei andnud ees seisev lahing asu. Süda oli suurt muret täis. Mõisnikutütrest oli kahju. Polnud too kellelegi kurja teinud. Tema isast oli kahju, sest arvata võis: see mees võitleb ükskõik millise oma pereliikme eest viimse veretilgani.
Kõndis Rein raskete mõtetega järve kaldale, jäi sinna suure kivi otsa istuma, ei märganudki, kuidas udu kerkis (peaaegu sama tihe nagu tema ise seda teha oskas), kuidas uduvalge tüdruk tema ette tekkis. Ärkas mõtteist alles siis, kui piiga kõnetas:
"Tere, Rein! Sina vist mind sugugi ei tunne? Mina sind küll tean. Sina olid ju see poisike, kes mu isa kunagi vangistusest välja päästis!"
Reinule tulid kauge aja sündmused, mis vahepealsete aastatega üsna muinasjutuks muutuda jõudnud, selgesti meelde, muutsid ta kurvaks ja kurjaks ning tõredalt nähvas ta tüdrukule: "Miks peaks see mälestus või sinu isa tundmine mind rõõmsaks tegema? Tema pärast kaotasin oma kodu ja vanemad ja mul pole edaspidi elus kellelegi peale iseenese loota!"
"See ei olnud mitte minu isa, kes sind kodumajast minema kihutas! Püüa mälestus peas õigetpidi pöörata ja mõtle, et sa ühe õnnetu mehe elu päästsid, kellel tütreke, veel väiksem kui sina toona, just ilma emata oli jäänud ja isata hoopistükkis hukka oleks saanud!" vaigistas tüdruk ja Rein pidi tunnistama, et tema jutus tugevasti tõtt sees oli.
"Tean su tänast muret," jätkas tüdruk. "Isa on aastatega põduraks jäänud, nii et ta ise tulla ei saanud, aga pidasime nõu ja leidsime, et kui sa meid aitad, tänase öö meie udulambaid karjatad ja meie põldusid uduveega väetad, kingime sulle midagi, millest sulle ja mõisapreilile homme abi võiks olla."
Rein võttis pakkumise vastu ja varahommikul, kui tööinimesed taredes alles ärkamist harjutasid, ulatas udutüdruk talle tõotatud tasu.
"Siin on sulle peegel, mis näitab, milliseks su tulevik kujuneb, kui sa praegu just nii või teistpidi toimetad. Ja siin on sulle maisitera, mis tarvilikul hetkel tulikuumas just sellise suuruse, kuju ja värvi võtab nagu sina tahad. Kus või kuidas neid kasutada, selleks läheb aga sinu enda tarkust tarvis."
"Maisitera?" imestad sa. "Kas tollel ajal niisugust vilja meie mail üldse tuntigi?" Maal ehk ei tuntud, aga vett- ja udupidi võis see kohale jõuda küll.
Rein pistas peegli ja terakese taskusse ning kuigi ta end sellest sugugi nõukamana ei tundnud, tänas viisakalt ja sammus algavale hommikule vastu.
Hakkas see uue päeva päike puude taha kaduma, astus isa oma tütrega mõisa trepile, ettearvamata saatusele vastu, ja arva ära, kui suurt sõdijate väge tema silmad nägid?
Täpselt. Kedagi ta ei näinud. Mitte ühtegi hingelist! Igaüks hoidis oma nahka, kuidas oskas. Isegi lihased vennad ei tulnud õe elu eest võitlema, nende solvumine oli liiga suur, et isa nende päranduse poegadega aru pidamata panti pani.
Rein oli tegelikult olemas küll. Hoidsid kasuvennaga varju, üks ühel, teisel teisel pool mõisaõue. Niipea kui lohe turi maa seest kerkis, õhkus tema ümber selline udu, mida ükski inim- ega lohesilm enne näinud polnud.
