HUKAS NOORUS
Minu Mari tuli kauplema, et paariks nädalaks linna läheksin. Lapsi hoidma. Et nemad ise sõidavad mehega Tenerifele puhkama.
No mis... Ma võin hoida küll. Ega nad mingid imikud enam ole, kellel ühtepuhku mähkmeid peab vahetama ja kes öö päevaga segi ajavad. Leidakene on 17 ja Lallu saab järgmise kuu keskel 25.
Ei-ei, ega Leidakene ei ole Mari laps. Tema on Lallu pruut või mõrsja või kuidas nüüd öeldakse... göölfrend.
Ega ta nimi päris Leida ka ei ole, aga teate ju neid tänapäeva nimesid: hunnik võõraid tähti reas, vääna keel paigast, kui neid kokku lugema hakkad ja kui loetud saad, siis kõlab nii koledasti, et ei tea, kuhu silmi peita... Oot, mul on kuskil see paber ühes. Tsee-ell-aa-igrek... No et kirjutatakse Claydis-Gerbud, aga kõlab nagu kleidis kirbud. No mis mulje sinust inimestele jääb niisuguse nimega!
Ega ma poisi omaga ka alguses rahul olnud. Lars-Lucas. No mis nimi see selline on? Nagu meil korralikke eesti nimesid vähe oleks. Käisin kuus korda oma vallamajas palumas, et helistagu nemad, kuhu vaja ja ajagu see asi korda. Et kui peab L-tähega olema, olgu siis Leemet või Lembitu, aga sellise luukava varsa nimega hakatakse ju koolis narrima. Mõelda vaid, kuidas poiss end iga kord tunda võib, kui täisnimega nimetatakse! Hellitusvormgi võtab ta alati näost lubivalgeks.
Vallas öeldi, et see on ainult vanemate otsustada. Rahustati küll, et olgu ma mureta, teiste nimed on veel hulga hullemad. No ja ongi. Nagu Lallul nüüd see kleidikirbu-tüdruk.
See selleks. Mari jutu peale pakkisin asjad kotti ja sõitsin temaga samal õhtul Tallinnasse. Mari ja Tõnu pidid hommikul vara ära lendama. Näitasid veel õhtul enne magamaminekut arvutist, kus see Tenerife asub ja milline ta fotode peal välja näeb.
Ei näinud mina küll midagi, mille pärast sinna nii hirmsasti kippuda: lagedad kivimäed ja lahmakas liivaranda. Ja linn – see tundus samasugune nagu meie Lasnamäe, ainult maju oli rohkem.
No eks see mingi uhkuse asi jälle ole. Teised ees, neil vaja ka järgi teha.
Lõin käega. Täiskasvanud inimesed. Minu pärast mingu.
Ega mulle arvutist reisi hinda ei näidatud ja ma ei uurinud ka. Küll öösel nende pagasit üle kontrollides selle paberitest välja peilin.
- - -
Sina heldene aeg! Endil poiss käib linnas ringi – teksapüksid nii ribadeks kulunud, et kannikad välguvad, nad kulutavad niisuguse raha reisi peale! Mõtlesin: ajan nüüdsama tüdruku üles ja sõiman näo täis. Aga noh. Tegu tehtud, eks neil endilgi vesi ahjus.
Vaatasin siis, mis kaasa võetakse. Taevane arm! Üleriideid ei ühtegi! Puha mingid ribalad-räbalad. Pesu oli selline, nagu hoiaks paelussi tuharate vahel. Ise üle neljakümnene naisterahvas. Öö otsa õmblesin ja parandasin ning pakkisin oma riidekoti sisu nende kohvritesse ümber. Väimees väimeheks, aga oma tütart ei saa ju niimoodi välismaale lasta! Uhkus siis ka nii suur, et ei või öelda: reisi peale kulus kõik raha ära, muuks enam ei jagu.
Hommikul selgus, et lapsehoidmise osas olin kohustusele läbi roosade prillide vaadanud. Näiteks selle öö ja päeva äravahetamise osas. Ma olin nelja ajal hommikul Marile-Tõnule mõned karbonaadiviilud teele kaasa tagunud ja praadinud, saatsin reisijad köögiaknalt lehvitades teele, kui ühekorrga Lallu astub Leidaga välisuksest sisse! Küsin, et kust siis nüüd sellisel kellaajal tullakse, nemad vastu, et käisid koeraga jalutamas. Mis ajast neil koer on ja kus see loom siis jäi? Ei olevatki nende koer. Mingi suvaline hulkuv krants ja too jäänud edasi jalutama, neil väsinud jalad ära. Et lähevad puhkama. Ja marsivad kahekesi koos Lallu tuppa!
Pressisin end ukse vahele, et oot-oot! Nii need asjad nüüd küll ei käi. Pole veel korralikku kihluspidugi peetud. Aga Lallu vastu, et mamma, uued ajad, uued kombed ja mingu ma ära magama. Ja tõstis mu kui takukoonla ukse taha ning uks seestpoolt klõpsti lukku.
Kombed võivad ju uued olla, aga lapsi, ma usun, saadakse ikka vanaviisi. Tüdrukul alles gümnaasium pooleli.
Uks nii lollisti pandud, et seda ei löö küljega maha ka. Ja kus ma seal prõmmin varahommikul, ajan majarahva üles. Läheks aknast, aga seal majapoolel, kus Lallu tuba asub, korteril rohkem aknaid pole. Muidu kõrgust ma ei karda, olen kunagi kooli ajal isegi Suure-Munamäe torni roninud. Mis see 7. korrus siis nii väga ära ei ole. Käisin väljas vaatamas: no teivast ikka nii kõrgele ei hüppa. Aga 8. korrusel Lallu toa kohal oli aken valge.
Uurisin asja. Ukse avas täitsa tragi ja tore taat. Kah kodu valvamas, kuni noored reisil.
Rääkisin mure ära. Roobert (too papi) rahustas, et pole hullu midagi, pojal on korralik köis kapis, sellega saab noortele akna taha laskuda. Ja et las tema ise käib ära, ikkagi võõram inimene ja meesterahvas. Võetakse paremini kuulda.
Arvutasime oheliku pikkuse parajaks, sidusime köie ühe otsa ümber Rooberti ja teise trepikotta käsipuu külge ja siis ta läks.
Kes oskas arvata, et see köis vedrutama hakkab. No et on selline köis, millega pensihüppeid tehakse.
Ei oska arvata, kas Rooberti penss sellest hüppeliselt tõuseb või langeb, aga seal ta on nüüd kaks päeva pendeldanud ja kõht küll kindlasti tühi.
Näh... mis ma pidingi küsima... Vanainimese pea, mõtted lähevad rändama... Et mis numbril tuleb helistada, kui tuletõrjet tahan redeliga kohale kutsuda? 01 ütleb mulle miskipärast kogu aeg, et valesti valitud number.
2016
VÄÄRT EIT
Eit
Taat
Naabrimees
Laadalised
Eit: Vanamees, miks sa setuka oled õue ajanud?
(Taat vaikib)
Eit: Nii et siis ikka niheled laadale minema?
Taat: Eks võiks ju korra kiigata.
Eit: Või korra kiigata! Millest sul kodus puudus on? Ainult üks aja- ja raharaisk! Katus lappimata, puud ladumata, kaevurakkeile ei julge hingatagi, aga temal on kohe terve päev nii prii, et kolaks muudkui mööda laatu.
Taat: Ma ikka ainult ühele lähen.
Eit: Muidugi ühele. Ühelt teisele, teiselt kolmandale... Kartulivõtuks juba kodus tagasi.
Taat: Ära nüüd ennast üles käärita. Millal ma olen mitmeks päevaks ära jäänud?
Eit: Ei noh, mine! Mine! Tee ikka tulusat laadakaupa ka. Vahetad ehk setuka kasutatud saunaviha või talvise saekisa vastu?
Taat: Ei jäta nüüd inimene kiusu! Millal ma olen halba kaupa teinud? Ise sa lasid mustlase-eidel endale ilma tallata kingad kaela määrida, nüüd mõõrid minu kallal.
Eit: No mis see laat muud on, kui üks inimeste petmine ja pea sassi ajamine.
Taat: Hulk tuttavat rahvast saab korraks kokku. Mis sest siis nii väga, kui ühe päevapoole ka natuke lahedamalt läbi ajan.
Eit: Muidugi, muidugi! Kus see töö ikka jookseb. Eks talvel vaatame lahedasti sarikate vahelt lume sadamist, ega siis pole puid ka vaja – mis sest ilmast ikka kütta. Ja kui rakked kaevu kukuvad, eks ma siis ronin lahedasti redeliga vee järele... Tead, vanamees, mis ma sulle ütlen! Kui sina täna oma jalad vankrisse tõstad, siis sa veel kahetsed, et laadatee ette võtsid.
Taat: Oh, ei ole hullu, ma võin koivad üle vankriääre ka riputada. Mis sa nii väikse asja pärast ähvardad.
Eit: Tead, vanamees. Kui sina laadale lähed, ma ise üht liigutust ka enam ei tee. Otsi siis, kes sul traavib ja talitab. Ja mitte üht häält sa minu suust ei kuule, jooksku sead põldu või kanad kööki. Minu sõna selle peale.
Taat: Ah nii kõva ähvardaja oled! Sinu jutt või koera... Sa ei suuda nii kaua ka vait olla, kuni ma õuväravani kõnnin.
Eit: Sa veel näha saad!
Taat: Ma annan sulle kuldrubla, kui sa aga oma sõna jaksad pidada.
Eit: Ilma oled oma rahast, vanamees!
Taat: Ja kui sa vahepeal sammu astud või sõna iitsatad, soputad sina minu kasuks samasuure raha oma sukasäärest välja. Ja võid kohe algust teha, sest mina lähen nüüd laadale.
Eit (vaikib)
Taat (publikusse): Naabri-Jaan, ae, naabri-Jaan! Ole hea mees, aita mul eite tõsta.
Jaan: Mis lahti?
Taat: Ei tea veel isegi. Niikui välgust rabati.
Jaan: Pole ju äikest olnud.
Taat: Seda minagi mõistatan. Oleks välgust, oskaks ju abi anda, aga näe, nüüd olen kimpus. Viiks linna tohtrile, aga ei jaksa üksi teist vankrisse tõsta.
Eit (hakkab nihelema).
Taat: Ega see odav lõbu ole, võib ehk koguni tervet kuldrubla tohtri jaoks tarvis minna...
Jaan: Katsu, kas nina ja kõrvad on külmad. Siis on lendaja. Selle vastu on hea rohi värske hobusesita seest vedelikku välja pigistada ja haigele sisse anda.
Taat: Kus nad siis külmad on, vaata, kuidas pale õhetab! Nooh! Tõstame? (tõstavad eide vankrile, niheleb midagi ütlema)
Kahju kohe seda kuldrubla kulutada nii kitsal ajal, aga väärt eit, kus ma ta niimoodi jätan.
Jaan: No, olgu teil õnne!
Taat: Nõõ! Sussa! Sõidame! (vanker liikuma) Näed, niimoodi kahekesi koos on hoopis teine tera juttu puhuda ja laadale loksuda. Sa, moorike oled täna nii vagur kuulaja! Või tahtsid ka midagi öelda?
(jänes teele, vanker vibama)
Eit: Ääääääää!
Taat: Jäneserajakas! Ajab või vankri ümber. Oot! Eit! Ütlesid midagi? (Eit veel mornim) Olgu, olgu. See kord ei lähe arvesse, aga katsu hoolsam olla. Kui just kuldrubla suka sees ei sega.
Niih! Jõudsimegi pärale. Hüppad ka jalgu sirutama või jääd siia hobust valvama? Jääd valvama. Saagu siis sinu tahtmine.
Laadaline: Hei, papi, mis kaupa sina ka pakud? Või hoiad niisama kohta kinni?
Taat: Kaupa?! Aa! No ikka pakun. Ega ma siis heast-paremast nii pikka maad maha sõitnud. Astuge aga ligi. Astuge ligi. Nii head juhust ei saa käest lasta!
Laadaline: Hm. Su käru ju puhta tühi. Ainult eit sees. Teda müüdki?
Taat: Kus sa! Hull jutt! Ei ma niisugust varandust saa ära müüa. Nii erilist eite tervest ilmast teist ei leia. Temast mu vara tulebki.
Laadaline: Jõukat muljet sa just ei jäta.
Taat: Seep see on. Elasime pika elu ära ega teadnud, et eidel imevägi sees.
Laadaline: Mis imet ta siis teha oskab? Kaelasooni tasuda? Kaetust maha võtta?
Taat: Kuldrublasid muneb mu moorike. Parasjagu tal jälle see aeg käes. Muidu sõnakas naine, aga siis jääb vaikseks, ei poeta sõnagi... ja kipub igale poole pesa tegema. Ei tihanudki teist koju jätta, pärast otsi mööda heinavirnu ja põõsaaluseid pesa taga.
Laadaline: Oled ikka lõõp, külamees!
Taat: Tõsijutt. Kannatage natuke, küll siis näete. Vaata, kuidas pingutus võtab paled punaseks. Kohe-kohe on esimene rahasaak käes ja siis seda kaagutamist! Kuidagi kaua läheb tal täna sellega. Peab vaatama, kas viimaks mingit takistust ees pole...
Eit: Säh, vanamees, oma kuldrubla ja et see sul kurku kinni jääks, aga nüüd ots ringi ja marss koju, et ma neid irvitajaid nägusid enam ei näeks, kuuled, mis ma ütlesin, keera juba Sussa nina kodu poole...
Taat (hobust keerates): Eks ma öeld, et kus pärast kaagutab!
