Sellelehe näidendid:
"Puudutamata" - kuuldemänguna
"Trepikoda"
"Mutimurdjad"
"Kohtupäev"
"Mäe pahempidine pool"
"Võõras mees majas"
"Kõik mehed on..."
"Sünnipäevasprint"
"Sangadega saunamees"
"Ema läheb mehele"
"Sõiduõpetajad"
"Puudutamata" - kuuldemänguna
"Trepikoda"
"Mutimurdjad"
"Kohtupäev"
"Mäe pahempidine pool"
"Võõras mees majas"
"Kõik mehed on..."
"Sünnipäevasprint"
"Sangadega saunamees"
"Ema läheb mehele"
"Sõiduõpetajad"
PUUDUTAMATA
TREPIKODA
TEGELASED:
Marta
Volmer
Kass Sebra
Koer Tupsu (kutsikas)
Sveta
Arvi (põgusalt)
Võõras 1 (hilisem Ants)
Võõras 2
Liisi
1. vaatus
Marta: Ma ei saa aru, kuidas inimesed ei saa aru! Välisuks käib kinni! Välisuks ongi selle jaoks mõeldud ja pandud. Kui leiate, et kogu aeg seisku pärani lahti, eks tõstke siis hoopis eest ära!
Volmer: Soe aeg, segab või? Arvad, et siis kärbestest pääsed?
Marta: Mis kärbsed? Mis ma neist kärbestest kardan? Sa, Volmer, tõmbad ju siia sihukese suitsukardina ette, et inimese võtab ka siruli. Ei putukas sellest läbi tule.
Volmer: Näe, Martakene, sinu suust ma ikka kuulen head sõna…
Marta: Mis head? Trepiümbrus kõik konisid täis. Mille jaoks ma selle ämbri teie meelest siia panin? Ilu pärast hoian või? Äkki istutan lille ka sisse? Ei noh. Juba on ju jälle teise kohta tõstetud. Mis valu on teda seal ukse taga pidada, kui siingi ei ulata käed prügi sisse viskama. Näh, need on kõik tänased konid: see ja see ja see… Kui siia nurka on ilmtingimata ka midagi tarvis, ma lähen otsin. Ääh! Tal omal vedeleb keldri ukse juures üks ilma põhjata kärakas. (käib ära) Kui peab olema, siis peab olema. Aga koniämber käib siin.
Volmer: No mis see paar suitsuotsa teeb? Kaovad muru sisse, kõdunevad mullaks. Puhas loodus ju.
Marta: Eks muidugi. Ükskord, kui sa peaksid siit oma konidega ära kaduma, tulevad kõik need nikotiinisõltlastest vihmaussid, sipelgad ja teod minu ukse taha tudisema.
Volmer: Ei ole mul veel kadumisega kiiret kuhugi.
Marta: Jube, mis suits pressib mulle kõik elamisse. Nagu gaasikambris! Hoia välisuks kinni, siis minu pärast aja endale terve plokk korraga hambusse.
Volmer: Ei saa ust kinni hoida, naabrinaine! Siis jälle tuleb teie kassi kusehais mulle tuppa.
Marta: Meie kass! Palju sa minu kassi trepikojas näed? Sveta tokerdanud mõrtsukas on tal siis kohe kõri kallal. Näed, kus minu kass peesitab! Kuhu külili kukub, sinna jääb. Tee DNA-analüüs, kui ei usu. Siis tuleb tõde lagedale, kelle loomad trepikoda reostamas käivad!
Volmer: Hea, et minu süda on sellest patust prii. Pole loomi – pole probleemi.
Marta: Ei tea ühti! Peale teie viimast grillipidu oli mu kuuriuks nii-ii laialt märg ja ma ei arva, et selles saaks kassi süüdistada.
Volmer: Häbene, naabrimamsel! Pole ma veel nii purjus olnud, et jalad kemmergusse ei kannaks.
Marta: Ei olnud sina, siis olid su sõbrad.
Volmer: Valtril lendas ketšupipudel käest minema. Teine tõi toast nuustiku ja küüris, et pahandust ei tuleks.
Marta: Räägi aga! Miks üldse on vaja minu kuuriukse ees joriseda?
Volmer: Pole ju seni kedagi seganud. Hea varjuline nurk, tuul ei puhu peale.
Marta: Korja oma kossid eest, lükkan trepi pealt ka liiva maha! Mina üksi koristan siin, tema tuleb mulle ütlema, et minu kass… Millal sina üldse luua kätte võtsid? Tead ikka, mis asi luud on ja mille jaoks?
Volmer: See rohkem naiste amet!
Marta: Vahi, kus! Mis meesteasja sina siis õige siin trepi peal päevast päeva ajad? Oleks sust niigi palju meest, et lõikaks need kibuvitsad ukse kõrvalt maha. Sügisel on all kelder ka lehe- ja okkasodi täis, aknast enam midagi välja ei näe, oksad vajuvad igale poole laiali, kisuvad puhta pesu kausist välja, kui trepist käid, alatasa ripu sabapidi nende küljes …
Volmer: Uuri, äkki saad oma saba lasta ära lõigata. Ega see kuigi normaalne olegi.
Marta: Mis? Sa saad aru küll, millest ma räägin.
Volmer: Et pesu kisuvad kausist minema? Muus kohas ikka püsib pesu paigal? (kergitab Marta sabaalust)
Marta: Ära sina minu pesu pärast muretse. Tuleta meelde, kuidas su oma proua siin ringi lehvis, sel lõpuks peale pesu vist rohkem riideid polnudki. Oled otsind ka, kus ta sul jäi? Külm võttis ära?
Volmer: Teise haavu osatama, selle peale oled sa hakkaja jah.
Marta: Ega ma siis paha pärast. Ise alustasid. Ma ju tean küll, kuidas sa Ireenest hoolisid ja talle kõik ette-taha ära tegid. Aastakümned saite koos elatud ja mis talle siis korraga sisse läks? Eks puberteet ole niigi raske põdeda. Kui see sul siis veel viiekümneselt hakkab… Sa oleks pidand mõne asja peale ikka natuke kõvemat häält tegema.
Volmer: Või see oleks aidanud…
Marta: Volmer! Ei ole mujal ka elu mingi meelakkumine. Saab aru, tuleb tagasi. Usu!
Volmer: Sellist asja ei ole. Kui läbi, siis läbi. Nii palju on isegi minus uhkust sees. Kahju on. Elad ja elad. Ei suuremat riidu. Ja siis korraga – pahh! Armastus! Siis, kui ei oska enam oodatagi. Ma ei olnud ju kuri mees? Töö juures mind hinnatakse. Puutööd tunnen? Tunnen. Pole minu korteris mööblijuppi ka, mis ei oleks enda tehtud. Ahju ja pliidi ehitasin ka ise sisse. Elektrivärki jagan? Jagan. Autot putitasin? Putitasin. Teab mis viinamees ma ka polnud. Nõus?
Marta: Nõus-nõus. Ega mina ka Ireenest aru saa. Ju siis oli see romantikavajadus nii suur. Ära noruta. Leiad endale uue ja parema.
Volmer: Arvad? Äkki tuled ise mulle? Ma võin romantikat ka teha. Lilli tuua (otsib õit) ja serenaadi laulda…
Marta: Nüüd siis on aeg hakata kibuvitsa lõhkuma! Kus tuli kosilane välja! Romantik! Naabri kõuts niigi lõugab ümber maja, sind ka veel lisaks tarvis.
Volmer: Mis vastus see nüüd oli? Et tuled küll, aga ilma romantikata?
Marta: Hullvaim! Mis ma sihukese vanamehenässiga peale hakkan?
Volmer: Oled need asjad ära unustanud? Muidugi, sul tütar juba nii vana… ja kui pärast pole enam ette tulnud… Noh, küll meelde tuletame!
Marta: Ära aja südant pahaks!
Volmer: No-noh? Ma pole veel jutust kaugemale jõudnud, sul juba iiveldab? Näe, võta viilukas hapukurki, hakkab parem.
Marta: Napakas!
Volmer: Aga põsed hakkasid õhetama, mis? Tore plaan, eks! Tuled sealt noorte jalust ära, neil ka lahedam. Ja pole kaugele kolimist.
Marta: Ei ole mina kellelgi jalus, ära sa selle pärast muretse.
Volmer: Aga üks meesterahvas kuluks sulle ära küll, teeksid vahel natuke rõõmsama näo pähe. Ei hurjutaks ühtepuhku…
Marta: Sina oled nüüd siis see rõõmustaja, jah? Trepi peal nagu tunnimees. Iga kord selline tunne, et hakka oma koju minekuks su käest piletit ostma.
Volmer: No lähen lähen jalust ära, käre mammi. Aga sa mõtle, Marta. Mõtle! Praegu veel pakkumine kehtib. Muidu lähen otsin mujalt. Siis jälle üks inimene trepikojas juures, kelle järelt uksi sulgeda. (ära)
Marta: (koerale) Tupsu, ass, võta! Alp inimeseloom! Vana mees, aga varsa aru! (koerale) No kus takjates sina oled nüüd püherdanud? (nopib) Kuts, tuled ka tuppa? Minu pärast ole, aga et siis linde taga ei aja!
Kass: MIKS? Miks sina saad uksest sisse ja välja käia nii tihti kui heaks arvad, aga mind lükatakse jalaga eest ära: „Sebra ei taha tuppa, Sebrale meeldib õues. Õues on ilus ilm. Soe. Sebra läheb ja päevitab oma heledaid triipe.“
Koer: Sulle ju meeldib palavus?
Kass: Asi on põhimõttes! Esiteks… olin mina majas enne sind. Teiseks: Kuidas? JA-LA-GA! Kolmandaks: See naabri–Kiisu on jõhker retsidivist. Nii kui end kuskile pikali saad sirutatud, tema kohe küüntega kraes.
Koer: Pead sa siis alati osatama: KIIIIIIIIIIIIZUUUUUUUUUUUU!
Kass: Mis on siis?
Koer: Iga kõuts põeks sellise nime pärast.
Kass: Ela paar päeva minu nimega, siis räägime. Isegi varblasepojad pilkavad: „Vaadake vasakule. Paremale. Ohtu pole? Siis kõik üks teise järel rahulikult üle Sebra…“… Ei näita keelt!
Koer: Ei näitagi. Palav on. Peaks tuppa minema.
Kass: No vot. Sina lihtsalt „peaks tuppa minema“.
Koer: Ei käi see midagi lihtsalt. Küsima peab.
Kass: Mina võin küsima jäädagi. Mida sellist sa toas teed, mida mina ei oska?
Koer: Ehk jätan hoopis üht-teist tegemata?
Kass: Nagu?
Koer: Pererahvas kurdab, et kipud voodisse sirtsutama…
Kass: Niimoodi kohe sulle tulevad kurtma.
Koer: Mis nüüd mulle. Omakeskis arutavad, et munad sai maha võetud, aga SEE komme jäi ikka külge…
Kass: Ole vait! Täna siin muud ei olegi, kui üks sirtsutamise jutt.
Koer: Ei saa vait olla! Kui tahan, et keegi ust avama tuleks. (Klähvib.)
Kass: Alandav pole või? Auh! Laske tuppa. Auh.
Koer: Kust sina tead, mis ma tegelikult ütlen? Oled Muri juures keelekoolitusel käinud?
Kass: Pole vajagi. Niuksud nagu titt.
Koer: Eks sina anna uksekella. Aga enne ikka mähe püksi, ülekäigurada!
Uks avaneb, aga koer kuuleb automürinat ja tormab klähvides tulijaid tuvastama.
Marta: Sebra ei taha tuppa, Sebrale meeldib õues… No olgu. Tule siis sa ka korraks. Söö kõht täis. (ära)
Sveta (tuleb väljast kastiga): Jälle ta on selle jubeda ämbri siia väljanäitusele tõstnud! Ei noh! Nüüd teise ka veel juurde tassinud? On hull eit! Ja põrandakalts peab ka kindlasti just siin kuivama. (Sätib Marta ukse taha) Aga teiste kohta alati ütlemist!
Volmer (tagasi): Kui saab kuivaks, küll ta silma eest ära tõstab, no mis te närite teineteise kõri kallal.
Sveta: Ütle sina, Volmer, kas see riidenärakas siin ilus vaadata on ? Või see? Külla kedagi kutsuda ei julge, trepp on kaltsu ja roostes ämbrisi täis…
Volmer: Te istuge ükskord rahulikult maha ja lahendage oma probleemid ära. Aga siis ärge üksnes rääkige, kuulake ka, mis teisel poolel öelda on. Ehk leiaks mingi kompromissi. Kõrvad huugavad. Trepikoda on aina teie kila ja kära täis. Suvi. Kuulaks linnulaulu ja ritsikate sirinat, aga ei saa, naabrinaiste kisa saeb kõrvad küljest. (ära)
Sveta: Sina oled meil siin muidugi üks süütu valge rahuingel! (hüüab kuhugi välja) Arvi! Oota! No ei ole kannatust mehel! Oota, ma tõstan selle kasti igaks juhuks varju. Pärast hakkab sadama veel või midagi. (endale) Vot kus hea kast. Ja just et tugev. Siia saan kõik talvejalanõud eest ära pakkida. Õmblen katte ümber, lükkan kapi otsa. Või viin pööningule? Seda Marta kisa ei jõua siis jälle keegi ära kuulata. Oota, ma tulen juba, mis sa törtsutad! (tagasi välja)
Marta (saadab kassi õue): Jummel, see lapp nüüd jäi jälle kellelegi hirmsasti ette! Mis asju siin muudkui veetakse? Niimoodi kohe teisele ukse ette. (Üles) Sveta, kas mina toon äkki oma koli üles sinu ukse taha, mis? Me noortega pidasimegi aru, et mis me oma vana riidekapiga teeme. Et päris minema visata ei raatsi, aga vaevalt keegi niisugust vana risu osta ka tahab. Et me tassime sulle üles? Võtame tagant vineeri maha, saad läbi kapi kõndida? Hea turvaline, selle uksed käivad lukku ka. Ma võin võtme üles otsida.
Naabrid, ma ütlen! Ei tea, mis nüüd siis ära osteti? Tühi kast?
Volmer: Mis sa kriiskad, naabrimamsel? Haiget said või ajasin armuvalu peale?
Marta: No kas ei tee viha, kui enam ei ole seda õigust ka, et oma uksest käia? Homme müüritakse ehk üldse käiguauk kinni.
Volmer: Mis sa teed sääsest elevanti. Tühi kast, lükka jalaga eest ära.
Marta: Nii jah meil need asjad käivad: igaüks lükkab oma jalust ära. Sveta! Ma just tegin koridori puhtaks, kas kohe on vaja träni täis laadida?
Volmer: Naabrid sõitsid natukese aja eest üle ristmiku linna poole. Sul on hea hääl, küllap Sveta kuuleb selle ära ka, aga kui sa vahet ei pea, siis tema vastus läheb küll kaotsi.
Marta: Kohe siis öelda ei võinud!
Ainult üks tagaselja kiusu ajamine. Ma ütlen: Siia see kast kukkus ja siia tema jääb. Enne nühitakse küljega minu korterisein seest õõnsaks, kui et keegi siit oma saasta ära koristab.
Volmer: Kannata nüüd. Kui niisama jäeti, on inetu lugu muidugi, aga kannata ikka, kui teised koju tulevad. Ära hakka kohe otsast jälle koristama. Ehk on vajalik asi.
Marta: Mina sinna oma käsi külge ei pane. Harjugu sellega. Toon poest kaste juurde, kui vaja. Aga alustuseks leian omalt ka: näh, kohe paras kast! (läheb, toob mõned veel, samal ajal, kui koer kassiga kõneleb)
Kass: Kõik. Lõpp. Selle perekonna jaoks ei liiguta ma enam lille ka.
Koer: No mis? Ajasid aknalaual vaasi ümber?
Kass: Haa-haa! See nende järeltulija, see neljajalgne, mängis köögis tikkudega. Kas seda märkas keegi? Loomulikult mitte. Pangu maja põlema, vanemad ei tee nägemagi! Aga kui mina otsustavalt sekkun, on kõik karjas kallal.
Koer: Küünistasid ja hakkas karjuma?
Kass: Kasvatustehnikais oled sa ikka tõeline tegija! Sina muidugi valiks vägivalla.
Koer: Mina? Ma kasvasin selle põngerjaga koos üles! Sina oled meil sihuke… ettearvamatu.
Kass: Ma olen ettenägelik. Ettevaatlik. Ja kiire reaktsiooniga.
Koer: Ja sinu ettenägelik reaktsioon oli?
Kass: Elimineerida ohukolle!
Koer: Kustutasid tulekahju juba enne süütamist?
Kass: Kas mul oli valikut? Aga nüüd on jälle draama majas! Katastroof! Kass kusi peale ja laps pistis suhu! Kuivi tikke oleks see titt võinud tooside kaupa sisse kühveldada ja keegi poleks kobisenud!
Koer: Kehvad seisud sul siis, Sebra. Ei kadesta.
Kass: Oleksid sa nende jutt kuulnud. „Võib-olla tuleks magama panna. Põieprobleemid…“ Minul? Mul funkab kõik nagu kellavärk. Väljaarvatud see osa, mille lugupeetud pererahvas suvatses amputeerida lasta.
Koer: See polnud ju päris nii mõeldud. Ma olin kliinikus kaasas, mäletad? Kuulsin, kuidas tohter seletas, et haav paraneb niimoodi paremini. Sa nägid tookord ikka päris kole välja: külg lõhki ja käpp tagurpidi…
Kass: Noorperemehel oli talvel pimesooleoperatsioon. Ei mäleta, et keegi oleks temale niisuguse haavaravimeetodi välja pakkunud. Inimesed! Kui kergekäeliselt on nad valmis meie teenetest ja olemasolust loobuma!
Koer (hakkab haukuma)
Võõras1: Kindel, et see maja?
Võõras2: Näed sa ümbruskonnas mõnda, millega seda segi ajada?
Võõras1: Trepikojas?
Võõras2: Trepikojas.
Võõras1: Käidavamat kohta enam ei leidnud?
Võõras2: Selle eest on maja on igikestev ja muutumatu. Maad haritakse üles. Põldudele ehitatakse magistraalteed, metsad võetakse maha. Eramud ehitatakse ümber või lükatakse ümber, aga sellises siin jääb aeg seisma. Need on tulevikuta majad, liiga mõttetud, et siin iial midagi muuta. Ometi jätkub neisse inimesi ja aeg jääb nende seinte vahel seisma. Pealegi, mu isa töötas siis siin. Ehitusel. See oli suurepärane võimalus.
Võõras1: Siis jah. Aga praegu? Me ei saa seda kunagi kätte.
Võõras2: Mina ei loobu!
Võõras1: Ma ei saa aru üldse, miks sa sellega kakskümmend aastat ootasid?
Võõras2: Imelik küsimus. Sellepärast et… sellepärast et alguses ei olnud aeg õige ja pärast… pärast oli mu tegevusväli piiratud.
Võõras1: Nagu igaühel, kes trellide taha satuvad.
Võõras2: Aga nüüd ei peata mind miski.
Võõras1: Isegi see… meeldiv majaproua?
Marta: Tere! Kuidas aidata saan?
V1: Tervist! Kas naabrid kodus?
Marta: Sveta peret mõtlete? Need panid autoga linna. Natuke aega tagasi läksid.
V2: Poodi?
Marta: Või mulle seda keegi ütlema tuleb. Sugulased?
V1: Ei, me siin…
V2: Me siin vaatame, et niisugune lugu nüüd… Teie naabrite ostutšekk läks loosirattasse ja… nad võitsid trepikoja remondi!
Marta: Neile endile tuleks kupli all remonti teha. Mis see remont aitab, kui varsti on jälle kõik nurgad kola täis.
V1: Ärge nüüd tusatsege, proua…
Marta: Mina olen see, kes siin harjaga ringi vehkleb ja aastast aastasse vaeva näeb. Aga kui loosimiseks läheb, siis ikka nemad!
V2: Proua, seekord on ju asi õiglane. Võitis, kes võitis, aga kasu saavad kõik.
V1: Teil nii väike trepikoda, loosikorraldajad ei vaata kindlasti viltu, kui selle tervenisti korda teeme. Ja tohite lahkesti oma soovi avaldada, kuidas, mis värvi…
V2: Kui teil on siin iga nurgake nii tuttav, siis saabki just teist meie suurim abimees.
Marta: Ega selle trepikojaga nii väga põlegi. Ehk teete hoopis majale uue katuse peale? Korstnapühkijat ei julge enam üles lasta, iga kord on tunne, et sajab sulle enne tuppa, kui ise uksest jõuad.
V1: Kahju, proua. Selles osas me vastu tulla ei saa. Tingimustes kindlalt sees, et trepikoda.
Marta: Arvate, et keegi hakkab kontrollima?
V2: Paraku, proua. Eurorahad on taga, kui taotlusele ei vasta, läheb asi kurjaks. Võetakse rahad tagasi ja maksame trahvi ka veel.
Marta: Kahju küll. See oleks ikka tõsiselt tarvilik abi olnud. Ei olekski ju vaja midagi udupeent. Tavaline eterniit käiks küll.
V1: Kahju jah. Meie aitaks hea meelega. Aga kui need võidutööd kõik tehtud ja teie vahepeal vahendid leiate, ehk saame edaspidiseks kaubale.
V2: Jajah. Panete rahad kokku ja tuleme viskame teie onnile mütsi pähe.
Marta: Jutuks see jääb. Hakkad rahast rääkima, siis justkui endale küsiks. Siis selgub, et ainult minu pool on pude ja tilgub läbi, justkui mina oleks oma poole katust eriti hooletult hoidnud.
V1: Aga teeme siis vähemalt trepikojaga perenaise meele rõõmsamaks? Need paar plaati ehk leiame katusele ka, kui selgub, et just selle koha pealt läbi sajab, aga see jääb siis nii omavahele.
V2: Ja-jah. Kui selgub, et seda kuludesse kanda ei saa, siis need mõned eurod kogume ehk majarahvalt kokku?
Marta: Ah nii? Äkki saaks siis sinna minu köögi kohale ka ühe suurema? Vanasti oli seal antenn püsti. Mäletate, need igavesed kobakad, kaalusid terve tonni. See pandi muidugi kogu maja jaoks, aga kui ükskord raskusega läbi lae raksatas, siis oli see loomulikult jälle ainult minu mure ja minu tegemata töö. Et miks toda antenni juba varem alla ei võetud… Just nagu mina, nõrk naisterahvas, oleks pidanud sellega sinna üles maadlema minema.
V1: No vast ikka saab. Mõtleme, mis teha annab.
Marta: Seal teisel pool maja on ka üks pudedam koht, kus männioksad vastu katust käivad…
V2: Proua! Meenutame, et me oleme siin ikka eeskätt trepikoja pärast.
Marta: No jah. Muidugi. Ma lihtsalt mõtlesin, et kui korra juba üleval… Täna hakkate siis tegema?
V1: Täna tulime olukorraga tutvuma. Kui nüüd võitjaid endid kodus pole… peame ehk mõni teine päev uuesti tulema.
Marta: No mis te selle tühja asja pärast nii palju kulutate. Mis imet siin ikka nii väga… Kas tingimata nemad ise peavad asja omalt poolt kinnitama?
V2: Otseselt mitte. Lepingus on võitnud maja, mitte võitja nimi. Nii et kui kirjutate ise alla, on meil seda lihtsam. Tundute abivalmis inimene, kodusem vist ka kui naabrid. Seda väikest sohki võime teha küll, aga et te meid siis sisse ei räägi.
V1: Võit jääb ju lõppkokkuvõttes ikka teie kõigi kasutada.
Marta: Ega mina olen kogu aeg olemas küll. Ma kuu lõpus pidin korra linnas õe juures käima…
V2: No nii kaua ei lähe ka. Väike ruum, paar-kolm päeva tööd.
V1: Et vormistame võitjaks hoopis teid, proua?
Marta: Ega selle ülevalt rahvaga on raske suhelda küll. Üks päev ütlevad ühte, teine päev teist. Riiakad ja… kodust ära ka ühtepuhku.
V2: No siis meil täna ikka väga vedas. Aga see on hea, kui neid eriti kodus pole. Saabki sedajagu rutem. Ei pea keegi vahepeal redeliga aknast tuppa ronima ja värv saab rahulikult kuivada.
Marta: Ei see redeliga käimine neil ka konti lõhu. Ongi elus natuke elevust sees. Sve... see, et (märkab lähenevat Svetat ja üritab võõraid eest ära saada) Viskate ehk ikka silma peale sellele männile seal maja taga. Mis vastu katust käib. Et kui mitte muud, saab ehk põrandalauda või midagi... (võõrad ära, Svetale) Kust sina nüüd nii äkki? Ehmatad südame seisu.
Sveta: Kes need on?
Marta: Kes need? Need! Need on hoonekaitseinspektsioonist. Kontrollivad elamute seisundit ja ohutust. Seda kasti ei tohi ka siin niimoodi pidada. Suur, kergesti süttiv ja liiga maja ligi. Vaata, kui saad veel trahvi kaela.
Sveta: Misasja? Ma neile teen trahvi!
Marta: Ära nüüd! Sina kohe särinal. Las ma ise. Pidid ju linna minema, varsti pannakse niimoodi poed kinni, mis sa veel siin tuterdad.
Sveta: Arvi jättis lina maha. Pärst vaja gaasiballoon tuua. Vaja alla panna, et autot ei riku.
Marta: Lina pärast nüüd. Säh, võta seesama (põrandalapp). Niimoodi venitad, on õhtu käes ja gaasist ka ilma.
Sveta: Korja ära oma kalts. Mul on vaja riiet masina kaitseks, mitte määrimiseks.
Marta: Heldus jah, kus nüüd aetakse steriilsust taga. Näh, võta see (seljast kampsun) ja hakka minema. Nii kui mul õue kraamimine käsil, peavad kõik jalus passima.
Sveta: Mis tuli sul minu äraajamisega on? Mis asju sa nende inimestega ajad?
Marta: Maja müün maha neile. Sinu korterist alustan kõigepealt. Mine juba. Kaua sa lased oma Arvil seda autopasunat piinata! (Sveta ära, võõrad tagasi)
V2: Jajah, liiga maja ligi on see puu tõesti. Siin pole redeliga aknast käia vajagi.
V1: Roni nagu orav mööda puud.
V2: Kuidas siis jääb? Vormistame teid võitjaks?
V1: Toon autost lepingu ära.
V2: Vaatame-vaatame, mis siin siis paistab. Korralik trepp. Vana kuiv laud. Aga seinad, ma näen, on kriidiga? Seda te ju enam ei taha? Värvime maast laeni üle, rõõmsates toonides, teie maitse järgi. Võib-olla isegi maalime roosid peale? Moonid? Rukkililled? Nagu proua soovib. Ainult seinad tuleb enne kruntida. Muidu ei jää värv pidama.
V1: No jõudsin mina ka paberitega. See jäi vist mainimata, et uksevahetus kahjuks kingituse sisse ei mahu, aga eks me anname viimistlusega oma parima. Siia alla kirjutage tänane kuupäev, aadress ja oma nimi, trükitähtedega. Ja siia taha allkiri.
V2: Paberitega on seega korras.
Marta: Kas mina saan ühe eksemplari endale ka?
V1: No, vaadake, see on rohkem aruande juurde, mis rahastajale saadetakse.
V2: Aga kui on soovi, siis meil pole mingi vaev teile homseks koopia teha.
V1: Millal oleks selline vaiksem aeg, et saame tööga alustada?
Marta: Tulge või hommepäev. Homme on ülevalt naabrid õhtuni tööl ära ja kõrvalt-vanamees pidi valda minema. No ja kui see kodust kaob, siis ikka kogu päevaks. Oma noored saadan metsa või mere äärde, nii et ei sega keegi.
V1: Siit trepi eest põrand tuleks küll kiiremas korras ära vahetada, seda parandama hakata ei tundu mõistlik.
Marta: Mis sellel viga? Sama vana kuiv laud, mis treppidelgi.
V1: Vaatame. Lahti tuleb korraks ikka võtta. Vanast täitest puhastada ja uus panna.
Marta: Eks siia laudade vahele on aastatega mustust läinud muidugi.
V2: Nii et homseni siis. Kui saab, siis publikut tõesti ei tahaks. Põnev muidugi, aga segab. Ehk teemegi niisuguse toreda üllatuskingi? Tulevad õhtul tagasi – suur osa tööst juba valmis.
Marta: Arusaadav, arusaadav. Küll ma juba kõige eest hoolitsen.
V2: Kui veel koera saaks ka senikauaks kinni panna…
Marta: Tupsu? Tema on ohutu. Nuusutab üle ja siis on nii suur sõber, et lase aga olla. Kui tuppa jätan, siis klähvib kui pöörane. Suure tee peale kostab ka ära.
V2: Ei-ei, siis las olla siin. Palju see väike tuust ikka segab. Võib-olla oled abikski, mis? Väike värvirull!
V1: Nägemiseni, tore proua. See oli küll õnnistus, et nii lahke perenaise peale sattusime.
Marta: Nägemiseni , nägemiseni! Olge terved, jõudke ilusti koju ja tervitage koduseid ja oma loositegijaid ja eurorahasaatjaid… Näh, nüüd sai vist natuke üle pingutatud.
Telefoninumbri oleks pidanud ka kirjutama. Nüüd teevad ikka tühja sõitu. Ei me leppinud ju materjalides kokku midagi.
(Vahepeal käivad inimesed mööda: puusületäiega, prügikotiga jne. Siis käituvad loomad nagu loomad)
Kass: Valus vaadata, mis?
Koer: Sa võid oma hääle ära klähvida, aga ainus, mis su jutust arvatakse, on: „Kas sa jääd vait!“
Kass: Väike värvirull! … Sina nägid paremini. Mis paber see tegelikult oli?
Koer: Autokindlustus. Iizi.
Kass: Mida kõike ohvriks ei tooda, et teisel nahk üle kõrvade tõmmata.
Koer: Polnudki suurem asi ohver. Eelmise aasta leping.
Kass: Trepikojas peab ikka midagi tõeliselt väärtuslikku olema, et niimoodi vaeva nähakse. Ei tea, kus täpselt. Kraabiks välja.
Koer: Mis mõttes, ei tea? Trepi ees, põranda all. Mis häda neil selle ülesvõtmisega muidu oli?
Kass: Nuusuta, äkki tunned midagi. Kuule, äkki on laip?
Koer: Kakskümmend aastat põranda all? Esimesed aastad võisid selles majas siis üsna… huvitavad olla?
Kass: Aare? Kutt leidis, kui vundamendiauku kaevati ja mattis põranda alla?
Koer: Ei tea, mida põnevat seal sinu jaoks võiks olla? Hõbedast ja teemantidega kassijalutusrihm?
Kass: Või koera suukorv. Eriliste ilustusteta… Äkki on mingi salakäik? Otsetee Toompeale?
Koer: Sind seal muidugi oodatakse.
Kass: Käik ise huvitaks mind rohkem. Las ma unistan: hiireparadiis, millest kohe varsti võib saada minu oma.
Koer: Ma pean vist su mälu värskendama, millistel tingimustel paradiisi satutakse.
Kass: Äkki midagi muinasjutulist? Akvaarium kuldkalakesega?
Koer: Ujus seal nelikümmend aastat ja ootab nüüd sinu kolme soovi. Las ma pakun. Need oleks: kalamaks, kalamari ja kalafilee.
Kass: Nahk võib peale jääda, aga ilma soomusteta!... Dogi! Ma tean! Need on relvad! Võib-olla ainult üks… aga saatuslik… pomm! Dogi, ma kuulen tiksumist!
Koer: Sa ära hingelda nii hirmsasti. See on su pulss, mis tiksub. Hoidu erutumast. Sa tead küll, mis sul siis võib juhtuda ja kui täitsa juhuslikult Volmer peaks tulema ning valest kohast DNA proovi võtab…
Kass: Vaiki, õnnetu, või ma topin su silmamunad siia põrandasse. Saabki asjast selgema pildi.
Koer: Igatahes ei haista ma midagi tavatut.
Marta: Sveta! Lõpuks ometi! Ma juba hakkasin arvama, et te jääte ööseks sinna Paidesse.
Sveta: Mis ajast meie tulekut nii väga oodatakse? Pidin sulle ka midagi poest tooma? Ei mäleta nagu. Enne lükkab või jõuga minema.
Marta: Ei ole mul aega pikalt ladrata. Nüüd on nii: homme tulevad remondimehed, trepikoda tuleb tühjaks teha. Kõik oma kapid ja kastid kolid keldrisse või kuuri alla, seinad teeme harjaga puhtaks, trepi pesen ise üle, siis tean, et on tehtud.
Volmer: Mis valu sulle sisse lõi. Ikka mõtlesid mu sõnade üle ja… uus algus nõuab uusi väljakutseid?
Marta: Sina ära plädise. Senti see teile maksma ei lähe, mina olen kõige eest hoolitsenud. Ehk saan isegi nii palju kombineerida, et katusel pakilisemad kohad ära parandatakse.
Volmer: No kui keegi plaadid kohale tooks, ma teeks isegi.
Marta: Volmer! Las nooremad mässavad, neil luud terved, kui lõhuvadki, paraneb paremini. Kui sa just kangesti abiks tahad olla, siis võid pärast siit eest need põrandalauad lahti kangutada.
Volmer: Mis need sind segavad? Tahad tammeparketi panna?
Marta: Laudade alune vaja puhtaks teha. Aga enne ei hakka, kui ruum tühi, trepp pestud ja kuivanud. Ja et ei tolmuta. Sa ise oled ka ehitanud, oskad nii palju küll.
Sveta: Tõsiselt räägid või?
Marta: Ei, nalja viskan, nii kui vasaraheitja. Tempo, tempo nüüd! Suur õhtu juba käes, kes teab, kui varakult teised platsis.
Koristavad.
Kass: Mis sellest paberist sai?
