SULETUD ÜMBRIK
Elas kord valitseja - poolenisti must, poolenisti valge. Ka riik oli tal selline. Samasugused olid ta mõtted ning teod.
Tema valge riigipoole inimesed elasid kord hästi, kord halvasti. Mõned, kes soovisid paremat elu ja nägid selle nimel vaeva, saavutasidki ihatu. Leidus ka vastupidiseid näiteid. Ning mõned, kes midagi ei teinud ega soovinud, elasid õnnes ja külluses. Teised samasugused jälle mitte. Igasugu rahvast oli.
Musta riigipoole inimestest ei teatud midagi. On neid seal üldse ja kui, siis kuidas neil läheb? Valge poole inimeste jaoks oli too teine pool justkui salapärane sünge eesriie, mille tagant ei kostnud midagi, millest läbi ei paistnud midagi ja mille taha kadudes ei olnud enam tagasitulekut. Mindi sinna, kes kuidas. Mõned vaikselt, teised karjudes, mõned aeglaselt, teised rutemini, mõned üsna muuseas, teised väga vaevaliselt.
Iga paari aasta tagant saatis valitseja igale oma alamale sedeli hallis ümbrikus. Kui sedel oli valge, võisid sa muretult edasi elada. Kui sedel oli must, viis valitseja su oma riigi mustale poolele. Kui sedel oli hall, kamandas valitseja su endaga malet mängima. Siis sõltus temast ja sinust ja õnnest, kumma riigipoole kasuks lõppes mäng.
Elas seal riigis viis venda. Ühel päeval said nad valitsejalt viis halli ümbrikut.
Vennad võtsid ümbrikud vastu. Esimene vend sai musta sedeli. Teine ja kolmas vend - hallid. Mõlemad mängisid mustad võidule, üks lihtsalt kiiremini. Neljas vend leidis ümbrikust valge sedeli. Võis muretult endist viisi edasi elada, aga eks katsu, kui endist viisi elu enam olemas ei ole. Mure vendade pärast tegi mõtted mustaks. Lõpuks ka sedeli.
Viies vend pistis avamata ümbriku taskusse ja läks rändama.
Sellel lool on mitu lõppu.
Ühed räägivad, et valitseja sai rännumehe kätte, viis enda juurde ja käskis sedelit näidata. Ise teadis, et musta oli saatnud. Aga ümbrikust vupsas valge välja. Ilus ilm, head inimesed ja muretu meel olid selle valgeks teinud.
Teised teavad, et rändas viies veli oma vendade juurde mustale poolele. Võitles raskustega, sai vennad vabaks ja igale vennale ilusa kuningatütre kaasaks. Endale kõige ilusama.
Kolmandad kõnelevad, et viies vend läks oma ümbrikuga otse valitseja juurde, avas ümbriku ja puistas selle sisu valitsejale sülle. Nüüd oli see valitseja saatusesedel. Hall. Nüüd pidi valitseja ise endaga malet mängima ja kuna ta niimoodi kunagi ei võitnud, kestis mäng igavesti ning keegi alamatest ei saanud enam sedelit. Ei musta ega valget. Ei halligi.
Kes teab. Muinasjutus on kõik võimalik.
Aga Sina, kui Sulle selline ümbrik satub, ära jäta avamata! Sa ei kujuta ette ka, kui kiiresti hakkab aeg kihutama, kuni Sul see kiri suletuna käes on. Nii et silme eest mustaks läheb!
Tema valge riigipoole inimesed elasid kord hästi, kord halvasti. Mõned, kes soovisid paremat elu ja nägid selle nimel vaeva, saavutasidki ihatu. Leidus ka vastupidiseid näiteid. Ning mõned, kes midagi ei teinud ega soovinud, elasid õnnes ja külluses. Teised samasugused jälle mitte. Igasugu rahvast oli.
Musta riigipoole inimestest ei teatud midagi. On neid seal üldse ja kui, siis kuidas neil läheb? Valge poole inimeste jaoks oli too teine pool justkui salapärane sünge eesriie, mille tagant ei kostnud midagi, millest läbi ei paistnud midagi ja mille taha kadudes ei olnud enam tagasitulekut. Mindi sinna, kes kuidas. Mõned vaikselt, teised karjudes, mõned aeglaselt, teised rutemini, mõned üsna muuseas, teised väga vaevaliselt.
Iga paari aasta tagant saatis valitseja igale oma alamale sedeli hallis ümbrikus. Kui sedel oli valge, võisid sa muretult edasi elada. Kui sedel oli must, viis valitseja su oma riigi mustale poolele. Kui sedel oli hall, kamandas valitseja su endaga malet mängima. Siis sõltus temast ja sinust ja õnnest, kumma riigipoole kasuks lõppes mäng.
Elas seal riigis viis venda. Ühel päeval said nad valitsejalt viis halli ümbrikut.
Vennad võtsid ümbrikud vastu. Esimene vend sai musta sedeli. Teine ja kolmas vend - hallid. Mõlemad mängisid mustad võidule, üks lihtsalt kiiremini. Neljas vend leidis ümbrikust valge sedeli. Võis muretult endist viisi edasi elada, aga eks katsu, kui endist viisi elu enam olemas ei ole. Mure vendade pärast tegi mõtted mustaks. Lõpuks ka sedeli.
Viies vend pistis avamata ümbriku taskusse ja läks rändama.
Sellel lool on mitu lõppu.
Ühed räägivad, et valitseja sai rännumehe kätte, viis enda juurde ja käskis sedelit näidata. Ise teadis, et musta oli saatnud. Aga ümbrikust vupsas valge välja. Ilus ilm, head inimesed ja muretu meel olid selle valgeks teinud.
Teised teavad, et rändas viies veli oma vendade juurde mustale poolele. Võitles raskustega, sai vennad vabaks ja igale vennale ilusa kuningatütre kaasaks. Endale kõige ilusama.
Kolmandad kõnelevad, et viies vend läks oma ümbrikuga otse valitseja juurde, avas ümbriku ja puistas selle sisu valitsejale sülle. Nüüd oli see valitseja saatusesedel. Hall. Nüüd pidi valitseja ise endaga malet mängima ja kuna ta niimoodi kunagi ei võitnud, kestis mäng igavesti ning keegi alamatest ei saanud enam sedelit. Ei musta ega valget. Ei halligi.
Kes teab. Muinasjutus on kõik võimalik.
Aga Sina, kui Sulle selline ümbrik satub, ära jäta avamata! Sa ei kujuta ette ka, kui kiiresti hakkab aeg kihutama, kuni Sul see kiri suletuna käes on. Nii et silme eest mustaks läheb!
ELAS KORD MERI
Elas kord meri. Vahel oli ta päikesele peegliks, teinekord tantsiskles tasahilju, puhuti paisus pilvedeni.Tema kallastel oli miljoneid maju ja arvutult aknaid, aga sisse ulatus ta vaatama vaid vähestest.
„Miks sa kurvastad?“ küsis ta ühel päeval kuningannalt, kelle lossiaken suhtlemiseks sobivalt saadaval seisis. Aknassevaatamiseks pidi meri sellegipoolest kividelt üles hüppama.
Tegelikult valas pisaraid vaid kuninganna merepoolne silm. Teine paitas kuningat naeratustega. Jah, kuningas ise seisis otse kuninganna kõrval.
Küllap olekski meri kõigepealt kuninga poole pöördunud, aga kuninga pilk puuris merest üle. Kuninga mõtted olid kuskil selle uuristuse lõpus.
„Kui vesi taganeb ja lainetus raugeb, lahkub kuningas oma kaugete mõtete juurde,“ vastas kuninganna.
„Naudi siis seda aega ja luba naeratus ka minupoolsesse silma,“ soovitas meri. „Pisarad ei aita.“
„Oled ääretu ja sügav, meri. Mida kõike sa tead ja teed! Aga oled sa mõelnud, meri, kust sa saad oma veed?“
„Miks sa kurvastad?“ küsis ta ühel päeval kuningannalt, kelle lossiaken suhtlemiseks sobivalt saadaval seisis. Aknassevaatamiseks pidi meri sellegipoolest kividelt üles hüppama.
Tegelikult valas pisaraid vaid kuninganna merepoolne silm. Teine paitas kuningat naeratustega. Jah, kuningas ise seisis otse kuninganna kõrval.
Küllap olekski meri kõigepealt kuninga poole pöördunud, aga kuninga pilk puuris merest üle. Kuninga mõtted olid kuskil selle uuristuse lõpus.
„Kui vesi taganeb ja lainetus raugeb, lahkub kuningas oma kaugete mõtete juurde,“ vastas kuninganna.
„Naudi siis seda aega ja luba naeratus ka minupoolsesse silma,“ soovitas meri. „Pisarad ei aita.“
„Oled ääretu ja sügav, meri. Mida kõike sa tead ja teed! Aga oled sa mõelnud, meri, kust sa saad oma veed?“
KOLM KIIKUJAT
Tead, ühel õhtul (või mis õhtul, ikka päris öö oli juba), lippasin viimast raksu koera pissitama ja et siis ühe tuhinaga toon pesud ka nöörilt tuppa (või mis sa kottpimedas ikka lippad, majaotsas ei näinud näppugi suhu panna.)
Hommikuks lubati vihma. Eks nüüd kah juba riietel öörõskus sees, aga parem ikka, kui et päris märja kätte jäävad.
Maja taha, pesunööride poole, jagas aknasilm natuke valgust. Nii natuke, et mingit liikumishoogu hoomasin ja jutusahinat kuulsin. Aga tead ju, kuidas selle öise kuulmisega on: iga krõbin saab kahuripauguks ja oksaviibutus välgulöögiks.
Tõmbusin majanurga varju, piilusin, ise põgenemisvalmis. Ja tead, mis ma nägin?
Kolm ihualasti meest seisavad männi all, kiige ümber. Riided kuhjas puu kõrval maas. Sees kihvatas. Mis pilgarit siin võõra õue peal peetakse!?
Lähed sa küll üksipäini kolme korrale kutsuma. Ja kes teab, palju neid veel pimedast välja puistatakse.
Hea, et lapsi majas pole.
Jäin kuulama. Plaanisid, nagu näikse, võistu kiikuma hakata.
Millest ma aru sain, et võistu? Räägin ju, et kuulsin. Iga võistleja tõi veel maja nurga juurde lapiku kivi peale mingi kallisasja, et kes võidab, saab omale.
Kivi seisis mul siruulatuses, kui asju tõid, kartsin, et kohe-kohe jään toojatele silma. Mida toodi, ei saanud vaadata, sinna tuli ei ulatunud.
Paljukest sa öös aru saad, aga igaühes oli midagi isemoodset, mis mällu sööbis.
Üks paistis vibe ja libe sell: juuksed ühes kõrvadega tihedalt peadligi kammitud. Ettevaatlik selline, muudkui kuulatas, iga krõbina peale kangestus. Unustasin juba hingamise ära. Kui kivi juures käis, tundsin värske puidu ja saepuru lõhna. Metsamees? Saekaatrist keegi? Tuttav küll ette ei tulnud. Labajalad olid suured, aga pihud mehe kohta pisikesed. Sellistega vist ikka saagi ei hoia. Kiige peal algul vänderdas pisut, aga kui hoog sisse läks, kerkis päris kõrgele.
Teine oli ikka paras vägilane. Kasvult Kalevipoeg, esmapilgul mitte ülearu arukas, loll ka mitte. Kämblad olid võimsad kui villkopad, kere kui kapsatõrs. Kus sihukest ametis peetakse? Ei mahu majassegi. Kiige peale astus, siis köied raksusid. Kartsin, et mitte ainult oksa kaela ei tõmba, vaid terve ilusa puu maha murrab. Aga kui hoo sisse sai, õõtsus üsna üles välja.
Kolmas jäi tegelikult kõige enam silma. Sarmikas soeng oli peas: kohev, läbisegi salk musta, salk valget. Ei saanudki aru, kas juuksuri tehtud või sünnist saati selline. Kiigel oli uljas ja osav. Poleks kõrgemad oksad ette jäänud, oleks vist üle võlli ringe teinud. Hakkasin tollele päris pöialt hoidma.
Ilmselgelt läks viimasel kõige paremini. Aga paistis, et see libe sell ja too toekas tegelane ei raatsi võitu käest ära anda. Ausus aususeks, aga ahnus ikka üle. Näen, et võtavad üheskoos nõuks võidumehel nahk üle kõrvade tõmmata.
Unustasin täitsa ära, kes ja kus olen. Röögatasin nii, nagu ma enamasti ikka röögatan, kui miski korralikult harja turri ajab: "Et te kaote! Kahekesi ühe kallal! Praegu võtan malaka ja kütan mõlemal kere kuumaks!"
Tead, mis nüüd juhtus? Kõik kolm jätsid jageluse, kahmasid riided ja... ja nüüd ma alles nägin naha üle kõrvade tõmbamist! Raksti olid esimesel ihukatted ümber, siristas eest luku kinni. Ennäe, valmis kobras! Kadus kraavi poole. Ropsti olid teisel roobad seljas, nööpis kuue eest kinni. Kanäe, karu ise! Kahlas kuuride taha. Vupsti oli kolmandal kasukas õlul. Tõmbas hõlmad vaheliti. Vahi imet, mu oma koer!
Sellepärast see salguline soeng nii tuttav ette tuligi!
"Mis see nüüd tähendas?" usaldasin uurida.
"Küsid veel. Sinu pärast ma tolle totaka võistlusmõttega lagedale tulin. Need tahtsid sulle ju niisama ja pikema jututa koti pähe tõmmata ning koju tassida. Kostiks või koduabiliseks, tont seda teab."
"Heldus küll! Oled sina alles kange verega!"
"Ei räägi sellest rohkem! Eriti kassile!" kõlas kindel keeld.
Ja ega ma olegi rääkinud. Tundsin, et kirja peab ometi panema. Et oskaksite ohust hoiduda.
Hommikul ei andnud hing asu. Läksin vaatama, et mis väärtasjad need olid, mis võistlejad kivi peale jätsid. Mis sina arvad?
No mis seal ikka olla sai.
Kopral oli oksapliiats. Karul mustikavars, marjad küljes. Ja koer... Koer oli minu küpsetatud lusikapannkoogi kivile kandnud. See tegi südame eriti soojaks.
Praegu vaatan aknast, et... pesud jäidki tuppa toomata!
Hommikuks lubati vihma. Eks nüüd kah juba riietel öörõskus sees, aga parem ikka, kui et päris märja kätte jäävad.
Maja taha, pesunööride poole, jagas aknasilm natuke valgust. Nii natuke, et mingit liikumishoogu hoomasin ja jutusahinat kuulsin. Aga tead ju, kuidas selle öise kuulmisega on: iga krõbin saab kahuripauguks ja oksaviibutus välgulöögiks.
Tõmbusin majanurga varju, piilusin, ise põgenemisvalmis. Ja tead, mis ma nägin?
Kolm ihualasti meest seisavad männi all, kiige ümber. Riided kuhjas puu kõrval maas. Sees kihvatas. Mis pilgarit siin võõra õue peal peetakse!?
Lähed sa küll üksipäini kolme korrale kutsuma. Ja kes teab, palju neid veel pimedast välja puistatakse.
Hea, et lapsi majas pole.
Jäin kuulama. Plaanisid, nagu näikse, võistu kiikuma hakata.
Millest ma aru sain, et võistu? Räägin ju, et kuulsin. Iga võistleja tõi veel maja nurga juurde lapiku kivi peale mingi kallisasja, et kes võidab, saab omale.
Kivi seisis mul siruulatuses, kui asju tõid, kartsin, et kohe-kohe jään toojatele silma. Mida toodi, ei saanud vaadata, sinna tuli ei ulatunud.
Paljukest sa öös aru saad, aga igaühes oli midagi isemoodset, mis mällu sööbis.
Üks paistis vibe ja libe sell: juuksed ühes kõrvadega tihedalt peadligi kammitud. Ettevaatlik selline, muudkui kuulatas, iga krõbina peale kangestus. Unustasin juba hingamise ära. Kui kivi juures käis, tundsin värske puidu ja saepuru lõhna. Metsamees? Saekaatrist keegi? Tuttav küll ette ei tulnud. Labajalad olid suured, aga pihud mehe kohta pisikesed. Sellistega vist ikka saagi ei hoia. Kiige peal algul vänderdas pisut, aga kui hoog sisse läks, kerkis päris kõrgele.
Teine oli ikka paras vägilane. Kasvult Kalevipoeg, esmapilgul mitte ülearu arukas, loll ka mitte. Kämblad olid võimsad kui villkopad, kere kui kapsatõrs. Kus sihukest ametis peetakse? Ei mahu majassegi. Kiige peale astus, siis köied raksusid. Kartsin, et mitte ainult oksa kaela ei tõmba, vaid terve ilusa puu maha murrab. Aga kui hoo sisse sai, õõtsus üsna üles välja.
Kolmas jäi tegelikult kõige enam silma. Sarmikas soeng oli peas: kohev, läbisegi salk musta, salk valget. Ei saanudki aru, kas juuksuri tehtud või sünnist saati selline. Kiigel oli uljas ja osav. Poleks kõrgemad oksad ette jäänud, oleks vist üle võlli ringe teinud. Hakkasin tollele päris pöialt hoidma.
Ilmselgelt läks viimasel kõige paremini. Aga paistis, et see libe sell ja too toekas tegelane ei raatsi võitu käest ära anda. Ausus aususeks, aga ahnus ikka üle. Näen, et võtavad üheskoos nõuks võidumehel nahk üle kõrvade tõmmata.
Unustasin täitsa ära, kes ja kus olen. Röögatasin nii, nagu ma enamasti ikka röögatan, kui miski korralikult harja turri ajab: "Et te kaote! Kahekesi ühe kallal! Praegu võtan malaka ja kütan mõlemal kere kuumaks!"
Tead, mis nüüd juhtus? Kõik kolm jätsid jageluse, kahmasid riided ja... ja nüüd ma alles nägin naha üle kõrvade tõmbamist! Raksti olid esimesel ihukatted ümber, siristas eest luku kinni. Ennäe, valmis kobras! Kadus kraavi poole. Ropsti olid teisel roobad seljas, nööpis kuue eest kinni. Kanäe, karu ise! Kahlas kuuride taha. Vupsti oli kolmandal kasukas õlul. Tõmbas hõlmad vaheliti. Vahi imet, mu oma koer!
Sellepärast see salguline soeng nii tuttav ette tuligi!
"Mis see nüüd tähendas?" usaldasin uurida.
"Küsid veel. Sinu pärast ma tolle totaka võistlusmõttega lagedale tulin. Need tahtsid sulle ju niisama ja pikema jututa koti pähe tõmmata ning koju tassida. Kostiks või koduabiliseks, tont seda teab."
"Heldus küll! Oled sina alles kange verega!"
"Ei räägi sellest rohkem! Eriti kassile!" kõlas kindel keeld.
Ja ega ma olegi rääkinud. Tundsin, et kirja peab ometi panema. Et oskaksite ohust hoiduda.
Hommikul ei andnud hing asu. Läksin vaatama, et mis väärtasjad need olid, mis võistlejad kivi peale jätsid. Mis sina arvad?
No mis seal ikka olla sai.
Kopral oli oksapliiats. Karul mustikavars, marjad küljes. Ja koer... Koer oli minu küpsetatud lusikapannkoogi kivile kandnud. See tegi südame eriti soojaks.
Praegu vaatan aknast, et... pesud jäidki tuppa toomata!
ÄMBLIKU MURE
Ämblik oli endale sõstrapõõsasse pesa ehitanud. Kena kodu sai: lehed tihedalt kokku kootud, küpsed marjad ukseümbrust ehtimas. Lähiajal võis beebisid majja oodata. Rõõmu kui palju!
Eks see ole edevus ka, mis laseb ilust pimestada ja ohutuse unustada.
Nüüd nägi Ämblik, et perenaine ligineb, suur marjaämber näpus.
"Ongi mu õnnelikul elul ots peal!" hädaldas ämblik. "See tuleb, kisub korteri katki ja kui mind näeb, murrab ehk terve oksa ja viskab kes teab kuhu! Mis mu lastest niiviisi saab?"
Ämblik tormas naabritelt nõu küsima:
"Klaastiib, üleaedne! Perenaine tuleb marjule, lõhub ju pesa ära. Lapsed tulemas, mis ma teen?"
Mis Klaastiival naabri murest!
"Ise olid rumal. Oleksid oma põngerjad oksa sisse uuristanud, ei märkaks ta midagi. Nüüd lepi tagajärgedega. Pole päästa midagi."
Ise muigas ka veel.
Aga ämblik ei tahtnud kuidagi leppida.
"Kublatäi, üleaiamees! Perenaine tuleb marjule. Kuidas ma pesa päästan?"
Mis Kublatäil teise murest! Tal endalgi tegemist. Vaja ruttu nähtavamad lehed sirgeks triikida ja punane värv rohelisega üle maalida.
Tuiskas Ämblikust mööda ja turtsatas ainult: "Ise tegid, ise kannatad!"
Südames lootis, et Ämblikku silmates tema pahateod ehk ei paista.
Ämblik ise ehk kannatakski, aga lapsed ju tulekul!
Lehvitas möödalendajatele, peatas viimaks Sirelisuru, kes varjulist munemispaika valis.
"Suru, näe, perenaine tuleb marjule! Kuidas ma oma pesa peidan?"
"Vahi, kus! Tulebki! Aitäh, et ütlesid. Ma siis üritan veel omadega natuke kannatada. Mis mure sul oli? Kodu pärast kardad? Ära peida midagi. Katsu hoopis nähtaval püsida. Ei tema su pesa purusta. Kui näeb, oskab hoida hoopis."
"Arvad?"
"Mis siin arvata. Sa ju põõsale midagi paha ei tee. Aitadki veel. Aga abi küsimisega ole teinekord ettevaatlikum. Hea, et mina sattusin. Oleks rästas maandunud, oleksid palju hullemas hädas."
Perenaine jõudis pärale. Noppis ja noppis ja nägi ämbliku ka ära. Ei teinud midagi kurja. Ei kiljatanudki. Jättis talle hoopis ukseümbruse marjad alles.
Aga seda küll perenaise silm ei sallinud, et paar kuivanud varretüügast põõsast välja turritas ja mõnes kohas sõstralehed punakad ja kupladest krussis. Korjas kahju saanud kohad välja ja hävitas ära.
Eks see ole edevus ka, mis laseb ilust pimestada ja ohutuse unustada.
Nüüd nägi Ämblik, et perenaine ligineb, suur marjaämber näpus.
"Ongi mu õnnelikul elul ots peal!" hädaldas ämblik. "See tuleb, kisub korteri katki ja kui mind näeb, murrab ehk terve oksa ja viskab kes teab kuhu! Mis mu lastest niiviisi saab?"
Ämblik tormas naabritelt nõu küsima:
"Klaastiib, üleaedne! Perenaine tuleb marjule, lõhub ju pesa ära. Lapsed tulemas, mis ma teen?"
Mis Klaastiival naabri murest!
"Ise olid rumal. Oleksid oma põngerjad oksa sisse uuristanud, ei märkaks ta midagi. Nüüd lepi tagajärgedega. Pole päästa midagi."
Ise muigas ka veel.
Aga ämblik ei tahtnud kuidagi leppida.
"Kublatäi, üleaiamees! Perenaine tuleb marjule. Kuidas ma pesa päästan?"
Mis Kublatäil teise murest! Tal endalgi tegemist. Vaja ruttu nähtavamad lehed sirgeks triikida ja punane värv rohelisega üle maalida.
Tuiskas Ämblikust mööda ja turtsatas ainult: "Ise tegid, ise kannatad!"
Südames lootis, et Ämblikku silmates tema pahateod ehk ei paista.
Ämblik ise ehk kannatakski, aga lapsed ju tulekul!
Lehvitas möödalendajatele, peatas viimaks Sirelisuru, kes varjulist munemispaika valis.
"Suru, näe, perenaine tuleb marjule! Kuidas ma oma pesa peidan?"
"Vahi, kus! Tulebki! Aitäh, et ütlesid. Ma siis üritan veel omadega natuke kannatada. Mis mure sul oli? Kodu pärast kardad? Ära peida midagi. Katsu hoopis nähtaval püsida. Ei tema su pesa purusta. Kui näeb, oskab hoida hoopis."
"Arvad?"
"Mis siin arvata. Sa ju põõsale midagi paha ei tee. Aitadki veel. Aga abi küsimisega ole teinekord ettevaatlikum. Hea, et mina sattusin. Oleks rästas maandunud, oleksid palju hullemas hädas."
Perenaine jõudis pärale. Noppis ja noppis ja nägi ämbliku ka ära. Ei teinud midagi kurja. Ei kiljatanudki. Jättis talle hoopis ukseümbruse marjad alles.
Aga seda küll perenaise silm ei sallinud, et paar kuivanud varretüügast põõsast välja turritas ja mõnes kohas sõstralehed punakad ja kupladest krussis. Korjas kahju saanud kohad välja ja hävitas ära.
KAKS KÜLAMEEST
Vanataat oli inimesemaimud maha külvanud ja näe, ühte külasse sündis kaks toredat poissi korraga. Üks ühte ja teine kohe kõrvale naabriperesse. Kummaski peres polnud suuremat rikkust kui need poisipõnnid ise. Seda huvitavam oli taadil vaadata, kuidas kasvamine käib, kui väärtuslikumat vara segamas pole.
Esimese pere poeg oli elav kui tulesäde. Teda jätkus igale poole ja kõike tahtis ta ise järgi proovida. Teise pere poeg armastas pigem pealt vaadata ja veel parem, kui lasti üldse niisama omaette konutada.
Poisid jõudsid karjaseikka.
Esimese pere poeg kuulis karjapoisse vilepilli puhumas ja ihkas eneselegi sellist. Proovis ja pusis. Valmis sai. Poiss mängis, aga tahtis veel paremat. Mässas ja meisterdas, kuni tema pill hõiskas kõige ilusamini. Võib-olla kõige kaunimalt kogu maailmas. Oma külas kindlasti.
Teine poiss ei arvanud pillipuhumisest midagi. Mis see tühi vaevab kõrva. Tema oleks teinekord linnudki vagaseks vajutanud. Istus karjastekivil, hea, kui viitsis loomad koos hoida. Enamasti ei viitsinud ka, aga õnneks sattus koer kohusetundlik olema.
Jõudsid poisid kündjaikka.
Esimene poiss õppis töö lennut ära. Ühtlasi huvitas teda, kuidas künnimasinat targemaks ja tõhusamaks teha. Joonistas plaane ja tülitas küla seppa, kuni oli ise parim sepp, kui mitte maailmas, siis külas kindlasti.
Teise pere poeg viitsis vaevu adra taga astuda. Õnneks oli hobune korralikult koolitatud.
Said poistest mehed.
Esimese pere poeg sattus sageli külast kaugemale. Oli ju vaja vaadata, kus ilmaelu kõige paremini korraldatud on. Lõpuks polnud ilmas kohta, mis käimata, ega asja, mis hakkajal mehel nägemata.
Naabrite poeg vedeles suure osa elust kodus ahju peal. Kui sinnagi viitsis ronida.
Kui Vanataat tundis, et saak koristamiseks küps, kutsus ta mehed enda juurde. Pikalt uurida polnud tarvis, oli ta ju kõike ise ülalt näinud. Näinud, et esimesse tallu sündinu on elus mõndagi õppinud ja kogenud. Oleks ehk veelgi, aga ühe elu sisse rohkem ei mahtunud. Taat külvas selle mehe hingekese uuesti suureks saama. Mine tea, milliselt veel seekord silma rõõmustab.
Laisk mees oli aga otsust oodates taevanurka tukkuma jäänud. Nii läks Vanataadil kah täitsa meelest, et toogi sai üles nopitud. Kui lõpuks meenus ja üles leiti, oli hingeke nii põrmuks pehkinud, et külvata poleks ka siis saanud, kui taadil tahtmist olnuks.
Esimese pere poeg oli elav kui tulesäde. Teda jätkus igale poole ja kõike tahtis ta ise järgi proovida. Teise pere poeg armastas pigem pealt vaadata ja veel parem, kui lasti üldse niisama omaette konutada.
Poisid jõudsid karjaseikka.
Esimese pere poeg kuulis karjapoisse vilepilli puhumas ja ihkas eneselegi sellist. Proovis ja pusis. Valmis sai. Poiss mängis, aga tahtis veel paremat. Mässas ja meisterdas, kuni tema pill hõiskas kõige ilusamini. Võib-olla kõige kaunimalt kogu maailmas. Oma külas kindlasti.
Teine poiss ei arvanud pillipuhumisest midagi. Mis see tühi vaevab kõrva. Tema oleks teinekord linnudki vagaseks vajutanud. Istus karjastekivil, hea, kui viitsis loomad koos hoida. Enamasti ei viitsinud ka, aga õnneks sattus koer kohusetundlik olema.
Jõudsid poisid kündjaikka.
Esimene poiss õppis töö lennut ära. Ühtlasi huvitas teda, kuidas künnimasinat targemaks ja tõhusamaks teha. Joonistas plaane ja tülitas küla seppa, kuni oli ise parim sepp, kui mitte maailmas, siis külas kindlasti.
Teise pere poeg viitsis vaevu adra taga astuda. Õnneks oli hobune korralikult koolitatud.
Said poistest mehed.
Esimese pere poeg sattus sageli külast kaugemale. Oli ju vaja vaadata, kus ilmaelu kõige paremini korraldatud on. Lõpuks polnud ilmas kohta, mis käimata, ega asja, mis hakkajal mehel nägemata.
Naabrite poeg vedeles suure osa elust kodus ahju peal. Kui sinnagi viitsis ronida.
Kui Vanataat tundis, et saak koristamiseks küps, kutsus ta mehed enda juurde. Pikalt uurida polnud tarvis, oli ta ju kõike ise ülalt näinud. Näinud, et esimesse tallu sündinu on elus mõndagi õppinud ja kogenud. Oleks ehk veelgi, aga ühe elu sisse rohkem ei mahtunud. Taat külvas selle mehe hingekese uuesti suureks saama. Mine tea, milliselt veel seekord silma rõõmustab.
Laisk mees oli aga otsust oodates taevanurka tukkuma jäänud. Nii läks Vanataadil kah täitsa meelest, et toogi sai üles nopitud. Kui lõpuks meenus ja üles leiti, oli hingeke nii põrmuks pehkinud, et külvata poleks ka siis saanud, kui taadil tahtmist olnuks.
TIMIL
See oli mõne aasta eest, kui köögiakna juures askeldades sirelipõõsast haprad õievarred avastasin. Kuidas need sinna sattusid? Minu süül kindlasti mitte.
Kurekell. Vanades aedades tavaline, kuigi siis on ta õied enamasti hele- või sügavlillad. Minu üllataja oli tume, peaaegu must, aga kui õhtupäike sirelivõrast kiired läbi torkis, värvis ta paar kroonlehte veripunaseks.
Uskumatu ilu!
Äkitselt märkasin pisitillukest kätt, mis kaks leekivat tuhvlikujulist õielehte lahti sikutas. Ja poisikest käe küljes.
"Miks sa mu lille lõhud?" tõrelesin sõrmepikkuse tegelasega, kes jultunult oksaharus istus ja hangitud sussikesi jalga proovis.
"Ei tea, kust see korraga sinu omaks sai," nähvati vastuseks. "Hetk tagasi ei teadnud sa temast veel midagi."
"See on minu aed!"
"Ja need on minu sussid!" õrritas jupats, sirutas end sirelioksal kübeke pikemaks ja ähvardas: "Sa ära minuga tüli kisu! Nende jalanõudega jalas lendan sulle hea või kurja kaela, kuidas heaks arvan."
"Mismoodi?"
"Aga vaat niimoodi!" lõi tirivimm oma keebihõlmad laiali ja tegi mu pea ümber kolm päripäeva-ringi.
Õhtukaste säras kalliskividena murul ja puulehtedel, loojuv päike joonistas mulle krooni pähe, selga purpurse rüü ja korraga tundsin, kui rikas, hoitud ning õnnelik ma olen.
"Ja kui vastupäeva tiirutad?"
"Tahad tunda?"
"Ei."
Ninatarguke tuiskas tagasi sireliharusse ja koputas tuhvlist välja sinna sattunud männiõietolmu kübeme.
"Mis su nimi on?"
"Timil," pillas poisike oma nime mulle kellukeseks kõrva ja hõljutas end üle kuurikatuse ja metsa, uinuva päikese suunas.
Inimesel juhtub igasugust. Ühe ja sama päeva sisse mahub rõõmu, nukrust, naeru, nurinaid. Kas ma just toda kuningatütretunnet taga igatsesin...
Sättisin oma õhtud nii, et vähemalt korraks sireli alla kükitama jõuaks, aga Timili sussid pidasid vist hästi vastu. Ei tulnud uut paari hankima või leidis selle mujalt.
Kurekell lõpetas õitsemist. Tilistasin viimast kellukakuljust ja - ennäe! - Timil tuligi.
"Hoidsin sulle sussipaari!"
Hapu muie levis üle Timili näo. "Ja mis sa vastu tahad?"
"Ei midagi."
"Valetad! Nägin küll, kuidas õhtust õhtusse põõsa all passides mind ootasid."
"Miks sa ei tulnud, kui nägid?"
"Inimesed! Tean teid küll. Ühest soovist sigineb teine. Varmad olete oma muresid ükskõik kui väikestele õlgadele vajutama."
"Ausalt, ma ei tahtnud midagi. Natukest seltsi ehk."
"No näed! Üksindustundest igatsesid vabaneda. Ja kuhu mina selle su meelest peitma pean?"
Timili hääl muutus üsna tõredaks, aga midagi ta mu pilgus vist märkas. Midagi, mida seal varem polnud. Lõi keebihõlmad laiali ja tegi mu pea kohal kolm päripäeva-ringi.
Pilved ei rippunudki enam madalal. Mina ulatusin kõrgele. Vaikus ei rusunud, vaid mahutas palju. Üksiolemisest sai iseseisvus ja otsustusvabadus.
"Aitäh, Timil!"
Aga väike sõbrake lasi juba pilguulatuse piirist lahti.
Kurekella seemned valmisid ja pudenesid kõrinal mullale. Natuke aitasin ise ka kaasa. Poetasin tumedaid täpikesi peenardesse, seinaäärtesse, puudealusesse. Hankisin aeda hele- ja tumelillad, valged, kollased, õrn- ja sügavroosad kurekellad. Rõõmustasin kui laps, aga kui Timil välja ilmus, oli ta otsmik tigetriibuline.
"Juba sa sõltudki!"
"Tere, Timil!"
"Vaata, mida sa siin korraldad! Üritad mind ära osta! Katsud kohale meelitada sadu teisi timileid, kes su pea kohal tiirleks ja tuju parandaks?"
"Ei, Timil!"
Aga haldjapoiss pulbitses raevust. Tõusis mu otsmiku kohale ilmselge sooviga vastupäeva tiirelda. Püüdsin ta pihkudesse.
"Ei, Timil. See pole sõltuvus ega aplus. Kiindusin sinusse. Muutsid mu maailma suureks. Suureks ja ilusaks. Mu süda õitseb. Las ka aed õitseda samamoodi! Võta uuel suvel mu kingitus vastu! Lihtsalt, ilma igasuguse tagamõtteta."
Olin vargsi peod avanud. Timil seisis seal, käed kramplikult külgedele surutud, süüdistavates silmades piisksuured pisarad, tukslev nutukrooge suul. Lõi siis keebihõlmad laiali, tõusis mu otsmikukõrgusele ja seisatas seal, nagu ei suudaks otsustada, kas tiirelda päri- või vastupäeva.
"Kas sa minu südame peale mõtlesid?"
See polnud küsimus vaid etteheide.
Timil keeras mulle selja ja kadus otsustavalt üle kuurikatuse. Metsa ja päikeseloojangu suunas.
"Mis siis nüüd?"
"Ei see enam tule!" muhatas prügikast parastavalt. Küllap kadedusest, et tema Timili tähelepanust ilma oli jäänud.
Läksin ja tegin ta rohelisele kaanele pai.
Kurekell. Vanades aedades tavaline, kuigi siis on ta õied enamasti hele- või sügavlillad. Minu üllataja oli tume, peaaegu must, aga kui õhtupäike sirelivõrast kiired läbi torkis, värvis ta paar kroonlehte veripunaseks.
Uskumatu ilu!
Äkitselt märkasin pisitillukest kätt, mis kaks leekivat tuhvlikujulist õielehte lahti sikutas. Ja poisikest käe küljes.
"Miks sa mu lille lõhud?" tõrelesin sõrmepikkuse tegelasega, kes jultunult oksaharus istus ja hangitud sussikesi jalga proovis.
"Ei tea, kust see korraga sinu omaks sai," nähvati vastuseks. "Hetk tagasi ei teadnud sa temast veel midagi."
"See on minu aed!"
"Ja need on minu sussid!" õrritas jupats, sirutas end sirelioksal kübeke pikemaks ja ähvardas: "Sa ära minuga tüli kisu! Nende jalanõudega jalas lendan sulle hea või kurja kaela, kuidas heaks arvan."
"Mismoodi?"
"Aga vaat niimoodi!" lõi tirivimm oma keebihõlmad laiali ja tegi mu pea ümber kolm päripäeva-ringi.
Õhtukaste säras kalliskividena murul ja puulehtedel, loojuv päike joonistas mulle krooni pähe, selga purpurse rüü ja korraga tundsin, kui rikas, hoitud ning õnnelik ma olen.
"Ja kui vastupäeva tiirutad?"
"Tahad tunda?"
"Ei."
Ninatarguke tuiskas tagasi sireliharusse ja koputas tuhvlist välja sinna sattunud männiõietolmu kübeme.
"Mis su nimi on?"
"Timil," pillas poisike oma nime mulle kellukeseks kõrva ja hõljutas end üle kuurikatuse ja metsa, uinuva päikese suunas.
Inimesel juhtub igasugust. Ühe ja sama päeva sisse mahub rõõmu, nukrust, naeru, nurinaid. Kas ma just toda kuningatütretunnet taga igatsesin...
Sättisin oma õhtud nii, et vähemalt korraks sireli alla kükitama jõuaks, aga Timili sussid pidasid vist hästi vastu. Ei tulnud uut paari hankima või leidis selle mujalt.
Kurekell lõpetas õitsemist. Tilistasin viimast kellukakuljust ja - ennäe! - Timil tuligi.
"Hoidsin sulle sussipaari!"
Hapu muie levis üle Timili näo. "Ja mis sa vastu tahad?"
"Ei midagi."
"Valetad! Nägin küll, kuidas õhtust õhtusse põõsa all passides mind ootasid."
"Miks sa ei tulnud, kui nägid?"
"Inimesed! Tean teid küll. Ühest soovist sigineb teine. Varmad olete oma muresid ükskõik kui väikestele õlgadele vajutama."
"Ausalt, ma ei tahtnud midagi. Natukest seltsi ehk."
"No näed! Üksindustundest igatsesid vabaneda. Ja kuhu mina selle su meelest peitma pean?"
Timili hääl muutus üsna tõredaks, aga midagi ta mu pilgus vist märkas. Midagi, mida seal varem polnud. Lõi keebihõlmad laiali ja tegi mu pea kohal kolm päripäeva-ringi.
Pilved ei rippunudki enam madalal. Mina ulatusin kõrgele. Vaikus ei rusunud, vaid mahutas palju. Üksiolemisest sai iseseisvus ja otsustusvabadus.
"Aitäh, Timil!"
Aga väike sõbrake lasi juba pilguulatuse piirist lahti.
Kurekella seemned valmisid ja pudenesid kõrinal mullale. Natuke aitasin ise ka kaasa. Poetasin tumedaid täpikesi peenardesse, seinaäärtesse, puudealusesse. Hankisin aeda hele- ja tumelillad, valged, kollased, õrn- ja sügavroosad kurekellad. Rõõmustasin kui laps, aga kui Timil välja ilmus, oli ta otsmik tigetriibuline.
"Juba sa sõltudki!"
"Tere, Timil!"
"Vaata, mida sa siin korraldad! Üritad mind ära osta! Katsud kohale meelitada sadu teisi timileid, kes su pea kohal tiirleks ja tuju parandaks?"
"Ei, Timil!"
Aga haldjapoiss pulbitses raevust. Tõusis mu otsmiku kohale ilmselge sooviga vastupäeva tiirelda. Püüdsin ta pihkudesse.
"Ei, Timil. See pole sõltuvus ega aplus. Kiindusin sinusse. Muutsid mu maailma suureks. Suureks ja ilusaks. Mu süda õitseb. Las ka aed õitseda samamoodi! Võta uuel suvel mu kingitus vastu! Lihtsalt, ilma igasuguse tagamõtteta."
Olin vargsi peod avanud. Timil seisis seal, käed kramplikult külgedele surutud, süüdistavates silmades piisksuured pisarad, tukslev nutukrooge suul. Lõi siis keebihõlmad laiali, tõusis mu otsmikukõrgusele ja seisatas seal, nagu ei suudaks otsustada, kas tiirelda päri- või vastupäeva.
"Kas sa minu südame peale mõtlesid?"
See polnud küsimus vaid etteheide.
Timil keeras mulle selja ja kadus otsustavalt üle kuurikatuse. Metsa ja päikeseloojangu suunas.
"Mis siis nüüd?"
"Ei see enam tule!" muhatas prügikast parastavalt. Küllap kadedusest, et tema Timili tähelepanust ilma oli jäänud.
Läksin ja tegin ta rohelisele kaanele pai.
ATSIKE JA PATSIKE
Elasid kord väike poiss Atsike ja tema pisike õde Patsike. Nad mõlemad olid tragid, lahked ja abivalmid, aitasid kõiki ning kõik aitasid neid ka.
Igal hommikul, kui Atsikese ja Patsikese ema ning isa tööle läksid, vudisid Atsike ja Patsike lasteaeda. Ka seal ootas ees palju toimetamist.
Ühel päeval, kui Atsike ja Patsike parajasti lasteaia õuel mängisid, hakkas sadama kohevat valget lund.
"Tere, lumi! Küll sa teed päeva ilusaks!" imetlesid Atsike ja Patsike.
"Tere, Atsike ja Patsike!" rõõmustas lumi. "Kui tore, et ma teid kohtasin! Tahaksin ka väga seda ilusat päeva näha, aga mul ei ole silmi. Kas teie oskate mind aidata?"
Lumehelbed ühekaupa on väga väikesed. Seal pole tõepoolest silmade jaoks sugugi ruumi.
Atsike ja Patsike pidasid natuke nõu, kutsusid teised lapsed appi ja ehitasid lasteaia õuele kolm pirakat lumemeest. Ühel olid säravad hallid kividest silmad, teisel kavalad pruunid käbidest silmad ja kolmandal pehmed rohelised samblast silmad. Nii saigi lumi huviga ümbrust uudistada.
"Aitäh, Atsike ja Patsike!" tänas lumi.
"Aitäh, lumi!" kiitsid Atsike ja Patsike. "Sind oli nii vahva aidata!"
Järgmisel hommikul, kui Atsike ja Patsike lasteaeda kiirustasid, tuli neile vastu vali tuul.
"Tere, tuul!" tervitasid Atsike ja Patsike. "Ära torma nii suure hooga. Me oleme ju väikesed. Sa lükkad meid pikali!"
"Tere, Atsike ja Patsike!" vastas tuul. "Kahjuks oskan ma joosta ainult edasi-tagasi. Kui vahepeal keerutada mõistaksin, oleks ehk hoog väiksem," vabandas ta.
Atsike ja Patsike jõudsid lasteaeda, pidasid natuke õpetaja ja teiste lastega nõu ja meisterdasid siis terve kuhja väikeseid värvilisi tuulekarusselle. Kui nendega päeval õue mindi, takerdus tuul karussellidesse, keerutas end lustiga küll üht- ja teistpidi, kuni jäi lõpuks kenasti taltsaks ja tasaseks.
"Aitäh, lapsed!" tänas tuul.
"Aitäh, tuul!" kilkasid lapsed. "Sind oli nii lõbus aidata!"
Ühel õhtupoolikul potsatas lasteaia aknale tilluke tihasepoiss. Ta oli nii kurb ja räsitud, et Atsike ja Patsike ruttasid küsima: "Tere, tihane! Mis sinuga juhtunud on?"
"Tere, Atsike ja Patsike!" säutsus tihane hädise häälega. "Mu tiivad ei kanna mind. Ma ei jaksa isegi kõndida. Olen vist haigeks jäänud!"
"Tead, tihane! Me arvame, et sul on lihtsalt kõht väga tühi!" rahustasid Atsike ja Patsike, küsisid õpetajalt natuke päevalilleseemneid ja puistasid neid õue lumele.
"Aitäh, Atsike ja Patsike!" tänas tihane. "Sellest oli tõesti abi!"
"Aitäh, tihane! Tule jälle!" naeratasid Atsike ja Patsike.
Õhtul koju minnes oli ilm hirmutavalt pime. Mitte midagi ei olnud näha.
"Kuidas me niimoodi kodu üles leiame?" muutusid Atsike ja Patsike murelikuks.
"Ärge kartke! Me tuleme teile appi!" lohutasid lumi, tuul ja tihane.
Lumi, kes oli lasteaia õuel vaatamist õppinud, tõstis oma pilgu taevasse ja nägi, et päike on paksude pilvede sisse kinni jäänud.
"Oi-oi! Kahjuks oskan ma sadada vaid taevast maa peale, mitte vastupidi," muretses lumi.
"Aga mina võin end nüüd vabalt pilvedeni keerutada!" rõõmustas tuul.
"Võta mind kaasa!" õpetas tihane. "Ma harutan päikesekiired pilve küljest lahti."
Nii tehtigi. Ja tead, kohe varsti polnud õhtu enam sugugi pime, sest päike oli veel päris kõrgel, mitte nagu aasta kõige pimedamal ajal.
Igal hommikul, kui Atsikese ja Patsikese ema ning isa tööle läksid, vudisid Atsike ja Patsike lasteaeda. Ka seal ootas ees palju toimetamist.
Ühel päeval, kui Atsike ja Patsike parajasti lasteaia õuel mängisid, hakkas sadama kohevat valget lund.
"Tere, lumi! Küll sa teed päeva ilusaks!" imetlesid Atsike ja Patsike.
"Tere, Atsike ja Patsike!" rõõmustas lumi. "Kui tore, et ma teid kohtasin! Tahaksin ka väga seda ilusat päeva näha, aga mul ei ole silmi. Kas teie oskate mind aidata?"
Lumehelbed ühekaupa on väga väikesed. Seal pole tõepoolest silmade jaoks sugugi ruumi.
Atsike ja Patsike pidasid natuke nõu, kutsusid teised lapsed appi ja ehitasid lasteaia õuele kolm pirakat lumemeest. Ühel olid säravad hallid kividest silmad, teisel kavalad pruunid käbidest silmad ja kolmandal pehmed rohelised samblast silmad. Nii saigi lumi huviga ümbrust uudistada.
"Aitäh, Atsike ja Patsike!" tänas lumi.
"Aitäh, lumi!" kiitsid Atsike ja Patsike. "Sind oli nii vahva aidata!"
Järgmisel hommikul, kui Atsike ja Patsike lasteaeda kiirustasid, tuli neile vastu vali tuul.
"Tere, tuul!" tervitasid Atsike ja Patsike. "Ära torma nii suure hooga. Me oleme ju väikesed. Sa lükkad meid pikali!"
"Tere, Atsike ja Patsike!" vastas tuul. "Kahjuks oskan ma joosta ainult edasi-tagasi. Kui vahepeal keerutada mõistaksin, oleks ehk hoog väiksem," vabandas ta.
Atsike ja Patsike jõudsid lasteaeda, pidasid natuke õpetaja ja teiste lastega nõu ja meisterdasid siis terve kuhja väikeseid värvilisi tuulekarusselle. Kui nendega päeval õue mindi, takerdus tuul karussellidesse, keerutas end lustiga küll üht- ja teistpidi, kuni jäi lõpuks kenasti taltsaks ja tasaseks.
"Aitäh, lapsed!" tänas tuul.
"Aitäh, tuul!" kilkasid lapsed. "Sind oli nii lõbus aidata!"
Ühel õhtupoolikul potsatas lasteaia aknale tilluke tihasepoiss. Ta oli nii kurb ja räsitud, et Atsike ja Patsike ruttasid küsima: "Tere, tihane! Mis sinuga juhtunud on?"
"Tere, Atsike ja Patsike!" säutsus tihane hädise häälega. "Mu tiivad ei kanna mind. Ma ei jaksa isegi kõndida. Olen vist haigeks jäänud!"
"Tead, tihane! Me arvame, et sul on lihtsalt kõht väga tühi!" rahustasid Atsike ja Patsike, küsisid õpetajalt natuke päevalilleseemneid ja puistasid neid õue lumele.
"Aitäh, Atsike ja Patsike!" tänas tihane. "Sellest oli tõesti abi!"
"Aitäh, tihane! Tule jälle!" naeratasid Atsike ja Patsike.
Õhtul koju minnes oli ilm hirmutavalt pime. Mitte midagi ei olnud näha.
"Kuidas me niimoodi kodu üles leiame?" muutusid Atsike ja Patsike murelikuks.
"Ärge kartke! Me tuleme teile appi!" lohutasid lumi, tuul ja tihane.
Lumi, kes oli lasteaia õuel vaatamist õppinud, tõstis oma pilgu taevasse ja nägi, et päike on paksude pilvede sisse kinni jäänud.
"Oi-oi! Kahjuks oskan ma sadada vaid taevast maa peale, mitte vastupidi," muretses lumi.
"Aga mina võin end nüüd vabalt pilvedeni keerutada!" rõõmustas tuul.
"Võta mind kaasa!" õpetas tihane. "Ma harutan päikesekiired pilve küljest lahti."
Nii tehtigi. Ja tead, kohe varsti polnud õhtu enam sugugi pime, sest päike oli veel päris kõrgel, mitte nagu aasta kõige pimedamal ajal.
LAENATUD MEES
Elas kord tüdruk, kes pakiliselt mehele kippus. Või mis tüdruk! Mehelemineku aeg juba ammu käes, isegi nagu möödas juba.