1 laadaline (vargsi): Kuule, külamees, müüd ehk oma kuldraha mulle? Tahaks sellist imeasja teistelegi näidata.
Taat: Ei noh, eks ma või müüa ka, aga alla viiekordse hinna kuidagi ei mängi välja. Eks tema peale lähe kulutusi ju ka. Aga kaup on aus ja kvaliteet kindel. Ökoloogiliselt puhas toode, võin vanduda.
Laadaline: Viis on ikka väga kõrge hind!
Taat: No mis ma teen suga. Jäägu siis kolm. Kuigi selle moega eidelt varsti üle vaskraha kätte ei tule.
(teevad kaupa ja ostja ära)
Eit: Tuled juba või astud pärast jala järele?
Taat: Kuhu mul kiiret. Eks võiksin jäädagi. Aga, kulla eit, ei kiitnud ma sind tühja. Kuldne naine oled mul ja kui me juba tulime ja kohe nii head kaupa tegime, ehk vaataks veidi ringi ja võiks su peale ju pisut kulutadagi?
Lehtmetsa, 2011
Taat
Naabrimees
Laadalised
Eit: Vanamees, miks sa setuka oled õue ajanud?
(Taat vaikib)
Eit: Nii et siis ikka niheled laadale minema?
Taat: Eks võiks ju korra kiigata.
Eit: Või korra kiigata! Millest sul kodus puudus on? Ainult üks aja- ja raharaisk! Katus lappimata, puud ladumata, kaevurakkeile ei julge hingatagi, aga temal on kohe terve päev nii prii, et kolaks muudkui mööda laatu.
Taat: Ma ikka ainult ühele lähen.
Eit: Muidugi ühele. Ühelt teisele, teiselt kolmandale... Kartulivõtuks juba kodus tagasi.
Taat: Ära nüüd ennast üles käärita. Millal ma olen mitmeks päevaks ära jäänud?
Eit: Ei noh, mine! Mine! Tee ikka tulusat laadakaupa ka. Vahetad ehk setuka kasutatud saunaviha või talvise saekisa vastu?
Taat: Ei jäta nüüd inimene kiusu! Millal ma olen halba kaupa teinud? Ise sa lasid mustlase-eidel endale ilma tallata kingad kaela määrida, nüüd mõõrid minu kallal.
Eit: No mis see laat muud on, kui üks inimeste petmine ja pea sassi ajamine.
Taat: Hulk tuttavat rahvast saab korraks kokku. Mis sest siis nii väga, kui ühe päevapoole ka natuke lahedamalt läbi ajan.
Eit: Muidugi, muidugi! Kus see töö ikka jookseb. Eks talvel vaatame lahedasti sarikate vahelt lume sadamist, ega siis pole puid ka vaja – mis sest ilmast ikka kütta. Ja kui rakked kaevu kukuvad, eks ma siis ronin lahedasti redeliga vee järele... Tead, vanamees, mis ma sulle ütlen! Kui sina täna oma jalad vankrisse tõstad, siis sa veel kahetsed, et laadatee ette võtsid.
Taat: Oh, ei ole hullu, ma võin koivad üle vankriääre ka riputada. Mis sa nii väikse asja pärast ähvardad.
Eit: Tead, vanamees. Kui sina laadale lähed, ma ise üht liigutust ka enam ei tee. Otsi siis, kes sul traavib ja talitab. Ja mitte üht häält sa minu suust ei kuule, jooksku sead põldu või kanad kööki. Minu sõna selle peale.
Taat: Ah nii kõva ähvardaja oled! Sinu jutt või koera... Sa ei suuda nii kaua ka vait olla, kuni ma õuväravani kõnnin.
Eit: Sa veel näha saad!
Taat: Ma annan sulle kuldrubla, kui sa aga oma sõna jaksad pidada.
Eit: Ilma oled oma rahast, vanamees!
Taat: Ja kui sa vahepeal sammu astud või sõna iitsatad, soputad sina minu kasuks samasuure raha oma sukasäärest välja. Ja võid kohe algust teha, sest mina lähen nüüd laadale.
Eit (vaikib)
Taat (publikusse): Naabri-Jaan, ae, naabri-Jaan! Ole hea mees, aita mul eite tõsta.
Jaan: Mis lahti?
Taat: Ei tea veel isegi. Niikui välgust rabati.
Jaan: Pole ju äikest olnud.
Taat: Seda minagi mõistatan. Oleks välgust, oskaks ju abi anda, aga näe, nüüd olen kimpus. Viiks linna tohtrile, aga ei jaksa üksi teist vankrisse tõsta.
Eit (hakkab nihelema).
Taat: Ega see odav lõbu ole, võib ehk koguni tervet kuldrubla tohtri jaoks tarvis minna...
Jaan: Katsu, kas nina ja kõrvad on külmad. Siis on lendaja. Selle vastu on hea rohi värske hobusesita seest vedelikku välja pigistada ja haigele sisse anda.
Taat: Kus nad siis külmad on, vaata, kuidas pale õhetab! Nooh! Tõstame? (tõstavad eide vankrile, niheleb midagi ütlema)
Kahju kohe seda kuldrubla kulutada nii kitsal ajal, aga väärt eit, kus ma ta niimoodi jätan.
Jaan: No, olgu teil õnne!
Taat: Nõõ! Sussa! Sõidame! (vanker liikuma) Näed, niimoodi kahekesi koos on hoopis teine tera juttu puhuda ja laadale loksuda. Sa, moorike oled täna nii vagur kuulaja! Või tahtsid ka midagi öelda?
(jänes teele, vanker vibama)
Eit: Ääääääää!
Taat: Jäneserajakas! Ajab või vankri ümber. Oot! Eit! Ütlesid midagi? (Eit veel mornim) Olgu, olgu. See kord ei lähe arvesse, aga katsu hoolsam olla. Kui just kuldrubla suka sees ei sega.
Niih! Jõudsimegi pärale. Hüppad ka jalgu sirutama või jääd siia hobust valvama? Jääd valvama. Saagu siis sinu tahtmine.
Laadaline: Hei, papi, mis kaupa sina ka pakud? Või hoiad niisama kohta kinni?
Taat: Kaupa?! Aa! No ikka pakun. Ega ma siis heast-paremast nii pikka maad maha sõitnud. Astuge aga ligi. Astuge ligi. Nii head juhust ei saa käest lasta!
Laadaline: Hm. Su käru ju puhta tühi. Ainult eit sees. Teda müüdki?
Taat: Kus sa! Hull jutt! Ei ma niisugust varandust saa ära müüa. Nii erilist eite tervest ilmast teist ei leia. Temast mu vara tulebki.
Laadaline: Jõukat muljet sa just ei jäta.
Taat: Seep see on. Elasime pika elu ära ega teadnud, et eidel imevägi sees.
Laadaline: Mis imet ta siis teha oskab? Kaelasooni tasuda? Kaetust maha võtta?
Taat: Kuldrublasid muneb mu moorike. Parasjagu tal jälle see aeg käes. Muidu sõnakas naine, aga siis jääb vaikseks, ei poeta sõnagi... ja kipub igale poole pesa tegema. Ei tihanudki teist koju jätta, pärast otsi mööda heinavirnu ja põõsaaluseid pesa taga.
Laadaline: Oled ikka lõõp, külamees!
Taat: Tõsijutt. Kannatage natuke, küll siis näete. Vaata, kuidas pingutus võtab paled punaseks. Kohe-kohe on esimene rahasaak käes ja siis seda kaagutamist! Kuidagi kaua läheb tal täna sellega. Peab vaatama, kas viimaks mingit takistust ees pole...
Eit: Säh, vanamees, oma kuldrubla ja et see sul kurku kinni jääks, aga nüüd ots ringi ja marss koju, et ma neid irvitajaid nägusid enam ei näeks, kuuled, mis ma ütlesin, keera juba Sussa nina kodu poole...
Taat (hobust keerates): Eks ma öeld, et kus pärast kaagutab!
1 laadaline (vargsi): Kuule, külamees, müüd ehk oma kuldraha mulle? Tahaks sellist imeasja teistelegi näidata.
Taat: Ei noh, eks ma või müüa ka, aga alla viiekordse hinna kuidagi ei mängi välja. Eks tema peale lähe kulutusi ju ka. Aga kaup on aus ja kvaliteet kindel. Ökoloogiliselt puhas toode, võin vanduda.
Laadaline: Viis on ikka väga kõrge hind!
Taat: No mis ma teen suga. Jäägu siis kolm. Kuigi selle moega eidelt varsti üle vaskraha kätte ei tule.
(teevad kaupa ja ostja ära)
Eit: Tuled juba või astud pärast jala järele?
Taat: Kuhu mul kiiret. Eks võiksin jäädagi. Aga, kulla eit, ei kiitnud ma sind tühja. Kuldne naine oled mul ja kui me juba tulime ja kohe nii head kaupa tegime, ehk vaataks veidi ringi ja võiks su peale ju pisut kulutadagi?
Lehtmetsa, 2011
JÕULUMEES. SUVINE
Ma ei ole see, keda teie arvate.
Ma olen täiesti tavaline normaalne keskmine eesti mees. Armastan rasvast toitu. Tõmban paki sigarette päevas. Joon… keskmiselt. Eelistan keskmiselt rinnakaid, keskmiselt arukaid ja keskmise sissetulekuga mitte väga blonde naisi. Vabandust. Naist. Seda enda oma. Ausõna, väga armastan. Aga nagu keskmisele eesti mehele kohane, ei kipu ma tundeid välja näitama. Noh, kui just toit pole põhja kõrbenud või…
Ah, see selleks. Nagu keskmine eesti mees, armastan ka mina puhkust. Puhkepäevi. Pühi. Jaanipäeva rohkem kui jõulusid. Lihtsalt. Siis on ilm soojem. Rõivas lahedam. Napim. Vorstid heledamad. Naised tõmmumad… Naine. See minu oma.
Ja selle aasta jaanilaupäev oli ju imeline!
Sadas? Seda muidugi, aga sajab ju igal aastal. Aga kui ilusti sadas! Vahepeal kallas kohe valget vett, nii et naine teadis, et ega mul sellise ilmaga pole külaplatsil midagi tarka teha.
Ma arvasin, et käin ikka moe pärast korra vaatan.
Ei noh, rahvast oli küll… natuke vähem kui mõnikord, aga bänd mängis. Puhvet oli. Lõke pisteti põlema.
Enamus mu sõpru olid ilma naisteta tulnud. Vihm ju. Ega mul teab mis suurt sõpruskonda muidugi ole ka. Heints on. Või mis mul teistest naistest. Ongi hea. Saab meestejutte ajada.
Ega ma polnud Heintsi ka tükk aega näinud. Ta ju nüüd Soomes tööl. Ehituse peal.Küsisin, et kas maksavad siis ikka nii hästi, et tasus minna.
Heints vastu, et nii ja naa. Et koduigatsust ikka ei kaalu üles.
Sellega ma olin nõus. Aga siis hakkas Heints kiusu ajama, et korra elus peaks mees ikka kodust väljas käima. Et muidu nagu polegi mees. Silmaring jääb kitsaks ja… Et televiisori vaatamine ei loe. Või see, et naisega kord kuus Paides ja kord nädalas Järva-Jaanis Grossi poes käin.
No mida! Ma olen reisinud küll! Kunagi kolmandas või neljandas klassis käisime ekskursiooniga Rakvere Vallimäel! Sõjaväes ma olin lausa päris… seal… Tallinnas. Pillimehi ju hoiti. Mina olin orkestris alati see… rünnakrühmlane. Esirivimees. Trummi lõin.
See selleks. Et reisimine. Ülemöödunud aastal me oleks naisega äärepealt Hiiumaale sõitnud! Aga siis arvutas naine õnnetuseks bensiinikulu kokku ja nii ta jäi.
Aga Heints läks aina kiuslikumaks. Vanasti ta selline ei olnud. See õelus on talle Soomest külge tulnud.
Et sa pole ikka üldse Eestist jalga välja saanud ja könn oled ja könniks jääd ja sa pole sadamat näinud ega laevaga sõitnud. Ja ei lõpeta oma ärplemist ära!
Ma olin lõpuks juba täitsa niikaugele viidud, et… vaatan: ongi sadam ja laev ees ja. Kes mind viis või kuidas laeva peale sain… vot ei mäleta. Aga merd mäletan ja kajakad nokkisid kohe särgi rinna pealt.
Selle särgi ma heitsin üle parda. Hakkas paremini lõhnama küll.
Ärkan üles. Merd ei kuskil. Ropp külm. Mingi võõras maja. Vaatan aknast: metskitsed jalutavad ümber maja. Aga mitte sellised nagu meil. Sarved laiad peas ja hallid habemed ees. Sellest hakkas veel kõhedam.
Pika otsimise peale leidsin parajad riided selga. Üks komplekt ainult sobis, ma ei tea mis koolieelikutele need teised olid õmmeldud. Ega seda ei tahetud ka anda. Tuli üks trussikutes mees mulle nina alla hüppama. Ma ühestki sõnast aru ei saanud, aga tuletasin keskkooliaegse poksiringi põhitarkused meelde. Leidsin varrukast mingi habemepulsti ja sidusin nägu varjama. Häbi ka ju. Mul ikka mingi moeteadlikkus on sees.
Ei, koju sain kenasti. Raha mul polnud ega keelt ei osanud, aga raha andsid turistid, kes pildi peale kutsusid ja keelt polnud vajagi. Iga teine ju eestlane! Nagu sipsti oli Soomes käidud!