Koer: Volmeri kuuri vedasin. Kaevasin otsapidi maa sisse, et tõmbetuul minema ei viiks. Ainuke ajudega inimene siin majas. Ainult et millal ta ükskord jälle puude järgi läheb. Täna alles käis ja päeval juba vaatasin: pääsukesed lubavad sooja ning selget ilma.
Kass: Kohustab see dokument millekski?
Koer: Nalja teed! Mutile kärbeste pähe ajamiseks. Et paber ja allkiri ja puha… Aga sa hüppasid ägedalt! Vaatasin, et põrutad joonelt autokatusele.
Kass: Mul polnud ju rohkem vaja, kui et sa leheserva lõugade vahele saaks.
Koer: See tuli meil hästi välja!
Kass: Meeskonnatöö. Sa olid ka parim luuraja, keda siinmail nähtud.
Koer: Nendest sissetungijatest see ikka ei päästa.
Kass: Aga midagigi.
Koer haugub, V1, V2.
Marta (tuleb välja, trepile): Teie? Niiviisi südaöösi?
V1: Vabandust, enne ei olnud aega. Mitu objekti tuli läbi sõita.
Marta: Ma tean küll! Ise vaatasin ka, et te ei küsinud ju telefoninumbrit ega midagi.
V2: No vot, jah, just. Kõik jäi kokku leppimata.
Marta: Ma ei tahaks nüüd noori üles ajada, koer teeb kära isegi. Teil endil pliiatsit-paberit ei juhtu olema? Või teate, mis. Öelge mulle oma number, ma ise homme helistan. Kohe hommikul. Mulle jäävad numbrid hästi meelde!
V2 sosistab.
Volmer: Marta!
Marta: Minge teie nüüd. Ärme ajame majarahvast ärevusse! (võõrad ära)
Volmer: Mis sa nii hilja veel väljas hulgud? Magusal uneajal.
Marta: Suvel sul nüüd und antakse. Taevas valge kogu aeg. Aga jah, tulin, et lasen loomad tuppa ja siis uks lukku.
Volmer: Paneks kohe välisukse ka täna seestpoolt riivi?
Marta: Kardad, et külanaised tulevad kaissu kippuma?
Volmer: Ega hulle tea. Kibeled ehk isegi?
Marta: Lollakas! Sulle küll pikk ülevalolemine head ei tee.
Volmer: Tuled, kohendad teki peale?
Marta: Padja tulen surun sulle näo peale, kui sa oma tobedusi ei jäta.
Volmer: Aga tule siis? Vaatame, kelle jõud kellest üle käib?
Marta: Tee, et sa kaod! Topakas! (ära. Volmer jalutab Sebra juurde)
Volmer: Noh, kassivooster? Sind ei võetud tuppa, mis? Muidu läheks küll, jah? Muidugi läheks. Ma tuleks isegi. (Võõrad tagasi. Üritavad trepikotta hiilida)
Volmer: Tere! Kas tuttavaid inimesi?
V1: Tere-tere! Me jah, mõne majaelanikuga pisut kohtunud.
V2: Ehitajad. Mõtlesime, et heidame korra möödaminnes objektile veel pilgu peale.
V1: Jah. Me ainult korraks. Öise rõskusega on mõõdud teised.
V2: Ja nüüd näeb hästi ära, milline on põranda õige niiskusimavus.
V1: Et kas on vaja välja vahetada või mitte.
Volmer: Loomulikult. Tulen kohe ise ka ja uudistan, mismoodi see asi uuemal aja käib. Päeval sai pikali oldud, und nagunii pole.
V1 (kimbatuses, võtab taskust lülitiga pastaka, klõpsutab kuskil, nagu tõmbaks süstlaga vms, tagasi): Proovid võetud. Ülejäänuga tegeleb labor. Võime laiali minna.
Volmer: Head nägemist! Head nägemist! Ma istun veel tunnikese-kaks. Hea vilu ja eided ei kisa.
V2 (eemal): On vanamees. Paigal kui jõmm, ei seda liiguta. (lahkuvad)(Volmer lammutab, leiab midagi, toob toast karbi, paneb sisse, viib ära.)
Volmer: Või labor! (otsib taskust mobiili, valib numbri): Tervist. Hilja tülitan, aga mul oleks üks pakiline mure kurta. (jalutab kõneldes ära)
(hommik. Volmer lammutab põrandat, leiab kasti, askeldab ja kannab midagi Sveta toodud kastiga üle õue. Tagasiteel kohtab Martat)
Marta: Sa õige varajane! Mõtlesin, et lasen loomad õue asjale ja siis veel pikutan tunnikese, aga sina juba kuskilt koduteel?
Volmer: Näed sa, jah. Me sinuga nagu Koit ja Hämarik, ainult mitte ei tule meelde, millal see musutamise öö pidi olema. Et seda ometi maha ei magaks!
Marta: Hakkab aga jälle!
Volmer: Tegelikult mul oleks sinuga üks väike jutt küll. Tule, istu natukeseks.
Marta: Ei ole mul tahtmist su lora kuulata.
Volmer: Tule. Tule. Ehk väga lora polegi. Täitsa tõsine lugu.
Marta: Vahi! Kas nii tõsine, et sõrmus ostetud ja isamees palgatud?
Volmer: Jah. Nüüd on asi nii kaugel, et hakkame paberi vormistamisest rääkima.
Marta: Sõge peast. Ise alles ametlikult abielus. Või plaanidki lahutust? Päriselt? Äkki ootad veel?
Volmer: Lahutusega saab, mis saab, aga mul on esialgu selline paber välja pakkuda.
Marta: Mis asi see on? Must ja kortsus.
Volmer: Loomad olid kuuri vedanud. Ehk tuleb sulle tuttav ette?
Marta: Las ma vaatan? Armas aeg! Kust need, kurjavaimud, sellele nüüd küüned taha said? See ju tähtis eurodokument… Aga, oota! Mis kindlustuspoliis? Sõiduki vastutav kasutaja? Registreerimismärk? See pidi ju remondi kohta olema?
Volmer: Rahu, rahu! Ära nüüd tähtsat tunnistusmaterjali puruks rebi.
Marta: Tunnistus?
Volmer: Teinekord ikka vaata ka, millele alla kirjutad.
Marta: Issakene! Mitu aastat mul seda kindlustust nüüd maksta tuleb?
Volmer: Elu lõpuni. Otsekorraldusega arvavad iga kuu su pangaarvelt maha. Ära hala! Vedas sul!
Marta: Nii meeldivad inimesed tundusid…
Volmer: Kas sa ebameeldivatele oleks läinud allkirja andma.
Marta: Nad ei tahtnud ju midagi. Andma tulid. Remonti lubasid teha ja… Hull vanamoor! Nüüd on põrand lõhutud ja… mis näoga ma Svetale-Arvile otsa vaatan? Noored saadavad mu vaimuhaiglasse. Saavadki jalust ära.
Volmer: Nii et see jalusolemise jutt minu suust oli eile päris valus kuulda? Eks ma ju tean natuke neid teie asju ka, seinu pole ju vahel ollagi – see mõni kiht tapeeti, tärgeldatud ajaleht vahel…
Marta: Loll-loll mutt! Mis ma teen nüüd, Volmer? Et ma selle põranda niimoodi veel lahti lammutada palusin…
Volmer: Oskasin lammutada, oskan ka kokku panna. Nagu sa ise ütlesid: ehitustööd ma tunnen. Oligi alt tühjaks vajunud – talvel tuul tõmbas. Ja trepikoda… Korra juba tühjaks tassitud ja sa käisid kõik nii korralikult lapiga üle… Homme sõidame Paidesse, paneme oma säästud kokku ja ostame paar purki värvi ning pintsli kah!
Marta: Oled sina ikka üks väärt mees Volmer!
Volmer: Aga enne teeme natuke mürglit kah, mis?
Marta: Mis mürglit?
Volmer: Pane koer kinni, külalised tulevad!
Marta: Mis külalised? Ah need! Aga ma neile…
Volmer: Ole nüüd sina kuss ja vaata, et varju hoiad. Tupsu, tuppa!
(ära)
V1: Kuradi mutt, aktivist, on lasknud põranda üles kraapida.
V2: Kast läinud?
V1: Alles!
(Politseisireenid, olete ümber piiratud jms staff.)
Marta ja Volmer tagasi.
Volmer: Asjalikud poisid need politseinikud. Lubasid appi ka tulla, kui katuse lappimisega jänni jääme.
Marta: Volmer. Ma kohe ei tea, kuidas sind ära tänada.
Volmer: Seda nõu ma oskan ikka anda! Kui alustuseks ühe pika magusa musiga maha saame, küll edasi tulevad tänamisemõtted ise pähe.
Marta: On vanamees! Korraks ka sa ei või normaalne olla! Tule, ma teen sulle meil ühe piparmünditee närvirahustuseks.
Volmer: Minu närv rahuneb palju paremini, kui sa ise minu juurde tuleks. Teed polegi vaja.
Marta: Ei astu minu jalg üle sinu ukseläve. Ära unistagi.
Volmer: Aga kui sülle võtan, siis tuled?
Marta: Katsu sa ainult! (mõlemad ära)
Kass: Noh, jõmpsikas! Redutasid toas, seni, kuni mina siin… otse sündmuste keerises…
Koer: Jäid sõja jalgu?
Kass: Mis! Ma olin tankist! Selle parimas tähenduses.
Koer: Kuidas?
Kass: Nii kui auto seisma jäi ja mehed välja hüppasid, olin vups esiistmel.
Koer: Kauaks sind sinna üksi ei jäetud.
Kass: Aga, võib öelda, et torpedeerisin kallaletungijate üritust seestpoolt.
Koer: Nagu?
Kass: Põieprobleemid.
2. Vaatus
Äike.
Marta: Sähvib nii, et ei ole hoo ja hoobi vahet. Huvitav, et pauku ei tee?
Volmer: Põuavälk. Kaugel.
Marta: Kus ta siis kaugel, kui äike särab nagu pärg ümber pea.
Volmer: Et sädemed silme ees? Siis said ikka ise litaka kirja, seepärast sa müristamist ei kuulegi.
Marta: Ära mögise! Kuule, nüüd justkui oli midagi? Üks, kaks, kolm…
Volmer: Kilomeetreid loed? Vaata, et sa kolmega jagada ei unusta!
Marta: Mis jagada?
Volmer: Heli liigub kolm korda kiiremini kui pilt. Päriselt ka.
Marta: Kuula! Jälle! Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus… Kaks kilomeetrit siis? Hakkas mul jah kergem nüüd? Kus ma niiviisi oskan hinnata? Ma ehk vaatan ülemist otsa, kui lugema hakkan. Äkki ongi 2 km kõrgusel? Selleks ajaks, kui lugemisega lõppu jõuan, on välgutera varbavahel.
Volmer: Ei sa siis loenda enam midagi.
Marta: Me peaks ükskord ikka maha võtma selle männi sealt maja tagant. Nii kõrgeks kasvanud, vaata kui virutab sisse!
Volmer: Ei see kõrgus loe alati midagi. Välk otsib sobivat elektrivälja.
Marta: Misasja?
Volmer: No kuidas ma sulle seletan? Vastandid tõmbuvad. Tuleb üks korralik negatiivne laeng puu poole, aga märkab sind – üdini positiivset naisterahvast - ja kohe mänd meelest läinud! Iseasi, kui sa hästi minu lähedale hoiaks, siis ma suudaks oma negatiivse väljaga ta eemale peletada.
Marta: Hakkab jälle oma loraga pihta. Mürin ja klirin Heldus! Nüüd lõi küll majja sisse!
Sveta (ülakorruselt): Või mina saamatu? Näe kus. Kukkusidki asjad maha. Näe, jälle kukkus! Kas pillan sinu ka sinnasamasse?
Marta: Mis siis nüüd jälle on? Õu kõik klaasikilde täis. Sveta, kas sul kadus viimane arunatuke ära? Mis sa sellest aknast vastu sügist lõhkuma pidid?
Sveta: Eestlased! Sina muidugi mõtle aastaaja peale ja kust poolt tuul puhub. (toa poole) Kuhu sa ronid? Arvi! Kohe alla sealt! Siiapoole alla! Puruks kukud! Kus sa nüüd... Arvi! Autot ei puutu! Jookske ette ometigi! Mis te passite nagu puujumalad!
Marta: Oleks teadnud, et sina naabriks satud, ma oleks omal ajal spordikooli läinud. Muud pole, kui jookse, hüppa, tõsta, tõuka...
Sveta: Kui see praegu minema sõidab, siis enam tagasi ei tule.
Marta: Isegi kaua pidas vastu sul. Vat lõhu veel aknaid! Nüüd vaata ise, kuidas talve üle elad!
uus klirin, kass lidub üle hoovi
Marta (Volmerile): Sel aastal tuleb vist soe talv, näe, naabrinaine pillub kõik klaasid puruks.
Sveta: Marta! Selle tuled teed sina korda praegu!
Marta: Minu kaela ei tule sa midagi ajama. Volmer näeb, et ma pole jalga ka maja poole tõstnud.
Volmer (kes on maja pool): Aga võiks. Ma hoiaks hea meelega.
Sveta: Su kass lõhkus mu kolmeliitrise kilupurgi ära. Praegu. Üleval, trepikojas.
Marta: Mis sa jutustad! Su oma kass on see, kes mööda trepikoda kolab!
Sveta: Ma tean täpselt, kus meie kass on! Meie Kiska on köögis ja sööb kalarappeid!
Marta: Rappeid? Uh, siis on varsti jälle terve vöörus haisu täis ja oksehunnikud mul ukse taga. Ära ikka keetsid need rapped? Pärast kassil solkmed sees ja mu loomad ka teisi täis.
Sveta: Kas sa kuulad ka mu juttu? Tuled üles praegu ja koristad ära. Kinni maksad ka.
Marta: Minu kass? Nägid kohe, et minu oma? Isegi kui oli – sa vaata, mis ilma väljas teeb! Loomal on kabuhirm. Ja uksed pauguvad, aknaklaasid lendavad. Nagu lahinguväljal ela. (ära)
Volmer: Hakkate aga jälle! (ära)
Koer: Loom! Kabuhirm on su teine nimi!
Kass (lipsab trepikojast välja): Ütleb see, kes ise, kõrvad lidus ja saba jalgevahel, trepialusest välja poeb.
Koer: Arvad, et mina kardan äikest?
Kass: Mis siin arvata.
Koer: Vääramatud loodusjõud. Eks ta pisut kõhedaks võtab. Sinusugune poolblond muidugi jookseb otse sähvimiste suunas. Arvab, et pildistatakse.
Kass: Kššš…
Koer: Mis uued elanikud need meile keldri ette konkusse on siginenud?
Kass: Kui puutud, läheb haprasti!
Koer: Häda mul puutuda! Imestan ainult, et maja kahest isakassist on keegi kuidagi pojad saanud. Ei tea, kumb?
Kass: Naabermaja Kiti ütleb, et need on minu omad. Üks neist on isegi minu moodi triibuline.
Koer: Sebra! Kass on tiine kaks kuud. Ma ei taha küll meenutada, aga sinu operatsioonist on möödas poolteist aastat.
Kass: Maailmas juhtub igasugu uskumatuid asju.
Koer: Üks selline seisab minu ees. Uskumatu, kuidas saab üks aastates loom nii naiivne olla. Kiti kasutab sind ära! Valetab näkku ja sina…
Kass: Ah, tean. Hakkan ma talle tõtt ütlema? Pealegi. Mis ta pidi tegema? Koju ta neid jätta ei saanud. Ja Kiisu… Kiisu kisuks nad lõhki. Tead küll, milline rets ta on.
Koer: Kiti on usin. Jõuab sind kolm korda aastas poegadega varustada. Avad turvakodu?
Kass: Vandus, et see ainuke kord…
Koer: Usu jah. Üleüldse. Praegu on nad väiksed. Nunnud. Aga siis kasvavad suureks. Kiisu geenid löövad välja…
Kass: Ei pruugi ju. Kasvatus loeb ka palju.
Koer: Ja jäädki neid toitma? Kuhu sa nad talveks paned? Võtad tuppa? Elad seal isegi, nagu noatera peal.
Kass: Ma ei tea. Ma ei tea. Praegu jääb, nagu on.
Koer: Minu pärast jäägu. Aga mõtle ise. Täna varastad neile kala. Homme…
Kass: Mina ja varastan?
Koer: Oi, eksisin. See vürtsitera ja loorberileht kukkusid sulle kõrva taha… küllap kibuvitsapõõsast.
Kass: No varastasin.
Koer: Aga homme? Ülehomme?
Kass: Ära targuta! Aita mõelda!
Koer: Mind sa sellesse ei sega!
Kass: Kui Sveta kalad kokku pühib ja prügihunnikusse viib, saab sealt veel midagi kõrvale panna ja sellega paar päeva läbi ajada, enne kui väga ära riknevad. No, kui need kuhugi külma tõsta.
Koer: Vürtsikiluga toidab lapsi. Mao keerad neil tuksi.
Kass: Mõtlesin, et sebiks toast krõbinaid. Aga kuidas? Suhu mahub korraga 2-3 tükki. Tuppa lastakse 1-2 korda päevas. Sina saaks rohkem tuua… Kuule! Aga see vest, mis sulle laadalt toodi? Selle taskusse mahuks korraga…
Koer: Unusta ära! Mina seda endale selga panna ei lase! Ei lasknud juba siis! Ma olen koer, mitte mingi... Aga sa küsi see endale selga. Soojem ka. Soe sulle ju meeldib?
Äikeseraksatus
Kass: Huh. Lähme sisse. Tule, ma teen su nende tupsukestega lähemalt tuttavaks!
Koer: Rrrr… Minu nimi jäta rahule... Kui majja lööb, oled seal lõksus koos oma tupsudega. (poeb trepi alla tagasi. Haugub sealt võõraid)
Ants (alias V1): Näe, mis kena koer! Konti tahad? Aga mängida? (heidab pulga. Tupsu heitleb hetke hirmuga, aga mänguhimu saab võitu)
Liisi: Ants! Lõpeta nüüd! Koeraga mängima tulid või?
Ants: Head suhted on olulised ja alustada tuleb ikka kõige tähtsamast. (Loobib veel)
Liisi: Eks ma spetsialiseerun siis inimestele.
Volmer tagasi trepile.
Liisi: Tere! Küll seal üleval kärgitakse. Liisi ja minu vend Ants. Teie majas pidi vaba korter olema. Öeldi, et küll naabrid juhatavad täpsemalt.
Volmer: Või et uued elanikud! See nii kaua tühjana seisnud, kas sobibki.
Liisi: Kui katus pea kohal, küll sobib. Me oleme vähenõudlikud.
Volmer: See katus nüüd...
Liisi: No seinad ikka on? Küll katuse ka saab... (vaatab põrandaauku trepikojas) Teete remonti? (Volmer kohmetub) Pole viga, ongi põnevam. Juhatate? Ants, tule! (ära)
Koer (õhinal): Lõpuks ometi keegi normaalne!
Kass: Küll sind on lihtne ära osta.
Koer: Ära osta? Uus tuli ja pakub naabritele oma sõprust. Alustas kõige tähtsamast.
Kass: On see korteri viga või juhuslikult satuvad teie omasse need kõige lihtsameelsemad? Su valvsus uinutati. Kas sa tõesti ei märganud, KES see tulija oli? Lõhna tunned? Ei?
Koer: Lõhna? (nuusutab) Pole võimalik! Appi! Mis nüüd saab? Kuidas ma nüüd lähen ja hammustan? Keegi ei võtaks mind tõsiselt.
Kass: Rahu! Jälgime mängu. Las usub, et me midagi ei kahtlusta.
Koer: Peaks kasti paremini ära peitma? Volmer jättis selle üsna lohakile.
Kass: Raske?
Koer: Koos saame hakkama. (ära, samal ilmuvad ajal Sveta ja Volmer)
Sveta: Või uued naabrid? Martal nüüd tegevust... Volmer! Sul aega on? Mul need aknad. Rumal lugu. Aga ühel oligi pragu sees, oleks nagunii katki läinud. Vedas, et praegu juhtus, kui ilmad soojad.
Marta: Või juhtus! Tead, mis nüüd juhtub? Ühte kätte luud ja teise kühvel ja tuled oma klaasitükke korjama.
Sveta: Kas sina said koridori korda? Ära sega, ma Volmeriga räägin! Volmer, sinu käes käib parandus nagu niuhti. Mul kuuris klaasi on. Pärast söödan sul kõhu pelmeeni täis. Ise tehtud, mitte mingid poe omad.
Marta: Arvil polnud aega taldrikut tühjaks süüa?
Sveta: Teha pole midagi? Mine õpeta uusi naabreid. Muidu oma targa aruga hakkavad korteri sees rääkima või veel hullem: kõnnivad! Otse sinu pea kohal. Oh seda häda siis.
Marta: Sina ei tule mulle ütlema...
Sveta: Siis lase meil Volmeriga omavahel aru pidada.
Marta: Mis siin arutada. Koli oma pelmeenidega alla, tema juurde. Pole vaja klaasi vahetada ega midagi.
Sveta: Vat kolingi! Volmer teeb trepi otse minu korterist enda juurde. Talvel elame sinu juures soojas, suvel minu juures, värske õhu käes. On ju tore mõte, Vovotška? Kaks vaba inimest. Kes meid keelab! Marta läheb ehk natuke närvi. Tema ootab ja loodab. Aga siis tulen mina ja ...naksti!
Marta: Tehke mis tahate! Minu pärast naksutage siinasmas pingi peal ja jäägegi naksutama! (ära)
Volmer: Naised-naised! Kas ma ka midagi arvata tohin?
Sveta: Aitad siis klaasida?
Volmer: Sa pane knopkadega endale kile akna ette. Siis järgmine kord on vähem kilde ja kergemad vigastused.
Sveta: Häh! Ei ole sa ainus mees maailmas! Ega majas! Vot lähengi palun uut naabrit. Mine tea, kui head tööd mõistab teha! (ära)
Volmer: Noh, Tupsu. Vesi ahjus, mis? Eks ju? Eitede räuskamise kõrval on üks äikesetorm köki-möki. Tule siia. Istu. Koht. Näed, perenaisele lasid liiga teha. Oleksid võinud Svetat natuke hammustada või midagi.
Koer: Miks sa ise ei hammustanud? Näen ju küll, mis näoga sa Martat vaatad. Nüüd seisid kõrvad lidus ega lausunud poolt sõnagi.
Volmer: Niutsud, jah? Silmad süütunnet täis. Eh, koer, koer…
Koer: Kõva tõlgendaja oled muidugi. Mina end küll süüdi ei tunne. Mina olen napilt kaheaastane. Mida mina elust või naistest tean. Mul pole veel korralikku pruutigi olnud.
Volmer: Ja siis see pagana kast...
Koer: Kes käskis torkida ja suurema osa kõrvale panna? Jätnud sinnapaika, oleks minema viidud koos pätipoistega. Nüüd vaevled: Martale ei julge öelda. Tema sellist susserdamist ei salli. Teha sa sellega midagi ei mõista. Läheb sinusugune seda rahaks tegema, tõmmatakse nahk üle kõrvade ja süüdi jääd nagunii. Ja ega need sullerid sind enne rahule jäta, kui kogu saak koos. Oled nüüd kangesti õnnelik, jah?
Volmer: Niuks ja niuks. Oleks mul sinu mured!
Koer: Ma kurdaks oma muresid, aga Sa ei saa ju mõhkugi aru! Näe, istud jälle, võileib näpus. Sööd, mida tahad. Aga mina närigu toas krõbinaid. KASSIkrõbinaid. Et pisikesele koerale väiksed ja värvilised. Aga see on solvav! Pealegi olen neile allergiline, aga kui sügada julgen, topitakse kirburihm kaela.
Volmer: Vorsti tahad?
Koer: See on juba mehejutt. Sa ikka üht-teist mõikad ka, mis räägin.
Volmer: Noh, Tupsu! Sitsi.
Koer: Ei no ikka! Kus nüüd ilma selleta saab!
Volmer: Sitsi! Sitsi! Tubli koer! Küsi ka. Küsi!
Koer: Tropp! Tropp! Tropp!
Volmer: Tubli koer! Arukas koer! Eks sa lippa! Näe, müristamine on ka üle jäänud.
Koer: Jälle mingi jahuplönn! Kuidas te suudate sihukest asja süüa?
Volmer: Tupsu! Koer, kurivaim! Mis sa sellest vorstitükist lillepeenrasse kaevad! Kas sa saad! (õue poole ära)
Liisi: Noh, kust me otsima hakkame?
Ants: Väga kolada ei saa, hakkab silma. Ekskursiooni ei saa ka teha lasta. Vaevalt keegi oma keldrit või puukuuri seestpoolt näitama hakkab.
Liisi: Kaua ei tohi venitada. Niigi hulljulge temp - tulla kohe peale haarangut.
Ants: Seda kaua ei varja jah, et tegelikult pole meil siin elamiseks mingit alust.
Liisi: Saaks juba siit tondilossist minema. Lagi ripub, seinad maas.
Ants: Vaata asja positiivset külge: nii pole hiirtel kuskil redutada. Mitte, nagu meil kodus. Noh, peni. Sina jälle siin. Viskan pulka? Viskame siis nii, et mul on ka põhjust ringi vaadata. (ära)
Liisi (kassile): Ja kuhu sina mind kutsud? Tahad vaadata, kuidas sõber mängib, mis? (ära)
Marta: Mis Marta! Svetal said aknad vahetatud? Mis sa veel siin ootad?
Volmer: Sind küll. Me ei või ju lasta majal päris ära laguneda. Ja pole mina poole sõnagagi märku andnud, et ta mulle meeldiks. Ise te siin... Käristavad või pooleks.
Marta: Jutusta aga julgesti. Küll me usume.
Volmer: Ega ma sind siis asjata torgi. Ju sa ikka päriselt ka mulle meeldid. Aga kuidas ma sulle tühjade kätega kosja tulen. Iseasi, kui kaevaks aiamaalt aardekasti välja või midagi.
Marta: Häda sul siis veel minusugust külaeite oleks jahtida.
Volmer: Aardeta ei tule, aardega ammugi mitte. No mismoodi ma su kätt paluma peaks?
Marta: Ah, mis sa... See natuke ongi kogu su lõunasöök? Tuled meile praegu, ma lasen sulle frikadellisupi soojaks. Või... mis. Soendan ja toon hoopis sinu juurde.
Volmer: Üle minu ukseläve? Julged ikka?
Marta: Ei karda mina midagi. (mõlemad ära)
(koer ja kass)
Koer (jooksu vahele): Toredad inimesed küll, aga ei saa unustada, et sulid. Mul tuli mõte. Saadame nad selle õnnetu varandusega kus see ja teine. Noored inimesed, ehk saavad jalad alla ja hakkavad ausalt elama? Niimoodi nuhkides jäävad veel vahele ja rikuvad oma tuleviku ära. Siin majas tuleb sellest kastist ainult paksu pahandust.
Kass: On sul plaan?
Koer: Kui sa hüppaks Volmeri kuuri ukse eest haagi lahti?
Kass: Tühiasi.
Liisi: Lootusetu. See võib olla kes teab kus.
Ants (viskab koera poole toika) Mõtleme. See kadus koos põrandaga. Kas võtjaid oli üks või kõik ühiselt? Kui avada kaardid ja panna nad valikute ette? See altkorteri mutt sobiks pantvangiks. Naabrivanamees paistab tast hoolivat.
Liisi: Aga kui keegi kutsub abi?
Ants: Oot! Mis see on? (Tupsu jookseb Antsu juurde, pulk suus ja särav kaelakee pulga otsas) Tubli kuts! Kust leidsid? Lähme otsime üles. Tubli kuts! (kõik ära)
Sveta (kopsib vastu Volmeri akent)
Marta (seest): No mis nüüd vaja? Tahad selle akna ka segi peksta?
Sveta: Issakene, kas on mõni selline koht ka majas, kus sinuga kokku ei jookse? Volmer, ae! Laena jalgratast, ma lähen vaatan, kuhu Arvi õige oma aruga põrutas. Ega see julge ise vabandama tulla.
Volmer: Eks sa võta ise kuurist.
Sveta (läheb. Kisa ja kiljumine): Ruttu, appi! Vargad kuuris! (Koer klähvib, Marta ja Volmer välja) Need uued naabrid! Tormasid su kuurist välja, kast süles. Ja kihutasid metsa poole.
Volmer: Miks sa rattaga järgi ei põrutanud?
Sveta: Läbi kraavi ja maisipõllu? Aga miks oli minu kast sinu kuuris? See, kuhu ma tahtsin talveks saapad panna?
Volmer: Ju sai kiiruga jalust tõstetud, kui remonti plaanisime.
Marta: Mine tea, mis ära viisid.
Volmer: No see sületäis puid, mis sinna mahub, meid ka vaesemaks ei tee.
Sveta: Äkki peaks ikka politsei kutsuma?
Volmer: Et viisid kuuri alt pappkasti ära. Võta parem ratas ja otsi oma Arvi üles. Muidu jõuab vahepeal uue sõbranna soetada.
Sveta: Ma talle soetan! (ära)
Marta: Sa suudad nii rahulikuks jääda!
Volmer: Kah asi, mille peale erutuda. Maailmas palju suuremaid muresid.
Marta: Nagu näiteks?
Volmer (haarab Martal piha ümbert kinni ja tõmbab toa poole): Supp jahtub ära!
Koer: Oh, mis õnnis nägu! Nagu koore kallal käinud? Käisidki?
Kass: Parem veel!
Koer: Pasteet? … Ei oska pakkuda.
Kass: Nägid, millise jumaldava näoga see Liisi mind vaatas ja silitama tikkus?
Koer: Ise pressisid end talle sülle.
Kass: Kššš! Ta armastab loomi. See jääb juba kaugelt silma. Ja ise kuulsid: neil on maja hiiri täis. Sokutasin lapsed sinna kasti. Ükski isa ei suudaks oma poegadele paremat elu pakkuda ja kostiraha on korralik.
Marta
Volmer
Kass Sebra
Koer Tupsu (kutsikas)
Sveta
Arvi (põgusalt)
Võõras 1 (hilisem Ants)
Võõras 2
Liisi
1. vaatus
Marta: Ma ei saa aru, kuidas inimesed ei saa aru! Välisuks käib kinni! Välisuks ongi selle jaoks mõeldud ja pandud. Kui leiate, et kogu aeg seisku pärani lahti, eks tõstke siis hoopis eest ära!
Volmer: Soe aeg, segab või? Arvad, et siis kärbestest pääsed?
Marta: Mis kärbsed? Mis ma neist kärbestest kardan? Sa, Volmer, tõmbad ju siia sihukese suitsukardina ette, et inimese võtab ka siruli. Ei putukas sellest läbi tule.
Volmer: Näe, Martakene, sinu suust ma ikka kuulen head sõna…
Marta: Mis head? Trepiümbrus kõik konisid täis. Mille jaoks ma selle ämbri teie meelest siia panin? Ilu pärast hoian või? Äkki istutan lille ka sisse? Ei noh. Juba on ju jälle teise kohta tõstetud. Mis valu on teda seal ukse taga pidada, kui siingi ei ulata käed prügi sisse viskama. Näh, need on kõik tänased konid: see ja see ja see… Kui siia nurka on ilmtingimata ka midagi tarvis, ma lähen otsin. Ääh! Tal omal vedeleb keldri ukse juures üks ilma põhjata kärakas. (käib ära) Kui peab olema, siis peab olema. Aga koniämber käib siin.
Volmer: No mis see paar suitsuotsa teeb? Kaovad muru sisse, kõdunevad mullaks. Puhas loodus ju.
Marta: Eks muidugi. Ükskord, kui sa peaksid siit oma konidega ära kaduma, tulevad kõik need nikotiinisõltlastest vihmaussid, sipelgad ja teod minu ukse taha tudisema.
Volmer: Ei ole mul veel kadumisega kiiret kuhugi.
Marta: Jube, mis suits pressib mulle kõik elamisse. Nagu gaasikambris! Hoia välisuks kinni, siis minu pärast aja endale terve plokk korraga hambusse.
Volmer: Ei saa ust kinni hoida, naabrinaine! Siis jälle tuleb teie kassi kusehais mulle tuppa.
Marta: Meie kass! Palju sa minu kassi trepikojas näed? Sveta tokerdanud mõrtsukas on tal siis kohe kõri kallal. Näed, kus minu kass peesitab! Kuhu külili kukub, sinna jääb. Tee DNA-analüüs, kui ei usu. Siis tuleb tõde lagedale, kelle loomad trepikoda reostamas käivad!
Volmer: Hea, et minu süda on sellest patust prii. Pole loomi – pole probleemi.
Marta: Ei tea ühti! Peale teie viimast grillipidu oli mu kuuriuks nii-ii laialt märg ja ma ei arva, et selles saaks kassi süüdistada.
Volmer: Häbene, naabrimamsel! Pole ma veel nii purjus olnud, et jalad kemmergusse ei kannaks.
Marta: Ei olnud sina, siis olid su sõbrad.
Volmer: Valtril lendas ketšupipudel käest minema. Teine tõi toast nuustiku ja küüris, et pahandust ei tuleks.
Marta: Räägi aga! Miks üldse on vaja minu kuuriukse ees joriseda?
Volmer: Pole ju seni kedagi seganud. Hea varjuline nurk, tuul ei puhu peale.
Marta: Korja oma kossid eest, lükkan trepi pealt ka liiva maha! Mina üksi koristan siin, tema tuleb mulle ütlema, et minu kass… Millal sina üldse luua kätte võtsid? Tead ikka, mis asi luud on ja mille jaoks?
Volmer: See rohkem naiste amet!
Marta: Vahi, kus! Mis meesteasja sina siis õige siin trepi peal päevast päeva ajad? Oleks sust niigi palju meest, et lõikaks need kibuvitsad ukse kõrvalt maha. Sügisel on all kelder ka lehe- ja okkasodi täis, aknast enam midagi välja ei näe, oksad vajuvad igale poole laiali, kisuvad puhta pesu kausist välja, kui trepist käid, alatasa ripu sabapidi nende küljes …
Volmer: Uuri, äkki saad oma saba lasta ära lõigata. Ega see kuigi normaalne olegi.