Nojah. Näitsik oleks läinud küll, aga polnud, kellele minna. Lõpuks jõudis oma murega nõia juurde.
Nõid esiti soovitas ikka edasi oodata ja otsida, aga sellega ei olnud muretseja enam sugugi päri.
No andis siis nõid abiotsijale vilepilli. Õpetas, kuidas ja mida mängida ning kuidas tähele panna, kust tulija siseneb. Et siis oleks vaja käigukoht kinni panna ja ära peita ja ongi mees majas. Aga mitte igaveseks. Kuueks aastaks. Rohkem kuidagi ei saa.
Piiga oli päri. Kuus aastat on vähe küll, aga mõnel teisel pole sedagi. Eks siis tuleb antud aeg lihtsalt korralikumalt ära kasutada.
Mehetahtja sammus koju tagasi, ehitas akendele luugid valmis ja uksele salaseina ettetõmbamiseks ning hakkas vilepilli puhuma. Puhus ja ise piilus, kust peigmees paistma hakkab. Aga ei tulnudki uksest ega aknast! Hoopis seina seest, vanast antennijuhtme august. Sinna torkas näitsik kähku vilepilli prundiks ette ja mees oligi majas.
Ja hea mees sattus. Päeval rassis mitme eest tööd teha ja öösel ei andnud sugugi asu. Elu läks ülesmäge ja lapsi sündis küll ühe-, küll kahekaupa.
Ainus mure, et kuus aastat hakkas täis saama.
Naine läks tagasi nõia juurde, anus: "Nii hea mehe andsid mulle, ära võta tagasi! Õpeta, kuidas teda edasi enda juures hoida!"
Aga nõid vastas: "Leping on leping. Kui jõu või valega vahele lähed, hakkavad kurjad asjad sündima. Lase mehel minna!"
Naine kõndis kurvalt koju. Rääkis mehele loo ära. Mees ju oma tulekut ei mäletanud. Minekupäeval kattis uhke pidulaua, andis mehele-lastele puhtad riided selga, ehtis ennast ka. Istusid viimast korda einet võtma. Siis läksid koos, otsisid seina seest vile üles ja tõmbasid välja.
Mees, kes kõike hästi ja lausa suurepäraselt teha mõistis, oli naisele lahkumiskingiks peegli teinud. Ulatas peegli naisele ja ütles: "Kui kodus midagi lagunema hakkab, näita peeglist sinna valgust peale. Ma parandan koha ära. Kui igatsus liiga suureks läheb, vaata peeglisse. Ma vaatan vastu. Ainult ära liiga tihti vaata! Muidu saavad tulekukorrad otsa."
Kallistasid viimast korda ja mees läks minema. Naine pistis vile seinaauku tagasi.
Ja elas pere ilma isata edasi. Kõik püsis korras ja kui mõni asi suuremat mehejõudu vajas, sai sellele peeglist abi. Ja kui naise igatsus väljakannatamatuks paisus, võttis ta peegli kätte ja vaatas. Mitte ülearu tihti (sõnakuulelik naine oli). Aga nii sügavalt küll, et sellest veel mõnigi laps peresse juurde sündis. Nüüd küll enamasti ühekaupa.
Aastakümned elati nii. Ilmarahvas imestas, aga naine ei käinud kellelegi oma elust rääkimas ja lapsed olid ka targu tasa.
Aga siis, ühel hommikul, oli pere pesamuna kogemata peegli kätte leidnud ja selle põrandale kildudeks pillanud. Ema kurvastas väga, aga last ei karistanud. Too ju isegi õnnetu. Mis siis ikka. Teised lapsed juba suured, enamus oma elu peal. Ega nad hätta ei jäta.
Naine mattis peeglikillud aianurka. Sinna sündis allikas. Naine vaatas allikasse, nägi meest vastu vaatamas. Kui igatsus peale tuli, käis naine nüüd allikal. Kui kuskilt lagunema kippus, viis allikast vett, valas peale. Ära paranes.
Noorim laps jõudis neiuikka.
Mees hakkas naist kutsusma: "Me juba pikalt eraldi elanud, tule minu juurde!"
Naine raputas pead: "Niimoodi läbi allika küll ei või. See oleks patt."
"Aga läbi seinaaugu?" muheles mees. "Too vile mulle, ma kutsun."
"Kuidas ma lapse jätan? Tal veel mees leidmata," muretses naine.
"Küll leiab," uskus mees. "Ta meil nii ilus ja usin."
Naine tõttas tuppa tütrega aru pidama. Tütar oli päri.
Naine tõmbas seina seest vile välja. Küll see oli vana ja väeti. Tea, kas teebki enam häält.
Aga nii kui auk seinas vabaks sai, hakkas selle tagant kellahelinat kostma ja see helin vedas tütre enesega ühes.
Ema esiti ehmatas, aga siis sai aru. Küllap keegi tüdrukut endale tahtis. Oligi see tütreke kõige rohkem isa tegu ja nägu. Nüüd polnud naisel enam ühtegi ettekäänet varuks. Viis vile allikasse ja jäi kutset kuulama.
Nojah. Näitsik oleks läinud küll, aga polnud, kellele minna. Lõpuks jõudis oma murega nõia juurde.
Nõid esiti soovitas ikka edasi oodata ja otsida, aga sellega ei olnud muretseja enam sugugi päri.
No andis siis nõid abiotsijale vilepilli. Õpetas, kuidas ja mida mängida ning kuidas tähele panna, kust tulija siseneb. Et siis oleks vaja käigukoht kinni panna ja ära peita ja ongi mees majas. Aga mitte igaveseks. Kuueks aastaks. Rohkem kuidagi ei saa.
Piiga oli päri. Kuus aastat on vähe küll, aga mõnel teisel pole sedagi. Eks siis tuleb antud aeg lihtsalt korralikumalt ära kasutada.
Mehetahtja sammus koju tagasi, ehitas akendele luugid valmis ja uksele salaseina ettetõmbamiseks ning hakkas vilepilli puhuma. Puhus ja ise piilus, kust peigmees paistma hakkab. Aga ei tulnudki uksest ega aknast! Hoopis seina seest, vanast antennijuhtme august. Sinna torkas näitsik kähku vilepilli prundiks ette ja mees oligi majas.
Ja hea mees sattus. Päeval rassis mitme eest tööd teha ja öösel ei andnud sugugi asu. Elu läks ülesmäge ja lapsi sündis küll ühe-, küll kahekaupa.
Ainus mure, et kuus aastat hakkas täis saama.
Naine läks tagasi nõia juurde, anus: "Nii hea mehe andsid mulle, ära võta tagasi! Õpeta, kuidas teda edasi enda juures hoida!"
Aga nõid vastas: "Leping on leping. Kui jõu või valega vahele lähed, hakkavad kurjad asjad sündima. Lase mehel minna!"
Naine kõndis kurvalt koju. Rääkis mehele loo ära. Mees ju oma tulekut ei mäletanud. Minekupäeval kattis uhke pidulaua, andis mehele-lastele puhtad riided selga, ehtis ennast ka. Istusid viimast korda einet võtma. Siis läksid koos, otsisid seina seest vile üles ja tõmbasid välja.
Mees, kes kõike hästi ja lausa suurepäraselt teha mõistis, oli naisele lahkumiskingiks peegli teinud. Ulatas peegli naisele ja ütles: "Kui kodus midagi lagunema hakkab, näita peeglist sinna valgust peale. Ma parandan koha ära. Kui igatsus liiga suureks läheb, vaata peeglisse. Ma vaatan vastu. Ainult ära liiga tihti vaata! Muidu saavad tulekukorrad otsa."
Kallistasid viimast korda ja mees läks minema. Naine pistis vile seinaauku tagasi.
Ja elas pere ilma isata edasi. Kõik püsis korras ja kui mõni asi suuremat mehejõudu vajas, sai sellele peeglist abi. Ja kui naise igatsus väljakannatamatuks paisus, võttis ta peegli kätte ja vaatas. Mitte ülearu tihti (sõnakuulelik naine oli). Aga nii sügavalt küll, et sellest veel mõnigi laps peresse juurde sündis. Nüüd küll enamasti ühekaupa.
Aastakümned elati nii. Ilmarahvas imestas, aga naine ei käinud kellelegi oma elust rääkimas ja lapsed olid ka targu tasa.
Aga siis, ühel hommikul, oli pere pesamuna kogemata peegli kätte leidnud ja selle põrandale kildudeks pillanud. Ema kurvastas väga, aga last ei karistanud. Too ju isegi õnnetu. Mis siis ikka. Teised lapsed juba suured, enamus oma elu peal. Ega nad hätta ei jäta.
Naine mattis peeglikillud aianurka. Sinna sündis allikas. Naine vaatas allikasse, nägi meest vastu vaatamas. Kui igatsus peale tuli, käis naine nüüd allikal. Kui kuskilt lagunema kippus, viis allikast vett, valas peale. Ära paranes.
Noorim laps jõudis neiuikka.
Mees hakkas naist kutsusma: "Me juba pikalt eraldi elanud, tule minu juurde!"
Naine raputas pead: "Niimoodi läbi allika küll ei või. See oleks patt."
"Aga läbi seinaaugu?" muheles mees. "Too vile mulle, ma kutsun."
"Kuidas ma lapse jätan? Tal veel mees leidmata," muretses naine.
"Küll leiab," uskus mees. "Ta meil nii ilus ja usin."
Naine tõttas tuppa tütrega aru pidama. Tütar oli päri.
Naine tõmbas seina seest vile välja. Küll see oli vana ja väeti. Tea, kas teebki enam häält.
Aga nii kui auk seinas vabaks sai, hakkas selle tagant kellahelinat kostma ja see helin vedas tütre enesega ühes.
Ema esiti ehmatas, aga siis sai aru. Küllap keegi tüdrukut endale tahtis. Oligi see tütreke kõige rohkem isa tegu ja nägu. Nüüd polnud naisel enam ühtegi ettekäänet varuks. Viis vile allikasse ja jäi kutset kuulama.
JUUSTEST RÄTIK
Elas kord tüdruk, kellele meeldis väga kududa. Sokke ja kindaid, kampsuneid ja kleite... Veel meeldis talle katsetada erinevate lõngadega: meriinovillast ja laamavillast, kašmiirvillast ja tallevillast, villaheidest ja koerakarvasegusest...
Ükskord, kui lõnga nappis, aga kudumisisu oli suur, hakkas mõte kiusama: kas juuksed ka kudumiseks kõlbavad?
Proovis. Kõlbasid küll.
Tüdruk kammis oma pikad kiharad kohevaks ja kammi külge jäänud karvad keris kerasse. Tasapisi edenes õlarätt - habras ja õhuke, aga nii teistmoodi.
Kord nägi vanamemm tüdruku tegemist pealt ja keelas: "Hull laps, mis sa ometi teed! Juuksekarvad tuleb kokku koguda ja ahjus põlema pista. Muidu kogub vanatühi need kokku ja valmistab endale nähtamatuks muutva kübara. Aga sina teed tema eest veel selle töö ka ära!"
Tüdruk ainult muigas ja kudus edasi. Ta polnud kunagi kuskil ühtki nähtavat vanapaganat näinud. Polnud kohanud ka kedagi, kes näinud oleks. Vanamemm polnud ju ka. Üks tobe muinasjutt, muud ei midagi.
Sai piiga viimaks ühel hilisõhtul räti valmis ja jättis toolileenile hommikut ootama. Aga hommikuks oli kudum kadunud.
Tüdruk pidas seda vanamemm süüks. Et küllap too oma suures ettevaatuses rätiku ära põletas. Käis ja tõreles, aga memm ei võtnud süüd omaks. Muutus ainult hirmus ärevaks.
Ärevus nakatas natuke tüdrukut ka. Mitte, et ta uskunud oleks, aga... Mine tea.
Pealt näha ei juhtunud midagi. Ainult teinekord tundus, et keegi läheduses kurja pilguga puurib. Nii, et haigusevimm keresse kipub.
Tüdruk ei mõelnud kaua, hakkas uut rätikut kuduma.
Sai ühel hilisõhtul tööga valmis, aga rätikut toolileenile hommikut ootama ei jätnud. Sidus hoopis pähe. Nähtamatuks ei muutunud, rätti koidikuks ära ei kaotanud, aga nägi öösel ühe kummalise unenäo. Et rehealuse nurgas vana riidekapi otsas on vanapagana pesa. Pahareti naine kammib seal oma pulstunud kasukat ja ehitab pesa pehmemaks.
Ju siis pojad tulekul.
Hommikul tormas tüdruk rehealusesse, pingutas silmi, mis pingutas, ei näinud imelikku midagi.
Tüdruk viskas räti peast ahjutulle, mõtles natuke, kuni tekkis üks üpris kummaline nõu: läks rehealusesse, pühkis kapipealse prügi villavaka sisse kokku, pani kapi otsa takku, õlgi, sulgi ja heiet asemele. Siis sammus tuppa, toppis vaka villa täis, segas ja kraasis hoolega, ketras lõngaks ja hakkas kuduma. Kudus rätiku valmis, sidus pähe ja oligi nii, nagu kahtlustas: ühes lõngaga oli ka vanatühja kehakarvad rätikusse kudunud. Ja mis nüüd juhtus? Tüdruk, rätik peas, nägi vanapagana käimised ära. Nii öösel kui päeval.
Paharetipere ei paistnud üldse nii hirmus kui arvati. Eriti, kui pojad sündisid. Pessa pistetud villad ja suled andsid küll paganatele väe loomade üle, nii et paari päevaga kõik kanad, haned ja lambad laudas hinge heitsid. Takk ja õled andsid paganatele sellise väe põllu üle, et seal kogu lina- ja viljasaak ära hävis.
Aga paganapojad olid nii toredakesed, et tüdruk aina rohkem ja rohkem nende seltsis aega veetis.
Mida vanamemm ja teised tüdruku pereliikmed sellest arvasid?
Nemad nägid vaid seda, kuidas tüdruk äkitselt hirmus kurjaks muutus: lõhkus ja laamendas, kakles ja küünistas, lõikus lähedasi kurjade sõnadega...
Millega lugu lõppes?
Mis sa ise arvad?
Ükskord, kui lõnga nappis, aga kudumisisu oli suur, hakkas mõte kiusama: kas juuksed ka kudumiseks kõlbavad?
Proovis. Kõlbasid küll.
Tüdruk kammis oma pikad kiharad kohevaks ja kammi külge jäänud karvad keris kerasse. Tasapisi edenes õlarätt - habras ja õhuke, aga nii teistmoodi.
Kord nägi vanamemm tüdruku tegemist pealt ja keelas: "Hull laps, mis sa ometi teed! Juuksekarvad tuleb kokku koguda ja ahjus põlema pista. Muidu kogub vanatühi need kokku ja valmistab endale nähtamatuks muutva kübara. Aga sina teed tema eest veel selle töö ka ära!"
Tüdruk ainult muigas ja kudus edasi. Ta polnud kunagi kuskil ühtki nähtavat vanapaganat näinud. Polnud kohanud ka kedagi, kes näinud oleks. Vanamemm polnud ju ka. Üks tobe muinasjutt, muud ei midagi.
Sai piiga viimaks ühel hilisõhtul räti valmis ja jättis toolileenile hommikut ootama. Aga hommikuks oli kudum kadunud.
Tüdruk pidas seda vanamemm süüks. Et küllap too oma suures ettevaatuses rätiku ära põletas. Käis ja tõreles, aga memm ei võtnud süüd omaks. Muutus ainult hirmus ärevaks.
Ärevus nakatas natuke tüdrukut ka. Mitte, et ta uskunud oleks, aga... Mine tea.
Pealt näha ei juhtunud midagi. Ainult teinekord tundus, et keegi läheduses kurja pilguga puurib. Nii, et haigusevimm keresse kipub.
Tüdruk ei mõelnud kaua, hakkas uut rätikut kuduma.
Sai ühel hilisõhtul tööga valmis, aga rätikut toolileenile hommikut ootama ei jätnud. Sidus hoopis pähe. Nähtamatuks ei muutunud, rätti koidikuks ära ei kaotanud, aga nägi öösel ühe kummalise unenäo. Et rehealuse nurgas vana riidekapi otsas on vanapagana pesa. Pahareti naine kammib seal oma pulstunud kasukat ja ehitab pesa pehmemaks.
Ju siis pojad tulekul.
Hommikul tormas tüdruk rehealusesse, pingutas silmi, mis pingutas, ei näinud imelikku midagi.
Tüdruk viskas räti peast ahjutulle, mõtles natuke, kuni tekkis üks üpris kummaline nõu: läks rehealusesse, pühkis kapipealse prügi villavaka sisse kokku, pani kapi otsa takku, õlgi, sulgi ja heiet asemele. Siis sammus tuppa, toppis vaka villa täis, segas ja kraasis hoolega, ketras lõngaks ja hakkas kuduma. Kudus rätiku valmis, sidus pähe ja oligi nii, nagu kahtlustas: ühes lõngaga oli ka vanatühja kehakarvad rätikusse kudunud. Ja mis nüüd juhtus? Tüdruk, rätik peas, nägi vanapagana käimised ära. Nii öösel kui päeval.
Paharetipere ei paistnud üldse nii hirmus kui arvati. Eriti, kui pojad sündisid. Pessa pistetud villad ja suled andsid küll paganatele väe loomade üle, nii et paari päevaga kõik kanad, haned ja lambad laudas hinge heitsid. Takk ja õled andsid paganatele sellise väe põllu üle, et seal kogu lina- ja viljasaak ära hävis.
Aga paganapojad olid nii toredakesed, et tüdruk aina rohkem ja rohkem nende seltsis aega veetis.
Mida vanamemm ja teised tüdruku pereliikmed sellest arvasid?
Nemad nägid vaid seda, kuidas tüdruk äkitselt hirmus kurjaks muutus: lõhkus ja laamendas, kakles ja küünistas, lõikus lähedasi kurjade sõnadega...
Millega lugu lõppes?
Mis sa ise arvad?
ELAS KORD...
Elas kord poiss, kellel oli kolm ema. Kaks olid suhteliselt normaalsed, aga vot esimene, see oli natuke napakas. Muudkui nõudis, et käed oleks puhtad ja koolitööd tehtud, kõht täis, särk püksis... See ema vajas ka iga asja juures abi. Küll oli tarvis puid tassida, siis lund rookida, tube koristada, peenraid kasta. Arvutis ei tohtinud istuda ja telefoniga mängimise keelas ära.
Poiss ei armastanud selle ema juures elada. Eelistas hoopis teisi, kes lubasid kõike teha nii, nagu poiss ise tahtis. Sõi, kui tahtis, pesi, kui tahtis, käis, kus tahtis ja nii kaua kui isu oli. Nii ei seganud nemad poissi ega poiss neid.
Märkamatult kasvas poiss meheks ja avastas, et ei oska midagi ega tea tuhkagi. Tööle teda ei tahetud ja kaaslased põlgasid rumalaks.
Targad emad hakkasid poega häbenema ja kihutasid ta kodust välja.
Viimases hädas läks poeg napaka ema ukse taha. Ega ta ise ka uskunud, et ema poja tuppa kutsub ja enda juurde elama võtab. Aga see ema võttis. Sellepärast, et hoolis ja armastas.
Ma räägin ju, et napakas.
Poiss ei armastanud selle ema juures elada. Eelistas hoopis teisi, kes lubasid kõike teha nii, nagu poiss ise tahtis. Sõi, kui tahtis, pesi, kui tahtis, käis, kus tahtis ja nii kaua kui isu oli. Nii ei seganud nemad poissi ega poiss neid.
Märkamatult kasvas poiss meheks ja avastas, et ei oska midagi ega tea tuhkagi. Tööle teda ei tahetud ja kaaslased põlgasid rumalaks.
Targad emad hakkasid poega häbenema ja kihutasid ta kodust välja.
Viimases hädas läks poeg napaka ema ukse taha. Ega ta ise ka uskunud, et ema poja tuppa kutsub ja enda juurde elama võtab. Aga see ema võttis. Sellepärast, et hoolis ja armastas.
Ma räägin ju, et napakas.
VÕÕRAS PINK
Üks mees leidis endale ilusa pingi. Koju, köögiakna kõrvale, katuseräästa varju.
Mees polnud varem kunagi võõrast võtnud, aga seekord said käed oma tahtmise ja vedasid vara sinna, kus see rohkem vajalik. Poleks vaev olnud ise kah valmis teha, aga milleks?
Mees oli just vanemad matnud ja nooriku majja toonud. Ilus tugev noor mees oli.
Käis noorikuga isa-ema kalmu kohendamas ja siis nägigi: kena korralik pink paar kääbast kaugemal. Ilma lörtsida.
Kõrval külas olid eite-taati elanud. Lapsi polnud, ainult teineteise jaoks olidki. Pikk elu väsitas eide ära. Tuli taadil ta kabelimäele kanda. Taadil jalad viletsad, ehitas pingi, et saaks eide juures juttu puhumas käia. Kedagi teist nii lähedast rohkem polnud ju. Aga ei antud pikalt käia, toodi varsti eide kõrvale pikka und magama.
No ja nii see iste siin seisis. Täitsa uus ju veel. Ja istujaid ei ühtegi.
Mees vedis pingi koju, noorik noomib: "Kabelimäelt midagi koju ei tooda! Vii tagasi!"
Aga mees ei võta kuulda.
Õhtul lähevad magama, öösel noorik tunneb: keegi vaatab!
Teeb silmad lahti, näeb: naaberküla kadunukesed istuvad sängiotsa peal, põrnitsevad.
Noorik kohkus, ajas mehe üles.
Mees nägi sama, hakkas jalaga sahmima: "Kas te kaote!"
Aga vanapaar ei kao kuhugi. Vahivad.
Noored tunnevad, kuidas asemeservad kõrgeks kasvavad. Nagu augus magaks! Ja tekk läheb raskeks, nagu rõhuks koorem mulda rindade peal. Vanapaar üleval kõrgel sängijalutsis aga vahib ainiti. Uinuda ei anna.
Kukelauluga alles kadusid.
Noorik hädaldab: "See kõik puha pingi süü. Vii tagasi!"
Mees viibki, aga kae häda! Seisab kääpa peal, surub istmejalad vastu maad, aga pink ei tule käte küljest lahti!
Tuligi sama targalt koju tagasi.
Läksid noorikuga koos. Proovisid õli ja peitli ja ristimärgiga - kasu ei miskit!
Kodus tulevad käed lahti küll, aga siis jälle öösel vanapaar painamas. Kaua sa jaksad niimoodi magamata elada!
Küsisid külatargalt, see arvas, et ehk valvamine aitab. Et istugu mees mõned ööd kääpa juures pingil ja põletagu küünalt. Ehk kalmulised annavad andeks ja lasevad vabaks.
Mees läkski. Noorik üksi ei lubanud, käis istus kõrval. Midagi iseäralikku ei juhtunud. Hommikul mees tundis, et peopesad tulevadki juba lahti, ainult sõrmed on veel pingis kinni.
Läks mees teisel öösel uuesti. Noorik ühes. Istusid, põletasid küünlaid. Hommikul mees tundis: ainult pooled sõrmed veel pingi küljes kinni.
Läksid kolmandalgi ööl. Ehk saab hommikuks karistusest priiks!
Istusid. Põletasid küünlaid. Mitu ööd magamata - noorik jäi kesköö paiku mehe õla vastas tukkuma. Ärkab viimaks üles, näeb: tema ise kägaras pingi peal, aga meest ei kuskil. Otsis ja otsis, ei midagi. Viimaks arvas, et ju tulid mehel käed pingi küljest lahti ja läks koju puhkama. Et ei hakanud noorikut äratama ja süles ära kanda ei jaksanud. Keha ju unetusest kurnatud.
Naine läks koju. Oli natuke kurigi, et mees ta sedasi matuseaeda maha jättis. Aga meest ei olnud kodus ka.
Küll oodati, et ehk ikka ükskord ilmub, aga ilmaaegu kõik.
Naine nägi küll paar korda unes, kuidas too kummituslik vanapaar oma hauaplatsil kõrvuti istub ja tühjusesse vahib, aga istme asemel on tema mees kägaras tagumikkude all. Nojah, aga see on ju kõigest unenägu.
Mees polnud varem kunagi võõrast võtnud, aga seekord said käed oma tahtmise ja vedasid vara sinna, kus see rohkem vajalik. Poleks vaev olnud ise kah valmis teha, aga milleks?
Mees oli just vanemad matnud ja nooriku majja toonud. Ilus tugev noor mees oli.
Käis noorikuga isa-ema kalmu kohendamas ja siis nägigi: kena korralik pink paar kääbast kaugemal. Ilma lörtsida.
Kõrval külas olid eite-taati elanud. Lapsi polnud, ainult teineteise jaoks olidki. Pikk elu väsitas eide ära. Tuli taadil ta kabelimäele kanda. Taadil jalad viletsad, ehitas pingi, et saaks eide juures juttu puhumas käia. Kedagi teist nii lähedast rohkem polnud ju. Aga ei antud pikalt käia, toodi varsti eide kõrvale pikka und magama.
No ja nii see iste siin seisis. Täitsa uus ju veel. Ja istujaid ei ühtegi.
Mees vedis pingi koju, noorik noomib: "Kabelimäelt midagi koju ei tooda! Vii tagasi!"
Aga mees ei võta kuulda.
Õhtul lähevad magama, öösel noorik tunneb: keegi vaatab!
Teeb silmad lahti, näeb: naaberküla kadunukesed istuvad sängiotsa peal, põrnitsevad.
Noorik kohkus, ajas mehe üles.
Mees nägi sama, hakkas jalaga sahmima: "Kas te kaote!"
Aga vanapaar ei kao kuhugi. Vahivad.
Noored tunnevad, kuidas asemeservad kõrgeks kasvavad. Nagu augus magaks! Ja tekk läheb raskeks, nagu rõhuks koorem mulda rindade peal. Vanapaar üleval kõrgel sängijalutsis aga vahib ainiti. Uinuda ei anna.
Kukelauluga alles kadusid.
Noorik hädaldab: "See kõik puha pingi süü. Vii tagasi!"
Mees viibki, aga kae häda! Seisab kääpa peal, surub istmejalad vastu maad, aga pink ei tule käte küljest lahti!
Tuligi sama targalt koju tagasi.
Läksid noorikuga koos. Proovisid õli ja peitli ja ristimärgiga - kasu ei miskit!
Kodus tulevad käed lahti küll, aga siis jälle öösel vanapaar painamas. Kaua sa jaksad niimoodi magamata elada!
Küsisid külatargalt, see arvas, et ehk valvamine aitab. Et istugu mees mõned ööd kääpa juures pingil ja põletagu küünalt. Ehk kalmulised annavad andeks ja lasevad vabaks.
Mees läkski. Noorik üksi ei lubanud, käis istus kõrval. Midagi iseäralikku ei juhtunud. Hommikul mees tundis, et peopesad tulevadki juba lahti, ainult sõrmed on veel pingis kinni.
Läks mees teisel öösel uuesti. Noorik ühes. Istusid, põletasid küünlaid. Hommikul mees tundis: ainult pooled sõrmed veel pingi küljes kinni.
Läksid kolmandalgi ööl. Ehk saab hommikuks karistusest priiks!
Istusid. Põletasid küünlaid. Mitu ööd magamata - noorik jäi kesköö paiku mehe õla vastas tukkuma. Ärkab viimaks üles, näeb: tema ise kägaras pingi peal, aga meest ei kuskil. Otsis ja otsis, ei midagi. Viimaks arvas, et ju tulid mehel käed pingi küljest lahti ja läks koju puhkama. Et ei hakanud noorikut äratama ja süles ära kanda ei jaksanud. Keha ju unetusest kurnatud.
Naine läks koju. Oli natuke kurigi, et mees ta sedasi matuseaeda maha jättis. Aga meest ei olnud kodus ka.
Küll oodati, et ehk ikka ükskord ilmub, aga ilmaaegu kõik.
Naine nägi küll paar korda unes, kuidas too kummituslik vanapaar oma hauaplatsil kõrvuti istub ja tühjusesse vahib, aga istme asemel on tema mees kägaras tagumikkude all. Nojah, aga see on ju kõigest unenägu.
PORR JA PÄIKE
Ühel pilvitul pühapäeval jooksutas Päike oma vilkaid kiiri lobisevatel jõekärestikel, puhkevate pungadega puude tihenevais võrastikes, kivikangrutes ja majakatustel, teekruusateradel ja heleroheliste murututtide vahel.
Pargiserval, kõige kõrgema pärna päevapoolsel tüvel jäi päikeselaiku pisike Porr.
Päike kõditas Porri oma sooja kiirega ja Porr kutistas oma pika kooldus nokaga päikest. Päikeselaik liikus puuvõra poole ja Porr keksis tema järel aina kõrgematele okstele, kuhu ta varem kunagi asja polnud teinud. Üheskoos jõuti kõige ülemisele ladvaraole.
Maailm oli värske, kevadvärviline ja väga ilus.
"Aitäh!" õhkas Porr.
"Mille eest?" muheles Päike.
"Selle eest, et ma siia sattusin," tunnistas Porr.
"Selle eest võid hoopis ennast tänada," uskus Päike.
Aga Porr teadis, et üksi poleks ta iial nii kõrgele sattunud või kui olekski, poleks see olnud sama võrratu paik.
Pargiserval, kõige kõrgema pärna päevapoolsel tüvel jäi päikeselaiku pisike Porr.
Päike kõditas Porri oma sooja kiirega ja Porr kutistas oma pika kooldus nokaga päikest. Päikeselaik liikus puuvõra poole ja Porr keksis tema järel aina kõrgematele okstele, kuhu ta varem kunagi asja polnud teinud. Üheskoos jõuti kõige ülemisele ladvaraole.
Maailm oli värske, kevadvärviline ja väga ilus.
"Aitäh!" õhkas Porr.
"Mille eest?" muheles Päike.
"Selle eest, et ma siia sattusin," tunnistas Porr.
"Selle eest võid hoopis ennast tänada," uskus Päike.
Aga Porr teadis, et üksi poleks ta iial nii kõrgele sattunud või kui olekski, poleks see olnud sama võrratu paik.
PYY PISARAD
Elas kord tüdruk, Pyy nimeks. Rõõme oli tal palju, aga kurbus seda suurem: Vanataat oli talle armsama andnud ja siis jälle ära võtnud. Lubas tagasi tuua, kui Pyy sügava siniallika pisaraid täis nutab.
Pyy istus allika põhja ja hakkas nutma. Pisarad purskusid ja vesi pulbitses, pesi piirid piirituks ja uhas ääred ääretuks. Meelitas kitsed jooma ja oravad ojale. Kaldataimed rüüpasid ja keskpäevapäike kustutas janu. Ei jaksanud tüdruk allikat triiki täita.
"Vanataat narrib sind!" avastas tilderlind, kes tüdruku pingutusi pealt nägi. "Tahad, ma teen allikasängi servad kõrgemaks, et vesi voolama ei pääse? Täidad tingimused ja saad kaotatu tagasi."
Aga Pyy polnud päri.
"Vaata, kui palju rõõmu minu murest sünnib! Minu õnn toitis ainult mind ennast." Ja neiu nuttis edasi.
Pyy istus allika põhja ja hakkas nutma. Pisarad purskusid ja vesi pulbitses, pesi piirid piirituks ja uhas ääred ääretuks. Meelitas kitsed jooma ja oravad ojale. Kaldataimed rüüpasid ja keskpäevapäike kustutas janu. Ei jaksanud tüdruk allikat triiki täita.
"Vanataat narrib sind!" avastas tilderlind, kes tüdruku pingutusi pealt nägi. "Tahad, ma teen allikasängi servad kõrgemaks, et vesi voolama ei pääse? Täidad tingimused ja saad kaotatu tagasi."
Aga Pyy polnud päri.
"Vaata, kui palju rõõmu minu murest sünnib! Minu õnn toitis ainult mind ennast." Ja neiu nuttis edasi.
MUST JA VALGE DONNA
Laia soo keskel kõrgus küngas, künka peal asus tilluke küla ja küla keskele mahtusid kõrvuti kaks lossi: üks suur ja valge, teine väike ja tume. Väikses lossis elas Must Donna. Valge lossi uks seisis lukus. Selle võti olevat kunagi küla keskele sügavasse järve kukkunud ja keegi polnud iial üritanud ust muud moodi lahti muukida või akendest sisse piiluda. Ega poleks näinud ka – kardinad rippusid ees.
Külainimesed elasid oma elu: kasvatasid lambaid, harisid põldu, käisid soos marjul. Losse ei pandud peaaegu tähelegi, nii harjutud oldi, et üks seisab tühjalt ja laguneb kildhaaval ning ega Must Donnagi eriti sageli oma parki jalutama sattunud. Ainult ühe ülemise korruse aknal võis aeg-ajalt tema sünget siluetti märgata. Must Donna seisis seal, vaatas järve ja valge lossi poole ja keegi ei teadnud, mis mõtted ta peas liikusid või kas neid seal üldse oli.
Aga lugusid räägiti ikka. Et külas on küll ruumi kahele paleele, aga mitte kahele donnale. Et kui valgesse paleesse Donna peaks tekkima, läheb Must Donna minema. Aga selleks tuleb võti üles leida.
Keegi jälle teadis, et Must Donna viskaski võtme järve põhja ja et Valge Donna jäi niiviisi majja vangi. Et nähtavasti on ta sinna nõiutud.
Mõnikord isegi oodati, et võti üles leitaks ja Must Donna ära läheks. Ta polnud küll eriti suur ega rääkinud kellegagi, aga see vaikimine ja teadmatus ja tema mustad kummalised riided just tekitasidki kõhedust.
Külapoisid käisid järvepõhja katsumas, aga kus sa leiad! Järv on ju suur, võti väike ja põhi mudane.
Mõned rääkisid, et Must Donna on ise nõiutud. Et kui Valge Donna välja ilmub, muutub Must Donna konnaks ja põgeneb mäest alla rabasse. Et kunagi ta oligi konn.
Paaril korral oli mõni julgust saanud külapoiss kiviga Musta Donna lossi aknaklaase sihtinud. Pihta polnud veel keegi saanud. Viskajad kõnelesid, et Must Donna olevat äkitselt aknale ilmunud ja kivi suuna mujale keeranud.
Ühel päeval sõitis valge lossi ette mitu uhket tõlda ja hulk tagasihoidlikumaid sõiduriistu. See oli Valge Donna oma teenijate ja saatjatega. Tuli ta rabateed mööda või otse järvest? Keegi polnud tähele pannud.
Uksed kisti pärani, aknad paiskusid valla. Katus paigati ja trepid tehti korda, terrassid pühiti puhtaks ja pargimuru pügati lühikeseks. Maja sees ja ümber käis naer ja pillimäng, valges riides pidulised ei väsinud ööl ega päeval.
Külainimestel keelati järvest kala püüda, ujumas käia ja üldse selle kaldale sattuda. Pooled korjatud marjadest pidid nad Valgele Donnale tooma, poole karjast Valge Donna lauta ajama, poole põllusaagist Valge Donna aita laadima.
Musta Donna lossiuks jäi sestpeale suletuks. Ei nähtud enam tema tumedat siluetti sügavate aknakoobaste raamis. Sissepiilujad ei näinud samuti midagi - kardinad olid ees.
Keegi rääkis, et Must Donna oli Valge Donna kaugelt sugulane ja tal ei lubatud enam tumedas lossis elada. Keegi teadis, et Must Donna oli sünge olnud seepärast, et külarahva kurba saatust ette nägi, aga hoiatada ei saanud, sest Valge Donna oli ta kõnetuks nõidunud.
Mõni julges tasakesi Musta Donnat tagasi tahta, et Valge Donna minema läheks. Kõvasti ei tohtinud midagi öelda, sest kui Valge Donna kaaskondsed seda kuulnud oleks, saanuks soovija karmilt karistada.
Valge Donna ei läinud kuhugi. Koht oli ju ilus ja elujärg hea. Ei aidanud seegi, et mitmel korral salaja loss lukku pandi ja võti järvepõhja heideti.
Valget Donnat nähti sageli oma paleeakendel seismas ja Musta Donna lossi poole vaatamas. Keegi ei teadnud, mis mõtted ta peas liikusid või kas neid seal üldse oli.
Musta Donnat ei tulnud enam kunagi.
Külainimesed elasid oma elu: kasvatasid lambaid, harisid põldu, käisid soos marjul. Losse ei pandud peaaegu tähelegi, nii harjutud oldi, et üks seisab tühjalt ja laguneb kildhaaval ning ega Must Donnagi eriti sageli oma parki jalutama sattunud. Ainult ühe ülemise korruse aknal võis aeg-ajalt tema sünget siluetti märgata. Must Donna seisis seal, vaatas järve ja valge lossi poole ja keegi ei teadnud, mis mõtted ta peas liikusid või kas neid seal üldse oli.
Aga lugusid räägiti ikka. Et külas on küll ruumi kahele paleele, aga mitte kahele donnale. Et kui valgesse paleesse Donna peaks tekkima, läheb Must Donna minema. Aga selleks tuleb võti üles leida.
Keegi jälle teadis, et Must Donna viskaski võtme järve põhja ja et Valge Donna jäi niiviisi majja vangi. Et nähtavasti on ta sinna nõiutud.
Mõnikord isegi oodati, et võti üles leitaks ja Must Donna ära läheks. Ta polnud küll eriti suur ega rääkinud kellegagi, aga see vaikimine ja teadmatus ja tema mustad kummalised riided just tekitasidki kõhedust.
Külapoisid käisid järvepõhja katsumas, aga kus sa leiad! Järv on ju suur, võti väike ja põhi mudane.
Mõned rääkisid, et Must Donna on ise nõiutud. Et kui Valge Donna välja ilmub, muutub Must Donna konnaks ja põgeneb mäest alla rabasse. Et kunagi ta oligi konn.
Paaril korral oli mõni julgust saanud külapoiss kiviga Musta Donna lossi aknaklaase sihtinud. Pihta polnud veel keegi saanud. Viskajad kõnelesid, et Must Donna olevat äkitselt aknale ilmunud ja kivi suuna mujale keeranud.
Ühel päeval sõitis valge lossi ette mitu uhket tõlda ja hulk tagasihoidlikumaid sõiduriistu. See oli Valge Donna oma teenijate ja saatjatega. Tuli ta rabateed mööda või otse järvest? Keegi polnud tähele pannud.
Uksed kisti pärani, aknad paiskusid valla. Katus paigati ja trepid tehti korda, terrassid pühiti puhtaks ja pargimuru pügati lühikeseks. Maja sees ja ümber käis naer ja pillimäng, valges riides pidulised ei väsinud ööl ega päeval.
Külainimestel keelati järvest kala püüda, ujumas käia ja üldse selle kaldale sattuda. Pooled korjatud marjadest pidid nad Valgele Donnale tooma, poole karjast Valge Donna lauta ajama, poole põllusaagist Valge Donna aita laadima.
Musta Donna lossiuks jäi sestpeale suletuks. Ei nähtud enam tema tumedat siluetti sügavate aknakoobaste raamis. Sissepiilujad ei näinud samuti midagi - kardinad olid ees.
Keegi rääkis, et Must Donna oli Valge Donna kaugelt sugulane ja tal ei lubatud enam tumedas lossis elada. Keegi teadis, et Must Donna oli sünge olnud seepärast, et külarahva kurba saatust ette nägi, aga hoiatada ei saanud, sest Valge Donna oli ta kõnetuks nõidunud.
Mõni julges tasakesi Musta Donnat tagasi tahta, et Valge Donna minema läheks. Kõvasti ei tohtinud midagi öelda, sest kui Valge Donna kaaskondsed seda kuulnud oleks, saanuks soovija karmilt karistada.
Valge Donna ei läinud kuhugi. Koht oli ju ilus ja elujärg hea. Ei aidanud seegi, et mitmel korral salaja loss lukku pandi ja võti järvepõhja heideti.
Valget Donnat nähti sageli oma paleeakendel seismas ja Musta Donna lossi poole vaatamas. Keegi ei teadnud, mis mõtted ta peas liikusid või kas neid seal üldse oli.
Musta Donnat ei tulnud enam kunagi.
KALURIKS KÕLBMATU
Oli kord meri ja küla mere ääres. Külas elasid inimesed ja tegemist jätkus kõigile: kes veel mere jaoks väeti, see karjatas rannal lambaid, korjas ajupuid või kogus merelinnupesadest mune. Nii oli see ikka olnud.
Ühest poisist aga ei paistnudki meest sirguvat. Kui teised temavanused lambaid valvasid, unustas too nagamann end vilepilli voolima ja lugusid laulma. Kari kõik ulal. Kui teised pesadest mune virutasid, jäi tema jalataldade alt tõusvat kivikõrinat kuulama. Kui teised meresõiduks ruhja uuristasid, sündis temal sellest pigem kannel sülle. Ja nii alailma.
Külarahvas, kes oma loomakarjast nõrgemad välja noppis ja oma järglastes julgust ning jõudu hindas, ei narrinud ega tõrjunud poissi sugugi. Tobuke ta ju oli, aga sünnist saati tuttav ja oma. Kuhu teda jätad! Hakkasid hoopis omamoodi hoidma ja armastama ning endakeskis pojaks hüüdma.
Külarahvale meeldis meri. Muidu nad poleks selle äärde ju küla rajanudki. Meeldis rannast mere kingitusi korjata. Meeldis täis kalapaadi ja hülgekoormaga ranna poole sõuda.
Ja Pojale meeldis küla, meeldis meri, kajakad, kalad ja hallid hülgekarjad. Aga teismoodi. Hoopis-hoopis teistmoodi. Nii teistmoodi, et iga kord, kui mehed, saagiootusest elevil, merele läksid, muutus Poja kurvaks. Väga kurvaks.
Kord, enne suuremat hülgejahti, võttis Poja salaja paadi. Paat oli Poja jaoks suur ja raske. Tea, kas suudab sõudagi! Poja tõstis pilli paati, astus ise paati ja tuul, lained ning suur sõidusoov triivisid paadi merele.
Merel hakkas Poja laulma. Sellest, kui ilus on meri, kui toredad on hallid hülgesalgad, kui sinised on merd uudistavad hülgesilmad ja kui hea oleks loomakeste elu, kui neid kütid ei kimbutaks. Poja laulis ja laulis ja äkki kuulis, et ei laula üksinda.
Hülged olid paadi ümber piiranud ja laulsid ka. Poiss laulis ja hülged laulsid ja nõnda kestis see väga kaua. Nii kaua, kuni poisile tundus, et ta kauemaks merele jääda ei või, muidu näeb võigast veretööd pealt.
Aga võigast veretööd tookord ei toimunudki. Tollelt jahilt tulid mehed tühjade kätega tagasi. Õnnetud ja liigutatud. Meri oli neile laulnud. Hülged olid neile laulnud ja vaadanud otsa Poja siiraste silmadega. Nii, et ühegi küti käsi ei tõusnud...
Nii päästis kord üks noormees, keda külarahvas veidi kergekeseks pidas, ühel päeval oma lauluga mererahu, hülged ja meremeeste südametunnistuse. Too pisut tobuke poiss suutis nii palju.
Mõtle, mida suudame veel meie sinuga!
Ühest poisist aga ei paistnudki meest sirguvat. Kui teised temavanused lambaid valvasid, unustas too nagamann end vilepilli voolima ja lugusid laulma. Kari kõik ulal. Kui teised pesadest mune virutasid, jäi tema jalataldade alt tõusvat kivikõrinat kuulama. Kui teised meresõiduks ruhja uuristasid, sündis temal sellest pigem kannel sülle. Ja nii alailma.
Külarahvas, kes oma loomakarjast nõrgemad välja noppis ja oma järglastes julgust ning jõudu hindas, ei narrinud ega tõrjunud poissi sugugi. Tobuke ta ju oli, aga sünnist saati tuttav ja oma. Kuhu teda jätad! Hakkasid hoopis omamoodi hoidma ja armastama ning endakeskis pojaks hüüdma.
Külarahvale meeldis meri. Muidu nad poleks selle äärde ju küla rajanudki. Meeldis rannast mere kingitusi korjata. Meeldis täis kalapaadi ja hülgekoormaga ranna poole sõuda.
Ja Pojale meeldis küla, meeldis meri, kajakad, kalad ja hallid hülgekarjad. Aga teismoodi. Hoopis-hoopis teistmoodi. Nii teistmoodi, et iga kord, kui mehed, saagiootusest elevil, merele läksid, muutus Poja kurvaks. Väga kurvaks.
Kord, enne suuremat hülgejahti, võttis Poja salaja paadi. Paat oli Poja jaoks suur ja raske. Tea, kas suudab sõudagi! Poja tõstis pilli paati, astus ise paati ja tuul, lained ning suur sõidusoov triivisid paadi merele.
Merel hakkas Poja laulma. Sellest, kui ilus on meri, kui toredad on hallid hülgesalgad, kui sinised on merd uudistavad hülgesilmad ja kui hea oleks loomakeste elu, kui neid kütid ei kimbutaks. Poja laulis ja laulis ja äkki kuulis, et ei laula üksinda.
Hülged olid paadi ümber piiranud ja laulsid ka. Poiss laulis ja hülged laulsid ja nõnda kestis see väga kaua. Nii kaua, kuni poisile tundus, et ta kauemaks merele jääda ei või, muidu näeb võigast veretööd pealt.
Aga võigast veretööd tookord ei toimunudki. Tollelt jahilt tulid mehed tühjade kätega tagasi. Õnnetud ja liigutatud. Meri oli neile laulnud. Hülged olid neile laulnud ja vaadanud otsa Poja siiraste silmadega. Nii, et ühegi küti käsi ei tõusnud...
Nii päästis kord üks noormees, keda külarahvas veidi kergekeseks pidas, ühel päeval oma lauluga mererahu, hülged ja meremeeste südametunnistuse. Too pisut tobuke poiss suutis nii palju.
Mõtle, mida suudame veel meie sinuga!
LOREIDA SAAPAD
Sel aastal algas talv äkki ja täie väega. Hanged nabani ja pakast nii paarikümne pügala jagu. Rõiva- ja jalatsikapp ei nõustunud aga sugugi suvest välja tulema. Rahakott oli nendega ühte meelt. Nii pidigi õhukeste saabaste sees sooja saamiseks varbaid veeretama ja tänulik olema, et sedagi vähest jala otsa on torgata.
Küllap jäi käimade kehvus külale silma. Igatahes astus üks tuttav perenaine kord otse ligi ja ütles, et tal oleks saapad ära anda. Head, korralikud ja peaaegu kandmata, aastaid kapinurgas seisnud vaid. Kui aga mulle sobivad.
No miks nad ei sobinud. Nii sooja voodriga jalanõusid polnud ammu näinud, tallaalusest veel siltki kulumata ja moelt - no mis alpi uhkust sa ikka ühelt talvesaapalt tahad. Ei midagi niisugust, mis vastutulija silma riivaks.
"Miks sa sellised saapad ära annad?"
"Need mu kadund naabrinaise omad. Mees pakkis ta asju ja kutsus vaatama, et kas on midagi tarvilikku. Uued saapad ju. Kuidas sa ikka lased ära visata. Aga jäid mulle seisma. Pole vaja läinud."
Arusaadav. Eks see teadasaamine pani ennastki neelatama, kuigi ma saapapärandajat ei tundnud. Paar päeva seisid saadud jalanõud esikus, enne kui tihkasin teisi lume peal proovida.
Tea, kust lastel see mõte tuli, et teevad maja taha akna alla lumelaterna. Lõikasid teevallidest tihedaid klotse ja ladusid hõredateks laternamüürideks. Töö tehtud, klopiti aknale, et tule laternasse tooksin. Otsisin toast küünla ja tikud ning ajasin ahjuäärsest nagist oma sinise kuuriskäigu-sulejope selga. Tuttmütsi pähe ja sõrmikud näppude otsa. Ämma kingitud triibulised sõrmikud. Põrnitsesin saapaid ja otsustasin, et... no mis seal ikka. Esimene ebamugavus ületatud, oli rõõm suur. Jalad püsisid nii soojad, et talv poleks sealt poolt meeldegi tulnud.
Madal pealelõunapäike paistis siniste varjudega lumeküngaste vahed kollakasvalgeks ja kerge tuisutuul keerutas küla korstnasuitsusid köiteks. Mõnus aeg natukesteks lapsemeelsusteks.
Trepikõrvane oli täis tuisanud ja lumest lükkamata, nii et majatagusesse pääses väikese ringiga. Aga mitte niisuguse ringiga, nagu mina miskipärast ette võtsin.
"Ema, kuhu sa lähed," hüüdsid lapsed üle aiamaalapi, mille ma juba rühkides selja taha olin jätnud.
Olnuks mul siis, mida lastele vastata!
Ilus ilm, ehk nad ei imestanudki eriti, et väikese jalutuskäigu ette võtsin. Ise olin liiga suures hämmingus, et ümbrust märgata. Kui esimesed paarsada meetrit kulges uitmise tempos, siis ristmikule jõudes läks juba jõudsamaks astumiseks ning Kaaruse majast möödudes tekkis sarnane tunne sellega, kui kaks rongi teineteisest täie hooga mööda kihutavad. Maja pidi ju ometi paigal seisma?
Üllatav, et traav mind sugugi ära ei väsitanud. Polnud vahet, kas tuul puhus vastu või päri. Ilm oleks nagu minu ees kahte lehte käinud. Nagu nähtamatu sahk oleks takistused teelt kõrvale ajanud. Ainult kurvikohad olid kohutavad. Ma pole lapsest saati karusselle ja kiikesid kannatanud, nüüd käis üks pidurdus ja pööre teise otsa.
Korraga oli hoog jälle maas ja värava juurde jõudes kannatas juba ringi vaadata. Ega sellisesse kohta tormamine sobinukski.
Me saapa-andjast naisega polnud saapakandjast sõnagi kõnelenud, aga miskipärast olin kindel, et küllap ta see Loreida on, kelle kääpa ette mind seisma sunniti. Haud ja ümbrus puhkasid paksus lumes, aga kivi peal oli nime koht näha.
