LEHTMETSA SÜNDIMINE
Tead, kust meie külas suurem jagu talunimesid on tulnud? Ei tea?
Ma jutustan sulle, aga siis me peame mõttega sinna kauge aja taha kolima, kus inimesed alles siinseid maid mööda esimesi samme tegid ja paigale asumiseks kohasemaid kohti otsisid.
Vanataadil oli inimeste tuleku üle hea meel. Eks teinekord tõusnud tüli ka, aga enamasti itsita nende tegemisi, nii et ei jõua silmi pühkida!
Taat nägi rahvast siiapoole sammumas ja tahtis, et tulijate tarvis kõik korras ja käepärast oleks. Pühkis mäepealsed puhtaks, puhus orud risust priiks, sikutas künka otsas puud otseks ja saatis siis poisi järvesid täitma. Ega neid veesilmasid tollal nii palju olnud kui praegu (Mägede omast ei teadnud veel keegi midagi), aga need, mis olid, olid laiad ja rammusad. Aga taat hoolis, et olgu ikka täitsa triiki: naistel kaldal kergem pesuga plätsida, meestel mõnusam kalu küttida.
Poiss haaras kuulekalt kruusi ja hakkas minema. Kallas Kakerdisse (no sellel paigal oli juba siis sihuke nimi, sest neid vanatühjalinde, kellele jalad istmiku külge istutatud, ukerdas iga teise mätta taga) sortsaka ära ja hakkas sealt väikese kaarega Kernu poole tulema. Mõtles, et lükkab Tarvasjõele ja Liivojale ka näpuga vilkama hoo sisse. Jõesabadel toona veel nime polnud, aga eks need inimeste tulekuga kohe tekkisid ka. Tead omast käest, kui uhke on end ühe või teise asja ristijaks arvata. Taat teadis niisamuti. Tore oli kuulata, mis sõnu suudest kukkuma hakkas. Endal poleks pähegi tulnud!
No ja läks poisike, aga lapse asi - kükitas Liivoja liikuma lükkama, pani topsi jala kõrvale ja tagurdas selle tõustes kummuli. Nüüd oli häda suur! Esimesed ju, loode poolt luusijad, said just pakid maha pandud. Õnneks valiti kõrgem koht (ainus tookord, kus metsa ka juba peal seisis. Aeg oli ikka nii alguses, et Taadil enamus metsaseemet alles mulla sees idanes. Kask ja lepp - need kasvavad kiiremini - eks sellest saanud kohale nimi ka). Hoidsid siis tüveritvadest kinni, kuni laine vagaseks loksus. Aga häda see, et osa rahvast polnud veel mäe peale jõudnud! Ootajail hirm suur. Hõiguvad hulpijaid: "Ae! Jäid ikka ellu?"
"Ellu! Ellu!" kajas vee seest vastuseks. Ja mõtle! Ära pääsesid kõik. Ei läinud ükski kaduma. Ja kohal nimi olemas - Ellu.
Ei jäänud nüüd poisil muud peale hakata, kui pidi maha pillatud vee uuesti kokku koguma.
Inimesed sel ajal settisid juba elamist ja asustasid kõrgemaid kohti, mis haljaste saarekestena vahelseilajatele ning suplejatele silma tegid. Mäega oli selge lugu - mis muud nime talle ikka saab! Saare nimi võeti ka Setu oja poole ära. Lihtsad kohad, ei olnud vaja mingit iluvigurit külge lisada. See koht, kus külarahvas mustikal, pärast ka maasikal käis, mainiti Marjamäeks. See koht, kus kõige avaram plats oli kuiva jalaga kõndida, seletati Suuresaareks. Mäelt Suuresaareni minnes jäi veel üks kõrgem koht ette, aga sedajagu napp, et tast ainult kitsas jalgrada üle käis. Ristiti Rajasaareks. Kuid üks saar oli küla keskel selline, et kui teiste pealt rahvas usinasti veekorjajal poisikesel abiks käis, siis nemad olid kangust täis: "Meie maha ei ajanud, vot ei korista kah!" Kangussaare on nüüd see koht. Eks neid kodusid kerkis ja tähistusi tekkis - kõik ei tule ju korraga meelde!
Ah jaa! No, eks Kaldaks kuulutati see paik, kus veepiir pidama jäi ja Oru nõo seest lasti viimased loigud kuivaks. Nii sügavale uuritades ei pidanud Taadi saadetud veekandja püksipee pingele vastu ja kärises tagant värvlist ette nabani irvakile: "Pääääääääärrrrrrr"!
Õnneks sattus inimeste hulgas kaks näpuosavat meest olema, kes õmblustööd tundsid. Üks paikas siis eest ja teine tagant, sest kuidas sa niisuguse moega poja isa juurde tagasi lased, pahandus nagunii hinge peal. Mõlema mehe nimi juhtus Tõnu olema ja nii said nende elamised nime ka: Ees-Tõnu ja Taga-Tõnu.
Selle kodu, mille juures püksirebestaja jalad seisid, nimeks pandi Päärna.
Koht, kus kruus ümber läks, oli kaua aega Kruusi. Nüüdki oskab mõni teadjam tarealuse kätte näidata. Tähistab seda paika veel vaid suur tamm, mille alla selle külaotsa post kastidesse käib.
Ma jutustan sulle, aga siis me peame mõttega sinna kauge aja taha kolima, kus inimesed alles siinseid maid mööda esimesi samme tegid ja paigale asumiseks kohasemaid kohti otsisid.
Vanataadil oli inimeste tuleku üle hea meel. Eks teinekord tõusnud tüli ka, aga enamasti itsita nende tegemisi, nii et ei jõua silmi pühkida!
Taat nägi rahvast siiapoole sammumas ja tahtis, et tulijate tarvis kõik korras ja käepärast oleks. Pühkis mäepealsed puhtaks, puhus orud risust priiks, sikutas künka otsas puud otseks ja saatis siis poisi järvesid täitma. Ega neid veesilmasid tollal nii palju olnud kui praegu (Mägede omast ei teadnud veel keegi midagi), aga need, mis olid, olid laiad ja rammusad. Aga taat hoolis, et olgu ikka täitsa triiki: naistel kaldal kergem pesuga plätsida, meestel mõnusam kalu küttida.
Poiss haaras kuulekalt kruusi ja hakkas minema. Kallas Kakerdisse (no sellel paigal oli juba siis sihuke nimi, sest neid vanatühjalinde, kellele jalad istmiku külge istutatud, ukerdas iga teise mätta taga) sortsaka ära ja hakkas sealt väikese kaarega Kernu poole tulema. Mõtles, et lükkab Tarvasjõele ja Liivojale ka näpuga vilkama hoo sisse. Jõesabadel toona veel nime polnud, aga eks need inimeste tulekuga kohe tekkisid ka. Tead omast käest, kui uhke on end ühe või teise asja ristijaks arvata. Taat teadis niisamuti. Tore oli kuulata, mis sõnu suudest kukkuma hakkas. Endal poleks pähegi tulnud!
No ja läks poisike, aga lapse asi - kükitas Liivoja liikuma lükkama, pani topsi jala kõrvale ja tagurdas selle tõustes kummuli. Nüüd oli häda suur! Esimesed ju, loode poolt luusijad, said just pakid maha pandud. Õnneks valiti kõrgem koht (ainus tookord, kus metsa ka juba peal seisis. Aeg oli ikka nii alguses, et Taadil enamus metsaseemet alles mulla sees idanes. Kask ja lepp - need kasvavad kiiremini - eks sellest saanud kohale nimi ka). Hoidsid siis tüveritvadest kinni, kuni laine vagaseks loksus. Aga häda see, et osa rahvast polnud veel mäe peale jõudnud! Ootajail hirm suur. Hõiguvad hulpijaid: "Ae! Jäid ikka ellu?"
"Ellu! Ellu!" kajas vee seest vastuseks. Ja mõtle! Ära pääsesid kõik. Ei läinud ükski kaduma. Ja kohal nimi olemas - Ellu.
Ei jäänud nüüd poisil muud peale hakata, kui pidi maha pillatud vee uuesti kokku koguma.
Inimesed sel ajal settisid juba elamist ja asustasid kõrgemaid kohti, mis haljaste saarekestena vahelseilajatele ning suplejatele silma tegid. Mäega oli selge lugu - mis muud nime talle ikka saab! Saare nimi võeti ka Setu oja poole ära. Lihtsad kohad, ei olnud vaja mingit iluvigurit külge lisada. See koht, kus külarahvas mustikal, pärast ka maasikal käis, mainiti Marjamäeks. See koht, kus kõige avaram plats oli kuiva jalaga kõndida, seletati Suuresaareks. Mäelt Suuresaareni minnes jäi veel üks kõrgem koht ette, aga sedajagu napp, et tast ainult kitsas jalgrada üle käis. Ristiti Rajasaareks. Kuid üks saar oli küla keskel selline, et kui teiste pealt rahvas usinasti veekorjajal poisikesel abiks käis, siis nemad olid kangust täis: "Meie maha ei ajanud, vot ei korista kah!" Kangussaare on nüüd see koht. Eks neid kodusid kerkis ja tähistusi tekkis - kõik ei tule ju korraga meelde!
Ah jaa! No, eks Kaldaks kuulutati see paik, kus veepiir pidama jäi ja Oru nõo seest lasti viimased loigud kuivaks. Nii sügavale uuritades ei pidanud Taadi saadetud veekandja püksipee pingele vastu ja kärises tagant värvlist ette nabani irvakile: "Pääääääääärrrrrrr"!
Õnneks sattus inimeste hulgas kaks näpuosavat meest olema, kes õmblustööd tundsid. Üks paikas siis eest ja teine tagant, sest kuidas sa niisuguse moega poja isa juurde tagasi lased, pahandus nagunii hinge peal. Mõlema mehe nimi juhtus Tõnu olema ja nii said nende elamised nime ka: Ees-Tõnu ja Taga-Tõnu.
Selle kodu, mille juures püksirebestaja jalad seisid, nimeks pandi Päärna.
Koht, kus kruus ümber läks, oli kaua aega Kruusi. Nüüdki oskab mõni teadjam tarealuse kätte näidata. Tähistab seda paika veel vaid suur tamm, mille alla selle külaotsa post kastidesse käib.
UDUJÄRV
Naba nelja tee ristil, kuklaga Valgehobusemäe poole, seisab küla, mis kahe kihelkonna piirid kokku ühendab. Lehtmetsa - lubavad sissesõitjaile viidapuud, kuigi ajakamm siinsete metsade pealaed hõredaks ja puudepiirid küla kõrvade taha on taandanud. Kaduviku käed on noppinud hooned nii Rajasaarest kui Peltsilt, Orult kui Ellult, peitnud poe, kõrtsi ja koolimaja ning veskimäe tuuliku üsna juure pealt maha murinud.
„Siin jõuaksid just nagu maailma lõppu!“ ühmavad mujalttulijad söötis põllulagedaid, kõrgepingeliinide ahelaid ja kinni kasvavaid kraave pilguga mõõtes.
„Igavene november!“ väristavad õlgu need, kes laane- või linnatoredusega harjunud.
Ometi on küngaste vahel kükitamas majapidamisi, kus elujärg eest ei kao ja kuhu järeltulijaid järjekindlalt jätkub.
Virumaa poole väljaruttaja märkab vasakul, enne metsatukka ja varsti vilksatavat majakollast, eemal oru sees verevaid katuseid õuepuude vahelt paistmas. Vana saunikumaja, mis tavavastaselt perehoonetega ühte kobarasse passitatud, on nüüdseks palke pidi pidulisema pinna alla peidetud. Avara köögi ahtake aknasilm, kah vastsema raami ja klaarima klaasiga, piidleb ent endist viisi Mäe talu taguse ja Valgehobusemäe vaatetornitipu suunas. Ja endist viisi libiseb harvadel suvevidevikel ühe mäe ette ja teise kõrvale tihe piimjas uduviir.
---
„Mis see valge seal metsa ääres on?“ uudistas üks põngerjatest, kes värskelt pestuna ja rätti mähituna saunaköögi akna alla pingiotsale tuppa viimist ootama oli tõstetud.
Pliidikatel auras ja konar kivipõrand läikis suure plekkvanni külgedest mööda lipsanud veesülgmeist. Kõver kolmeharuline kausijalg logises järgmise hädalise all, kes peadpidi pesuvette oli pistetud ja kelle juukseid vanamemm omakeedetud seebiga vahule ajas.
„See on järv!“ pakatas vastöeldud sõnade uskumissoovist pingilkükitaja kõrval kügelev tüdrukutirts, kes poole aasta jagu küsija elueast maas ja kelle nimi kõlas kui põrandakividel katki kukkuv portselantass. Kild olgu ta nimi selles loos, sest vaevalt et selliselt maha pudenenud nimest enamat näppu jääks.
„See on järv!“ kordas Kild, ise ikka enam oma sõnade võlusõnumisse kinni jäädes ja kujutledes, kuidas kesksuveöö kuuvalgus veesooned maapõuest valla aitab ja udukanga taga nõiutud järvesilm salapäraseid kümblejaid varjab.
„Mis sa ajad narri juttu!“ nähvas viimast vannistvõetut rätti mähkiv vanamemm pahuralt. „See on udu. Nagu sa siis ise ei teaks.“
Kas Kild teadis udu? Kild teadis, kuidas udu sees niiskusepärlid naha külge klammerduvad, kuidas tihe valge aur puhangutena just nagu sinust läbi voolaks ja kuidas jaheduse ja jubeduse värinad udus jalutaja ihu raputavad. Kild teadis, et udu on vett täis imbunud õhk, ometi oli selle sisse nii lihtne mõelda tantsivaid ööhaldjaid ja hulkuvaid libasusisid. Kild kartis ja armastas seda salapärast valget, mis mõjus pea sama nõiduslikult kui äsja kujutluspilti ärganud järv. Vanamemme järsus nähvatuses oli aga midagi sellist sees, mis võluveed hetkega maavarju tagasi vaotas ja udupaelagi mäeesiselt lühemaks ning õhemaks harutas.
Järgmistelgi pesuõhtutel paistis helendav niiskusviirg aknasse, aga enam ei taibanud või tihanud Kild selles järvepinna peegeldust ega salapäraseid suplejaid näha.
Aga kunagi, kui vanamemm oli Killule kulmudeni kahanenud, saunapõrand laudadest katte saanud ja pesupaiga maine minetanud, juhtus tüdruk ühel sarnasel udutunnil uneledes värvikobrulisele aknalauale toetuma. Hetke jõudis ta ammu avastatud järvepeeglisse piiluda, kui vanamemm ukselävelt põrkis, just nagu piiga meeleradu aimates: „Vaeva silmi palju vaevad – putke täis heinamaa ja pajusse kasvanud kraaviäär – ei enamat!“
Kild kohmetus ja heitis pilgu kiiresti mujale, aga kummaline kibelus ei andnud asu, nii et ta järgmisel õhtul, kui kõik tubased end sängidesse sättinud, lahtiununenud ☺ kambriaknast õuerohule siugles ja, villane rätt õlavarjuks, kastekülma nurmeädalat mööda taamal helenduva uduliniku suunas lippas.
Kas oli aeg aeglasem või tarm takerjam – tee edenes oodatust armetumalt. Taldadel olnuks küll kui tuul all, aga uduviirgu see lähemale ei lennutanud, nii et Kild juba kimbatuses koduteed kaalus. Seljataha vaadates oli kodugi kaugele jäänud, kaugemale, kui Kild arvanuks õige olema ning tüdruk otsustas alatud tee lõpuni käia.
See oli siiski seal. Järv.
Kuu sõrmitses pinnasiledust, nagu oleks ta kätt ulatamas kümnele haldjavetesse uppuvale suguvennale. Aeg-ajalt tuksatas vesi ja lasi paista järvepõues liuglejaid, kellele Kild kuju ega kiiruse järgi nime poleks osanud anda.
Järv otsekui neelas tüdruku enesesse – tõmbas sügavusse ja kergitas pinnale, veeretas ja voolis, hellitas ja hällitas...
Nüüd nägi Kild ka neid, keda ta uneski poleks arvanud siin kohata võivat: naabripere nooremat poega, kellele ometi linnas suurt tulevikku loodeti; koolitoa kõrvaltmaja perenaist, keda Kild hästi kõnetadagi ei julgenud; meelelt kergeks kuulutatud vanapapit poetee äärsest õunaaiata majast...
Siis silmas Kild vanamemme ja memm märkas Kildu.
„Ikkagi tulid,“ ohkas eideke leppija häälel. „Tõrjusin ju küll.“
Memme märgadel juustel rippus veepisarahõbedat ja põsed õhetasid värskendavast suplusest.
„Miks sa sedasi salgasid, kui ise ometi kümblemas käid?“ tundis Kild, et just see kõige suurem asi on imestada.
„See järv hoiab sind nüüd küla küljes kinni, Kild,“ tunnistas vanaema. „Kõik, kes tema vett on puutunud, ei leia iial mujal maailmas hingerahu.“
„Kas sul nii suur himu oli minust ilma jääda?“ muiatas Kild.
„Kus nüüd seda, aga tundsin, et sul omal võimalus valida peab olema,“ poetas memm.
„Ja sul jätkunuks südant mind minema lasta, ilma et ma iial udutagusest järvest aimu saaksin?“
„Teised ju lasin.“ Vanamemm heitis kärme pilgu kuu poole ja ulatas Killule koheva kuivatuslina. „Aga ega see olegi minu tahta või teha. Järv tunneb omad ära ja kutsub nad õigel ajal ise enda ligi.“
Kiirus ja mugavus on küla läbivad maanteed sirgeks ajanud ja kattega katnud, mis üha hõlpsamalt lubavad Lehtmetsa piiridest läbi tuisata. Aga endise visadusega sõlmivad siinsete kodude korstnasuitsud end taeva külge.
Ja endist viisi libiseb harvadel suvevidevikel ühe mäe ette ja teise kõrvale tihe piimjas uduviir.
„Siin jõuaksid just nagu maailma lõppu!“ ühmavad mujalttulijad söötis põllulagedaid, kõrgepingeliinide ahelaid ja kinni kasvavaid kraave pilguga mõõtes.
„Igavene november!“ väristavad õlgu need, kes laane- või linnatoredusega harjunud.
Ometi on küngaste vahel kükitamas majapidamisi, kus elujärg eest ei kao ja kuhu järeltulijaid järjekindlalt jätkub.
Virumaa poole väljaruttaja märkab vasakul, enne metsatukka ja varsti vilksatavat majakollast, eemal oru sees verevaid katuseid õuepuude vahelt paistmas. Vana saunikumaja, mis tavavastaselt perehoonetega ühte kobarasse passitatud, on nüüdseks palke pidi pidulisema pinna alla peidetud. Avara köögi ahtake aknasilm, kah vastsema raami ja klaarima klaasiga, piidleb ent endist viisi Mäe talu taguse ja Valgehobusemäe vaatetornitipu suunas. Ja endist viisi libiseb harvadel suvevidevikel ühe mäe ette ja teise kõrvale tihe piimjas uduviir.
---
„Mis see valge seal metsa ääres on?“ uudistas üks põngerjatest, kes värskelt pestuna ja rätti mähituna saunaköögi akna alla pingiotsale tuppa viimist ootama oli tõstetud.
Pliidikatel auras ja konar kivipõrand läikis suure plekkvanni külgedest mööda lipsanud veesülgmeist. Kõver kolmeharuline kausijalg logises järgmise hädalise all, kes peadpidi pesuvette oli pistetud ja kelle juukseid vanamemm omakeedetud seebiga vahule ajas.
„See on järv!“ pakatas vastöeldud sõnade uskumissoovist pingilkükitaja kõrval kügelev tüdrukutirts, kes poole aasta jagu küsija elueast maas ja kelle nimi kõlas kui põrandakividel katki kukkuv portselantass. Kild olgu ta nimi selles loos, sest vaevalt et selliselt maha pudenenud nimest enamat näppu jääks.
„See on järv!“ kordas Kild, ise ikka enam oma sõnade võlusõnumisse kinni jäädes ja kujutledes, kuidas kesksuveöö kuuvalgus veesooned maapõuest valla aitab ja udukanga taga nõiutud järvesilm salapäraseid kümblejaid varjab.
„Mis sa ajad narri juttu!“ nähvas viimast vannistvõetut rätti mähkiv vanamemm pahuralt. „See on udu. Nagu sa siis ise ei teaks.“
Kas Kild teadis udu? Kild teadis, kuidas udu sees niiskusepärlid naha külge klammerduvad, kuidas tihe valge aur puhangutena just nagu sinust läbi voolaks ja kuidas jaheduse ja jubeduse värinad udus jalutaja ihu raputavad. Kild teadis, et udu on vett täis imbunud õhk, ometi oli selle sisse nii lihtne mõelda tantsivaid ööhaldjaid ja hulkuvaid libasusisid. Kild kartis ja armastas seda salapärast valget, mis mõjus pea sama nõiduslikult kui äsja kujutluspilti ärganud järv. Vanamemme järsus nähvatuses oli aga midagi sellist sees, mis võluveed hetkega maavarju tagasi vaotas ja udupaelagi mäeesiselt lühemaks ning õhemaks harutas.
Järgmistelgi pesuõhtutel paistis helendav niiskusviirg aknasse, aga enam ei taibanud või tihanud Kild selles järvepinna peegeldust ega salapäraseid suplejaid näha.
Aga kunagi, kui vanamemm oli Killule kulmudeni kahanenud, saunapõrand laudadest katte saanud ja pesupaiga maine minetanud, juhtus tüdruk ühel sarnasel udutunnil uneledes värvikobrulisele aknalauale toetuma. Hetke jõudis ta ammu avastatud järvepeeglisse piiluda, kui vanamemm ukselävelt põrkis, just nagu piiga meeleradu aimates: „Vaeva silmi palju vaevad – putke täis heinamaa ja pajusse kasvanud kraaviäär – ei enamat!“
Kild kohmetus ja heitis pilgu kiiresti mujale, aga kummaline kibelus ei andnud asu, nii et ta järgmisel õhtul, kui kõik tubased end sängidesse sättinud, lahtiununenud ☺ kambriaknast õuerohule siugles ja, villane rätt õlavarjuks, kastekülma nurmeädalat mööda taamal helenduva uduliniku suunas lippas.
Kas oli aeg aeglasem või tarm takerjam – tee edenes oodatust armetumalt. Taldadel olnuks küll kui tuul all, aga uduviirgu see lähemale ei lennutanud, nii et Kild juba kimbatuses koduteed kaalus. Seljataha vaadates oli kodugi kaugele jäänud, kaugemale, kui Kild arvanuks õige olema ning tüdruk otsustas alatud tee lõpuni käia.
See oli siiski seal. Järv.
Kuu sõrmitses pinnasiledust, nagu oleks ta kätt ulatamas kümnele haldjavetesse uppuvale suguvennale. Aeg-ajalt tuksatas vesi ja lasi paista järvepõues liuglejaid, kellele Kild kuju ega kiiruse järgi nime poleks osanud anda.
Järv otsekui neelas tüdruku enesesse – tõmbas sügavusse ja kergitas pinnale, veeretas ja voolis, hellitas ja hällitas...
Nüüd nägi Kild ka neid, keda ta uneski poleks arvanud siin kohata võivat: naabripere nooremat poega, kellele ometi linnas suurt tulevikku loodeti; koolitoa kõrvaltmaja perenaist, keda Kild hästi kõnetadagi ei julgenud; meelelt kergeks kuulutatud vanapapit poetee äärsest õunaaiata majast...
Siis silmas Kild vanamemme ja memm märkas Kildu.
„Ikkagi tulid,“ ohkas eideke leppija häälel. „Tõrjusin ju küll.“
Memme märgadel juustel rippus veepisarahõbedat ja põsed õhetasid värskendavast suplusest.
„Miks sa sedasi salgasid, kui ise ometi kümblemas käid?“ tundis Kild, et just see kõige suurem asi on imestada.
„See järv hoiab sind nüüd küla küljes kinni, Kild,“ tunnistas vanaema. „Kõik, kes tema vett on puutunud, ei leia iial mujal maailmas hingerahu.“
„Kas sul nii suur himu oli minust ilma jääda?“ muiatas Kild.
„Kus nüüd seda, aga tundsin, et sul omal võimalus valida peab olema,“ poetas memm.
„Ja sul jätkunuks südant mind minema lasta, ilma et ma iial udutagusest järvest aimu saaksin?“
„Teised ju lasin.“ Vanamemm heitis kärme pilgu kuu poole ja ulatas Killule koheva kuivatuslina. „Aga ega see olegi minu tahta või teha. Järv tunneb omad ära ja kutsub nad õigel ajal ise enda ligi.“
Kiirus ja mugavus on küla läbivad maanteed sirgeks ajanud ja kattega katnud, mis üha hõlpsamalt lubavad Lehtmetsa piiridest läbi tuisata. Aga endise visadusega sõlmivad siinsete kodude korstnasuitsud end taeva külge.
Ja endist viisi libiseb harvadel suvevidevikel ühe mäe ette ja teise kõrvale tihe piimjas uduviir.
ÖÖ SILMAD
Lehtmetsa külas on üks selline plats, kus väsinud teekäija saab tema jaoks pandud laua taga jalgu puhata ja pruukosti võtta.
Kord otsustas hiline teeline sinna hommikut ootama jääda, kohendas reisipambu pea alla, sättis kuue unekatteks ja sirutas end istepingile pikali.
Kui väljas oli täiskuupimedaks läinud, ajas imelik tundmus pikutajal silmad pärani. Puhkaja küünitas end sinnapoole vaatama, kust tundmus tuli. Nägi, et metsaservast tiigilohust ratsu koos ratsanikuga üles kerkis. Hobu oli imelik ja seljasistuja nõndasamuti.
Sadulaalune olnud sihuke tömbi näo ja maosabaga olevus, kapjade asemel pikad tumedad sõrmed. Niisked tähnilised küljed sädelenud kuupaistel, nagu oleks loom kalli brokaatkanga sisse mähitud.
Sõidujuhtijal olnud pimetumedad trimmis rõivad ümber, ainult põlvsukad helendanud - üks koerputkkollaselt, teine viiulisiniselt. Pead katnud lai läikiv kübar, mis näo ära varjanud, kui seda seal all üldse olemas oli. Silmad olid ometi, sest need võtnud ratsanik enda kinnastatud sõrmede vahele ja riputanud sinnasamma ühe noore tamme oksaharusse. Ise tuisanud minema teekäijale tundmatus suunas.
Tahtnud pealtnägija minna ja tammeharusse jäetuga lähemalt tutvust teha, kui juba uut tulijat märkas, kes teda eelmistest enam kohutas. Too oli üsna tavalise olemisega heledamate unesassis juustega naisterahvas, pikk õhuke murukarva seelik sääri katsumas ja samasugune sall õlgade katteks. Hirmutavam oli ta seetõttu, et kummaliste sündmuste keerises just tavalised tulijad ikka kõige imelikumaks ning ohtlikumaks võivad osutuda.
Astus naine otsejoones tamme juurde, võttis enesel silmad peast ja vahetas need oksalrippujate vastu, märkas siis puhkajat ja muutis suunda. Pikaliolija pigistas silmad kinni, aga isegi läbi kokkukägardatud laugude nägi, et pilk, millega teda varsti puuriti, oli sügav ja tugev kuid tühi. Peale puhta sammalrohelise polnud selle sees midagi.
Naine pani parema käe pingilselitajale näo peale ja sellest hetkest läks pealtnägija mälukamber lukku.
Kui teeline hommikul üles ärkas, polnud ei naisest ega ratsanikust ühtegi märki alles. Päike ja tuul olid jäljed minema pühkinud ja noore puu oksaharu hoiule antud aarded edasi ulatanud. Ärkajal ei tulnud isu toidukompsugi lahti harutada, vaatas, kuidas minema sai.
Alles teise päeva õhtul taas puhkama sättides avastas, et kuue rinnatasku külge on rohelise niidiga kaks silma tikitud. Ilusate ühtlaste pistetega. Üks kinni ja teine lahti.
Tähendab see head või halba?
Ei kustu nähtu rändaja peast. Ootamatutel hetkedel tuleb too öö ikka jälle meelde, sama selgelt, nagu juhtuks kõik just praegu uuesti. Ratsaniku kerkimisest naise tulekuni. Ja sama kindlalt vaikib sellest teeline ega räägi silmele avanenud sündmusest mitte kunagi mitte kellelegi.
Kord otsustas hiline teeline sinna hommikut ootama jääda, kohendas reisipambu pea alla, sättis kuue unekatteks ja sirutas end istepingile pikali.
Kui väljas oli täiskuupimedaks läinud, ajas imelik tundmus pikutajal silmad pärani. Puhkaja küünitas end sinnapoole vaatama, kust tundmus tuli. Nägi, et metsaservast tiigilohust ratsu koos ratsanikuga üles kerkis. Hobu oli imelik ja seljasistuja nõndasamuti.