Sind huvitab, et miks ma siis nüüd ikka veel selle tobeda mantliga ringi jalutan. Või et võtaks vähemalt selle habemejubeduse eest. Võtaks. Muidugi võtaks. Aga see pole enam see habemetuust, mille tookord varrukast leidsin. See on juba oma. Mul karvakasv hea, kuu ajaga viskab vägevasti.
Naine jonnib. Ei taha tuppa lasta. Ütleb iga kord, kui ukse taha ilmun, et… taat, vara veel. Tule jõuluks!
Selline meeleheite tunne tuleb peale, et… oleks ilm natuke ilusam, viskaks selle mütsi ja mantli põõsasse ja ilmuks kui Aadam kodutrepile ja… Oot! Aga äkki ei olegi paha mõte? Peaks täitsa minema ja proovima…
Ma olen täiesti tavaline normaalne keskmine eesti mees. Armastan rasvast toitu. Tõmban paki sigarette päevas. Joon… keskmiselt. Eelistan keskmiselt rinnakaid, keskmiselt arukaid ja keskmise sissetulekuga mitte väga blonde naisi. Vabandust. Naist. Seda enda oma. Ausõna, väga armastan. Aga nagu keskmisele eesti mehele kohane, ei kipu ma tundeid välja näitama. Noh, kui just toit pole põhja kõrbenud või…
Ah, see selleks. Nagu keskmine eesti mees, armastan ka mina puhkust. Puhkepäevi. Pühi. Jaanipäeva rohkem kui jõulusid. Lihtsalt. Siis on ilm soojem. Rõivas lahedam. Napim. Vorstid heledamad. Naised tõmmumad… Naine. See minu oma.
Ja selle aasta jaanilaupäev oli ju imeline!
Sadas? Seda muidugi, aga sajab ju igal aastal. Aga kui ilusti sadas! Vahepeal kallas kohe valget vett, nii et naine teadis, et ega mul sellise ilmaga pole külaplatsil midagi tarka teha.
Ma arvasin, et käin ikka moe pärast korra vaatan.
Ei noh, rahvast oli küll… natuke vähem kui mõnikord, aga bänd mängis. Puhvet oli. Lõke pisteti põlema.
Enamus mu sõpru olid ilma naisteta tulnud. Vihm ju. Ega mul teab mis suurt sõpruskonda muidugi ole ka. Heints on. Või mis mul teistest naistest. Ongi hea. Saab meestejutte ajada.
Ega ma polnud Heintsi ka tükk aega näinud. Ta ju nüüd Soomes tööl. Ehituse peal.Küsisin, et kas maksavad siis ikka nii hästi, et tasus minna.
Heints vastu, et nii ja naa. Et koduigatsust ikka ei kaalu üles.
Sellega ma olin nõus. Aga siis hakkas Heints kiusu ajama, et korra elus peaks mees ikka kodust väljas käima. Et muidu nagu polegi mees. Silmaring jääb kitsaks ja… Et televiisori vaatamine ei loe. Või see, et naisega kord kuus Paides ja kord nädalas Järva-Jaanis Grossi poes käin.
No mida! Ma olen reisinud küll! Kunagi kolmandas või neljandas klassis käisime ekskursiooniga Rakvere Vallimäel! Sõjaväes ma olin lausa päris… seal… Tallinnas. Pillimehi ju hoiti. Mina olin orkestris alati see… rünnakrühmlane. Esirivimees. Trummi lõin.
See selleks. Et reisimine. Ülemöödunud aastal me oleks naisega äärepealt Hiiumaale sõitnud! Aga siis arvutas naine õnnetuseks bensiinikulu kokku ja nii ta jäi.
Aga Heints läks aina kiuslikumaks. Vanasti ta selline ei olnud. See õelus on talle Soomest külge tulnud.
Et sa pole ikka üldse Eestist jalga välja saanud ja könn oled ja könniks jääd ja sa pole sadamat näinud ega laevaga sõitnud. Ja ei lõpeta oma ärplemist ära!
Ma olin lõpuks juba täitsa niikaugele viidud, et… vaatan: ongi sadam ja laev ees ja. Kes mind viis või kuidas laeva peale sain… vot ei mäleta. Aga merd mäletan ja kajakad nokkisid kohe särgi rinna pealt.
Selle särgi ma heitsin üle parda. Hakkas paremini lõhnama küll.
Ärkan üles. Merd ei kuskil. Ropp külm. Mingi võõras maja. Vaatan aknast: metskitsed jalutavad ümber maja. Aga mitte sellised nagu meil. Sarved laiad peas ja hallid habemed ees. Sellest hakkas veel kõhedam.
Pika otsimise peale leidsin parajad riided selga. Üks komplekt ainult sobis, ma ei tea mis koolieelikutele need teised olid õmmeldud. Ega seda ei tahetud ka anda. Tuli üks trussikutes mees mulle nina alla hüppama. Ma ühestki sõnast aru ei saanud, aga tuletasin keskkooliaegse poksiringi põhitarkused meelde. Leidsin varrukast mingi habemepulsti ja sidusin nägu varjama. Häbi ka ju. Mul ikka mingi moeteadlikkus on sees.
Ei, koju sain kenasti. Raha mul polnud ega keelt ei osanud, aga raha andsid turistid, kes pildi peale kutsusid ja keelt polnud vajagi. Iga teine ju eestlane! Nagu sipsti oli Soomes käidud!
Sind huvitab, et miks ma siis nüüd ikka veel selle tobeda mantliga ringi jalutan. Või et võtaks vähemalt selle habemejubeduse eest. Võtaks. Muidugi võtaks. Aga see pole enam see habemetuust, mille tookord varrukast leidsin. See on juba oma. Mul karvakasv hea, kuu ajaga viskab vägevasti.
Naine jonnib. Ei taha tuppa lasta. Ütleb iga kord, kui ukse taha ilmun, et… taat, vara veel. Tule jõuluks!
Selline meeleheite tunne tuleb peale, et… oleks ilm natuke ilusam, viskaks selle mütsi ja mantli põõsasse ja ilmuks kui Aadam kodutrepile ja… Oot! Aga äkki ei olegi paha mõte? Peaks täitsa minema ja proovima…
REDEL
Redelimüüja
ostja
tööriistamüüja naaberletist
Müüja: Tulge kaubale! Ehe ja eestimaine. Täna eriti soodsalt! Uskumatu asi uskumatu hinnaga!
Ostja: No näita, mida müüd? Mis monstrum see sihuke on?!
M: Monstrum? Mees! Tee nüüd ikka silmad lahti ja vaata! Redel!
O: Kui redel, siis pead tõesti poole hinnaga müüma. Tal ju pooled vidinad puudu! Kes sihukest katkist kärakat ostma tuleb?
M: Kus ta siis katki. Näed: pulgad-peel!
O: No aga peele peaks redelil ikka kaks olema. Ja pulki kõvasti kahest rohkem?
M: Ega puit pole raisata. Ökonoomia on selle redeli nimi. Kaks peeli, ütled sa? Aga üles ronid kumba mööda? Mitte kumbagi! Kahe vahelt! Nii et tegelikult on seda ühtegi natuke liiast. Mitme pulga peal sa korraga seisad?
O: No ühe. Vahepeal kahe.
M: Ja milleks sulle siis kümmet pulka vaja läheb? Tõmbad supsti selle välja, mille pealt ära astusid ja lükkad ülespoole ette. Nutikas, mis?
O: Äh, sõge jutt! Ma ronin kolikoormaga lakapeale ja siis selle vahele veel lükin redelipulki. Sa, mees, kah hea suuvärgiga.
M: Aga vot! Selle redeli juures mõtled hoolega, mida maksab hoida ja mida mitte. Mis sa sellest kolist üldse pööningule vead? Palju sa sealt enam alla tood ja kasutad? Ainult üks mõttetu asjade kokkuahnitsemine.
O: Noh, selles on sul õigus küll. Korra silma alt ära, siis ei tule meeldegi. Aga no... üles veel, aga ma küll nüüd hästi ette ei kujuta, kuidas selle süsteemiga alla saab.
M: Vaata, kujutlusvõime puudust küll redeli süüks ei saa panna. Allatulemiseks pole pulki vajagi. Peelipuust piisab isegi. Surud kintsud ümber, võtad latist ja libised hooga alla nagu põline pritsumees.
Tugevast puust. Katsu ise. Nii tugev, et ei saa teisel ühe mehega jalga maa küljest lahti.
O: See ka veel. Redelist ikka ootaks, et hea kerge kaasas tassida.
M: Sellega on jälle nii, et jaksad sina tassida, jaksavad ka teised. Ja varsti näed: ära kõndinud su kallis varandus.
O: Mis kallis ta nüüd ikka saab olla. Höövlit pole sa talle raatsinud näidata. Koorgi maha võtmata. Siin-seal sälgud sees ja oksaotsad püsti. Laskud sa sedapidi jee! See sama hea kui kaktusega kubet sügada.
M: Ära ole nii kärsitu. Sa, kulla inimene, tahad ikka kõike kohe ja korraga. Väärt asjad sünnivad aegamööda. Asi see oleks mul siit teraga üle lasta ja liivapaberiga libedaks lihvida. Aga looduse vastu peab austust üles näitama! Loodus, tema teab, kuhu lasta herilane pindu kiskuma, kust vihma ja päikesega puutükki paitada. Mina meisterdaks sulle vähese vaevaga redeli nagu igal teise maja räästa all seisab. Aga kuhu jääb siis originaalsus, isikupära...? Sälgud, ütled sa. Vaata parem, milline värv! See pääseb mõjule just niiviisi, üksikute laikudena tagasihoidlikul taustal... Vaatan sind, sa ei jäta tavalise inimese muljet. Ei, sa oled samasugune, nagu see redel - esmapilgul tagasihoidlik, aga kui korra kõnetab, siis märkad kõiki neid erilisi tahke ja imestad ja imestad...
O: Ja palju sihuke redel siis maksta võiks.
M: Noh, ma ei tea, kas õiget hinda maksab öeldagi. Algusest lõpuni käsitöö, tead isegi, mis see maksab. Aga kui nõudlus on, ei saa alla ka jätta. Välismaalased, nemad teavad puu hinda. Neil endil mets viimseni maha võetud, käivad veel ainult loodusmuuseumis pilte vaatamas. 100 euroga on nende jaoks veel isegi odavalt saadud.
O: Hull peast! 100 eurot! See on ju kroonides...
M: Ma ütlesin ju kohe, et kas maksab tegelikust hinnast juttu tehagi. Aga nagu lubatud - täna on hinnad uskumatult alla lastud. 50 eurot. Aga isegi seda ma sinu käest ei küsi. Ma ju tunnen ära, kui inimene ja asi kokku on loodud. 35! Või tead, mis? 30. Aga et sa mujal ei maini! Ühe korra võin ju siin endal naha üle kõrvade tõmmata lasta, aga sihukese hinna juures oleks varsti kerjakott kaelas. Näh. Üks pulk veel kauba peale. Head laadaõnne ja … seda ma sulle ütlen. Õigel kursil oled. Ära panusta odavatele asjadele. Sul on silma. Märka kvaliteeti! Tubli mees! Respekt!
Tööriistamüüja (saabub): Noh, ikka vaikne? Ei. Mina pakin oma tööriistakoti kokku. Poleks maksnud seda laiali harutadagi. Kui ikka rahval raha pole, siis vägisi seda ka välja ei meelita. (pakib)
Kuule, kus see lepakaigas jäi, mille peal ma puuri lasin proovida?
M: Missugune? Ah see. Kuule, šašlõkimüüjad käisid endale küsimas, ma mõtlesin, et see sul ära minnes nagunii tülinaks jalus. Kas nüüd sai pahasti?
T: Ei-ei. Ma lihtsalt, et midagi ripakile ei jääks. Need väiksed pulgad ka, mida poiss hommikul põllu peal koerale käis loopimas?
M: Kuule, jah. Neid nad hästi ei tahtnudki, aga üks oli leti alt välja veerenud ja mingi vinguja vanaeit komistas otsa. Ma andsin meestele euro, et viigu ikka need roikad ka minema, pärast mutt läheb kaebab või midagi.
T: Ahah. No... ole sa tänatud. Mul mündid jäid autosse. Näh, võta viiekas.
M: Ei-ei. Las ta jääb! Ega ma selle pärast...
T: Võta, võta! Hoidsid siin asjadel silma peal ja... Aga, siis... järgmise kohtumiseni!
ostja
tööriistamüüja naaberletist
Müüja: Tulge kaubale! Ehe ja eestimaine. Täna eriti soodsalt! Uskumatu asi uskumatu hinnaga!
Ostja: No näita, mida müüd? Mis monstrum see sihuke on?!
M: Monstrum? Mees! Tee nüüd ikka silmad lahti ja vaata! Redel!
O: Kui redel, siis pead tõesti poole hinnaga müüma. Tal ju pooled vidinad puudu! Kes sihukest katkist kärakat ostma tuleb?
M: Kus ta siis katki. Näed: pulgad-peel!
O: No aga peele peaks redelil ikka kaks olema. Ja pulki kõvasti kahest rohkem?
M: Ega puit pole raisata. Ökonoomia on selle redeli nimi. Kaks peeli, ütled sa? Aga üles ronid kumba mööda? Mitte kumbagi! Kahe vahelt! Nii et tegelikult on seda ühtegi natuke liiast. Mitme pulga peal sa korraga seisad?
O: No ühe. Vahepeal kahe.
M: Ja milleks sulle siis kümmet pulka vaja läheb? Tõmbad supsti selle välja, mille pealt ära astusid ja lükkad ülespoole ette. Nutikas, mis?
