|
1. Sinu meri
2. Kui koiduhaku uttu uppuv rada... 3. Sirelites mai 4. Tere, tulid 5. Eikuskil eikunagi 6. Tol õhtul 7. Kallasteta 8. Mähkur 9. Matka-gasell 10. Päev loojus 11. Seda aega ei ole enam 12. Kakerdaja raba 13. Kõnnu Suursoos 14. Ainult päriselt tahtes 15. Äiatar 16. Pikk päevatee 17. Kahele poole 18. Tiibade ja sabata 19. Niuts 20. Okasroos 21. Kaksteist ruutmeetrit igatsust 22. Hind 23. Unes 24. Alleaa 25. Tagasikäik |
26. Hingamine
27. Ära karda 28. Ainus erinevus 29. Kuu loomine 30. Elul on mitu tahku 31. Aitäh 32. Nõmm vareskollane 33. Ära kunagi päri 34. Kes aias 35. Valgesse 36. Kui sa sead end minekule 37. Harjata talv 38. Kõu 39. Ene ei saa aru 40. Oota ööd 41. Paari sõnaga elust 42. Homseni 43. Tulid nagu tuli 44. Valgehobusemäel 45. Kusagil 46. Kahekesiöö 47. Ilm on valge 48. Maa võtab ümber ööhämara 49. Kevadine 50. Vahel |
51. Ükskord
52. Kui mitu korda 53. Karskelt 54. Armuke 55. Kohtudes novembris 56. Elu on siiski ilus 57. Lähedase lähedal 58. Eesel kahe kuhja vahel 59. Hoiatuseta 60. Elas kord kuningas 61. Tule! 62. Käänates 63. Avatult ja koos 64. Eile rannas 65. Must ja valge 66. Tulek 67. Sa oled aed... 68. Varjumälu 69. Kui unenäod valetavad 70. Laul millestki muust 71. Sa ei tea, kuhu oled teel 72. Topu 73. Miks nii? 74. Hingede aeg 75. Kaitseingel |
SINU MERI
Sinu merest paistab vaid lainerand,
kiviseljad ja vetikasalgud.
Nii on enamik heal juhul tunnistand,
kuidas liivadelt tagasi valgud.
Ulgu-alale, kuhu vaid sina näed,
jäävad põhjalõhed ja tulemäed,
vaalalaulud ja näkirinnad,
laevavrakid ja uppunud linnad.
On legende sest räägitud, aga
seda merd sa ei jaga.
kiviseljad ja vetikasalgud.
Nii on enamik heal juhul tunnistand,
kuidas liivadelt tagasi valgud.
Ulgu-alale, kuhu vaid sina näed,
jäävad põhjalõhed ja tulemäed,
vaalalaulud ja näkirinnad,
laevavrakid ja uppunud linnad.
On legende sest räägitud, aga
seda merd sa ei jaga.
* * *
Kui koiduhaku uttu uppuv rada
viib varju jaaniussi-tulesid,
ma tahan ärgates Su ripsmeil
puudutada
öös nägemata jäänud unesid.
Kuis alata,
kui salata on hilja?
Kui igas koes ja närvis
tuksleb Sind?
Käib kuskil keset küpsemata vilja
üks nähtamatu
ärarääkiv lind.
viib varju jaaniussi-tulesid,
ma tahan ärgates Su ripsmeil
puudutada
öös nägemata jäänud unesid.
Kuis alata,
kui salata on hilja?
Kui igas koes ja närvis
tuksleb Sind?
Käib kuskil keset küpsemata vilja
üks nähtamatu
ärarääkiv lind.
SIRELITES MAI
Taas õnn on silmis sirelite lillal.
Mailõpupäikses pakatuvad rüüd
kui julgustades kõhklejaid: „No millal
on meeletusteks õigem aeg kui nüüd?“
Jah, valet täis on teed ja ilmaveered
ja valuvaod sees õnne künnimaal,
kuid, armastuseks annetades meeled,
on võimalus, mis puudub loobujal.
Taas sära silmis sirelite lillal:
„Küll ravib aeg kord hinge, kui see killal.
Kõik haprad viivud igavikuks petke
ja usaldage iga praegust hetke.“
Mailõpupäikses pakatuvad rüüd
kui julgustades kõhklejaid: „No millal
on meeletusteks õigem aeg kui nüüd?“
Jah, valet täis on teed ja ilmaveered
ja valuvaod sees õnne künnimaal,
kuid, armastuseks annetades meeled,
on võimalus, mis puudub loobujal.
Taas sära silmis sirelite lillal:
„Küll ravib aeg kord hinge, kui see killal.
Kõik haprad viivud igavikuks petke
ja usaldage iga praegust hetke.“
TERE. TULID
Tere. Tulid. Pimedusevaikselt.
Kesköö tukub oksal, tiivad koos.
Lõkkease hõõgub kahepaikselt
kalda peal ja vetel pilliroos.
Unevaevas jõgi vähkreb sängis.
Väsimusest värelevad laud.
Üksik öölind leierkasti mängib.
Õlitamist vajaks vändaraud.
Mõtlen ennast hetkedesse, mil ma
põgenesin, Sinust kohkunud.
Mõtlen, millest oleksime ilma
jäänud, kui me poleks kohtunud.
Heidan pilgu üle metsalae, kus
salakirju saadab kirjurähn.
Mõtlen sellest, mille eest mind praegu
puudutasid sõnaga AITÄH.
Kesköö tukub oksal, tiivad koos.
Lõkkease hõõgub kahepaikselt
kalda peal ja vetel pilliroos.
Unevaevas jõgi vähkreb sängis.
Väsimusest värelevad laud.
Üksik öölind leierkasti mängib.
Õlitamist vajaks vändaraud.
Mõtlen ennast hetkedesse, mil ma
põgenesin, Sinust kohkunud.
Mõtlen, millest oleksime ilma
jäänud, kui me poleks kohtunud.
Heidan pilgu üle metsalae, kus
salakirju saadab kirjurähn.
Mõtlen sellest, mille eest mind praegu
puudutasid sõnaga AITÄH.
EI KUSKIL EI KUNAGI
Kas võlusõnad vale sisse lasid,
et, äratehtud äkkileitud teest,
end olematust mõisast avastasid?
Ehk mingi adumatu teene eest?
Päev võrahõredustest läbi tilkus.
Read leinajalakaid ja elupuid
jäid kinni rohelisse silmapilku.
Just olid omaks tunnistatud, kuid
seal taas fassaadikaunistuseks tõmbus
end trepil ilmutanud paruness
ja musta sepisaia hõre õmblus
muu päeva küljest lahti harunes.
Said seina müüritud kui tunnistaja.
Müür pragunes ja lahti kukkus riiv
nii kiiresti, kui metsa kasvab maja,
nii aeglaselt, kui mööda hiilib viiv.
Taas tagasi, võiks olla Sa ükskõik kus.
On eemaldudes üha elusam
see aed, see hetk, see olemise kõiksus.
et, äratehtud äkkileitud teest,
end olematust mõisast avastasid?
Ehk mingi adumatu teene eest?
Päev võrahõredustest läbi tilkus.
Read leinajalakaid ja elupuid
jäid kinni rohelisse silmapilku.
Just olid omaks tunnistatud, kuid
seal taas fassaadikaunistuseks tõmbus
end trepil ilmutanud paruness
ja musta sepisaia hõre õmblus
muu päeva küljest lahti harunes.
Said seina müüritud kui tunnistaja.
Müür pragunes ja lahti kukkus riiv
nii kiiresti, kui metsa kasvab maja,
nii aeglaselt, kui mööda hiilib viiv.
Taas tagasi, võiks olla Sa ükskõik kus.
On eemaldudes üha elusam
see aed, see hetk, see olemise kõiksus.
TOL ÕHTUL
Sellest õhtust pea aastaid saab neli.
Tuulel mõnigi maailmaring
joostud. Kirju on korjanud meri,
mida tükkideks käristas hing.
Selles õhtus kah kajakaid kiljus,
oli rahvast toas rohkem kui kaks.
Öö saabudes tasahilju
samamoodi läks pimedaks.
Eksisamm üle lävepaku
siis sigitas sündmuste rea.
Tol õhtul meid mõisteti kokku.
Kui kauaks, veel nüüdki ei tea.
Noorkuu vilksatas pilvede takka
ja kuhugi keerati kell.
Tookord samuti kevad hakkas.
Mis sellest, et sügisel.
KALLASTETA
Lörts viskub aknale
kõikenäitavaks katteks.
Valvava kutsika
igatsusniiske pilk.
Ukselink sõrmede vahelt
pudeneb pisarateks.
Veinipudelist niriseb
viimane ajatilk.
Tormi-iil katuseharjale
kinnitab jalgu,
kriipides pilpaid kui
küüniseid teritav kass.
Laternasuu jagab
seintele soolakat valgust.
Hingega koos kukub
kildudeks mõrane tass.
Taha ei vaata ja midagi
ette ei heida.
Elu on lühike, ilus
ja üksjagu õel.
Ükskõik, kas tuldi,
et uskuda, leevendust leida,
tõde jääb kadunuks
kahe kaarsillaga jõel.
„Mitte kunagi!“
jõkke laulavad haned.
Täiskuuta jaanuar
tujukalt nõretab veest.
Põgenen peeglitest,
öö võrra noorem ja vanem.
Suletud silmad
naeravad kurbusest.
kõikenäitavaks katteks.
Valvava kutsika
igatsusniiske pilk.
Ukselink sõrmede vahelt
pudeneb pisarateks.
Veinipudelist niriseb
viimane ajatilk.
Tormi-iil katuseharjale
kinnitab jalgu,
kriipides pilpaid kui
küüniseid teritav kass.
Laternasuu jagab
seintele soolakat valgust.
Hingega koos kukub
kildudeks mõrane tass.
Taha ei vaata ja midagi
ette ei heida.
Elu on lühike, ilus
ja üksjagu õel.
Ükskõik, kas tuldi,
et uskuda, leevendust leida,
tõde jääb kadunuks
kahe kaarsillaga jõel.
„Mitte kunagi!“
jõkke laulavad haned.
Täiskuuta jaanuar
tujukalt nõretab veest.
Põgenen peeglitest,
öö võrra noorem ja vanem.
Suletud silmad
naeravad kurbusest.
MÄHKUR
Ma läksin läbi õhu valge piima
ja voolisin end põõsaks udu sisse
ning niidu niiskus imbus hingamisse.
Ööparadiisi parasvöötme kliima.
See hoolis minust nagu riik regendist,
kes korraks saanud voli troonil isteks.
Kuitahes kallid, jääme külalisteks.
Kõik lõpuks hoolivad vaid iseendist.
Tee tursus, kraavid paistetasid üles.
Maa hõõgus allpool märga valget lappi.
Kas lootis ta, et olen tulnud appi?
Ei. Tulin haige olema ta süles.
End surun suuli juuliootel rohtu.
Kõik lõpuks unustavad ülekohtu.
ja voolisin end põõsaks udu sisse
ning niidu niiskus imbus hingamisse.
Ööparadiisi parasvöötme kliima.
See hoolis minust nagu riik regendist,
kes korraks saanud voli troonil isteks.
Kuitahes kallid, jääme külalisteks.
Kõik lõpuks hoolivad vaid iseendist.
Tee tursus, kraavid paistetasid üles.
Maa hõõgus allpool märga valget lappi.
Kas lootis ta, et olen tulnud appi?
Ei. Tulin haige olema ta süles.
End surun suuli juuliootel rohtu.
Kõik lõpuks unustavad ülekohtu.
MATKA-GASELL
Matkalise hing on vaba.
Laulab lõoke, lõhnab lill.
Päike soojendamas naba.
Vihmaussid asfaldil.
Sadu läbi. Tuul ei puhu.
Kuhu kulgeb tee? Eks näis.
Peotäis kärbseid lendas suhu.
Saabki kergelt kõhu täis.
Kraavid, truubid, kopratammid.
Raiesmikud. Laanepõu.
Jõed ja järved. Luited. Lammid.
Ahervare. Korras õu.
Mererannik, mets ja raba.
Kõverad ja sirged teed.
Matkalise hing on vaba.
Kopsud õietolmused.
Laulab lõoke, lõhnab lill.
Päike soojendamas naba.
Vihmaussid asfaldil.
Sadu läbi. Tuul ei puhu.
Kuhu kulgeb tee? Eks näis.
Peotäis kärbseid lendas suhu.
Saabki kergelt kõhu täis.
Kraavid, truubid, kopratammid.
Raiesmikud. Laanepõu.
Jõed ja järved. Luited. Lammid.
Ahervare. Korras õu.
Mererannik, mets ja raba.
Kõverad ja sirged teed.
Matkalise hing on vaba.
Kopsud õietolmused.
* * *
Päev loojus. Meil ei olnud sellist kaupa,
et ootab öös mind rohkemat kui tuul.
Ühtäkki tundsin laubal sinu laupa.
Siis põske põsel. Viimaks huuli suul.
Su esimese puute, nagu sule,
peolt püüdsin. Üha juurde sündis neid.
Ööpimedusse süütasime tule,
kust taevas neelas kirkaid sädemeid.
Kuid hommikus ei olnud lõkkekohta,
nii kumbki tõde lootis oma teest.
Eks leppisin, et enam sind ei kohta
ja põgenesin mälestuste eest.
Vast ütlesin ma üht-teist mõtlematut.
Ehk sultki laekus eksitav signaal.
