KODUNE LUGU
Eesti - oled tilluke,
maailmast vaid killuke.
Kuid su sood ja järvesilmad,
sinu inimesed, ilmad,
öö, mis tume,
päike hele
armsad on mu südamele.
maailmast vaid killuke.
Kuid su sood ja järvesilmad,
sinu inimesed, ilmad,
öö, mis tume,
päike hele
armsad on mu südamele.
PÄRIS ISA
Küll on hea, kui sul on isa,
kes su nime teab ja vanust,
kiidab sinu koostööpanust,
asju selgitab, ei kisa.
Juhuslikul halval hindel
ta ei lase niita jalust,
juhib välja tülist, valust.
Talle, tead, võib olla kindel.
Temaga saab teha sporti,
alustada autoroolis,
kurje ähvardada koolis...
Isasid on vahvat sorti.
Küll on hea, kui sul on isa.
Mitte väljamõeldud. Päris!
Tema loodud atmosfääris
tema sarnaseks saad nii sa.
Või kui isa pole päris,
aga toetab, asju soetab,
tarkust ellu kaasa poetab,
edu tagab pereäris,
järjekindel on ja visa
hoolimist ning üksmeelt luues,
sinu eest end ohvriks tuues
nagu päris. On ta isa.
Hea, kui rõõmust sinu ees
kiidab isa: „Täitsamees!“
ja võid öelda ausasti:
„See on tänu sulle nii.“
kes su nime teab ja vanust,
kiidab sinu koostööpanust,
asju selgitab, ei kisa.
Juhuslikul halval hindel
ta ei lase niita jalust,
juhib välja tülist, valust.
Talle, tead, võib olla kindel.
Temaga saab teha sporti,
alustada autoroolis,
kurje ähvardada koolis...
Isasid on vahvat sorti.
Küll on hea, kui sul on isa.
Mitte väljamõeldud. Päris!
Tema loodud atmosfääris
tema sarnaseks saad nii sa.
Või kui isa pole päris,
aga toetab, asju soetab,
tarkust ellu kaasa poetab,
edu tagab pereäris,
järjekindel on ja visa
hoolimist ning üksmeelt luues,
sinu eest end ohvriks tuues
nagu päris. On ta isa.
Hea, kui rõõmust sinu ees
kiidab isa: „Täitsamees!“
ja võid öelda ausasti:
„See on tänu sulle nii.“
LASTEAIA LAULUMÄNGUD
Sõbraks saamise laul
Kui ma oleks koerake,
sinu ümber hüpleks ma:
auh-auh-auh, auh-auh-auh,
tule ja mu sõbraks saa!
Kui ma oleks kassike,
sinu ümber keerleks ma:
näu-näu-näu, näu-näu-näu,
tule ja mu sõbraks saa!
Kui ma oleks linnuke,
sinu ümber lendaks ma:
tiu-tiu-tiu, tiu-tiu-tiu,
tule ja mu sõbraks saa!
Olen hea ja armas laps,
sõbralikke käsi kaks.
Need ma sulle ulatan,
sinu kalliks sõbraks saan.
***
Kivike ja kivike.
Terve kivirivike.
Väiksest üle, suurest ümber.
Mina kivikuningas.
Lombike ja lombike.
Vihm on jõudnud kõikjale.
Väiksest üle, suurest läbi.
Mina merekuningas.
Õunake ja õunake.
Puu neid jagab kõigile.
Väiksem kõhtu, suurem kingiks
parimale sõbrale.
Kui ma oleks koerake,
sinu ümber hüpleks ma:
auh-auh-auh, auh-auh-auh,
tule ja mu sõbraks saa!
Kui ma oleks kassike,
sinu ümber keerleks ma:
näu-näu-näu, näu-näu-näu,
tule ja mu sõbraks saa!
Kui ma oleks linnuke,
sinu ümber lendaks ma:
tiu-tiu-tiu, tiu-tiu-tiu,
tule ja mu sõbraks saa!
Olen hea ja armas laps,
sõbralikke käsi kaks.
Need ma sulle ulatan,
sinu kalliks sõbraks saan.
***
Kivike ja kivike.
Terve kivirivike.
Väiksest üle, suurest ümber.
Mina kivikuningas.
Lombike ja lombike.
Vihm on jõudnud kõikjale.
Väiksest üle, suurest läbi.
Mina merekuningas.
Õunake ja õunake.
Puu neid jagab kõigile.
