SEIDLA VESKI JA VAEVAJA UNENÄGU
Üks mees nägi unes, kuidas õnnetu tütarlaps halja künka peal kibedasti nuttis. Tüdruku kleit oli kulunud ja katkine, juuksepalmikud lahti hargnenud, silmad tuhmid ja pale kriimuline.Mees nägi, et ta läheb tüdrukut lohutama ja küsib, miks too nii hullusti itkeb.
"Surema hakkan," kurdab piiga.
"Mis haigus sul on, et surema pead?" pärib mees.
"Mehele ei saa," ahastab neidis.
"Ega selle kätte siis surda," muigab mees.
"Mina suren," ohkab tüdruk. "Kui tänavu ka mehele ei saa, siis suren ära. Minu saatus on selline."
"Sa oleks ju ilus tüdruk muidu. Pese nägu puhtaks, kammi juuksed siledaks, pane uus kleit selga. Küll siis sind ka ära võetakse!"
"Ma ei saa seda ise teha. Peigmees peab," hakkab piiga taas tihedamalt tihkuma.
"Eks leidub sellinegi!" usub mees.
"Ega mind igaühele anta!" hädaldab neid. "Peiul peab olema palju raha ja suur süda. Ei tule mind keegi kosima!"
Mees istub näitsiku kõrvale, ei oskagi nõu anda.
"Võta sina mind naiseks!" hakkab tüdruk anuma. "Olen sulle väärt emandaks. Tööd teen mitme eest ja teised mehed kadestaksid sind minu ilu pärast. Võta mind naiseks!"
Mees kujutas tüdruku ilu ette küll. Kui neiut natuke klanida ja naerutada, siis nii ilusat poleks nagu näinudki.
Aga mehele tuleb meelde, et tal juba naine ja lapsed olemas. Nii ütlebki.
"Kas muidu võtaksid?" usutleb neidis.
"Muidu küll."
"Raha jaguks?"
"Küllap tuleks toime," arvab mees.
"Hoiaksid ja armastaksid?" pinnib piiga.
"Kuis siis teisiti," teab mees.
"Peseksid mind ja paikaksid?" kiusab tüdruk edasi.
"Kui vaja, siis ikka," tähendab mees, aga tuletab meelde: "Mul juba noorik kodus. Mis siin ikka oletada."
"Aga kui noorik on nõus?" tahab tüdruk teada.
"Kus ta siis on!" rehmab mees. "Ja ega mul endalgi tahtmist ole teda jätta. Ära aja hullu juttu. Meil ju lapsedki."
"Aga kui lapsed ka lubavad?"
"Mis lubajad nüüd nemad. Väikesed veel. Ei tea elust midagi." Mees hakkab juba kurjakski saama, kui tüdruku lootusrikast pilku kohtab. "Sellest ei sünni nüüd küll midagi ja katsu sa ainult mu perele halba plaanida!"
"Ei, ei! Seda kindlasti mitte! Aga räägi kodus naisega. Ma suren ju muidu ära!"
Hommikul mäletas mees öist unenägu, nagu oleks see päriselt olnud. Aga naisele muidugi rääkima ei hakanud. Teab, mis teine veel hakkab arvama.
Aga sama uni tuli järgmisel ööl jälle.
Ja ülejärgmisel.
Ja üle-ülejärgmisel.
Iga korraga oli piiga pale kahvatum ja mehel hakkas tasapisi hirm tekkima, et äkki saabki tema pärast kuskil keegi otsa.
Et see ei saa enam õige asi olla. Midagi tähtsat peab niisugune uni tähendama.
Mees rääkis naisele une ära. Naine ei arvanud selle pärast mehest sugugi halvasti. Tubli naine oli. Hakkas hoopis mehega kaasa muretsema. Pakkus, et mingu mees targa juurde.
Tark kuulas mehe jutu ära ja küsis: "Kas tüdruk alati ühe ja sama koha peal nutab?"
Mees vastas, et on küll sama koha peal. Põllu servas, künka otsas.