Eks mõistsin – enam kokku me ei satu.
Taas elu kulges üksindusemaal.
Nii kaduv aeg viis sinu näo ja nime.
Ja haavu ravis unustusesalv.
Kuid saabus tund, mil päikse loojumine
Ei olnud enam pimeöine talv,
sest tuttav puude – ehmatavalt elus -
käis üle minu palgeist mõlemist.
Sain aru, kuivõrd olin igatsenud
Su puudutusi ja su põlemist.
et ootab öös mind rohkemat kui tuul.
Ühtäkki tundsin laubal sinu laupa.
Siis põske põsel. Viimaks huuli suul.
Su esimese puute, nagu sule,
peolt püüdsin. Üha juurde sündis neid.
Ööpimedusse süütasime tule,
kust taevas neelas kirkaid sädemeid.
Kuid hommikus ei olnud lõkkekohta,
nii kumbki tõde lootis oma teest.
Eks leppisin, et enam sind ei kohta
ja põgenesin mälestuste eest.
Vast ütlesin ma üht-teist mõtlematut.
Ehk sultki laekus eksitav signaal.
Eks mõistsin – enam kokku me ei satu.
Taas elu kulges üksindusemaal.
Nii kaduv aeg viis sinu näo ja nime.
Ja haavu ravis unustusesalv.
Kuid saabus tund, mil päikse loojumine
Ei olnud enam pimeöine talv,
sest tuttav puude – ehmatavalt elus -
käis üle minu palgeist mõlemist.
Sain aru, kuivõrd olin igatsenud
Su puudutusi ja su põlemist.
SEDA AEGA EI OLE ENAM
Seda aega ei ole enam.
Ei aeda, ei inimesi.
Vaid Jänijõe raudruske vesi
ja pleekinud teekruusaterad.
Aga augustis vesikanep
oma lõhnava sõrmeroosa
su kaelavermele paneb
ning haaval
ükshaaval
tukshaaval
uputab sinusse viimse
kui mälestusmärkide riisme -
tarevarjudest väravani.
Tead veel ühe eluloo sa.
Seekord Krani.
Ei aeda, ei inimesi.
Vaid Jänijõe raudruske vesi
ja pleekinud teekruusaterad.
Aga augustis vesikanep
oma lõhnava sõrmeroosa
su kaelavermele paneb
ning haaval
ükshaaval
tukshaaval
uputab sinusse viimse
kui mälestusmärkide riisme -
tarevarjudest väravani.
Tead veel ühe eluloo sa.
Seekord Krani.
KAKERDAJA RABA
Sa saidki mu üle voli.
Täpselt nagu mu süda uskus.
Nii oodatult omane oli
Su laugaste käeleige mustjus,
Su plekised kajakakiljed,
õlitamata ja harvad
ja teistpidi päike ja pilved
ja huulheina himurad karvad
ning ninakas linavästrik,
kes laudtee-peal mööda trügis,
kanarbikkude justpuhkev päsmik -
ette ennustav saabuvat sügist
ja järvesilm suikuva soo peal –
auru allakugistav katel
ja lahkuminekust suu peal
musi mesistel murakatel
Täpselt nagu mu süda uskus.
Nii oodatult omane oli
Su laugaste käeleige mustjus,
Su plekised kajakakiljed,
õlitamata ja harvad
ja teistpidi päike ja pilved
ja huulheina himurad karvad
ning ninakas linavästrik,
kes laudtee-peal mööda trügis,
kanarbikkude justpuhkev päsmik -
ette ennustav saabuvat sügist
ja järvesilm suikuva soo peal –
auru allakugistav katel
ja lahkuminekust suu peal
musi mesistel murakatel
KÕNNU SUURSOOS
Pilk taevateil uitab.
Ei ulatu kuuni.
Veel ehast jääb veele
õrnroosakas roos.
Kuud pole veel kuskil.
Kuu nimi on Juuni
ja mina ta tõbine
hulkumas soos.
Ja heledal laudteel
ei otsa ei algust.
On soohaldjal kee
katkend rindade peal.
Nüüd kaotatud helmeist
kuldrohelist valgust
võib kahel pool jalgrada
leida siin-seal.
Ma astun. Mispärast,
ei mäleta meeled.
On laukasse uppunud
roosakas roos.
End unustan valgele
lõputa teele
ja nooruke öö
tuleb minuga koos.
Ei ulatu kuuni.
Veel ehast jääb veele
õrnroosakas roos.
Kuud pole veel kuskil.
Kuu nimi on Juuni
ja mina ta tõbine
hulkumas soos.
Ja heledal laudteel
ei otsa ei algust.
On soohaldjal kee
katkend rindade peal.
Nüüd kaotatud helmeist
kuldrohelist valgust
võib kahel pool jalgrada
leida siin-seal.
Ma astun. Mispärast,
ei mäleta meeled.
On laukasse uppunud
roosakas roos.
End unustan valgele
lõputa teele
ja nooruke öö
tuleb minuga koos.
AINULT PÄRISELT TAHTES
Pintsliga lõuendit
vaev polnud värviga katta.
See on vaid keha.
Panna ta kõnelema,
kandma suurt sõnumit -
see on me mõlema teha.
Kui Sa ei näe, mille lõin,
jutust juurde ei aita.
Maalisin. kohale tõin.
Vaata. Kui Sulle on vait ta -
püüa pilt mälunatta.
Ehk tuleb oodata. Hoida.
Ära kugista. Toida.
Ükskord Sind kõnetab ta.
Tingimata.
vaev polnud värviga katta.
See on vaid keha.
Panna ta kõnelema,
kandma suurt sõnumit -
see on me mõlema teha.
Kui Sa ei näe, mille lõin,
jutust juurde ei aita.
Maalisin. kohale tõin.
Vaata. Kui Sulle on vait ta -
püüa pilt mälunatta.
Ehk tuleb oodata. Hoida.
Ära kugista. Toida.
Ükskord Sind kõnetab ta.
Tingimata.
ÄIATAR
Tõi mehepoeg nooriku tarre,
kuid salalik kaasa, oh õudu,
oma sileda käsivarre,
täis värskust ja verejõudu,
põimis äiagi kaela ja vöösse,
maitsta pakkudes ihupattu,
kuni mees lihtsameelsuses sattus
oma hoitute häbitöösse.
Jättis hinge, sest muud polnud jätta -
nime, väärikust, elutahet.
Nüüd küll noorik käis kalmistu vahet.
Peas roosalillakas rätt ta
närtsis andestust otsides.
Viimaks kääpale kustus kui vari.
Aga mullapind, kalmuhari,
tröösti-ihkajat trotsides
rätiribalad õhku sülgas.
Sellest, kes oma aususe hülgas,
tegi teotuseks
äiatari.
kuid salalik kaasa, oh õudu,
oma sileda käsivarre,
täis värskust ja verejõudu,
põimis äiagi kaela ja vöösse,
maitsta pakkudes ihupattu,
kuni mees lihtsameelsuses sattus
oma hoitute häbitöösse.
Jättis hinge, sest muud polnud jätta -
nime, väärikust, elutahet.
Nüüd küll noorik käis kalmistu vahet.
Peas roosalillakas rätt ta
närtsis andestust otsides.
Viimaks kääpale kustus kui vari.
Aga mullapind, kalmuhari,
tröösti-ihkajat trotsides
rätiribalad õhku sülgas.
Sellest, kes oma aususe hülgas,
tegi teotuseks
äiatari.
* * *
Pikk päevatee kohtunuid lahku viib
ja öö kannab kaugele, aga
õnneks kinnisilmi on silmapiir
otse siinsamas – laugude taga.
Tuttav huuletukse ja hääletoon
nii ligidal nagu just vajad.
Elu ongi üks võimatu illusioon.
Meie – võlutud valetajad.
ja öö kannab kaugele, aga
õnneks kinnisilmi on silmapiir
otse siinsamas – laugude taga.
Tuttav huuletukse ja hääletoon
nii ligidal nagu just vajad.
Elu ongi üks võimatu illusioon.
Meie – võlutud valetajad.
KAHELE POOLE
Sel kevadel oli kaks looget, kaks kallast:
üks lumine vaikus ja jäljed jää sees
ja teine, mis kirendas sinilill-lillast,
kus kilgates silkasid lahtised veed.
Seal keskel sai lõkkeks üks salalik süsi,
käest neelates tahti ta ootaski, et
kord tuleb, kes usub ja üle ei küsi,
kas kõik pole viimati enesepett.
Üks jõgi, mis põgenes vastu ja päri,
ja tuli, mis kustus, kui kõht oli täis,
sest tuli, kes uskus ja üle ei päri.
Ta lumised silmad on lillesid täis.
üks lumine vaikus ja jäljed jää sees
ja teine, mis kirendas sinilill-lillast,
kus kilgates silkasid lahtised veed.
Seal keskel sai lõkkeks üks salalik süsi,
käest neelates tahti ta ootaski, et
kord tuleb, kes usub ja üle ei küsi,
kas kõik pole viimati enesepett.
Üks jõgi, mis põgenes vastu ja päri,
ja tuli, mis kustus, kui kõht oli täis,
sest tuli, kes uskus ja üle ei päri.
Ta lumised silmad on lillesid täis.
TIIBADE JA SABATA
Kui sisalik, kel ära kisti saba
või tihane, kel tiivad murti katki,
sa alla andma valmis. Jälle. Juba.
Sa oled arg. Sa kardad vähematki.
Eks kivilt lahkud, surnud saba näpus.
Eks, tiivad nokas, sinitaevalt kasid.
Punkt aralt maha poetub kõige lõpus,
kui tänatud, kes unistada lasid.
või tihane, kel tiivad murti katki,
sa alla andma valmis. Jälle. Juba.
Sa oled arg. Sa kardad vähematki.
Eks kivilt lahkud, surnud saba näpus.
Eks, tiivad nokas, sinitaevalt kasid.
Punkt aralt maha poetub kõige lõpus,
kui tänatud, kes unistada lasid.
NIUTS
Homme minu jaoks Sind pole rohkem.
Lahutab meid võõristuse sein.
Aeg võib-olla uputab mu ohked
unustustejões. Võib-olla ei.
Täitumata unelmad on tüütud
kaaslased, kuid omamoodi head.
Hea, et Sa ei aima, kuis on püütud
hinges hoida neid. Võib-olla tead.
Homme meie vahel sulgub värav.
Katkeb habras igatsustelõim.
Homme pean Su unustama ära.
Täna veel Sind taga nutta võin.
Lahutab meid võõristuse sein.
Aeg võib-olla uputab mu ohked
unustustejões. Võib-olla ei.
Täitumata unelmad on tüütud
kaaslased, kuid omamoodi head.
Hea, et Sa ei aima, kuis on püütud
hinges hoida neid. Võib-olla tead.
Homme meie vahel sulgub värav.
Katkeb habras igatsustelõim.
Homme pean Su unustama ära.
Täna veel Sind taga nutta võin.
OKASROOS
Ju aastaid laulis vana trubaduur
mu akna taga kaunist Okasroosist,
kuid majas pidu lokkas, rahvas rõkkas “PROOSIT!”
ja veinipeeker tühjaks kummus suul.
Siis vast, kui lõpuks lauluümin lakkas,
mus mingi aimdus idanes, et tean
kus on see loss, ja et just mina pean
Su äratama saja aasta takka.
Nii palju kordi olin mööda käinud
neist seintest, millel astlakasuk üll.
Kuis nõnda arg ma võisin olla küll,
et okkamüüri lõhkuma ei läinud?
Miks praegu pärani on aiavärav?
Kas keegi äkki ette jõudis mu`st?
Ma ärevuses lahti rebin ust
Seal on Su säng. Ja Sina. Olen päral!
Kuid miks mu suudlus üles Sind ei aja?
Soe hingus näkku õhetust ei too?
Su huuled külmaks jäävad. Vastu nad ei joo.
On`s rohkem leeki ärkamiseks vaja?
Saab asemest peaaegu tuleriit –
nii palju küünlaid selle ümber läidan.
Kõik kolded tulekuumusega täidan –
et sõlmuks vaid Su habras eluniit!
Jäälill Su näol jääb ainsaks kireviljaks.
Lööb küünlaleegid tuhmiks tuulevirv.
Käib võlvepidi tema vaikne irv
Ja tornikell pead vangutab: “Jäid hiljaks!”
mu akna taga kaunist Okasroosist,
kuid majas pidu lokkas, rahvas rõkkas “PROOSIT!”
ja veinipeeker tühjaks kummus suul.
Siis vast, kui lõpuks lauluümin lakkas,
mus mingi aimdus idanes, et tean
kus on see loss, ja et just mina pean
Su äratama saja aasta takka.
Nii palju kordi olin mööda käinud
neist seintest, millel astlakasuk üll.
Kuis nõnda arg ma võisin olla küll,
et okkamüüri lõhkuma ei läinud?
Miks praegu pärani on aiavärav?
Kas keegi äkki ette jõudis mu`st?
Ma ärevuses lahti rebin ust
Seal on Su säng. Ja Sina. Olen päral!
Kuid miks mu suudlus üles Sind ei aja?
Soe hingus näkku õhetust ei too?
Su huuled külmaks jäävad. Vastu nad ei joo.
On`s rohkem leeki ärkamiseks vaja?
Saab asemest peaaegu tuleriit –
nii palju küünlaid selle ümber läidan.
Kõik kolded tulekuumusega täidan –
et sõlmuks vaid Su habras eluniit!