O: Äh, sõge jutt! Ma ronin kolikoormaga lakapeale ja siis selle vahele veel lükin redelipulki. Sa, mees, kah hea suuvärgiga.
M: Aga vot! Selle redeli juures mõtled hoolega, mida maksab hoida ja mida mitte. Mis sa sellest kolist üldse pööningule vead? Palju sa sealt enam alla tood ja kasutad? Ainult üks mõttetu asjade kokkuahnitsemine.
O: Noh, selles on sul õigus küll. Korra silma alt ära, siis ei tule meeldegi. Aga no... üles veel, aga ma küll nüüd hästi ette ei kujuta, kuidas selle süsteemiga alla saab.
M: Vaata, kujutlusvõime puudust küll redeli süüks ei saa panna. Allatulemiseks pole pulki vajagi. Peelipuust piisab isegi. Surud kintsud ümber, võtad latist ja libised hooga alla nagu põline pritsumees.
Tugevast puust. Katsu ise. Nii tugev, et ei saa teisel ühe mehega jalga maa küljest lahti.
O: See ka veel. Redelist ikka ootaks, et hea kerge kaasas tassida.
M: Sellega on jälle nii, et jaksad sina tassida, jaksavad ka teised. Ja varsti näed: ära kõndinud su kallis varandus.
O: Mis kallis ta nüüd ikka saab olla. Höövlit pole sa talle raatsinud näidata. Koorgi maha võtmata. Siin-seal sälgud sees ja oksaotsad püsti. Laskud sa sedapidi jee! See sama hea kui kaktusega kubet sügada.
M: Ära ole nii kärsitu. Sa, kulla inimene, tahad ikka kõike kohe ja korraga. Väärt asjad sünnivad aegamööda. Asi see oleks mul siit teraga üle lasta ja liivapaberiga libedaks lihvida. Aga looduse vastu peab austust üles näitama! Loodus, tema teab, kuhu lasta herilane pindu kiskuma, kust vihma ja päikesega puutükki paitada. Mina meisterdaks sulle vähese vaevaga redeli nagu igal teise maja räästa all seisab. Aga kuhu jääb siis originaalsus, isikupära...? Sälgud, ütled sa. Vaata parem, milline värv! See pääseb mõjule just niiviisi, üksikute laikudena tagasihoidlikul taustal... Vaatan sind, sa ei jäta tavalise inimese muljet. Ei, sa oled samasugune, nagu see redel - esmapilgul tagasihoidlik, aga kui korra kõnetab, siis märkad kõiki neid erilisi tahke ja imestad ja imestad...
O: Ja palju sihuke redel siis maksta võiks.
M: Noh, ma ei tea, kas õiget hinda maksab öeldagi. Algusest lõpuni käsitöö, tead isegi, mis see maksab. Aga kui nõudlus on, ei saa alla ka jätta. Välismaalased, nemad teavad puu hinda. Neil endil mets viimseni maha võetud, käivad veel ainult loodusmuuseumis pilte vaatamas. 100 euroga on nende jaoks veel isegi odavalt saadud.
O: Hull peast! 100 eurot! See on ju kroonides...
M: Ma ütlesin ju kohe, et kas maksab tegelikust hinnast juttu tehagi. Aga nagu lubatud - täna on hinnad uskumatult alla lastud. 50 eurot. Aga isegi seda ma sinu käest ei küsi. Ma ju tunnen ära, kui inimene ja asi kokku on loodud. 35! Või tead, mis? 30. Aga et sa mujal ei maini! Ühe korra võin ju siin endal naha üle kõrvade tõmmata lasta, aga sihukese hinna juures oleks varsti kerjakott kaelas. Näh. Üks pulk veel kauba peale. Head laadaõnne ja … seda ma sulle ütlen. Õigel kursil oled. Ära panusta odavatele asjadele. Sul on silma. Märka kvaliteeti! Tubli mees! Respekt!
Tööriistamüüja (saabub): Noh, ikka vaikne? Ei. Mina pakin oma tööriistakoti kokku. Poleks maksnud seda laiali harutadagi. Kui ikka rahval raha pole, siis vägisi seda ka välja ei meelita. (pakib)
Kuule, kus see lepakaigas jäi, mille peal ma puuri lasin proovida?
M: Missugune? Ah see. Kuule, šašlõkimüüjad käisid endale küsimas, ma mõtlesin, et see sul ära minnes nagunii tülinaks jalus. Kas nüüd sai pahasti?
T: Ei-ei. Ma lihtsalt, et midagi ripakile ei jääks. Need väiksed pulgad ka, mida poiss hommikul põllu peal koerale käis loopimas?
M: Kuule, jah. Neid nad hästi ei tahtnudki, aga üks oli leti alt välja veerenud ja mingi vinguja vanaeit komistas otsa. Ma andsin meestele euro, et viigu ikka need roikad ka minema, pärast mutt läheb kaebab või midagi.
T: Ahah. No... ole sa tänatud. Mul mündid jäid autosse. Näh, võta viiekas.
M: Ei-ei. Las ta jääb! Ega ma selle pärast...
T: Võta, võta! Hoidsid siin asjadel silma peal ja... Aga, siis... järgmise kohtumiseni!
TOMATID
A: Tere, Vilma! Vilma!!! Näh, kuhu see naabrinaine tormas, tige nägu peas jasuu krimpsus, nagu oleks sidrunit hammustanud?
B: Mis sa ütlesid?!
A: Et Vilma tormas, tige…
B: Kuulsin, kuulsin.
A: Ise ju küsisid…
B: Seda ei osanud küll arvata.
A: Et Vilma salaja sidrunit närib?
B: Et just TEMA suu kinni surub. Hambaid varjab!
A: Mis neist varjata? Lõhkus mõne ära või võttis salaja sinu omad
B: (oma mõttes kinni): Näed siis. Ei loe siin midagi, et haritud inimene… Ma juba
ammu märkasin, et kasvumajast tomateid kaob. Ühel päeval vaatad – punane,teisel päeval tühi raag. Mõtlesin, et külapoisid. Et küll ma nad vahele võtan.Süstisin paar küpsemat punast tinti täis.
A: Halastaja vägi! Tapad kellegi veel ära niimoodi!
B: Ei see törts tinti tee muud, kui paneb naeratuse näol kustuma nagu ehapuna.Või et Vilma… Eks nüüd peabki huuled kriipsuks vedama, muidu kaugele näha,kelle tomatite peale tal hammas verel on. Noh, Vilma! Sa meil täna nõndamorn? Juhtus midagi?
V: JUHTUS??? Mul on kasvuhoonetäis tomatitaimi vastu taevast! Ainult pruunidtüükad püsti!
A: Millest ometi?
V: Su oma kallis abikaasa praalis ju, et teie tomatipasta on seepärast nii hõrgumaitsega, et sa taimi meresoolavee ja veiniäädikaga kastmas käid.
A: Ega sa ometi tema lolli juttu tõe pähe võtnud?
V: Mina ei võtnud, aga ämm, hea inimene, tempis korraliku lahuse ja segasigaks juhuks veel küüslaugumahla ka hulka!
B: Sinu hambad on valged, ma vaatan.
V: Vedas seekord. Ju sai kastmisvedelik enne otsa, kui minuni jõudis!
B: Ämma hambad ei ole värvi vahetanud?
V: Eks uuri ise, kui üles leiad. Oli oma taibukuse üle hirmus rõõmus. Naeratusvenis vist liiga laiaks - kaotas proteesid suust. Käisin otsimas, aga ei minaleidnud. Teab kuhu mulla sisse tallas.
B: Vaene sina. Saak rikutud ja
mõtle, mis proteesimine maksab… (V ja B ära).
A: Ja-jah. Õnnetus õnnetuse otsa. Aga mõnel on tänu sellele natuke õnne ka(katsub hambaid). Omad oleks muidugi mugavamad, aga nendega läheb natukeaega. Ega sa ei tea, millega portselani pealt punase tindi maha saab?
26.09.2013
B: Mis sa ütlesid?!
A: Et Vilma tormas, tige…
B: Kuulsin, kuulsin.
A: Ise ju küsisid…
B: Seda ei osanud küll arvata.
A: Et Vilma salaja sidrunit närib?
B: Et just TEMA suu kinni surub. Hambaid varjab!
A: Mis neist varjata? Lõhkus mõne ära või võttis salaja sinu omad
B: (oma mõttes kinni): Näed siis. Ei loe siin midagi, et haritud inimene… Ma juba
ammu märkasin, et kasvumajast tomateid kaob. Ühel päeval vaatad – punane,teisel päeval tühi raag. Mõtlesin, et külapoisid. Et küll ma nad vahele võtan.Süstisin paar küpsemat punast tinti täis.
A: Halastaja vägi! Tapad kellegi veel ära niimoodi!
B: Ei see törts tinti tee muud, kui paneb naeratuse näol kustuma nagu ehapuna.Või et Vilma… Eks nüüd peabki huuled kriipsuks vedama, muidu kaugele näha,kelle tomatite peale tal hammas verel on. Noh, Vilma! Sa meil täna nõndamorn? Juhtus midagi?
V: JUHTUS??? Mul on kasvuhoonetäis tomatitaimi vastu taevast! Ainult pruunidtüükad püsti!
A: Millest ometi?
V: Su oma kallis abikaasa praalis ju, et teie tomatipasta on seepärast nii hõrgumaitsega, et sa taimi meresoolavee ja veiniäädikaga kastmas käid.
A: Ega sa ometi tema lolli juttu tõe pähe võtnud?
V: Mina ei võtnud, aga ämm, hea inimene, tempis korraliku lahuse ja segasigaks juhuks veel küüslaugumahla ka hulka!
B: Sinu hambad on valged, ma vaatan.
V: Vedas seekord. Ju sai kastmisvedelik enne otsa, kui minuni jõudis!
B: Ämma hambad ei ole värvi vahetanud?
V: Eks uuri ise, kui üles leiad. Oli oma taibukuse üle hirmus rõõmus. Naeratusvenis vist liiga laiaks - kaotas proteesid suust. Käisin otsimas, aga ei minaleidnud. Teab kuhu mulla sisse tallas.
B: Vaene sina. Saak rikutud ja
mõtle, mis proteesimine maksab… (V ja B ära).
A: Ja-jah. Õnnetus õnnetuse otsa. Aga mõnel on tänu sellele natuke õnne ka(katsub hambaid). Omad oleks muidugi mugavamad, aga nendega läheb natukeaega. Ega sa ei tea, millega portselani pealt punase tindi maha saab?
26.09.2013
MÕTTETU MEES
Eit
Taat
Daam
Eit: Näe, naabri-Erni pidada laadale minema. Pidi oma Pollaga päris tsirkusetrikke tegema. Ja kohe, et telliti. Raha eest. Kas vaatajaid on või ei, pole üldse oluline… Et sina ka sihuke toss oled!
Taat: Ise sa ei luba koera võtta! Kassiga lähen või? Et kui muud ei saa, rikume vähemalt Erni etenduse ära?
Eit: Ega ma siis seda! On ju rahategemiseks muid võimalusi ka.
Taat: Õige küll! Ma võin kübarast küülikuid tõmmata.
Eit: Katsu ainult küülikute kallale minna. Oskad sina neid jah ohjata. Lõpuks rahast ilma ja jänestest ilma. Kus mul mustkunstnik väljas! Selleks peavad ikka spetsiaalsed vahendid olema: sihuke kübar, kuhu voodri vahele küülik peidetakse, et esimese hooga kohe publikusse ei paistaks… Mis, sul pole tavalistki kübarat! Kumma sa mõtlesid võtta, oma võidunud nokatsi või koitand läkiläki?
Taat: No kui küülikud on nii kepsakad, prooviks alustuseks kellegi aeglasemaga? Kuule, meil on lakapeal see suur külmutuskapi kast alles? Sa ronid sisse, ma saen pooleks?
Eit: Sina, jah, oma nüri vuksiga oled see meistersaagija. Selleks peab ikka tera niisuke olema, mis käib siuh läbi, nii et arugi ei saa ja pinnad kohe uuesti kokku haagivad. Mine vahi oma saagi: hambad roostes ja kõverad. Raiskad puidki saagides kahe halu vahelt kolmesentimeetrise jupi ära. Pärast otsi, kus su sapp ja kus su kaksteistsõrmik…
Võeh, vanameest. Mis mõttega üldse lagedale tuleb!
Taat: Seda sapitirtsu, mis saagides sinu seest kaotsi läheks, ei oskaks küll keegi tähele panna. Sa nigu dihlofossipudel, silmini mürki täis.
Eit: Sinusugusega ju muidu ei saa!
Taat: Miks sa ise esinema ei lähe, kui nii kange eit oled? Kolm kuud käisid kalli raha eest kultuurimajas naba väristamas, nüüd võiks hakata otsast tagasi teenima.
Eit: Kas ma mõni lõbunaine olen? Need olid idamaise kultuuritundmise algkursused. Aga mis sina ka sellest taipad.
Taat: Anna andeks, eit. Lõbunaine sina kohe kindlasti ei ole. Mul läheb juba saja meetri pealt igasugune lõbu üle, kui su vissis nägu näen.
Eit: Küll ma ka lustiks ja vilet lööks, kui sa natukestki kodustest kohustustest oma kukile võtaks.
Otsi, kes kartulimaale vaod sisse ajab. Vaata, kust peenardesse väetist saab. Kes keldrit kohendab või kasvumajal kilet vahetab. Sinul niisama silmad sinitaevas ja muudkui unistab: mis oleks ikka siis, kui see asi oleks nii ja teine naa. Üks tühja taga ajaja.