Marta: Mis? Sa saad aru küll, millest ma räägin.
Volmer: Et pesu kisuvad kausist minema? Muus kohas ikka püsib pesu paigal? (kergitab Marta sabaalust)
Marta: Ära sina minu pesu pärast muretse. Tuleta meelde, kuidas su oma proua siin ringi lehvis, sel lõpuks peale pesu vist rohkem riideid polnudki. Oled otsind ka, kus ta sul jäi? Külm võttis ära?
Volmer: Teise haavu osatama, selle peale oled sa hakkaja jah.
Marta: Ega ma siis paha pärast. Ise alustasid. Ma ju tean küll, kuidas sa Ireenest hoolisid ja talle kõik ette-taha ära tegid. Aastakümned saite koos elatud ja mis talle siis korraga sisse läks? Eks puberteet ole niigi raske põdeda. Kui see sul siis veel viiekümneselt hakkab… Sa oleks pidand mõne asja peale ikka natuke kõvemat häält tegema.
Volmer: Või see oleks aidanud…
Marta: Volmer! Ei ole mujal ka elu mingi meelakkumine. Saab aru, tuleb tagasi. Usu!
Volmer: Sellist asja ei ole. Kui läbi, siis läbi. Nii palju on isegi minus uhkust sees. Kahju on. Elad ja elad. Ei suuremat riidu. Ja siis korraga – pahh! Armastus! Siis, kui ei oska enam oodatagi. Ma ei olnud ju kuri mees? Töö juures mind hinnatakse. Puutööd tunnen? Tunnen. Pole minu korteris mööblijuppi ka, mis ei oleks enda tehtud. Ahju ja pliidi ehitasin ka ise sisse. Elektrivärki jagan? Jagan. Autot putitasin? Putitasin. Teab mis viinamees ma ka polnud. Nõus?
Marta: Nõus-nõus. Ega mina ka Ireenest aru saa. Ju siis oli see romantikavajadus nii suur. Ära noruta. Leiad endale uue ja parema.
Volmer: Arvad? Äkki tuled ise mulle? Ma võin romantikat ka teha. Lilli tuua (otsib õit) ja serenaadi laulda…
Marta: Nüüd siis on aeg hakata kibuvitsa lõhkuma! Kus tuli kosilane välja! Romantik! Naabri kõuts niigi lõugab ümber maja, sind ka veel lisaks tarvis.
Volmer: Mis vastus see nüüd oli? Et tuled küll, aga ilma romantikata?
Marta: Hullvaim! Mis ma sihukese vanamehenässiga peale hakkan?
Volmer: Oled need asjad ära unustanud? Muidugi, sul tütar juba nii vana… ja kui pärast pole enam ette tulnud… Noh, küll meelde tuletame!
Marta: Ära aja südant pahaks!
Volmer: No-noh? Ma pole veel jutust kaugemale jõudnud, sul juba iiveldab? Näe, võta viilukas hapukurki, hakkab parem.
Marta: Napakas!
Volmer: Aga põsed hakkasid õhetama, mis? Tore plaan, eks! Tuled sealt noorte jalust ära, neil ka lahedam. Ja pole kaugele kolimist.
Marta: Ei ole mina kellelgi jalus, ära sa selle pärast muretse.
Volmer: Aga üks meesterahvas kuluks sulle ära küll, teeksid vahel natuke rõõmsama näo pähe. Ei hurjutaks ühtepuhku…
Marta: Sina oled nüüd siis see rõõmustaja, jah? Trepi peal nagu tunnimees. Iga kord selline tunne, et hakka oma koju minekuks su käest piletit ostma.
Volmer: No lähen lähen jalust ära, käre mammi. Aga sa mõtle, Marta. Mõtle! Praegu veel pakkumine kehtib. Muidu lähen otsin mujalt. Siis jälle üks inimene trepikojas juures, kelle järelt uksi sulgeda. (ära)
Marta: (koerale) Tupsu, ass, võta! Alp inimeseloom! Vana mees, aga varsa aru! (koerale) No kus takjates sina oled nüüd püherdanud? (nopib) Kuts, tuled ka tuppa? Minu pärast ole, aga et siis linde taga ei aja!
Kass: MIKS? Miks sina saad uksest sisse ja välja käia nii tihti kui heaks arvad, aga mind lükatakse jalaga eest ära: „Sebra ei taha tuppa, Sebrale meeldib õues. Õues on ilus ilm. Soe. Sebra läheb ja päevitab oma heledaid triipe.“
Koer: Sulle ju meeldib palavus?
Kass: Asi on põhimõttes! Esiteks… olin mina majas enne sind. Teiseks: Kuidas? JA-LA-GA! Kolmandaks: See naabri–Kiisu on jõhker retsidivist. Nii kui end kuskile pikali saad sirutatud, tema kohe küüntega kraes.
Koer: Pead sa siis alati osatama: KIIIIIIIIIIIIZUUUUUUUUUUUU!
Kass: Mis on siis?
Koer: Iga kõuts põeks sellise nime pärast.
Kass: Ela paar päeva minu nimega, siis räägime. Isegi varblasepojad pilkavad: „Vaadake vasakule. Paremale. Ohtu pole? Siis kõik üks teise järel rahulikult üle Sebra…“… Ei näita keelt!
Koer: Ei näitagi. Palav on. Peaks tuppa minema.
Kass: No vot. Sina lihtsalt „peaks tuppa minema“.
Koer: Ei käi see midagi lihtsalt. Küsima peab.
Kass: Mina võin küsima jäädagi. Mida sellist sa toas teed, mida mina ei oska?
Koer: Ehk jätan hoopis üht-teist tegemata?
Kass: Nagu?
Koer: Pererahvas kurdab, et kipud voodisse sirtsutama…
Kass: Niimoodi kohe sulle tulevad kurtma.
Koer: Mis nüüd mulle. Omakeskis arutavad, et munad sai maha võetud, aga SEE komme jäi ikka külge…
Kass: Ole vait! Täna siin muud ei olegi, kui üks sirtsutamise jutt.
Koer: Ei saa vait olla! Kui tahan, et keegi ust avama tuleks. (Klähvib.)
Kass: Alandav pole või? Auh! Laske tuppa. Auh.
Koer: Kust sina tead, mis ma tegelikult ütlen? Oled Muri juures keelekoolitusel käinud?
Kass: Pole vajagi. Niuksud nagu titt.
Koer: Eks sina anna uksekella. Aga enne ikka mähe püksi, ülekäigurada!
Uks avaneb, aga koer kuuleb automürinat ja tormab klähvides tulijaid tuvastama.
Marta: Sebra ei taha tuppa, Sebrale meeldib õues… No olgu. Tule siis sa ka korraks. Söö kõht täis. (ära)
Sveta (tuleb väljast kastiga): Jälle ta on selle jubeda ämbri siia väljanäitusele tõstnud! Ei noh! Nüüd teise ka veel juurde tassinud? On hull eit! Ja põrandakalts peab ka kindlasti just siin kuivama. (Sätib Marta ukse taha) Aga teiste kohta alati ütlemist!
Volmer (tagasi): Kui saab kuivaks, küll ta silma eest ära tõstab, no mis te närite teineteise kõri kallal.
Sveta: Ütle sina, Volmer, kas see riidenärakas siin ilus vaadata on ? Või see? Külla kedagi kutsuda ei julge, trepp on kaltsu ja roostes ämbrisi täis…
Volmer: Te istuge ükskord rahulikult maha ja lahendage oma probleemid ära. Aga siis ärge üksnes rääkige, kuulake ka, mis teisel poolel öelda on. Ehk leiaks mingi kompromissi. Kõrvad huugavad. Trepikoda on aina teie kila ja kära täis. Suvi. Kuulaks linnulaulu ja ritsikate sirinat, aga ei saa, naabrinaiste kisa saeb kõrvad küljest. (ära)
Sveta: Sina oled meil siin muidugi üks süütu valge rahuingel! (hüüab kuhugi välja) Arvi! Oota! No ei ole kannatust mehel! Oota, ma tõstan selle kasti igaks juhuks varju. Pärast hakkab sadama veel või midagi. (endale) Vot kus hea kast. Ja just et tugev. Siia saan kõik talvejalanõud eest ära pakkida. Õmblen katte ümber, lükkan kapi otsa. Või viin pööningule? Seda Marta kisa ei jõua siis jälle keegi ära kuulata. Oota, ma tulen juba, mis sa törtsutad! (tagasi välja)
Marta (saadab kassi õue): Jummel, see lapp nüüd jäi jälle kellelegi hirmsasti ette! Mis asju siin muudkui veetakse? Niimoodi kohe teisele ukse ette. (Üles) Sveta, kas mina toon äkki oma koli üles sinu ukse taha, mis? Me noortega pidasimegi aru, et mis me oma vana riidekapiga teeme. Et päris minema visata ei raatsi, aga vaevalt keegi niisugust vana risu osta ka tahab. Et me tassime sulle üles? Võtame tagant vineeri maha, saad läbi kapi kõndida? Hea turvaline, selle uksed käivad lukku ka. Ma võin võtme üles otsida.
Naabrid, ma ütlen! Ei tea, mis nüüd siis ära osteti? Tühi kast?
Volmer: Mis sa kriiskad, naabrimamsel? Haiget said või ajasin armuvalu peale?
Marta: No kas ei tee viha, kui enam ei ole seda õigust ka, et oma uksest käia? Homme müüritakse ehk üldse käiguauk kinni.
Volmer: Mis sa teed sääsest elevanti. Tühi kast, lükka jalaga eest ära.
Marta: Nii jah meil need asjad käivad: igaüks lükkab oma jalust ära. Sveta! Ma just tegin koridori puhtaks, kas kohe on vaja träni täis laadida?
Volmer: Naabrid sõitsid natukese aja eest üle ristmiku linna poole. Sul on hea hääl, küllap Sveta kuuleb selle ära ka, aga kui sa vahet ei pea, siis tema vastus läheb küll kaotsi.
Marta: Kohe siis öelda ei võinud!
Ainult üks tagaselja kiusu ajamine. Ma ütlen: Siia see kast kukkus ja siia tema jääb. Enne nühitakse küljega minu korterisein seest õõnsaks, kui et keegi siit oma saasta ära koristab.
Volmer: Kannata nüüd. Kui niisama jäeti, on inetu lugu muidugi, aga kannata ikka, kui teised koju tulevad. Ära hakka kohe otsast jälle koristama. Ehk on vajalik asi.
Marta: Mina sinna oma käsi külge ei pane. Harjugu sellega. Toon poest kaste juurde, kui vaja. Aga alustuseks leian omalt ka: näh, kohe paras kast! (läheb, toob mõned veel, samal ajal, kui koer kassiga kõneleb)
Kass: Kõik. Lõpp. Selle perekonna jaoks ei liiguta ma enam lille ka.
Koer: No mis? Ajasid aknalaual vaasi ümber?
Kass: Haa-haa! See nende järeltulija, see neljajalgne, mängis köögis tikkudega. Kas seda märkas keegi? Loomulikult mitte. Pangu maja põlema, vanemad ei tee nägemagi! Aga kui mina otsustavalt sekkun, on kõik karjas kallal.
Koer: Küünistasid ja hakkas karjuma?
Kass: Kasvatustehnikais oled sa ikka tõeline tegija! Sina muidugi valiks vägivalla.
Koer: Mina? Ma kasvasin selle põngerjaga koos üles! Sina oled meil sihuke… ettearvamatu.
Kass: Ma olen ettenägelik. Ettevaatlik. Ja kiire reaktsiooniga.
Koer: Ja sinu ettenägelik reaktsioon oli?
Kass: Elimineerida ohukolle!
Koer: Kustutasid tulekahju juba enne süütamist?
Kass: Kas mul oli valikut? Aga nüüd on jälle draama majas! Katastroof! Kass kusi peale ja laps pistis suhu! Kuivi tikke oleks see titt võinud tooside kaupa sisse kühveldada ja keegi poleks kobisenud!
Koer: Kehvad seisud sul siis, Sebra. Ei kadesta.
Kass: Oleksid sa nende jutt kuulnud. „Võib-olla tuleks magama panna. Põieprobleemid…“ Minul? Mul funkab kõik nagu kellavärk. Väljaarvatud see osa, mille lugupeetud pererahvas suvatses amputeerida lasta.
Koer: See polnud ju päris nii mõeldud. Ma olin kliinikus kaasas, mäletad? Kuulsin, kuidas tohter seletas, et haav paraneb niimoodi paremini. Sa nägid tookord ikka päris kole välja: külg lõhki ja käpp tagurpidi…
Kass: Noorperemehel oli talvel pimesooleoperatsioon. Ei mäleta, et keegi oleks temale niisuguse haavaravimeetodi välja pakkunud. Inimesed! Kui kergekäeliselt on nad valmis meie teenetest ja olemasolust loobuma!
Koer (hakkab haukuma)
Võõras1: Kindel, et see maja?
Võõras2: Näed sa ümbruskonnas mõnda, millega seda segi ajada?
Võõras1: Trepikojas?
Võõras2: Trepikojas.
Võõras1: Käidavamat kohta enam ei leidnud?
Võõras2: Selle eest on maja on igikestev ja muutumatu. Maad haritakse üles. Põldudele ehitatakse magistraalteed, metsad võetakse maha. Eramud ehitatakse ümber või lükatakse ümber, aga sellises siin jääb aeg seisma. Need on tulevikuta majad, liiga mõttetud, et siin iial midagi muuta. Ometi jätkub neisse inimesi ja aeg jääb nende seinte vahel seisma. Pealegi, mu isa töötas siis siin. Ehitusel. See oli suurepärane võimalus.
Võõras1: Siis jah. Aga praegu? Me ei saa seda kunagi kätte.
Võõras2: Mina ei loobu!
Võõras1: Ma ei saa aru üldse, miks sa sellega kakskümmend aastat ootasid?
Võõras2: Imelik küsimus. Sellepärast et… sellepärast et alguses ei olnud aeg õige ja pärast… pärast oli mu tegevusväli piiratud.
Võõras1: Nagu igaühel, kes trellide taha satuvad.
Võõras2: Aga nüüd ei peata mind miski.
Võõras1: Isegi see… meeldiv majaproua?
Marta: Tere! Kuidas aidata saan?
V1: Tervist! Kas naabrid kodus?
Marta: Sveta peret mõtlete? Need panid autoga linna. Natuke aega tagasi läksid.
V2: Poodi?
Marta: Või mulle seda keegi ütlema tuleb. Sugulased?
V1: Ei, me siin…
V2: Me siin vaatame, et niisugune lugu nüüd… Teie naabrite ostutšekk läks loosirattasse ja… nad võitsid trepikoja remondi!
Marta: Neile endile tuleks kupli all remonti teha. Mis see remont aitab, kui varsti on jälle kõik nurgad kola täis.
V1: Ärge nüüd tusatsege, proua…
Marta: Mina olen see, kes siin harjaga ringi vehkleb ja aastast aastasse vaeva näeb. Aga kui loosimiseks läheb, siis ikka nemad!
V2: Proua, seekord on ju asi õiglane. Võitis, kes võitis, aga kasu saavad kõik.
V1: Teil nii väike trepikoda, loosikorraldajad ei vaata kindlasti viltu, kui selle tervenisti korda teeme. Ja tohite lahkesti oma soovi avaldada, kuidas, mis värvi…
V2: Kui teil on siin iga nurgake nii tuttav, siis saabki just teist meie suurim abimees.
Marta: Ega selle trepikojaga nii väga põlegi. Ehk teete hoopis majale uue katuse peale? Korstnapühkijat ei julge enam üles lasta, iga kord on tunne, et sajab sulle enne tuppa, kui ise uksest jõuad.
V1: Kahju, proua. Selles osas me vastu tulla ei saa. Tingimustes kindlalt sees, et trepikoda.
Marta: Arvate, et keegi hakkab kontrollima?
V2: Paraku, proua. Eurorahad on taga, kui taotlusele ei vasta, läheb asi kurjaks. Võetakse rahad tagasi ja maksame trahvi ka veel.
Marta: Kahju küll. See oleks ikka tõsiselt tarvilik abi olnud. Ei olekski ju vaja midagi udupeent. Tavaline eterniit käiks küll.
V1: Kahju jah. Meie aitaks hea meelega. Aga kui need võidutööd kõik tehtud ja teie vahepeal vahendid leiate, ehk saame edaspidiseks kaubale.
V2: Jajah. Panete rahad kokku ja tuleme viskame teie onnile mütsi pähe.
Marta: Jutuks see jääb. Hakkad rahast rääkima, siis justkui endale küsiks. Siis selgub, et ainult minu pool on pude ja tilgub läbi, justkui mina oleks oma poole katust eriti hooletult hoidnud.
V1: Aga teeme siis vähemalt trepikojaga perenaise meele rõõmsamaks? Need paar plaati ehk leiame katusele ka, kui selgub, et just selle koha pealt läbi sajab, aga see jääb siis nii omavahele.
V2: Ja-jah. Kui selgub, et seda kuludesse kanda ei saa, siis need mõned eurod kogume ehk majarahvalt kokku?
Marta: Ah nii? Äkki saaks siis sinna minu köögi kohale ka ühe suurema? Vanasti oli seal antenn püsti. Mäletate, need igavesed kobakad, kaalusid terve tonni. See pandi muidugi kogu maja jaoks, aga kui ükskord raskusega läbi lae raksatas, siis oli see loomulikult jälle ainult minu mure ja minu tegemata töö. Et miks toda antenni juba varem alla ei võetud… Just nagu mina, nõrk naisterahvas, oleks pidanud sellega sinna üles maadlema minema.
V1: No vast ikka saab. Mõtleme, mis teha annab.
Marta: Seal teisel pool maja on ka üks pudedam koht, kus männioksad vastu katust käivad…
V2: Proua! Meenutame, et me oleme siin ikka eeskätt trepikoja pärast.
Marta: No jah. Muidugi. Ma lihtsalt mõtlesin, et kui korra juba üleval… Täna hakkate siis tegema?
V1: Täna tulime olukorraga tutvuma. Kui nüüd võitjaid endid kodus pole… peame ehk mõni teine päev uuesti tulema.
Marta: No mis te selle tühja asja pärast nii palju kulutate. Mis imet siin ikka nii väga… Kas tingimata nemad ise peavad asja omalt poolt kinnitama?
V2: Otseselt mitte. Lepingus on võitnud maja, mitte võitja nimi. Nii et kui kirjutate ise alla, on meil seda lihtsam. Tundute abivalmis inimene, kodusem vist ka kui naabrid. Seda väikest sohki võime teha küll, aga et te meid siis sisse ei räägi.
V1: Võit jääb ju lõppkokkuvõttes ikka teie kõigi kasutada.
Marta: Ega mina olen kogu aeg olemas küll. Ma kuu lõpus pidin korra linnas õe juures käima…
V2: No nii kaua ei lähe ka. Väike ruum, paar-kolm päeva tööd.
V1: Et vormistame võitjaks hoopis teid, proua?
Marta: Ega selle ülevalt rahvaga on raske suhelda küll. Üks päev ütlevad ühte, teine päev teist. Riiakad ja… kodust ära ka ühtepuhku.
V2: No siis meil täna ikka väga vedas. Aga see on hea, kui neid eriti kodus pole. Saabki sedajagu rutem. Ei pea keegi vahepeal redeliga aknast tuppa ronima ja värv saab rahulikult kuivada.
Marta: Ei see redeliga käimine neil ka konti lõhu. Ongi elus natuke elevust sees. Sve... see, et (märkab lähenevat Svetat ja üritab võõraid eest ära saada) Viskate ehk ikka silma peale sellele männile seal maja taga. Mis vastu katust käib. Et kui mitte muud, saab ehk põrandalauda või midagi... (võõrad ära, Svetale) Kust sina nüüd nii äkki? Ehmatad südame seisu.
Sveta: Kes need on?
Marta: Kes need? Need! Need on hoonekaitseinspektsioonist. Kontrollivad elamute seisundit ja ohutust. Seda kasti ei tohi ka siin niimoodi pidada. Suur, kergesti süttiv ja liiga maja ligi. Vaata, kui saad veel trahvi kaela.
Sveta: Misasja? Ma neile teen trahvi!
Marta: Ära nüüd! Sina kohe särinal. Las ma ise. Pidid ju linna minema, varsti pannakse niimoodi poed kinni, mis sa veel siin tuterdad.
Sveta: Arvi jättis lina maha. Pärst vaja gaasiballoon tuua. Vaja alla panna, et autot ei riku.
Marta: Lina pärast nüüd. Säh, võta seesama (põrandalapp). Niimoodi venitad, on õhtu käes ja gaasist ka ilma.
Sveta: Korja ära oma kalts. Mul on vaja riiet masina kaitseks, mitte määrimiseks.
Marta: Heldus jah, kus nüüd aetakse steriilsust taga. Näh, võta see (seljast kampsun) ja hakka minema. Nii kui mul õue kraamimine käsil, peavad kõik jalus passima.
Sveta: Mis tuli sul minu äraajamisega on? Mis asju sa nende inimestega ajad?
Marta: Maja müün maha neile. Sinu korterist alustan kõigepealt. Mine juba. Kaua sa lased oma Arvil seda autopasunat piinata! (Sveta ära, võõrad tagasi)
V2: Jajah, liiga maja ligi on see puu tõesti. Siin pole redeliga aknast käia vajagi.
V1: Roni nagu orav mööda puud.
V2: Kuidas siis jääb? Vormistame teid võitjaks?
V1: Toon autost lepingu ära.
V2: Vaatame-vaatame, mis siin siis paistab. Korralik trepp. Vana kuiv laud. Aga seinad, ma näen, on kriidiga? Seda te ju enam ei taha? Värvime maast laeni üle, rõõmsates toonides, teie maitse järgi. Võib-olla isegi maalime roosid peale? Moonid? Rukkililled? Nagu proua soovib. Ainult seinad tuleb enne kruntida. Muidu ei jää värv pidama.
V1: No jõudsin mina ka paberitega. See jäi vist mainimata, et uksevahetus kahjuks kingituse sisse ei mahu, aga eks me anname viimistlusega oma parima. Siia alla kirjutage tänane kuupäev, aadress ja oma nimi, trükitähtedega. Ja siia taha allkiri.
V2: Paberitega on seega korras.
Marta: Kas mina saan ühe eksemplari endale ka?
V1: No, vaadake, see on rohkem aruande juurde, mis rahastajale saadetakse.
V2: Aga kui on soovi, siis meil pole mingi vaev teile homseks koopia teha.
V1: Millal oleks selline vaiksem aeg, et saame tööga alustada?
Marta: Tulge või hommepäev. Homme on ülevalt naabrid õhtuni tööl ära ja kõrvalt-vanamees pidi valda minema. No ja kui see kodust kaob, siis ikka kogu päevaks. Oma noored saadan metsa või mere äärde, nii et ei sega keegi.
V1: Siit trepi eest põrand tuleks küll kiiremas korras ära vahetada, seda parandama hakata ei tundu mõistlik.
Marta: Mis sellel viga? Sama vana kuiv laud, mis treppidelgi.
V1: Vaatame. Lahti tuleb korraks ikka võtta. Vanast täitest puhastada ja uus panna.
Marta: Eks siia laudade vahele on aastatega mustust läinud muidugi.
V2: Nii et homseni siis. Kui saab, siis publikut tõesti ei tahaks. Põnev muidugi, aga segab. Ehk teemegi niisuguse toreda üllatuskingi? Tulevad õhtul tagasi – suur osa tööst juba valmis.
Marta: Arusaadav, arusaadav. Küll ma juba kõige eest hoolitsen.
V2: Kui veel koera saaks ka senikauaks kinni panna…
Marta: Tupsu? Tema on ohutu. Nuusutab üle ja siis on nii suur sõber, et lase aga olla. Kui tuppa jätan, siis klähvib kui pöörane. Suure tee peale kostab ka ära.
V2: Ei-ei, siis las olla siin. Palju see väike tuust ikka segab. Võib-olla oled abikski, mis? Väike värvirull!
V1: Nägemiseni, tore proua. See oli küll õnnistus, et nii lahke perenaise peale sattusime.
Marta: Nägemiseni , nägemiseni! Olge terved, jõudke ilusti koju ja tervitage koduseid ja oma loositegijaid ja eurorahasaatjaid… Näh, nüüd sai vist natuke üle pingutatud.
Telefoninumbri oleks pidanud ka kirjutama. Nüüd teevad ikka tühja sõitu. Ei me leppinud ju materjalides kokku midagi.
(Vahepeal käivad inimesed mööda: puusületäiega, prügikotiga jne. Siis käituvad loomad nagu loomad)
Kass: Valus vaadata, mis?
Koer: Sa võid oma hääle ära klähvida, aga ainus, mis su jutust arvatakse, on: „Kas sa jääd vait!“
Kass: Väike värvirull! … Sina nägid paremini. Mis paber see tegelikult oli?
Koer: Autokindlustus. Iizi.
Kass: Mida kõike ohvriks ei tooda, et teisel nahk üle kõrvade tõmmata.
Koer: Polnudki suurem asi ohver. Eelmise aasta leping.
Kass: Trepikojas peab ikka midagi tõeliselt väärtuslikku olema, et niimoodi vaeva nähakse. Ei tea, kus täpselt. Kraabiks välja.
Koer: Mis mõttes, ei tea? Trepi ees, põranda all. Mis häda neil selle ülesvõtmisega muidu oli?
Kass: Nuusuta, äkki tunned midagi. Kuule, äkki on laip?
Koer: Kakskümmend aastat põranda all? Esimesed aastad võisid selles majas siis üsna… huvitavad olla?
Kass: Aare? Kutt leidis, kui vundamendiauku kaevati ja mattis põranda alla?
Koer: Ei tea, mida põnevat seal sinu jaoks võiks olla? Hõbedast ja teemantidega kassijalutusrihm?
Kass: Või koera suukorv. Eriliste ilustusteta… Äkki on mingi salakäik? Otsetee Toompeale?
Koer: Sind seal muidugi oodatakse.
Kass: Käik ise huvitaks mind rohkem. Las ma unistan: hiireparadiis, millest kohe varsti võib saada minu oma.
Koer: Ma pean vist su mälu värskendama, millistel tingimustel paradiisi satutakse.
Kass: Äkki midagi muinasjutulist? Akvaarium kuldkalakesega?
Koer: Ujus seal nelikümmend aastat ja ootab nüüd sinu kolme soovi. Las ma pakun. Need oleks: kalamaks, kalamari ja kalafilee.
Kass: Nahk võib peale jääda, aga ilma soomusteta!... Dogi! Ma tean! Need on relvad! Võib-olla ainult üks… aga saatuslik… pomm! Dogi, ma kuulen tiksumist!
Koer: Sa ära hingelda nii hirmsasti. See on su pulss, mis tiksub. Hoidu erutumast. Sa tead küll, mis sul siis võib juhtuda ja kui täitsa juhuslikult Volmer peaks tulema ning valest kohast DNA proovi võtab…
Kass: Vaiki, õnnetu, või ma topin su silmamunad siia põrandasse. Saabki asjast selgema pildi.
Koer: Igatahes ei haista ma midagi tavatut.
Marta: Sveta! Lõpuks ometi! Ma juba hakkasin arvama, et te jääte ööseks sinna Paidesse.
Sveta: Mis ajast meie tulekut nii väga oodatakse? Pidin sulle ka midagi poest tooma? Ei mäleta nagu. Enne lükkab või jõuga minema.
Marta: Ei ole mul aega pikalt ladrata. Nüüd on nii: homme tulevad remondimehed, trepikoda tuleb tühjaks teha. Kõik oma kapid ja kastid kolid keldrisse või kuuri alla, seinad teeme harjaga puhtaks, trepi pesen ise üle, siis tean, et on tehtud.
Volmer: Mis valu sulle sisse lõi. Ikka mõtlesid mu sõnade üle ja… uus algus nõuab uusi väljakutseid?
Marta: Sina ära plädise. Senti see teile maksma ei lähe, mina olen kõige eest hoolitsenud. Ehk saan isegi nii palju kombineerida, et katusel pakilisemad kohad ära parandatakse.
Volmer: No kui keegi plaadid kohale tooks, ma teeks isegi.
Marta: Volmer! Las nooremad mässavad, neil luud terved, kui lõhuvadki, paraneb paremini. Kui sa just kangesti abiks tahad olla, siis võid pärast siit eest need põrandalauad lahti kangutada.
Volmer: Mis need sind segavad? Tahad tammeparketi panna?
Marta: Laudade alune vaja puhtaks teha. Aga enne ei hakka, kui ruum tühi, trepp pestud ja kuivanud. Ja et ei tolmuta. Sa ise oled ka ehitanud, oskad nii palju küll.
Sveta: Tõsiselt räägid või?
Marta: Ei, nalja viskan, nii kui vasaraheitja. Tempo, tempo nüüd! Suur õhtu juba käes, kes teab, kui varakult teised platsis.
Koristavad.
Kass: Mis sellest paberist sai?
Koer: Volmeri kuuri vedasin. Kaevasin otsapidi maa sisse, et tõmbetuul minema ei viiks. Ainuke ajudega inimene siin majas. Ainult et millal ta ükskord jälle puude järgi läheb. Täna alles käis ja päeval juba vaatasin: pääsukesed lubavad sooja ning selget ilma.
Kass: Kohustab see dokument millekski?
Koer: Nalja teed! Mutile kärbeste pähe ajamiseks. Et paber ja allkiri ja puha… Aga sa hüppasid ägedalt! Vaatasin, et põrutad joonelt autokatusele.
Kass: Mul polnud ju rohkem vaja, kui et sa leheserva lõugade vahele saaks.
Koer: See tuli meil hästi välja!
Kass: Meeskonnatöö. Sa olid ka parim luuraja, keda siinmail nähtud.
Koer: Nendest sissetungijatest see ikka ei päästa.
Kass: Aga midagigi.
Koer haugub, V1, V2.
Marta (tuleb välja, trepile): Teie? Niiviisi südaöösi?
V1: Vabandust, enne ei olnud aega. Mitu objekti tuli läbi sõita.
Marta: Ma tean küll! Ise vaatasin ka, et te ei küsinud ju telefoninumbrit ega midagi.
V2: No vot, jah, just. Kõik jäi kokku leppimata.
Marta: Ma ei tahaks nüüd noori üles ajada, koer teeb kära isegi. Teil endil pliiatsit-paberit ei juhtu olema? Või teate, mis. Öelge mulle oma number, ma ise homme helistan. Kohe hommikul. Mulle jäävad numbrid hästi meelde!
V2 sosistab.
Volmer: Marta!
Marta: Minge teie nüüd. Ärme ajame majarahvast ärevusse! (võõrad ära)
Volmer: Mis sa nii hilja veel väljas hulgud? Magusal uneajal.
Marta: Suvel sul nüüd und antakse. Taevas valge kogu aeg. Aga jah, tulin, et lasen loomad tuppa ja siis uks lukku.
Volmer: Paneks kohe välisukse ka täna seestpoolt riivi?
Marta: Kardad, et külanaised tulevad kaissu kippuma?
Volmer: Ega hulle tea. Kibeled ehk isegi?
Marta: Lollakas! Sulle küll pikk ülevalolemine head ei tee.
Volmer: Tuled, kohendad teki peale?
Marta: Padja tulen surun sulle näo peale, kui sa oma tobedusi ei jäta.
Volmer: Aga tule siis? Vaatame, kelle jõud kellest üle käib?
Marta: Tee, et sa kaod! Topakas! (ära. Volmer jalutab Sebra juurde)
Volmer: Noh, kassivooster? Sind ei võetud tuppa, mis? Muidu läheks küll, jah? Muidugi läheks. Ma tuleks isegi. (Võõrad tagasi. Üritavad trepikotta hiilida)
Volmer: Tere! Kas tuttavaid inimesi?
V1: Tere-tere! Me jah, mõne majaelanikuga pisut kohtunud.
V2: Ehitajad. Mõtlesime, et heidame korra möödaminnes objektile veel pilgu peale.
V1: Jah. Me ainult korraks. Öise rõskusega on mõõdud teised.
V2: Ja nüüd näeb hästi ära, milline on põranda õige niiskusimavus.
V1: Et kas on vaja välja vahetada või mitte.
Volmer: Loomulikult. Tulen kohe ise ka ja uudistan, mismoodi see asi uuemal aja käib. Päeval sai pikali oldud, und nagunii pole.
V1 (kimbatuses, võtab taskust lülitiga pastaka, klõpsutab kuskil, nagu tõmbaks süstlaga vms, tagasi): Proovid võetud. Ülejäänuga tegeleb labor. Võime laiali minna.
Volmer: Head nägemist! Head nägemist! Ma istun veel tunnikese-kaks. Hea vilu ja eided ei kisa.
V2 (eemal): On vanamees. Paigal kui jõmm, ei seda liiguta. (lahkuvad)(Volmer lammutab, leiab midagi, toob toast karbi, paneb sisse, viib ära.)
Volmer: Või labor! (otsib taskust mobiili, valib numbri): Tervist. Hilja tülitan, aga mul oleks üks pakiline mure kurta. (jalutab kõneldes ära)
(hommik. Volmer lammutab põrandat, leiab kasti, askeldab ja kannab midagi Sveta toodud kastiga üle õue. Tagasiteel kohtab Martat)
Marta: Sa õige varajane! Mõtlesin, et lasen loomad õue asjale ja siis veel pikutan tunnikese, aga sina juba kuskilt koduteel?
Volmer: Näed sa, jah. Me sinuga nagu Koit ja Hämarik, ainult mitte ei tule meelde, millal see musutamise öö pidi olema. Et seda ometi maha ei magaks!
Marta: Hakkab aga jälle!
Volmer: Tegelikult mul oleks sinuga üks väike jutt küll. Tule, istu natukeseks.
Marta: Ei ole mul tahtmist su lora kuulata.
Volmer: Tule. Tule. Ehk väga lora polegi. Täitsa tõsine lugu.
Marta: Vahi! Kas nii tõsine, et sõrmus ostetud ja isamees palgatud?