Aeg-ajalt võis aimata tulelonte, mis eluka lõugade vahelt välja sirutusid, ... möirged, müdin ja ragin ... Siis jäi kõik vaikseks ja kui udu aegamisi tagasi andis, tuiskas amme poeg, kes koletist kimbutama kihutades tihedas udus lootusetult eksinud oli ning ikka veel haprasti puid ja hooneid hoomas, otsima, kuhu vennas jäi või mis temast saanud on.
Ja nägi, et Rein ühes sügavas maapraos, suurte kivide vahel liikumatult lebab, lohe tohutu pea kõvasti soomustpidi pihus.
Amme poeg veendus, et vennasel hing sees, lihtsalt väga väsinud. Jättis ta und välja magama, lohe pea aga võttis kaasa ja peitis ära. Paljugi, kelle kätte see muidu võib sattuda.
Rein vaatas unenäo lõpuni, mõisaõu siluti siledaks, purunenud hooned ehitati uuesti üles ja elu võis justkui endistviisi edasi minna.
Ja läkski, sest keegi lohe tapmise eest tasu nõudma ei tulnud, härra küll vahel vaatas kahtlustava näoga Reinu suunas, aga mingit vastust ta tolle näost ega olekust välja ei osanud lugeda.
Isegi paruni pojad leebusid viimaks ja tulid koju tagasi. Ega seal võõrsil papa abita kuigi meeldiv olnud ka.
Aga just siis, kui kõik kõige paremas korras tundus olema, saabus häda sealt, kust seda kõige vähem oodata osati: põhjapoolsest põlislaanest kerkis lohe, kolm korda koledam kui esimene, sest et tal kolm pead oli; kriiskas koleda häälega, puhus kõigist oma kolmest suust tulekeeriseid ja nõudis, et kolme päeva pärast päikeseloojangul mõisniku noorim tütar (see ilusaim) talle toiduks peab toodama.
Jälle lubas mõisaisand maad ja ilmad kokku, et tütrekest päästa, taas tekitas see peres paksu pahandust ja taas leidis Rein end Udumehe tütrega kaupa tegemas.
"Kui sa kolm ööd meie udulambaid karjatad ja põlde uduveega väetad, kingime sulle midagi, mis sul mõisapreilit päästa võiks aidata!"
Rein tegigi nii ja seekord sai palgaks ... kolm maisitera.
"Ka neil on võime kuumas kerkida just nii suureks ja sellist kuju ning värvi nagu sa ise soovid."
Ei ilmunud selgi korral hingelist, kes preilit päästma tõttaks. Ainult Rein ja amme poeg, aga nemad tõmbusid oma tegemistega varjule.
Päike loojus ja lohe kolm pead kerkisid, ühes nendega kerkis ka udumüür, mille sarnast inim- ega lohesilm iial enne näinud polnud.
Kostis karjeid ja kriiskamist, kumas tulelonte ja tunda oli murduvate puude tuult. Siis jäi kõik vaikseks.
Kui udu juba hajuma hakkas, leidis metsa eksinud amme poeg õige raja üles, märkas Reinu tohutu tamme võras võitlusväsimust välja puhkamas, lohe kolm pead oksaharudel rippus nagu iluehted jõulupuul.
Amme poeg jättis velje puu otsa puhkama (kuhu tal sealt kukkuda? Ülespoole ju ometi mitte!), viis pead minema ja peitis ära. Paljugi, mis mõtted mõnel võõral neid kohates pähe võiks tulla.
Ja elu läks endist viisi edasi.
Kuni häda tõusis sealt, kust keegi oodata ei osanud. Järvest!
Järvelohel oli 7 pead ja tema soovis seitsme päeva pärast päikeseloojangul mõisniku tütart õhtusöögiks.
Taas ahastas isa ja tõotas päästjale head-paremat, taas tekitas see peres pahameelt ja taas leidis Rein end udutüdrukuga kaupa tegemas.
Seekord rühmas ta Udumehe maadel seitse ööd ja sai vastutasuks seitse maisitera. Igal ikka sarnane võluvõim sees.