"Kas ta tahab saapaid tagasi?" mõtisklesin kartuses, et pean kümneid ja kümneid kilomeetreid teadmata suunas paljajalu tagasi vantsima. Ei ole helkurit ega taskulampi ega telefoni...
Küünal jäi käe alla.
"Kulla Loreida-tädi! Kahju, et me niimoodi kohtuma peame, aga õnn, et üldse. Sa pidid hea inimene olema, kui Su saapad sedavõrd Sinu järele igatsevad. Oleksin ma meie kohtumist ette teadnud... Nüüd ainult see lihtne küünlake ühes. Minu kingitus Sulle. Saabaste eest," koukisin taskust vahajupi kohmetanud kätega välja, süütasin küünla ja torkasin selle hange uuristatud lohukesse. Häbi küll, eks mu lootused pisut isekad olid. No, et saapad omale võin jätta.
Küünal hoidis leeki kenasti küljes ja saapad arvasid, et meil aeg on lahkuda. Astusin väravast välja, lasin võru kinni ja hakkasin vaikselt sammuma. Oodates, millal hoog jälle kiireks kisub. Aga saabastel oli veel üks käik ees. Me olime vasemalt tulnud, aga nüüd tikkusime paremasse suunda, kuigi seal lumi põlvini ulatus.
Tuisu lõi üles, nii et meetrit enda ette ei näinud.
"Tütreke, sa pillasid oma kindad maha," kostis korraga hääl selja tagant. Seal seisis memmeke, kindapaar pihus. Aga mitte need minu triibulised sõrmikud vaid punased käpikud. Paksu voodri ja palmikutega.
"Need ei ole minu omad," jõudsin vastata, kui juba oli käpikupaar mul käes ja uus tuisulaine kindatooja olematuks hajutanud.
"Surnuaialt ei tohi midagi kaasa võtta. Aga kalmistult väljas? Kas ma peaksin kingituse maha jätma, kui tunne sees ütleb, et toojaks Loreida oli?" juurdlesin nõutult, aga saabastel oli oma arvamus ja kui sööstudest, pidurdustest ja keerutustest taas teadvusele tulin, seisin kodutrepil, kindad pihus.
"Mis sulle sisse läks?" pärisid lapsed pikema imestuseta, kui tuppa jõudsin. Laternasse oli küünal leitud ja kuuseheki taha kadunud päike andis lumelambile voli särada. Tuli praksus ahjus ja köögist kerkis kartulipraadimise lõhnu. Proovisin nagi varjus kindaid kätte. Pehmed sellised. Armastusega kootud. Ei saa olla, et nende kinkija kurja kavatseks.
"Kellele sa selle koha katad?" küsisid tüdrukud, kui söögilauale ühe taldriku lisaks panin. Aknale küünla süütamist nad ei imestanud - advendiaeg ju. Aga mina mõtlesin, et kui Loreidat lubatakse ja tal soovi on, võib ta tulla ja istuda meie tagasihoidlikku õhtulauda. Kui ei taha koos meiega, tulgu hiljem. Ahjusooja jätkub veel tükiks ajaks ja toidu... jätan panniga pliidiservale.
Veel mõtlesin ma, et räägin selle loo Sulle. Loreidast, tema saabastest, meie kohtumisest ja jõulukingist. Et äkki Sina tundsid teda ja oskad selle helde naise elust midagi pajatada. Ja et see oleks kingitus temale. Minu poolt.
Aga saapad panen homme jalga ja usun miskipärast, et jõuan nendega sinna, kuhu plaanitud. Pikk retk ees. Ehk toovad mu kiiremini koju kui muidu saaks.
Küllap jäi käimade kehvus külale silma. Igatahes astus üks tuttav perenaine kord otse ligi ja ütles, et tal oleks saapad ära anda. Head, korralikud ja peaaegu kandmata, aastaid kapinurgas seisnud vaid. Kui aga mulle sobivad.
No miks nad ei sobinud. Nii sooja voodriga jalanõusid polnud ammu näinud, tallaalusest veel siltki kulumata ja moelt - no mis alpi uhkust sa ikka ühelt talvesaapalt tahad. Ei midagi niisugust, mis vastutulija silma riivaks.
"Miks sa sellised saapad ära annad?"
"Need mu kadund naabrinaise omad. Mees pakkis ta asju ja kutsus vaatama, et kas on midagi tarvilikku. Uued saapad ju. Kuidas sa ikka lased ära visata. Aga jäid mulle seisma. Pole vaja läinud."
Arusaadav. Eks see teadasaamine pani ennastki neelatama, kuigi ma saapapärandajat ei tundnud. Paar päeva seisid saadud jalanõud esikus, enne kui tihkasin teisi lume peal proovida.
Tea, kust lastel see mõte tuli, et teevad maja taha akna alla lumelaterna. Lõikasid teevallidest tihedaid klotse ja ladusid hõredateks laternamüürideks. Töö tehtud, klopiti aknale, et tule laternasse tooksin. Otsisin toast küünla ja tikud ning ajasin ahjuäärsest nagist oma sinise kuuriskäigu-sulejope selga. Tuttmütsi pähe ja sõrmikud näppude otsa. Ämma kingitud triibulised sõrmikud. Põrnitsesin saapaid ja otsustasin, et... no mis seal ikka. Esimene ebamugavus ületatud, oli rõõm suur. Jalad püsisid nii soojad, et talv poleks sealt poolt meeldegi tulnud.
Madal pealelõunapäike paistis siniste varjudega lumeküngaste vahed kollakasvalgeks ja kerge tuisutuul keerutas küla korstnasuitsusid köiteks. Mõnus aeg natukesteks lapsemeelsusteks.
Trepikõrvane oli täis tuisanud ja lumest lükkamata, nii et majatagusesse pääses väikese ringiga. Aga mitte niisuguse ringiga, nagu mina miskipärast ette võtsin.
"Ema, kuhu sa lähed," hüüdsid lapsed üle aiamaalapi, mille ma juba rühkides selja taha olin jätnud.
Olnuks mul siis, mida lastele vastata!
Ilus ilm, ehk nad ei imestanudki eriti, et väikese jalutuskäigu ette võtsin. Ise olin liiga suures hämmingus, et ümbrust märgata. Kui esimesed paarsada meetrit kulges uitmise tempos, siis ristmikule jõudes läks juba jõudsamaks astumiseks ning Kaaruse majast möödudes tekkis sarnane tunne sellega, kui kaks rongi teineteisest täie hooga mööda kihutavad. Maja pidi ju ometi paigal seisma?
Üllatav, et traav mind sugugi ära ei väsitanud. Polnud vahet, kas tuul puhus vastu või päri. Ilm oleks nagu minu ees kahte lehte käinud. Nagu nähtamatu sahk oleks takistused teelt kõrvale ajanud. Ainult kurvikohad olid kohutavad. Ma pole lapsest saati karusselle ja kiikesid kannatanud, nüüd käis üks pidurdus ja pööre teise otsa.
Korraga oli hoog jälle maas ja värava juurde jõudes kannatas juba ringi vaadata. Ega sellisesse kohta tormamine sobinukski.
Me saapa-andjast naisega polnud saapakandjast sõnagi kõnelenud, aga miskipärast olin kindel, et küllap ta see Loreida on, kelle kääpa ette mind seisma sunniti. Haud ja ümbrus puhkasid paksus lumes, aga kivi peal oli nime koht näha.
"Kas ta tahab saapaid tagasi?" mõtisklesin kartuses, et pean kümneid ja kümneid kilomeetreid teadmata suunas paljajalu tagasi vantsima. Ei ole helkurit ega taskulampi ega telefoni...
Küünal jäi käe alla.
"Kulla Loreida-tädi! Kahju, et me niimoodi kohtuma peame, aga õnn, et üldse. Sa pidid hea inimene olema, kui Su saapad sedavõrd Sinu järele igatsevad. Oleksin ma meie kohtumist ette teadnud... Nüüd ainult see lihtne küünlake ühes. Minu kingitus Sulle. Saabaste eest," koukisin taskust vahajupi kohmetanud kätega välja, süütasin küünla ja torkasin selle hange uuristatud lohukesse. Häbi küll, eks mu lootused pisut isekad olid. No, et saapad omale võin jätta.
Küünal hoidis leeki kenasti küljes ja saapad arvasid, et meil aeg on lahkuda. Astusin väravast välja, lasin võru kinni ja hakkasin vaikselt sammuma. Oodates, millal hoog jälle kiireks kisub. Aga saabastel oli veel üks käik ees. Me olime vasemalt tulnud, aga nüüd tikkusime paremasse suunda, kuigi seal lumi põlvini ulatus.
Tuisu lõi üles, nii et meetrit enda ette ei näinud.
"Tütreke, sa pillasid oma kindad maha," kostis korraga hääl selja tagant. Seal seisis memmeke, kindapaar pihus. Aga mitte need minu triibulised sõrmikud vaid punased käpikud. Paksu voodri ja palmikutega.
"Need ei ole minu omad," jõudsin vastata, kui juba oli käpikupaar mul käes ja uus tuisulaine kindatooja olematuks hajutanud.
"Surnuaialt ei tohi midagi kaasa võtta. Aga kalmistult väljas? Kas ma peaksin kingituse maha jätma, kui tunne sees ütleb, et toojaks Loreida oli?" juurdlesin nõutult, aga saabastel oli oma arvamus ja kui sööstudest, pidurdustest ja keerutustest taas teadvusele tulin, seisin kodutrepil, kindad pihus.
"Mis sulle sisse läks?" pärisid lapsed pikema imestuseta, kui tuppa jõudsin. Laternasse oli küünal leitud ja kuuseheki taha kadunud päike andis lumelambile voli särada. Tuli praksus ahjus ja köögist kerkis kartulipraadimise lõhnu. Proovisin nagi varjus kindaid kätte. Pehmed sellised. Armastusega kootud. Ei saa olla, et nende kinkija kurja kavatseks.
"Kellele sa selle koha katad?" küsisid tüdrukud, kui söögilauale ühe taldriku lisaks panin. Aknale küünla süütamist nad ei imestanud - advendiaeg ju. Aga mina mõtlesin, et kui Loreidat lubatakse ja tal soovi on, võib ta tulla ja istuda meie tagasihoidlikku õhtulauda. Kui ei taha koos meiega, tulgu hiljem. Ahjusooja jätkub veel tükiks ajaks ja toidu... jätan panniga pliidiservale.
Veel mõtlesin ma, et räägin selle loo Sulle. Loreidast, tema saabastest, meie kohtumisest ja jõulukingist. Et äkki Sina tundsid teda ja oskad selle helde naise elust midagi pajatada. Ja et see oleks kingitus temale. Minu poolt.
Aga saapad panen homme jalga ja usun miskipärast, et jõuan nendega sinna, kuhu plaanitud. Pikk retk ees. Ehk toovad mu kiiremini koju kui muidu saaks.
TUMMAKSTEGEVALT ILUS PRINTSESS ADELIISE
Oli ühel valitsejal, kuningas Tordimard kahekümnekolmandal, tütreke - imeilus Adeliise - kes pidi kord pärima lossi ja riigi ja rahva. Printsess nägi nii kena välja, et kõik ümberkaudsed teda nähes imetlusest tummaks jäid. Isa-ema niisamuti. Mis sellest, et kõnetus ainult printsessi silmaulatuses kestis - vanemad rõõmustasid küll tüdruku ilu üle, ent arvata võis, et tummas seltskonnas lapsuke ise iial rääkima ei hakka. Õnneks leidus üks vana ja võimas võlur, Egomar, kelle vägi piiga kaunidusest kõrgemal seisis ja nii palgati too maimukese eest hoolt kandma.
Egomar teadis tuhandeid nõiasõnu, oskas end muuta draakoniks, kes üles kaljumägedesse lendab, kihulaseks, kes lukuaugust läbi mahub, kilpkonnaks, kelles on salvestunud sajandite tarkus... Aga veel oskas Egomar olla leebe ja õrn väikese kuningatütrega, hüpitada teda oma luuvaluhaigel põlvel ja laulda lustakaid laulukesi.
Aastad läksid, Adeliise kasvas aina kaunimaks tütarlapseks, samuti väga targaks ja sõnaosavaks. Ainult et oma tarkust ning sõnaosavust võis ta vaid vana võluriga jagada, vaikivas õukonnas ei tekkinud selleks suuremat isu.
Adeliisel tuli kätte meheleminekuaeg, aga tumma meest printsess endale ometi kaasaks ei tahtnud! Oleks siis lihtsalt, et ei räägi - saab ju end teisitigi arusaadavaks teha - aga peigmehekandidaadid jäid soolasambana seisma, ei jaganud kaunitari kohates enam ööd ega maad, vahtisid ainiti, ei pilgutanud silmigi - mis sa sellisega peale hakkad!
"Hoolitsesid mu lapse eest siiamaani hästi, aita nüüd midagi välja mõelda, et Adeliise õnnelikult mehele saaks!" palus kuningas võlurit, kes vahepeal veel võimsamaks ja vanemaks oli muutunud. "Kuningriik vajab nooremat valitsejat kui mina, aga sellele valitsejale oleks ka kord järeltulijaid tarvis!"
Küllap võlur juba aidanud oleks, kui vanake vahepeal ise printsessi ära poleks armunud. Aga siin see nüüd on! Ega kuningas vabatahtlikult võlurivanamehele tütart annaks. Päris tüliga ja vägisi ka ei tahaks võtta. Ja nii vaatas vana võlur kuningale oma tarkade silmadega otsa, endal riukad peas, ning ütles:
"Kurb saatus võib tabada Su kuningriiki, sest on vaid üks võlurohi, mis ühe meesterahva Adeliise juuresolekul julgeks teeb ja sõnad suust sikutab. Peab leiduma selline kavaler, kes ise ennast pildile jäädvustab. Kui printsess selle pildimehe silmadest ennast näeb ja naeratab, on nende liit vankumatu ja armastus taeva poolt tunnustatud." Nii ütles vana võlur ja lasi kindluse mõttes ka nõialoitsu lendu, et võit kindel oleks. "Sest," mõtles ätike Egomar. "Kui mitte keegi ülesandega hakkama ei saa ja siis otsekui poolkogemata minu pilt tüdrukule ette juhtub, ei hakka keegi enam hullusti vastu punnima. Seda enam, et mind nähes on Adeliise alati naeratanud."
Hakkasid printsid pilte maalima ja maalitunde võtma. Jäljendati erinevate ajastute tugevamaid tegijaid. Võeti eeskuju erinevaist kunstivooludest. Realism, kubism, futurism - kõik katsuti läbi. Ainult Egomar teadis, mis kõige tähtsam. Peegeldus! Seepärast nägi ta pildiga just niipalju vaeva, et printsess kujutatu ära tunneks ja silmade asemel lasi liita lõuendi külge... peeglikillud.
Nooruke peeglimeister (vanemat ei tihanud võlur võtta - tabab ehk asja ära!), kes vastutusrikka ülesande jaoks välja valiti (peeglitükid pidid ju maaliga silmatorkamatult sobituma), sai korralduse õige kujuga killud valmis lõigata, lõuendile liimida ning maal kuningalossi toimetada. Vana võlur leidis, et tema ise peaks toimetustest võimalikult kõrvale jääma.
No kuidas võis üks elutark mees nii ettevaatamatu olla!
Kuningad ja printsid, niisama hertsogid ja krahvid, linnapead, laevakaptenid ja kaupmehed - kõik kogunesid oma kunstiteostega kuningakotta, heale õnnele lootes. Läks ka peeglimeister. Tema, tühisus, polnud muidugi käimasolevast midagi kuulnud, aga noormees mõtles, et kui nii tähtsasse kohta minek, oleks viisakas kingitus kaasa võtta. Mida tal võtta oli? Eks peegel! Tagasihoidliku raamiga küll, aga nii selge ja sile, et see vaataja ilu veel erksamalt esile tõi.
No ja nii läkski - maal ühes ja peegel teises kaenlas.
Saal oli puupüsti tulijarahvast täis, seinad piltidest rasked. Oleme ausad, pooli neist oli lausa piinlik ja valus vaadata, aga üksikud nägid välja kui tõelised meistritööd. Eriti, kui pildi autoriks osutuski mõni kunstnikuisand.
Peeglitegija leidis maalile sündsa koha ja jäi otsima, kuhu peegel panna. Seda, et saali ei sünni, sai isegi aru. Pole ju teab-mis hiilgust raamiks ümber. Sokutas vargsi kuhugi koridorilauale ja valmistus minema hiilima. Aga edevus sai hetkeks võitu - viskas oma käsitööle viimase pilgu. Mis sa arvad, kes samal hetkel peeglisse vaatas? Õige jah! Printsess ise! Oli saalinurgas sagimist seiranud ja silmitsema jäänud, et miks see noormees nõnda vargsi enda ümber kaeb. Et kas ka pilt pakis? Aga ei! Peegel. Siledam kui seelikusiid ja selgem kui allikasilm. Adeliise vaatas ennast - ilus oli ta tõesti - ja märkas õla taga noormehe kohmetunud pilku. Märkas pilku ja - naeratas. Sest poisi silmad olid printsessi nii täis, et nende sisse muud midagi sugugi ära ei mahtunud!
Noormees oleks häbelikkusest maa alla vajunud ja imetlusest keele kurku neelanud, aga Egomari enda lausutud loits tuli talle appi ja nii ütles ta (ilma liigse peenutsemiseta, sest tal polnud kunagi varem juhust olnud printsessiga kõnelda): "Tere! Kas sina oled printsess Adeliise? Siis on see peegel sulle. Kingiks. Mina tegin selle. Vot. Et. Ma... hakkan nüüd minema." Ja keeraski sammud väljapääsu suunas, sest tema töö oli justnagu tehtud.
Aga printsess nii ei arvanud.
"See on minu tulevane," sikutas ta segaduses peeglimeistri oma isa, kuningas Tordimard kahekümnekolmanda jalge ette. "Selle mehe tehtud peeglis kohtasin ta silmi, leidsin neist enese ja seepeale hakkas ta minuga kõnelema! Temast saab noor kuningas!"
Kuningas vahetas meistriga paar sõna, noormees tundus arukas, terve ja tugev. Et vaene? Kah mure! Kuningriigil kulda küll.
Kui edus kindel Egomar kohale jõudis, oli kõik juba sündinud. Kuninglik luba käes ja laulatuski peetud, sest - rahvas korra juba kohal, milleks neid edasi-tagasi jooksutada!
Saadaks noormehe pihta välgunoole või laseks saalilael talle kaela kukkuda? Aga... nii võib Adeliisegi viga saada ja üleüldse - võluri enda õnnistusloits hõljus kaitsekilbina noorpaari ümber.
Paaril oli palju lapsi ja vana kuningas andis õige varsti valitsusohjad üle.
Pika ja õnneliku elu elasid Adeliise ja peeglimeister. Adeliise oli terake targem (võluri koolitus kandis kasu) - tema valitses riiki. Peeglimeister aga tegi peegleid edasi. Kuidas sa siis ei tee, kui oled osavaim peeglimeister terves kuningriigis!
Vana võlur jäi juba laulatuspäeval kadunuks. Küll aga kinkis keegi muldvana eideke noorele kuningapaarile lonkava jala ning kurva olemisega kilpkonna, kes kingisaajatega pika elurännaku truult kaasa tegi.
Egomar teadis tuhandeid nõiasõnu, oskas end muuta draakoniks, kes üles kaljumägedesse lendab, kihulaseks, kes lukuaugust läbi mahub, kilpkonnaks, kelles on salvestunud sajandite tarkus... Aga veel oskas Egomar olla leebe ja õrn väikese kuningatütrega, hüpitada teda oma luuvaluhaigel põlvel ja laulda lustakaid laulukesi.
Aastad läksid, Adeliise kasvas aina kaunimaks tütarlapseks, samuti väga targaks ja sõnaosavaks. Ainult et oma tarkust ning sõnaosavust võis ta vaid vana võluriga jagada, vaikivas õukonnas ei tekkinud selleks suuremat isu.
Adeliisel tuli kätte meheleminekuaeg, aga tumma meest printsess endale ometi kaasaks ei tahtnud! Oleks siis lihtsalt, et ei räägi - saab ju end teisitigi arusaadavaks teha - aga peigmehekandidaadid jäid soolasambana seisma, ei jaganud kaunitari kohates enam ööd ega maad, vahtisid ainiti, ei pilgutanud silmigi - mis sa sellisega peale hakkad!
"Hoolitsesid mu lapse eest siiamaani hästi, aita nüüd midagi välja mõelda, et Adeliise õnnelikult mehele saaks!" palus kuningas võlurit, kes vahepeal veel võimsamaks ja vanemaks oli muutunud. "Kuningriik vajab nooremat valitsejat kui mina, aga sellele valitsejale oleks ka kord järeltulijaid tarvis!"
Küllap võlur juba aidanud oleks, kui vanake vahepeal ise printsessi ära poleks armunud. Aga siin see nüüd on! Ega kuningas vabatahtlikult võlurivanamehele tütart annaks. Päris tüliga ja vägisi ka ei tahaks võtta. Ja nii vaatas vana võlur kuningale oma tarkade silmadega otsa, endal riukad peas, ning ütles:
"Kurb saatus võib tabada Su kuningriiki, sest on vaid üks võlurohi, mis ühe meesterahva Adeliise juuresolekul julgeks teeb ja sõnad suust sikutab. Peab leiduma selline kavaler, kes ise ennast pildile jäädvustab. Kui printsess selle pildimehe silmadest ennast näeb ja naeratab, on nende liit vankumatu ja armastus taeva poolt tunnustatud." Nii ütles vana võlur ja lasi kindluse mõttes ka nõialoitsu lendu, et võit kindel oleks. "Sest," mõtles ätike Egomar. "Kui mitte keegi ülesandega hakkama ei saa ja siis otsekui poolkogemata minu pilt tüdrukule ette juhtub, ei hakka keegi enam hullusti vastu punnima. Seda enam, et mind nähes on Adeliise alati naeratanud."
Hakkasid printsid pilte maalima ja maalitunde võtma. Jäljendati erinevate ajastute tugevamaid tegijaid. Võeti eeskuju erinevaist kunstivooludest. Realism, kubism, futurism - kõik katsuti läbi. Ainult Egomar teadis, mis kõige tähtsam. Peegeldus! Seepärast nägi ta pildiga just niipalju vaeva, et printsess kujutatu ära tunneks ja silmade asemel lasi liita lõuendi külge... peeglikillud.
Nooruke peeglimeister (vanemat ei tihanud võlur võtta - tabab ehk asja ära!), kes vastutusrikka ülesande jaoks välja valiti (peeglitükid pidid ju maaliga silmatorkamatult sobituma), sai korralduse õige kujuga killud valmis lõigata, lõuendile liimida ning maal kuningalossi toimetada. Vana võlur leidis, et tema ise peaks toimetustest võimalikult kõrvale jääma.
No kuidas võis üks elutark mees nii ettevaatamatu olla!
Kuningad ja printsid, niisama hertsogid ja krahvid, linnapead, laevakaptenid ja kaupmehed - kõik kogunesid oma kunstiteostega kuningakotta, heale õnnele lootes. Läks ka peeglimeister. Tema, tühisus, polnud muidugi käimasolevast midagi kuulnud, aga noormees mõtles, et kui nii tähtsasse kohta minek, oleks viisakas kingitus kaasa võtta. Mida tal võtta oli? Eks peegel! Tagasihoidliku raamiga küll, aga nii selge ja sile, et see vaataja ilu veel erksamalt esile tõi.
No ja nii läkski - maal ühes ja peegel teises kaenlas.
Saal oli puupüsti tulijarahvast täis, seinad piltidest rasked. Oleme ausad, pooli neist oli lausa piinlik ja valus vaadata, aga üksikud nägid välja kui tõelised meistritööd. Eriti, kui pildi autoriks osutuski mõni kunstnikuisand.
Peeglitegija leidis maalile sündsa koha ja jäi otsima, kuhu peegel panna. Seda, et saali ei sünni, sai isegi aru. Pole ju teab-mis hiilgust raamiks ümber. Sokutas vargsi kuhugi koridorilauale ja valmistus minema hiilima. Aga edevus sai hetkeks võitu - viskas oma käsitööle viimase pilgu. Mis sa arvad, kes samal hetkel peeglisse vaatas? Õige jah! Printsess ise! Oli saalinurgas sagimist seiranud ja silmitsema jäänud, et miks see noormees nõnda vargsi enda ümber kaeb. Et kas ka pilt pakis? Aga ei! Peegel. Siledam kui seelikusiid ja selgem kui allikasilm. Adeliise vaatas ennast - ilus oli ta tõesti - ja märkas õla taga noormehe kohmetunud pilku. Märkas pilku ja - naeratas. Sest poisi silmad olid printsessi nii täis, et nende sisse muud midagi sugugi ära ei mahtunud!
Noormees oleks häbelikkusest maa alla vajunud ja imetlusest keele kurku neelanud, aga Egomari enda lausutud loits tuli talle appi ja nii ütles ta (ilma liigse peenutsemiseta, sest tal polnud kunagi varem juhust olnud printsessiga kõnelda): "Tere! Kas sina oled printsess Adeliise? Siis on see peegel sulle. Kingiks. Mina tegin selle. Vot. Et. Ma... hakkan nüüd minema." Ja keeraski sammud väljapääsu suunas, sest tema töö oli justnagu tehtud.
Aga printsess nii ei arvanud.
"See on minu tulevane," sikutas ta segaduses peeglimeistri oma isa, kuningas Tordimard kahekümnekolmanda jalge ette. "Selle mehe tehtud peeglis kohtasin ta silmi, leidsin neist enese ja seepeale hakkas ta minuga kõnelema! Temast saab noor kuningas!"
Kuningas vahetas meistriga paar sõna, noormees tundus arukas, terve ja tugev. Et vaene? Kah mure! Kuningriigil kulda küll.
Kui edus kindel Egomar kohale jõudis, oli kõik juba sündinud. Kuninglik luba käes ja laulatuski peetud, sest - rahvas korra juba kohal, milleks neid edasi-tagasi jooksutada!
Saadaks noormehe pihta välgunoole või laseks saalilael talle kaela kukkuda? Aga... nii võib Adeliisegi viga saada ja üleüldse - võluri enda õnnistusloits hõljus kaitsekilbina noorpaari ümber.
Paaril oli palju lapsi ja vana kuningas andis õige varsti valitsusohjad üle.
Pika ja õnneliku elu elasid Adeliise ja peeglimeister. Adeliise oli terake targem (võluri koolitus kandis kasu) - tema valitses riiki. Peeglimeister aga tegi peegleid edasi. Kuidas sa siis ei tee, kui oled osavaim peeglimeister terves kuningriigis!
Vana võlur jäi juba laulatuspäeval kadunuks. Küll aga kinkis keegi muldvana eideke noorele kuningapaarile lonkava jala ning kurva olemisega kilpkonna, kes kingisaajatega pika elurännaku truult kaasa tegi.
TASKUTANTSIJA
Leidis kord mees tüdruku. Tillukese. Ei, mitte et noor. Kasvult selline pisike. Parajasti peopesa pikkune.
Mees tõstis tüdruku käeselja peale ja vaatas. Tüdrukule vaatamine meeldis. Tüdruk hakkas tantsima. Keerles ja keksis. Kui jalad puhkust palusid, lennutasid tiivad seda innukamalt. Õrnad ja helesinised tiivad. Nagu kiilil. Eks ta haldjatüdruk oli, kes muu.
Mida pikemalt mees vaatas, seda uhkemalt tüdruk tantsis. Enne väsis mees vaatamisest kui tüdruk tantsust.
Kui vaataja ära tüdines, torkas ta tantsija endale taskusse. Kasinake. Kaob veel muidu ära. Või kus mujal teda ikka hoiad või kelle ees kiitled?
Tüdrukule meeldis mehe taskus. Eriti, kui too oma käe karmanisse unustas. Tüdruk lubas siis oma pikkadel pehmetel juustel lahtiselt langeda ja keris end peopessa puhkama. Kerge, soe ja siidine. Nagu päevakoer.
Vaevalt sai mees käe taskust tõmmatud, kui külje kohalt küsiti: "Millal sa mu valguse kätte võtad? Vaata mind! Pane mind tantsima!"
Eks see oli ühtepidi tore tunne. Aga elu tahab elamist. Puud lõhkumist. Hein niitmist. Põld kündmist.
"Mine, lenda ringi! Näe, kass peesitab päikese käes! Mine, tantsi talle! Vaata, liblikad lõbutsevad lillepeenras. Lusti sa ka!" soovitas mees. Alul hellalt, viimaks üsna kärsitult.
Tüdruk kibeles aga taskusse tagasi. Mees ei mõistnud viimaks muud teha, kui õmbles taskud pealt kinni. Et kiusajast vabaneda.
Vabaneski. Tüdruk ei tulnud enam kunagi, kuigi mees teinekord lausa igatsusega tantsuaegadele tagasi mõtles. Ja mõlgutas, kus tüdruk praeguseks on. Kaugel või lähedal. Tantsib või puhkab. Haldjarahvas. Kes selliste käike ja peidukohti teab.
Aga ehk ei olnudki kaugel? Teisel pool tihedat õmblust ehk? Helesinised tiivad jõuavad mõnikord kiiremini taskusse lipsata kui nõelavõõrad käed niiti vedada.
Mees tõstis tüdruku käeselja peale ja vaatas. Tüdrukule vaatamine meeldis. Tüdruk hakkas tantsima. Keerles ja keksis. Kui jalad puhkust palusid, lennutasid tiivad seda innukamalt. Õrnad ja helesinised tiivad. Nagu kiilil. Eks ta haldjatüdruk oli, kes muu.
Mida pikemalt mees vaatas, seda uhkemalt tüdruk tantsis. Enne väsis mees vaatamisest kui tüdruk tantsust.
Kui vaataja ära tüdines, torkas ta tantsija endale taskusse. Kasinake. Kaob veel muidu ära. Või kus mujal teda ikka hoiad või kelle ees kiitled?
Tüdrukule meeldis mehe taskus. Eriti, kui too oma käe karmanisse unustas. Tüdruk lubas siis oma pikkadel pehmetel juustel lahtiselt langeda ja keris end peopessa puhkama. Kerge, soe ja siidine. Nagu päevakoer.
Vaevalt sai mees käe taskust tõmmatud, kui külje kohalt küsiti: "Millal sa mu valguse kätte võtad? Vaata mind! Pane mind tantsima!"
Eks see oli ühtepidi tore tunne. Aga elu tahab elamist. Puud lõhkumist. Hein niitmist. Põld kündmist.
"Mine, lenda ringi! Näe, kass peesitab päikese käes! Mine, tantsi talle! Vaata, liblikad lõbutsevad lillepeenras. Lusti sa ka!" soovitas mees. Alul hellalt, viimaks üsna kärsitult.
Tüdruk kibeles aga taskusse tagasi. Mees ei mõistnud viimaks muud teha, kui õmbles taskud pealt kinni. Et kiusajast vabaneda.
Vabaneski. Tüdruk ei tulnud enam kunagi, kuigi mees teinekord lausa igatsusega tantsuaegadele tagasi mõtles. Ja mõlgutas, kus tüdruk praeguseks on. Kaugel või lähedal. Tantsib või puhkab. Haldjarahvas. Kes selliste käike ja peidukohti teab.
Aga ehk ei olnudki kaugel? Teisel pool tihedat õmblust ehk? Helesinised tiivad jõuavad mõnikord kiiremini taskusse lipsata kui nõelavõõrad käed niiti vedada.
SOOVIMAAILMAD
Elas kord kaks poissi, kes olid nii vaesed, et neil polnud kedagi ega midagi peale iseenda. Vanataadil hakkas neist kahju, ta kutsus poisid enda juurde ja ütles: „Ma kingin teile kummalegi oma maailma. Millist te tahate?"
„Mina tahan,“ alustas õhinal esimene poiss, kes õhetas rõõmust, et just äsja polnud tal midagi ja nüüd saab kõik, mida iial igatsenud. „Mina tahan, et mu maailmas oleks mered limonaadist, mäed hamburgeritest, metsad šokolaadist, karamellist, marmelaadist, martsipanist, küpsistest ja vahvlist. Et lumi oleks jäätisest ja vihma asemel sajaks kakaod. Ma tahan, et terve maa oleks kaetud vormeliradade, jalgpalliplatside, seikluslinnakute ja mänguväljakutega. Et mul oleks tohutusuur maja ja selles maailma kõige kiiremad ja targemad arvutid. Et targad robotid teeks minu eest ära kõik tüütud tööd. Ja et mul oleks palju mängukaaslasi, kes mu sõna kuulaks!“
„Tahad sa tõepoolest niisugust maailma?“ imestas Vanataat.
„Jah!“ jäi poiss oma soovile kindlaks.
Vanataat vangutas pead ja pöördus teise poisi poole. „Millist maailma sina tahad?“
„Ma arvan,“ alustas teine poiss, kes ei suutnud uskuda, et see kõik temaga päriselt toimub. „Ma arvan, et Sa oled kunagi ühe maailma juba väga targalt loonud. Olen veel liiga noor, et midagi paremat tahta. Mulle meeldivad kõik need metsad, niidud, põllud ja sood, kus loomad-linnud oma põnevat elu elavad. Mulle meeldivad taimed, millest ma praegu veel üsna väheseid ära tunda oskan. Mulle meeldib vaadata, kuidas päike tõuseb ja loojub, kuidas lumehelbed langevad, kuidas vikerkaar üle metsa kaardub. Mulle meeldib kuulata, kuidas vihmapiisad lompidesse sulpsatavad, kuidas tuul puulehtedes kahiseb ja merelained vastu kallast loksuvad. Linnad ehk oleks mu maailmas ülearu, sest nad söövad su metsi ja rikuvad merd. Masinaid ei peaks ka nii palju olema, sest vaata puuoksal hüplevaid oravaid! Nad näivad nii erksad ja muretud, ometi pole neil ainsatki tööriista abiks. Kui ma tohin tahta, siis palun endale hoopis kedagi, kellest hoolida ja kes minust hooliks,“ lausus poiss ujedalt. Siis sosistas ta veel: „Ja palun, ära täida selle teise poisi soovi, sest ta pole päris hästi läbi mõelnud, mida ta tahab.“
Vanataat jäi mõttesse. Ja kuigi esimene soovija juba kannatamatult oma soovi täitumist ootas, saatis Vanataat talle esmalt vaatamiseks ühe unenäo.
Selles unenäos oli just selline maailm, nagu esimene poiss soovis. Hamburgerimäed ja limonaadimered, mänguväljakud ja vormelirajad. Suur maja täis tarku roboteid ja suur hulk sõnakuulelikke mängukaaslasi.
Alguses oli päris vahva. Burgerit võis süüa nii palju kui tahtsid, murda endale metsast sobiva maiustusega oksakesi, kihutada vormelitel, nii et kõrvad mürast poolkurdid. Aga siis said kütusepaagid tühjaks ja neid polnud millegagi täita. Poiss polnud sellele mõelnud. Taevasse kogunesid suured kakaopilved ja varsti pladistas sooja pruuni ja kleepuvat vihma. Puhtaks pesta end sellest ei saanud, sest kuskil ei leidunud piiskagi puhast vett. Ainult meretäis lainetavat limonaadi, aga see kleepis veel hullemini. Poiss põgenes oma suurde uhkesse majja ja mängukaaslased koos temaga, aga kui poiss nägi, kuidas teised ta uhkeid arvuteid oma kleepuvate näppudega puutuvad, vihastas ta ja kärkis: „Kaduge minema!“ Mängukaaslased kadusidki, sest nad olid väga sõnakuulelikud. Nii jäi poiss üksi oma robotitega majja, kuid ei osanud neist ühtegi tööle panna, sest kõik need vajasid elekrit, aga selle oli poiss maailma tellides unustanud. Korraga oli tal vaid maailmatäis mõttetut kola ja üksindus. Õues aga sulatas kakaovihm šokolaadimetsi, mäed läksid hapuks ja hakkasid levitama vastikut lehka.
„Ei, ei!“ ehmus ärkvele esimene poiss ja palus: „Ära kingi mulle sellist maailma! Kingi mulle hoopis natuke tarkust, et oskaksin siin, Sinu maailmas, edasi elada!“
Ja Vanataat kinkis.
Mis teine poiss kingiks sai? Vanataat võttis ta endale pojaks. Ta oli ikka endale järeltulijat ihanud ja see poiss tundus igati õige: nutikas, tähelepanelik ja suure südamega.
„Mina tahan,“ alustas õhinal esimene poiss, kes õhetas rõõmust, et just äsja polnud tal midagi ja nüüd saab kõik, mida iial igatsenud. „Mina tahan, et mu maailmas oleks mered limonaadist, mäed hamburgeritest, metsad šokolaadist, karamellist, marmelaadist, martsipanist, küpsistest ja vahvlist. Et lumi oleks jäätisest ja vihma asemel sajaks kakaod. Ma tahan, et terve maa oleks kaetud vormeliradade, jalgpalliplatside, seikluslinnakute ja mänguväljakutega. Et mul oleks tohutusuur maja ja selles maailma kõige kiiremad ja targemad arvutid. Et targad robotid teeks minu eest ära kõik tüütud tööd. Ja et mul oleks palju mängukaaslasi, kes mu sõna kuulaks!“
„Tahad sa tõepoolest niisugust maailma?“ imestas Vanataat.
„Jah!“ jäi poiss oma soovile kindlaks.
Vanataat vangutas pead ja pöördus teise poisi poole. „Millist maailma sina tahad?“
„Ma arvan,“ alustas teine poiss, kes ei suutnud uskuda, et see kõik temaga päriselt toimub. „Ma arvan, et Sa oled kunagi ühe maailma juba väga targalt loonud. Olen veel liiga noor, et midagi paremat tahta. Mulle meeldivad kõik need metsad, niidud, põllud ja sood, kus loomad-linnud oma põnevat elu elavad. Mulle meeldivad taimed, millest ma praegu veel üsna väheseid ära tunda oskan. Mulle meeldib vaadata, kuidas päike tõuseb ja loojub, kuidas lumehelbed langevad, kuidas vikerkaar üle metsa kaardub. Mulle meeldib kuulata, kuidas vihmapiisad lompidesse sulpsatavad, kuidas tuul puulehtedes kahiseb ja merelained vastu kallast loksuvad. Linnad ehk oleks mu maailmas ülearu, sest nad söövad su metsi ja rikuvad merd. Masinaid ei peaks ka nii palju olema, sest vaata puuoksal hüplevaid oravaid! Nad näivad nii erksad ja muretud, ometi pole neil ainsatki tööriista abiks. Kui ma tohin tahta, siis palun endale hoopis kedagi, kellest hoolida ja kes minust hooliks,“ lausus poiss ujedalt. Siis sosistas ta veel: „Ja palun, ära täida selle teise poisi soovi, sest ta pole päris hästi läbi mõelnud, mida ta tahab.“
Vanataat jäi mõttesse. Ja kuigi esimene soovija juba kannatamatult oma soovi täitumist ootas, saatis Vanataat talle esmalt vaatamiseks ühe unenäo.
Selles unenäos oli just selline maailm, nagu esimene poiss soovis. Hamburgerimäed ja limonaadimered, mänguväljakud ja vormelirajad. Suur maja täis tarku roboteid ja suur hulk sõnakuulelikke mängukaaslasi.
Alguses oli päris vahva. Burgerit võis süüa nii palju kui tahtsid, murda endale metsast sobiva maiustusega oksakesi, kihutada vormelitel, nii et kõrvad mürast poolkurdid. Aga siis said kütusepaagid tühjaks ja neid polnud millegagi täita. Poiss polnud sellele mõelnud. Taevasse kogunesid suured kakaopilved ja varsti pladistas sooja pruuni ja kleepuvat vihma. Puhtaks pesta end sellest ei saanud, sest kuskil ei leidunud piiskagi puhast vett. Ainult meretäis lainetavat limonaadi, aga see kleepis veel hullemini. Poiss põgenes oma suurde uhkesse majja ja mängukaaslased koos temaga, aga kui poiss nägi, kuidas teised ta uhkeid arvuteid oma kleepuvate näppudega puutuvad, vihastas ta ja kärkis: „Kaduge minema!“ Mängukaaslased kadusidki, sest nad olid väga sõnakuulelikud. Nii jäi poiss üksi oma robotitega majja, kuid ei osanud neist ühtegi tööle panna, sest kõik need vajasid elekrit, aga selle oli poiss maailma tellides unustanud. Korraga oli tal vaid maailmatäis mõttetut kola ja üksindus. Õues aga sulatas kakaovihm šokolaadimetsi, mäed läksid hapuks ja hakkasid levitama vastikut lehka.
„Ei, ei!“ ehmus ärkvele esimene poiss ja palus: „Ära kingi mulle sellist maailma! Kingi mulle hoopis natuke tarkust, et oskaksin siin, Sinu maailmas, edasi elada!“
Ja Vanataat kinkis.
Mis teine poiss kingiks sai? Vanataat võttis ta endale pojaks. Ta oli ikka endale järeltulijat ihanud ja see poiss tundus igati õige: nutikas, tähelepanelik ja suure südamega.
KUNINGANNA, KES ARMASTAS VÕÕRAID ASJU
Elas kord kuninganna, kes oli parasjagu ilus ja rikas, et õnnelikult oma elu elada, aga tal oli üks viga - kuninganna armastas võõraid asju.
Kuigi kuningannal oli endal palju sellist, mille pärast kadedust tunda (näiteks kirju kõnelev papagoi, kelle vana kuningas talle kord kaugelt lõunamaareisilt kingiks oli toonud), näis kuningannale ikka, et kõik teiste asjad on palju imelisemad ja erilisemad.
Näiteks Ruudumaa valitsejannal oli uhke ruuduline tass. See tass oli nii suur, et sinna oleks terve ämbritäis teed sisse mahtunud ja mis peamine - see tass laulis. Meie kuninganna oleks selle tassi hea meelega Ruudumaa kuningannalt ära ostnud, aga Ruudumaa kuninganna ei müünud. Muudkui eputas sellega oma külaliste ees ja tegi kadedaks. Kuni ühel päeval... oli tass kadunud. Kõik otsisid seda igalt poolt, ainult meie kuninganna ei tundnud otsimise vastu huvi. Mis sa arvad, miks?
Õige jah! Sest tass oli nüüd tema käes.
"Oi-oi!" noomis kõnelev papagoi kuningannat. "Millega sa ometi hakkama said! Ei tee sind selline varandus õnnelikuks. Ei tee..."
Ja tead, mis? Ei teinudki!
Tassiga oleks nagu midagi juhtunud. Ei tundunudki ta enam nii põnev. Joomiseks liiga suur. Vaatamiseks liiga ruuduline. Üks ja sama muusikapala hakkas õige ruttu närvidele käima. Ja uhkeldada temaga kah kellegi ees ei saanud. Kõik oleksid ju kohe ära tundnud, et see on Ruudumaa kuninganna tass.
Triibumaa kuningannal oli sebra ja sebra polnud siinkandis sugugi tavaline loom. Eeslid ja hobused olid tavalised. Tavalised hallid ja tavalised pruunid... Sebra oli täielik haruldus!
Meie kuninganna oleks selle sebra hea meelega Triibumaa kuningannalt ära ostnud, aga Triibumaa kuninganna ei müünud. Muudkui eputas temaga oma külaliste ees ja tegi kadedaks. Kuni ühel päeval... oli sebra kadunud. Kõik otsisid teda igalt poolt, ainult meie kuninganna ei tundnud otsimise vastu huvi. Mis sa arvad, miks?
Õige jah! Sest sebra oli nüüd tema käes.
"Oi-oi!" noomis kõnelev papagoi kuningannat. "Millega sa ometi hakkama said! Ei tee sind selline varandus õnnelikuks. Ei tee..."
Ja tead, mis? Ei teinudki!
Sebraga oleks nagu midagi juhtunud. Ei tundunudki ta enam nii põnev. Ükskõik, mida kuninganna temaga tegi - vannitas või harjas, kõnnitas või jooksutas - sebral jäi nina norgu ja võrdles aina, mida Triibumaa kuninganna nendel puhkudel oli teinud või öelnud. Ja uhkeldada temaga kah kellegi ees ei saanud. Kõik oleksid ju kohe ära tundnud, et see on Triibumaa kuninganna Sebra.
Pärlimaa kuningannal oli jaaniuss - peopesa pikkune ja säravam kui maailma kõige kallim kalliskivi. Meie kuninganna oleks selle jaaniussi hea meelega Pärlimaa kuningannalt ära ostnud, aga Pärlimaa kuninganna ei müünud. Muudkui eputas temaga oma külaliste ees ja tegi kadedaks. Kuni ühel päeval... oli jaaniuss kadunud. Kõik otsisid teda igalt poolt, ainult meie kuninganna ei tundnud otsimise vastu huvi. Mis sa arvad, miks?
Õige jah! Sest ka jaaniuss oli nüüd tema käes.
Ja ka jaaniussiga oleks nagu midagi juhtunud. Ei tundunudki enam nii suur ja rohelist valgust ei kumanud kah sugugi. Nii et uhkeldada poleks temaga saanud ka siis, kui kõik poleks vaadates kohe aru saanud - see on Pärlimaa kuninganna jaaniuss!
Meie kuninganna ootas, et kui papagoi jälle ära pragab, siis peab ta temaga nõu, kuidas näpatud võõrasvara õigetele omanikele tagasi toimetada. Tagasi viimine tundus palju keerulisem kui ärandamine.
Aga tead? Papagoi ei öelnud midagi. Papagoi oli täitsa vait. Veel hullem - papagoi oli kadunud!
Kuninganna otsis ja oli meeleheitel. Kõik otsisid igalt poolt. Ainult papagoi ei tundnud asja vastu huvi ja jäigi kuninganna jaoks kadunuks. Sest milleks toetada ning abistada seda, kes kõike võõrast sinust olulisemaks peab?
Kuigi kuningannal oli endal palju sellist, mille pärast kadedust tunda (näiteks kirju kõnelev papagoi, kelle vana kuningas talle kord kaugelt lõunamaareisilt kingiks oli toonud), näis kuningannale ikka, et kõik teiste asjad on palju imelisemad ja erilisemad.
Näiteks Ruudumaa valitsejannal oli uhke ruuduline tass. See tass oli nii suur, et sinna oleks terve ämbritäis teed sisse mahtunud ja mis peamine - see tass laulis. Meie kuninganna oleks selle tassi hea meelega Ruudumaa kuningannalt ära ostnud, aga Ruudumaa kuninganna ei müünud. Muudkui eputas sellega oma külaliste ees ja tegi kadedaks. Kuni ühel päeval... oli tass kadunud. Kõik otsisid seda igalt poolt, ainult meie kuninganna ei tundnud otsimise vastu huvi. Mis sa arvad, miks?
Õige jah! Sest tass oli nüüd tema käes.
"Oi-oi!" noomis kõnelev papagoi kuningannat. "Millega sa ometi hakkama said! Ei tee sind selline varandus õnnelikuks. Ei tee..."
Ja tead, mis? Ei teinudki!
Tassiga oleks nagu midagi juhtunud. Ei tundunudki ta enam nii põnev. Joomiseks liiga suur. Vaatamiseks liiga ruuduline. Üks ja sama muusikapala hakkas õige ruttu närvidele käima. Ja uhkeldada temaga kah kellegi ees ei saanud. Kõik oleksid ju kohe ära tundnud, et see on Ruudumaa kuninganna tass.
Triibumaa kuningannal oli sebra ja sebra polnud siinkandis sugugi tavaline loom. Eeslid ja hobused olid tavalised. Tavalised hallid ja tavalised pruunid... Sebra oli täielik haruldus!
Meie kuninganna oleks selle sebra hea meelega Triibumaa kuningannalt ära ostnud, aga Triibumaa kuninganna ei müünud. Muudkui eputas temaga oma külaliste ees ja tegi kadedaks. Kuni ühel päeval... oli sebra kadunud. Kõik otsisid teda igalt poolt, ainult meie kuninganna ei tundnud otsimise vastu huvi. Mis sa arvad, miks?
Õige jah! Sest sebra oli nüüd tema käes.
"Oi-oi!" noomis kõnelev papagoi kuningannat. "Millega sa ometi hakkama said! Ei tee sind selline varandus õnnelikuks. Ei tee..."
Ja tead, mis? Ei teinudki!
Sebraga oleks nagu midagi juhtunud. Ei tundunudki ta enam nii põnev. Ükskõik, mida kuninganna temaga tegi - vannitas või harjas, kõnnitas või jooksutas - sebral jäi nina norgu ja võrdles aina, mida Triibumaa kuninganna nendel puhkudel oli teinud või öelnud. Ja uhkeldada temaga kah kellegi ees ei saanud. Kõik oleksid ju kohe ära tundnud, et see on Triibumaa kuninganna Sebra.
Pärlimaa kuningannal oli jaaniuss - peopesa pikkune ja säravam kui maailma kõige kallim kalliskivi. Meie kuninganna oleks selle jaaniussi hea meelega Pärlimaa kuningannalt ära ostnud, aga Pärlimaa kuninganna ei müünud. Muudkui eputas temaga oma külaliste ees ja tegi kadedaks. Kuni ühel päeval... oli jaaniuss kadunud. Kõik otsisid teda igalt poolt, ainult meie kuninganna ei tundnud otsimise vastu huvi. Mis sa arvad, miks?
Õige jah! Sest ka jaaniuss oli nüüd tema käes.
Ja ka jaaniussiga oleks nagu midagi juhtunud. Ei tundunudki enam nii suur ja rohelist valgust ei kumanud kah sugugi. Nii et uhkeldada poleks temaga saanud ka siis, kui kõik poleks vaadates kohe aru saanud - see on Pärlimaa kuninganna jaaniuss!
Meie kuninganna ootas, et kui papagoi jälle ära pragab, siis peab ta temaga nõu, kuidas näpatud võõrasvara õigetele omanikele tagasi toimetada. Tagasi viimine tundus palju keerulisem kui ärandamine.
Aga tead? Papagoi ei öelnud midagi. Papagoi oli täitsa vait. Veel hullem - papagoi oli kadunud!