Volmer: Jah. Nüüd on asi nii kaugel, et hakkame paberi vormistamisest rääkima.
Marta: Sõge peast. Ise alles ametlikult abielus. Või plaanidki lahutust? Päriselt? Äkki ootad veel?
Volmer: Lahutusega saab, mis saab, aga mul on esialgu selline paber välja pakkuda.
Marta: Mis asi see on? Must ja kortsus.
Volmer: Loomad olid kuuri vedanud. Ehk tuleb sulle tuttav ette?
Marta: Las ma vaatan? Armas aeg! Kust need, kurjavaimud, sellele nüüd küüned taha said? See ju tähtis eurodokument… Aga, oota! Mis kindlustuspoliis? Sõiduki vastutav kasutaja? Registreerimismärk? See pidi ju remondi kohta olema?
Volmer: Rahu, rahu! Ära nüüd tähtsat tunnistusmaterjali puruks rebi.
Marta: Tunnistus?
Volmer: Teinekord ikka vaata ka, millele alla kirjutad.
Marta: Issakene! Mitu aastat mul seda kindlustust nüüd maksta tuleb?
Volmer: Elu lõpuni. Otsekorraldusega arvavad iga kuu su pangaarvelt maha. Ära hala! Vedas sul!
Marta: Nii meeldivad inimesed tundusid…
Volmer: Kas sa ebameeldivatele oleks läinud allkirja andma.
Marta: Nad ei tahtnud ju midagi. Andma tulid. Remonti lubasid teha ja… Hull vanamoor! Nüüd on põrand lõhutud ja… mis näoga ma Svetale-Arvile otsa vaatan? Noored saadavad mu vaimuhaiglasse. Saavadki jalust ära.
Volmer: Nii et see jalusolemise jutt minu suust oli eile päris valus kuulda? Eks ma ju tean natuke neid teie asju ka, seinu pole ju vahel ollagi – see mõni kiht tapeeti, tärgeldatud ajaleht vahel…
Marta: Loll-loll mutt! Mis ma teen nüüd, Volmer? Et ma selle põranda niimoodi veel lahti lammutada palusin…
Volmer: Oskasin lammutada, oskan ka kokku panna. Nagu sa ise ütlesid: ehitustööd ma tunnen. Oligi alt tühjaks vajunud – talvel tuul tõmbas. Ja trepikoda… Korra juba tühjaks tassitud ja sa käisid kõik nii korralikult lapiga üle… Homme sõidame Paidesse, paneme oma säästud kokku ja ostame paar purki värvi ning pintsli kah!
Marta: Oled sina ikka üks väärt mees Volmer!
Volmer: Aga enne teeme natuke mürglit kah, mis?
Marta: Mis mürglit?
Volmer: Pane koer kinni, külalised tulevad!
Marta: Mis külalised? Ah need! Aga ma neile…
Volmer: Ole nüüd sina kuss ja vaata, et varju hoiad. Tupsu, tuppa!
(ära)
V1: Kuradi mutt, aktivist, on lasknud põranda üles kraapida.
V2: Kast läinud?
V1: Alles!
(Politseisireenid, olete ümber piiratud jms staff.)
Marta ja Volmer tagasi.
Volmer: Asjalikud poisid need politseinikud. Lubasid appi ka tulla, kui katuse lappimisega jänni jääme.
Marta: Volmer. Ma kohe ei tea, kuidas sind ära tänada.
Volmer: Seda nõu ma oskan ikka anda! Kui alustuseks ühe pika magusa musiga maha saame, küll edasi tulevad tänamisemõtted ise pähe.
Marta: On vanamees! Korraks ka sa ei või normaalne olla! Tule, ma teen sulle meil ühe piparmünditee närvirahustuseks.
Volmer: Minu närv rahuneb palju paremini, kui sa ise minu juurde tuleks. Teed polegi vaja.
Marta: Ei astu minu jalg üle sinu ukseläve. Ära unistagi.
Volmer: Aga kui sülle võtan, siis tuled?
Marta: Katsu sa ainult! (mõlemad ära)
Kass: Noh, jõmpsikas! Redutasid toas, seni, kuni mina siin… otse sündmuste keerises…
Koer: Jäid sõja jalgu?
Kass: Mis! Ma olin tankist! Selle parimas tähenduses.
Koer: Kuidas?
Kass: Nii kui auto seisma jäi ja mehed välja hüppasid, olin vups esiistmel.
Koer: Kauaks sind sinna üksi ei jäetud.
Kass: Aga, võib öelda, et torpedeerisin kallaletungijate üritust seestpoolt.
Koer: Nagu?
Kass: Põieprobleemid.
2. Vaatus
Äike.
Marta: Sähvib nii, et ei ole hoo ja hoobi vahet. Huvitav, et pauku ei tee?
Volmer: Põuavälk. Kaugel.
Marta: Kus ta siis kaugel, kui äike särab nagu pärg ümber pea.
Volmer: Et sädemed silme ees? Siis said ikka ise litaka kirja, seepärast sa müristamist ei kuulegi.
Marta: Ära mögise! Kuule, nüüd justkui oli midagi? Üks, kaks, kolm…
Volmer: Kilomeetreid loed? Vaata, et sa kolmega jagada ei unusta!
Marta: Mis jagada?
Volmer: Heli liigub kolm korda kiiremini kui pilt. Päriselt ka.
Marta: Kuula! Jälle! Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus… Kaks kilomeetrit siis? Hakkas mul jah kergem nüüd? Kus ma niiviisi oskan hinnata? Ma ehk vaatan ülemist otsa, kui lugema hakkan. Äkki ongi 2 km kõrgusel? Selleks ajaks, kui lugemisega lõppu jõuan, on välgutera varbavahel.
Volmer: Ei sa siis loenda enam midagi.
Marta: Me peaks ükskord ikka maha võtma selle männi sealt maja tagant. Nii kõrgeks kasvanud, vaata kui virutab sisse!
Volmer: Ei see kõrgus loe alati midagi. Välk otsib sobivat elektrivälja.
Marta: Misasja?
Volmer: No kuidas ma sulle seletan? Vastandid tõmbuvad. Tuleb üks korralik negatiivne laeng puu poole, aga märkab sind – üdini positiivset naisterahvast - ja kohe mänd meelest läinud! Iseasi, kui sa hästi minu lähedale hoiaks, siis ma suudaks oma negatiivse väljaga ta eemale peletada.
Marta: Hakkab jälle oma loraga pihta. Mürin ja klirin Heldus! Nüüd lõi küll majja sisse!
Sveta (ülakorruselt): Või mina saamatu? Näe kus. Kukkusidki asjad maha. Näe, jälle kukkus! Kas pillan sinu ka sinnasamasse?
Marta: Mis siis nüüd jälle on? Õu kõik klaasikilde täis. Sveta, kas sul kadus viimane arunatuke ära? Mis sa sellest aknast vastu sügist lõhkuma pidid?
Sveta: Eestlased! Sina muidugi mõtle aastaaja peale ja kust poolt tuul puhub. (toa poole) Kuhu sa ronid? Arvi! Kohe alla sealt! Siiapoole alla! Puruks kukud! Kus sa nüüd... Arvi! Autot ei puutu! Jookske ette ometigi! Mis te passite nagu puujumalad!
Marta: Oleks teadnud, et sina naabriks satud, ma oleks omal ajal spordikooli läinud. Muud pole, kui jookse, hüppa, tõsta, tõuka...
Sveta: Kui see praegu minema sõidab, siis enam tagasi ei tule.
Marta: Isegi kaua pidas vastu sul. Vat lõhu veel aknaid! Nüüd vaata ise, kuidas talve üle elad!
uus klirin, kass lidub üle hoovi
Marta (Volmerile): Sel aastal tuleb vist soe talv, näe, naabrinaine pillub kõik klaasid puruks.
Sveta: Marta! Selle tuled teed sina korda praegu!
Marta: Minu kaela ei tule sa midagi ajama. Volmer näeb, et ma pole jalga ka maja poole tõstnud.
Volmer (kes on maja pool): Aga võiks. Ma hoiaks hea meelega.
Sveta: Su kass lõhkus mu kolmeliitrise kilupurgi ära. Praegu. Üleval, trepikojas.
Marta: Mis sa jutustad! Su oma kass on see, kes mööda trepikoda kolab!
Sveta: Ma tean täpselt, kus meie kass on! Meie Kiska on köögis ja sööb kalarappeid!
Marta: Rappeid? Uh, siis on varsti jälle terve vöörus haisu täis ja oksehunnikud mul ukse taga. Ära ikka keetsid need rapped? Pärast kassil solkmed sees ja mu loomad ka teisi täis.
Sveta: Kas sa kuulad ka mu juttu? Tuled üles praegu ja koristad ära. Kinni maksad ka.
Marta: Minu kass? Nägid kohe, et minu oma? Isegi kui oli – sa vaata, mis ilma väljas teeb! Loomal on kabuhirm. Ja uksed pauguvad, aknaklaasid lendavad. Nagu lahinguväljal ela. (ära)
Volmer: Hakkate aga jälle! (ära)
Koer: Loom! Kabuhirm on su teine nimi!
Kass (lipsab trepikojast välja): Ütleb see, kes ise, kõrvad lidus ja saba jalgevahel, trepialusest välja poeb.
Koer: Arvad, et mina kardan äikest?
Kass: Mis siin arvata.
Koer: Vääramatud loodusjõud. Eks ta pisut kõhedaks võtab. Sinusugune poolblond muidugi jookseb otse sähvimiste suunas. Arvab, et pildistatakse.
Kass: Kššš…
Koer: Mis uued elanikud need meile keldri ette konkusse on siginenud?
Kass: Kui puutud, läheb haprasti!
Koer: Häda mul puutuda! Imestan ainult, et maja kahest isakassist on keegi kuidagi pojad saanud. Ei tea, kumb?
Kass: Naabermaja Kiti ütleb, et need on minu omad. Üks neist on isegi minu moodi triibuline.
Koer: Sebra! Kass on tiine kaks kuud. Ma ei taha küll meenutada, aga sinu operatsioonist on möödas poolteist aastat.
Kass: Maailmas juhtub igasugu uskumatuid asju.
Koer: Üks selline seisab minu ees. Uskumatu, kuidas saab üks aastates loom nii naiivne olla. Kiti kasutab sind ära! Valetab näkku ja sina…
Kass: Ah, tean. Hakkan ma talle tõtt ütlema? Pealegi. Mis ta pidi tegema? Koju ta neid jätta ei saanud. Ja Kiisu… Kiisu kisuks nad lõhki. Tead küll, milline rets ta on.
Koer: Kiti on usin. Jõuab sind kolm korda aastas poegadega varustada. Avad turvakodu?
Kass: Vandus, et see ainuke kord…
Koer: Usu jah. Üleüldse. Praegu on nad väiksed. Nunnud. Aga siis kasvavad suureks. Kiisu geenid löövad välja…
Kass: Ei pruugi ju. Kasvatus loeb ka palju.
Koer: Ja jäädki neid toitma? Kuhu sa nad talveks paned? Võtad tuppa? Elad seal isegi, nagu noatera peal.
Kass: Ma ei tea. Ma ei tea. Praegu jääb, nagu on.
Koer: Minu pärast jäägu. Aga mõtle ise. Täna varastad neile kala. Homme…
Kass: Mina ja varastan?
Koer: Oi, eksisin. See vürtsitera ja loorberileht kukkusid sulle kõrva taha… küllap kibuvitsapõõsast.
Kass: No varastasin.
Koer: Aga homme? Ülehomme?
Kass: Ära targuta! Aita mõelda!
Koer: Mind sa sellesse ei sega!
Kass: Kui Sveta kalad kokku pühib ja prügihunnikusse viib, saab sealt veel midagi kõrvale panna ja sellega paar päeva läbi ajada, enne kui väga ära riknevad. No, kui need kuhugi külma tõsta.
Koer: Vürtsikiluga toidab lapsi. Mao keerad neil tuksi.
Kass: Mõtlesin, et sebiks toast krõbinaid. Aga kuidas? Suhu mahub korraga 2-3 tükki. Tuppa lastakse 1-2 korda päevas. Sina saaks rohkem tuua… Kuule! Aga see vest, mis sulle laadalt toodi? Selle taskusse mahuks korraga…
Koer: Unusta ära! Mina seda endale selga panna ei lase! Ei lasknud juba siis! Ma olen koer, mitte mingi... Aga sa küsi see endale selga. Soojem ka. Soe sulle ju meeldib?
Äikeseraksatus
Kass: Huh. Lähme sisse. Tule, ma teen su nende tupsukestega lähemalt tuttavaks!
Koer: Rrrr… Minu nimi jäta rahule... Kui majja lööb, oled seal lõksus koos oma tupsudega. (poeb trepi alla tagasi. Haugub sealt võõraid)
Ants (alias V1): Näe, mis kena koer! Konti tahad? Aga mängida? (heidab pulga. Tupsu heitleb hetke hirmuga, aga mänguhimu saab võitu)
Liisi: Ants! Lõpeta nüüd! Koeraga mängima tulid või?
Ants: Head suhted on olulised ja alustada tuleb ikka kõige tähtsamast. (Loobib veel)
Liisi: Eks ma spetsialiseerun siis inimestele.
Volmer tagasi trepile.
Liisi: Tere! Küll seal üleval kärgitakse. Liisi ja minu vend Ants. Teie majas pidi vaba korter olema. Öeldi, et küll naabrid juhatavad täpsemalt.
Volmer: Või et uued elanikud! See nii kaua tühjana seisnud, kas sobibki.
Liisi: Kui katus pea kohal, küll sobib. Me oleme vähenõudlikud.
Volmer: See katus nüüd...
Liisi: No seinad ikka on? Küll katuse ka saab... (vaatab põrandaauku trepikojas) Teete remonti? (Volmer kohmetub) Pole viga, ongi põnevam. Juhatate? Ants, tule! (ära)
Koer (õhinal): Lõpuks ometi keegi normaalne!
Kass: Küll sind on lihtne ära osta.
Koer: Ära osta? Uus tuli ja pakub naabritele oma sõprust. Alustas kõige tähtsamast.
Kass: On see korteri viga või juhuslikult satuvad teie omasse need kõige lihtsameelsemad? Su valvsus uinutati. Kas sa tõesti ei märganud, KES see tulija oli? Lõhna tunned? Ei?
Koer: Lõhna? (nuusutab) Pole võimalik! Appi! Mis nüüd saab? Kuidas ma nüüd lähen ja hammustan? Keegi ei võtaks mind tõsiselt.
Kass: Rahu! Jälgime mängu. Las usub, et me midagi ei kahtlusta.
Koer: Peaks kasti paremini ära peitma? Volmer jättis selle üsna lohakile.
Kass: Raske?
Koer: Koos saame hakkama. (ära, samal ilmuvad ajal Sveta ja Volmer)
Sveta: Või uued naabrid? Martal nüüd tegevust... Volmer! Sul aega on? Mul need aknad. Rumal lugu. Aga ühel oligi pragu sees, oleks nagunii katki läinud. Vedas, et praegu juhtus, kui ilmad soojad.
Marta: Või juhtus! Tead, mis nüüd juhtub? Ühte kätte luud ja teise kühvel ja tuled oma klaasitükke korjama.
Sveta: Kas sina said koridori korda? Ära sega, ma Volmeriga räägin! Volmer, sinu käes käib parandus nagu niuhti. Mul kuuris klaasi on. Pärast söödan sul kõhu pelmeeni täis. Ise tehtud, mitte mingid poe omad.
Marta: Arvil polnud aega taldrikut tühjaks süüa?
Sveta: Teha pole midagi? Mine õpeta uusi naabreid. Muidu oma targa aruga hakkavad korteri sees rääkima või veel hullem: kõnnivad! Otse sinu pea kohal. Oh seda häda siis.
Marta: Sina ei tule mulle ütlema...
Sveta: Siis lase meil Volmeriga omavahel aru pidada.
Marta: Mis siin arutada. Koli oma pelmeenidega alla, tema juurde. Pole vaja klaasi vahetada ega midagi.
Sveta: Vat kolingi! Volmer teeb trepi otse minu korterist enda juurde. Talvel elame sinu juures soojas, suvel minu juures, värske õhu käes. On ju tore mõte, Vovotška? Kaks vaba inimest. Kes meid keelab! Marta läheb ehk natuke närvi. Tema ootab ja loodab. Aga siis tulen mina ja ...naksti!
Marta: Tehke mis tahate! Minu pärast naksutage siinasmas pingi peal ja jäägegi naksutama! (ära)
Volmer: Naised-naised! Kas ma ka midagi arvata tohin?
Sveta: Aitad siis klaasida?
Volmer: Sa pane knopkadega endale kile akna ette. Siis järgmine kord on vähem kilde ja kergemad vigastused.
Sveta: Häh! Ei ole sa ainus mees maailmas! Ega majas! Vot lähengi palun uut naabrit. Mine tea, kui head tööd mõistab teha! (ära)
Volmer: Noh, Tupsu. Vesi ahjus, mis? Eks ju? Eitede räuskamise kõrval on üks äikesetorm köki-möki. Tule siia. Istu. Koht. Näed, perenaisele lasid liiga teha. Oleksid võinud Svetat natuke hammustada või midagi.
Koer: Miks sa ise ei hammustanud? Näen ju küll, mis näoga sa Martat vaatad. Nüüd seisid kõrvad lidus ega lausunud poolt sõnagi.
Volmer: Niutsud, jah? Silmad süütunnet täis. Eh, koer, koer…
Koer: Kõva tõlgendaja oled muidugi. Mina end küll süüdi ei tunne. Mina olen napilt kaheaastane. Mida mina elust või naistest tean. Mul pole veel korralikku pruutigi olnud.
Volmer: Ja siis see pagana kast...
Koer: Kes käskis torkida ja suurema osa kõrvale panna? Jätnud sinnapaika, oleks minema viidud koos pätipoistega. Nüüd vaevled: Martale ei julge öelda. Tema sellist susserdamist ei salli. Teha sa sellega midagi ei mõista. Läheb sinusugune seda rahaks tegema, tõmmatakse nahk üle kõrvade ja süüdi jääd nagunii. Ja ega need sullerid sind enne rahule jäta, kui kogu saak koos. Oled nüüd kangesti õnnelik, jah?
Volmer: Niuks ja niuks. Oleks mul sinu mured!
Koer: Ma kurdaks oma muresid, aga Sa ei saa ju mõhkugi aru! Näe, istud jälle, võileib näpus. Sööd, mida tahad. Aga mina närigu toas krõbinaid. KASSIkrõbinaid. Et pisikesele koerale väiksed ja värvilised. Aga see on solvav! Pealegi olen neile allergiline, aga kui sügada julgen, topitakse kirburihm kaela.
Volmer: Vorsti tahad?
Koer: See on juba mehejutt. Sa ikka üht-teist mõikad ka, mis räägin.
Volmer: Noh, Tupsu! Sitsi.
Koer: Ei no ikka! Kus nüüd ilma selleta saab!
Volmer: Sitsi! Sitsi! Tubli koer! Küsi ka. Küsi!
Koer: Tropp! Tropp! Tropp!
Volmer: Tubli koer! Arukas koer! Eks sa lippa! Näe, müristamine on ka üle jäänud.
Koer: Jälle mingi jahuplönn! Kuidas te suudate sihukest asja süüa?
Volmer: Tupsu! Koer, kurivaim! Mis sa sellest vorstitükist lillepeenrasse kaevad! Kas sa saad! (õue poole ära)
Liisi: Noh, kust me otsima hakkame?
Ants: Väga kolada ei saa, hakkab silma. Ekskursiooni ei saa ka teha lasta. Vaevalt keegi oma keldrit või puukuuri seestpoolt näitama hakkab.
Liisi: Kaua ei tohi venitada. Niigi hulljulge temp - tulla kohe peale haarangut.
Ants: Seda kaua ei varja jah, et tegelikult pole meil siin elamiseks mingit alust.
Liisi: Saaks juba siit tondilossist minema. Lagi ripub, seinad maas.
Ants: Vaata asja positiivset külge: nii pole hiirtel kuskil redutada. Mitte, nagu meil kodus. Noh, peni. Sina jälle siin. Viskan pulka? Viskame siis nii, et mul on ka põhjust ringi vaadata. (ära)
Liisi (kassile): Ja kuhu sina mind kutsud? Tahad vaadata, kuidas sõber mängib, mis? (ära)
Marta: Mis Marta! Svetal said aknad vahetatud? Mis sa veel siin ootad?
Volmer: Sind küll. Me ei või ju lasta majal päris ära laguneda. Ja pole mina poole sõnagagi märku andnud, et ta mulle meeldiks. Ise te siin... Käristavad või pooleks.
Marta: Jutusta aga julgesti. Küll me usume.
Volmer: Ega ma sind siis asjata torgi. Ju sa ikka päriselt ka mulle meeldid. Aga kuidas ma sulle tühjade kätega kosja tulen. Iseasi, kui kaevaks aiamaalt aardekasti välja või midagi.
Marta: Häda sul siis veel minusugust külaeite oleks jahtida.
Volmer: Aardeta ei tule, aardega ammugi mitte. No mismoodi ma su kätt paluma peaks?
Marta: Ah, mis sa... See natuke ongi kogu su lõunasöök? Tuled meile praegu, ma lasen sulle frikadellisupi soojaks. Või... mis. Soendan ja toon hoopis sinu juurde.
Volmer: Üle minu ukseläve? Julged ikka?
Marta: Ei karda mina midagi. (mõlemad ära)
(koer ja kass)
Koer (jooksu vahele): Toredad inimesed küll, aga ei saa unustada, et sulid. Mul tuli mõte. Saadame nad selle õnnetu varandusega kus see ja teine. Noored inimesed, ehk saavad jalad alla ja hakkavad ausalt elama? Niimoodi nuhkides jäävad veel vahele ja rikuvad oma tuleviku ära. Siin majas tuleb sellest kastist ainult paksu pahandust.
Kass: On sul plaan?
Koer: Kui sa hüppaks Volmeri kuuri ukse eest haagi lahti?
Kass: Tühiasi.
Liisi: Lootusetu. See võib olla kes teab kus.
Ants (viskab koera poole toika) Mõtleme. See kadus koos põrandaga. Kas võtjaid oli üks või kõik ühiselt? Kui avada kaardid ja panna nad valikute ette? See altkorteri mutt sobiks pantvangiks. Naabrivanamees paistab tast hoolivat.
Liisi: Aga kui keegi kutsub abi?
Ants: Oot! Mis see on? (Tupsu jookseb Antsu juurde, pulk suus ja särav kaelakee pulga otsas) Tubli kuts! Kust leidsid? Lähme otsime üles. Tubli kuts! (kõik ära)
Sveta (kopsib vastu Volmeri akent)
Marta (seest): No mis nüüd vaja? Tahad selle akna ka segi peksta?
Sveta: Issakene, kas on mõni selline koht ka majas, kus sinuga kokku ei jookse? Volmer, ae! Laena jalgratast, ma lähen vaatan, kuhu Arvi õige oma aruga põrutas. Ega see julge ise vabandama tulla.
Volmer: Eks sa võta ise kuurist.
Sveta (läheb. Kisa ja kiljumine): Ruttu, appi! Vargad kuuris! (Koer klähvib, Marta ja Volmer välja) Need uued naabrid! Tormasid su kuurist välja, kast süles. Ja kihutasid metsa poole.
Volmer: Miks sa rattaga järgi ei põrutanud?
Sveta: Läbi kraavi ja maisipõllu? Aga miks oli minu kast sinu kuuris? See, kuhu ma tahtsin talveks saapad panna?
Volmer: Ju sai kiiruga jalust tõstetud, kui remonti plaanisime.
Marta: Mine tea, mis ära viisid.
Volmer: No see sületäis puid, mis sinna mahub, meid ka vaesemaks ei tee.
Sveta: Äkki peaks ikka politsei kutsuma?
Volmer: Et viisid kuuri alt pappkasti ära. Võta parem ratas ja otsi oma Arvi üles. Muidu jõuab vahepeal uue sõbranna soetada.
Sveta: Ma talle soetan! (ära)
Marta: Sa suudad nii rahulikuks jääda!
Volmer: Kah asi, mille peale erutuda. Maailmas palju suuremaid muresid.
Marta: Nagu näiteks?
Volmer (haarab Martal piha ümbert kinni ja tõmbab toa poole): Supp jahtub ära!
Koer: Oh, mis õnnis nägu! Nagu koore kallal käinud? Käisidki?
Kass: Parem veel!
Koer: Pasteet? … Ei oska pakkuda.
Kass: Nägid, millise jumaldava näoga see Liisi mind vaatas ja silitama tikkus?
Koer: Ise pressisid end talle sülle.
Kass: Kššš! Ta armastab loomi. See jääb juba kaugelt silma. Ja ise kuulsid: neil on maja hiiri täis. Sokutasin lapsed sinna kasti. Ükski isa ei suudaks oma poegadele paremat elu pakkuda ja kostiraha on korralik.
MUTIMURDJAD
Tegelased:
Isolda
Katarina
Viktoria
Leonora
(suured täringud, taust: pinnasekihitriibud?)
Daamid mustas. Väärikad ja väljapeetud. Igal oma kirg. Katarina maalib. Musta pilti. Siseneb I. kinkekotid näpus (sees lillesibulad, väiksemat sorti aiatööriistad), suured roosad kummikindad käes
I: Katarina! Aidake mind palun pakkidega.
V: Te näite nii rahulolev ja õnnelik, õde?
I: Teiegi võiksite rohkem väljas viibida.
L (resigneeritult): Väljas?
K (elevil): Leidsite midagi?
I: Leidsin? Te ei kujutle mind ometi kuskil arutult ringi tuhnimas? Ma lihtsalt... tõin. (Tõstab kotist välja lillesibula)
V: Ilme järgi otsustades on see midagi hinnalist. Gladiool?
I (peaaegu pühalikult): Liilia. Täidisõieline Aphrodite. Ettevaatust! Ainult kinnastega. Kui Te just sõrmedele mürgiville ei igatse.
V: Oli see siis õige mõte need siia tuua?
I: Ma ei jäta oma tööd pooleli ja seda ei saa ju ometi teha seal.
K: Palju neid Teil veel on? L: Las ma arvan (veeretab, ütleb nr) ...
I: Teie ennustusoskus, Leonora, ei vedanud teid taas alt. (kordab öeldud nr-t, tõstab välja öeldud koguse)
L: Kui siin maailmas veel üldse millelegi kindel olla, siis ettemääratusele.
K: Ja see... toidab Teid? Annab meelerahu või võimutunde?
I: Ma ei tahaks näida ülekohtune, Leonora, aga see on siiski vaid klotsimäng. Aeg on ärgata.
L: Eks võtke siis oma kotist veel mõni sibul, kui minu number teile ei sobi. I: See on juhus, Leonora. Kokkusattumus. Hämmastavalt sage, aga siiski ei midagi enamat.
K: Mind see hirmutab.
L: Teie, Katarina, vestlete vaimuga. Oma pilte maalides. Teie, Isolda, kõnelete loodusega. Suunate ja saate suuniseid. Mina kõnelen saatusega. Mispoolest minu suhtluspartner teie omast kehvem on?
I: Minu meelest kaotate nõnda varsti lihtsalt igasuguse reaalsustaju ja iseseisva otsustusvõime.
K: Ja seate sellega vaid iseendale piire.
L: Te teate väga hästi, et mulle ei meeldi sedalaadi kõnelused. Jätan teid (veeretab täringut, ütleb nr) ... minutiks omapead.
V: Ja mina? Kellega mina kõnelusi pean?
L: Kõhuga, Viktoria. Andestage minu otsekohesus, õde, aga Teie olete oma kõhu ori.
I: Ja Teie jaoks on toit ebaoluline?
V: Jätke ta. Isolda. Teie sibulad.
K: Mida te nendega teha plaanite?
I: Istutan tiigi kaldale hostade ja bergeeniate vahele.
K: Ilus. Ja kus need varem kasvasid?
I: Tiigi kaldal. Hostade ja bergeeniate vahel.
K: Mis mõte oli siis...
V: Katariina! Näidake oma südikust üles pigem lauda kattes.
I: Kõige tugevama ja tervema panen ma kõrvale. Aretustööks. Ükskord see peab õnnestuma!
V: Isolda, te ei peaks oma lillesibulaid söögilaual hoidma. Seda enam, kui nad pole ohutud.
I: Juba lähen.
V: Ma ei mõelnud, et te peaksite kohe...
I: See ei võta kaua aega.
K: Minu pilt? (näitab I-le)
I: Mõjub. (ära)
K: Aga mina arvan, et ta solvus Teie peale, Viktoria, ega tule enne õhtusööki.
V: Köögis kehtivad minu reeglid. Isolda ei armastaks samuti, kui keegi ta aiareegleid rikub.
K: Aiareegleid??? See on... lihtsalt tobe. Kaevata üles lillesibulaid, et neid täpselt samasse kohta tagasi toimetada.
V: See oli hoopis Teie nipsakus, mis õe siit minema ajas. Isolda lihtsalt tahab neid sibulaid veidike... hoida. Tunda. Unistada. Kõigil meil on ju oma fantaasiad. Ja samas... ei ole tal väga suuri vabadusi. Ei maksa krahvinnaga riidu minna.
K: Unistused! Liilia Aphrodite. Täidisõied. Ta ei näe ju neid kunagi!
V: No aga seda ta üritabki. Luua sort, mis kasvaks ja õitseks siin. Vajamata taevast ja valgust.
K: Ja mille õied oleksid nähtavad ka neile, kes ei näe?
V: Jätke sarkasm, õeke. Õppige ometi aru saama, et näha on võimalik ka südamega?
K: See oli valus.
V: Ärge siis tehke teistele seda, mida Te ei taha, et Teile tehakse...
K: Kuida mu maal tundub?
V: See on maastik?
K: Ka nii võib öelda... Hingemaastik.
V: Niisugune nimi jääbki?
K: Ei. Nimi on palju lihtsam.
V: Nagu?
K: On see nii raskesti aimatav? No pakkuge!
V: Katarina, Te teate, kui võhik olen ma kunsti alal.
K: Armastus.
V: Mulle meeldib, kui Te annate vihjeid. Kas või, millistele emotsioonidele ja efektidele peaksin enam tähelepanu pöörama.
K: Näiteks sellele varjule siin paremal üleval.
V: No näete. Ma peaaegu oleksin märkamata jätnud.
K: Aga seekordne värvilahendus?
V: Üllatav.
K: Eks ole. Nii sügavkirgas pimedus, et mõjub peaaegu valgusena. Hakkan oma depressiivsest loomeperioodist väljuma.
L: Kas lõunasöögist märku andmata jätmine on meie maja uueks kombeks?
V: Vabandage, Leonora! Oleksime seda nüüdsama teinud. Ja Isolda pole veel tagasi. (spagetid)
K: Mida Teie sellest arvate? (näitab pilti L-le)
L: Kas neid pole juba piisavalt? Esimese paarikümne juures arvasin, et plaanid nendega saalilage plaatima hakata... (V-le) Ma ei taha näida mõistmatu, aga varem olid toidud vaheldusrikkamad.
K: Õnneks pole peale Teie, Leonora, meie hulgas neid, kes maitsetele sedavõrd rõhku paneks.
V: Katarina!
L: Las ta salvab. Jään oma tähelepanekute juurde.
V: Mis parata. Karm talv. Püüame parem rõõmustada, et meil on ikka veel, mida lauale kanda.
K: Viktoria, andestust, lahkun hetkeks.
L: Veel uusi kombeid?
K: Vaadake, mis ma aiast leidsin! Läks täiesti meelest näidata.
V: Katarina! Toitude juurde? See on ju mullane!
K: Pakend on suletud ja ma puhastasin korralikult.
V: Mis see on?
K: Nuusutage! Tundub huvitav. Ja see pilt. Äkki midagi, millega saaksite menüüd rikastada?
L: Seda kindlasti. Lugeda oskate?
K: Mullatõukude baasil... Granuleeritud...
L: See on MÜRK, Katarina! Mürk. Paistab, et keegi meist on krahvinnat tõsiselt pahandanud.
K: Süüdlast pole tarvis kaugelt otsida. Isolda...
L: Millal Te selle leidsite?
K: Hiljuti. Ma ei mäleta täpselt. Vahepeal on igasuguseid juhtumisi aset leidnud.
L (veeretab täringut) ... päeva eest. Kus see asus?
K: Veeretage täringut, saate teada.
L: Saangi. Pruugib mul vaid aia-alad nummerdada...
V: See on tõsine asi, Katarina.
K: Tiigi juures. Kuuris.
V: Krahvinna tööriistakuuris?
K: Jah.
V: Mida te ometi sealt otsisite, õde?!
K: Vahetasin kostüümi.
L: Kummaline koht riietumiseks.
K: Valmistusin ujumaminekuks. Või arvate tõesti, et kleidiga...
V: UJUMA?
K: Aiatiigi vesi on viimaste soojade päevadega muutunud täiesti supluskõlbulikuks.
V: Aga Katarina! Ohud!
K: See oli öösel. Vaiksel täiskuuööl ja ma kinnitan: igasuguste ohtudeta.
L: Las ma arvan, ta ei olnud seal üksi. (paneb mõttes võimalikke isikuid järjekorda, veeretab) No muidugi. Richard!
K: Selle äraarvamiseks polnud küll täringuid loopida tarvis.
V: Aina paremaks läheb! Katarina, kullake, Te teate, me vastutame Teie eest ja Richard ei ole meie meelest see, kellega peaksite end siduma.
K: Need paar ühist väljaskäimist!
V: Richard on... tuulepea.
L: Pealegi räägitakse, et tema ema lävinud liigagi meelsasti Arvicola Amphibiusega.
K: Meie majas levitatakse kuulujutte? Kui Arvicolal on kuskil sohilaps, siis on see Isolda. Miks ta muidu taimetoitu jumaldab ja oma lillesibulatega mässab, nagu tüüpiline vesirott!
L ja V: Katarina!
I: Kohutav! Te ei kujuta ette, mis üleval sünnib!
V: Istuge! Toon Teile toidu?
