KOOSELU SEADUSED

​TEGELASED:
​Elvi, korteriperenaine - Küllike 
Vella, tema korterikaaslane - Merike 
Asta, naaber - Aire 
Velmar, Vella poeg - Erko 
“Rambo” - Marko 
Elvi: Vellakene, pane see tool juba maha, tõstame kahekesi! Mis sa rebestad endast! Hakka sulle vastu õhtut veel arsti kutsuma! Vella: Mine eest ära. Kui ma enda puruks kukun, siis ainult selle süül, et sina jalus siblid. 
Elvi: On sul vaja üksi rükkida? Kus sa lähed sellega nüüd? Siia nurka pane! 
Vella: Mis ma tast sinna panen, kes seal istuma hakkab? Võta arvesse, Elvi! See on mu lemmiktool. Mina tahan selle peal istuda, kui ma oma “Kirgede tormi” vaatan. 
Elvi: “Kirgede tormi”? Sealt ei ole ju midagi vaadata, oleks veel omamaine. Eestist jookseb samal ajal “Terevisioon”. Sa saad oma kirgesid eelmisel päeval poole viie ajal vaadata, kui tahad, aga hommikul on siin kodus “Terevisioon”. 
Vella: Sina ise vahi varahommikul oma visiooni. Pool kuus mul on hoopis teine kanal ja “Saladused”. 
Elvi: Ei tee minu elutoast endale mingit seebikööki! Ja tooli koht on siin!
Vella: Siit ma ei näe ju muud, kui su köögiust! 
Elvi: No ja kuhu siis? Siia, keset tuba? Ja kuidas siin sinu meelest päevläbi käiakse või õhtul voodi lahti tõmmatakse?
Vella: Selleks ajaks võib ju eest ära lükata. 
Elvi: Ja mis mu põrandast niimoodi alles jääb? 
Vella: Eks siis lükka see oma diivan sinna nurka, aga minu tooli koht on siin! 
Elvi: See ikka minu korter, äkki ma tohin kah otsustada, kus miski asi käib? 
Vella: Ise sa mu siia elama kutsusid, et kahel pensionäril koos hõlpsam hakkama saada. Kuidas sa mõtlesid seda: tõstad mu kohvriga sinna taha toanurka ja viskad riide peale, et silma ei riivaks? Kui pensipäeval raha toon, tohin suurematel pühadel köögis ja kempsus käia? 
Elvi: Kas ma olen sinu käest elamise eest raha küsinud? Aga… ma kutsusin SIND! Mis häda sul oma mööblit ühes oli vedada, kas siin on sellest veel puudus? 
Vella: Jah, loomulikult, ei ole mingeid asju tüliks tarvis, mis sa, vanainimene ikka istud, nii jääb viimaks veel kahe silma vahele, kui hing seest välja läheb. Aga vaat, pane mutt püsti seisma. Kui siis lõug töllakile vajub, proteesid põrandale kukuvad, saad kolinast kohe aru: nüüd tema läks. 
Elvi: Mis sa ajad kiusujuttu. Eks sa pane oma tool pealegi kesk tuba. Ise sa hakkad siin diivani peal magama. Minu pärast võib see kokku ka jääda, oma asi, kuidas ära mahud. 
Vella: Mahun jah! Mulle meeldibki, kui seljatugi on üleval. Saan öösel vahepeal jalad seljatoe peale tõsta. Kui ma niimoodi muidugi su tapeeti koledaks ei nühi. Otsime mingi papitüki voodi vahele?... Elvi, istu maha ja räägime mõistlikku juttu. Muidu mina võtan oma tooli selga ja kaon, kust tulin. 
Elvi: Kus sul ikka minna on, auto ammu ei tea kus. 
Vella: Mis see mõni kilomeeter mul viluga visata. Vahepeal istun, siis jälle astun.
Elvi: Mis sa nüüd turritad, me oleme niimoodi riius enne, kui sa korralikult sisse jõuad kolida. Mis sellest ühe katuse all elamisest niimoodi välja tuleb. 
Vella: Istu. Me peamegi need asjad paika panema. 
Elvi: Mina istun siis kui… 
Vella: Kas ma pean häält tõstma hakkama või?... Kuule, mul kõrvus undab või käib sul maantee magamistoast läbi? (valjul häälel) Kes sa iganes oled, mine ja puuri oma asfalti kuskil, kus asfalti on!
Elvi: Tasa-tasa! Mis sa lõugad! Mis naabrid meist niimoodi mõtlevad!
Vella: Ehk tulevad tänama, et keegi ometi märkas selle hullu kolistaja vait kamandada. 
Elvi: Tuled siia ja kohe oma seadusi tegema! 
Vella: Kuula, Elvi! Praegu ma tulin prooviks. Sinu enda kutsumise peale. Selle ühe nädalavahetuse me ehk ikka üksteist välja kannatame. Aga kui nüüd peaks jääma otsus, et kolime kokku, siis ei ole nii, et sinu asjad siin ja sinu asjad seal ja mina olen nagu miski külaline. Mina tahan ka ennast koduselt tunda! Ma tahan oma tekki ja oma patja ja oma tassist juua. Ma saan aru küll, see on sulle raske, aga see on nagu abielus: ikka mõlema tahtmine loeb. Tule sa ütlema, et see sinu Uku oli nagu nuku: toitsid, riietasid ja otsustasid, kus istub ja kuhu pikali heidab! Otse loomulikult: alguses oli armastus ning kõik ilus ja ideaalne, lilled ja liblikad… Sokid haisevad siis kah paremini kui teistel. On ju? Aga pärast hakkas tasapisi asi hukka minema: tatsas tööriiete ja õllega elutoa diivanile, väike puuks otse nina all, öine norskamine, vetsu vahet sõelumine, oma õlise kola sektsioonkapi riiulitele toppimine... Võib olla tegi mõnikord teiste naistega kah hinge haigeks? Mis? Minuga on sul selles mõttes selge sott: ilu ja ideaalsus on minu puhul kauge minevik, armukesi pole enne pidanud ja sind kah vaatama ei hakka. See-eest norskama hakkan kohe esimesel öösel ja kui mul ikka kahe-kolme ajal uni ära kaob, kolistan nagu poltergeist. Noh ja oma sandi iseloomu tutvustasin juba uksel ära. 