Sadulaalune olnud sihuke tömbi näo ja maosabaga olevus, kapjade asemel pikad tumedad sõrmed. Niisked tähnilised küljed sädelenud kuupaistel, nagu oleks loom kalli brokaatkanga sisse mähitud.
Sõidujuhtijal olnud pimetumedad trimmis rõivad ümber, ainult põlvsukad helendanud - üks koerputkkollaselt, teine viiulisiniselt. Pead katnud lai läikiv kübar, mis näo ära varjanud, kui seda seal all üldse olemas oli. Silmad olid ometi, sest need võtnud ratsanik enda kinnastatud sõrmede vahele ja riputanud sinnasamma ühe noore tamme oksaharusse. Ise tuisanud minema teekäijale tundmatus suunas.
Tahtnud pealtnägija minna ja tammeharusse jäetuga lähemalt tutvust teha, kui juba uut tulijat märkas, kes teda eelmistest enam kohutas. Too oli üsna tavalise olemisega heledamate unesassis juustega naisterahvas, pikk õhuke murukarva seelik sääri katsumas ja samasugune sall õlgade katteks. Hirmutavam oli ta seetõttu, et kummaliste sündmuste keerises just tavalised tulijad ikka kõige imelikumaks ning ohtlikumaks võivad osutuda.
Astus naine otsejoones tamme juurde, võttis enesel silmad peast ja vahetas need oksalrippujate vastu, märkas siis puhkajat ja muutis suunda. Pikaliolija pigistas silmad kinni, aga isegi läbi kokkukägardatud laugude nägi, et pilk, millega teda varsti puuriti, oli sügav ja tugev kuid tühi. Peale puhta sammalrohelise polnud selle sees midagi.
Naine pani parema käe pingilselitajale näo peale ja sellest hetkest läks pealtnägija mälukamber lukku.
Kui teeline hommikul üles ärkas, polnud ei naisest ega ratsanikust ühtegi märki alles. Päike ja tuul olid jäljed minema pühkinud ja noore puu oksaharu hoiule antud aarded edasi ulatanud. Ärkajal ei tulnud isu toidukompsugi lahti harutada, vaatas, kuidas minema sai.
Alles teise päeva õhtul taas puhkama sättides avastas, et kuue rinnatasku külge on rohelise niidiga kaks silma tikitud. Ilusate ühtlaste pistetega. Üks kinni ja teine lahti.
Tähendab see head või halba?
Ei kustu nähtu rändaja peast. Ootamatutel hetkedel tuleb too öö ikka jälle meelde, sama selgelt, nagu juhtuks kõik just praegu uuesti. Ratsaniku kerkimisest naise tulekuni. Ja sama kindlalt vaikib sellest teeline ega räägi silmele avanenud sündmusest mitte kunagi mitte kellelegi.
NAABRI-ANTS
"Mis on kõige parem küttepuu? Kask või lepp?" ehmatab Ants oma küsimisega kuuri ukse kõrval, kui pimedas puusületäiega üle lävepaku ukerdan. See on trikiga küsimus, millele mul kunagi pole õnnestunud õigesti vastata.
"Mmmm... Lepp?"
"Kask ikka!" õpetab naabrimees ning heidab minu poole oma süütu ja imestava pilgu - kuidas inimene ometi nii lihtsat asja ei tea! "Hea kõva puu. Kaua põleb."
Nojah. Eelmisel korral oli õige vastus - lepp. Et kerge lõhkuda ja kiiresti kuivab. Ja üle-eelmisel? Eks ikka risti vastu sellele, mida mina pakkusin. Ja nõndaviisi rohkem kui kakskümmend aastat.
Võiks ju ükskord pakkuda: "Ühest küljest nagu kask, sest hea kõva puu ja kaua põleb, aga teisest küljest jälle lepp - kerge lõhkuda ja kiiresti kuivab." Näis, mis ta siis vastab.
Ega Ants paha pärast. Üksik inimene, tahaks suhelda, aga palju meil neid ühiseid teemasid ikka on. Kui mul veel lehmad olid, tuli teinekord varahommikuti ukse taha helistama: "Ruttu, perenaine! Loomad janus!" No eks ta teeb seda koerust mõnikord nüüd ka veel ja eks olen unise peaga lauda poole tormanud kah.
"Kas sa jossil ja natil teed vahet?" uurib naaber, kui järgmise ringiga kuuri juurde jõuan. Õuetuli kuuriesiseni ei ulata ja Pätu Antsu peale häält ei tõsta, aga nüüd ma juba oskasin ennustada, et küllap ta seina äärde pingile mind ootama jäi.
Aeg on novembri keskpaigas, aga väljas on soojakraadid, õhk pehme ja niiske. Kui selline pilkane pimedus juba kella kuue ajal ei valitseks, võiks õhtut septembri alguse omaks arvata.
Toetan end pilgukeseks Antsu kõrvale istuma. Ninna kerkib kerge õli või bensiini või ma ei tea... mingi töökojalõhn. Antsu ülikond läigib isegi lompidelt peegelduvate korteriakende tulede käes.
Teda ja tema küsimusi! Traktoriasjandusest tean ma veel vähem kui küttepuudest.
Naabripapa asub mõnuga seletama. Tema jutt läheb mul paraku kõrvust mööda. Mõni asi kohe pole mõeldud meelde jääma.
Tuul poetab kõrvalt sirelipõõsast mehe püksipõlvele mustaks tõmbunud lehenätsaka, mida Ants hajameelselt sõrmede vahel kokku rullida üritab. Näppude külge jääb vaid kleepjat muda.
"Lähed sauna, saad puhtaks!" on minu kord naabrit tögada. Tean ju vastust ette: "Ei. Minu nahk on sauna jaoks liiga õrn. Mina puhastan end bensiiniga!"
Heh. Sinust ei saa ka kunagi sotti, teed sa nalja või räägid tõsiselt.
Noorepõlve piltide peal on Ants ilus ja viisakas poiss, aga millagi oli võrriga kukkunud ja sellest ajast jäi natuke teistmoodi. Nüüd on jälle parem, aga ega ta päris endiseks vist enam saa.
Ei. Jahe hakkab. Ajan end pingilt püsti ja kobistan kuuripimedusse puude järele. Muidu lase veel tulel pliidi all ära kustuda.
Ants jääb istuma. Nojah. Ega temal pole siia majja asja. Juba neljas pere, kes ta korterit asustab. Aga naabrimeheks ta mulle jääb.
Kui Ants meilt minema läks, leidus (küla jutu järgi) keegi endine pruut, kes tema juures käis ja kraamis, aga viimastel aastatel pole vist peale minu eriti külalisi jagunud. Ja millal minagi viimati! Küllap jalutaski märku andma.
Naabripapa tõmbab peoga läbi üle pea soetud hõrenevate juuste ja jääb mõtlikult maja lagunevat räästakasti silmitsema.
Ja-jah. Eks see teeb ennastki murelikuks, aga... raha, raha, raha. Loomulikult. Kaua viivitades tuleb kulu mitu korda suurem.
Minust see tegemata jääb. Asi pole kõrgusekartuses ega vanuses...
Huvitav, kui vana Ants üldse on? Olen äkki vahepeal mööda kihutanud?
Peaks järgmisel korral Aegviidus käies hauakivi pealt üle vaatama.
"Mmmm... Lepp?"
"Kask ikka!" õpetab naabrimees ning heidab minu poole oma süütu ja imestava pilgu - kuidas inimene ometi nii lihtsat asja ei tea! "Hea kõva puu. Kaua põleb."
Nojah. Eelmisel korral oli õige vastus - lepp. Et kerge lõhkuda ja kiiresti kuivab. Ja üle-eelmisel? Eks ikka risti vastu sellele, mida mina pakkusin. Ja nõndaviisi rohkem kui kakskümmend aastat.
Võiks ju ükskord pakkuda: "Ühest küljest nagu kask, sest hea kõva puu ja kaua põleb, aga teisest küljest jälle lepp - kerge lõhkuda ja kiiresti kuivab." Näis, mis ta siis vastab.
Ega Ants paha pärast. Üksik inimene, tahaks suhelda, aga palju meil neid ühiseid teemasid ikka on. Kui mul veel lehmad olid, tuli teinekord varahommikuti ukse taha helistama: "Ruttu, perenaine! Loomad janus!" No eks ta teeb seda koerust mõnikord nüüd ka veel ja eks olen unise peaga lauda poole tormanud kah.
"Kas sa jossil ja natil teed vahet?" uurib naaber, kui järgmise ringiga kuuri juurde jõuan. Õuetuli kuuriesiseni ei ulata ja Pätu Antsu peale häält ei tõsta, aga nüüd ma juba oskasin ennustada, et küllap ta seina äärde pingile mind ootama jäi.
Aeg on novembri keskpaigas, aga väljas on soojakraadid, õhk pehme ja niiske. Kui selline pilkane pimedus juba kella kuue ajal ei valitseks, võiks õhtut septembri alguse omaks arvata.
Toetan end pilgukeseks Antsu kõrvale istuma. Ninna kerkib kerge õli või bensiini või ma ei tea... mingi töökojalõhn. Antsu ülikond läigib isegi lompidelt peegelduvate korteriakende tulede käes.
Teda ja tema küsimusi! Traktoriasjandusest tean ma veel vähem kui küttepuudest.
Naabripapa asub mõnuga seletama. Tema jutt läheb mul paraku kõrvust mööda. Mõni asi kohe pole mõeldud meelde jääma.
Tuul poetab kõrvalt sirelipõõsast mehe püksipõlvele mustaks tõmbunud lehenätsaka, mida Ants hajameelselt sõrmede vahel kokku rullida üritab. Näppude külge jääb vaid kleepjat muda.
"Lähed sauna, saad puhtaks!" on minu kord naabrit tögada. Tean ju vastust ette: "Ei. Minu nahk on sauna jaoks liiga õrn. Mina puhastan end bensiiniga!"
Heh. Sinust ei saa ka kunagi sotti, teed sa nalja või räägid tõsiselt.
Noorepõlve piltide peal on Ants ilus ja viisakas poiss, aga millagi oli võrriga kukkunud ja sellest ajast jäi natuke teistmoodi. Nüüd on jälle parem, aga ega ta päris endiseks vist enam saa.
Ei. Jahe hakkab. Ajan end pingilt püsti ja kobistan kuuripimedusse puude järele. Muidu lase veel tulel pliidi all ära kustuda.
Ants jääb istuma. Nojah. Ega temal pole siia majja asja. Juba neljas pere, kes ta korterit asustab. Aga naabrimeheks ta mulle jääb.
Kui Ants meilt minema läks, leidus (küla jutu järgi) keegi endine pruut, kes tema juures käis ja kraamis, aga viimastel aastatel pole vist peale minu eriti külalisi jagunud. Ja millal minagi viimati! Küllap jalutaski märku andma.
Naabripapa tõmbab peoga läbi üle pea soetud hõrenevate juuste ja jääb mõtlikult maja lagunevat räästakasti silmitsema.
Ja-jah. Eks see teeb ennastki murelikuks, aga... raha, raha, raha. Loomulikult. Kaua viivitades tuleb kulu mitu korda suurem.
Minust see tegemata jääb. Asi pole kõrgusekartuses ega vanuses...
Huvitav, kui vana Ants üldse on? Olen äkki vahepeal mööda kihutanud?
Peaks järgmisel korral Aegviidus käies hauakivi pealt üle vaatama.
KÄSI SÜDAMEL
Sellest ei olegi väga palju aega möödas, kui Lehtmetsas, Liivasamblal, õuetee ääres mändide all piimapukk seisis. Paar korda kippusid teeristilt mannergud koos piimaga ära kaduma ja siis lubas piimamees lahkelt, et tal pole mingi vaev otse hoovist läbi sõita. Tee ju hea.
Majas elas toona üks jutupaunikust külamees, kes armastas hea ilmaga puki peal istumas käia, naisterahvaste ümber miilustada ja neile loralugusid puhuda, alati oma jutu kinnituseks vandudes: "Käsi südamel, tõsi kõik!"
Nende sõnadega vajutas ta pühalikult käe rinnale, aga muidugi mitte enda omale.
Aga ena nalja! Nendes sõnades oli justkui võluvägi sees. Kelle südame kohale mees käe surus, selle rind kõrgemale kerkis. Naised käisid ikka vähemalt korra-paar aastas juttusid kuulamas ja rindu kohendamas.
Oleks tollal säänseid võistlusi peetud kui praegu, oleks esikohad kõik meie küla naiste käes olnud. Nii püstisi büste mujal küll silma ei jäänud.
Majarahvas märkas peagi, et mehe jutt mitte ainult naiseihu ei mõjuta. Puu, kuhu vastu jutupuhuja pukil istudes selga toetas, hakkas tasapisi nõjatuja kombeid üle võtma. Selle vahega, et oksalaiutaja haardeulatusse jäid vaid kõrvalkasvajad. Aga neid krabas siis seda suurema himuga.
Siis kolis jutupuhuja majast minema. Naised kurvastasid küll, aga eks õppisid tasapisi vähemaga läbi ajama.
Kuni ükskord täitsa kogemata nii sündis, et üks juhuslik teekäija Liivasamblale sattus. Oli lötsis ja nätsus, toetas selja vastu pedakat, mille alt piimapukk ammuilma minema putkanud, ja üritas majarahvale selgeks teha, et poole päevaga Kehra äärsest Lehtmetsast meie Lehtmetsa kõndis ja et karu teda tükk aega taga ajas. Majarahvas ei tahtnud uskuda. Kahtlaselt palju ikka kilomeetreid vahet. Karud meil ka sellised laisavõitu. Pigem jalutavad kui jooksevad.
"Käsi südamel, tõsi kõik!" kinnitas mees ja tuttavaid sõnu kuuldes kiskus üks majaemandaist võõra peo oma südame peale. Ja vaata nalja! Mõjuski! Mitte küll sedapalju kui endise loralõua ajal, aga abiks ikka.
Naised hakkasid proovima: igaüks ajas oma kaasa õuele, kamandas sel selja vastu mändi ja käskis mingit petujuttu pajatada. Ja kinnitada: "Käsi südamel! Tõsi kõik!"
Katsed näitasid, et mida ennekuulmatum jutt ja usutavam jutustaja, seda parem tulemus on.
Aga kõige etemat abi annab ikka see, kui kunagine naabrimees ise meie kanti satub.
Majas elas toona üks jutupaunikust külamees, kes armastas hea ilmaga puki peal istumas käia, naisterahvaste ümber miilustada ja neile loralugusid puhuda, alati oma jutu kinnituseks vandudes: "Käsi südamel, tõsi kõik!"
Nende sõnadega vajutas ta pühalikult käe rinnale, aga muidugi mitte enda omale.
Aga ena nalja! Nendes sõnades oli justkui võluvägi sees. Kelle südame kohale mees käe surus, selle rind kõrgemale kerkis. Naised käisid ikka vähemalt korra-paar aastas juttusid kuulamas ja rindu kohendamas.
Oleks tollal säänseid võistlusi peetud kui praegu, oleks esikohad kõik meie küla naiste käes olnud. Nii püstisi büste mujal küll silma ei jäänud.
Majarahvas märkas peagi, et mehe jutt mitte ainult naiseihu ei mõjuta. Puu, kuhu vastu jutupuhuja pukil istudes selga toetas, hakkas tasapisi nõjatuja kombeid üle võtma. Selle vahega, et oksalaiutaja haardeulatusse jäid vaid kõrvalkasvajad. Aga neid krabas siis seda suurema himuga.
Siis kolis jutupuhuja majast minema. Naised kurvastasid küll, aga eks õppisid tasapisi vähemaga läbi ajama.
Kuni ükskord täitsa kogemata nii sündis, et üks juhuslik teekäija Liivasamblale sattus. Oli lötsis ja nätsus, toetas selja vastu pedakat, mille alt piimapukk ammuilma minema putkanud, ja üritas majarahvale selgeks teha, et poole päevaga Kehra äärsest Lehtmetsast meie Lehtmetsa kõndis ja et karu teda tükk aega taga ajas. Majarahvas ei tahtnud uskuda. Kahtlaselt palju ikka kilomeetreid vahet. Karud meil ka sellised laisavõitu. Pigem jalutavad kui jooksevad.
"Käsi südamel, tõsi kõik!" kinnitas mees ja tuttavaid sõnu kuuldes kiskus üks majaemandaist võõra peo oma südame peale. Ja vaata nalja! Mõjuski! Mitte küll sedapalju kui endise loralõua ajal, aga abiks ikka.
Naised hakkasid proovima: igaüks ajas oma kaasa õuele, kamandas sel selja vastu mändi ja käskis mingit petujuttu pajatada. Ja kinnitada: "Käsi südamel! Tõsi kõik!"
Katsed näitasid, et mida ennekuulmatum jutt ja usutavam jutustaja, seda parem tulemus on.
Aga kõige etemat abi annab ikka see, kui kunagine naabrimees ise meie kanti satub.
LEHTMETSA KÜLA KÜLVET
Meie küla Külvet on üks kummaline taat. Iga nädala neljapäeval tuterdab ta rattaga teel, viljakott heinapallinööriga pakiraamile seotud, pleekinud puuvillased dressipüksid pooles vinnas ja läkiläki kõrvad tuules lehvimas, aastaajast sõltumata.
Ega tal seal sadula taga täit kotimõõtu pole, aga mingi 15-20 kilo vahel võib kandamil raskust olla küll, nii et vanainimesel ikka tükk tülinat. Suurele maanteele jõudmiseks tuleb ju läbida veel kilomeetri jagu jalgrada ja mina küll pole näinud, et seda teed kunagi kruusaga kergitatud või sahaga silutud oleks - kaks loikudest säravat teeroobast ja kraavikaldast kaarduvad pajuladvad selle kohal.
Õnneks Külvet oma koormaga sadulasse ronida ei usalda. Pulgaga ratas ka - sealt ei jõuaks ma isegi kukkudes jalga maha toetada. Nii ta kobistab, ratas käekõrval, pedaal sääremarja tonksamas, oma iganädalast veskiteed. Talvel, kui tee jääs, liigub teinekord ka tõukekelguga, aga ega ta sellegagi kiiremini jõua. Oma 4-5 tundi kulub Külvetil kindlasti käigu peale ära, kui veskil istumine sisse arvata.
Ei oskagi mõistatada, kuhu ta seda jahu nii hirmsasti kulutab - üksik inimene ju. Aga eks ta keeda koertele, puista lindudele või kanna loomadele metsa alla - asi see minul arutada.
Ükskord, Jäneda poolt tulles, hakkas päris hale tast - ilm oli tuuline ja tee lobjakane, ratas jugas ja koorem kiskus ühele küljele. Peatasin auto kinni ja pakkusin: "Palju sul, Külvet, seda jahvatamiskraami on? Läheme viskame pakiruumi täis ja käime autoga ära. Saad mõne nädalagi lihtsamalt läbi..."
Aga Külvet mõõtis mind oma helesiniste läbipaistvate silmadega, nii et süda kurku kerkis, ega vaevunud vastama.
Loodetavasti ei mõjunud mu toonane pakkumine pealetükkivalt või üleolevalt. Ehk ei tahtnud taat, et teine inimene ta elamises ringi asjatab. Mis kõige tõenäolisem - see on nähtavasti tema ainumas suurem toimetamine terve nädala jooksul ja pole minul vaja seda tühjatallamiseks kuulutama hakata.
Muidugi ei ole selline rattaga teel ukerdamine põhjus, et kedagi kummaliseks kutsuda. Kummaline on Külvet hoopis sellepärast, et veskit, kus ta jahvatamas käib, pole juba poolteistkümmend aastat Kaaruse mäe peal olemas olnud ja kindlasti poolsada aastat enne sedagi ei näinud keegi tuult tiibu ringi ajamas. Vähemasti niikaua kui mina mäletan, turritasid pilpakasukaga ehitise otsaees vaid murdunud ja ajast ümaraks lihvitud tiivaköndid.
Noh, kuhu iganes Külvet siloaugu tagusest teeotsast sisse keerates ja üles veskiaida juurde ronides kaob - paar tundi hiljem on ta tagasi koduteel, värskest jahvatisest rinnaesine valge ja jahutolmune kott pakiraamile seotud. Talvel on selle aja peale tihtilugu juba suur hämar käes.
Kui nüüd mõtlema hakata, siis ma ei oskakski Külveti kodu kätte juhatada. Pole nagu pähe tulnudki, et see ausamba tagune teeots lõppeb ju kolhoosiaja viimases jaos puhastatud ja kraavitatud uudismaatükkide vahel ära. Ainuke talukoht, mida ma seal tean, on Rajasaare, aga sellest oli juba minu põnnipõlves ainult keldriauk ja kivikuhi alles. Maaparandus kaotas needki.
Mine kohe või küsi Külveti enda käest, kui järgmisel neljapäeval vilja veskile toob. Ainut et see tema silmavaade...
Ega tal seal sadula taga täit kotimõõtu pole, aga mingi 15-20 kilo vahel võib kandamil raskust olla küll, nii et vanainimesel ikka tükk tülinat. Suurele maanteele jõudmiseks tuleb ju läbida veel kilomeetri jagu jalgrada ja mina küll pole näinud, et seda teed kunagi kruusaga kergitatud või sahaga silutud oleks - kaks loikudest säravat teeroobast ja kraavikaldast kaarduvad pajuladvad selle kohal.
Õnneks Külvet oma koormaga sadulasse ronida ei usalda. Pulgaga ratas ka - sealt ei jõuaks ma isegi kukkudes jalga maha toetada. Nii ta kobistab, ratas käekõrval, pedaal sääremarja tonksamas, oma iganädalast veskiteed. Talvel, kui tee jääs, liigub teinekord ka tõukekelguga, aga ega ta sellegagi kiiremini jõua. Oma 4-5 tundi kulub Külvetil kindlasti käigu peale ära, kui veskil istumine sisse arvata.
Ei oskagi mõistatada, kuhu ta seda jahu nii hirmsasti kulutab - üksik inimene ju. Aga eks ta keeda koertele, puista lindudele või kanna loomadele metsa alla - asi see minul arutada.
Ükskord, Jäneda poolt tulles, hakkas päris hale tast - ilm oli tuuline ja tee lobjakane, ratas jugas ja koorem kiskus ühele küljele. Peatasin auto kinni ja pakkusin: "Palju sul, Külvet, seda jahvatamiskraami on? Läheme viskame pakiruumi täis ja käime autoga ära. Saad mõne nädalagi lihtsamalt läbi..."
Aga Külvet mõõtis mind oma helesiniste läbipaistvate silmadega, nii et süda kurku kerkis, ega vaevunud vastama.
Loodetavasti ei mõjunud mu toonane pakkumine pealetükkivalt või üleolevalt. Ehk ei tahtnud taat, et teine inimene ta elamises ringi asjatab. Mis kõige tõenäolisem - see on nähtavasti tema ainumas suurem toimetamine terve nädala jooksul ja pole minul vaja seda tühjatallamiseks kuulutama hakata.
Muidugi ei ole selline rattaga teel ukerdamine põhjus, et kedagi kummaliseks kutsuda. Kummaline on Külvet hoopis sellepärast, et veskit, kus ta jahvatamas käib, pole juba poolteistkümmend aastat Kaaruse mäe peal olemas olnud ja kindlasti poolsada aastat enne sedagi ei näinud keegi tuult tiibu ringi ajamas. Vähemasti niikaua kui mina mäletan, turritasid pilpakasukaga ehitise otsaees vaid murdunud ja ajast ümaraks lihvitud tiivaköndid.
Noh, kuhu iganes Külvet siloaugu tagusest teeotsast sisse keerates ja üles veskiaida juurde ronides kaob - paar tundi hiljem on ta tagasi koduteel, värskest jahvatisest rinnaesine valge ja jahutolmune kott pakiraamile seotud. Talvel on selle aja peale tihtilugu juba suur hämar käes.
Kui nüüd mõtlema hakata, siis ma ei oskakski Külveti kodu kätte juhatada. Pole nagu pähe tulnudki, et see ausamba tagune teeots lõppeb ju kolhoosiaja viimases jaos puhastatud ja kraavitatud uudismaatükkide vahel ära. Ainuke talukoht, mida ma seal tean, on Rajasaare, aga sellest oli juba minu põnnipõlves ainult keldriauk ja kivikuhi alles. Maaparandus kaotas needki.
Mine kohe või küsi Külveti enda käest, kui järgmisel neljapäeval vilja veskile toob. Ainut et see tema silmavaade...
TANTSIJA TÜDRUK
Tead seda maja, mis meil külas kohe tee ääres seisab, öökulli kuju sissesõidu kõrval puuharus?
Vanasti viis neil tee suisa läbi hoovi, nii et lauda juurde minekuks pidi passima, kas bussi alla ei jää. Busse käis tollal vaat et tihemini kui muid sõidumasinaid: hommikul kõigi kolme linna poole ja kahest tagasi, lõunal tuli buss, õhtupoolikul tuli buss ja üks veel üsna pimedas. Autosid möödus nii hõredalt, et mu vanaema, kelle maja mõnisada meetrit teest eemale jäi, oskas enamasti õigesti ära arvata, kellele nähtud sõiduk kuulus ja mis asju ajamas käidi. Aga see selleks.
Praeguse katte sai meie maantee ju alles mõni aasta tagasi. Sinnamaani oli teeäärsete perede elu üpris kibe: aknaid võisid pesema jäädagi, süües kippus liiv hamba all krigisema ja pesu sai õue tuulduma viia vaid vihmase ilma ning põhjatuulega.
Eks igaüks leiutas viise, kuidas end tolmu eest tõhusamalt kaitsta ja enamasti uppusid maanteeäärsed majad tihedatesse kuuse-, sireli- ja kibuvitsahekkidesse. See talu niisamuti.
Perenaine istutas veel ida poole, maja ja peakraavi vahele, ilusa parginurga, enne kui temast vanaperenaine sai.
Noh, sellest on juba oma 40 aastat, kui tee sirgemaks aeti, nii et see enam õuedest läbi ei lookle. Nüüd siis tehti teele kõva kate ka peale ja hekkidest pole enam erilist lugu. Mõned hoiavad veel võõra silma kaitseks, aga selles elamises siin istutati ju kunagi puud suisa maja serva - kuused hakkasid okstega vastu aknaklaase käima. Park kõrgus ka üsna täit pargi kõrgust ning nii võetigi maja kõrvalt hekk maha.
Alguses oli lausa imelik vaadata - just nagu oleks uus maja külla juurde ehitatud!
Eks seal peres oli aastatega muidki sündmusi sündinud - noor pere võttis talu juhtimise enda hooleks, vanad kolisid omaette olemiseks üles korrusele. Mõni pereliige lahkus ja teine tuli asemele...
Vanaperenaisel oli nüüd aega ja silmaruumi ülemise korruse akendest kaeda, mis ümberkaudu sünnib. Palju sealt naabreid paistis, aga põldusid ja metsaäärtki uudistas ta huvitatud meelel, sest kuipaljukest tal, inimesel, enne puhkusepõlve oli mahti niisama ringi vahtida.
No ja juhtuski, et vanaperenaisele jäi üks kummaline asi silma. Hilistel tundidel, kui teised juba magasid, aga temal veel und ei tulnud, sest eks sai korra lõuna paiku ka puhukene pikali oldud, hakkas ta märkama, et üks tüdruk tema istutatud pargis tantsimas käib.
Esimesel korral oli kohe ilus vaadata, et puudel juba pikkust ja võradel kohevust ning eks ta isegi istutades natuke ette kujutanud, kuidas siin kunagi endal jalutada ja lastelastel hullata oleks.
Siis hakkas naine vaatama, et - külm aeg juba, lumekirme maas - kuidas näitsik niimoodi kleiditiraka väel ja paljajalu...
Pikapeale aga kihvatas vanaproual, et mis see plikanähvits võõra maa peal tallab ja veel niisugusel kellaajal!
Koputas siis aknaklaasi pihta, et hirmutab tüdruku minema, aga kas see ka kuulda võttis! Kuulis küll, sest korraks ikka seisma jäi ja maja poole pilgu viskas, aga tantsis kohe sama edevalt edasi.
Vanaperenaine ei tihanud pimedas üksi õuele ukerdama ka minna, et tüdrukuga tõsisemalt kurjustada. Mitte et ta plikanähvitsat oleks peljanud, aga mine sa nüüd, vana inimene, pimedas kolistama.
Hommikul käis ta ja vaatas kohe huvi pärast, et mis jäljed sinna pargialusesse tüdruku tantsimisest jäid. Et siis räägib noortele ka. Aga ei olnud seal inimese jälge ühtegi. Hoopis hiirerajad käisid risti ja põiki kulupuhmaste vahelt, nagu oleks keegi ratasmärkijaga lõikelehelt kõik lõiked korraga välja ajanud.