Taat: Või su omad talitused teistsugused on? No miks meil, kahel vanainimesel, seda kartulimaalahmakat vaja on? Tule mulle ütlema, et sa müügiga kulud tasa saad. Või see üüratu aiamaa! Meil veel tunamullused kurgi- ja kapsapurgid keldris.
See pool meetrit hernest ja teine porgandit, mis meil ära kulub, selle maa suudaks me sulle kassigagi kahepeale rammusaks teha. Äkki lähed ärid laadal maha oma möödundaastased porknad-kaalid, saab uue saagi jaoks keldri tühjaks? (eemale)
Eit: See, et üle jääb, pole kellegi häbiasi. Parem ikka, kui et puudu. A mis ma sest sulle räägin, ega sul pole mõistusest puudu. Sinul on see taipamise koht puhta tühi! Sina mine ja unista aga, kuidas siis oleks kõik hirmus toredasti, kui kapiuksed saaks kolmeks kokku voltida või trepi ööseks seina sisse annaks tõsta. Küll see teeb meid jõukaks ja õnnelikuks. Halleluuja!
Võõras: Tere! Vabandust tülitamise pärast, aga kas ma olen õige õue peal, kui Aganiku Augustit otsin?
Eit: Kustas, kus sa kadusid, sinu juurde tuldi! Mis asjatoimetused küll nii tähtsa inimese meiekanti on toonud? Teie olete sealt maavalitsuse inimesi? Ma olen teid ajalehes näinud.
(kätlevad)
Võõras: Tere veelkord. Batricia Muhk. Suvelaatade korralduskomisjonist. Olin nagunii siinmail liikumas ja mõtlesin, et astun läbi ning aitan teil ehk natuke aru pidada. Need teie müügilettide kavandid, need on äärmiselt funktsionaalsed ja innovaatilised. Ma ehk räägin nüüd küll iseenda huvidele vastu, aga kui inimene inimesele ütlen ma teile: see on asi, mille peale maksab patent võtta ja, August, ma kinnitan teile: sellega kindlustate oma muretu tuleviku. Teie ideega, August, me teeme veel laada-ajalugu. Kogu Euroopa ahmib õhku ja imestab, kuidas nad ise nii lihtsa ja geniaalse lahenduseni pole jõudnud. Minu imetlus ja õnnitlused, August Aganik!
Ma näen enda ees rikast meest, August. Ja see pole ainult väline rikkus, mille ma aitan teile kätte võidelda. Te olete sisemiselt rikas mees ja ma jään huviga ootama üha uusi ja uusi ideid, mis teie seest väljapääsu otsivad, August…
Eit: August!
Taat
Daam
Eit: Näe, naabri-Erni pidada laadale minema. Pidi oma Pollaga päris tsirkusetrikke tegema. Ja kohe, et telliti. Raha eest. Kas vaatajaid on või ei, pole üldse oluline… Et sina ka sihuke toss oled!
Taat: Ise sa ei luba koera võtta! Kassiga lähen või? Et kui muud ei saa, rikume vähemalt Erni etenduse ära?
Eit: Ega ma siis seda! On ju rahategemiseks muid võimalusi ka.
Taat: Õige küll! Ma võin kübarast küülikuid tõmmata.
Eit: Katsu ainult küülikute kallale minna. Oskad sina neid jah ohjata. Lõpuks rahast ilma ja jänestest ilma. Kus mul mustkunstnik väljas! Selleks peavad ikka spetsiaalsed vahendid olema: sihuke kübar, kuhu voodri vahele küülik peidetakse, et esimese hooga kohe publikusse ei paistaks… Mis, sul pole tavalistki kübarat! Kumma sa mõtlesid võtta, oma võidunud nokatsi või koitand läkiläki?
Taat: No kui küülikud on nii kepsakad, prooviks alustuseks kellegi aeglasemaga? Kuule, meil on lakapeal see suur külmutuskapi kast alles? Sa ronid sisse, ma saen pooleks?
Eit: Sina, jah, oma nüri vuksiga oled see meistersaagija. Selleks peab ikka tera niisuke olema, mis käib siuh läbi, nii et arugi ei saa ja pinnad kohe uuesti kokku haagivad. Mine vahi oma saagi: hambad roostes ja kõverad. Raiskad puidki saagides kahe halu vahelt kolmesentimeetrise jupi ära. Pärast otsi, kus su sapp ja kus su kaksteistsõrmik…
Võeh, vanameest. Mis mõttega üldse lagedale tuleb!
Taat: Seda sapitirtsu, mis saagides sinu seest kaotsi läheks, ei oskaks küll keegi tähele panna. Sa nigu dihlofossipudel, silmini mürki täis.
Eit: Sinusugusega ju muidu ei saa!
Taat: Miks sa ise esinema ei lähe, kui nii kange eit oled? Kolm kuud käisid kalli raha eest kultuurimajas naba väristamas, nüüd võiks hakata otsast tagasi teenima.
Eit: Kas ma mõni lõbunaine olen? Need olid idamaise kultuuritundmise algkursused. Aga mis sina ka sellest taipad.
Taat: Anna andeks, eit. Lõbunaine sina kohe kindlasti ei ole. Mul läheb juba saja meetri pealt igasugune lõbu üle, kui su vissis nägu näen.
Eit: Küll ma ka lustiks ja vilet lööks, kui sa natukestki kodustest kohustustest oma kukile võtaks.
Otsi, kes kartulimaale vaod sisse ajab. Vaata, kust peenardesse väetist saab. Kes keldrit kohendab või kasvumajal kilet vahetab. Sinul niisama silmad sinitaevas ja muudkui unistab: mis oleks ikka siis, kui see asi oleks nii ja teine naa. Üks tühja taga ajaja.
Taat: Või su omad talitused teistsugused on? No miks meil, kahel vanainimesel, seda kartulimaalahmakat vaja on? Tule mulle ütlema, et sa müügiga kulud tasa saad. Või see üüratu aiamaa! Meil veel tunamullused kurgi- ja kapsapurgid keldris.
See pool meetrit hernest ja teine porgandit, mis meil ära kulub, selle maa suudaks me sulle kassigagi kahepeale rammusaks teha. Äkki lähed ärid laadal maha oma möödundaastased porknad-kaalid, saab uue saagi jaoks keldri tühjaks? (eemale)
Eit: See, et üle jääb, pole kellegi häbiasi. Parem ikka, kui et puudu. A mis ma sest sulle räägin, ega sul pole mõistusest puudu. Sinul on see taipamise koht puhta tühi! Sina mine ja unista aga, kuidas siis oleks kõik hirmus toredasti, kui kapiuksed saaks kolmeks kokku voltida või trepi ööseks seina sisse annaks tõsta. Küll see teeb meid jõukaks ja õnnelikuks. Halleluuja!
Võõras: Tere! Vabandust tülitamise pärast, aga kas ma olen õige õue peal, kui Aganiku Augustit otsin?
Eit: Kustas, kus sa kadusid, sinu juurde tuldi! Mis asjatoimetused küll nii tähtsa inimese meiekanti on toonud? Teie olete sealt maavalitsuse inimesi? Ma olen teid ajalehes näinud.
(kätlevad)
Võõras: Tere veelkord. Batricia Muhk. Suvelaatade korralduskomisjonist. Olin nagunii siinmail liikumas ja mõtlesin, et astun läbi ning aitan teil ehk natuke aru pidada. Need teie müügilettide kavandid, need on äärmiselt funktsionaalsed ja innovaatilised. Ma ehk räägin nüüd küll iseenda huvidele vastu, aga kui inimene inimesele ütlen ma teile: see on asi, mille peale maksab patent võtta ja, August, ma kinnitan teile: sellega kindlustate oma muretu tuleviku. Teie ideega, August, me teeme veel laada-ajalugu. Kogu Euroopa ahmib õhku ja imestab, kuidas nad ise nii lihtsa ja geniaalse lahenduseni pole jõudnud. Minu imetlus ja õnnitlused, August Aganik!
Ma näen enda ees rikast meest, August. Ja see pole ainult väline rikkus, mille ma aitan teile kätte võidelda. Te olete sisemiselt rikas mees ja ma jään huviga ootama üha uusi ja uusi ideid, mis teie seest väljapääsu otsivad, August…
Eit: August!
PIIMATÄDI
Asta
Mirta
Ostjad (2)
Asta: Piimale! Piimale! Värskele piimale!
Ostja 1: On teie piimal aga hind! Kõrvalt letist saab poole soodsamalt!
Asta: Kust kõrvalt? Ah sealt! Ega te ometi Mirta käest piima ostnud? Temal on muidugi odav. Kuidagi peab ju oma solgist lahti saama. Inimesed on ikka imelikud. Aga nagu öeldakse: igale kaubale jagub ostjaid. Nagu silmi ja nina peas poleks!
Ostja 1: Ei tea, mina küll lõhna ja maitse üle nuriseda ei saanud.
Asta: Ja sina usud, et seda sama piima maitsesid, mida pärast mannergusse kallatakse? Looda aga! Ta käis ju turupäeva hommikul mu juures, ostis hommikuse lüpsi ära, et oleks, millega ostjaid lollitada.
Ostja 2: Ise hõikate siin, et värske piim! Kus ta siis värske saab olla, kui värske maha müüsite?
Asta: Müüsin? Muidugi müüsin. Hommikuse. Ega ma seda siis enam müüma oleks tihanud tulla. See juba mitu tundi seisnud. Mina müün lõunast lüpsi. Vanamees just tassis nõuga kohale. Allikas jahutatud, muidu alles auraks.
Ostja 1: Kuidagi sinist tooni teine, väga nagu ei isuta.
Asta: Rumal jutt! Sinine? Ei noh, sinine on muidugi. Timut sai rukki alla külvatud. Ilus rammus, söö või ise. Aga põlluservast ajas rukkilille sisse. Alguses käisin teisi välja noppimas, aga siis kuskilt lugesin, et ei maksa. Et rukkilillesinine on just eheda ja eestimaise piima üks esimesi tunnuseid, lisaks tegevat silmad säravaks ja meele isamaalisemaks.
Ostja 2: Seda kuulen küll esimest korda! Sellel teise leti naisel oli ikka piim rammusvalge, pisut isegi kollakat tooni. Ma miskipärast usaldan tema piima värvi rohkem, kui teie juttu.
Asta: Usalda muidugi. Kas ma saan keelata? Mina saan ainult seda mainida, kuidas nende Muril on kombeks lahtiste piimanõude kohal jalga kergitamas käia. Eks see annab ilusa kollase tooni muidugi. Ühele meeldib lille värskus, teisele jälle teine asi. Maitseid on erinevaid. Sa mine vaata seda kollast rammu seal peal! See käiks lirtsat-lörtsat nõu sees ringi, kui Mirta ühtepuhku kulbiga ei segaks. Mis ta sest muidu muudkui uhmerdab?
Ostja1: No mina saan sellest nõnda aru, et siis jagub ühtlast piima igale ostjale. Muidu ju kerkiks koor peale.
Asta: Või koor! Oleks selle piima peal tera koort, jääks sellest midagi ka perenaisele külge! Aga Mirta! Sellest pole ju midagi vaadatagi. Paistab läbi! Odav on ta piim jah. Müügu aga veel odavamalt. Lehm on tal samasugune kui ta ise. Luu ja nahk. Kui looma suu kinni seod, siis saad muidugi tasuta piima jagada. Saatnud parem oma vanamees leti taha. See on nagu nuumhärg. Varsti ei leidu nii pikka rihma, mis ümber kere pükse hoidma ulataks.
Ostja 2: Kust see mees siis rammusaks sai, kui nii kehvalt elavad ja toiduga närutavad?
Asta: Kust ta sai? Eks ta olnud ka enne nagu silguniisk. Ega ta julgenud sellist piima juuagi, kus koer kallal käib ja perenaine virtsaseid käsi loputab. Kahju hakkas inimesest. Eks ma teda oma koore peal kosutanud. Algul salaja, nüüd käib juba ise küsimas. Ega ei saa lasta ligimesel nälga surra!
Ostja 1: Palju selles rukkililles ikka rasvarammu on?
Asta: Või palju on! Mu lehmal on selline piim, et tund pärast lüpsi peab käima tordilabidaga jahutaja kallal. Kooreks jah on seda raske nimetada. See on selge või! Vot nende võileibadega ma Mirta mehe surmasuust üles turgutasingi! Nüüd vaatan juba, et võiks vähemaks jätta, mees ei paista enam peki seest välja.
Ostja 2: Ja või on teil muidugi ka sinine?
Asta: On jah!
Ostja 1: Kuulake oma juttu! Ja vaadake oma mannergusse! Teist teete maha, endal putukad ujuvad piima sees!
Asta: Vahi kurjavaime! Seda see Mirta enne käis ja põrnitses mind tigeda näoga. Endal käsi rusikas. Ma mõtlesin, et niisama lõngub ringi, aga siis ikka sokutas mulle peotäie kärbseid piima sisse. Küll ma talle ehitan! Pole hullu, need saab siit ilusasti välja korjata.
Ostja 2: Ja selle mõtlete inimestele müüa?! Seda sinist sortsukest, mis teil siin nõu põhjas on, ei julgeks keegi oma koerale-kassile viia ka siis, kui seda tasuta saaks. Isegi maha valada on patt, määrib muru ära!
Ostja 1: Oh, ega see peotäis kärbsed siis piima mustaks tee. Need on kindlasti otse duši alt tulnud ja korralikult desinfitseeritud. Valvavad siin, et koor võiks ei läheks ja laulavad isamaalisi laule. Küll te selle müüdud saate. Ainult hinna peaks veel pisut kõrgemaks kergitama.
