LUGU PÄKAPIKUST, KES EI VIITSINUD ÄRGATA

TEGELASED:
PÄKAPIKK 1
PÄKAPIKK 2 (unimüts)
PÄKAPIKK 3
Päkapikkude töökoda. 2 päkapikku askeldavad ringi, üks põõnab (või tegeleb teki varjus talle huvitavate asjadega: mängib kaisukaga, surfab telefonis vms)
Päkapikk1: Tõuse juba üles! Sa ainult magad. Nii palju on veel vaja teha. Kingitusi  on vaja pakkida. Nimesilte on vaja kirjutada. Pakid on tarvis kotti panna!
Päkapikk 2: Ära sega! Ma näen just praegu unes, et jõuluvana käsib mul nende laste aadressid meelde jätta, kes on vahepeal teise kohta kolinud. Ma pean väga hoolega seda und vaatama, muidu mõni laps jääb veel kingist ilma.
Päkapikk 1: Rumal jutt! Unes ei saa sellist asja ju päriselt teha! Ja me just kontrollisime kõik aadressid üle.
Päkapikk 2: Ma ütlesin: Ära sega!
(teised pakivad)
Päkapikk3: Ärka juba ometi! Aita kah tube koristada ja kingid jõuluvana saani tassida! Näe, võta luud kätte ja tee ka midagi!
Päkapikk 2: Ma ei saa! Näen just unes, et mul on käed suurest töö tegemisest täitsa nõrgad ja jala väänasin välja. Nii ei tohi tööd teha, vigastus võib veel suuremaks minna.
Päkapikk 3: Magamisest oled sa nõrk! Ainult laiskled seal voodis! Ainult laiskus saab sul niimoodi suuremaks minna!
Päkapikk 2: Mul on liiga kiire, et solvangutele vastata. Läksin just unes perearsti juurde. Ta ütleb, et olukord on tõsine, võib olla peab isegi käed kipsi panema.
(teised töötavad)
Päkapikk 1: No miks sina põõnad kogu aeg? Mine, anna põhjapõtradele süüa ja rakenda nad saani ette!
Päkapikk 2: Pole võimalik. Näen just unes, et mul on põdra-allergia. Ma ei saa nende lähedusse minna, hakkan kohe aevastama ja sügelema ja võin isegi üleni paiste minna.
Päkapikk 1 ja 3 peavad salanõu ja siis teatavad valju häälega:
Päkapikk 3:  Oi kui äge! Jõuluvana ütles just, et me tohime temaga kaasa minna lastele kinke jagama!
Päkapikk 1: Mõtle, kui palju jõulupidusid me näeme!
Päkapikk 2 (hüppab istukile): PIDU? Oh! Väga vahva! Ma tulen ka peole! Kohe panen saapad jalga.
Päkapikk 1: Jõuluvana ütles, et sulle on tal väga tähtis ülesanne. Eriti oluline!
Päkapikk2: Äge! Mis ülesanne? Kas ma saan saani juhtida?
Päkapikk 3: Ei, sa pead kodus jälgima, et maakera natuke aeglasemalt pöörleks ja me jõuaks kõik kingid laiali jagada.
Päkapikk 2: Kuidas ma seda teha saan? See pole ju võimalik!
Päkapikk 1: Jõuluvana ütles, et sa prooviksid seda teha unes! Seal tuleb sul kõik hästi välja!

MUINASJUTT POOLIKUST HALDJARIIGIST

Tegelased:
Jutustaja
Kuninganna 1
Kuninganna 2
Kuninganna 3
Haldjas 1
Haldjas 2
Haldjas 3
Haldjas 4
Haldjas 5
Haldjas 6
Haldjas 7
Haldjas 8
Haldjas 9
Haldjas 10
Kuri järelevaataja
Jutustaja: Seitsme maa ja mere taga, muinasjutulisel võlumaal, elas haldjarahvas. Igal haldjal oli pikk lillevars uhkete kellukakannudega, kuhu sisse ta oma tarkused kogus. Igaks kevadeks olid õiekellukesed tarkusest rasked ja igaks sügiseks kasvasid juurde uued täitmist vajavad kellukad. Haldjakuningannad (neid oli haldjamaal päris mitu) käisid ja kontrollisid, kas kõigi õiekannud ikka ühtviisi täituvad ja lillevarred ühtmoodi pikaks sirguvad.
(algul ühekaupa, pärast läbisegi)
K1: Tähestikku tunned?
H1 (helistab kõrva ääres kellukest): A, b, c, d, e, f…
K1 (kallab kulbikesega haldja karikasse): g, h, i, j, k…
K2: Korrutustabel on peas?
H2: 1x1=1, 1x2=2, 1x3=3…
K2: (kallab kulbikesega) 1x4=4, 1x5=5…
K3: Mis kuud on aastas?
H3: Jaanuar, veebruar, märts…
K3 (kallab): aprill, mai, juuni…
(nädalapäevad, võõrkeelsed sõnad, puude, lillede, loomade jms nimetused, eluta ja elus loodus,... )
Jutustaja: Haldjad helistasid kellukesi ja kuningannad kiitsid...
K1: Sul läheb aina ladusamalt!
K2: See oli tõesti kena!
K3: Paremini, kui kunagi enne!
K1: Sa oled meister!
K2: Ma teadsin, et sa seda suudad!
K3: See mulle meeldis!
Jutustaja: Kellukad kasvasid ja haldjamaa helises. Ühel päeval hakkasid haldjad arvama...
H1: Mul on iga küsimuse jaoks vastus!
H2: Mul on õiekarikad kõiki maailma tarkusi täis!
H3: Ma saan hakkama ükskõik millisel teisel võlumaal!
H4: Ma saan isegi mitte-võlumaal hakkama!
H5: Mul ei pea isegi maad olema, ikka saan hakkama!
H6: Ma võin kohe kuhugi lennata ja näidata, et saan hakkama!
H7: Ma võin veel kaugemale lennata!
H8: Ma lendan lõppu välja ja saan ikka hakkama!
H9: Ma võin lõpust isegi üle lennata!
H10: Mis sa jutustad?
H1: Veame kihla?
H2: Mis siin vedada, tõestame!
H3: Mina esimesena!
H4: Mina juba lendan!
Jutustaja: Ja haldjad lendasidki mujale hakkama saama.
Järgmiseks sügiseks, kui oli käes õiekellukeste täitmise aeg, oli haldjaid hulga vähemaks jäänud. Küllap olid tarkpeadega kaasa lennanud needki, kelle lillevarrel alles paar kellukat küljes. Kuningannadel tuli nüüd palju väiksemale haldjahulgale teadmisi jagada, aga nad töötasid seda innukamalt...
K1: Mis värvid on vikerkaarel?
H1: Punane, oranž, kollane, roheline…
K1 (kulbikesega): …sinine, tumesinine, lilla.
K2: Millised on helikõrguste silpnimed?
H2: Do, re, mi, fa…
K2: …sol, la, si, do.
K3: Täishäälikud on…
H3: a, e, i, o…
K3: …u, õ, ä, ö, ü.
Jutustaja: Kellukad kasvasid kuningannad kiitsid...
K1: See oli esmaklassiline!
K2: Imekena!
K3: Erakordne!
Jutustaja: Haldjamaa helises. Kuni ühel päeval hakkasid need vähesed haldjakesed arutama…
H1: Ma oskan kõike!
H2: Ma oskan isegi rohkem kui kõike!
H3: Me saaksime ükskõik kus hakkama!
H1: Vabalt!
Jutustaja: Ja nad lendasid tõestama, et saavad ka mujal hakkama. Saidki. Ainult et järgmisel sügisel oli kuningannadel täitsa uskumatult vähe neid, kellele teadmisi jagada.
K1: Teisenda pikkusühikud!
H1: 1 cm on 10 mm, 1 dm on 10 cm…
K1: 1 m on 10 dm, 1 km on 1000 m…
K2: ÖÖ vastandsõna on…
H1: Päev.
K2: Madal?
H1: Kõrge.
K2: Kõver?
H1: Sirge.
K3: 13-le järgneb...
H1: 14.
K1: Koer on inglise keeles…
H1: Dog.
(läbisegi: kurb – rõõmus, kass – cat, 21-le – 22…)
Jutustaja: Haldjatarkus kogunes ja kellukesed helisesid. Kuni ühel päeval ütles hakkas haldjas arvama.
H1: Ma olen juba päris tark!
K1: Kuss! Tasa!
H1: Ma saaks mujal ka päris hästi hakkama!
K2: Pst! Tst!
H1: Tahaks rohkem omasuguseid. Kellega mängida.
K3: Rumal jutt! Tule mängime!
K1:Keksu?
K2: Matsu?
K3: Rahvastepalli?
H1: Teisi haldjalapsi tahaks.
K1: Tasa ometi. Keegi veel kuuleb!
Jutustaja: Kuningannad vaigistasid küll, aga keegi kuuliski. Haldjakellukesteloendaja-ja-mängumajandusjärelevaataja. Väga hea kuulmisega, väga tähtis ja nõudlik isik.
HLMMN: Mina kuulsin!
K1: Mida?
HLMMN: Et haldjakellukesi on ühe ruutmeetri kohta liiga õrnalt helisema jäänud. Et kuningannasid on ühe haldja kohta liiga palju saanud. Et kellukesi on vähem kui kulbikesi. Et teie riigil on suur hulk maad üle, samal ajal kui mujal on puudu!
Jutustaja: Ja hakkaski maad kokku rullima, et minema viia. Kuningannad ei tahtnud anda. (võtavad ühe rulli tagasi.) Poole said kätte. Põhjendusega, et:..
K1: Sinna on alles alles haldjakellukeste seeme külvatud...
K2: …ja haldjate lapsetaimekesed istutatud.
K3: Seda praegu mujale tassida on ohtlik ja vastutustundetu.
Jutustaja: Teise poole kohta nõudsid ka tagastamisluba. Et…
K1: Kui suureks-targaks kasvanud haldjad koju tagasi lendavad…
K2: …ja jälle kogu haldjamaad tarvis läheb…
K3: …siis annate selle kohe tagasi!
Jutustaja: Usute, et õnnestub?
H-d ja K-d: Meie usume!
​

HEA ARVUTI

Ostja
Müüja
Arvuti (lastest täheklahvistik nt trepil)


Ostja: Tere! Sooviksin arvutit osta, aga minu võimalused on väga piiratud. Uut ei saa ma endale kuidagi lubada. On teil ka töökorras kasutatud arvuteid?
(Arvutis kahin: ta tuli meid valima!)
Müüja: Ikka on. Tulge, näitan meie valikut. Soovite suurt lauaarvutit? (arvuti teeb end suureks) Või hoopis minisülearvutit? (väikseks)
Ostja: Tavalist keskmist mõõtu sülearvutit. (parajaks)
Müüja: Otsustate võimsuse (reaktsioon), voolutarbe (r) või värvi (r)järgi?
Ostja: Ma ei ole eriline mängur ega pilditöötleja. Piisab, kui saan veebis surfata, kirjavahetust pidada ja muusikat kuulata. Väline ilme ei ole eriti oluline.
Müüja: Siis sobib teile ehk midagi siit. Näiteks see kriimustusega punane (diagonaalis paar silmaklapiga klahvi?)
Müüja: Kas see kriim segaks teid?
Ostja: Ma ei tea. See on ju ainult üks kriips arvutiekraanil. Aga see jookseb mu peegelpildil üle näo nagu mereröövli silmaside. Jah, kriimustuseta meeldiks mulle rohkem. Näiteks see hall.
Müüja: Pean olema aus. Selle arvuti kriimustus on palju suurem.
Arvuti: Ma olen kurja mehe arvuti. Mees noris tüli ja tikkus kallale. Kord lõi ta rihmaga üht väikest last. Lapse seljale tekkis pikk punane vorp. Ma nägin seda pealt. Sellest peale läbistab minu ekraanil iga pilti ja teksti, minu kõlareis iga juttu ja muusikapala sügav valus mõra. Seda ei ole võimalik parandada.
Ostja: See must? Oi. Tal on numbriklahvid täiesti kulunud.
Müüja: Seda on numbrikleepsudega lihtne parandada.
Arvuti: Minu eelmine omanik oli matemaatik ja programmeerija. Juba varahommikul sukeldus ta arvude ja arvutimaailma sügavustesse. Ta aina jõllidas ekraani. Tema sõrmed klõbistasid numbriklahve. Tema prilliklaasid läksid paksuks kui pudelipõhi. Ta eemaldus muust maailmast. Kuni leidis lõpmatuse. Rohkem pole teda nähtud.
Ostja: Kui õudne! Siis ehk too sinine?
Müüja: Kuidas arvate.
Arvuti (pildistavad?): Olen ühe edeva tüdruku arvuti. Ta aina imetles ennast, pildistas ja laadis neid pilte üles. Ta tahtis kõigile meeldida. Laik. Laik. Laik.Laik. Laik... Ta läks kaasa sellega, kes laikis kõige rohkem. Ma ei ole kindel, et talle meeldib seal. Aga mina olen unustanud kõik muu peale pildistamise.
Ostja: Oi ei! Ehk siis ikkagi see kriimustusega punane. Aga siit on ju klahve puudu! A, I, K, L, M, R, S...
Need on ju kõige olulisemad! Nii ei saa kirjutada kõige tähtsamat. Seda, et su sõber on sulle armas ja kallis.
Müüja: See on ühe vana mehe arvuti.
Arvuti: Ta oli kirjanik. Tal oli palju sõpru. Tead miks? Ta armastas neid väga ja ei unustanud seda kunagi välja öelda. Ja kirjutada. See kriips mu ekraanil on tegelikult murekorts. Sest ma kurvastasin kohutavalt, kui see vana mees ühel päeval enam mu kaant avama ei ilmunud. Ära karda mu vigast klahvistikku. Ma mäletan kõiki häid sõnu. Neid on minuga nii tihti trükitud. Minu täheklahvid pole kuhugi kadunud. Nad on lihtsalt nähtamatud. Proovi! Trüki midagi!
HEA SÕBER! SA OLED MULLE KALLIS!

NÄHTAMATU LUGU 

Lühinäidend lastele jõuludeks

Jänes
Hunt
Rebane
Orav
Kobras
Karu
Põder-jõulumees

Karu (kasukas kaenlas, otsib magamiskohta): (murelikult, uniselt) Mõmm! (rõõmsalt) Mõmm! (otsustavalt) Mõmm! (poeb lume alla).