I: Ei, tänan. Mul on igasugune isu kadunud.
K: Einestasite aias?
L: Maitsesite graanuleid?
I: Graanuleid?
V: Väljas. Neid võib olla ümbruskonda puistatud.
I: Mul hakkab teie pärast hirm. Minu õed on valmis suhu toppima kõike teelvedelevat?
K: Mis juhtus siis? Väljas.
V: Jah, mis see oli, mis Teid nii endast välja ajas?
I: Aed on lõkse täis. Kohutavaid! Kui sinna hammaste vahele jääd, oled hetkega hakkliha. Vähe puudus, et oleksin lillepeenart korrastades oma käe kaotanud.
L: Milline suurepärane söögilauajutt!
K: Ehk on see kõik just Teie aednikukire süü, Isolda?
I: See oli häbematu. Teate väga hästi, kui ettevaatlik, pühendunud ja maitsekas ma aiakujundajana olen. See, et terve mõisaesine muruplats mullakuhilateks on kergitatud, ei paista kelleski süütunnet tekitavat ega kahtlusi äratavat.
V: Isolda! Võiks arvata, et teen seda meelelahutuseks? Ärge öelge, et see on teile uudiseks. Kuskil tuleb mul ju meie toiduvarusid ladustada. Andunud aednikuna teate suurepäraselt, et kaugemate aiaäärte niiske ja hapu pinnas mõjub toidule hävitavalt, pealegi poleks seal hoidlate rajamiseks mingeid tingimusi. Palun, kui teile ei kõlba, mõelge midagi sobivamat välja. Palun! Rajage käigud ja ehitage välja laopinnad, mis krahvinna silma vähem riivaksid. Seni usaldan kohti ja meetodeid, mida kõik meie esivanemad on aastasadu tõhusalt kasutanud.
L: Ajad muutuvad ja tehnika areneb!
V: Tahate, et ma meile külmiku soetaksin?
L: Pidasin lõkse silmas. Peame arvestama, et seal (ülal) ollakse aina kärsitumad, närvilised ja sallimatud. Tänu ründevahendite aina paremale kättesaadavusele oleme üha haavatavamad ning üleval käies tuleks keskenduda ettevaatlikkusele.
V: Leonora, teie nõuanded on suurepärased ja neid on kindlasti lihtne ellu rakendada siin, alakorrusel, täringuid veeretades.
K: Te ärritute.
L: Võib-olla edaspidi väljendaksite oma soove ja eelistusi selgemalt. Kogu sellest kiivusest köögi- ja söögiteemadel on olnud üpris võimatu välja lugeda soovi mingiteks ühistegevusteks. Tahate, et tänase õhtusöögi valmistab keegi teine?
V: EI!
I: Õekesed! See pole hetk tülitsemiseks. Väljas on lõksud. Kohutavad.
K: Ja mürk.
V: MIKS? Siiani on Krahvinna meie suhtes salliv olnud. (läbilõikav heli)
V: Taevas, mis see on?
I: Rahu. Ilma paanikata. Sulgeme kõik uksed ja aknad!
V: Minu kõrvad on nüüd küll kõike kuulnud.
K: Kui hirmus!
I: Ühe päeva jaoks on seda kõike väljakannatamatult palju! Kuulete! See ei lõppegi! Läheb avab ukse
V: Jumala eest, sulgege silmapilk uks, Isolda! See on talumatu.
L: See pole enam lihtslt krahvinna pahameel. See on raev.
I: Millest ometi? Nii äkki? Ei mingit ettehoiatust.
K: Võib-olla on ta kõrges eas mõistuse kaotanud? Nii juhtub ja täiesti üle öö!
I: Leonora, küsige oma täringutelt, millega me krahvinna nii endast välja oleme viinud.
V: Küsige parem, millal see hullus lõpeb?
L: Nüüd äkki olete valmis haarama nii ebausaldusväärsest õlekõrrest?
K: Küsige! L (veeretab erinevaid tulemusi) Nad on segaduses. Need on halvasti esitatud küsimused. Üleüldse vajavad nad keskendumiseks rahu. Kui nad üritavadki meeleheitlikult midagi öelda, siis pole mul lugemiseks vajalikku koodi.
K: Kellaaeg? Kuupäev? Aastaarv?
L: Ei-ei. Olge vait.
I (avab ukse, sireen): Kohutav.
L (mürgiselt): Suur tänu! Sellest oli tõsiselt abi.
V: Palun, ärge tehke seda rohkem.
I: Talumatu.
V: Mitte ainult Teile, Isolda.
I: Aga mina rohkem ei kannata.
V: Kannatate.
I: Olen paljudele asjadele läbi sõrmede vaadanud. Igakevadisele toidunappusele. Seltskonnaelu puudumisele. Olen kaotanud lootuse luua oma perekond. Ehk oligi see liigne klammerdumine oma vanematekodu ja teie külge. Aed korvas kõik. Seal sai minust looja, seal olin ma kõikvõimas, aga nii...
V: Ilma paanikata, Isolda. See on ajutine. Igast olukorrast leidub väljapääs.
I: Just nimelt! Välja mugavustsoonist! Ma lahkun siit.
L: Olete kindel, et suudate hullumata tungida läbi tolle helimüüri?
I: Kui lähen, saan teada.
V: Kuhu Te lähete? Üksi, ilma püsiva sissetuleku ja sõpradeta? Kus Te elada mõtlete või plaanite ise eluaseme rajada? Olete kindel, et seal ohud ei ähvarda?
I: Ma ei või siia jääda. Teiegi ei või. Mida varem selline otsus saab langetatud, seda rohkem on meil lahkumiseks jõudu.
K: Mina lähen ka. Richard kutsus...
V: Unustage see Richard!
K: Mis siis üle jääb? Suletud uste taga redutamine ja kõrvaklapid peas sahvrisse hiilimine, kus ootab hoopis mürk ja lõks? Richard lubas mulle näidata maailma. Võõraid maid...
L: Richard unustas mainida, et need võõrad maad jäävad kõik mere taha. Selle pärast käitegi öösiti ujumistunde võtmas?
K: Richard ennustas mulle suurt tulevikku.
L: Tahate suureks? Nojah, küllap Richard teab, et vesi uppunuid paisutab.
V: Leonora! Nagelemine ei lahenda midagi. Nagu ka põgenemine. Mina oma kodu... oma kööki... ei jäta. Vähemalt mitte võitluseta. Me peame midagi koos välja mõtlema.
K: Huvitav, mis ikkagi krahvinna nii koletult käituma pani?
V: Meie krahvinna.
K: On talle mõni vastik nõunik siginenud?
V: Või palkas verejanulise aedniku?
I: Kuidas seda välja selgitada?
L: See vastus tuleb. Pean vaid õige küsimuse esitama.
K: Küsime otse?
L: Katarina, kui te olete nii tark, et arvate oskavat ise nendega suhelda... (täringutega)
K: Ei. Otse krahvinnalt!
L: Geenius. (irooniliselt)
V: Loodate tõepoolest, Katarina, et meil on lootust tema jutule pääseda? Mööda kõigist teenijatest? Üle terrasside ja läbi saalide?
I: Ehk siis lihtsalt helistame? Otse. Krahvinnale.
L: Mõte on suurepärane. Oivaline. Selle teoks tegemiseks tuleb vaid kaevata tunnel lähima telefoniautomaadi juurde. Mürgi-, heli- ja teraslõksude taha.
I: Mul on üks. Telefon. Selline.
L: Kuidas palun? Mil moel see meie elamisse sattus? Kas me ei arutagi enam kõike olulist omavahel?
I: Leidsin. Mitte väga ammu. Vedeles tunnelisuus. Lihtsam oli toimetada seda alla kui üles. Ja teades sinu vastumeelsust igasuguste...
L: ... tundus üllam peita ja salata?
I: Olgu. Minu viga. Viin selle silmapilk tagasi.
V: Kullakesed! See pole hetk, millal tülitseda!
K: Helistame siis juba! Teie räägite, mina võin numbri valida.
L: Näib, nagu oleks ka sulle see aparaat varasemast tuttav? Võib-olla kesköistel ujumistundidel Richardiga...
K: See on solvav ja alatu!
V: Leonora! Noortel on tehnikavaldkonnas eriline vaist.
I: On meil number?
K: Tundub, et mitte. Küsin numbriabist?
L: Meil on see number. Kohe on meil see number olemas. Vähelt nii palju on mu iganenud ja ajast maas meetoditest veel abi. (veeretavad täringuid) V: Kutsub. Aga keegi ei vasta.
I: Võib-olla ei vasta ta võõraste kõnedele?
L: Või see, kes oma telefoni kaotas, on talle ebameeldivalt tuttav ja Krahvinna ei mõtlegi vastata?
K: Mis siis edasi? Meie ei saa ise Krahvinna juurde minna. Meie kõnesid ta vastu ei võta...
V: Ilma paanikata.
I: Toimetame ta siia?
V: Kuidas te seda ette kujutate?
I: Krahvinna häärber pole oluliselt kõrgem meie omast. Kui purustada meie mitmel korrusel asetsevate galeriide kandetalad... nii, et maja nende korruste jagu maa sisse vajub... Selle tornid võivad ju maapinnale jääda?
I ja K paigutavad täringuid.
V: See on vandalism! Ja seda eelkõige meie oma vanematekodu suhtes. Pealegi ma ei kavatse ülejäänud päevi veeta mulle täiesti võõras köögis. L: Krahvinna maa-alune loss! Selle uudise levimine meid küll õnnelikuks ei tee. See hoone oleks mõne tunniga puupüsti uudishimulikke täis ja milline kasu sellest meile tõuseks?
V: Peab olema mingi muu lahendus.
K: Krahvinna käib mõnikord täiskuuöödel tiigikaldal jalutamas. Ja pingil istumas. Siis ta räägib endaga.
V: Käib mõnikord? See tähendab, et suplusöid Richardiga on olnud rohkem kui paar?
K: Richard. Richard... Mul vähemalt on ilusaid hetki, mida meenutada, kui siin, majjasuletult, vanatüdrukutena välja sureme.
I: Täiskuuöödel, ütlete?
K: Täiskuuöödel.
I: Täna tuleb täiskuu.
V: Võib-olla tõesti peaks minema ja kuulama, millest krahvinna kuuga kõneleb?
K: Äkki räägib välja oma käitumise põhjuse?
L: Loodate te tõesti läbi selle lärmi midagi kuulda?
I: Mulle aitab! (katab kõrvad ja tormab välja)
V: Isolda! Kuhu ta ometi! Ilma kohvri ja teemoonata. Otse hukatusse!
L: Ma ei usu, et ta kuigi kauaks välja jääb. Ehkki... praegu näib ta suunduvat... (nummerdab mõttes kohti ja veeretab täringut) otse Krahvinna häärberi suunas.
V: See kõik oli ta närvidele liig. Vaene tüdruk.
L: Tema valik. Loodan, et tal juba ei tule kahetseda. Vähemalt, et see kahetsusaeg oleks kiire ja suuremate piinadeta.
V: Leonora! Laske vähemalt uskuda.
L: Pääsemine on muidugi võimalik. Kui ta märkab liikuda süvagaleriides. Kui see õudne pinin teda peast hulluks ei aja.
V: Ma lähen talle järele!
L: Ja õhtusöök? Jätate selle minu õlule?
V: Õhtusöök. Õige küll. Lähen kohe, kui olen õhtusöögi valmis teinud.
K: Kas siis pole juba liiga hilja? Te kardate.
L: Viktorial on prioriteedid paigas. Esmalt söök ja siis kõik muu.
V: Leonora, palun, ärge rääkige, ärge kiusake rohkem. (vaikus. V askeldab toidu kallal) Vaikus on veel jubedam. Ma ei suuda nii... K: Ka mina lahkun!
V: Katarina, ei! Me ei saa niimoodi kõik pea ees ohtudesse söösta. Peab olema mingi võimalus. Mingi plaan! Leonora!
L: Sellistes tingimustes on raske mingit tegevuskava koostada. (veeretab täringut) Muide. Mul on hea uudis. Isolda on teel tagasi!
V: Kindlasti vajab ta abi! Katarina, lähme! (avab ukse) Mille kõigega me ei kohane. Praeguseks ei pane ma seda neetud heli peaaegu enam tähelegi.
L: Võib-olla seepärast, et ukse taga valitseb taas vaikus?
K: Tõepoolest! Uskumatu! I (lajatab patarei lauale): Nii! Üks probleem sai likvideeritud. Vähemalt mingiks ajaks.
V: Kus te ometi olite, õde?
I: Võtsin sellest neetud pinisejast patarei välja. Kübarat mul enam pole. Selle hammustas peast too elajalik püünisraud. Loodetavasti sõi ta endal mu peakattest mõneks ajaks kõhu täis.
K: Isolda, te olete kangelane!
I: Ilma liialdusteta! Lärm on vaigistatud. Millal umbkaudu võiks oodata Krahvinnat jalutuskäigule?
L (veeretab): ... tunni pärast.
I: Kaval oleks varem valmis olla. Keegi ei tunne aeda paremini kui mina. Ja, Katarina, Teile peaks tiigiümbrus väga tuttav olema. Meie lähme. Viktoria ja Leonora, teie jääge siia. Paljugi, mis. Telefon? Kus on telefon? Me võtame selle kaasa.
L: Plaanite meile häda korral helistada? Tõepoolest. Täna töödeldud kõrvadega võime kõne isegi vastuvõtjata ära kuulda. Ja vastuseks... trummeldame lauaplaati?
V: Leonora! See on meile kõigile pingeline.
I: Mul puudub veel plaan. Aga iial ei tea. Ehk õnnestub midagi lindistada. Mujalt abi kutsuda.. Võtan oma aiatarbed. Et ootamisaega lühendada.
K: Sellisel juhul toon mina kaasa oma molberti.
L: Te plaaniks nagu puhkusereisi, mitte päästeoperatsiooni.
I: Elu tuleb arukalt elada. Kunagi ei saa kindel olla, et mul ka homme oma aeda õnnestub pääseda. (K ja I ära)
L: Kuidas arvate.
V: Õhtusöök! Oleksin pidanud neile midagi kaasa pakkima.
L: Ilmaaegu. Nad ei tule tagasi.
V: Leonora!
L: NAD EI TULE TAGASI. Täringud ütlesid seda.
V: Leonora! Miks Te neil siis minna lubasite?
L: Nad tahtsid suuri muutusi ja kangelastegusid. Oma valik. Mina neid ei sundinud. Meid oligi siia liiga palju. Mina olen asjade sellise käiguga rahul. Lõppude lõpuks kuulubi see kõik siin õigusega mulle.
V: Leonora! Kui isekas. Muide, Teie täringud on katki. Täppideta.
L: Tõlgendamise küsimus. Minu jaoks näitab see hoopis pika muutusteta rahuaja algust. Kellele kuidas.
V: Ja millist saatust Te minule näete? Millist hukku?
L: Teid, Viktoria, Teid võib-olla jätan isegi alles. Te olete nii agar, vähenõudlik ja sõnakuulelik.
V: Teie kõnelused saatusega... Te mängisite meie eludega? Niimoodi? Lihtsalt? Veeretades?
I: Ja meie armastasime Teid.
K: Kuigi olite ainus, kes mu pilti vaadates sealt armastust vastu peegelduma ei pannud. Aga ma uskusin pigem Teid kui oma maali.
L: Te ei peaks siin olema?!?!?!
I: Ei. Me peaks olema üleval ja kuulama krahvinna salaplaane. Ja hukkuma. Uljalt ja kangelaslikult. Aga meil on Teile halb üllatus, Leonora.
V: Pole vaja.
I: On. Krahvinnat pole juba aastaid. Mõisa asemel on hüpermarket, kogu ümbrus parklaks asfalteeritud. Tohutud rahvamassid: kärarikkad ja silmale talumatult värvilised. Ei mingit tiiki, kuuri ega mullakuhilaid muruplatsil. Te ei käi ju väljas. Mängisime Teie rõõmuks maailma, mida ammu enam olemas pole. Mängisime nii, et jäime isegi oma mängu uskuma. Mängisime kaasa Teie täringumänge. Mängisime maha terve krimidraama, aga Teie südant ei ärata miski. Lähme, Viktoria. Laseme tal oma kõikvõimsust nautida. Siin on Teie täpid. Juhuks, kui tekib tahtmine täringuid veeretada.
L: See ei saa nii olla. See ei saa nii olla!
I: Küsige täringutelt. (L ära)
V: See oli julm.
K: Julmem kui tema?
V: Mida krahvinna rääkis? Mida ta tegelikult rääkis?
K: Et teda pole enam kauaks.
I: Et noored sugulased on kohati nii jäigad, julmad ja sallimatud.
K: Siis märkas ta telefoni.
I: See olevat tema oma. Aga tal polevat nagunii enam kedagi, kellele helistada.
K: Siis nägi ta mu pilti.
I: Ja ütles, et talle kangastub, nagu näeks ta seal kõiki meid. Meid, kelle olemasolu ja põikpäisusega ta elu jooksul nii ära on harjunud.
K: Ta ütles, et selles pildis on nii palju armastust.
I: Ja lootust ning meelerahu ja veel midagi, mis julgustab teda lahkuma tulevasse rahupaika.
K: Ma kinkisin selle talle.
I: Ja veel ütles ta... et kabeli juures, pargi tagumises servas, oleks meie kõigi jaoks ruumi.
K: Ja veel küsis ta endalt...
I: Milline võiks välja näha täidisõieline Aphrodite, kui see saaks õitseda tema peatses kodus. Vajamata taevast ja päikesepaistet.
Isolda
Katarina
Viktoria
Leonora
(suured täringud, taust: pinnasekihitriibud?)
Daamid mustas. Väärikad ja väljapeetud. Igal oma kirg. Katarina maalib. Musta pilti. Siseneb I. kinkekotid näpus (sees lillesibulad, väiksemat sorti aiatööriistad), suured roosad kummikindad käes
I: Katarina! Aidake mind palun pakkidega.
V: Te näite nii rahulolev ja õnnelik, õde?
I: Teiegi võiksite rohkem väljas viibida.
L (resigneeritult): Väljas?
K (elevil): Leidsite midagi?
I: Leidsin? Te ei kujutle mind ometi kuskil arutult ringi tuhnimas? Ma lihtsalt... tõin. (Tõstab kotist välja lillesibula)
V: Ilme järgi otsustades on see midagi hinnalist. Gladiool?
I (peaaegu pühalikult): Liilia. Täidisõieline Aphrodite. Ettevaatust! Ainult kinnastega. Kui Te just sõrmedele mürgiville ei igatse.
V: Oli see siis õige mõte need siia tuua?
I: Ma ei jäta oma tööd pooleli ja seda ei saa ju ometi teha seal.
K: Palju neid Teil veel on? L: Las ma arvan (veeretab, ütleb nr) ...
I: Teie ennustusoskus, Leonora, ei vedanud teid taas alt. (kordab öeldud nr-t, tõstab välja öeldud koguse)
L: Kui siin maailmas veel üldse millelegi kindel olla, siis ettemääratusele.
K: Ja see... toidab Teid? Annab meelerahu või võimutunde?
I: Ma ei tahaks näida ülekohtune, Leonora, aga see on siiski vaid klotsimäng. Aeg on ärgata.
L: Eks võtke siis oma kotist veel mõni sibul, kui minu number teile ei sobi. I: See on juhus, Leonora. Kokkusattumus. Hämmastavalt sage, aga siiski ei midagi enamat.
K: Mind see hirmutab.
L: Teie, Katarina, vestlete vaimuga. Oma pilte maalides. Teie, Isolda, kõnelete loodusega. Suunate ja saate suuniseid. Mina kõnelen saatusega. Mispoolest minu suhtluspartner teie omast kehvem on?
I: Minu meelest kaotate nõnda varsti lihtsalt igasuguse reaalsustaju ja iseseisva otsustusvõime.
K: Ja seate sellega vaid iseendale piire.
L: Te teate väga hästi, et mulle ei meeldi sedalaadi kõnelused. Jätan teid (veeretab täringut, ütleb nr) ... minutiks omapead.
V: Ja mina? Kellega mina kõnelusi pean?
L: Kõhuga, Viktoria. Andestage minu otsekohesus, õde, aga Teie olete oma kõhu ori.
I: Ja Teie jaoks on toit ebaoluline?
V: Jätke ta. Isolda. Teie sibulad.
K: Mida te nendega teha plaanite?
I: Istutan tiigi kaldale hostade ja bergeeniate vahele.
K: Ilus. Ja kus need varem kasvasid?
I: Tiigi kaldal. Hostade ja bergeeniate vahel.
K: Mis mõte oli siis...
V: Katariina! Näidake oma südikust üles pigem lauda kattes.
I: Kõige tugevama ja tervema panen ma kõrvale. Aretustööks. Ükskord see peab õnnestuma!
V: Isolda, te ei peaks oma lillesibulaid söögilaual hoidma. Seda enam, kui nad pole ohutud.
I: Juba lähen.
V: Ma ei mõelnud, et te peaksite kohe...
I: See ei võta kaua aega.
K: Minu pilt? (näitab I-le)
I: Mõjub. (ära)
K: Aga mina arvan, et ta solvus Teie peale, Viktoria, ega tule enne õhtusööki.
V: Köögis kehtivad minu reeglid. Isolda ei armastaks samuti, kui keegi ta aiareegleid rikub.
K: Aiareegleid??? See on... lihtsalt tobe. Kaevata üles lillesibulaid, et neid täpselt samasse kohta tagasi toimetada.
V: See oli hoopis Teie nipsakus, mis õe siit minema ajas. Isolda lihtsalt tahab neid sibulaid veidike... hoida. Tunda. Unistada. Kõigil meil on ju oma fantaasiad. Ja samas... ei ole tal väga suuri vabadusi. Ei maksa krahvinnaga riidu minna.
K: Unistused! Liilia Aphrodite. Täidisõied. Ta ei näe ju neid kunagi!
V: No aga seda ta üritabki. Luua sort, mis kasvaks ja õitseks siin. Vajamata taevast ja valgust.
K: Ja mille õied oleksid nähtavad ka neile, kes ei näe?
V: Jätke sarkasm, õeke. Õppige ometi aru saama, et näha on võimalik ka südamega?
K: See oli valus.
V: Ärge siis tehke teistele seda, mida Te ei taha, et Teile tehakse...
K: Kuida mu maal tundub?
V: See on maastik?
K: Ka nii võib öelda... Hingemaastik.
V: Niisugune nimi jääbki?
K: Ei. Nimi on palju lihtsam.
V: Nagu?
K: On see nii raskesti aimatav? No pakkuge!
V: Katarina, Te teate, kui võhik olen ma kunsti alal.
K: Armastus.
V: Mulle meeldib, kui Te annate vihjeid. Kas või, millistele emotsioonidele ja efektidele peaksin enam tähelepanu pöörama.
K: Näiteks sellele varjule siin paremal üleval.
V: No näete. Ma peaaegu oleksin märkamata jätnud.
K: Aga seekordne värvilahendus?
V: Üllatav.
K: Eks ole. Nii sügavkirgas pimedus, et mõjub peaaegu valgusena. Hakkan oma depressiivsest loomeperioodist väljuma.
L: Kas lõunasöögist märku andmata jätmine on meie maja uueks kombeks?
V: Vabandage, Leonora! Oleksime seda nüüdsama teinud. Ja Isolda pole veel tagasi. (spagetid)
K: Mida Teie sellest arvate? (näitab pilti L-le)
L: Kas neid pole juba piisavalt? Esimese paarikümne juures arvasin, et plaanid nendega saalilage plaatima hakata... (V-le) Ma ei taha näida mõistmatu, aga varem olid toidud vaheldusrikkamad.
K: Õnneks pole peale Teie, Leonora, meie hulgas neid, kes maitsetele sedavõrd rõhku paneks.
V: Katarina!
L: Las ta salvab. Jään oma tähelepanekute juurde.
V: Mis parata. Karm talv. Püüame parem rõõmustada, et meil on ikka veel, mida lauale kanda.
K: Viktoria, andestust, lahkun hetkeks.
L: Veel uusi kombeid?
K: Vaadake, mis ma aiast leidsin! Läks täiesti meelest näidata.
V: Katarina! Toitude juurde? See on ju mullane!
K: Pakend on suletud ja ma puhastasin korralikult.
V: Mis see on?
K: Nuusutage! Tundub huvitav. Ja see pilt. Äkki midagi, millega saaksite menüüd rikastada?
L: Seda kindlasti. Lugeda oskate?
K: Mullatõukude baasil... Granuleeritud...
L: See on MÜRK, Katarina! Mürk. Paistab, et keegi meist on krahvinnat tõsiselt pahandanud.
K: Süüdlast pole tarvis kaugelt otsida. Isolda...
L: Millal Te selle leidsite?
K: Hiljuti. Ma ei mäleta täpselt. Vahepeal on igasuguseid juhtumisi aset leidnud.
L (veeretab täringut) ... päeva eest. Kus see asus?
K: Veeretage täringut, saate teada.
L: Saangi. Pruugib mul vaid aia-alad nummerdada...
V: See on tõsine asi, Katarina.
K: Tiigi juures. Kuuris.
V: Krahvinna tööriistakuuris?
K: Jah.
V: Mida te ometi sealt otsisite, õde?!
K: Vahetasin kostüümi.
L: Kummaline koht riietumiseks.
K: Valmistusin ujumaminekuks. Või arvate tõesti, et kleidiga...
V: UJUMA?
K: Aiatiigi vesi on viimaste soojade päevadega muutunud täiesti supluskõlbulikuks.
V: Aga Katarina! Ohud!
K: See oli öösel. Vaiksel täiskuuööl ja ma kinnitan: igasuguste ohtudeta.
L: Las ma arvan, ta ei olnud seal üksi. (paneb mõttes võimalikke isikuid järjekorda, veeretab) No muidugi. Richard!
K: Selle äraarvamiseks polnud küll täringuid loopida tarvis.
V: Aina paremaks läheb! Katarina, kullake, Te teate, me vastutame Teie eest ja Richard ei ole meie meelest see, kellega peaksite end siduma.
K: Need paar ühist väljaskäimist!
V: Richard on... tuulepea.
L: Pealegi räägitakse, et tema ema lävinud liigagi meelsasti Arvicola Amphibiusega.
K: Meie majas levitatakse kuulujutte? Kui Arvicolal on kuskil sohilaps, siis on see Isolda. Miks ta muidu taimetoitu jumaldab ja oma lillesibulatega mässab, nagu tüüpiline vesirott!
L ja V: Katarina!
I: Kohutav! Te ei kujuta ette, mis üleval sünnib!
V: Istuge! Toon Teile toidu?
I: Ei, tänan. Mul on igasugune isu kadunud.
K: Einestasite aias?
L: Maitsesite graanuleid?
I: Graanuleid?
V: Väljas. Neid võib olla ümbruskonda puistatud.
I: Mul hakkab teie pärast hirm. Minu õed on valmis suhu toppima kõike teelvedelevat?
K: Mis juhtus siis? Väljas.
V: Jah, mis see oli, mis Teid nii endast välja ajas?
I: Aed on lõkse täis. Kohutavaid! Kui sinna hammaste vahele jääd, oled hetkega hakkliha. Vähe puudus, et oleksin lillepeenart korrastades oma käe kaotanud.
L: Milline suurepärane söögilauajutt!
K: Ehk on see kõik just Teie aednikukire süü, Isolda?
I: See oli häbematu. Teate väga hästi, kui ettevaatlik, pühendunud ja maitsekas ma aiakujundajana olen. See, et terve mõisaesine muruplats mullakuhilateks on kergitatud, ei paista kelleski süütunnet tekitavat ega kahtlusi äratavat.
V: Isolda! Võiks arvata, et teen seda meelelahutuseks? Ärge öelge, et see on teile uudiseks. Kuskil tuleb mul ju meie toiduvarusid ladustada. Andunud aednikuna teate suurepäraselt, et kaugemate aiaäärte niiske ja hapu pinnas mõjub toidule hävitavalt, pealegi poleks seal hoidlate rajamiseks mingeid tingimusi. Palun, kui teile ei kõlba, mõelge midagi sobivamat välja. Palun! Rajage käigud ja ehitage välja laopinnad, mis krahvinna silma vähem riivaksid. Seni usaldan kohti ja meetodeid, mida kõik meie esivanemad on aastasadu tõhusalt kasutanud.
L: Ajad muutuvad ja tehnika areneb!
V: Tahate, et ma meile külmiku soetaksin?
L: Pidasin lõkse silmas. Peame arvestama, et seal (ülal) ollakse aina kärsitumad, närvilised ja sallimatud. Tänu ründevahendite aina paremale kättesaadavusele oleme üha haavatavamad ning üleval käies tuleks keskenduda ettevaatlikkusele.
V: Leonora, teie nõuanded on suurepärased ja neid on kindlasti lihtne ellu rakendada siin, alakorrusel, täringuid veeretades.
K: Te ärritute.
L: Võib-olla edaspidi väljendaksite oma soove ja eelistusi selgemalt. Kogu sellest kiivusest köögi- ja söögiteemadel on olnud üpris võimatu välja lugeda soovi mingiteks ühistegevusteks. Tahate, et tänase õhtusöögi valmistab keegi teine?
V: EI!
I: Õekesed! See pole hetk tülitsemiseks. Väljas on lõksud. Kohutavad.
K: Ja mürk.
V: MIKS? Siiani on Krahvinna meie suhtes salliv olnud. (läbilõikav heli)
V: Taevas, mis see on?
I: Rahu. Ilma paanikata. Sulgeme kõik uksed ja aknad!
V: Minu kõrvad on nüüd küll kõike kuulnud.
K: Kui hirmus!
I: Ühe päeva jaoks on seda kõike väljakannatamatult palju! Kuulete! See ei lõppegi! Läheb avab ukse
V: Jumala eest, sulgege silmapilk uks, Isolda! See on talumatu.
L: See pole enam lihtslt krahvinna pahameel. See on raev.
I: Millest ometi? Nii äkki? Ei mingit ettehoiatust.
K: Võib-olla on ta kõrges eas mõistuse kaotanud? Nii juhtub ja täiesti üle öö!
I: Leonora, küsige oma täringutelt, millega me krahvinna nii endast välja oleme viinud.
V: Küsige parem, millal see hullus lõpeb?
L: Nüüd äkki olete valmis haarama nii ebausaldusväärsest õlekõrrest?
K: Küsige! L (veeretab erinevaid tulemusi) Nad on segaduses. Need on halvasti esitatud küsimused. Üleüldse vajavad nad keskendumiseks rahu. Kui nad üritavadki meeleheitlikult midagi öelda, siis pole mul lugemiseks vajalikku koodi.
K: Kellaaeg? Kuupäev? Aastaarv?
L: Ei-ei. Olge vait.
I (avab ukse, sireen): Kohutav.
L (mürgiselt): Suur tänu! Sellest oli tõsiselt abi.
V: Palun, ärge tehke seda rohkem.
I: Talumatu.
V: Mitte ainult Teile, Isolda.
I: Aga mina rohkem ei kannata.
V: Kannatate.
I: Olen paljudele asjadele läbi sõrmede vaadanud. Igakevadisele toidunappusele. Seltskonnaelu puudumisele. Olen kaotanud lootuse luua oma perekond. Ehk oligi see liigne klammerdumine oma vanematekodu ja teie külge. Aed korvas kõik. Seal sai minust looja, seal olin ma kõikvõimas, aga nii...
V: Ilma paanikata, Isolda. See on ajutine. Igast olukorrast leidub väljapääs.
I: Just nimelt! Välja mugavustsoonist! Ma lahkun siit.
L: Olete kindel, et suudate hullumata tungida läbi tolle helimüüri?
I: Kui lähen, saan teada.
V: Kuhu Te lähete? Üksi, ilma püsiva sissetuleku ja sõpradeta? Kus Te elada mõtlete või plaanite ise eluaseme rajada? Olete kindel, et seal ohud ei ähvarda?
I: Ma ei või siia jääda. Teiegi ei või. Mida varem selline otsus saab langetatud, seda rohkem on meil lahkumiseks jõudu.
K: Mina lähen ka. Richard kutsus...
V: Unustage see Richard!
K: Mis siis üle jääb? Suletud uste taga redutamine ja kõrvaklapid peas sahvrisse hiilimine, kus ootab hoopis mürk ja lõks? Richard lubas mulle näidata maailma. Võõraid maid...
L: Richard unustas mainida, et need võõrad maad jäävad kõik mere taha. Selle pärast käitegi öösiti ujumistunde võtmas?
K: Richard ennustas mulle suurt tulevikku.
L: Tahate suureks? Nojah, küllap Richard teab, et vesi uppunuid paisutab.
V: Leonora! Nagelemine ei lahenda midagi. Nagu ka põgenemine. Mina oma kodu... oma kööki... ei jäta. Vähemalt mitte võitluseta. Me peame midagi koos välja mõtlema.
K: Huvitav, mis ikkagi krahvinna nii koletult käituma pani?
V: Meie krahvinna.
K: On talle mõni vastik nõunik siginenud?
V: Või palkas verejanulise aedniku?
I: Kuidas seda välja selgitada?
L: See vastus tuleb. Pean vaid õige küsimuse esitama.
K: Küsime otse?
L: Katarina, kui te olete nii tark, et arvate oskavat ise nendega suhelda... (täringutega)
K: Ei. Otse krahvinnalt!
L: Geenius. (irooniliselt)
V: Loodate tõepoolest, Katarina, et meil on lootust tema jutule pääseda? Mööda kõigist teenijatest? Üle terrasside ja läbi saalide?
I: Ehk siis lihtsalt helistame? Otse. Krahvinnale.
L: Mõte on suurepärane. Oivaline. Selle teoks tegemiseks tuleb vaid kaevata tunnel lähima telefoniautomaadi juurde. Mürgi-, heli- ja teraslõksude taha.
I: Mul on üks. Telefon. Selline.
L: Kuidas palun? Mil moel see meie elamisse sattus? Kas me ei arutagi enam kõike olulist omavahel?
I: Leidsin. Mitte väga ammu. Vedeles tunnelisuus. Lihtsam oli toimetada seda alla kui üles. Ja teades sinu vastumeelsust igasuguste...