Jäälill Su näol jääb ainsaks kireviljaks.
Lööb küünlaleegid tuhmiks tuulevirv.
Käib võlvepidi tema vaikne irv
Ja tornikell pead vangutab: “Jäid hiljaks!”
KAKSTEIST RUUTMEETRIT IGATSUST
Sellel toal on kitsukene aken.
Ukselt pudenenud nimesilt.
Kaamed seinad. Sile voodikate.
Lihtsas raamis kahepalgne pilt.
Tuppa toovad tee ja trepikäänud,
kindlad sammud, härmatanud sarm.
Ukse number pole meelde jäänud,
kuid on vaip ja vana riidevarn.
Roheline kardin jäänud leseks.
Haldab oma ala vasemalt.
Peegel neelab pilke. Igaveseks.
Tänav räägib üha tasemalt.
Tõre põrand, luidrad aknapöörad.
Tugitoolid tulvil usaldust.
Aeg teab, millal temalt silmad pöörad.
Nõjatab end vaikselt vastu ust.
Ukselt pudenenud nimesilt.
Kaamed seinad. Sile voodikate.
Lihtsas raamis kahepalgne pilt.
Tuppa toovad tee ja trepikäänud,
kindlad sammud, härmatanud sarm.
Ukse number pole meelde jäänud,
kuid on vaip ja vana riidevarn.
Roheline kardin jäänud leseks.
Haldab oma ala vasemalt.
Peegel neelab pilke. Igaveseks.
Tänav räägib üha tasemalt.
Tõre põrand, luidrad aknapöörad.
Tugitoolid tulvil usaldust.
Aeg teab, millal temalt silmad pöörad.
Nõjatab end vaikselt vastu ust.
HIND
Ka mina tahtsin puudutada tähti -
neid pimedusi pimestavaid täppe.
Öö poole sirutasin alatihti
kaht peotäit uudishimulikke näppe.
Ja kord, kui laotus harukordselt kaldus,
end kikivarvul küünitasin üles.
Seal järgi andis litreis taevavaldus -
mul oli äkki miljon valgust süles!
Neid liibus vastu nahka, juustes plinkis.
See sära joovastas ja tegi araks.
Mis tahab saatus selle eest, et kinkis
nii palju õndsust mulle kaasavaraks?
Sind. Ilma jättis kõige tähtsamast mu.
Küll pillun tähti - öö ei võta vastu...
neid pimedusi pimestavaid täppe.
Öö poole sirutasin alatihti
kaht peotäit uudishimulikke näppe.
Ja kord, kui laotus harukordselt kaldus,
end kikivarvul küünitasin üles.
Seal järgi andis litreis taevavaldus -
mul oli äkki miljon valgust süles!
Neid liibus vastu nahka, juustes plinkis.
See sära joovastas ja tegi araks.
Mis tahab saatus selle eest, et kinkis
nii palju õndsust mulle kaasavaraks?
Sind. Ilma jättis kõige tähtsamast mu.
Küll pillun tähti - öö ei võta vastu...
UNES
ilmsi sa ei tohi? aga tule
unes.
lenda endast kõrgemalt.
unele, ka ettemagatule,
luba käia tõrvikute alt.
lävepakul viivituseks voli -
sulavaha, vürtside aroom.
parimatest parim välja vali
ja ma toon.
tulikuumast toobist toida julgust.
vaiki tõest, kui teisiti ei saa.
luba võõrustajaks ilmahulgust
servast kõrbend unistustega.
tähistagem täna tänupühi
makstes aukudega tasku seest
minnes haprad näpud puhtaks pühi
minu puudutuse raskusest.
ärkamiseks oma sängi peitu
page,
püüdes tekiääri selt
ülestunnistusest ära heitu,
et mu jaoks sa olid
päriselt
unes.
lenda endast kõrgemalt.
unele, ka ettemagatule,
luba käia tõrvikute alt.
lävepakul viivituseks voli -
sulavaha, vürtside aroom.
parimatest parim välja vali
ja ma toon.
tulikuumast toobist toida julgust.
vaiki tõest, kui teisiti ei saa.
luba võõrustajaks ilmahulgust
servast kõrbend unistustega.
tähistagem täna tänupühi
makstes aukudega tasku seest
minnes haprad näpud puhtaks pühi
minu puudutuse raskusest.
ärkamiseks oma sängi peitu
page,
püüdes tekiääri selt
ülestunnistusest ära heitu,
et mu jaoks sa olid
päriselt
ALLEAA
Tule,
ma toon Sulle tule
ja õhu
ja allikavee.
Suve sillal su tulekule
piire ei tee.
Palu,
ma toon sulle palu-
metsa
ja nõmmemaa.
Liivakuumad, et paljajalu
käia ei saa.
Tule,
ma toon sulle tuule-
kohina.
Tulles too
hallid
kurguhäälega kured,
rabamännid
ja laukasoo.
ma toon Sulle tule
ja õhu
ja allikavee.
Suve sillal su tulekule
piire ei tee.
Palu,
ma toon sulle palu-
metsa
ja nõmmemaa.
Liivakuumad, et paljajalu
käia ei saa.
Tule,
ma toon sulle tuule-
kohina.
Tulles too
hallid
kurguhäälega kured,
rabamännid
ja laukasoo.
TAGASIKÄIK
Kuldpruunile veele puu peopesalt toomeõis murdus.
Jõe peeglitelt nahkhiire kohutas kohatud pilt.
Jah, tõde teeb haiget, kuid vesi on leebem kui kurbus,
mis kohtumist katab, kus kõigel on keelatu silt.
All edevat katust hulk päikesemarmoris sambaid.
Hoo mätaste vahel saand putkede peitusemäng.
Lööb teeseldud rõõm juba hangunud haavasse hambaid
ning kurguni nööbitud nukruse kuuetab äng.
Tarn kergitab kohevaks tagasi muljutud toolid
ja jõekallas ristluusid triikides hammustab huult.
Me läheme jälle. Me endigi tundeist ei hooli.
Üht paelatäit pärle taas punarind kõristab puult.
Jõe peeglitelt nahkhiire kohutas kohatud pilt.
Jah, tõde teeb haiget, kuid vesi on leebem kui kurbus,
mis kohtumist katab, kus kõigel on keelatu silt.
All edevat katust hulk päikesemarmoris sambaid.
Hoo mätaste vahel saand putkede peitusemäng.
Lööb teeseldud rõõm juba hangunud haavasse hambaid
ning kurguni nööbitud nukruse kuuetab äng.
Tarn kergitab kohevaks tagasi muljutud toolid
ja jõekallas ristluusid triikides hammustab huult.
Me läheme jälle. Me endigi tundeist ei hooli.
Üht paelatäit pärle taas punarind kõristab puult.
HINGAMINE
Hingan välja.
Väljas on kuu.
Tähed kutsuvais
kõrgustes.
Öö tundub tuttav ja
ohutu.
Hingan sisse.
Nüüd kuu on sees.
Väljas on kuu.
Tähed kutsuvais
kõrgustes.
Öö tundub tuttav ja
ohutu.
Hingan sisse.
Nüüd kuu on sees.
ÄRA KARDA!
Ära karda mind. Kõik juhtub niikuinii.
Küünlad süüta, kui Su hirm on pime.
Hommik saadab meid teelahkmeni.
Maha vaikib, milles eksisime.
Ära karda. Veel Sa oled prii.
Kõnnid üle kuuma kivitrepi.
Kõik, mis pelgad, juhtub niikuinii.
Kõik. Sest vähemaga ma ei lepi.
Sulgub uks ja naksub lüliti.
Raskeid juukseid, õhetavaid hennast,
langeb patjadele laiali.
Ära karda mind, vaid karda ennast.
Küünlad süüta, kui Su hirm on pime.
Hommik saadab meid teelahkmeni.
Maha vaikib, milles eksisime.
Ära karda. Veel Sa oled prii.
Kõnnid üle kuuma kivitrepi.
Kõik, mis pelgad, juhtub niikuinii.
Kõik. Sest vähemaga ma ei lepi.
Sulgub uks ja naksub lüliti.
Raskeid juukseid, õhetavaid hennast,
langeb patjadele laiali.
Ära karda mind, vaid karda ennast.
AINUS ERINEVUS
Unes seisime maailma serval.
Seljatagune varises.
Sinu kartmatu kainuse kõrval
süda ometi värises.
Kuidas siravad surevad tähed?
Ühe otsaga jahune jutt.
Nende valguses pelgasin vähem
pealesunnitud valikut.
Tõusis väävlit ja viirukit ninna.
Olev hävines hääleta.
Äkki mõistsin - vaid mul tuleb minna.
Sinu maailm on ääreta.
Seljatagune varises.
Sinu kartmatu kainuse kõrval
süda ometi värises.
Kuidas siravad surevad tähed?
Ühe otsaga jahune jutt.
Nende valguses pelgasin vähem
pealesunnitud valikut.
Tõusis väävlit ja viirukit ninna.
Olev hävines hääleta.
Äkki mõistsin - vaid mul tuleb minna.
Sinu maailm on ääreta.
KUU LOOMINE
Öö kerkis. Pime ja kole.
Valgusekiiretu.
„Sina ju oskad, eks ole?
Palun, tee mulle kuu!“
anusin. Usku ei olnud.
Arutu igatsus vaid.
„Tee mulle kuu, mille tolmu
pühkida pisaraid,
kuhu õhates öelda
salamad sõnad seest,
mille sisse end mõelda
ise enese eest...“
Süsimust maailmakamber.
Sindki eks vaevas see.
Tulid. Käed köitsid mu ümber.
Kuuks tõstsid taevasse.
Valgusekiiretu.
„Sina ju oskad, eks ole?
Palun, tee mulle kuu!“
anusin. Usku ei olnud.
Arutu igatsus vaid.
„Tee mulle kuu, mille tolmu
pühkida pisaraid,
kuhu õhates öelda
salamad sõnad seest,
mille sisse end mõelda
ise enese eest...“
Süsimust maailmakamber.
Sindki eks vaevas see.
Tulid. Käed köitsid mu ümber.
Kuuks tõstsid taevasse.
ELUL ON MITU TAHKU
Elul on mitu tahku.
Halvad ja head.
Õudne on öelda: „Lahku!“
Aga sa pead.
Ära keelita, jään et.
Näed ju, kui armutu haav.
Elul on mitu käänet.
Seekord siis haigetsaav.
Elul on mitu tahku.
Halvad ja head.
Kui ma praegu ei lahku,
tulemust tead.
Halvad ja head.
Õudne on öelda: „Lahku!“
Aga sa pead.
Ära keelita, jään et.
Näed ju, kui armutu haav.
Elul on mitu käänet.
Seekord siis haigetsaav.
Elul on mitu tahku.
Halvad ja head.
Kui ma praegu ei lahku,
tulemust tead.
AITÄH!
Märts. Kuid postkast juba õide läks.
Ühte õide. Sügavpunasesse.
Kaane all, et möödujad ei näeks
tema kaudu tunde-tunasesse.
Pole temas tagamõtet sees
ega luni korraks kohtumist ta.
Lihtsalt laseb õrnalt hetkeks veel
nina eilse õnne sisse pista.
Ühte õide. Sügavpunasesse.
Kaane all, et möödujad ei näeks
tema kaudu tunde-tunasesse.
Pole temas tagamõtet sees
ega luni korraks kohtumist ta.
Lihtsalt laseb õrnalt hetkeks veel
nina eilse õnne sisse pista.
NÕMM VARESKOLLANE
Päev pilvesõrmede vahelt nõmmele nõristas päikest.
Ma seisin väraval. Kohtama ootasin iseend.
Kui lõpuni nautimisväärne ka algul ei näi kest,
ehk eelistust väärib, kes kunagi sellesse sisenend?
Ma tulin. Mul käes olid kirves ja tahutud tõrvahalg.
Ma voolisin lõkke, kus äratus suitsu hall tüll.
Ma astusin eemale. Leesikaid praksus mu jalge all.
Me võiksime niimoodi surmani koos olla küll.
Päev möödus. Siis öö. Jälle päev... Aga lõke jäi põlema
või raputas kold oma kullaga ehitud päid?
Külm hoidus meid võtmast, kui minu ja minu – me mõlema
poolhärmatand sukeldusjäljed jõepinnale jäid.
Öö pilvesõrmede vahelt nõmmele nõristab tähti.
Ma seisatan väraval. Käes on mu lahkumistund.
Kes aga jääb siia ja kes peab end rebima lahti?
Aeg kaotanud taju ja teadmise, kumb on kumb.
Ma seisin väraval. Kohtama ootasin iseend.
Kui lõpuni nautimisväärne ka algul ei näi kest,
ehk eelistust väärib, kes kunagi sellesse sisenend?
Ma tulin. Mul käes olid kirves ja tahutud tõrvahalg.
Ma voolisin lõkke, kus äratus suitsu hall tüll.
Ma astusin eemale. Leesikaid praksus mu jalge all.
Me võiksime niimoodi surmani koos olla küll.
Päev möödus. Siis öö. Jälle päev... Aga lõke jäi põlema
või raputas kold oma kullaga ehitud päid?
Külm hoidus meid võtmast, kui minu ja minu – me mõlema
poolhärmatand sukeldusjäljed jõepinnale jäid.
Öö pilvesõrmede vahelt nõmmele nõristab tähti.
Ma seisatan väraval. Käes on mu lahkumistund.
Kes aga jääb siia ja kes peab end rebima lahti?