Elvi: Eks ma tunnen su santi iseloomu ikka varasemast juba, või ma kardan! (mürin) 
Vella: Jälle hakkab pihta?! Mis asi see sul nihukest häält teeb?
Elvi: Lase nüüd olla! 
Vella: Et see tuba saab mulle? Need kardinad olgu siit siis kadunud, toon oma ruloo. Ma ei kannata, kui aknasse vahitakse. Sooja peab sedasi kah paremini. 
Elvi: Müüriks siis akna üldse kinni? 
Vella: Pole kah paha plaan. Nii ei pea akent pesema. Selle ukseaugu võiks kah kinni panna, see kahe ukse vahel magamine loob halba energiat… Ja ahjusuu keerame siiapoole, mulle meeldib elavat tuld vaadata. 
Elvi (ärritunult, häält tõstes): Puu taha mine! Midagi ei ehita ega lammuta! 
Vella: (homeeriline naer vms) Voh, nii juba läheb! Pane veel vunki juurde! Tahtsingi välja selgitada, missugune sa oled, kui närvi lähed. See ongi kõik, mida suudad? Selle pisikese prigina ma kannatan ära. (toru pihta koputus). Mis see on? Selline heli hakkab küll ajudele, kui pikalt lastakse. 
Elvi: Appi, milline häbi. Niimoodi kolistati vanasti, kui kuskil korteris lärm talumatuks muutus, aga sellist asja pole paarkümmend aastat ette tulnud. Peale seda, kui Kannutaguse Jürka oma suguvõsaga siit välja tõsteti. 
Vella(valjult): Et kui natuke kõvemini räägin, siis hakatakse kohe kolistama. Nagu mina kolistada ei mõistaks (koputab) ja (nimme valju häälega) naabrite rõõmuks ma nüüd sosistama kah ei hakka!
Elvi: Ole tasem ometi, pead sa siis kohe hakkama suhteid rikkuma. Meil pole majas naabritega ammuilma mingit tüli ega hõõrumist olnud. Vella (valjult): Ei siin pole kopsida midagi. Kopsima peab siis hakkama, kui naabrid nii vagaselt räägivad, et midagi kuulda pole või kuuled küll, aga pole kindel, kas ikka õigesti kuulsid. Meiega on asi lihtne: me paneme tänasest alates Elviga leivad ühte kappi.... (Elvile) Kuuled? Vaikus. Seedivad praegu. Ei usu oma kõrvu. Kaks küpses eas kena naisterahvast ja korraga… kokku! 
(müra valjeneb) Heldene aeg! See tuleb ülevalt korruselt või? Ma ei osanud arvata, et nad minu väikse nalja pärast su korteri majast välja lammutavad! 
Elvi: (läbi müra) Rahune nüüd maha! See on naabri pesumasin. Küllap ei ole korralikult loodis. Tsentrifuugib ära, siis jääb vait. 
Vella: Mis toas nad seda masinat hoiavad? Kuuled? Enne oli justkui seal, nüüd siin ja nüüd… See marsib ju kõik kohad läbi! Kuuled, nüüd tuleb trepist alla juba! (uksekell) 
Elvi: Näed nüüd, mis sa teed! Kortermaja on kortermaja. Siin on natuke teised seadused. (hakkab ust avama minema, Asta sisse).
Asta: On sinuga ikka kõik korras, Elvi? Tulin vaatama, et vajad abi või midagi. Enne nagu mingi auto seisis ukse ees ja siis hakkas ühtäkki kisa kostma. Mingit imelikku juttu justkui kuulsin. Väga imelikku. Tulin kohe vaatama, et nüüd küll kõrvad petsid. Ja siis see kolin ja kära, kartsin juba, et keegi tungib naabrinaisele kallale. 
Vella: Sa oled sealt ülevalt? See on su oma pesumasin, mis nagu asfaldifrees läbi lae siia käiku rajab. 
Asta: Ei no… mul pesumasin käib küll, aga tema müriseb. Siit kostab sellist klirinat, nagu keegi lõhuks taldrikuid või peksaks klaastaarat puruks, seda küll minu masin teha ei saa. 
Elvi (vargsi): Eks üht-teist on natuke purunenud ka...
Vella: No aga mis vägi asju klirisema paneb? Terve maja väriseb, kui see seal pöörded üles võtab! Eks Elvi külmik kutsus puhvetkapi viimsele valsile, enne kui taevas täitsa alla sajab. 
Asta: Vait jäi. Päriselt minu pesumasin teeb sellist mürglit? Miks sa, Elvi, midagi ütlema pole tulnud? 
Vella: Ju ta lootis, et sul endal kah kõrvad peas on. 
Asta: Eks ta tantsib küll. Vana masin, mis sa teed. Aga mootor on hea. Kuidas ma viskan asja minema, mis veel käib. 