Jänes: Jee! Ometi kord on ajastus täpne! Lumi maas ja minul kasukas üleni valge! Muidu aastast-aastasse üks igavene jama: kas on puudel alles lehed kirjud ja mina pean valges kasukas ringi lippama või on paks lumi maas ja minu kuub alles hallikaspruun. Hi-hii! Selg on valge. Kõht on valge. Käpad on valged. Mu ilus pisike sabatutt on valge. Ma olen nagu lumepall! Mu kenad pikad kõrvad on… ups! …mustade tippudega!!! Aga need ma saan otsast rulli keerata ja valgete pesulõksudega kinni panna. (toimetab) Nii! Korras. Hi-hii! Lume sees olen päris nähtamatu!
Vaatan. Käpad ei paista. Saba ei paista. Mitte midagi ei paista! Jääänes! Kus sa oooled?
Hunt: Mis kisa siit kostus? Huvitav. Pole ju kedagi. Kahju. Lootsin, et leian, keda taga ajada. Saaks sooja. Jube külm. Hei, rebane! Kas sina lärmasid siin?
Rebane (tuleb): Napakas oled, hunt? Kas mul muud pole teha? Ega ma mõni sinusugune ole, et pidevalt niisama ringi lõngun… On alles raske orav… Venita või naba ära… Mina ei uimerda sihitult. Mul on kogu aeg täiskiirus peal. (toetab püütud orava käest lumele. Orav oimetu)
Hunt: Mina ja sihitult? Kiire võid ju olla, aga orienteerun ma sinust paremini. Vaata, mul on isegi kompass.
Rebane: Kust sa said?
Hunt: Päkapikud tõid!
Rebane: Ära lorise. Aga tegelikult?
Hunt: Tegelikult ka. Või kust mina tean. Hommikul hakkasin susse jalga panema, siis leidsin.
Rebane: Sussi seest?
Hunt: Sussi seest. Jätsin õhtul sussid ukse taha. Hommikul hakkasin jalga panema, kallasin lumest tühjaks, siis kukkus välja.
Rebane: Ja mis abi sul sellest on?
Hunt: Lihtne ju. Lähed kogu aeg sinna, kuhu punane nool näitab.
Rebane: Siis lähed põhja.
Hunt: Solvad, rebane?
Rebane: Ei, tõsiselt. Punane nool näitab põhjasuunda.
Hunt: Päriselt? Seda ma mõtlesin, miks kogu aeg külmemaks läheb.
Rebane: Orienteeruja! Ise ei tunne kompassigi.
Hunt: Tunnen küll. Mis see siis sinu meelest on? Muruniiduk?
Rebane: Mis see?
Hunt: See! (jänes on vahepeal kompassi pihta pannud)… Sa pillasid mu kompassi lume sisse!
Rebane: Ole mõistlik! Ma isegi ei puudutanud.
Hunt: Vahet pole, kuidas pillasid. Nüüd kaevad välja!
Rebane: Unusta ära! Nende käpakestega? Nendega ma ei pese isegi nõusid.
Hunt: Uru sa ju endale kaevasid.
Rebane: Ei kaevanud. Mäger kaevas.
Hunt: Olgu. Tühja sest kompassist. Hakka jooksma, ma ajan sind taga.
Rebane: Ei tea küll, mispärast?
Hunt: Külma pärast.
Rebane: Hüppa järve!
Hunt: Ei saa. Järv on jääs. Oot. Kus siin loogika on? Vees on ju veel külmem.
Rebane: Raiud jäässe augu, saad sooja. Soeneb ehk aru ka nii palju üles, et jätad hüppamata. Või kui ei soojene, siis oma viga. Kellel seda hullu hunti ikka tarvis?
Hunt: Rebane. Sa solvad? Ma ikka ajan sind natuke taga? Solvamise pärast.
Kobras (väga rahumeelne, lepitav, perekondlik): Sõbrad! Pole vaja hüpata järve. Pole vaja solvuda ja taga ajada. Hakkame üksmeeles elama!
Hunt ja rebane: Kobras?!
Rebane: Mis sinu veest välja ajas?
Kobras: Kuulsin teie juttu pealt. Õigemini alt. Minu pesa uks on küll järve kaldal, aga sealt algab alles pikk koridor. Pesa ise on umbes siin (mõõdab, satub karule. Karu teeb pahuralt „Mõmm!“). Vabandust... Ei. Siin. (kuulab maad) Siin! Sõbrad. Ei ole hea tülitseda. Minu suur pere istub seal all rõõmsasti pühadekuuse ümber. Kallistavad. Laulavad laule. Jõuluaeg on ju! On ju!
Hunt: Mina olekski sõbralik. Ma olen üks sõbralikumaid hunte üldse. Kui nii külm ei oleks. Ja rebane kiusab kogu aeg. Mõnitab.
Rebane: Kuss! Mis sa! Ma lihtsalt tögan! Sõbralikult. Sõbrad ikka tögavad üksteist.
Hunt: Oot, ma kohe otsin paraja malaka ja tögan sind vastu… Kõtt! Rebane. Ära jälita.(otsib. Jänes, kes aina julgem, hundi selja taga)
Rebane: Peaks või? Mul on siin ka hea olla.
Kobras: Rahu, hunt. Rahu. Vaat, mis tore kaigas. Anna see õige mulle.
Hunt: Oot, enne kütan rebasel kere kuumaks.
Kobras: Enne ikka anna mulle.
Hunt: Misjaoks?
Kobras: Kohe näed. (närib sellest 2 pliiatsit) Palun! (ulatab ühe pliiatsi rebasele ja teise hundile)
Rebane: Mis ma sellega teen? Ära vasta. Ma juba tean isegi. See on kosmeetiline, eks? Ma just kaotasingi oma silmapliiatsi ära.
Hunt: Mida? Silmi värvima? Mina küll ei hakka. Ega ma mingi… rebane ei ole.
Kobras: Ei, hunt. Sina oled hunt. Maailma kõige sõbralikum hunt. Näed, sinu pliiats on punane. Ilus soe punane toon. Sina saad oma punase pliiatsiga üles kirjutada kõik oma head soojad pühadesoovid.
Hunt: Misjaoks?
Kobras: Sõpruse jaoks. Kirjutad. Siia. Siia. Siia. Siia ei kirjuta… Siia. Südamest. Igasugu asju. Ja soojem hakkab. Usu, hunt. Kohe palju soojem.
Hunt: Nooh?
Kobras: Mis noh?
Hunt: Mis ma kirjutan?
Kobras: Kirjuta üks ilus jõulusoov!
Hunt: Täpsemalt?
Kobras: No kirjuta: RÕÕMSAID JÕULE KÕIGILE!
Hunt: Liiga pikk.
Kobras: Kirjuta siis lihtsalt: ÕNNE!
Hunt (pusib närviliselt kirjutada, rahmib teise käega seljataguses, kus piilub jänes). Valmis.
Rebane: „Õnne“ kirjutatakse muide kahe N-ga. Ja Õ-l on katus puudu.
Hunt: Mis katus? Tahad, teen trepi ja veranda ka? Tule, ma kirjutan ja joonistan sulle turja peale!
Kobras: Ei, nii on väga hea. Väga tubli! Hakkas ju soojem?
Hunt: Nahk aurab lausa.
Rebane: Hunt ei oska kirjutada!
Hunt: Oskan küll! Aga ma ei saa, kui sa muudkui passid kukla taga! Armunud oled või?
Rebane: Mina? Passin sind? Mis sa veel välja ei mõtle?
Hunt: Mis siin imestada. Külm. Õige mõnus oleks kellelegi külje alla pugeda. Ja, no ausalt, olen ju ka selline üsna kütkestav hunt, mis? On ju, kobras?
Kobras: Sõbrad-sõbrad! Mina sellistes asjades kaasa ei räägi. Minul on perekond. Teie lõbutsege. Peaasi, et sõbralikult. Ma lähen niikaua langetan seal selle kuuse maha. Juba tükk aega isutab. (osutab jõulukuusele)
Rebane: Ära seda võta. Usu, sellest tuleb pahandus. Maja ees on suur kask. Kui sa muidu ei saa, mine langeta seda. (kobras ära, hunt ja rebane kõrvuti)
Hunt: Noh, rebane?
Rebane: Mis noh?
Hunt: Teeks ühe… sõbraliku…kalli- kalli?
Rebane: Mis sa veel ei taha!
Hunt: Hakkame kalliga peale, eks siis vaata…
(jänesel täiega lõbus, sätib end siia ja sinna, sikutab publiku hulgast fotograafi, hundist ja rebasest pilti tegema, suudab vaevu naeru pidada)
Hunt: Ei, tegelikult ka. Üks väike kalli? Nii jube külm on.
Rebane: Mine joonista oma sooja pliiatsiga endale lagendiku peale lõke. Mina sind küll enda ligi ei lase. Päh.
Hunt: Jube on ka kuidagi.
Rebane: Peabki olema.
Hunt: Miks?
Rebane: Sest siin metsas on väga palju…
Hunt: Keda? Ütle juba!
Rebane: Näljaseid rebaseid!
Hunt: Haa, haa, haa. Jube naljakas… Rebane, kuule rebane. Kas sina ei märka midagi imelikku?
Rebane: Kus?
Hunt: Minu juures näiteks?
Rebane: Imelikumat kui tavaliselt?
Hunt: Kas hakkad jälle norimisega peale?
Rebane: Ei. Mitte sinnapoolegi. Lõpetasin. Kõik. Tumm mis tumm.
Hunt: Ei, kuule, tõega. Mulle tundub, et keegi jälitab mind. Juba pikemat aega. Ma ei näe kedagi, aga tunne on selline. Vaata sina.
Rebane (otsib-vaatab-raputab pead).
Hunt: Ei, mitte nii kaugel. Justkui siin samas oleks keegi.
Rebane (lähemalt. Hakkab paaniliselt vehklema, ei ütle midagi)
Hunt: Mis on? Sa ajad hirmu peale. Tee suu lahti ja räägi!
Rebane: Ma küll ei näe kedagi, aga… Hunt, võib-olla sul on kirbud? Ma igaks juhuks väga lähedalt ei vaata.
Hunt: Ma sulle ehitan kirpe! Ma teen sulle sellised kirbud, et sa talv otsa mäletad!
Rebane: Jäta nüüd. Ära torma. Libe on. Murrad kondid. Kes see sind siin võpsikus ravib? (H ja R ära)
Jänes: Orav! Hei, orav! Hingad veel või? (kuulab) Hingab.
Aja end nüüd maast lahti! Ei ole siin aega vedeleda! Või tahad, et rebane sinust endale jõuluprae ja kasukakrae teeb?
Orav: Oi. Ma olen nii oimetu. Oi. Täitsa uimane. Mul on tasakaaluhäired. Päris naljakas. Oi. Mul on kasukanööp eest ära. Sai vist kakeldud? …Rebasega? Aga kus rebane ise on? Ups. Murdsin vist maha. Oi. Ikka veel uimane.
Jänes: Aitab juba küll. Hakka astuma. Kohe tuleb siia see sinu murtud rebane. Ja hunt ka.
Orav: Mis nad tahavad?
Jänes: Nööpi tulevad tooma! … Täitsa sassis oled või? Kas panen lund krae vahele? Ära söövad su!
Orav: Oi. Pea käib ringi. Vasakule ringi. Paremale ringi. Ma olen nii uimane. Ja lumi räägib minuga.
Jänes: Tüütama hakkab juba! Kas sa võtad jalad alla! Mina muidu ei vastuta.
Orav: Rääkiv lumi! Lahe! (pistab rääkijat otsides nina jänesele peaaegu suhu)
Jänes: No mis. Annan musi ka või? ...Ongi käes! Tulevad. Tee nüüd midagi. Kükita vähemalt. Katsun su ära varjata.
Orav: Jah, lumi. Just nii, lumi!
Jänes: Ole vait!
(Rebane ja Hunt tagasi.)
Rebane: Oled kangesti rahul, jah? Mul on nüüd õla pealt kasukatükk lahti. Nii uus kasukas. Pole õieti kanda saanudki. Täna õnne, et saan oravast krae te… ORAV! Kus mu orav on? Hunt, anna mu orav tagasi! Silmapilk!
Hunt: Ei ole mina su oravat puutunud. Eriti ma viitsin seda karva- ja kondikubu närida.
(Orav üritab end vastulauseks üles kergitada, jänes surub tagasi)
Rebane: Sinu pärast kõik. Kasukas katki. Krae kadunud. Praad puudu. Mis jõulud need sellised on! Hunt, kuule hunt! Nuusuta! Sa oled ju praktiliselt koer. Nuusuta! Võta jälg! Näe, siin ta lamas. Edasi? Kuhu edasi?
(Hunt nuusutab, jookseb sihitult ringi, jänes ja orav mures, püüavad lõhna eemale ajada. Hunt jõuab rebase juurde tagasi)
Hunt: Käes!
Rebane: Hea jälitaja ikka küll! See olen mina. Märkasid?
Hunt: Ise oled terve platsi segi tallanud. Kõik ümberringi haiseb nagu… nagu… rebasesõnnik.
Rebane: Miiis? Sa, hunt, võid oma ninasõõrmetega herneid tulistada. Lõhna tundmiseks need küll ei kõlba. Või sõnnik! See on Chanel. Number viis. Üks kuulsamaid lõhnaõlisid maailmas. Sõnnik?! Ma pidin selle hankimiseks peaaegu elu andma. Nuusuta!
Hunt (ei lähe, aga jänest küll huvitab): Lõhnaõli? Ja siis süüdistad mind? Ise rikud oma lõhnadega mu haistmise ära. Hundi nina on tundlik. Hundi nina tunneb kauge maa taha, kus kõnnib kits, kus keksib jänes… Jänes? (tunneb lõhna, aga kuna jänest ei näe, vabandab) … seal. Kaugemal.
Rebane: Kus?
Hunt: Veel kaugemal. Sa siit ei näe. Põõsad jäävad ette.
Nii ongi. Jänes ise veel ei paista, aga minu nina juba tunneb ära. (Jänes on julgeks läinud, ronib hundile üsna nina alla, unustades orava varjamise)
Rebane: Haa! (näeb oravat)
Orav: Aaaa…
Kobras: Äää… (tahab keelata: Ääära tee!)
Põder-jõulumees: Ahhaa! Tore-tore! Metsarahvas kõik kenasti sõbralikult koos. Ootasite jõuluvana? Ära ootasite!
Orav: Jõuluvana? Ma olen küll veel väga uimane ja oimetu, aga kas ma näen õigesti, et… Jõuluvana, miks sul sarved on?
Põder-jõulumees: Ise ka imestan. Vanasti ikka tulid talveks ära, aga kui jõulumehe-ametisse astusin, kipuvad pähe jääma. Pikalt kodust ära, pole aega pead kammida ja sarvevahet sügada. Mis siin imestada. Aga vaata, milline habe. Ehtne ja hea. Just nagu reglemendis ette nähtud.
Orav: Jõuluvana, kas sa kinke ka tõid?
Põder-jõulumees: Kuidas siis teisiti. Ikka tõin. Sina, orav, paistad selline südikas. Aga kehalt kidur. Sina saad need (poksikindad). Tervislik toit, järjekindel treening ja… sinust saab veel tšempion.
Sulle, hunt, tõin paksema kuue. Kuumatilgad on ka kuuetaskus. Aga neid ära siis kuritarvita. Rohkem ei tohi võtta kui juhise peal kirjas.
Rebane: Hunt, kas sa uue kuue hõlma alla sooja võtad?
Hunt: Kõtt, rebane. (Läheb hangib endale publikust pruudi)
Põder-jõulumees: Sina, rebane, saad krae. Kunstnahast. Ega naturaalset enam väga hinnatagi. Ajab ainult loomakaitsjad kurjaks. Ja paki viinereid. Liha see küll pole, aga kõhu petab täis.
Sulle, kobras, tõin käia. Hea lihtne hambaid teritada!
Jänes, sina saad… Polegi jänest? Kahju. Mul oleks talle ka tore kingitus olnud.
Jänes: Olen ikka!
Põder-jõulumees: Kus?
Jänes: Oota, ma rullin oma kõrvad lahti, siis näed kus.
Põder-jõulumees: Vaata kus võrukael! Ongi jänes! No mis kinki sina tahaksid? Mul paistab siit kotist veel igasugu toredaid asju: ilusad punased käpikud (jänes vaatab oma valgeid käppi, raputab pead), toredad lillelised püksid (jänes imetleb oma sabaotsa, raputab pead), isegi üks väga kuulus ja hinnaline pudel lõhnaõli (jänes raputab eriti otsustavalt pead). No ütle nüüd? Teised jäid oma kingiga väga rahule. Mis sulle küll rõõmu teeks? Tule, pista ise käsi kotti. Vaata, kas leiad oma kingi üles. (Jänes sobrab käpaga kotis, nägu läheb aina laiemale naerule. Tõmbab kotist välja… (üllatus-üllatus) suure porgandi.)
Jänes: Aga selle söön ma küll kohe ära, muidu leiate mind porgandi järgi üles!
Põder-jõulumees: Ei lippa kuhugi! Vähemalt ühe tantsu olete mulle küll võlgu. Jõuluvana tahab kinkide eest ikka midagi vastu ka saada! (Mingi lihtne ringmäng, võib minna edasi lastele pakkide jagamiseks. Või tuleb laste jõuluvana.)
PS Orav: Jõuluvana, kas sa lähed nüüd koju?
Põder-jõulumees: Sellega on nii, et… Ah, mis ma ikka salgan. Metsas seigeldes ja teid otsides kaotasin kogemata oma kompassi. Nii et nüüd ei teagi, kuidas õige suuna kätte leian.
Rebane: Hunt leidis selle üles, aga kaotas jälle ära.
Hunt: Ise sa kaotasid!
Jänes: Tegelikult mina leidsin selle. Juba natuke enne, kui hunt kaotas.
Põder-jõulumees: Siis läks küll hästi. Nüüd sain mina ka just nagu kingituse. Ja küll mul on selle üle hea meel!