"Kas koht tuleb tuttav ette?" küsis tark.
Mees ei olnud ümber vaadanud. Oli ainult tüdrukut näinud.
Tark soovitas, et proovigu mees tüdrukut künkalt alla meelitada. Ja katsugu vaadata ning meelde jätta, mis ümber paistab.
Järgmisel ööl nägigi mees jälle nutjat tüdrukut.
Peibutas nii ja naa, aga tüdruk oma koha pealt ära ei tulnud. Vaatas siis mees ringi ja imelik tundus asi. Ümbrus oleks nagu tuttav, aga sellist kohta, kus tüdruk seisab, tema ei tea.
Läks tagasi targa juurde ja rääkis unenäo ära.
Tark küsis: "Mis see imelik oli, mis silma hakkas?"
Mees vastas: "Nagu Seidlas oleksin seisnud. Kaalepi küla paistis üle põllu ja Seidla mõis valendas teiselt poolt. Aga siis ma oleksin ainult veskimäe peal seista saanud. No aga siis oleksin ju pidanud veskit ka märkama!"
Tark vaatas mehele ainiti otsa ja ütles: "Ehk nägidki. Ei osanud ainult ära tunda."
Mees läks koju. Ei tundnud end väga targemana midagi. Pidasid naisega nõu. Otsustasid künka juures ära käia.
Sõitsid kohale. Mees uurib ja tunnistab: Muidu kõik täpselt nii, nagu unes nägi, aga selle koha peal, kus tüdruk nuttis, on vana veski, mis otsast juba üsna auklik. Sellega läheks tükk aega, enne kui tööle saab. Ise võtaks käsile, aga mis pere sellisest raha kulutamisest arvaks?
Mees küsis naise käest. Naine oli nõus.
Küsis laste käest. Lapsed ka lubasid.
Ostiski mees veski omale. Unenägudeks ei jätkunud enam aega. Tööd oli nii palju. Rõõmu ka palju, aga raha kulus koledasti.
Läks aega, mis läks, aga saigi mees tuuliku tööle. Järgmisel ööl nägi mees und:
Imeilus tüdruk seisab künka peal, lumivalge kleit seljas, pikad juuksed patsides, heledad lindid sisse põimitud. Naeratab mehele malbelt ja armsasti.
"Aitäh, et mu elu päästsid! Teen kõik, nagu lubasin. Tööd ei karda ja saad nii õnnelikuks kui vähegi minu võimuses."
Nüüd teadis mees, et oli unest õigesti aru saanud. Ja sellest alates võis Seidla veski tiibasid tihtipeale tuule püüdmiselt tabada.
Suvel, kui vilja sees moonid õitsesid ja veskitiivad jahvatuskividele hoogu tegid, sattusin jälle sinnakanti. Peremeest nägin ka. Lahke ja lõbus. Kurtis ainult, et kivid kipuvad kuluma ja kuskilt ei ole uusi võtta. Sul ei juhtu vanast ajast mõnda sellist lävealuses lesima või lehtlanurgas lauana laiutama? Lävesse ehk leiaks teise ja lauaks oleks vast puu paremgi, aga veskile ja veskiperele oleks see lausa uskumatuks abiks.
Samal korral juhtusin põlluveeres terakeseks tukastama. Ma ei taha tollast unenägu ära sõnuda, aga olen sestpeale soovitanud küll:
"Kui ellu natuke imelist juhatust ootad, käi Seidla veskis ära."
"Surema hakkan," kurdab piiga.
"Mis haigus sul on, et surema pead?" pärib mees.
"Mehele ei saa," ahastab neidis.
"Ega selle kätte siis surda," muigab mees.
"Mina suren," ohkab tüdruk. "Kui tänavu ka mehele ei saa, siis suren ära. Minu saatus on selline."
"Sa oleks ju ilus tüdruk muidu. Pese nägu puhtaks, kammi juuksed siledaks, pane uus kleit selga. Küll siis sind ka ära võetakse!"