Nii nagu ta arvas, nii oligi. Noorpere vaatas üsna pika pilguga, kui vanaproua öist lugu rääkima hakkas. Arvati unenäoks või... et kas nüüd siis on mammaga sedaviisi?
Kui vanaperenaine kõik jälgi vaatama vedas, peeti neid imeks küll, aga kuis see tüdruk siia puutub?
Aga ega vanaperenaine enne alla andnud, kui sai pere ööseks üles tuppa akna peale räägitud. Eks ta oli solvunud ka. Küll ta juba aru sai, mis mõtted poja ja mini peas liikusid.
Natuke oli hirm ka sees, et tea, kas täna tulebki. Kuis sa altrahva siis enam jälle nii kaugele saad...
Aga tuli! Oligi mamma täitsa õiget juttu ajanud!
Vaatasid nüüd ja kloppisid kõik koos aknale, aga ei midagi - tüdruk tantsib ikka edasi.
Läks peremees rääkima. Et mis hulle tempe sa siin teed ja koju ei märka minna. Aga ega tüdruk ei lase lähemale! Näevad naised toast: astub peremees mõne sammu edasi - tüdruk libiseb eest ära. Tuleb mees toa poole - piiga tantsimas tagasi.
Lõpuks lõi mees käega ja tuli tuppa. Naised küsima: "Mis sa talle ütlesid ja mis näitsik vastas?"
"Mis ma talle ikka ütlesin. Koju käskisin minna. Et mis ta hulgub öisel ajal võõras aiataguses."
"Kustkandi tüdruk on?" pärisid naised edasi.
"Ei mina talt sõna kätte saanud. Ja silmavaade ei olnud tal sugugi sihuke tantsulustiline. Põrnitses päris kurja pilguga, nii et kõhe hakkas. Ma ei tea... tema juures oli midagi väga teistmoodi. Nagu ei olekski päris inimene!"
No nii. Käis peremees seal õues kurjustamas ära ja mis sa arvad, kas midagi muutus?
Kaduski tüdruk aiatagusest ära!
Aga kuhu kadus?
Aeda!
Ja ikka nii, et hommikuks hiirejäljed maas. Ja miks ei oleks pidanud olema? Vanaperenaine ülevalt ei näinud, aga köögiaknast oli selgesti märgata, kuidas tüdruk niisama ringi ei keksi, vaid tohutut hiirekarja tantsitab. Selline vaatepilt võttis isegi peremehel endal selja märjaks.
"Nüüd on küll lugu lahti!" hädaldas noorperenaine. "Talv talveks, aga kevadel ei maksa selle moega midagi maha panna. Ja mõtle, kui kõik see vägi hakkab tuppa trügima! Need tassivad karjaga kivid ka seinast minema!"
Ega siin nalja olnud.
Uuriti naabritelt, et kuidas neil. Eks alguses kuulasid naabrid ka ja vaatasid, et nüüd on terve pere kärbseseent söönud. Aga siis kutsuti naabrid tantsu vaatama. No ja kuidas sa ei usu - tantsivadki!
Istus terve küla paar ööd kodudes akende peal valvel, aga ei, neil polnud sellist midagi.
Hakati siis nõu otsima.
No kass oli majas ennegi, aga mis sa arvad, kas kass ninagi õue julges pista, kui hiirevägi väljas tantsu lõi?
Toodi kasse juurde, aga see sai ruttu selgeks, et neist abi ei sünni.
Püüniseid pandi. Tühjad kõik!
Mürki pandi. Kogu küla aitas osta, sest ega sihukesele loomakarjale paarist pakist jagu.
Mis sa arvad?
Oleks ükski tera hommikuks söödud olnud! Inimesed passisid, kes toa, kes sauna, kes garaaži akendest. Mis nad nägid? Tüdruk tantsitas hiiri ja ei lubanud ühtegi mürgi ligi minna. Ja pilk läks tal aina tigedamaks. Ja tead, mis siis juhtus? Hakkasidki maja ligi trügima. Päris tuppa veel ei tulnud, aga ronisid mööda seinu üles ning üle katuse, aknaklaasi mööda ka alla ei libisenud! Võid ise arvata, mida külaelanikud toas tundsid.
No aga mis teha siis?
Otsustati targa juurde minna.
Otsiti teadjaid ja koguti aadresse, helistati ja käidi kohapeal, aga abi ei midagi. Tüdruku tantsud muudkui iga ööga üha kurjemad.
Lõpuks kellelegi meenus, et siit samast mitte kuigi kaugel üks selline naine elab. Äkki tema oskab aidata?
Läkski külarahvas, et toovad naise olukorda uurima, aga tema ei tahtnud kuhugi minna, oli natuke aega oma tagatoas ära, tuli tagasi ja lausus:
"Ma näen jah, et teil on õnnetu lugu juhtunud. Selle kuuseheki all, mille te maha võtsite, oli hiirekuninga kodu. Kuninga noorem tütar pidi just pulmad pidama ja vana kuningas valitsemise üle andma, aga nüüd on kosilane läinud ja kuningakoda kadunud. Ja palju kurja olete teinud, selle asemel, et heaga asi ära lahendada.
Kõigepealt tuleb küla kõige kõrgem küngas leida, sinna otsa auk kaevata, seest õlgedega vooderdada ja pealt laudadega katta. Siis tuleb augu ümber kolm kuuske istutada, mis hiireprintsessile uue kodu koduseks teeks. Uue koduni juhatamine oleks muidu kerge vaev olnud, aga nüüd olete mürgi ja püünistega hiirerahva umbusklikuks teinud. Sellepärast peab külarahvas igal järjestikusel õhtul küpsiseid küpsetama ja samal ööl nende küpsistega närilistehädas talust teele asuma. Ikka nii, et sama palju, kui küpsisepuru teele pudeneb, poetajatel ka enestel söödud saab. Nii teab hiirevägi, et neil mürgiohtu karta ei ole. Uue kuningakoja poole rännates peavad kõigi silmad hiireprintsessi- sest see see tüdruk on - tantsu jälgima ja kaasa tantsima. Kui tüdruk lõpuks oma uue elamise katuselaudadel kolm ringi keerutab ja ära kaob, olete murest lahti."
Eks see nüüd imelik jutt ja nõu tundunud, aga paremat polnud ka kuskilt võtta.
Otsiti kõige kõrgem küngas üles, mis küla piiridesse jäi, kaevati ning vooderdati auk ja istutati kuused. Õhtuti tossasid kõik ümberkaudsed korstnad. Isegi need pered kutsuti kohale, kes muidu ainult suvitamas käivad. Ja ega õues ainult küpsiselõhnad hõljunud. Mul endal kõrbes kaks plaaditäit ahjus ära. Üks siis, kui puid läksin tooma ja naabrinaisega õhtust rongkäiku jäin arutama, teine siis, kui kapist soojemaid riideid otsisin.
Ega neist soojadest riietest lugu poleks olnud. Esimese saja meetriga oli nahk seljas märg, sest tüdruk keksis kui põrguline. Ei tea, kuidas vanemad inimesed jaksasid, aga vastu nad pidasid kõik.
Teisel õhtul oldi juba targemad, ei toppinud enam keegi nii pakse vatte ümber ja autod jagati nii, et ei peaks keegi mäe pealt jalgsi minema hakkama, sest ega selleks küll jõudu poleks olnud. Mõni oigas teisel õhtul, et jalg ei taha jala ette käia. Mul endal oli kolmas öö kõige hullem. Keegi tark pakkus ju veel alguses, et viime nad Valgehobusemäele, et see on siitkandi kõige kõrgem koht ja parajalt kauge ka, et sealt ei hakka nad ehk väga tagasi tulema ja elamistesse tungima. Praegu mõtlen, et nii pika tantsu peale oleksime kõik endil hinged seest välja traavinud. Hea, et keegi kõrvalt jälle näpuga rida ajas ja meelde tuletas, et küngas kindlasti oma küla piiride sisse pidi jääma.
Ja see päevane väsimus, mis tuli ära kannatada! Kuidas sa ütled tööandjale: "Ole hea inimene, anna mulle mõned päevad vabaks. Mul vaja välja magada, et jaksaks öösel hiirtega tantsida."
Mismoodi need kaugemalt inimesed käisid ja jaksasid, ei kujuta siiamaani ette. Ega keegi vist väljaspool iitsatanud, mis asju öösiti aetakse. Aga seda hirmu ka ei olnud, et keegi järgmisel ööl tulemata jääks. Kes ikka korra tolle hiireväe ära nägi, see aru sai, kui tõsine olukord on.
Eks me vaikselt ennustasime, et seda trampimist jagub vähemasti sama mitmeks ööks, kui hiiretüdruk ilma meieta talu juures tantsis. Aga ei! Juba kolmandal korral hüppas kohale jõudes koja katusele, keerutas kolm ringi ja kadunud ta oligi. Keegi teadis rääkida, et päeval oli seal üht eriti uhket hiireisandat ringi liikumas nähtud. See võis olla ka koha peal kokku keerutatud jutt, sest kes see meie hulgast ikka jaksas veel lisaks päeva ajal mäe otsa asja teha, või kellel see nii terav pilk oli, vilkasabalise sugu määrata.
Ja ongi kõik. Ei ole tüdrukut rohkem tantsimas nähtud. Ja hiiri pole majadesse sellest ajast ei rohkem ega vähem trüginud kui ennemalt. Esimesel aastal oli küll ettevaatus suur - ei juletud lõkse üles panna, ega mürki välja puistata. Siis võetigi majadesse rohkem kasse, et oleks, kelle kaela vastutus veeretada. Mul on endal teisi kolm tükki ukse taga passimas.
Kus see küngas on? Eks vaata ringi ja otsi üles. Aga kui kurja nõuga lähed, mõtle enne hoolega järele, kas tahad öösel hiireprintsessi oma akna taga tantsimas näha ja kas sinu külas on seda üksmeelt, et teda pärast koju ajada. Häda sulle, kui sa veel linnas peaks elama.
See öökulli kuju seal väravas... Eks see on ka asja pärast ikka. Kaitseks, et hiiretüdrukule mõtet ei tekiks vanasse kodusse tagasi pöörduda. Minu mäletamist järgi oli kakk tolle targa naise kingitus. Aga eks ma kipun ka viimasel ajal asju segi ajama.
Vanasti viis neil tee suisa läbi hoovi, nii et lauda juurde minekuks pidi passima, kas bussi alla ei jää. Busse käis tollal vaat et tihemini kui muid sõidumasinaid: hommikul kõigi kolme linna poole ja kahest tagasi, lõunal tuli buss, õhtupoolikul tuli buss ja üks veel üsna pimedas. Autosid möödus nii hõredalt, et mu vanaema, kelle maja mõnisada meetrit teest eemale jäi, oskas enamasti õigesti ära arvata, kellele nähtud sõiduk kuulus ja mis asju ajamas käidi. Aga see selleks.
Praeguse katte sai meie maantee ju alles mõni aasta tagasi. Sinnamaani oli teeäärsete perede elu üpris kibe: aknaid võisid pesema jäädagi, süües kippus liiv hamba all krigisema ja pesu sai õue tuulduma viia vaid vihmase ilma ning põhjatuulega.
Eks igaüks leiutas viise, kuidas end tolmu eest tõhusamalt kaitsta ja enamasti uppusid maanteeäärsed majad tihedatesse kuuse-, sireli- ja kibuvitsahekkidesse. See talu niisamuti.
Perenaine istutas veel ida poole, maja ja peakraavi vahele, ilusa parginurga, enne kui temast vanaperenaine sai.
Noh, sellest on juba oma 40 aastat, kui tee sirgemaks aeti, nii et see enam õuedest läbi ei lookle. Nüüd siis tehti teele kõva kate ka peale ja hekkidest pole enam erilist lugu. Mõned hoiavad veel võõra silma kaitseks, aga selles elamises siin istutati ju kunagi puud suisa maja serva - kuused hakkasid okstega vastu aknaklaase käima. Park kõrgus ka üsna täit pargi kõrgust ning nii võetigi maja kõrvalt hekk maha.
Alguses oli lausa imelik vaadata - just nagu oleks uus maja külla juurde ehitatud!
Eks seal peres oli aastatega muidki sündmusi sündinud - noor pere võttis talu juhtimise enda hooleks, vanad kolisid omaette olemiseks üles korrusele. Mõni pereliige lahkus ja teine tuli asemele...
Vanaperenaisel oli nüüd aega ja silmaruumi ülemise korruse akendest kaeda, mis ümberkaudu sünnib. Palju sealt naabreid paistis, aga põldusid ja metsaäärtki uudistas ta huvitatud meelel, sest kuipaljukest tal, inimesel, enne puhkusepõlve oli mahti niisama ringi vahtida.
No ja juhtuski, et vanaperenaisele jäi üks kummaline asi silma. Hilistel tundidel, kui teised juba magasid, aga temal veel und ei tulnud, sest eks sai korra lõuna paiku ka puhukene pikali oldud, hakkas ta märkama, et üks tüdruk tema istutatud pargis tantsimas käib.
Esimesel korral oli kohe ilus vaadata, et puudel juba pikkust ja võradel kohevust ning eks ta isegi istutades natuke ette kujutanud, kuidas siin kunagi endal jalutada ja lastelastel hullata oleks.
Siis hakkas naine vaatama, et - külm aeg juba, lumekirme maas - kuidas näitsik niimoodi kleiditiraka väel ja paljajalu...
Pikapeale aga kihvatas vanaproual, et mis see plikanähvits võõra maa peal tallab ja veel niisugusel kellaajal!
Koputas siis aknaklaasi pihta, et hirmutab tüdruku minema, aga kas see ka kuulda võttis! Kuulis küll, sest korraks ikka seisma jäi ja maja poole pilgu viskas, aga tantsis kohe sama edevalt edasi.
Vanaperenaine ei tihanud pimedas üksi õuele ukerdama ka minna, et tüdrukuga tõsisemalt kurjustada. Mitte et ta plikanähvitsat oleks peljanud, aga mine sa nüüd, vana inimene, pimedas kolistama.
Hommikul käis ta ja vaatas kohe huvi pärast, et mis jäljed sinna pargialusesse tüdruku tantsimisest jäid. Et siis räägib noortele ka. Aga ei olnud seal inimese jälge ühtegi. Hoopis hiirerajad käisid risti ja põiki kulupuhmaste vahelt, nagu oleks keegi ratasmärkijaga lõikelehelt kõik lõiked korraga välja ajanud.
Nii nagu ta arvas, nii oligi. Noorpere vaatas üsna pika pilguga, kui vanaproua öist lugu rääkima hakkas. Arvati unenäoks või... et kas nüüd siis on mammaga sedaviisi?
Kui vanaperenaine kõik jälgi vaatama vedas, peeti neid imeks küll, aga kuis see tüdruk siia puutub?
Aga ega vanaperenaine enne alla andnud, kui sai pere ööseks üles tuppa akna peale räägitud. Eks ta oli solvunud ka. Küll ta juba aru sai, mis mõtted poja ja mini peas liikusid.
Natuke oli hirm ka sees, et tea, kas täna tulebki. Kuis sa altrahva siis enam jälle nii kaugele saad...
Aga tuli! Oligi mamma täitsa õiget juttu ajanud!
Vaatasid nüüd ja kloppisid kõik koos aknale, aga ei midagi - tüdruk tantsib ikka edasi.
Läks peremees rääkima. Et mis hulle tempe sa siin teed ja koju ei märka minna. Aga ega tüdruk ei lase lähemale! Näevad naised toast: astub peremees mõne sammu edasi - tüdruk libiseb eest ära. Tuleb mees toa poole - piiga tantsimas tagasi.
Lõpuks lõi mees käega ja tuli tuppa. Naised küsima: "Mis sa talle ütlesid ja mis näitsik vastas?"
"Mis ma talle ikka ütlesin. Koju käskisin minna. Et mis ta hulgub öisel ajal võõras aiataguses."
"Kustkandi tüdruk on?" pärisid naised edasi.
"Ei mina talt sõna kätte saanud. Ja silmavaade ei olnud tal sugugi sihuke tantsulustiline. Põrnitses päris kurja pilguga, nii et kõhe hakkas. Ma ei tea... tema juures oli midagi väga teistmoodi. Nagu ei olekski päris inimene!"
No nii. Käis peremees seal õues kurjustamas ära ja mis sa arvad, kas midagi muutus?
Kaduski tüdruk aiatagusest ära!
Aga kuhu kadus?
Aeda!
Ja ikka nii, et hommikuks hiirejäljed maas. Ja miks ei oleks pidanud olema? Vanaperenaine ülevalt ei näinud, aga köögiaknast oli selgesti märgata, kuidas tüdruk niisama ringi ei keksi, vaid tohutut hiirekarja tantsitab. Selline vaatepilt võttis isegi peremehel endal selja märjaks.
"Nüüd on küll lugu lahti!" hädaldas noorperenaine. "Talv talveks, aga kevadel ei maksa selle moega midagi maha panna. Ja mõtle, kui kõik see vägi hakkab tuppa trügima! Need tassivad karjaga kivid ka seinast minema!"
Ega siin nalja olnud.
Uuriti naabritelt, et kuidas neil. Eks alguses kuulasid naabrid ka ja vaatasid, et nüüd on terve pere kärbseseent söönud. Aga siis kutsuti naabrid tantsu vaatama. No ja kuidas sa ei usu - tantsivadki!
Istus terve küla paar ööd kodudes akende peal valvel, aga ei, neil polnud sellist midagi.
Hakati siis nõu otsima.
No kass oli majas ennegi, aga mis sa arvad, kas kass ninagi õue julges pista, kui hiirevägi väljas tantsu lõi?
Toodi kasse juurde, aga see sai ruttu selgeks, et neist abi ei sünni.
Püüniseid pandi. Tühjad kõik!
Mürki pandi. Kogu küla aitas osta, sest ega sihukesele loomakarjale paarist pakist jagu.
Mis sa arvad?
Oleks ükski tera hommikuks söödud olnud! Inimesed passisid, kes toa, kes sauna, kes garaaži akendest. Mis nad nägid? Tüdruk tantsitas hiiri ja ei lubanud ühtegi mürgi ligi minna. Ja pilk läks tal aina tigedamaks. Ja tead, mis siis juhtus? Hakkasidki maja ligi trügima. Päris tuppa veel ei tulnud, aga ronisid mööda seinu üles ning üle katuse, aknaklaasi mööda ka alla ei libisenud! Võid ise arvata, mida külaelanikud toas tundsid.
No aga mis teha siis?
Otsustati targa juurde minna.
Otsiti teadjaid ja koguti aadresse, helistati ja käidi kohapeal, aga abi ei midagi. Tüdruku tantsud muudkui iga ööga üha kurjemad.
Lõpuks kellelegi meenus, et siit samast mitte kuigi kaugel üks selline naine elab. Äkki tema oskab aidata?
Läkski külarahvas, et toovad naise olukorda uurima, aga tema ei tahtnud kuhugi minna, oli natuke aega oma tagatoas ära, tuli tagasi ja lausus:
"Ma näen jah, et teil on õnnetu lugu juhtunud. Selle kuuseheki all, mille te maha võtsite, oli hiirekuninga kodu. Kuninga noorem tütar pidi just pulmad pidama ja vana kuningas valitsemise üle andma, aga nüüd on kosilane läinud ja kuningakoda kadunud. Ja palju kurja olete teinud, selle asemel, et heaga asi ära lahendada.
Kõigepealt tuleb küla kõige kõrgem küngas leida, sinna otsa auk kaevata, seest õlgedega vooderdada ja pealt laudadega katta. Siis tuleb augu ümber kolm kuuske istutada, mis hiireprintsessile uue kodu koduseks teeks. Uue koduni juhatamine oleks muidu kerge vaev olnud, aga nüüd olete mürgi ja püünistega hiirerahva umbusklikuks teinud. Sellepärast peab külarahvas igal järjestikusel õhtul küpsiseid küpsetama ja samal ööl nende küpsistega närilistehädas talust teele asuma. Ikka nii, et sama palju, kui küpsisepuru teele pudeneb, poetajatel ka enestel söödud saab. Nii teab hiirevägi, et neil mürgiohtu karta ei ole. Uue kuningakoja poole rännates peavad kõigi silmad hiireprintsessi- sest see see tüdruk on - tantsu jälgima ja kaasa tantsima. Kui tüdruk lõpuks oma uue elamise katuselaudadel kolm ringi keerutab ja ära kaob, olete murest lahti."
Eks see nüüd imelik jutt ja nõu tundunud, aga paremat polnud ka kuskilt võtta.
Otsiti kõige kõrgem küngas üles, mis küla piiridesse jäi, kaevati ning vooderdati auk ja istutati kuused. Õhtuti tossasid kõik ümberkaudsed korstnad. Isegi need pered kutsuti kohale, kes muidu ainult suvitamas käivad. Ja ega õues ainult küpsiselõhnad hõljunud. Mul endal kõrbes kaks plaaditäit ahjus ära. Üks siis, kui puid läksin tooma ja naabrinaisega õhtust rongkäiku jäin arutama, teine siis, kui kapist soojemaid riideid otsisin.
Ega neist soojadest riietest lugu poleks olnud. Esimese saja meetriga oli nahk seljas märg, sest tüdruk keksis kui põrguline. Ei tea, kuidas vanemad inimesed jaksasid, aga vastu nad pidasid kõik.
Teisel õhtul oldi juba targemad, ei toppinud enam keegi nii pakse vatte ümber ja autod jagati nii, et ei peaks keegi mäe pealt jalgsi minema hakkama, sest ega selleks küll jõudu poleks olnud. Mõni oigas teisel õhtul, et jalg ei taha jala ette käia. Mul endal oli kolmas öö kõige hullem. Keegi tark pakkus ju veel alguses, et viime nad Valgehobusemäele, et see on siitkandi kõige kõrgem koht ja parajalt kauge ka, et sealt ei hakka nad ehk väga tagasi tulema ja elamistesse tungima. Praegu mõtlen, et nii pika tantsu peale oleksime kõik endil hinged seest välja traavinud. Hea, et keegi kõrvalt jälle näpuga rida ajas ja meelde tuletas, et küngas kindlasti oma küla piiride sisse pidi jääma.
Ja see päevane väsimus, mis tuli ära kannatada! Kuidas sa ütled tööandjale: "Ole hea inimene, anna mulle mõned päevad vabaks. Mul vaja välja magada, et jaksaks öösel hiirtega tantsida."
Mismoodi need kaugemalt inimesed käisid ja jaksasid, ei kujuta siiamaani ette. Ega keegi vist väljaspool iitsatanud, mis asju öösiti aetakse. Aga seda hirmu ka ei olnud, et keegi järgmisel ööl tulemata jääks. Kes ikka korra tolle hiireväe ära nägi, see aru sai, kui tõsine olukord on.
Eks me vaikselt ennustasime, et seda trampimist jagub vähemasti sama mitmeks ööks, kui hiiretüdruk ilma meieta talu juures tantsis. Aga ei! Juba kolmandal korral hüppas kohale jõudes koja katusele, keerutas kolm ringi ja kadunud ta oligi. Keegi teadis rääkida, et päeval oli seal üht eriti uhket hiireisandat ringi liikumas nähtud. See võis olla ka koha peal kokku keerutatud jutt, sest kes see meie hulgast ikka jaksas veel lisaks päeva ajal mäe otsa asja teha, või kellel see nii terav pilk oli, vilkasabalise sugu määrata.
Ja ongi kõik. Ei ole tüdrukut rohkem tantsimas nähtud. Ja hiiri pole majadesse sellest ajast ei rohkem ega vähem trüginud kui ennemalt. Esimesel aastal oli küll ettevaatus suur - ei juletud lõkse üles panna, ega mürki välja puistata. Siis võetigi majadesse rohkem kasse, et oleks, kelle kaela vastutus veeretada. Mul on endal teisi kolm tükki ukse taga passimas.
Kus see küngas on? Eks vaata ringi ja otsi üles. Aga kui kurja nõuga lähed, mõtle enne hoolega järele, kas tahad öösel hiireprintsessi oma akna taga tantsimas näha ja kas sinu külas on seda üksmeelt, et teda pärast koju ajada. Häda sulle, kui sa veel linnas peaks elama.
See öökulli kuju seal väravas... Eks see on ka asja pärast ikka. Kaitseks, et hiiretüdrukule mõtet ei tekiks vanasse kodusse tagasi pöörduda. Minu mäletamist järgi oli kakk tolle targa naise kingitus. Aga eks ma kipun ka viimasel ajal asju segi ajama.
TÜDRUKU TARKUS
Vana maja kõneleb, et kunagi elanud külas leidlik ehitusmees, kes oma mõistuse ja oskustega üle maa kuulsaks sai.
Esiti pühendus osavnäpp eelkõige ehitustööle ja vilumuste lihvimisele, aga mida aeg edasi, seda enam hakkas endale väärilist järeltulijat tahtma, et tarkused vereliini pidi edasi läheks ja nimi läbi põlvede kuulus püsiks.
Aga ei antud talle ohtrat järelkasvu, kelle hulgast mantlipärija valida. Üksainus võsuke võrsus, seegi tüdruk. Nõtke küll ja nõukas. Ehituskunst jäi piigale kui mängeldes käte külge, oskas mõõta ja mudeleid teha, selliseid ehitisi kavandada, milliseid keegi ennemalt näinud polnud, aga see ei parandanud meistri meelt. Tüdruk on tüdruk. Ei sellest saa nime kandjat ega ameti pidajat.
Nii sündis, et kui uuele koolimajale keldrit valati, müüris pettunud ja kuri majameister oma ainsa tütre hoone alusseina sisse. Justkui ehitisele õnnistuseks, ehkki selline komme juba ammu külast kadunud.
Müüril polnud ent piisavalt paksust. Neiu nägu ja niuded mahtusid seina sisse ära, aga üks rinnanibu jäi kogemata kombel nähtavale. Ei osanud meister seda pisikest kühmukest suure meelepaha sees tähele panna. Tegi maja valmis ja ju oli ohvrist abi: seinad seisavad sirged siiamaani! Jaksavad kivikatustki kanda. Iseasi, kas tehtud kurjast meistrile endale kasu sündis. Kuuldavasti oli see tema viimaseks ehitustööks jäänud.
Aga... sosistatakse, et... kes meesterahvas vundamenti vahtides müüripiiga rinnanibu üles leiab ja selle kihvade vahele kahmab, nii et pooled hambad suust välja pudenevad, see saab neitsi nõukuse enese sisse imeda. Mina kaldun uskuma. Ütleb ju vanasõnagi: harvad hambad - kerge pia, tihedad hambad - raske pia.
;)
Esiti pühendus osavnäpp eelkõige ehitustööle ja vilumuste lihvimisele, aga mida aeg edasi, seda enam hakkas endale väärilist järeltulijat tahtma, et tarkused vereliini pidi edasi läheks ja nimi läbi põlvede kuulus püsiks.
Aga ei antud talle ohtrat järelkasvu, kelle hulgast mantlipärija valida. Üksainus võsuke võrsus, seegi tüdruk. Nõtke küll ja nõukas. Ehituskunst jäi piigale kui mängeldes käte külge, oskas mõõta ja mudeleid teha, selliseid ehitisi kavandada, milliseid keegi ennemalt näinud polnud, aga see ei parandanud meistri meelt. Tüdruk on tüdruk. Ei sellest saa nime kandjat ega ameti pidajat.
Nii sündis, et kui uuele koolimajale keldrit valati, müüris pettunud ja kuri majameister oma ainsa tütre hoone alusseina sisse. Justkui ehitisele õnnistuseks, ehkki selline komme juba ammu külast kadunud.
Müüril polnud ent piisavalt paksust. Neiu nägu ja niuded mahtusid seina sisse ära, aga üks rinnanibu jäi kogemata kombel nähtavale. Ei osanud meister seda pisikest kühmukest suure meelepaha sees tähele panna. Tegi maja valmis ja ju oli ohvrist abi: seinad seisavad sirged siiamaani! Jaksavad kivikatustki kanda. Iseasi, kas tehtud kurjast meistrile endale kasu sündis. Kuuldavasti oli see tema viimaseks ehitustööks jäänud.
Aga... sosistatakse, et... kes meesterahvas vundamenti vahtides müüripiiga rinnanibu üles leiab ja selle kihvade vahele kahmab, nii et pooled hambad suust välja pudenevad, see saab neitsi nõukuse enese sisse imeda. Mina kaldun uskuma. Ütleb ju vanasõnagi: harvad hambad - kerge pia, tihedad hambad - raske pia.
;)
HIIREKE JA KOLM SOOVI
Seisin hommikul autot oodates ristteeharus kastani all, kui äkki kohtasin hiirekest. Paksus lumes, pisike ja vilgas kui kidur lepaleheke tuule käes.