Väiksem kõhtu, suurem kingiks
parimale sõbrale.
MINU ISA
Mind isa hoidis kätel palju varem kui mu ema.
See sündis, kui mu tulemisest just sai teada tema.
Meid kahte sülle sasis. Ega isa pole suhkrust!
Ma sellest hetkest alates ta üle tunnen uhkust.
See sündis, kui mu tulemisest just sai teada tema.
Meid kahte sülle sasis. Ega isa pole suhkrust!
Ma sellest hetkest alates ta üle tunnen uhkust.
VANAEMA PUURIIDA PEAL
Kord hoovi roopaid tallati,
puulaadung õue kallati
mu vanaemale.
Et minna veelgi täpsemaks:
neid koormaid oli lausa kaks,
mis veeti temale.
Puuhunnik kõrgus hiiglasuur,
ta tagant vaevu paistis kuur.
Tööd jätkuks sajale!
Last sattus lilleklumbile
ning lillepeenralambile
ja sõidurajale.
Küll mõni oleks karjunud,
kuid raskustega harjunud
on vanaema ja
käes kindad, halud ning mobiil
pea turnis kuuriredelil
me meisterladuja.
Pikk seelik rõõmsalt lipsu lõi,
kui sületäisi riita tõi
memm kerge vaevaga.
Nüüd istub, ilma kiidab seal,
mu memmeke puuriida peal,
mis kõrgub taeva ja
väärt vanaema krips ning kraps
mobiilil valib üks-üks-kaks,
sest avastanud ta,
et järsku tundub kaugel maa
ja redel lühike on ka
ja iseseisvalt, abita
puuriidalt alla ta ei saa-
aa-aa-aa-aa...
puulaadung õue kallati
mu vanaemale.
Et minna veelgi täpsemaks:
neid koormaid oli lausa kaks,
mis veeti temale.
Puuhunnik kõrgus hiiglasuur,
ta tagant vaevu paistis kuur.
Tööd jätkuks sajale!
Last sattus lilleklumbile
ning lillepeenralambile
ja sõidurajale.
Küll mõni oleks karjunud,
kuid raskustega harjunud
on vanaema ja
käes kindad, halud ning mobiil
pea turnis kuuriredelil
me meisterladuja.
Pikk seelik rõõmsalt lipsu lõi,
kui sületäisi riita tõi
memm kerge vaevaga.
Nüüd istub, ilma kiidab seal,
mu memmeke puuriida peal,
mis kõrgub taeva ja
väärt vanaema krips ning kraps
mobiilil valib üks-üks-kaks,
sest avastanud ta,
et järsku tundub kaugel maa
ja redel lühike on ka
ja iseseisvalt, abita
puuriidalt alla ta ei saa-
aa-aa-aa-aa...
KEVADMÕTTED
Mõtlen tihti kevadest. Ta
võiks end lumest puhtaks pesta,
murda purikatehambad,
karja lasta pilvelambad,
muru soojaks pikutada,
peenrad õide sikutada,
laulda saja linnu keeles
ja kui juunikuus on meeles
ja kui jaanikuus on huvi,
siis võiks temast saada suvi.
võiks end lumest puhtaks pesta,
murda purikatehambad,
karja lasta pilvelambad,
muru soojaks pikutada,
peenrad õide sikutada,
laulda saja linnu keeles
ja kui juunikuus on meeles
ja kui jaanikuus on huvi,
siis võiks temast saada suvi.
TEO TEEKOND
Kiritigu tikkus jõkke,
külastama mudakukke.
Pragama läks sugulast ta,
miks too kirjale ei vasta.
Aga tee peal eksis sisse
päris kuke elamisse.
Kuke proua, lokut lokkis,
külalise kallal nokkis:
"Kust sa, limapugu, tuled?
Kus su nokake ja suled?"
Tigu vastas: "Vabandage,
küll see koht on kombelage!"
Kogetu et rikkus tuju,
tagasi end tõmbas... koju.
külastama mudakukke.
Pragama läks sugulast ta,
miks too kirjale ei vasta.
Aga tee peal eksis sisse
päris kuke elamisse.
Kuke proua, lokut lokkis,
külalise kallal nokkis:
"Kust sa, limapugu, tuled?
Kus su nokake ja suled?"
Tigu vastas: "Vabandage,
küll see koht on kombelage!"
Kogetu et rikkus tuju,
tagasi end tõmbas... koju.
TERE!