Kuninganna otsis ja oli meeleheitel. Kõik otsisid igalt poolt. Ainult papagoi ei tundnud asja vastu huvi ja jäigi kuninganna jaoks kadunuks. Sest milleks toetada ning abistada seda, kes kõike võõrast sinust olulisemaks peab?
KULDSETE PISARATEGA PRINTSESS
Täna jutustan sulle ühe võõra loo. Mina ise ei ole kunagi seda printsessi näinud ja kuningriikigi olen kõigest kaks korda külastanud. Põgusalt.
Samas on nii ka vale öelda, et võõras lugu, sest kohe, kui see mulle jutustati, kasvas ta hinge külge.
Jutustamisega on ikka nii, et muist kuuldut läheb meelest ja midagi haakub lisaks. Nii et see on ikkagi minu lugu.
See on väga kurb jutt. Sest vaata, kui räägitakse seitsme peaga lohest, kellele enam pead tagasi ei kasvanud, sest ta oli olnud nii kuri, et temaga pidi võitlema kuningriigi kõige tublim lohevõitja, siis me võib-olla isegi natuke rõõmustame - see lohe oli ju ikka väga palju pahandust teinud. Või kui räägitakse Punamütsikesest, kelle hunt ära sööb, siis me ka ei karda, sest kohe tulevad jahimehed, kes Punamütsikese ära päästavad. Ja üleüldse - need on ju ainult muinasjutud. Aga see printsess, kellest mina jutustan, oli päriselt olemas. Päriselt-päriselt.
Ma räägin sulle oma loo ära.
Ühte suurde ja ilusasse üle-mere-kuningriiki, mis asub meile nii lähedal, et kui täna laevaga teele asud, saad homseks kohale (kui lennata oskad, jõuad hoopis ruttu), sündis pisike printsess. Ja tead, see pole üldsegi nii, et printsessid sünnivad ainult kuningaperedesse!
Mõnikord on päris tavaline kodu, päris tavalised ema ja isa - ei mingeid losse ja tõldu, kroone ja troone - aga neile sünnib printsess. Selle printsessiga juhtus ka niimoodi.
Sa tunned selle kohe ära, kui printsess sünnib. Ta on väga õrn, väga habras ja väga ilus. Selleks nad sageli kuningalossi sünnivadki, et neile jaguks palju hoidjaid ja oleks palju sõjamehi, kes neid kaitsta suudaks. Aga see printsess oli nii tillukeke, et üks lihtne ema tulnuks tema hoidmisega toredasti toime ja isast olnuks kaitsmiseks küllalt. Ja see tavaline kodu, umbes sama suur kui sul endal, oli tilluksese printsessi jaoks peaaegu nagu palee.
Aga tead. See printsess nuttis. Suuri kuldseid pisaraid.
"Miks sa nutad?" küsisid isa ja ema padja pealt pisaraid noppides. "Kas sa ei taha elada tavalises kodus? Sinu pisaraid on juba nii palju, et me võime osta päris palee. Ära ainult nuta, printsess!"
"Ei," vastas printsess. "Kodul pole viga midagi. Teil pole viga midagi. Minul on. Mul on väga valus." Nii sõnas printsess ja valas edasi oma kuldset silmavett.
"Ütle, kust sul valutab," palusid isa ja ema. "Me puhume valu ära." Aga tüdrukuke ei öelnud rohkem midagi. Ainult nuttis. Nii väikesed printsessid ei räägi veel kuigi palju.
Mis sa arvad, mida printsessi vanemad selle kulla eest ostsid?
Mitte midagi. Nad isegi ei märganud, et see on kuld. Nende jaoks olid need killud tillukese tüdruku suurest vaevast, millele nad leevendust ei osanud leida.
Emal ja isal ei jäänud muud üle, kui minna TEMA juurde. Selle TEMA juurde, kelle tahtmise läbi tilluke printsess nende ellu üldse oli sattunud ja palusid: "Meie printsess nutab ja me ei tea, kust tal valutab. Ütle Sina, kuidas me saame oma tütrekest aidata."
"Printsessi silmad on õrnad. Ere päike teeb ta pilgule haiget," kostus vastuseks.
Ema ja isa läksid päikese juurde ja palusid: "Kallis päike, ära paista nii valusalt. Sinu kiired panevad meie printsessi nutma."
Aga päike vastas: "Ma ei või teid aidata. Kui ma vähem paistaksin, saaksid otsa need printsessid, kes on nii hapra kehaga, et neil on kogu aeg külm."
Ema ja isa läksid koju, katsid toaaknad kardinatega, kustutasid lambid tubadest ega kandnud isegi heledaid riideid, aga printsess nuttis edasi.
Vanemad läksid tagasi TEMA juurde. Läksid taas oma häda kurtma: "Meie printsess nutab ikka ja me ei oska teda kuidagi aidata."
"Printsessi nahk on õrn. Raske õhk teeb ta ihule haiget."
Ema ja isa läksid koju ja palusid õhku: "Kallis õhk! Ole hõredam! Meie jaoks oled sa märkamatu, aga tilluke printsess ei kannata su raskust välja."
"Ma ei või!" vabandas õhk. "Kui ma oleksin hõredam, saaksid otsa need printsessid, kes minu senist raskust hingama on harjunud. Kerget mind on palju raskem hingata," teadis õhk.
Ema ja isa jätsid oma kodu maha ja ehitasid uue kodu kõrge mäe otsa, kus õhk kergem, aga printsess nuttis edasi.
Ja uuesti läksid vanemad TEMA juurde. "Meie printsess nutab ikka ja me ei oska teda kuidagi aidata."
"Printsessi hing on õrn. Teie suur südamevalu teeb talle haiget."
"Aga kuidas on võimalik rõõmustada, kui meie printsess nutab?" ahastasid isa ja ema.
"Siis pean ma ta enda juurde tagasi võtma," arvas TEMA.
"Me ei saa oma printsessist loobuda! Ta ju alles tuli meie juurde!" vaidlesid vanemad.
"Aga teie juures ta nutab," lausus TEMA.
"Kas ta Sinu juures enam ei nutaks?" päris ema.
"Ei."
"Kindel-kindel?" usutles isa. Nii raske oli printsessi enda juurest ära lasta.
"Siin ta ei nutaks kunagi. Ainult naerataks."
Ja printsess lahkuski. Ja tead. Ta ei olnud veel kuigi kõrgele jõudnud, kui juba kostus esimene naerukilge.
"Meie printsess naerab!" rõõmustasid ema ja isa. Nad ei näinud teda enam, aga naeratasid koos sinnapoole, kuhu tütreke oli läinud.
Ema ja isa mõtlevad tihti oma printsessi peale. Igatsuse ja lootusega. Ja naeratavad tihti oma printsessi uue elupaiga poole. Et teda seal üleval mitte kurvastada. Ja et ta ehk kunagi - kui on natuke kosunud - otsustaks nende juurde tagasi tulla.
Ilma ainsagi kuldse pisarata.
Samas on nii ka vale öelda, et võõras lugu, sest kohe, kui see mulle jutustati, kasvas ta hinge külge.
Jutustamisega on ikka nii, et muist kuuldut läheb meelest ja midagi haakub lisaks. Nii et see on ikkagi minu lugu.
See on väga kurb jutt. Sest vaata, kui räägitakse seitsme peaga lohest, kellele enam pead tagasi ei kasvanud, sest ta oli olnud nii kuri, et temaga pidi võitlema kuningriigi kõige tublim lohevõitja, siis me võib-olla isegi natuke rõõmustame - see lohe oli ju ikka väga palju pahandust teinud. Või kui räägitakse Punamütsikesest, kelle hunt ära sööb, siis me ka ei karda, sest kohe tulevad jahimehed, kes Punamütsikese ära päästavad. Ja üleüldse - need on ju ainult muinasjutud. Aga see printsess, kellest mina jutustan, oli päriselt olemas. Päriselt-päriselt.
Ma räägin sulle oma loo ära.
Ühte suurde ja ilusasse üle-mere-kuningriiki, mis asub meile nii lähedal, et kui täna laevaga teele asud, saad homseks kohale (kui lennata oskad, jõuad hoopis ruttu), sündis pisike printsess. Ja tead, see pole üldsegi nii, et printsessid sünnivad ainult kuningaperedesse!
Mõnikord on päris tavaline kodu, päris tavalised ema ja isa - ei mingeid losse ja tõldu, kroone ja troone - aga neile sünnib printsess. Selle printsessiga juhtus ka niimoodi.
Sa tunned selle kohe ära, kui printsess sünnib. Ta on väga õrn, väga habras ja väga ilus. Selleks nad sageli kuningalossi sünnivadki, et neile jaguks palju hoidjaid ja oleks palju sõjamehi, kes neid kaitsta suudaks. Aga see printsess oli nii tillukeke, et üks lihtne ema tulnuks tema hoidmisega toredasti toime ja isast olnuks kaitsmiseks küllalt. Ja see tavaline kodu, umbes sama suur kui sul endal, oli tilluksese printsessi jaoks peaaegu nagu palee.
Aga tead. See printsess nuttis. Suuri kuldseid pisaraid.
"Miks sa nutad?" küsisid isa ja ema padja pealt pisaraid noppides. "Kas sa ei taha elada tavalises kodus? Sinu pisaraid on juba nii palju, et me võime osta päris palee. Ära ainult nuta, printsess!"
"Ei," vastas printsess. "Kodul pole viga midagi. Teil pole viga midagi. Minul on. Mul on väga valus." Nii sõnas printsess ja valas edasi oma kuldset silmavett.
"Ütle, kust sul valutab," palusid isa ja ema. "Me puhume valu ära." Aga tüdrukuke ei öelnud rohkem midagi. Ainult nuttis. Nii väikesed printsessid ei räägi veel kuigi palju.
Mis sa arvad, mida printsessi vanemad selle kulla eest ostsid?
Mitte midagi. Nad isegi ei märganud, et see on kuld. Nende jaoks olid need killud tillukese tüdruku suurest vaevast, millele nad leevendust ei osanud leida.
Emal ja isal ei jäänud muud üle, kui minna TEMA juurde. Selle TEMA juurde, kelle tahtmise läbi tilluke printsess nende ellu üldse oli sattunud ja palusid: "Meie printsess nutab ja me ei tea, kust tal valutab. Ütle Sina, kuidas me saame oma tütrekest aidata."
"Printsessi silmad on õrnad. Ere päike teeb ta pilgule haiget," kostus vastuseks.
Ema ja isa läksid päikese juurde ja palusid: "Kallis päike, ära paista nii valusalt. Sinu kiired panevad meie printsessi nutma."
Aga päike vastas: "Ma ei või teid aidata. Kui ma vähem paistaksin, saaksid otsa need printsessid, kes on nii hapra kehaga, et neil on kogu aeg külm."
Ema ja isa läksid koju, katsid toaaknad kardinatega, kustutasid lambid tubadest ega kandnud isegi heledaid riideid, aga printsess nuttis edasi.
Vanemad läksid tagasi TEMA juurde. Läksid taas oma häda kurtma: "Meie printsess nutab ikka ja me ei oska teda kuidagi aidata."
"Printsessi nahk on õrn. Raske õhk teeb ta ihule haiget."
Ema ja isa läksid koju ja palusid õhku: "Kallis õhk! Ole hõredam! Meie jaoks oled sa märkamatu, aga tilluke printsess ei kannata su raskust välja."
"Ma ei või!" vabandas õhk. "Kui ma oleksin hõredam, saaksid otsa need printsessid, kes minu senist raskust hingama on harjunud. Kerget mind on palju raskem hingata," teadis õhk.
Ema ja isa jätsid oma kodu maha ja ehitasid uue kodu kõrge mäe otsa, kus õhk kergem, aga printsess nuttis edasi.
Ja uuesti läksid vanemad TEMA juurde. "Meie printsess nutab ikka ja me ei oska teda kuidagi aidata."
"Printsessi hing on õrn. Teie suur südamevalu teeb talle haiget."
"Aga kuidas on võimalik rõõmustada, kui meie printsess nutab?" ahastasid isa ja ema.
"Siis pean ma ta enda juurde tagasi võtma," arvas TEMA.
"Me ei saa oma printsessist loobuda! Ta ju alles tuli meie juurde!" vaidlesid vanemad.
"Aga teie juures ta nutab," lausus TEMA.
"Kas ta Sinu juures enam ei nutaks?" päris ema.
"Ei."
"Kindel-kindel?" usutles isa. Nii raske oli printsessi enda juurest ära lasta.
"Siin ta ei nutaks kunagi. Ainult naerataks."
Ja printsess lahkuski. Ja tead. Ta ei olnud veel kuigi kõrgele jõudnud, kui juba kostus esimene naerukilge.
"Meie printsess naerab!" rõõmustasid ema ja isa. Nad ei näinud teda enam, aga naeratasid koos sinnapoole, kuhu tütreke oli läinud.
Ema ja isa mõtlevad tihti oma printsessi peale. Igatsuse ja lootusega. Ja naeratavad tihti oma printsessi uue elupaiga poole. Et teda seal üleval mitte kurvastada. Ja et ta ehk kunagi - kui on natuke kosunud - otsustaks nende juurde tagasi tulla.
Ilma ainsagi kuldse pisarata.
MII
Miks majahaldjad olemas on?
Mii polnud sellest ehk õiget moodi aru saanud, aga ega niisuguseid koolitusi kusagil korraldata kah. Vähemalt Mii polnud neist midagi kuulnud.
Miks mõnes majas on haldjaks kõhetu muldvana mehike, mõnes vallatu poisiohtu haldjahakatis? Mõnd haldjat on paljude perede peale üks ja teisal jälle mahub valvajahingi ühte elamisse mitu.
Mii ei olnud noor ega vana. Vähemalt mitte haldjate ajaarvamises. Ta elas maja vaiksemas nurgakeses, tikkis nähtamatute sõrmedega oma läbipaistvaile põlledele peremärke ja tegi töid, mida iseenda jaoks oluliseks oli mõelnud ning õigeks pidas: tõmbas nõela vaibast, kui perenaine sellele peale pidi astuma, hoidis noasahtli suletult, kui pisike perepoeg üksipäini kööki avastas; sikutas pliidisiibri irvakile, kui pererahva kärsitus selle liiga kiiresti koomale lükkas; tõstis tooli eest, kui unine peretütar ööpimedas ämbri juurde jooma jalutas... Selliseid suuremaid ja väiksemaid asju korraldas Mii. Nii, kuidas parasjagu vajalikuks osutus.
"Sinu asi pole see, mis majast väljaspool sünnib!" turtsatas kord äraviija-haldjas Ärk, kui paha aimanud Mii pereisale põllu peale järele silkas ja tolle koorma alla jäämise eest ära, vankripära taha tõukas.
Otse kui õpetuseks kukkus peretütar samal ajal ülakorrusele viiva trepi viimase astme peal põlve nii hullusti puruks, et seda tuli õmblema minna.
"Aga mida tähtsamaks pidada?" arutles Mii tookord endamisi ega tahtnud turtsujaga nõustuda.
Peremehega oligi Miil kõige enam muret. Õnnetused nagu otsinuks teda. Kord andsid lakalauad peremehe raskuse all järele, kord pidi mees korstent korrastades alla pudenema, siis jälle räntsatas vana väravavaher just selle koha peale, kus pereisa enese seisma sättis. Mii püüdis ja hoidis, lükkas ja sikutas. Ikka nii, et võimalikult vähe viga saadaks.
Pärast seda, kui sahvririiulid nii äkitselt kokku varisesid, et Mii vildakama nurga alla midagi nihutada ei jõudnud vaid ise alumist planguotsa hoidis, muutus peremees pisut imelikuks. Ta oli astjast just lihatükki lõikamas ja oleks pidanud õigupoolest peadpidi riiulilaua ja astja vahele kiilutud saama. Nüüd nägi mees hoopis, kuidas laualõpp lihtsalt õhku takerdus ja seni paigal seisis, kuni ta end eemale tõmmata märkas.
Samal õhtul lasi pereisa keeva veega kruusil käest kukkuda. Mii hoidis pihke ees ja juhtis kuuma veesahmaka kõrvale. Mees jäi mõtlikuks. Üritas lambijuhtme katkise koha näppude vahele võtta. Mii astus pistiku seinast välja. Mees katsus käe esikuakna klaasist läbi lüüa. Mii püüdis rusika kardinaga kinni...
Nii sai peremees Mii olemasolust aimu ja Mii taipas, mida peremees teab. Oleks pidanud kiuslikku ettevaatamatuste eest karistama. Avastatut peita püüdma. Aga Miil ei olnud selleks himu.
Ikka sagedamini jäid nad hilistel õhtutundidel üles oma osavusmänge mängima: Mees laskis pussnoa peost, Mii haaras enne jalgatungimist väitsapidemest. Mees lubas vinna tõmmatud hiirelõksul kinni laksatada, Mii hoidis lõksuhambaid lahti, ei lasknud mehel sõrmedele viga teha.
Mitte karmimaks vaid õrnemaks muutusid mehe mängud: veeretas keetmata muna üle lauaplaadi lippama ja muheles, kui see napilt servaveerekesel pidama jäi; ehitas kaardimajakesi ja naeratas, kui kerge tuuleõhk paigastnihkuva kaardilehekese õigeks lükkas. Mii tundis küll, et nii pole õige, aga kiusatus sai aina sagedamini temast võitu.
Ühel õhtul, kui mees nii sättis, et peenike portselanvidin riiulist maha pidanuks pudenema ja Mii seda kohendama tõttas, haarasid peremehe tugevad käed tema läbipaistvatest randmetest kinni. Võib-olla oleks Mii jõudnud eemale põigata. Aga ei põiganud.
"Mis su nimi on?" sosistas mees. Hoopis teistmoodi hääl oli tal täna. Nõudlik ja... soe.
"Mii!" habises Mii vastuseks. Pererahvaga rääkimine on midagi täiesti lubamatut, tundis ta, kuigi selle eest keegi kunagi hoiatanud polnud. See teadmine on igasse majahaldjasse sisse sündinud ja nüüd seisis Mii siin, käed peremehe pihkudes, ja rääkis oma sünnitarkuse vastu.
"Mii, miks sa mind hoiad?" nõudis mees edasi.
"Mina pean. Aga miks sina mind hoiad?" pigem hingas kui ütles Mii.
Ühtäkki seisis perenaine uksel. Korraga oli ukselävi perenaisele kõrgem kui harilikult. Naine takerdus särgisabasse ja sadas silmili köögi kivipõrandale.
Mii rebis käsi peremehe pihkudest. Mii pidanuks jõudma, aga ei jõudnud. Ärk kummardus enne, silitas perenaise punaseks puhkenud pead ja valvas, et noorik minekuteeotsa ülesleidmisel üksi ei oleks.
"Mine ära, Mii!" oli kõik, mida peremees öelda oskas.
Ja Mii läks. Ei oleks temast hoolsamat õnnetustest hoidjat olnud, aga ta teadis isegi, et sellesse majja enam sugugi jääda ei või.
Kui pesamuna nüüd sõrmed sahtli vahele jättis, polnud kedagi vahele astumas. Kui peremees kirvega pöialt sihtis, langes tera juhatatud suunas. Naabermaja Oori oli liiga vana ja vaevatud, et ühtepuhku kahe elamise vahet traavida.
Kuhu Mii läks?
Mii oleks ihanud Ärki paluda, et andku too perenaine temale hoida. Aga ega Ärk poleks andnud ja vaevalt perenaine isegi teda tahtnuks.
Mii peitis end ühe vana musta klaveri sisse. Ei sekkunud millessegi. Kui klaveri korpuse esitahvel eest kukkus, siis kinni ei hoidnud. Kui haamrike viltu vajus, siis õigeks ei lükanud.
Ma ei ole meelega häälestajat kutsunud. Iga kord, kui keegi mu tüdrukutest jalad hingeldavatele pedaalidele toetab ja sõrmedel üle luitunud klahvide joosta lubab, laseme Miil end kuhjunud kurbusest tühjaks nutta.
Mii polnud sellest ehk õiget moodi aru saanud, aga ega niisuguseid koolitusi kusagil korraldata kah. Vähemalt Mii polnud neist midagi kuulnud.
Miks mõnes majas on haldjaks kõhetu muldvana mehike, mõnes vallatu poisiohtu haldjahakatis? Mõnd haldjat on paljude perede peale üks ja teisal jälle mahub valvajahingi ühte elamisse mitu.
Mii ei olnud noor ega vana. Vähemalt mitte haldjate ajaarvamises. Ta elas maja vaiksemas nurgakeses, tikkis nähtamatute sõrmedega oma läbipaistvaile põlledele peremärke ja tegi töid, mida iseenda jaoks oluliseks oli mõelnud ning õigeks pidas: tõmbas nõela vaibast, kui perenaine sellele peale pidi astuma, hoidis noasahtli suletult, kui pisike perepoeg üksipäini kööki avastas; sikutas pliidisiibri irvakile, kui pererahva kärsitus selle liiga kiiresti koomale lükkas; tõstis tooli eest, kui unine peretütar ööpimedas ämbri juurde jooma jalutas... Selliseid suuremaid ja väiksemaid asju korraldas Mii. Nii, kuidas parasjagu vajalikuks osutus.
"Sinu asi pole see, mis majast väljaspool sünnib!" turtsatas kord äraviija-haldjas Ärk, kui paha aimanud Mii pereisale põllu peale järele silkas ja tolle koorma alla jäämise eest ära, vankripära taha tõukas.
Otse kui õpetuseks kukkus peretütar samal ajal ülakorrusele viiva trepi viimase astme peal põlve nii hullusti puruks, et seda tuli õmblema minna.
"Aga mida tähtsamaks pidada?" arutles Mii tookord endamisi ega tahtnud turtsujaga nõustuda.
Peremehega oligi Miil kõige enam muret. Õnnetused nagu otsinuks teda. Kord andsid lakalauad peremehe raskuse all järele, kord pidi mees korstent korrastades alla pudenema, siis jälle räntsatas vana väravavaher just selle koha peale, kus pereisa enese seisma sättis. Mii püüdis ja hoidis, lükkas ja sikutas. Ikka nii, et võimalikult vähe viga saadaks.
Pärast seda, kui sahvririiulid nii äkitselt kokku varisesid, et Mii vildakama nurga alla midagi nihutada ei jõudnud vaid ise alumist planguotsa hoidis, muutus peremees pisut imelikuks. Ta oli astjast just lihatükki lõikamas ja oleks pidanud õigupoolest peadpidi riiulilaua ja astja vahele kiilutud saama. Nüüd nägi mees hoopis, kuidas laualõpp lihtsalt õhku takerdus ja seni paigal seisis, kuni ta end eemale tõmmata märkas.
Samal õhtul lasi pereisa keeva veega kruusil käest kukkuda. Mii hoidis pihke ees ja juhtis kuuma veesahmaka kõrvale. Mees jäi mõtlikuks. Üritas lambijuhtme katkise koha näppude vahele võtta. Mii astus pistiku seinast välja. Mees katsus käe esikuakna klaasist läbi lüüa. Mii püüdis rusika kardinaga kinni...
Nii sai peremees Mii olemasolust aimu ja Mii taipas, mida peremees teab. Oleks pidanud kiuslikku ettevaatamatuste eest karistama. Avastatut peita püüdma. Aga Miil ei olnud selleks himu.
Ikka sagedamini jäid nad hilistel õhtutundidel üles oma osavusmänge mängima: Mees laskis pussnoa peost, Mii haaras enne jalgatungimist väitsapidemest. Mees lubas vinna tõmmatud hiirelõksul kinni laksatada, Mii hoidis lõksuhambaid lahti, ei lasknud mehel sõrmedele viga teha.
Mitte karmimaks vaid õrnemaks muutusid mehe mängud: veeretas keetmata muna üle lauaplaadi lippama ja muheles, kui see napilt servaveerekesel pidama jäi; ehitas kaardimajakesi ja naeratas, kui kerge tuuleõhk paigastnihkuva kaardilehekese õigeks lükkas. Mii tundis küll, et nii pole õige, aga kiusatus sai aina sagedamini temast võitu.
Ühel õhtul, kui mees nii sättis, et peenike portselanvidin riiulist maha pidanuks pudenema ja Mii seda kohendama tõttas, haarasid peremehe tugevad käed tema läbipaistvatest randmetest kinni. Võib-olla oleks Mii jõudnud eemale põigata. Aga ei põiganud.
"Mis su nimi on?" sosistas mees. Hoopis teistmoodi hääl oli tal täna. Nõudlik ja... soe.
"Mii!" habises Mii vastuseks. Pererahvaga rääkimine on midagi täiesti lubamatut, tundis ta, kuigi selle eest keegi kunagi hoiatanud polnud. See teadmine on igasse majahaldjasse sisse sündinud ja nüüd seisis Mii siin, käed peremehe pihkudes, ja rääkis oma sünnitarkuse vastu.
"Mii, miks sa mind hoiad?" nõudis mees edasi.
"Mina pean. Aga miks sina mind hoiad?" pigem hingas kui ütles Mii.
Ühtäkki seisis perenaine uksel. Korraga oli ukselävi perenaisele kõrgem kui harilikult. Naine takerdus särgisabasse ja sadas silmili köögi kivipõrandale.
Mii rebis käsi peremehe pihkudest. Mii pidanuks jõudma, aga ei jõudnud. Ärk kummardus enne, silitas perenaise punaseks puhkenud pead ja valvas, et noorik minekuteeotsa ülesleidmisel üksi ei oleks.
"Mine ära, Mii!" oli kõik, mida peremees öelda oskas.
Ja Mii läks. Ei oleks temast hoolsamat õnnetustest hoidjat olnud, aga ta teadis isegi, et sellesse majja enam sugugi jääda ei või.
Kui pesamuna nüüd sõrmed sahtli vahele jättis, polnud kedagi vahele astumas. Kui peremees kirvega pöialt sihtis, langes tera juhatatud suunas. Naabermaja Oori oli liiga vana ja vaevatud, et ühtepuhku kahe elamise vahet traavida.
Kuhu Mii läks?
Mii oleks ihanud Ärki paluda, et andku too perenaine temale hoida. Aga ega Ärk poleks andnud ja vaevalt perenaine isegi teda tahtnuks.
Mii peitis end ühe vana musta klaveri sisse. Ei sekkunud millessegi. Kui klaveri korpuse esitahvel eest kukkus, siis kinni ei hoidnud. Kui haamrike viltu vajus, siis õigeks ei lükanud.
Ma ei ole meelega häälestajat kutsunud. Iga kord, kui keegi mu tüdrukutest jalad hingeldavatele pedaalidele toetab ja sõrmedel üle luitunud klahvide joosta lubab, laseme Miil end kuhjunud kurbusest tühjaks nutta.
KIBEJÄRVEKOOPA LOHE JA KLAASMÄE KUNINGRIIGI KUNINGANNA
Oli kord üks kuningriik ja asus see kõrge klaasmäe nõlvadel. Mägi ise oli seest õõnes, mäekoobas täidetud kibeda järveveega. Kibedaga sellepärast, et järves elas lohe, kelle soomuste vahelt salakavalaid mürgiaure immitses. Koopasuu avanes üles mäetippu ja mõnikord lendas lohe selle kaudu välja. Tundub hirmutav? Tegelikult polnud selles midagi halba. Väljaspool koobast oli lohe täiesti ohutu ja üdini heasoovlik. Kuna ta oli järvelohe, siis tuld ei pursanud. Piserdas hoopis sõõrmetest võluvett, mis majadel aknad läikima pani ja hädalistel palavikku alandas.
Mäe sees elades oli lugu sootuks teine. Inimene, kes koopasuust sisse vaatama sattus, oli kuningriigi jaoks kadunud hing. Kaht saatust võis see valida: kas kukutada end koopajärve, kus lohe kukkuja tahte ja tarkuse enesele röövis ja tulija mõruveelise järve peale paadimeheks mõistis, või, millestki rõõmu tundmata, koju tagasi kõmpida - tagasi koju ja tagasi mäele, tagasi koju ja tagasi mäele - pendeldades senikaua, kuni tasakaal jalgadest kaob ja lohe lõpuks ikka uue tahte, tarkuse ja paadimehe omanikuks saab.
Mäe klaasist külgedest paistsid läbi aerutajate hallid kujud. Klaasseinad mõistuse kaitseks, käisid ohvrite pered kadunuid kaemas ja taga leinamas ning katsusid oma eluga kuidagimoodi edasi minna. Üldiselt oli muidugi mäe tippu ronimine karmilt keelatud. Aga eksijaid leidus ometi.
Nagu kuningriikides ikka, leidus sellelgi maal oma kuningas ja kuninganna. Ja nagu kuningale kohane, tundis see valitseja oma riiki läbi ja lõhki. Mäejärve ka. Oli koopasuust lausa mitu korda sisse vaadanud ja allagi roninud, sest kuidas nõuda alamatelt midagi, mida sa ise täita ei suuda! Kuningal on muidugi kuningavägi sees ja see aitab tavainimesest enam taluda.
Siiski märkas kuninganna, et kuningas iga käimisega justkui väetimaks jäi ja justkui tagasi tahtis. Vähem küll kui teised, aga muretsema pani ikka. Ja nii küsis ta lohelt, kui too mäe peal käimas oli, otse: "Kas sa võtad viimaks minu mehe ka?"
"Võtan küll!" tunnistas lohe häbelikult, kuid ausalt.
"Aga siis jääb ju riik kuningata?"
"Otsi uus ja vähem uudishimulik!" soovitas lohe.
"Aga mina armastan seda kuningat. Mitte ei raatsiks teda sulle anda!" kurtis kuninganna.
"Mis parata. Nii läheb."
"Kas ma siis mitte midagi teha ei saa, et nii ei juhtuks?" uuris kuninganna. Ta ju teadis, kui heasoovlik on mäest välja tulnud lohe.
"Sina ei saa tõesti midagi teha," vangutas lohe kaastundlikult pead. "Tema saab."
"Mis ta peab tegema?" kergitas kuninganna lootusrikka pale lohe poole.
"Ta peab mäe ümber lükkama ja järvel välja voolata laskma."
"On selline asi siis võimalik?"
"Kui tahta, siis on."
"Ja mis siis sinust saab? Kas sina sured siis ära?" hoolis kuninganna, kuigi teadis juba ette, et olgu vastus milline tahes, tema teeb, mis vähegi võimalik, et kuningas mäe pikali maadleks.
"Võib-olla suren. Võib-olla ei sure ka. Ehk elan väljas edasi. Hakkan aknapesijaks või haigepõetajaks," lootis lohe ning lonkis koju tagasi. Kuniks veel kodu olemas.
"Minu kuningas!" tormas kuninganna oma mehe juurde. "Sa pead mäe pikali lükkama. Siis saab riik needusest lahti!"
"Seda ma ei suuda."
"Suudad küll. Lohe ise ütles. Kui väga tahad, siis suudad."
"Olgu siis pealegi!" soostus kuningas. Sidus kasukahõlmad vöö vahele ja läks mäega maadlema. Ja näe imet! Mida tugevamalt tahtis, seda kõvemini mägi kõikus! Uskumatu!
Ainult et vahepeal tuli kuningale teistsugune tahe peale. Tahe ronida mäe otsa ja koopasuust sisse kiigata. Ja pärast seda käiku ei soovinud ega jaksanud kuningas tükk aega midagi.
Kuidas lugu lõppes? Aga ei lõppenudki kuidagi. Elavad siiamaani samamoodi edasi. Kuninganna püüab jõudumööda riiki valitseda, lohe mulistab koopajärves ja kuningas löntsib mäe tipu ja jalami vahet. Ise ka ei tea, mida tahab. Kuninganna oleks juba ammu mõlema variandiga nõus.
Mäe sees elades oli lugu sootuks teine. Inimene, kes koopasuust sisse vaatama sattus, oli kuningriigi jaoks kadunud hing. Kaht saatust võis see valida: kas kukutada end koopajärve, kus lohe kukkuja tahte ja tarkuse enesele röövis ja tulija mõruveelise järve peale paadimeheks mõistis, või, millestki rõõmu tundmata, koju tagasi kõmpida - tagasi koju ja tagasi mäele, tagasi koju ja tagasi mäele - pendeldades senikaua, kuni tasakaal jalgadest kaob ja lohe lõpuks ikka uue tahte, tarkuse ja paadimehe omanikuks saab.
Mäe klaasist külgedest paistsid läbi aerutajate hallid kujud. Klaasseinad mõistuse kaitseks, käisid ohvrite pered kadunuid kaemas ja taga leinamas ning katsusid oma eluga kuidagimoodi edasi minna. Üldiselt oli muidugi mäe tippu ronimine karmilt keelatud. Aga eksijaid leidus ometi.
Nagu kuningriikides ikka, leidus sellelgi maal oma kuningas ja kuninganna. Ja nagu kuningale kohane, tundis see valitseja oma riiki läbi ja lõhki. Mäejärve ka. Oli koopasuust lausa mitu korda sisse vaadanud ja allagi roninud, sest kuidas nõuda alamatelt midagi, mida sa ise täita ei suuda! Kuningal on muidugi kuningavägi sees ja see aitab tavainimesest enam taluda.
Siiski märkas kuninganna, et kuningas iga käimisega justkui väetimaks jäi ja justkui tagasi tahtis. Vähem küll kui teised, aga muretsema pani ikka. Ja nii küsis ta lohelt, kui too mäe peal käimas oli, otse: "Kas sa võtad viimaks minu mehe ka?"
"Võtan küll!" tunnistas lohe häbelikult, kuid ausalt.
"Aga siis jääb ju riik kuningata?"
"Otsi uus ja vähem uudishimulik!" soovitas lohe.
"Aga mina armastan seda kuningat. Mitte ei raatsiks teda sulle anda!" kurtis kuninganna.
"Mis parata. Nii läheb."
"Kas ma siis mitte midagi teha ei saa, et nii ei juhtuks?" uuris kuninganna. Ta ju teadis, kui heasoovlik on mäest välja tulnud lohe.
"Sina ei saa tõesti midagi teha," vangutas lohe kaastundlikult pead. "Tema saab."
"Mis ta peab tegema?" kergitas kuninganna lootusrikka pale lohe poole.
"Ta peab mäe ümber lükkama ja järvel välja voolata laskma."
"On selline asi siis võimalik?"
"Kui tahta, siis on."
"Ja mis siis sinust saab? Kas sina sured siis ära?" hoolis kuninganna, kuigi teadis juba ette, et olgu vastus milline tahes, tema teeb, mis vähegi võimalik, et kuningas mäe pikali maadleks.
"Võib-olla suren. Võib-olla ei sure ka. Ehk elan väljas edasi. Hakkan aknapesijaks või haigepõetajaks," lootis lohe ning lonkis koju tagasi. Kuniks veel kodu olemas.
"Minu kuningas!" tormas kuninganna oma mehe juurde. "Sa pead mäe pikali lükkama. Siis saab riik needusest lahti!"
"Seda ma ei suuda."
"Suudad küll. Lohe ise ütles. Kui väga tahad, siis suudad."
"Olgu siis pealegi!" soostus kuningas. Sidus kasukahõlmad vöö vahele ja läks mäega maadlema. Ja näe imet! Mida tugevamalt tahtis, seda kõvemini mägi kõikus! Uskumatu!
Ainult et vahepeal tuli kuningale teistsugune tahe peale. Tahe ronida mäe otsa ja koopasuust sisse kiigata. Ja pärast seda käiku ei soovinud ega jaksanud kuningas tükk aega midagi.
Kuidas lugu lõppes? Aga ei lõppenudki kuidagi. Elavad siiamaani samamoodi edasi. Kuninganna püüab jõudumööda riiki valitseda, lohe mulistab koopajärves ja kuningas löntsib mäe tipu ja jalami vahet. Ise ka ei tea, mida tahab. Kuninganna oleks juba ammu mõlema variandiga nõus.
JUHUSLIK ÕNN
See juhtus tol suvel, kui mõisas jahitrofeede näitus üles seati.
Ühel augustialguse lõunatunnil ootasime karutopisega kahekesi verandal näitusekülastajaid, kelle ilmumist ilm ei soosinud. Vali tuul painutas pargis puulatvu ja loopis avatud uksest sisse peopesasuurusi papliehmeid.
Tardumuses ott, üksiku päikesekiire võlukepikesest liikumatuks nõiutud palmipotisalu, kiviparketi korrapärane muster ja pika jalgrattasõidu järgne roidumus mõjusid nii, et kui mingil hetkel pea laualt kergitasin, oli aeg veerandtunni jagu omapäi edasi kõndinud.
Klambrisse kinnitatud uks kolistas klaasruute, aknataguses visklesid puud, nagu üritaks kellegi nähtamatu käsi neid maa küljest lahti kruvida. Väge täis läinud tuul tungis verandale, võdistas palmilehvikuid ja ajas karukaavikul silmad vidukile ning vesiseks.
"Tõmba see uks kinni, mis sa lased tast lõhkuda," krigises lävelt elatanud naise nõudlik hääl. Lõks laksatas lahti ja lihatuks ning tõmmuks kuivanud raugasõrmed tõmbasid maja ja maru vahele õhukese ent kindla vaikusepiiri.
Pelgasin tormi vähem kui tulijat.
"Tõin su koti ära," oli eideke kiirel ja tihedal sammutippel lauani liikunud, harutas takuse pambu seljast ja rivistas mu ette kolm vähemat kompsukest. Toppis tühja kotitossaka vöö vahele ja nõkutas pead: "Ise vali."
Jäi mulje, nagu oleksin mina kauba kohale tellinud ja valikurõõmu veel kingiks kaasa saanud. Ometi ei osanud ma pakutust elevusse sattuda, pigem halvas keha ja meelemõistust hirmukramp.
"Mis neis on?" suutsin hädaga suust pressida.
"Eks saatus. Õnn või..." takerdus söakas moor hetkeks ebalusevõrku ja lasi oma muidu ainitise pilgu ivakeseks mu õlgade taha tantsima.
"Niipaljukest vaid?"
Tulija vaikis.
"Vaadata tohib?" otsisin valikuabi.
"Puutuda võid. Kui sisse vaatad, on valitud."
"Ja kindlasti peab võtma?"
Eit teritas pilgu taas teravaks.
Et siis... peab.
Vasakpoolne kott tundus käe all niiske, lõhnas vaigu ja kadakasuitsu järgi.
Keskmine kott oli kandiline ja raske, ülesmärgitud mõtiskluste lõhn ligi.
Parempoolsest hoovas soove ja salalikkust. Korraks võis märgata maharahustatud rabelemist.
Kui, siis see.
Iga pambuga saabus sisemusse mingi aim. Tahtmine. Uskumine. Igatsus.
Igas neis võis peituda oodatud õnn, kuid eks teadsin sama laadi ja lehaga õnnetusigi.
Et parempoolne? Sellest võib avaneda vaevutalutav õndsus. Või väljakannatamatu valu.
Karu, see eide seljatagusesse jäänu, oli vajunud kühmu ja kurvaks, keeras pea kõrvale ja vältis minu poole vaatamist.
"Et millisele peod ümber panen, see minu oma on?" petsin hädise küsimisega ajapiskut juurde.
Naine noogutas.
"Et võin su kottidest ükskõik millise valida?"
Moor kortsutas kärsitusega kulmu kurjaks.
"Võtan siis selle."
Väleda rapsakaga näppasin vanurilt koti vöö vahelt.
"Seda võis?"
"No võis," ühmas eit, asjade sellisest kulust kare ja kohm. "Aga nägid ju ise, et see on tühi."
"Oli," poetasin eneselegi ootamatult, tirisin koti vallale, vahtisin sellel suust sisse ja pillasin sinna ennestisest tukkumisest hapralttalletunud unenäo.
Minu käitumises polnud kübetki ettekavatsetust, ometi naelutas naine minusse kogu oma umbusu ja kibeles kotisuhu kiikama.
"Kui vaatad, on sinu saatus ka!" põrgatasin piiluja tagasi.
Mutike noppis kotid näppu ja kadus tihedal-nobedal sammul välisuksetagusesse.
Lipuvardasse takerdunud äikesepilv vallandas väiksed kuid väledad vihmaterad. Aidaristteeni jõudnud kotipakkuja avas ühe pampudest ja tõstis pea kohale sajuvarjuks väheldase, tumedate tiibadega ingli.
Olin õigesti aimanud.
"Mh!" mühatas kännuhunniku ebamugavuses tugikäppa vahetav mõmmik. Nüüd juba otsa vaadata tihates. Ja selles silmavaates oli tilluke tunnustav julgustuskiir.
Ühel augustialguse lõunatunnil ootasime karutopisega kahekesi verandal näitusekülastajaid, kelle ilmumist ilm ei soosinud. Vali tuul painutas pargis puulatvu ja loopis avatud uksest sisse peopesasuurusi papliehmeid.
Tardumuses ott, üksiku päikesekiire võlukepikesest liikumatuks nõiutud palmipotisalu, kiviparketi korrapärane muster ja pika jalgrattasõidu järgne roidumus mõjusid nii, et kui mingil hetkel pea laualt kergitasin, oli aeg veerandtunni jagu omapäi edasi kõndinud.
Klambrisse kinnitatud uks kolistas klaasruute, aknataguses visklesid puud, nagu üritaks kellegi nähtamatu käsi neid maa küljest lahti kruvida. Väge täis läinud tuul tungis verandale, võdistas palmilehvikuid ja ajas karukaavikul silmad vidukile ning vesiseks.
"Tõmba see uks kinni, mis sa lased tast lõhkuda," krigises lävelt elatanud naise nõudlik hääl. Lõks laksatas lahti ja lihatuks ning tõmmuks kuivanud raugasõrmed tõmbasid maja ja maru vahele õhukese ent kindla vaikusepiiri.
Pelgasin tormi vähem kui tulijat.
"Tõin su koti ära," oli eideke kiirel ja tihedal sammutippel lauani liikunud, harutas takuse pambu seljast ja rivistas mu ette kolm vähemat kompsukest. Toppis tühja kotitossaka vöö vahele ja nõkutas pead: "Ise vali."
Jäi mulje, nagu oleksin mina kauba kohale tellinud ja valikurõõmu veel kingiks kaasa saanud. Ometi ei osanud ma pakutust elevusse sattuda, pigem halvas keha ja meelemõistust hirmukramp.
"Mis neis on?" suutsin hädaga suust pressida.
"Eks saatus. Õnn või..." takerdus söakas moor hetkeks ebalusevõrku ja lasi oma muidu ainitise pilgu ivakeseks mu õlgade taha tantsima.
"Niipaljukest vaid?"
Tulija vaikis.
"Vaadata tohib?" otsisin valikuabi.
"Puutuda võid. Kui sisse vaatad, on valitud."
"Ja kindlasti peab võtma?"
Eit teritas pilgu taas teravaks.
Et siis... peab.
Vasakpoolne kott tundus käe all niiske, lõhnas vaigu ja kadakasuitsu järgi.
Keskmine kott oli kandiline ja raske, ülesmärgitud mõtiskluste lõhn ligi.
Parempoolsest hoovas soove ja salalikkust. Korraks võis märgata maharahustatud rabelemist.
Kui, siis see.
Iga pambuga saabus sisemusse mingi aim. Tahtmine. Uskumine. Igatsus.
Igas neis võis peituda oodatud õnn, kuid eks teadsin sama laadi ja lehaga õnnetusigi.
Et parempoolne? Sellest võib avaneda vaevutalutav õndsus. Või väljakannatamatu valu.
Karu, see eide seljatagusesse jäänu, oli vajunud kühmu ja kurvaks, keeras pea kõrvale ja vältis minu poole vaatamist.
"Et millisele peod ümber panen, see minu oma on?" petsin hädise küsimisega ajapiskut juurde.
Naine noogutas.
"Et võin su kottidest ükskõik millise valida?"
Moor kortsutas kärsitusega kulmu kurjaks.
"Võtan siis selle."
Väleda rapsakaga näppasin vanurilt koti vöö vahelt.
"Seda võis?"
"No võis," ühmas eit, asjade sellisest kulust kare ja kohm. "Aga nägid ju ise, et see on tühi."
"Oli," poetasin eneselegi ootamatult, tirisin koti vallale, vahtisin sellel suust sisse ja pillasin sinna ennestisest tukkumisest hapralttalletunud unenäo.
Minu käitumises polnud kübetki ettekavatsetust, ometi naelutas naine minusse kogu oma umbusu ja kibeles kotisuhu kiikama.
"Kui vaatad, on sinu saatus ka!" põrgatasin piiluja tagasi.
Mutike noppis kotid näppu ja kadus tihedal-nobedal sammul välisuksetagusesse.
Lipuvardasse takerdunud äikesepilv vallandas väiksed kuid väledad vihmaterad. Aidaristteeni jõudnud kotipakkuja avas ühe pampudest ja tõstis pea kohale sajuvarjuks väheldase, tumedate tiibadega ingli.
Olin õigesti aimanud.
"Mh!" mühatas kännuhunniku ebamugavuses tugikäppa vahetav mõmmik. Nüüd juba otsa vaadata tihates. Ja selles silmavaates oli tilluke tunnustav julgustuskiir.
KOKKULEPITUD KOHTUMINE
Elas kord üks muinasjutuvestja. Ega ta ise ei teadnudki kaua aega, et muinasjutuvestja on. Muinasjutud elasid ta sees küll, aga muinasjutuvestja ei olnud neid veel kellelegi jutustanud. Sest, tead, selleks, et muinasjutte jutustada, päris oma muinasjutte, peavad lood sinu sees küpsema. Ja sa ise pead küpsemaks saama.Jutujagajaks hakkamine otsustatakse ära aga üsna kohe pärast lapse sündi. Tead küll, kui haldjad kogunevad hälli ümber kingitusi tegema.
Sellega on tegelikult üks igavene häda. Sest beebisid sünnib sageli, haldjad aga askeldavad alatasa ringi ja nii ei või iial kindel olla, mis kinkijarahvas ühe või teise maimukese ümber koguneb. Noh, et seisavad seal näiteks ringis ilu-, esinemisjulguse- ja kauni hääle haldjas. Sul on peaaegu lootust saada kuulsaks ja hinnatud lauljaks. Aga keda ei tule, on viisipidamishaldjas. Ning sinust saab hoopis ruuporiga tegelane rahvakogunemistel, kes juhatab, kus on parkla, kust otsida kaotatud asju ja kus antakse esmaabi.
Või et tuhisevad kohale kärmuse-, tahmataluvuse- ja kõrgusekartmatuse haldjas, aga luuakäsitsemishaldjat ei ole kusagil. Selle asemel kolavad läheduses sõna- ja suhtlemisosavuse ning uudishimuhaldjas. Sinust oleks võinud saada tubli korstnapühkija, aga sai hoopis ajalehe peatoimetaja.
Paraku nii need asjad käivad.
Juhtub ka nii, et haldjaid oli just õige hulk ja su elu võiks sekeldusteta kulgeda juhatatud suunas, aga... kingitusi ei tulnud võrdses koguses. Kujuta nüüd ette, et tasakaaluhaldjas oli väike ja õrn nagu vesikiil, aga tugevusehaldjas suur kui karu. Tahtsid sinust teha õhuakrobaati, aga kangesti kisub sumomaadleja suunas.
Mingid parandamisvõimalused muidugi on. Näiteks tuleb sama haldjaseltskond uuesti kokku koguda, teha ettepanek, et üks liikmetest tagasi astuks ja loovutaks oma koha vastavalt siis väiksemale või suuremale, tugevamale või nõrgemale, pikemale või lühemale (jne, jne) haldjale. Sest sama ande kinkijaid haldjaid on palju-palju, aga kõik nad on siiski millegi poolest erinevad.
Selliseid paranduskoosolekuid tuleb tegelikkuses haruharva ette, sest tead... need haldjad on igavesed tuulepead ja parajalt isekad kah.
Aga läheme nüüd tagasi meie muinasjutuvestja juurde.
Haldjad olid oma tööd korralikult teinud, muinasjutuvestja ja tema jutud olid küpsenud piisava aja, esimeste lugudega läks päris kenasti, aga... ühtäkki võtnuks nagu keegi jutupuhuja elul käigu seest välja ja keeranuks rooli ka lukku.
Muinasjutud ei tulnud enam meelde, sest jutuvestja ei kulgenud oma juhitud käimisi mööda. Kord sai hoog otsa, või siis lajatas saatus sellise sahmaka sündmusi kaela, et need suisa sõnatuks tegid. Aga muinasjutud olid muinasjutuvestja kõige suurem huvi. Kui need ära lõppesid, ei huvitanud jutumeistrit muud asjad enam üleüldse.
Õnnehaldjas, kellele jutustaja saatuse seesugune käik peavalu valmistas, otsis tarka nõu ja juurdles, kus viga sisse sattus. Seda ma vist unustasin öelda, et igas hälliäärses haldjahulgas peab ilmtingimata ka õnnehaldjas sees olema. Madal või kõrge, raske või kerge, aga mingisugune peab olema. Muidu pole muud teha, kui uuesti tulemist proovida.
Muinasjutuvestja õnnehaldjaks oli lüheldast kasvu, kentsakavõitu juuksekuhila-, aga sooja ja soosiva silmavaatega kerge ja käbe haldjanaine. Ja murdis see haldjas nüüd pead ning keris mõttes aja muinasjutuvestja sündimispäevani tagasi. Tuletas meelde kõik, kes kätki veeres kinke jagasid ja meenus seegi, et teistest pisut eemal üks hallis mantlis kõrgekasvuline külaline oli seisnud. Tolle kingiloits oli olnud ohtrasõnaline ja tähelepanu uinutav. Kuna otseselt ühtki kurja kohta kõrva polnud hakanud, jäi see tollase melu sees üpris märkamatuks. Mälupilku teravamaks kerides tundis nüüd õnnehaldjas tolle seisja ära. Minnalaskmishaldjas.
"Ahhhhh!" kostus põhjuseavastanu hingepõhjast pikk ja pettunud ohe. "See on puhtalt minu süü. Minu ettevaatamatuse viga. Minu sinisilmsuse- ja kergeusklikkusega kaela tõmmatud tagajärg."