(Hakkab minema. Viimasel hetkel meenub veel midagi, laksatab vastu laupa, otsib kotist meepurgi ja torkab selle karule pessa. Karu ajab end rahulolevalt istukile): Mõmm! (hakkab maiustama, tõuseb siis tantsule)

Lehtmetsa, 2012

PEAAEGU NIMEKAIMUD

Lühike jõulunäidend lastele

Osades:
Näärisokk
Näärikurg
Tahma-Toomas
Sokk – metsast
Šokis jänes (luksuv)
Koer1
Koer2
Villane sokk1
Villane sokk2
Adrakurg1
Adrakurg2
Jõulusokk
Tahmakassett

Näärikurg, Tahma-Toomas ja Näärisokk konutavad kurvalt pingil

TT: Ei ole enam seda elu, mis vanasti. Küll kunagi sai möllatud! Siis peeti veel toomapäeva kombest kinni. Mind, Tahma-Toomast, sokutati ukse tagant ukse taha ja häda sellele, kes ei märganud õlenukku edasi viia! Sellele perele ennustasin laiskuse ja mustuse majjatulekut.
NK: Mäletad, Näärisokk, kuidas me sinuga paaris uusaastahommikul käisime taredes tantsimas ja mina oma kulbist kurenokaga pererahvast toksasin. Kes pihta sai, oli uuel aastal ikka kohe eriliselt virk.
NS: Näärikurg, aga minul oli ju puust sokupea. Küll ma sellega puksisin. Kõik, kes vastu juhtusid, said sarvedega puks ja poks!
NK: Ise hõiskasime: „Uuele aastale õnne! Uuele aastale õnne!“
NS: Aga saba oli mul ju ka taga? Mitte ei mäleta, millest see saba oli. Nagu oleks midagi rohelist olnud?
TT: Kuusk?
NK: Ei, kuusk ei olnud. Sel ajal polnud kuusk veel mingi jõulu- ega nääriasi.
NS: Mõtle, kui ammu see oli. Kas sel ajal kuuski kasvaski?
TT: Meelde tuli! Saunaviht oli sul sabaks!
NS: Saunaviht jah!
NK: Viht jah! Olid ajad! Nüüd konutame siin: ise suurt midagi ei mäleta ja meid ka ei mäletata.
TT: Praeguse aja näärikommetega pole ka üldse kursis.
NS: Praegu ei peetagi ju nääre. Nüüd ainult jõulud.
TT: Ei tehta toomapäeval tralli ega midagi.
NS: Ei joosta näärikurge ega näärisokku.
TT: Jõulu-Toomast ega jõulukurest pole kuulnud jah.
NK: Aga jõulusokk tuleb justkui tuttav ette.
NS: Ah, mis sa ajad! Tahad lihtsalt lohutada.
TT: Ei, tegelikult ka! Tõsijutt! Minagi olen kuulnud.
NS: Ausalt? Äkki on sugulane? Kössitan siin vanas mahajäetud kuurinurgas. Elu libiseb mööda... Lähme uurime asja? Äkki leiame endilegi rakendust.
NK: Ei-ei. Mina ei tule kuskile. Kondid on kanged ja koid sõid kasuka ära.
TT: Mina ka ei kipu.Tahm põskedelt niigi maha kulunud, juhtun matkates higistama ja käega üle näo tõmbama, siis ei jää sedagi. Tee veel nimele häbi. Nüüd ju igal pool radiaatorid, kust ma uue tahma saan!
NS: Olete teie kah! Siis lähen üksi, aga minemata ka ei jäta!
NK: No kuidas sa siis üksi. Oot, otsin endale midagi ümber.
TT: Üksiminek pole mingi asi jah. Oot, otsin oma viimase söetüki üles ja teen näo korda.
(Lähevad, kohtavad sokku.)
NS: Hei! Sina seal! Vaatan, sul ka sarved peas. Oled jõulusokk või ahvid mind?
Sokk: Kae külalisi! Ja näärisokk ise välja ilmunud ning laiab minu metsas. Või mina ahvin! Olen rahulik metsloom ja minu sugu elutses siin ammu enne sind. Ehk minu näo järgi sind tehtigi. Nii et ahv oled sa ise.
NK: Olgu peale. Meie viisakus on kuuris kõdunedes rooste läinud. Näeme, et metskitseisand oled.
TT: Palju sa ka jõuludega kokku puutud?
Sokk: Jõuluõhtul toovad metsamehed pisut paremaid palasid toidulauale, aga see on ka kõik. Kui jõuludest rohkem teada tahate, jalutage külale lähemale.
NS: Tänud juhatamast! Tuled ehk kaasa?
Sokk: Mul siin hea küll.
(Lähevad, kohtavad jänest!)
TT: Hei, sarvikutaat! Oled ehk sina moodsa aja jõulusokk?
Jänes: Šokk! Šokk...
NK: Küll on tore, taadu. Ei lootnud sind nii ruttu leida.
Jänes: Mida te endale lubate! Mis sarvik? Mis taat? Need on mu ilusad saledad jänesekõrvad ja see mu kena talvekasukas, mitte mingi taadihabe.
NS: Ise ju kinnitasid, et sokk oled?
Jänes: Mul oli šokk. Šokk, mitte sokk. Niimoodi ei ehmatata, ma võin luksuma jäädagi.
NS: Oi, vabandust. Meid huvitavad jõulud.
Jänes: Siis peate minema külale lähemale.
NK: Tuled ehk kaasa?
Jänes: Tänan kutsumast. Külas on koerad. Mul siin hea küll.
TT: Ei tea, millised need uuema aja külakoerad ka välja võiks näha?
Koer1: Mõned on suuremad.
Koer2: Mõned – väiksemad.
Koer1: Ühed on vaiksemad.
Koer2: Teised lärmakamad.
Koer1: Aga hirmsasti armastavad...
Koer2: ...tulijaid taga ajada! (ajavad)
NK: Oeh, mina rohkem ei jaksa. Kui veel kiusate, nokin kulbinokaga.
NS: Kui puhkaks natuke? Kui veel taga ajate, puksin puusarvega.
TT: Oi-oi! Nii lõbus pole mul olnud sellest peale, kui viimati Tahma-Toomast ukse tagant ukse taha veeti!
Koer1: Oli lõbus jah.
Koer2: Hästi lippate! Tükk aega pole nii toredasti taga ajada saanud.
Koer1: Kuhu rändate?
Koer2: Mida otsite?
NK: Uuema aja jõulukommetega tahame tutvust teha.
NS: Sugulasi otsime.
TT: Ega teie ei tea, kus jõulusokk võiks asuda?
Koer1: Jõulusokk? Ei tea. Aga üks sokk on mul kuudis. Kunagi vedasin treppile jäetud kummiku seest välja. Selline tore, villane. Vahva teist tuuseldada ja kannast näksida.
Koer2: Üks sokk on minul kuudis. Kunagi vedasin trepile jäetud kummiku seest välja. Kah tore ja villane. Vahel armastan teist tuuseldada ja nina otsast naksata.
NK: Tooge juba siia! Äkki teavad midagi.
VS1: Oi, mu kadunud vend villane sokk!
VS2: Oi, minu kadunud vend villane sokk! (kallistavad)
NS: Ega teist kumbki ometi jõulusokk ole?
VS1: Kindlasti mitte.
VS2: Meie oleme villasokid!
NS: Huh! Kohe kergem hakkas. Kartsin juba, et suguvõsa on ...untsu läinud.
VS1: Kui arvad, et jõulusokk on sulle rohkem sugulane, siis eksid.
VS2: Ta ikka rohkem meie hõimlane.
TT: Mismoodi?
VS1: Sarnane nimi on petlik.
VS2: Nii võiks ka neid tegelasi kure sugulasteks pidada.
NK: Sugulasteks? Kas teie olete siis ka kured?
AK1: Kured-kured!
AK2: Adrakured.
AK1: Viimased siinkandis.
AK2: Arhailised, võiks öelda.
NK: Sugulased või mitte. Sarnane nimi teeb südame soojaks. (teretavad) Kui hoolega vaadata, tundub, et teilgi on nokad.
TT: Sina, näärikurg, leidsid nimekaimud. Näärisokk saab kohe varsti teada, kus jõulusokk elutseb. Aga mina?
NS1: Jõulusokk elab siinsamas majas. Aga toad on juba korda tehtud. Teiesugust õlgi, sulgi ja söepuru ajavat seltskonda sinna ei saa lasta.
VS2: Katsume ta korraks õue meelitada.
TT: Ehk leiate mulle ka nimekaimu. Kui tahma pole, ehk on vähemalt keegi Toomas, soovitavalt korstnapühkimis-kalduvustega või väike tükike sütt!
VS1: Vaatame, vaatame! (sokid ära)
NS: Kuidas see ikka nõnda läks, et nääripühadest jõulupühad said?
Koer1: Üks lugu hakkas laiemalt levima.
TT: Mis lugu?
Koer2: Jõululapse sündimise lugu.
Koer1: Lapsuke sõime sees.
Koer2: Neitsist sündinud.
NS: Vanad eestlased leidsid oma lapsukesed ikka kapsalehe alt.
NK: Või kurg tõi. Ma võiks küll tuua! Pääseks jälle aastalõpu pidustuste kavva!
NS: Ma võiks aidata tuua. Tänapäeva imikud on päris rasked.
TT: Ma aitan siis ka!
NK: Sind ei saa lasta. Sa määrid beebi ära.
TT: Niipalju siis sõprusest! Te ei arva, et võin end niimoodi üksi ja tõrjutuna tunda?
VS1: Ja sealt ta tulebki!
VS2: Jõulusokk! Punane!
VS1: Pamparararampampampampampampaaa!
JS: Tere!
NS: Tervist. Te olete tõesti hoopis teistsugune, kui ma ette kujutasin.
JS: Kahju.
NS: Ei-ei. Te ei valmista sugugi pettumust. Te olete väga... veetlev.
JS: Ma tänan.
TT: Ja mulle? Taas ei midagi?
VS2: On ikka. Toomast ega korstnapühkijat ei kohanud, aga siin on sulle sugulashing!
TK: Konica-Minolta must tahmakassett
TT: Vennas! Nii koduselt must ja määrdunud!
Tooner: Rõõm tutvuda!
TT: Näärikurg ja näärisokk kavatsevad jõulukommetesse tagasi ilmuda ja jõuluks peredesse lapsi tooma hakata. Kas minule ei leidu mingit rakendust. Kurb oleks üksi metsa tagasi ukerdada.
TK: Ikka leidub! Sa aita mul printerit täita. Tänapäeval prinditakse jõulude ajal päris palju. Näiteks jõulunäidendeid.