L: ... tundus üllam peita ja salata?
I: Olgu. Minu viga. Viin selle silmapilk tagasi.
V: Kullakesed! See pole hetk, millal tülitseda!
K: Helistame siis juba! Teie räägite, mina võin numbri valida.
L: Näib, nagu oleks ka sulle see aparaat varasemast tuttav? Võib-olla kesköistel ujumistundidel Richardiga...
K: See on solvav ja alatu!
V: Leonora! Noortel on tehnikavaldkonnas eriline vaist.
I: On meil number?
K: Tundub, et mitte. Küsin numbriabist?
L: Meil on see number. Kohe on meil see number olemas. Vähelt nii palju on mu iganenud ja ajast maas meetoditest veel abi. (veeretavad täringuid) V: Kutsub. Aga keegi ei vasta.
I: Võib-olla ei vasta ta võõraste kõnedele?
L: Või see, kes oma telefoni kaotas, on talle ebameeldivalt tuttav ja Krahvinna ei mõtlegi vastata?
K: Mis siis edasi? Meie ei saa ise Krahvinna juurde minna. Meie kõnesid ta vastu ei võta...
V: Ilma paanikata.
I: Toimetame ta siia?
V: Kuidas te seda ette kujutate?
I: Krahvinna häärber pole oluliselt kõrgem meie omast. Kui purustada meie mitmel korrusel asetsevate galeriide kandetalad... nii, et maja nende korruste jagu maa sisse vajub... Selle tornid võivad ju maapinnale jääda?
I ja K paigutavad täringuid.
V: See on vandalism! Ja seda eelkõige meie oma vanematekodu suhtes. Pealegi ma ei kavatse ülejäänud päevi veeta mulle täiesti võõras köögis. L: Krahvinna maa-alune loss! Selle uudise levimine meid küll õnnelikuks ei tee. See hoone oleks mõne tunniga puupüsti uudishimulikke täis ja milline kasu sellest meile tõuseks?
V: Peab olema mingi muu lahendus.
K: Krahvinna käib mõnikord täiskuuöödel tiigikaldal jalutamas. Ja pingil istumas. Siis ta räägib endaga.
V: Käib mõnikord? See tähendab, et suplusöid Richardiga on olnud rohkem kui paar?
K: Richard. Richard... Mul vähemalt on ilusaid hetki, mida meenutada, kui siin, majjasuletult, vanatüdrukutena välja sureme.
I: Täiskuuöödel, ütlete?
K: Täiskuuöödel.
I: Täna tuleb täiskuu.
V: Võib-olla tõesti peaks minema ja kuulama, millest krahvinna kuuga kõneleb?
K: Äkki räägib välja oma käitumise põhjuse?
L: Loodate te tõesti läbi selle lärmi midagi kuulda?
I: Mulle aitab! (katab kõrvad ja tormab välja)
V: Isolda! Kuhu ta ometi! Ilma kohvri ja teemoonata. Otse hukatusse!
L: Ma ei usu, et ta kuigi kauaks välja jääb. Ehkki... praegu näib ta suunduvat... (nummerdab mõttes kohti ja veeretab täringut) otse Krahvinna häärberi suunas.
V: See kõik oli ta närvidele liig. Vaene tüdruk.
L: Tema valik. Loodan, et tal juba ei tule kahetseda. Vähemalt, et see kahetsusaeg oleks kiire ja suuremate piinadeta.
V: Leonora! Laske vähemalt uskuda.
L: Pääsemine on muidugi võimalik. Kui ta märkab liikuda süvagaleriides. Kui see õudne pinin teda peast hulluks ei aja.
V: Ma lähen talle järele!
L: Ja õhtusöök? Jätate selle minu õlule?
V: Õhtusöök. Õige küll. Lähen kohe, kui olen õhtusöögi valmis teinud.
K: Kas siis pole juba liiga hilja? Te kardate.
L: Viktorial on prioriteedid paigas. Esmalt söök ja siis kõik muu.
V: Leonora, palun, ärge rääkige, ärge kiusake rohkem. (vaikus. V askeldab toidu kallal) Vaikus on veel jubedam. Ma ei suuda nii... K: Ka mina lahkun!
V: Katarina, ei! Me ei saa niimoodi kõik pea ees ohtudesse söösta. Peab olema mingi võimalus. Mingi plaan! Leonora!
L: Sellistes tingimustes on raske mingit tegevuskava koostada. (veeretab täringut) Muide. Mul on hea uudis. Isolda on teel tagasi!
V: Kindlasti vajab ta abi! Katarina, lähme! (avab ukse) Mille kõigega me ei kohane. Praeguseks ei pane ma seda neetud heli peaaegu enam tähelegi.
L: Võib-olla seepärast, et ukse taga valitseb taas vaikus?
K: Tõepoolest! Uskumatu! I (lajatab patarei lauale): Nii! Üks probleem sai likvideeritud. Vähemalt mingiks ajaks.
V: Kus te ometi olite, õde?
I: Võtsin sellest neetud pinisejast patarei välja. Kübarat mul enam pole. Selle hammustas peast too elajalik püünisraud. Loodetavasti sõi ta endal mu peakattest mõneks ajaks kõhu täis.
K: Isolda, te olete kangelane!
I: Ilma liialdusteta! Lärm on vaigistatud. Millal umbkaudu võiks oodata Krahvinnat jalutuskäigule?
L (veeretab): ... tunni pärast.
I: Kaval oleks varem valmis olla. Keegi ei tunne aeda paremini kui mina. Ja, Katarina, Teile peaks tiigiümbrus väga tuttav olema. Meie lähme. Viktoria ja Leonora, teie jääge siia. Paljugi, mis. Telefon? Kus on telefon? Me võtame selle kaasa.
L: Plaanite meile häda korral helistada? Tõepoolest. Täna töödeldud kõrvadega võime kõne isegi vastuvõtjata ära kuulda. Ja vastuseks... trummeldame lauaplaati?
V: Leonora! See on meile kõigile pingeline.
I: Mul puudub veel plaan. Aga iial ei tea. Ehk õnnestub midagi lindistada. Mujalt abi kutsuda.. Võtan oma aiatarbed. Et ootamisaega lühendada.
K: Sellisel juhul toon mina kaasa oma molberti.
L: Te plaaniks nagu puhkusereisi, mitte päästeoperatsiooni.
I: Elu tuleb arukalt elada. Kunagi ei saa kindel olla, et mul ka homme oma aeda õnnestub pääseda. (K ja I ära)
L: Kuidas arvate.
V: Õhtusöök! Oleksin pidanud neile midagi kaasa pakkima.
L: Ilmaaegu. Nad ei tule tagasi.
V: Leonora!
L: NAD EI TULE TAGASI. Täringud ütlesid seda.
V: Leonora! Miks Te neil siis minna lubasite?
L: Nad tahtsid suuri muutusi ja kangelastegusid. Oma valik. Mina neid ei sundinud. Meid oligi siia liiga palju. Mina olen asjade sellise käiguga rahul. Lõppude lõpuks kuulubi see kõik siin õigusega mulle.
V: Leonora! Kui isekas. Muide, Teie täringud on katki. Täppideta.
L: Tõlgendamise küsimus. Minu jaoks näitab see hoopis pika muutusteta rahuaja algust. Kellele kuidas.
V: Ja millist saatust Te minule näete? Millist hukku?
L: Teid, Viktoria, Teid võib-olla jätan isegi alles. Te olete nii agar, vähenõudlik ja sõnakuulelik.
V: Teie kõnelused saatusega... Te mängisite meie eludega? Niimoodi? Lihtsalt? Veeretades?
I: Ja meie armastasime Teid.
K: Kuigi olite ainus, kes mu pilti vaadates sealt armastust vastu peegelduma ei pannud. Aga ma uskusin pigem Teid kui oma maali.
L: Te ei peaks siin olema?!?!?!
I: Ei. Me peaks olema üleval ja kuulama krahvinna salaplaane. Ja hukkuma. Uljalt ja kangelaslikult. Aga meil on Teile halb üllatus, Leonora.
V: Pole vaja.
I: On. Krahvinnat pole juba aastaid. Mõisa asemel on hüpermarket, kogu ümbrus parklaks asfalteeritud. Tohutud rahvamassid: kärarikkad ja silmale talumatult värvilised. Ei mingit tiiki, kuuri ega mullakuhilaid muruplatsil. Te ei käi ju väljas. Mängisime Teie rõõmuks maailma, mida ammu enam olemas pole. Mängisime nii, et jäime isegi oma mängu uskuma. Mängisime kaasa Teie täringumänge. Mängisime maha terve krimidraama, aga Teie südant ei ärata miski. Lähme, Viktoria. Laseme tal oma kõikvõimsust nautida. Siin on Teie täpid. Juhuks, kui tekib tahtmine täringuid veeretada.
L: See ei saa nii olla. See ei saa nii olla!
I: Küsige täringutelt. (L ära)
V: See oli julm.
K: Julmem kui tema?
V: Mida krahvinna rääkis? Mida ta tegelikult rääkis?
K: Et teda pole enam kauaks.
I: Et noored sugulased on kohati nii jäigad, julmad ja sallimatud.
K: Siis märkas ta telefoni.
I: See olevat tema oma. Aga tal polevat nagunii enam kedagi, kellele helistada.
K: Siis nägi ta mu pilti.
I: Ja ütles, et talle kangastub, nagu näeks ta seal kõiki meid. Meid, kelle olemasolu ja põikpäisusega ta elu jooksul nii ära on harjunud.
K: Ta ütles, et selles pildis on nii palju armastust.
I: Ja lootust ning meelerahu ja veel midagi, mis julgustab teda lahkuma tulevasse rahupaika.
K: Ma kinkisin selle talle.
I: Ja veel ütles ta... et kabeli juures, pargi tagumises servas, oleks meie kõigi jaoks ruumi.
K: Ja veel küsis ta endalt...
I: Milline võiks välja näha täidisõieline Aphrodite, kui see saaks õitseda tema peatses kodus. Vajamata taevast ja päikesepaistet.
KOHTUPÄEV
Lava: ootepink, kilesusside kast, brožüürilaud, riidevarn)
Naine
Ma ei alustanud varakult. Mul oli muretu ja turvaline lapsepõlv ja kui hilisteismeeas võinukski midagi viltu minna, kaitses elu mind mu meeletustes viga saamast. Minu esimene armastus oli postrimees. Ilusa paberist naeratuse ja pabermusklitega mees. Võimetu eksima ühegi mu unistuse vastu. See armastus kestis truult 7 aastat. Muljetavaldav? Seda kindlasti. Nojah. Ega keegi väga meie vahele kiilu lööma ei kippund ka. Aga siis ma kiindusin uuesti ja tema oli päriselt olemas. Ainult et hukkus enne, kui midagi juhtuda jõudis. See pikendas mu neitsiiga veel paari aasta võrra.
Nii et kui ma kohtusin Temaga, olin peaaegu lootuse kaotanud, et See kunagi üldse juhtuda võiks.
Ta hakkas mulle meeldima kohe sellest silmapilgust, mil mõistsin, et mina talle meeldin. See oli mõjuv argument. Voodielust ei teadnud ma selleks ajaks suurt midagi. Olin küll sõbrannadega keskkooli ajal lugenud mingeid erutavalt rõvedaid lugusid kuskilt koltunud ja käest-kätte levivalt paberilehelt. Õpetaja, kes meid tunnis perekonnaeluks ette püüdis valmistada, kohmetus ja kogeles nii piinlikult, et abi asemel ta ainult suurendas kimbatust. Püüdsin käsipeegli abil allkorrusega tutvust teha, aga ega ma asjast eriti sotti saanud. Ka selleteemaline käsiraamat ajas oma skeemide ja terminitega pea suitsema. Lootsin vaid, et kui kõik on hakkama saanud, vast siis minagi.
Noh. Mingi hädine üritus oli mul enne Teda isegi olnud. Kõik vahendid justkui olid meil olemas, aga kumbki ei osanud nendega midagi tarka peale hakata. Kuidas iganes seda nimetada... seks see küll polnud.
Käisin kohusetundlikult tookord ka günekoloogi juures, aga üldiselt ei mõistnud ta minuga seal suurt midagi peale hakata. Noogutas tunnustavalt, et hoian kõrgel nõukogude naise au ja soovitas tagasi tulla, kui midagi enamat ette on näidata.
Ja siis tuli Tema. Kuidagi äkki ja ülepeakaela. Tema nimi on selles loos oluline vaid sedapalju, et kokkusattumusena oli ta esimene. Nagu Aadam. Nagu A. Ja ta oligi Adam. Esimene oluline. Kes sisustas mu elu järgmised 10 aastat ja oli esimene, kellega tahtsin ja julgesin oma saatuse siduda.
Esimene sidumiskogemus poleks tegelikult kõnelust väärt. Aga see oli oluline rituaal, mis tuli läbi teha, et tõusta enda silmis täiskasvanuks. Tegelikult oli see üsna ebameeldiv kogemus ja parema meelega poleks ma seda rohkem korranud. Aga minu arusaama juurde täiskasvanuelust kuulusid võrdselt nii töö, mees kui ka lapsed. Ja laste saamiseks tuli kehal end ikka ja jälle ohvriks tuua.
Nagu kiuste ei paistnud järeltulijaid kusagilt tulemas. Kolm aastat. Peaaegu neli. Arvasin juba, et mul on mingi viga küljes, aga naistearst oli meil endine ja mingi vimm tema vastu ei lasknud konsultatsiooni küsida.
Selle aja peale, kui poiss tekkima hakkas, olin öösiti toimuvaga juba üsna harjunud.
Mul oli nüüd täisväärtuslik täiskasvanuelu. Töö, mis polnud teiste omast ei halvem ega parem; mees, kes üllatas kord positiivselt, kord negatiivselt, aga igatahes kinkis mulle oma nime ja poja ja võimaluse abikaasaga koos väärikalt avalikel üritustel ringi liikuda.
Meil oli kõik olemas, mida mu sisetunne ette dikteeris: maja, auto, sektsioonkapista-tud elutuba, laps ja nagu kahe aasta pärast selgus, veel üks laps...
Mulle ei olnud oluline, et meid keegi kuskil kadestaks või eeskujuks peaks. Oluline oli olla samaväärtuslik.
See ei olnud alati lihtne.
„Eva,“ ütles ta mõnikord. „Eva, sa võiksid mu emalt natukenegi söögitegemist õppida!“
See oli valus, aga tõsi. Perenaisena olin tõeline katastroof. Toidud kõrbesid põhja juba ainüksi minu ligiolekust.
„Oma emalt pole sul suurt midagi õppida olnud.“ See oli lause teine pool. Ja isegi kui Adami ema oli parem kokk ning kondiiter, siis niisugune pidev näpuga näitamine tegi elu hapuks.
„Eva,“ meenutas ta sageli. „Sa oled noor inimene. Võiksid oma välimusega midagi ette võtta.“ Sellega vihjas ta mu kõrvadele ja puusadele. Kõrvad hoidsid mul rõõmsalt peast eemale. Olid alati nii käitunud. Ka meie tutvudes. Küllap lootis ta, et nad end õige mehe käe all viisakalt lidusse tõmbavad. Paraku. Õnneks peitis loomuliku lokiga juuksepahmakas selle iluvea enamasti ära. Enamasti.
Puusad. Ma ei olnud ju paks. Keskkoht taganes ka pärast poiste sündi 70 cm-le. Puusad kahjuks valisid teise tee. Aga Adami suguvõsa naised olid poisilike vormidega. Sealt ka ideaal.
Ideaalkeha sünnitas talle kaksikud tüdrukud.
Ma ei tundnud Ideaalkeha suhtes ei kadedust, kiivust ega poolehoidu. Ei saanudki tunda. Teadmine temast ja ta tüdrukutest jõudis minuni alles aastaid pärast Adamit.
„Eva,“ tavatses ta mainida. „Kui poleks tulnud sind, elaksin ammu koos kellegi vähem hooletu, saamatu ja taipamatuga.“
Võimalik. Ent me olime koos ja koos elamine ning vanaks saamine tundus mulle ikka veel vastuvõetav ning kujunenud olukorda arvestades ainuvõimalik.
Ma õppisin temalt nii mõndagi. Aknaklaasi vahetamist. Nugade teritamist. Luku õlitamist. Kannatlikkust. Aga eelkõige keele hammaste taga hoidmist ja vaidlemise asemel vaikselt oma sihi ajamist.
Aga siis juhtus midagi täiesti lubamatut. Etteprognoosimatut.
Ma armusin. 9 aastat pärast meie kooselu algust ma armusin.
(paus)
Adam oli paar päeva ära. Kus täpselt, pole ammu enam oluline. Ametlikult: komandeeringus. Tõenäoliselt muidugi hoopis Ideaalkeha juures, aga ma ei uurinud ju tookord, milleks või kellelt siis nüüd?
Kibedatele väljaütlemistele vaatamata oli Adam olnud mu tugi. Temast sõltus suuresti meie majanduslik käekäik, meie suunad ja sõiduvõimalused.
Nüüd olin pisut peata. Niimoodi peatuna ja bussipeatuses konutavana leidis mind Bruno. Bruno nagu B. Või vastupidi: B nagu Bruno. Brunol ei olnud kedagi olnud. Brunol oli küll korter ja koer ja auto, aga naist mitte. See näis kummaline. Bruno juures ei hakanud midagi eemaletõukavat silma. Kummaline. Nii kummaline, et tihkasin seda talt isegi otse küsida. Tookord, autos. Tookord, kui ta mu bussipeatusest üles korjas. Põhjendusega, et on just täpselt sinna teel, kuhu mina ja et buss ei sõida sellel päeval juba pool aastat.
„Bruno, miks sina endale naist pole võtnud?“
„Adam võttis minu eest naise ära,“ vastas Bruno. Ja mina punastasin. Nii kummastavalt hea oli tunda, et keegi pole võtnud naist sellepärast, et mina olen talle meeldinud. Väga meeldinud. Kuigi ta pole seda mulle ei enne ega pärast Adami tulekut mõista andnud. Olen nii väga meeldinud, et ta nüüd, kus mul on juba kaks peaaegu kaelakandvat poega, pole ikka kedagi teist enda ellu tahtnud.
Ja mul hakkas kuum. Kuum sellest, kuidas Bruno mind vaatas. Sellest, kuidas ta küsis, kas mul on palav, et ta võib sooja vähemaks keerata. Kuidas ta ütles, et ma õhetan. Et see teeb mind ilusaks. Ja kuidas ta käega mu põske puudutas. Siis ütles ta, et Adam ei ole mind väärt. Aga võib-olla ei öelnud ta seda veel sel korral. Igatahes jäi auto meile kahele korraga väga kitsaks, nii et ma peaaegu veel liikuvast masinast välja tormasin.
Aga ma ei sulgenud ust korralikult. Turvarihm jäi ukse vahele ja Bruno pidi ukse uuesti avama. Ja meie pilgud kohtusid veelkord. Ja kuigi ei olnud mingeid lubadusi ega sõnu – unustasin isegi aitäh öelda – ei olnud ma ust korralikult sulgenud. Ta tuli tagasi. Bruno. Ta tuli mu mõtetesse, unenägudesse... Ta sattus mu teele, kui meil oli vaja liikuda samas suunas ja mina sattusin teele, et lasta tal oma teele sattuda... Ja ühel päeval, kui Adam oli ammu kodus tagasi, askeldas tavalisi askeldusi, mainis tavalisi mainimisi: „Eva, vähemalt üks lastest oleks võinud tütar olla.“ „Ehk kolmas?“ „Mingit kolmandat ei tule!“ - kõigi nende askelduste ja mainimiste kiuste või põhjusel võttis Bruno mu oma autosse ja me sõitsime ühes suunas, seisime ühes suunas, tundsime ühes suunas ja see oli pikk ning ühesuunaline teekond. Sealt ei olnud teed tagasi koju, nagu poleks midagi juhtunud. Aga ma läksin ikka. Läksin, sest kogu oma tähelepanu ja kire juures ei märganud Bruno mulle oma kodu pakkuda. Ja ise ma küsida ei tihanud. Kui õnnelik ja õnnetu oli see aeg! Ja keegi ega miski pole mind varem ega hiljem nii palju muutnud. Valelikumaks. Salalikumaks. Alandlikumaks. Adami, Bruno ja mu enda südamesoovide ees.
See ei olnud mina.
Ei, muidugi olin see mina, kellega kõik kirjeldatu juhtus. Seda muidugi. See ei olnud mina, kellest Bruno meie esimesel ühisel sõidul kõneles. Et Adam võttis naise eest ära. Ta rääkis Ideaalkehast. Ta ei valetanud mulle. Ma ise sain valesti aru ja hakkasin valesti käituma. Valesid signaale andma. Brunot kiusatusse ajama ja kättemaksu-plaane hauduma panema. Ma ei tea. Ehk ei olnud tema mõtetes kättemaksuhimu. Ma ei tea. Ehk oli see vaid inimlik kahepoolne langemine. Aga siis ilmus Berta ja aitas ta tagasi üles.
Minule ei jäänud ei redelit ega ülessikutavat abikätt.
Ainult kaks peaaegu kaelakandvat poega ja nende isa, kes ei talunud enam minu lähedust, nii nagu mina ei talunud tema oma. Ei mingit riidu. Suur, siiras ja sõnatu tülgastus.
Ma ei olnud õnnelik. Kuidas saakski, kui su süda on armastama õpetatud ja siis omapead jäetud?
Cedrik ütles, et nägi ära selle janu. Cedrik nagu C. C nagu Cedrik. Cedrik oli ekstsentrik. Cedrikul oli maailmast oma arusaam ja õnnelikud olid need, kes sinna mahtusid. Mina mahtusin. Cedrik sõnastas mu lahti. Cedrik teadis, millised on mu käitumiste tagamaad. Cedrik mõistis hukka mehed, kes mu nurka olid ajanud, aga Cedrik ei mõistnud õigeks mind, et ma nurka olin läinud. Cedrik leidis, et ma olen kadestamist vääriv olevus, eriti, kui luban end natuke voolida tema maailma jaoks parajaks. Armusin Cedrikusse kõikeunustavalt. Tema hämmastavasse maailmatundmisse, tema enesekindlusesse, tema aususesse. Ja Cedrik armus sellesse, kui väga ma teda armastan.
Cedrik ei kartnud midagi. Maailm ei saanud kokku kukkuda, sest tema seisis kõige keskel.
Cedrik oli aus. Ta ütles kohe, et mul on ta maailmas oluline, aga mitte igapäevane koht. Cedrik oli abielus mees, kes hindas oma kaasat kõrgelt, kuid vajas eneseteostuseks muusat ja minu armastus ning paindlikkus näisid sobivat.
Ma olin veel noor. Tundusin endale tugev ja sõltumatu. Tugev, sest sain oma igapäevaeluga hakkama ilma täiskasvanud mehe abita. Sõltumatu, sest seda sisendas Cedrik. Et elus on oluline keegi olla ja teede ristumised sellistega nagu Cedrik, on kingitused, mis teevad su suuremaks kui üksindus.
Cedrik kirjutas mulle imelisi kirju. Lugesin neid endale ette ja õppisin pähe. Milline kujundite rikkus ja ilu äratundmisvõime!
Kui me kokku saime ja armastusest küllastusime, luges ta mulle ise neid kirju ette. Oma ilusal sisendaval häälel. Peast.
Me olime koos kuus aastat. Kuus aastat mittemidagimuudnägevat armastust.
Ühel päeval, kui Cedrik kirjutas, et tal läheb kuskil pisut aega ja kuigi igatseb meie kohtumisi, pole neid järgmise kuu jooksul kuidagi võimalik korraldada, tõusis minus trots. Kummaline. Südamesse, mis oli olnud tulvil imetlust ja igatsusvalu, tekkis trots.
„Olgu,“ vastasin. „Olgu, Cedrik. Sellest pole midagi. Absoluutselt midagi. Ka minul on kiire.“
„Ehk järgmisel nädalal?“ jagas Cedrik tillukest lootuskiirt.
„Kindlasti mitte,“ tõrjusin ja tõin ettekäändeks sada kõikmõeldavat takistust.
„Nädala lõpus?“
„Ei-ei-ei!“
„Homme?“
Aga ajad olid jaos. Kõik. Isegi täna. Sest kui äkki tunned, et armastusest on saanud manipulatsioon, ei ole enam ükski aeg kohtumiseks prii. Ma õppisin mõndagi. Eelkõige endaksjäämist, kuigi läks aega, et õige mina esmalt taas üles leida.
„Sa toimisid õigesti!“ kiitis Daniel. Sõber Daniel, kes oli olnud mu kõrval nii kaua kui mäletasin ja nii vähe, kui hädapärast vaja. Aga nüüd oli vaja. Sest suur armastus, mis Cedrikust loobudes lõhki oli läinud, jättis lõhkedes suure tühimiku. Daniel ei tõtanud seda täitma. Daniel oli lihtsalt sõber. Lohutav ja hooliv. Samas, kui su südames on toimunud plahvatus, häving ja varing, siis hakkad iseenesest mõtlema: „Milleks üldse armastus?“
„Võib-olla oleks just sõbrad parimad armastajad?“ muigasime hapult.
„Me ei saa seda kunagi teada.“
„Või?“
„Parem mitte.“
„Kellele parem?“
„Aga kes keelab meil seda välja selgitada?“
Esimene öö Danieliga polnud just täiuslik. Aga kas peaks? Teine öö tõi tunde, et täiuslikkus on käeulatuses. Täiuslik võimlemiskava. Täiuslik koreograafia. Ei enamat. Aga me ei jätnud jonni. Trotsisime ja trotsisime kõiki märke, aru saamata, et ükskõik kui ideaalne võimlemiskava ei asenda kunagi kas või näputäit armastust. Kirge. Joobumist. See sõprus oleks peaaegu kaotsi läinud.
Edwin ja Fred... Öeldakse vist kuidagi, et naisest saab lits, kui ta magab mitme mehega korraga. Või noh. Vaheldumisi samal ajaperioodil. Sel juhul sai see minust juba kümme aastat enne neid. Siis, kui ma Bruno eest Adami juurde tagasi pagesin. Ja Adami juurest Bruno juurde. Ja jälle koju... Edwin ja Fred lõid lihtsalt mu kollasesse passi värske templi. Õieti pole neist mingit tahtmist rääkida. Ma ei mäleta nende nägusid ja miks peaks keegi arvama, et nad mulle üldse end nimepidi tutvustasid? Edwin ja Fred. Olgu vähemalt need kaks ilusat isehakanud nime sel inetul ööl, mil ma end meeleheitel ja meelitustel segi ajada lasin. Küllap oli abiks veel mingeid aineid... Või usub keegi, et narkootikumid ja afrodisiaakumid on viimase paarikümne aasta looming?
Lubasin endale, et minu ellu ei ilmu enam ükski mees. Ega naine või muu potentsiaalne armumängur. Mul on kaks peaaegu täiskasvanud poega ja sellest piisab. Kui ema, pole mul ju armastajana viga midagi? Ma armastan oma koera ja kilpkonna ja leian isegi kassilt üksikuid vastuarmastuse märke. Milleks mulle läbikukkumised? Las ma õpin end armastama ise.
See oli tookord üks edutumaid õppeaineid mu elus. Aga usun, et oleksin sooritanud eksami. Vähemalt kolm miinusele. Paraku jõudis Georg jala koridoriukse vahele lükata. Koridori, mille teises otsas terendas enesearmastuseksami vastuvõturuum.
Georg. See oli nagu hoop lagipähe. Georg otsis üles minu. SEE Georg. Ah, mis ma edvistan, te teate teda kõik. Ilus Georg. Uhke Georg. Andekas Georg. Kuulus Georg. Ja mina. Isikupäratu. Iseloomutu. Igav. Ja ma tundsin, kuidas minus taas kasvab eneseusu, julguse ja tahte taim. Aga see on vale tunne. Ei. Eneseusk, julgus ja tahe on õiged tunded, aga viis, kuidas ma nendeni jõudsin, oli vale. Ma panin selle võrse sõltuma Georgist, tema tähelepanust, tema armastusest. See ei vii kuhugi või kui, siis hukatusse.
Või hukatusse. Ma võitlesin end temast vabaks. Ei, mitte kohe. Alles siis, kui olin talle meeleheaks andnud kõik: oma armastuse, aja, au ja eneseväärikuse, isegi peaaegu oma pojad. Ta tohtis kõike, mida tahtis. Minna ja tulla, öelda ja võtta, valetada ja alandada. „Alandada?“ võib keegi küsida. „Räägitagu mida tahes, Georgis pole kübetki üleolevust ega jõhkrust.“
Aga edevust, et saada kõik naised silmapiiril ja selle taga, ühekaupa ja üheaegselt? Aga lodevust, et panna sind olukorda ja käituma, nagu see su kommete ja tõekspidamistega iial pole ühtinud?
Ma võitlesin end temast vabaks. Kolm aastat on sõja pidamiseks pikk aeg ja ma ei saa öelda, et tulin sealt välja võitjana.
Ma jäin ellu.
Harry ütles, et see oli õige samm. Et ta tunneb ammu seda Georgi, keda mina tundma õppisin. Tunneb hullematki ja poleks tohtinud meil üldse kohtuda lasta. Harry veenis, et olen eriline. Õrn ja haavatav. Nagu liblikas. Harry väitis, et meist saaks aus, kummaline, aga edukas paar. Harry, kes ise äsja oli just haiget saanud ja mõned tema sõnad ja teod paistsid rohkem läbi kui tondihobu tiib. Harry oli näinud meid Georgiga koos piisavalt palju, et pead vangutada ja sellele suhtele otsa ja hävingut kuulutada. Harri ei tahtnud muud, kui ühendada meie tugevused ja nõrkused, meie servasiksakid... Harry uskus meisse, aga mina mitte. Harry tahtis mind aidata, aga mina ei tahtnud Harrit. Ega Georgi ega mitte kedagi. Jätke mind rahule! Aga Harry ei jätnud ja lõpuks läks lugu üsna inetuks. Eelkõige minu jaoks.
Ma arvasin, et ei saa sellest kunagi üle. Ei teagi miks. Sain ju Adamist ja Brunost, Cedrikust ja isegi neist võltsnimedega võõrastest, kelle hääled ja lõhn siiamaani aeg-ajalt meeli mürgitavad, kuigi ma ju unustan!
Ma arvasin, et ei saa sellest kunagi üle. Aga sain. Kõige kiuste sain. Ja siis, ühel päeval, mis, ma olin juba üle neljakümne... Siis ühel päeval ma tundsin, et olen valge leht. Puhas valge leht. PUHAS. Olgu-olgu, siin-seal võis märgata kustutusjälgi ja kriimustusi, aga mu hing oli vaba ja väljapuhanud.
Kas ma muidu oleksin kohanud Ivorit või kas me oleksime teineteist ära tundnud? Ivor oli nagu laul, mis on loodud saatma sind läbi elu. Ühel hetkel tead kõiki ta sõnu ja viisikäike, aga see ei tüüta sind. See on nagu hümn, mis peab olema, mis on alati olnud, tuttav ja turvaline ja nii oma, et sellest ei saa lahti öelda.
Nii kohtusin ma Ivoriga. Päriselt muidugi mitte nii. Me kohtusime hoopis ühel sünnipäeval ja kuigi me olime varasemast tuttavad, kohtusime päriselt alles sellel peol, selle korteri välisuksel, kuhu üks oli tulnud ennast jahutama ja teine täiskuud vaatama ja kuidagi juhtus, et Ivor ja mina... me seisime seal, ööleitsak ei jahutanud, tänavalatern vilkus ja kuu oli pilvede taga ja me vaatasime teineteisele otsa ja raputasime pead ja tahtsime ära minna, aga ei läinud, hoopis klammerdusime teneteise külge ja suudlesime ja ütlesime, et see on vale, aga ei olnud ja edasi ei olnud midagi valesti, isegi kui see poleks tohtinud nii juhtuda, sest meid oli selles suhtes rohkem kui kaks, aga saatus ei arvestanud, kui meid sinna vilkuva tänavalaternaga välisuksele juhatas, et tulevikku ei saa muuta. Nii õige on see siitpeale. Sellest õhtust peale laulis mu süda ainult Ivorist.
„Sa oled parim, mis võib ühe naisega juhtuda. Parim, mis minuga juhtuda sai,“ ümisesin tema laulu sees ja vahel ja ümber.
„Ära ütle nii. Maailmas on väga palju palju paremat.“
„Minu jaoks ei ole. Minu jaoks oled sina.“
„Sa lihtsalt ei tea. Kõik võib muutuda.“
„Ei. Ma tahan sind.“
„Sa ei saa mind nii nagu sa tahad. Mitte kunagi.“
„Ma tahan sind nii, nagu seni saanud olen ja ma ei taha, et see muutuks. Ma ei tahagi enamat tahta.“
Meie armastus kestis väga kaua. Kauem kui see öö. Kauem, kui too suvi. Ma ei lugenud kuid ega aastaid. Ma ei saa määrata ajavahemikku, sest mul on vaid üks kuupäev. Too pilvedetaguse täiskuu, leitsaku ja vilkuva laternaga sünnipäevaöö.
Siin võiks mu jutustus otsa lõppeda. Sina ju ei tea. Aga mina tean. Tean. Jonas, Karl, Lüdert; Mark, Noel, Oskar...
Kuhu ma nad mahutasin ja miks? Miks? „Sa lihtsalt ei tea,“ ütles Ivor. „Kõik võib muutuda.“ Võib? See kõlab nagu luba. Soosing. Soovitus. Aga taevas teab, et ma ei soovinud seda, et kui ma olin end kunagi kokku võtnud ja puhta lehena maailma ette astunud, siis vaid selleks, et sinna kirjutaks end oma ilusa ühtlase käekirja, oma hooliva suuremeelse südame, oma lõhna, hääle ja vaikimisega... Ivor.
Ma ei tahtnud kedagi teist.
Jah, ma valetasin talle.