Vella: Kuulsime seda käimist. Tervele korterile tegi mitu tiiru peale. Asta: Kõigil ei ole seda jõukust, mis mõnel. Eks ma heal meelel saadaks prügimäele, aga millega ma siis pesu hakkan pesema?... Kui just… Sina, Elvi, ostsid hiljaaegu uue masina. Väike, kerge, aga kui õigesti mäletan, siis pesu võis palju rohkem sisse panna. Kui teeks nii, et laenad oma masinat… 
Elvi: No ma ei tea… Ma ei pruugi ju alati kodus olla, kui vaja… Sul suur pere ka… 
Asta: Ei-ei. Ega ma nii mõelnud. Me viiks masina endale üles. Sul oleks ju kasud sees: saaksid kööki ruumi juurde, saaksid meie voolu pealt oma pesu pesta. Üksik inimene, palju sul seda ikka tekib. Kord nädalas, kui sedagi… 
Vella: Eksju. Ja selle natukese, mis tekib, võid pesulaua peal kah puhtaks nühkida, mõtle, Elvi, kui kasulik - ei pea trepist käies jalgu väsitama… Tee nüüd ometi suu lahti ja juhata, kuhu ta oma jutuga võib minna, mis sa maigutad seal! Ei ole see Elvi enam üksik midagi! Vella olen mina. Elvi uus elukaaslane. Mölisen samamoodi kui su masin, aga seinu ehk nii palju ei värista. 
Asta: Et… mis mõttes elukaaslane? Et… nagu... 
Vella: Palju neid mõtteid siin ikka olla saab?
Asta: Elvi, ...et kas… selliseid asju ei peaks enne majarahvaga omavahel arutama? 
Vella: Oi kui põnev. Tead, mina pole ju kunagi varem korteris elanud. Äkki teil on mingi ühistu põhikiri käepärast või korraldate põgusa koolituse? Et mida tohib ise teha ja mida üldkoosolek otsustab. Saan aru, et sünnid, surmad, seksuaalaktid - neid asju ilma juhatuse kooskõlastuseta teha ei tohi?... (Asta ära) Noh, kuhu tal kiire hakkas, mul jäi nii palju küsimusi veel küsimata! 
Elvi: Tuled siia ja rikud kõik hetkega ära. 
Vella: Mis seisid seal siis nagu mömm. Nii ongi, et naaber lihtsalt astub uksest sisse ja viib ära kõik, mida heaks arvab? Mina veel imetlesin, et näe, kus inimene oskab elada, ei kuhja endale kola kokku. See on kõik naabrite juurde tassitud? 
Elvi: Ole nüüd, ega ma poleks andnud. 
Vella: Mulle küll hakkas tunduma, et otsid juba töökindaid ja ubid oma uue kodumasina neile ise teisele korrusele. 
Elvi: Asta on Asta. Kohati omapärase ütlemisega, aga muidu hea inimene. Ilmaaegu hakkasid ta kallal hambaid teritama. Asta ei saa sinu naljadest aru ja temal on niisuke keel, et sa ei oska unes ka näha, mis jutt nüüd käima pannakse. Ja kui kiiresti. 
Vella: Oi, kuidas mina armastan muinasjutte! Minu vanaisa oli üle mitme küla kuulus jutuvestja. Muidu sel ajal ikka nagu rohkem naised rääkisid, aga kui tema alustas, siis kuulasid ja imestasid. Ja ei olnud ta mingi niisama jutumees. Mida kõike ta kokku rääkis! Telefoni rääkis meile koju - sa mõtle ise! Sügaval vene ajal, karutagumiku külakolkas! Värviteleviisor oli meil enne teisi, Snaige külmik ja Žiguli auto... ja asfalttee tuli majaväravasse välja! Kolhoosiesimehel ei olnud, aga meie vanaisal oli.
Elvi: No Asta jutt siia vaevalt et asfalti maha paneb. Kombluspolitsei ajab kohale. 
Vella: On päriselt olemas selline asi või? 
Elvi: Mina ei tea, aga vaevalt, et ma ise selle sõna praegu välja mõtlesin. Vella: Sul on ikka äge elu siin. Istusin oma majapugerikus, ei teadnud ilmaelust ööd ega mütsi! 
Elvi: Mina su elevust ei jaga. Ei meeldi mulle intriigid, kius ja kisklemine. Siiamaani oleme kenasti rahus ja vaikuses läbi saanud… Vella: Seda nimetad sa rahuks ja vaikuseks? Leiti lihtsalt loll, kelle kukil ratsutada, sina neelad kõik alla ja kannatad ära. Sellele asjale tuleb nüüd lõpp. (valjult) Kui sellele hullule hävituslennukile seal ülakorrusel veelkord süüdet antakse, siis ma teen nii, et siin oleks tunnistaja ja su köögis kukub midagi väga katki ja nad maksavad end ...sama katki! Elvi: Et mida naaber pole suutnud mõne aastaga, teed sina ühe pesukorraga ja hullemini veel? 
Vella: Mis, see asi on sul mitu aastat kestnud? See väristamine on selle ajaga majapaneelid ei tea kuhu nihutanud. See on neil pikalt paika pandud mõrvaplaan. (uksekell) 
Elvi: Näed nüüd, mis sa teinud oled? Ma ei mäletanudki enam, et mul uksekell on ja nüüd see aina heliseb. Keda solvamine ja tülitsemine enne õnnelikuks on teinud? Palun, ära bravuuritse rohkem! Las ma räägin ise Astaga. Tere! Teid ma ei tunne!? 
Velmar: Ema! 
Vella: Oh sa imetegu, keda veel enne surma näha antakse! Velmar-poeg! Seitse aastat pole sind kuulda-näha olnud, kuidas sa nüüd korraga siia oskasid tulla? 
Velmar: Head inimesed juhatasid. 
Vella: Huvitav, et see kommunikatsioon siis ei töötanud, kui ma pool aastat elu ja surma vahel vaakusin.
Velmar: Mis ma teha oleks saanud? Ma ei ole ju mingi arst.
Vella: Puusületäie tuppatoomiseks ja piima-leiva ostmiseks pole vist arstipabereid vaja? 
Velmar: Eks ma ikka käisin ka. 
Vella: Sa räägid nendest kahest korrast, kui sa keset talve mu puukuuri halgudest tühjaks vedasid? 
Velmar: Kust mina pidin teadma, et sind veel nii kauaks on. Vella: Oleksid tuppa tervitama tulnud, oleksid ehk teada saanud. Velmar: Sa tead, et ma ei talu haigete nägemist ja arstirohu lõhna. Vella: Mis tuletab meelde, et mul on mu lõunane kampripiiritus veel joomata. 