Aeg kaotanud taju ja teadmise, kumb on kumb.
ÄRA KUNAGI PÄRI
Ära kunagi päri. Võib-olla, et vastus on soodus,
aga juhtuda võib, et sa tõde ei tahtnukski kuulda.
Liivas oodata - saagu mis saab - on nii lihtne peapärane moodus.
Sõna neelata alla on hõlpsam, kui pole veel suul ta.
Ära kunagi päri. Võib-olla su šansid on kehvad.
See nimi, mis sõrmedel tuttav, pilt, mis juba peas,
võib-olla, et pole vaid vari. Või lööb terveks ravitud kihvad
Su südame külge just see, keda ohutuks pead.
Ära kunagi päri. Võib-olla, et polegi varje
ja alasti sisemust kiiritab ultraviolett.
Ja ainuke ulguja hunt on su enese hirmukarje,
et polegi tõkkeid. Aeg hakata elama et.
aga juhtuda võib, et sa tõde ei tahtnukski kuulda.
Liivas oodata - saagu mis saab - on nii lihtne peapärane moodus.
Sõna neelata alla on hõlpsam, kui pole veel suul ta.
Ära kunagi päri. Võib-olla su šansid on kehvad.
See nimi, mis sõrmedel tuttav, pilt, mis juba peas,
võib-olla, et pole vaid vari. Või lööb terveks ravitud kihvad
Su südame külge just see, keda ohutuks pead.
Ära kunagi päri. Võib-olla, et polegi varje
ja alasti sisemust kiiritab ultraviolett.
Ja ainuke ulguja hunt on su enese hirmukarje,
et polegi tõkkeid. Aeg hakata elama et.
KES AIAS
Kahtlase koega õnne
varjas veelävi vaga.
Lend läbi õhu enne
kohtumist Jumalaga.
Abitult vabiseb lõpus,
rabeleb saba.
Valgustriip tunneli lõpus.
Olete vaba
algama elupöörist
uuesti, päris otsast.
Võib-olla õngenöörist
hoida saab teisest otsast.
varjas veelävi vaga.
Lend läbi õhu enne
kohtumist Jumalaga.
Abitult vabiseb lõpus,
rabeleb saba.
Valgustriip tunneli lõpus.
Olete vaba
algama elupöörist
uuesti, päris otsast.
Võib-olla õngenöörist
hoida saab teisest otsast.
VALGESSE
Jälle jampsid luupainete küüsis,
õhku abitult haarab pihk.
Jälle takerdub öösärgi rüüži-
des pagemiskihk.
Kuklas hingeaur kiusaja koonust,
sõrm kinni saab aknaruloost.
Katki käriseb unesoomus.
Rüü laguneb koost.
Kammitsuseta jalg nilpsab rada.
Väravani veel samme paar.
Päike ärkab Su silmade taga.
Paduvihmadest patjadel
vinnastub vikerkaar.
õhku abitult haarab pihk.
Jälle takerdub öösärgi rüüži-
des pagemiskihk.
Kuklas hingeaur kiusaja koonust,
sõrm kinni saab aknaruloost.
Katki käriseb unesoomus.
Rüü laguneb koost.
Kammitsuseta jalg nilpsab rada.
Väravani veel samme paar.
Päike ärkab Su silmade taga.
Paduvihmadest patjadel
vinnastub vikerkaar.
KUI SA SEAD END MINEKULE
Kui sa sead end minekule,
ütled: „Enam ma ei tule
ületama piirideta piire.
Rohkem metsa, merd ja randa
ma ei suudaks ära anda.
Liiga palju hunte, hülgeid, tiire
otsa saab Su tuliveres.
Hõbedased kuulid keres
tuhat elajat Su poole ulub.
Varjumistes valutõmblus.
Õmblusele järgneb õmblus.
Üha rohkem haavavõiet kulub.
Enam kohtuda ei või ma.
Kord veel oma leegid lõima
läbi ihu õheneva jää.
Las veel püsin Sinu põimes
enamtulemisevõimes."
Nõustun. Olgu. Ära tule. Jää.
ütled: „Enam ma ei tule
ületama piirideta piire.
Rohkem metsa, merd ja randa
ma ei suudaks ära anda.
Liiga palju hunte, hülgeid, tiire
otsa saab Su tuliveres.
Hõbedased kuulid keres
tuhat elajat Su poole ulub.
Varjumistes valutõmblus.
Õmblusele järgneb õmblus.
Üha rohkem haavavõiet kulub.
Enam kohtuda ei või ma.
Kord veel oma leegid lõima
läbi ihu õheneva jää.
Las veel püsin Sinu põimes
enamtulemisevõimes."
Nõustun. Olgu. Ära tule. Jää.
HARJATA TALV
Valmis kopsivad vihurivasarad
Lae ja seinteta pakasetallid.
Naeru lõpus, kus muidu on pisarad,
täna helgivad lumekristallid.
Limpsib jaanuar huulte peal uidates
jõulurasvaga võõbatud võide,
külmapühadeks suletud südameis
suudleb tuhanded jäälilled õide.
Puud pauguvad. Hooletuist laskudest
kukub kõrinal kuukillupuru.
Kuid üks kõrvetav piisk põselt laskudes
oma naeratust maha ei suru.
Lae ja seinteta pakasetallid.
Naeru lõpus, kus muidu on pisarad,
täna helgivad lumekristallid.
Limpsib jaanuar huulte peal uidates
jõulurasvaga võõbatud võide,
külmapühadeks suletud südameis
suudleb tuhanded jäälilled õide.
Puud pauguvad. Hooletuist laskudest
kukub kõrinal kuukillupuru.
Kuid üks kõrvetav piisk põselt laskudes
oma naeratust maha ei suru.
KÕU
Öö otsa äike taeva külge nõelus maad.
Näeb hommik, et on silmapiir siinsamas.
Pealagi üsna laotust puudutab,
kus pilvenööpauk päikest pitsitamas.
Öö otsa pikker metsi mõõtmas käis
ja katsumas, kus puude koor, kus säsi.
Ao hakuks taimi istutanud täis
kõik nurmed-niidud vihma nobe käsi.
Põld, purjus pilvehundijalaveest,
nüüd kõlgub maanteetruubil, püksid rebal
ja saadab pilguga üht külameest,
kes sületäie pestud tunnetega
on nõutult seismas trepil maja ees,
öö piksesähvatustest alles toibudes.
Näeb hommik, et on silmapiir siinsamas.
Pealagi üsna laotust puudutab,
kus pilvenööpauk päikest pitsitamas.
Öö otsa pikker metsi mõõtmas käis
ja katsumas, kus puude koor, kus säsi.
Ao hakuks taimi istutanud täis
kõik nurmed-niidud vihma nobe käsi.
Põld, purjus pilvehundijalaveest,
nüüd kõlgub maanteetruubil, püksid rebal
ja saadab pilguga üht külameest,
kes sületäie pestud tunnetega
on nõutult seismas trepil maja ees,
öö piksesähvatustest alles toibudes.
ENE EI SAA ARU
Viivika istus trepil. Ümber öö oli pime.
Viivika istus ja vahtis koorikuks kuivanud kuud.
Viivika imestas enda tont teab kust ilmunud nime.
Tulles ju oli see olnud midagi täiesti muud.
Viivika mõistis veel mõnda. Ta on siin üleliigne.
Kohal olla ei tohi. Ära minna ei või.
Mõlkis konteineri äärelt, ammu kust istujat piidles,
hulkuja kass astus ligi. Viivikat jalaga lõi.
Viivika istus ja vahtis koorikuks kuivanud kuud.
Viivika imestas enda tont teab kust ilmunud nime.
Tulles ju oli see olnud midagi täiesti muud.
Viivika mõistis veel mõnda. Ta on siin üleliigne.
Kohal olla ei tohi. Ära minna ei või.
Mõlkis konteineri äärelt, ammu kust istujat piidles,
hulkuja kass astus ligi. Viivikat jalaga lõi.
OOTA ÖÖD!
Ära oota mäge, Muhamed.
Oota ööd, sest mägi - see ei tule.
Lõkkekumas lõpetatud teed
rääkisid ta ära
rännakule.
Ära oota mäge, Muhamed.
Oota ööd. Ta sügavmusta siidi
mähi oma tühjad ootused
mäest, mis mujal
jalutama viidi.
Ära oota mäge, Muhamed.
Oota ööd, su üksindust kes nägi.
Ära oota mäge, Muhamed.
Ammu enam
sind
ei oota mägi.
Oota ööd, sest mägi - see ei tule.
Lõkkekumas lõpetatud teed
rääkisid ta ära
rännakule.
Ära oota mäge, Muhamed.
Oota ööd. Ta sügavmusta siidi
mähi oma tühjad ootused
mäest, mis mujal
jalutama viidi.
Ära oota mäge, Muhamed.
Oota ööd, su üksindust kes nägi.
Ära oota mäge, Muhamed.
Ammu enam
sind
ei oota mägi.
PAARI SÕNAGA ELUST
"Halloo! Kas sina? Ammu pole näinud!
Vist kümme aastat? Isegi viisteist!
Su elu olla ülesmäge läinud?
Sain kuulda, nimegi et kannad täitsa teist.
Just hiljuti su jutu leidsin lehest.
Kool läbi? Ausalt? Lausa sedasi???
Mis saanud on su esimesest mehest?
Hea, kui on oskust minna edasi.
Tead, siiralt ka, ma rõõmustan su pärast.
Mis minul? Tööpäev lõpule sai just.
Ah mees? Tead, sellega... noh, ta läks ära.
Kolm aastat varsti juba üksindust.
Ah, mis seal ikka. Eks mul ka süüd oli.
Käest lasin ennast. Ikka tõega paks.
Nii ütleski, et otsigu teist lolli,
kes pekipanuga end karistaks.
Noh, eks ta ongi karmi võitu koega,
kuid armastasin. Omamoodi. Talt
ju lahutamiskingiks saadud poega
ma kasvataks. Näe, tervis vedas alt.
Ah, tead ju küll mind. Tuli, hullutas ja
öö otsa rassis mitme mehe eest
ning teatas hommikul, et minust ei saa asja,
et ongi hea, et jobust vabanes.
Ma tean, ma tean! Sa ära parem hakka!
Või vähe mul on ennast manatud!
Tookord küll arvasin, et riputan end lakka.
Nii mõnitatud, ärakaratud...
Kusjuures mind on nüüdseks poole vähem!
Et pole halba heata, nagu näib.
Noh, üks jah on, kes justkui korda läheb.
Kuu aega juba kohvi joomas käib.
Ja lilli toob. Ja kontserdile kutsus.
Peaaegu suudles. Põgenesin eest.
See kõik näib lausa uskumatu luksus.
Jah. Kena küll, kuid tead ju minu meest -
käib ähvardab - see uus võib saada nuga.
Ja tütre jaoks on isa A ja O.
Kaks nädalat, kus ta ei suhtle muga
või nähvab ukselt: supiköögihoor!
Et papa ostvat talle linna maja.
Ja kuis ma keelan? Hilisteismelist.
Kas saab must lapse isa halvustaja?
Kui taipab ükskord - taipab. Ausalt? Vist
ma tahakski, et läheb. Mis seal ikka...
Mu eksi uus on ilus nagu miss.
Eks elagu siis rahuga ja rikkalt!
Miks vaja on veel minu kiusamist?
Oi, kuidas jutt küll seda rada kiskus?
Oi, ära pane pahaks, täitsa segi.
Eks ole - helistas ja pähe istus!
Tead... palun, ära räägi kellelegi!"
Vist kümme aastat? Isegi viisteist!
Su elu olla ülesmäge läinud?
Sain kuulda, nimegi et kannad täitsa teist.
Just hiljuti su jutu leidsin lehest.
Kool läbi? Ausalt? Lausa sedasi???
Mis saanud on su esimesest mehest?
Hea, kui on oskust minna edasi.
Tead, siiralt ka, ma rõõmustan su pärast.
Mis minul? Tööpäev lõpule sai just.
Ah mees? Tead, sellega... noh, ta läks ära.
Kolm aastat varsti juba üksindust.
Ah, mis seal ikka. Eks mul ka süüd oli.
Käest lasin ennast. Ikka tõega paks.
Nii ütleski, et otsigu teist lolli,
kes pekipanuga end karistaks.
Noh, eks ta ongi karmi võitu koega,
kuid armastasin. Omamoodi. Talt
ju lahutamiskingiks saadud poega
ma kasvataks. Näe, tervis vedas alt.
Ah, tead ju küll mind. Tuli, hullutas ja
öö otsa rassis mitme mehe eest
ning teatas hommikul, et minust ei saa asja,
et ongi hea, et jobust vabanes.
Ma tean, ma tean! Sa ära parem hakka!
Või vähe mul on ennast manatud!
Tookord küll arvasin, et riputan end lakka.
Nii mõnitatud, ärakaratud...
Kusjuures mind on nüüdseks poole vähem!
Et pole halba heata, nagu näib.
Noh, üks jah on, kes justkui korda läheb.
Kuu aega juba kohvi joomas käib.
Ja lilli toob. Ja kontserdile kutsus.
Peaaegu suudles. Põgenesin eest.
See kõik näib lausa uskumatu luksus.
Jah. Kena küll, kuid tead ju minu meest -
käib ähvardab - see uus võib saada nuga.
Ja tütre jaoks on isa A ja O.
Kaks nädalat, kus ta ei suhtle muga
või nähvab ukselt: supiköögihoor!