Kindlasti on karjamaad ohtra suitsupääsukese-sõnnikuga väetatud? Ja lehma asemel peate kolme lüpsilõvi? Mina küll usun, et teil on ilusat valget piima, aga see on siin sinise ja musta kihi all peidus! Teate, see teie jutt on juba nii räpane ja õel, et minul kadus igasugune piimaisu. Läheme kuulame, mis teises letis räägitakse. Ehk tuleb veel isu tagasi.
Asta: No kui te tahate mujale minna, peate te siis just Mirta juurde minema? Hilda siin samas üle turutänava. Samasugune aus naisterahvas nagu ma ise. Või Eevi. Kuulete siis ometi? Minge Hilda või Eevi juurde. Nemad on seal pool.(ostjad ära)
No ei inimesed kuula! No mis ma siis nii õige ütlesin, et kohe niimoodi näkku solvatakse. Oma kaupa peab ikka kiitma. Või need reklaamid alati sulatõde on. Huvi peab tekkima…
Mirta! Hakkad juba koju sättima?
Mirta: Piim otsas. Mis ma ikka vahin. Ostjaid oli täna kohe hästi palju. Ei saanud nõud õieti käest maha pannagi. Mul pole varem nii head müügipäeva olnudki. Mis sa neile siin seletasid, et kõik otse meie laua juurde voorisid?
Asta: Parem ära küsi. Pärast jätad mu veel maha, et vaata ise, kuidas koju saad. Mulle ka paar liitrit jätsid? Solgutan enne kuskil kaevu all oma mannergu puhtaks.
Mirta: Mis jubedusi sa siin aretad? Kuule, ei jätnud ma sulle seda turupiima. See juba soojaks läinud. Tuled õhtul, saad värsket. Te peate ikka endile ka lehma võtma. Hea mugav, piim, või, koor ja kohupiim iga hetk omast käest.
Asta: Oi ei viitsi mina seda vaeva võtta. Mulle sobib reklaamitöö palju paremini.
Mirta
Ostjad (2)
Asta: Piimale! Piimale! Värskele piimale!
Ostja 1: On teie piimal aga hind! Kõrvalt letist saab poole soodsamalt!
Asta: Kust kõrvalt? Ah sealt! Ega te ometi Mirta käest piima ostnud? Temal on muidugi odav. Kuidagi peab ju oma solgist lahti saama. Inimesed on ikka imelikud. Aga nagu öeldakse: igale kaubale jagub ostjaid. Nagu silmi ja nina peas poleks!
Ostja 1: Ei tea, mina küll lõhna ja maitse üle nuriseda ei saanud.
Asta: Ja sina usud, et seda sama piima maitsesid, mida pärast mannergusse kallatakse? Looda aga! Ta käis ju turupäeva hommikul mu juures, ostis hommikuse lüpsi ära, et oleks, millega ostjaid lollitada.
Ostja 2: Ise hõikate siin, et värske piim! Kus ta siis värske saab olla, kui värske maha müüsite?
Asta: Müüsin? Muidugi müüsin. Hommikuse. Ega ma seda siis enam müüma oleks tihanud tulla. See juba mitu tundi seisnud. Mina müün lõunast lüpsi. Vanamees just tassis nõuga kohale. Allikas jahutatud, muidu alles auraks.
Ostja 1: Kuidagi sinist tooni teine, väga nagu ei isuta.
Asta: Rumal jutt! Sinine? Ei noh, sinine on muidugi. Timut sai rukki alla külvatud. Ilus rammus, söö või ise. Aga põlluservast ajas rukkilille sisse. Alguses käisin teisi välja noppimas, aga siis kuskilt lugesin, et ei maksa. Et rukkilillesinine on just eheda ja eestimaise piima üks esimesi tunnuseid, lisaks tegevat silmad säravaks ja meele isamaalisemaks.
Ostja 2: Seda kuulen küll esimest korda! Sellel teise leti naisel oli ikka piim rammusvalge, pisut isegi kollakat tooni. Ma miskipärast usaldan tema piima värvi rohkem, kui teie juttu.
Asta: Usalda muidugi. Kas ma saan keelata? Mina saan ainult seda mainida, kuidas nende Muril on kombeks lahtiste piimanõude kohal jalga kergitamas käia. Eks see annab ilusa kollase tooni muidugi. Ühele meeldib lille värskus, teisele jälle teine asi. Maitseid on erinevaid. Sa mine vaata seda kollast rammu seal peal! See käiks lirtsat-lörtsat nõu sees ringi, kui Mirta ühtepuhku kulbiga ei segaks. Mis ta sest muidu muudkui uhmerdab?
Ostja1: No mina saan sellest nõnda aru, et siis jagub ühtlast piima igale ostjale. Muidu ju kerkiks koor peale.
Asta: Või koor! Oleks selle piima peal tera koort, jääks sellest midagi ka perenaisele külge! Aga Mirta! Sellest pole ju midagi vaadatagi. Paistab läbi! Odav on ta piim jah. Müügu aga veel odavamalt. Lehm on tal samasugune kui ta ise. Luu ja nahk. Kui looma suu kinni seod, siis saad muidugi tasuta piima jagada. Saatnud parem oma vanamees leti taha. See on nagu nuumhärg. Varsti ei leidu nii pikka rihma, mis ümber kere pükse hoidma ulataks.
Ostja 2: Kust see mees siis rammusaks sai, kui nii kehvalt elavad ja toiduga närutavad?
Asta: Kust ta sai? Eks ta olnud ka enne nagu silguniisk. Ega ta julgenud sellist piima juuagi, kus koer kallal käib ja perenaine virtsaseid käsi loputab. Kahju hakkas inimesest. Eks ma teda oma koore peal kosutanud. Algul salaja, nüüd käib juba ise küsimas. Ega ei saa lasta ligimesel nälga surra!
Ostja 1: Palju selles rukkililles ikka rasvarammu on?
Asta: Või palju on! Mu lehmal on selline piim, et tund pärast lüpsi peab käima tordilabidaga jahutaja kallal. Kooreks jah on seda raske nimetada. See on selge või! Vot nende võileibadega ma Mirta mehe surmasuust üles turgutasingi! Nüüd vaatan juba, et võiks vähemaks jätta, mees ei paista enam peki seest välja.
Ostja 2: Ja või on teil muidugi ka sinine?
Asta: On jah!
Ostja 1: Kuulake oma juttu! Ja vaadake oma mannergusse! Teist teete maha, endal putukad ujuvad piima sees!
Asta: Vahi kurjavaime! Seda see Mirta enne käis ja põrnitses mind tigeda näoga. Endal käsi rusikas. Ma mõtlesin, et niisama lõngub ringi, aga siis ikka sokutas mulle peotäie kärbseid piima sisse. Küll ma talle ehitan! Pole hullu, need saab siit ilusasti välja korjata.
Ostja 2: Ja selle mõtlete inimestele müüa?! Seda sinist sortsukest, mis teil siin nõu põhjas on, ei julgeks keegi oma koerale-kassile viia ka siis, kui seda tasuta saaks. Isegi maha valada on patt, määrib muru ära!
Ostja 1: Oh, ega see peotäis kärbsed siis piima mustaks tee. Need on kindlasti otse duši alt tulnud ja korralikult desinfitseeritud. Valvavad siin, et koor võiks ei läheks ja laulavad isamaalisi laule. Küll te selle müüdud saate. Ainult hinna peaks veel pisut kõrgemaks kergitama.
Kindlasti on karjamaad ohtra suitsupääsukese-sõnnikuga väetatud? Ja lehma asemel peate kolme lüpsilõvi? Mina küll usun, et teil on ilusat valget piima, aga see on siin sinise ja musta kihi all peidus! Teate, see teie jutt on juba nii räpane ja õel, et minul kadus igasugune piimaisu. Läheme kuulame, mis teises letis räägitakse. Ehk tuleb veel isu tagasi.
Asta: No kui te tahate mujale minna, peate te siis just Mirta juurde minema? Hilda siin samas üle turutänava. Samasugune aus naisterahvas nagu ma ise. Või Eevi. Kuulete siis ometi? Minge Hilda või Eevi juurde. Nemad on seal pool.(ostjad ära)
No ei inimesed kuula! No mis ma siis nii õige ütlesin, et kohe niimoodi näkku solvatakse. Oma kaupa peab ikka kiitma. Või need reklaamid alati sulatõde on. Huvi peab tekkima…
Mirta! Hakkad juba koju sättima?
Mirta: Piim otsas. Mis ma ikka vahin. Ostjaid oli täna kohe hästi palju. Ei saanud nõud õieti käest maha pannagi. Mul pole varem nii head müügipäeva olnudki. Mis sa neile siin seletasid, et kõik otse meie laua juurde voorisid?
Asta: Parem ära küsi. Pärast jätad mu veel maha, et vaata ise, kuidas koju saad. Mulle ka paar liitrit jätsid? Solgutan enne kuskil kaevu all oma mannergu puhtaks.
Mirta: Mis jubedusi sa siin aretad? Kuule, ei jätnud ma sulle seda turupiima. See juba soojaks läinud. Tuled õhtul, saad värsket. Te peate ikka endile ka lehma võtma. Hea mugav, piim, või, koor ja kohupiim iga hetk omast käest.
Asta: Oi ei viitsi mina seda vaeva võtta. Mulle sobib reklaamitöö palju paremini.
MURET EI MINGISUGUST
Tütar käis nädalavahetusel kodus ja kukkus hädaldama: “Te peate ikka mammaga meie juurde kolima, peate ikka meie juurde kolima... Mismoodi te siin elate? Ei ole poodi ega perearsti.” Ja ketrab niimoodi päev otsa. Tahan ma jah niisuguse vingu-viiuliga ühe katuse all elada? Ja kus? Soomes!
Minu nad ehk veel saaks hädaga laeva, aga mamma! See pelgab veekogusid nii, et ei ole nõus isegi truubi koha pealt kraavi ületama. Et võõras keelekeskkond – seda ta ei karda. Suviti käivad soomlased bussitäite viisi piilumas ja pildistamas, kuidas mamma käsitsi heina niidab, vilja õsub, kartuleid konksutab ja põhjanaabritelt laekunud piletitulu arvelaual kokku lööb. Nagu mamma ütleb: kui on turiste ja tervist, pole pensionit ja perearsti tarviski. Või millal sel tervisel sihukese tambi juures aega on ära kaduda?
Milleks meile perearst? Hakkame arsti juurde sättima, siis juba eelmisel õhtul vererõhk laes, vaat et ei jõuagi tohtri manu. Noh, kõik see ettevalmistus: nimekirja koostamine igast oma ihuhädast – kohapeal ei tule ju meelde; koduhoidja otsimine, kes vahepeal koera pissile laseks, sest arstilkäimiseks kulub terve päev. Kui meie vallast arst ära kadus, siis me sattusime naabervalla tohtri nimekirja. Minu juurest teeb see 34 km. Bussiga ei pääse sinna kohe kuidagi. Nii et jalgrattakummid vaja veel üle kontrollida, pump ja tagavaralohv kaasa pakkida. Noh, ja kui oled lõpuks kohale vändanud: põsed õhetavad, süda rütmi rassitud - tunned end tervelt kui purikas ja selle kirja unustad nagunii maha, kuhu kõik oma vaevused üles märkisid.
Praegusel ajal on üleüldse igal endast lugu pidaval pensionäril kodus arvuti ja internet. Istud rahulikult ekraani ette, surfad natuke ja diagnoosid endal kõik tõved ära ning retsepti leiad kah, millistest koostisosadest oma rohud kodusel teel kokku segada.
Olen paar korda internetipoodi ka proovinud, aga see pole ikka maainimese jaoks. Hiinast on muidu odav tellida, ainult et kaup tuleb kole kaua. Toit läheb rikki. Ja ega nad lähemale taha tuua kui maakonnalinna või Tallinna smartposti kasti. Mul siis lihtsam juba see 15 km rattaga alevikus kauba järgi käia.
Misasja meil ei ole? Kõik on olemas. Lihtsalt teises vallas või maakonnas. Noh, nad siin ähvardavad juba mitu aastat haldusreformiga. Kui minu silmad selle ära näevad, siis varsti on kõik vajalikud asutused jälle oma vallas olemas. Kas nüüd just lähemal, aga... kõlab kodusemalt.
Igapäevaeluga saame hakkama. Sellega pole muret. Hoopis lastelastega on keeruline suhelda. Keelebarjäär! Ei, mitte seetõttu, et Soomes. Nagu öeldud, selle keelega oleme sina-peal. Ja arvuti abil trehvame tihti. Skaibis. Pojatütar elab veel imekombel Eestis ja räägib vahepeal üsna eesti keeles, aga mõnikord saan ta jutu ingliskeelsest osast justkui paremini aru.
Ükspäev alles helistas, et sõidab maale, sest ajas linnas ema hüppama. Issver, kuidas ma ehmatasin. Mini oli just eelmisel nädalavahetusel meil käinud ja mammalt 27 m veneaegset siidiriiet saanud. Ma küsisin, mis ta kõige sellega teha mõtleb, tema nähvas, et langevarju õmbleb. “No nii,” mõtlesin. “Arvad, et plõksib niisama, aga see segane lähebki hüppama ja tüdruk veel utsitab tagant.”
Mini mul ju sihuke saamatu. Algul, kui poisiga elama hakkasid, no vaipa ka ei osanud kloppimise ajal õiget pidi pihus hoida, kõik pidin talle puust ette tegema. Sihukese saadad langevarjuga taevast alla, siis kõigepealt vaata, et ikka hakkab õiges suunas kukkuma ja rumala peaga ülepoole ei roni.
Aga ei. „Hüppamine“ tähendavat midagi nagu meie ajal, et „ajab kopsu üle maksa“.