NÄOTU LUMEMEES

TEGELASED: 
  Hunt 
  Rebane 
  Orav 
  Pasknäär 
  Lumemees 
 
Hunt: Huuu! Küll on külm. Lumi rinnuni ja tuul puhub! Brrrr! Tallan endale õige ühe lohukese. Ehk leian sealt natuke tuulevarju. Lumi hakkab nii kenasti kokku. Veeretan ehk mõned lumepallid ja ehitan tuuletõkkeks lumemüüri? Päris väsitav. Aitab ehk ühest pallist küll? (proovib end palli varju ära mahutada). Ega ikka hästi ei aita ka. Veeretan veel ühe. (lumest kerkib algul üks, siis teine, lõpuks kolmas pall kõige otsa) Oi, palju parem. Aga pea ikka külmetab! Veeretan ühe veel. Seda ei pea väga suureks veeretama. Pole mu peanupp ju kuigi suur. Aga nagu õpetaja juba koolis kiitis: mu pea on küll väike, aga väga kõva. Nii. Sedasi! Hoopis teine asi. (proovib käppi laiali sirutada). Ainult käppasid ei saa välja sirutada, kohe külm tuul näpistab. Ai! Veeretan veel palle? Ei veereta. See oli ikka väga väsitav. Aga kaks peenikest rulli võin ometi veeretada? No niipalju ikka võin. (lumememmele käed) Nüüd on küll hästi. Tuult ei tunne kohe sugugi. 
 Rebane: Pikali, hunt! Pikali! (hunt heidab selili) Kõhuli ikka, võsavillem!
Hunt: Ehk siis juba külili? Külili on nagu kõige mugavam. 
 Rebane: Kui sa mõistad külili siit minema roomata, siis viska pealegi külili.          
Hunt: Kuhu ma roomama pean, rebane? Alles meisterdasin endale toreda pesakese. Rebane: Aga sul seisab selja taga suur valge hiiglane, käed laiali ja tahab su kinni püüda. (hunt viskub ehmatushüüatusega pikali , roomab ära. Roomab tagasi) 
Hunt: Missugune hiiglane? Ma ei näe siin ühtki hiiglast. 
Rebane: Kes see siis seal sinu arust on? 
Hunt: Naljatilk. See on minu tuulevari. Tule proovi ka. Äge, mis? Rebane: Aga miks tal käpad niimoodi laiali on? 
Hunt: Et kui käppi sirutan, siis need oleks ka varjus. 
Rebane: Aga miks tal enam käpad laiali pole? 
Hunt: Mul ka pole ju. Oled sa ka imelik. Siruta ise oma esikoivad külgedele välja ja katsu, kaua hoida jaksad. 
Rebane: Aga see on ju... Eh, olgu pealegi... Hunt, aga su tuulevari on tõega kellegi moodi. Nagu inimene või... Ma alguses ikka täitsa ehmusin. 
Orav: Pikali, jahimees kella kuue suunas! (R ja H pikali) 
Hunt: Mis ta ütles? 
Rebane: Et kuus jahimeest või midagi. Orav, kas sa täpsustaksid? 
Orav: Teil seisab mees selja taga. ( H ja R ajavad end püsti) 
Hunt: Heh, see pole mingi mees! 
Rebane: See on selline lumest mees! 
Hunt: Lumemees! 
Orav: Kui see on lumemees, siis on ta teil üsna poolik. 
Hunt: Orav, ma solvun praegu! Ise sa pole palligi teinud, aga tuled arvustama. Kõik on olemas. Keha. Pea. Isegi käed. 
Orav: Aga silmad? Nina? Suu? Nööbid? Kübar??? 
Hunt: Kuule, ma olen hunt, aga mitte kirurg või rätsep. Kust ma metsas niisuguseid asju võtan? 
Rebane: Just. Ja kui on kujutlusvõimet, siis pole asju vajagi. 
Orav: Kui on kujutlusvõimet, võib ühe asja teisega asendada, aga midagi võiks ikka olla. Rebane: No mida? 
Orav: Silmad võiks näiteks pähklikoortest teha. Ja nina käbist. Ja suu puupulgast. 
Hunt: No puupulga veel leiaks, aga käbid ja pähklikoored... 
Orav: Noh. Tegelikult ma täitsa juhuslikult olin teel kompostihunniku juurde ja mul on tasku biojäätmeid täis. See käbi on natuke liiga äranäritud, see ka, aga see võiks täitsa sobida ja näe, siin on 2 täitsa purustamata pähklit. Lihtsalt ussiaukudega. Aga see lisabki pilgule sügavust. Neis on kohe nagu elu sees. 
Rebane: Kas see oks sobib? 
Orav: Natuke liiga lollakalt lai naeratus jääb, aga ongi lõbusam. 
Rebane: Aga nööbid ja kübar? 
Hunt: Paneme kuuseoksakesed niimoodi ülevalt alla, siis on nagu tõmblukk. 
Orav: Nööbid on ikka klassika. 
Rebane: On sul taskus veel midagi sobilikku? 
Orav: Mkm. Mitte kübetki. 
Hunt: Millest me nööbid teeme siis? Kividest? 
Rebane: Need on nii paksu lume all. Sa ei leia. 
Orav: Pasknääril on muidu tammetõrusid. Aga ta on jube kade. Ta ei anna. 
Hunt: Annab või ei anna. Mis kasu meil sellest on? Meil pole ju pasknäärigi. 
Pasknäär: Mis tähendab, ei ole pasknääri? Kes siis mina olen? 
Rebane: On jah! Ma kaugelt ei saanud aru. Vaatasin, et... tihane. 
Orav: Äkki part? 
Hunt: Habekakk? 
Rebane: Kühmnokkluik. 
Orav: Tuttpütt. 
Hunt: Herilaseviu! (itsitavad) 
Pasknäär: Irvitage-irvitage! Ega ma teile tammetõrusid nagunii poleks andnud. Nüüd ei anna kohe kindlasti. (loomad tõsinevad) 
Hunt: Me tegime ainult natuke nalja. 
Rebane: Ega siis keegi paha pärast... 
Pasknäär: Ahsoo. Kui ma ütleks praegu teile: "Tere, kolm põrsakest!" kas teil oleks naljakas? 
Hunt: Mul vist ei oleks. Ma võiks solvumusest isegi kallale karata. 
Pasknäär: No vot. Õnneks ma olen hästi kasvatatud ega ütle selliseid asju. Erinevalt mõnest. Põrrrsast. 
Orav: Pai pasknäär! Luba meile neli tammetõru. Ei, kuus. 
Pasknäär: Välistatud. 
Lumemees (on suuoksa veidi suupärasemaks teinud ja lõpuks hoopis välja sülitanud): Pasknäär, luba viis tõru. Tõrusid pole vajagi. Piisab tõrumütsikestest. 
Pasknäär: Ossapoiss. Nüüd ma olen küll sõnatu. 
Lumemees: Pasknäär, kui sa mulle nööbid kingid, ma laulan sulle ühe laulu. Sinust. Pasknäär: Minust? Ise teed päris minust ja praegu mõtled välja? Minust? Kaup koos. Ma olen kade, aga edev olen ma palju rohkem. Sinu nööbid. Palun. Laula nüüd! 
Lumemees: 
Pasknääril tulid näärid, 
pasknäär võttis käärid, 
lõikas helbeid paberist ta, 
otsis kohta kus need pista. 
Pasknäär ei pelga vaeva, 
kannab helbed üles taeva. 
Tänutäheks ilmataadilt 
sügisel saab suure saagi. 
Palju rohkem tõrusid, kui tänavu. Palju sel aastal kogusid? Kolm kilo? 
Pasknäär: Neli. 
Lumemees: Järgmisel aastal saad viis. 
Pasknäär: Super! Ma enne kuulsin nagu mingit kübara juttu. Ikka veel tahad?
Lumemees: Võtaks küll. 
Pasknäär: Ma toon sulle oma vana pesa. Seisabki jalus. Peaks olema just sinu suurus. (ära) Orav: Mina andsin ju ka. Käbi ja pähkleid. 
Rebane: Ja mina tõin oksa. 
Hunt: Mina ehitasin kogu... korpuse. 
Orav: Miks meie laulu ei saanud? 
Lumemees: Ma olen küll loomeinimene, aga mu inspiratsiooniallikas pole põhjatu. Mitte, et tahaksin olla tänamatu. 
Orav: Kukkus küll niimoodi välja. 
Pasknäär: Näe, selline uhke kübar. Ja vaata, mis ma veel leidsin. (räätsad) Kingad ka kübara juurde. 
Lumemees: Kust sa need leidsid? 
Pasknäär: Istus üks suure kotiga mees mu pesa lähedal lagendikul. Tegi lõket. Tõstis need niikauaks puu najale. Sealt leidsingi. (lumemees paneb räätsad alla ja lahkub vaikselt) Rebane: See ju nagu vargus või? 
Pasknäär: Ei, ma ju leidsin! Enne ei olnud, nüüd olid. 
Hunt: Ise ütlesid, et mees pani. 
Pasknäär: Võib-olla. Võib-olla lihtsalt katsus. Kas on rasked. Kui tal neid vaja läks, miks ta siis ära võttis? 
Orav: Ise ütlesid, et lõkke tegemise ajaks. 
Pasknäär: Kas mina võtan magamise ajaks varbad ära, kuigi mul neid pesas kükitades vaja ei lähe? Kus siin loogika on? 
Rebane: Ma arvan, et peaks tagasi viima. 
Hunt: Ma arvan ka. 
Orav: Ma arvan, et lumemees on kadunud. Koos räätsadega. 
Rebane: Näotu. Väga näotu. Meie veel aitasime tal... 
Hunt: ...inimeseks saada. 
Orav: Näe, tagasi tuleb! 
Pasknäär: See küll lumemees pole. 
Hunt: Jahimees? 
Rebane: Oot, ma oleks teda nagu eelmisel aastal umbes samal ajal näinud... 
Koos: Jõulumees! 
Jõulumees: Tere, metsarahvas! Lumemees tuli paluma, et ma aitaksin teid tema eest tänada. Kohe saate kingitused. Aga enne kingin teile ühe laulu. Ühe toreda laulu, mida saame kõik koos laulda. (laul)

TÖÖPAKKUMINE

Lühike jõulunäidend lastele


Osades:
Päkapikk-personalijuht
Päkapikk-kvaliteedijuht
Päkapikk-väljastuslogistik
Päkapikk-pakkeoperaator
Päkapikk-tootmisjuht
Päkapikk-arhiivispetsialist
Päkapikk-turvaülem
Päkapikk-talliülem
Päkapikk-IT-konsultant

Lumehelbeke-kostüümiala juhataja
Lumehelbeke-sekretär-referent
Lumehelbeke-majanduskoordinaator
Lumehelbeke-raamatupidaja
Lumehelbeke-pressiesindaja
Lumehelbeke-kultuurinõunik

Jõulumemm
Jõulutaat

Kandidaat nr 1
Kandidaat nr 2
Kandidaat nr 3
kandidaat nr 4

(Koosolekusaal. Üldine mulin. Päkapikud arutavad viimaseid tootmisküsimusi):
Kvaliteedijuht: Viienda saali pakkimisliin ei taga ühtlast kvaliteeti.
Pakkeoperaator: Otsustage ära, kas keskenduda pakendi originaalsusele ja atraktiivsusele või pakkimiskiirusele...
Tootmisjuht: Viga peab olema arvutisüsteemis.
IT-konsultant: Loomulikult. Toppige edasi masinasse ajalehti, tualettpaberit ja tapeeti ning nõudke ühtlast pakketulemust...
(Lumehelbekesed eraldi nurgas kohvitavad/lappavad katalooge/viilivad küüsi... )
Kultuurinõunik: “Solutioni” sari oli väga pehme ja ühtlane.
Raamatupidaja: Mingit sooduspakkumist ei ole?
Kostüümik: Arvesta, et odavad kreemid ei saagi head olla...
Majanduskoordinaator: Kusjuures Bauhofis oli kanarbiku sooduspakkumine 10.- pott, kui nüüd eurodele üle minnakse, teeb see mingi... (eurokalkulaatoril) 64 senti? No mitte päris. Nii odava raha eest võiks talliülem seda põtradele talvesöödaks tellida...
Tuppa tormavad turva-, talli- ja personaliülem)
Personaliülem: Jõuluvana pani ameti maha.
Tootmisjuht: Praegu?
Pakkeoperaator: Mis alusel?
Turvaülem: Mis mõttes alusel? Kontoriesiku laudpõranda peal.
Arhiivik: Aga leping? Kas teda lepinguga kinni hoida ei saanud?
Turvaülem: Lepinguga? Viis päkapikku üritasid teda kogu jõust kinni hoida! Ta raputas nad maha nagu lume varrukatelt.
Pressiesindaja: Issake, kuidas ma selle meediale edastan!
Majanduskoordinaator: Millega ta oma minekut põhjendas?
Personaliülem: Korrektselt väljendades ütles ta: „Piip ma töötan piip pakases, riskeerin kiirust ületades enda ja piip teiste eluga, tuuseldan lõõrides nagu mingi piip korstnaluud, söön tonnide viisi piip küpsiseid ja kaanin kuupmeetrite kaupa piip piima, pean meeles kilomeetrite pikkusi kingisaajate nimekirju, kusjuures mul on algav skleroos, närvipõletik, piima- ja teraviljaallergia, klaustro- ja tahhofoobia ning sina piip leiad, et mingi piip elektrijuhe on tähtsam kui mu lõunauinak!“
Sekretär-referent: Oli sul seda siis vaja öelda?
Personaliülem: Ega mina ei öelnudki. Jõulumemm ütles.
Kvaliteedijuht: Jõulumemm ehk võtab oma sõnad tagasi?
Talliülem: Jõulumemm võib ju võtta, aga vana viskas võtmed lauale ja lahkus.
Raamatupidaja: Põtradega? Need on OÜ Jõulumaa bilansis!
Turvaülem: Hääletades.
Talliülem: Riputas oma mantli ja habeme varna ning läks.
Pressiesindaja: See ei ole naljakas! Otsige ta viivitamatult üles ja tooge tagasi. Pakkuge midagi... Kõrgemat palka. Jõulupreemiat. Suvist puhkusereisi Neitsisaartele...
Majanduskoordinaator: Oma taskust pakud või? Firmal ei ole selleks vahendeid!
Personalijuht: Leiame. Meil ei ole valikut!
Talliülem: Tore. Aga isegi meie kõigi aastapalgad kokku ei too teda tagasi. Seda pole kellelegi anda. Ta läks Ä-RA!
Sekretär-referent: Kui temaga midagi juhtub...
Kultuurinõunik: No kui kaugele ta selle ajaga ikka jõudis.
IT-konsultant: Jah, aga kes TEMA? On keegi jõulumeest ilma habeme ja mantlita näinud?
Pakkeoperaator: Vaata, kas tal CV-s on pilt.
IT-konsultant: Täisvarustuses.
Personaliülem: Niisugune pilt oli üheks tööle võtmise tingimuseks. Sobivus grimmi ja kostüümiga.
Majanduskoordinaator: Selle muudame ära.
Kostüümik: Jõuluvana see muudatus muidugi tagasi ei too...
Turvaülem: Sina tegeled kostüümi ja grimmiga. Sina pead teadma, mis nägu ta on!
Kostüümik: Nooh, ma tunneksin ta vast ära küll, aga... mis te kavatsete mind üksi teda otsima saata või?
Sekretär-referent: Mina võin minna!
Väljastuslogistik: Fotorobot! Me koostame tema näopildi sinu kirjelduse põhjal.
Kostüümik: Ee... nooh... selline ümaram nägu... silmad... suured... mitte nii suured... nina keskel ... natuke allpool... Turvapäkapikk, sa pole eriti hea joonistaja! See pole üldse inimese moodi!
Peronalijuht: Võtke kõik paber ja pliiats. Kirjelda uuesti.
Kostüümik: Keskmisest pikem. Ümara näoga. Laup... kõrge... Suured tumedad silmad.
Sekretär-referent: Põhjatud...
Kostüümik: Kulmud... laiemad. Keskelt tumedamad. Nina... suhteliselt sirge. Suhteliselt suur. Huuled... Lopsakad.
Sekretär: Tukslevad...
Kostüümik: Vuntsid? Äkki olid vuntsid ka. Hm. Habet küll nagu ei mäleta.
Turvaülem: Nii. Kogume kokku. IT-päkapikk, tõmba arvutisse.
IT-konsultant: Niih. Töötlen.
Arhiivik: Heldus! Kelle me küll tööle oleme võtnud!
Kultuurinõunik: Ehk ongi parem, et ta ise ära läks?
Kvaliteedijuht: Ei-ei-ei! Viga pole jõuluvanas vaid meie visandites. See meetod ei sobi.
Pakkeoperaator: No kellel veel võiks jõulumehe päris välimuse kohta infot olla?
Pressiesindaja: Jõulumemmel!!!
Jõulumemm (siseneb): Ahah! Ei tea, kuidas küll? Millest meie tüli tõusis? Sellest, et kolm aastat on juhtmed ripakil. Voolu pole. Korstnatahmased mantlid pese käsitsi, pimedas toas otsi käsikaudu, kellele see mantel selga panna. Mina pole tema nägu näinud ega taha ka!
Väljastuslogistik: Võtame sõrmejäljed!
Jõulumemm: Minu elamisest te neid ei leia. Ma olen puhas naisterahvas!
Tootmisjuht: Kontoris istus ta alati käpikutes.
Kultuurinõunik: Ma ütlesin, et kunagi maksab säärane kütte kokkuhoid rängalt kätte!
Majanduskoordinaator: Jõulutaat ei kurtnud kunagi jahedate ruumide üle!
Turvaülem: Sõrmejäljed... DNA... Teate ka, kui palju selle kõigega aega läheb! Kui taat paari päeva jooksul välja ei ilmu, on kogu meie firmal kriips peal!
Pressiesindaja: Issake! Kuidas ma selle meediale edastan?
Sekretär-referent: Kui temaga midagi juhtub...
Personaliülem: Olgu-olgu. Katsume rahuneda. Kuigi tegelikult on õige aeg paanikaks!
Majanduskoordinaator: Ehk keegi päkapikest võtab ameti üle? Kas või ajutiselt?
Raamatupidaja: Näed sa siin mõnd sobilikku?
Kostüümik: Ehk ... kvaliteedijuht? Pikkust ja laiust annab polstriga lisada.
IT-konsultant: Aga juhiload? Keeleoskus? Kehtiv isikutunnistus?
Turvaülem: Üleüldse peab Jõulumees olema täisealine.
Arhiivik: Pikka kasvu.
Kultuurinõunik: Tugev.
Raamatupidaja: Kiire.
Pressiesindaja: Painduv.
Jõulumemm: Hea suhtleja...
Personalijuht: Ee...ehk jõulumemm käib see üks kord ise ära?
Jõulumemm: Eks ole! Jõulumemm – paki! Jõulumemm – lapi! Puhasta! Kohenda! Nüüd mine jaga kingid ka veel kätte! EI!
Talliülem: Ehk keegi kontorist? Lumehelbekesed on ka pisut ee... sobivama ea ja ... toitumusega.
Pressiesindaja: Mis mõttes!!!
Majanduskoordinaator: Korstnasse???
Kostüümik: Mina? Ja selle mantliga?
Kultuurinõunik: Jääb ära! Ma kardan kõrgust. Seda esiteks...
Raamatupidaja: Ma alles tegin oma küüned korda.
Kostüümik: Et mõni märja mähkmega tegelane mulle sülle roniks?
Pressiesindaja: Et see hull põdrarakend mulle okseratast teeks?
Majanduskoordinaator: No andke andeks!
Raamatupidaja: Ja ma ei saa küpsiseid süüa, mul on dieet!
Sekretär-referent: Mina olen hetkel emotsionaalselt tasakaalutu.
Kultuurinõunik: Ennekuulmatu! Näidake kas või üks naine, kes endale vabatahtlikult habeme ette kleebiks ja lepiks, kui talle VANA öeldakse. Olgu siis või jõuluvana.
Talliülem: NO AGA MIS ME TEEME SIIS? Jätame jõulud ära?
Pressiesindaja: Hull oled?
Väljastuslogistik: Mul on üks idee veel.
Turvaülem: Räägi.
Väljastuslogistik: Korraldame konkursi vabale jõuluvana kohale.
Majanduskoordinaator: Täpselt nii seda muidugi formuleerida ei maksaks. Jätaks pakkumise pisut umbmääraseks.
Talliülem: Veoteenused või midagi?
Majanduskoordinaator: Tjah. Firma huvides.
Jõulumemm: Konkurss? Geniaalne! Talendivoor! Trikoovoor! Õhtuülikond!
Kostüümik: Jõulumemm! Mistarvis jõulumehele õhtuülikond või trikoo? Talle peab ta punane mantel selga mahtuma, vildid jalga ja kogu lugu.
Jõulumemm: Phäääh!
Pakkeoperaator: Jõuluvana peab olema kiire reaktsiooniga.
Arhiivik: Hea mäluga!
Talliülem: Suurepärase seedimisega!
Kultuurinõunik: Kehtiva isikutunnistusega!
Pressiesindaja: Hea suhtleja!
IT-konsultant: Keeleoskaja!
Jõulumemm: Iiiiiiigav!
Kostüümik: Jõulumemm. Nõustu ometi, et igasugune hea väljanägemine kaob nagunii maskeeringu alla ära!
Jõulumemm: Pädevus juhtmete parandamises võiks ometi olla.
Majanduskoordinaator: Jõulumemm. Me saadame sulle elektriku.
Jõulumemm: Eks ole! Mul tehakse tuba valgeks ja saadetakse elamisse mingi peletis!
Personalijuht: Jõulumemm. Hetkel on prioriteet nr 1 – kingid laiali jagada. Hiljem tegeleme välimusega. Saadame iluoperatsioonile, kui tarvis.
Majanduskoordinaator: Sulle kohe meeldib firma raha tuulde loopida?
IT-konsultant: Hei-hei! Töökuulutus vajab koostamist. (sahin-nahin)