"Ma ei saa seda ise teha. Peigmees peab," hakkab piiga taas tihedamalt tihkuma.
"Eks leidub sellinegi!" usub mees.
"Ega mind igaühele anta!" hädaldab neid. "Peiul peab olema palju raha ja suur süda. Ei tule mind keegi kosima!"
Mees istub näitsiku kõrvale, ei oskagi nõu anda.
"Võta sina mind naiseks!" hakkab tüdruk anuma. "Olen sulle väärt emandaks. Tööd teen mitme eest ja teised mehed kadestaksid sind minu ilu pärast. Võta mind naiseks!"
Mees kujutas tüdruku ilu ette küll. Kui neiut natuke klanida ja naerutada, siis nii ilusat poleks nagu näinudki.
Aga mehele tuleb meelde, et tal juba naine ja lapsed olemas. Nii ütlebki.
"Kas muidu võtaksid?" usutleb neidis.
"Muidu küll."
"Raha jaguks?"
"Küllap tuleks toime," arvab mees.
"Hoiaksid ja armastaksid?" pinnib piiga.
"Kuis siis teisiti," teab mees.
"Peseksid mind ja paikaksid?" kiusab tüdruk edasi.
"Kui vaja, siis ikka," tähendab mees, aga tuletab meelde: "Mul juba noorik kodus. Mis siin ikka oletada."
"Aga kui noorik on nõus?" tahab tüdruk teada.
"Kus ta siis on!" rehmab mees. "Ja ega mul endalgi tahtmist ole teda jätta. Ära aja hullu juttu. Meil ju lapsedki."
"Aga kui lapsed ka lubavad?"
"Mis lubajad nüüd nemad. Väikesed veel. Ei tea elust midagi." Mees hakkab juba kurjakski saama, kui tüdruku lootusrikast pilku kohtab. "Sellest ei sünni nüüd küll midagi ja katsu sa ainult mu perele halba plaanida!"
"Ei, ei! Seda kindlasti mitte! Aga räägi kodus naisega. Ma suren ju muidu ära!"
Hommikul mäletas mees öist unenägu, nagu oleks see päriselt olnud. Aga naisele muidugi rääkima ei hakanud. Teab, mis teine veel hakkab arvama.
Aga sama uni tuli järgmisel ööl jälle.
Ja ülejärgmisel.
Ja üle-ülejärgmisel.
Iga korraga oli piiga pale kahvatum ja mehel hakkas tasapisi hirm tekkima, et äkki saabki tema pärast kuskil keegi otsa.
Et see ei saa enam õige asi olla. Midagi tähtsat peab niisugune uni tähendama.
Mees rääkis naisele une ära. Naine ei arvanud selle pärast mehest sugugi halvasti. Tubli naine oli. Hakkas hoopis mehega kaasa muretsema. Pakkus, et mingu mees targa juurde.
Tark kuulas mehe jutu ära ja küsis: "Kas tüdruk alati ühe ja sama koha peal nutab?"
Mees vastas, et on küll sama koha peal. Põllu servas, künka otsas.
"Kas koht tuleb tuttav ette?" küsis tark.
Mees ei olnud ümber vaadanud. Oli ainult tüdrukut näinud.
Tark soovitas, et proovigu mees tüdrukut künkalt alla meelitada. Ja katsugu vaadata ning meelde jätta, mis ümber paistab.
Järgmisel ööl nägigi mees jälle nutjat tüdrukut.
Peibutas nii ja naa, aga tüdruk oma koha pealt ära ei tulnud. Vaatas siis mees ringi ja imelik tundus asi. Ümbrus oleks nagu tuttav, aga sellist kohta, kus tüdruk seisab, tema ei tea.
Läks tagasi targa juurde ja rääkis unenäo ära.
Tark küsis: "Mis see imelik oli, mis silma hakkas?"