Velmar: Küll sa kodus jood. Pane nüüd riidesse, auto ootab. Tool on sinu oma, onju? Ülejäänud asjadele tuleme poisiga pärast järgi. Neid pole mõtet nii kaugele vedada, minu juurde on ligem. 
Elvi: Millistele ülejäänud asjadele? No mis siin täna ometi toimub? Te tulete mind päise päeva ajal röövima? Ma kutsun politsei.
Vella: (Elvile) Helista parem väimehele. (Pojale) Sa ei kujuta ette, kus on tütre kavaler Elvil! Mees nagu mürakas! Keerutas mind suurest rõõmust pea kohal nagu takukoonalt, kui maja tema nimele tegin.
Velmar: Mida sa tegid? 
Vella: Maja tegin tema nimele. Pane mu tool nüüd kenasti maha tagasi. Pole mul siit minna kuskile, kui sa mind just enda juurde ei kutsu. (pilkamisi) Pojakene… Eks veri on ikka paksem, kui vesi, mis?
Velmar: Kuhu ma paneks su seal? Oota, muti. Sa ei saanud maja ära anda. Sul on pärijad: lihane poeg, pojapoeg. Nii need asjad ei käi!
Vella: Kust mina oskasin kahtlustada, et te veel elus olete. Nii palju aastaid möödas. Ei kippu, ei kõppu. Üritasin mõned korrad helistada. Vaikus. 
Velmar: Ma käin tööl, muti, tööl!
Vella: No näed, kus kivi langes südamelt. Siis on teiega kõik korras. Ja majaga on ka kõik korras, taevale tänu. Hakkas vaikselt kaela varisema juba, aga siis see Elvi väimees, see Rando või Rambo… kutsus sõbrad appi, teevad korda kõik. 
Velmar: No aga majaraha? Kus see sul on? See on õigusega minu oma. Vella: Kus ta siis sinu oma on? 
Velmar: Ma oma teada su ainus poeg, kes seda veel pärima peaks? Vella: Mis jutt see on? Elvi on minu seaduslik abikaasa, Rambo on minu seaduslik väimees. Nemad mind elule turgutasid ja jalule aitasid, neid pean ikka eelkõige meeles pidama. 
Velmar: Raha siia! 
Vella: Pole mul mingit raha! 
Velmar: Ära tule ütlema, et sa maja jumala muidu käest ära andsid! Sellest tuleb kohtukeiss. 
Vella: Kus ma siis ilma rahata andsin. Müüsin ikka. Aga, palju sa arvad, et sellise hurtsiku eest anti? 
Velmar: Nii palju kui anti, nii palju laod praegu lauale ka. Ja kui sina, raibe, lasid endal naha üle kõrvade tõmmata, siis minuga ei lähe see läbi! Pensionist maksad lisa, kui midagi oled ära kulutanud või liiga vähe küsinud. Sina siin elad muidugi maksumaksja kulul, aga mul on pere toita ja poiss koolitada! 
Vella: Põhikooli haridus antakse ju tasuta?! Ta pole sul ju kakskümmendki veel. Kui ma sinu edasijõudmise järgi arvutan, peaks ta praeguseks viiendas klassi käima. 
Velmar: Kus raha on? 
Vella: Raha ja raha. Raha kulus reisi peale. Ega nad meil Eestis ju naisterahvaid paari ei pane. Pidime sinna… Näh, Elvi, aita nüüd... Las Vegasesse sõitma. See oli päris kulukas, tuli vallalt toetust juurde kaubelda.
Velmar: Vegasesse sõiduks? Lolliks pead mind või? 
Vella: Hakkan pidama jah, kui sa sääraseid avaldusi teed. Prillide ja mähkmete ostmiseks küsisin. Kes see sulle vallast Ameerika reisi jaoks raha annab. Algul ma jah, mõtlesin, et pikk reis ja kas jõuamegi kohale ja kas oskame asju ajada…, et laseks ennast hoopis meheks lõigata, aga tead, see oleks veel rohkem maksma läinud. 
Velmar: Ma tahan tunnistust näha! 
Vella: Jummel, sa küsid ka kolimise pealt niisugust asja… Minu meelest ma pakkisin kõik su koolitunnistused ja käskkirjad ammuilma kokku ja saatsin sinu juurde. 
Velmar: Ma tahan teie abielutunnistust näha! 
Vella: Ah seda tunnistust. Või ma keelan!... Oot, nüüd, kus ma selle paningi… Näe, siin samas nina all, saapakarbis… 
Velmar: See on ju inglise keeles! 
Vella: No mis keeles sa sealt Vegasest seda paberit ootasid? Apatši või ketšua keeles? 
Velmar: See ehk ei kehtigi siin? 
Vella: Kus ta siis ei kehti! Me saime sel aastal koos tulugi deklareerida.
Velmar (käristab): Nii palju sulle sellest paberist! Noh, kus su paber on nüüd? 
Vella: No löövad ikka kadund Elmari geenid välja, midagi pole teha. Praegu on ju kõik digidokumentidena internetis. Prindid interneti tervenisti välja ja rebid puruks nüüd? 
Velmar: Nii see asi ei jää. Maja tagasi või raha lauale. 
Vella: Räägi nagu seinaga. Eks ma kaalusin ise ka, et kodust nii kaugele sõidetud ja Vegas ja hasartmängude paradiis, et teeks käe valgeks, mine tea, palju pappi kokku kühveldaks. Aga, oleme ausad, mul pole loteriiga kunagi vedanud. Ikka ainult armastuses… Poeg, ma vaatan, sinu tervis on aastatega tugevamaks läinud. Elvi siin võtab juba teistkümnendat
korda südametilku, aga sina ei karda ravimilõhna ega haigust ega surma? 