Kes see üksi ütleks: „Tere!“,
keegi kui ei kuula-vasta.
Kui on kodu, kodus PERE
eal ei väsi hõikamast ta:
„Tere, armas lapsevanem!"
„Tere, kulla mudilane!“
"Tulge ruttu, kallistame!
Hea, et koos kõik olla saame!“
keegi kui ei kuula-vasta.
Kui on kodu, kodus PERE
eal ei väsi hõikamast ta:
„Tere, armas lapsevanem!"
„Tere, kulla mudilane!“
"Tulge ruttu, kallistame!
Hea, et koos kõik olla saame!“
LUGEMISTÕBI
Tead, üsna siin lähedal elab üks ema.
No küll oma lastega hädas on tema!
Tõi arvuti koju, kuid neil puudub huvi.
Hea seegi, et osadeks lahti ei kruvi.
Mobiilid said ostetud tippklassi mudelid.
Need laokil on sahvris, kus purgid ja pudelid.
Ei huvita mängud, mis facebook'i lingitud,
Wii mängukonsool seisab karbis, kuis kingitud.
No on ikka imelised ja tavatud!
Mismoodi küll selliseid pidada kodus?
Nad niipea, kui võimalik, kohe, kui avatud,
aega veedavad küla raamatukogus.
No küll oma lastega hädas on tema!
Tõi arvuti koju, kuid neil puudub huvi.
Hea seegi, et osadeks lahti ei kruvi.
Mobiilid said ostetud tippklassi mudelid.
Need laokil on sahvris, kus purgid ja pudelid.
Ei huvita mängud, mis facebook'i lingitud,
Wii mängukonsool seisab karbis, kuis kingitud.
No on ikka imelised ja tavatud!
Mismoodi küll selliseid pidada kodus?
Nad niipea, kui võimalik, kohe, kui avatud,
aega veedavad küla raamatukogus.
MÕISAKOOLI!
Sügisesse jõuab aasta.
Külm ja kisub sajule.
Paras aeg on kooli naasta,
anda kütust ajule.
Kinnitada sinna tarkus
kindlamalt kui kruviga,
vallutada mõis ja park, kus
õhinal ning huviga
avastada, luua, leida,
ühist vankrit vedada,
sõbraks saada, sõpru hoida,
endast lugu pidada.
Külm ja kisub sajule.
Paras aeg on kooli naasta,
anda kütust ajule.
Kinnitada sinna tarkus
kindlamalt kui kruviga,
vallutada mõis ja park, kus
õhinal ning huviga
avastada, luua, leida,
ühist vankrit vedada,
sõbraks saada, sõpru hoida,
endast lugu pidada.
TALVESOOV
Õpetajad võiksid
olla nagu karud:
suvi otsa käiksid,
maiustaksid marjus.
Koguks kokku rikka-
likud talvevarud,
talveaja pika
veedaks külmavarjus
korteris või koopas.
Poleks väga vahet.
Elu oleks rööpas.
Ära jääks mu kahed.
olla nagu karud:
suvi otsa käiksid,
maiustaksid marjus.
Koguks kokku rikka-
likud talvevarud,
talveaja pika
veedaks külmavarjus
korteris või koopas.
Poleks väga vahet.
Elu oleks rööpas.
Ära jääks mu kahed.
LUMEAEG
Pehme valge lumi langeb.
Matab kohevasse hange
metsad, pargid, veed ja puud,
õpilased koolitruud,
lasteaia kubujussid,
peatused ja koolibussid,
koolirajad, koolimajad.
Kaugelt tulnud õpetajad
meenutavad lumemeest.
Veel võib suure vaevata
kaotsiläinu kaevata
välja lume seest.
Matab kohevasse hange
metsad, pargid, veed ja puud,
õpilased koolitruud,
lasteaia kubujussid,
peatused ja koolibussid,
koolirajad, koolimajad.
Kaugelt tulnud õpetajad
meenutavad lumemeest.
Veel võib suure vaevata
kaotsiläinu kaevata
välja lume seest.
KORISTAJA NOVEMBER
Ongi käes november!
Teises käes on ämber.
Kus vaid hakkab silma
pimedust ja külma,
laon need ämbri sisse.
Viin konteinerisse.
Teises käes on ämber.
Kus vaid hakkab silma
pimedust ja külma,
laon need ämbri sisse.
Viin konteinerisse.
UUT KOOLIAASTAT!
Taas on kooliteedel sajad
õppurid ja õpetajad.