Mees vastas: "Nagu Seidlas oleksin seisnud. Kaalepi küla paistis üle põllu ja Seidla mõis valendas teiselt poolt. Aga siis ma oleksin ainult veskimäe peal seista saanud. No aga siis oleksin ju pidanud veskit ka märkama!"
Tark vaatas mehele ainiti otsa ja ütles: "Ehk nägidki. Ei osanud ainult ära tunda."
Mees läks koju. Ei tundnud end väga targemana midagi. Pidasid naisega nõu. Otsustasid künka juures ära käia.
Sõitsid kohale. Mees uurib ja tunnistab: Muidu kõik täpselt nii, nagu unes nägi, aga selle koha peal, kus tüdruk nuttis, on vana veski, mis otsast juba üsna auklik. Sellega läheks tükk aega, enne kui tööle saab. Ise võtaks käsile, aga mis pere sellisest raha kulutamisest arvaks?
Mees küsis naise käest. Naine oli nõus.
Küsis laste käest. Lapsed ka lubasid.
Ostiski mees veski omale. Unenägudeks ei jätkunud enam aega. Tööd oli nii palju. Rõõmu ka palju, aga raha kulus koledasti.
Läks aega, mis läks, aga saigi mees tuuliku tööle. Järgmisel ööl nägi mees und:
Imeilus tüdruk seisab künka peal, lumivalge kleit seljas, pikad juuksed patsides, heledad lindid sisse põimitud. Naeratab mehele malbelt ja armsasti.
"Aitäh, et mu elu päästsid! Teen kõik, nagu lubasin. Tööd ei karda ja saad nii õnnelikuks kui vähegi minu võimuses."
Nüüd teadis mees, et oli unest õigesti aru saanud. Ja sellest alates võis Seidla veski tiibasid tihtipeale tuule püüdmiselt tabada.
Suvel, kui vilja sees moonid õitsesid ja veskitiivad jahvatuskividele hoogu tegid, sattusin jälle sinnakanti. Peremeest nägin ka. Lahke ja lõbus. Kurtis ainult, et kivid kipuvad kuluma ja kuskilt ei ole uusi võtta. Sul ei juhtu vanast ajast mõnda sellist lävealuses lesima või lehtlanurgas lauana laiutama? Lävesse ehk leiaks teise ja lauaks oleks vast puu paremgi, aga veskile ja veskiperele oleks see lausa uskumatuks abiks.
Samal korral juhtusin põlluveeres terakeseks tukastama. Ma ei taha tollast unenägu ära sõnuda, aga olen sestpeale soovitanud küll:
"Kui ellu natuke imelist juhatust ootad, käi Seidla veskis ära."
SEIDLA VESKILEIB JA LEHTMETSA LIBA
Sünnipäev sai peetud. Tatsasin kodu poole, kingitustest tühjaks tõstetud kott kaenlas.
Sinnamaani, kuhu külatänava laternatuled ulatusid, uitasid peas veel pidumõtted. Edasi hakkas üha enam kõrva, kuidas pakane puid praksutas ja silma, kuidas nägemisest mööda kummalisi tulukesi sähvatas. Tuju püsis tore. Aga mitte nii kaua, kui hilisõhtust metsavahet jagus. Männitutsud lumevallides võtsid kord inimese, kord rebase kuju, lumi krõbises saabaste all, nagu kõnniks keegi su vastastutud jälgedes. Ikka sagedamini piilus pilk hõredat võsaalust ja tihedat tähistaevast. Ei tabanud midagi, aga rahule ka ei jäänud.
Suur ja tulekarva kuu kergitas oma kaarja turja aegamisi laanesügavusest üles. Teeristi ületades vaatasid silmad korraga kaheksas suunas, nagu võiks vanaõel õnnejahil olla, kuigi polnud neljapäev ja täis kuuöögi möödas. Õnneks oli nüüd juba kodu käeulatuses ja hundikoonuga noor kuusehekk ei hirmutanud enam nõndaväga.
Ilmaaegu.
Sealsamas lõid "heki" soesilmad kuuruskelt kilama ja neli kindlalt mahatoetuvat käppa sulgesid edasitee.
