NÄHTUD

Märkan jälle: mu küla elab!
Orav kuuskede vahele põikas
ja armunud tihaste vägi
end põõsais poolhääletuks hõikas.

Põdrast nägin vaid puutüvel triipu,
koprast pliiatseid pinalijagu,
pasknäär männi otsa viis lipu,
kõrval rähn tagus käbipragu.

Üht naabritki märkasin kaugelt,
maanteel möödujaid, keda ei tunne,
aga sellest, et küla elab
jäi hinge nii kosutav tunne.

ÜHTEHOIDMISE AEG

Kui sa näed, et keegi tuleb,
silmad löömasinised,
mustavõitu käega suleb
tolkvel püksikinnised;

tuleb läbi valge talve,
silmis hirm ja abipalve...

näita eos sotsiaalset närvi,
ära keera talle selga,
ära hülga, ära põlga,
öeldes: „Ühtki rahvusvärvi
õiged nii ei kasuta!“
​
Kui ka vaateilt vastakas,
tikud, kaart või pastakas
pista pihku. Tasuta. 

SINU MOODI MAA

Võid ju isamaad põlata,
jätta ta toetava õlata;
jätta kui rabamätta
teiste tallata, hätta;

näpuga näidata, et ta
pinnal saadud on petta,
rinnal saadud on rihma,
et siin on tuult vaid ja vihma,
​
et siin on vargad ja võllaroad,
võimuintriige täis tagatoad,
üksluisus, ilmetus, igavus,
vaesus ja vihapidavus...

Kuni tal puudusi märkad vaid,
oled ise üks hullemaid.

LÕPUS

Kaardus kuuseladvad
taliharjatormis.
Iseendahirmus üle lageda
lidub tuul. Lööb kägu
tunde kellatornis.
Kuhu pakase eest pageda?

Ootusaeg, mis lume-
möllus kaotsi läinud,
tuiskab kinni põlluvaheteed.
Maal, kus ikka oled
varastamas käinud,
otsa said nii aarded kui armeed.

Ära enam tule.
Ära enam otsi.
Talveselgroog laudjaks nühib puud.
Eluraamatule
pärast tormitrotsi
hing on puhtaks leheks pühitud.

AJA SEGIAJAJA

Istun mälestuste piimapukil.
Vaatan kuud ja kuhu suundub see.
Pehmed pilved, lumekotid kukil,
kukerpallitavad lõunasse.

Pikutama seab end öö, päev virgub.
Metsaserv on valgest sametist.
Mõeldud mõte sekundhaaval sirgub
takerdama ajaarvamist.

Leian hetkeks taas end põnnipõlvest: 
tüüne ümbrus, tuttav pinnamood.
Tõrkumata harunevad sõlmest
vanavanematelt kuuldud lood.

Põngerjana nähtud saani ette
köidan olematu hobuse.
Sõidan läbi hetkemeelepette
olevikusooja kodusse.

RAHARINGLUS

Hiir leidis aiast muti rahakoti
ja tahtis panna muti raha rotti,
kuid see ei olnud lihtne rott, vaid vesi-,
kes muti musta raha puhtaks pesi.

Kass märkas pestud rahakotisisu.
Tal tärkas raha vastu hundiisu.
Läks, rääkis koerale paar anekdooti,
kus roti pihta käis paar sapist nooti.
​
Koer hambad irvi ajas.
Rott ehmus, pages veest.
Nüüd kassil rikkus majas
vaid koera naeru eest.

TÄNAVAKÜSITLUS

Üht paari pinnis südi žurnalistineid,
kel küsimusi sadas nagu salvest:
„Kas julgeolek, proua, on rahuldanud teid?
Mis arvamus on härral rahuvalvest?“

Daam õhku ahmis nagu sohhu-uppuja
ja härra ütles pisut sõnu pahu,
aga küsitleja koostas väikest nuppu ja
sinna väga palju niikuinii ei mahu.
​
„Igal ametil on puudused ja eelised,“
mõtles neid ja huulenurgast limpsis vahu.
„Ja mis on teie nimed, kallid teelised?“
​“ Oleg Julge,“ vastas mees, „ja Valve Rahu.“

KAOTATUD JA LEITUD

Kord seikles mööda metsi, aasi, soid ja
rabalaudteid veetlev võtmehoidja.
Ta rändas ühe matkamehe taskus
ja oli tasku meelest vastik raskus,
nii et too oma nurka rebis ava
ja rikkus võtmehoidja reisikava.

See seik ehk ennustanuks nappi iga,
kuid hoidja oli õnneks valgustiga.
Täis sulnist sära sai ta sambla-ase
ning ära võlus jaanimardiklase,
kes läheduses vargsi tigu nosis
ja kes nüüd kaunitari kaasaks kosis.
​
On samblavaip kui loodud õrnusteks.
Sai võtmerõngas kihlasõrmusteks.
Ei löö me pruutpaar millegi ees araks.
Head algust kadestamas igaüks,
sest suletuks ei jää neil ükski uks:
suur võtmekimp on hoidja kaasavaraks.