Mõni läheks pigem ise, kui et keegi viiks.
Mõni tõrgub ka kui ajad,
kuigi loosungites majad:
„Teeme oma koolipinnad kiusamisest priiks!“
Sügis rändama viib kure.
Ranits pungil furnituure
uusi, äpusid ja tuusi jälle ootab kool.
Olgu see su rõõm või mure,
ära õpetajat pure!
Sa ei tea, mis elu tal on koolist väljapool.
Ehk on madal valulävi?
Ehk ta meelsasti ei lävi
kellegagi, aga vaja maksta toit ja üür.
Ehk ta, õnne suunas virge,
pole leidnud õiget kirge -
igal ööl on nutust märg ta roosa padjapüür.
Ehk on kõrge kutsetase,
aga isa murrab kase
otsast vitsa, kui ta vargsi kas või kommi sööb.
Ehk tal puudub oma ase,
ema magama ei lase
enne, kui on parandatud laste kontrolltööd.
Knopka tema taburetil,
paberkuul ta prilliketil
mõjuda võib valusalt kui haava peale sool.
Helged olgu kooliajad!
Ära kiusa õpetajat!
Sa ei tea, mis elu on tal koolist väljapool.
õppurid ja õpetajad.
Mõni läheks pigem ise, kui et keegi viiks.
Mõni tõrgub ka kui ajad,
kuigi loosungites majad:
„Teeme oma koolipinnad kiusamisest priiks!“
Sügis rändama viib kure.
Ranits pungil furnituure
uusi, äpusid ja tuusi jälle ootab kool.
Olgu see su rõõm või mure,
ära õpetajat pure!
Sa ei tea, mis elu tal on koolist väljapool.
Ehk on madal valulävi?
Ehk ta meelsasti ei lävi
kellegagi, aga vaja maksta toit ja üür.
Ehk ta, õnne suunas virge,
pole leidnud õiget kirge -
igal ööl on nutust märg ta roosa padjapüür.
Ehk on kõrge kutsetase,
aga isa murrab kase
otsast vitsa, kui ta vargsi kas või kommi sööb.
Ehk tal puudub oma ase,
ema magama ei lase
enne, kui on parandatud laste kontrolltööd.
Knopka tema taburetil,
paberkuul ta prilliketil
mõjuda võib valusalt kui haava peale sool.
Helged olgu kooliajad!
Ära kiusa õpetajat!
Sa ei tea, mis elu on tal koolist väljapool.
PUHAS PETTUS
Tulin kooli õhinal.
„Kellel tugev põhi all,“
rääkisid mu vanemad,
„väljavaated paremad
läbi lüüa eluteel.“
Üht-teist ütlesid nad veel.
Tulin vargsi tulema,
kotti pistes õuna.
Kooli seinal ripub kaart,
kus peal mitu merd ja saart,
mõõdud-suunad kirjas
selges trükikirjas.
Märkan hingevärinal:
pole mingit põhja all!
All on hoopis lõuna!
„Kellel tugev põhi all,“
rääkisid mu vanemad,
„väljavaated paremad
läbi lüüa eluteel.“
Üht-teist ütlesid nad veel.
Tulin vargsi tulema,
kotti pistes õuna.
Kooli seinal ripub kaart,
kus peal mitu merd ja saart,
mõõdud-suunad kirjas
selges trükikirjas.
Märkan hingevärinal:
pole mingit põhja all!
All on hoopis lõuna!
RASKE RANITS
Lausus klassijuhataja:
„Vaid mis hädapärast vaja,
kooli kaasa tassi!“
Nii ma kõigest kassi,
koera, hamstri, roti
tõstsin koolikotti.
Nüüd ma seisan nurgas
kooli elavnurgas.
„Vaid mis hädapärast vaja,
kooli kaasa tassi!“
Nii ma kõigest kassi,
koera, hamstri, roti
tõstsin koolikotti.
Nüüd ma seisan nurgas
kooli elavnurgas.
KOOLITÕRGE
Kooli minna pole isu.
Kohe pinnitakse siis ju:
„Mida tegid?“ „ Kus sa käisid?“
„Räägi välja matkad-reisid!“
Mõni sajal seiklusrajal
turninud on vaheajal,
muljeid kirjas terve list.
Mul vaid kümme lamatist,
sest et kõik kolm suvekuud
ninapidi arvutis
olen istunud.