"Mul on Loreida saapad jalas. Küllap ma eest ära saan!" jõudsin vaevalt mõelda, kui kaks karvast jalga saapaninadele suruti, ning õel naeruturtsatus irevil lõugade vahelt välja pritsus.
Tähendab - liba.
"Sulle on noa otsast leiba vaja, mitte mind," teatasin targalt. Hirmuterake oli, aga Hiilet ei tihanud ka kutsuda. Nõiduse värk. Kes teab, kuidas talle ohtlikuks osutub.
"Mul on toas nii nuga kui leib," kauplesin. "Anna mahti need ära tuua."
Hunt kaalus pakkumist ja astus eest.
Kas ma läksin toast tagasi?
Muidugi läksin. Edaspidi vaja ju ka elus püsida.
Oma triibulise peaga pussnoa tõin ohvriks. Oleks veel pikema pidemega võtnud, oleks aga võtta olnud.
Soerd teadis mu tulekut oodata.
"Leiba läheb mul vaja. Aga sind samuti. Minu needus on kibedam. Leiva juurde ka liha tarvis," urises elajas ja tõmbas keha rünnakuks pingule.
"Hammusta enne!" torkasin leiva jõuga poolloomale lõugade vahele. Süda oli siis toas õigesti aimanud.
Kostis kiljatus, nagu oleks keegi koera jalaga klobinud.
"Kust sa seda said?" susistati siis, aga küsijaks polnud enam võsahall, vaid pikk sirge mees, minu pussnuga otsapidi hammaste vahel.
"See on Seidla veski jahust," polnud ma kiitusega kitsi. "Sealtkandi leivameistri looming. Temal on sageli leib lihaga pooleks." Tänasin taevast, et kapist leiba valides kadedus kallale polnud tulnud. Veel enam õnnistasin veskiemandat, kes leiva kinkis.
Mees neelas kogu kaku korraga kõhtu ja mõõtis mitu pikka sammu nimetatud suunas.
"Ega nad siis öösel pätsisid jaga!"
Aga või ta mind enam kuulis. Küllap oli kõht tühi ka. Kes see oskab öelda, kaua ta hundina metsi mööda hulkunud oli.
Triibulise peaga pussnuga pudenes hangealuste lillepeenarde vahele, nii et kiviplaadid kilksusid. Väärt väits. Hea teisega tulesüüdet toksida.
Korjasin terariista maast ja tõttasin tuppa.
Viltuse peaga kuu naeratas Seidla poole tõttajale järele.
Sinnamaani, kuhu külatänava laternatuled ulatusid, uitasid peas veel pidumõtted. Edasi hakkas üha enam kõrva, kuidas pakane puid praksutas ja silma, kuidas nägemisest mööda kummalisi tulukesi sähvatas. Tuju püsis tore. Aga mitte nii kaua, kui hilisõhtust metsavahet jagus. Männitutsud lumevallides võtsid kord inimese, kord rebase kuju, lumi krõbises saabaste all, nagu kõnniks keegi su vastastutud jälgedes. Ikka sagedamini piilus pilk hõredat võsaalust ja tihedat tähistaevast. Ei tabanud midagi, aga rahule ka ei jäänud.
Suur ja tulekarva kuu kergitas oma kaarja turja aegamisi laanesügavusest üles. Teeristi ületades vaatasid silmad korraga kaheksas suunas, nagu võiks vanaõel õnnejahil olla, kuigi polnud neljapäev ja täis kuuöögi möödas. Õnneks oli nüüd juba kodu käeulatuses ja hundikoonuga noor kuusehekk ei hirmutanud enam nõndaväga.
Ilmaaegu.
Sealsamas lõid "heki" soesilmad kuuruskelt kilama ja neli kindlalt mahatoetuvat käppa sulgesid edasitee.
"Mul on Loreida saapad jalas. Küllap ma eest ära saan!" jõudsin vaevalt mõelda, kui kaks karvast jalga saapaninadele suruti, ning õel naeruturtsatus irevil lõugade vahelt välja pritsus.