Mõni õnnehaldjas oleks seepeale pisut aega erutatud olnud, siis käega löönud ja uue imiku sängi ees paremini proovinud. Aga meie muinasjutuvestja haldjas oli kohusetundlik ja äpardumisi ei sallinud silmaotsaski. Otsis kokku kõik asjassepuutuvad haldjad. Minnalaskmishaldja ka. Sa ei kujuta ette, milline töö selle taga seisis! Visa järjekindlusega tülitas ta neid kõiki senikaua, kuni nad ühiselt aja leidsid, et muinasjutuvestja elukäik korda teha.
Minnalaskmishaldjas oli kõrk ja kapriisne. Miks peaks ta tagasi astuma millestki, kus ta sedavõrd edukas on olnud? Mis sest, et halb omadus, aga vaadake, kui hästi välja kukkus!
Lõpuks lepiti tingimus kokku. Muinasjutuvestja kingib minnalaskmishaldjale "valurahaks" ühe muinasjutu. Sellisest pakkumisest ei suutnud hall haldjas loobuda. Muinasjutuvestjal oli väga väga ilusaid muinasjutte.
Selles toredas ettevõtmises oli üks, aga märkimisväärselt suur viga. Õnnehaldjas uskus, et loomulikult on muinasjutuvestja sellise vahetusega nõus. Seepärast julges ka hallile haldjale lubada. Kui ta nüüd jutujagajale õiget päeva läks ütlema ja tingimusi tutvustama (sest muinasjutuvestja ise pidi loomulikult ka kohal olema), oli tema jahmatus suur.
Muinasjutuvestja kuulas ta peaaegu lõpuni ja ümises tuimalt ning tujutult:
"Ei huvita."
Mõni õnnehaldjas oleks seepeale südamepõhjani solvunud ja oma inimese elust igaveseks lahkunud, aga meie muinasjutuvestja haldjas oli tark ning tasakaalukas. Sest ta nägi ära kui sügavale on minnalaskmine süvenenud ja et varsti poleks võib-olla enam sekkuda saanudki.
Nüüd veel jõuab.
Õnnehaldjas läks koju, sulges end oma töötuppa ja kolm päeva ning ööd kostis sealt käärilõksumist, naasklinaksumist, pahameelepominaid (kui miski soovikohaselt ei sujunud), heameeleõhkeid (kui töö oodatust paremini õnnestus) ja loitsusõnu. Lõhnu levitasid suletud ukse vahelt kivilihvija, põletusraud ja juuspeene otsaga värvipintsel.
Õnnehaldjas meisterdas muinasjutuvestjale ohutist.
Töö sai valmis ja kuna haldjas ise selle väesse niiväga uskus, pidi sellest usust ka jutuvestjale jaguma.
Ta läks valminud ohutisega muinasjutumeistri juurde, luges väekettale veel viimased sõnad peale ja pani selle oma kätega jutuvestjale kaela.
Muinasjutuvestjal tuli pisar silma. Tead, miks? Miks ikka. Muinasjutuvestja tundis, kuidas õnnehaldja pühendumus tema hinge liigutas ja ta tahtis nutta. Nutta välja kõik selle jõuetuse, viitsimatuse ja minnalaskmise, mis temasse kogunenud oli. Panid tähele? Ta TAHTIS! Ja see oli alustuseks lausa suurepärane.
Haldjakoosolek tuli kokku. Kõik nõustusid, et hall haldjas peab tagasi astuma, hall haldjas oli ise ka nõus (teda ootas selle eest ju muinasjutt!). Paraku ei või minnalaskmishaldjat lihtsalt tagandada. Talle peab asemiku otsima ja selleks võib saada ainult keegi teine minnalaskmishaldjas. Õnnehaldjal oli sobiv kandidaat välja otsitud. Hall, aga pisike nagu keldrikakand.
Nii et päris tahtelaiskusepahest priiks muinasjutuvestja ei saanud. Kuidas see avaldus?
Ikka vanamoodi.
"Ei huvita!"
Seda siis, kui siit-sealt teinekord survet avaldati, et muinasjutuvestja mõned oma muinasjutud raamatusse võiks talletada.
Aga see oli väike häda. Sest muinasjutuvestjal oli nüüd tahe tagasi oma lugusid jutustada ja uusigi juurde mõelda. Ja tead, mis? Jutuvestja oli kuulma juhtunud, kuidas teisedki muinasjuturääkijad tema lugusid jagasid ja kuidas neid jagamisi vastu võeti. See oli tema südamele palju palju toredam kui raamat, mida võib-olla mitte keegi mitte kunagi ei loe.
Aga muinasjutt? See minnalaskmishaldjale kingitud muinasjutt. Milline see oli?
Haa! Ma võin ju natukese algust sulle ära rääkida.
Kui hall haldjas hilja õhtul kingi järele saabus, kutsus muinasjutuvestja haldja oma tuppa ja palus tal istuda heleda sõõri servale, mille aknast uudistav täiskuu rohetriibulise vaiba keskele paistis. Ohutise kirgasroheline klaassilm jälgis kohtujaid seinalt, sest seal, tundus, oli tal hetkel väeruumi rohkem.
"Usalda mind," alustas muinasjutuvestja. "Vaata mulle silma ja ulata käed mu kätesse. Ära unusta, kes Sa oled ja milleks Sa tulid. Saad oma muinasjutu, aga pead võtma ta vastu kõigi oma meeltega. Lase hing ja aeg vabaks, minnalaskja. Ma räägin vähe. Selles muinasjutus pole palju sõnu ja nii ei eksita need Su silmi, nina, kõrvu, sõrmi ega suud. See on muinasjutt sõprusest, mis algas valesti, aga millele anti uus ja parem võimalus..."
Sellega on tegelikult üks igavene häda. Sest beebisid sünnib sageli, haldjad aga askeldavad alatasa ringi ja nii ei või iial kindel olla, mis kinkijarahvas ühe või teise maimukese ümber koguneb. Noh, et seisavad seal näiteks ringis ilu-, esinemisjulguse- ja kauni hääle haldjas. Sul on peaaegu lootust saada kuulsaks ja hinnatud lauljaks. Aga keda ei tule, on viisipidamishaldjas. Ning sinust saab hoopis ruuporiga tegelane rahvakogunemistel, kes juhatab, kus on parkla, kust otsida kaotatud asju ja kus antakse esmaabi.
Või et tuhisevad kohale kärmuse-, tahmataluvuse- ja kõrgusekartmatuse haldjas, aga luuakäsitsemishaldjat ei ole kusagil. Selle asemel kolavad läheduses sõna- ja suhtlemisosavuse ning uudishimuhaldjas. Sinust oleks võinud saada tubli korstnapühkija, aga sai hoopis ajalehe peatoimetaja.
Paraku nii need asjad käivad.
Juhtub ka nii, et haldjaid oli just õige hulk ja su elu võiks sekeldusteta kulgeda juhatatud suunas, aga... kingitusi ei tulnud võrdses koguses. Kujuta nüüd ette, et tasakaaluhaldjas oli väike ja õrn nagu vesikiil, aga tugevusehaldjas suur kui karu. Tahtsid sinust teha õhuakrobaati, aga kangesti kisub sumomaadleja suunas.
Mingid parandamisvõimalused muidugi on. Näiteks tuleb sama haldjaseltskond uuesti kokku koguda, teha ettepanek, et üks liikmetest tagasi astuks ja loovutaks oma koha vastavalt siis väiksemale või suuremale, tugevamale või nõrgemale, pikemale või lühemale (jne, jne) haldjale. Sest sama ande kinkijaid haldjaid on palju-palju, aga kõik nad on siiski millegi poolest erinevad.
Selliseid paranduskoosolekuid tuleb tegelikkuses haruharva ette, sest tead... need haldjad on igavesed tuulepead ja parajalt isekad kah.
Aga läheme nüüd tagasi meie muinasjutuvestja juurde.
Haldjad olid oma tööd korralikult teinud, muinasjutuvestja ja tema jutud olid küpsenud piisava aja, esimeste lugudega läks päris kenasti, aga... ühtäkki võtnuks nagu keegi jutupuhuja elul käigu seest välja ja keeranuks rooli ka lukku.
Muinasjutud ei tulnud enam meelde, sest jutuvestja ei kulgenud oma juhitud käimisi mööda. Kord sai hoog otsa, või siis lajatas saatus sellise sahmaka sündmusi kaela, et need suisa sõnatuks tegid. Aga muinasjutud olid muinasjutuvestja kõige suurem huvi. Kui need ära lõppesid, ei huvitanud jutumeistrit muud asjad enam üleüldse.
Õnnehaldjas, kellele jutustaja saatuse seesugune käik peavalu valmistas, otsis tarka nõu ja juurdles, kus viga sisse sattus. Seda ma vist unustasin öelda, et igas hälliäärses haldjahulgas peab ilmtingimata ka õnnehaldjas sees olema. Madal või kõrge, raske või kerge, aga mingisugune peab olema. Muidu pole muud teha, kui uuesti tulemist proovida.
Muinasjutuvestja õnnehaldjaks oli lüheldast kasvu, kentsakavõitu juuksekuhila-, aga sooja ja soosiva silmavaatega kerge ja käbe haldjanaine. Ja murdis see haldjas nüüd pead ning keris mõttes aja muinasjutuvestja sündimispäevani tagasi. Tuletas meelde kõik, kes kätki veeres kinke jagasid ja meenus seegi, et teistest pisut eemal üks hallis mantlis kõrgekasvuline külaline oli seisnud. Tolle kingiloits oli olnud ohtrasõnaline ja tähelepanu uinutav. Kuna otseselt ühtki kurja kohta kõrva polnud hakanud, jäi see tollase melu sees üpris märkamatuks. Mälupilku teravamaks kerides tundis nüüd õnnehaldjas tolle seisja ära. Minnalaskmishaldjas.
"Ahhhhh!" kostus põhjuseavastanu hingepõhjast pikk ja pettunud ohe. "See on puhtalt minu süü. Minu ettevaatamatuse viga. Minu sinisilmsuse- ja kergeusklikkusega kaela tõmmatud tagajärg."
Mõni õnnehaldjas oleks seepeale pisut aega erutatud olnud, siis käega löönud ja uue imiku sängi ees paremini proovinud. Aga meie muinasjutuvestja haldjas oli kohusetundlik ja äpardumisi ei sallinud silmaotsaski. Otsis kokku kõik asjassepuutuvad haldjad. Minnalaskmishaldja ka. Sa ei kujuta ette, milline töö selle taga seisis! Visa järjekindlusega tülitas ta neid kõiki senikaua, kuni nad ühiselt aja leidsid, et muinasjutuvestja elukäik korda teha.
Minnalaskmishaldjas oli kõrk ja kapriisne. Miks peaks ta tagasi astuma millestki, kus ta sedavõrd edukas on olnud? Mis sest, et halb omadus, aga vaadake, kui hästi välja kukkus!
Lõpuks lepiti tingimus kokku. Muinasjutuvestja kingib minnalaskmishaldjale "valurahaks" ühe muinasjutu. Sellisest pakkumisest ei suutnud hall haldjas loobuda. Muinasjutuvestjal oli väga väga ilusaid muinasjutte.
Selles toredas ettevõtmises oli üks, aga märkimisväärselt suur viga. Õnnehaldjas uskus, et loomulikult on muinasjutuvestja sellise vahetusega nõus. Seepärast julges ka hallile haldjale lubada. Kui ta nüüd jutujagajale õiget päeva läks ütlema ja tingimusi tutvustama (sest muinasjutuvestja ise pidi loomulikult ka kohal olema), oli tema jahmatus suur.
Muinasjutuvestja kuulas ta peaaegu lõpuni ja ümises tuimalt ning tujutult:
"Ei huvita."
Mõni õnnehaldjas oleks seepeale südamepõhjani solvunud ja oma inimese elust igaveseks lahkunud, aga meie muinasjutuvestja haldjas oli tark ning tasakaalukas. Sest ta nägi ära kui sügavale on minnalaskmine süvenenud ja et varsti poleks võib-olla enam sekkuda saanudki.
Nüüd veel jõuab.
Õnnehaldjas läks koju, sulges end oma töötuppa ja kolm päeva ning ööd kostis sealt käärilõksumist, naasklinaksumist, pahameelepominaid (kui miski soovikohaselt ei sujunud), heameeleõhkeid (kui töö oodatust paremini õnnestus) ja loitsusõnu. Lõhnu levitasid suletud ukse vahelt kivilihvija, põletusraud ja juuspeene otsaga värvipintsel.
Õnnehaldjas meisterdas muinasjutuvestjale ohutist.
Töö sai valmis ja kuna haldjas ise selle väesse niiväga uskus, pidi sellest usust ka jutuvestjale jaguma.
Ta läks valminud ohutisega muinasjutumeistri juurde, luges väekettale veel viimased sõnad peale ja pani selle oma kätega jutuvestjale kaela.
Muinasjutuvestjal tuli pisar silma. Tead, miks? Miks ikka. Muinasjutuvestja tundis, kuidas õnnehaldja pühendumus tema hinge liigutas ja ta tahtis nutta. Nutta välja kõik selle jõuetuse, viitsimatuse ja minnalaskmise, mis temasse kogunenud oli. Panid tähele? Ta TAHTIS! Ja see oli alustuseks lausa suurepärane.
Haldjakoosolek tuli kokku. Kõik nõustusid, et hall haldjas peab tagasi astuma, hall haldjas oli ise ka nõus (teda ootas selle eest ju muinasjutt!). Paraku ei või minnalaskmishaldjat lihtsalt tagandada. Talle peab asemiku otsima ja selleks võib saada ainult keegi teine minnalaskmishaldjas. Õnnehaldjal oli sobiv kandidaat välja otsitud. Hall, aga pisike nagu keldrikakand.
Nii et päris tahtelaiskusepahest priiks muinasjutuvestja ei saanud. Kuidas see avaldus?
Ikka vanamoodi.
"Ei huvita!"
Seda siis, kui siit-sealt teinekord survet avaldati, et muinasjutuvestja mõned oma muinasjutud raamatusse võiks talletada.
Aga see oli väike häda. Sest muinasjutuvestjal oli nüüd tahe tagasi oma lugusid jutustada ja uusigi juurde mõelda. Ja tead, mis? Jutuvestja oli kuulma juhtunud, kuidas teisedki muinasjuturääkijad tema lugusid jagasid ja kuidas neid jagamisi vastu võeti. See oli tema südamele palju palju toredam kui raamat, mida võib-olla mitte keegi mitte kunagi ei loe.
Aga muinasjutt? See minnalaskmishaldjale kingitud muinasjutt. Milline see oli?
Haa! Ma võin ju natukese algust sulle ära rääkida.
Kui hall haldjas hilja õhtul kingi järele saabus, kutsus muinasjutuvestja haldja oma tuppa ja palus tal istuda heleda sõõri servale, mille aknast uudistav täiskuu rohetriibulise vaiba keskele paistis. Ohutise kirgasroheline klaassilm jälgis kohtujaid seinalt, sest seal, tundus, oli tal hetkel väeruumi rohkem.
"Usalda mind," alustas muinasjutuvestja. "Vaata mulle silma ja ulata käed mu kätesse. Ära unusta, kes Sa oled ja milleks Sa tulid. Saad oma muinasjutu, aga pead võtma ta vastu kõigi oma meeltega. Lase hing ja aeg vabaks, minnalaskja. Ma räägin vähe. Selles muinasjutus pole palju sõnu ja nii ei eksita need Su silmi, nina, kõrvu, sõrmi ega suud. See on muinasjutt sõprusest, mis algas valesti, aga millele anti uus ja parem võimalus..."
PALJASJALGNE KÜLALINE
Ühes majas hakkas Vanakülm kondamas käima. Paljajalu, suuremat sodi maha jätmata. Ega temast ka hääletüli olnud. Et paugutaks uksi või kriuksutaks põrandalaudu. Aga ta oli sul igal pool ühtepuhku ees ja ehmatas. Lähed sahvriastjast lihatükki võtma - tema laiutab ukseavas ning teelt ei liigu. Ajab oma näo ainult hääletule irvele. Jäta või söök tegemata, ega niisugusest ju jõuga mööda minema kipu.
Kiirustad aidanurga taha asjale - tema nõjatab vastu seina ja vahib pealt!
Hakkad perele toitu lauale kandma, tema sätib end laua otsa, kadund vanaperemehe kohale. Hakkad söögi ajal leivaviilu võtma - lükkab selle käest põrandale.
No mis teed sihukesega? Vastu ju hakata ja kurjaks ajada ei julge. Mine tea, mis siis ette võtab.
Aga kuidas sa elad nii?
Perenaine arvas algul, et ehk ongi vanaperemees ise (mine tea, missugused nad sealpool välja võivad näha). Või saatis kellegi mõnd arusaamatust lahendama. No aga too käib ja käib ja lahendust ei paista kuskilt. Muudkui toetab end siia ja sinna tüliks ette, heidab jala üle põlve, hargitab oma kondiseid varbaid, jõllitab ja ajab hambaid irvi.
Perenaine läks külast nõu saama. Nõuandja uuris naiselt üht ja teist. Ise vaatamas ei käinud. Ega tark nii ei teekski, meelitad viimaks tülitaja veel endaga ühes. Lõpuks jõuti arusaamisele: Külm tuli tuttavaid jälgi mööda!
Eks perenaine oli hakanud vanaperemehel-kadunul rõivaid vahetama. Too olnud turd ja raske. Perenaine kamandas lapsed appi. Mugavuse või muu pärast tõsteti koolnu korraks jalgade peale püsti. Temast need jäljed jäid!
Rumal temp tehtud, mis siis saab nüüd?
Perenaine pakkus, et läheb küürib üheksaväelase veega põrandad puhtaks.
"Seda nagunii," arvas tark, aga teadis ka, et küürimisest üksi ei aita. Praeguse aja peale ju jälgi kõik kohad täis. Tuleb lapulisele tulest pühitsetud pastlad jalga panna.
No kuidas veel seda teed?
Teadja soovitas Külma sauna meelitada, kuumaga uimaseks ajada ja siis kuidagi pasteldesse astuma petta.
Hea öelda!
Naine läks koju tagasi, ise mõtleb: "Keda ma Vanakülmaga sauna saadan? Pole meil sulast ega peremeest. Lapsed üksi. Peab ise minema."
Küttiski sauna kuumaks. Leidis lakast vanaperemehe pastlanarud, käis neist mitu korda pihlakatulega üle. Viis sauna eestuppa pingi juurde.
Aga kuidas Külm sauna saada? Eks peab ise enne minema.
Heitiski perenaine hame seljast ja ronis lavale. Ise kartis, et ega Külm tule. Aga tuli küll. Pressis enese madalast uksest sisse ja toetas taguotsa lavale.
Kõik kuum oli korraga kadunud. Naine supsis veel paar korda kerisele leili visata, aga vesi hangus kibus, tuli kustus ning kui tulehoidja üritas koldesse puid juurde pista, lükkas Vanakülm käe halu ja ahjusuu vahele.
Seinad muutusid härmast valgeks. Laest rippusid pikad purikad alla. Kerisekivid õhkasid külma ja kadu.
Perenaisele tuli koletu hirm peale. Uskus, et nüüd on ots käes. Tahtis uksest välja joosta, aga Vanakülm jõudis ette. Ei lasknud. Perenaine proovis puuhunniku taha varju minna, Vanakülm tiris küünarvartpidi lavale tagasi. Viimases hädas haaras naine keriselt kaks jääkirmes kivi ja hakkas nendega Külma klohmima. Paistis, et see Külmale meeldis. Keeras end nii- ja naapidi, kohendas end lavalaudadele kord selili, kord külili, kuni jäi lõpuks üsna rammestunult maoldama.
Perenaine põgenes kiiresti leilitoast, aga juba Külm kannul. Kes teab, mis mõtted peas, haaras naisel kõhu ümbert kinni, tahtis endale sülle tõmmata. Aga pingiotsale istudes astus kogemata vanaperemehe pastlad jalga. Astus pastlad jalga ja kadus nii äkki, et tasakaalu kaotanud naine põrandale kukkudes tuharad vastu pingi lõppu puruks kriipis ja puusa peale suure sinise pleki sai. Aga see ka mõni häda!
Perenaine ajas ruttu riided selga, tõi üheksavägisevett ja uhtus kõik seinad, laed, põrandad ja põrandanurgad üle. Pihlakapulki ja kadakasuitsu veel otsa. Õhtuläbi sulatas end rehetoas toobris ja puges siis ahju peale lambanahkadesse magama. Sauna ei julgenud mitu aega minna. Ei üksi ega perega.
Aga aitas! Vanakülm enam külla ei tulnud. Mis teda täpselt kohale meelitas või kuidas pastlad ta tee mujale juhtisid? Kes kõiki neid kalmualuste käike ja kombeid teab.
Kõiki ei tea, aga mis teada, seda unustada ei maksa. Kas või seda, et kodu põrandad on elusa jala hellituseks tehtud ja teistsuguseid ära sina sinna luba.
Kiirustad aidanurga taha asjale - tema nõjatab vastu seina ja vahib pealt!
Hakkad perele toitu lauale kandma, tema sätib end laua otsa, kadund vanaperemehe kohale. Hakkad söögi ajal leivaviilu võtma - lükkab selle käest põrandale.
No mis teed sihukesega? Vastu ju hakata ja kurjaks ajada ei julge. Mine tea, mis siis ette võtab.
Aga kuidas sa elad nii?
Perenaine arvas algul, et ehk ongi vanaperemees ise (mine tea, missugused nad sealpool välja võivad näha). Või saatis kellegi mõnd arusaamatust lahendama. No aga too käib ja käib ja lahendust ei paista kuskilt. Muudkui toetab end siia ja sinna tüliks ette, heidab jala üle põlve, hargitab oma kondiseid varbaid, jõllitab ja ajab hambaid irvi.
Perenaine läks külast nõu saama. Nõuandja uuris naiselt üht ja teist. Ise vaatamas ei käinud. Ega tark nii ei teekski, meelitad viimaks tülitaja veel endaga ühes. Lõpuks jõuti arusaamisele: Külm tuli tuttavaid jälgi mööda!
Eks perenaine oli hakanud vanaperemehel-kadunul rõivaid vahetama. Too olnud turd ja raske. Perenaine kamandas lapsed appi. Mugavuse või muu pärast tõsteti koolnu korraks jalgade peale püsti. Temast need jäljed jäid!
Rumal temp tehtud, mis siis saab nüüd?
Perenaine pakkus, et läheb küürib üheksaväelase veega põrandad puhtaks.
"Seda nagunii," arvas tark, aga teadis ka, et küürimisest üksi ei aita. Praeguse aja peale ju jälgi kõik kohad täis. Tuleb lapulisele tulest pühitsetud pastlad jalga panna.
No kuidas veel seda teed?
Teadja soovitas Külma sauna meelitada, kuumaga uimaseks ajada ja siis kuidagi pasteldesse astuma petta.
Hea öelda!
Naine läks koju tagasi, ise mõtleb: "Keda ma Vanakülmaga sauna saadan? Pole meil sulast ega peremeest. Lapsed üksi. Peab ise minema."
Küttiski sauna kuumaks. Leidis lakast vanaperemehe pastlanarud, käis neist mitu korda pihlakatulega üle. Viis sauna eestuppa pingi juurde.
Aga kuidas Külm sauna saada? Eks peab ise enne minema.
Heitiski perenaine hame seljast ja ronis lavale. Ise kartis, et ega Külm tule. Aga tuli küll. Pressis enese madalast uksest sisse ja toetas taguotsa lavale.
Kõik kuum oli korraga kadunud. Naine supsis veel paar korda kerisele leili visata, aga vesi hangus kibus, tuli kustus ning kui tulehoidja üritas koldesse puid juurde pista, lükkas Vanakülm käe halu ja ahjusuu vahele.
Seinad muutusid härmast valgeks. Laest rippusid pikad purikad alla. Kerisekivid õhkasid külma ja kadu.
Perenaisele tuli koletu hirm peale. Uskus, et nüüd on ots käes. Tahtis uksest välja joosta, aga Vanakülm jõudis ette. Ei lasknud. Perenaine proovis puuhunniku taha varju minna, Vanakülm tiris küünarvartpidi lavale tagasi. Viimases hädas haaras naine keriselt kaks jääkirmes kivi ja hakkas nendega Külma klohmima. Paistis, et see Külmale meeldis. Keeras end nii- ja naapidi, kohendas end lavalaudadele kord selili, kord külili, kuni jäi lõpuks üsna rammestunult maoldama.
Perenaine põgenes kiiresti leilitoast, aga juba Külm kannul. Kes teab, mis mõtted peas, haaras naisel kõhu ümbert kinni, tahtis endale sülle tõmmata. Aga pingiotsale istudes astus kogemata vanaperemehe pastlad jalga. Astus pastlad jalga ja kadus nii äkki, et tasakaalu kaotanud naine põrandale kukkudes tuharad vastu pingi lõppu puruks kriipis ja puusa peale suure sinise pleki sai. Aga see ka mõni häda!
Perenaine ajas ruttu riided selga, tõi üheksavägisevett ja uhtus kõik seinad, laed, põrandad ja põrandanurgad üle. Pihlakapulki ja kadakasuitsu veel otsa. Õhtuläbi sulatas end rehetoas toobris ja puges siis ahju peale lambanahkadesse magama. Sauna ei julgenud mitu aega minna. Ei üksi ega perega.
Aga aitas! Vanakülm enam külla ei tulnud. Mis teda täpselt kohale meelitas või kuidas pastlad ta tee mujale juhtisid? Kes kõiki neid kalmualuste käike ja kombeid teab.
Kõiki ei tea, aga mis teada, seda unustada ei maksa. Kas või seda, et kodu põrandad on elusa jala hellituseks tehtud ja teistsuguseid ära sina sinna luba.
RITSIKLINNU HING
Elas kord linnumaalija. Muidugi oskas ta maalida ka maastikke ja maju, loomi ja inimesi, aga linnud - need õnnestusid tal kõige paremini.
Ühel hommikul eksis kunstniku ateljeeaknale segadussesattunud ritsiklind. Pisike ja hall, asjatundmatul raske vahetki teha, et just ritsik- ja mitte roo-, põõsa- või lehelind.
Aga see kunstnik oskas ära tunda. Heitis heitunud siristajale oma sinisinise üleprillipilgu ja lausus:
"Tere, ritsikas! Tere, kulla lind. Loobu veel ära lendamast. Las ma imetlen su nööpsilmi ja hajusat sulemustrit."
Lausus tulijal tiibadest jõu, nii et see üpris taltsalt aknakarniisile tippima jäi ja end heal meelel maalida lubas. Kunstnik silmitses lindu nii pingsalt ja sügavalt, et väikesel sulelisel see silmavaade sinitaevaga segi läks.
"Habras oled. Õrn ja meeleline. Lenda lähemale, et näeksin Sind, võrratut, lähemalt!"
Ja ritsiklind maanduski molbertiserval, otse maalija silmadekõrgusel. Lubas puudutada oma habisevat kurgualust, silitada rohekaspruune seljasulgi...
Lahkus, kui kunstnik käskis ja saabus, kui maalijamees selleks soovi avaldas.
Kuni pildimeistril sai uus teos peaaegu päris valmis.
"Üks päev veel. Võib-olla isegi loetud minutid ja minu kunstnik ei vaja mind enam," kurvastas lind. "Kuidas tohiksin ma tulla kutsumata ta aknale? Kuidas võiksin unustada end tema siniste silmade taevasse nii, et ta mind sealt minema ei ajaks?"
Kunstnikuga samas majas elas nõid. Ta polnud ei vana ega kole, ta ei keetnud suitsuses ja maarohtude järgi lõhnavas köögis nõialeent, ega lapanud öökaku pilguvalgel loitsuraamatuid. Aga ta olemisest õhkus nii palju elust kaasa korjatud tarkust ja maailmatundmist, et sa eksimatult tajusid - ta on nõid. Tajus lindki ja lendas naise juurde abi paluma:
"Linnumaalija jäädvustas mu keha sellise pühendumuse ja kirega, et mu hing ei leia enam rahu. Selles kehas siin. Palun tee nii, et kaoksin pildi sisse päriselt. Et võiksin rippuda kunstniku toa seinal, andununa ja äraaetamatuna tema lähedal."
"Aga ta maalib ju veel palju pilte. Paljude aastate jooksul. Kas sind ei segaks see?"
"Ma armastan teda, naine," ahastas ritsiklind. "Ja ma tahan nii."
"Rumal lind," noomis nõid. "Armastades ei tule loobuda iseendast."
"Aga ma juba loobusin. End maalida lastes. Ja teisiti ei saa mind enam terveks teha."
"Olgu siis pealegi," ohkas nõid, võttis linnu oma pihkudesse, viis ta lõpetatava maali juurde ja käskis vaadata lõuendilinnu silmadesse seni, kuni tilluke õnnetu hing pildi sisse imbus.
Pani pildi raami ja tegi sellele kunstniku toa seinal ruumi. Kivitäkside, urva- ja ohakalindude, punarindade, pöialpoiste ja ööbikute vahel.
Riputas pildi seinale, astus kunstniku juurde, põimis käed pildimeistri kaela ümber ja vaatas tema silmadesse nii sügavale, et mehel taevas naise silmavaatega segi läks.
Ühel hommikul eksis kunstniku ateljeeaknale segadussesattunud ritsiklind. Pisike ja hall, asjatundmatul raske vahetki teha, et just ritsik- ja mitte roo-, põõsa- või lehelind.
Aga see kunstnik oskas ära tunda. Heitis heitunud siristajale oma sinisinise üleprillipilgu ja lausus:
"Tere, ritsikas! Tere, kulla lind. Loobu veel ära lendamast. Las ma imetlen su nööpsilmi ja hajusat sulemustrit."
Lausus tulijal tiibadest jõu, nii et see üpris taltsalt aknakarniisile tippima jäi ja end heal meelel maalida lubas. Kunstnik silmitses lindu nii pingsalt ja sügavalt, et väikesel sulelisel see silmavaade sinitaevaga segi läks.
"Habras oled. Õrn ja meeleline. Lenda lähemale, et näeksin Sind, võrratut, lähemalt!"
Ja ritsiklind maanduski molbertiserval, otse maalija silmadekõrgusel. Lubas puudutada oma habisevat kurgualust, silitada rohekaspruune seljasulgi...
Lahkus, kui kunstnik käskis ja saabus, kui maalijamees selleks soovi avaldas.
Kuni pildimeistril sai uus teos peaaegu päris valmis.
"Üks päev veel. Võib-olla isegi loetud minutid ja minu kunstnik ei vaja mind enam," kurvastas lind. "Kuidas tohiksin ma tulla kutsumata ta aknale? Kuidas võiksin unustada end tema siniste silmade taevasse nii, et ta mind sealt minema ei ajaks?"
Kunstnikuga samas majas elas nõid. Ta polnud ei vana ega kole, ta ei keetnud suitsuses ja maarohtude järgi lõhnavas köögis nõialeent, ega lapanud öökaku pilguvalgel loitsuraamatuid. Aga ta olemisest õhkus nii palju elust kaasa korjatud tarkust ja maailmatundmist, et sa eksimatult tajusid - ta on nõid. Tajus lindki ja lendas naise juurde abi paluma:
"Linnumaalija jäädvustas mu keha sellise pühendumuse ja kirega, et mu hing ei leia enam rahu. Selles kehas siin. Palun tee nii, et kaoksin pildi sisse päriselt. Et võiksin rippuda kunstniku toa seinal, andununa ja äraaetamatuna tema lähedal."
"Aga ta maalib ju veel palju pilte. Paljude aastate jooksul. Kas sind ei segaks see?"
"Ma armastan teda, naine," ahastas ritsiklind. "Ja ma tahan nii."
"Rumal lind," noomis nõid. "Armastades ei tule loobuda iseendast."
"Aga ma juba loobusin. End maalida lastes. Ja teisiti ei saa mind enam terveks teha."
"Olgu siis pealegi," ohkas nõid, võttis linnu oma pihkudesse, viis ta lõpetatava maali juurde ja käskis vaadata lõuendilinnu silmadesse seni, kuni tilluke õnnetu hing pildi sisse imbus.
Pani pildi raami ja tegi sellele kunstniku toa seinal ruumi. Kivitäkside, urva- ja ohakalindude, punarindade, pöialpoiste ja ööbikute vahel.
Riputas pildi seinale, astus kunstniku juurde, põimis käed pildimeistri kaela ümber ja vaatas tema silmadesse nii sügavale, et mehel taevas naise silmavaatega segi läks.
MUINASJUTT PAKSUST METSAST JA RUMALAST TÜDRUKUST
Laius kord seitsme maa ja mere taga mets. Metsa ääres elas tüdruk. Metsa ääres elas teisi inimesi ka. Nemad käisid metsas puid raiumas, majapalkide vahele sammalt korjamas, seenel ja marjul. Tüdruk käis kah metsas, aga tema ei toonud kunagi marju ega seeni, puid ega sammalt. Tema eksis alati ära ja tundis sellest just nagu rõõmugi.
Kord oli tüdruk jälle eksinud. Puude vahel lookles lai käänuline jõgi. Teisel pool jõge kummardusid vee kohale vanad, roheliseks sammaldunud tüvega pajud. Sellesse kohta polnud piiga veel kunagi sattunud.
Üks pajudest kummardas nii sügavasti, et tema pikad oksajuuksed teisel kaldal küünitajale peaaegu pihku jäid. Tüdruk hüppas. Hüppas veel korra ja sai võrsesabad pihku. Tahtis end nende abil teisele kaldale kiigutada, aga sõrmed libisesid lahti ning näitsik sumatas vette. Sai kaldale küll, aga kodust kaugemal jõepoolel. Tagasi kiigutamiseks enam oksteni ei ulatanud.
Lõdises tüdruk jõe kaldal, kleit märg. Äkki märkas inimesi lähenemas.
Tulijateks olid viis venda Sealtpooltjõe metsast.
Esimesel vennal oli kirves käes. Teretas tüdrukut ja pakkus: "Tahad, ma teen ühest remmelgast jõe peale purde? Pääsed koju tagasi ja saad riided kuivaks vahetada. Tasuks tuled mulle naiseks."
Tüdruk raputas pead: "Ma sattusin siia enda, mitte puu rumalusest. Ära tee purret! Ma ei tule."
Teisel vennal oli haokubu turjal. Kiikas kleidikandjat ja kutsus: "Tahad, ma kuhjan kubu jõkke? Teeme tammi, saad kerge vaevaga koju ja kuivama! Tasuks tuled mulle naiseks."
Tüdruk ei olnud päri.
"Ma sattusin siia enda, mitte jõe süül. Tobe oleks teda toigastega torkida. Ära tee tammi! Ega ma ei tule."
Kolmandal vennal paistis tael taskust. Noogutas näitsikule ja pakkus: "Tahad, ma teen tule üles? Saad sooja ja kleidi kuivaks. Tasuks tuled mulle naiseks."
Tüdruk ei tahtnud. "Teie metsal on toredad samblasametist põrandad. Ei-ei! Ära tulejälgi küll tee! Ega ma sulle ka tule."
Neljas kutsus: "Mul tare lähedal. Tule, õmblen sulle uue hame ja sooja seeliku. Tule või natukeseks."
Tüdruk tõrkus. "Minu tare on kaugemal, aga kodusem. Ei ole temal süüd, et siia sattusin... Ei taha ma su hame! Ei ole minust sinulegi tulijat."
Viies ei ütelnud midagi. Viskas särgi seljast ja hakkas, taldadega põhjakive kobades, jõest läbi minema.
Tüdruk vaatas. Silmas küll, et siin-seal sügavaks läks, aga kiirustas ikkagi minejale järele. Saigi üle.
Poiss nägi, et piiga teisel kaldal, keeras otsa ringi.
"Kas sa kunagi veel siiapoole satud?" küsis neidis enne.
"Kui tulen, siis tulen," kohmas viies vend.
"Aga kindlasti ei tea? Et kas näeme?"
"Näeme siis, kui näeme," pomises poiss ja oligi taas kubemeni vesikuuskede vahel.
Tüdruk jõudis koju. Kodu oli vahepeal veel kehvakesemaks jäänud. Oleks küsinud, kui oleks osanud. Kirvest katuselaastudeks. Hagu aiaaukudesse. Tulesädet kustunud koldesse. Paika ja paikajat auklikuks kulunud palakaile.
Tüdruk ei märganud midagi. Oli lihtsalt õnnelik, et kodus tagasi. Oli lihtsalt rõõmus, et jõetaguse poisi ilusad silmad ära nägi. Neid oleks vaadanud veelgi, oleks ainult aega antud.
Kord oli tüdruk jälle eksinud. Puude vahel lookles lai käänuline jõgi. Teisel pool jõge kummardusid vee kohale vanad, roheliseks sammaldunud tüvega pajud. Sellesse kohta polnud piiga veel kunagi sattunud.
Üks pajudest kummardas nii sügavasti, et tema pikad oksajuuksed teisel kaldal küünitajale peaaegu pihku jäid. Tüdruk hüppas. Hüppas veel korra ja sai võrsesabad pihku. Tahtis end nende abil teisele kaldale kiigutada, aga sõrmed libisesid lahti ning näitsik sumatas vette. Sai kaldale küll, aga kodust kaugemal jõepoolel. Tagasi kiigutamiseks enam oksteni ei ulatanud.
Lõdises tüdruk jõe kaldal, kleit märg. Äkki märkas inimesi lähenemas.
Tulijateks olid viis venda Sealtpooltjõe metsast.
Esimesel vennal oli kirves käes. Teretas tüdrukut ja pakkus: "Tahad, ma teen ühest remmelgast jõe peale purde? Pääsed koju tagasi ja saad riided kuivaks vahetada. Tasuks tuled mulle naiseks."
Tüdruk raputas pead: "Ma sattusin siia enda, mitte puu rumalusest. Ära tee purret! Ma ei tule."
Teisel vennal oli haokubu turjal. Kiikas kleidikandjat ja kutsus: "Tahad, ma kuhjan kubu jõkke? Teeme tammi, saad kerge vaevaga koju ja kuivama! Tasuks tuled mulle naiseks."
Tüdruk ei olnud päri.
"Ma sattusin siia enda, mitte jõe süül. Tobe oleks teda toigastega torkida. Ära tee tammi! Ega ma ei tule."
Kolmandal vennal paistis tael taskust. Noogutas näitsikule ja pakkus: "Tahad, ma teen tule üles? Saad sooja ja kleidi kuivaks. Tasuks tuled mulle naiseks."
Tüdruk ei tahtnud. "Teie metsal on toredad samblasametist põrandad. Ei-ei! Ära tulejälgi küll tee! Ega ma sulle ka tule."
Neljas kutsus: "Mul tare lähedal. Tule, õmblen sulle uue hame ja sooja seeliku. Tule või natukeseks."
Tüdruk tõrkus. "Minu tare on kaugemal, aga kodusem. Ei ole temal süüd, et siia sattusin... Ei taha ma su hame! Ei ole minust sinulegi tulijat."
Viies ei ütelnud midagi. Viskas särgi seljast ja hakkas, taldadega põhjakive kobades, jõest läbi minema.
Tüdruk vaatas. Silmas küll, et siin-seal sügavaks läks, aga kiirustas ikkagi minejale järele. Saigi üle.
Poiss nägi, et piiga teisel kaldal, keeras otsa ringi.
"Kas sa kunagi veel siiapoole satud?" küsis neidis enne.
"Kui tulen, siis tulen," kohmas viies vend.
"Aga kindlasti ei tea? Et kas näeme?"
"Näeme siis, kui näeme," pomises poiss ja oligi taas kubemeni vesikuuskede vahel.
Tüdruk jõudis koju. Kodu oli vahepeal veel kehvakesemaks jäänud. Oleks küsinud, kui oleks osanud. Kirvest katuselaastudeks. Hagu aiaaukudesse. Tulesädet kustunud koldesse. Paika ja paikajat auklikuks kulunud palakaile.
Tüdruk ei märganud midagi. Oli lihtsalt õnnelik, et kodus tagasi. Oli lihtsalt rõõmus, et jõetaguse poisi ilusad silmad ära nägi. Neid oleks vaadanud veelgi, oleks ainult aega antud.
LINDE JA LINNUKEEL
Linde istus hommikul õuetrepil ja kammis juukseid. Maja ees kesapõllul lõõritas lõoke. Pühendunult ja pidulikult.
"Tiudiit tidiri-riit piudi-riit triit
tiuiit triit
tididi-ridididi triit tiuiit..."
"Mis sa vuristad, räägi selgelt!" muigas tüdruk, kiskus kammipiide vahele jäänud juuksepusa pihku ja pildus trepi kõrvale sirelipõõsasse.
Lõoke märkas seda. Vaevalt jõudis Kilde tuppa astuda, kui linnuke väärt ehituskraami pessa viis.
Vanasti peeti tavaliseks, et hobusejõhv pesaseinad pehmed ja painduvad hoidis. Nüüd müttas välja peal traktor ja temast jäi mälestuseks vaid mõni mahakukkunud metallitükk või inetu õlilärakas.
Lõoke põimis ja punus. Elamine muutus mugavaks. Peaaegu ei raatsigi põllu kohale tõusta. Aga kus sa! Süda ju kutsub.
"Tead sirelit, sees kriitvalge niit?
Mu kiit! Mu kiit!
Tirisin-tarisin, seinaks sidusin.
Siidipadjad said pojad siit..."
kuulis Linde, kui järgmisel korral õue lippas. "MIDA? Ma mõistan sind, lind?" juubeldas tüdruk.
Järgmisel päeval kuulis Linde lõolt, et hiireviu kimbutab hiirt, Priidul kerkib puuriit ja millist rada käib Tiit... Linnul olid kenad ja kelmid laulud ning need jäid Lindele aina kergemini meelde.
Ainult külarahvas kurtis, et tüdruku kõnest enam sugugi aru ei saa. Ainult üks tididi-ridididi triit tiuiit...
"Tiudiit tidiri-riit piudi-riit triit
tiuiit triit
tididi-ridididi triit tiuiit..."
"Mis sa vuristad, räägi selgelt!" muigas tüdruk, kiskus kammipiide vahele jäänud juuksepusa pihku ja pildus trepi kõrvale sirelipõõsasse.
Lõoke märkas seda. Vaevalt jõudis Kilde tuppa astuda, kui linnuke väärt ehituskraami pessa viis.
Vanasti peeti tavaliseks, et hobusejõhv pesaseinad pehmed ja painduvad hoidis. Nüüd müttas välja peal traktor ja temast jäi mälestuseks vaid mõni mahakukkunud metallitükk või inetu õlilärakas.
Lõoke põimis ja punus. Elamine muutus mugavaks. Peaaegu ei raatsigi põllu kohale tõusta. Aga kus sa! Süda ju kutsub.
"Tead sirelit, sees kriitvalge niit?
Mu kiit! Mu kiit!
Tirisin-tarisin, seinaks sidusin.
Siidipadjad said pojad siit..."
kuulis Linde, kui järgmisel korral õue lippas. "MIDA? Ma mõistan sind, lind?" juubeldas tüdruk.
Järgmisel päeval kuulis Linde lõolt, et hiireviu kimbutab hiirt, Priidul kerkib puuriit ja millist rada käib Tiit... Linnul olid kenad ja kelmid laulud ning need jäid Lindele aina kergemini meelde.
Ainult külarahvas kurtis, et tüdruku kõnest enam sugugi aru ei saa. Ainult üks tididi-ridididi triit tiuiit...
LUGU TÜDRUKUST, KES ARMASTAS MUINASJUTTE
Elas kord tüdruk, kes üle kõige maailmas armastas muinasjutte. Loomamuinasjutte. Imemuinasjutte. Mõistatusmuinasjutte...
Vaatas tüdruk peenral tulbiõit ja uskus nägevat kroonlehtede vahel väikest haldjaneidu. Silitas tüdruk kassi ja talle tundus, et nurruja külje alt vilksatas kiiruga peidetud saapapaar...
Kui mõne ilusa hetke kohta lugu puudus, mõtles tüdruk selle välja. Et sõprade meelt lahutada. Et õhtuti oleks julgem üksi kodus olla. Et oleks imesid, millesse uskuda.
Nii ei üllatunudki ta, kui ühel päeval ratsutas õuele prints valgel hobusel. Tüdruk arvas, et tulija on tema unistuste kätetöö.
Prints tõstis tüdruku hobuse selga ja viis ta mäe juurde, mis eemalt vaadates tundus olematu, aga harjale ronides laskis puudutada taevast.
Tüdruk arvas, et mäe otsas asub printsi loss, aga tegelikult kasvas seal hoopis paar vahvat haralist puud ja nendel laulsid linnud keeles, mida isegi see tüdruk ei mõistnud.
Päike loojus, linnud vaikisid... Prints, kes saabuva pimeduse seest vaevu välja paistis ja lõhnas nagu kevadöö, rääkis tüdrukule oma loo. Oma maast ja majast. Oma kaugetest ja lähedastest. Oma rõõmudest ja valust... Ja kuna tüdruk kujutles printsi kirjeldatud tornidele tippe ja inimestele nägusid, ei pannud ta tähelegi, millal imeline ratsanik minema kappas.
Hommikul avastas tüdruk, et seisab üksi kõrgel mäel, kus lossi asemel on paar huvitavalt haralist puud, nende kohal pilvetriibuline taevas, mille vahelt päike oma säravaid kiiri läbi nõelub.
"See on kõige ilusam muinasjutt!" õhkas tüdruk ega kiirustanud allatulekuga.
"Elu koosnebki muinasjuttudest," vastas prints.
Ja kuigi ta viibis sel hetkel juba väga väga kaugel, nägi ning kuulis tüdruk teda. Oma südames.
Vaatas tüdruk peenral tulbiõit ja uskus nägevat kroonlehtede vahel väikest haldjaneidu. Silitas tüdruk kassi ja talle tundus, et nurruja külje alt vilksatas kiiruga peidetud saapapaar...
Kui mõne ilusa hetke kohta lugu puudus, mõtles tüdruk selle välja. Et sõprade meelt lahutada. Et õhtuti oleks julgem üksi kodus olla. Et oleks imesid, millesse uskuda.
Nii ei üllatunudki ta, kui ühel päeval ratsutas õuele prints valgel hobusel. Tüdruk arvas, et tulija on tema unistuste kätetöö.
Prints tõstis tüdruku hobuse selga ja viis ta mäe juurde, mis eemalt vaadates tundus olematu, aga harjale ronides laskis puudutada taevast.
Tüdruk arvas, et mäe otsas asub printsi loss, aga tegelikult kasvas seal hoopis paar vahvat haralist puud ja nendel laulsid linnud keeles, mida isegi see tüdruk ei mõistnud.
Päike loojus, linnud vaikisid... Prints, kes saabuva pimeduse seest vaevu välja paistis ja lõhnas nagu kevadöö, rääkis tüdrukule oma loo. Oma maast ja majast. Oma kaugetest ja lähedastest. Oma rõõmudest ja valust... Ja kuna tüdruk kujutles printsi kirjeldatud tornidele tippe ja inimestele nägusid, ei pannud ta tähelegi, millal imeline ratsanik minema kappas.
Hommikul avastas tüdruk, et seisab üksi kõrgel mäel, kus lossi asemel on paar huvitavalt haralist puud, nende kohal pilvetriibuline taevas, mille vahelt päike oma säravaid kiiri läbi nõelub.
"See on kõige ilusam muinasjutt!" õhkas tüdruk ega kiirustanud allatulekuga.
"Elu koosnebki muinasjuttudest," vastas prints.
Ja kuigi ta viibis sel hetkel juba väga väga kaugel, nägi ning kuulis tüdruk teda. Oma südames.
ISEENDA KASS
Elas kord nõid. Nagu nõid ikka. Juuksed sassis, seelikusaba kortsus, kaaren õlal ja nahkhiir tukas. Ei midagi erilist.
Koldes podises pada, ämblikuvõrkude all vedelesid rohupudelid, ahju taga konutas kakk, ahju kõrval kikerdas kits ja ahju peal pikutas kass. Kui ta parajasti sinnakanti sattus.
Kass oli küll ebatavaline. Tavaliselt on nõidade kassid süsimustad. Ei teagi miks. Traditsioon selline.
See kass oli pealt kartlikoorekarva, heleda kõhualusega ja nõia oma ei olnud ta kohe kindlasti mitte. Tuli, kui tuli ja läks, kui läks. Kelleltki luba ei küsinud, ainult enda soovidest hoolis. Tuppa tungis unkaaugust ise, õue sai sama teed, tüli tegemata. Hiiri ei püüdnud, piima kah nurumas ei käinud.
"Küll on ilus kass!" imestasid inimesed, kes abi otsimas käisid. Õela pruudi, puugi või puusavalu vastu.
"Kas sa silitada ka lased?"
Lasi muidugi. Milline kass see siis pai eest peitu läheb?
Nõial oli seda nillitsemist natuke valus vaadata. Nõiale oleks meeldinud, kui kass oleks hoopis teda teistele eelistanud. Mis sellest, et niisugune iseoma kass. Nõid oli ju ka iseenda, mitte kitse, kaku, kaarna, tukas rippuva nahkhiire või abivajajate inimeste oma.
Vahel, kui mõni ohatiserohuootaja noorik kõutsi liiga pikalt rinna vastu surus ja kurgu alt kõdistas, tundis nõid, kuidas käsi vägisi vale rohupurgi poole sirutub.
Ei, ega ta kunagi midagi seesugust teinud. See oleks ebaõiglane olnud ja ärile halvasti mõjunud.
Siis nõid kujutles lihtsalt, kuidas ta õhtul, kui võõrad lahkunud ja omad uinunud, tasahilju tolle kartulikoorekarva kõutsiga kõneleb. Kass on ju tark loom, saab aru küll.
Nõid ütleb siis, et inimestega suhtlemises pole iseenesest midagi halba. Et aeg läheb, huvid muutuvad ja kui sa oled iseenese oma, tuleb elada nii, et iseenesel hea olla oleks. Aga ehk teeks nii, et kui nõid ei sammu sel ajal väravani, ei meelita kõuts niikaua kurgukõditajaid ka kolde manu.
Nõid arvab, et pealtnägemata on parem.
Nõid usub samas, et päriselt ära minek teeks hinge ainult haigemaks.