Et papa ostvat talle linna maja.
Ja kuis ma keelan? Hilisteismelist.
Kas saab must lapse isa halvustaja?
Kui taipab ükskord - taipab. Ausalt? Vist
ma tahakski, et läheb. Mis seal ikka...
Mu eksi uus on ilus nagu miss.
Eks elagu siis rahuga ja rikkalt!
Miks vaja on veel minu kiusamist?
Oi, kuidas jutt küll seda rada kiskus?
Oi, ära pane pahaks, täitsa segi.
Eks ole - helistas ja pähe istus!
Tead... palun, ära räägi kellelegi!"
HOMSENI
Sa oled hea, kuid väsitav, nii vahel
pean mujal käima ravitsemas närve.
Paar aerutõmmet mõõdan teisi värve
ma mõne mõistva silmapaari lahel,
siis tulen taas. Sa ära karda, paike.
Sa oled parim, teistest tüdin peagi.
Et milleks lähen, täpselt ma ei teagi.
Vast lihtsalt püüdma elu kõrvalmaike.
Sa saad ju aru? Käimisi ei keela?
End seni hoiad patuta ja puhta!
Et kui mu rännud minema peaks luhta,
Su kaissu haaran, magusa ja meela.
Sa oled mulle kõigist kõige lähem,
kuid virilus Su näole küll ei sobi.
Sind armastan! Kõik muu on pelgalt hobi.
Sa mõtle selle peale! Ma nüüd lähen...
pean mujal käima ravitsemas närve.
Paar aerutõmmet mõõdan teisi värve
ma mõne mõistva silmapaari lahel,
siis tulen taas. Sa ära karda, paike.
Sa oled parim, teistest tüdin peagi.
Et milleks lähen, täpselt ma ei teagi.
Vast lihtsalt püüdma elu kõrvalmaike.
Sa saad ju aru? Käimisi ei keela?
End seni hoiad patuta ja puhta!
Et kui mu rännud minema peaks luhta,
Su kaissu haaran, magusa ja meela.
Sa oled mulle kõigist kõige lähem,
kuid virilus Su näole küll ei sobi.
Sind armastan! Kõik muu on pelgalt hobi.
Sa mõtle selle peale! Ma nüüd lähen...
* * *
Tulid nagu tuli.
Laastates ja tappes.
Välja murda tuli
tuhk Su rusikatest.
Viimaseidki raase
viimas käisid aina.
Rohkem ära naase.
Ära enam paina.
Põletasid maha
elaniku, maja.
Enam ma ei taha.
Rohkem pole vaja.
Lõpetagem draama!
Viirastujale:
„Läksin haiget saama.
Rohkem. Mujale.“
Laastates ja tappes.
Välja murda tuli
tuhk Su rusikatest.
Viimaseidki raase
viimas käisid aina.
Rohkem ära naase.
Ära enam paina.
Põletasid maha
elaniku, maja.
Enam ma ei taha.
Rohkem pole vaja.
Lõpetagem draama!
Viirastujale:
„Läksin haiget saama.
Rohkem. Mujale.“
MUISTSE PÕLVE PÄRANDUSEST IHKAN LAULU ILMUTADA
Kirjutan üles, et ei peaks kunagi, kui taas tarvis, mäluavarustes ekslema. Lõpp ongi kaotis. Eks ole juba aastatetagune juhtumine ka.:)
Valgehobusemäel.
Tea, mis kihk see üldse kiskus,
muidu aja puuga takka,
kaenlas kandmas seenevakka
leidsin end kord männistikus,
aeg ju õhtu ligi nihkus -
ühtki seent ei silma hakka!
Otsas kannatusevaru
sätin kodu poole, aga
kuhu kanti jääb, ei taba.
Vahin puid ja võtan aru,
kuni märkan - jesver! KARU!
seisab suisa seljataga!!!
Halastaja! Appi! Ema!
Kus ta küüsist enam pääsu!
Juuksed pulkas püsti pääs. Mu
silme ees lööb sirisema.
Inimkeeli kõnelema
äkitselt ent hakkab pätsu.
Rullib oma jutuheide
sõnahaaval samblal lahti,
kuidas leidis, nagu tahtis,
tänu taeval, tubli eide,
kes ka karust välja ei tee...
(Andnud selleks siis ka mahti!)
Polegi ehk oht nii hull?
Silun sirgeks kuklakarvad.
"Millist saatust mulle arvad?"
"Ei su hing veel minekul,"
(ah, mis kergem hakkas mul)
"kui sa avad võluvarvad,
mäe seest välja valge ratsu,
kelle tuuslar tulirauda
mõistis muiste mullahauda,
päeva kätte tuua katsud,
siis ka kodu poole tatsud.
Muud ei mõtlegi sult nõuda."
Vaikelt endaette vannun:
"Olen ma mustkuntnik mingi?"
Ümber mäe teen mitu ringi.
Karukolakas mu kannul
kindlameelselt kaasas tammub -
ega temaga ei tingi.
Jutt tal kah na isevärki.
Kui see hobu muisteaegu
saigi siia, on ta praegu
surnd ju? Hirm teeb märjaks särki.
Kuis ei otsi, kuis ei vae ka -
väravast ei leia märki.
Äkki, käntsti, mätta veerde
(tea, kust see mu teele satub)
matsatan ja männik mattub
tuhandesse tulekeelde.
Nõndapaljukest jääb meelde:
Tuuslar tuld ja tõrva nooskab,
mägi kahte lehte kukub,
kuulen ragisevat lukku,
karu möirgab, hobu kooskab,
säherduses säruhoos, kas
tead, mis tunne oli tukku?
Kui siis jälle silmad avan -
männik mühab, sammal haljas,
uhke ratsu hõbevaljas
ninaotsa nuhutamas.
Karu asemel sealsamas
musklisrindne, vööni paljas
prints, kes pillub valge mära
killerdavat kullalakka,
iga jõhvikarva takka
(tasumaks mu abi ära)
kukeseeni kukub vakka.
Sellist selli pole näinud
sa nii kindlalt, kui siin seisan!
Poiss kui ponks, et silmi ei saa!
Muu kõik sootuks meelest läinud.
Hobu selga mind ja seeni
toetas oma toore jõuga.
Eks see olnud paras šõu ka,
kuis mu kandis suure teeni -
Sillaotsa hooneteni.
Hõõrus sadul, nii et lõuga.
Traavis suks, et vagu taga,
maha saades vaevu seisin
istest tulitavareisi.
Prints see reipalt viipas aga:
"Jäägem, memm, siis jumalaga!"
Mäe pealt hetk veel nägin teisi.
Valgehobusemäel.
Tea, mis kihk see üldse kiskus,
muidu aja puuga takka,
kaenlas kandmas seenevakka
leidsin end kord männistikus,
aeg ju õhtu ligi nihkus -
ühtki seent ei silma hakka!
Otsas kannatusevaru
sätin kodu poole, aga
kuhu kanti jääb, ei taba.
Vahin puid ja võtan aru,
kuni märkan - jesver! KARU!
seisab suisa seljataga!!!
Halastaja! Appi! Ema!
Kus ta küüsist enam pääsu!
Juuksed pulkas püsti pääs. Mu
silme ees lööb sirisema.
Inimkeeli kõnelema
äkitselt ent hakkab pätsu.
Rullib oma jutuheide
sõnahaaval samblal lahti,
kuidas leidis, nagu tahtis,
tänu taeval, tubli eide,
kes ka karust välja ei tee...
(Andnud selleks siis ka mahti!)
Polegi ehk oht nii hull?
Silun sirgeks kuklakarvad.
"Millist saatust mulle arvad?"
"Ei su hing veel minekul,"
(ah, mis kergem hakkas mul)
"kui sa avad võluvarvad,
mäe seest välja valge ratsu,
kelle tuuslar tulirauda
mõistis muiste mullahauda,
päeva kätte tuua katsud,
siis ka kodu poole tatsud.
Muud ei mõtlegi sult nõuda."
Vaikelt endaette vannun:
"Olen ma mustkuntnik mingi?"
Ümber mäe teen mitu ringi.
Karukolakas mu kannul
kindlameelselt kaasas tammub -
ega temaga ei tingi.
Jutt tal kah na isevärki.
Kui see hobu muisteaegu
saigi siia, on ta praegu
surnd ju? Hirm teeb märjaks särki.
Kuis ei otsi, kuis ei vae ka -
väravast ei leia märki.
Äkki, käntsti, mätta veerde
(tea, kust see mu teele satub)
matsatan ja männik mattub
tuhandesse tulekeelde.
Nõndapaljukest jääb meelde:
Tuuslar tuld ja tõrva nooskab,
mägi kahte lehte kukub,
kuulen ragisevat lukku,
karu möirgab, hobu kooskab,
säherduses säruhoos, kas
tead, mis tunne oli tukku?
Kui siis jälle silmad avan -
männik mühab, sammal haljas,
uhke ratsu hõbevaljas
ninaotsa nuhutamas.
Karu asemel sealsamas
musklisrindne, vööni paljas
prints, kes pillub valge mära
killerdavat kullalakka,
iga jõhvikarva takka
(tasumaks mu abi ära)
kukeseeni kukub vakka.
Sellist selli pole näinud
sa nii kindlalt, kui siin seisan!
Poiss kui ponks, et silmi ei saa!
Muu kõik sootuks meelest läinud.
Hobu selga mind ja seeni
toetas oma toore jõuga.
Eks see olnud paras šõu ka,
kuis mu kandis suure teeni -
Sillaotsa hooneteni.
Hõõrus sadul, nii et lõuga.
Traavis suks, et vagu taga,
maha saades vaevu seisin
istest tulitavareisi.
Prints see reipalt viipas aga:
"Jäägem, memm, siis jumalaga!"
Mäe pealt hetk veel nägin teisi.
KEVADSUVINE
Ritsiklinnu tihe tärin
õmbles lahti välisust.
Taevaröövik, auklikmust,
hingeni end välja näris,
sinnani, kus kõik on päris,
osatama igatsust.
Rääk mu rändu kaasa uitas
maanteeäärseis heinamais.
Toomeõitekobarais
salu siristas ja huikas.
Hinge tungis, soontes tuikas
hiliskevadõhtu mais.
Tulid. Kas meil juttu oli,
kauaks? Kauaks – näitas kell.
Sa ei lasknud vaikusel
meie üle võtta voli.
Olid lihtsalt nagu olid:
nõtke, nõudlik, aus ja hell.
Puudelatvu taevas tantsis.
Tähed puudutasid maad.
Virvatuledena nad
peibutasid. Võtsid. Andsid.
Jalad vaevalt koju kandsid.
Sääskedest said liblikad.
õmbles lahti välisust.
Taevaröövik, auklikmust,
hingeni end välja näris,
sinnani, kus kõik on päris,
osatama igatsust.
Rääk mu rändu kaasa uitas
maanteeäärseis heinamais.
Toomeõitekobarais
salu siristas ja huikas.
Hinge tungis, soontes tuikas
hiliskevadõhtu mais.
Tulid. Kas meil juttu oli,
kauaks? Kauaks – näitas kell.
Sa ei lasknud vaikusel
meie üle võtta voli.
Olid lihtsalt nagu olid:
nõtke, nõudlik, aus ja hell.
Puudelatvu taevas tantsis.
Tähed puudutasid maad.
Virvatuledena nad
peibutasid. Võtsid. Andsid.
Jalad vaevalt koju kandsid.
Sääskedest said liblikad.
KUSAGIL
Kusagil
vastamata telefonikõnede
ja puulatvades lõppevate teede maal
ronivad naksuvate põlvedega matkajad
taevasse.
Nende varjud kõnelevad kallutatud kehakeelt
ja neil on päikeseküpsed mürsukillud süles.
Ükskord kerib päev
oma kuldsed võrgud võsa vahelt kokku
ja hüppab,
pooltoored murakad suus,
õõtsuva kaldaga järve.
Tee läheb lukku
ning õide puhkemata kanarbikule
kukub kaks paari
halvasti seotud saapaid
vastamata telefonikõnede
ja puulatvades lõppevate teede maal
ronivad naksuvate põlvedega matkajad
taevasse.
Nende varjud kõnelevad kallutatud kehakeelt
ja neil on päikeseküpsed mürsukillud süles.
Ükskord kerib päev
oma kuldsed võrgud võsa vahelt kokku
ja hüppab,
pooltoored murakad suus,
õõtsuva kaldaga järve.
Tee läheb lukku
ning õide puhkemata kanarbikule
kukub kaks paari
halvasti seotud saapaid
KAHEKESIÖÖ
Öö pillab oma hullutavaid lõhnu.
Tuul lõkkest tassib kõrvadesse tuhka.
Sa kerid pleedi alla jalgu kõhnu.
Päev oli olnud pingeline. Puhka.
„Tead, Sinuga on kõik nii imehea,“
Sa õhkad. „Kullakene,“ hingan ühes.
„Ma väga vara lahkuma ei pea...“
Leek sööstab laotusesse, haake tehes.
„...kuid hommikul pean jõudma bussile...“
Jah, kohustused. „... poole kümneks tööle.
Ma lubasin ju reedel bossile...“
Oh jäta, kallis. Kingime end ööle!
„...et lepingud on laual pool üksteist.
Ja lõunast meie pesupoes on ale...“
Kask kumab läbi kuldseist sädemeist.
End nihutan Su suule lähemale.
„See jogurtireklaam on nõme trikk.
Ma maitsesin, no okse ajab peale.