Tähendab - liba.
"Sulle on noa otsast leiba vaja, mitte mind," teatasin targalt. Hirmuterake oli, aga Hiilet ei tihanud ka kutsuda. Nõiduse värk. Kes teab, kuidas talle ohtlikuks osutub.
"Mul on toas nii nuga kui leib," kauplesin. "Anna mahti need ära tuua."
Hunt kaalus pakkumist ja astus eest.
Kas ma läksin toast tagasi?
Muidugi läksin. Edaspidi vaja ju ka elus püsida.
Oma triibulise peaga pussnoa tõin ohvriks. Oleks veel pikema pidemega võtnud, oleks aga võtta olnud.
Soerd teadis mu tulekut oodata.
"Leiba läheb mul vaja. Aga sind samuti. Minu needus on kibedam. Leiva juurde ka liha tarvis," urises elajas ja tõmbas keha rünnakuks pingule.
"Hammusta enne!" torkasin leiva jõuga poolloomale lõugade vahele. Süda oli siis toas õigesti aimanud.
Kostis kiljatus, nagu oleks keegi koera jalaga klobinud.
"Kust sa seda said?" susistati siis, aga küsijaks polnud enam võsahall, vaid pikk sirge mees, minu pussnuga otsapidi hammaste vahel.
"See on Seidla veski jahust," polnud ma kiitusega kitsi. "Sealtkandi leivameistri looming. Temal on sageli leib lihaga pooleks." Tänasin taevast, et kapist leiba valides kadedus kallale polnud tulnud. Veel enam õnnistasin veskiemandat, kes leiva kinkis.
Mees neelas kogu kaku korraga kõhtu ja mõõtis mitu pikka sammu nimetatud suunas.
"Ega nad siis öösel pätsisid jaga!"
Aga või ta mind enam kuulis. Küllap oli kõht tühi ka. Kes see oskab öelda, kaua ta hundina metsi mööda hulkunud oli.
Triibulise peaga pussnuga pudenes hangealuste lillepeenarde vahele, nii et kiviplaadid kilksusid. Väärt väits. Hea teisega tulesüüdet toksida.
Korjasin terariista maast ja tõttasin tuppa.
Viltuse peaga kuu naeratas Seidla poole tõttajale järele.
SEIDLA SUURKOOVITAJA LUGU
Hea ikka, kui linnukeelt mõistad. Mõtle, mis lood muidu kõik kuulmata jääks!
Jalutasin Ahulast Kaalepi poole tulla. Juuni keskpaik. Ilm ilus, ehk sutsu liiga tuuline.
Olin just allee vahele jõudnud, kui koovitajaemand mind märkas ja kisa lahti lõi: "Süü! Süüüüüü! Patt-patt-patt-patt-patt! Süü! Süüüüüü..."
Mis süüst ta kisendab? Seidla mõisa hooned seal samas. Eks mõisates juhtunud igasugu asju. Küllap ka siin.
Lind on aga ühe puu teiste hulgast välja valinud, tiirutab ümber selle ja õiendab ühtvalu: "Süü! Süüüüü! Patt-patt-patt-patt-patt!"
Aega oli, jäin kuulama.
Mis selgus?
Mõisas peetud kord toatüdrukut. Olnud sihuke vibalik, ei õiget rinda ega puusa. Sellepärast tubastele töödele toodigi, et põllu tarvis jäi kont kesiseks. Aga silmad olid tüdrukul sellised suured ja niisked. Eks nendega härrale hinge jäigi.
Kuidas see ärarääkimine käis, kes seda täpselt teab, aga kui uus suvi algas, käinud mõisnik mitu puhku piiga juures sängirõõme rõõmustamas.
Virtin märkas seda varsti. Plika oli talle ammugi pinnuks silmas. Nüüd sättis asjad nii, et patustajad otse teopaigal prouale vahele jäid.