Velmar: Hullumajja pannakse sind ja õigusega. Tema tahab enne surma sugu muuta, naist võtta ja sõidab Ameerikasse, kasiinosse…
Vella: Mina olen nõus minema hullumajja või hullumaja taha, kui sul aga jätkub vahendeid, et mind seal üleval pidada. 
Velmar: Kas see on sugulaste maksta? 
Vella: Mis sa arvad, miks neid uhhuusid muidu nii palju vabaduses ringi kolab, mõned veel päris kõrgetel kohtadel ametis? Kes siis terveks ei tahaks saada, aga selleks tuleb enne kõvasti teenida. Noh, sina poja, käid mul õnneks muudkui tööl ja tööl. 
Velmar: Nii et sa jääd selle juurde, et raha pole? Aga kui otsida? Vella: See on küll tore pakkumine. Anna tuld! Kui leiad, kutsu meid ka leiukohta üle vaatama. 
Velmar: Siis ma võtan teleka. Ja külmiku. Ja… 
Vella: Midagi sa ei võta! See on enne abielu soetatud vara! Selle kohta on nimekiri. Minu poolt oli ainult tool, aga Elvi laskis sellel kanga ära vahetada, nii et see on kah ühisvarana kirjas. 
Velmar: Kus see väimees sul pesitseb? Ma tahaks tolle majamüügi teemal ikka natuke aru pidada. 
Vella: Sind küll! Oma lapsepõlvekodu kohta ei tea? Kuidas ma sulle juhatan? See on see maja seal puukuuri taga, mille sa… ah, mis ma näen seletamisega vaeva, Rambo peaks iga hetk ise siia tulema. Aga... ole temaga natukene aupaklikum, tema on selline… tegudemees… Pikka juttu ei aja. (uksekell) Näe, kus hundist räägid… 
Velmar: Sina oledki või? Meil oleks üks asi vaja ära klaarida. Rambo: Et see Vella tellitud asi või? Et oled nagu poeg või? Ega siin pole arutada midagi. Kaks varianti: elekter või gaas. Nagu ütled, nii saad.
Velmar: Et… ma nagu… Mis ema sa oled? Oma lihasele pojale? (Rambole) Hoia korra tooli! (lipsab minema) 
Rambo: Et kuidas siis jääb? 
Vella: Ma arvan, et elektriga on hea küll. Gaas määrib. Vähemalt vanasti küll määris. Mis sina arvad, Elvi? Sinu korter ikkagi. Mina selle sinu priimusega küll pirukaid ei küpseta. Kaks penssi koos, siis võiks endale ühe uue pliita lubada? 
Rambo: Jääb siis elekter? 
Vella: Vaikimine tähendab nõusolekut. Ju jääb. 
(R ära) 
Elvi: Mis asi see kõik oli praegu just? 
Vella: See? Noh, ma tean küll, et meil jäi kokkulepe, et esialgu jään siia ainult nädalavahetuseks, aga nädalavahetus on just see parim küpsetamiste aeg ja selle sinu pliidiga… Noh, et võta seda nagu juubelikingitust või nii.... 
Elvi: Pliit pliidiks. See sinu poeg… Ma ei julge enam õue prügikastigi juurde minna. Kes teab, kust välja ilmub ja mu eluküünla kustutab! Vella: Ole üsna rahulik. Ei käinud ta enne, ei tule nüüd ka. Korra käis, sai natukene vastu näppe ja korras. Ma nüüd oma last ei tea! Elvi: Hea, et mul lapsi ei ole. 
Vella: Kuidas ei ole? Kellele ma siis natuke aega tagasi suure suuga oma maja maha müüsin? 
Elvi: Sina müüsid, sina tead. Ehk sellele pliidimehele? 
Vella: No kas ei olnud hea ajastus? 
Elvi: Segane! Mul enamuse ajast süda seisis sees. Sina võid oma last tunda, aga ma küll ei julge sind sinna majja üksi tagasi lasta. Kõrvaline koht… 
Vella: Eks ju. Peaks ikka maha müüma. 
Elvi: Siia sa seda raha ei too!
Vella: Pole mõtteski. Reisile läheme sellega. 
Elvi: Kus meil ikka reisida on? Ameerikaski juba käidud, kui sinu juttu uskuda. Muide, kust see paber sul nii otseti võtta oli? 
Vella: See… abielutunnistus või? 
Elvi: Nojah. 
Vella: Saapakarbi seest leidsin. Mingi jalatsite hooldusjuhend vist. Elvi: Ja sellega vehkisid ta nina ees? Vahelejäämist ei kartnud? Kui oleks hakanud lugema? 
Vella: Ma nüüd oma poissi ja tema kirjatarkust ei tea? Aga näed, Elvi, kuidas aeg meid on räsinud. Oma lihane poeg ajab pildil saapapaariga segi. Kumb sa tahad olla, parema või vasaku jala oma? Ah, ole pealegi parem. Ma heldes tujus täna… Aga tooli koht on… siin.

HULLEM KUI SUL

​Tegelased:

Leila
Rue (Ruu)
ema

Korras, aga kummaline kodu. Isikupärane. 🙃

R: Astu edasi! Niimoodi siin ma siis elangi. Mõne jaoks ehk imelik, aga mulle meeldib… ja ega mul siin ausalt öeldes kedagi ei käi kah. 
L: Ei, väga… ilus on. Huvitav. Teistmoodi.
R: Tahad ringi vaadata? 
L: Võib.
R: Noh, mul tegelikult rohkem nagu väga ei olegi midagi näidata. Köögist me tulime läbi. Võid kappi ja sahtlitesse piiluda. Korras on. Vähemalt ära minnes olid.
L: Aa, ei. Tänan. Pole vaja.
R: Istud?
L: Võib. 
R: Muidugi võib. Lamada võib. Tiritamme võib teha. Hüpata. Joosta. Kõike võib.