"Kus sa nüüd siin niimoodi? Jääd veel rataste alla!" muretsesin. "Võtaks su kaasa, aga kolleeg kardab hirmsasti hiiri. Iseasi, kui koduteel oleksin," heitsin lubaduse õhku.
Ja näe! Tulen õhtul koju, tema lõdiseb trepi ees. No kuidas ma sõnu söön?
Võtsin hiirekese kindapeole, ise hirmul: mul ju kass kodus.
Otsisin kuurist hamstripuuri, pesin puhtaks ja pistsin heinapeotäie põhja katma. Ise torisen: "Kuldkala lubas kolm soovi täita, et ainult vabadusse pääseda. Mina pean sind nüüd talv otsa toitma. Mis kasu ma saan? Ainult niipalju ehk, et sööd seda, mida mina otsustan, mitte ei käi köögis salaja leivakannikat näkitsemas."
Pudistasin linnutoidupakist mõne seemnetera puurinurka ja lõikasin toitu tehes loomakesele porgandiliistaka meeleheaks.
Hiir vaatab mulle puurist otsa, silmad lusti täis. Ei vasta midagi. Kuidas saakski? Hiired ju ei kõnele.
Lasi loomake puuritorus liugu ja ajas jooksuratast ringi. Päris tore oli teist vahtida. Tore küll, aga lõpuks tuli tukastus peale.
Ärkasin südaööl suure kolina ja ragina peale üles, vaatasin: võõras mees seisab öökapi peal, puuririismed käes ja hall kasukas seljas. Vabandab, et võre katki väänas ja põhja puruks tallas. Ja lubab kolm soovi täita.
No mis sa niimoodi keset ööd soovid? Õhtul sai kõht täis pugitud, toitu ei oska tahta. Ahi sai kuumaks köetud, pole vaja lisatekki tuua. Palgapäev alles oli, raha nüüd kah nagu on.
See meenutas, et soovitäitja või mitte, aga külaline ju. Vaja viisakas olla.
"Pane sussid jalga! Põrand on külm," pomisesin, endal silmad magamisest alles poolsuletud.
"Tule söö kausitäis ühepajatoitu! Mis sa sellest paarist päevalilleseemnest ja porgandiviilust ikka kõhtu said."
Mees pani sussid jalga, pesi käed puhtaks ja istus lauda, ise kõneleb: "Kaks soovi kulutasid minu peale ära, ole nüüd viimasega hoolsam."
"Juba oligi soovimise aeg? Taevake küll! Olgu siis peale. Mõtlen."
"Võib-olla on vaja elamises mingi endal üle jõu käiv töö ära teha? Või kõlban kaaslaseks?" tonksas tegelane kelmikalt mulle küünarnukiga külje vastu.
"Metsa mine!" muigasin vastu, aga näe, võttis sõnast ja läkski! Toidukausi haaras ka kaasa, sest teine soov käis ju kausi tühjakssöömise kohta.
Ilus kauss oli. Kuke pilt põhjas. Kui leiad, tead, kelle oma. Aga vaevalt kellelegi praeguse lumega silma jääb.
"Kus sa nüüd siin niimoodi? Jääd veel rataste alla!" muretsesin. "Võtaks su kaasa, aga kolleeg kardab hirmsasti hiiri. Iseasi, kui koduteel oleksin," heitsin lubaduse õhku.
Ja näe! Tulen õhtul koju, tema lõdiseb trepi ees. No kuidas ma sõnu söön?
Võtsin hiirekese kindapeole, ise hirmul: mul ju kass kodus.
Otsisin kuurist hamstripuuri, pesin puhtaks ja pistsin heinapeotäie põhja katma. Ise torisen: "Kuldkala lubas kolm soovi täita, et ainult vabadusse pääseda. Mina pean sind nüüd talv otsa toitma. Mis kasu ma saan? Ainult niipalju ehk, et sööd seda, mida mina otsustan, mitte ei käi köögis salaja leivakannikat näkitsemas."
Pudistasin linnutoidupakist mõne seemnetera puurinurka ja lõikasin toitu tehes loomakesele porgandiliistaka meeleheaks.
Hiir vaatab mulle puurist otsa, silmad lusti täis. Ei vasta midagi. Kuidas saakski? Hiired ju ei kõnele.
Lasi loomake puuritorus liugu ja ajas jooksuratast ringi. Päris tore oli teist vahtida. Tore küll, aga lõpuks tuli tukastus peale.
Ärkasin südaööl suure kolina ja ragina peale üles, vaatasin: võõras mees seisab öökapi peal, puuririismed käes ja hall kasukas seljas. Vabandab, et võre katki väänas ja põhja puruks tallas. Ja lubab kolm soovi täita.
No mis sa niimoodi keset ööd soovid? Õhtul sai kõht täis pugitud, toitu ei oska tahta. Ahi sai kuumaks köetud, pole vaja lisatekki tuua. Palgapäev alles oli, raha nüüd kah nagu on.
See meenutas, et soovitäitja või mitte, aga külaline ju. Vaja viisakas olla.
"Pane sussid jalga! Põrand on külm," pomisesin, endal silmad magamisest alles poolsuletud.
"Tule söö kausitäis ühepajatoitu! Mis sa sellest paarist päevalilleseemnest ja porgandiviilust ikka kõhtu said."
Mees pani sussid jalga, pesi käed puhtaks ja istus lauda, ise kõneleb: "Kaks soovi kulutasid minu peale ära, ole nüüd viimasega hoolsam."
"Juba oligi soovimise aeg? Taevake küll! Olgu siis peale. Mõtlen."
"Võib-olla on vaja elamises mingi endal üle jõu käiv töö ära teha? Või kõlban kaaslaseks?" tonksas tegelane kelmikalt mulle küünarnukiga külje vastu.
"Metsa mine!" muigasin vastu, aga näe, võttis sõnast ja läkski! Toidukausi haaras ka kaasa, sest teine soov käis ju kausi tühjakssöömise kohta.
Ilus kauss oli. Kuke pilt põhjas. Kui leiad, tead, kelle oma. Aga vaevalt kellelegi praeguse lumega silma jääb.
RAHAPADA
Hakkasin ühel päeval garaažiesist lahti lükkama, et paneks auto talvekorterisse ära. See ju ilus endine Eesti komme, mida tasuks jälle au sisse tõsta.
Liivakasti juures oli ka üks teenurgake täis tuisanud. Nii kui labida hange lõin, käis tera kolksti millegi kõva vastu.
Esiti mõtlesin, et naabritüdruku liivaämber või kastiauto. Mis sa ikka oskad muud mõelda. Aga kui kohta puhtamaks tegin, nägin, et ilus vaskne sang, pada küljes. Ja ei olnudki justkui maa sees, nagu sihukesed varandused tavatsevad enamasti olla. Kolksus lahtiselt, nagu oleks keegi paar tundi tagasi korraks käest pannud ja siis tuisu alla unustanud. Arvasin siis, et ehk ülevalt naabrinaine tõi kanapudru jahtuma. Aga et miks niisugusesse kohta, kus autod sõidavad? Mõni mõlgib veel masinanina ära!
Ei olnud puder. Lükkasin kindaga pealt suurema lume maha - sulaselget hõbedat täis! No kust see nüüd niimoodi äkitsi välja ilmus?
Proovisin sikutada, et tõmban teeserva ära. Ei jõua!
Ma olen omal ajal neljakümne liitrist piimavinkut küll puki otsa ubinud, aga sellel siin oli raskust kõvasti rohkem.
Vaatasin: naabrinaine röötsutab akna peal, nina vastu ruutu. Vehkisin käega, et tulgu appi, aga kus tema! Lehvitas vastu ja pööras pea mujale.
Vanasti, kui akendel olid puuraamid, sai kõik suhtlemised läbi klaasi ära suheldud. Plastaken on selles mõttes igavene nuhtlus - ühtegi heli ei lase läbi. Külma oli nii 15-16 kraadi, pall ka kokku ei hakka, et viskaks.
No mis teha siis?
Mul see vana must kuuris käimise jope seljas. Toppisin taskud täis. Kus sa jätad niimoodi vedelema, mõni tuleb veel pärast taga otsima ja ei leiagi. Taskuvahe oli lahti harunenud, täitsa palju mahutas. Mõtlesin, et käin niimoodi ühe korra toa juures ära, vaatan sealt midagi tõhusamat tassimiseks, sest hõbedat, seda jäi veel igavene kuhi potti. Aga seda ma, turakas, välja ei raalinud, et nisuke koorem voodririide läbi kulutab!
Läksin maja poole, ise muhelen veel, et näe, kus iga sammuga jõudu juurde tuleb! Jõuan tuppa - tasku tühi!
Võtsin siis, et kallan selle ämbri vabaks, millega ma kassiliiva ahju peal kuivatan. Aga ei leia ju kohe, kuhu panna. Tõin vetsust liiva jaoks oma suure punase pesukausi. Korra juba uksest sees, jäin pikemaks.
Aga vaata. Aeg oli just seal nelja-viie vahel õhtul, kus järsku pimedaks läheb.
Tulin kemmergust välja, märkasin kohe, et mis kahtlased tuled need ristmiku poolt liginevad. Ja enne, kui jope uuesti selga ja saapad jalga sain (olen mitu korda mõelnud, et peaks lühemad paelad peale ajama, muudkui lappa teisi kokku, et talla alla ei takerduks) - juba Arder traktoriga ühe tiiru majale peale teinud ja tuleb teistpidi ringiga tagasi!
Nüüd, hullvaim, lõhkus tera ära! Alles ta seda parandas!
Ajasin Arderi kabiinist alla, vaatama, aga õnneks ei olnud hullu midagi. Paja leidsime selle kurvi juurest, kust üks rajaharu suure maantee poole keerab. Korralik nõu, aga supikeetmise jaoks muidugi liiga suur. Eks vaata, kas istutab kevadel lilletaimed sisse või midagi. Aga raha - no majaümbruse ring on oma paarsada meetrit vähemalt pikk, kus sa neid vidinaid pimedas oskad otsida!
Järgmiseks päevaks sadas jälle lumekirme maha. Ütlesime lastele, et hoidku silmad lahti ja kuulaku, kas pole münte kelgupõhja kriipimas, kui õues ringi möllavad. Tüdruk on ühe juba leidnud ja tuppa toonud. Ilus sihuke. Aga teistmoodi, kui need, mis praegu kasutamisel või kohe tulevad. Ega sihukest poes vastu võetaks.
Kui sul mõni päev aega üle jääb, võta kühvel kaasa ja tule meile. Ma näitan sulle need kohad kätte, kust maksaks rookida ja otsida. Üsna pinna lähedalt peaks lükkama ja võiks siis ikka järjest võtta.
Liivakasti juures oli ka üks teenurgake täis tuisanud. Nii kui labida hange lõin, käis tera kolksti millegi kõva vastu.
Esiti mõtlesin, et naabritüdruku liivaämber või kastiauto. Mis sa ikka oskad muud mõelda. Aga kui kohta puhtamaks tegin, nägin, et ilus vaskne sang, pada küljes. Ja ei olnudki justkui maa sees, nagu sihukesed varandused tavatsevad enamasti olla. Kolksus lahtiselt, nagu oleks keegi paar tundi tagasi korraks käest pannud ja siis tuisu alla unustanud. Arvasin siis, et ehk ülevalt naabrinaine tõi kanapudru jahtuma. Aga et miks niisugusesse kohta, kus autod sõidavad? Mõni mõlgib veel masinanina ära!
Ei olnud puder. Lükkasin kindaga pealt suurema lume maha - sulaselget hõbedat täis! No kust see nüüd niimoodi äkitsi välja ilmus?
Proovisin sikutada, et tõmban teeserva ära. Ei jõua!
Ma olen omal ajal neljakümne liitrist piimavinkut küll puki otsa ubinud, aga sellel siin oli raskust kõvasti rohkem.
Vaatasin: naabrinaine röötsutab akna peal, nina vastu ruutu. Vehkisin käega, et tulgu appi, aga kus tema! Lehvitas vastu ja pööras pea mujale.
Vanasti, kui akendel olid puuraamid, sai kõik suhtlemised läbi klaasi ära suheldud. Plastaken on selles mõttes igavene nuhtlus - ühtegi heli ei lase läbi. Külma oli nii 15-16 kraadi, pall ka kokku ei hakka, et viskaks.
No mis teha siis?
Mul see vana must kuuris käimise jope seljas. Toppisin taskud täis. Kus sa jätad niimoodi vedelema, mõni tuleb veel pärast taga otsima ja ei leiagi. Taskuvahe oli lahti harunenud, täitsa palju mahutas. Mõtlesin, et käin niimoodi ühe korra toa juures ära, vaatan sealt midagi tõhusamat tassimiseks, sest hõbedat, seda jäi veel igavene kuhi potti. Aga seda ma, turakas, välja ei raalinud, et nisuke koorem voodririide läbi kulutab!
Läksin maja poole, ise muhelen veel, et näe, kus iga sammuga jõudu juurde tuleb! Jõuan tuppa - tasku tühi!
Võtsin siis, et kallan selle ämbri vabaks, millega ma kassiliiva ahju peal kuivatan. Aga ei leia ju kohe, kuhu panna. Tõin vetsust liiva jaoks oma suure punase pesukausi. Korra juba uksest sees, jäin pikemaks.
Aga vaata. Aeg oli just seal nelja-viie vahel õhtul, kus järsku pimedaks läheb.
Tulin kemmergust välja, märkasin kohe, et mis kahtlased tuled need ristmiku poolt liginevad. Ja enne, kui jope uuesti selga ja saapad jalga sain (olen mitu korda mõelnud, et peaks lühemad paelad peale ajama, muudkui lappa teisi kokku, et talla alla ei takerduks) - juba Arder traktoriga ühe tiiru majale peale teinud ja tuleb teistpidi ringiga tagasi!
Nüüd, hullvaim, lõhkus tera ära! Alles ta seda parandas!
Ajasin Arderi kabiinist alla, vaatama, aga õnneks ei olnud hullu midagi. Paja leidsime selle kurvi juurest, kust üks rajaharu suure maantee poole keerab. Korralik nõu, aga supikeetmise jaoks muidugi liiga suur. Eks vaata, kas istutab kevadel lilletaimed sisse või midagi. Aga raha - no majaümbruse ring on oma paarsada meetrit vähemalt pikk, kus sa neid vidinaid pimedas oskad otsida!
Järgmiseks päevaks sadas jälle lumekirme maha. Ütlesime lastele, et hoidku silmad lahti ja kuulaku, kas pole münte kelgupõhja kriipimas, kui õues ringi möllavad. Tüdruk on ühe juba leidnud ja tuppa toonud. Ilus sihuke. Aga teistmoodi, kui need, mis praegu kasutamisel või kohe tulevad. Ega sihukest poes vastu võetaks.
Kui sul mõni päev aega üle jääb, võta kühvel kaasa ja tule meile. Ma näitan sulle need kohad kätte, kust maksaks rookida ja otsida. Üsna pinna lähedalt peaks lükkama ja võiks siis ikka järjest võtta.
VALE VÄRAVAPUU
Vanataat tahtis Lehtmetsa ja Peedu vahele väravasse puu kasvama panna. Vetla, Jäneda ja Mägede poolt tulles jäi külaserv metsa sisse peitu, aga Peedult liginedes lõppes mets just piiri kohal ära. Sinna oleks uhke väravapuu kohe hästi istunud. Selline puu, mille kõrge ladva ja laia võra lustakas lehekohin külalistele juba kaugelt Lehtmetsa küla nime kuulutaks.
Korraldati konkurss. Kõige kõrgema ladva, laiema vöökoha ja jämedama juurega osaleja saab hea ameti ja vabaduskirja, mis talle vähemasti sajaks aastaks sae- ja kirvekartuseta elu tõotab.Puurahvas on liikumises teadupärast laisavõitu. Okstega veel viitsivad vehkida, aga sammu naljalt edasi ei astu. Mõnda hakkas siiski väärikas ametikoht ja turvaline elu meelitama.
Aegviidu poolt tulid Kase-Kaarel ja Tamme-Taavet. Niiviisi sammudes ja juttu puhudes oli Kaarel hooletu jala ette vaatama ja lõi Suuresaare talu õunaaia ääres suure kivi vastu varba ära.
"Astu sa edasi. Annan jalale pisut puhkust," jäi Kase-Kaarel Suuresaare laudatagusesse vigastatud kohta tohterdama.
Tamme-Taavet jätkas teed. Suuremat häda ei paistnud sõbral olevat ja kui too ei jõuagi õigeks ajaks kohale, siis noh, ongi üks konkurent vähem.
Kaarli suure varba surin hakkas just üle minema, kui Suuresaare peremehel sai uus pesakast valmis. Mees vaatas ringi, nägi kaske, ronis redeliga okste vahele üles ja sättis kasti paika. Sai pesa pandud, seal linnupere platsis. Sidistasid-sädistasid ja enne kui Kaarel arugi sai, oli pesa mune täis. No kus sa nii kalli koormaga kõnnid!
Tamme-Taavet jõudis senikaua Päärna õuele. Korraga kerkis koletu äikesepilv, piksenooled sähvisid sinna ja tänna ning siuhti oli Taavet välguvaiaga maa küljes kinni.
Aga ega siis Taavet ja Kaarel olnud ainukesed kogunejad!
Mägede poolt müttasid tulla kaksikvennad Papli-Päärn ja Papli-Pärt. Tee viis koolimaja väravast mööda. Koolilastel said just tunnid läbi, hakkasid hoovi peal "tagumist paari" mängima. Võtsid paplipoisid ka kampa. Vennad sattusid sellisesse hoogu, et mängisid veel mitu aega. Ei märganudki, et lapsed ammu kodudesse laiali läksid.
Vetla poolt vedas end konkursikohale Uibupuu-Uuno.Tegelinski foto
Ega tal erilist lootust olnud: kasv kängus, kintsud kitsad ja kõverad. Aga katsetada ikka tasub. Mine tea, mis õnne elu näitab!
Jõudis ülevaatuse aeg kätte, Vanataat tuleb kohale ja näeb - kaks kandidaati ongi! Uibupuu-Uuno on üks. Kidur ja kuivetu, vaat et kaob Taadi näppude vahele ära. No kevadel õitseb kenasti ja sügisel kannab saaki, aga pisike kui põõsatutt ja kohin nii kehv, et seda ei kuule ta isegi!
Teine kandidaat oli vägilasekasvu, sirge rühiga ja tugevat tõugu, aga viga vaat et Uibupuu-Uuno omast hullem veel - ei ole lehtpuu!
"No kas sul aru peas!" hurjutas Vanataat. "Kuidas su meelest üks kuivanud kuusk Lehtmetsa küla esindama kõlbab?"
"Ei ole ma kuusk ega kuivanud," kaitses end kogukam kandidaat. "Ajasin talveks vammuse maha, nagu iga teinegi lehtpuu. Kui pungadest sõrmed välja sirutan, siis pai-näpud, mitte kriimu-küünised. Või vaata, kui kauniks ma oma tüveümbruse mõistan sättida!" haaras kohatahtja maast roosikimbu, mille üks Lehtmetsa tüdrukult korvi saanud Peedu küla mees pahameelega teekraavi oli lennutanud. Haaras ja torkis juurtepealse õisi täis. "Lehise-Leo olen," ulatas ta Vanataadile teretuseks oma käbisõrmustatud käe. "Ei leia sa teist sobilikuma nimega puud!"
"Nooh, jaah," sügas Vanataat kimbatuses kraevahet. Magus roosilõhn ajas pea veidi uimaseks ega lasknud selgel meelel aru pidada. "See su talvine olek! No mis väega ma saemehed sinust sel ajal eemale saan?" puikles Taat.
"Talveks ma võtan lume õlgade peale," lubas Lehise-Leo.
"Aga võra poolest sa ju kuusk, mis kuusk. Ei ole ikka seda kaharust, mis võiks!" ei andnud Taat järele.
"Kas muidu saaks?" usutles Leo.
"Muidu isegi saaks," nõustus Taat.
Uibupuu-Uuno kehutas end juba kangesti Taadi ja Leo vahele. Võit tundus oksaulatuses olema.
"Kas selle tühja asja taha nüüd minu võimalus jääb?" kurjustas Lehise-Leo endaga. Võttis rammu kokku, ajas musklid punni ja... käristaski tüve kahte lehte laiali!Tegelinski foto
Selline tegu avaldas Taadile muljet. Niisugune tükk näitas õige kangelase kätte.
"Sina, Leo, oled oma ameti auga välja teeninud!" kuulutas Vanataat.
Uuno nägu läks vissi. Näha oli, et ta otsust ülekohtuseks pidas. Ronis Saare talu teevalli otsa, aga pidi sealtki hiiglasemõõtu Leole alt üles vahtima. Suurest kadedusest kuivetusid õiesüdamed, nii et neist sel aastal õigeid õunu ei sündinudki. Ega ka iial edaspidi. Pardimuna suurused pabulad vaid.
Korraldati konkurss. Kõige kõrgema ladva, laiema vöökoha ja jämedama juurega osaleja saab hea ameti ja vabaduskirja, mis talle vähemasti sajaks aastaks sae- ja kirvekartuseta elu tõotab.Puurahvas on liikumises teadupärast laisavõitu. Okstega veel viitsivad vehkida, aga sammu naljalt edasi ei astu. Mõnda hakkas siiski väärikas ametikoht ja turvaline elu meelitama.
Aegviidu poolt tulid Kase-Kaarel ja Tamme-Taavet. Niiviisi sammudes ja juttu puhudes oli Kaarel hooletu jala ette vaatama ja lõi Suuresaare talu õunaaia ääres suure kivi vastu varba ära.
"Astu sa edasi. Annan jalale pisut puhkust," jäi Kase-Kaarel Suuresaare laudatagusesse vigastatud kohta tohterdama.
Tamme-Taavet jätkas teed. Suuremat häda ei paistnud sõbral olevat ja kui too ei jõuagi õigeks ajaks kohale, siis noh, ongi üks konkurent vähem.
Kaarli suure varba surin hakkas just üle minema, kui Suuresaare peremehel sai uus pesakast valmis. Mees vaatas ringi, nägi kaske, ronis redeliga okste vahele üles ja sättis kasti paika. Sai pesa pandud, seal linnupere platsis. Sidistasid-sädistasid ja enne kui Kaarel arugi sai, oli pesa mune täis. No kus sa nii kalli koormaga kõnnid!
Tamme-Taavet jõudis senikaua Päärna õuele. Korraga kerkis koletu äikesepilv, piksenooled sähvisid sinna ja tänna ning siuhti oli Taavet välguvaiaga maa küljes kinni.
Aga ega siis Taavet ja Kaarel olnud ainukesed kogunejad!
Mägede poolt müttasid tulla kaksikvennad Papli-Päärn ja Papli-Pärt. Tee viis koolimaja väravast mööda. Koolilastel said just tunnid läbi, hakkasid hoovi peal "tagumist paari" mängima. Võtsid paplipoisid ka kampa. Vennad sattusid sellisesse hoogu, et mängisid veel mitu aega. Ei märganudki, et lapsed ammu kodudesse laiali läksid.
Vetla poolt vedas end konkursikohale Uibupuu-Uuno.Tegelinski foto
Ega tal erilist lootust olnud: kasv kängus, kintsud kitsad ja kõverad. Aga katsetada ikka tasub. Mine tea, mis õnne elu näitab!
Jõudis ülevaatuse aeg kätte, Vanataat tuleb kohale ja näeb - kaks kandidaati ongi! Uibupuu-Uuno on üks. Kidur ja kuivetu, vaat et kaob Taadi näppude vahele ära. No kevadel õitseb kenasti ja sügisel kannab saaki, aga pisike kui põõsatutt ja kohin nii kehv, et seda ei kuule ta isegi!
Teine kandidaat oli vägilasekasvu, sirge rühiga ja tugevat tõugu, aga viga vaat et Uibupuu-Uuno omast hullem veel - ei ole lehtpuu!
"No kas sul aru peas!" hurjutas Vanataat. "Kuidas su meelest üks kuivanud kuusk Lehtmetsa küla esindama kõlbab?"
"Ei ole ma kuusk ega kuivanud," kaitses end kogukam kandidaat. "Ajasin talveks vammuse maha, nagu iga teinegi lehtpuu. Kui pungadest sõrmed välja sirutan, siis pai-näpud, mitte kriimu-küünised. Või vaata, kui kauniks ma oma tüveümbruse mõistan sättida!" haaras kohatahtja maast roosikimbu, mille üks Lehtmetsa tüdrukult korvi saanud Peedu küla mees pahameelega teekraavi oli lennutanud. Haaras ja torkis juurtepealse õisi täis. "Lehise-Leo olen," ulatas ta Vanataadile teretuseks oma käbisõrmustatud käe. "Ei leia sa teist sobilikuma nimega puud!"
"Nooh, jaah," sügas Vanataat kimbatuses kraevahet. Magus roosilõhn ajas pea veidi uimaseks ega lasknud selgel meelel aru pidada. "See su talvine olek! No mis väega ma saemehed sinust sel ajal eemale saan?" puikles Taat.
"Talveks ma võtan lume õlgade peale," lubas Lehise-Leo.
"Aga võra poolest sa ju kuusk, mis kuusk. Ei ole ikka seda kaharust, mis võiks!" ei andnud Taat järele.
"Kas muidu saaks?" usutles Leo.
"Muidu isegi saaks," nõustus Taat.
Uibupuu-Uuno kehutas end juba kangesti Taadi ja Leo vahele. Võit tundus oksaulatuses olema.
"Kas selle tühja asja taha nüüd minu võimalus jääb?" kurjustas Lehise-Leo endaga. Võttis rammu kokku, ajas musklid punni ja... käristaski tüve kahte lehte laiali!Tegelinski foto
Selline tegu avaldas Taadile muljet. Niisugune tükk näitas õige kangelase kätte.
"Sina, Leo, oled oma ameti auga välja teeninud!" kuulutas Vanataat.
Uuno nägu läks vissi. Näha oli, et ta otsust ülekohtuseks pidas. Ronis Saare talu teevalli otsa, aga pidi sealtki hiiglasemõõtu Leole alt üles vahtima. Suurest kadedusest kuivetusid õiesüdamed, nii et neist sel aastal õigeid õunu ei sündinudki. Ega ka iial edaspidi. Pardimuna suurused pabulad vaid.
VESKIVARE
Albu poolt tulles jääb enne Lehtmetsa ristteed paremat kätt põllu peale üks suur kuusk, kivihunnik ümber.
Kunagi hakkasid paharetid sinna veskit ehitama. Püstvõlli jaoks istutati kuusk, sest kuidas sa suurt palki pärast valmis hoonesse ajad, sobilikku suurt puud ei hakanud samuti silma. No ja hakka mõnd palgijurakat veel püsti ubima ning maasse kaevama! Kiiret ju polnud. Eks kivide kogumine võta omajagu aega.
Miks kurivaimud Kaaruse künka pealset veskit ära ei kasutanud? Kas seepärast, et too oli puidust või seepärast, et liiga lagunenud? Või tõusis seal üleval tuul vajalikust tugevamaks? Või tahtsid lihtsalt algusest peale kõik ise teha? Või milleks neil üldse veskit vaja? Kondijahu jahvatamiseks? Mine võta kinni!
Hakkasid, kirevased, kive kohale kandma. Alguses käis töö üsna ladusalt, pärast enam nii väga ei viitsitud. Mõnikord läks mitu aastat mööda, enne kui meelde tuli uue kiviga tulla.
Puu aga kasvas vahepeal paraja pikkuse täis.
Kivihunnik tundus ka viimaks kena kõrge.
Alustasid paharetid müüriladumist. See töö vist puraskitele passis: õhtul hilja alustasid ja enne koitu olid müürid üleval. Aga mine tea, võib-olla on sellega mingi seadus ka, et ühe ööga ja enne valget peab valmis saama. Koiduni oli natuke aegagi, aga siis avastati, et kolm kivi jääb puudu. Eelmisel ööl kive kokku arvates olnud kõik alles.
Mis seal pattu salata. Ma jõudsin sealt kivikuhjast just tollel vahepealsel päeval aiakärutäie kive oma õuele tarida. Lillepeenra ääriseks. Ega üle kolme kivi käru peale mahtunud, ent rohkem polnud tarviski. Teised leidsin juba enne, lähemalt. Kust mina teadsin, mis sala-asju põllul aetakse. Tundus tavaline kuusk ja harilikud kivid. Ega ma väga suuri oleks suutnudki, aga vaat need viimased ja väikesed nüüd just vajaka jäid.
Asi see kolm kivikest kokku olnuks korjata! Aga igale kivile käis kindel märk külge. Kes ütleks, millised kolm just puudu jäid! Enamus märke ju müüri sees mördi all peidus.