* * * 

Kevad kevadlinnapeale
suskas roosi rinna peale,
rõivaid sättis, kingad viksis,
kirkad värvid kokku miksis.
Linnapea läks linna peale.

Pilk jäi järvepinna peale,
laadakaubahinna peale...
Majad-aiad... Puhas ime!
Kiitis linn, et valmimine
ei jää poole vinna peale.

Peatus rong. Võis minna peale,
saabujad kui tulnud maha.
Meer kuid mujale ei taha.

KEVAD KÜLAS

Kevad tuli külla.
Tallas saapad lääpa.
Leidis, ülla-ülla!
küla vastse kääpa.

Talle, nagu näikse,
uus reform ei lugend.
Oli vargsi väikse
mätta alla pugend.

Kukelaulud lauldud.
Kari looja karjas.
Küla tehnopargil
viimne vedru väljas.

Kevad oli norus,
nutune ja leinas.
Hulkus sihituna
kõrges kuluheinas.

Toodud lilled küla
kalmu peale jättis.
Nägi üle õla:
külm need ära võttis.

TALUST KOOLI

Käis õhtukoolis talunik.
Tund tundus pikk ja valulik
ning alatasa tegeles ta muuga.
Muu seisis pingivahes tal,
hein nina ees, põhk põrandal
ja ajaviiteks ammus ahta suuga

ning lootis, et ehk peremees,
kes tõrkus käimast tahvli ees
ja tihtipeale tunde „üle lasi“,
jääb kindlaks, et ta väike farm,
kus võlub muude hääl ja sarm,
on tööks ja õnneks ainus õige asi.

Kas diplomi mees sai või ei,
pead anda praegu ma ei või.
Kui tookord kuulsingi, siis ainult kaude.
Sest ajast merre vooland vett
on palju, kuid tean kindlalt, et
​Muu õhtukooli lõpetas cum laude.

TAVALISEL TALVEL

​Kui on tavaline tali,
tuulgi pole kuigi vali,
ilmetu ja hämar ilm on üha,
rõskust imbub igast pilust -
laulda tunnetest ja ilust
pole mingit põhjust ega püha.

Kehvad ajad kitsekarjal
tavalisel talveharjal.
Tihased on sõjakad ja näljas.
Harva taevas päiksekiired.
Koerad, kassid, rotid, hiired
pigem askeldaksid toas kui väljas.

Päev nii visalt lisab pikkust,
kuid mis sest, et õnnelikkust
absoluutselt ilmastik ei soosi,
hing on õites. Mis küll teha,
kui sind suisa sunnib keha
sisse võtma hõiskamise poosi!

Näe, ei kipu muile maile!
Laulan või jääpurikaile,
porilombil harjutades uisku.
Laulan liivatatud teile,
aga eriti just neile,
kuhu pole ammu jõudnud puistur.

Laulan helkurpostidele,
pungil prügikastidele...
Vahel valjult, harva omaette.
Laulan taskulampidele,
peidus noortekampadele,
kellel jätkub ikka veel rakette.

Laulan silorullidele,
mägiveisepullidele,
kellel pole laulust külma-sooja.
Laulan merelainetele,
talvekõneainetele
nagu nende põhimaaletooja.

Laulan lihtsalt sellepärast,
et mul poleks piinlik pärast,
kaunil kallil kevadisel ajal,
täitmata et jätsin talve
meeleheitel abipalve
olla tema hinge rõõmustaja.

ÜHINE SÜGIS

Mu sirel lasi lahti viimse lehe.
See oli katkine ja otsast hall
ning polnud talle ammu mingi ehe.
Nüüd reha ootab õu mu akna all.

Käib põõsast läbi kerge tuuletirel,
sest tihane on võrra eksinud.
Ma lähen välja, ütlen: „Kuule, sirel!
Jääb kevadeni kõigest neli kuud.

Su lehti murult kokku ma ei riisu.
Las tundun laisk ja paistan siidivend.
Seal magab kakand nagu väike kiisu,
kes teki sisse kerra tõmbas end.

Seal puhkab tõuk, kes ükskord tiivad avab.
Seal uinub sajajalgne, pöial suus.
Ah, tühja kah need tüütud aiatavad!
Tead, kevad algab juba märtsikuus.“

Mul sirel torkab oksa läbi mütsi
kui oskamatu sõber, kes teeb pai.
Nii tore, et me kumbki pole üksi.
​Ka tihasel on nägu naerust lai.

NÄRVILINE SÜGIS

Sügis ajab metsad närvi
nii, et vahetavad värvi
vahtrad, lepad, haavad, kased.
Teeb neist paljaspepulased.