Tegelikult ei ütle nõid muidugi midagi, sest kui öö hakul karvane külaline talle kaenlaauku poeb, kaovad kõik soovitussõnad sügavale suhu. Homme hopsab vurruline võrgutaja taas külaneidudele kraeks ja alevinaistele sülesurujaks. Kodu on tal üldse kes teab kus. Aga praegu on kõik liiga hästi, et häirida kassi, kes on tegelikult ju ainult iseenda oma. Nii, nagu nõialgi ei ole peale enese kedagi muud.
Koldes podises pada, ämblikuvõrkude all vedelesid rohupudelid, ahju taga konutas kakk, ahju kõrval kikerdas kits ja ahju peal pikutas kass. Kui ta parajasti sinnakanti sattus.
Kass oli küll ebatavaline. Tavaliselt on nõidade kassid süsimustad. Ei teagi miks. Traditsioon selline.
See kass oli pealt kartlikoorekarva, heleda kõhualusega ja nõia oma ei olnud ta kohe kindlasti mitte. Tuli, kui tuli ja läks, kui läks. Kelleltki luba ei küsinud, ainult enda soovidest hoolis. Tuppa tungis unkaaugust ise, õue sai sama teed, tüli tegemata. Hiiri ei püüdnud, piima kah nurumas ei käinud.
"Küll on ilus kass!" imestasid inimesed, kes abi otsimas käisid. Õela pruudi, puugi või puusavalu vastu.
"Kas sa silitada ka lased?"
Lasi muidugi. Milline kass see siis pai eest peitu läheb?
Nõial oli seda nillitsemist natuke valus vaadata. Nõiale oleks meeldinud, kui kass oleks hoopis teda teistele eelistanud. Mis sellest, et niisugune iseoma kass. Nõid oli ju ka iseenda, mitte kitse, kaku, kaarna, tukas rippuva nahkhiire või abivajajate inimeste oma.
Vahel, kui mõni ohatiserohuootaja noorik kõutsi liiga pikalt rinna vastu surus ja kurgu alt kõdistas, tundis nõid, kuidas käsi vägisi vale rohupurgi poole sirutub.
Ei, ega ta kunagi midagi seesugust teinud. See oleks ebaõiglane olnud ja ärile halvasti mõjunud.
Siis nõid kujutles lihtsalt, kuidas ta õhtul, kui võõrad lahkunud ja omad uinunud, tasahilju tolle kartulikoorekarva kõutsiga kõneleb. Kass on ju tark loom, saab aru küll.
Nõid ütleb siis, et inimestega suhtlemises pole iseenesest midagi halba. Et aeg läheb, huvid muutuvad ja kui sa oled iseenese oma, tuleb elada nii, et iseenesel hea olla oleks. Aga ehk teeks nii, et kui nõid ei sammu sel ajal väravani, ei meelita kõuts niikaua kurgukõditajaid ka kolde manu.
Nõid arvab, et pealtnägemata on parem.
Nõid usub samas, et päriselt ära minek teeks hinge ainult haigemaks.
Tegelikult ei ütle nõid muidugi midagi, sest kui öö hakul karvane külaline talle kaenlaauku poeb, kaovad kõik soovitussõnad sügavale suhu. Homme hopsab vurruline võrgutaja taas külaneidudele kraeks ja alevinaistele sülesurujaks. Kodu on tal üldse kes teab kus. Aga praegu on kõik liiga hästi, et häirida kassi, kes on tegelikult ju ainult iseenda oma. Nii, nagu nõialgi ei ole peale enese kedagi muud.
ÕEL NÕID JA SABATA KOER
Elasid kord mees ja koer. Mees oli tore ja koeral polnud ka viga. Selline kirju, siidise karva ja pika koheva sabaga. Said koos päris kaua üksmeeles elatud, aga siis läks elu kalliks ja püksirihma pingutades mõtiskles mees, kui palju kergem oleks siis, kui koeral saba poleks. Lipsaks tema Muri üle läve viuh välja ja vuhh tuppa, uks ei seisaks nii pikalt valla ning hulk toasooja jääks raiskamata.
Koer luges peremehe silmadest mure välja ja ustava ning armastava kaaslasena läks ta kohemaid nõia juurde abi saama.
"Kuhu lähed?" uuris trepil päikeselaigus pikutav kass.
"Sabast lahti saama," tunnistas koer. "Et peremees murest pääseks. Sinu saba on uksest käies püsti kui tikk. Sina oled soojaraiskamise patust prii."
Ometi läks kassile koera ohvrimeelsus hinge. "Ära tee seda!" soovitas ta. "Mis koer sa selline oleks. Sabata."
"Milleks mulle saba?" veenis koer nii ennast kui kassi. "Rõõmu näitamiseks liputan ja pahanduse järel tõmban jalge vahele. Inimestel pole ühelgi saba ja ometi mõistavad kõik nende meeleolu. Tulen toime minagi."
"Ära mine!" hoiatas kass. "Peremees, kes oma loomalt sellist ohvrit nõuab, pole teda väärt."
"Ega ta nii väga nõuagi," kaitses koer. "Tusatseb vaid."
Ja koer läks ikka.
"Võta mu saba ära," palus koer nõida. "Nii, et valus poleks. Kui saab."
Nõid sai. Soovitas ainult, et võtab koos sabaga ära ka koera truu ning alandliku meele. Aga sellega polnud Muri päri. Mingu ikka ainult saba.
Nõid pani käed koera hänna ümber ja see kukkuski naksti küljest. Ei valu ega verd.
"Mis sa tasuks tahad?" küsis koer.
"Hinge," vastas nõid.
"Nii ei lähe ju?" hämmeldus koer. "Milleks mulle sabatus, kui kohe surema pean?"
"Sinu hinge ma ei himustagi," muigas nõid.
"Pean kedagi murdma hakkama?" muretses Muri. "Ma pole seda tüüpi peni."
"Ole rahulik," vaigistas nõid. "Kõik on juba korraldatud."
Koer kalpsas koju. Natuke harjumatu oli, aga sai hakkama. Rõõmustas ette peremehe heameele üle. Aga peremehe nägu ei selginenud sugugi. Hakkas sabata koera pigem nagu võõrastama. Kui siis paar sõpra veel pilava märkuse tegid, süngestus hoopis ja viimaks kihutas peni kuuri taha kuuti.
"Kahetsed?" kiusas kass.
"Mis siin ikka kahetseda," arvas koer. "Küllap oleksin ka ühes sabaga kord siiasamasse sattunud."
Muri polnud õueeluga harjunud. Kuuritagune tegelane ei tulnud peremehele ka piisavalt sageli meelde ja nii jäi kolmandal talvel kange külma ja näljaga kaelarihm sedajagu suureks, et koer selle seest minema jalutas.
Traavis üle põllu, ujus üle jõe, jooksis üle mäe ja lonkis läbi metsa. Jõudis taluhoovi. Õueväravas seisis kuldkarvaline koeratüdruk, kes pikisilmi kedagi ootavat näis. Muri tulemist ei pandud tähelegi.
"Tere," tervitas Muri ega saanud silmi koeraneiult. Nii kaunis oli too. "Keda sa ootad?"
"Siitperel on suur mure. Peremees ja perenaine soovivad väga lapsukest. Täna kolm aastat tagasi käisid seepärast nõiagi juures."
"Kas nõid aitas?"
"Nõid ütles, et kolme aasta pärast tuleb sealt metsa tagant kirju koer, kes peab oma koheva sabaga perenaise kõhtu paitama. Siis jääda perenaine käima peale."
"Kas muud võimalust pole?" püüdis Muri oma sabakönti meeleheitlikult pikemaks sirutada.
"Kui seda koera täna ei tule, peab peremees mu nõiale viima. Nõid teeb minust perenaisele põnnipõlle."
"Sellist koera ei tule!" karjatas Muri. "Kulla koeratüdruk! Lähme! Põgene koos minuga! Peremees, kes oma loomalt sellist ohvrit nõuab, pole teda väärt!"
"Ega ta väga nõuagi," ohkas koeratüdruk. "On nad ju kolm aastat kannatlikult oodanud."
"Unusta truudus ja alandlik meel! Päästa ennast!" anus Muri, aga kuldkarvaline koeratüdruk jäi alistunult oma saatust ootama.
Mida kõike oleks andnud Muri, toonuks see vaid kaotatud saba tagasi! Ehk kui oleks toona allaheitlikkus ühes sabaga võetud, karanuks ta rihmaga lähenevale peremehele kätte või kõrri. Nüüd aga istus temagi osavõtmatult ja ootas. Et kui ohver toodud, saab ehk tühi koeraase temaga täidetud.
Koer luges peremehe silmadest mure välja ja ustava ning armastava kaaslasena läks ta kohemaid nõia juurde abi saama.
"Kuhu lähed?" uuris trepil päikeselaigus pikutav kass.
"Sabast lahti saama," tunnistas koer. "Et peremees murest pääseks. Sinu saba on uksest käies püsti kui tikk. Sina oled soojaraiskamise patust prii."
Ometi läks kassile koera ohvrimeelsus hinge. "Ära tee seda!" soovitas ta. "Mis koer sa selline oleks. Sabata."
"Milleks mulle saba?" veenis koer nii ennast kui kassi. "Rõõmu näitamiseks liputan ja pahanduse järel tõmban jalge vahele. Inimestel pole ühelgi saba ja ometi mõistavad kõik nende meeleolu. Tulen toime minagi."
"Ära mine!" hoiatas kass. "Peremees, kes oma loomalt sellist ohvrit nõuab, pole teda väärt."
"Ega ta nii väga nõuagi," kaitses koer. "Tusatseb vaid."
Ja koer läks ikka.
"Võta mu saba ära," palus koer nõida. "Nii, et valus poleks. Kui saab."
Nõid sai. Soovitas ainult, et võtab koos sabaga ära ka koera truu ning alandliku meele. Aga sellega polnud Muri päri. Mingu ikka ainult saba.
Nõid pani käed koera hänna ümber ja see kukkuski naksti küljest. Ei valu ega verd.
"Mis sa tasuks tahad?" küsis koer.
"Hinge," vastas nõid.
"Nii ei lähe ju?" hämmeldus koer. "Milleks mulle sabatus, kui kohe surema pean?"
"Sinu hinge ma ei himustagi," muigas nõid.
"Pean kedagi murdma hakkama?" muretses Muri. "Ma pole seda tüüpi peni."
"Ole rahulik," vaigistas nõid. "Kõik on juba korraldatud."
Koer kalpsas koju. Natuke harjumatu oli, aga sai hakkama. Rõõmustas ette peremehe heameele üle. Aga peremehe nägu ei selginenud sugugi. Hakkas sabata koera pigem nagu võõrastama. Kui siis paar sõpra veel pilava märkuse tegid, süngestus hoopis ja viimaks kihutas peni kuuri taha kuuti.
"Kahetsed?" kiusas kass.
"Mis siin ikka kahetseda," arvas koer. "Küllap oleksin ka ühes sabaga kord siiasamasse sattunud."
Muri polnud õueeluga harjunud. Kuuritagune tegelane ei tulnud peremehele ka piisavalt sageli meelde ja nii jäi kolmandal talvel kange külma ja näljaga kaelarihm sedajagu suureks, et koer selle seest minema jalutas.
Traavis üle põllu, ujus üle jõe, jooksis üle mäe ja lonkis läbi metsa. Jõudis taluhoovi. Õueväravas seisis kuldkarvaline koeratüdruk, kes pikisilmi kedagi ootavat näis. Muri tulemist ei pandud tähelegi.
"Tere," tervitas Muri ega saanud silmi koeraneiult. Nii kaunis oli too. "Keda sa ootad?"
"Siitperel on suur mure. Peremees ja perenaine soovivad väga lapsukest. Täna kolm aastat tagasi käisid seepärast nõiagi juures."
"Kas nõid aitas?"
"Nõid ütles, et kolme aasta pärast tuleb sealt metsa tagant kirju koer, kes peab oma koheva sabaga perenaise kõhtu paitama. Siis jääda perenaine käima peale."
"Kas muud võimalust pole?" püüdis Muri oma sabakönti meeleheitlikult pikemaks sirutada.
"Kui seda koera täna ei tule, peab peremees mu nõiale viima. Nõid teeb minust perenaisele põnnipõlle."
"Sellist koera ei tule!" karjatas Muri. "Kulla koeratüdruk! Lähme! Põgene koos minuga! Peremees, kes oma loomalt sellist ohvrit nõuab, pole teda väärt!"
"Ega ta väga nõuagi," ohkas koeratüdruk. "On nad ju kolm aastat kannatlikult oodanud."
"Unusta truudus ja alandlik meel! Päästa ennast!" anus Muri, aga kuldkarvaline koeratüdruk jäi alistunult oma saatust ootama.
Mida kõike oleks andnud Muri, toonuks see vaid kaotatud saba tagasi! Ehk kui oleks toona allaheitlikkus ühes sabaga võetud, karanuks ta rihmaga lähenevale peremehele kätte või kõrri. Nüüd aga istus temagi osavõtmatult ja ootas. Et kui ohver toodud, saab ehk tühi koeraase temaga täidetud.
KUUEKÄELINE TÜTAR
Vuudu oli jälle käinud külast tüdrukut näppamas ja seekord võttis veel külavanema tütre. Ja just selle kõige ilusama. Iida.
Muidu läheks ja tooks tüdruku lihtsalt tagasi, aga Vuuduga ei lähe lihtsad asjad läbi. Esiteks üks tavaline inimene paljakäsi Vuudu vastu ei saagi. Vuudu on selleks liiga kuri, kaval ja kange. Nimest võiks ju arvata, et mingi uudu, aga kui Vuudu ise täiskuuöödel oma nime metsas hüüab, kukuvad taredel aknaluugid nii kõvasti kinni, et hõlpsam on uued aknad uuristada ning teerajad tõmbuvad hirmust kitsaks, lühikeseks, õhukeseks ja üritavad trepi alla peitu pugeda.
Ka on Vuudu kõige oma elamisega inimsilmale nähtamatu. Ja veel. Tal on kuue käe ja kolme silmaga tütar. Arvatavasti teda ta nende külaneidudega toidabki. Keegi ju päris täpselt ei tea ka, aga ükski tüdruk tagasi küll pole tulnud.
* * *
Alku istus kivil ja kratsis kukalt. Tema head mõtted siginesid ikka sügamise peale.
Ega Alkule too Iida ei meeldinud. Ilus küll, aga sihuke õel, salakaval ja ennasttäis tüdruk. Aga külavanema võsu on ikka kuidagi inetu metsa jätta. Otsima vähemalt peaks. Mingi aja. Ja ega kedagi teist väga otsima saata olekski. Kes liiga vana, kes ülemäära noor, kes kehalt kidur, kes matkamiseks matsakas, kes suuna hoidmiseks suutmatu, kes lihtsalt kardab.
Nii et siis Alku.
Aja poolest vedas, sest selleks, et nähtamatu nägemiseks silmadele väge juurde saada, tuleb heinakuu viimasel teisipäeval suure vihmaga selg ees kolm korda läbi läätspuuheki joosta. Sattuski just õige päev ja õige ilm. Mis sa muidu üldse poolpimesi sinna metsa ronid.
Lähim läätspuuhekk asus siinsamas naabri krundi piiril. Alku liikus ettevaatlikult, et oksi puruks ei talluks ja naabritega tühja pärast pahandust poleks oodata. Kolmas jooksukord kruvis silmaläätsed sellise teravuse peale, et lausa valus hakkas, aga kohe oli ka toimet tunda. Alku nägi juba heki juurest ära, et peenramaal ühes mügrikäigus haraka nokast kukkunud hõbesõrmus peidus on. Ämbreid tassiva ema suure seljavalu märkas ära, kuigi seda pere eest hoolega varjati. Kolmandaks silmas mees, et tuul ploomipuus pesa ehitab. See asi tuli küll kohemaid ära keelata, sest tuulepesa rikuks väärt viljapuu ja pidev puhumine pillaks poolküpsed ploomid maha.
Alku harutas pesahakatuse okste küljest lahti ja sidus puhta rätiku sisse. Ehk läheb teel tarvis. Sõrmuse võttis ka. Ja seljavalu. Tundus küll kahtlane, kas ta viimasega Vuudut karistab. Nii suurt valu ei tihka vaenlaselegi tahta.
No ja oligi mees minekuvalmis.
Eks palju tegi terav nägemine tüli ka. Metsas seisid suured värsked raieväljad, aga et puude hinged veel uut kohta polnud leidnud ja Alku nad ära nägi, tuli tal laiadele lagedatele vaatamata tihedas oksarägastikus rassida.
Aeg kulus. Päev kustus ööks ja öö näitas asju, millest pole kindel, kas nad sulle head või halba ennustavad. Oli see ju rohkem Vuudu kui Alku kodu. Kas või see kerekas kassikakk, kes kõrge kuuse madalamate okste vahel närviliselt silmi pilgutas. Vasakut, paremat, vasakut, paremat. Ei kordagi mõlemat ühteaegu. Huugikullil ju häälgi nagu Vuudul. Kes teab, mis vereside sees. Aga looduse poolt näkkumaalitud naeratusele vaatamata paistis suurkõrviku üüratu mure mehele kätte. Pesas oli kohta kolmele, aga ühe jäljed jahtumas. Näed siis! Ei käi Vuudu sugugi ainult külapiigasid pätsamas, kõlbavad kulliplikad ka.
"See on siinsamas, suure tamme tagant kurakätt," hoidus kassipeakull Vuudu nime nimetamast. "Peremeest ennast pole parajasti majaski. Läks uuele piigale peeglit tegema."
"Millest?" ühmas Alku, just nagu see oleks kõige tähtsam asi küsida.
"Laukavees lebavast kuupoolikust. Nüüd põrnitseb sinna oma kurja silmavaadet sisse. Sellega läheb aega."
"Pole ju kuud? Pilves puha," imestas mees.
"Peegel on juba eile püütud. Soosilmasügavas mahajahutamisel," teadis tark lind. "Uuele pruudile pulmakingiks."
"Mis eelmistest tüdrukutest sai?"
"Polnud tütre kasuemaks kõlbulikud. Ilusad küll, aga isekad. Nii juhtub, kui oma himude, mitte tarviduse järgi valikuid teed. Praegune pruut tõotab tulla samasugune. Eelmised saatis minema, mis muud. Hulguvad oma peeglitega soo peal ja padrikus, lasevad eksijatele kurja valgust silma. Vaata, et sina neisse sisse ei kiika! Hingest jääd ilma!"
"Miks ta sinu kodus krattimas käis?"
"Et tütrele tiivad teha. Too igatseb lennata. Kuus kätt on, aga need ei kanna, vehi mis sa vehid. Pakkusin enda tiibu. Vanaks põlgas. Teise poja külg sai kaitstes viga. Teda ka ei tahetud. Aga kuis ma nüüd päästma pääsen? Nii, et teise lapse vigase ja kaitsetuna maha jätan?" ohkas meeleheitel tohotaja-lind ja pilgutas silmist pisaraid.
"Võtame kaasa!" pakkus mees. "Kolm ikka kolm." Sasis vigase poja ettevaatlikult sülle ja hakkasid minema. Põgus vihm polnud jõudnud veel pika põua sisse pugeda. Kuivad oksad praksusid ja kutsusid kurjapeegeldajad kohale, aga Alku teravaks ihutud pilk pistis peegliklaasid puruks.
Jõuti Vuudu maja juurde, ent kõik uksed olid lukus. Vaikus. Ainult ühest toast kostus tihedat tihkumist.
"Iida? Lõpeta nutt! Aita mõelda, kus võti võiks olla. Ma päästan su välja ja varsti oled kodus tagasi," vaigistas mees, aga Iida ulgus veel hullemini. Kartis, et kodus sunnitakse sellele nohikule naiseks. Ega Iidale Vuudu vastumeelne olnud. Iida tundis, et Vuudu olekski talle just kõige parem ja õigem. Aga see jäle ja tüütu tütar!
"Võtmed on väravapuu ladvas," käis kakk üleval ära. "Aga mina neid kätte ei saa. Tõmbab oksad kokku, ei anna!"
Alku vaatas oma kaasavõetud vara üle. Tuul? See hakkab ju kohe pesa ehitama, mis tal võtmest. Ega sõrmusegagi puu südant pehmeks tee. Jäi siis see kõige alatum asi.
Alku lasi vaevaja vangist välja. Esimese hooga ei saanud puu toimuvast arugi, plaksutas aga lukuavajatega ladvaraage kõrgel üleval, aga siis raputas valuvärin oksasõrmed harali ja piinades tüvi vajus nii maadligi kägarasse, et mees ja linnud sealt kerge vaevaga võtmed maha noppisid.
Alku hindas võtmeid ja lukuauke, et kuhu miski passib.
"Õde on selle läve taga!" tundis haavatud noorkakk õige ukse ära.
Elus oli. Tiivad küljes ja suled siledad. Ainult silmamunad hirmupingest marraskil, nii et neid mõnda aega kummeliveega kasta tuli. Küll hoolitsev ema selle varsti korda saab.
"Parempoolne! Parempoolne keera lahti, muidu lased kurja välja!" juhatas kakuema, kui nägi, et mees vale luku auku võtit ajab. Aga või too kuulas!
Alku oli oma teritatud pilgu mõlemast lukusilmast sisse lasknud ja talle oli hoopis imelik tuju peale tulnud.
"Hoia end, hea mees! Kuuskäsi kägistab su ära!" kiljatas kakukoor. Aga niipea, kui Vuudu tütre uks paotus, viskas Alku tuulepesahakatuse tuppa. Ja tuul asus seda usinasti edasi ehitama parimas kohas, mis ette sattus - piiga peas!
Tüdruku kõik kuus kätt haarasid juustest ja hakkasid kiharaid lahti harutama. Nii jäi Alkul aega sõrmus karmanist välja koorida.
"Sul on Õnnelinnu hõbedat?" imestas kõrvikkull. "Aga kas sa sellega end päästa oskad? Sõrmus teeb ainult siis kandja taltsaks, kui õigesse sõrme satub. Tüdrukul on neid kolmkümmend!"
Ena imet! Poisi peos sõrmust silmates ajas kuuekäeline piiga ise õige näpu ette. Sai ehte paika, tõusis Õnnelinnu anni sunnil maast lahti, tantsis end puulatvade kohal hingetuks ja laskus siis sõrmusega soetatud peremehe kõrvale, taltsam kui talleke. Või mis peremees! Mitte orjaks vaid armsamaks tahtis Alku Vuudu tütart ja neidis oli selle oma kolmanda silmaga kohe ära näinud.
Kuidas ta kallistas! Nii, nagu ükski kahekäeline iial embama ei õpi.
Korraga seisis Vuudu väravas, vastne pruudipeegel pihus. Alkul ei olnud enam ühtegi abimeest alles: hirmunud linnud kangestusid tarevarjus kui kivikujud. Ei suutnud jõu ega nõuga aidata. Tuul oli pesaga väravapuu võrasse kolinud. Vuudu jäi Alku ja väravapuu suure seljavalu vahele, nii et ka seda kätte ei saanud. Sõrmus oli kindlalt Vuudu tütre sõrmes. Või mis abi oleks siin sõrmusest!
Aga oli!
Isa nägi tütart ja nii õnnelikuna polnud ta teda veel iial näinud.
"Anna ta mulle, saad oma uue noorikuga üksmeeles elada," julges Alku küsida. Hullemaks küsimine asja ometi teha ei võinud. Võita oli aga oi kui palju!
Ja tead, Vuudu andiski.
Sellest peale pole ta külast ühtki teist tüdrukut ära viinud. Ja Alku on õnnelik. Keegi teine tema kaasat ei näe ja ega suurem osa aastast ta isegi. Tunneb aga küll. Ja juulis ootab mees alati kuu viimast teisipäeva. Loodab, et sajab. Istutas maja ümber isikliku läätspuuhekigi, aga seni, kuni see kosub, tohib naabrite omas jooksmas käia. Mis tüli see väike turnimine ikka teeb.
Puu! Arvad viimaks, et Alku ta tolle tohutu valu kätte vaevlema jättis? Ei sugugi. Valudega on ainult see häda, et neid ei saa päris olematuks teha. Pisemaks jagada küll. Alku nooriku nobedad sõrmed hõõrusid selle tolmpeeneks ja puistasid laiali. Mul endalgi killuke küljes. Ei võta ma seda kui häda. Hea meel, et abiks saan olla.
Muidu läheks ja tooks tüdruku lihtsalt tagasi, aga Vuuduga ei lähe lihtsad asjad läbi. Esiteks üks tavaline inimene paljakäsi Vuudu vastu ei saagi. Vuudu on selleks liiga kuri, kaval ja kange. Nimest võiks ju arvata, et mingi uudu, aga kui Vuudu ise täiskuuöödel oma nime metsas hüüab, kukuvad taredel aknaluugid nii kõvasti kinni, et hõlpsam on uued aknad uuristada ning teerajad tõmbuvad hirmust kitsaks, lühikeseks, õhukeseks ja üritavad trepi alla peitu pugeda.
Ka on Vuudu kõige oma elamisega inimsilmale nähtamatu. Ja veel. Tal on kuue käe ja kolme silmaga tütar. Arvatavasti teda ta nende külaneidudega toidabki. Keegi ju päris täpselt ei tea ka, aga ükski tüdruk tagasi küll pole tulnud.
* * *
Alku istus kivil ja kratsis kukalt. Tema head mõtted siginesid ikka sügamise peale.
Ega Alkule too Iida ei meeldinud. Ilus küll, aga sihuke õel, salakaval ja ennasttäis tüdruk. Aga külavanema võsu on ikka kuidagi inetu metsa jätta. Otsima vähemalt peaks. Mingi aja. Ja ega kedagi teist väga otsima saata olekski. Kes liiga vana, kes ülemäära noor, kes kehalt kidur, kes matkamiseks matsakas, kes suuna hoidmiseks suutmatu, kes lihtsalt kardab.
Nii et siis Alku.
Aja poolest vedas, sest selleks, et nähtamatu nägemiseks silmadele väge juurde saada, tuleb heinakuu viimasel teisipäeval suure vihmaga selg ees kolm korda läbi läätspuuheki joosta. Sattuski just õige päev ja õige ilm. Mis sa muidu üldse poolpimesi sinna metsa ronid.
Lähim läätspuuhekk asus siinsamas naabri krundi piiril. Alku liikus ettevaatlikult, et oksi puruks ei talluks ja naabritega tühja pärast pahandust poleks oodata. Kolmas jooksukord kruvis silmaläätsed sellise teravuse peale, et lausa valus hakkas, aga kohe oli ka toimet tunda. Alku nägi juba heki juurest ära, et peenramaal ühes mügrikäigus haraka nokast kukkunud hõbesõrmus peidus on. Ämbreid tassiva ema suure seljavalu märkas ära, kuigi seda pere eest hoolega varjati. Kolmandaks silmas mees, et tuul ploomipuus pesa ehitab. See asi tuli küll kohemaid ära keelata, sest tuulepesa rikuks väärt viljapuu ja pidev puhumine pillaks poolküpsed ploomid maha.
Alku harutas pesahakatuse okste küljest lahti ja sidus puhta rätiku sisse. Ehk läheb teel tarvis. Sõrmuse võttis ka. Ja seljavalu. Tundus küll kahtlane, kas ta viimasega Vuudut karistab. Nii suurt valu ei tihka vaenlaselegi tahta.
No ja oligi mees minekuvalmis.
Eks palju tegi terav nägemine tüli ka. Metsas seisid suured värsked raieväljad, aga et puude hinged veel uut kohta polnud leidnud ja Alku nad ära nägi, tuli tal laiadele lagedatele vaatamata tihedas oksarägastikus rassida.
Aeg kulus. Päev kustus ööks ja öö näitas asju, millest pole kindel, kas nad sulle head või halba ennustavad. Oli see ju rohkem Vuudu kui Alku kodu. Kas või see kerekas kassikakk, kes kõrge kuuse madalamate okste vahel närviliselt silmi pilgutas. Vasakut, paremat, vasakut, paremat. Ei kordagi mõlemat ühteaegu. Huugikullil ju häälgi nagu Vuudul. Kes teab, mis vereside sees. Aga looduse poolt näkkumaalitud naeratusele vaatamata paistis suurkõrviku üüratu mure mehele kätte. Pesas oli kohta kolmele, aga ühe jäljed jahtumas. Näed siis! Ei käi Vuudu sugugi ainult külapiigasid pätsamas, kõlbavad kulliplikad ka.
"See on siinsamas, suure tamme tagant kurakätt," hoidus kassipeakull Vuudu nime nimetamast. "Peremeest ennast pole parajasti majaski. Läks uuele piigale peeglit tegema."
"Millest?" ühmas Alku, just nagu see oleks kõige tähtsam asi küsida.
"Laukavees lebavast kuupoolikust. Nüüd põrnitseb sinna oma kurja silmavaadet sisse. Sellega läheb aega."
"Pole ju kuud? Pilves puha," imestas mees.
"Peegel on juba eile püütud. Soosilmasügavas mahajahutamisel," teadis tark lind. "Uuele pruudile pulmakingiks."
"Mis eelmistest tüdrukutest sai?"
"Polnud tütre kasuemaks kõlbulikud. Ilusad küll, aga isekad. Nii juhtub, kui oma himude, mitte tarviduse järgi valikuid teed. Praegune pruut tõotab tulla samasugune. Eelmised saatis minema, mis muud. Hulguvad oma peeglitega soo peal ja padrikus, lasevad eksijatele kurja valgust silma. Vaata, et sina neisse sisse ei kiika! Hingest jääd ilma!"
"Miks ta sinu kodus krattimas käis?"
"Et tütrele tiivad teha. Too igatseb lennata. Kuus kätt on, aga need ei kanna, vehi mis sa vehid. Pakkusin enda tiibu. Vanaks põlgas. Teise poja külg sai kaitstes viga. Teda ka ei tahetud. Aga kuis ma nüüd päästma pääsen? Nii, et teise lapse vigase ja kaitsetuna maha jätan?" ohkas meeleheitel tohotaja-lind ja pilgutas silmist pisaraid.
"Võtame kaasa!" pakkus mees. "Kolm ikka kolm." Sasis vigase poja ettevaatlikult sülle ja hakkasid minema. Põgus vihm polnud jõudnud veel pika põua sisse pugeda. Kuivad oksad praksusid ja kutsusid kurjapeegeldajad kohale, aga Alku teravaks ihutud pilk pistis peegliklaasid puruks.
Jõuti Vuudu maja juurde, ent kõik uksed olid lukus. Vaikus. Ainult ühest toast kostus tihedat tihkumist.
"Iida? Lõpeta nutt! Aita mõelda, kus võti võiks olla. Ma päästan su välja ja varsti oled kodus tagasi," vaigistas mees, aga Iida ulgus veel hullemini. Kartis, et kodus sunnitakse sellele nohikule naiseks. Ega Iidale Vuudu vastumeelne olnud. Iida tundis, et Vuudu olekski talle just kõige parem ja õigem. Aga see jäle ja tüütu tütar!
"Võtmed on väravapuu ladvas," käis kakk üleval ära. "Aga mina neid kätte ei saa. Tõmbab oksad kokku, ei anna!"
Alku vaatas oma kaasavõetud vara üle. Tuul? See hakkab ju kohe pesa ehitama, mis tal võtmest. Ega sõrmusegagi puu südant pehmeks tee. Jäi siis see kõige alatum asi.
Alku lasi vaevaja vangist välja. Esimese hooga ei saanud puu toimuvast arugi, plaksutas aga lukuavajatega ladvaraage kõrgel üleval, aga siis raputas valuvärin oksasõrmed harali ja piinades tüvi vajus nii maadligi kägarasse, et mees ja linnud sealt kerge vaevaga võtmed maha noppisid.
Alku hindas võtmeid ja lukuauke, et kuhu miski passib.
"Õde on selle läve taga!" tundis haavatud noorkakk õige ukse ära.
Elus oli. Tiivad küljes ja suled siledad. Ainult silmamunad hirmupingest marraskil, nii et neid mõnda aega kummeliveega kasta tuli. Küll hoolitsev ema selle varsti korda saab.
"Parempoolne! Parempoolne keera lahti, muidu lased kurja välja!" juhatas kakuema, kui nägi, et mees vale luku auku võtit ajab. Aga või too kuulas!
Alku oli oma teritatud pilgu mõlemast lukusilmast sisse lasknud ja talle oli hoopis imelik tuju peale tulnud.
"Hoia end, hea mees! Kuuskäsi kägistab su ära!" kiljatas kakukoor. Aga niipea, kui Vuudu tütre uks paotus, viskas Alku tuulepesahakatuse tuppa. Ja tuul asus seda usinasti edasi ehitama parimas kohas, mis ette sattus - piiga peas!
Tüdruku kõik kuus kätt haarasid juustest ja hakkasid kiharaid lahti harutama. Nii jäi Alkul aega sõrmus karmanist välja koorida.
"Sul on Õnnelinnu hõbedat?" imestas kõrvikkull. "Aga kas sa sellega end päästa oskad? Sõrmus teeb ainult siis kandja taltsaks, kui õigesse sõrme satub. Tüdrukul on neid kolmkümmend!"
Ena imet! Poisi peos sõrmust silmates ajas kuuekäeline piiga ise õige näpu ette. Sai ehte paika, tõusis Õnnelinnu anni sunnil maast lahti, tantsis end puulatvade kohal hingetuks ja laskus siis sõrmusega soetatud peremehe kõrvale, taltsam kui talleke. Või mis peremees! Mitte orjaks vaid armsamaks tahtis Alku Vuudu tütart ja neidis oli selle oma kolmanda silmaga kohe ära näinud.
Kuidas ta kallistas! Nii, nagu ükski kahekäeline iial embama ei õpi.
Korraga seisis Vuudu väravas, vastne pruudipeegel pihus. Alkul ei olnud enam ühtegi abimeest alles: hirmunud linnud kangestusid tarevarjus kui kivikujud. Ei suutnud jõu ega nõuga aidata. Tuul oli pesaga väravapuu võrasse kolinud. Vuudu jäi Alku ja väravapuu suure seljavalu vahele, nii et ka seda kätte ei saanud. Sõrmus oli kindlalt Vuudu tütre sõrmes. Või mis abi oleks siin sõrmusest!
Aga oli!
Isa nägi tütart ja nii õnnelikuna polnud ta teda veel iial näinud.
"Anna ta mulle, saad oma uue noorikuga üksmeeles elada," julges Alku küsida. Hullemaks küsimine asja ometi teha ei võinud. Võita oli aga oi kui palju!
Ja tead, Vuudu andiski.
Sellest peale pole ta külast ühtki teist tüdrukut ära viinud. Ja Alku on õnnelik. Keegi teine tema kaasat ei näe ja ega suurem osa aastast ta isegi. Tunneb aga küll. Ja juulis ootab mees alati kuu viimast teisipäeva. Loodab, et sajab. Istutas maja ümber isikliku läätspuuhekigi, aga seni, kuni see kosub, tohib naabrite omas jooksmas käia. Mis tüli see väike turnimine ikka teeb.
Puu! Arvad viimaks, et Alku ta tolle tohutu valu kätte vaevlema jättis? Ei sugugi. Valudega on ainult see häda, et neid ei saa päris olematuks teha. Pisemaks jagada küll. Alku nooriku nobedad sõrmed hõõrusid selle tolmpeeneks ja puistasid laiali. Mul endalgi killuke küljes. Ei võta ma seda kui häda. Hea meel, et abiks saan olla.
VALGE VÕÕRAS
Ära aja teda segi härjasilmaga! Vaata, tal on küll peaaegu samasugune armastab/ei armasta õis, aga ta kollane süda on väiksem ja madalamal. Tema kleit on õrnem ja soojemat tooni ning vaevalt närbub üks õiesilm, kui kõrvalt ulatab end uus: "Märka mind ja nopi mu valgest kroonist endale õnn!"
"Miks ta siin on?" küsid sa.
Kuula siis. Räägin tema loo.
Tuli suvi ja lillepeenarde kohevast mullast sirutusid edvistama daaliad, liiliad, peiulilled, petuuniad, päevakübarad, gladioolid... ja muidugi roosid - roosad, valged, beežid, oranžid; hele-, tume-, kahvatu- ja leekivpunased; peenra-, pargi- ja roniroosid...
Nad kõik olid uhked ja iseteadlikud, nõudsid ruumi ja valgust. Eriti roosid - aia kuningatarid. Ja aednik täitis iga nende soovi: valis peenra jaoks kõige soojema ja tuulevaiksema koha, ometi sellise, kust kasvandikud kõigile kätte paistaks; väetas neid, jootis nende januseid suid juba päikesetõusu ajal, eemaldas lillepõõsaste ümbrusest iga umbrohulible. Armulikult avasid kuninglikud lilled oma kaharad õiepöörised.
"Midagi kentsakat välgatas Teie lehtede vahelt!" põrnitses ühel päeval blondi naabrinnat lopsakaspunane Kardinal.
"Sissetungija!" osutas avastatu suunas teravatipuliste kroonlehtedega Landora.
"Aiih! Vabastage mind sellest! Appi! Ma minestan!" taipas valgelokiline Iceberg oma ebamugava asendi põhjust.
"Te olete võrsunud valele territooriumile," ilmutas jahedat galantsust kreemikas Casanova.
"Aednik! Sa pead piinliku olukorra viivitamatult lahendama!" nõudis rühikas Legend.
Aednik kükitas roosipuhmaste vahele ärevusttekitanut tabama.
"Sina!" märkas ta valge roosi tugevate lehtede all häbelikku poolkummargil karikakart.
"Mina!"
"Narrike! Mida sa siin teed?"
"Õitsen!" tunnistas taimeke lapsikult, justkui aednik ise ta ahtaid õiesilmi tähele ei paneks.
"See ei ole sinu koht!" noomis aednik.
"Kasvasin, kuhu mind külvati," vabandas taim ja tal oli õigus. Olgu siis tuulest toodud või linnust lennutatud, talle polnud antud voli kasvukoha valikul kaasa kõnelda.
"Roosipeenar pole paraku karikakrale paslik paik," vangutas aednik pead ja sirutas käe kohatust külalisest haarama.
"Kas sa mõistad mu surma?" küsis kõhn ja kaitsetu karikakar. Ja aednik märkas midagi. Ta vilgas silm libises üle valgetest kroonlehtedest kodarate ja arvas kitkumatagi ära: Armastab!
Ja miks ei pidanuks?
Roose kastes oli aednik piserdanud värskendavat vett temagi õitele ja lehtedele. Väetades okaslilli oli kosutus kandunud temagi elusoontesse. Rohides oli aedniku käsi tema juured mullast kergitamata jätnud. Ainult silitamisi käis pihk paaril korral kogemata üle ta keha. Muidugi armastas!
"Kitku juba!" kahvatas armukadeduses Iceberg.
"Mats mullast välja!" põlastas Kardinal.
"Fuih, kui õudne!" pööras pea kõrvale Landora.
"Rutem, ta haavab mu au ja väärikust!" õhetas Legend.
"Hüvasti!" kergitas rasket õiekaabut Casanova.
"Ma ei või sind siia jätta, saad ju isegi aru!" vabandas aednik.
"Tee, mida tegema pead!" soostus vapper karikakrataim. Siis pigistas ta oma kroonleheripsmed tihedasti ümber niiskuva silma kuldkollase iirise. Nii vapper ta polnud.
Õrnalt ja ettevaatlikult harutas aednik karikakra juured roosipuhmaalusest.
"Sellepärast ma armastangi teda," uneles lill, oma viimaseid eluhetki nautides.
Kimbatuses kandis aednik taime oma kinnastamata pihkude vahel.
"Ja sellepärast ma armastan teda," tundis karikakar. Siis tundis ta veel midagi. Sooja, äsjaniisutatud mulda. Ja ta avas silmad.
See oli aia kaugeim ja kehvapindseim sopp, kuhu kastmisvoolik ei ulatunud ja kuhu harva uudistajaid eksis.
"Teised keelduvad siin kasvamast," sosistas aednik. "Aga sina saad hakkama. Väetiseta. Veeta. Isegi armastust vajad sa nii näpuotsanatuke, sest seda on sul enesel küll. Kümnete õiekroonide jagu."
"Miks ta siin on?" küsid sa.
Kuula siis. Räägin tema loo.
Tuli suvi ja lillepeenarde kohevast mullast sirutusid edvistama daaliad, liiliad, peiulilled, petuuniad, päevakübarad, gladioolid... ja muidugi roosid - roosad, valged, beežid, oranžid; hele-, tume-, kahvatu- ja leekivpunased; peenra-, pargi- ja roniroosid...
Nad kõik olid uhked ja iseteadlikud, nõudsid ruumi ja valgust. Eriti roosid - aia kuningatarid. Ja aednik täitis iga nende soovi: valis peenra jaoks kõige soojema ja tuulevaiksema koha, ometi sellise, kust kasvandikud kõigile kätte paistaks; väetas neid, jootis nende januseid suid juba päikesetõusu ajal, eemaldas lillepõõsaste ümbrusest iga umbrohulible. Armulikult avasid kuninglikud lilled oma kaharad õiepöörised.
"Midagi kentsakat välgatas Teie lehtede vahelt!" põrnitses ühel päeval blondi naabrinnat lopsakaspunane Kardinal.
"Sissetungija!" osutas avastatu suunas teravatipuliste kroonlehtedega Landora.
"Aiih! Vabastage mind sellest! Appi! Ma minestan!" taipas valgelokiline Iceberg oma ebamugava asendi põhjust.
"Te olete võrsunud valele territooriumile," ilmutas jahedat galantsust kreemikas Casanova.
"Aednik! Sa pead piinliku olukorra viivitamatult lahendama!" nõudis rühikas Legend.
Aednik kükitas roosipuhmaste vahele ärevusttekitanut tabama.
"Sina!" märkas ta valge roosi tugevate lehtede all häbelikku poolkummargil karikakart.
"Mina!"
"Narrike! Mida sa siin teed?"
"Õitsen!" tunnistas taimeke lapsikult, justkui aednik ise ta ahtaid õiesilmi tähele ei paneks.
"See ei ole sinu koht!" noomis aednik.
"Kasvasin, kuhu mind külvati," vabandas taim ja tal oli õigus. Olgu siis tuulest toodud või linnust lennutatud, talle polnud antud voli kasvukoha valikul kaasa kõnelda.
"Roosipeenar pole paraku karikakrale paslik paik," vangutas aednik pead ja sirutas käe kohatust külalisest haarama.
"Kas sa mõistad mu surma?" küsis kõhn ja kaitsetu karikakar. Ja aednik märkas midagi. Ta vilgas silm libises üle valgetest kroonlehtedest kodarate ja arvas kitkumatagi ära: Armastab!
Ja miks ei pidanuks?
Roose kastes oli aednik piserdanud värskendavat vett temagi õitele ja lehtedele. Väetades okaslilli oli kosutus kandunud temagi elusoontesse. Rohides oli aedniku käsi tema juured mullast kergitamata jätnud. Ainult silitamisi käis pihk paaril korral kogemata üle ta keha. Muidugi armastas!
"Kitku juba!" kahvatas armukadeduses Iceberg.
"Mats mullast välja!" põlastas Kardinal.
"Fuih, kui õudne!" pööras pea kõrvale Landora.
"Rutem, ta haavab mu au ja väärikust!" õhetas Legend.
"Hüvasti!" kergitas rasket õiekaabut Casanova.
"Ma ei või sind siia jätta, saad ju isegi aru!" vabandas aednik.
"Tee, mida tegema pead!" soostus vapper karikakrataim. Siis pigistas ta oma kroonleheripsmed tihedasti ümber niiskuva silma kuldkollase iirise. Nii vapper ta polnud.
Õrnalt ja ettevaatlikult harutas aednik karikakra juured roosipuhmaalusest.
"Sellepärast ma armastangi teda," uneles lill, oma viimaseid eluhetki nautides.
Kimbatuses kandis aednik taime oma kinnastamata pihkude vahel.
"Ja sellepärast ma armastan teda," tundis karikakar. Siis tundis ta veel midagi. Sooja, äsjaniisutatud mulda. Ja ta avas silmad.
See oli aia kaugeim ja kehvapindseim sopp, kuhu kastmisvoolik ei ulatunud ja kuhu harva uudistajaid eksis.
"Teised keelduvad siin kasvamast," sosistas aednik. "Aga sina saad hakkama. Väetiseta. Veeta. Isegi armastust vajad sa nii näpuotsanatuke, sest seda on sul enesel küll. Kümnete õiekroonide jagu."
KUIDAS ARMASTADA KOLME PEAGA LOHET
Maailmas liigub igasugu müüte. Mõned kinnitavad, et draakonid, härjapõlvlased ja haldjad on lihtsalt tobe väljamõeldis. Teised usuvad, et seesugused tegelased on olemas küll, aga arvavad täpselt teadvat, kui pikk, kui raske, mis värvi ja millise iseloomuga. Ja et ainult nii ongi.
Aga päriselt? Aga päriselt mahub maailma uskumatult palju hämmastavat ja erilist ning igaühes meis on veel omakorda suur ja imeline maailm. Ei maksa seda mingite eelarvamustega väiksemaks ega igavamaks teha.
---
Elas kord lohe. Ta ei lasknud end sugugi segada asjaolust, et keegi kuskil väitis: “Lohesid pole olemas!” ega ka sellest, et keegi teine kirjeldas: “Lohed on olemas. Nad elavad Hiinamaal, kõrgel mägedes, nad on punast värvi, neil on üks pea, neil purskab suust tuld ja nad söövad printsesse.”
See lohe elas üsna siin lähistel. Suvel oli ta selline beežikas, pruunikas ja rohekashall – männimetsaaluse karva. Nii tundus turvaline. Männimets oli pealegi elupaigaks parim. Siin nägi kaugele, liikumine oli vabam, samas vajalikult varju ja omaette olemist. Talvesoomus helkis heledamapoolselt. Eks muidugi olenes talvest. Tuld ta ei pursanud. Talle tundus, et see on hammastele kahjulik. Ja tal oli kolm pead.
Printsesse see lohe ei söönud. Selleks oli mitu põhjust. Sa tahad ju, et toit taldrikul hea välja näeks? Mõni isaslohe ehk tõesti naudiks printsesside habrast ilu. See lohe oli emane. Üks tõeliselt kütkestav printsess ajas ta tõeliselt kadedaks. Seda esiteks. Mis veel? Nad kriiskasid. Kuldsed kiharad läksid kurku ja ajasid köhima. Kõik see värv ja kreem ja puuder, millega nad end konserveerisid, tekitas allergiat. Pealegi oli neid jube tüütu kõikvõimalike korsettide, kombineede, kleitide ja seelikute seest välja harutada.
Printsid olid hoopis teine teema! Neid oli tore enne sööki taga ajada, nad olid liikuvad ja lihastes ja lohetari kuuele silmale pakkusid nad igatahes märksa rohkem kui printsessid.
Menüüs tekitasid printsid muidugi samasugust segadust nagu printsessidki. Loed, et kohe tuleb serveerimisele Barthold Cornelius Alexander Engelhard, loodad rikkalikku neljakäigulist lõunat, aga prints on kidur kui pisemat sorti päkapikk.
Lohe enda nimi oli Jahh ja sellest jätkus kõigile kolmele peale. Keskmise pea poole pöördudes kõlas see nagu otsus, vasakpoolsel – nagu tuisukilje ja parempoolsel – sosinana puulatvades. Loherahvas ei ajanud nimedega alpust taga. Oskad sa üldse pakkuda kedagi, kes lohesid nimepidi kutsuks?
Nad elasid erakutena, kes kus, üksteisele külla sattusid harva, seda enam, et need korrad heaga lõppema kippunud. Nii ununes vahel aastateks, et kuskil lohetki mingi oht võiks varitseda. Aga oht oli. Lohetapja.
Lohetapja on iseenesest täitsa tavalise inimese moodi mees. Noh, ehk kasvult veidi pikem, aga mitte oluliselt. Lihtsalt, kui tavaline mees ei kipu metsa, kus lohe elab, siis lohetapjat veab sinna nagu magnetiga. Mis ta seal teeb, sellele enamasti tunnistajaid ei jagu, aga tagasi ta tuleb, kott lohakalt üle õla ja koti sees on siis vastavalt nii mitu pead, kui lohel juhtus olema.
Aga aitab nüüd kirjeldustest. Läheme loo juurde. Ja lugu selline:
Meie lohe metsa sattus lohetapja. Päikesesoojas teeservas ilutsesid lopsakad karukellad, näsiniin pilgutas oma salalikke sügavroosasid õiesilmi, jõesäng oli kirkaid varsakabjapatju täis, aga lohetapja ei pannud neid eriti tähele. Tema treenitud vaist haistis lohe lähedust. Ja ettevaatuse kaotanud lohe kerkis sealtsamast karukellade, näsiniinte ja varsakapjade vahelt kogu oma kolmepäises täiuslikkuses.
Midagi juhtus nüüd. Kas oli lohetapja liiga palju loheringkonnas liikunud või säras keskkevade ahvatlusi lohe kolmest silmapaarist, igatahes... lohetapja armus. Ja armus nii hullusti, et see suur armastus jõudis ka lohe südamesse. Nii et... vastastikune.
No ja mis sellest, küsid sa? Kui tinasõdur võib armuda paberbaleriini, kaunitar koletisse... miks ei võiks lohetapja armuda lohesse?
Nojah. Lohetapja süda tuksus lohele ja lohe süda lohetapjale, aga peale suure armunud südame oli lohel ka kolm pead ja need ei suutnud taluda, et lohetapja kõiki kolme kallistas ja musitas. Korraga ei tulnud kõne allagi ja eraldi tegi samuti tuska.
“Mina nägin teda esimesena!” teatas keskmine pea ja äärmised pidid sellega nõustuma. Nii oligi olnud.
“Mina armastan teda kõige suurema kirega!” nõudis vasakpoolne. Nojah, ta oli tõesti teistest elavam ja särtsakam.
Parempoolne ei öelnud suurt midagi, ta oli selline... introvert. Aga armastas ja kiivust tundis temagi.
Armukadedus ajas lohe pead tõsiselt tülli. Armastus ajas peadest hulluks.
Lohele ei maitsenud jook ega söök. Ka hõrguma prae kõrvalt nokkis vastutahtmist vaid veidikese salatit. Jäi täitsa norgu.