Lammutasid kurjamid veskiseinad laiali, hakkasid märke uurima. Et milliseid kolme kivi otsima minna. Selle aja peale päike väljas, putkasid uut ööd ootama.
Paar ööd hiljem kadus mul peenraservast kaks kivi ära. Kolmas oli sealt juba varem hulkuma läinud. Kes võttis, milleks tarvitas - mina küll ei tea! Kolm tõmmut, toekat ja kurja olemisega meest käisid mitmel korral küsimas, aga... mida pole näinud, seda pole näinud. Ei osanud ma neid juhatada kuhugi. Ega mulle otse öeldud, aga arusaam jäi sihuke, et just seda kivi on kindlasti tarvis. Asendada ei saa. Vähemalt mitte enne, kui otsitav üles leitud. Uurisin ise mujalt juurde. Kaht samasugust olla ei tohi. Üks hakkab teisele vastu töötama. Rikub terve ettevõtmise ära.
Naabrinaine kartis, et see lillepeenrakivide lugu mulle veel kalliks maksma läheb. Tea nüüd... Ise tunnen küll, et süüst puhas. Ega ma ju meelega!
Lilled kasvasid seal peenras igatahes inimesekõrguseks. Kas nüüd just nende kivide pärast. Ehk aitas ohter hobusesõnnik või oli asi sordis.
Kunagi hakkasid paharetid sinna veskit ehitama. Püstvõlli jaoks istutati kuusk, sest kuidas sa suurt palki pärast valmis hoonesse ajad, sobilikku suurt puud ei hakanud samuti silma. No ja hakka mõnd palgijurakat veel püsti ubima ning maasse kaevama! Kiiret ju polnud. Eks kivide kogumine võta omajagu aega.
Miks kurivaimud Kaaruse künka pealset veskit ära ei kasutanud? Kas seepärast, et too oli puidust või seepärast, et liiga lagunenud? Või tõusis seal üleval tuul vajalikust tugevamaks? Või tahtsid lihtsalt algusest peale kõik ise teha? Või milleks neil üldse veskit vaja? Kondijahu jahvatamiseks? Mine võta kinni!
Hakkasid, kirevased, kive kohale kandma. Alguses käis töö üsna ladusalt, pärast enam nii väga ei viitsitud. Mõnikord läks mitu aastat mööda, enne kui meelde tuli uue kiviga tulla.
Puu aga kasvas vahepeal paraja pikkuse täis.
Kivihunnik tundus ka viimaks kena kõrge.
Alustasid paharetid müüriladumist. See töö vist puraskitele passis: õhtul hilja alustasid ja enne koitu olid müürid üleval. Aga mine tea, võib-olla on sellega mingi seadus ka, et ühe ööga ja enne valget peab valmis saama. Koiduni oli natuke aegagi, aga siis avastati, et kolm kivi jääb puudu. Eelmisel ööl kive kokku arvates olnud kõik alles.
Mis seal pattu salata. Ma jõudsin sealt kivikuhjast just tollel vahepealsel päeval aiakärutäie kive oma õuele tarida. Lillepeenra ääriseks. Ega üle kolme kivi käru peale mahtunud, ent rohkem polnud tarviski. Teised leidsin juba enne, lähemalt. Kust mina teadsin, mis sala-asju põllul aetakse. Tundus tavaline kuusk ja harilikud kivid. Ega ma väga suuri oleks suutnudki, aga vaat need viimased ja väikesed nüüd just vajaka jäid.
Asi see kolm kivikest kokku olnuks korjata! Aga igale kivile käis kindel märk külge. Kes ütleks, millised kolm just puudu jäid! Enamus märke ju müüri sees mördi all peidus.
Lammutasid kurjamid veskiseinad laiali, hakkasid märke uurima. Et milliseid kolme kivi otsima minna. Selle aja peale päike väljas, putkasid uut ööd ootama.
Paar ööd hiljem kadus mul peenraservast kaks kivi ära. Kolmas oli sealt juba varem hulkuma läinud. Kes võttis, milleks tarvitas - mina küll ei tea! Kolm tõmmut, toekat ja kurja olemisega meest käisid mitmel korral küsimas, aga... mida pole näinud, seda pole näinud. Ei osanud ma neid juhatada kuhugi. Ega mulle otse öeldud, aga arusaam jäi sihuke, et just seda kivi on kindlasti tarvis. Asendada ei saa. Vähemalt mitte enne, kui otsitav üles leitud. Uurisin ise mujalt juurde. Kaht samasugust olla ei tohi. Üks hakkab teisele vastu töötama. Rikub terve ettevõtmise ära.
Naabrinaine kartis, et see lillepeenrakivide lugu mulle veel kalliks maksma läheb. Tea nüüd... Ise tunnen küll, et süüst puhas. Ega ma ju meelega!
Lilled kasvasid seal peenras igatahes inimesekõrguseks. Kas nüüd just nende kivide pärast. Ehk aitas ohter hobusesõnnik või oli asi sordis.
AIDA-AARU
Aidasilla pealne oli vahva mängukoht. Alune paistis ka põnev, aga selle serv torgiti suurte kividega kinni. Ait käis külgepidi saunatubadega kokku. Teises käevangus tolknes tal vana kemmerg, kuhu meid lubada ei tahetud: "Mädand lauad, käite veel käkaskaela..."
Aga neil sammaldunud ja hõredalt löödud laudadel ning teise külje pragulistel palkidel, ümaraks kulunud istealusel ja roostes hobuseraudadel õla kõrval - neil kiskus nagu magnet sees.
Paber rippus naela otsas uhkem, kui enamikul. Õrna lillemustriga. Ühelt poolt libe, teiselt killal. Tädi vist töö juurest tõi. See jäi mingi riide pressimise järel üle, murti maal kokku ja lõigati noaga parajaks. Kapist sai siis pakijagu võtta.
Õiges vetsus (selles, mis reia-aluse seina taha oli tehtud) ilutses vanaema tikitud paberitasku. Hilisematel aegadel ehitas memm ise potiaugu kõrgemaks ("Käi ja räägi, aga ega sest midagi muutu..."). Ülespoole kerkis ainult istumise osa. Siis vanaema muigas, et nüüd kükita nagu pjedestaali peal. Võidumehe tunne tekkis küll! :P
Õige vetsu seina sees tiksus. Nagu oleks keegi käekella laudade vahele torganud.
Aga kempsuskäimiseks tuli reialt läbi lipata. Seal kägises kaks mustakuuelist kapihiiglast (vanast riidevarast vildakil), laudaesine heinavirn krõbises ja sahises, jahukirstudest kippus varganägusid välja volksatama ning puuriitade taha pagema... Kindlam tundus, kui keegi kaasa nõustus tulema.
Aidakülje kemmergus võis tundide viisi üksi unistada, oksaauke torkida või õuepealsesse piiluda. Päevavalges muidugi.
Aidasilla nurga sisse oli kasutuseta jäänud asjadest just nagu redel ehitatud: kiinid ja sirbid ja pooleks murdunud pussnoad hoidsid otsadega palgivahedest kinni ning lubasid julgematel lakapealsele ronida. Üksi sinna ei saanud, selleks pidi abilisi leiduma. Hiljem ehk oleks ilmagi ulatanud, aga siis tekkisid juba teised huvid.
Aida uksel oli kandiline kassiauk ja suur rauast võti ees. Arvasin viimase uhkuse pärast olevat, sest mina küll ei mäleta, et keegi teda kunagi küljest oleks keeranud.
Ait oli imelikke asju täis: rõivakirstud, pesurull, höövelpink, puukastid ja vakad vanade pappraamis piltidega... Pruunikatel piltidel seisid punnissilmsed, kangete kehadega kujud. Arvukam rahvas tardus enamasti mõne kirstu või kääpa taha, paarirahva meespoolel käis käsi konksupidi nooriku küünarliigese tagant läbi ja naisterahvas hoidis kohmakalt kopsakat lillepotti pihus. Vanamemme mõrsjaea heledad salgud maalis pildistaja-mees paremini väljapaistmiseks üldse üle, pikkade tumedate siksakkidena õlgade peale välja.
Mõne pildi juures noogutas memm, et näe, siin ju veel Voldemar, enne kui tõvest võeti. Liinet ja Jakobit nimetas ning keda kõiki veel, aga meile näisid näod sarnased ja ei haakunud nimedele külge.
Aita sai ikka koos vanamemmega sisenetud. Keeldu ei mäleta, aga miski hoidis tagasi. Aukartus vist.
"Mine too aidaseina pealt villakraasid tuppa," kamandas aga ühel pealelõunal vanamemm, justkui see oleks mul igapäevane käimine.
Köögikapi ette kogunenud villakottide sisu tahtis enne vokirattale jõudmist kammida.
Vanamemme käsud täideti küsimata.
Astusin aidaesisele ja katsusin ust. Lukus. Kuid võti ju ees nagu ikka. Väänasin seda küll kura- küll päripidi, aga sissepääsupulk puikles. Trügisin ust eemale ja enda poole, üles ja allasuunas, aga abi ei ühti.
Ei saa ju memmele ütlema minna, et sedajagu saamatu olen!
Istusin lävepakule, lükkasin kukla ukse vastu ja ohkasin:
"Pai aidakene, luba tuppa. Vanamemm ootab kambris kraasisid."
"Ei saa lasta. Sa pole mind nimepidi palunud!" sosistati teiselt poolt.
Esiti põrkusin ehmatusega uksest eemale, aga siis taipasin, et eks see üsna loomulik on, kui nii vanas aidas haldjas elab. Kas vanamemm unustas, et mul aitapääsuks teadmisepilet puudub?
"Kust ma su nime kuulda saan?" hingasin igaks juhuks lauavahesse.
"Kui õiget kaupa teed, ütlen ise."
Mida aidahaldjale pakkuda? Vanamemmel paistis kraasidega kiire olema. Kambrist kaasa võtta ta midagi ei käskinud. Pani mu proovi peale?
Suurestoa kardin lõi kõlkuma.
"Armas aidaline, ütle, mis su nimi on? Ma annan enda oma vastu," pakkusin katseks.
"Eks ürita!" sosisti laudepraost.
"Kurle."
"Aaru."
"Aaru, luba aita!" küsisin, käsi võtmepidemel. Võti keeras.
Aidas ei paistnud kedagi. Ega ma arvanudki. Tõstsin kraasid seinalt ja teatasin tasa: "Tulen peagi võetuga tagasi. Aitäh, Aaru."
Vanaema ei küsinudki toas, kuhu nii kauaks kohmitsema jäin. Sihtis korra silmadega. Ma panin pilgu mujale.
***
Sestpeale sain ühtepuhku ülesandeid, mis aida juurde asja lasid teha. Ei ununud mul eales aidaasuka nimi meelest ega pidanud ma sellepärast kunagi uksetagust uurima.
Panin minnes Aaru jaoks ikka üht-teist taskusse: leivakannika, kui kaljaastjat toa juurde tarisin; kruubipeotäie, kui vorstitrehtlit viisin; piparkoogi, kui jõulukuusele kirstupõhjast kulinaid kandsin. Aaru andis alati midagi vastu ka: maasikavaka, mille vaarvanaema oli põiminud; kleidi, millega viljakuivatuses sobis omakeskis teatrit teha, ema endised koolivihikud - siidipaelaga kokku seotud ...
Kui tädi otsustas saunahoonetest perele suveelamise ehitada, oli vist esimene kord, kui vanamemmelt aidaasuka kohta küsisin: "Memm, mis siis Aarust saab?"
"Ega teda ära aeta," kohmas memm, aga murelik paistis temagi.
"Aaru. Mis plaanid sul nüüd?" kukutasin tol õhtul, kui esimene ehitusplokkide koorem saabus, end istumistpidi aidasillale.
"Minema kolin, mis muud," mühises Aaru uksetagusest.
"Ehk ikka jääd? Uuel hoonel ju ka hoidjat tarvis," anusin nutuselt. Kurb oli mõelda, et aidasild sihti aetakse. Veel kurvem oli kujutleda Aaru minemist.
"Minu eas on raske ümber harjuda. Hing ei võta ehk uut vastu," ohkas Aaru.
"Proovi ikka!" palusin. "Igal pool mujal tuleks ju nõndasamuti otsast alata. Siin jääb natukegi endisest alles."
"Kuidas ma siin ehituse jalus..." ähkas Aaru.
"Tahad, toome su senikauaks riidekirstuga toa juurde?"
Nii talitasimegi. Nuiasin memmelt kangesti, et võtame väikseima kirstukese tagakambrisse. Memm viskas taas oma kõiketeadva silmavolksu minu suunas ja oli nõus. Pärast tädi ise kauples mööblitüki saunaesikusse tagasi.
Uus elamine oli uhke: klaasseinast ulatus lambivalgus korraga lavaruumi ja käimla poolele, seinalaudadelt levis lakilõhna ja lagedes läikis sama kattega vineertahveldis. Kahe poolega aknad vaatasid nelja ilmakaarde ja välisust ehtis värviline klaas.
Tädi otsustas varsti, et siin ongi ta päris koht ja kolis linnast maale.
Ühel õhtul, kui teistpere toast soe tulekuma kutsus, koputasin klaasiga uksele. Uks oli õhtuks lukku pandud. Ajad polnud enam endised. Aken näitas, et tädi astub alles tagumisest toast tulla, seepärast üritasin muud:
"Aaru, luba tuppa, õu vilune!"
Uks klõpsatas lahti.
Kuidas sul läheb kah?" usaldasin küsida.
"Toredasti," tunnustas Aaru. "Aknast hea lahe välja vahtida ja saunapäevadel saab sooja kontidest läbi lasta. Aitüma avitamast!"
"Kuidas sa sisse said? Ise just katsusin luku üle," imestas kotta jõudnud tädi.
"Küll ta teab, kes omad on," lõkerdasin vastuseks. Aaru kõhistas tasakesi kaasa ja kadus maja vaiksemasse tiiba.
Aga neil sammaldunud ja hõredalt löödud laudadel ning teise külje pragulistel palkidel, ümaraks kulunud istealusel ja roostes hobuseraudadel õla kõrval - neil kiskus nagu magnet sees.
Paber rippus naela otsas uhkem, kui enamikul. Õrna lillemustriga. Ühelt poolt libe, teiselt killal. Tädi vist töö juurest tõi. See jäi mingi riide pressimise järel üle, murti maal kokku ja lõigati noaga parajaks. Kapist sai siis pakijagu võtta.
Õiges vetsus (selles, mis reia-aluse seina taha oli tehtud) ilutses vanaema tikitud paberitasku. Hilisematel aegadel ehitas memm ise potiaugu kõrgemaks ("Käi ja räägi, aga ega sest midagi muutu..."). Ülespoole kerkis ainult istumise osa. Siis vanaema muigas, et nüüd kükita nagu pjedestaali peal. Võidumehe tunne tekkis küll! :P
Õige vetsu seina sees tiksus. Nagu oleks keegi käekella laudade vahele torganud.
Aga kempsuskäimiseks tuli reialt läbi lipata. Seal kägises kaks mustakuuelist kapihiiglast (vanast riidevarast vildakil), laudaesine heinavirn krõbises ja sahises, jahukirstudest kippus varganägusid välja volksatama ning puuriitade taha pagema... Kindlam tundus, kui keegi kaasa nõustus tulema.
Aidakülje kemmergus võis tundide viisi üksi unistada, oksaauke torkida või õuepealsesse piiluda. Päevavalges muidugi.
Aidasilla nurga sisse oli kasutuseta jäänud asjadest just nagu redel ehitatud: kiinid ja sirbid ja pooleks murdunud pussnoad hoidsid otsadega palgivahedest kinni ning lubasid julgematel lakapealsele ronida. Üksi sinna ei saanud, selleks pidi abilisi leiduma. Hiljem ehk oleks ilmagi ulatanud, aga siis tekkisid juba teised huvid.
Aida uksel oli kandiline kassiauk ja suur rauast võti ees. Arvasin viimase uhkuse pärast olevat, sest mina küll ei mäleta, et keegi teda kunagi küljest oleks keeranud.
Ait oli imelikke asju täis: rõivakirstud, pesurull, höövelpink, puukastid ja vakad vanade pappraamis piltidega... Pruunikatel piltidel seisid punnissilmsed, kangete kehadega kujud. Arvukam rahvas tardus enamasti mõne kirstu või kääpa taha, paarirahva meespoolel käis käsi konksupidi nooriku küünarliigese tagant läbi ja naisterahvas hoidis kohmakalt kopsakat lillepotti pihus. Vanamemme mõrsjaea heledad salgud maalis pildistaja-mees paremini väljapaistmiseks üldse üle, pikkade tumedate siksakkidena õlgade peale välja.
Mõne pildi juures noogutas memm, et näe, siin ju veel Voldemar, enne kui tõvest võeti. Liinet ja Jakobit nimetas ning keda kõiki veel, aga meile näisid näod sarnased ja ei haakunud nimedele külge.
Aita sai ikka koos vanamemmega sisenetud. Keeldu ei mäleta, aga miski hoidis tagasi. Aukartus vist.
"Mine too aidaseina pealt villakraasid tuppa," kamandas aga ühel pealelõunal vanamemm, justkui see oleks mul igapäevane käimine.
Köögikapi ette kogunenud villakottide sisu tahtis enne vokirattale jõudmist kammida.
Vanamemme käsud täideti küsimata.
Astusin aidaesisele ja katsusin ust. Lukus. Kuid võti ju ees nagu ikka. Väänasin seda küll kura- küll päripidi, aga sissepääsupulk puikles. Trügisin ust eemale ja enda poole, üles ja allasuunas, aga abi ei ühti.
Ei saa ju memmele ütlema minna, et sedajagu saamatu olen!
Istusin lävepakule, lükkasin kukla ukse vastu ja ohkasin:
"Pai aidakene, luba tuppa. Vanamemm ootab kambris kraasisid."
"Ei saa lasta. Sa pole mind nimepidi palunud!" sosistati teiselt poolt.
Esiti põrkusin ehmatusega uksest eemale, aga siis taipasin, et eks see üsna loomulik on, kui nii vanas aidas haldjas elab. Kas vanamemm unustas, et mul aitapääsuks teadmisepilet puudub?
"Kust ma su nime kuulda saan?" hingasin igaks juhuks lauavahesse.
"Kui õiget kaupa teed, ütlen ise."
Mida aidahaldjale pakkuda? Vanamemmel paistis kraasidega kiire olema. Kambrist kaasa võtta ta midagi ei käskinud. Pani mu proovi peale?
Suurestoa kardin lõi kõlkuma.
"Armas aidaline, ütle, mis su nimi on? Ma annan enda oma vastu," pakkusin katseks.
"Eks ürita!" sosisti laudepraost.
"Kurle."
"Aaru."
"Aaru, luba aita!" küsisin, käsi võtmepidemel. Võti keeras.
Aidas ei paistnud kedagi. Ega ma arvanudki. Tõstsin kraasid seinalt ja teatasin tasa: "Tulen peagi võetuga tagasi. Aitäh, Aaru."
Vanaema ei küsinudki toas, kuhu nii kauaks kohmitsema jäin. Sihtis korra silmadega. Ma panin pilgu mujale.
***
Sestpeale sain ühtepuhku ülesandeid, mis aida juurde asja lasid teha. Ei ununud mul eales aidaasuka nimi meelest ega pidanud ma sellepärast kunagi uksetagust uurima.
Panin minnes Aaru jaoks ikka üht-teist taskusse: leivakannika, kui kaljaastjat toa juurde tarisin; kruubipeotäie, kui vorstitrehtlit viisin; piparkoogi, kui jõulukuusele kirstupõhjast kulinaid kandsin. Aaru andis alati midagi vastu ka: maasikavaka, mille vaarvanaema oli põiminud; kleidi, millega viljakuivatuses sobis omakeskis teatrit teha, ema endised koolivihikud - siidipaelaga kokku seotud ...
Kui tädi otsustas saunahoonetest perele suveelamise ehitada, oli vist esimene kord, kui vanamemmelt aidaasuka kohta küsisin: "Memm, mis siis Aarust saab?"
"Ega teda ära aeta," kohmas memm, aga murelik paistis temagi.
"Aaru. Mis plaanid sul nüüd?" kukutasin tol õhtul, kui esimene ehitusplokkide koorem saabus, end istumistpidi aidasillale.
"Minema kolin, mis muud," mühises Aaru uksetagusest.
"Ehk ikka jääd? Uuel hoonel ju ka hoidjat tarvis," anusin nutuselt. Kurb oli mõelda, et aidasild sihti aetakse. Veel kurvem oli kujutleda Aaru minemist.
"Minu eas on raske ümber harjuda. Hing ei võta ehk uut vastu," ohkas Aaru.
"Proovi ikka!" palusin. "Igal pool mujal tuleks ju nõndasamuti otsast alata. Siin jääb natukegi endisest alles."
"Kuidas ma siin ehituse jalus..." ähkas Aaru.
"Tahad, toome su senikauaks riidekirstuga toa juurde?"
Nii talitasimegi. Nuiasin memmelt kangesti, et võtame väikseima kirstukese tagakambrisse. Memm viskas taas oma kõiketeadva silmavolksu minu suunas ja oli nõus. Pärast tädi ise kauples mööblitüki saunaesikusse tagasi.
Uus elamine oli uhke: klaasseinast ulatus lambivalgus korraga lavaruumi ja käimla poolele, seinalaudadelt levis lakilõhna ja lagedes läikis sama kattega vineertahveldis. Kahe poolega aknad vaatasid nelja ilmakaarde ja välisust ehtis värviline klaas.
Tädi otsustas varsti, et siin ongi ta päris koht ja kolis linnast maale.
Ühel õhtul, kui teistpere toast soe tulekuma kutsus, koputasin klaasiga uksele. Uks oli õhtuks lukku pandud. Ajad polnud enam endised. Aken näitas, et tädi astub alles tagumisest toast tulla, seepärast üritasin muud:
"Aaru, luba tuppa, õu vilune!"
Uks klõpsatas lahti.
Kuidas sul läheb kah?" usaldasin küsida.
"Toredasti," tunnustas Aaru. "Aknast hea lahe välja vahtida ja saunapäevadel saab sooja kontidest läbi lasta. Aitüma avitamast!"
"Kuidas sa sisse said? Ise just katsusin luku üle," imestas kotta jõudnud tädi.
"Küll ta teab, kes omad on," lõkerdasin vastuseks. Aaru kõhistas tasakesi kaasa ja kadus maja vaiksemasse tiiba.
RISTIRETKED
Oota, ma räägin sulle selle loo algusest peale ära.
Peedu ja Lehtmetsa küla vahel pole kunagi mingit tõsisemat vaenu ega hõõrumist olnud. Eks üheks põhjuseks võis arvata Lehtmetsa-Risti sauna, mis ümbruskonna rahva kohale meelitas. Kui mehed sinna vihaga tulidki, siis ära mindi alati suures sõpruses ja siiras üksmeeles.
Saun oli ehitatud suure maja (kuhu mitu peret elama mahtus) õuele. Majarahvas sai saunalistega hästi läbi, saunalised kiitsid majaelanikke ja kõik olid hirmus rahul.
Aga siis kingiti ühele suure maja perele kukk. Kirju ja pisike nagu rähnipoeg. Aga kus oli tigedust täis! Kargas koerale-kassile turja ja ei hirmunud inimesestki tagasi.
Meestel häda käes just pesemistoast hädal käies: nii kui sammu sauna taha teed (aga kuhu mujale sa, lihtne hing, ikka asjale lippad?) kohe kurilane kannustega kannikas.
Eks kuke peremees katsus lindu saunapäeval kinni hoida, aga või sa sihukest pead! Kuskilt ta jälle välja puges ja pesulisi peksis.
Eks see saunaskäimine oligi rohkem kangema soo lõbu. Naised, need lobistasid enda ja lapsepabulad köögipliidi kõrval pesukausis seebiveega üle ega raatsinud kuigi sageli saunateed ette võtta. Aga meestele oli Ristil pesuskäik midagi hoopis enamat. Natuke nagu kirik ja natuke nagu kõrts ja teinekord sai veel kino ka.
No aga nüüd... läksid mehed ühel nädalavahel saunast koju ja teisel nädalavahel saunast koju - küljed kriibitud ja tuharad triibulised. Ja kinnitasid kõik nagu ühest suust - kukk rappis! Kui siis veel kuke mõõtusid näitama hakati, vajus naispoole kulmuvahe umbusust üsna krupsu.
Meestel ei jäänud muud üle, kui võtsid järgmisel saunapäeval noorikud ühes. Tegid neile kõva leili ja saatsid siis lumehange hullama. Ja nagu ette arvata - nii kui paljasnäkid saunast välja said, nii oli kukk kõigil korraga kallal. Ei andnud kellelegi armu.
Naised panid kiljumisega sauna taha kraavi, et kikkarajakas maha raputada. Mehed aga, kes end pealaelt kopsiku ja eest-tagant pesukausiga katnud, osatasid kaldal:
"Kas nüüd usute? Kas nüüd usute?"
Juhuslikult logistas kimp Jäneda rahvast vankriga Vetla poole sõita ja jäi toimuvat imestama. Jäneda oli muidu ka ikka asjalike inimestega küla, aga eks igasse sigine oma ullike hulka, nii neilgi. Ja et see ainumas just tol päeval vankripärasse sattus! Eks tema lobast jutt lahti läks - raudmehed ja uskupööramised ja vees ristimised. Isegi laste ajalooõpikutesse need lood sisse pistetud. Loe ja muiga. Kui tõde ei teaks, vaata et jääkski uskuma.
Peedu ja Lehtmetsa küla vahel pole kunagi mingit tõsisemat vaenu ega hõõrumist olnud. Eks üheks põhjuseks võis arvata Lehtmetsa-Risti sauna, mis ümbruskonna rahva kohale meelitas. Kui mehed sinna vihaga tulidki, siis ära mindi alati suures sõpruses ja siiras üksmeeles.
Saun oli ehitatud suure maja (kuhu mitu peret elama mahtus) õuele. Majarahvas sai saunalistega hästi läbi, saunalised kiitsid majaelanikke ja kõik olid hirmus rahul.
Aga siis kingiti ühele suure maja perele kukk. Kirju ja pisike nagu rähnipoeg. Aga kus oli tigedust täis! Kargas koerale-kassile turja ja ei hirmunud inimesestki tagasi.
Meestel häda käes just pesemistoast hädal käies: nii kui sammu sauna taha teed (aga kuhu mujale sa, lihtne hing, ikka asjale lippad?) kohe kurilane kannustega kannikas.
Eks kuke peremees katsus lindu saunapäeval kinni hoida, aga või sa sihukest pead! Kuskilt ta jälle välja puges ja pesulisi peksis.
Eks see saunaskäimine oligi rohkem kangema soo lõbu. Naised, need lobistasid enda ja lapsepabulad köögipliidi kõrval pesukausis seebiveega üle ega raatsinud kuigi sageli saunateed ette võtta. Aga meestele oli Ristil pesuskäik midagi hoopis enamat. Natuke nagu kirik ja natuke nagu kõrts ja teinekord sai veel kino ka.
No aga nüüd... läksid mehed ühel nädalavahel saunast koju ja teisel nädalavahel saunast koju - küljed kriibitud ja tuharad triibulised. Ja kinnitasid kõik nagu ühest suust - kukk rappis! Kui siis veel kuke mõõtusid näitama hakati, vajus naispoole kulmuvahe umbusust üsna krupsu.
Meestel ei jäänud muud üle, kui võtsid järgmisel saunapäeval noorikud ühes. Tegid neile kõva leili ja saatsid siis lumehange hullama. Ja nagu ette arvata - nii kui paljasnäkid saunast välja said, nii oli kukk kõigil korraga kallal. Ei andnud kellelegi armu.
Naised panid kiljumisega sauna taha kraavi, et kikkarajakas maha raputada. Mehed aga, kes end pealaelt kopsiku ja eest-tagant pesukausiga katnud, osatasid kaldal:
"Kas nüüd usute? Kas nüüd usute?"
Juhuslikult logistas kimp Jäneda rahvast vankriga Vetla poole sõita ja jäi toimuvat imestama. Jäneda oli muidu ka ikka asjalike inimestega küla, aga eks igasse sigine oma ullike hulka, nii neilgi. Ja et see ainumas just tol päeval vankripärasse sattus! Eks tema lobast jutt lahti läks - raudmehed ja uskupööramised ja vees ristimised. Isegi laste ajalooõpikutesse need lood sisse pistetud. Loe ja muiga. Kui tõde ei teaks, vaata et jääkski uskuma.
ILUSA NIMEGA TÜDRUK LEONTIINE
Mine võta kinni, mis nime Setu oja ennemalt kandis. Setu oja on ta sestpeale, kui Saarele kagukandi inimesed elama asusid. Pereema Obinitsa kalmistule jäetud, võttis isa oma ainsama poja ja kimbu tütreid ning tuli siitmaa südamesse õnne otsima.