Kohe pinnitakse siis ju:
„Mida tegid?“ „ Kus sa käisid?“
„Räägi välja matkad-reisid!“
Mõni sajal seiklusrajal
turninud on vaheajal,
muljeid kirjas terve list.
Mul vaid kümme lamatist,
sest et kõik kolm suvekuud
ninapidi arvutis
olen istunud.
EMALE
EMA on lihtne sõna.
Ilus ka.
Õppisin kõnelema
sellega.
Ilusaim ema on minu.
Hea ja pai.
Kingin armsaima sõna
Sulle vaid.
Ilus ka.
Õppisin kõnelema
sellega.
Ilusaim ema on minu.
Hea ja pai.
Kingin armsaima sõna
Sulle vaid.
IGA EMA ON ERILINE
Igal emal eriline
nimi, hääl ja nägu.
Kohe sündides saad aru,
kes on sinu jagu.
Emasid me ümber olgu
kas või üle saja,
oma ema teistega
me segi eal ei aja.
nimi, hääl ja nägu.
Kohe sündides saad aru,
kes on sinu jagu.
Emasid me ümber olgu
kas või üle saja,
oma ema teistega
me segi eal ei aja.
KEVAD TEGI!
Kevad karud üles ajas,
metsad et ei noriseks.
Tallas ringi igas majas -
tegi vaibad poriseks.
Aga et ei riidleks emad
oma lasteperega,
kinkimiseks kattis kevad
peenrad lillemerega.
metsad et ei noriseks.
Tallas ringi igas majas -
tegi vaibad poriseks.
Aga et ei riidleks emad
oma lasteperega,
kinkimiseks kattis kevad
peenrad lillemerega.
HAIGE KEVAD!
Kevad kiskus salli kaelast,
mütsi peast ja kindad käest.
Lompidesse, nagu paelast
vedas ta mu täiest väest.
Üle kummikuteserva
loksus laineid liks ja loks.
Nüüd mul kärisevad kõrva
ääres bronhid, neel ja kops.
mütsi peast ja kindad käest.
Lompidesse, nagu paelast
vedas ta mu täiest väest.
Üle kummikuteserva
loksus laineid liks ja loks.
Nüüd mul kärisevad kõrva
ääres bronhid, neel ja kops.
SÜGISMURI
Sügisilm on kuri.
Tuul on pugeja.
Sügisel on Muri
lehelugeja.
Otsib teateid, kust on
läinud sõbra rada.
Kollast kirjandust on
lust tal nuusutada.
Jalatõstutrikki
teeb, kui näeb uut uudist.
Veedab õhtuid pikki
unistades pruudist.
Tuul on pugeja.
Sügisel on Muri
lehelugeja.
Otsib teateid, kust on
läinud sõbra rada.
Kollast kirjandust on
lust tal nuusutada.
Jalatõstutrikki
teeb, kui näeb uut uudist.
Veedab õhtuid pikki
unistades pruudist.
KASTANIMUNADEST
Kastan haudus mune kaua aega,
ägas kalli koorma raskuses.
Nüüd on aeg see viia lasteaeda
väljavenitatud taskutes.
Kastanipoeg maasse pista nina
võib. Või kasvab ussiks, kaelakeeks,
pildiks, nukupingiks... Mida sina
kastanitest munadega teeks?
ägas kalli koorma raskuses.
Nüüd on aeg see viia lasteaeda
väljavenitatud taskutes.
Kastanipoeg maasse pista nina
võib. Või kasvab ussiks, kaelakeeks,
pildiks, nukupingiks... Mida sina
kastanitest munadega teeks?
SUGUPUUST
Puu, mil pole oksi ega juuri,
pole puu vaid lihtsalt post või vai.
Pole võras varitsevaid tuuli.
Lind seal peatub hädapärast vaid.
Kuid kui puul on juured, on ka oksad.
Pesad kaenlas, linnupojad sees.
Värsked võrsed, viljad näpuotsas.
Kuldsed päikselaigud lehtedes.
Taevasse ta sirutavad suved.
Tuultel temas tuuseldada lust.
Iga post saab unistustes juured.
Ükski puu ei taha olla post.
pole puu vaid lihtsalt post või vai.
Pole võras varitsevaid tuuli.
Lind seal peatub hädapärast vaid.
Kuid kui puul on juured, on ka oksad.
Pesad kaenlas, linnupojad sees.
Värsked võrsed, viljad näpuotsas.
Kuldsed päikselaigud lehtedes.
Taevasse ta sirutavad suved.