Ja järelmaitse... see on tõega pikk.
Kolm pakki ostsin. Kõik läks naabri seale.
Saad aru, poes ei ole enam toit!
Üks tobe toidulisand teise kõrval!
Ja hinnad - tänan väga!“ „OLE VAIT!!!“
Koit roosa triibu tõmbab taevaserval.
Tuul lõkkest tassib kõrvadesse tuhka.
Sa kerid pleedi alla jalgu kõhnu.
Päev oli olnud pingeline. Puhka.
„Tead, Sinuga on kõik nii imehea,“
Sa õhkad. „Kullakene,“ hingan ühes.
„Ma väga vara lahkuma ei pea...“
Leek sööstab laotusesse, haake tehes.
„...kuid hommikul pean jõudma bussile...“
Jah, kohustused. „... poole kümneks tööle.
Ma lubasin ju reedel bossile...“
Oh jäta, kallis. Kingime end ööle!
„...et lepingud on laual pool üksteist.
Ja lõunast meie pesupoes on ale...“
Kask kumab läbi kuldseist sädemeist.
End nihutan Su suule lähemale.
„See jogurtireklaam on nõme trikk.
Ma maitsesin, no okse ajab peale.
Ja järelmaitse... see on tõega pikk.
Kolm pakki ostsin. Kõik läks naabri seale.
Saad aru, poes ei ole enam toit!
Üks tobe toidulisand teise kõrval!
Ja hinnad - tänan väga!“ „OLE VAIT!!!“
Koit roosa triibu tõmbab taevaserval.
* * *
Ilm on valge. Taevas tume.
Valgus langeb ei-tea-kust.
Pimestunult sügisest
olin unustanud lume.
Ripsmeid riivab räitsmeringe,
sadapidi sadavaid.
Keset külmaaganaid
lumme kirgastunud kirge
uinub. Kõik mu hing ja kest.
Sajab valgus, mis tal sest.
Valgus langeb ei-tea-kust.
Pimestunult sügisest
olin unustanud lume.
Ripsmeid riivab räitsmeringe,
sadapidi sadavaid.
Keset külmaaganaid
lumme kirgastunud kirge
uinub. Kõik mu hing ja kest.
Sajab valgus, mis tal sest.
* * *
Maa võtab ümber ööhämara
tähelitritest salli
ja üle ta kupli kumara
kuu laseb kukerpalli.
Veel kerkivad kahvatu ketina
sadade kodade suitsud
ning katavad Emakest tekina
esiisade loitsud
ja valgete hangede igas lumekristallis
on sõnatu sõnum.
tähelitritest salli
ja üle ta kupli kumara
kuu laseb kukerpalli.
Veel kerkivad kahvatu ketina
sadade kodade suitsud
ning katavad Emakest tekina
esiisade loitsud
ja valgete hangede igas lumekristallis
on sõnatu sõnum.
KEVADINE
Ma arvasin,
Sa olema pead suvi.
Õrn tuulevirve
üle sooja nõmme –
seesama põgus
leebe ligitõmme.
Siis saabus sügis.
Sügis oled Sina,
ma adusin,
taas kord Su pilku jäädes
oktoobriõhtuis
kohmetuis ja häädes.
Kuid tuli talv.
Sind tundsin temas ära.
Nii üks te
lummav mõtlik salapära,
te lausumiste
rauge lumesadu –
hell uinutav
ja kinni mattev radu,
et sala-teile
ükski jälg ei kulgeks
ja kevadesse
minna ma ei julgeks.
Sa olema pead suvi.
Õrn tuulevirve
üle sooja nõmme –
seesama põgus
leebe ligitõmme.
Siis saabus sügis.
Sügis oled Sina,
ma adusin,
taas kord Su pilku jäädes
oktoobriõhtuis
kohmetuis ja häädes.
Kuid tuli talv.
Sind tundsin temas ära.
Nii üks te
lummav mõtlik salapära,
te lausumiste
rauge lumesadu –
hell uinutav
ja kinni mattev radu,
et sala-teile
ükski jälg ei kulgeks
ja kevadesse
minna ma ei julgeks.
VAHEL
Vahel meie elus võim on pahel.
Ekseldud saab eksimiste teel.
Otsust langetades, kahevahel,
meeleheitele on aetud meel.
Vahel, surudes end seinaorva,
soov on mitte olla nähtaval.
Vigu teeme, mida aeg ei korva.
Kleepumatud killud põrandal.
Vahel tundub armastuski ahel.
Köidik, milles murdub muukiv näpp.
Õnn, mis purjekana seilas lahel,
põhja vajub, nagu ankrukäpp.
Vahel vaist ja tunded alt meid veavad.
Teadvust ründab noorkuust ukselink.
Parastuseks leidub neid, kes teavad,
kus on sulle paslik piinapink.
Ekseldud saab eksimiste teel.
Otsust langetades, kahevahel,
meeleheitele on aetud meel.
Vahel, surudes end seinaorva,
soov on mitte olla nähtaval.
Vigu teeme, mida aeg ei korva.
Kleepumatud killud põrandal.
Vahel tundub armastuski ahel.
Köidik, milles murdub muukiv näpp.
Õnn, mis purjekana seilas lahel,
põhja vajub, nagu ankrukäpp.
Vahel vaist ja tunded alt meid veavad.
Teadvust ründab noorkuust ukselink.
Parastuseks leidub neid, kes teavad,
kus on sulle paslik piinapink.
ÜKSKORD
Ükskord võtab aeg mul kinni ümbert.
Näitab, mida igatsema jään.
Mälestuste jälgi täis on kamber.
Kahetsedes minekule säen.
Tundeid tuiskab, aega pole aga.
Olematuks tiksub jäänud tund.
Videvikuvaikus labidaga
päevadele peale lükkab lund.
Ükskord pole aega mõelda ümber.
Oodatult või äkki lõpeb tee.
Ükskord võtab aeg mul kinni ümbert.
Seni võiksid Sina olla see.
Näitab, mida igatsema jään.
Mälestuste jälgi täis on kamber.
Kahetsedes minekule säen.
Tundeid tuiskab, aega pole aga.
Olematuks tiksub jäänud tund.
Videvikuvaikus labidaga
päevadele peale lükkab lund.
Ükskord pole aega mõelda ümber.
Oodatult või äkki lõpeb tee.
Ükskord võtab aeg mul kinni ümbert.
Seni võiksid Sina olla see.
KUI MITU KORDA...
Kui mitu korda lahvatanud oled,
et kõik me kokkusaamised on vead,
et aeg on kustutada virvatuled:
on kirja saand romaani viimsed read.
Kord häirib Sind mu läheduses keegi.
Kord lahusoldud aeg toob rahutust.
Kuid mis veel rohkem näitaks, kui need leegid,
me suhte tulisust ja mahukust.
See, kuidas meie vahel tekib vaakum
ja kuis kõik halb siis hetkega on hea;
see, kuidas Sa mu haaretesse haakud,
ei lase koost meid lahti veel niipea.
Kui mitu korda uinunud Sa oled
ja ärganud, mu nime maitse suus.
Kui mitu korda Sulle öelda tuleb,
et armideta pole armastus...
et kõik me kokkusaamised on vead,
et aeg on kustutada virvatuled:
on kirja saand romaani viimsed read.
Kord häirib Sind mu läheduses keegi.
Kord lahusoldud aeg toob rahutust.
Kuid mis veel rohkem näitaks, kui need leegid,
me suhte tulisust ja mahukust.
See, kuidas meie vahel tekib vaakum
ja kuis kõik halb siis hetkega on hea;
see, kuidas Sa mu haaretesse haakud,
ei lase koost meid lahti veel niipea.
Kui mitu korda uinunud Sa oled
ja ärganud, mu nime maitse suus.
Kui mitu korda Sulle öelda tuleb,
et armideta pole armastus...
KARSKELT
Igast vere igatsusest teame
pikil õhtuil, unistades, kuis
kattetuina kirepühi peame
lehti loovutavais vahtrikuis;
öiste luhtade piimvalges udus;
jõgedes, kus hauapimikud;
soodes, kuhu rabakangur kudus
suured märjad võrgulinikud...
Ainult et kui vaher jaotab värve,
udu peidab teelisi ja teid,
ämblik tõmbab üle rabajärve
kastepiisapärlitikandeid,
meie rajad kunagi ei kattu.
Ikka ainult mõtted teevad pattu.
pikil õhtuil, unistades, kuis
kattetuina kirepühi peame
lehti loovutavais vahtrikuis;
öiste luhtade piimvalges udus;
jõgedes, kus hauapimikud;
soodes, kuhu rabakangur kudus
suured märjad võrgulinikud...
Ainult et kui vaher jaotab värve,
udu peidab teelisi ja teid,
ämblik tõmbab üle rabajärve
kastepiisapärlitikandeid,
meie rajad kunagi ei kattu.
Ikka ainult mõtted teevad pattu.
ARMUKE
Taas kergemeelsus sängil tiivad avab
ja tekil põimub võimas vaatemäng,
kus särad kui tippnäitlejanna laval,
sest kui sa kõrbeks, tühjaks jääks su säng.
Sa naerad, kuulad, mõistad, tunned kaasa
ning kiidad, hellitad ja meeles pead,
kuid tasuks iial ihatut ei saa sa
ning seda esimesest koosööhetkest tead.
Kuis ulub hing, ei iial kostu kõrva.
Pindhaavu hiljem ravib tähesool.
Kell üksindustest tiksub välja tõrva.
Kuusõõrik on su paracetamol.
Eks ust too mees taas paota tasahilju
ja langeb kleidi kerge draperii.
Saab tuba täis su naerutuste vilju,
sest kui sa nutaks, ta ei peatuks siin.
ja tekil põimub võimas vaatemäng,
kus särad kui tippnäitlejanna laval,
sest kui sa kõrbeks, tühjaks jääks su säng.
Sa naerad, kuulad, mõistad, tunned kaasa
ning kiidad, hellitad ja meeles pead,
kuid tasuks iial ihatut ei saa sa
ning seda esimesest koosööhetkest tead.
Kuis ulub hing, ei iial kostu kõrva.
Pindhaavu hiljem ravib tähesool.
Kell üksindustest tiksub välja tõrva.
Kuusõõrik on su paracetamol.
Eks ust too mees taas paota tasahilju
ja langeb kleidi kerge draperii.
Saab tuba täis su naerutuste vilju,
sest kui sa nutaks, ta ei peatuks siin.
KOHTUDES NOVEMBRIS
Tegi kõigest õigest möödavise
mõra me moraalireeglisse
ja ma hingasin Su ootamise
otse rongi aknapeeglisse.
11 kraadi, põikas pilk tablooni.
Nelikümmend – termomeetri suust
tõmbas tuul, kui peatus tõi perrooni.
Aeg kontrollis. Nelikümmend kuus.
Rusket kulda kukutasid pähe
valgusrasked laternatekeed,
kui ma kõndisin Su nimetähed
mäletama märga asfaltteed.
Kuju, koguse ja värvisordi
järgi lehti puudelt noppis vaist.
Kutsusin Su sisse kümneid kordi,
huuled niisked rõõmupisaraist.
Kurja tõrjeks kaitsva kiremärgi
silma peale sildiks seadis uks,
mis me kärme taktikepi järgi
kiikus ennast ööga hingetuks.
mõra me moraalireeglisse
ja ma hingasin Su ootamise
otse rongi aknapeeglisse.
11 kraadi, põikas pilk tablooni.
Nelikümmend – termomeetri suust
tõmbas tuul, kui peatus tõi perrooni.
Aeg kontrollis. Nelikümmend kuus.
Rusket kulda kukutasid pähe
valgusrasked laternatekeed,
kui ma kõndisin Su nimetähed
mäletama märga asfaltteed.
Kuju, koguse ja värvisordi
järgi lehti puudelt noppis vaist.
Kutsusin Su sisse kümneid kordi,
huuled niisked rõõmupisaraist.
Kurja tõrjeks kaitsva kiremärgi
silma peale sildiks seadis uks,
mis me kärme taktikepi järgi
kiikus ennast ööga hingetuks.
ELU ON SIISKI ILUS
Või veel!
Teie tuleku eel
ma ei maga.
Teemüra akende taga
lubab-ei luba teid.
Loen mõttes minuteid.
Vaatan kriipspeenikest kuud.
Kui olete möödunud,
loon Sinust
tänase
öö
punase
laulu.
Teie tuleku eel
ma ei maga.
Teemüra akende taga
lubab-ei luba teid.
Loen mõttes minuteid.
Vaatan kriipspeenikest kuud.
Kui olete möödunud,
loon Sinust
tänase
öö
punase
laulu.
LÄHEDASE LÄHEDAL
Võta kingad jalast,
üle uksepaku
astu endasse
ja ütle „TERE!“
Põika igasse su
siseilmajakku,
ristle läbi
närvide ja vere.
Kuskil seal on hing,
kas täis või tühi.
Uuri, milles asi.
Ole toeks.
Ta ju ootas,
et ka peale pühi
keegi lähedane
hinge poeks.
üle uksepaku
astu endasse
ja ütle „TERE!“
Põika igasse su
siseilmajakku,
ristle läbi
närvide ja vere.
Kuskil seal on hing,
kas täis või tühi.
Uuri, milles asi.
Ole toeks.
Ta ju ootas,
et ka peale pühi
keegi lähedane
hinge poeks.