Valetasin, et tahan teda vaid nii, nagu saanud olen, ei midagi enamat. Aga ma teadsin enamat tahtes, et minul ei ole talle võrdväärselt vastu anda ja kõik see, mida ta tegelikult vajab, on tal olemas. Seal, kus pole mind.
Ma ei kiirustanud minekuga. Tegelikult ei läinud ma kuhugi. Seisin hoopis ja vaatasin, kuidas ta minust ikka pikematele ringidele kõnnib ja siis, ühel päeval, kadus ta silmapiirilt. Ma armastan sind. Ma ei ole enam ammu nelikümmend, aga see armastus pole lasknud mul kunagi vanemaks saada.
Jonas, Karl, Lüdert, Mark, Noel, Oskar...
Need olid lihtsalt nimed tänavalt. Mehed, kes nägid mu armastusse kapseldunud ilu. Võib-olla nad leidsid midagi. Ma ei tea. Ma lihtsalt lasin neil otsida, sest see, keda mina otsida tahtsin, oli lootusetult kättesaamatus kauguses. Isegi, kui me oleksime kohtunud mõnel tänavanurgal. Kogemata. Isegi, kui täiskuud oleks pilv katma tormanud ja tänavalatern oleks pilgutanud oma vigast kõikenägevat silma...
---
Nimekiri on suletud, nagu ma aru saan?
Väravas öeldi, et paneksin end ülesandeks valmis.
Too ütles, et nad on seal. Nad kõik. Adam, Bruno, Cedrik, Daniel, Edwin, Fred, Georg, Harry, Ivor... Jonas, Karl, Lüdert, Mark, Noel, Oskar... Ja mul tuleb korraga nende kõigi ees seista. Seista, silma vaadata ja aru anda. Ja alles siis, kui suudan välja öelda ja ära põhjendada, mida ma igaühelt neist õppisin ja kuivõrd õpetatut ellu rakendasin, on mul sisenemisluba.
Kas ja kui tõsine on mu soov seda ust avada? Ja enese järel sulgeda? Nad kõik on seal? KÕIK? Mis paganama õigusega?
„Sa lihtsalt ei tea,“ ütles Ivor. Ma lihtsalt ei tea.
Lüdert, Mark, Noel, Oskar, P...
(nagu Peetrus?)
Mida ma teilt õppisin? Mida? M, N, O, P... P...
Kas lihtsalt alla anda või anda endale veel üks võimalus? Kui on eksam, siis keegi ilmselgelt teab õigeid vastuseid?
(kõrvale, ukse taha) Saad sa korraks välja tulla? Jah, Sina, see võtmega. Vabanda mu nahaalsus, kuid mul on Sind tarvis... Jah, ootan siin. (ette) Võin kaugemalegi minna. Kuhugi, kus saaksime olla segamatult. Kahekesi.
Lehtmetsa, 2015
Naine
Ma ei alustanud varakult. Mul oli muretu ja turvaline lapsepõlv ja kui hilisteismeeas võinukski midagi viltu minna, kaitses elu mind mu meeletustes viga saamast. Minu esimene armastus oli postrimees. Ilusa paberist naeratuse ja pabermusklitega mees. Võimetu eksima ühegi mu unistuse vastu. See armastus kestis truult 7 aastat. Muljetavaldav? Seda kindlasti. Nojah. Ega keegi väga meie vahele kiilu lööma ei kippund ka. Aga siis ma kiindusin uuesti ja tema oli päriselt olemas. Ainult et hukkus enne, kui midagi juhtuda jõudis. See pikendas mu neitsiiga veel paari aasta võrra.
Nii et kui ma kohtusin Temaga, olin peaaegu lootuse kaotanud, et See kunagi üldse juhtuda võiks.
Ta hakkas mulle meeldima kohe sellest silmapilgust, mil mõistsin, et mina talle meeldin. See oli mõjuv argument. Voodielust ei teadnud ma selleks ajaks suurt midagi. Olin küll sõbrannadega keskkooli ajal lugenud mingeid erutavalt rõvedaid lugusid kuskilt koltunud ja käest-kätte levivalt paberilehelt. Õpetaja, kes meid tunnis perekonnaeluks ette püüdis valmistada, kohmetus ja kogeles nii piinlikult, et abi asemel ta ainult suurendas kimbatust. Püüdsin käsipeegli abil allkorrusega tutvust teha, aga ega ma asjast eriti sotti saanud. Ka selleteemaline käsiraamat ajas oma skeemide ja terminitega pea suitsema. Lootsin vaid, et kui kõik on hakkama saanud, vast siis minagi.
Noh. Mingi hädine üritus oli mul enne Teda isegi olnud. Kõik vahendid justkui olid meil olemas, aga kumbki ei osanud nendega midagi tarka peale hakata. Kuidas iganes seda nimetada... seks see küll polnud.
Käisin kohusetundlikult tookord ka günekoloogi juures, aga üldiselt ei mõistnud ta minuga seal suurt midagi peale hakata. Noogutas tunnustavalt, et hoian kõrgel nõukogude naise au ja soovitas tagasi tulla, kui midagi enamat ette on näidata.
Ja siis tuli Tema. Kuidagi äkki ja ülepeakaela. Tema nimi on selles loos oluline vaid sedapalju, et kokkusattumusena oli ta esimene. Nagu Aadam. Nagu A. Ja ta oligi Adam. Esimene oluline. Kes sisustas mu elu järgmised 10 aastat ja oli esimene, kellega tahtsin ja julgesin oma saatuse siduda.
Esimene sidumiskogemus poleks tegelikult kõnelust väärt. Aga see oli oluline rituaal, mis tuli läbi teha, et tõusta enda silmis täiskasvanuks. Tegelikult oli see üsna ebameeldiv kogemus ja parema meelega poleks ma seda rohkem korranud. Aga minu arusaama juurde täiskasvanuelust kuulusid võrdselt nii töö, mees kui ka lapsed. Ja laste saamiseks tuli kehal end ikka ja jälle ohvriks tuua.
Nagu kiuste ei paistnud järeltulijaid kusagilt tulemas. Kolm aastat. Peaaegu neli. Arvasin juba, et mul on mingi viga küljes, aga naistearst oli meil endine ja mingi vimm tema vastu ei lasknud konsultatsiooni küsida.
Selle aja peale, kui poiss tekkima hakkas, olin öösiti toimuvaga juba üsna harjunud.
Mul oli nüüd täisväärtuslik täiskasvanuelu. Töö, mis polnud teiste omast ei halvem ega parem; mees, kes üllatas kord positiivselt, kord negatiivselt, aga igatahes kinkis mulle oma nime ja poja ja võimaluse abikaasaga koos väärikalt avalikel üritustel ringi liikuda.
Meil oli kõik olemas, mida mu sisetunne ette dikteeris: maja, auto, sektsioonkapista-tud elutuba, laps ja nagu kahe aasta pärast selgus, veel üks laps...
Mulle ei olnud oluline, et meid keegi kuskil kadestaks või eeskujuks peaks. Oluline oli olla samaväärtuslik.
See ei olnud alati lihtne.
„Eva,“ ütles ta mõnikord. „Eva, sa võiksid mu emalt natukenegi söögitegemist õppida!“
See oli valus, aga tõsi. Perenaisena olin tõeline katastroof. Toidud kõrbesid põhja juba ainüksi minu ligiolekust.
„Oma emalt pole sul suurt midagi õppida olnud.“ See oli lause teine pool. Ja isegi kui Adami ema oli parem kokk ning kondiiter, siis niisugune pidev näpuga näitamine tegi elu hapuks.
„Eva,“ meenutas ta sageli. „Sa oled noor inimene. Võiksid oma välimusega midagi ette võtta.“ Sellega vihjas ta mu kõrvadele ja puusadele. Kõrvad hoidsid mul rõõmsalt peast eemale. Olid alati nii käitunud. Ka meie tutvudes. Küllap lootis ta, et nad end õige mehe käe all viisakalt lidusse tõmbavad. Paraku. Õnneks peitis loomuliku lokiga juuksepahmakas selle iluvea enamasti ära. Enamasti.
Puusad. Ma ei olnud ju paks. Keskkoht taganes ka pärast poiste sündi 70 cm-le. Puusad kahjuks valisid teise tee. Aga Adami suguvõsa naised olid poisilike vormidega. Sealt ka ideaal.
Ideaalkeha sünnitas talle kaksikud tüdrukud.
Ma ei tundnud Ideaalkeha suhtes ei kadedust, kiivust ega poolehoidu. Ei saanudki tunda. Teadmine temast ja ta tüdrukutest jõudis minuni alles aastaid pärast Adamit.
„Eva,“ tavatses ta mainida. „Kui poleks tulnud sind, elaksin ammu koos kellegi vähem hooletu, saamatu ja taipamatuga.“
Võimalik. Ent me olime koos ja koos elamine ning vanaks saamine tundus mulle ikka veel vastuvõetav ning kujunenud olukorda arvestades ainuvõimalik.
Ma õppisin temalt nii mõndagi. Aknaklaasi vahetamist. Nugade teritamist. Luku õlitamist. Kannatlikkust. Aga eelkõige keele hammaste taga hoidmist ja vaidlemise asemel vaikselt oma sihi ajamist.
Aga siis juhtus midagi täiesti lubamatut. Etteprognoosimatut.
Ma armusin. 9 aastat pärast meie kooselu algust ma armusin.
(paus)
Adam oli paar päeva ära. Kus täpselt, pole ammu enam oluline. Ametlikult: komandeeringus. Tõenäoliselt muidugi hoopis Ideaalkeha juures, aga ma ei uurinud ju tookord, milleks või kellelt siis nüüd?
Kibedatele väljaütlemistele vaatamata oli Adam olnud mu tugi. Temast sõltus suuresti meie majanduslik käekäik, meie suunad ja sõiduvõimalused.
Nüüd olin pisut peata. Niimoodi peatuna ja bussipeatuses konutavana leidis mind Bruno. Bruno nagu B. Või vastupidi: B nagu Bruno. Brunol ei olnud kedagi olnud. Brunol oli küll korter ja koer ja auto, aga naist mitte. See näis kummaline. Bruno juures ei hakanud midagi eemaletõukavat silma. Kummaline. Nii kummaline, et tihkasin seda talt isegi otse küsida. Tookord, autos. Tookord, kui ta mu bussipeatusest üles korjas. Põhjendusega, et on just täpselt sinna teel, kuhu mina ja et buss ei sõida sellel päeval juba pool aastat.
„Bruno, miks sina endale naist pole võtnud?“
„Adam võttis minu eest naise ära,“ vastas Bruno. Ja mina punastasin. Nii kummastavalt hea oli tunda, et keegi pole võtnud naist sellepärast, et mina olen talle meeldinud. Väga meeldinud. Kuigi ta pole seda mulle ei enne ega pärast Adami tulekut mõista andnud. Olen nii väga meeldinud, et ta nüüd, kus mul on juba kaks peaaegu kaelakandvat poega, pole ikka kedagi teist enda ellu tahtnud.
Ja mul hakkas kuum. Kuum sellest, kuidas Bruno mind vaatas. Sellest, kuidas ta küsis, kas mul on palav, et ta võib sooja vähemaks keerata. Kuidas ta ütles, et ma õhetan. Et see teeb mind ilusaks. Ja kuidas ta käega mu põske puudutas. Siis ütles ta, et Adam ei ole mind väärt. Aga võib-olla ei öelnud ta seda veel sel korral. Igatahes jäi auto meile kahele korraga väga kitsaks, nii et ma peaaegu veel liikuvast masinast välja tormasin.
Aga ma ei sulgenud ust korralikult. Turvarihm jäi ukse vahele ja Bruno pidi ukse uuesti avama. Ja meie pilgud kohtusid veelkord. Ja kuigi ei olnud mingeid lubadusi ega sõnu – unustasin isegi aitäh öelda – ei olnud ma ust korralikult sulgenud. Ta tuli tagasi. Bruno. Ta tuli mu mõtetesse, unenägudesse... Ta sattus mu teele, kui meil oli vaja liikuda samas suunas ja mina sattusin teele, et lasta tal oma teele sattuda... Ja ühel päeval, kui Adam oli ammu kodus tagasi, askeldas tavalisi askeldusi, mainis tavalisi mainimisi: „Eva, vähemalt üks lastest oleks võinud tütar olla.“ „Ehk kolmas?“ „Mingit kolmandat ei tule!“ - kõigi nende askelduste ja mainimiste kiuste või põhjusel võttis Bruno mu oma autosse ja me sõitsime ühes suunas, seisime ühes suunas, tundsime ühes suunas ja see oli pikk ning ühesuunaline teekond. Sealt ei olnud teed tagasi koju, nagu poleks midagi juhtunud. Aga ma läksin ikka. Läksin, sest kogu oma tähelepanu ja kire juures ei märganud Bruno mulle oma kodu pakkuda. Ja ise ma küsida ei tihanud. Kui õnnelik ja õnnetu oli see aeg! Ja keegi ega miski pole mind varem ega hiljem nii palju muutnud. Valelikumaks. Salalikumaks. Alandlikumaks. Adami, Bruno ja mu enda südamesoovide ees.
See ei olnud mina.
Ei, muidugi olin see mina, kellega kõik kirjeldatu juhtus. Seda muidugi. See ei olnud mina, kellest Bruno meie esimesel ühisel sõidul kõneles. Et Adam võttis naise eest ära. Ta rääkis Ideaalkehast. Ta ei valetanud mulle. Ma ise sain valesti aru ja hakkasin valesti käituma. Valesid signaale andma. Brunot kiusatusse ajama ja kättemaksu-plaane hauduma panema. Ma ei tea. Ehk ei olnud tema mõtetes kättemaksuhimu. Ma ei tea. Ehk oli see vaid inimlik kahepoolne langemine. Aga siis ilmus Berta ja aitas ta tagasi üles.
Minule ei jäänud ei redelit ega ülessikutavat abikätt.
Ainult kaks peaaegu kaelakandvat poega ja nende isa, kes ei talunud enam minu lähedust, nii nagu mina ei talunud tema oma. Ei mingit riidu. Suur, siiras ja sõnatu tülgastus.
Ma ei olnud õnnelik. Kuidas saakski, kui su süda on armastama õpetatud ja siis omapead jäetud?
Cedrik ütles, et nägi ära selle janu. Cedrik nagu C. C nagu Cedrik. Cedrik oli ekstsentrik. Cedrikul oli maailmast oma arusaam ja õnnelikud olid need, kes sinna mahtusid. Mina mahtusin. Cedrik sõnastas mu lahti. Cedrik teadis, millised on mu käitumiste tagamaad. Cedrik mõistis hukka mehed, kes mu nurka olid ajanud, aga Cedrik ei mõistnud õigeks mind, et ma nurka olin läinud. Cedrik leidis, et ma olen kadestamist vääriv olevus, eriti, kui luban end natuke voolida tema maailma jaoks parajaks. Armusin Cedrikusse kõikeunustavalt. Tema hämmastavasse maailmatundmisse, tema enesekindlusesse, tema aususesse. Ja Cedrik armus sellesse, kui väga ma teda armastan.
Cedrik ei kartnud midagi. Maailm ei saanud kokku kukkuda, sest tema seisis kõige keskel.
Cedrik oli aus. Ta ütles kohe, et mul on ta maailmas oluline, aga mitte igapäevane koht. Cedrik oli abielus mees, kes hindas oma kaasat kõrgelt, kuid vajas eneseteostuseks muusat ja minu armastus ning paindlikkus näisid sobivat.
Ma olin veel noor. Tundusin endale tugev ja sõltumatu. Tugev, sest sain oma igapäevaeluga hakkama ilma täiskasvanud mehe abita. Sõltumatu, sest seda sisendas Cedrik. Et elus on oluline keegi olla ja teede ristumised sellistega nagu Cedrik, on kingitused, mis teevad su suuremaks kui üksindus.
Cedrik kirjutas mulle imelisi kirju. Lugesin neid endale ette ja õppisin pähe. Milline kujundite rikkus ja ilu äratundmisvõime!
Kui me kokku saime ja armastusest küllastusime, luges ta mulle ise neid kirju ette. Oma ilusal sisendaval häälel. Peast.
Me olime koos kuus aastat. Kuus aastat mittemidagimuudnägevat armastust.
Ühel päeval, kui Cedrik kirjutas, et tal läheb kuskil pisut aega ja kuigi igatseb meie kohtumisi, pole neid järgmise kuu jooksul kuidagi võimalik korraldada, tõusis minus trots. Kummaline. Südamesse, mis oli olnud tulvil imetlust ja igatsusvalu, tekkis trots.
„Olgu,“ vastasin. „Olgu, Cedrik. Sellest pole midagi. Absoluutselt midagi. Ka minul on kiire.“
„Ehk järgmisel nädalal?“ jagas Cedrik tillukest lootuskiirt.
„Kindlasti mitte,“ tõrjusin ja tõin ettekäändeks sada kõikmõeldavat takistust.
„Nädala lõpus?“
„Ei-ei-ei!“
„Homme?“
Aga ajad olid jaos. Kõik. Isegi täna. Sest kui äkki tunned, et armastusest on saanud manipulatsioon, ei ole enam ükski aeg kohtumiseks prii. Ma õppisin mõndagi. Eelkõige endaksjäämist, kuigi läks aega, et õige mina esmalt taas üles leida.
„Sa toimisid õigesti!“ kiitis Daniel. Sõber Daniel, kes oli olnud mu kõrval nii kaua kui mäletasin ja nii vähe, kui hädapärast vaja. Aga nüüd oli vaja. Sest suur armastus, mis Cedrikust loobudes lõhki oli läinud, jättis lõhkedes suure tühimiku. Daniel ei tõtanud seda täitma. Daniel oli lihtsalt sõber. Lohutav ja hooliv. Samas, kui su südames on toimunud plahvatus, häving ja varing, siis hakkad iseenesest mõtlema: „Milleks üldse armastus?“
„Võib-olla oleks just sõbrad parimad armastajad?“ muigasime hapult.
„Me ei saa seda kunagi teada.“
„Või?“
„Parem mitte.“
„Kellele parem?“
„Aga kes keelab meil seda välja selgitada?“
Esimene öö Danieliga polnud just täiuslik. Aga kas peaks? Teine öö tõi tunde, et täiuslikkus on käeulatuses. Täiuslik võimlemiskava. Täiuslik koreograafia. Ei enamat. Aga me ei jätnud jonni. Trotsisime ja trotsisime kõiki märke, aru saamata, et ükskõik kui ideaalne võimlemiskava ei asenda kunagi kas või näputäit armastust. Kirge. Joobumist. See sõprus oleks peaaegu kaotsi läinud.
Edwin ja Fred... Öeldakse vist kuidagi, et naisest saab lits, kui ta magab mitme mehega korraga. Või noh. Vaheldumisi samal ajaperioodil. Sel juhul sai see minust juba kümme aastat enne neid. Siis, kui ma Bruno eest Adami juurde tagasi pagesin. Ja Adami juurest Bruno juurde. Ja jälle koju... Edwin ja Fred lõid lihtsalt mu kollasesse passi värske templi. Õieti pole neist mingit tahtmist rääkida. Ma ei mäleta nende nägusid ja miks peaks keegi arvama, et nad mulle üldse end nimepidi tutvustasid? Edwin ja Fred. Olgu vähemalt need kaks ilusat isehakanud nime sel inetul ööl, mil ma end meeleheitel ja meelitustel segi ajada lasin. Küllap oli abiks veel mingeid aineid... Või usub keegi, et narkootikumid ja afrodisiaakumid on viimase paarikümne aasta looming?
Lubasin endale, et minu ellu ei ilmu enam ükski mees. Ega naine või muu potentsiaalne armumängur. Mul on kaks peaaegu täiskasvanud poega ja sellest piisab. Kui ema, pole mul ju armastajana viga midagi? Ma armastan oma koera ja kilpkonna ja leian isegi kassilt üksikuid vastuarmastuse märke. Milleks mulle läbikukkumised? Las ma õpin end armastama ise.
See oli tookord üks edutumaid õppeaineid mu elus. Aga usun, et oleksin sooritanud eksami. Vähemalt kolm miinusele. Paraku jõudis Georg jala koridoriukse vahele lükata. Koridori, mille teises otsas terendas enesearmastuseksami vastuvõturuum.
Georg. See oli nagu hoop lagipähe. Georg otsis üles minu. SEE Georg. Ah, mis ma edvistan, te teate teda kõik. Ilus Georg. Uhke Georg. Andekas Georg. Kuulus Georg. Ja mina. Isikupäratu. Iseloomutu. Igav. Ja ma tundsin, kuidas minus taas kasvab eneseusu, julguse ja tahte taim. Aga see on vale tunne. Ei. Eneseusk, julgus ja tahe on õiged tunded, aga viis, kuidas ma nendeni jõudsin, oli vale. Ma panin selle võrse sõltuma Georgist, tema tähelepanust, tema armastusest. See ei vii kuhugi või kui, siis hukatusse.
Või hukatusse. Ma võitlesin end temast vabaks. Ei, mitte kohe. Alles siis, kui olin talle meeleheaks andnud kõik: oma armastuse, aja, au ja eneseväärikuse, isegi peaaegu oma pojad. Ta tohtis kõike, mida tahtis. Minna ja tulla, öelda ja võtta, valetada ja alandada. „Alandada?“ võib keegi küsida. „Räägitagu mida tahes, Georgis pole kübetki üleolevust ega jõhkrust.“
Aga edevust, et saada kõik naised silmapiiril ja selle taga, ühekaupa ja üheaegselt? Aga lodevust, et panna sind olukorda ja käituma, nagu see su kommete ja tõekspidamistega iial pole ühtinud?
Ma võitlesin end temast vabaks. Kolm aastat on sõja pidamiseks pikk aeg ja ma ei saa öelda, et tulin sealt välja võitjana.
Ma jäin ellu.
Harry ütles, et see oli õige samm. Et ta tunneb ammu seda Georgi, keda mina tundma õppisin. Tunneb hullematki ja poleks tohtinud meil üldse kohtuda lasta. Harry veenis, et olen eriline. Õrn ja haavatav. Nagu liblikas. Harry väitis, et meist saaks aus, kummaline, aga edukas paar. Harry, kes ise äsja oli just haiget saanud ja mõned tema sõnad ja teod paistsid rohkem läbi kui tondihobu tiib. Harry oli näinud meid Georgiga koos piisavalt palju, et pead vangutada ja sellele suhtele otsa ja hävingut kuulutada. Harri ei tahtnud muud, kui ühendada meie tugevused ja nõrkused, meie servasiksakid... Harry uskus meisse, aga mina mitte. Harry tahtis mind aidata, aga mina ei tahtnud Harrit. Ega Georgi ega mitte kedagi. Jätke mind rahule! Aga Harry ei jätnud ja lõpuks läks lugu üsna inetuks. Eelkõige minu jaoks.
Ma arvasin, et ei saa sellest kunagi üle. Ei teagi miks. Sain ju Adamist ja Brunost, Cedrikust ja isegi neist võltsnimedega võõrastest, kelle hääled ja lõhn siiamaani aeg-ajalt meeli mürgitavad, kuigi ma ju unustan!
Ma arvasin, et ei saa sellest kunagi üle. Aga sain. Kõige kiuste sain. Ja siis, ühel päeval, mis, ma olin juba üle neljakümne... Siis ühel päeval ma tundsin, et olen valge leht. Puhas valge leht. PUHAS. Olgu-olgu, siin-seal võis märgata kustutusjälgi ja kriimustusi, aga mu hing oli vaba ja väljapuhanud.
Kas ma muidu oleksin kohanud Ivorit või kas me oleksime teineteist ära tundnud? Ivor oli nagu laul, mis on loodud saatma sind läbi elu. Ühel hetkel tead kõiki ta sõnu ja viisikäike, aga see ei tüüta sind. See on nagu hümn, mis peab olema, mis on alati olnud, tuttav ja turvaline ja nii oma, et sellest ei saa lahti öelda.
Nii kohtusin ma Ivoriga. Päriselt muidugi mitte nii. Me kohtusime hoopis ühel sünnipäeval ja kuigi me olime varasemast tuttavad, kohtusime päriselt alles sellel peol, selle korteri välisuksel, kuhu üks oli tulnud ennast jahutama ja teine täiskuud vaatama ja kuidagi juhtus, et Ivor ja mina... me seisime seal, ööleitsak ei jahutanud, tänavalatern vilkus ja kuu oli pilvede taga ja me vaatasime teineteisele otsa ja raputasime pead ja tahtsime ära minna, aga ei läinud, hoopis klammerdusime teneteise külge ja suudlesime ja ütlesime, et see on vale, aga ei olnud ja edasi ei olnud midagi valesti, isegi kui see poleks tohtinud nii juhtuda, sest meid oli selles suhtes rohkem kui kaks, aga saatus ei arvestanud, kui meid sinna vilkuva tänavalaternaga välisuksele juhatas, et tulevikku ei saa muuta. Nii õige on see siitpeale. Sellest õhtust peale laulis mu süda ainult Ivorist.
„Sa oled parim, mis võib ühe naisega juhtuda. Parim, mis minuga juhtuda sai,“ ümisesin tema laulu sees ja vahel ja ümber.
„Ära ütle nii. Maailmas on väga palju palju paremat.“
„Minu jaoks ei ole. Minu jaoks oled sina.“
„Sa lihtsalt ei tea. Kõik võib muutuda.“
„Ei. Ma tahan sind.“
„Sa ei saa mind nii nagu sa tahad. Mitte kunagi.“
„Ma tahan sind nii, nagu seni saanud olen ja ma ei taha, et see muutuks. Ma ei tahagi enamat tahta.“
Meie armastus kestis väga kaua. Kauem kui see öö. Kauem, kui too suvi. Ma ei lugenud kuid ega aastaid. Ma ei saa määrata ajavahemikku, sest mul on vaid üks kuupäev. Too pilvedetaguse täiskuu, leitsaku ja vilkuva laternaga sünnipäevaöö.
Siin võiks mu jutustus otsa lõppeda. Sina ju ei tea. Aga mina tean. Tean. Jonas, Karl, Lüdert; Mark, Noel, Oskar...
Kuhu ma nad mahutasin ja miks? Miks? „Sa lihtsalt ei tea,“ ütles Ivor. „Kõik võib muutuda.“ Võib? See kõlab nagu luba. Soosing. Soovitus. Aga taevas teab, et ma ei soovinud seda, et kui ma olin end kunagi kokku võtnud ja puhta lehena maailma ette astunud, siis vaid selleks, et sinna kirjutaks end oma ilusa ühtlase käekirja, oma hooliva suuremeelse südame, oma lõhna, hääle ja vaikimisega... Ivor.
Ma ei tahtnud kedagi teist.
Jah, ma valetasin talle.
Valetasin, et tahan teda vaid nii, nagu saanud olen, ei midagi enamat. Aga ma teadsin enamat tahtes, et minul ei ole talle võrdväärselt vastu anda ja kõik see, mida ta tegelikult vajab, on tal olemas. Seal, kus pole mind.
Ma ei kiirustanud minekuga. Tegelikult ei läinud ma kuhugi. Seisin hoopis ja vaatasin, kuidas ta minust ikka pikematele ringidele kõnnib ja siis, ühel päeval, kadus ta silmapiirilt. Ma armastan sind. Ma ei ole enam ammu nelikümmend, aga see armastus pole lasknud mul kunagi vanemaks saada.
Jonas, Karl, Lüdert, Mark, Noel, Oskar...
Need olid lihtsalt nimed tänavalt. Mehed, kes nägid mu armastusse kapseldunud ilu. Võib-olla nad leidsid midagi. Ma ei tea. Ma lihtsalt lasin neil otsida, sest see, keda mina otsida tahtsin, oli lootusetult kättesaamatus kauguses. Isegi, kui me oleksime kohtunud mõnel tänavanurgal. Kogemata. Isegi, kui täiskuud oleks pilv katma tormanud ja tänavalatern oleks pilgutanud oma vigast kõikenägevat silma...
---
Nimekiri on suletud, nagu ma aru saan?
Väravas öeldi, et paneksin end ülesandeks valmis.
Too ütles, et nad on seal. Nad kõik. Adam, Bruno, Cedrik, Daniel, Edwin, Fred, Georg, Harry, Ivor... Jonas, Karl, Lüdert, Mark, Noel, Oskar... Ja mul tuleb korraga nende kõigi ees seista. Seista, silma vaadata ja aru anda. Ja alles siis, kui suudan välja öelda ja ära põhjendada, mida ma igaühelt neist õppisin ja kuivõrd õpetatut ellu rakendasin, on mul sisenemisluba.
Kas ja kui tõsine on mu soov seda ust avada? Ja enese järel sulgeda? Nad kõik on seal? KÕIK? Mis paganama õigusega?
„Sa lihtsalt ei tea,“ ütles Ivor. Ma lihtsalt ei tea.
Lüdert, Mark, Noel, Oskar, P...
(nagu Peetrus?)
Mida ma teilt õppisin? Mida? M, N, O, P... P...
Kas lihtsalt alla anda või anda endale veel üks võimalus? Kui on eksam, siis keegi ilmselgelt teab õigeid vastuseid?
(kõrvale, ukse taha) Saad sa korraks välja tulla? Jah, Sina, see võtmega. Vabanda mu nahaalsus, kuid mul on Sind tarvis... Jah, ootan siin. (ette) Võin kaugemalegi minna. Kuhugi, kus saaksime olla segamatult. Kahekesi.
Lehtmetsa, 2015
MÄE PAHEMPIDINE POOL
Tegelased:
Hink
Tutkit
Mootsik
Madal
Nööru
Soe
Kirblane
Leele
Toom
Mäe sisemus. Trollid
Hink: Madal. Me kõik teame, et sul on midagi, mis õigusega sulle ei kuulu. Too see siia.
Tutkit: Protesteerin!
Hink: Vait! Tagasi lükatud.
Tutkit: Tagasi lükatud! Sul pole mingit õigust käsutada Madalat ega kamandada mind suud pidama.
Hink: Kirblane?! Pean ma end tõepoolest ise kaitsma? Nii mäe pealt, seest kui ka alt leitud vara on mäe oma ja kuulub õigusega mäele. Mina, kui mäe esindaja... Seda esiteks.
Tutkit: Madal pole kivi mäe seest minema viinud.
Hink: Madal ei oska...
Tutkit: Madal pole kivi unarusse jätnud.
Madal: Las ta jääb. Milleks mulle see? Kogumiskire küüsis ei vaevle. Äri ei aja. Sõpru pole. Uhkust ei tunne ega tahagi tunda. Ainult valva, poleeri ja hoia, et öösel küljekonte kriimustama ei veereks. Võtku, kui õnnelikuks teeb.
Tutkit: Madal, tal ei ole õigust!
Hink: Kuulsite? Mis see teie meelest on? Mäss? Mille vastu sa mässad, Tutkit? Korra ja stabiilsuse vastu, mis on meie ühiskonda aastasadu eduka ja toimivana hoidnud? Sina, Madal, hoia üldse mokk maas.
Tutkit: Kah mul ühiskond. Seitse tukkuvat mäetrolli, kellest ühel on lastud üle pea kasvada.
Hink: Häbematu! Madal, kivi siia!
Tutkit: Ära vii! Pole sellist seadust!
Hink: Kirblane ja Mootsik, siduge Tutkit kinni ja ja sulgege suu! See on ennekuulmatu. Nööru, anna nöör. Nöör!
Tutkit: Kogu trolliseadustikus pole sellist paragrahvi, mis keelaks trollidel mäekive enda omanduses hoida. Ei ole ka sellist, mis keelaks oma arvamuse avaldamise ning lubaks selle eest liikumisvabadust piirata! Mmmmm...
Hink: Siis on seaduses auk ja see täidetakse nüüd. Soe, too raamat! Nööru! Tule ja kirjuta seaduseraamatusse...
Nööru: Mina? Mina ei tea seadustest midagi. Ma vaevu oskan vigadeta kirjutada...
Hink: Suurepärane. Ehk peakski need, kes tarkusest nina liiga püsti ajavad, seaduseraamatust eemal hoidma. Kirjuta! „Kõik mäe sees, peal ja all leiduv on mäe oma ja seda haldab mäe esindaja, trollide juht“ so mina.
Madal: Miks just sina?
Hink: Sest olen oma sobivust tõestanud. Rohkem, kui ükski teie hulgast. Kirjuta!
„Kõik, kes mäe huvidele vastu seisavad, juhi autoriteeti õõnestada püüavad ja mäeseadustele ei kuuletu, kuuluvad väljasaatmisele. Juhil on õigus valida kaastroll, et...“
Tutkit (on suu korraks vabaks saanud): Sellised sissekanded tuleb enne läbi hääletada! Meil kõigil on võrdne hääl.
(Mootsik ja Kirblane hoiavad Tutkitit, Nööru hoiab kahe käega kirjutusvahendist, Madal hoiab kivi, Soe raamatut.)
Hink: Loomulikult. Vastuhääli on? Pole. Väga hea. Visake Tutkit välja.
Tutkit: Ja veel tuleb iga seadus kinnitada isikliku pitseri ning ohverdusega soovikaevul.
Hink: Tahad sina see ohver olla?
Mootsik: Me ei tohi, Hink.
Kirblane: Trolle peab seitse olema. On alati olnud.
Hink: Harjute ümber.
Mootsik: See ei ole hea plaan, Hink.
Hink: Viige ta juba.
Kirblane: Kaevule?
Hink: Segased. Välja, mitte kaevule!
Mootsik: Kuidas, Hink?
Hink: Avate Peakäigu!
Kirblane: Peakäigu? Seda käiku pole keegi sajandeid kasutanud.
Mootsik: See on kindlasti mitmest kohast kinnigi varisenud.
Hink: Siis kaevate!
Madal: Hink! Ehk ei peaks?
Hink: Sina ole vait. See on suuresti just sinu süü! Mida ütleb seaduseraamat? Milline osa jäi selgusetuks? Kas mälu on tõesti nii lühike, et peab hakkama alles kirjapandut uuesti ette lugema? Välja! (3 väljuvad) Sina anna see kivi juba siia. Ja arvesta, kui ma edaspidi veel kuulen mingeid kahtlaseid kommentaare nagu sa siin enne piuksusid, siis suhtun sellesse kui vastuhakku ja lähed Tutkitiga sama teed. (kivi imetledes) Häda ja viletsus. Just nagu oleks valitsemises ja vastutamises midagi ihaldusväärset! (ära)
Nööru: Mis Tutkitist nüüd saab?