Tuultel temas tuuseldada lust.
Iga post saab unistustes juured.
Ükski puu ei taha olla post.
KODU, SEE ON LIHTNE KODA
Kodu, see on lihtne koda.
Tal on seinad, tal on katus
ja üks lugu jutustada
kuidas ta su koduks sattus.
Kuidas isa, kuidas ema
kokku said ja ühte heitsid.
Millist rõõmu tundsid nemad,
kui siis sindki kodust leidsid
Kodu – see on lihtne sõna.
Lihtsad tähed, napilt pikk.
Ütleb, et siin elad sina –
oodatud ja õnnelik.
Tal on seinad, tal on katus
ja üks lugu jutustada
kuidas ta su koduks sattus.
Kuidas isa, kuidas ema
kokku said ja ühte heitsid.
Millist rõõmu tundsid nemad,
kui siis sindki kodust leidsid
Kodu – see on lihtne sõna.
Lihtsad tähed, napilt pikk.
Ütleb, et siin elad sina –
oodatud ja õnnelik.
LAUL ROHELISTEST MUNADEST
Rohelisi mune märkas õunapuu all kana.
Põues ematunne tärkas. Kukkus hurjutama:
Kus on küll see rongaema, kes ei hooli lastest?
Pojukesed kahjustatud saada võivad kastest!
Korjas kokku kurnatäie. Haudus. Vist läks vussi.
Munakestest koorus mitu prisket õunaussi.
Ematunne hääbus, kanatunne peale tungis.
Ussikesed uues kodus, kanal pugu pungis.
Põues ematunne tärkas. Kukkus hurjutama:
Kus on küll see rongaema, kes ei hooli lastest?
Pojukesed kahjustatud saada võivad kastest!
Korjas kokku kurnatäie. Haudus. Vist läks vussi.
Munakestest koorus mitu prisket õunaussi.
Ematunne hääbus, kanatunne peale tungis.
Ussikesed uues kodus, kanal pugu pungis.
ESIMESED PALLID
Esimene lumi kutsus õue: "Tule hulla!"
Esimene lumepall ei tahtnud välja tulla!
Käpikud said märjaks, sõda ikka pidamata!
Miks jäi nõnda palju lund veel alla sadamata?
Esimesi helbeid uudistama tõttas ema.
Isa pihu varjus mõne räitsme ära sõi.
Esimesed lumepallid hoopis vanaema
valmis tegi. Magustoiduks laua peale tõi.
Esimene lumepall ei tahtnud välja tulla!
Käpikud said märjaks, sõda ikka pidamata!
Miks jäi nõnda palju lund veel alla sadamata?
Esimesi helbeid uudistama tõttas ema.
Isa pihu varjus mõne räitsme ära sõi.
Esimesed lumepallid hoopis vanaema
valmis tegi. Magustoiduks laua peale tõi.
KUHU LUMI KADUS?
Külmataadi tervis polnud kiita
kevadelgi. Suvi lisas oma.
Juba enne Baltikumi viita
süda hakkas jälle jukerdama.
Keeras otsa ümber. Pole nali
tunda, kuidas eluramm kaob ihust.
Õnneks taadil neli poega oli,
neile usaldaski ohjad pihust.
Poisid üles sikutasid käised,
lasid tuulehobud sõitma traavi.
Noored olid veidi tuisupäised -
kukutasid lumekoormad kraavi.
Segaduses põgenesid sälud,
kes neil seni koormat vedasid.
Asenduseks hangiti jääkarud.
Sõit läks tasapisi edasi.
Aga pätsud kuulsid seda juttu,
et meil karud talvel näevad und.
Keerasid ka ennast kohe tuttu.
Ei siin aidand palved ega sund.
Vaesed poisid koormat seljas veavad.
Kandam kipub lagunema koost.
Talispordimehed viha peavad.
Papa ka on kuulnud juba loost....
kevadelgi. Suvi lisas oma.
Juba enne Baltikumi viita
süda hakkas jälle jukerdama.
Keeras otsa ümber. Pole nali
tunda, kuidas eluramm kaob ihust.
Õnneks taadil neli poega oli,
neile usaldaski ohjad pihust.
Poisid üles sikutasid käised,
lasid tuulehobud sõitma traavi.
Noored olid veidi tuisupäised -
kukutasid lumekoormad kraavi.
Segaduses põgenesid sälud,
kes neil seni koormat vedasid.
Asenduseks hangiti jääkarud.