L: Ma selles mõttes, et… (istub)
R: Mida ma juua teen? Teed? Kohvi? Kakaod? Kuuma šokolaadi?... Mahla? Mul on kasemahla. Väga hea aastakäik. Mullune.
L: Tegelikult… peaksin minema hakkama. Kell on juba palju ja….
R: Ei-ei-ei! Oota nüüd! Ma ju põhjusega kutsusin. Mitte niisama. Lihtsalt. Mitte et esimesele vastutulijale oma kodu näidata.
L: Ega ma ei saanudki põhjusest täpselt aru. Me pole ju tuttavadki.
R: Mina olen Rue!
L: Väga meeldiv. Leila. Aga jah. Aitasin pakid üles tuua, nüüd ehk saab minu abita hakkama.
R: Ei saa! Need pakid, nendega oleksin end ise ka siia üles vedanud, mul on palju suuremat teenet tarvis!
L: Millist? Ma tõesti kiirustan…
R: Kardad, et panen tube koristama või mööblit tõstma?
L: See hakkab tunduma juba vähim, mida karta… Ma tõesti…
R: Palun ole minu külaline!... Tund aega! Pool tundi! Veerand! Ma olen siin nii uus. Ei tunne mitte kedagi. (Tassib toite lauale).
L: Mina olen siinkandis elanud sünnist saati. Aga seis suht sama.
R: No vot. Siis sa oled täpselt õige inimene.
L: Oot, mis toimub? Nii uhke soolaleivapidu? Ei, nii ei sobi. Mul ei ole midagi kingitusekski jätta. Isegi raha mitte. Ainult see ühe-eurone. 
R: See oleks väga ilus kingitus. Sümboolne. Paljutähenduslik. Kui see just su viimane raha pole?
L: Ei. Seda on lihtsalt liiga vähe.
R: Minu meelest just paras. Ma ei arva, et oleksin kunagi sellest suuremat või väiksemat ühe-eurost näinud.
L: See on soolaleivakingiks liiga… tühine.
R: Täitsa …täiene. Ja rahune maha. See ei ole mingi soolaleivapidu… Mul on hoopis sünnipäev.
L: Veel parem. Ja mul pole isegi lilli. 
R: Vaata! Vaata aknast välja! Terve park õitseb. Mulle sellest täitsa piisab. Ja see on sul  väga armas kingitus. Vaata! Sa kinkisid mulle terve Eestimaa! Või mis! Terve Euroopa! Mulle pole kunagi nii uhket kingitust tehtud. Tegelikult mul on sünnipäevadega täitsa eriline teema. Ma ei pea neid. Pole kunagi pidanud. Aga täna tekkis vastupandamatu soov. Minu esimene iseseisev elamine ja sümboolselt minu esimene sünnipäev. Näed! Number üks! (mündil) Minu esimese sünnipäeva kingitus!
L: Kuidas nii, et pole sünnipäevi? Et teil peres ei tähistatud sellist sündmust või… isegi lastekodus ju peetakse? Lasteaias.
R: Lasteaias ma ei käinud. Ja kodus… no muidugi tähistati. Tähistati nii, et oli tähistatud.
L: Lihtsalt ilma kinkideta?
R: Nii kaua, kui ma ennast mäletan, on mulle sünnipäevaks kuhjade viisi asju kingitud. Aga odavaid külapoe kommiriiuli lelusid, mis läksid kohe katki, ninna, söögitorusse või kopsu. Tavaliselt kutsuti veel hunnik noori sugulasi ja ema-isa töökaaslaste lapsi ja mingeid suvakaid külalapsi, kes retsisid kingitused enne ikka korralikult ära, kui mina nendeni jõudsin.
L: Miks sa siis ei kaitsnud oma varandust?
R: Ma võõrastasin! Elasime paksus metsas, paar kilomeetrit eemal igasugusest inimasustusest. Eeldasin selles suuruses olevustelt mingit mõistusepärasemat käitumist, sest ainsad seda kasvu tegelased, keda mina teadsin, olid meie pere Pontu ja Muri. Nemad ei tulnud kunagi tuppa minu mänguasju kiskuma.
L: Telekast olid ju ikka lapsi näinud?
R: Sinu teleka-lapsed käisid sul toas sinu asjadega mängimas?

L: Kurb.
R: Pigem hirmus. Kõik see lärm ja kära ja võõrad inimesed, kellega mul polnud midagi asjalikku ette võtta. Pärast loobusin oma sünnipäevadel käimisest.
L: Kuidas? Sa olid ju laps.
R: Täiskasvanud grillisid ja jõurasid ja noh, neil oli endiga piisavalt tegemist. Suvi ja aed ja… Ja lapsi aeti kokku selline hulk, et - üks rohkem või vähem, keegi ei pannud tähele. Istusin Pontu ja Muri aias, kaevasin konte välja, mida nad olid maha matnud ja närisime koos sõbralikult nende kummilelusid. Kaudselt sain välja elada ja tagasi teha kõik selle, kuidas minuga käituti. Selleks ajaks, kui pidu läbi, olid kingiks saadud mänguasjad ära lõhutud, kokku kleebitud, uuesti lõhutud, kühvli peale pühitud ja prügikasti viidud. Mida pole näinud, selle pärast ei oska kurvastada.
L: Ikkagi kahju. Isegi torti ei käinud söömas?
R: Käisin. See oli peo tipphetk! Seni, kui külalised alles lauda-istumist alustasid, lõbutsesin mina sahvris. Torti ei toodud ju kunagi kohe lauale. Eriti veel suvel, soojaga… Ega ma üle kahe tüki ei jaksanud süüa, tead, need olid mingid vanatädi tehtud hästi rammusad kreemitordid, süda läks pahaks… 
L: Ema ei kurjustanud, et tordi varem lahti lõikasid? Või et üldse nii väikesena nuga kasutasid?