Sõnumitoojad (päkapikud/lumehelbekesed) kõnnivad saalis ringi ja kuulutavad + personaalsed lähenemiskatseid a la: ma vaatan, te tundute nii jõuline ja imposantne mees. Kas ei soovi kandideerida? Jne

„Pikemat aega täisealine
heas füüsilises vormis
keeleoskaja
temperatuuri kõikumisi hästi taluv
kehtiva passi ja B-kategooria juhilubadega
looma- ja toiduallergiata
mees
saab tööd kullerifirmas
kliendihaldur-logistikuna.
Boonus: Tasuta korter ja ülalpidamine. Ühtne ja sõbralik kollektiiv. Puhkus 11 kuud aastas.“

Jõulumemm: Mind oleks võinud ka mainida.

Turvaülem: Niii. Laekunud sooviavaldused. (Kallab lauale. Kui publikust ka keegi, lisada)
Majanduskoordinaator: Neli avaldust?
Kvaliteedijuht: Noh, tähtaegu arvestades – päris korralik saak.
Raamatupidaja: Personalijuht, kas konkursikomisjon on koos ja valikumeetodid kinnitatud?
Personalijuht: Jah. Alustame arstliku ülevaatusega (komisjonis turvaülem, personaliülem, majanduskoordinaator, IT-konsultant; kandidaatide kallal toimetavad ülejäänud (v.a. memm):

Testimised:

Mõõdetakse pikkust-laiust, määratakse vanust ( nt hammaste järgi), allergiatest nt mingi karvase elukaga, orienteerumistest - kiired keerutused ja jooks nõutud suunas, vastupidavustest - memmekandmine vms. Keeletest: (ehk peakski olema mingid võõrkeelsed laused, millele kohapeal pingutatakse vastuseid? Küsitlejad võivad ju samamoodi purssida. Või siis tõmbab sedeli, loeb ja tõlgib.)

Personalijuht: Palume kandidaatidel oodata komisjoni otsust kõrvaltoas.
Turvaülem: Hullumaja puhvet!
(Imiteerivad kõige suuremaid eksimusi.)

Majanduskoordinaator: No ja kelle me neist jõulumeheks valime?
Raamatupidaja: Korraldaks täiendava konkursi?
Personalijuht: MILLAL? KELLEGA?
(Koputus)
Pressiesindaja: Kannatust!
IT-konsultant: Minu süda ei lubaks küll ühtegi neist jõulumeheks.
(koputus)
Turvaülem: Oodake! Me ütleme, kui võib tulla!
Tallimees: Oli see senine taat, mis ta oli, aga...
(nõudlikum koputus)
Turvaülem: (turvaülem avab ukse, et konkureerijaid rahustada) Kes teie olete? Jõulumees: Elektrik. Tulin juhtmeid parandama.
Majanduskoordinaator: Sina tellisid või?
Sekretär-referent: Mina ei ole midagi tellinud.
Majanduskoordinaator: Ma tegelikult mõtlesin, et ootaks selle kulutusega uue eelarveaasta ära...
Jõulumees: See on tasuta. Jõulupakkumine.
Jõulumemm: Te oskate juhtmeid ühendada?
Jõulumees: Usun, et saan hakkama.
Jõulumemm: Arvatavasti näete ka õhtuülikonnas ja trikoos vapustav välja?
Jõulumees: Kas demonstreerin?
Jõulumemm: Võib-olla hiljem... (teistele) No mis te passite? Paremat kandidaati pole olemaski!
Personaliülem: Rahune, jõulumemm. Me rääkisime ju enne prioriteetidest. ...
Вы говорите на иностранном языке? What languages can you speak?
Jõulumees: Whatever language is needed?
Kultuurinõunik: Suurepärane! Vaimustav! Uskumatu!
Talliülem: Teil muidu juhiload on olemas?
Jõulumees: Kepikõnniga minu ametis just kaugele ei jõua... (ulatab dokumendid)
Personaliülem: Ehk oleks aeg ja soov ametit vahetada?
Pressiesindaja: Te olete lausa taevakingitus. Te oleksite parim jõuluvana, keda siinmail nähtud!
Sekretär-referent: Silmades pole küll seda sügavust...
Talliülem (tutvub lubadega): Jõuluvana, kuripatt!
Turvaülem (haarab load): Misasja???
Pressiesindaja: Taevake! Sind ei tunne kostüümita mitte äragi!
Jõulumees: No ehk viskab keegi mulle mu mantli õlule?
Jõulumemm: Musiiii! Tagasi! Lõpuks ometi!
Jõulumees: Tahtsid ju juhtmeid? Tõin juhtmed.
Jõulumemm: Tühja sellest elektrist!
Jõulumees: Eh neid naisterahva tujusid. Tule siia (kallistab).

Olgu. Kas kingid koos? Kuhu kõigepealt sõidame? (Jõuluvanast saab jõulupeo jõuluvana)

Kui publiku hulgast tuli parem kandidaat, võib lugu lõppeda ka hoopis teisiti ;)