Sõit läks tasapisi edasi.
Aga pätsud kuulsid seda juttu,
et meil karud talvel näevad und.
Keerasid ka ennast kohe tuttu.
Ei siin aidand palved ega sund.
Vaesed poisid koormat seljas veavad.
Kandam kipub lagunema koost.
Talispordimehed viha peavad.
Papa ka on kuulnud juba loost....
TALVE TERETAMINE
Talve tervitasin:
"Tere-tere, tali!"
Lume tuppa lasin.
Täitsa tore oli.
Tegin palju palle -
lumi pakkis hästi.
Kuni tali jälle
õue lasta kästi.
"Tere-tere, tali!"
Lume tuppa lasin.
Täitsa tore oli.
Tegin palju palle -
lumi pakkis hästi.
Kuni tali jälle
õue lasta kästi.
KUUP, LUUP JA KUU
Tean üht kuupi. Otsis luupi.
Otsis otse, otsis huupi.
Tahtis näha elu kuu peal,
kuhu ise ei saa kuup eal.
Luubi leidis ja pikksilma.
Küll nüüd nägi hästi ilma!
Istus puu peal. Kuubi-puupeal
naeruvirve viskles suu peal.
Istus puu peal. Mina aga
ilma kaesin kaameraga.
Lugu kuubist ja ta luubist
näha võite nüüd Youtube`st.
Otsis otse, otsis huupi.
Tahtis näha elu kuu peal,
kuhu ise ei saa kuup eal.
Luubi leidis ja pikksilma.
Küll nüüd nägi hästi ilma!
Istus puu peal. Kuubi-puupeal
naeruvirve viskles suu peal.
Istus puu peal. Mina aga
ilma kaesin kaameraga.
Lugu kuubist ja ta luubist
näha võite nüüd Youtube`st.
MADALAKALORILINE
Keset aasa haljast rohtu
pull kord harakaga kohtus.
Küsis: „Miks sa, värvilt sama,
kasvad nõnda kidurana?“
Harak köhis puhtaks hääle,
hakkas oma looga pääle:
„Eks ju minagi kord ammu
sõin end värskel rohul rammu,
peremehe pilk siis neelas
külgi nii, et kõhus keeras.
Kaalus maha võtsin kähku,
ei söönd muud kui veidi põhku.
Kuni loksus lõõg mul kaelast.
Lendan nüüd ja tänan taevast.“
Pull kuid vastas harakale:
„Ma ei usu! See on vale!“
Samal päeval enne eha
peremees tal mõõtis keha-
ümbermõõtu üle rinna,
valjult välja öeldes hinna.
Nüüd on pullil vesi ahjus.
Kuigi oleks näha kahju
välja nagu linnurisu,
tuleb talitseda isu.
pull kord harakaga kohtus.
Küsis: „Miks sa, värvilt sama,
kasvad nõnda kidurana?“
Harak köhis puhtaks hääle,
hakkas oma looga pääle:
„Eks ju minagi kord ammu
sõin end värskel rohul rammu,
peremehe pilk siis neelas
külgi nii, et kõhus keeras.
Kaalus maha võtsin kähku,
ei söönd muud kui veidi põhku.
Kuni loksus lõõg mul kaelast.
Lendan nüüd ja tänan taevast.“
Pull kuid vastas harakale:
„Ma ei usu! See on vale!“
Samal päeval enne eha
peremees tal mõõtis keha-
ümbermõõtu üle rinna,
valjult välja öeldes hinna.
Nüüd on pullil vesi ahjus.
Kuigi oleks näha kahju
välja nagu linnurisu,
tuleb talitseda isu.
SIGA JA SÄGA
Ükskord siga kohtas säga.
Säga meeldis talle väga.
Säga oli väga vaga.
Uimed seljas, saba taga.
Sabaga on ju ka siga,
kuid ta hännal väike viga -
vedru moodi kurvis kuju.
Sellega küll vees ei uju!
Kõrv näeb välja justkui uim,
kuid on ujumiseks tuim.
Kärsast sisse lekib vesi,
põhi lõhub sõrakesi.
Kõige hullem on vast kere -
üle ääre ajab mere.
Arvas siga: "Kuule, säga!
See ei sobi. Tänan väga!
Ujub meremärkideni
konna konn ja koera peni.
Meenus mulle veel üks jama -
oma stiili sead ei oma."
"Pole viga," vastas säga.
"Sõbraks ikka jääme su´ga.