R: Ma ei kasutanud mingit nuga! Ning ilumeelt ja kunstnikukätt on mul alati olnud. Täitsin lüngad nii osavalt, et keegi peomelus arugi ei saanud. Pärast kodus kempsupotti kallistades võidi ju maitsete ja materjalide üle imestada, aga see polnud enam minu probleem.

L: Sulle kingiti vähemalt mänguasju! Minu ema kinkis mulle viiendaks sünnipäevaks narivoodi.
R: Vau. Kui suur ja kui… praktiline. Ja kindlasti ka vastupidavam kui see minu staff.
L: See oli kõike muud kui praktiline. Alumisel voodil polnud vigagi, see oli lai. Ja pehme. Aga seal hakkas magama ema. Ülemine… Olgu, viieaastasele isegi sobis, ent ma magasin selles 6 aastat. Mu voodi mõõdud jätsid eluks ajaks mustri mu kehakujusse. Ülemisel asemel piirdeid ees ei olnud, aga kuna voodi redelipulgad paiknesid ema meelest liiga tihedalt, kangutas ta paar neist ära ja meisterdas ise mingi turvaääre.
R: Minu ema ei oleks sellise ehitamisega hakkama saanud.
L: Kas ma andsin mõista, et minu ema sai? Oleksin eelistanud igaõhtust voodi külge kinni teipimist.
R: No vähemalt kuus aastat pidas ju asi vastu?
L: Need kuus aastat püüdsin ma iga päev igal võimalikul hetkel tugitoolis välja puhata, et jaksaksin pärast hommikuni ärkvel püsida ja aseme külge klammerduda. Katsu, mul on siiamaani muskel toonuses. Varvastega võiksin sukavarrastel haapsalu rätikuid kududa. Nii suure treeningu said need omal ajal.
R: Ja siis ükskord kukkusid ikkagi alla?
L: Oleks teadnud, et sellest abi on, oleksin seda aastaid varem teinud.
R: Said uue voodi? Ägeda? Päris oma?
L: Ei. Kiirabibrigaad noomis ema, et ta mööblit niimoodi hoiab.
R: Mis mõttes hoiab? Mõni hoiab oma voodit 60 aastat ja ei plaanigi ära visata.
L: Aga mitte seina ääres püsti. Saad aru? Tookord poes oli ruumi puudusel kaheinimese voodi peatsiotsa peale püsti tõstetud. Mõlemad otsa osad olid ilusa lillelise mööbliriidega üle löödud. Selle mälupildi järgi ema kodus meie “nari” kokku pani. Ja mina ronisin kõik see aeg mööda voodi põhjaribisid üles-alla. 
R: Ise siis ei saanud aru või?
L: Kuule, ma olin laps alles. Usaldasin pimesi. Ja mu ema polnud just mõõduvõtmise etalon. Kui ma ükskord normaalsesse maailma sattusin, läks ikka kõvasti aega, et selle normaalsusega ära harjuda.
R: Nagu näiteks?
L: Näiteks valitses meie elamises alati totaalne tohuvabohu. Usun, et meil võisid ju olla kõik hädavajalikud asjad olemas, aga ta isegi ei vaevunud neid vajadusel otsima, vaid improviseeris. Näiteks, kui oli vaja makaronidelt vesi ära kallata, aga pajakindaid polnud käepärast, kasutas ema esimest lähedusse jäävat kangatükki. Enamasti oli see köögikardin. Loomulikult ei ulatanud see kraanikausini. Seega valas ta vee esimesse kuumakindlasse seest õõnsasse nõusse. Näiteks minu kummikusse. Ära küsi, miks need pliidi kõrval seisid. Küllap kuivasid. Ja ära küsi, mida mulle jalga pandi, kui ma siis vihmaga õue pidin minema. Vedas, kui need esemed olid vähemalt samast serviisist.
R: Mina nägin lapsena oma ema ainult nädalavahetustel. Tema töö tõttu. Pühapäeva õhtul reisis minema ja reedel saabus. Ja kui ta tuli, siis oli nii elevil: lendas kallistama iga puud ja põõsast, aga ma tuletan meelde, me elasime metsas. Mõnikord jõudis pühapäeva õhtuks järg ka minuni. Mõnikord ei jõudnud. Või siis tähistas koos sõpradega mis iganes tähtpäevi. Ei, ta ei ole mingi alkohoolik. Ta on lihtsalt selline rohkem seltskonna ja tundeinimene ja uskumatu tuulepea. Aga isa oli mul niisugune “Joondu, valvel!” Ta polekski ema majapidamise kallale lubanud, too oleks ta kasarmukorra sees kaose tekitanud. Kõik asjad olid elamises tähestikulises järjekorras ritta laotud ja kui mõnda asja oli rohkem kui üks: noad-kahvlid näiteks, siis olid neile selged numbrid peale joonistatud ning häda sellele, kes kahvel ühe kõrvale mõne muu kahvli asetas kui kahvel kaks. Mõnes mõttes oli mu lapsepõlv nagu talisuplus: argipäevade rividrillist mauhti nädalalõppude mellu. Eriti veel mina, selline inimpelglik ja halb kohaneja. Mingi kiiks on kindlasti jäänud. Ise ennast ei näe ju. Söö ometi!
L: Kui ma sain kümneaastaseks, kudus minu ema mulle sünnipäevaks bareti. Ta ei ole mingi käsitööinimene, aga aeg-ajalt käisid tal sellised hood peal: midagi uut katsetada, mingitel võõrastel aladel end proovile panna. Tavaliselt ei lõppenud need minu jaoks hästi. Ma usun, et see polnud üldse  mütsi mustrileht, vaid mõeldud ümmarguse,  väiksemat sorti laudlina jaoks, aga kuna kudum hakkas üsna kohe kausi kuju võtma, pani see ema fantaasia tööle. Lai atlass-krookpael serva ja ma nägin sellega välja nagu kuri hunt, kes vanaema voodis Punamütsikest ootas. 