Tuli mõisnik oma tütrega järve randa, vajus päike ja kerkisid lohe pead ning samal ajal ka tihe udumüür, millist ükski inim- ega lohesilm iial varem polnud näinud.
Kostus kriiskeid, korskeid, aerulööke ja laineraginat, kumas tulelonte ja pritsis vett, kas just seitsme penikoorma taha, aga ühe taha kindlasti.
Kui vaikseks jäi ja udu hajuma hakkas, sõudis amme poeg asja uurima. Leidis poolvenna paadis magamast, lohepead paadi järel hulpimas nagu pardipojad ema sabas. Korjas mees pead kokku ja viis varjule. Paljugi, mis nõu mõnel asjassepuutumatul võiks nendega sündida.
Ja nüüd ei ohustanud seda mõisa enam tõesti mitte miski. Tegelikult ka, kolm sellist hirmu üle elatud. Neljas olnuks ikka liig mis liig.
Mõisas oodati tasu nõutajat, aga kui teda ei tulnud, leppis lõpuks peregi ära, isal hakkas tasapisi lubadus ununema ja jäi aina sagedamini naabermõisnikel külas käies vaatlema ning mõtisklema, kellele oma tütar naiseks anda. Nii, et kõik rahul oleks. Tüdruk ise ikka ennekõige.
Ja siis, kui keegi enam oodatagi ei osanud, tuli amme tpoeg härra jutule ja tunnistas, et tema on lohed tapnud.
"Kus sa ometi varem olid? Miks alles nüüd tuled ja kas sa oma tegu tõestada ka suudad?" usutles parun.
"Oma tegu suudan, aga Reinu tegu mitte," vastas amme poeg.
"No kui te koos püüdsite, siis peate omavahel kokku leppima, kuidas tasu jagada," arvas parun.
"Mina üksi püüdsin, mul on ka kõik üksteist lohepead ette näidata," kinnitas amme poeg. "Mina, nagu Reingi, mõistan ka lohede keelt ja kuulsin oma kõrvaga, et Rein oli see, kes nad siia sinu tütart kimbutama kutsus, aga seda ma sulle tõestada ei saa, sest lohed on surnud. Viimase lohe viimase pea püüdsin niipalju kaela otsa jätta, et ta sulle seda ise tunnistada saaks, aga seda tegi nüüd küll Rein, et too viimanegi otsustavalt maha sai raiutud. Mul ei ole mingit muud tunnistust, aga kui sa tagasi mõtled, millal lohed ilmuma hakkasid ja kui kummaliselt Rein enne neid taplusõhtuid käitus, siis ehk lähevad mõistatuse niidiotsad kokku."
Nii ütles amme poeg, ajas parunile kahtluseussi hinge ja too hakkas närima. Ja siis hakkas ka meenuma, et tõesti-tõesti, Rein oli enne taplusõhtuid kuidagi äraolev ja hajevil ja paaril korral, kui mõisnik hilisel tunnil Reinu juurde oli tahtnud nõu küsima minna, polnud toda koduski.
Härra lasi Reinu õiguse mõistmiseks kohtusaali kutsuda ja luges talle süüdistuse ette. Et nii ja nii, naa ja naa, kõik märgid viitavad, et ...
Õiglase mehena andis enne hukkamist võimaluse öelda, kas ka Reinu meelest lugu sedasi oli.
"Vennas tõi sulle küll tõendid, aga mina kinnitan, et tema see mitte pole olnud, kes lohed pea jagu lühemaks tegi ja seda saan ma sulle ka tõestada, aga selleks peame me kohtusaalist välja, õuele minema," vastas Rein.
Amme poeg oli korraks kohkunud. Teate küll neid trikke, et võtad pead, aga keeled on välja lõigatud ja kivi alla peidetud. Aga neil peadel olid kõigil keeled suus, silmad-kõrvad küljes ning viimne kui kuklasoomus korralikult kõrvade vahel kinni.