Mine koju, kulla siga,
tuhni mulda, söö ja süga."
Säga meeldis talle väga.
Säga oli väga vaga.
Uimed seljas, saba taga.
Sabaga on ju ka siga,
kuid ta hännal väike viga -
vedru moodi kurvis kuju.
Sellega küll vees ei uju!
Kõrv näeb välja justkui uim,
kuid on ujumiseks tuim.
Kärsast sisse lekib vesi,
põhi lõhub sõrakesi.
Kõige hullem on vast kere -
üle ääre ajab mere.
Arvas siga: "Kuule, säga!
See ei sobi. Tänan väga!
Ujub meremärkideni
konna konn ja koera peni.
Meenus mulle veel üks jama -
oma stiili sead ei oma."
"Pole viga," vastas säga.
"Sõbraks ikka jääme su´ga.
Mine koju, kulla siga,
tuhni mulda, söö ja süga."
HURRAA!
Kevad, vilgas iludus,
saabub pooles märtsikuus.
Tuleb viltides ja jopis,
ära läheb napis topis.
Aga vahepealsed kuud
õmbleb lehtedesse puud,
päästab jäisest kaanest veed,
suplusvalmis soendab need,
üles ajab siilid, karud,
sinililled, mesitarud,
kutsub koju linnukesi,
aitab punuda neil pesi,
mähib õhtud uduloori,
dirigeerib konnakoori...
Tore seegi on, et taas ta
lõpetab mu kooliaasta.
saabub pooles märtsikuus.
Tuleb viltides ja jopis,
ära läheb napis topis.
Aga vahepealsed kuud
õmbleb lehtedesse puud,
päästab jäisest kaanest veed,
suplusvalmis soendab need,
üles ajab siilid, karud,
sinililled, mesitarud,
kutsub koju linnukesi,
aitab punuda neil pesi,
mähib õhtud uduloori,
dirigeerib konnakoori...
Tore seegi on, et taas ta
lõpetab mu kooliaasta.
ÕUEMÄNGUD
Täna, kui mul külas käisid
kõrvaltmajast naabripoisid,
arvestades meie hulka,
mängisime kahtteist pulka.
Järgnes mäng jäävangis mehest -
jää see sündis ajalehest.
Õu nii üsna valgeks sai,
sest et meri oli lai.
Hiljem redeleist ja kärust
lahe tramm sai meie arust.
Pesunöörist tõmbasime
puudele elektriliine.
Laudtee ehituseks aga
läks, kui mängult keset raba,
metsavennal vaja uut
(lehtlast) punkerelamut.
Siis meil kuskilt kuuri takka
vanu kumme näppu hakkas.
Mängisime tunni vist
rehviprotekteerimist.
Kas veel miskit unustasin?
Taaravastuvõtumasin
moodustus meil hõlpsalt mingist
torust, vannist, luugist, pingist.
Pärast olime piraadid -
mastiks reha, laevaks vaadid,
vankrirattast loodi rool,
purjeks sobis katteloor.
Kuuseokstes usinasti
varjasime aardekasti.
Ja kui mängisime just
kaevul üleujutust,
aiamööblist all meil paat...
tulid koju memm ja taat,
silmad üle õue lasid,
miskipärast minestasid.
kõrvaltmajast naabripoisid,
arvestades meie hulka,
mängisime kahtteist pulka.
Järgnes mäng jäävangis mehest -
jää see sündis ajalehest.
Õu nii üsna valgeks sai,
sest et meri oli lai.
Hiljem redeleist ja kärust
lahe tramm sai meie arust.
Pesunöörist tõmbasime
puudele elektriliine.
Laudtee ehituseks aga
läks, kui mängult keset raba,
metsavennal vaja uut
(lehtlast) punkerelamut.
Siis meil kuskilt kuuri takka
vanu kumme näppu hakkas.
Mängisime tunni vist
rehviprotekteerimist.
Kas veel miskit unustasin?
Taaravastuvõtumasin
moodustus meil hõlpsalt mingist
torust, vannist, luugist, pingist.
Pärast olime piraadid -
mastiks reha, laevaks vaadid,
vankrirattast loodi rool,
purjeks sobis katteloor.
Kuuseokstes usinasti
varjasime aardekasti.
Ja kui mängisime just
kaevul üleujutust,
aiamööblist all meil paat...
tulid koju memm ja taat,
silmad üle õue lasid,
miskipärast minestasid.