AMMU-UNUSTATUD VANA

 Tegelased: 
 Punapea 
 Ema 
 Vanaema 
 Jahimees
Ema (klapistatud tütrele): Hei! Tütreke! Hallo-hallo! 
 PP: Mis jälle vaja on? 
 Ema: Kohe ründad! Ma pole jõudnud veel alustadagi. 
 PP: Noh. Eks üllata. Ema: Mis sa istud toas. Nii ilus ilm. Mine jaluta natuke õues. Hinga värsket õhku. Vaata, kuidas vanaemal läheb. 
 PP: Miks mina? Miks sa ise ei või minna? 
 Ema: Millal mina sinna lähen? Mul on niigi hommikust saadik tohutu tamp peal. 
 PP: Vaba päev pole nagu? 
 Ema: Mis vaba! Sinul on vaba. Magad poole lõunani ja siis teise poole päeva lebad arvutis. Mul oli hommikul juba pilates, vibulaskmine, karate.. Praegu just jõudsin kick-boxingust. Mul on toss täitsa väljas, aga nüüd tuleb veel nõelravi, kreeka keele kursus, sealt kihutan keraamikatuppa, sealt flamencosse. Õhtul on näitering… 
 PP: Kui see sind õnnelikuks teeb. 
 Ema: Ajaga tuleb kaasas käia. 
 PP: Mida iganes. Kuidas sa oma oskusi rakendada kavatsed? Pakud end taludesse turvameheks või usud, et oled järgmises elus flamencot tantsiv kreeka keraamiline siil? 
 Ema: Sinu liikuvuse juures oled järgmises elus vilgas pannkook. Maasikamoosiga (sasib punaseid juukseid). Muide, selle telesaate meeskond, tead see, kus mängivad harrastusnäitlejad ja tehakse nagu dokumentaalfilmi, et ronivad kaameratega igale poole kaasa… 
 PP: Suletud uste taga? 
 Ema: Nojah. Need tulevad täna meie trupiga tutvuma! 
 PP: Oh jah. Millest seekordne osa siis tuleb? 
 Ema: Ega täpselt veel ei tea, aga ainult üks naisosaline on ja minu välimust ja huvide mitmekülgsust arvestades – mul on lootust. 
 PP: Põõnev. Äkki õnnestub sul jätta oma piinlik jälg Eesti filmiajalukku. 
 Ema: Kui toetav! Olgu. Mis me nageleme. Lähed siis? Vanaema pole juba nädal aega helistanud. Tavaliselt kellab kolm korda päevas. Äkki on midagi juhtunud? 
 PP: Autot annad? 
 Ema: Unusta ära! Sa oled 13. 
 PP: Jalgsi mina ei lähe! 
 Ema: Tibu, sinna on kõige rohkem 300 meetrit! 
 PP: Aga läbi metsa! 
 Ema: Millise metsa? Vanaema õunaaeda pead silmas või neid kolme pügatud pajupõõsast, mis kõrgepingeliini all kasvavad? 
 PP: Sa unustad ühistu lehmad! 
 Ema: Nad on ju koplis. 
 PP: Lahtiselt! 
 Ema: Aia sees. 
 PP: Milleks on mingi silmale nähtamatu traat. 
 Ema: Usu, sa ei huvita neid. 
 PP: Huvitan küll! Olen alati huvitanud! Hoopis sind ei huvita, mida su tütar tunneb, kui see paarisajapealine kari tema poole tormab. 
 Ema: Pole neid ammu enam nii palju. Paar looma on veel järel. 
 PP: Seda hullem! Seda vähem on nad ühistegevustesse haaratud ja seda rohkem aega pühenduda möödakäijatele. 
 Ema: Jäta jonn. Lähed ja kõik! See on SINU VANAEMA! 
 PP: Ja see on sinu… 
 Ema: ÄMM! 
 PP: … Olgu. Taskuraha annad? 
 Ema: Mis sellega teed? 
 PP: Ostan, kas tead, lehma käest sooja piima! Poodi lähen. Kui nagunii juba väljas. 
 Ema: Poodi on 5 km. Selle üle ei virise sugugi? 
 PP: Tahad, et ma lähen vanaema vaatama või ei taha? 
 Ema: Olgu-olgu. Näh… 3 eurot annan. 
 PP: Selle eest ei saa ju midagi! 
 Ema: Selle eest sai kevadel Viisus kolm korterit. Sa tahad minna maja ostma? 
 PP: Aitäh. Andnud siis juba kolm senti. Ostan ühe tuletiku, torkan otsa toore õunapabula ja teesklen, et see on pulgakomm. Öko. 
 Ema: Sa pole nii ammu õues käinud, et ei mäletagi, milline õunapuu on. 
 PP: Eks vaatan enne internetist. Ah jaa! Sina käid meil ju aiakujunduskursustel. Sinu teadmistega muidugi ei võistle. 
 Ema: Hakka juba minema. Ma jään niimoodi veel hiljaks. Trenniriided alles välja otsimata. Võta vanaemale midagi kaasa ka. Vaata ise külmikust. Ja klapid võtad peast ära, kui tee peale lähed. Vasakul pool kõnnid! Ja hoiad tee serva. Ja ei hääleta! (ära) 
 PP: Vaata ise külmikust... Suur valik jah: poolik jogurt, kortsus viinerid, kaks muna, kanapuljong ja kassitoit… Või võtan ühe neist moosidest, mis memm möödunud nädalal saatis? Ketšup on suht täis. Ok, läheb loosi. Sügavkülmast midagi? Pannkoogid želeega? Irooniline. Aga mida muud? Kooritud krevette? Jah, kui tahan vanaema kardinapuu küljest maha kiskuda. Ta kardab neid. Igatahes rohkem, kui mina lehma. Tuleb vist ikka minna. Oh jah. (ära. Ema tagasi) 
 Ema (vaatab aknast): Läks? Paistab nii. Empeka võttis muidugi kaasa. Ikka. Siis on klapid kõrvas ja kurt nagu kiviaed. Ei. Sa võid rääkima jäädagi. Ja niimoodi palja tagumikuga pani minema? On tegelane. Kui mitte muud, siis sääsed pistavad ta nahka… Nüüd kõigepealt nagunii minnakse poodi, siis, kui aega jääb ja meelde tuleb, hüpatakse vanaema juurest ka läbi… On ikka hilpharakas! See ju lausa ise kisub kurja kaela. Oh. Ega muud, peab temaga poes ära käima. Jäägu täna see trenn… Või oota! Annan plikale ühe hea õppetunni. Kas tõuseb ükskord tarkus pähe! Kus mul see näiteringi kott on. Näed kui hea, et Tiidu kostüümi veel ära ei viinud. Nii. Kaabu pähe. Pintsak selga. Natuke pliiatsiga vuntsi ette... Alumine ots las jääda nagu on. Ega see autoaknast paista… Auto! Kuidas ma selle ära maskeerin? Aga kas peaks? Levinud mark, tavaline hõbehall. Nagunii on tüdrukul klapid peas ja ei kuule midagi. Ajan vaikselt kõrvale, kerin akna lahti ja kõnetan. Vaevalt tal hirmuga midagi aega on märgata. (ära) (teel) 
 Ema: Hei, neiu! Tule, teeme väikse sõidu! (PP kõnnib midagi kuulmata) 
 Ema (valjemalt): Ilus piiga! Naudime loodust ja loome suhteid! (PP endine) 
 Ema: (valjemalt): NEIUKE! ISTU PEALE! VIIN SU, KUHU TAHAD JA KAUGEMALEGI! (PP endine) 
 Ema: PAGAN, KAS SA VÕTAD ÜKSKORD OMA TOBEDAD KLAPID PEAST ÄRA, SINU KÕRVAL VÕIB HÄÄLE PURUKS KARJUDA! 
 PP: Ära lõuga! Naabrid saavad südamerabanduse! 
 Ema: Sa ei kuule ega märka ju muidu, mis ümber toimub! 
 PP: Ehk annan endast parima, et mitte märgata, kuidas mu ema, kes näeb välja nagu…, omaenese tütre peal külgelöömist harjutab? 
 Ema: Ära ütle, et sa nägid mu kohe läbi! Ise marssisid täiesti akontaktsena tee ääres, ümbritsevat maailma tähele panemata. 
 PP: Elementaarne! Lisaks kuulmis-ja nägemistajule tunnen ma ka lõhna. Nii kaugele ja omapäraselt nagu meie autosalong, ei lõhna maailmas miski. Või kes teine veel meie maja hoovist välja võiks sõita, kui seal hetk tagasi ainult sinu masin seisis? Peale muu on sul täiesti oma, isikupärane ja segiajamatu pidurdusstiil. Kaabu tundus pisut võõras. Aga muidu… Kord kuus, enne vuntsivahatamist, näed üsna samasugune välja. 
 Ema: Õel laps! Istu peale, ma viskan su poodi ja vanaema juurde ära. 
 PP: Aitäh pakkumast, aga Liisi vend lubas mulle poodiminekuks oma ratta. Liisiga minek tundub kuidagi… väärikam. Ja turvalisem. Aga kui sa juba siin oled, hüppad ehk ise ka vanaema juurest läbi? Mõtle, milline päev talle! Lausa kaks külalist. Näh, siin on su korv. Ära pudelit tühjaks rüüpa! Ma lähen siis pärast. (ära) 
 Ema: Eks ole! Mine veel teisele appi!... Et... tuleb siis minna. Nagunii mutt nägi juba, et ma ta aknaaluses kõõlun. (Koputab) Hei! On siin keegi? Vanaema! Uu! 
 Vanaema (võitleb ema voodile pikali ja seob käepärasega kinni): Mis sa siputad. Kas püsid paigal! Ma sulle teen vanaema! Või keset päeva kaitsetut vanainimest jahtima! Püsid seal, kuni ma abi kutsun! (ära) 
 Ema: Ämm, ära nüüd mölla! Tule tagasi! Kus sa läksid! Põrunud mutt! Täitsa segi peast. Nii. Nüüd ma ei jõua trenni ega näiteringi ega kuhugi… ÄMM! Tule tagasi! Mina olen! Kus on mutil jõud! Hea, et taburetiga ei äsanud. Mul oleks ots peal olnud ka. Ega siin pole nalja midagi. Kes teab, millega veel tuppa tuleb ja tümitab. Ja kus on sõlmed sidunud! Siia ma suren! INIMESED! APPI! Aidake! 
 Vanaema (tagasi koos jahimehega): Ettevaatust! Sellel on looma jõud. Sul püss ikka on? Anna siia! Satud veel paanikasse, teed endale viga. Nii. Sina seal, voodis. Miks tulid? Mida tahtma? Näed kus teada kõik! Millal on pensipäev. Millal sa end veidi väsinuna tunned… 
 Ema: Ämm! Mis sa nüüd mängid! Täitsa sassis või? Mina olen ju. Tiina! 
 Vanaema: Misuke Tiina? Tiina jah! Vahi, kus endale habemepussaka ette kasvatanud. Ma poisile algusest peale rääkisin: see ei ole sulle miski õige naine! Aga kes see targemat kuulab! No näed! Nüüd tuleb välja, et - puhta isane! 
 Ema: Ära nüüd aja rumalat juttu ja siduge mul ometi käed lahti. Kuidas sa siin kõva peal magada saad? Mul on selg tuim juba mõnest minutist. 
 JM: Et ma siis seon või? 
 Vanaema: Midagi ei seo! Seisad paigal või saad ka tina. Pärast veel kahekesi vanainimese vastu vandenõu pidama! Mis sa kolad siin, kaabu silmil ja habe ees? Tahtsid mu kirsturahale käpa peale panna? 
 Ema: Mis asja! Ma tulin sind vaatama. Muretsesime. Mitu päeva pole meile helistanud. Ise ka toru ei võta. Kartsime, et on juhtunud midagi. Tüdruk pidi natukese aja pärast tulema. Kuulge, teie! Olge vähemalt nii palju mees, et helistate poodi. Las ütlevad Kerlile, et ta vanaema majast eemale hoiaks ja saatku mutile hulluabi. 
 Vanaema: Ei mingit kokkumängu! Mis veel välja ei mõtle? Ma lähen nüüd oma pojatütrele kallale? Vähe sellest, et isane minia, sa oled peast puudulik kah. Ah et lootsid: Mutt pani kõrvad pea alla, saan enne teisi väärtasjadele küüned taha. Oma lapse eest pärandust varastama! Ei häbi ega au. 
 Ema: Oleks sa kõnedele vastanud, ma poleks jalga ka siia majja tõstnud! 
 Vanaema: Oleks vastanud, oleks vastanud… telefon oli ju see esimene asi, mille sa minema tassisid! Või ma pole tervet elamist läbi otsinud! Riidekapi tõstsin ka tühjaks. Ei kusagil! Eks see üks mõttetu tuhlamine oli! Sain ju kohe aru, kelle huvid mängus . 
 Ema: Mõistust sul peas! Ma tulen telefoni varastama! Küll sa ise kuhugi kaotasid. 
 Vanaema: Eks ma jah, käin teie moodi, telefon tagataskus. Ise te omi õngitsete vaiba alt ja vetsupotist . Siis vaja iga poole aasta tagant uut. Mina olen juba selle pärast lauatelefonile truuks jäänud, et siis ta on ühe kindla koha peal. Aga ega varga vasta saa! 
 JM: Kus see kindel koht teil oli? 
 Vanaema: Siinsamas voodi kõrval. Nelikümmend aastat on olnud, ei juhtunud midagi, aga nüüd, kus enam endast õiget valvajat pole, hakkavad asjadele jalad alla kasvama. 
 Ema: Usu mind, see on sul siiamaani seal. Korja riidehunnik pealt ära, leiad oma aparaadi üles ka. 
 Vanaema: Kas ma esimese asjana sealt ei otsinud? Kui lolliks sa mind pead? Näh? Ongi. Millal sa selle juba siia sokutasid? 
 Ema: Mina??? 
 Vanaema: Kust sa muidu oskasid esimese asjana siia juhatada? 
 Ema: Ärge laske segada, et mul on käed-jalad otsa ära kärbunud. Sidusin, kas tead, hobusesaba külge ja patsiga heitsin parajasse kohta. Selle üle, kuidas ma riidekuhja sinna peale sain või telefoni juuste otsa, ma oma pead vaevama ei vaevu. Küll sa midagi huvitavat välja mõtled. 
 JM: Tõepoolest, päästame nooriku lahti? Kui vaid ära seletaksite, miks teil need vuntsid ette on maalitud? 
 Ema: Sellise ämmaga hakkavad käed paari aastaga niimoodi värisema, et hea, kui silmi värvides pliiatsisüsi üldse näopiirkonda satub. Aga meie kannatame teineteist juba viisteist aastat… No näiteringiks valmistusin. Mõtlesin, et hüppan siit ka läbi. Läks meelest ära, et grimm peal. 
 JM: Nüüd siis kõik kenasti klaar. Seome nooriku lahti ja… 
 Vanaema: Midagi ei seo! Küll ma tean! Siis kahekesi relvitu vanainimese vastu… 
 JM: Ma ei tahaks küll tähelepanu juhtida, aga… 
 Vanaema: Siis ära juhi. Kuula käsku! Veereta see hull siit võimalikult kaugele, enne kui lahti seod. Ja katsu, et teda maja ligi ei lase. 
 JM: Kui tohiks püssi ka paluda? 
 Vanaema: Sul ikka relvaluba on? Tundud sellega na saamatu? Tead, mis teeme? Ma praegu ei anna. See segane on nii tarmu täis, väänab veel käest ära. Sa selline leebe poiss, sulle on lihtne liiga teha. Lükka ta nüüd läve taha ja tõmba uks korralikult kinni. Ma siis räägin. Nii. Sa tuled pärast tagasi, koputad kolm korda ja küsid: Vanaema, miks sul nii suur suu on! Siis ma teen ukse lahti. Aga vaata, et sa midagi segi ei aja. Täpsus ja tähelepanu! Muidu hakkavad kuulid lendama! Mine nüüd! Vii see lõugaja minema, mul kõrvad juba valutavad. 
 PP (koputab): Vanaema, miks sul nii suur suu on? 
 Vanaema: Näh, võta püss ja aitüma aitamast. 
 PP: Ole ise ka tänatud. Kõik on hästi? Mõtlesin, et mängin sulle natuke punamütsikest, aga tundub, et sa oled juba hundil ja jahimehel kõhud lõhki lõiganud ja kive täis toppinud või mis iganes… Vanaema: Ah, sina! 
 PP: Mis sa selle püssiga tegid? Hirmutasid kärbseid toast välja või võtsid nurgast ämblikuvõrke maha? 
 Vanaema: Oh sind, vigurivänta! Istu siis. Räägi, mis maailmas uut. 
 PP: Ema ei käinud või? 
 Vanaema: Ah, tema nüüd mingi jutustaja. Korraks kihutas läbi. Ei oska mina temaga millestki rääkida. Midagi ütlema hakkad - kohe jälle tüli majas. 
 PP: Vanaema, miks sa kogu aeg seda punast mütsi kannad? See on sul vist isegi magades peas? 
 Vanaema: Istu, tütreke, istu. Olen seda jutuajamist ikka edasi lükanud, aga tänase päeva juhtumised panid mõtlema, et …tuleb asjad selgeks rääkida. 
 PP: Nii tõsiselt? 
 Vanaema: Sa ju näed ise ka, et me su emaga ei klapi. 
 PP: Seda küll. 
 Vanaema: See ehk polegi nii väga tema süü. Pigem selle, et… Sa ei oska ette ka kujutada, kui väga ma endale tütart tahtsin! 
 PP: Natuke kujutan ka. Kas või see, kuidas sa igal võimalikul juhul isale räägid, kui vähe temas on meest ja kui võluva naise temast saaks, kui natuke opereerida. 
 Vanaema: See on ju tänapäeval nii tavaline! 
 PP: Isa jaoks mitte. 
 Vanaema: Oled sa mõelnud, miks ma seda teen? 
 PP: Ema kiusamiseks? 
 Vanaema: Me oleme vanast ja õilsast punamütsikeste soost! Ja alati on see tiitel emalt tütrele edasi läinud. Ja nüüd korraga – poeg. Hea, et sinagi mul olemas oled! Ja veel selline –punaselakaline- et mütsi pole vajagi. 
 PP: Memm! Seent sõid või? Mis punamütsike? Tahad öelda, et käid siin meie teadmata ülepäeviti koogikorviga vanaemal külas ja hundiga kohtumas? 
 Vanaema: Ega ma hull ole! Ühest korrast elus piisab. Minu kord on tehtud. Nüüd oled sina just sobivas vanuses. PP: Vanaema! Kooki ma sulle toon, aga hundiga… Ma kardan isegi lehma! 
 Vanaema: Ole rahulik. Hunt on märksa väiksem. 
 PP: Aitäh lohutamast.  
Vanaema: Pealegi tundub, et aeg on küps. Asjad juba juhtuvad. 
 PP: Mis asjad, memm? Mis kasu sellest on, kui lugu korra jälle läbi mängitakse? 
 Vanaema: Et olnu ei ununeks. Et muinasjutt hapuks ei läheks. Iga kord lisandub uusi nüansse. Loe või „Punamütsikese“ raamatuid, mis erineval ajal välja antud. Igas on alati midagi täiesti teistsugust. 
 PP: Vanaema! Ehk ma helistan perearstile. Las tema tuleb ka meie mängu. Ta võib näiteks… hunt olla. Või jahimees. Vanaema: Ole rahulik. Hunt käis juba ära. Koputus. 
JM: vanaema, miks sul nii suur suu on? 
 Vanaema: Noh, kus sa nii kaua kolasid? Said sõlmed lahti? Näh, võta oma tulemasin. 
 JM: Austatud proua. Teie miniaga on kõik korras. Aga selline lugu. Teate, me oleme siin Tallinnast. Teeme filmi. Otsisime ainest ja teid nähes, teate, see tekkis. Tahaksime vändata tõsielul põhineva loo üksinda elavatest vanainimestest. 
 Vanaema: Niimoodi püssiga? Keegi teile ära ka on julgenud öelda? 
 JM: Oi, maainimesed on hull rahvas. Sitked ja südid. Pealtnäha allaheitlikud, aga kui üles ärritada… Võtame või teid! … Aga SEE muidu… See pole ju püss vaid kaamera statiiv. Oluline on asi usutavaks mängida. Mina poleks hakkama saanud, aga teil õnnestus see mängleva kergusega. Te olete supermemm! Ja see müts! Olge filmimisega nõus! Teate, pealkirjaks paneme: Punamütsikese tagasitulek! 