Lohetapja oli kimbatuses. Kui kedagi armastad, siis tahad ju, et ta sinust rõõmu tunneks ja säraks, mitte kurvaks jääks.
Mis siis teha? Kui kellelgi on kolm pead, ei ole võimalik kahte lihtsalt minema kihutada. Pole võimalik konkurente maha raiuda, sest need kasvaks ju kohe kaela otsa tagasi. Kui, siis kõik kolm korraga, aga see ju teeks lohele otsa peale.
Kõige hullem, et lohetapjale meeldis lohe just kõigi oma kolme peaga ja peadevahelised tülid tegid ta õnnetuks.
Lohe aga armastas lohetapjat. Kui armastad, siis tahad teisele rõõmu teha, mitte kibedust ja valu.
Maailmas on igasugu tarkust ja maagiat. Küllap oskaks keegi teha lohe ühest suurest armastavast südamest kolm. Teha nii, et saaks saata kõik kolm pead oma südamega eri maailma otsa. Ootama, et lohetapja ta leiaks. Teadma, et lohetapjat on kusagil ootamas veel kaks sama kallist ja head. Kas see aitaks?
Lohetapja ei osanud midagi targemat välja mõelda, kui et tuleb kasvatada endale veel kaks pead. Aga ega siis need nii lihtsalt kasva! Mida teha? Siirdada? Nõiduda? Teeselda?
Tead. Tegelikult on see üsna meeleheitliku lõpuga lugu. Või mis lõpuga... Lõpp ei paista veel kusagilt. Ainult meeleheide.
Me arvame, et oskame nõu anda küll. Et lohetapja peaks leidma endale hoopis printsessi või mõne tavalise vaese külatüdruku. Ja lohe peaks ootama endale lohest kosilast. Soovitavalt kolmepealist. Aga elus ja armastuses ei ole nii lihtne. Seal võib juhtuda, et lihtsam on kasvatada endale kaks uut pead.
Aga päriselt? Aga päriselt mahub maailma uskumatult palju hämmastavat ja erilist ning igaühes meis on veel omakorda suur ja imeline maailm. Ei maksa seda mingite eelarvamustega väiksemaks ega igavamaks teha.
---
Elas kord lohe. Ta ei lasknud end sugugi segada asjaolust, et keegi kuskil väitis: “Lohesid pole olemas!” ega ka sellest, et keegi teine kirjeldas: “Lohed on olemas. Nad elavad Hiinamaal, kõrgel mägedes, nad on punast värvi, neil on üks pea, neil purskab suust tuld ja nad söövad printsesse.”
See lohe elas üsna siin lähistel. Suvel oli ta selline beežikas, pruunikas ja rohekashall – männimetsaaluse karva. Nii tundus turvaline. Männimets oli pealegi elupaigaks parim. Siin nägi kaugele, liikumine oli vabam, samas vajalikult varju ja omaette olemist. Talvesoomus helkis heledamapoolselt. Eks muidugi olenes talvest. Tuld ta ei pursanud. Talle tundus, et see on hammastele kahjulik. Ja tal oli kolm pead.
Printsesse see lohe ei söönud. Selleks oli mitu põhjust. Sa tahad ju, et toit taldrikul hea välja näeks? Mõni isaslohe ehk tõesti naudiks printsesside habrast ilu. See lohe oli emane. Üks tõeliselt kütkestav printsess ajas ta tõeliselt kadedaks. Seda esiteks. Mis veel? Nad kriiskasid. Kuldsed kiharad läksid kurku ja ajasid köhima. Kõik see värv ja kreem ja puuder, millega nad end konserveerisid, tekitas allergiat. Pealegi oli neid jube tüütu kõikvõimalike korsettide, kombineede, kleitide ja seelikute seest välja harutada.
Printsid olid hoopis teine teema! Neid oli tore enne sööki taga ajada, nad olid liikuvad ja lihastes ja lohetari kuuele silmale pakkusid nad igatahes märksa rohkem kui printsessid.
Menüüs tekitasid printsid muidugi samasugust segadust nagu printsessidki. Loed, et kohe tuleb serveerimisele Barthold Cornelius Alexander Engelhard, loodad rikkalikku neljakäigulist lõunat, aga prints on kidur kui pisemat sorti päkapikk.
Lohe enda nimi oli Jahh ja sellest jätkus kõigile kolmele peale. Keskmise pea poole pöördudes kõlas see nagu otsus, vasakpoolsel – nagu tuisukilje ja parempoolsel – sosinana puulatvades. Loherahvas ei ajanud nimedega alpust taga. Oskad sa üldse pakkuda kedagi, kes lohesid nimepidi kutsuks?
Nad elasid erakutena, kes kus, üksteisele külla sattusid harva, seda enam, et need korrad heaga lõppema kippunud. Nii ununes vahel aastateks, et kuskil lohetki mingi oht võiks varitseda. Aga oht oli. Lohetapja.
Lohetapja on iseenesest täitsa tavalise inimese moodi mees. Noh, ehk kasvult veidi pikem, aga mitte oluliselt. Lihtsalt, kui tavaline mees ei kipu metsa, kus lohe elab, siis lohetapjat veab sinna nagu magnetiga. Mis ta seal teeb, sellele enamasti tunnistajaid ei jagu, aga tagasi ta tuleb, kott lohakalt üle õla ja koti sees on siis vastavalt nii mitu pead, kui lohel juhtus olema.
Aga aitab nüüd kirjeldustest. Läheme loo juurde. Ja lugu selline:
Meie lohe metsa sattus lohetapja. Päikesesoojas teeservas ilutsesid lopsakad karukellad, näsiniin pilgutas oma salalikke sügavroosasid õiesilmi, jõesäng oli kirkaid varsakabjapatju täis, aga lohetapja ei pannud neid eriti tähele. Tema treenitud vaist haistis lohe lähedust. Ja ettevaatuse kaotanud lohe kerkis sealtsamast karukellade, näsiniinte ja varsakapjade vahelt kogu oma kolmepäises täiuslikkuses.
Midagi juhtus nüüd. Kas oli lohetapja liiga palju loheringkonnas liikunud või säras keskkevade ahvatlusi lohe kolmest silmapaarist, igatahes... lohetapja armus. Ja armus nii hullusti, et see suur armastus jõudis ka lohe südamesse. Nii et... vastastikune.
No ja mis sellest, küsid sa? Kui tinasõdur võib armuda paberbaleriini, kaunitar koletisse... miks ei võiks lohetapja armuda lohesse?
Nojah. Lohetapja süda tuksus lohele ja lohe süda lohetapjale, aga peale suure armunud südame oli lohel ka kolm pead ja need ei suutnud taluda, et lohetapja kõiki kolme kallistas ja musitas. Korraga ei tulnud kõne allagi ja eraldi tegi samuti tuska.
“Mina nägin teda esimesena!” teatas keskmine pea ja äärmised pidid sellega nõustuma. Nii oligi olnud.
“Mina armastan teda kõige suurema kirega!” nõudis vasakpoolne. Nojah, ta oli tõesti teistest elavam ja särtsakam.
Parempoolne ei öelnud suurt midagi, ta oli selline... introvert. Aga armastas ja kiivust tundis temagi.
Armukadedus ajas lohe pead tõsiselt tülli. Armastus ajas peadest hulluks.
Lohele ei maitsenud jook ega söök. Ka hõrguma prae kõrvalt nokkis vastutahtmist vaid veidikese salatit. Jäi täitsa norgu.
Lohetapja oli kimbatuses. Kui kedagi armastad, siis tahad ju, et ta sinust rõõmu tunneks ja säraks, mitte kurvaks jääks.
Mis siis teha? Kui kellelgi on kolm pead, ei ole võimalik kahte lihtsalt minema kihutada. Pole võimalik konkurente maha raiuda, sest need kasvaks ju kohe kaela otsa tagasi. Kui, siis kõik kolm korraga, aga see ju teeks lohele otsa peale.
Kõige hullem, et lohetapjale meeldis lohe just kõigi oma kolme peaga ja peadevahelised tülid tegid ta õnnetuks.
Lohe aga armastas lohetapjat. Kui armastad, siis tahad teisele rõõmu teha, mitte kibedust ja valu.
Maailmas on igasugu tarkust ja maagiat. Küllap oskaks keegi teha lohe ühest suurest armastavast südamest kolm. Teha nii, et saaks saata kõik kolm pead oma südamega eri maailma otsa. Ootama, et lohetapja ta leiaks. Teadma, et lohetapjat on kusagil ootamas veel kaks sama kallist ja head. Kas see aitaks?
Lohetapja ei osanud midagi targemat välja mõelda, kui et tuleb kasvatada endale veel kaks pead. Aga ega siis need nii lihtsalt kasva! Mida teha? Siirdada? Nõiduda? Teeselda?
Tead. Tegelikult on see üsna meeleheitliku lõpuga lugu. Või mis lõpuga... Lõpp ei paista veel kusagilt. Ainult meeleheide.
Me arvame, et oskame nõu anda küll. Et lohetapja peaks leidma endale hoopis printsessi või mõne tavalise vaese külatüdruku. Ja lohe peaks ootama endale lohest kosilast. Soovitavalt kolmepealist. Aga elus ja armastuses ei ole nii lihtne. Seal võib juhtuda, et lihtsam on kasvatada endale kaks uut pead.
LUGU KOLME PEAGA LOHEST, KES ELAS KÜLAÄÄRSE MÄE KÜLJEL ASUVAS KALJULÕHES
Elas kord lohe. Nagu juba pealkirjaski öeldud, elas ta küla servas, suhteliselt kõrgel mäe otsas ja tal oli kolm pead.
Ühest küljest on kolm lohepead tõeline varandus. Näiteks, kui tahad jõulukuusel küünlaid süüdata, külmunud torustikku arstida või pajaga eilset suppi soojendada.
Aga samas. Mis torustikku lohel seal kaljulõhes ikka oli, jõulukuuske ammugi mitte (oleks lapsed, siis ehk veel, aga niimoodi ainult enda pärast...) ja supp ei kuulunud ka lohe lemmiktoitude hulka. Teadupärast on lohed loodud printsessidega maiustama.
Ja üleüldse. Kui sul on kolm pead ja üks neist vahib telekat, teine mängib telefoniga ussimängu ja kolmas valutab eelmisel õhtul peetud peost, siis on see kokku ikka paras hullumaja.
Õnneks oli meie lohe mõnes asjas päris mõistlik. Telekat tal polnud (need digiboksi pakkujad olid ta kuidagi kahe silma vahele jätnud), ussimängu ta ei sallinud ja peavaluga lõppevate pidude tarvis nappis sissetulekuid. Iseloom oli ka lohel selline leplik. Ei kiskunud külarahvaga riidu, ei tuuseldanud teiste lohedega turniiridel. Isegi printsesse ei kimbutanud - ilusad ja kondised ja lõhnavad hästi, no kuidas sa sihukesi sööd? Istus lohe oma koopas, põletas hingeõhuga seintesse mustreid ja nakitses koopalaest tilkuva vee kõrvaseks koerakrõbinaid, mida ta kord kuus (mõnikord harvemgi) hulgilaost ostmas käis.
Mäge, kus ta ulualune asus, hüüti Musta Draakoni kaljuks. Aastatuhandeid juba.
Aga ükskord, küla järgmiste aastate arengukava koostamise koosolekul, hakkas hõõrumine pihta.
Leiti, et lohe ei tee külarahvaga piisavalt koostööd. "Ta võiks kolm korda päevas karjuseid ja alpiniste üle järsaku vedada!" leidsid inimesed.
"Eks või kah," soostus lohe. Ega tal nagunii suuremat teha olnud. Veokordi lisandus küll märkamatult, viimaks kinnitati liin iga kaheksa minuti järel käima. Lohel, kes sünnilt tumedasoomuseline, kadus rassides viimane värv nii näost kui ihult.
Nuriseti, et lohe lähedus pärsib majanduselu elavdamist. "Ükski võõras ei julge tulla, kui selline monstrum ligiduses elutseb!"
Lohe nõustunuks rohkem koopas konutama, aga transportteenus vajas ju osutamist. Katsus siis lihtsalt sõbralikumaid nägusid ette manada.
Viriseti, et lohe ei löö jõukohaselt kaasa tehnilise infrastruktuuri arendamisel. "Mõelda, kui palju soojusenergiat suudaks toota säherdune kolmepealine, posti laiali vedada, prügi põletada... Aga tema!" põlastas rahvas.
Lohe oli mõistev ja vastutulelik. Sülgas ahjudesse tuld, lehvitas tiibadega tuult tiivikuisse, väntas jõgesid kiiremale voolule. Osutas ühistransporditeenust, valvas lambaid, lõi mäenõlvale tillukese stuudio, kus huvilised üle maailma lohekoopakujundust õppimas käisid. Öösel toimis tänavavalgustusena ja peletas hulkuvaid metsloomi inimasustusest eemale.
"Lohe lõhestab külakogukonna üksmeelsust," hädaldati, sest tekkinud oli kaks leeri. Üks, kes arvas, et lohel on liiga hirmuäratav lõustastik ja teine, kes leidis, et lohe on liiga mömm.
Lohe kandis kõigi kolme näo varjamiseks laia ääre ja tiheda looriga kübaraid ning üritas asjalikke ja edumeelseid ideid pakkuda (aga, lohe juttu nüüd kuulad või?).
Veel viriseti, et lohe on koerasöögisõltlane, ülekaalulisust reklaamiv (kuigi vaene loom viimase aja töökoormusest enam keskmise draakoni mõõtu välja ei andnud), tallab lambakarjas rohukamara ära ja varjab oma kunstistuudioga küla tõelised turismiobjektid.
Et seni, kuni lohe mäe peal toimetab, elab külarahvas pidevas varingu- ja tulekahjuhirmus.
Lohe tõmbas kõrvad lidusse ja tundis end hirmsasti süüdi.
"Otse öeldes," teatasid külavolinikud, "kümnekordistub sinu eluasememaks, sest turistide sissevool on mäekuru hinna lakke löönud. Ka tuleb maksta meie poolt koostatud kindlustuslepingus näidatud summa, sest
a) sinu kohalolu tekitab pidevaid ohuolukordi ja
b) kui sinuga midagi juhtuma peaks, jätab see külarahva suurde kitsikusse.
Lohe maksis tõrkumata, kuigi krõbinad tuli nüüd rahapuudusel sageli koopalaeveega asendada.
Kord, kui lohe mäe peal, kübarad peas, rahutut lambakarja koos katsus hoida, lendas mööda ülemeremaa ninakas ja sõnakas ning silmatorkavalt "suure kondiga" lohe. Nägi meie lohet, norsatas naerda, istus mäe otsa, toetas hambus rippunud printsessi hetkeks murule ja põlastas: "Sitavares! Draakonisoo häbiplekk!" (Siivutumaid sõnu oli ka, aga mis ma neist ikka kirja hakkan panema, eks sa ennusta isegi.)
Meie lohele järsku aitas. Meie lohe võis ju kleenuke olla, aga lihased olid tal viimase aja rahmeldamistega väga korralikult treenitud. Raputas ilkuja tiibadest välja, keeras kõigile kaheteistkümnele kaelale vindi sisse ja vaatas kohta, kuhu visata. Vaatas ja ei tulnudki kaua vaadata. Lennutas otse külasse. Lennutas külasse ülbe draakoni, lambad ja kõik kolm tobedat kübarat. Ainult printsessi jättis viskamata. Jättis viskamata seepärast, et kõht oli korraga kole tühjaks läinud.
***
Meil oli nädal tagasi küla arengukava koostamise koosolek. Arutluse alla võeti
a) kas järgmise aasta lohetoit valitakse laste arvu, talu jõukuse või tähestiku järgi ning kas ja kuidas oleks võimalik kohalikke ohvreid turistidega asendada;
b) küla majanduselu edendamine, sest uuest aastast lohe kehtestatud maksud kolmekordistuvad;
c) väljaku rajamine kolmandaks loheturniiriks (sest kaks eelmist on lohe meelest kõik võimalused ammendanud;
jne, jne, jne...
Muidu? Nooh. Laseb elada. Oma ikka oma. Teab, mis tralli mõni teine veel teeks või korraldaks.
Ah jaa! Mäel on ka hoopis uus nimi. Lohe ise pani. Endale meeldetuletuseks ja... et järelpõlvi hoiatada. Valge...hobuse...
Ühest küljest on kolm lohepead tõeline varandus. Näiteks, kui tahad jõulukuusel küünlaid süüdata, külmunud torustikku arstida või pajaga eilset suppi soojendada.
Aga samas. Mis torustikku lohel seal kaljulõhes ikka oli, jõulukuuske ammugi mitte (oleks lapsed, siis ehk veel, aga niimoodi ainult enda pärast...) ja supp ei kuulunud ka lohe lemmiktoitude hulka. Teadupärast on lohed loodud printsessidega maiustama.
Ja üleüldse. Kui sul on kolm pead ja üks neist vahib telekat, teine mängib telefoniga ussimängu ja kolmas valutab eelmisel õhtul peetud peost, siis on see kokku ikka paras hullumaja.
Õnneks oli meie lohe mõnes asjas päris mõistlik. Telekat tal polnud (need digiboksi pakkujad olid ta kuidagi kahe silma vahele jätnud), ussimängu ta ei sallinud ja peavaluga lõppevate pidude tarvis nappis sissetulekuid. Iseloom oli ka lohel selline leplik. Ei kiskunud külarahvaga riidu, ei tuuseldanud teiste lohedega turniiridel. Isegi printsesse ei kimbutanud - ilusad ja kondised ja lõhnavad hästi, no kuidas sa sihukesi sööd? Istus lohe oma koopas, põletas hingeõhuga seintesse mustreid ja nakitses koopalaest tilkuva vee kõrvaseks koerakrõbinaid, mida ta kord kuus (mõnikord harvemgi) hulgilaost ostmas käis.
Mäge, kus ta ulualune asus, hüüti Musta Draakoni kaljuks. Aastatuhandeid juba.
Aga ükskord, küla järgmiste aastate arengukava koostamise koosolekul, hakkas hõõrumine pihta.
Leiti, et lohe ei tee külarahvaga piisavalt koostööd. "Ta võiks kolm korda päevas karjuseid ja alpiniste üle järsaku vedada!" leidsid inimesed.
"Eks või kah," soostus lohe. Ega tal nagunii suuremat teha olnud. Veokordi lisandus küll märkamatult, viimaks kinnitati liin iga kaheksa minuti järel käima. Lohel, kes sünnilt tumedasoomuseline, kadus rassides viimane värv nii näost kui ihult.
Nuriseti, et lohe lähedus pärsib majanduselu elavdamist. "Ükski võõras ei julge tulla, kui selline monstrum ligiduses elutseb!"
Lohe nõustunuks rohkem koopas konutama, aga transportteenus vajas ju osutamist. Katsus siis lihtsalt sõbralikumaid nägusid ette manada.
Viriseti, et lohe ei löö jõukohaselt kaasa tehnilise infrastruktuuri arendamisel. "Mõelda, kui palju soojusenergiat suudaks toota säherdune kolmepealine, posti laiali vedada, prügi põletada... Aga tema!" põlastas rahvas.
Lohe oli mõistev ja vastutulelik. Sülgas ahjudesse tuld, lehvitas tiibadega tuult tiivikuisse, väntas jõgesid kiiremale voolule. Osutas ühistransporditeenust, valvas lambaid, lõi mäenõlvale tillukese stuudio, kus huvilised üle maailma lohekoopakujundust õppimas käisid. Öösel toimis tänavavalgustusena ja peletas hulkuvaid metsloomi inimasustusest eemale.
"Lohe lõhestab külakogukonna üksmeelsust," hädaldati, sest tekkinud oli kaks leeri. Üks, kes arvas, et lohel on liiga hirmuäratav lõustastik ja teine, kes leidis, et lohe on liiga mömm.
Lohe kandis kõigi kolme näo varjamiseks laia ääre ja tiheda looriga kübaraid ning üritas asjalikke ja edumeelseid ideid pakkuda (aga, lohe juttu nüüd kuulad või?).
Veel viriseti, et lohe on koerasöögisõltlane, ülekaalulisust reklaamiv (kuigi vaene loom viimase aja töökoormusest enam keskmise draakoni mõõtu välja ei andnud), tallab lambakarjas rohukamara ära ja varjab oma kunstistuudioga küla tõelised turismiobjektid.
Et seni, kuni lohe mäe peal toimetab, elab külarahvas pidevas varingu- ja tulekahjuhirmus.
Lohe tõmbas kõrvad lidusse ja tundis end hirmsasti süüdi.
"Otse öeldes," teatasid külavolinikud, "kümnekordistub sinu eluasememaks, sest turistide sissevool on mäekuru hinna lakke löönud. Ka tuleb maksta meie poolt koostatud kindlustuslepingus näidatud summa, sest
a) sinu kohalolu tekitab pidevaid ohuolukordi ja
b) kui sinuga midagi juhtuma peaks, jätab see külarahva suurde kitsikusse.
Lohe maksis tõrkumata, kuigi krõbinad tuli nüüd rahapuudusel sageli koopalaeveega asendada.
Kord, kui lohe mäe peal, kübarad peas, rahutut lambakarja koos katsus hoida, lendas mööda ülemeremaa ninakas ja sõnakas ning silmatorkavalt "suure kondiga" lohe. Nägi meie lohet, norsatas naerda, istus mäe otsa, toetas hambus rippunud printsessi hetkeks murule ja põlastas: "Sitavares! Draakonisoo häbiplekk!" (Siivutumaid sõnu oli ka, aga mis ma neist ikka kirja hakkan panema, eks sa ennusta isegi.)
Meie lohele järsku aitas. Meie lohe võis ju kleenuke olla, aga lihased olid tal viimase aja rahmeldamistega väga korralikult treenitud. Raputas ilkuja tiibadest välja, keeras kõigile kaheteistkümnele kaelale vindi sisse ja vaatas kohta, kuhu visata. Vaatas ja ei tulnudki kaua vaadata. Lennutas otse külasse. Lennutas külasse ülbe draakoni, lambad ja kõik kolm tobedat kübarat. Ainult printsessi jättis viskamata. Jättis viskamata seepärast, et kõht oli korraga kole tühjaks läinud.
***
Meil oli nädal tagasi küla arengukava koostamise koosolek. Arutluse alla võeti
a) kas järgmise aasta lohetoit valitakse laste arvu, talu jõukuse või tähestiku järgi ning kas ja kuidas oleks võimalik kohalikke ohvreid turistidega asendada;
b) küla majanduselu edendamine, sest uuest aastast lohe kehtestatud maksud kolmekordistuvad;
c) väljaku rajamine kolmandaks loheturniiriks (sest kaks eelmist on lohe meelest kõik võimalused ammendanud;
jne, jne, jne...
Muidu? Nooh. Laseb elada. Oma ikka oma. Teab, mis tralli mõni teine veel teeks või korraldaks.
Ah jaa! Mäel on ka hoopis uus nimi. Lohe ise pani. Endale meeldetuletuseks ja... et järelpõlvi hoiatada. Valge...hobuse...
HALDJATOIT
Juhtus kord ilusasse õitsvasse orgu kaks emandat. Vanataat tundis neid varasemast, teadis, et mõlemad tublid toiduvaaritajad oleks, ja kinkis kummalegi kulbi ning paja. Naised rõõmustasid kingituste üle. Üks naistest tassis oma katla oru keskele ja ütles teisele: „Mina jään siia söögitegijaks. Mine sina mäe peale!“
Teine läkski.
Meisterdas kumbki emand kolde, tõstis kolde peale pajakese ja ehitas paja ümber majakese. Orus olid vägevamad puud – oru majapalgid said pikemad. Mäel kasvasid männid kidurad, mäe-emanda tareke mahutas naise hädapärast ära, aga ega rohkemaks vajadust olnudki.
Hakkasid emandad otsima, mida patta panna, aga ümberringi õilmitses ainult lilleilu. Korjasid kateldesse õietolmukollast ja keetsid pudruks – see tundus muust toidust etemgi! Varusid ka talveks tagavara: mäe-emand peoga, oru oma vikatika. Niitis viimaks kogu oru lilledest lagedaks. Palju õietolmu varises mulda, palju jäi alles ka.
Orus oli aga teisigi elanikke. Juba enne emandate tulekut elutses seal tuhandeid tiivulisi haldjaid, kes suvi läbi õielt õiele lendasid, sügisel kõhukesed korralikult lillepudi täis sõid ja talveks lumeteki alla unele suikusid.
Nii oli ennemalt olnud. Aga nüüd niitis oru-emand haldjarahva toidulaua tühjaks. Näkitsesid tiivulised siit-sealt, kuhu palukesi oli kukkunud ja heitsid tühjade kõhtudega magama. Aga oh häda! Otse keset kõige karmimat pakast ajas nälg haldjarahva üles. Habisesid ja lõdisesid ning ei osanud muud teha, kui läksid oru-emanda ukse taha.
„Pai perenaine, anna meile süüa, et saaksime oma talvetubadesse tagasi kolida ja rahulikult kevadeni magada!“ palusid hädalised.
„Mis ma vastu saan? Muidu eest mina teid ei toida!“ nähvas oru-perenaine.
„Mida toidu eest tahad?“ uurisid haldjad.
„Rahahõbedat!“ nõudis perenaine.
Haldjarahval oli küll rahakirst võõra silma eest ära pandud. Teha polnud nad selle sisuga seni muud mõistnud, kui müntide hõbe- ja kuldkülgedega lusti pärast päikest peegeldada. Lennatigi nüüd raha tooma.
Nõtkus iga süüasoovija tagasi, raske hõbedalitter õlul. Emanda paled lõid heameelest õhetama. Tõstiski paja tulele.
„Sellest pajatäiest ju kõigile ei jagu?“ muretses haldjarahvas.
„Mul suuremat pole!“ käratas emand.
„Luba, me sikutame suuremaks!“ pakkusid toiduootajad.
„Segi peast! Või minu söögiriistu rikkuma!“ hurjutas naine ja tõrjus haldjad kulbiga koldest eemale.
Peagi sai puder valmis, aga et pada oli pisike, ei jätkunud sellest õieti maitsekski.
„Tee teine potitäis veel!“ palusid haldjad. Me ju tõime sulle toidu eest hõbedat.
„Tooge kulda, siis teen!“ lubas emand.
„Kas siis teed rohkem?“ usutlesid haldjad.
„No teen!“ noogutas naine vastumeelselt.
Haldjad läksidki kulda tooma. Veeretasid külmetavate käte vahel kuldrahasid. Lootsid, et tagasijõudmise ajaks pudrutaldrikud juba ees auravad. Aga ahne perenaine tahtis enne mündid üle katsuda. Pani siis pudrupoti tulele, aga süüa sai valmis ikka samapalju kui ennemalt.
„Sa ju lubasid!“ nuuksusid haldjad.
„Nagu lubasin, nii ka tegin,“ turtsus emand. „Ega mina ole süüdi, et mõni vahele trügis ja teiste eest toidu topelt sõi!“ lükkas ta nõudjad üle läve pakase kätte ja läks tagakambrisse raha lugema.
„Mäe peal elab veel üks toidutegija,“ meenus hädalistele. „Tea, kas seegi teistsugune?“ arutati isekeskis, aga et muud abi ei leitud, võeti mäe tee ette.
„Pai perenaine, anna meile sooja ja süüa, et saaksime oma talvetubadesse tagasi kolida ja rahulikult kevadeni magada!“ paluti mäe-emanda ukselävel.
„Mu tuba on tilluke, te ei mahu ehk sisse ära?“ muretses mäe-perenaine.
„Las me sikutame su tare suuremaks!“ pakkusid tulijad.
„Kui aga ära ei lõhu?“ kartis naine.
„Ei lõhu!“ lubasid haldjad, võtsid seina- ja katusenurkadest kinni ja hakkasid sikutama. Ennäe imet! Maja muutuski palju suuremaks.
„Mu pada on pisike, peate ehk kaua kannatama, enne kui kõht täis saab,“ kartis emand.
„Me sikutame su paja parajamaks!“ tõotasid toidutahtjad, võtsid katla põhjast, servast ja sangadest kinni ja hakkasid tirima. Pada saigi suur! Nii suurt pada polnud perenaine näinudki.
„Mul pole ehk nõndapalju pudrujahu, mida potti panna,“ pelgas mäe-emand.
„Küll me sikutame jahukotid kogukamaks!“ kilkasid haldjad ja haarasid kotiotstest kinni. Ja näe! Mitte ainult kotiküljed ei saanud suurust juurde - sisu kasvas samamoodi!
„Ärge ehk ära mingegi,“ pakkus mäe-perenaine, kui kostilistel kõhud täis. „Väljas ju külm, jääte ehk kevadeni?“
Aga haldjad läksid ikka. Neil oli lumeune vajadus veres. Lubasid kevadel mäe-perenaisele kindlasti jälle külla tulla.
Kas talvistest külalistest või muu asja pärast… Kahe emanda õieputrudega sündisid kummalised lood. Mäe-perenaise puder oli alati magus ja lillekollane, mahe nagu perenaise naeratus. Oru puder sai kibe ja hallitusehall nagu perenaise enese kipras pale. Vanataat vihastas viimaks ja võttis talt paja ja kulbi käest ära.
Teine läkski.
Meisterdas kumbki emand kolde, tõstis kolde peale pajakese ja ehitas paja ümber majakese. Orus olid vägevamad puud – oru majapalgid said pikemad. Mäel kasvasid männid kidurad, mäe-emanda tareke mahutas naise hädapärast ära, aga ega rohkemaks vajadust olnudki.
Hakkasid emandad otsima, mida patta panna, aga ümberringi õilmitses ainult lilleilu. Korjasid kateldesse õietolmukollast ja keetsid pudruks – see tundus muust toidust etemgi! Varusid ka talveks tagavara: mäe-emand peoga, oru oma vikatika. Niitis viimaks kogu oru lilledest lagedaks. Palju õietolmu varises mulda, palju jäi alles ka.
Orus oli aga teisigi elanikke. Juba enne emandate tulekut elutses seal tuhandeid tiivulisi haldjaid, kes suvi läbi õielt õiele lendasid, sügisel kõhukesed korralikult lillepudi täis sõid ja talveks lumeteki alla unele suikusid.
Nii oli ennemalt olnud. Aga nüüd niitis oru-emand haldjarahva toidulaua tühjaks. Näkitsesid tiivulised siit-sealt, kuhu palukesi oli kukkunud ja heitsid tühjade kõhtudega magama. Aga oh häda! Otse keset kõige karmimat pakast ajas nälg haldjarahva üles. Habisesid ja lõdisesid ning ei osanud muud teha, kui läksid oru-emanda ukse taha.
„Pai perenaine, anna meile süüa, et saaksime oma talvetubadesse tagasi kolida ja rahulikult kevadeni magada!“ palusid hädalised.
„Mis ma vastu saan? Muidu eest mina teid ei toida!“ nähvas oru-perenaine.
„Mida toidu eest tahad?“ uurisid haldjad.
„Rahahõbedat!“ nõudis perenaine.
Haldjarahval oli küll rahakirst võõra silma eest ära pandud. Teha polnud nad selle sisuga seni muud mõistnud, kui müntide hõbe- ja kuldkülgedega lusti pärast päikest peegeldada. Lennatigi nüüd raha tooma.
Nõtkus iga süüasoovija tagasi, raske hõbedalitter õlul. Emanda paled lõid heameelest õhetama. Tõstiski paja tulele.
„Sellest pajatäiest ju kõigile ei jagu?“ muretses haldjarahvas.
„Mul suuremat pole!“ käratas emand.
„Luba, me sikutame suuremaks!“ pakkusid toiduootajad.
„Segi peast! Või minu söögiriistu rikkuma!“ hurjutas naine ja tõrjus haldjad kulbiga koldest eemale.
Peagi sai puder valmis, aga et pada oli pisike, ei jätkunud sellest õieti maitsekski.
„Tee teine potitäis veel!“ palusid haldjad. Me ju tõime sulle toidu eest hõbedat.
„Tooge kulda, siis teen!“ lubas emand.
„Kas siis teed rohkem?“ usutlesid haldjad.
„No teen!“ noogutas naine vastumeelselt.
Haldjad läksidki kulda tooma. Veeretasid külmetavate käte vahel kuldrahasid. Lootsid, et tagasijõudmise ajaks pudrutaldrikud juba ees auravad. Aga ahne perenaine tahtis enne mündid üle katsuda. Pani siis pudrupoti tulele, aga süüa sai valmis ikka samapalju kui ennemalt.
„Sa ju lubasid!“ nuuksusid haldjad.
„Nagu lubasin, nii ka tegin,“ turtsus emand. „Ega mina ole süüdi, et mõni vahele trügis ja teiste eest toidu topelt sõi!“ lükkas ta nõudjad üle läve pakase kätte ja läks tagakambrisse raha lugema.
„Mäe peal elab veel üks toidutegija,“ meenus hädalistele. „Tea, kas seegi teistsugune?“ arutati isekeskis, aga et muud abi ei leitud, võeti mäe tee ette.
„Pai perenaine, anna meile sooja ja süüa, et saaksime oma talvetubadesse tagasi kolida ja rahulikult kevadeni magada!“ paluti mäe-emanda ukselävel.
„Mu tuba on tilluke, te ei mahu ehk sisse ära?“ muretses mäe-perenaine.
„Las me sikutame su tare suuremaks!“ pakkusid tulijad.
„Kui aga ära ei lõhu?“ kartis naine.
„Ei lõhu!“ lubasid haldjad, võtsid seina- ja katusenurkadest kinni ja hakkasid sikutama. Ennäe imet! Maja muutuski palju suuremaks.
„Mu pada on pisike, peate ehk kaua kannatama, enne kui kõht täis saab,“ kartis emand.
„Me sikutame su paja parajamaks!“ tõotasid toidutahtjad, võtsid katla põhjast, servast ja sangadest kinni ja hakkasid tirima. Pada saigi suur! Nii suurt pada polnud perenaine näinudki.
„Mul pole ehk nõndapalju pudrujahu, mida potti panna,“ pelgas mäe-emand.
„Küll me sikutame jahukotid kogukamaks!“ kilkasid haldjad ja haarasid kotiotstest kinni. Ja näe! Mitte ainult kotiküljed ei saanud suurust juurde - sisu kasvas samamoodi!
„Ärge ehk ära mingegi,“ pakkus mäe-perenaine, kui kostilistel kõhud täis. „Väljas ju külm, jääte ehk kevadeni?“
Aga haldjad läksid ikka. Neil oli lumeune vajadus veres. Lubasid kevadel mäe-perenaisele kindlasti jälle külla tulla.
Kas talvistest külalistest või muu asja pärast… Kahe emanda õieputrudega sündisid kummalised lood. Mäe-perenaise puder oli alati magus ja lillekollane, mahe nagu perenaise naeratus. Oru puder sai kibe ja hallitusehall nagu perenaise enese kipras pale. Vanataat vihastas viimaks ja võttis talt paja ja kulbi käest ära.
MAAILMA KÕIGE ILUSAM SÕNA
Üks prints oli lossipargis jalutades kännule istuma ja mõtisklema jäänud.
"Maailmas on nii palju ilusaid sõnu:
ainuõige, avarus, draakon, ertshertsog, frikadell, killustik, maiustus...
Aga peab ju olema üks, mis on kõige ilusam? Nii, nagu sa tunned tuhande imeilusa printsessi hulgast ära selle... ainuõige."
Ja mõtiskles kuningapoeg ning mõtiskles. Kaevus nii sügavale endasse, et ükski õukondlane teda enam mõtetest äratada ei suutnud. Kuningas ka mitte.
Kännu ümber ehitati lehtla, et vihmad ja tuuled printsile viga ei teeks ja üle kogu maa anti teada:
"Kes kuningapoja mõtisklustest äratab, saab pool kuningriiki vaevatasuks!"
Isegi kohalikud targad tabasid printsi tagurpidipilgust ära, milles häda seisab. Aga abi anda ei osanud.
Alustuseks võttis kuningas ise sõnaraamatu põlvedele ja vuristas sealt mõned leheküljed ette. Siis aga märgati, et mida rohkem sõnu kuningapoja kõrvadesse jõuab, seda sügavamaks mõtisklus süveneb.
Park ümbritseti paksu piirdeaiaga, et valed sõnad printsist eemal hoida. Loodi sõnakaalumiskomisjon, mis pakkumised põhjalikult läbi vaagis. Korraldati rahvaküsitlus ja uuriti üldisi eelistusi. Analüüsiti iidseid salasõnu ja moodustati uusi. Üksikud usaldati ette kanda. Aga abi ei midagi.
Siis sattus lehtla ligi üks pika punase patsiga külatüdruk.
Ega alamat rahvast tavaliselt lossiparki lastud, aga see oli printsi amme tütar, kes tuli kuningakoja juurest ema otsima. Teda oli seni erilise hoolega printsist eemal hoitud, sest kuningale tundus, et poiss piidleb toda ruugelakalist liiga õnneliku pilguga. Olnuks tüdruk printsess, siis vaadaku pealegi. Aga et sihukest, taluplikat ja nupust nikastanut takkapihta (muudkui vahib pilvi, laulab ja lõkerdab), seda kuningas ei sallinud.
Nii et muidu ei lastud tüdrukut lossi ligigi, aga nüüd küll. Prints ei pannud ju ümbritsevat üldse tähele!
"...!" hõikas too tüdruk printsi nimepidi ja näe! Kuningapoeg ärkas sealsamas tardumusest üles.
"Mida erilist sa talle laususid?" pinnis hiljem kõrgestiaustatud sõnakaalumiskomisjon.
"Ei mäleta!" naeratas piiga.
"Tuleta meelde!" kärkis komisjon.
"Ei nimetanud ma sellist midagi!" meenutas neidis.
"Mina ütlesin ta nime esimesena!" kaitses kuningas kaotsiminevat kuningriigipoolt, kui hüüatus lõpuks ilmsiks sai. "Või ma siis esimese asjana poja nime ei maininud! Sellest polnud abi!"
"Ehk ei olnud ütlemises õiget väge sees?" iitsatas haldjaeit, kes vanuse tõttu vangiminekut ei peljanud.
"Kui maailmas on nii palju ilusaid sõnu ja õige äratundmiseks on vaja tabada ka õige tugevus, kõrgus ja tämber..." hakkas kuningapoeg mõttesilmusesse vajuma, aga märkas siis oma lapsepõlvekaaslast-tüdrukut ja oli lipsti lingust väljas.
"Noh. Oleks võinud hulleminigi minna," lohutas end kuningas, kui poole riigist pojale ja tolle punapeast pruudile pulmadeks kinkis.
Aga kuidas Sinuga lood on? Mis on Sinu meelest kauneim sõna maailmas ja kes võiks Sind sellega äratama tulla?
"Maailmas on nii palju ilusaid sõnu:
ainuõige, avarus, draakon, ertshertsog, frikadell, killustik, maiustus...
Aga peab ju olema üks, mis on kõige ilusam? Nii, nagu sa tunned tuhande imeilusa printsessi hulgast ära selle... ainuõige."
Ja mõtiskles kuningapoeg ning mõtiskles. Kaevus nii sügavale endasse, et ükski õukondlane teda enam mõtetest äratada ei suutnud. Kuningas ka mitte.
Kännu ümber ehitati lehtla, et vihmad ja tuuled printsile viga ei teeks ja üle kogu maa anti teada:
"Kes kuningapoja mõtisklustest äratab, saab pool kuningriiki vaevatasuks!"
Isegi kohalikud targad tabasid printsi tagurpidipilgust ära, milles häda seisab. Aga abi anda ei osanud.
Alustuseks võttis kuningas ise sõnaraamatu põlvedele ja vuristas sealt mõned leheküljed ette. Siis aga märgati, et mida rohkem sõnu kuningapoja kõrvadesse jõuab, seda sügavamaks mõtisklus süveneb.
Park ümbritseti paksu piirdeaiaga, et valed sõnad printsist eemal hoida. Loodi sõnakaalumiskomisjon, mis pakkumised põhjalikult läbi vaagis. Korraldati rahvaküsitlus ja uuriti üldisi eelistusi. Analüüsiti iidseid salasõnu ja moodustati uusi. Üksikud usaldati ette kanda. Aga abi ei midagi.
Siis sattus lehtla ligi üks pika punase patsiga külatüdruk.
Ega alamat rahvast tavaliselt lossiparki lastud, aga see oli printsi amme tütar, kes tuli kuningakoja juurest ema otsima. Teda oli seni erilise hoolega printsist eemal hoitud, sest kuningale tundus, et poiss piidleb toda ruugelakalist liiga õnneliku pilguga. Olnuks tüdruk printsess, siis vaadaku pealegi. Aga et sihukest, taluplikat ja nupust nikastanut takkapihta (muudkui vahib pilvi, laulab ja lõkerdab), seda kuningas ei sallinud.
Nii et muidu ei lastud tüdrukut lossi ligigi, aga nüüd küll. Prints ei pannud ju ümbritsevat üldse tähele!
"...!" hõikas too tüdruk printsi nimepidi ja näe! Kuningapoeg ärkas sealsamas tardumusest üles.
"Mida erilist sa talle laususid?" pinnis hiljem kõrgestiaustatud sõnakaalumiskomisjon.
"Ei mäleta!" naeratas piiga.
"Tuleta meelde!" kärkis komisjon.
"Ei nimetanud ma sellist midagi!" meenutas neidis.
"Mina ütlesin ta nime esimesena!" kaitses kuningas kaotsiminevat kuningriigipoolt, kui hüüatus lõpuks ilmsiks sai. "Või ma siis esimese asjana poja nime ei maininud! Sellest polnud abi!"
"Ehk ei olnud ütlemises õiget väge sees?" iitsatas haldjaeit, kes vanuse tõttu vangiminekut ei peljanud.
"Kui maailmas on nii palju ilusaid sõnu ja õige äratundmiseks on vaja tabada ka õige tugevus, kõrgus ja tämber..." hakkas kuningapoeg mõttesilmusesse vajuma, aga märkas siis oma lapsepõlvekaaslast-tüdrukut ja oli lipsti lingust väljas.
"Noh. Oleks võinud hulleminigi minna," lohutas end kuningas, kui poole riigist pojale ja tolle punapeast pruudile pulmadeks kinkis.
Aga kuidas Sinuga lood on? Mis on Sinu meelest kauneim sõna maailmas ja kes võiks Sind sellega äratama tulla?
IMELIK HÕIKAJA
Oli sellise aprillialguse õhtupoolik, kus põldudel veel lund rohkem kui lumetust, kraavid vett täis ja kahelt poolt järsuservaliste hangekaljudega piiratud. Lume lahkumistõrksus lisas loojanguajale valgust, sombune ilm oli talvejäänuseid sulatanud päikest näitamata.
Kilde läks koju. Villase pearäti sabad lehvisid kõnnituules, puhutuule oli videvik juba varakult puhkama pannud. Kilde mõõtis pikkade sammudega käänulist metsavaheteed, käed käigule hoogu andmas. Harva, kui nii sai astuda, et midagi tassida ei tulnud.
"Aaeh!" kostus korraga rajast kaugemalt, jääsupis jalavanne võtvate pajukimpude ja leparitvade poolt. Kilde kuulatas teraselt ja lisas sammu. Metsaalune mustas märga ja pimedust. Öö tulemas - mets eksitajaid täis.
"Ajeeh!" kõlas nii selgelt, haledalt ja nõudlikult, et Kilde arvas juba tuttavate hääli tabavat, aga sai end tagasi ning teel hoitud.
Kodutulede valges ja ahjusoojas ununesid nii õhtune retk kui hõikuja.
Aga mets ei jätnud jonni. Korraldas nii, et Kildel ka järgmisel õhtul vajalik oli sealt läbi jalutada. Ja jälle lasi ta Kildel hõikumist kuulda.
"Aaaeh! Ajeeeh!"
Kilde süda sai raskeks. Tuletas meelde kõik, mis metsalibade, mummide ja tumevaimude kohta teadis. Aga kui ei eksitatagi tühja? Kui keegi tõepoolest abi vajab?
Kilde sikutas seelikusabad kõrgemale ja sumpas sinnapoole, kust hädahüüdeid kostus.
Pajude ja leppade vahelt läbi, üle põndaku, kus tugevamaid kuuski ja mände kasvas, uuesti märja peal, leppade, kaskede ja toomingate vahel, aietas heledais riietes võõras naine. Kuigi kummaliselt kägaras, võis märgata ta keha silmatorkavat siredust ja kasvukõrgust. Naise turja rutjus vana ja kuivanud männi väsimusemurtud ladvahark, naise pikad põimimata juuksed olid takerdunud oksarisusse, nii et ta sugugi pead liigutada ei võinud.
Kilde nobedad sõrmed kergitasid surupuu seljalt ja harutasid kiharad oksakimpude küljest priiks. Võõras naine sirutas end sirgeks ja alles nüüd sai Kilde aimu, kui pikk too päriselt on: kui lahtinokitud juukseripe jäi Kilde pilgukõrgusele, siis laka-algus kerkis üles pikemate puulatvade ligi.
"Miks sa eile ei tulnud? Ma hüüdsin ju siis ka!" usutles võõras noorik tänamise asemel.
"Ei julenud!" eelistas Kilde ausat vastust.
"Kuidas sa siis täna julgesid?" kiusas aidatu.
"Kartsin hulleminigi. Kardan praegugi."
"Mida?" imestas hõikuja-naine.
"Sind või. Sa nii teistmoodi."
"Et pikk?"
"Et pikk."
Naine jäi vait ja Kildegi ei kippunud kõnelema. Miski sundis lahkuma, miski pidas paigal.
"Mis sa abi eest tahad?" nõudis võõras.
"Ei... ega ma..." kohmetus Kilde, et teine tema tammumist selliselt tõlgendas.
"Iga töö peab tasutud saama. Hea - heaga, halb - halvaga. Kui palka ei võta, pane puu tagasi!" käskis pikk noorik.
Kilde silmitses naist nõutult. Peab ta teise käest tõesti midagi tahtma? Aga tollel pole ju midagi! Peale pika kasvu ja lopsakate juuste. Juuksed - selliseid tahaks endale küll (Kildet polnud kiharatega õnnistatud - hõredavõitu ja helbeis). Ei, mitte kõiki! See oleks teistpidi liiast. Aga juukseid ei saa ju ometi küsida!
"Ulata oma mannerg!" kamandas pikasalguline.
Kilde ärkas tardumusest. Mannerg? Ahjaa. Täna polnud käed käies vabalt rippunud. Paaritoobine vinku, mis minnes täis oli olnud, sai koju suundudes tühjana näppu nopitud. Kilde andis nõu naisele. Naine nööritas kaeluseaugu avaramaks, tõmbas valge riide seest rinna välja ja sõõrutas mannergu servani täis. Pistis ihusooja piimanõu sangapidi Kildele pihku ja andis viipega märku, et tollel aeg on minema hakata.
Jalad astusid, aga Kilde mõte oli mujal. Käed tõrkusid võõra nooriku rinnapiima tassimast, aga kandamit maha jätma ka ei nõustunud.
Kodus tõstis Kilde mannergul tekli pealt. Oodatud piimavalguse asemel nägi ta selget vett vinku seest vastu läikimas. Võttis südame rindu ja katsus keelega - tundis kasemahla maitse ära.
Öö magatud ja juhtunu üle aru peetud, otsis Kilde päevavalges oma õhtused jäljed üles. Ega see lihtne olnud: õhusoe oli vahepeal tõhusasti metsaalust sulatanud. Pajudealune vesi tahtis saapasäärtest sisse ronida ja põndakupealsel hakkas oksarägu sammudesse kinni. Aga kohale Kilde jõudis ja silm kinnitas seda, mida süda juba isegi aimas: madalamate lepavibude, kasevibalike ja toomingatutsude vahel, männikuivaka murdunud ladva kõrval, kõrgus nõtke kõiv, mille tihe kahar võrasoeng selle kevade esimesi pungi paisutas ja lõunast saabunud lõõritajatele esinemispaikasid pakkus.
Kilde naeratas ja lahkus. Koju. Kingituse juurde. Kiikas teklialust ja tuletas tookordseid tahtmisi meelde. Jõi janutäie. Teisegi. Kastis pead ja palet.
Ja tead. Nii ilusaid juukseid, kui Kilde sestpeale kannab, pole siinkandis ühelgi.
Kilde läks koju. Villase pearäti sabad lehvisid kõnnituules, puhutuule oli videvik juba varakult puhkama pannud. Kilde mõõtis pikkade sammudega käänulist metsavaheteed, käed käigule hoogu andmas. Harva, kui nii sai astuda, et midagi tassida ei tulnud.
"Aaeh!" kostus korraga rajast kaugemalt, jääsupis jalavanne võtvate pajukimpude ja leparitvade poolt. Kilde kuulatas teraselt ja lisas sammu. Metsaalune mustas märga ja pimedust. Öö tulemas - mets eksitajaid täis.
"Ajeeh!" kõlas nii selgelt, haledalt ja nõudlikult, et Kilde arvas juba tuttavate hääli tabavat, aga sai end tagasi ning teel hoitud.
Kodutulede valges ja ahjusoojas ununesid nii õhtune retk kui hõikuja.
Aga mets ei jätnud jonni. Korraldas nii, et Kildel ka järgmisel õhtul vajalik oli sealt läbi jalutada. Ja jälle lasi ta Kildel hõikumist kuulda.
"Aaaeh! Ajeeeh!"
Kilde süda sai raskeks. Tuletas meelde kõik, mis metsalibade, mummide ja tumevaimude kohta teadis. Aga kui ei eksitatagi tühja? Kui keegi tõepoolest abi vajab?
Kilde sikutas seelikusabad kõrgemale ja sumpas sinnapoole, kust hädahüüdeid kostus.
Pajude ja leppade vahelt läbi, üle põndaku, kus tugevamaid kuuski ja mände kasvas, uuesti märja peal, leppade, kaskede ja toomingate vahel, aietas heledais riietes võõras naine. Kuigi kummaliselt kägaras, võis märgata ta keha silmatorkavat siredust ja kasvukõrgust. Naise turja rutjus vana ja kuivanud männi väsimusemurtud ladvahark, naise pikad põimimata juuksed olid takerdunud oksarisusse, nii et ta sugugi pead liigutada ei võinud.