Isand vandus, et tüdruk ta loitsu ja rohtudega sängi saanud. Et tema ise igasugusest patuihast puhas ja himuiduta olnud. Et tõstku taevataat tema tõlv tuharasse, kus koera saba kinnitub, kui mees praegu mitte sulatõtt ei tunnista.
Härra "relvakapp" jäi küll endisesse paika, aga ega proua süda mehe süütusesse uskuda suutnud. Kutsus toatüdruku enda juurde. Uuris ja usutles.
Kas siis piiga tihkas tunnistada, et häbiasjas süüd temalgi? Tihkus ja kurtis, et isand teda vägisi võtnud, aga et ärgu proua härrale midagi öelgu, muidu on narritud elunatukesele hoopis otsa oodata.
Ajas proua hinge nii haledaks, et emand tüdruku kaugele -oma isa mõisa- elama saatis, talle tare muretses ja hõlpsama olemise kindlustas. Läks aega, mis läks - lõpuks sai mõisaemand pettumuskibedusest üle ja andis ka härrale andeks.
Eks eksinud härra edaspidigi (virtina mõistis ta õige varsti mõisast minema kihutada) ja ka endine toatüdruk elanud uues kohas ütlemata lõbusat elu.
Aga kuskil on kõik lubadused, vanded, au- ja häbitööd arvel.
Kui toatüdrukul kord aeg tuli taevaväravate ette astuda, haarati tal kraest ja lennutati pikema jututa alla tagasi. Ikka Seidlasse, kus tema hooraelu alguse sai. Aeda ei lastud, aia äärdegi mitte. Paisati peadpidi maakamarasse ja jäeti häbitu hargivahe rahvale naeruks ja hoiatuseks näha.
Räägitakse, et ta seda ikka veel päris pruukimata hoida ei oska.
Eks sattunud härragi ükskord taevaisa ette.
"Noh, kuidas selle süütusevandega sul oligi?" muigas Taat. "Senises elus jätsin su ihu teotamata. Aga nüüd mine tagasi ja mõtle, kas maksab valet vandudes sõnu loopida!"
Saadeti härragi mulda nuusutama. Et ikkagi härra, tohtis tema aia sisse asuda.
Sadakond aastat hargitas end, ilmale naeruks. Kas nüüd, kui keegi külamees tülika "oksaharu" maha nudis, sai härra olemine kuidagi paremaks?
Aga virtin? Mis temast sai ja miks ta omal ajal nii nobe oli kaebama?
Sellest lind pajatama ei kibele. Lööb tiivad laiali ja läinud ongi. Puukohin räägib viimase vastuse ise ära.
Et virtin?
Eks talle ei mahtunud hinge, et härra nooremaid noolima asus ja endistest rõõmustajatest hapu pilguga üle vaatas.
Virtin, virtin! Tuleta meelde, kuidas sa ise väiksed lapsed koju mehe hooleks jätsid ja põlevisilmi mõisa vahet sörkisid!
Saadeti maale tagasi ka pahandatud pealekaebaja.
Kas tema on suutnud siin ümber kasvada? Looda sa! Käib ja käuksub: "Süü! Süüüüü! Patt-patt-patt-patt-patt!" ning jätab mõnepäevaste poegadega pesa isalinnu hoida.
Jalutasin Ahulast Kaalepi poole tulla. Juuni keskpaik. Ilm ilus, ehk sutsu liiga tuuline.
Olin just allee vahele jõudnud, kui koovitajaemand mind märkas ja kisa lahti lõi: "Süü! Süüüüüü! Patt-patt-patt-patt-patt! Süü! Süüüüüü..."
Mis süüst ta kisendab? Seidla mõisa hooned seal samas. Eks mõisates juhtunud igasugu asju. Küllap ka siin.
Lind on aga ühe puu teiste hulgast välja valinud, tiirutab ümber selle ja õiendab ühtvalu: "Süü! Süüüüü! Patt-patt-patt-patt-patt!"
Aega oli, jäin kuulama.