SUUR SEGADUS

Autorid: K. Pesti ja K. Veede

Taevast minema aetud ingliplikad:
1: Mis teha, mis teha! Tähetädi jõuluball ja pidukära jäävad ära.
2: Minu välimuse juures!
3: Ohhoo-jaa! Muidugi! Veame, et mina oleks seekord saanud kõige rohkem printsiga tantsida!
4: Või veel! Selle koperdise käevangus vantsida!
3: Sinuga ta nagunii ei tule!
4: Küll ta tuleks. Mina ei lähe. Üleüldse, hoia endale see hädine prints ja määri pähe!
3: Noo? Kas see polnud mitte sina, kes eelmisel korral “korvi” sai?
4: Aga ta selle eest veel sai! Pool õhtut käis ringi – pesulõksud sabas.
3: Aga minu kuklitükk teda kuklasse tabas!
1: Aga mina kirjutasin ta kuueseljale “OLEN LOLL JA OTSIN NAIST!” vildikaga.
2: Häh! See pole midagi! Mina aga panin tähetädi, kui ta torti läks tooma, sahvrisse luku taha! Pärast ähmiga unustas koogi maha, kui lõpuks välja sai sealt!
4: Ei unustanud! Kus ta sai tuua! Ma lakkusin kreemi pealt.
3: Aga mina liimisin täheonu kingad parketi külge ja jätsin ta õhtuks otsaks laua taha lösutama
4: …nagu hülge.
1: Mina sidusin kuukuningannale paela otsa sülekoera asemel koduroti.
2: Mina haakisin päikeseprintsessi kleidisabasse peerukoti.
1:Just siis, kui prints teda tantsule palus.
3: Vau, kui vapralt ta vaeseke teotust talus!
4: Aga kes mõtles välja nõksu, kuidas õunavaagnasse torgata hiirelõksu?
3: Olgu pealegi, tüdrukud. Juhtus, mis juhtus…
2: Nende meelest me võrratu pidu luhtus!
1: Aga mõelge ise, kas tõesti SEE oli väärt, et saata meid kogu jõuluks kratipoiste kolooniasse? (inglid ära)

Põrgust välja aetud paharetipoisid:
1: No oli seda nüüd vaja?
2: Kas ma sellepärast pingutasin kogu aja?
3: Kas ma sellepärast ponnistasin suvest saati, et oma jõuluvaheajaks sattuda ingliplikade pansionaati?
4: Oh seda taati!
2: Kõik meie koerustükid olid tal korraga meelest läinud, kui ette luges, mida HEAD me olevat ära teinud!
3: Mõtleks! Et mina kahel korral viisin prügiämbri välja! Nurga taga ma neist jäätmetest kustutasin nälja!
1: Et mina AITASIN ühel kõhetul kutil kahe turskema nägu üles lüüa!
3: Ja mina AITASIN kärbse võrgust välja! Aga ma tahtsin teda ise ära süüa!
2: Noh, nüüd on vaheaeg mokas ja pidu läbi.
1: Mõelda vaid! Vaheaeg otsa sihuke häbi!
3: Kuidas nende inglinaistega olla või mida teha?
2: Ole mureta! Need preilikesed minestavad kohe, kui saavad su nägu näha.
1: Midagi vähe valesti ütled, on kohe kisa ja kaebamist kõik kohad täis.
4: Noh, eks näis.
3: Minu meelest vähemalt väliselt oleme igati normis. Katsugem rääkida kah pisut leebemas vormis … et TERE ja PALUN ja TÄNAN…
2: Oo! Kas teate? Vist oleme päral!
4: Nagu seelikuis suhkruvatte on täis kogu tuba!
I: Ena kratte! Plikad! Paharetipätakad kah on kohale vedand end juba!
P: Kuulge, kutid! Kui kodune vastuvõtt!
P: Kui teada tahate tõtt, siis vaadake kas või teda, ta
“inglinäokese” ees pole küll mõtet kraapsusid vedada!
P: Jah, mis sihukest austad!
I: Uhh! Plikad! Kui jubedad lõustad!
I: Mis oleks, pasteeriks neid pisut?
P: No tead! Ära kisu!
I: Piirame seda!
P: Hei, vennad! Neid tittesid tuleb valjemalt valitseda! (madin)
P: Okei-okei! Jätame ära! Pealikud päral!

Õpetajad.
Direktor: Oh teid sunnikuid sõgedaid! No vaadake ise, mis hullud tükid teil kohemaid tehtud said! Küll kiiruga tõttasime ütlema juba, et meie poolt koju teil minna on luba. Sest tunnen, et olen liig väsind ja vana, et hakata selliseid kantseldama. Et katsugu ise taeva- ja põrgused kojad, kuidas ümber kasvatada oma ülemeelikud tütred ja pojad.
Õ: Aga mis tegite teie?
Õ: No kuhu te lähete tiibadeta ja teie – sabata?
Õ: Kas arvate tõesti, et selliseid häbitegusid kodudes ära ei tabata?
D: NII papad ja mammad teid küll enam koju ei luba.
Õ: Eks vaatame, kuidas saab parandada seda, mis tehtud on juba.
Õ: Ei tiivad, ei sarved ei sabad kuidagi külge ei hakka…
Õ: Hea veel, et muud liikmed on terved!
Õ: Nüüd aga püsige vakka!
D: No mina siin küll ei avita! Vaid meie toel neid väänikuid terveks ei ravita, Ja teiesugustest nagunii ei saa õigeid paharette või inglikesi. Aga kui pisut pesta ja arstida, saab ehk peotäie inimesi.
Kui te ise heast elust ei hooli, jääb meil kolmel te ohjes hoidmiseks väheks jõust. Võtan appi nüüd hüva nõu ja saadan teid… (kooli nimi) kooli!
Õ: Oh! On vaheaeg paraku! No millist nuppu nüüd vajutada, et… kuhu teid jõulunädala lõpuni kuidagi ära majutada?
Ega jää mul vist üle muud, kui publikut paluda: KAS SAALIS ON KEEGI, KES SUUDAKS NEIST KEDAGI TALUDA? Kuigi kõik eelnev näha olla võis kole, ühekaupa nad ehk nõnda halvad ei ole?

P: Mina, Pets Paharett, võin kanda puid ja tuua vett. Kel tundun sobiv nagu, see käega lehvitagu!
I: Mina, Ädu Lumesadu, aitaks korras hoida kodu.
P: Mina, Ain Kurivaim, palju asju teha võin. Prügi viia, kütta ahju – tervisest mul poleks kahju.
I: Mina, Milve Vihmapilve, kingiks teile kuldse põlve. Söödaks kanu, kraamiks tube. Polekski ehk väga jube.
P: Ka mina, Jaan Huligaan, mõne tööga maha saan. Vaipu klopin, aknaid topin, ühte-teist veel juurde õpin.
I: Mina, Ille Illikuku, olen ilus nagu nuku. Teid ma aitamast ei väsi, kui ei määri töö mu käsi.
P: Minagi, Siim Sigudik, olen väga vajalik.
I: Mina olen Tiit Bandiit. Tahaksin kah ära siit. Mina, Liina Linnutee, mittemidagi ei tee. Ütlen kohe ausalt ära, pärast et ei tehtaks kära.

D: Tubli-tubli. Vaat kui kena. Asi hakkab edenema. Kännu leidis iga käbi ja me lugu… saigi läbi.

MUINASJUTT KURJAST KUNINGANNAST

Anna Korzova , Küllike Veede

Tegelased:
Jutustaja
Kuningas
Kuninganna
Nõunik
Võlur

Jutustaja: Elas kord kuninganna. Ta oli ilus ja viisakas, aga väga kuri. Teiste peale ta kuri ei olnudki, riidles ainult kuningaga. Kogu aeg riidles. Alustas kohe hommikul.
Kuninganna (kärme ja riiakas): Mis sa kisud kogu aeg tekki enda peale! (kuningas kägaras voodilina nurga all) Mis sa magad poole päevani? Kas sa ei kuulnud või? (läheb voodist välja, lööb varba vastu sokki ära) Ai! Jälle sa jätsid oma mustad sokid voodi alla vedelema! Nüüd ma olen jalast vigane ka veel. Hirmus inimene! Ise veel kuningas! Tõuse üles, korja oma sokid ära siit!
Kuningas: Las ma magan veel natuke!
Kuninganna: Misasja! Mis sa seletad vastu! Suu kinni, kui minuga räägid! Teised kuningad on juba ammu üleval, aga sina… Lootusetu! Kuhu me niimoodi jõuame?
Jutustaja: Kuningas ei jõudnudki veel kuhugi, aga kuninganna liikus riieldes vannituppa.
Kuninganna: Ärkad ka juba või?
Kuningas: Kell on ju alles…
Kuninganna: Mis sa seletad vastu. Üles aja ennast. Oled kuningas või ei ole? Aaaah! Miks sa oled jälle hambapastatuubi valest kohast vajutanud? Katastroof! Hukka läheb see kuningriik! Sellise suhtumise juures! Tule siia! Tule kohe siia, ma ütlen!
Jutustaja: Kuningal ei jäänudki muud üle, kui ajas end vastumeelselt jalule.
Kuninganna: Hommikumantel selga! Ei käi niimoodi öösärgi väel! Kas mina pean pärast sinu köha ravima? Õigetpidi pane mantel selga! Teistpidi õigetpidi! Ei pane krooni praegu. Hambad pesed ära enne. Ei pese minu hambaharjaga. Ei pigista sealt, niiviisi sa raiskad pool tuubi pastat ära. Kas meie kuningriik on nüüd korraga nii rikas või, et hakkame hambapastat raiskama?
Jutustaja: Kuningas ei öelnud siis midagi. Pesi vaikides hambad puhtaks ja lahkus kurvalt magamistoast. Kõht oli tühi, aga kuningas teadis juba ette, et ega söögi ajal ka rahu anta. Kuninganna tuligi riidles tema järel.
Kuninganna: Miks sa oled tallanud poriste saabastega kõik lossi põrandad mustaks? Mõtle, mis raha kulub pesuvahendi peale. Kuidas sa saad nii korratu olla? Juuksed jätsid ikka kammimata? Ei pane enne krooni pähe! Kuidas sa nii saamatu oled? Seisa paigal, ma teen su korda. Kus sa oled kolanud? Kroon jälle mõlkis ja kalliskive on puudu!
Jutustaja: Ja kuninganna kammis ning kohendas kuninga korralikult üle. Sidus pudipõlle ka ette, enne kui sööma lubas. Kuningas läks söögisaali ja võttis laua taga istet. Kuninganna tuli ja riidles seal ka.
Kuninganna: Käed pesid ikka korralikult puhtaks? Kroon võta söögi ajaks peast ära! Ära lurista kogu aeg! Mis sa kolksutad lusikaga vastu kausi põhja! Varrukaga siis pühitakse suud?
Jutustaja: Kuningal läks isu täitsa ära. Lakkus lusika põgusalt puhtaks, kukutas lusika taldriku kõrvale ja lonkis troonisaali.
Kuninganna: Kombeid ei mingisuguseid. Mis eeskuju sa niimoodi annad? Häbi ja alandus. Sinusugusega ei julge ballile minna ega korralikku sõdagi kuulutada. Vaenlased naeravad end surnuks, kui näevad, missugune hädapätakas sa oled!
Jutustaja: Kuningas istus ohates troonile ja asus riigiasju ajama. Kuninganna õpetas kõrval.
Kuninganna: Ära kiigu trooniga! Mis sa nokid oma nina!
Jutustaja: Nõunikud ei julgenud seetõttu väiksemate muredega kuninga poole pöördudagi, aga aeg-ajalt tuli ka suuri asju lahendada.
Nõunik: Lääne-kuningas on kole sõjakaks muutunud. Sodis koos oma sõduritega piiriaia rumalaid sõnu täis, kangutas kindluse seina küljest mitu suurt kivi lahti ja veeretas tiiki.
Kuningas: Oi-oi. See on küll suur pahandus. Pean ise vaatama tulema.
Kuninganna: Ei lähe sa midagi igasugu roppusi lugema! Tooge tiigist vett ja peske need rumalad sõnad seinalt maha, siis kuningas tuleb! Aga ainult korraks. Ei jää jälle terveks päevaks kuningriigi peale hulkuma!
Nõunik: Kindluse sein tuleks küll ruttu üle vaadata ja ära parandada. Muidu kukub terve kindlus kokku. Ega neid kive sealt tiigipõhjast enam kätte saa!
Kuningas: Lossi taga on suur kivihunnik, võtke sealt.
Kuninganna: Sealt te ei võta midagi. Need on minu kiviktaimla kivid! Kui ma näen, et sealt üks kivipoeg puudu on, siis ma sodin ise lossiseina selliseid sõnu täis, mida sa, kuningas veel kuulnud ka pole!
Kuningas: Ei usu. Kas sul on mõni sõna mulle kogemata veel ütlemata jäänud?...