Mõisnik soostus küll Reinuga kaasa minema, aga käskis enne noormehe suu kinni siduda, et too ühtki uut lohet kohale ei kutsuks. Õue jõudes aga kerkis selline udu, millist ühegi eelneva lohevõitluse ajal polnud. See kattis hoovi ja hooned, lähemad ja kaugemad külad, põlislaane ja suure järve, mis mõisa põllumaid lõuna poolt piiras.
Kui udu alla vajuma hakkas, kerkisid selle seest kolme lohe üksteist pikka kaela, igaühel pea kindlalt otsas.
Mõisnik vaatas abiotsivalt amme poja poole, aga too teadis, et abi võib ainult kasuvennalt loota.
"Kuidas?" ahmis ta abitult õhku ja rebis sideme Reinu suult, et vastust kuulda, tulgu see siis, milline tahes.
"Kulla veli, kuidas sul päid tassides märkamata jäi, et need oma suuruse ja koleduse juures nii kerged on?" muheles Rein, sest küllap sa juba taipasid: ta oli need pead maisiteradest välja soovinud. Lohede kuumast hingeõhust oli selle juures palju abi olnud.
"Vaata, parunihärra, mul on selline peegel laenuks saadud, mis näitab, milline on su tulevik siis, kui sa käitud just nii, nagu sa parajasti käitud. Ma ei võinud olla päris-päris kindel, et see lohedele mõjub, aga kui nad nägid, mis tagajärjed nende plaani teokssaamisel oleks, nõustusid nad pigem pisut aega redus istuma."
"Millised?" julges nüüd parunihärra uurida, sest nägi, et lohed üsna vaguralt paigal püsisid.
"Et sina sureksid siis kurvastuse pärast, mets saaks otsa, mägi veetaks minema, inimesed lahkuks, kes kuhu, ja lõpuks kasvaks ka järv kinni."
"Sina nurjatu!" taipas nüüd mõisnik amme poja valet. "Hukkamine on mulle äärmiselt vastumeelne, aga sina oled selle oma alatusega korralikult välja teeninud."
Amme poeg tõmbas pea õlgade vahele (see on nii mõnus turvaline tunne, hoida teda seal, kuni veel on, mida õlgade vahele tõmmata), aga Rein astus vahele.
"Ei oleks mina üksinda suutnud seda, millega üheskoos hakkama saime. Ja mõtle korraks, parunihärra! Mis ajab mehe nii kaugele, et ta oma südame kiviks teeb ja ainsa venna reedab ning surma mõistab? Armastus! Ja peab see siis ikka üüratu armastus olema, mis niisuguseid tegusid tegema ajab. Mina austan ja hindan sind, parunihärra, ja sinu tütart väga, aga sellist armastust ei saaks minul tema vastu kunagi olema. Mina usun, paremat meest ei leia sa talle mitte. Ja udu oskab ta teha varsti sama hästi kui mina. Aga mina läheksin nüüd ära, sest mul on vaja see peegel omanikule tagasi viia."
"Kas sa enne lubad sinna sisse kiigata?" keelitas mõisnik.
"Milleks? Me suudame elu jooksul nii palju see- ja toosuguseid otsuseid teha, nii et seda, mida sa sealt praegu näeks, ei juhtuks lõpuks nagunii."
Siis jättis Rein mõisahärra, amme ja oma vennaga hüvasti. Kibeduseta hinges. Ma usun, et Udumehe juurest leidis ta tõeliselt ustava ja armastava pere.
"Aga lohed?" küsid sa.
Lohed kutsus Rein endaga kaasa.
Ma ütlen sulle, nad tegid targa valiku. Seal, kuhu nad koos Reinuga elama asusid, elasid nad väga kaua ja väga õnnelikult. Küllap elavad siiamaani. Elavad senikaua, kuni seda lugu jutustatakse ja kuni talle kuulajaid jätkub.