Mis selgus?
Mõisas peetud kord toatüdrukut. Olnud sihuke vibalik, ei õiget rinda ega puusa. Sellepärast tubastele töödele toodigi, et põllu tarvis jäi kont kesiseks. Aga silmad olid tüdrukul sellised suured ja niisked. Eks nendega härrale hinge jäigi.
Kuidas see ärarääkimine käis, kes seda täpselt teab, aga kui uus suvi algas, käinud mõisnik mitu puhku piiga juures sängirõõme rõõmustamas.
Virtin märkas seda varsti. Plika oli talle ammugi pinnuks silmas. Nüüd sättis asjad nii, et patustajad otse teopaigal prouale vahele jäid.
Isand vandus, et tüdruk ta loitsu ja rohtudega sängi saanud. Et tema ise igasugusest patuihast puhas ja himuiduta olnud. Et tõstku taevataat tema tõlv tuharasse, kus koera saba kinnitub, kui mees praegu mitte sulatõtt ei tunnista.
Härra "relvakapp" jäi küll endisesse paika, aga ega proua süda mehe süütusesse uskuda suutnud. Kutsus toatüdruku enda juurde. Uuris ja usutles.
Kas siis piiga tihkas tunnistada, et häbiasjas süüd temalgi? Tihkus ja kurtis, et isand teda vägisi võtnud, aga et ärgu proua härrale midagi öelgu, muidu on narritud elunatukesele hoopis otsa oodata.
Ajas proua hinge nii haledaks, et emand tüdruku kaugele -oma isa mõisa- elama saatis, talle tare muretses ja hõlpsama olemise kindlustas. Läks aega, mis läks - lõpuks sai mõisaemand pettumuskibedusest üle ja andis ka härrale andeks.
Eks eksinud härra edaspidigi (virtina mõistis ta õige varsti mõisast minema kihutada) ja ka endine toatüdruk elanud uues kohas ütlemata lõbusat elu.
Aga kuskil on kõik lubadused, vanded, au- ja häbitööd arvel.
Kui toatüdrukul kord aeg tuli taevaväravate ette astuda, haarati tal kraest ja lennutati pikema jututa alla tagasi. Ikka Seidlasse, kus tema hooraelu alguse sai. Aeda ei lastud, aia äärdegi mitte. Paisati peadpidi maakamarasse ja jäeti häbitu hargivahe rahvale naeruks ja hoiatuseks näha.
Räägitakse, et ta seda ikka veel päris pruukimata hoida ei oska.
Eks sattunud härragi ükskord taevaisa ette.
"Noh, kuidas selle süütusevandega sul oligi?" muigas Taat. "Senises elus jätsin su ihu teotamata. Aga nüüd mine tagasi ja mõtle, kas maksab valet vandudes sõnu loopida!"
Saadeti härragi mulda nuusutama. Et ikkagi härra, tohtis tema aia sisse asuda.
Sadakond aastat hargitas end, ilmale naeruks. Kas nüüd, kui keegi külamees tülika "oksaharu" maha nudis, sai härra olemine kuidagi paremaks?
Aga virtin? Mis temast sai ja miks ta omal ajal nii nobe oli kaebama?
Sellest lind pajatama ei kibele. Lööb tiivad laiali ja läinud ongi. Puukohin räägib viimase vastuse ise ära.
Et virtin?
Eks talle ei mahtunud hinge, et härra nooremaid noolima asus ja endistest rõõmustajatest hapu pilguga üle vaatas.
Virtin, virtin! Tuleta meelde, kuidas sa ise väiksed lapsed koju mehe hooleks jätsid ja põlevisilmi mõisa vahet sörkisid!
Saadeti maale tagasi ka pahandatud pealekaebaja.
Kas tema on suutnud siin ümber kasvada? Looda sa! Käib ja käuksub: "Süü! Süüüüü! Patt-patt-patt-patt-patt!" ning jätab mõnepäevaste poegadega pesa isalinnu hoida.