Jutustaja: mõtles kuningas ja jäi täitsa kössi. Riigiasjad saaks aetud, aga naine on nii õel ja kuri, rikub igasuguse riigivalitsemistahtmise ära. Ja autoriteeti õõnestab. Kuningas kutsus oma kõige targema ja julgema nõuniku, et natuke nõu pidada, niikaua kui kuninganna kiviktaimla kive valvab.
Kuningas: Riigil läheb meil päris hästi muidu, eks?
Nõunik: Üldiselt küll.
Kuningas: Kuninganna on hirmus kuri.
Nõunik: On, kuningas. On.
Kuningas: Ei anna mulle enam üldse sõna.
Nõunik: Ega jah.
Kuningas: Naeruvääristab kõigi alamate ees.
Nõunik: Eks ta ole.
Kuningas: Teised kuningad juba üsna avalikult naeravad? Levitavad anekdoote…
Nõunik (turtsatab naerma).
Kuningas: Mis sa, nõunik, naerad? Suur probleem ju.
Nõunik: Seda küll, jah. Lihtsalt üks hea anekdoot tuli meelde. Ei, mitte Teist, kuningas.
Kuningas: Räägi! Läheb ehk natukenegi tuju paremaks.
Nõunik: See, et… Näe, läks meelest ära jälle!
Kuningas: Mis siis selle kuninganna kurjusega saab?
Nõunik: Ausalt, kuningas. Mina küll ei tea. Peaks äkki võluri kutsuma?
Kuningas: Ma kohe ei tea. Mulle see võlur kohe üldse ei istu. Muudkui ülbitseb ja peab end kõigist kõige targemaks. Isegi minust. Nüüd mine justkui avalikult tunnistama, et ongi.
Nõunik: Aga meie seda muret vist ise ära ei lahenda?
Kuningas: Ega vist.
Nõunik: Mis teeme siis?
Kuningas: No olgu, kutsu pealegi see võlur siia.
Jutustaja: Ja nõunik juhatas võluri kuninga juurde.
Võlur: Noh, kuningas? Hädas jah? Ei saa ilma võluri abita riigiasjadega hakkama?
Kuningas: Küll ma juba saan. Mõtlesin, et puhun sult vahelduseks tolmu pealt ära. Teed ka midagi asjalikku. Muidu konutad seal… kus sa konutad. Inimesed unustavad su ära varsti.
Võlur: Sinu unustavad ära, kuningas! Mina kõnnin maailmas ringi, õpin uusi võlutrikke ja annan uhkeid etendusi. Sina pead siin lossis konutama ja kurja kuninganna sõna kuulama.
Kuningas: Ei pea ma midagi!
Võlur: Pead ikka küll! Päeval ja öösel!
Kuningas: Aga vaat ei pea. Öösel küll ei pea. Ta on mitu korda toginud, et miks ma nii kõvasti norskan. Aga ma meelega norskan veel kõvemini.
Võlur: Ja edasi.
Kuningas: No ta togib niikaua, kui ma kolin teise tuppa diivanile, aga ega ma selle pärast sõna kuula. Norskan seal ka edasi!
Võlur: Oled ikka kõva kuningas küll!
Kuningas: Olengi! Mis sa ise sellises olukorras teeks!
Võlur: No nüüd on võluri nõu kallis!
Kuningas: Ei küsi ma nõu midagi. See on selline retooriline küsimus.
Võlur: Haa-haa! Lubage naerda!
Kuningas (mossitades): Ei luba!
Võlur: Kui minul oleks nii kuri naine, siis ma kingiks talle iga nurina peale ühe ehte. Naistele meeldivad ehted. Nii kui nad ehte saavad, on nad kohe palju vähem kurjad.
Kuningas: Oled jube tark enda meelest, jah? See on nüüd mingi hea nõu, jah? Päh!
Jutustaja: Aga kuna kuningal paremat mõtet ei tulnud, proovis seda. Kuninganna tuli kive valvamast tagasi ja hurjutas.
Kuninganna: Jälle sa närid küüsi!
Jutustaja: Kuningas võttis julguse kokku ja kinkis kuningannale sõrmuse.
Kuninganna oli üllatusest tükk aega tumm. Vahtis sõrmust ja kuningat. Kuningat ja sõrmust. Aga kui söögiaeg tuli, ei suutnud kuninganna vait jääda ja käratas.
Kuninganna: Jälle sa urgitsed kahvliotsaga kõrva!
Jutustaja: Kuningas oleks ehmatusest äärepealt kuulmekile katki torganud., aga kogus end ruttu. Pani kahvli käest ja kinkis kuningannale kõrvarõngad. Ja nii kogu aeg. Kuninganna ei olnudki enam väga kuri. Aga kuningas jäi väga vaeseks. Ühel päeval tal ei olnud enam raha, et kuningannale kingitust osta. Ja kuninganna tuli jälle riidlema.
Kuninganna: Miks sa oma musta pesu padja alla oled toppinud?
Jutustaja: Kuningas ohkas, võttis padja alt riided ja viis need mustapesukorvi. Kuninganna oli imestusest vait. 
Kui kuningas vaikselt taskurätikusse nina nuuskas, sussid nagi alla kõrvuti asetas ja viigipüksid riidepuuga kappi pani, siis kuninganna juba naeratas.
Lõpuks ei olnud kuninganna enam üldse kuri.
Kuninganna: Kuningas, ega sa pahaks pane, kui ma müün õige mõned ehted maha? Ostaks selle raha eest kokale uue paja, sõjapealikule binokli ja lossitorni uue lipu?
Kuningas: Arvad? Äkki müüd kohe mitu? Ma pole tihanud rääkida, aga tõlda peaks ka natuke kõpitseda laskma. Viimaselt visiidilt tulles ajasid röövlid meid natuke aega metsa vahel taga. Kaotasime kiiruga ühe esiratta. Kolmega kannatas kuidagi sõita, aga täna hommikul murdus telg täitsa puruks. Kannupoiss ja kutsar hoidsid mõnda aega tõlla esiotsa üleval, aga kutsar kurdab, et ta oma kõrges vanuses ei jaksa hobustega võidu traavida. Ähvardab ära minna.
Kuninganna: Me võime kohe kõik ehted maha müüa. Teeme kuningriigi korda!
Kuningas: Teeme korda jah!
Kuninganna: Ainult seda esimest sõrmust hästi ei raatsi.
Kuningas: Ma ka ei raatsiks. Kõrvarõngad võiks ka jääda. Sind kohe rõõm nendega vaadata.
Jutustaja: Ja hakkasid kuningas-kuninganna sestpeale õnnelikult ja üksmeeles elama.
Kuningas: Hea tark see võlur enda meelest küll! (osatades) Kingi ehteid! Kingi ehteid! Viisakas käitumine meeldib naistele palju rohkem. Ja puhtus ning kord. Endal ka mõnusam olemine. Ja üleüldse: naistele meeldib, kui neile lilli kingitakse. Muuseas, kuninganna pole isegi nende osas nõudlik. Talle meeldivad näiteks tulbid. Kollased. (kingib kuningannale lilled)

MUUTUV ELU

(Poogna autori Salaaed365 samanimelise lühijutu ainetel)


Tegelased:
Mees
Naine
Linnud
Küülik
Kass
Mõte
Mure
Suurem mure
Talumees
Papagoi

Mees: Oi, ma olen nii edukas mees. Ärimees. Kõik eluks vajalik on olemas. Kodu on ilus. Naine on hoolitsev. Naine! Tule näita teistele ka, kui hoolitsev sa oled!
Naine tuleb, kammib juukseid, harjab riideid, nuuskab nina.
Mees: Väga hoolitsev naine. Aitab küll. Piinlik juba. Mine, hoolitse nüüd naabrite eest ka.
Naine lahkub
Mees: Töö on mul ka meeldiv. Ma ei hakka rääkima, mis töö see on. Muutute kadedaks. Aga väga meeldiv töö on. Ja rikkaks teeb. Rahapuudust mul pole üldse. Kohe justkui täiuslik elu. Ainult natukene midagi oleks nagu puudu. Naine, mis sa arvad, mis võiks puudu olla?
Naine jookseb sokiga.
Mees: Ei, sokid on olemas.
Naine tuleb pulgakommiga.
Mees: Ei, kõht on ka täis.
Naine kehitab õlgu.
Mees: Sa ka ei tea? Ma ka ei tea. Kohe midagi ei leidnud, mis võiks täiuslikust õnnest puudu olla?
Naine raputab pead.
Mees: Kui toas kuskil ei ole, äkki on õues? Lähme jalutame, äkki näeme seal. Mis õue, lähme kohe metsa! (jalutavad) Küll siin on ikka roheline! (rohelised värvilaigud seinal) Lõhnab ka värskelt. (piserdatakse lõhna) Mis lõhn see on? Justkui mingi tuntud lõhn? Sa ka ei tea? Ma ka ei tea.
Linnud: šallallallallaa-šallallallallaa…
Mees: Linnud laulavad nii ilusti.
Linnud: šallallallallaa-šallallallallaa…
Mees: Ei tea, kas on mingi uus laul või on uued linnud? Kuulaks kohe veel.
Linnud: šallallallallaa-šallallallallaa…
Mees: Küll on metsas ilus jalutada. Ainult oksad torkavad (mõte torgib)
Mõte: Ma ei ole mingi oks.
Mees: Mis asi sa siis oled?
Mõte: Mõte.
Mees: Miks sa mind torkad?
Mõte: Mõte ikka torkab.
Mees: Miks sa pähe torkad? Kui torkama pead, torka mujale. Peal on valus ju.
Mõte: Mõte ikka tavaliselt torkab pähe. Valus on sellest, et harva torkan.
Mees: Mis mõte sa oled?
Mõte: Geniaalne! Ma kohe ütlen, mis sul täiuslikust õnnest puudu on.
Mees: Ütle.
Mõte: Lemmikloom!
Mees: Lemmikloom? Täpselt minu mõte! Mine oma toikaga minema nüüd... Naine, me võtame lemmiklooma.
Naine noogutab.
Mees: Mis looma me võtame?
Naine kehitab õlgu.
Mees: Sa ka ei tea? Ma ka ei tea. Mõte, tule oma toikaga tagasi!
Mõte tuleb, torkab
Mees: Just! Me võtame küüliku! Võtame siitsamast selle küüliku! (tõstab põõsast kõrvupidi) Küülik, sina oledki see, kes mul täiuslikust õnnest puudu on. Ma hakkan sinu eest hoolitsema.
Küülik: Sellega ma olen nõus.
Mees: Ja sa rõõmustad mind kaua. Küülikud elavad ju päris kaua?
Küülik: No 6-10 aastat ikka.
Mees: Vot, siis ootab mind ees 10 aastat täiuslikku õnne.
Küülik : Ma igaks juhuks ei hakka ütlema, et olen juba 11 aastat elanud.
Mees: Mis sa pobised?
Küülik: Niisama. Võilill läks kurku. Köhima ajab.
Mees: Ma hakkan nüüd sinu eest hoolitsema. Naine ka aitab hoolitseda.
Naine harjab, nuuskab küüliku nina.
Mees: Naine. Meie küülik on kuidagi kauaks magama jäänud. Oi-oi, tundub, et küülik ei ärkagi enam. Nüüd on küll suur mure kaelas.
(mure tuleb kaela)
Mees: Kus sa ronid! Mul niigi raske. Mure kaelas.
Mure: Mina olengi mure.
Mees: Kas sa lased lahti! Ma ei saa niimoodi täiuslikult õnnelik olla.
Mure: Ei lase!
Mees: Mõte, tule torka natuke. Ei, ära teda torka, siis ta läheb liiga targaks ja jääbki mulle kaela. Torka mind.
Mõte torkab: Sa pead endale uue lemmiklooma võtma.
Mees: Täpselt minu mõte! (ajab mure seljast maha) Seekord enam küülikut ei võta, võtame hoopis kassi. Võtame kohe siitsamast selle kassi. (tõstab põõsast kassi) Sinust saab mu uus lemmikloom. Hakkan sinu eest hoolitsema.
Kass: Sellega ma olen nõus.
Mees: Kassid elavad ju ikka kauem kui küülikud?
Kass: Ma tean üht, kes elas 20-aastaseks.
Mees: No vot. Siis mind ootab ees 20 aastat täiuslikku õnne.
Kass: Ma ei hakka ütlema, et mina see kahekümneaastane olengi.
Mees: Mis sa pobised?
Kass: Ei midagi. Niisama nurrun.
Mees: Ma hakkan nüüd sinu eest hoolitsema. Naine ka aitab hoolitseda.
Naine harjab, nuuskab kassi nina.
Mees: Naine. Meie kass on kuidagi kauaks magama jäänud. Oi-oi, tundub, et ta ei ärkagi enam. Kus nüüd on mure kaelas.
(suurem mure tuleb kaela)
Mees: Kus sa ronid! Mul niigi raske. Mure kaelas.
Suur mure: Mina olengi mure.
Mees: Eelmine kord sa küll nii suur polnud.
Suur mure: Vaatasime jah, et suuremat oleks vaja. Mina olen suur mure. Kohe väga suur. Minust sa nii lihtsalt lahti ei saa.
Mees: Mõte, tule torka pähe!
Suur mure: Ei tule ta midagi. Ma ei lase.
Mees: Mis saab siis? Ma ei jaksa niimoodi kuigi kaua kõndida.
Suur mure: Eks siis veere. Mind üldse ei sega.
Mees: Kuhu ma veeren?
Suur mure: Allamäge. Ikka allamäge. (keerutavad)
Mees: Oot, las ma puhkan natuke. Ei jaksa rohkem veereda.
Suur mure: No natuke võid puhata. Siis veereme edasi.
Mees: Süüa tahaks.
Suur mure: Kes siis murega sööb.
Mees: Janu ikka tohib kustutada?
Suur mure: Kustuta! (annab juua)
Mees: See küll vesi ei olnud.
Suur mure: Ei olnud. See oli murerohi.
Mees: Kas see aitab murest vabaks?
Suur mure: See on MURE rohi. See teeb ükskord mure mehest vabaks.
Mees kobab taskuid, hõlmaaluseid
Suur mure: Kaotasid midagi?
Mees: Tundub küll. Töö oleks nagu kadunud. (katsub kätt ja käevangu)
Suur mure: Veel midagi?
Mees: Naine on ka läinud. (kobab taskuid)
Suur mure: Veel midagi?
Mees: Jõukus oleks nagu täitsa puudu. Mis jõukus! Kohe sentigi ei ole enam!
Suur mure: Siis me oleme kohal. Ma lähen üles tagasi.
Mees: Ma tulen ka.
Suur mure: Ei tule sa kuhugi. Vaata, milline sa välja näed! Riided räbaldunud ja mustad. Püsi siin! (läheb ära)
Mees (näpistatakse): Ai! Ai-ai-ai!
Nälg: Mis sa karjud!
Mees: Mis sa näpistad!
Nälg: Nälg ikka näpistab.
Mees: Kaua sa mõtled näpistada?
Nälg: Nii kaua, kuni sa enam ei karju!
Mees: Aga mis ma siis teen? Kõht on tühi ja süüa pole. Raha ka pole. Mitte midagi pole.
Nälg: No siis ma muudkui näpistan edasi.
Mees: Ai! Ai-ai-ai!
Talumees: Mis sa kisad?
Mees: Nälg näpistab.
Talumees: Tule minu juurde tööle, ma annan sulle süüa.
Mees: Mul on nii mustad riided.
Talumees: Ma olen maamees. Mu tööd on ka mustad.
Mees: Siis ma tulen küll.
Talumees: Kõigepealt sööme. Muidu sa ei jaksagi tööd teha.
Nälg: Keda mina siis näpistan?
Mees: Mine mäe otsa. Otsi Suur Mure üles. Näpista teda.
Mehed söövad.
Mees: Mis tööd me teeme?
Talumees: Sõnnikut loobime.
Mees: Loobime.
Loobivad.
Mees: Mis tööd me veel teeme?
Talumees: Põldu künname.
Mees: Künname.
Künnavad.
Mees: Mis tööd me veel teeme?
Talumees: Heina niidame.
Mees: Niidame!
Niidavad.
Talumees: Sa oled päris tubli töömees.
Mees: Tundub küll.
Talumees: Nii tubli töö eest tuleb tubli tasu ka.
Maksab ja lahkub
Mees: Oi. Ma olen nüüd jälle jõukas mees! Edukas mees. Kõik on mul olemas. Parem veel kui enne. Naine on ka parem. Naine, tule näita, milline sa oled!
naine jookseb kohale. Harjab kahe harjaga ja nuuskab kahe rätikuga
Mees: Vot nii hoolitsev naine on. Ja põllutöö meeldis mulle väga. Mis sest, et keegi ei kadesta. Hakkangi talumeheks. (ringutab) Suurepärane! Ainult pisut oleks nagu veel õnnest puudu.
Papagoi: Äkki mina?
Mees: Jälle mingi lemmikloom või? Mina teid rohkem ei usalda.
Papagoi: Mis loom nüüd mina olen. Ma olen lind. Papagoi.
Mees: Nagunii viskad ka kohe vedru välja.
Papagoi: Misasja! Papagoid elavad 50-80 aastat!
Mees: See võib ju tõsi olla, aga igaks juhuks näita passi. Muidu selgub, et oledki teel oma kaheksakümnendale juubelile.
Papagoi: Sina näita oma passi ka. Muidu selgub, et hakka endale paarikümne aasta pärast uut peremeest otsima!
Mees: Nüüd on küll kõik paremini, kui alguses. Lõpetame ruttu loo ära. Mine tea, mis muidu jälle juhtuda võib.