Või see tüdruku järgmine uudis. Et materdas mammat ja kus too hakkas puid alla ajama. Ma jäin hirmust kangeks. Mõtlesin, et nüüd meelitas vanainimese sauna tegema. Me pole seda hoonet 20 aastat kasutanud! Kõik ammu ära lagunenud. Kerise koha peale ma viisin viis aastat tagasi vana telekalaua. Mõtlesin, et küllap sinna sahtlisse nüüd meelesegaduses tuli tehti. Aga jälle see noore rahva jutt! „Puude ajamine“ tähendavat, et noh, plika pragas mammaga, et üle üheksakümnene ei peaks üksi käsiadraga kartulimaale vagusid sisse tõmbama ja selle peale läks mamma natuke ägedaks.
Pidudest tunneme mammaga vahel küll puudust. Meenutame endisi aegu, kuidas ikka kord-kaks kuus külaservas simmanit peeti. Praegu paraku peale meie kahe rohkem külaelanikke polegi. Eks me aeg-ajalt ikka korraldame ka, aga kaua sa viitsid niimoodi omakeskis karelda või kakelda. Selles mõttes tänane üritus on tänu väärt! Ei me siit enne nädalat liigu. Lehma, koera ja seapõrsa võtsime kaasa. Mamma praegu jalutab teisi kuskil seal matkaraja peal, aga tantsu ajaks on tal õhtune lüps tehtud ja sukatriibud sirged.
Minu nad ehk veel saaks hädaga laeva, aga mamma! See pelgab veekogusid nii, et ei ole nõus isegi truubi koha pealt kraavi ületama. Et võõras keelekeskkond – seda ta ei karda. Suviti käivad soomlased bussitäite viisi piilumas ja pildistamas, kuidas mamma käsitsi heina niidab, vilja õsub, kartuleid konksutab ja põhjanaabritelt laekunud piletitulu arvelaual kokku lööb. Nagu mamma ütleb: kui on turiste ja tervist, pole pensionit ja perearsti tarviski. Või millal sel tervisel sihukese tambi juures aega on ära kaduda?
Milleks meile perearst? Hakkame arsti juurde sättima, siis juba eelmisel õhtul vererõhk laes, vaat et ei jõuagi tohtri manu. Noh, kõik see ettevalmistus: nimekirja koostamine igast oma ihuhädast – kohapeal ei tule ju meelde; koduhoidja otsimine, kes vahepeal koera pissile laseks, sest arstilkäimiseks kulub terve päev. Kui meie vallast arst ära kadus, siis me sattusime naabervalla tohtri nimekirja. Minu juurest teeb see 34 km. Bussiga ei pääse sinna kohe kuidagi. Nii et jalgrattakummid vaja veel üle kontrollida, pump ja tagavaralohv kaasa pakkida. Noh, ja kui oled lõpuks kohale vändanud: põsed õhetavad, süda rütmi rassitud - tunned end tervelt kui purikas ja selle kirja unustad nagunii maha, kuhu kõik oma vaevused üles märkisid.
Praegusel ajal on üleüldse igal endast lugu pidaval pensionäril kodus arvuti ja internet. Istud rahulikult ekraani ette, surfad natuke ja diagnoosid endal kõik tõved ära ning retsepti leiad kah, millistest koostisosadest oma rohud kodusel teel kokku segada.
Olen paar korda internetipoodi ka proovinud, aga see pole ikka maainimese jaoks. Hiinast on muidu odav tellida, ainult et kaup tuleb kole kaua. Toit läheb rikki. Ja ega nad lähemale taha tuua kui maakonnalinna või Tallinna smartposti kasti. Mul siis lihtsam juba see 15 km rattaga alevikus kauba järgi käia.
Misasja meil ei ole? Kõik on olemas. Lihtsalt teises vallas või maakonnas. Noh, nad siin ähvardavad juba mitu aastat haldusreformiga. Kui minu silmad selle ära näevad, siis varsti on kõik vajalikud asutused jälle oma vallas olemas. Kas nüüd just lähemal, aga... kõlab kodusemalt.
Igapäevaeluga saame hakkama. Sellega pole muret. Hoopis lastelastega on keeruline suhelda. Keelebarjäär! Ei, mitte seetõttu, et Soomes. Nagu öeldud, selle keelega oleme sina-peal. Ja arvuti abil trehvame tihti. Skaibis. Pojatütar elab veel imekombel Eestis ja räägib vahepeal üsna eesti keeles, aga mõnikord saan ta jutu ingliskeelsest osast justkui paremini aru.
Ükspäev alles helistas, et sõidab maale, sest ajas linnas ema hüppama. Issver, kuidas ma ehmatasin. Mini oli just eelmisel nädalavahetusel meil käinud ja mammalt 27 m veneaegset siidiriiet saanud. Ma küsisin, mis ta kõige sellega teha mõtleb, tema nähvas, et langevarju õmbleb. “No nii,” mõtlesin. “Arvad, et plõksib niisama, aga see segane lähebki hüppama ja tüdruk veel utsitab tagant.”
Mini mul ju sihuke saamatu. Algul, kui poisiga elama hakkasid, no vaipa ka ei osanud kloppimise ajal õiget pidi pihus hoida, kõik pidin talle puust ette tegema. Sihukese saadad langevarjuga taevast alla, siis kõigepealt vaata, et ikka hakkab õiges suunas kukkuma ja rumala peaga ülepoole ei roni.
Aga ei. „Hüppamine“ tähendavat midagi nagu meie ajal, et „ajab kopsu üle maksa“.
Või see tüdruku järgmine uudis. Et materdas mammat ja kus too hakkas puid alla ajama. Ma jäin hirmust kangeks. Mõtlesin, et nüüd meelitas vanainimese sauna tegema. Me pole seda hoonet 20 aastat kasutanud! Kõik ammu ära lagunenud. Kerise koha peale ma viisin viis aastat tagasi vana telekalaua. Mõtlesin, et küllap sinna sahtlisse nüüd meelesegaduses tuli tehti. Aga jälle see noore rahva jutt! „Puude ajamine“ tähendavat, et noh, plika pragas mammaga, et üle üheksakümnene ei peaks üksi käsiadraga kartulimaale vagusid sisse tõmbama ja selle peale läks mamma natuke ägedaks.
Pidudest tunneme mammaga vahel küll puudust. Meenutame endisi aegu, kuidas ikka kord-kaks kuus külaservas simmanit peeti. Praegu paraku peale meie kahe rohkem külaelanikke polegi. Eks me aeg-ajalt ikka korraldame ka, aga kaua sa viitsid niimoodi omakeskis karelda või kakelda. Selles mõttes tänane üritus on tänu väärt! Ei me siit enne nädalat liigu. Lehma, koera ja seapõrsa võtsime kaasa. Mamma praegu jalutab teisi kuskil seal matkaraja peal, aga tantsu ajaks on tal õhtune lüps tehtud ja sukatriibud sirged.
KASULIK KAUP
Eit
Taat
Teekäijad
Taat: Täna läheme turule ja müüme setuka maha.
Eit: Hea loom, ehk hoiaks veel aastakese?
Taat: Kui taat ütleb täna, siis taat mõtleb – täna!
Eit: Hea küll, hea küll, taadike. Müüme täna. Aga mis asemele ostame?
Taat: Küll saab ka asemele, kui sina, eit, aga kuss oled ja ennast ärisse ei sega.
Eit: Ei sega, taadike, ei sega. (lähevad)
TK: Kus te, kallis rahvas sellise kronuga mõtlete jõuda?
Taat: Turgu, ikka turgu.
TK: Ei jõua sa sellega turule! Vaata ise! Setukal saps väriseb ja silmadhirmu täis. Sellel minekuaeg käes!
Taat: Ei ma näe kahtlast miskit!
TK: See just kõige kahtlasem ongi! See on selge märk, et mõne minuti pärast ots käes. Taat: See oleks küll õnnetus surnud loomaga tee peale jääda! Vaat kus lugu nüüd!
TK: Paistad selline tore mees. Ela sulle siin kaasa, nii etendal silm märg ja oma heaolust ei hooli. Säh, võta mu oinas. Hobune ta ei ole, aga roojamugula annab peenramaale temagi, lõngavilla sokkide-kinnastetarbeks sulle ja su eidele ja kui ükskord tüdined, saad hulk aega head liha süüa ja väärt kasuka pealekauba. Minge nüüd ruttu, etei peaksoma hobuse kõngemist pealt kaema.
Taat: Õige jutt. Oinaga lihtsam ka. Seda heina, mis hobune sisse vohmis! Tubli teekäija, võttis vanainimestelt matmisvaeva.
TK: Ae, vanapaar! Valele poole kõnnite! Ega te seda hullu looma koju vii? Turule ikka!
Taat: Ma, et... kasukas... sokid... praad...
TK: Petta oled saanud, peremees! Vaata loomale silma! Seal selline kurjus sees, et kauge maa taha paistab kätte! See lükkab sul aiad maha, pusib seinad sodiks, sööb tarel katuse pealt ja hea, kui sulle omale elu sisse jätab!
Taat: See on küll kole jutt kuulda.
TK: Kus on ikka õelust siin ilmas! Sellist sobi tegema! Kahju sust, peremees. Aitaks, aga ei oska. Kui, siis, et võta mu seapõrsas, päästan su oinast priiks. Saad värske rohu ja rokaga endale jõuluks tubli emise. Kui jaksad kannatada, on varsti terve laut rõngassabasid täis. Mina vaatan, kuhu oinas ohelikkupidi siduda. Tõtake teie, enne, kui see segane mul käest pääseb.
Taat: Vaata, kus vedas! Surnud hobuse asemele terve seakari!
TK: Tere, eite-taati! Kuhu minek, mis kaubad tehtud?
Taat: Kärssnina kanname. Tulevast põrsatoojat!
TK: Näitad ehk? ... Oi heldus! No mis põrsatoojat sellest, see ju isane. Sedagi minevikus. Ei siit järglasi saa ja ise nii nirakas, et sul homsetki ei näe, kui just sooja piimaga ei sossuta. Ai-ai, peremees. See polnud hea kaup! Võta parem mu hani. Saad padja sisse sulgi, hoiab koerana külad majast eemal ja jõuluks saad prae ka lauale. Ma lähen niikaua, vaatan, ehk leian veel üles selle kurja inimese, kes sulle niisuguse nuhtluse kaela määris!
Taat: Hane polegi meil olnud, eit. See oli päris tulus kaup! Paljukest see hani hoolt vajab, aga ise on kullaauk. Kui muna muneb, siis ka sellise, et korraga eimahu kõhtugi!
TK: Näe, järele jõudsin! Ärge võtke seda hane, kallikesed! Ärge võtke. Eelmisel peremehel peksis nokaga sääred siniseks, trampis aiamaa mustaks ja kui prae-aeg käes, lendas nelja tuule poole! Ei ole teil, vanadel, enam sellist vaeva näha vaja. Võtke, siin on midagi vaguramat!
Taat: Mis siin siis on? Õunapabulad???
TK: Esimene pilk on petlik. Maitsegi ei pruugi meeldida. Taliubinad. Vajavad järelküpsemist! Aga kui valmis saavad, viivad keele alla! Ja vaeva ei mingit! Tõstad koti nurka ja seal nad seisavad. Ei küsi leiba ega tüki togima. Ja kui seemned mulda viskad, on varsti aed õisi täis. Õied meelitavad mesilasi, mesilased annavad mett! Siis istud, taat, jalg üle põlve, limpsid kärjemett ja vaatad, kuidas õunasaak edeneb. Varsti oled jõukas mees.
Taat: Kuuled, eit! Vaata, kuidas mõni päev õnn võib õue joosta! Mis sa mossitad, nagu ei oskaks hõlpu elu hinnata!
Eit: Ja-jah, taadike! Küllap ma juba rõõmustan.
Taat: Kas ei olnud ma kange kauplema? Kas mu nutikus pole siis kiiduväärt?
Eit: Ja-jah, taadike. Mis sina teed, on hästi tehtud kõik.
Lehtmetsa, 2011
Taat
Teekäijad
Taat: Täna läheme turule ja müüme setuka maha.
Eit: Hea loom, ehk hoiaks veel aastakese?
Taat: Kui taat ütleb täna, siis taat mõtleb – täna!
Eit: Hea küll, hea küll, taadike. Müüme täna. Aga mis asemele ostame?
Taat: Küll saab ka asemele, kui sina, eit, aga kuss oled ja ennast ärisse ei sega.
Eit: Ei sega, taadike, ei sega. (lähevad)
TK: Kus te, kallis rahvas sellise kronuga mõtlete jõuda?
Taat: Turgu, ikka turgu.
TK: Ei jõua sa sellega turule! Vaata ise! Setukal saps väriseb ja silmadhirmu täis. Sellel minekuaeg käes!
Taat: Ei ma näe kahtlast miskit!
TK: See just kõige kahtlasem ongi! See on selge märk, et mõne minuti pärast ots käes. Taat: See oleks küll õnnetus surnud loomaga tee peale jääda! Vaat kus lugu nüüd!
TK: Paistad selline tore mees. Ela sulle siin kaasa, nii etendal silm märg ja oma heaolust ei hooli. Säh, võta mu oinas. Hobune ta ei ole, aga roojamugula annab peenramaale temagi, lõngavilla sokkide-kinnastetarbeks sulle ja su eidele ja kui ükskord tüdined, saad hulk aega head liha süüa ja väärt kasuka pealekauba. Minge nüüd ruttu, etei peaksoma hobuse kõngemist pealt kaema.