Et nii suures peres kõigile õnne ei pruugi jaguda, lepiti Saare taluski pikema nurinata sellega, mis elul pakkuda oli.
Tutistas tuli talu - elati edasi tallinurgas. Elati seni, kuni uuel majal katus peal.
Läks tütardel omakeskis kitsaks - jaguneti taluperedesse laiali. Ja tühja sest, et mõni teenijakohaga pidi leppima. Ehk sai just see piigadest, kes Mõnuveres Uuetoal tüdrukuna alustas ja hiljem perenaiseohjad päris, kõige suuremat õnne maitsta?
Kes seda enam takkajärgi hinnata oskab või tolgi ajal võrrelda mõistis.
Leidub veel mäletajaid, kes rääkida võivad, kuidas üks õdedest esiti Soosalusse, Lillakale (tead küll, sinna, kus nüüd Toivo elab) ja sealt ühes majaga (kus ta poeg siiamaani sees peaks olema) Kehra kanti kolis (see Toivo praegune maja on ju hiljem tallist tehtud). Kuidas teenijast perenaiseks tõusnu mehe surma järel tolle pojad koolitas. Kuidas Manniks kutsutu mõnda aega Kruusil elas, aga Kruus olnud paha mees ja viimaks aidanud külainimesed Manni venna juurde tagasi. Kuidas üks õdedest Orule sai ja kaasa koerustükke talus. Oru oli tollele talule natuke kentsakas nimi, sest ehkki suur osa kohast all lohu sees laius, asusid hooned ise vististi kõrgemal kui küla kõik teised elamised.
Ühest õest eriti ei räägita. Ehk sellepärast, et ta juba plikast-peast paremasse ilma kutsuti.
***
Kui teiste tütarde nimed olid võõra kõlaga ja siinkandis suuremalt tarvitamata, siis tema nimi paitas kõrva nagu lehekuu saluroheluses uitav päikesekiir: Leontiine.
Kuigi emaigatsus sedajagu suureks kosus, et selles ilmas enam elada ei lasknud ja memm, kadunuke, oma läbipaistvate sõrmedega juba randmest hoidis, ei saanud Leontiine just selle ilusa nime pärast päriselt ära minna. Nii palus ta sõsaraid:
"Õekesed, kullakesed! Võtku üks teist mu nimi endale kanda, siis sealtpoolt hea selle kõla kuulata."
Aga õed ei tahtnud võtta. Igaüks oli omaga harjunud. Mis peamisem - lootsid, et Leontiine jätab siis ehk minemata.
Surisängis sõts nägi teiste mõtted läbi ja palus: "Lähen ikka. Ainult kurva südamega. Ja tuleks ju teid teinekord vaatama, aga kus sa saad, kui nimepidi ei hüüta!"
"Kui seda kardad, siis ole mureta. Küll me su nime keelel kanname ja õhku hõigume. Eraldi ja üheskoos ja nii sageli kui soovid!" lubasid õeksed.
Lahkuja neidis oli ent ema käest juba üht-teist uurinud ja teadis: "Selleks, et tulla, peab nimi elus olema."
Mõeldi ja arutati. Lõpuks lubas üks õdedest nimehoidjaks hakata. Lubas ära ja näe - Leontiineke pani silmad kinni ning hingas end viimsele unele.
***
Leontiine-tädi oli õdedest ainus, kellest minul mälestusi on. Manni-Pauli mainiti mõnikord ka, aga ei tule ette, et oleksin neid kunagi silmast silma näinud.
Leontiine-tädi oli sale, vilgas ja väga ilus naine. Viimased aastad elas ta oma isatalus, venna ehitatud majas, koos pojaga. Mehekodu hakkas otsa saama ja kellegi tragi käsi põletas selle hiljem täitsa maha.
Aitasin paaril korral lehma lüpsta, kui poeg kauemaks kottu ära jäi ja Leontiine-tädil ei lubanud tervis looma alla ronida.
"Kui ilus ta veel noorena olla võis!" imestasin siis ikka. Albuminäitamist ega jutuvestmist ei mõistnud paluda. Nüüd pole poegagi.
Seda üllatust siis, kui avastasin memmekese matuste järel, et Leontiine-tädi nimega hauakääbast polegi. Tema pildiga küll, aga nimi hoopis muu: Olga.
Kui külale kord enamat eluvaimu sisse peaks tulema, võiks siin mõni pisitüdruk ju Oljakeseks kutsutud olla küll? Et ka Olga-tädi mõnel hingedetunnil kodu külastama pääseks. Vana õunapuu klammerdub täie vägevusega maanteevalli ja sissesõiduteed ääristavad valged sirelid. Olga-tädile võiksid need meeldida.
Või kumma nimega tema hingekest hüüda tulekski? Sellega, mille ema andis, või sellega, mille õelt sai?
Et nii suures peres kõigile õnne ei pruugi jaguda, lepiti Saare taluski pikema nurinata sellega, mis elul pakkuda oli.
Tutistas tuli talu - elati edasi tallinurgas. Elati seni, kuni uuel majal katus peal.
Läks tütardel omakeskis kitsaks - jaguneti taluperedesse laiali. Ja tühja sest, et mõni teenijakohaga pidi leppima. Ehk sai just see piigadest, kes Mõnuveres Uuetoal tüdrukuna alustas ja hiljem perenaiseohjad päris, kõige suuremat õnne maitsta?
Kes seda enam takkajärgi hinnata oskab või tolgi ajal võrrelda mõistis.
Leidub veel mäletajaid, kes rääkida võivad, kuidas üks õdedest esiti Soosalusse, Lillakale (tead küll, sinna, kus nüüd Toivo elab) ja sealt ühes majaga (kus ta poeg siiamaani sees peaks olema) Kehra kanti kolis (see Toivo praegune maja on ju hiljem tallist tehtud). Kuidas teenijast perenaiseks tõusnu mehe surma järel tolle pojad koolitas. Kuidas Manniks kutsutu mõnda aega Kruusil elas, aga Kruus olnud paha mees ja viimaks aidanud külainimesed Manni venna juurde tagasi. Kuidas üks õdedest Orule sai ja kaasa koerustükke talus. Oru oli tollele talule natuke kentsakas nimi, sest ehkki suur osa kohast all lohu sees laius, asusid hooned ise vististi kõrgemal kui küla kõik teised elamised.
Ühest õest eriti ei räägita. Ehk sellepärast, et ta juba plikast-peast paremasse ilma kutsuti.
***
Kui teiste tütarde nimed olid võõra kõlaga ja siinkandis suuremalt tarvitamata, siis tema nimi paitas kõrva nagu lehekuu saluroheluses uitav päikesekiir: Leontiine.
Kuigi emaigatsus sedajagu suureks kosus, et selles ilmas enam elada ei lasknud ja memm, kadunuke, oma läbipaistvate sõrmedega juba randmest hoidis, ei saanud Leontiine just selle ilusa nime pärast päriselt ära minna. Nii palus ta sõsaraid:
"Õekesed, kullakesed! Võtku üks teist mu nimi endale kanda, siis sealtpoolt hea selle kõla kuulata."
Aga õed ei tahtnud võtta. Igaüks oli omaga harjunud. Mis peamisem - lootsid, et Leontiine jätab siis ehk minemata.
Surisängis sõts nägi teiste mõtted läbi ja palus: "Lähen ikka. Ainult kurva südamega. Ja tuleks ju teid teinekord vaatama, aga kus sa saad, kui nimepidi ei hüüta!"
"Kui seda kardad, siis ole mureta. Küll me su nime keelel kanname ja õhku hõigume. Eraldi ja üheskoos ja nii sageli kui soovid!" lubasid õeksed.
Lahkuja neidis oli ent ema käest juba üht-teist uurinud ja teadis: "Selleks, et tulla, peab nimi elus olema."
Mõeldi ja arutati. Lõpuks lubas üks õdedest nimehoidjaks hakata. Lubas ära ja näe - Leontiineke pani silmad kinni ning hingas end viimsele unele.
***
Leontiine-tädi oli õdedest ainus, kellest minul mälestusi on. Manni-Pauli mainiti mõnikord ka, aga ei tule ette, et oleksin neid kunagi silmast silma näinud.
Leontiine-tädi oli sale, vilgas ja väga ilus naine. Viimased aastad elas ta oma isatalus, venna ehitatud majas, koos pojaga. Mehekodu hakkas otsa saama ja kellegi tragi käsi põletas selle hiljem täitsa maha.
Aitasin paaril korral lehma lüpsta, kui poeg kauemaks kottu ära jäi ja Leontiine-tädil ei lubanud tervis looma alla ronida.
"Kui ilus ta veel noorena olla võis!" imestasin siis ikka. Albuminäitamist ega jutuvestmist ei mõistnud paluda. Nüüd pole poegagi.
Seda üllatust siis, kui avastasin memmekese matuste järel, et Leontiine-tädi nimega hauakääbast polegi. Tema pildiga küll, aga nimi hoopis muu: Olga.
Kui külale kord enamat eluvaimu sisse peaks tulema, võiks siin mõni pisitüdruk ju Oljakeseks kutsutud olla küll? Et ka Olga-tädi mõnel hingedetunnil kodu külastama pääseks. Vana õunapuu klammerdub täie vägevusega maanteevalli ja sissesõiduteed ääristavad valged sirelid. Olga-tädile võiksid need meeldida.
Või kumma nimega tema hingekest hüüda tulekski? Sellega, mille ema andis, või sellega, mille õelt sai?
KOHUTAJA KOONARD
Ringihulkuja olin küll, aga valdavalt ikka valgel ajal. Eks selles oli vanamemmel ka süüd, kes pelutas: "Mine aga mine pimeda kätte! Koonard korjab su endale!"
Juba selles nimes seisis mingi ähvardus sees ja eks ma katsusin sõnakuulelik olla kah.
Mingis vanuses tekib teiste tarkuse vastu tugev umbusk. Üleüldse tahaks maailmast iseoma kogemuste varal aimu saada. Nii hakkas mindki ühtäkki huvitama, et milline see Koonard on, keda ta kimbutab ja kuhu kutsub. Ja et kas teda ikka ongi.
Vanamemme polnud enam valvamas.
Esimestel kordadel ei juhtunud midagi. Tegelikult sai vist kuude kaupa konnatud: täiskuuga ja kuuvalgeta, ehavidevikus, aohämaras ja keset keskööpimedat. Või noh, eks juhtus ikka: kord kukkusid tähed, kord vehklesid virmalised. Kord tuterdas siilipere saapanina eest läbi, kord toimetas kobras otse silmade all... Pimeelu oli kõik puha pealtnägemata ja hiiglama huvitav!
Unustasin äragi, et Koonardi kiikamiseks end õue sai aetud.
Siis ta tuli.
Ma ei näinud midagi, ei kuulnud midagi, aga taipasin kohe, et tema. Üsna inimese kõnnikiiruses lähenes ta. Imelik pelg haaras ihu ja halvas jalad paigale. Hirm võimendus läheneja iga sammuga, selle jõud pitsitas ja surus, tundsin lausa luid ragisevat. Siis seisatas Koonard mu seljataguses. Lasin end korraks lõdvaks, nagu vanamemm oli kunagi õpetanud, et enne, kui vaenlane oma üleolekujoovastusest toibub, tahe koondada ja talle näoga vastu seista. See õpetus polnud küll Koonardiga kohtumise abiks antud, aga paremat ei tulnud pähe. (Või mine tea -vanamemme tarkused olid tihti taiplikumad, kui ma neid õppides aimata oskasin.)
Koonard polnud arvanud, et ta pilgu taban. Lugesin sealt välja võidurõõmu, aga igasugune rõõm (ka see) on kurjatajale nõrk koht. Koonard oli kiitsakas, peaaegu kehatu, vaevalt minu pikkune, vimmas ja viledas vammuses, pead katva läkiläki kõrvalapatsid haarasid abitult õhku.
Võib-olla oleksin veel minema pääsenud. Kui oleksin kohe lahkunud. Ent Koonardi ehmumisest eblakana kilkasin kerglaselt: "Koonard, mis sa kollitad!"
Koonard kogus end kohe. Nüüd juba teades, mida pilgu sisse pista, salvas ta sihikindlalt tuldnõelavate silmadega ja kiristas hammaste vahelt:
"Kus tee lahutab, liidab,
aja jalgadelt niidab?
Ühe org teise küngas,
ihu sees võrgukangas?
Kus on ilusal kate,
inetus silmapete?
Võõrad kust peletatakse,
omad viiakse vette?
Omad, kes segamini
seisuselt on ja soolt.
See, kes võitleb su vastu,
ühtlasi sõdib su poolt.
Mõtle!"
Siis sidus mul suu minu enda väljaöeldud sõnadega kinni, korjas mu käevangu ja hakkas liikuma.
Iga astutud sammuga tundsin, kuidas elujõud ära niriseb ja Koonard sellest kui väge juurde võidaks. Kimbutaja küür kerkis, mütsilapatsid tõusid ikka kõrgemale pealae kohale ja võtsid võhkade kuju, lotendav ihukate liibus ikka ladusamalt koheneva keha ümber.
Koigerdasime kõik küla teed läbi, ka kitsamad rajad. Lõpuks võis see paista, nagu lohistaks toekas teekäija tühja kotti kannul.
Koonard ei korranud öeldut enam, aga sõnad siuglesid soontesse ega andnud armu.
"Mõtle!"
Mida minult nõutakse? On see mõistatus, segane sonimine või loitsusõnad, mis tahet tagasi hoiavad? Pean ma vastama? Mida?
Tee lahutab ja liidab? Aeg? Mis sellega on? Org on küngas ja kangas on keha sees? Inetus on varjatud ilus? Sõda, vesi... Midagi ei taipa! Ja ei jaksagi taibata. Ei taha jaksata.
Viimaks taiusime tundmatu väravani, mis minu ja millegi lõpliku vahel seisis. Koonard silmitses mind põlglikult ja pilklikult, otse kui osatades kohtumisel lendu lastud kerglaste sõnade eest.
Ühe tõmbega eemaldas ta mu suult sideme.
"Üks sõna!" müristas ta nagu surmamõistja, kes sul korraks veel elulootusesse uskuda laseb.
"Kus tee lahutab, liidab,
aja jalgadelt niidab?
Ühe org teise küngas,
ihu sees võrgukangas?
Kus on ilusal kate,
inetus silmapete?
Võõrad kust peletatakse,
omad viiakse vette?
Omad, kes segamini
seisuselt on ja soolt.
See, kes võitleb su vastu,
ühtlasi sõdib su poolt..." trummeldas veres. Üks sõna? See võib olla mis iganes!
Koonardi käsi haaras väravarõngast.
"Kus tee lahutab, liidab,
aja jalgadelt niidab?
Ühe org teise..."
"Lehtmetsa!" karjatasin enne, kui mõistatuse õieti lõpuni suutsin mõelda.
Koonardit raputas hämmingu- ja pettumusevärin. Sealsamas kahanes ta tagasi oma lotendavasse kuube ja laperdavate kõrvadega läkiläkisse, praotas väravat ehk vaksakese võrra ja puges sealt lahedasti läbi. Enne aga viskas silmavaate etteheitvalt kusagile üle mu õla ja kiunatas:
"See ei ole aus!"
Siis kadus Koonard ja haihtus väravakoht. Seisin keset metsatihnikut, teadmata, millises suunas minema peab.
Nii palju vitsu pole mind iial - ei enne ega hiljem - nüpeldanud. Võtsin häbenedes karistuse vastu. Küla oli mind päästnud. Kes teab, mis hinnaga. Või kes täpselt.
Miks? Kas vanamemme mälestuseks või usuti ikka veel miskipärast minusse?
Alles hommikuaos jõudsin küla tähtsamale teeristile (kus tee lahutab ja liidab). Sinna, kustkaudu meie möödanikku saame ja kust möödanik meile käib (...aeg jalust niidetakse). Elvin libistas end parajasti lähimasse maanteetruupi, sisenemaks oma käigustikku (võrku ihu sees) - ilma, mis alt vaadates teistpidi kumerdub ja orud küngasteks voolib.
Omad-viiakse-vette järve asemel hõljus tühi tihe udu, sest aeg polnud õige. Põllud-kraavid pakkusid võõrastele vaatamiseks oma ilutumat palet, hoides ilu siitmaiste tarvitada.
Istusin keset ristmikku maha ja ulgusin kogu südamest. Häbi ja hirmu ja mille kõige pärst veel. Äkki toetas keegi oma selja minu oma vastu. Olin liigutamiseks liiga lötsis.
See oli Koonard. Teadsin seda, kuigi seekord oli tunne esimese kohtumise omast hoopis erinev.
"Tõin su tunnistuse ära," lükkas ta õhukese kirjalehe mulle parema käe pihu alla.
"Kus ma sellist hoian, et ära ei kao, " neelatasin mõtte koos nuuksega alla, sest tundsin kohe, kuidas leht pihu järgi paindus ja naha sisse kasvas. Parem peopesa oli äkitselt vasakust märksa siledam.
Nojah. Vasakusse peopessa oli Elvin kord oma käikudekaardi joonistanud. Kui ma ikka lootusetult eksima hakkasin. Paremas seisid nüüd Koonardi rajad. Panin peod kokku - üsna kohakuti. Ühest kohast käis üle pisike punane kriipsukonks (nüüdseks juba hele ja armistunud), nagu oleks keegi poolvägisi käejooni juurde teinud. See oli tühjanurgast äratalutamise märk. Mõistatuse äraarvamise mälestus. Veel on all vasakul Koonardi kolm kinnitusristi ja tempel.
Mind enam Koonard ei kiusa. Haarab küll alati kohtudes käe pihku (küllap kontrollib, kas lubatäht ühes). Omasid hoiatan, võõraid mitte väga. Eks igaühel meist ole elamiseks mingi põhjus. Nii ka Koonardil.
Juba selles nimes seisis mingi ähvardus sees ja eks ma katsusin sõnakuulelik olla kah.
Mingis vanuses tekib teiste tarkuse vastu tugev umbusk. Üleüldse tahaks maailmast iseoma kogemuste varal aimu saada. Nii hakkas mindki ühtäkki huvitama, et milline see Koonard on, keda ta kimbutab ja kuhu kutsub. Ja et kas teda ikka ongi.
Vanamemme polnud enam valvamas.
Esimestel kordadel ei juhtunud midagi. Tegelikult sai vist kuude kaupa konnatud: täiskuuga ja kuuvalgeta, ehavidevikus, aohämaras ja keset keskööpimedat. Või noh, eks juhtus ikka: kord kukkusid tähed, kord vehklesid virmalised. Kord tuterdas siilipere saapanina eest läbi, kord toimetas kobras otse silmade all... Pimeelu oli kõik puha pealtnägemata ja hiiglama huvitav!
Unustasin äragi, et Koonardi kiikamiseks end õue sai aetud.
Siis ta tuli.
Ma ei näinud midagi, ei kuulnud midagi, aga taipasin kohe, et tema. Üsna inimese kõnnikiiruses lähenes ta. Imelik pelg haaras ihu ja halvas jalad paigale. Hirm võimendus läheneja iga sammuga, selle jõud pitsitas ja surus, tundsin lausa luid ragisevat. Siis seisatas Koonard mu seljataguses. Lasin end korraks lõdvaks, nagu vanamemm oli kunagi õpetanud, et enne, kui vaenlane oma üleolekujoovastusest toibub, tahe koondada ja talle näoga vastu seista. See õpetus polnud küll Koonardiga kohtumise abiks antud, aga paremat ei tulnud pähe. (Või mine tea -vanamemme tarkused olid tihti taiplikumad, kui ma neid õppides aimata oskasin.)
Koonard polnud arvanud, et ta pilgu taban. Lugesin sealt välja võidurõõmu, aga igasugune rõõm (ka see) on kurjatajale nõrk koht. Koonard oli kiitsakas, peaaegu kehatu, vaevalt minu pikkune, vimmas ja viledas vammuses, pead katva läkiläki kõrvalapatsid haarasid abitult õhku.
Võib-olla oleksin veel minema pääsenud. Kui oleksin kohe lahkunud. Ent Koonardi ehmumisest eblakana kilkasin kerglaselt: "Koonard, mis sa kollitad!"
Koonard kogus end kohe. Nüüd juba teades, mida pilgu sisse pista, salvas ta sihikindlalt tuldnõelavate silmadega ja kiristas hammaste vahelt:
"Kus tee lahutab, liidab,
aja jalgadelt niidab?
Ühe org teise küngas,
ihu sees võrgukangas?
Kus on ilusal kate,
inetus silmapete?
Võõrad kust peletatakse,
omad viiakse vette?
Omad, kes segamini
seisuselt on ja soolt.
See, kes võitleb su vastu,
ühtlasi sõdib su poolt.
Mõtle!"
Siis sidus mul suu minu enda väljaöeldud sõnadega kinni, korjas mu käevangu ja hakkas liikuma.
Iga astutud sammuga tundsin, kuidas elujõud ära niriseb ja Koonard sellest kui väge juurde võidaks. Kimbutaja küür kerkis, mütsilapatsid tõusid ikka kõrgemale pealae kohale ja võtsid võhkade kuju, lotendav ihukate liibus ikka ladusamalt koheneva keha ümber.
Koigerdasime kõik küla teed läbi, ka kitsamad rajad. Lõpuks võis see paista, nagu lohistaks toekas teekäija tühja kotti kannul.
Koonard ei korranud öeldut enam, aga sõnad siuglesid soontesse ega andnud armu.
"Mõtle!"
Mida minult nõutakse? On see mõistatus, segane sonimine või loitsusõnad, mis tahet tagasi hoiavad? Pean ma vastama? Mida?
Tee lahutab ja liidab? Aeg? Mis sellega on? Org on küngas ja kangas on keha sees? Inetus on varjatud ilus? Sõda, vesi... Midagi ei taipa! Ja ei jaksagi taibata. Ei taha jaksata.
Viimaks taiusime tundmatu väravani, mis minu ja millegi lõpliku vahel seisis. Koonard silmitses mind põlglikult ja pilklikult, otse kui osatades kohtumisel lendu lastud kerglaste sõnade eest.
Ühe tõmbega eemaldas ta mu suult sideme.
"Üks sõna!" müristas ta nagu surmamõistja, kes sul korraks veel elulootusesse uskuda laseb.
"Kus tee lahutab, liidab,
aja jalgadelt niidab?
Ühe org teise küngas,
ihu sees võrgukangas?
Kus on ilusal kate,
inetus silmapete?
Võõrad kust peletatakse,
omad viiakse vette?
Omad, kes segamini
seisuselt on ja soolt.
See, kes võitleb su vastu,
ühtlasi sõdib su poolt..." trummeldas veres. Üks sõna? See võib olla mis iganes!
Koonardi käsi haaras väravarõngast.
"Kus tee lahutab, liidab,
aja jalgadelt niidab?
Ühe org teise..."
"Lehtmetsa!" karjatasin enne, kui mõistatuse õieti lõpuni suutsin mõelda.
Koonardit raputas hämmingu- ja pettumusevärin. Sealsamas kahanes ta tagasi oma lotendavasse kuube ja laperdavate kõrvadega läkiläkisse, praotas väravat ehk vaksakese võrra ja puges sealt lahedasti läbi. Enne aga viskas silmavaate etteheitvalt kusagile üle mu õla ja kiunatas:
"See ei ole aus!"
Siis kadus Koonard ja haihtus väravakoht. Seisin keset metsatihnikut, teadmata, millises suunas minema peab.
Nii palju vitsu pole mind iial - ei enne ega hiljem - nüpeldanud. Võtsin häbenedes karistuse vastu. Küla oli mind päästnud. Kes teab, mis hinnaga. Või kes täpselt.
Miks? Kas vanamemme mälestuseks või usuti ikka veel miskipärast minusse?
Alles hommikuaos jõudsin küla tähtsamale teeristile (kus tee lahutab ja liidab). Sinna, kustkaudu meie möödanikku saame ja kust möödanik meile käib (...aeg jalust niidetakse). Elvin libistas end parajasti lähimasse maanteetruupi, sisenemaks oma käigustikku (võrku ihu sees) - ilma, mis alt vaadates teistpidi kumerdub ja orud küngasteks voolib.
Omad-viiakse-vette järve asemel hõljus tühi tihe udu, sest aeg polnud õige. Põllud-kraavid pakkusid võõrastele vaatamiseks oma ilutumat palet, hoides ilu siitmaiste tarvitada.
Istusin keset ristmikku maha ja ulgusin kogu südamest. Häbi ja hirmu ja mille kõige pärst veel. Äkki toetas keegi oma selja minu oma vastu. Olin liigutamiseks liiga lötsis.
See oli Koonard. Teadsin seda, kuigi seekord oli tunne esimese kohtumise omast hoopis erinev.
"Tõin su tunnistuse ära," lükkas ta õhukese kirjalehe mulle parema käe pihu alla.
"Kus ma sellist hoian, et ära ei kao, " neelatasin mõtte koos nuuksega alla, sest tundsin kohe, kuidas leht pihu järgi paindus ja naha sisse kasvas. Parem peopesa oli äkitselt vasakust märksa siledam.
Nojah. Vasakusse peopessa oli Elvin kord oma käikudekaardi joonistanud. Kui ma ikka lootusetult eksima hakkasin. Paremas seisid nüüd Koonardi rajad. Panin peod kokku - üsna kohakuti. Ühest kohast käis üle pisike punane kriipsukonks (nüüdseks juba hele ja armistunud), nagu oleks keegi poolvägisi käejooni juurde teinud. See oli tühjanurgast äratalutamise märk. Mõistatuse äraarvamise mälestus. Veel on all vasakul Koonardi kolm kinnitusristi ja tempel.
Mind enam Koonard ei kiusa. Haarab küll alati kohtudes käe pihku (küllap kontrollib, kas lubatäht ühes). Omasid hoiatan, võõraid mitte väga. Eks igaühel meist ole elamiseks mingi põhjus. Nii ka Koonardil.
KOKKUSATTUMUS
See juhtus sel aastal, kui Suuresaare vana maja maha lammutati.
Pererahvas kutsus, et tulge vaadake üle, kas jääb midagi võtmisväärset silma.Elupool oli juba tükk aega elaniketa seisnud, pärijadki mitu ringi üle käinud. Mis sealt ikka võtta. Aga korraks oli veel võimalus käia ja katsuda, kuidas siin ennemalt oli oldud ja elatud.
Toad tundusid suuremad ja näe: nurgas haigutas uksesuu, mille olemasolust mul aimugi polnud.Teise korruse seinad olid juba eest korjatud, nii et katusealused kõik käeulatuses. Kunagi pidi neisse pääsemiseks tükk aega küljekraapimist kannatama, kui kitsastest lakakäikudest läbi sai poetud.
Mis varandust siin ikka. Mõni pleekinud vihik viiekümnendatest, paar saatmata jäänud postkaarti, kangaspuutükid ja vana voki varemed.Vokiriismed jäidki ainuukestena näppu. Võtsin kaasa. Mälestuseks sellest nukrast majamatusepäevast ja natuke rõõmsamatest laka-avastamise aegadest.
Kodus ei osanud varandust kuhugi panna. Viid kuuri - jääb jalgu. Viid keldrisse - läheb koppama. Tuppa kah kuhugi ei sünni. Oleks siis täis tööriist, aga sihuke...
Poetasin sinna ja siia, aga ei kõlvanud kuhugi.
Järgmisel neljapäeval sain töölt natuke varem tulema. Hea võimalus elamises korda luua. Nädalavahetusel mahti siis rohkem perele pühenduda.
Sahtlid ja riiulid, toolipealsed ja nagialused... Märkamatult oligi öö käes.
Aeg ajas juba kolmandat korda haigutuse peale, aga otsustasin, et käin ikka korra veel garaaži juures ära, viin vokirisu, katkise jalaga tabureti ja esikust paar tühja pahtliämbrit silma alt ära. Garaažis suured tühjad riiulid. Eks siis hiljem vaata.
Siis jäi veel ahju peal saunaviht silma. No millal see sinna sattus? Tüdruk tegi suvel vihtasid, et lähevad sõbrannaga teeristile müüma. Ei olnud neil selle äri jaoks kannatust. Aga millal ta selle tuppa tõi ja ahju otsa sokutas? Küllap küsimise peale tõrgub jälle, et esimese asjana on ikka tema kõiges süüdi. Ega sellist kuiva kontsu või ahju otsa jätta, see võib teab-millest tuld võtta. Ah, eks ma viin selle ka välja, kui kord juba minek.
Hajameelselt, vokivare kaenlas, uuritasin vaatama, mis sealt vommilt veel välja koorub. Tolmutorte, paar lahtist krohvitükki, kellegi katkine hammas ja...
Nii ta läheb, kui unise peaga uimerdad ja keegi ei tule hoiatama, et see on ju see katkise jalaga iste, mille peale sa praegu jala toetasid.