Sügis ajab linnud närvi
nii, et taevas löövad lärmi
kured, haned, luiged, pardid.
Jagab välja rännukaardid.

Sügis ajab närvi ilma
nii, et teedelt tuiskab silma
liiva, mulda, leheprahti.
Murrab puudelt oksi lahti.

Siis, kui pime on ja sajab,
sügis mindki närvi ajab.
Vägisi ja mitte vähe.
Las ta ajab! Ma ei lähe.

PETMISE KOOL

„See on puhas pettus!“ ütles ema,
kui ta vorsti seest ei leidnud liha.
Hakkas tema pilku kogunema
tüssatu ja hanekspüütu viha.

Oli ta ju palju vaeva näinud
jalge vahel kandes korvi traadist,
südamega vastuollu läinud
virutades vorsti kombinaadist.

Ema, piinlev pahameele küüsis,
manas riigi korralagedust.
Aga minus aastaid tunne püsis:
pettus sobib siis vaid, kui on must.

BRRR...

Tuul veab volti lumekanga.
Päike piilub valget massi,
aga minema ei tassi,
sest et hangel pole sanga. 

Kõikjale, kui karusnaha,
talv on laotand katte: „ Lama!“
Kutsub õue jalutama
lemmiklooma – lumesaha. 

Suvekild veel soendab seest.
Jäise tuisumöllu eest
nurgataha varjume.
Metsas paugatavad puud.
Pakast lubab mõned kuud.
Küll me ära harjume! 
- - -
​Talveteemat me ei lahka.
Tema, jää ja lume looja,
pistab inimesed nahka
(paksu voodriga ja sooja).

Kätte kindad, jalga vildid
torkab. Hange matab majad.
Toksib ristmikele sildid:
„Valgustatud suusarajad“.

Talveteemat me ei puutu.
Aga jõule, palun väga!
Ehted, küünlad, kommituutud
katkem sõrmejälgedega!

OI, LUMI!

​Karud on koopais ja putukad pragudes,
talvises kuurordis kohaneb kurg.
Pimedus hiilib mu akendetaguses,
üksjagu õudne ja kohati kurb.

Lehed kompostitud. Aiamaad kaevatud.
Kummikuil esikus mudast saab muld.
Õhtud on tubased, õued on taevatud.
Kuuriuks kääksub, kui aeg teha tuld.
-
Oi, lumi! Puhas, valge, süütu.
Pillad kargust udusulelist.
Hei, lumi, kindast kinni püütu!
Küll ma ootasin su tulemist.
-
Kassid on kägaras ahjusuuesises.
Pannidel säriseb argisem kraam.
Teekruusis sidruniviilud ja mesi sees.
Jõuludest jutustab telereklaam.

Arvutis avali uudisteväravad.
Isal on arvetest kummuli kulm.
Kustutab tulesid. Ikka need säravad.
Hämaraks kisub ju juba kell kolm.
-
Oi, lumi - valgeks vaibaks hüütu -
tantsu keeruta mu tänavas!
Hea lumi, kata ruttu rüütu
maa, mis sinu valgust tänamas!

KAS TEAD?

Kas Sa tead, mis Su tulek tegi?
Uppis tegevusplaanid.
Lugemata romaanid.
Jõuluballid ja jaanid,
reisid, peod, restoranid –
mis asjad te oletegi?
Teatriõhtud ja loengud,
uued riided ja soengud,
bubid, lõõgastusdringid,
klubid ning huviringid
ei tule nüüd mõttessegi.
Muutus repertuaar,
Mida duši all laulab ema.
Koju õhtuti hilinema
isa enam iial ei pea.
Nad teevad ükskõik mis Su nimel,
et Sul, nende väikesel imel,
oleks turvaline ja hea.
Tibatilluke inimene,
üksainuke, eriline,
ise tead ju, kui kindlalt ja hellalt
täna vanemad siia su kandsid
ja et sinusse armumine
toimus kohe, kui enesest küllalt
arusaadavalt märku kord andsid.

KOROONAPIDU

Aken hämar. Uks on lukus.
Kops käib läbi. Koer ei haugu.
Homse reede puhul kukkus 
naaber seina pihta paugu.

Vaikseks jääb, kui kõik saab öeldud.
Lühter tolkneb laes kui burka.
Nagu silm, mis rulli löödud
taandun nukralt oma nurka.

Avan augu välisilma
läbi arvutiekraani.
Vaatan, sõber sealt teeb silma,
kidra kaisus, habe maani.

Kindla käega eetrit lõikab,
laulu puhub lõikehaava.
Mindki nimepidi hõikab
klubiõhtust osa saama.

Järgneb tantsuvihtumine.
Näe, mis tore kohtumine! :P