Taat: Õige jutt. Oinaga lihtsam ka. Seda heina, mis hobune sisse vohmis! Tubli teekäija, võttis vanainimestelt matmisvaeva.
TK: Ae, vanapaar! Valele poole kõnnite! Ega te seda hullu looma koju vii? Turule ikka!
Taat: Ma, et... kasukas... sokid... praad...
TK: Petta oled saanud, peremees! Vaata loomale silma! Seal selline kurjus sees, et kauge maa taha paistab kätte! See lükkab sul aiad maha, pusib seinad sodiks, sööb tarel katuse pealt ja hea, kui sulle omale elu sisse jätab!
Taat: See on küll kole jutt kuulda.
TK: Kus on ikka õelust siin ilmas! Sellist sobi tegema! Kahju sust, peremees. Aitaks, aga ei oska. Kui, siis, et võta mu seapõrsas, päästan su oinast priiks. Saad värske rohu ja rokaga endale jõuluks tubli emise. Kui jaksad kannatada, on varsti terve laut rõngassabasid täis. Mina vaatan, kuhu oinas ohelikkupidi siduda. Tõtake teie, enne, kui see segane mul käest pääseb.
Taat: Vaata, kus vedas! Surnud hobuse asemele terve seakari!
TK: Tere, eite-taati! Kuhu minek, mis kaubad tehtud?
Taat: Kärssnina kanname. Tulevast põrsatoojat!
TK: Näitad ehk? ... Oi heldus! No mis põrsatoojat sellest, see ju isane. Sedagi minevikus. Ei siit järglasi saa ja ise nii nirakas, et sul homsetki ei näe, kui just sooja piimaga ei sossuta. Ai-ai, peremees. See polnud hea kaup! Võta parem mu hani. Saad padja sisse sulgi, hoiab koerana külad majast eemal ja jõuluks saad prae ka lauale. Ma lähen niikaua, vaatan, ehk leian veel üles selle kurja inimese, kes sulle niisuguse nuhtluse kaela määris!
Taat: Hane polegi meil olnud, eit. See oli päris tulus kaup! Paljukest see hani hoolt vajab, aga ise on kullaauk. Kui muna muneb, siis ka sellise, et korraga eimahu kõhtugi!
TK: Näe, järele jõudsin! Ärge võtke seda hane, kallikesed! Ärge võtke. Eelmisel peremehel peksis nokaga sääred siniseks, trampis aiamaa mustaks ja kui prae-aeg käes, lendas nelja tuule poole! Ei ole teil, vanadel, enam sellist vaeva näha vaja. Võtke, siin on midagi vaguramat!
Taat: Mis siin siis on? Õunapabulad???
TK: Esimene pilk on petlik. Maitsegi ei pruugi meeldida. Taliubinad. Vajavad järelküpsemist! Aga kui valmis saavad, viivad keele alla! Ja vaeva ei mingit! Tõstad koti nurka ja seal nad seisavad. Ei küsi leiba ega tüki togima. Ja kui seemned mulda viskad, on varsti aed õisi täis. Õied meelitavad mesilasi, mesilased annavad mett! Siis istud, taat, jalg üle põlve, limpsid kärjemett ja vaatad, kuidas õunasaak edeneb. Varsti oled jõukas mees.
Taat: Kuuled, eit! Vaata, kuidas mõni päev õnn võib õue joosta! Mis sa mossitad, nagu ei oskaks hõlpu elu hinnata!
Eit: Ja-jah, taadike! Küllap ma juba rõõmustan.
Taat: Kas ei olnud ma kange kauplema? Kas mu nutikus pole siis kiiduväärt?
Eit: Ja-jah, taadike. Mis sina teed, on hästi tehtud kõik.
Lehtmetsa, 2011
SEIKLUSKINK
Tüdruk küsis, mida ma juubelikingiks tahan. Lambavillatekki või vesti või susse või midagi? No mis! Koid pole eelmise juubeli kingitusi veel ära süüa jõudnud. Eakakssaamise üks suuremaid miinuseid on see, et kõik hakkavad sind, nagu kookonit, villa sisse mähkima, et jumala eest elu lõhnad, värvid ja maitsed sinuni ei ulatuks. Võin kingiks toodud sussidest ja vestidest endale samba laduda. Kindlasti tuleks kõrgem kui pensioni oma.
Ütlesin, et kinkigu mingi seiklus. Midagi, mida ma enne kunagi teinud pole. Langevarju- või benjihüpe, delta- või paraplaaniga lendamine, mägironimine või veelauasõit.
Tüdruk jõllitas mind mitu minutit. Mitte midagi ei öelnud. Siis hakkas ääri-veeri, et valiks ikka midagi vähemohtlikku: läheks näiteks rattaga sõitma. Parki?
Nõus! Skateparki!
Tüdruk karjatab: „Ema! Sa saad seal otsa, isegi kui ratas käekõrval seina ääres seisad. Kujutad ette ka, mis tireleid ja saltosid seal rattaga tehakse ja kuidas isegi noored treenitud poisid betooni peal kukkudes raskete vigastustega minema viiakse!“
Muidugi kujutan. Mul ju telekas olemas. Mõnda trikki olen proovinud vanamehe eest salaja kuuri taga järgi ka teha, aga seal pole väga ruumi ega õiget kallakut.
Tüdruk pakub edasi: „Sõidaks liftiga teletorni ja einestaks selle restoranis.“
Nõus. Seal saab seda servakõndi teha.
Plika nutu äärel, et ema, kas sa oled meile midagi rääkimata jätnud, miks sa iga hinna eest surma tahad saada?
Mh! Ma tahan elamusi! Adrenaliini! Ja mitte nii, et sa lased seda mulle narkoosi all veeni süstida.
Lõpuks jõudsime kompromissile. Kanuumatk.
Ega ma sellest mõttest väga midagi pidanud, aga vähemalt lõpetavad oma pideva pinnimise ära. Kas ma vähe olen noores põlves paadiga sõitnud? Mis see kanuugi muud on kui aerupaat.
No läksime kohale. Jõgi kitsas kui sukapael ja vett poolde säärde, aga kõik ajavad veste selga. Tüdruk, see nõuab, et pangu ma kiiver ka pähe. Vastasin, et toogu ikka kaelatugi, cosmodisk, lestad, põlve- ja randmekaitsed ning tuukriülikond veel kõige otsa, küll ma siis laman vaikselt siinsamas kaldal.
Plika tahtis mu paati tulla. Selle ma keelasin kategooriliselt ära. Kutsusin naabri Leida. Too oli tegelikult ainult saatma tulnud: kittel seljas ja kalossid palja varba otsas, aga otsustas, et, ah, miks ka mitte, teeme ära!
Tüdruk ei lubanud meil esimesena vee peale minna, aga seni, kui tema oma sõpradega kaldast kaldasse triivis ja esimesse kopratammi kanuu kinni sõitis, me kargasime Leidaga sips paadist välja, tassisime kanuu üle tammi ja olime läinud! Algul tekitasime kiusu pärast pika eduma, et mis nad meist õige mõtlevad. Siis tuli hasart sisse. Kus sa neid kilomeetreid seal vee peal oskad vaadata... Ajaliselt, mis see siis oli: üheksast vette ja kuskil kaheksa ajal tundsime, et nüüd võiks välja tulla. Meri paistis ka juba.
Telefoni ei lubanud tüdruk kaasa võtta, et saab märjaks. Ega me polnud mallanud kuulata kah, et kus või mis kell lõpetamine on. Lõppude-lõpuks minu sünnipäev, minu matk ja mina otsustan.
No vedasime kanuu kaldasse, ootasime pool tundi, kedagi järgi ei paistnud tulevat, aga juhuslikult sattus läheduses bussipeatus olema ja no nagu tellimise peale tuli kohe varsti buss kah. Ega meid koos paadiga hästi peale tahetud võtta, aga kui me Leidaga oma registrid lahti lasime, sai juht ise ka aru, kuidas lihtsam on.
Ei, ilus päev oli. Leidaga lõõpisime ja itsitasime terve tagasitee. Nagu noored plikad.
Eks see sõit mulle kalliks maksma läks. Tüdruk jäi nii haigeks, et võtsin ta enda juurde põetada. Sõitis endal kaelasooned kinni, seljast on ära, põlved valutavad, külmetas korralikult ja siis veel närvivapustus. Oli juba politsei, päästjad ja hulga vabatahtlikke meid otsima ajanud, õnneks too bussijuht luges kohe varsti facebookis otsimiskuulutust ja andis teada, et mutid õnnelikult kodus.
Tüdruk ütles, et nemad plaaninud ainult paaritunnise sutsaka teha, loodust imetleda ja ilma nautida. Nõõõrk!
Järgmisel aastal võtame Leidaga süsta ja läheme merele. Teistele ei räägigi, ütleme, et sõidame kooliõele külla. Muidu ei jõua pärast jälle seda hädaldamist ära kuulata ja tagajärgi klaarida. Elus peab vürtsi olema, plikad. Eks ju!
Lehtmetsa 2015
Ütlesin, et kinkigu mingi seiklus. Midagi, mida ma enne kunagi teinud pole. Langevarju- või benjihüpe, delta- või paraplaaniga lendamine, mägironimine või veelauasõit.
Tüdruk jõllitas mind mitu minutit. Mitte midagi ei öelnud. Siis hakkas ääri-veeri, et valiks ikka midagi vähemohtlikku: läheks näiteks rattaga sõitma. Parki?
Nõus! Skateparki!
Tüdruk karjatab: „Ema! Sa saad seal otsa, isegi kui ratas käekõrval seina ääres seisad. Kujutad ette ka, mis tireleid ja saltosid seal rattaga tehakse ja kuidas isegi noored treenitud poisid betooni peal kukkudes raskete vigastustega minema viiakse!“
Muidugi kujutan. Mul ju telekas olemas. Mõnda trikki olen proovinud vanamehe eest salaja kuuri taga järgi ka teha, aga seal pole väga ruumi ega õiget kallakut.
Tüdruk pakub edasi: „Sõidaks liftiga teletorni ja einestaks selle restoranis.“
Nõus. Seal saab seda servakõndi teha.
Plika nutu äärel, et ema, kas sa oled meile midagi rääkimata jätnud, miks sa iga hinna eest surma tahad saada?
Mh! Ma tahan elamusi! Adrenaliini! Ja mitte nii, et sa lased seda mulle narkoosi all veeni süstida.
Lõpuks jõudsime kompromissile. Kanuumatk.
Ega ma sellest mõttest väga midagi pidanud, aga vähemalt lõpetavad oma pideva pinnimise ära. Kas ma vähe olen noores põlves paadiga sõitnud? Mis see kanuugi muud on kui aerupaat.
No läksime kohale. Jõgi kitsas kui sukapael ja vett poolde säärde, aga kõik ajavad veste selga. Tüdruk, see nõuab, et pangu ma kiiver ka pähe. Vastasin, et toogu ikka kaelatugi, cosmodisk, lestad, põlve- ja randmekaitsed ning tuukriülikond veel kõige otsa, küll ma siis laman vaikselt siinsamas kaldal.
Plika tahtis mu paati tulla. Selle ma keelasin kategooriliselt ära. Kutsusin naabri Leida. Too oli tegelikult ainult saatma tulnud: kittel seljas ja kalossid palja varba otsas, aga otsustas, et, ah, miks ka mitte, teeme ära!
Tüdruk ei lubanud meil esimesena vee peale minna, aga seni, kui tema oma sõpradega kaldast kaldasse triivis ja esimesse kopratammi kanuu kinni sõitis, me kargasime Leidaga sips paadist välja, tassisime kanuu üle tammi ja olime läinud! Algul tekitasime kiusu pärast pika eduma, et mis nad meist õige mõtlevad. Siis tuli hasart sisse. Kus sa neid kilomeetreid seal vee peal oskad vaadata... Ajaliselt, mis see siis oli: üheksast vette ja kuskil kaheksa ajal tundsime, et nüüd võiks välja tulla. Meri paistis ka juba.
Telefoni ei lubanud tüdruk kaasa võtta, et saab märjaks. Ega me polnud mallanud kuulata kah, et kus või mis kell lõpetamine on. Lõppude-lõpuks minu sünnipäev, minu matk ja mina otsustan.
No vedasime kanuu kaldasse, ootasime pool tundi, kedagi järgi ei paistnud tulevat, aga juhuslikult sattus läheduses bussipeatus olema ja no nagu tellimise peale tuli kohe varsti buss kah. Ega meid koos paadiga hästi peale tahetud võtta, aga kui me Leidaga oma registrid lahti lasime, sai juht ise ka aru, kuidas lihtsam on.
Ei, ilus päev oli. Leidaga lõõpisime ja itsitasime terve tagasitee. Nagu noored plikad.
Eks see sõit mulle kalliks maksma läks. Tüdruk jäi nii haigeks, et võtsin ta enda juurde põetada. Sõitis endal kaelasooned kinni, seljast on ära, põlved valutavad, külmetas korralikult ja siis veel närvivapustus. Oli juba politsei, päästjad ja hulga vabatahtlikke meid otsima ajanud, õnneks too bussijuht luges kohe varsti facebookis otsimiskuulutust ja andis teada, et mutid õnnelikult kodus.
Tüdruk ütles, et nemad plaaninud ainult paaritunnise sutsaka teha, loodust imetleda ja ilma nautida. Nõõõrk!
Järgmisel aastal võtame Leidaga süsta ja läheme merele. Teistele ei räägigi, ütleme, et sõidame kooliõele külla. Muidu ei jõua pärast jälle seda hädaldamist ära kuulata ja tagajärgi klaarida. Elus peab vürtsi olema, plikad. Eks ju!
Lehtmetsa 2015