Kilde nobedad sõrmed kergitasid surupuu seljalt ja harutasid kiharad oksakimpude küljest priiks. Võõras naine sirutas end sirgeks ja alles nüüd sai Kilde aimu, kui pikk too päriselt on: kui lahtinokitud juukseripe jäi Kilde pilgukõrgusele, siis laka-algus kerkis üles pikemate puulatvade ligi.
"Miks sa eile ei tulnud? Ma hüüdsin ju siis ka!" usutles võõras noorik tänamise asemel.
"Ei julenud!" eelistas Kilde ausat vastust.
"Kuidas sa siis täna julgesid?" kiusas aidatu.
"Kartsin hulleminigi. Kardan praegugi."
"Mida?" imestas hõikuja-naine.
"Sind või. Sa nii teistmoodi."
"Et pikk?"
"Et pikk."
Naine jäi vait ja Kildegi ei kippunud kõnelema. Miski sundis lahkuma, miski pidas paigal.
"Mis sa abi eest tahad?" nõudis võõras.
"Ei... ega ma..." kohmetus Kilde, et teine tema tammumist selliselt tõlgendas.
"Iga töö peab tasutud saama. Hea - heaga, halb - halvaga. Kui palka ei võta, pane puu tagasi!" käskis pikk noorik.
Kilde silmitses naist nõutult. Peab ta teise käest tõesti midagi tahtma? Aga tollel pole ju midagi! Peale pika kasvu ja lopsakate juuste. Juuksed - selliseid tahaks endale küll (Kildet polnud kiharatega õnnistatud - hõredavõitu ja helbeis). Ei, mitte kõiki! See oleks teistpidi liiast. Aga juukseid ei saa ju ometi küsida!
"Ulata oma mannerg!" kamandas pikasalguline.
Kilde ärkas tardumusest. Mannerg? Ahjaa. Täna polnud käed käies vabalt rippunud. Paaritoobine vinku, mis minnes täis oli olnud, sai koju suundudes tühjana näppu nopitud. Kilde andis nõu naisele. Naine nööritas kaeluseaugu avaramaks, tõmbas valge riide seest rinna välja ja sõõrutas mannergu servani täis. Pistis ihusooja piimanõu sangapidi Kildele pihku ja andis viipega märku, et tollel aeg on minema hakata.
Jalad astusid, aga Kilde mõte oli mujal. Käed tõrkusid võõra nooriku rinnapiima tassimast, aga kandamit maha jätma ka ei nõustunud.
Kodus tõstis Kilde mannergul tekli pealt. Oodatud piimavalguse asemel nägi ta selget vett vinku seest vastu läikimas. Võttis südame rindu ja katsus keelega - tundis kasemahla maitse ära.
Öö magatud ja juhtunu üle aru peetud, otsis Kilde päevavalges oma õhtused jäljed üles. Ega see lihtne olnud: õhusoe oli vahepeal tõhusasti metsaalust sulatanud. Pajudealune vesi tahtis saapasäärtest sisse ronida ja põndakupealsel hakkas oksarägu sammudesse kinni. Aga kohale Kilde jõudis ja silm kinnitas seda, mida süda juba isegi aimas: madalamate lepavibude, kasevibalike ja toomingatutsude vahel, männikuivaka murdunud ladva kõrval, kõrgus nõtke kõiv, mille tihe kahar võrasoeng selle kevade esimesi pungi paisutas ja lõunast saabunud lõõritajatele esinemispaikasid pakkus.
Kilde naeratas ja lahkus. Koju. Kingituse juurde. Kiikas teklialust ja tuletas tookordseid tahtmisi meelde. Jõi janutäie. Teisegi. Kastis pead ja palet.
Ja tead. Nii ilusaid juukseid, kui Kilde sestpeale kannab, pole siinkandis ühelgi.
ALLIKASSEVAATAJA MILLE
On nii, et selles peres, kus allikas kaevu aset täidab, pole tüdrukut. Selles peres, kus tüdruk on, pole maja ligi allikat. Aga kui need kaks elamist üksteise sisse mõelda, sünnib ilus ja natuke nukker muinasjutt.
Ühel suvel, kui põud aina pikemalt põldudele pikali heitis, nii et väljapealsed juba suvehakul kollasteks kiskusid, istus Mille, veekruus käes, jõudu kaotava koduse allika äärde, et kosutada karge veega keha, mida päevane päikeselõõsk vinnutas ja rammestas. Õhenev läte kolksutas kruusipõhja ja päris täis jooginõu ei valgunudki.
"Luba mul ka janu kustutada," kuulis Mille korraga selja tagant võõrast häält.
Mille keeras end hääle suunas ja nägi kõrget kasvu meest enda kõrval seismas, silmad nii sini-sinised nagu savipõhjaga veeläte, millest taevapilvitus vastu peegeldab.
Oli see käsk?
Ei. Muidugi mitte. Ometi ulatas Mille kuulekalt kruusi küsijale.
See oli allikahaldjas.
"Aitäh, Mille!" tänas jooja, kui oli jooginõu tilgatuks rüübanud.
Miks juhtus edasi see, mis juhtus? Kes teab. Jõi lättevaim ju vett oma varudest. Oli lonksatud maapõuemärjal tüdruku veeulatamisest andmise vägi sees? Sest korraga hakkas allikasäng võbisema, mulksuma ja mullitama ja paar hetke hiljem võisid kuivale jäänud kaldataimed taas oma juurevarbaid karastada.
"Aitäh, Mille!" oli allikaisand öelnud. Ja veel lisas ta:
"Põud piinab veel paar nädalat su küla, Mille. Aga vesi sinu allikas ei lõppe. Ei lõppe siis, kui sa igal hommikul enne päikesetõusu siia tõttad, minu silmad veesügavusest kätte leiad, nendest taevast näed ja mulle tervituseks suud annad."
Ütles. Astus vette ja vajus taevapilvitust peegeldavaks lätterahutuseks.
Järgmisel hommikul suudles Mille allikat esimest korda. Hommikujahedus libises kergelt üle tüdruku huulte. Taevas allikavaimu silmades oli säravsinine. Ja veesilm pidas sõna. Ta jootis põlde ja heinamaid, külarahvast ja kariloomi. See väike veesilm, millesse ämber vaevaliselt ära mahtus.
Teiselgi hommikul tuli Mille. Kui lihtne oli hoida küla januta! Kui kerge oli kummarduda muhkliku veepeegli kohale!
Ja kolmandal ning neljandal hommikul tuli Mille.
Viienda varavalgel veesuud suudeldes märkas ta allikahaldja silmades murelikku läiget.
"Mille! Mida sa mind vaadates nägid?"
"Taevast."
"Millist, Mille?"
"Laiuse ja sügavuse piirideta. Nägin loojunud kuud, uinunud tähti ja veel ärkamata päikest!" rõõmustas Mille.
"Mõned päevad veel ja põud liigub lõunasse. Mina lähen koos temaga. Lähen ja otsin teise samasuguse tüdruku, kes mulle vaidlemata veekruusi ulatab, mind paar nädalat oma allikal suudlemas käib ja nii oma küla janu käest ära päästab."
"Jah. Ma tean," vastas Mille, aga lätteisanda helesinistesse silmadesse kerkis halliturjaline umbusupilv.
"Jah, ma tean," oli Mille vastanud, sõnade sisusse süüvimata.
Ka kuuendal ning seitsmendal hommikul korjas tõsinev lättehaldjas Millelt silmavaate ja suudluse.
Kaheksandal unustas Mille end veepiirile pikemalt.
"Mille! Mõned päevad veel..."
"Jah! Ma tean!"
"Su pilk on teiseks saanud. Mida sa nägid?"
"Ei ole! Mulle lihtsalt meeldib taevas su silmades. Las ma vaatan seda, kuni võimalik."
"Mille! Tõsta silmad üles. Õige taevas on seal!"
"Ei. Õige taevas on palju lähemal. Kusagil seal, kus ma su südant märkasin," lõkerdas Mille lõbustatult ja andis allikavaimule ühe musi lisaks.
Üheksandal, kümnendal ja üheteistkümnendal hommikul peitis lättehaldjas murepilved nii sügavale oma silmade põhja, et ta õieti isegi neid üles ei leidnud. Lättevaim hoidis, et tüdruku pilk ta südant ei puutuks. Hoidis nii kõvasti, et hoidmiskoht Mille meeled köitis. Kõrvalised oleks ehk ohtu märganud, aga kellaaeg oli vaatajate ligisattumiseks liiga varane.
Kaheteistkümnendaks hommikuks tuli allikaisandale lahkumise lähedus meelde.
"Miks su silmad suletud on? Vaata mind!" anus Mille.
"Ei. Ma joodan su küla ka siis, kui sa mulle silma ei vaata."
"Aga nii pole aus! See seisis meie lepingus sees!" ei jäänud Mille nõusse.
Ohates kergitas lättevaim pilgu üles.
"Ära tule homme!" palus ta tüdrukut. Ma annan su külale ikkagi vee. Ära sina tule!"
"Ei! Nii pole aus!" vaidles Mille. Muidugi tuli ta.
Eelviimasel hommikul oli Mille lõbusam ja ilusam kui iial enne.
"Mille! Ma lähen homme ära!" manitses allikaisand, sest nägi, et tüdruk ise üldse ette ei mõtle.
"See on alles homme! Nüüd on nüüd!"
"Mille, miks sa end ehid? Mida plaanid? Ma ei jää siia. Lähen nagunii. Tahad sa tõesti, et teised su alpuse pärast viletsuses vireleksid?"
"Ei."
Kaks nädalat oli täis saanud.
"Võta mind kaasa," anus Mille.
"Ma ei saa. Igal külal on oma allikas ja igal sellisel allikal oma tüdruk. Sinu suudlus ei jooda muud, kui seda küla."
"Ma tuleksin niisama."
"Ei. Nõnda segaksid sa vee sündimist."
"Ma ootaksin seni eemal."
"Ei, Mille. See oleks sulle veel valusam."
"Kui põud kord jälle maid muserdab, kas sa siis tuled tagasi?"
"Kes teab."
"Ära vähemalt teistele tüdrukutele südant näita!"
"Mille..." ütles allikahaldjas ja kadunud ta oligi.
Räägitakse, et aeg-ajalt kerkib siin-seal tillukesi allikaid põuda lõpetama. Veel räägitakse, et Mille allikas jäi tüdruku nime laulma. Aga et Mille ise ei laula midagi. Kunagi. Ootab ainult, otsib oma allika põhjast taevast ja... südant.
Ühel suvel, kui põud aina pikemalt põldudele pikali heitis, nii et väljapealsed juba suvehakul kollasteks kiskusid, istus Mille, veekruus käes, jõudu kaotava koduse allika äärde, et kosutada karge veega keha, mida päevane päikeselõõsk vinnutas ja rammestas. Õhenev läte kolksutas kruusipõhja ja päris täis jooginõu ei valgunudki.
"Luba mul ka janu kustutada," kuulis Mille korraga selja tagant võõrast häält.
Mille keeras end hääle suunas ja nägi kõrget kasvu meest enda kõrval seismas, silmad nii sini-sinised nagu savipõhjaga veeläte, millest taevapilvitus vastu peegeldab.
Oli see käsk?
Ei. Muidugi mitte. Ometi ulatas Mille kuulekalt kruusi küsijale.
See oli allikahaldjas.
"Aitäh, Mille!" tänas jooja, kui oli jooginõu tilgatuks rüübanud.
Miks juhtus edasi see, mis juhtus? Kes teab. Jõi lättevaim ju vett oma varudest. Oli lonksatud maapõuemärjal tüdruku veeulatamisest andmise vägi sees? Sest korraga hakkas allikasäng võbisema, mulksuma ja mullitama ja paar hetke hiljem võisid kuivale jäänud kaldataimed taas oma juurevarbaid karastada.
"Aitäh, Mille!" oli allikaisand öelnud. Ja veel lisas ta:
"Põud piinab veel paar nädalat su küla, Mille. Aga vesi sinu allikas ei lõppe. Ei lõppe siis, kui sa igal hommikul enne päikesetõusu siia tõttad, minu silmad veesügavusest kätte leiad, nendest taevast näed ja mulle tervituseks suud annad."
Ütles. Astus vette ja vajus taevapilvitust peegeldavaks lätterahutuseks.
Järgmisel hommikul suudles Mille allikat esimest korda. Hommikujahedus libises kergelt üle tüdruku huulte. Taevas allikavaimu silmades oli säravsinine. Ja veesilm pidas sõna. Ta jootis põlde ja heinamaid, külarahvast ja kariloomi. See väike veesilm, millesse ämber vaevaliselt ära mahtus.
Teiselgi hommikul tuli Mille. Kui lihtne oli hoida küla januta! Kui kerge oli kummarduda muhkliku veepeegli kohale!
Ja kolmandal ning neljandal hommikul tuli Mille.
Viienda varavalgel veesuud suudeldes märkas ta allikahaldja silmades murelikku läiget.
"Mille! Mida sa mind vaadates nägid?"
"Taevast."
"Millist, Mille?"
"Laiuse ja sügavuse piirideta. Nägin loojunud kuud, uinunud tähti ja veel ärkamata päikest!" rõõmustas Mille.
"Mõned päevad veel ja põud liigub lõunasse. Mina lähen koos temaga. Lähen ja otsin teise samasuguse tüdruku, kes mulle vaidlemata veekruusi ulatab, mind paar nädalat oma allikal suudlemas käib ja nii oma küla janu käest ära päästab."
"Jah. Ma tean," vastas Mille, aga lätteisanda helesinistesse silmadesse kerkis halliturjaline umbusupilv.
"Jah, ma tean," oli Mille vastanud, sõnade sisusse süüvimata.
Ka kuuendal ning seitsmendal hommikul korjas tõsinev lättehaldjas Millelt silmavaate ja suudluse.
Kaheksandal unustas Mille end veepiirile pikemalt.
"Mille! Mõned päevad veel..."
"Jah! Ma tean!"
"Su pilk on teiseks saanud. Mida sa nägid?"
"Ei ole! Mulle lihtsalt meeldib taevas su silmades. Las ma vaatan seda, kuni võimalik."
"Mille! Tõsta silmad üles. Õige taevas on seal!"
"Ei. Õige taevas on palju lähemal. Kusagil seal, kus ma su südant märkasin," lõkerdas Mille lõbustatult ja andis allikavaimule ühe musi lisaks.
Üheksandal, kümnendal ja üheteistkümnendal hommikul peitis lättehaldjas murepilved nii sügavale oma silmade põhja, et ta õieti isegi neid üles ei leidnud. Lättevaim hoidis, et tüdruku pilk ta südant ei puutuks. Hoidis nii kõvasti, et hoidmiskoht Mille meeled köitis. Kõrvalised oleks ehk ohtu märganud, aga kellaaeg oli vaatajate ligisattumiseks liiga varane.
Kaheteistkümnendaks hommikuks tuli allikaisandale lahkumise lähedus meelde.
"Miks su silmad suletud on? Vaata mind!" anus Mille.
"Ei. Ma joodan su küla ka siis, kui sa mulle silma ei vaata."
"Aga nii pole aus! See seisis meie lepingus sees!" ei jäänud Mille nõusse.
Ohates kergitas lättevaim pilgu üles.
"Ära tule homme!" palus ta tüdrukut. Ma annan su külale ikkagi vee. Ära sina tule!"
"Ei! Nii pole aus!" vaidles Mille. Muidugi tuli ta.
Eelviimasel hommikul oli Mille lõbusam ja ilusam kui iial enne.
"Mille! Ma lähen homme ära!" manitses allikaisand, sest nägi, et tüdruk ise üldse ette ei mõtle.
"See on alles homme! Nüüd on nüüd!"
"Mille, miks sa end ehid? Mida plaanid? Ma ei jää siia. Lähen nagunii. Tahad sa tõesti, et teised su alpuse pärast viletsuses vireleksid?"
"Ei."
Kaks nädalat oli täis saanud.
"Võta mind kaasa," anus Mille.
"Ma ei saa. Igal külal on oma allikas ja igal sellisel allikal oma tüdruk. Sinu suudlus ei jooda muud, kui seda küla."
"Ma tuleksin niisama."
"Ei. Nõnda segaksid sa vee sündimist."
"Ma ootaksin seni eemal."
"Ei, Mille. See oleks sulle veel valusam."
"Kui põud kord jälle maid muserdab, kas sa siis tuled tagasi?"
"Kes teab."
"Ära vähemalt teistele tüdrukutele südant näita!"
"Mille..." ütles allikahaldjas ja kadunud ta oligi.
Räägitakse, et aeg-ajalt kerkib siin-seal tillukesi allikaid põuda lõpetama. Veel räägitakse, et Mille allikas jäi tüdruku nime laulma. Aga et Mille ise ei laula midagi. Kunagi. Ootab ainult, otsib oma allika põhjast taevast ja... südant.
PILVELIND
Päriselt oli ta kaljukotkas. Pilvelinnuks kutsuti teda sõprade seas ja mitte sellepärast, et temas olnuks midagi sarnast pilvede valevuse, kohevuse või lendamislaiskusega.
Suure linnu pesa asus vaiksel rabasaarel, kindlalt kinnitatuna tüüaka männi harulisse võrasse ning okasterohelusega kaetud kurja silma eest. Avar vaade andis hingamisruumi ja näitas kaugelt kätte ettevaatamatu saaklooma. Kõik oli justkui olemas, ent kotkas igatses midagi enamat ning hõljutas end taevakõrgustesse.
Selles pole iseenesest midagi imelikku. Taevas ongi kotkaste teine kodu. Aga meie kotkas ei jätnud jonni enne, kui oli maandunud laotuse kõige kõrgemale pilvenukile. Päevast päeva. Aastast aastasse.
Ka selles poleks olnud midagi paha. Lind, kes vaatab korraga ära pool maailma! Kas ei kõla suurepäraselt? Metsa- ja mereväljad, lumelagendikud ja liivakõrbed, sügavused ja kõrgused, sihid ja käänud, rikkuse ja vaesuse, õnne ja õnnetuse, siiruse ja salakavaluse - kõik selle haaras kotkas ühe pilguheitega oma silmade põhja ning kogu see kirevus ajas teda ikka ja jälle vallutama taevaookeani kõrgeimat pilvelaeva.
Paraku võttis nähtud sigin-sagin linnul silme eest kirjuks, tegi pea uimaseks ja nihutas tasakaalu paigast ning nii kostis ülevalt, peaaegu et tähtede vahelt, päevast päeva ja aastast aastasse tema meeleheitlik appikarje. Sest vaade kosutab küll hinge, kuid mitte keha. Sest sinu ees on küll pool maailma, aga seal üleval oled sina ise ihuüksi.
"Ohhhh!" ohkasid sõbrad-pilvelinnupäästjad, jätsid oma teod-toimetused pooleli ja sööstsid siniavarusse.
"Ärge minge!" utsitasid lendajad, kelle rännutee iial pilvini ei ulatunud. "Ta peab ise endaga hakkama saama! Ta ju kasutab teid ära!"
Sõbrad teadsid seda isegi. Aga läksid ikka.
***
See oli vihmaniiske ja tuuline hilisõhtutund. Pesad täitusid päevaste askeldajatega. Väsinud vidistajad sättisid tiivasulgi tekkideks. Tasapisi saabus vaikus pesakastidesse, räästaalustesse, põõsapuhmaisse ja puuvõradesse. Ja siis, kui viimane vilistaja oli oma õhtulaulu lõpetanud, kostis pimedalt taevalaelt pilvelinnu ahastav hädahüüd. Nii hilja siis veel!
"Mulle aitab! Ei!" kostus torin esimesest pesapuust. "Öömaailm ei saa olla nii peadpööritavalt kirju. Tulgu ise!"
"Ei, ei ja veelkord ei!" kõlas järgmisest võratihedikust. "Õppigu kord ometi ise endaga hakkamasaamist ja teistega arvestamist!"
"Minu kannatus on katkenud! Kukkugu end puruks või jäägugi üles. Kõik. Lõpp!" kiruti kolmandast kohast. Kurjad silmasöed sihtisid märga taevatumedust ja nokkadest turritas välja veel sadu süngeid sõnu.
Muidugi nad läksid. Läksid, sest kuigi kotkas oli naudingujanuline, vastutustundetu, isekas ja iseloomutu, oli ta veel midagi. Sõber. Ja sellistel puhkudel neelame alla nii mõndagi.
Suure linnu pesa asus vaiksel rabasaarel, kindlalt kinnitatuna tüüaka männi harulisse võrasse ning okasterohelusega kaetud kurja silma eest. Avar vaade andis hingamisruumi ja näitas kaugelt kätte ettevaatamatu saaklooma. Kõik oli justkui olemas, ent kotkas igatses midagi enamat ning hõljutas end taevakõrgustesse.
Selles pole iseenesest midagi imelikku. Taevas ongi kotkaste teine kodu. Aga meie kotkas ei jätnud jonni enne, kui oli maandunud laotuse kõige kõrgemale pilvenukile. Päevast päeva. Aastast aastasse.
Ka selles poleks olnud midagi paha. Lind, kes vaatab korraga ära pool maailma! Kas ei kõla suurepäraselt? Metsa- ja mereväljad, lumelagendikud ja liivakõrbed, sügavused ja kõrgused, sihid ja käänud, rikkuse ja vaesuse, õnne ja õnnetuse, siiruse ja salakavaluse - kõik selle haaras kotkas ühe pilguheitega oma silmade põhja ning kogu see kirevus ajas teda ikka ja jälle vallutama taevaookeani kõrgeimat pilvelaeva.
Paraku võttis nähtud sigin-sagin linnul silme eest kirjuks, tegi pea uimaseks ja nihutas tasakaalu paigast ning nii kostis ülevalt, peaaegu et tähtede vahelt, päevast päeva ja aastast aastasse tema meeleheitlik appikarje. Sest vaade kosutab küll hinge, kuid mitte keha. Sest sinu ees on küll pool maailma, aga seal üleval oled sina ise ihuüksi.
"Ohhhh!" ohkasid sõbrad-pilvelinnupäästjad, jätsid oma teod-toimetused pooleli ja sööstsid siniavarusse.
"Ärge minge!" utsitasid lendajad, kelle rännutee iial pilvini ei ulatunud. "Ta peab ise endaga hakkama saama! Ta ju kasutab teid ära!"
Sõbrad teadsid seda isegi. Aga läksid ikka.
***
See oli vihmaniiske ja tuuline hilisõhtutund. Pesad täitusid päevaste askeldajatega. Väsinud vidistajad sättisid tiivasulgi tekkideks. Tasapisi saabus vaikus pesakastidesse, räästaalustesse, põõsapuhmaisse ja puuvõradesse. Ja siis, kui viimane vilistaja oli oma õhtulaulu lõpetanud, kostis pimedalt taevalaelt pilvelinnu ahastav hädahüüd. Nii hilja siis veel!
"Mulle aitab! Ei!" kostus torin esimesest pesapuust. "Öömaailm ei saa olla nii peadpööritavalt kirju. Tulgu ise!"
"Ei, ei ja veelkord ei!" kõlas järgmisest võratihedikust. "Õppigu kord ometi ise endaga hakkamasaamist ja teistega arvestamist!"
"Minu kannatus on katkenud! Kukkugu end puruks või jäägugi üles. Kõik. Lõpp!" kiruti kolmandast kohast. Kurjad silmasöed sihtisid märga taevatumedust ja nokkadest turritas välja veel sadu süngeid sõnu.
Muidugi nad läksid. Läksid, sest kuigi kotkas oli naudingujanuline, vastutustundetu, isekas ja iseloomutu, oli ta veel midagi. Sõber. Ja sellistel puhkudel neelame alla nii mõndagi.
TÄHESADUDE AEG
Tead ju, et kui langeb täht, tuleb midagi soovida ja see täitub.
Leiad sinagi, et hirmus raske on nii lühikese hetke jooksul välja valida just see õige soov ning ta veel sobivalt sõnadesse panna?
Aga mõtle nüüd, mida peab tundma see, kes neid soove täidab!
Sumedal augustiööl kohtuvad kaks teekäijat. Poiss ja tüdruk. Võhivõõrad. Aga ritsikad sirisevad, tähed siravad ning kohtudes ei ole neil mitte kuidagi võimalik teineteisest lihtsalt niisama mööda minna. Suudlemata.
Samal silmapilgul langeb täht.
„Et see hetk kestaks!“ õhkavad suudlejad.
Hea veel, et ei lisa: „...igavesti!“
Kuidas toimida? Reageerida tuleb ju tähelangemiskiirusel!
Sinna tee peale neid suudlema jätta ei saa, see on selge. Keegi sõidab pikali ja kogu kestmine. Aeg seisma panna? Üsna võimatu ja paljude jaoks ülekohtune. Neile, kes on ametis hoopis ebameeldivamate asjatoimetustega. Nagu valesti neelatud veelonks. Komistamine hõõguvale lõkkeasemele. Viimane hingetõmme...
Kokku neid kahte jätta on sama võimatu. No kui nad nüüd jõuaks selge peaga mõelda, saaksid isegi aru. Aga ei jõua ju. Aeg läheb, aeg läheb...
Ei jäägi muud üle, kui võtta metsaserva tähejahile tulnud ööpiltniku kaamera ja suunata see suudlejatele. Klõps. Soov on täidetud. Hetk jäädvustatud. Kaugelt küll. Oksad varjavad suure osa kaadrist. Inimesi sellel pole võimalik ära tunda. Aga soov on täidetud.
Täht kustub ja kohtujad lahkuvad. Isegi, kui neile too suudlus kunagi meenub, tundub see liiga kummaline, et olla midagi rohkemat kui uni.
Piltnik... miskipärast isegi laeb üles selle kaadri. Oma pildipanka. Kaustu korrastades lendab see sealt muidugi prügikasti. Aga selle tühjendamisel... haarab osav käsi natuke määrdunud ja kõvasti kortsutatud foto, silub selle sirgeks ja kinnitab seinale, mida sureliku silm ei seleta. Miljardite teiste tõestusmaterjalide hulka täidetud soovidest.
Leiad sinagi, et hirmus raske on nii lühikese hetke jooksul välja valida just see õige soov ning ta veel sobivalt sõnadesse panna?
Aga mõtle nüüd, mida peab tundma see, kes neid soove täidab!
Sumedal augustiööl kohtuvad kaks teekäijat. Poiss ja tüdruk. Võhivõõrad. Aga ritsikad sirisevad, tähed siravad ning kohtudes ei ole neil mitte kuidagi võimalik teineteisest lihtsalt niisama mööda minna. Suudlemata.
Samal silmapilgul langeb täht.
„Et see hetk kestaks!“ õhkavad suudlejad.
Hea veel, et ei lisa: „...igavesti!“
Kuidas toimida? Reageerida tuleb ju tähelangemiskiirusel!
Sinna tee peale neid suudlema jätta ei saa, see on selge. Keegi sõidab pikali ja kogu kestmine. Aeg seisma panna? Üsna võimatu ja paljude jaoks ülekohtune. Neile, kes on ametis hoopis ebameeldivamate asjatoimetustega. Nagu valesti neelatud veelonks. Komistamine hõõguvale lõkkeasemele. Viimane hingetõmme...
Kokku neid kahte jätta on sama võimatu. No kui nad nüüd jõuaks selge peaga mõelda, saaksid isegi aru. Aga ei jõua ju. Aeg läheb, aeg läheb...
Ei jäägi muud üle, kui võtta metsaserva tähejahile tulnud ööpiltniku kaamera ja suunata see suudlejatele. Klõps. Soov on täidetud. Hetk jäädvustatud. Kaugelt küll. Oksad varjavad suure osa kaadrist. Inimesi sellel pole võimalik ära tunda. Aga soov on täidetud.
Täht kustub ja kohtujad lahkuvad. Isegi, kui neile too suudlus kunagi meenub, tundub see liiga kummaline, et olla midagi rohkemat kui uni.
Piltnik... miskipärast isegi laeb üles selle kaadri. Oma pildipanka. Kaustu korrastades lendab see sealt muidugi prügikasti. Aga selle tühjendamisel... haarab osav käsi natuke määrdunud ja kõvasti kortsutatud foto, silub selle sirgeks ja kinnitab seinale, mida sureliku silm ei seleta. Miljardite teiste tõestusmaterjalide hulka täidetud soovidest.
VÄIKE JA SUUR VEERINGE
Elas kord veetilk. Tema koduks oli ookean ja tal oli lugematul hulgal õdesid-vendi - kõik temaga ühte nägu ja samasugustes liibuvates-läikivates rõivastes. Ühest küljest oli see tore, sest kui juhtusid üleliia hullama ja selle käigus mõni laev põhja läks, ei osanud keegi kindlalt just sind süüdistada. Aga teisest küljest - kui sa mõne kajakapoja janu kustutasid või räimenolgi näo puhtaks pesid, ei tuntud sind ka selleks ära, et tänada.Ja üleüldse! Tore oli küll hulpida keskel ja ääres, pinnal ja sügavas, aga pikapeale hakkasid enamat tahtma.
"Eks mine ja lenda!" soovitas ookean oma virilaks muutunud pojale.
"Lendan? Kuidas? Ma pole ju kajakas ega kalakotkas? Mul pole tiibu!" pahandas veetilk narritamise pärast.
"Ei, tõsiselt!" soovitas ookean. "Tõuse päris päris pinnale. Küll päike aitab su lendama!"
Veetilk võttis nõuannet kuulda. Nii üles polnud ta varem sattunud. Ei teagi, miks.
Tuul paitas palet, päike kõdistas kuldsete kiirtega kurgualust... ja korraga tundis veetilk, kuidas ta otse kui võluväel taevasse kerkib. Ja mis ime veel! Ta muutus kergeks nagu õhk ja ta tilluke keha muutus täiesti nähtamatuks.
"Juhhuu! Ma lendan!" juubeldas veetilk ja kerkis aina kõrgemale ning kõrgemale.
"Oi-oi-oi!" ehmus ta siis. "Unustasin ookeanilt küsida, kui kõrgele ma lennata tohin ja kuidas jälle alla saan! Kui ma lendan päikesele liiga lähedale, võib ta kuumus mu hävitada!"
"Ära karda!" rahustas keegi sama kerge ja nähtamatu lendaja. "Kõik laheneb iseenesest!"
Vastaja teadis. See oli tal juba mitmes lend.
Huvitav. Mida päikesele lähemale tõused, seda suuremaks peaks muutuma kuumus, aga juhtus hoopis vastupidi - veetilgal hakkas jahe!
Jahedus toob kananaha ihule, eks ole?
Veetilkki märkas seda.
Oot-oot! See tähendas ju, et ta oli taas nähtav!
Pisitillukese udukobarana hõljus ta õhus ja otsis omasuguseid, kelle külge klammerduda ja keda sooja kogumiseks kallistada. Nii moodustus taevasse tilluke valge pilv. Uusi lendajaid aga aina lisandus ja varsti sai väikesest valgest pilvest suur valge pilv. Mida rohkem oli juurdetulijaid, seda tumedamaks muutus pilv a seda niiskemaks muutusid veepiisamudilaste kehad. Lõpuks sai suurest valgest pilvest suur must pilv ja see suur must pilv lasi veetilkadel vihmana taas alla sadada.
"Tere, veetilk!" naeratas ookean.
"Tere, ookean!" säras veetilk. "Ma tegin ühe suure ringi!"
"Ei!" muheles ookean. "Sinu ring oli väike."
"Kuidas väike?!" üllatus veetilk. "Ma tõusin nii-nii kõrgele taevasse, lendasin pilvena sinu kohal ja sadasin vihmana su sülle tagasi. See oli suur ring!"
"Ei, kullake!" kohises ookean. "See ring oli väike."
"Kas suur ring on ka olemas?" uudishimutses veetilk.
"Ikka on!" noogutas ookean oma lainepäid.
"Kuidas sinna saab?"
"Palu tuult. Tema aitab," andis ookean ajsalikku nõu.
Uuesti kergitas veetilk end ookeanipinnale, uuesti soojendas päike ta kaalutuks ning kehatuks ja taas moodustus taevalaele algul väike, sellest aga aegapidi suur valge pilv.
"Tuul! Kallis tuul! Palun juhata mind suurele ringile!" anus veetilk.
Tuul ajas huuled torusse ja puhus pilve ookeani pealt ära kuivamaa kohale.
"Tere, veetilk!" tervitas maapinnale kukkujat tilluke põllulill. "Kas sa tulid mind jootma?"
"Võib-olla küll," kohmetus veetilk. "Tulin suurele ringile, aga ei tea täpselt, mida tegema pean."
"Palun, kasta mind! Ma olen veel noor ja vajan ohtrat jootmist!"
Veetilk kastis lille juuri, niisutas tema lehti ja õisi ning aurus lille pinnalt tagasi õhku. Ujus uduna niitude kohal, pikutas kastepisarana hommikusel rohul... kuni hakkas koduigatsuse käes kannatama.
"Ma tahan koju. Kojuuu!" nuuksus ta.
"Tule minuga kaasa," kutsus veetilga kurbusest härdunud ojake.
"Kas sina viid mind koju?" uuris veetilk lootusrikkalt.
"Ei. Aga kraavini saad küll."
Üheskoos silgati kraavini.
"Kas sina tead mu koduteed?" päris veetilk kraavilt.
"Ei, aga ma juhatan su jõeni," lohutas kraav.
Kraavi jooks oli jõudsam.
Jõevool ei lasknud veetilgal midagi küsida. Haaras ta kaenlasse ja lidus minema. Kargles üle kivide, kurvitas käänakuis ja tuhises jugadest alla.
"Tere, ookean!" kallistas õnnelik veetilk taasleitut. "Ma tegin suure ringi!" rõõmustas ta ja jutustas seljataha jäänud seiklustest.
"Tegid!" tunnustas ookean. "Aga saab veel suuremalt!"
"Hm?!" mõtiskles veetilk hetkekese, kallistas ookeani veelkord, võttis päikesekiirest kinni ja kihutas taevasse.
Taas kandis tuul veetilga valge pilve põldude ja metsade kohale, taas muutus valge pilv mustaks ja vihmaraskeks ning uuesti pudenes veetilk piisana põllupõrandale.
"Kas sa tulid mind jootma?" küsis viisakas põllulill.
"Kui just väga vaja pole, läheksin suurele ringile," vabandas veetilk.
"Olen vahepeal vanemaks saanud. Enam nii hullusti ei januta. Mine pealegi!" lehvitas lill.
Veetilk puges põllumulda.
Keda ta seal kohtas?
Mutti? Muidugi.
Vihmaussi? Loomulikult!
Aga veetilk vudis veel sügavamale.
Korraga kohutas rännulist valge ja vängelehaline löga.
"Tere! Mina olen veetilk ja matkan suurt ringi!" kogus end veetilk.
"Mina olen õel pesupulbrivesi ja mürgitan pinnast. Kohe mürgitan sinu ka ära!" ähvardas haisev koletis.
"Tule ruttu!" haaras liivakiht veetilga hõlmast, aidates hädalise põgenema.
Veetilk puges hirmunult sügavamale.
Löga surus end samuti liivaterakeste vahelt läbi. Oli ehk natuke lahjem ja tsipake sapitum.
"Tule ruttu!" sikutas veetilka kruusakiht.
Pageja sattus veel sügavamale.
Ühel hetkel puutusid jalad jälle veemärga.
"Tere! Mina olen veetilk," tutvustas tulija end eestleitud uuele sugulasele.
"Mina olen põhjavesi," ütles põhjavesi.
"Tule, jookseme koos minu juurde, ookeanikoju!" kutsus veetilk. "Paha pesupulber ajab mind taga. Ta on kuri ja mürgine."
"Ma ei saa inimeste kaevusid kuivale jätta," tunnistas põhjavesi, aga veetilga juhatas koduukseni.
"Tere, ookean! Ma tegin suure ringi!"
"Tegid, veetilk!" imetles ookean, kui oli veetilga loo lõpuni kuulanud.
"Aga mul on põhjavee pärast väga suur mure!"ohkas veetilk.
"Eks neid muresid tule igalt poolt," noogutas ookean ja püüdis pealael laiali valguvat õlilaiku kokku pühkida.
"Eks mine ja lenda!" soovitas ookean oma virilaks muutunud pojale.
"Lendan? Kuidas? Ma pole ju kajakas ega kalakotkas? Mul pole tiibu!" pahandas veetilk narritamise pärast.
"Ei, tõsiselt!" soovitas ookean. "Tõuse päris päris pinnale. Küll päike aitab su lendama!"
Veetilk võttis nõuannet kuulda. Nii üles polnud ta varem sattunud. Ei teagi, miks.
Tuul paitas palet, päike kõdistas kuldsete kiirtega kurgualust... ja korraga tundis veetilk, kuidas ta otse kui võluväel taevasse kerkib. Ja mis ime veel! Ta muutus kergeks nagu õhk ja ta tilluke keha muutus täiesti nähtamatuks.
"Juhhuu! Ma lendan!" juubeldas veetilk ja kerkis aina kõrgemale ning kõrgemale.
"Oi-oi-oi!" ehmus ta siis. "Unustasin ookeanilt küsida, kui kõrgele ma lennata tohin ja kuidas jälle alla saan! Kui ma lendan päikesele liiga lähedale, võib ta kuumus mu hävitada!"
"Ära karda!" rahustas keegi sama kerge ja nähtamatu lendaja. "Kõik laheneb iseenesest!"
Vastaja teadis. See oli tal juba mitmes lend.
Huvitav. Mida päikesele lähemale tõused, seda suuremaks peaks muutuma kuumus, aga juhtus hoopis vastupidi - veetilgal hakkas jahe!
Jahedus toob kananaha ihule, eks ole?
Veetilkki märkas seda.
Oot-oot! See tähendas ju, et ta oli taas nähtav!
Pisitillukese udukobarana hõljus ta õhus ja otsis omasuguseid, kelle külge klammerduda ja keda sooja kogumiseks kallistada. Nii moodustus taevasse tilluke valge pilv. Uusi lendajaid aga aina lisandus ja varsti sai väikesest valgest pilvest suur valge pilv. Mida rohkem oli juurdetulijaid, seda tumedamaks muutus pilv a seda niiskemaks muutusid veepiisamudilaste kehad. Lõpuks sai suurest valgest pilvest suur must pilv ja see suur must pilv lasi veetilkadel vihmana taas alla sadada.
"Tere, veetilk!" naeratas ookean.
"Tere, ookean!" säras veetilk. "Ma tegin ühe suure ringi!"
"Ei!" muheles ookean. "Sinu ring oli väike."
"Kuidas väike?!" üllatus veetilk. "Ma tõusin nii-nii kõrgele taevasse, lendasin pilvena sinu kohal ja sadasin vihmana su sülle tagasi. See oli suur ring!"
"Ei, kullake!" kohises ookean. "See ring oli väike."
"Kas suur ring on ka olemas?" uudishimutses veetilk.
"Ikka on!" noogutas ookean oma lainepäid.
"Kuidas sinna saab?"
"Palu tuult. Tema aitab," andis ookean ajsalikku nõu.
Uuesti kergitas veetilk end ookeanipinnale, uuesti soojendas päike ta kaalutuks ning kehatuks ja taas moodustus taevalaele algul väike, sellest aga aegapidi suur valge pilv.
"Tuul! Kallis tuul! Palun juhata mind suurele ringile!" anus veetilk.
Tuul ajas huuled torusse ja puhus pilve ookeani pealt ära kuivamaa kohale.
"Tere, veetilk!" tervitas maapinnale kukkujat tilluke põllulill. "Kas sa tulid mind jootma?"
"Võib-olla küll," kohmetus veetilk. "Tulin suurele ringile, aga ei tea täpselt, mida tegema pean."
"Palun, kasta mind! Ma olen veel noor ja vajan ohtrat jootmist!"
Veetilk kastis lille juuri, niisutas tema lehti ja õisi ning aurus lille pinnalt tagasi õhku. Ujus uduna niitude kohal, pikutas kastepisarana hommikusel rohul... kuni hakkas koduigatsuse käes kannatama.
"Ma tahan koju. Kojuuu!" nuuksus ta.
"Tule minuga kaasa," kutsus veetilga kurbusest härdunud ojake.
"Kas sina viid mind koju?" uuris veetilk lootusrikkalt.
"Ei. Aga kraavini saad küll."
Üheskoos silgati kraavini.
"Kas sina tead mu koduteed?" päris veetilk kraavilt.
"Ei, aga ma juhatan su jõeni," lohutas kraav.
Kraavi jooks oli jõudsam.
Jõevool ei lasknud veetilgal midagi küsida. Haaras ta kaenlasse ja lidus minema. Kargles üle kivide, kurvitas käänakuis ja tuhises jugadest alla.
"Tere, ookean!" kallistas õnnelik veetilk taasleitut. "Ma tegin suure ringi!" rõõmustas ta ja jutustas seljataha jäänud seiklustest.
"Tegid!" tunnustas ookean. "Aga saab veel suuremalt!"
"Hm?!" mõtiskles veetilk hetkekese, kallistas ookeani veelkord, võttis päikesekiirest kinni ja kihutas taevasse.
Taas kandis tuul veetilga valge pilve põldude ja metsade kohale, taas muutus valge pilv mustaks ja vihmaraskeks ning uuesti pudenes veetilk piisana põllupõrandale.
"Kas sa tulid mind jootma?" küsis viisakas põllulill.
"Kui just väga vaja pole, läheksin suurele ringile," vabandas veetilk.
"Olen vahepeal vanemaks saanud. Enam nii hullusti ei januta. Mine pealegi!" lehvitas lill.
Veetilk puges põllumulda.
Keda ta seal kohtas?
Mutti? Muidugi.
Vihmaussi? Loomulikult!
Aga veetilk vudis veel sügavamale.
Korraga kohutas rännulist valge ja vängelehaline löga.
"Tere! Mina olen veetilk ja matkan suurt ringi!" kogus end veetilk.
"Mina olen õel pesupulbrivesi ja mürgitan pinnast. Kohe mürgitan sinu ka ära!" ähvardas haisev koletis.
"Tule ruttu!" haaras liivakiht veetilga hõlmast, aidates hädalise põgenema.
Veetilk puges hirmunult sügavamale.
Löga surus end samuti liivaterakeste vahelt läbi. Oli ehk natuke lahjem ja tsipake sapitum.
"Tule ruttu!" sikutas veetilka kruusakiht.
Pageja sattus veel sügavamale.
Ühel hetkel puutusid jalad jälle veemärga.
"Tere! Mina olen veetilk," tutvustas tulija end eestleitud uuele sugulasele.
"Mina olen põhjavesi," ütles põhjavesi.
"Tule, jookseme koos minu juurde, ookeanikoju!" kutsus veetilk. "Paha pesupulber ajab mind taga. Ta on kuri ja mürgine."
"Ma ei saa inimeste kaevusid kuivale jätta," tunnistas põhjavesi, aga veetilga juhatas koduukseni.
"Tere, ookean! Ma tegin suure ringi!"
"Tegid, veetilk!" imetles ookean, kui oli veetilga loo lõpuni kuulanud.
"Aga mul on põhjavee pärast väga suur mure!"ohkas veetilk.
"Eks neid muresid tule igalt poolt," noogutas ookean ja püüdis pealael laiali valguvat õlilaiku kokku pühkida.
PINISEV PEALEKAEBAJA
Vanataat on maailma igasugu elajaid loonud. Hobuse, kes kannatlikkuse ja jõuga teistele eeskuju annaks; koera, kes võõraid omadest eemal hoiaks ja ilmale truuolemist õpetaks; käo, kes kergeusklikke karistaks; konna, kes kohanemisvõimet üles näitaks; teo, kes aja enda arvamise järgi liikuma paneb jne jne
Elas kord sääsk. Milleks sääsed on loodud? Et viriseda ja piniseda ja teisi elajaloomi oma pistenokaga torkida.
Rahulolematuseks jagus põhjuseid küll ja veel. Kord oli keegi temast suurem, siis jälle, et saledam. Kord tundus keegi ülekohtuselt liiga heal järjel ja sealsamas teine liiga ülevoolavalt õnnelik.
Kui sääsk ei suutnud nokka naha vahele suruda, siis teise tegemistesse sai selle ometi pista ja pärast tervele külale vinguda.
Lendas sääsk lehma turjale. Kirjakul oli nahk paks ja saba vehkis koledasti. Süüa sääsk ei suutnud, aga selle nägi ära, et piimaandja kolm ampsu naabri karjaaia alt haukas.
Käisid need lopsakad võilillesalgud mõne korra lehma suust läbi, kadusid kõhtu ning jäägid jäid koogina kärbestele kortereid pakkuma, aga sääse seedimine ei leppinud niisuguse asjade kuluga mitte.
Sääsk sirises naabrile, et üleaedse lojus tema muru on näksanud.
Tüli alustuseks aitas sellest küll.
Edasi süüdistas üks teist aia lõhkumises, teine esimest vales ja varguses... Ei saadud enne pidama, kui lehm ohelikku pidi tapale taritud ja kurjategijale ots peale tehtud.
Sääsk magas sel õhtul õiglase und.
Järgmisel hommikul sattus sääsk sea selga. Noki, mis sa nokid, peale rasva ei saa suhu midagi. Ei veremaikugi! Aga seda jõudis märgata, kuidas kärssnina peretütre ei-te-kuidas aedikusse sattunud pupe pori sisse tallas. Sääsk esitas peretütrele pika ja vigiseva kaebekõne. Tüli alustuseks aitas sellest küll.
Ei saadud enne pidama, kui rõngassaba süldiks keedetud ja ta pekine turjapealne tünnis soolas.
Sääse uni oli sel ööl veel etem.
Järgmisel hommikul maandus sääsk sahvrisse tõstetud leivaastja kaane peal. Urgitses ja puuris, aga kolmejalgsele auku sisse ei saanud, veretilkagi ei imenud välja. Ootas ja otsis, aga astja ei astunud sammugi ega osanud tema käitumise kohta justkui midagi ette heita. Sääsk surises ja nurises, nuhkis ja ohkis, kuni kogemata suures lennusaginas vastu riiulit tuiskas ja munakorvi kummuli ajas.
Ruttu-ruttu otsis sääsk perenaise kõrva üles ja kaebas talle, kuidas astja, va tõrges tegelane, sahvris möllu tegi ja ümberkaudsetele päris ohtlikuks osutub.
Imelik see lugu ju tundus, aga kuna perenaine oli viimase leivateo ajal sõrmenukid kramaskile sõtkunud, jagus tüli alustuseks sellest küll. Ei lõpetatud enne, kui astjal jalad alt saetud, võrud pealt võetud ja tõhus köögiriist laudhaaval lõkkes tuhaks põletatud.
Aga sääsk? Kui mitte ta ise, siis mõni sugulane elab kindlasti õnnelikult tänapäevani. Või mis õnne selles pidevas rahulolematuses, virinas ja nurinas ikka on.
Elas kord sääsk. Milleks sääsed on loodud? Et viriseda ja piniseda ja teisi elajaloomi oma pistenokaga torkida.
Rahulolematuseks jagus põhjuseid küll ja veel. Kord oli keegi temast suurem, siis jälle, et saledam. Kord tundus keegi ülekohtuselt liiga heal järjel ja sealsamas teine liiga ülevoolavalt õnnelik.
Kui sääsk ei suutnud nokka naha vahele suruda, siis teise tegemistesse sai selle ometi pista ja pärast tervele külale vinguda.
Lendas sääsk lehma turjale. Kirjakul oli nahk paks ja saba vehkis koledasti. Süüa sääsk ei suutnud, aga selle nägi ära, et piimaandja kolm ampsu naabri karjaaia alt haukas.
Käisid need lopsakad võilillesalgud mõne korra lehma suust läbi, kadusid kõhtu ning jäägid jäid koogina kärbestele kortereid pakkuma, aga sääse seedimine ei leppinud niisuguse asjade kuluga mitte.
Sääsk sirises naabrile, et üleaedse lojus tema muru on näksanud.
Tüli alustuseks aitas sellest küll.
Edasi süüdistas üks teist aia lõhkumises, teine esimest vales ja varguses... Ei saadud enne pidama, kui lehm ohelikku pidi tapale taritud ja kurjategijale ots peale tehtud.
Sääsk magas sel õhtul õiglase und.
Järgmisel hommikul sattus sääsk sea selga. Noki, mis sa nokid, peale rasva ei saa suhu midagi. Ei veremaikugi! Aga seda jõudis märgata, kuidas kärssnina peretütre ei-te-kuidas aedikusse sattunud pupe pori sisse tallas. Sääsk esitas peretütrele pika ja vigiseva kaebekõne. Tüli alustuseks aitas sellest küll.
Ei saadud enne pidama, kui rõngassaba süldiks keedetud ja ta pekine turjapealne tünnis soolas.
Sääse uni oli sel ööl veel etem.
Järgmisel hommikul maandus sääsk sahvrisse tõstetud leivaastja kaane peal. Urgitses ja puuris, aga kolmejalgsele auku sisse ei saanud, veretilkagi ei imenud välja. Ootas ja otsis, aga astja ei astunud sammugi ega osanud tema käitumise kohta justkui midagi ette heita. Sääsk surises ja nurises, nuhkis ja ohkis, kuni kogemata suures lennusaginas vastu riiulit tuiskas ja munakorvi kummuli ajas.
Ruttu-ruttu otsis sääsk perenaise kõrva üles ja kaebas talle, kuidas astja, va tõrges tegelane, sahvris möllu tegi ja ümberkaudsetele päris ohtlikuks osutub.
Imelik see lugu ju tundus, aga kuna perenaine oli viimase leivateo ajal sõrmenukid kramaskile sõtkunud, jagus tüli alustuseks sellest küll. Ei lõpetatud enne, kui astjal jalad alt saetud, võrud pealt võetud ja tõhus köögiriist laudhaaval lõkkes tuhaks põletatud.
Aga sääsk? Kui mitte ta ise, siis mõni sugulane elab kindlasti õnnelikult tänapäevani. Või mis õnne selles pidevas rahulolematuses, virinas ja nurinas ikka on.