Nätaki lahtisest pesuruumiuksest sisse ja seliti maha, vokk ja viht kõige otsa.
Kuklaga kolks vastu vetsupotiäärt, käsi viharaost verel, vokikruvinähvakas vastu ninajuurt - ilus õhtu lõpetus tõesti!
Ei olnud see lõpetus midagi, hoopis hädade algus! Viht ja vokk ja veri - ma olin täitsa kogemata tulihänna valmis teinud!
Vahib hiilgavate silmadega sulle näost sisse, nii et kõhus hakkab külm, saba nagu leeklamp taga. Tige, tokerjas ja tatine, ise kägiseb: "Mis ma toon?"
Surusin ta kähku potile istuma, et kratt nagis riideid põlema ei süütaks ja kamandasin: "Too õuest nöörilt pesu tuppa!"
Tuli meelde, et sihukesele peab ülejõu käiva töö andma, aga paremat ei turgatanud pähe. Noh, et mul juba paar kuud pole midagi välja kuivama viidud.
Aga puuk oli hetke pärast toas, naabrimehe pikavarrega alukad pihus.
Jeebus! Kuidas ma need tagasi sokutan, nii et vahele ei jää?
"Süüa!" vingus va vedaja.
Appi! Kas mul kodus üldse piima on? Piilun külmikusse. Huh. Pakipõhjas veel midagi loksub.
Kraapisin kratile kaussi hommikuse pudrupõhja ja kallasin piimaga üle.
"Lüürp!" oli hetkega söök söödud ja juba pisuhännal vana laul suul: "Mida toon?"
Einoh. Kas mul toomise vastu midagi oleks? Puud ja bensiin, talvekartul või kohvritäis kroone... Aga ta tassib ju teiste tagant! See mulle ei istu.
Et saadan liivaköit keerutama? Aga. Kõht oli pika päevaga tühjaks läinud. Enne ei saanud arugi, aga siin, tulisaba taldriku kõrval...
"Kaks võileiba ja kruusitäis teed!" ei suutnud ma kiusatusele vastu panna.
Järgmisel päeval oli häbi küll, kui sõbranna kurtis, et tegi endale võileivad valmis, aga seda ei mäleta üldse, millal need nahka pistis.
Jäigi minust ülestunnistamata.
Pererahvas kutsus, et tulge vaadake üle, kas jääb midagi võtmisväärset silma.Elupool oli juba tükk aega elaniketa seisnud, pärijadki mitu ringi üle käinud. Mis sealt ikka võtta. Aga korraks oli veel võimalus käia ja katsuda, kuidas siin ennemalt oli oldud ja elatud.
Toad tundusid suuremad ja näe: nurgas haigutas uksesuu, mille olemasolust mul aimugi polnud.Teise korruse seinad olid juba eest korjatud, nii et katusealused kõik käeulatuses. Kunagi pidi neisse pääsemiseks tükk aega küljekraapimist kannatama, kui kitsastest lakakäikudest läbi sai poetud.
Mis varandust siin ikka. Mõni pleekinud vihik viiekümnendatest, paar saatmata jäänud postkaarti, kangaspuutükid ja vana voki varemed.Vokiriismed jäidki ainuukestena näppu. Võtsin kaasa. Mälestuseks sellest nukrast majamatusepäevast ja natuke rõõmsamatest laka-avastamise aegadest.
Kodus ei osanud varandust kuhugi panna. Viid kuuri - jääb jalgu. Viid keldrisse - läheb koppama. Tuppa kah kuhugi ei sünni. Oleks siis täis tööriist, aga sihuke...
Poetasin sinna ja siia, aga ei kõlvanud kuhugi.
Järgmisel neljapäeval sain töölt natuke varem tulema. Hea võimalus elamises korda luua. Nädalavahetusel mahti siis rohkem perele pühenduda.
Sahtlid ja riiulid, toolipealsed ja nagialused... Märkamatult oligi öö käes.
Aeg ajas juba kolmandat korda haigutuse peale, aga otsustasin, et käin ikka korra veel garaaži juures ära, viin vokirisu, katkise jalaga tabureti ja esikust paar tühja pahtliämbrit silma alt ära. Garaažis suured tühjad riiulid. Eks siis hiljem vaata.
Siis jäi veel ahju peal saunaviht silma. No millal see sinna sattus? Tüdruk tegi suvel vihtasid, et lähevad sõbrannaga teeristile müüma. Ei olnud neil selle äri jaoks kannatust. Aga millal ta selle tuppa tõi ja ahju otsa sokutas? Küllap küsimise peale tõrgub jälle, et esimese asjana on ikka tema kõiges süüdi. Ega sellist kuiva kontsu või ahju otsa jätta, see võib teab-millest tuld võtta. Ah, eks ma viin selle ka välja, kui kord juba minek.
Hajameelselt, vokivare kaenlas, uuritasin vaatama, mis sealt vommilt veel välja koorub. Tolmutorte, paar lahtist krohvitükki, kellegi katkine hammas ja...
Nii ta läheb, kui unise peaga uimerdad ja keegi ei tule hoiatama, et see on ju see katkise jalaga iste, mille peale sa praegu jala toetasid.
Nätaki lahtisest pesuruumiuksest sisse ja seliti maha, vokk ja viht kõige otsa.
Kuklaga kolks vastu vetsupotiäärt, käsi viharaost verel, vokikruvinähvakas vastu ninajuurt - ilus õhtu lõpetus tõesti!
Ei olnud see lõpetus midagi, hoopis hädade algus! Viht ja vokk ja veri - ma olin täitsa kogemata tulihänna valmis teinud!
Vahib hiilgavate silmadega sulle näost sisse, nii et kõhus hakkab külm, saba nagu leeklamp taga. Tige, tokerjas ja tatine, ise kägiseb: "Mis ma toon?"
Surusin ta kähku potile istuma, et kratt nagis riideid põlema ei süütaks ja kamandasin: "Too õuest nöörilt pesu tuppa!"
Tuli meelde, et sihukesele peab ülejõu käiva töö andma, aga paremat ei turgatanud pähe. Noh, et mul juba paar kuud pole midagi välja kuivama viidud.
Aga puuk oli hetke pärast toas, naabrimehe pikavarrega alukad pihus.
Jeebus! Kuidas ma need tagasi sokutan, nii et vahele ei jää?
"Süüa!" vingus va vedaja.
Appi! Kas mul kodus üldse piima on? Piilun külmikusse. Huh. Pakipõhjas veel midagi loksub.
Kraapisin kratile kaussi hommikuse pudrupõhja ja kallasin piimaga üle.
"Lüürp!" oli hetkega söök söödud ja juba pisuhännal vana laul suul: "Mida toon?"
Einoh. Kas mul toomise vastu midagi oleks? Puud ja bensiin, talvekartul või kohvritäis kroone... Aga ta tassib ju teiste tagant! See mulle ei istu.
Et saadan liivaköit keerutama? Aga. Kõht oli pika päevaga tühjaks läinud. Enne ei saanud arugi, aga siin, tulisaba taldriku kõrval...
"Kaks võileiba ja kruusitäis teed!" ei suutnud ma kiusatusele vastu panna.
Järgmisel päeval oli häbi küll, kui sõbranna kurtis, et tegi endale võileivad valmis, aga seda ei mäleta üldse, millal need nahka pistis.
Jäigi minust ülestunnistamata.
OHATISE ÄRAOHUTAMINE
Üks naaberküla emand oli enesele keset talve ohatise huule peale saanud. Tuli see pakasest, tuulest või manas keegi kurja sõnaga - olemas ta oli ja ära minemist ei himustanud.
Eks see tegi emanda tuju sandiks. Eluaeg ilus inimene oldud ja nüüd nägu sedaviisi rikutud. Katsu sa nõnda külarahva silma alla sattuda või kodus mehele meeldida.
Neil oli kõrvaltalus ravitseja olnud, kes vitstega veekoha kätte juhatas, viina veeks tegi ja mõnegi tõve maarohtutega maha sai, aga et teadupärast on kuulsus muil mail kiirem kasvama kui kodus, elas too viimasel ajal enamasti külast kaugemal.
Tuli siis emand minu käest nõu küsima.
Eks ole küll omal ajal rohtudega arstitud ja sõnadega salvitud, mõni abi on aidanudki, aga aeg on õpetanud sõnadega ettevaatlikumalt ümber käima ja ürdikarbid on kitsa aja kannustusel tühjaks tarvitatud. Seda oskasin soovitada ometi, et kuu kasvab, varsti täisratas tagasi, mindagu keskööl teeristi kaudu vana Maareti jutule. Küll tema juba nõu teab.
Võisin ette arvata, et mul endal kaasa tuleb minna. Aeg hakkas juba ümber saama, kui hädaline emand ähkides kohale jõudis: nahk lumerähasel teel tallamisest märg ja suurrätt seitse ringi suu ümber seotud.
Maaret oli ise vastas. Talle tuli täna külalisi rohkem: Rika - Lorenti seljahädaga, Kaise - Kaarli jalavaluga. Isegi Aaru nägin ära. Kurtis, et on hakanud asju unustama.
Maaret põrnitses tulijaid altkulmu-pilguga. Ega ta kuri olnud, läbinägelik hoopis. Kaisele pistis salvi pihku, küllap käiski Kaise ainult uut rohtu saamas. Aaru ja Rika kutsus edasi, aga meie poole porises: "Kui muud pole kurta, siis selle pärast ei maksa taresse tulema hakata. See on tuulest tulnud ja teda peab tuulde tagasi laskma."
"Kuidasmoodi?"
"Kõnnid teed tuulega samapidi, aga nii kärmesti, et tuule kukalt tunned. Surud suu selle vastu, siis keerad selja ja sõnad: "Sina musutasid mind moka peale, mina sind laka peale. Tagasi ei taha!" Nädala pärast oled hädast prii!"
"Kuidas sina sellest nüüd aru said?" päris naaberküla emand, kui omas ilmas tagasi olime.
"Tuleb tuulega ühes suunas nii kiiresti lipata, et tunned nagu jookseks vastutuult?" tõlkisin Maareti tarkuse oma aru järgi. "Sõnad jätsid meelde? Ma saatsin sulle igaks juhuks sõnumiga ka."
Emand sõnumit polnud saanud. Ju siis sai keegi teine ja imestas. Aga meelde need meile jäid, näe, oskan praegugi veel üles tähendada.
---
Saledaks on jäänud see naaberküla perenaine. Kas ohatisest sai lahti, pole õnnestunud näha: silkab alati nii kiiresti mööda. ;)
Eks see tegi emanda tuju sandiks. Eluaeg ilus inimene oldud ja nüüd nägu sedaviisi rikutud. Katsu sa nõnda külarahva silma alla sattuda või kodus mehele meeldida.
Neil oli kõrvaltalus ravitseja olnud, kes vitstega veekoha kätte juhatas, viina veeks tegi ja mõnegi tõve maarohtutega maha sai, aga et teadupärast on kuulsus muil mail kiirem kasvama kui kodus, elas too viimasel ajal enamasti külast kaugemal.
Tuli siis emand minu käest nõu küsima.
Eks ole küll omal ajal rohtudega arstitud ja sõnadega salvitud, mõni abi on aidanudki, aga aeg on õpetanud sõnadega ettevaatlikumalt ümber käima ja ürdikarbid on kitsa aja kannustusel tühjaks tarvitatud. Seda oskasin soovitada ometi, et kuu kasvab, varsti täisratas tagasi, mindagu keskööl teeristi kaudu vana Maareti jutule. Küll tema juba nõu teab.
Võisin ette arvata, et mul endal kaasa tuleb minna. Aeg hakkas juba ümber saama, kui hädaline emand ähkides kohale jõudis: nahk lumerähasel teel tallamisest märg ja suurrätt seitse ringi suu ümber seotud.
Maaret oli ise vastas. Talle tuli täna külalisi rohkem: Rika - Lorenti seljahädaga, Kaise - Kaarli jalavaluga. Isegi Aaru nägin ära. Kurtis, et on hakanud asju unustama.
Maaret põrnitses tulijaid altkulmu-pilguga. Ega ta kuri olnud, läbinägelik hoopis. Kaisele pistis salvi pihku, küllap käiski Kaise ainult uut rohtu saamas. Aaru ja Rika kutsus edasi, aga meie poole porises: "Kui muud pole kurta, siis selle pärast ei maksa taresse tulema hakata. See on tuulest tulnud ja teda peab tuulde tagasi laskma."
"Kuidasmoodi?"
"Kõnnid teed tuulega samapidi, aga nii kärmesti, et tuule kukalt tunned. Surud suu selle vastu, siis keerad selja ja sõnad: "Sina musutasid mind moka peale, mina sind laka peale. Tagasi ei taha!" Nädala pärast oled hädast prii!"
"Kuidas sina sellest nüüd aru said?" päris naaberküla emand, kui omas ilmas tagasi olime.
"Tuleb tuulega ühes suunas nii kiiresti lipata, et tunned nagu jookseks vastutuult?" tõlkisin Maareti tarkuse oma aru järgi. "Sõnad jätsid meelde? Ma saatsin sulle igaks juhuks sõnumiga ka."
Emand sõnumit polnud saanud. Ju siis sai keegi teine ja imestas. Aga meelde need meile jäid, näe, oskan praegugi veel üles tähendada.
---
Saledaks on jäänud see naaberküla perenaine. Kas ohatisest sai lahti, pole õnnestunud näha: silkab alati nii kiiresti mööda. ;)
TOOJALE TASU
Mõni eksimus maksab ränka hinda.
Oli november. Üsna novembri lõpp. Selline hämaruse, ängistuse ja hirmude aeg. Päike tõuseb hommikul natuke enne üheksat ja loojub õhtul poole nelja paiku. Ma tean. Silmad ripuvad siis kogu aeg kalendris ja ootavad pööripäeva.
Karmil aastal laiutab sel ajal juba suur lumi maas. Tol sügisel mitte. Alasti jäänud võsa niisked sõrmed kriipisid jahedat metsaõhku, üritades haaratakatteks üksikuid õhus laperdavaid leheräbalaid. Vettinud mätastevahe imes end kummisaabaste külge. Küllap ma sellepärast hiljapeale jäingi. Tahtsin raja sirgemaks lõigata, aga ojanired ning mahalangenud puud ajasid suuna sassi. Värve jäi järjest vähemaks, sammud kahanesid üha lühemaks, metsaseinad koondusid muudkui kokkupoole. Pimedus aina kosus ja kasvas, väsimus koos temaga, kuni peataolek ja jalgade jõuetus mu ühe viltuvajunud kase tüve vastu tuge otsima surusid.
Nii. Mina rohkem ei julge ega jaksa!
Varisesin määrdunud ja märja kõivu sellele küljele, kust suunast veel viimast valgust heletas ja märkasin, et seal polnud sugugi taevas, mis teekäijale puude vahelt rada juhatas, vaid... voodi. Puhaste valgete patjade ja linadega magamisase.
Ebanormaalne.
Uudishimu lohistas mu lähemale.
Paks villane tekk. Pehme madrats. Kuivad värvimata sängilauad. Just nagu oleks keegi just äsja maja minema viinud ja voodi maha jätnud.
"Ae!"
Vastajat ei kuskil.
See oleks kah inetu nüüd, kui ma siia magama vajun ja keegi oma koormastkukkunud mööblitükki tagasi tuleb nõutama.
Millisest koormast? Siia risu ja rägu vahele midagi niisugust kogemata küll ei saanud sattuda.
Ehk on keegi hea haldjas mind hädas aitama tulnud? Aga kui on hoopis kuri vaim valvamas?
Ükskõik.
Istutasin end asemeservale. Nüüd alles tundsin, kuidas jopp seljas on end õhurõskusest täis joonud ja jalad kummikutes külmetavad. Lörtsakas vammus voodinupu otsas rippu, kummikud sokkidega sängi serva all, tungisin sõbasooja.
Mm... Ei kiida nad täisvillatekkisid ilmaaegu!
"Ahh!" pani teadvus tiivad kokku.
_ _ _
Ärkasin selle peale, et ümbrus valgeks lahvatas. See ei tulnud aga koidikukumast, vaid kahest suurest silmast, mis mulle niisuguse põhjatumusta tühjusega otsa puurisid, et öö nende kõrval keskpäevana paistis. See ei saanud olla koer ega hunt, kuigi kujus kõvasti sarnast. Aga suurusest! Kasvult oli ta kõrge kui vanadusest kummuli kukkunud kuuse juurepulst.
Kangestusin. Siis sain aru, et elajas ei sihigi pilguga mind. Hoopis kedagi kaugemal peatsi pool, kuhu ma nägema ei ulatanud. Seal, kust kostus sügavaid hingetõmbeid ning vali hurjutav hääl: "Hhh...ust!"
Tumesilm taganes hoiatava larinaga. Taganes, aga ära ei läinud.
Larin ja tõrjumine.
"Hust!" ja "Larrrr!"
Ühtäkki (vist lasi hurjutaja hirmutise küljest viivuks silmad lahti) ajas kolevaim hambad laiali ja kargas rüminal maharahustajale rindu. Vähkresid vasemale ja paremale, nii et mättad ja oksasodi tuiskas.
"Mis sa vahid! Vilista!"
Mina või?
Armas aeg, ma pole kunagi seda kunsti mõistnud!
Ajasin suu torusse, kuigi juba ette teadsin, et muud, kui törts sooja õhku, huultelt üles ei tõuse.
"Vilista!!!"
"Ee..." Korraga meenus, et jope taskus peab mul üks tilluke abimees olema. Küünitasin käe oma tuulelelu järele ja nüüd kostus metsa all märksa häälekam heli.
"Loll oled või?" käratas vilenõudja, kui puude- ja luuderaginal asemest mööda veeres. Niipalju jõudis, et linnuvile mul suust oma suurde kämblasse kägardas.
Mida ta tahab? Müra või muusikat?
Tegin seda, mida ainsamalt hästi teha mõistsin ja mida juba tükk aega kuuldavale tuua olin igatsenud. Kiljusin. Kogu südamest. Kõik hirmud ühe valuga hinge tagant priiks.
Soerd lõtvus, sikutas saba jalge vahele ja leekis laanepõhja. Tema vastane kergitas end samuti maast üles, tuikus sängi suunas ja räntsatas asemele istuma.
Vägilane võttis särgi seljast. Kartsin, et näen vere voolamist ja lahtist liha. Tükke lipendas rinnal ja käte peal küll, aga vere asemel nirises midagi õrn-helesininist.
Siniverelistel siis tegelikult ka veri sinine sees? Arvasin, et lihtsalt öeldakse nii.
Mees silitas peoga üle haavade ja naharibad liibusid oma kohtadele tagasi. Ei ainsatki armi ega kriimuviga!
Ometi rammestas võitlus ja ihu parandamine teda sedavõrd, et elukaga maadleja varsti jõuetult linadele vajus. Enne tõmbas jalutsist välja midagi ohjade sarnast ja viskas mulle sülle.
"Koputa ja sõida!"
"Kuhu?"
"Kus aga elamist märkad. TUME ei tohi tuppa saada!"
Ütles ja kustus.
Ega mul mujale koputada olnud kui sängilaua vastu. Voodi nõksatas ja tõusis õhku. Kuuselatvade kohalt märkasin tühisilma musta kuju ja juhtisin sängi samas suunas sõitma. Kiiremini vaid. Et enne teda majade juures maanduda.
Aga mida kohale jõudes tegema peaks?
Nõu küsida polnud kelleltki. Tööandja lamas teadvusetult asemel.
Uksed-aknad on ju kõik nagunii kinni? Korsten üksi jääb. Aga millega ma selle sulgen ning kas pean koidikul uuesti katteid maha võtma tulema?
Et muud paremat pihku ei jäänud, võtsin selja alt padja ja pistsin esimesse korstnasuusse. Hetkega kerkis uus padi turja taha ja suitsuavasse torgatud sulekotist sai läbipaistev ning siniselt sädelev soomustik. Küllap aoaeg selle auklikuks kulutab.
Nii et siis õigesti talitasin?
Suunasin sõiduriista uute ja uute korstnateni ja toppisin need patju täis. Algul põnevusest, siis harjumusest, lõpuks lihtsalt seetõttu, et käed vajalikke liigutusi käskimatagi teha mõistsid. Kuni uni päästma tuli.
Ärkasin oma kodus, oma padi pea toeks. Märg vihmariie vedeles voodi ees.
Kummikuid ei kohanud kusagil. Tühja neist jalanõudest, olidki juba hõredaks jäänud, aga sokkide pärast hakkas hale. Ent kust sa neid enam leidma lähed!
Päev möödus kui vati sees. Väsimus röötsutas silmalaugeil, taipamine oli tagasihoidlik ja ümberkaudsed tundusid lärmakad ning kärsitud. Aga lähed sa küll ülemusele ütlema, mille kallal öö otsa rassitud sai!
Polnud tööpäeva lõpul tähtsamat tahtmist kui tekialusesse pugeda. Nii tegingi.
Taevalik!
Mõni tund und maitstud, äratas mu tuttav vilepillimäng. Ja mitte lihtsalt ei äratanud. Kutsus. Nii, et ükski vägi voodis kinni hoida ei suutnud. Kõndisin paljajalu esikusse ja sealt edasi trepikotta. Lendase juba ootas. Ja mees seal sees. Minu linnuvile suus.
"Anna see tagasi!" palusin, aga vilepuhuja vaid muigas ega halastanud enne, kui oma eilsele kohale kobisin. Koputas vastu voodilaudu ja eelmise öö reis algas taas.
"Eile ma ju aitasin sind. Miks täna uuesti?" torisesin.
"Aga mistarvis sa mu asemel aelesid?"
"Aga miks sa eksitad inimesi oma magamispaiga ja palakaga?"
"Aga miks sa kolad minu metsas, kui teed ei tunne?"
"Aga miks sa sead puud nii, et suund sassi läheb?"
"Aga ehk mulle meeldib teisi enda eest tööle panna?"
"Mul on ju magada ka tarvis!"
"Aga mis mul sest! Mulle su seltskond sobis."
Ja ei andnud mu vilet tagasi. Ja ei annagi!
Niipalju on halastanud, et igal ööl õue ei aja, aga ega ta tulemisest ette ka hoiata, et oskaksin varem välja puhata.
Hea sõber, kes sa mu hädale abi tead! Tee nii, et ma selle väikese vilevidina tagasi saaksin. Lihtne asjake, küllap on neid ilmas teisigi, aga mind need teised ei aita.
Ära aga appi rutates iseomale õnnetust kaela kutsu. Ilmalistest pole ju lendajamehele vastast.
Ega ma eriti looda. Lihtsalt kurtsin ära, et kui ta kogemata kutsumiskanni kaotama juhtub ja sina leiad, siis teaksid. Või et kui säherduse sängi ligi satud, taipaksid minust arukam olla.
Eks ma kannan oma karistust edasi. Enese rumalus ju.
Oli november. Üsna novembri lõpp. Selline hämaruse, ängistuse ja hirmude aeg. Päike tõuseb hommikul natuke enne üheksat ja loojub õhtul poole nelja paiku. Ma tean. Silmad ripuvad siis kogu aeg kalendris ja ootavad pööripäeva.
Karmil aastal laiutab sel ajal juba suur lumi maas. Tol sügisel mitte. Alasti jäänud võsa niisked sõrmed kriipisid jahedat metsaõhku, üritades haaratakatteks üksikuid õhus laperdavaid leheräbalaid. Vettinud mätastevahe imes end kummisaabaste külge. Küllap ma sellepärast hiljapeale jäingi. Tahtsin raja sirgemaks lõigata, aga ojanired ning mahalangenud puud ajasid suuna sassi. Värve jäi järjest vähemaks, sammud kahanesid üha lühemaks, metsaseinad koondusid muudkui kokkupoole. Pimedus aina kosus ja kasvas, väsimus koos temaga, kuni peataolek ja jalgade jõuetus mu ühe viltuvajunud kase tüve vastu tuge otsima surusid.
Nii. Mina rohkem ei julge ega jaksa!
Varisesin määrdunud ja märja kõivu sellele küljele, kust suunast veel viimast valgust heletas ja märkasin, et seal polnud sugugi taevas, mis teekäijale puude vahelt rada juhatas, vaid... voodi. Puhaste valgete patjade ja linadega magamisase.
Ebanormaalne.
Uudishimu lohistas mu lähemale.
Paks villane tekk. Pehme madrats. Kuivad värvimata sängilauad. Just nagu oleks keegi just äsja maja minema viinud ja voodi maha jätnud.
"Ae!"
Vastajat ei kuskil.
See oleks kah inetu nüüd, kui ma siia magama vajun ja keegi oma koormastkukkunud mööblitükki tagasi tuleb nõutama.
Millisest koormast? Siia risu ja rägu vahele midagi niisugust kogemata küll ei saanud sattuda.
Ehk on keegi hea haldjas mind hädas aitama tulnud? Aga kui on hoopis kuri vaim valvamas?
Ükskõik.
Istutasin end asemeservale. Nüüd alles tundsin, kuidas jopp seljas on end õhurõskusest täis joonud ja jalad kummikutes külmetavad. Lörtsakas vammus voodinupu otsas rippu, kummikud sokkidega sängi serva all, tungisin sõbasooja.
Mm... Ei kiida nad täisvillatekkisid ilmaaegu!
"Ahh!" pani teadvus tiivad kokku.
_ _ _
Ärkasin selle peale, et ümbrus valgeks lahvatas. See ei tulnud aga koidikukumast, vaid kahest suurest silmast, mis mulle niisuguse põhjatumusta tühjusega otsa puurisid, et öö nende kõrval keskpäevana paistis. See ei saanud olla koer ega hunt, kuigi kujus kõvasti sarnast. Aga suurusest! Kasvult oli ta kõrge kui vanadusest kummuli kukkunud kuuse juurepulst.
Kangestusin. Siis sain aru, et elajas ei sihigi pilguga mind. Hoopis kedagi kaugemal peatsi pool, kuhu ma nägema ei ulatanud. Seal, kust kostus sügavaid hingetõmbeid ning vali hurjutav hääl: "Hhh...ust!"
Tumesilm taganes hoiatava larinaga. Taganes, aga ära ei läinud.
Larin ja tõrjumine.
"Hust!" ja "Larrrr!"
Ühtäkki (vist lasi hurjutaja hirmutise küljest viivuks silmad lahti) ajas kolevaim hambad laiali ja kargas rüminal maharahustajale rindu. Vähkresid vasemale ja paremale, nii et mättad ja oksasodi tuiskas.
"Mis sa vahid! Vilista!"
Mina või?
Armas aeg, ma pole kunagi seda kunsti mõistnud!
Ajasin suu torusse, kuigi juba ette teadsin, et muud, kui törts sooja õhku, huultelt üles ei tõuse.
"Vilista!!!"
"Ee..." Korraga meenus, et jope taskus peab mul üks tilluke abimees olema. Küünitasin käe oma tuulelelu järele ja nüüd kostus metsa all märksa häälekam heli.
"Loll oled või?" käratas vilenõudja, kui puude- ja luuderaginal asemest mööda veeres. Niipalju jõudis, et linnuvile mul suust oma suurde kämblasse kägardas.
Mida ta tahab? Müra või muusikat?
Tegin seda, mida ainsamalt hästi teha mõistsin ja mida juba tükk aega kuuldavale tuua olin igatsenud. Kiljusin. Kogu südamest. Kõik hirmud ühe valuga hinge tagant priiks.
Soerd lõtvus, sikutas saba jalge vahele ja leekis laanepõhja. Tema vastane kergitas end samuti maast üles, tuikus sängi suunas ja räntsatas asemele istuma.
Vägilane võttis särgi seljast. Kartsin, et näen vere voolamist ja lahtist liha. Tükke lipendas rinnal ja käte peal küll, aga vere asemel nirises midagi õrn-helesininist.
Siniverelistel siis tegelikult ka veri sinine sees? Arvasin, et lihtsalt öeldakse nii.
Mees silitas peoga üle haavade ja naharibad liibusid oma kohtadele tagasi. Ei ainsatki armi ega kriimuviga!
Ometi rammestas võitlus ja ihu parandamine teda sedavõrd, et elukaga maadleja varsti jõuetult linadele vajus. Enne tõmbas jalutsist välja midagi ohjade sarnast ja viskas mulle sülle.
"Koputa ja sõida!"
"Kuhu?"
"Kus aga elamist märkad. TUME ei tohi tuppa saada!"
Ütles ja kustus.
Ega mul mujale koputada olnud kui sängilaua vastu. Voodi nõksatas ja tõusis õhku. Kuuselatvade kohalt märkasin tühisilma musta kuju ja juhtisin sängi samas suunas sõitma. Kiiremini vaid. Et enne teda majade juures maanduda.
Aga mida kohale jõudes tegema peaks?