EESEL KAHE KUHJA VAHEL
Kaht masti rahvas
kõnetada
üritab mu vaimu
ja üsna äärmuslikul moel
tõest ihkab anda aimu
nõudlikult pihku
sokutades
kohtumõistukive,
toeks järjekindlalt jutustab
õudvõikaid narratiive,
et sõnniku ja saviga
lööks jalust
suguvenda,
kuid esimese kiviga
ma kahjutuks teen enda,
et mina poleks
kolmas seal,
kes tõukab hävingule;
et minu tõed ei tõstaks pead,
ei tungiks piirist üle.
kõnetada
üritab mu vaimu
ja üsna äärmuslikul moel
tõest ihkab anda aimu
nõudlikult pihku
sokutades
kohtumõistukive,
toeks järjekindlalt jutustab
õudvõikaid narratiive,
et sõnniku ja saviga
lööks jalust
suguvenda,
kuid esimese kiviga
ma kahjutuks teen enda,
et mina poleks
kolmas seal,
kes tõukab hävingule;
et minu tõed ei tõstaks pead,
ei tungiks piirist üle.
HOIATUSETA
Karmilt keelel Sa keelata lasid
kohtumäärusest teatada.
Kokkuleppeta otsustasid:
koostegevus peatada!
Küllap Sullegi (adudes seoseid)
sai päev-päevalt selgemaks:
pentaloogia viimaseid teoseid
ei loe ainult teie kaks.
Nõnda, sõnagi poetamata,
ängistamata häält, hinge, pead,
läks õnneks Sul maha matta
viimse raamatu lõpuread.
Keegi leinama jäi, meeled hellad,
mõista püüdes, kes, kuidas ja miks.
Püssilaskudeks paukusid kellad
seni hiirvaikset tiksumist.
Tühjast kojast toas kõikjale kostus
kuidas keegi ei avanud ust.
Iga süüdatud küünlaga kustus
üks tükike unistust.
kohtumäärusest teatada.
Kokkuleppeta otsustasid:
koostegevus peatada!
Küllap Sullegi (adudes seoseid)
sai päev-päevalt selgemaks:
pentaloogia viimaseid teoseid
ei loe ainult teie kaks.
Nõnda, sõnagi poetamata,
ängistamata häält, hinge, pead,
läks õnneks Sul maha matta
viimse raamatu lõpuread.
Keegi leinama jäi, meeled hellad,
mõista püüdes, kes, kuidas ja miks.
Püssilaskudeks paukusid kellad
seni hiirvaikset tiksumist.
Tühjast kojast toas kõikjale kostus
kuidas keegi ei avanud ust.
Iga süüdatud küünlaga kustus
üks tükike unistust.
ELAS KORD KUNINGAS
Kord kuningas elas ja tal olid pojad.
Kolm, just nagu kohus ja noorim neist loll.
Ei, see pole muinasjutt. Endised ajad
on talletand toonane riigikontroll.
Nad elasid hästi – nii lapsed kui isa,
sest sõdade vahele sigines paus.
Seal kuningas tundis: aeg aastaid ei lisa
ja kõneles poistega. Ta oli aus.
„Et eal omavahel te mõõku ei ristaks,
saab riigi, kes auväärse nooriku naib.
Et sugu saaks jätkatud, nimi et kestaks,
kes pojapoegi mul kinkida täib.
Te jaoks küllap tundub see kõik liiga vara.
Veel kohustevabadust igatseks meel.
Ihkan ületuleva kuninga ära
kuid näha siit maailmast mineku eel.
Aga sul, minu noorim, ei võistelda sünni,
sest sinuga paraku lõppeb üks liin.
Sul ette võib rikutuks pidada künni.
Las lähevad vennad. Sa põeta mind siin."
Ja lahkusid velled. Kes läände, kes itta.
Ja noorim jäi koju, kuis juhatatud.
Siibrit tühjendas, lauale arstimeid ritta
ta apteegist tassis ja mis kõike muud.
Kuni saabusid vennad. Neil kauem läks vähe.
Hea kaaslase leidmiseks kulusid kuud.
Kokkusaamiseks kroon toodi kuninga pähe,
kuigi selle all raskusest ägasid luud.
Taat hoidis, et koorma all kokku ei vajuks
ja lootis, et valikud kiita võib heaks.
Rahvas hõiskas, et noorikud väärikust tajuks
ja seisusekohaselt sisse end seaks.
Esmasündinu tulemast tõrkus ja tammus
kaasat isa eest varjas, kuid too oli põik.
Peoga puudutas üska, mis paslikult rammus,
kuid terav silm märkas: see ei ole kõik!
„Too siin pole naine!“ seal kuningas kärkis,
et hirm tekkis: iga hetk tühjaks jääb troon.
rind torkis ja hing hetkeks lae alla kerkis
kui güroskoobiga kaameradroon.
„Ma nõuan, et uut kaasat otsima mindaks!“
siis surija karjus, et virvendas taust.
Kuid vanim poeg valiku kohalt jäi kindlaks
ning eelistas loobuda riigist ja aust.
Seal keskmine vend astus pruudiga ette.
Võis taibata: tuhud tol alanud just.
Ja polnud see valskus või silmadepete.
Kuid, oh, küll see printsessitar oli must!
„Too murjam, mu poeg, saada ära ja salga!“
kisas kuningas, pruut nii et lagunes koost.
„Mine, kohemaid, valgema otsingut alga!“
Aga keskmine vend loobus isast ja soost.
Nii jäigi vaid kolmas. Too papa jaoks paise,
kel aju asemel olla abstsess.
Tal järglasi hulgi, sest kätte sai naise,
kes pealegi olema juhtus printsess.
See mõnestki nõukam ja paljudest kenam.
Kuid kuningas leidis, et nemad ei peaks...
Seda riiki ei ole nüüd ammugi enam,
aga maa on veel alles, kui otsida teaks.
Kolm, just nagu kohus ja noorim neist loll.
Ei, see pole muinasjutt. Endised ajad
on talletand toonane riigikontroll.
Nad elasid hästi – nii lapsed kui isa,
sest sõdade vahele sigines paus.
Seal kuningas tundis: aeg aastaid ei lisa
ja kõneles poistega. Ta oli aus.
„Et eal omavahel te mõõku ei ristaks,
saab riigi, kes auväärse nooriku naib.
Et sugu saaks jätkatud, nimi et kestaks,
kes pojapoegi mul kinkida täib.
Te jaoks küllap tundub see kõik liiga vara.
Veel kohustevabadust igatseks meel.
Ihkan ületuleva kuninga ära
kuid näha siit maailmast mineku eel.
Aga sul, minu noorim, ei võistelda sünni,
sest sinuga paraku lõppeb üks liin.
Sul ette võib rikutuks pidada künni.
Las lähevad vennad. Sa põeta mind siin."
Ja lahkusid velled. Kes läände, kes itta.
Ja noorim jäi koju, kuis juhatatud.
Siibrit tühjendas, lauale arstimeid ritta
ta apteegist tassis ja mis kõike muud.
Kuni saabusid vennad. Neil kauem läks vähe.
Hea kaaslase leidmiseks kulusid kuud.
Kokkusaamiseks kroon toodi kuninga pähe,
kuigi selle all raskusest ägasid luud.
Taat hoidis, et koorma all kokku ei vajuks
ja lootis, et valikud kiita võib heaks.
Rahvas hõiskas, et noorikud väärikust tajuks
ja seisusekohaselt sisse end seaks.
Esmasündinu tulemast tõrkus ja tammus
kaasat isa eest varjas, kuid too oli põik.
Peoga puudutas üska, mis paslikult rammus,
kuid terav silm märkas: see ei ole kõik!
„Too siin pole naine!“ seal kuningas kärkis,
et hirm tekkis: iga hetk tühjaks jääb troon.
rind torkis ja hing hetkeks lae alla kerkis
kui güroskoobiga kaameradroon.
„Ma nõuan, et uut kaasat otsima mindaks!“
siis surija karjus, et virvendas taust.
Kuid vanim poeg valiku kohalt jäi kindlaks
ning eelistas loobuda riigist ja aust.
Seal keskmine vend astus pruudiga ette.
Võis taibata: tuhud tol alanud just.
Ja polnud see valskus või silmadepete.
Kuid, oh, küll see printsessitar oli must!
„Too murjam, mu poeg, saada ära ja salga!“
kisas kuningas, pruut nii et lagunes koost.
„Mine, kohemaid, valgema otsingut alga!“
Aga keskmine vend loobus isast ja soost.
Nii jäigi vaid kolmas. Too papa jaoks paise,
kel aju asemel olla abstsess.
Tal järglasi hulgi, sest kätte sai naise,
kes pealegi olema juhtus printsess.
See mõnestki nõukam ja paljudest kenam.
Kuid kuningas leidis, et nemad ei peaks...
Seda riiki ei ole nüüd ammugi enam,
aga maa on veel alles, kui otsida teaks.
TULE!
Sisse kutsub suvesüle,
lävel tulijat kui näeb:
„Tule, kui sa oled üle.
Tule, kui Sind puudu jääb.
Tule enne. Tule pärast.
Armastad. Ei armasta.
Tule iseenda pärast.
Tule minu pärast ka.
Tule, seisa, istu, lama,
olgu august või veel mai.
Tule ära unustama,
mille pärast tuldud sai.
Tule. Ole. Kui kord lähed,
mällu sööbigu need kuud,
millal suvetaevatähed
laulma panid ööbikud.“
lävel tulijat kui näeb:
„Tule, kui sa oled üle.
Tule, kui Sind puudu jääb.
Tule enne. Tule pärast.
Armastad. Ei armasta.
Tule iseenda pärast.
Tule minu pärast ka.
Tule, seisa, istu, lama,
olgu august või veel mai.
Tule ära unustama,
mille pärast tuldud sai.
Tule. Ole. Kui kord lähed,
mällu sööbigu need kuud,
millal suvetaevatähed
laulma panid ööbikud.“
KÄÄNATES
Eile sõin kausist vist lõpuni pudru:
ilmselget taevast on lahti pakkimas udu
seest hommik.
Ummik
üle pea kasvanud varblastest, talvikestest,
tunnetest,
salmikestest.
Paigalmarss.
Äratraav.
Järgmise tõkkeni.
Kraav.
Järv, teda imetav.
Värv silmipimetav.
Nimetav.
Omastav.
Osasaav.
ilmselget taevast on lahti pakkimas udu
seest hommik.
Ummik
üle pea kasvanud varblastest, talvikestest,
tunnetest,
salmikestest.
Paigalmarss.
Äratraav.
Järgmise tõkkeni.
Kraav.
Järv, teda imetav.
Värv silmipimetav.
Nimetav.
Omastav.
Osasaav.
AVATULT JA KOOS
Abi vägi.
Abivägi
naerab vastu ohule.
Ava nööbid.
Avanööbid
pudenegu rohule.
Vale häbi.
Valehäbi
seisab üksi teispool ust.
Siira meelsus.
Siirameelsus
enne lõputulemust.
Abivägi
naerab vastu ohule.
Ava nööbid.
Avanööbid
pudenegu rohule.
Vale häbi.
Valehäbi
seisab üksi teispool ust.
Siira meelsus.
Siirameelsus
enne lõputulemust.
EILE RANNAS
Eile kogesin mõõna ja tõusu.
Meri korduvalt kuivas ja kuhjus.
Eile jalgadest röövisid jõu su
tundepaisud ja rannatühjus.
Ikka jälle jäin merevangi:
kuivaks jõime, kuid juurde voolas.
Maharaiutud lainelangil
külvas veekurde luigepaar hoolas.
Randastreid ja mereadru
see juulikuu päev jagas meile.
Eile nendega ehtisin kadu.
Homme saab sellest üleeile.
Meri korduvalt kuivas ja kuhjus.
Eile jalgadest röövisid jõu su
tundepaisud ja rannatühjus.
Ikka jälle jäin merevangi:
kuivaks jõime, kuid juurde voolas.
Maharaiutud lainelangil
külvas veekurde luigepaar hoolas.
Randastreid ja mereadru
see juulikuu päev jagas meile.
Eile nendega ehtisin kadu.
Homme saab sellest üleeile.
MUST JA VALGE
Mina olen must ja sina valge.
Sinu jälgedest jääb helge rada.
Minu mustamustriliste jalge
tald vaid öid võib aralt puudutada.
Sinu puhtus veatu on ja püsiv.
Nagu kustukumm tead korra koodi.
Mina määrin kõike nagu süsi.
Püsivalt. See on meis ühtemoodi.
Sinu küljest, otsi, palju tahad,
helehalli kübetki ei leita.
Minu inetust ja hingepaha
süvapesteski on raske peita.
Sina elad tões ja mina vales.
Sina näitad, mina olen pime.
Sina oled luik ja mina vares.
Ettearvatav mu uppumine.
Mina pole primus inter pares.
Meil on võrdne võimalus vaid males.
Sinu jälgedest jääb helge rada.
Minu mustamustriliste jalge
tald vaid öid võib aralt puudutada.
Sinu puhtus veatu on ja püsiv.
Nagu kustukumm tead korra koodi.
Mina määrin kõike nagu süsi.
Püsivalt. See on meis ühtemoodi.
Sinu küljest, otsi, palju tahad,
helehalli kübetki ei leita.
Minu inetust ja hingepaha
süvapesteski on raske peita.
Sina elad tões ja mina vales.
Sina näitad, mina olen pime.
Sina oled luik ja mina vares.
Ettearvatav mu uppumine.
Mina pole primus inter pares.
Meil on võrdne võimalus vaid males.