R: Mitu aastat sa sellega käisid?
L: Kümneselt ma olin ju juba “suur”. Nähtavasti sokutasin kuskile asjadekuhja alla. Aastad hiljem tärgeldas ema selle lambikupliks, aga ega see ka lage kaunimaks teinud. Nojah, enne jõudis ta mulle seda mõned korrad veel sünnipäevaks ja jõuludeks kinkida. Mitte tingimata mütsina. Kord oli see õlakott, siis padjakate… Järgmiseks korraks oli tal kinkimise fakt ja kingi otstarve nagunii meelest läinud.
R: Minu ema pole mulle kunagi midagi kudunud. Usun, et kui ta oleks mulle sinu kirjeldatud lambikupli meisterdanud, ma oleks isegi kandnud. Suurest härdusest. Mäletan, kunagi pidi isa kuhugi minema ja ema jäi mind hoidma. Aga ta ju kippus tukkuma jääma. Siis põimis ta pesunöörist mulle midagi trakside laadset,  võttis teise  nööri, ühe  otsa sidus nende trakside ja teise otsa sõlmis voodi jala külge. See on kogu käsitöö, mis temaga seoses meenub. Ta muidugi ei taibanud arvestada, et olin juba 6-7-aastane ja oskasin end sellest köidikust suurema pingutuseta vabastada. 
L: Uskumatu!
R: Mu ema oma hajameelsuses ja udupäisuses oleks kõigi maailma kiiksuga naiste jaoks kättesaamatus kõrguses.
L: Sa lihtsalt pole mu teisi lugusid veel kuulnud!
R: Hah! Kui ema oleks mulle riideid varunud, ma arvan, ma oleks välja näinud umbes nagu (tahaks öelda SINA, aga jätab ütlemata) …tulnukas teiselt planeedilt. Tõsi, mul polnud vahet, mida seal metsas selga, jalga või pähe panin. Enamasti ostis isa mulle samasugused riided nagu endale. Lihtsalt väiksema numbri. Pikkade varrukatega särk, sinised traksipüksid, nokamüts… askeldasime meie metsatalus nagu kaks super-mariot. Ema tegi meil eelkõige selle järgi vahet, et isal on vuntsid, mul mitte eriti. Aga noh… Mida hullem välja nägin, seda turvalisem oli. Ulukid hoidsid eemale.
L: Kas sa siis koolis ei käinud?
R: Esimesed aastad olin koduõppel ja ega pärast ka ei julgenud ükski õpetaja isa kasvatustööd ümber kujundama hakata. Tohtisin enamus aega kodus “haige” olla ja maailmaga suhtlemisest kõrvale hiilida.
L: Minul niimoodi ei vedanud. Kuna ema oli selline… omamoodi, siis pidin varakult ise hakkama saama. Kolmeselt kirjutasin end lasteaia nimekirja, seitsmeselt kooli, lastevanemate koosolekutel käisin kah ise. Algul õpetajad natuke nurisesid, aga pärast esimest emaga kohtumist said aru, et nii on mõistlikum. Koolis mul sõpru polnud, keegi ei kiusanud ka. Õppisin selle vältimiseks nii hästi kui suutsin, abistasin neid kiusakamaid koduste ülesannetega ja lõpuks veetsin enamuse ajast olümpiaadidel, turniiridel, konkurssidel, koolitustel. Nädalavahetused olid mu õnnepäevad - aeg iseendale.
R: Ja ema?
L: See oli ka tema õnneaeg, aga tema, erinevalt minust, eelistas seda veeta kuskil väljas: näitused, kohvikud, sõbrad… Kord sattusin tema mingi seltskonnaga laupäeval tänaval kokku. Ta vehkis oma käekotiga nii energiliselt, et selle randmepael jäi mu kampsuni nööbi taha kinni. Kõigepealt tõstis ta lärmi, sest arvas, et tahan ta vihmavarju varastada, sõneles, et noored on hukas ja et mis vanemad need sellised on, kes oma lapsel hulkuda ja inimesi tülitada lubavad. Siis leebus, ütles, et meenutan välimuselt ta enda väikest tütart ja kinkis mulle tillukese südameripatsiga kaelakee.
R: Armas.
L: Mulle kah meeldis. Käisin kuu aega naabrite juures puid ladumas, et talle seda emadepäevaks osta.
R: Minu ema ei suuda tihti mu nimegi meenutada. Või seda, kas ma olen poiss või tüdruk.
L: Kui minu emal paluks keegi viie lapse hulgast oma laps leida, ma usun, ta valiks kuus korda valesti.
R: Me peaksime nad kokku viima. Emad. 
L: Milleks?
R: Eksperimendi mõttes. Vabandust, et nii ütlen, aga elasin varem ja mõtlesin, et… mitte et mu elu oleks teab kui hull olnud, aga… paiguti ikka üsna veider… Nüüd kuulasin sind ja kohati tundus, et sul on olnud … no palju hullem…
L: Tahad võrrelda? Loodad, et minu pere tuleb esimeseks?
R: Miks siis kohe nii. Võib-olla… kui nad teineteist kõrvalt näeksid…
L: Arvad, et nad saaksid omavahel läbi? 
R: Pigem mitte. Sarnased tõukuvad. Aga oleks ju huvitav näha, milleks nad veel kahekesi koos võimelised on.
L: Ma ei riskiks. Alati just siis, kui usun, et hullemaks minna ei saa, suudab ema mind taas üllatada. Topeltports ideid ja sooritusi? Tänan, ei!
Siseneb naine
R, L: Ema! (seejärel teineteisele) Sa ütlesid EMA?! (emale) Kas sa ei leia, et peaksid selgitusi jagama?
E: Appi, kui lärmakad lapsed. Ma teadsin kohe, et teid ei tohi kokku lasta, sellest tuleb ainult jama…