Nõu küsida polnud kelleltki. Tööandja lamas teadvusetult asemel.
Uksed-aknad on ju kõik nagunii kinni? Korsten üksi jääb. Aga millega ma selle sulgen ning kas pean koidikul uuesti katteid maha võtma tulema?
Et muud paremat pihku ei jäänud, võtsin selja alt padja ja pistsin esimesse korstnasuusse. Hetkega kerkis uus padi turja taha ja suitsuavasse torgatud sulekotist sai läbipaistev ning siniselt sädelev soomustik. Küllap aoaeg selle auklikuks kulutab.
Nii et siis õigesti talitasin?
Suunasin sõiduriista uute ja uute korstnateni ja toppisin need patju täis. Algul põnevusest, siis harjumusest, lõpuks lihtsalt seetõttu, et käed vajalikke liigutusi käskimatagi teha mõistsid. Kuni uni päästma tuli.
Ärkasin oma kodus, oma padi pea toeks. Märg vihmariie vedeles voodi ees.
Kummikuid ei kohanud kusagil. Tühja neist jalanõudest, olidki juba hõredaks jäänud, aga sokkide pärast hakkas hale. Ent kust sa neid enam leidma lähed!
Päev möödus kui vati sees. Väsimus röötsutas silmalaugeil, taipamine oli tagasihoidlik ja ümberkaudsed tundusid lärmakad ning kärsitud. Aga lähed sa küll ülemusele ütlema, mille kallal öö otsa rassitud sai!
Polnud tööpäeva lõpul tähtsamat tahtmist kui tekialusesse pugeda. Nii tegingi.
Taevalik!
Mõni tund und maitstud, äratas mu tuttav vilepillimäng. Ja mitte lihtsalt ei äratanud. Kutsus. Nii, et ükski vägi voodis kinni hoida ei suutnud. Kõndisin paljajalu esikusse ja sealt edasi trepikotta. Lendase juba ootas. Ja mees seal sees. Minu linnuvile suus.
"Anna see tagasi!" palusin, aga vilepuhuja vaid muigas ega halastanud enne, kui oma eilsele kohale kobisin. Koputas vastu voodilaudu ja eelmise öö reis algas taas.
"Eile ma ju aitasin sind. Miks täna uuesti?" torisesin.
"Aga mistarvis sa mu asemel aelesid?"
"Aga miks sa eksitad inimesi oma magamispaiga ja palakaga?"
"Aga miks sa kolad minu metsas, kui teed ei tunne?"
"Aga miks sa sead puud nii, et suund sassi läheb?"
"Aga ehk mulle meeldib teisi enda eest tööle panna?"
"Mul on ju magada ka tarvis!"
"Aga mis mul sest! Mulle su seltskond sobis."
Ja ei andnud mu vilet tagasi. Ja ei annagi!
Niipalju on halastanud, et igal ööl õue ei aja, aga ega ta tulemisest ette ka hoiata, et oskaksin varem välja puhata.
Hea sõber, kes sa mu hädale abi tead! Tee nii, et ma selle väikese vilevidina tagasi saaksin. Lihtne asjake, küllap on neid ilmas teisigi, aga mind need teised ei aita.
Ära aga appi rutates iseomale õnnetust kaela kutsu. Ilmalistest pole ju lendajamehele vastast.
Ega ma eriti looda. Lihtsalt kurtsin ära, et kui ta kogemata kutsumiskanni kaotama juhtub ja sina leiad, siis teaksid. Või et kui säherduse sängi ligi satud, taipaksid minust arukam olla.
Eks ma kannan oma karistust edasi. Enese rumalus ju.
HINGE PINK
Ühte pisikesse külla rajati pisike park ja kui pargirajaja kord manalateele läks, meisterdati parki nimeline pingike. Kah pisike. Aga pidulik.
Puud pakkusid juba mõnusat varju ja külarahvas arvas, et selle istumiskoha peal oleks tore jalgu puhata, rohelust nautida ja kunagist aednikku tänuga meeles pidada.
Aga ei julgenud keegi sinna istuma minna. Sest igal ööl (vähemalt niisugustel, millele tunnistajaid leidus) nähti pingil üht saledat valget kuju konutamas.
Oli see pargilooja, kes teisest ilmast sisse põikas ja end nähtavaks tegi? Kes seda täpselt teadis. Lähed sa sellisele lähedale küll! No aga kes see muu ta ikka olla sai.
Tobe lugu. Tahad head, justkui tunnustad inimest tagantjärele, aga heameele asemel meelitad hoopis kummituse külasse.
Üks atsakam mees otsustas asja uurida. Enne ju lugu ei lahenda.
Mees valmistus korralikult. Me mõtleme küll, et kummitusi pole olemas ja vaimumaailm on väljamõeldis, aga kui mõne sellise vaimusünnitisega vastamisi seisad, tahaks terakese turvatunnet toeks. Olgu see või ebausk ja soolapuhumine.
Mees maalis allikaveega ristimärgid ihule, meisterdas endale pihlapuust kõnnikepi, õmbles kolmest naelast kokku pandud kolmnurga mütsi sisse, sidus küüslaugu- ja tillivaniku kaela, pistis liiliaõie rinnataskusse ja saputas sinna põhja mõned sinepiseemned, suskas soolakotikese püksikarmanisse, sidus kellukese kaelaräti külge ja kõndis kolm korda läbi kadakasuitsu. Hakkas julgem küll.
Julgust oli, aga oodatud kohtumist ei toimunud. Justkui vahel kaugelt korraks midagi vilksatas, aga ei enamat.
Kolm ööd marssis mees pargis ringi. Pikutas pingil ja varitses pingi taga. Ei kedagi. Huvi hakkas juba üle minema.
Kolmanda öö järgsel päeval, kui tutvusesobitaja terakeseks tukastas (ei jaksa ju ükski ilma puhkamata ööde kaupa üleval passida), nägi mees unes, et pargirajaja oleks justkui elus olnud, istusid koos juttu puhuma, aga iga puhumisega kerkinud isesugu puud ja lilled ja kellad kuhjaks vahele. Vestluskaaslane kadunud nende taha ära.
Mees mõistnud sellest, et ju siis tuleb ohutisteta hakkama saada.
Arvas, et nõnda on arem olla, aga hoopis mõnusam näis. Naelad ei nühkinud, soolakott ei seganud ja küüslaugulehk hakkas kah küljest ära kaduma.
Millal aednik pingile ilmus, mees ei märganudki.
"Mis vaja on?" küsis pargilooja. Või see valge kuju, kes ta nüüd oli.
"Sina ju ilmusid külarahvast kohutama," kostis mees vastu. "Sul vist hoopis midagi tarvis?"
Mõtiskles see, kellele vastuküsimus visati ja ohkas siis: "Hing jäi pargi külge kinni küll. Ja pink on aus. Aga hirmus üksildane on siin niimoodi istuda. Lõpuks, kui sinagi tulid, oli selline hull hais üleval, et hinge mattis. Kus ma niimoodi - maetud peast - seltskonda sain nautida!"
"Kulla kaim, ma ei või ju igavesti sinuga siin öösiti lobisemas käia. Päeval vaja virge olla ja omi töid-tegemisi teha. Eks teinekord öösitigi," nurises mees.
"Ise ei saa, saada keegi muu," nuias pinginaaber.
"Igaüks ei julge, mõnda ehk jälle sina ei taha?"
"Ei ole ma viimasel ajal valiv ühti!" innustas vaim. "Mõtle midagi välja! Muidu te kingitud pink rohkem nagu karistuseks kaelas."
Mõtlesid koos ja eraldi, aga ei osanud muud targemat välja mõelda, kui et tuleb üks tõhus tondilugu rahvale ette sööta. Selline, kus on kedagi päästa vaja ja pärast midagi aupalgaks pakutakse. Siis peaks ehk huvilisi olema. Kondaja ise oli nõus, et kellelegi liiga ei tee. Kui just suisa ei sunnita. Kingib küllatulijale hoopis mõne aiatarkuse või taimeõnne.
Tasapisi hakkasidki inimesed käima (lugu ikka loeb!) ja lühikese ajaga sai sellest päris kuulus küla. Ilus ka, sest aiaõnne paistis iga heki ning tara tagant.
Aga mis siis saab, kui tolle pargi puid lõhud, pinki kraabid või öisel kolajal muul moel kopsu üle maksa ajad?
Mis erilist ikka. Haukad hekikääridega enesel hõlmast, lööd labidatera kummikuvarbasse, jääd õuehirmu põdema, millest parimgi psühholoog priiks ei tee... Rumal küsimine ülepea. Kus sellel pingihingel enam kopsu või maksa?
Puud pakkusid juba mõnusat varju ja külarahvas arvas, et selle istumiskoha peal oleks tore jalgu puhata, rohelust nautida ja kunagist aednikku tänuga meeles pidada.
Aga ei julgenud keegi sinna istuma minna. Sest igal ööl (vähemalt niisugustel, millele tunnistajaid leidus) nähti pingil üht saledat valget kuju konutamas.
Oli see pargilooja, kes teisest ilmast sisse põikas ja end nähtavaks tegi? Kes seda täpselt teadis. Lähed sa sellisele lähedale küll! No aga kes see muu ta ikka olla sai.
Tobe lugu. Tahad head, justkui tunnustad inimest tagantjärele, aga heameele asemel meelitad hoopis kummituse külasse.
Üks atsakam mees otsustas asja uurida. Enne ju lugu ei lahenda.
Mees valmistus korralikult. Me mõtleme küll, et kummitusi pole olemas ja vaimumaailm on väljamõeldis, aga kui mõne sellise vaimusünnitisega vastamisi seisad, tahaks terakese turvatunnet toeks. Olgu see või ebausk ja soolapuhumine.
Mees maalis allikaveega ristimärgid ihule, meisterdas endale pihlapuust kõnnikepi, õmbles kolmest naelast kokku pandud kolmnurga mütsi sisse, sidus küüslaugu- ja tillivaniku kaela, pistis liiliaõie rinnataskusse ja saputas sinna põhja mõned sinepiseemned, suskas soolakotikese püksikarmanisse, sidus kellukese kaelaräti külge ja kõndis kolm korda läbi kadakasuitsu. Hakkas julgem küll.
Julgust oli, aga oodatud kohtumist ei toimunud. Justkui vahel kaugelt korraks midagi vilksatas, aga ei enamat.
Kolm ööd marssis mees pargis ringi. Pikutas pingil ja varitses pingi taga. Ei kedagi. Huvi hakkas juba üle minema.
Kolmanda öö järgsel päeval, kui tutvusesobitaja terakeseks tukastas (ei jaksa ju ükski ilma puhkamata ööde kaupa üleval passida), nägi mees unes, et pargirajaja oleks justkui elus olnud, istusid koos juttu puhuma, aga iga puhumisega kerkinud isesugu puud ja lilled ja kellad kuhjaks vahele. Vestluskaaslane kadunud nende taha ära.
Mees mõistnud sellest, et ju siis tuleb ohutisteta hakkama saada.
Arvas, et nõnda on arem olla, aga hoopis mõnusam näis. Naelad ei nühkinud, soolakott ei seganud ja küüslaugulehk hakkas kah küljest ära kaduma.
Millal aednik pingile ilmus, mees ei märganudki.
"Mis vaja on?" küsis pargilooja. Või see valge kuju, kes ta nüüd oli.
"Sina ju ilmusid külarahvast kohutama," kostis mees vastu. "Sul vist hoopis midagi tarvis?"
Mõtiskles see, kellele vastuküsimus visati ja ohkas siis: "Hing jäi pargi külge kinni küll. Ja pink on aus. Aga hirmus üksildane on siin niimoodi istuda. Lõpuks, kui sinagi tulid, oli selline hull hais üleval, et hinge mattis. Kus ma niimoodi - maetud peast - seltskonda sain nautida!"
"Kulla kaim, ma ei või ju igavesti sinuga siin öösiti lobisemas käia. Päeval vaja virge olla ja omi töid-tegemisi teha. Eks teinekord öösitigi," nurises mees.
"Ise ei saa, saada keegi muu," nuias pinginaaber.
"Igaüks ei julge, mõnda ehk jälle sina ei taha?"
"Ei ole ma viimasel ajal valiv ühti!" innustas vaim. "Mõtle midagi välja! Muidu te kingitud pink rohkem nagu karistuseks kaelas."
Mõtlesid koos ja eraldi, aga ei osanud muud targemat välja mõelda, kui et tuleb üks tõhus tondilugu rahvale ette sööta. Selline, kus on kedagi päästa vaja ja pärast midagi aupalgaks pakutakse. Siis peaks ehk huvilisi olema. Kondaja ise oli nõus, et kellelegi liiga ei tee. Kui just suisa ei sunnita. Kingib küllatulijale hoopis mõne aiatarkuse või taimeõnne.
Tasapisi hakkasidki inimesed käima (lugu ikka loeb!) ja lühikese ajaga sai sellest päris kuulus küla. Ilus ka, sest aiaõnne paistis iga heki ning tara tagant.
Aga mis siis saab, kui tolle pargi puid lõhud, pinki kraabid või öisel kolajal muul moel kopsu üle maksa ajad?
Mis erilist ikka. Haukad hekikääridega enesel hõlmast, lööd labidatera kummikuvarbasse, jääd õuehirmu põdema, millest parimgi psühholoog priiks ei tee... Rumal küsimine ülepea. Kus sellel pingihingel enam kopsu või maksa?
KRATIKIVI
Olnud kord piirikivi naabrite maavahemärgiks, aga mitte päris tavaline, sest tavalised piirikivid konutasid põllupeenras või metsasihil. See kivi lösutas risti keset teed. Kuku või nina puruks, kui suure hooga astuma juhtud.
Lösutas see kivi risti keset teed, ristimärk kukil koormaks. Kust ta risti sai?
Ühed räägivad, et olnudki selline komme vanasti ja paljud piirikivid on ristiga. Et muude kivide seast ära tunneks. Teised kinnitavad, et märk tehti kodu kaitseks. Mina tean, mida mina tean. Ära küsi, kuidas. Tean ja kõik.
Kivitaguse krundi peal (mõistata ise, kustpoolt vaadates) seisis tare. Tares elas pere ja et perel paremini läheks, oli pereisa krati teinud. Korralikult tegi, hoole ja armastusega, eks sellest kratt tuli kah selline hoolas ja korralik. Iga kord, kui korjele lendas, tõmbas kivi peale stardijoone ja kui tagasi tuli, tegi teistpidi kriipsu nagu plussmärgiks peale. Et... asi aetud, tegu tehtud. Küllap töökas kratt oleks viimaks kivi neljaks tükiks katki kraapinud, kui ettevaatlik peremees teda naaberkülla liivast köit kerima poleks saatnud. Sa ei usu? Mis sa arvad, et järvetaguse luiteharja peale niisama muidu puid ega puhmaid peale ei kasva?
Lösutas see kivi risti keset teed, ristimärk kukil koormaks. Kust ta risti sai?
Ühed räägivad, et olnudki selline komme vanasti ja paljud piirikivid on ristiga. Et muude kivide seast ära tunneks. Teised kinnitavad, et märk tehti kodu kaitseks. Mina tean, mida mina tean. Ära küsi, kuidas. Tean ja kõik.
Kivitaguse krundi peal (mõistata ise, kustpoolt vaadates) seisis tare. Tares elas pere ja et perel paremini läheks, oli pereisa krati teinud. Korralikult tegi, hoole ja armastusega, eks sellest kratt tuli kah selline hoolas ja korralik. Iga kord, kui korjele lendas, tõmbas kivi peale stardijoone ja kui tagasi tuli, tegi teistpidi kriipsu nagu plussmärgiks peale. Et... asi aetud, tegu tehtud. Küllap töökas kratt oleks viimaks kivi neljaks tükiks katki kraapinud, kui ettevaatlik peremees teda naaberkülla liivast köit kerima poleks saatnud. Sa ei usu? Mis sa arvad, et järvetaguse luiteharja peale niisama muidu puid ega puhmaid peale ei kasva?
ÄIU-KUSSU, KULLAKENE
Meil külas elanud üks naine, Lemme nimeks, kes ehk kasvult pisut kogukam, aga muidu üsna nagu iga teinegi. Aga siis hakanud külma kurtma. Algul lihtsalt, et varbad vilutavad ja sõrmi ei saa soojaks, siis, et nagu vanakülm oleks katsumas käinud, lõpuks istus kuitahes tule ligi või kohevate kasukate all - no ei hakka palav. Või mis palav! Ei soojaraasugi.
Proovis posimist - ei aidanud, otsis rohtudest tuge, aga joo või puhast piiritust terve toobitäie, abi ei sugugi. Võtad ainult lühikese ajaga kange viinavea külge.
Lemme oli juba käega löömas, et ju siis tuleb vanakülmaga kaasa minna, kuigi vanuse poolest justkui vara, aga eks ole nooremaidki viidud. Et kuidas kellelegi elupäevi jaotatakse.
Aga siis sattus külla üks mehemürakas. Nimetas enda Sepaks. Ei olnud tal ääsi, alasit ega sepavasarat ühes, küllap siis ikka nimi, mitte amet selline. Kehakuju poolest oleks sellele tööle passinud küll ning kuuma jagas ääsitagi: aeglasema astumise all sulasid liivaterad talla all klaasiks ja kus käsi künniriista puutus, seal hakkas adrahõlm õhetama.
Kuskilt hommiku poolt tuli. Nii kui üle küla piiri jala tõstis - kõigil hakkas palav: kari jooksis lepikusse varju, vesi hakkas kraavis kahanema, rohi tõmbus krõbedaks.
Naine jooksnud tulistjalu tunnistama, kes külaline selline on ja ehk oskab teda tema hädas aidata.
Mees öelnud, et oskab küll. Naine peab kolm ööd tema kaisus magama.
Naine kartnud, et ega ta ei maga midagi. Mitu kuud juba ei lase külmavapped und ligi. Aga kui ei proovi, ei tea.
Sauna kõrval oli suur sile plats, emand sasis mehel ümbert kinni, et vaatab kohe, kas tuleb tukk peale.
Mees hakanud ümamisi laulma: “Äiu-kussu, kullakene, soene üles, sängikene…”, tõmmanud naise enesele ihu vastu. Küll sisises-visises ja särtsus, kui kuum ja külm korraga kokku litsuti. Heinamaad valgunud paksu auru ja valget udu täis, Lemme uni olnud hüplik ja ärkamistega, aga üle pika aja pakkusid needki suigatused kergendavat kosutust. Hommikuks olnud ase lohkus ja nii niiske, et sinna keskele hakanud paju kasvama.
Järgmiseks ööks kutsunud Lemme külalist tuppa, aga too tõrkunud. Et emand on külm küll, aga tareseinad võtavad viimaks tuld. Sikutas Lemme (mõne jaoks palju, mõne jaoks vähe maad) päikesetõusu poole. Heitsid sinna unele.
Sepp ümisenud jälle: “Äiu-kussu, kullakene, soene üles, sängikene…”
Naise uni olnud märksa rahulikum, hommikuks suurest väljapuhkamisest tiigitäis vett külje all.
Viimaseks ööks sangutanud külaline Lemme üsna küla piirile. õmisenud aga jälle: “Äiu-kussu, kullakene, soene üles, sängikene…”
Maganud öö ühes. Ei udu, ei lombikest. Mõlemad reipad ja virged.
Külaline asutanud ära minema. Lemme rahul, et külmatundest lahti sai ja jälle endistviisi võib elada.
Sepp muianud: “Mis ma sulle ütlemata jätsin, oli, et kes kolm ööd minu kaisus maganud, on minuga aja lõpuni kokku mõistetud. Jäta koduga hüvasti, võtan su endaga ühes.”
Lemme vastanud: “Mis mina sulle ütlemata jätsin, oli, et mind on nõnda loodud: ei saa ma siit külast ära minna. Ei hea ega kurjaga.”
Sepp proovinud. Lihased mänginud naha all ja tuld särtsunud turjast, aga pole Lemmet küla piirist üle haalanud. Ajanud ainult maakamara kortsu.
Sobitanud siis Lemme ja Sepp elamise nõnda, et mõlema saatused elu sisse ära mahtunud.
Kui minu jutt uskumatu tundub, siis see paju, tiik ja kortsus maakamar on külas siiamaani alles.
Proovis posimist - ei aidanud, otsis rohtudest tuge, aga joo või puhast piiritust terve toobitäie, abi ei sugugi. Võtad ainult lühikese ajaga kange viinavea külge.
Lemme oli juba käega löömas, et ju siis tuleb vanakülmaga kaasa minna, kuigi vanuse poolest justkui vara, aga eks ole nooremaidki viidud. Et kuidas kellelegi elupäevi jaotatakse.
Aga siis sattus külla üks mehemürakas. Nimetas enda Sepaks. Ei olnud tal ääsi, alasit ega sepavasarat ühes, küllap siis ikka nimi, mitte amet selline. Kehakuju poolest oleks sellele tööle passinud küll ning kuuma jagas ääsitagi: aeglasema astumise all sulasid liivaterad talla all klaasiks ja kus käsi künniriista puutus, seal hakkas adrahõlm õhetama.
Kuskilt hommiku poolt tuli. Nii kui üle küla piiri jala tõstis - kõigil hakkas palav: kari jooksis lepikusse varju, vesi hakkas kraavis kahanema, rohi tõmbus krõbedaks.
Naine jooksnud tulistjalu tunnistama, kes külaline selline on ja ehk oskab teda tema hädas aidata.
Mees öelnud, et oskab küll. Naine peab kolm ööd tema kaisus magama.
Naine kartnud, et ega ta ei maga midagi. Mitu kuud juba ei lase külmavapped und ligi. Aga kui ei proovi, ei tea.
Sauna kõrval oli suur sile plats, emand sasis mehel ümbert kinni, et vaatab kohe, kas tuleb tukk peale.
Mees hakanud ümamisi laulma: “Äiu-kussu, kullakene, soene üles, sängikene…”, tõmmanud naise enesele ihu vastu. Küll sisises-visises ja särtsus, kui kuum ja külm korraga kokku litsuti. Heinamaad valgunud paksu auru ja valget udu täis, Lemme uni olnud hüplik ja ärkamistega, aga üle pika aja pakkusid needki suigatused kergendavat kosutust. Hommikuks olnud ase lohkus ja nii niiske, et sinna keskele hakanud paju kasvama.
Järgmiseks ööks kutsunud Lemme külalist tuppa, aga too tõrkunud. Et emand on külm küll, aga tareseinad võtavad viimaks tuld. Sikutas Lemme (mõne jaoks palju, mõne jaoks vähe maad) päikesetõusu poole. Heitsid sinna unele.
Sepp ümisenud jälle: “Äiu-kussu, kullakene, soene üles, sängikene…”
Naise uni olnud märksa rahulikum, hommikuks suurest väljapuhkamisest tiigitäis vett külje all.
Viimaseks ööks sangutanud külaline Lemme üsna küla piirile. õmisenud aga jälle: “Äiu-kussu, kullakene, soene üles, sängikene…”
Maganud öö ühes. Ei udu, ei lombikest. Mõlemad reipad ja virged.
Külaline asutanud ära minema. Lemme rahul, et külmatundest lahti sai ja jälle endistviisi võib elada.
Sepp muianud: “Mis ma sulle ütlemata jätsin, oli, et kes kolm ööd minu kaisus maganud, on minuga aja lõpuni kokku mõistetud. Jäta koduga hüvasti, võtan su endaga ühes.”
Lemme vastanud: “Mis mina sulle ütlemata jätsin, oli, et mind on nõnda loodud: ei saa ma siit külast ära minna. Ei hea ega kurjaga.”
Sepp proovinud. Lihased mänginud naha all ja tuld särtsunud turjast, aga pole Lemmet küla piirist üle haalanud. Ajanud ainult maakamara kortsu.
Sobitanud siis Lemme ja Sepp elamise nõnda, et mõlema saatused elu sisse ära mahtunud.
Kui minu jutt uskumatu tundub, siis see paju, tiik ja kortsus maakamar on külas siiamaani alles.
ÄRAVIIJA JA ÄRAOLEV ÄMM
Oli kord mehel ämmamoor. Ei eriliselt tõre ega tülikas, ei kuri ega kulukas, aga... muudkui elab ja elab ja elab, teiste ämmad juba ammu mulla all magamas - tema ei mõtlegi veel teise ilma kolida!
Mees andis viimaks taktitundeliselt teispoolsusele teada, et nad on ühe iidvana inimeselooma maa peale unustanud.
Hakati arveraamatuid üle vaatama, selgus, et ...ongi nii!
Ilmus Äraviija eidekesele ukse taha, koputas kombekalt. Ootas päeva, ootas kaks. Kolmandal vaatas aknast sisse, et on ju eit kodus, miks ta siis ust avama ei tule?!
Näeb: iga kord, kui tema koputab, sibab eideke uurima, mis toimub. Kergitab pajakaant, et kas puder podiseb. Vaatab kambriaknast, et kas vihm rabiseb. Otsib lee ümbert, et kas kitseke on kööki pääsenud. Üksnes ukse juurde ei märka marssida.
Äraviija astus lõpuks kutsumata tuppa.
Eit esiti ehmatas. Annab või otsad. Äraviija juba sirutas käe, aga ei, eit mõtles ümber, ei andnud. Pakkus külalisele istet, kuulas ära, jäi nõusse, lubas kohe kaasa minna, kui ainult see viimane asjatoimetus lubatakse ära toimetada, mis eidel plaanis.
Viimane soov on seaduseks nii siin- kui ka sealpool.
Ainuke häda, et eideke oli vahepeal ära unustanud, mis asjatoimetus see selline oli.
Tahtis ta tuba kraamida? Kraamis. Justkui ei olnud see asi.
Plaanis pirukat küpsetada? Küpsetas. Mkm.
Soovis silma looja lasta? Eit tukastas kohe mitu tundi, ärkas üles, selge pilt: see isu pole kohe kindlasti olnud.
Aeg muudkui läks. Päevadest said nädalad, nädalatest kuud, kuudest aastad. Äraviija pidi vahepeal mujal ka käima. Tuli ühtepuhku tagasi vaatama, kas aeg küps. Eit küps küll, aga eide mälu ei lase mitte viimast soovi täita.
Äraviija kutsunud lõpuks väimehe asja lahendama. Too teadnud kohe, et ämm tahtnud taadi tehtud pastlad pikale teele jalga panna.
"Sa ei saa minemisega kah ise hakkama, igal pool olgu aga mina aitamas!" torisenud väi.
Seda soovi olnud Äraviijal märksa lihtsam täita.
Võidigi kohemaid kolmekesi teele asuda.
Mees andis viimaks taktitundeliselt teispoolsusele teada, et nad on ühe iidvana inimeselooma maa peale unustanud.
Hakati arveraamatuid üle vaatama, selgus, et ...ongi nii!
Ilmus Äraviija eidekesele ukse taha, koputas kombekalt. Ootas päeva, ootas kaks. Kolmandal vaatas aknast sisse, et on ju eit kodus, miks ta siis ust avama ei tule?!
Näeb: iga kord, kui tema koputab, sibab eideke uurima, mis toimub. Kergitab pajakaant, et kas puder podiseb. Vaatab kambriaknast, et kas vihm rabiseb. Otsib lee ümbert, et kas kitseke on kööki pääsenud. Üksnes ukse juurde ei märka marssida.
Äraviija astus lõpuks kutsumata tuppa.
Eit esiti ehmatas. Annab või otsad. Äraviija juba sirutas käe, aga ei, eit mõtles ümber, ei andnud. Pakkus külalisele istet, kuulas ära, jäi nõusse, lubas kohe kaasa minna, kui ainult see viimane asjatoimetus lubatakse ära toimetada, mis eidel plaanis.
Viimane soov on seaduseks nii siin- kui ka sealpool.
Ainuke häda, et eideke oli vahepeal ära unustanud, mis asjatoimetus see selline oli.
Tahtis ta tuba kraamida? Kraamis. Justkui ei olnud see asi.
Plaanis pirukat küpsetada? Küpsetas. Mkm.
Soovis silma looja lasta? Eit tukastas kohe mitu tundi, ärkas üles, selge pilt: see isu pole kohe kindlasti olnud.
Aeg muudkui läks. Päevadest said nädalad, nädalatest kuud, kuudest aastad. Äraviija pidi vahepeal mujal ka käima. Tuli ühtepuhku tagasi vaatama, kas aeg küps. Eit küps küll, aga eide mälu ei lase mitte viimast soovi täita.
Äraviija kutsunud lõpuks väimehe asja lahendama. Too teadnud kohe, et ämm tahtnud taadi tehtud pastlad pikale teele jalga panna.
"Sa ei saa minemisega kah ise hakkama, igal pool olgu aga mina aitamas!" torisenud väi.
Seda soovi olnud Äraviijal märksa lihtsam täita.
Võidigi kohemaid kolmekesi teele asuda.