TULEK
Kui sa tuled,
koer ei haugu.
Ainult kell lööb
mõne paugu.
Pimm ja pamm,
pimm ja pamm.
Kell on koerast
tugevam.
Tule-tule,
ära vahi.
õhu soojaks
hingas ahi.
Ah ja uh.
Ah ja uh.
Tugitool kui
truu eunuhh
tukub nurgas,
süles kass.
Tule, ole
olemas.
koer ei haugu.
Ainult kell lööb
mõne paugu.
Pimm ja pamm,
pimm ja pamm.
Kell on koerast
tugevam.
Tule-tule,
ära vahi.
õhu soojaks
hingas ahi.
Ah ja uh.
Ah ja uh.
Tugitool kui
truu eunuhh
tukub nurgas,
süles kass.
Tule, ole
olemas.
SA OLED AED
Sa oled aed.
Ma piilun üle heki.
Kas arvad, et mu's
ahvatlust ei teki?
Näen silmaõisi,
poikvel kaevusuud,
Su pinnavorme...
Olen lummatud.
Sa oled aed.
Las mina olen maja,
mis läbi kõigi
nelja aastaaja
end sirutab
Su värvisärani
ja imetleb Sind
aknad pärani.
Ma piilun üle heki.
Kas arvad, et mu's
ahvatlust ei teki?
Näen silmaõisi,
poikvel kaevusuud,
Su pinnavorme...
Olen lummatud.
Sa oled aed.
Las mina olen maja,
mis läbi kõigi
nelja aastaaja
end sirutab
Su värvisärani
ja imetleb Sind
aknad pärani.
VARJUMÄLU
Sorts kord mu meelte mängitajaks tõusis.
Ta hääl mind varvasteni tühjaks sõi.
Täis kuhjas õõnsaks jäänud hingenõu siis
neid tundeid, millest rääkida ei või.
Ühtäkki oli ta mu kaitsealas,
kus ammu polnud seisnud ükski mees.
Ta keha - pigem pitsitav kui paras -
kõik ruumi vallutas mu mõtetes.
Mu maailm temas maha põles maani.
Ma läksin hukka, märkamata süüd.
Ilm kohtles mind kui patust kurtisaani,
kuid mina õlult heitsin häbirüüd.
Nii oli kord, kuid nüüd, mu süda, puhka!
Tuul pillub peotäit tuleriidatuhka.
Ta hääl mind varvasteni tühjaks sõi.
Täis kuhjas õõnsaks jäänud hingenõu siis
neid tundeid, millest rääkida ei või.
Ühtäkki oli ta mu kaitsealas,
kus ammu polnud seisnud ükski mees.
Ta keha - pigem pitsitav kui paras -
kõik ruumi vallutas mu mõtetes.
Mu maailm temas maha põles maani.
Ma läksin hukka, märkamata süüd.
Ilm kohtles mind kui patust kurtisaani,
kuid mina õlult heitsin häbirüüd.
Nii oli kord, kuid nüüd, mu süda, puhka!
Tuul pillub peotäit tuleriidatuhka.
KUI UNENÄOD VALETAVAD
Taas varasuvi peenrad üle paitas:
õrnroosad leegid sirutas tiarell
ning uhke iiris värve hoida aitas
kroonlehehülgvel tulbipeenardel.
Õu kutsus külvama ja kobestama
just nagu süda – avatud ja hell.
Aed lokkas ja hing tegi seda sama
kurblühikeste ööde valgusel.
Kuldõites vaher tilkus juba mettki.
Vint väntsutas violetseid sireleid.
"Meil ees on palju erilisi hetki,“
sa ütlesid.
Ja sa ei mõelnud meid.
õrnroosad leegid sirutas tiarell
ning uhke iiris värve hoida aitas
kroonlehehülgvel tulbipeenardel.
Õu kutsus külvama ja kobestama
just nagu süda – avatud ja hell.
Aed lokkas ja hing tegi seda sama
kurblühikeste ööde valgusel.
Kuldõites vaher tilkus juba mettki.
Vint väntsutas violetseid sireleid.
"Meil ees on palju erilisi hetki,“
sa ütlesid.
Ja sa ei mõelnud meid.
LAUL MILLESTKI MUUST
Selles laulus on kõik, mis sul on.
Kuhu mujale nii palju mahuks?
On see laul nagu allikasoon,
millest jätkub nii januks kui vahuks:
varjumõtted ja salasõnad,
rändamata ja mõõdetud teed,
mällusööbinud helid ja lõhnad
ja värvid ja puudutused,
sõbrad-tuttavad, võhivõõrad,
kelle möödumistest jäid jäljed,
värsked võrsed ja põlispuuvõrad,
tuuleloojate kangasteljed.
Selles laulus on loojangulinu
roosa-sinisetriibulisi,
päiksetõuse ja liibumisi
tema kingitud päevade rinnale.
Iga sõnaga kõik kerkib pinnale.
Selles laulus on kõik peale sinu.
Kuhu mujale nii palju mahuks?
On see laul nagu allikasoon,
millest jätkub nii januks kui vahuks:
varjumõtted ja salasõnad,
rändamata ja mõõdetud teed,
mällusööbinud helid ja lõhnad
ja värvid ja puudutused,
sõbrad-tuttavad, võhivõõrad,
kelle möödumistest jäid jäljed,
värsked võrsed ja põlispuuvõrad,
tuuleloojate kangasteljed.
Selles laulus on loojangulinu
roosa-sinisetriibulisi,
päiksetõuse ja liibumisi
tema kingitud päevade rinnale.
Iga sõnaga kõik kerkib pinnale.
Selles laulus on kõik peale sinu.
SA EI TEA, KUHU OLED TEEL
Sa ei tea, kuhu oled teel.
Värskeid radu su ette
vihm pesi.
Kohver pakitud. Korraks veel
hindad pilguga tänaseid
inimesi.
Keegi pisaraid tõrjub.
Keegi neid peita ei taha.
Keegi muigesse varjub.
Keegi kohmetult vaatab maha.
Keegi otsib kätele kohta.
Keegi nõjatub toolileenile.
Salme lugema Sinu kohta
keegi kipub areenile.
Kõik nad meelde ei jäägi.
Mõnda rohkem ei näegi.
Ja mis siis.
Kellaseier - see ei oska kiikuda,
käsib homsesse edasi liikuda.
Leidma, uurima, avastama,
etendama ja lavastama...
Põhikandamiks mõtete raskus.
Õhulossidest on jakitaskus
eskiis.
Vaevalt rajale jalg astub.
Juba silme ees kangastub
busse, lennukeid, laevu ja ronge,
jaamu, platvorme, sõidutalonge,
elueesmärke helesiniseid,
stardipakke ja vahefinišeid,
justkui oleks vaid halvad ning inetud
peatumised ja tagasiminekud,
vastutuuled ja ummikteed...
Õnnelikku ja head
teed!
Värskeid radu su ette
vihm pesi.
Kohver pakitud. Korraks veel
hindad pilguga tänaseid
inimesi.
Keegi pisaraid tõrjub.
Keegi neid peita ei taha.
Keegi muigesse varjub.
Keegi kohmetult vaatab maha.
Keegi otsib kätele kohta.
Keegi nõjatub toolileenile.
Salme lugema Sinu kohta
keegi kipub areenile.
Kõik nad meelde ei jäägi.
Mõnda rohkem ei näegi.
Ja mis siis.
Kellaseier - see ei oska kiikuda,
käsib homsesse edasi liikuda.
Leidma, uurima, avastama,
etendama ja lavastama...
Põhikandamiks mõtete raskus.
Õhulossidest on jakitaskus
eskiis.
Vaevalt rajale jalg astub.
Juba silme ees kangastub
busse, lennukeid, laevu ja ronge,
jaamu, platvorme, sõidutalonge,
elueesmärke helesiniseid,
stardipakke ja vahefinišeid,
justkui oleks vaid halvad ning inetud
peatumised ja tagasiminekud,
vastutuuled ja ummikteed...
Õnnelikku ja head
teed!
TOPU
Laotus kartis, et ta merd ei kata.
Pilvepadjad pihus jooksis pakku.
Jättis oma servad voltimata
maa- ja vetepiiri kaldaprakku.
Pages, aga õhtupäiksesammas
põgenemiskatse ajas nurja,
tõustes oma kuldses värvigammas,
teadmata, kas loob nii head või kurja.
Kaugel üle merevaateveere
toimus peatamatu kokkupõrge.
Ehmus lendu eha eeterkere,
taevas kuldselt sügav, meri kõrge.
Pilvepadjad pihus jooksis pakku.
Jättis oma servad voltimata
maa- ja vetepiiri kaldaprakku.
Pages, aga õhtupäiksesammas
põgenemiskatse ajas nurja,
tõustes oma kuldses värvigammas,
teadmata, kas loob nii head või kurja.
Kaugel üle merevaateveere
toimus peatamatu kokkupõrge.
Ehmus lendu eha eeterkere,
taevas kuldselt sügav, meri kõrge.
MIKS NII?
Oma elamist sääd
nagu lõpmatult jääks
ega tulekski kunagi minna.
Aga ühtäkki näed
kui vähe su käed
teinud asju, mis päriselt hinnas:
süles hoidnud ja hällitanud;
julgust juustesse põiminud;
kallistanud ja hellitanud;
päevi lahkemaiks lõiminud;
lepitanud ja lahendanud;
soojendanud, kus süda jääs;
hirme võtnud või mahendanud
hoides arglikke sõrmi käes;
tõstnud suudele heameelemaitset;
turje valutuks voolinud;
lohutanud ja pakkunud kaitset;
armastanud ja hoolinud.
Põrandapragudes
hulguvad
peost kukkund paid.
Oli see õiglane,
mis nende eest
vastu said?
Erk müriaad
tähti on tuledes,
teades, et tuleb veel
üks uus kristall.
Öö saabub maad
rinnale surudes.
Kuuvalgus puruneb
kurbuse all.
nagu lõpmatult jääks
ega tulekski kunagi minna.
Aga ühtäkki näed
kui vähe su käed
teinud asju, mis päriselt hinnas:
süles hoidnud ja hällitanud;
julgust juustesse põiminud;
kallistanud ja hellitanud;
päevi lahkemaiks lõiminud;
lepitanud ja lahendanud;
soojendanud, kus süda jääs;
hirme võtnud või mahendanud
hoides arglikke sõrmi käes;
tõstnud suudele heameelemaitset;
turje valutuks voolinud;
lohutanud ja pakkunud kaitset;
armastanud ja hoolinud.
Põrandapragudes
hulguvad
peost kukkund paid.
Oli see õiglane,
mis nende eest
vastu said?
Erk müriaad
tähti on tuledes,
teades, et tuleb veel
üks uus kristall.
Öö saabub maad
rinnale surudes.
Kuuvalgus puruneb
kurbuse all.
HINGEDE AEG
Kuu silub kuklal sirgeks tuulepöörist.
Üks kesköötaevast alla kukkuv pilv
saab kinni kiriktorni kellanöörist.
Pea igast löögist pilgub tähesilm.
Ilm avar on ja kahtepidi karge -
kuiv külmus lõigub hingepõhja praod.
Novembriõhtu kalmuküünlavalge
raagruudulisteks kirjab rajamaod,
mis siuglemas on ümber iga haua,
all magajaile keelumärgid teel.
Ja üksnes läbi roostes ristiraua
neil voli saata sõnumeid on veel.
Üks kesköötaevast alla kukkuv pilv
saab kinni kiriktorni kellanöörist.
Pea igast löögist pilgub tähesilm.
Ilm avar on ja kahtepidi karge -
kuiv külmus lõigub hingepõhja praod.
Novembriõhtu kalmuküünlavalge
raagruudulisteks kirjab rajamaod,
mis siuglemas on ümber iga haua,
all magajaile keelumärgid teel.
Ja üksnes läbi roostes ristiraua
neil voli saata sõnumeid on veel.
KAITSEINGEL
Läbi virvatulest virvendava eetri,
keset jaanuari märga rasket lund,
üle mitmesaja karmi kilomeetri
jälgib kaitseingel suigatanu und.
Silmis pilk, mis surub rohelisse vette,
ruskeis kiharates kirg ning elujõud.
Kallis kaitseingel, mõista, vaata ette,
voodis, mida valvad, põrgu on ja põud.
Kui ta ärkab, juua kuivaks võib Su silmad,
kui ta virgub, tungib verre nagu ving.
Armas kaitseingel, tal on küüned külmad,
tema haare hõõrub ihusse kui ling.
Ära usu tema hingamise õrnust,
ära lase petta ripsmevärinaist.
Püüab õnge hääl, mis sisse voogab kõrvust,
et Sul õnn on hoida ideaalset naist.
keset jaanuari märga rasket lund,
üle mitmesaja karmi kilomeetri
jälgib kaitseingel suigatanu und.
Silmis pilk, mis surub rohelisse vette,
ruskeis kiharates kirg ning elujõud.
Kallis kaitseingel, mõista, vaata ette,
voodis, mida valvad, põrgu on ja põud.
Kui ta ärkab, juua kuivaks võib Su silmad,
kui ta virgub, tungib verre nagu ving.
Armas kaitseingel, tal on küüned külmad,
tema haare hõõrub ihusse kui ling.
Ära usu tema hingamise õrnust,
ära lase petta ripsmevärinaist.
Püüab õnge hääl, mis sisse voogab kõrvust,
et Sul õnn on hoida ideaalset naist.