Madal: Loodetavasti läheb neil käigu puhastamisega aega. Loodetavasti on välja jõudes öö ja loodetavasti jõuab ta varju pugeda enne uut päeva.
Nööru: Päev? Mis see on?
Madal: Silmade surm.
Soe: Aistingute hukk.
Madal: Kannatus ja kadu.
Nööru: Hink oli liiga järsk.
Madal: Tutkit ehk liiga ninakas. Niisugust tüli pole mäe sees kunagi olnud.
Soe: Neid asju ei aeta nii. See käib trollitavade vastu.
Madal: Tutkit oli meist kõige targem. Teadis peast trollilugu aegade algusest saadik.
Nööru: See polnud ju teab kui sündmusterohke?
Madal: Aga see OLI. Tutkit tundis kogu trolliala, teadis seadusi ja oskas neid tõlgendada.
Nööru: Mis nüüd Tutkitist saab?
Soe: Mis meist saab?
Nööru: Meist?
Soe: Trolle on seitse. On alati olnud. Seitse on universumi märk. Külluse, kaitse ja ideaali sümbol.
Madal: Maailm loodi seitsme päevaga.
Soe: Nädalas on seitse päeva.
Madal: Maailmas on seitse imet.
Soe: Inimkonnal seitse ajastut.
Madal: On seitse voorust ja seitse surmapattu.
Soe: Kuus ennustab kannatusi ja katsumusi.
Nööru: Me peame Tutkiti tagasi saama.
Soe: Kuidas?
Nööru: Mul on plaan. Kerin valmis piisava pikkusega köie, punume mäekülgedesse võrgu ja... tõmbame mäe maa sisse! Siis on kõik välimine sees!
Madal: Ja meie väljaspool seda sisemust.
Soe: Mudilane! Oleks kõik nii mustvalge. Isegi kui sa oma imenööriga suudaksid aja tagasi tirida sinnamaale, kus Tutkit siin oli, pole me juba ammu seitse, vaid kolm ja neli, kaks ja viis, üks ja kuus...
Nööru: Olukorra parandamiseks tuleks ta siiski tagasi tuua.
Soe: Ehk kulubki talle natuke valgustamist ära.
Madal: Kui kõik pole juba liiga katki... Kuidas Hink küll niisuguseks muutus?
Soe: Tunnista. Ka Tutkit ise lõhkus meie ühtsust. Ajas Hinki närvi ja nõmedalt käituma. Tutkit, kes ise ju ometi teadis, et maagiline seitse peab astuma ühte jalga ja kuuletuma trolliseadustele tõrkumata.
Madal: Äralörtsimata trolliseadustele.
Nööru: Miks te minu otsa vaatate. Soe on vähemalt samapalju süüdi. Tema hoidis kirjutamise ajal raamatut.
(Kirblane ja Mootsik tagasi.)
Kirblane: Mis toimub? Kogunemised kahe, kolme, nelja, viie ja kuue kaupa on kategooriliselt keelatud!
Nööru: Me ei kogunenudki. Ei jõudnud lihtsalt veel laiali minna.
Soe: Teie saabusite ju ka kahekesi.
Kirblane: Meie täitsime käsku.
Madal: Tutkit on väljas?
Kirblane: Paistame me välja nagu need, kes käsutäitmisega toime ei tule?
Soe: Naelutasite ikka käigu uuesti ja korralikult kinni?
Mootsik: Naelutasime? Meil ei ole naelu.
Soe: Tallalakkuja keel peaks koeranaeltest kubisema. Võtke sealt.
Kirblane: Mõni on siin õige õhku täis läinud. Tahad Tutkitile järele kõndida?
Soe: See käib meil nüüd ju lihtsalt. Käsilastel tapitee selge.
Madal: Tasem, Soe. Ei maksa olukorda veel pingelisemaks kruvida. Nagu sa ütlesid, Kirblane, kogunemised on keelatud. Läheme laiali.
Kirblane: Et teie kolm saaks siin salaplaane haududa?
Madal: Laiali tähendab laiali. Ühekaupa. Nii, nagu seadus ette näeb. (lahkuvad)
Leele: Ehk ei maksa nii sügavale pugeda? Toom! See on päris hirmus. Aga mis siis, kui käik kuskilt kinni variseb? Toom! Ma ei taha edasi ronida.
Toom: Anna käsi. Kannatust. Juba läheb avaramaks. Vaata, Leele! Uskumatu! Ja mina avastasin selle!
Leele: Äge. Lähme nüüd tagasi. Toom!
Toom: Sa vaata! Ei ühtegi saapajälge, suitsukoni ega õllepurki. Ei ainsatki autogrammi seintel. Müstika! Huvitav, kellele see maaüksus kuulub? Peab kaardiserverist vaatama. Annaks taevas, et mõni seniilne ätt, kellel maa- ja metsahindadest aimu pole. Ja eriti sellest koopast siin.
Leele: Toom, lähme ära! Mõtle, kui siin on mingid loomad: mägrad, kährikud, karu...
Toom: Ise nägid, kuidas ma käiku lahti kraapisin. Pole siin mingeid loomi.
Leele: Mulle piisab ka nahkhiirest või ämblikust. Palun!
Toom: Kõigepealt uurime koopa korralikult läbi. Kunagi võis see ju inimeste poolt asustatud olla. Siis ehk leidub nende tegevusest jälgi. Esemeid. Ehteid... Kõik kottimahtuva võtame kaasa. Nii on kindlam.
Leele: Toom, tule mõistusele! Kui sa siit midagi leiad, kuulub vara riigile ja me peame sellest teatama. Ma ei tea... kohalikule omavalitsusele? muinsuskaitseametile? Sa ei tohiks nii või nii endal siin kotte täis toppima hakata.
Toom: Kindel see. Toome ise eksperdid käekõrval kohale ja näitame kõik aarded ükshaaval ette? Tänuks ehk pannakse isegi pilt kohaliku lehe eelviimasele küljele, rahvale naeruks, kui loll võib üks mees olla. Leele! Hoia nüüd silmad lahti ja korja kokku kõik, mis vähegi hinnaline tundub. Väljas teen esimese asjana kindlaks, kelle maa ja mägi see on. Me ostame selle ära, isegi kui pean ennast puruks laenama. Sellest tuleb niisugune tõmbekeskus, et sa pole unes ka näinud!
Leele: Toom, palun! Ma ei kujutanud meie matka sellisena ette. See koobas hirmutab mind ja sina hirmutad vist isegi rohkem. Palun ära ole selline.
Toom: Lülita lamp vahepeal välja. Näed, vilgub juba.
Leele: Ma ei jää siia pimedasse!
Toom: Meil peab jätkuma valgust ka tagasiteeks! Või tahad, et tuli päriselt kustub ja me ei leiakski õiget käiku?
Leele: Ma tahan lihtsalt siit ära. Lähme juba minema. Toom! Appi, mis asi see on?
Toom: Kus?
Leele: Ma katsusin midagi märga. Jälki. Libedat. Aaaah!
Toom: Võta end kokku ja lõpeta hüsteeritsemine või ma topin su mõnesse umbkäiku ja sinust saab tulevastele koopakülastajatele seinamüüritud valge daam.
Leele: Ma ei tunne sind ära, Toom. Kõik. Mina igatahes lahkun.
Toom: Kuhugi sa ei lähe! See on meie ühine saladus. Koos tulime ja lahkume samuti koos.
Leele: Lahkume siis ometi.
Toom: Iga asi omal ajal. Istu maha ja rahune. Lihtsalt, is-tu ja o-le vait!
Vaata! Raamat! Päris vana. Kummalised märgid. Sulle ütlevad need midagi? (ulatab) Mingid hieroglüüfid? Ruunikiri? Nii et raamat. Pole paha, alustuseks. Uurime edasi. Näe, oskad küll mõistlik olla. Vabanda mu ähvardused, aga hüsteerilised naised ajavad närvi mustaks. (Leele taganeb, Madal haarab ta kinni, katab suu ja tõmbab eemale.) Ehk oli siin kunagi mingi maa-alune mungaklooster? Raamatukogu ja veinikeldriga? Mingi pulk. Vist midagi kirjutusvahendi sarnast. Too kott, võtame kõik kaasa. (tõmmatakse kott pähe) Leele, lõpeta! Loll nali, haa-haa! (veetakse kõrvale)
Kirblane: Üldkogule, üldkogule! Viivitamatult!
Soe: Nüüd on see käes.
Nööru: Mis see?
Soe: Kuue needus.
Madal: Õnnetused ja katsumused.
Kirblane: Sosistamised jätta!
Hink: Tähelepanu, mäekodanikud! Alates eelmisest kogunemisest on aset leidnud rida tormilisi sündmusi. Meie hulgast on lahkunud oluline liige – tark kuid mässumeelne Tutkit, kes selle minekuga lõhkus meie iidse maagilise seitsme. Juba on tema tegu kaasa toonud esimesed kibedad viljad. Esmakordselt mäe ajaloos on meie ühiskonda tunginud võõrad. Mida see tähendab meie julgeolekule ja kultuuritervikule, võib igaüks ise arvata.
Nööru: Hink, see olid ju sina ise, kes Tutkiti välja viskas!
Kirblane: Vait, Nööru.
Nööru: Aga ta ju...
Soe: Nööru. Ära kutsu endale pahandusi kaela.
Hink: See, mille lõhkus Tutkit, oli meie ühtsus, meie ühine tahe olla omanäolised, tugevad, kindlad, muutumatud. Loodetavasti pole tehtud kahju pöördumatu ja me suudame taastada ning säilitada oma ühiskonna selle endisel kujul, kuid niisuguse tulemuseni jõudmiseks peame üles näitama lojaalsust, mõistmist ja valmis olema raskete ning ebameeldivate otsuste langetamiseks.
Madal: Ütle otse, et me peame tegema seda, mida sina tahad.
Hink: Jah, lihtlabaselt väljendades see nii ongi. Selleks, et valitseks üksmeel ja langetataks üksmeelseid otsuseid, peab olema üks, kes meelsuse loob ja otsustab.
Soe: Räägi asjast. Sa tahad, et me sissetungijad hävitame ja käigu kinni ajame, eks.
Hink: Lihtlabaselt väljendudes...
Soe: Tahad jah. Ja sa tahad, et seda teeksime meie ning sina ei peaks oma käsi määrima.
Hink: Siin on Tutkiti tehtu tagajärg! Soe, meid on järel vaid kuus. Sinu peadtõstev mässumeelsus paneb tahtmatult kaaluma, kas sinu koht on meie hulgas. Praegune aeg nõuab kompromisse ja üksmeelt rohkem kui iial varem.
Madal: Tagasi koosolekuteemade juurde siirdudes. Lööme võõrad maha ja Tutkitit tagasi ei lase?
Hink: Tundub mõistlik. Esimeses osas ma alternatiivi ei näe. Teist poolt võib kaaluda. Muidugi, kui üldse on veel võimalus.
Nööru: Miks nad ei võiks lihtsalt ära minna?
Hink: Sest nad tulevad tagasi. Hordidena. Meie mäest ei jäeta kivi kivi peale. Meie kultuur hävitatakse, me ise saame parimal juhul topisteks nende muuseumi eredalt valgustatud saalis.
Kirblane: Aga kui neid ongi juba rohkem tulemas? Kui keegi nägi neid sisenemas?
Hink: Siis tuleb hävitada ka nemad.
Mootsik: Ühel hetkel saab koobas laipu täis. Ma arvan, need hakkavad pahasti lõhnama ja levitavad haigusi.
Hink: Me sulgeme koopasuu. Ka-pi-taalselt. Nii, et keegi isegi ei kahtlusta, et siia kunagi ligipääs on olnud.
Soe: Sa unustad ühe. Tutkit. Sina viskasid ta välja ja meie ei takistanud. Ta võib olla päikesest hävitatud, aga võib-olla ka toibunud, tige ja täis kättemaksuhimu. Tema teab meist kõike. Tema leiab tagasitee ka siis, kui seda enam olemas pole.
Mootsik: Võib-olla tema nad saatiski?
Madal: Tutkitis on patriotismi rohkem, kui meis kuues kokku. Tema seda ei teinud. See olid sina, Hink, kes käigusuu lahti lasi kaevata ja teie, kes selle lahti kaevasite.
Hink: See olid sina, Madal, kes oma tõrksusega Tutkiti ja minu vahele tüli külvas. Me ei aruta asjade üle, mida muuta ei saa. Asume selle juurde, mida muuta tuleb.
Madal: Mõrv?
Hink: Enesekaitse.
Mootsik: Kuulge. Kui nüüd Tutkit tagasi ei tule, äkki võtaks meie maagilise seitsme liitu ühe nende hulgast? Siis tuleks poole vähem käsi määrida. Mina valiks tolle heledama.
Hink: Mootsik, sa oled ikka lootusetu loll. Need on inimesed. Muulased. Mittemeied! Nad ei sobi siia. Mitte kuidagi.
Mootsik: No praegu nad on ju.
Hink: Mägi ja maapõhi! Seletage talle!
Kirblane: Nad on lühiealised.
Madal: Hapnikupõhised.
Soe: Päikesevalgusel töötavad.
Kirblane: Maksimaalne eluiga 100 aastat.
Mootsik: Miks me siis üldse hävitusplaane peame? Las tiksuvad vaikselt oma sada täis.
Soe: Nad vajavad toitu.
Madal: Nad eritavad seedejääke.
Kirblane: Ja nad paljunevad!
Nööru: See tähendab... Kas see tähendab, et seal kottides... neid võib olla juba mitu?
Soe: Mitte just seda. Aga nad paljunevad üsna perverssel moel. See pole midagi, mida sa peaksid ilmtingimata teadma.
Nööru: Õigupoolest pole keegi kunagi maininud, kuidas meie tekkime?
Soe: Me lihtsalt oleme olemas. Oleme kogu aeg olnud.
Nööru: Tähendab, kui Tutkit hukkub, on meid lihtsalt üks vähem. Ega tekki kunagi juurde?
Soe: Võimalik. Tõenäoline. Nähtavasti.
Nööru: Siis ei oleks tohtinud ju Tutkitil lahkuda lasta? Selline valitsemine pole mõistlik ega jätkusuutlik!
Madal: Tutkit on läinud. Lepime sellega.
Nööru: Aga äkki saab teda veel päästa?
Kirblane: Päästa? Käi seal väljas korra ära, siis räägime edasi.
Mootsik: Mina Tutkitile ei panustaks. Aga ühe neist siin võiks sajaks aastaks katseajale võtta.
Hink: Nad on maapealsed ja sellega on kõik öeldud. Teine kultuur, teistsugune talitlus.
Mootsik: Aga kui nad tõepoolest suudavad paljuneda, siis nende järglane, kes on sündinud siin, mäe sees, võiks ju meile asendusliikmeks sobida?
Hink: Mootsik, sa oled jäärapäine, mõistmatu tuhapea! Nad tuleb hävitada!
Madal: Hävita, Hink! Võta kivi ja tee koks! Näita, et ise talitad oma sõnade järgi! Tee, tunne ja vastuta!
Hink: Mina ei saa. See läheb meie seadusega vastuollu.
Madal: Aga sa lase Nöörul seadus ära muuta. See tuleb sul ju nii pagana hästi välja!
Hink: Kirblane ja Mootsik! Mulle näib, et Madal tahab tutvuda käiguga, enne kui te selle hävitate.
Kirblane: Miks meie?
Hink: Sest teie süül pääsesid võõrad sisse.
Mootsik: Sest sinu süül sai käik avatud.
Hink: Tulge mõistusele! Me ei saa lubada praegu sisemisi erimeelsusi! Praegu, kus meil on üks, ühine vaenlane.
Nööru: Kaks tegelikult. Kui üks neist pole vahepeal paljunenud.
Hink: Aina rohkem hakkab tunduma, et see proovikivi on just teile ja põhjusega saadetud. Järgi proovimaks, kuivõrd te üldse olete valmis ja võimelised oma kodumaad ja rahvast kaitsma. Tutkiti olete te juba maha matnud. Mina kõigest karistasin teda.
Madal: Vahendeid valimata.
Hink: Valides. Seaduseraamatusse kirjapandut järgides! Raamat! Seaduseraamat! Kus see üldse on?
Nööru: Viimase sissekande tegin siin. Soe hoidis. Siis käskis Kirblane laiali minna.
Soe: Minust jäi raamat siia.
Kirblane: Saad sa seda tõestada? Tunnistajaid on?
Soe: Ise lärmasid, et seadus mitmekaupa kogunemisi ei luba ja kaks on mitu. Loomulikult ma lahkusin üksi.
Kirblane: Tunnista, et oled seaduseraamatu sisse vehkinud!
Soe: Võib-olla tegid seda ise? Sinul oli meie laialiajamisega tuli taga.
Kirblane: Mina seda ei teinud!
Soe: Miks mitte? Tunnistajaid on?
Hink: Raamat tuleb viivitamatult üles leida. Sissetungijad otsisite läbi? Nööru, seo nad korralikult kinni. Kõik koopad tuleb läbi puistata. Ja me teeme seda koos!
Leele: Toom! Tee midagi! Me peame põgenema. Nad ei plaani midagi head. Nägid neid silmi? Eriti too üks. Toom! Me saame surma! Miks ma üldse nõustusin siia tulema!
Toom: Jää juba vait. On sul midagi teravat? Nuga? Kääre? Küüneviili? Midagi, millega need neetud nöörid läbi nüsida?
Leele: Ise sa ei lubanud mõttetut träni kaasa vedada.
Toom: Vahel näitad ikka imeväärset sõnakuulelikkust üles.
Leele: Aga mul on taskulamp. Ehk näitan sellega valgust ühte punkti, kuni köis kärssama hakkab?
Toom: Vaimutse. Praegu nad otsivad midagi, aga mida ja kui kaua? Järgmisel hetkel võime sinuga praevarda otsas pöörelda.
Leele: Sa oskad nii hästi lohutada.
Toom: Jõuab sulle kohale, kui tõsises jamas me oleme?
Leele: Andesta. Unustasin. Vabanda, et koopasseronimist ei takistanud ja käigusuud kehaga ei sulgenud.
Toom: Sina langetad muidugi ainuõigeid otsuseid!
Leele: Toom! Ma vist tean, mida nad otsivad! Raamat! See jäi kukkudes mu istumise alla. Äkki seal on midagi? Mingid loitsud? Midagi, mis meid siit välja võiks päästa?
Toom: Ahaa. Ütlesid need varesejalad sulle midagi? Kardan, et ainitisest märkide jõllitamisest ei aita.
Leele: Kui ma selle kuidagi oma istumise alt välja saan nihutatud...
Toom: Siis leiavad need peletised siit läbi marssides oma lugemiku üles ja meil on selsamal hetkel kriips peal. Oot! Midagi selle juures võiks abiks olla küll. Teravad metallääred. Lükka siiapoole. Ettevaatlikult. (istub ise peale)
Trollid tagasi
Madal: Me oleme kõigi koopasopid läbi tuhninud. Ei midagi.
Soe: Peale ühe. Sinu eluruumid, Hink!
Hink: Jätke. See oleks pühaduse teotus! Juhi ruumidesse ei sisene keegi peale juhi enda!
Soe: Meie tähelepanu on olnud koondunud seaduseraamatule. Aga kui vahepeal kogunes veel võõraid? Ehk redutavad nad kõik seal ja ootavad soodsat juhust, et sind rünnata?
Madal: Mina sinu asemel oleksin ettevaatlik. Kui me siseneme kõik koos...
Hink: JUHI RUUMIDESSE EI SISENE KEEGI PEALE JUHI ENDA!
Soe: Ära ärritu. Me tahame ju ainult head.
Madal: Või on sul tõepoolest midagi varjata?
Hink: Te tahate lihtsalt minu autoriteeti õõnestada, kõik püha põrmu tallata...
Kirblane: Sa muudad uudishimulikuks.
Mootsik: Kas pole lihtsam käia ja üle läve kiigata, kui sedasi sarvi vastu ajada? Ei ole raamatut seal, siis... siis on ikkagi kuskil mujal. On raamat seal, siis on väga hästi. Asi leitud ja rahu majas. Vähemalt selle teemaga.
Hink: Mina olen mäe esindaja ja teie juht. Minu sõna peaks olema seadus. Kui ma ütlen, et raamatut seal pole, siis nii ongi. See sõna on uskumiseks, mitte kahtlustusteks.
Mootsik: Millal sa õigupoolest juhiks said? Millal hakkas tunduma, et meid juhtida tuleb?
Kirblane: Kunagi tundsime, mõtlesime ning valitsesime võrdselt ja ühtmoodi.
Mootsik: Nüüd oled äkki sina ainuisikuliselt see, kes ütleb ja otsustab.
Kirblane: Astu eest, Hink!
Hink: Me ju hääletame!
Kirblane: Tõsiselt räägid?
Hink: Sina ja Kirblane! Te olete olnud mu lojaalsemad kaaslased. Mis teist on saanud? Miks?
Kirblane: Ehk tundest, et ennastsalgavaima ustavuse eest tasutakse põlguse ja pasaga.
Soe: Kust see viimane nüüd tuli?
Madal: See on see inimmaailmaime.
Kirblane: Küll tuleb. Keegi peab ju neile kahele otsa peale tegema ja kui nad siiani pole end täis roojanud, saavad nad selleks ise ja üsna pea.
Hink: Lõpetame nende piinad nüüd?
Kirblane: Ei, Hink. NÜÜD me läheme raamatut otsima. (lahkuvad)
Leele: Toom, ma suren õudusest. Suutsid sa end köidikutest vabastada?
Toom: Suutsin.
Leele: Tänu taevale! Kiirusta. Kuhu iganes nad läksid, võivad need jubedikud iga hetk tagasi olla. Ruttu. Aita.
Toom: Aita end ise! (ulatab raamatu)
Leele: Toom! Seo mind lahti. Sa ei taha ometi, et mina ka end raamatunurkade vastu nühkides lahti päästan? See võtab ju ilmatu aja. Meil pole seda!
Toom: Sinul pole. Õigupoolest pole sul ka raamatut. Anna andeks, aga see tundub koopasse jätmiseks liiga väärtuslik.
Leele: Toom, mida sa plaanid? Sa ei jäta mind siia. Nad ju tapavad mu ära. Kas mina ei tähenda sulle siis midagi? Toom!
Toom: Tähendad, Leele. Sa ei kujuta ettegi, kui suurt sisevõitlust see nõudis ja kui väga ma sind taga jään leinama. Loodetavasti ei piinle sa kaua. Andesta, kallis. Aga ma ei saa riskida. Nii ei pääse meist kumbki.
Leele: Ei, sa ei tee nii, sa ei jäta mind siia nii! (Kisendab, rapsib nii, et Toomil kukub raamat käest. Mees jookseb paanikasse sattunult minema, Leele kukub peaga vastu raamatu/või raamat riivab pead, trollid tagasi)
Nööru: Üks põgeneb! Sinna!
Madal: Sinna?
Nööru: Sinna. Nägin selgesti. Kas läheme järele?
Soe: Mina ei läheks.
Nööru: Arvad sa, et...
Soe: Sellise hooga. Arvan küll.
Mootsik: Loodetavasti oli tal soov valmis mõeldud.
Kirblane: Kindel see. Soov pääseda meie vägivallast.
Madal: See õnnestus päris kindlasti.
Nööru: Kas meie soovikaev on nüüd rüvetatud?
Soe: Soovikaev sai ohvri. Kui teaks, mille eest.
Madal: Ega ometi...
Nööru: Seadusemuudatus! Tutkit ütles, et see tuleb soovikaevul ohvriga kinnitada.
Soe: Ja isikliku pitseriga. Mida iganes see ka ei tähenda.
Mootsik: See teine on vist kah küpse. Kahju. Mulle ta meeldis.
Nööru: Ei, vaata! Liigutab.
Leele: Ma saan sinu jutust aru! Enne oli see hirmuäratav kohin ja krigin ja kääksumine, aga nüüd saan ma su jutust aru!
Mootsik: Minust ka?
Leele: Sinust ka.
Mootsik: See on vist sellest, et sa pea vastu seaduseraamatut ära lõid.
Nööru: Miks sa siia tulid? Me peame su hävitama. Ühiskonna järjepidevuse nimel.
Leele: Soovid sa seda? Päriselt.
Nööru: Ei. Aga mõnda asja lihtsalt oled tegema sunnitud.
Mootsik: Millega sa tegelesid seal? Seal väljas?
Leele: Trollijuht olin.
Soe: Kes?
Leele: Trollijuht.
Soe: Kas seal siis on neid ka?
Leele: On.
Nööru: Millised?
Leele: Suuremad. Sarvilisemad.
Mootsik: Ja kuidas sa neid juhtisid?
Leele: Tavaliselt. Peatasin ja panin liikuma. Suunasin õigele rajale. Vahel sättisin sarvi.
Nööru: Ja trollid olid vanad?
Leele: Üsna.
Nööru: Aga paljunesid?
Leele: Mitte eriti.
Kirblane: Kas sul selle kohta tunnistus on?
Leele: On. Aga selle kättesaamiseks peaksite mu lahti siduma. (seovad. )
Siin see on. (näitab paberit, ühtlasi lülitab lambi põlema, vilgub abitult)
Soe: Kustuta see.
Leele: Olgu. Aga arvestage, et rünnaku korral kasutan tuld täisvõimsusel.
Madal: Kes sind ründab? Meie su surma ei soovi.
Mootsik: Ehk Hink, aga temale ei anta selleks õigust.
Kirblane: Hink? Ma ei arvanud, et pärast seda tihkad veel meie ette ilmuda.
Hink: Seadus toetab mind.
Madal: Milline seadus?
Hink: Nööru poolt kirja pandud, läbihääletatud ja ohvriga kinnitatud seadus. Mis kohe saab minu isikliku pitseri.
Mootsik: Sa hoidsid meid hirmu ja ähvarduste kammitsais.
Soe: Keelasid nelja, kolme ja kahekaupa jäämised.
Kirblane: Külvasid vimma ja erimeelsusi.
Madal: Võtsid meilt kogu meie vara.
Nööru: Petsid ja valetasid.
Mootsik: Sa isehakanud valitseja!
Hink: Kui te kunagi millegi suhtes tõsist aukartust olete tundnud, siis on see seaduseraamat. Ja see raamat ütleb teile, et nii on õige ja nii peab.
Kirblane: Sa keelasid meil omavahel suhelda.
Hink: Seadus keelab.
Mootsik: Meid karistati, kui me kas või kogemata polnud üksi!
Soe: Ja siis me leiame su eluruumidest tema!
Madal: Tutkiti!
Kirblane: Tutkiti!
Mootsik: Tähendab, teie tüli ja erimeelsused olid vale?
Mootsik: Tähendab, Tutkit, kes tunneb trolliala peast, teadis ja kasutas tagasiteed?
Soe: Tutkit, kes endale kaasa tundma pani, on tegelikkuses ehk alatum olevus kui sa ise?
Nööru: Miks?
Hink: Sest ma tahtsin teda. Temaga koos olla. Ainult meie. Kahekesi. Tahtsin seda pöörasemalt, kui midagi muud maailmas. Aga seaduseraamat keelas. Pagana seaduseraamat, mille iga sõna tea pimesi usaldate! Aga nüüd raamat lubab. Tüli, umbusu ja vaenu vahel oli seda lihtne korraldada. Kohe kinnitab sissekande mu isiklik pitser ja keegi ei saa... MIDA? Mis see on? MIS SEE ON?
Leele: See? Tundub, et minu pöidlajälg. Pimeduses puudutasin midagi niisket ja siis... ulatas Toom mulle raamatu.
Nööru: „Kõik mäe sees, peal ja all leiduv on mäe oma ja seda haldab mäe esindaja, trollijuht. Kõik, kes mäe huvidele vastu seisavad, juhi autoriteeti õõnestada püüavad ja mäeseadustele ei kuuletu, kuuluvad väljasaatmisele. Juhil on õigus valida kaastroll.“
Mootsik: Sina oled meie pitseri ja soovikaevuohvriga kinnitatud juht!
Kirblane: Pealegi on sul juhi paberid!
Hink: Ja maagiline seitse? Kuidas sellega jääb? Siis on meid ju rohkem. Või plaanib uus juht kedagi veel ohverdada?
Leele: Uus juht plaanib tagasihoidlikku seadusemuudatust, mis pikemas perspektiivis võib tuua õitsengu ja jätkusuutlikkuse. Siitpeale on kahekesijäämised soositud. Sulle ju sobib see? Kirjuta, Nööru! Või ei. Lihtsalt kustutame tolle ebapopulaarse seaduse. Siis pole ka väga suurt soovikaevuohvrit tarvis. Piisab minu endisest elust. Hääletame koosviibimiste poolt! Kaheksa – see on kogumine, tugevus, jõud, suurenemine. 8 väljendab lõpmatust, rütmi, edenemist, tugevust ja kindlustunnet. 8 salapära on tema igaveses pidevas spiraalses liikumises, mis on jääv kogu universumis.
Tutkit: Kust sellised teadmised?
Leele: 18 aastat oli 8 minu troll! (Paus)
Tutkit: Ta ei saa siia jääda. Esiteks on ta lühiealine.
Leele: Minu lühiealisus sai vist raamatuhoobiga pikaks venitatud. Kummalised muutused kehas annavad alust nii arvata.
Tutkit: Teiseks. Ta hakkab ise siit varsti väljapääsu otsima.
Leele: Ei, miks? Pettusin selleks inimestes liiga palju. Pealegi sellisena, seal...
Tutkit: Kolmandaks. Välisilm otsib teda taga ja varsti jõuavad nad mäeni.
Nööru: Ei jõua. Mu nöör sai punutud ja võrk mäe külgedesse aetud. Üks sikutus... ning see, mis väljas, on sees.
Hink
Tutkit
Mootsik
Madal
Nööru
Soe
Kirblane
Leele
Toom
Mäe sisemus. Trollid
Hink: Madal. Me kõik teame, et sul on midagi, mis õigusega sulle ei kuulu. Too see siia.
Tutkit: Protesteerin!
Hink: Vait! Tagasi lükatud.
Tutkit: Tagasi lükatud! Sul pole mingit õigust käsutada Madalat ega kamandada mind suud pidama.
Hink: Kirblane?! Pean ma end tõepoolest ise kaitsma? Nii mäe pealt, seest kui ka alt leitud vara on mäe oma ja kuulub õigusega mäele. Mina, kui mäe esindaja... Seda esiteks.
Tutkit: Madal pole kivi mäe seest minema viinud.
Hink: Madal ei oska...
Tutkit: Madal pole kivi unarusse jätnud.
Madal: Las ta jääb. Milleks mulle see? Kogumiskire küüsis ei vaevle. Äri ei aja. Sõpru pole. Uhkust ei tunne ega tahagi tunda. Ainult valva, poleeri ja hoia, et öösel küljekonte kriimustama ei veereks. Võtku, kui õnnelikuks teeb.
Tutkit: Madal, tal ei ole õigust!
Hink: Kuulsite? Mis see teie meelest on? Mäss? Mille vastu sa mässad, Tutkit? Korra ja stabiilsuse vastu, mis on meie ühiskonda aastasadu eduka ja toimivana hoidnud? Sina, Madal, hoia üldse mokk maas.
Tutkit: Kah mul ühiskond. Seitse tukkuvat mäetrolli, kellest ühel on lastud üle pea kasvada.
Hink: Häbematu! Madal, kivi siia!
Tutkit: Ära vii! Pole sellist seadust!
Hink: Kirblane ja Mootsik, siduge Tutkit kinni ja ja sulgege suu! See on ennekuulmatu. Nööru, anna nöör. Nöör!
Tutkit: Kogu trolliseadustikus pole sellist paragrahvi, mis keelaks trollidel mäekive enda omanduses hoida. Ei ole ka sellist, mis keelaks oma arvamuse avaldamise ning lubaks selle eest liikumisvabadust piirata! Mmmmm...
Hink: Siis on seaduses auk ja see täidetakse nüüd. Soe, too raamat! Nööru! Tule ja kirjuta seaduseraamatusse...
Nööru: Mina? Mina ei tea seadustest midagi. Ma vaevu oskan vigadeta kirjutada...
Hink: Suurepärane. Ehk peakski need, kes tarkusest nina liiga püsti ajavad, seaduseraamatust eemal hoidma. Kirjuta! „Kõik mäe sees, peal ja all leiduv on mäe oma ja seda haldab mäe esindaja, trollide juht“ so mina.
Madal: Miks just sina?
Hink: Sest olen oma sobivust tõestanud. Rohkem, kui ükski teie hulgast. Kirjuta!
„Kõik, kes mäe huvidele vastu seisavad, juhi autoriteeti õõnestada püüavad ja mäeseadustele ei kuuletu, kuuluvad väljasaatmisele. Juhil on õigus valida kaastroll, et...“
Tutkit (on suu korraks vabaks saanud): Sellised sissekanded tuleb enne läbi hääletada! Meil kõigil on võrdne hääl.
(Mootsik ja Kirblane hoiavad Tutkitit, Nööru hoiab kahe käega kirjutusvahendist, Madal hoiab kivi, Soe raamatut.)
Hink: Loomulikult. Vastuhääli on? Pole. Väga hea. Visake Tutkit välja.
Tutkit: Ja veel tuleb iga seadus kinnitada isikliku pitseri ning ohverdusega soovikaevul.
Hink: Tahad sina see ohver olla?
Mootsik: Me ei tohi, Hink.
Kirblane: Trolle peab seitse olema. On alati olnud.
Hink: Harjute ümber.
Mootsik: See ei ole hea plaan, Hink.
Hink: Viige ta juba.
Kirblane: Kaevule?
Hink: Segased. Välja, mitte kaevule!
Mootsik: Kuidas, Hink?
Hink: Avate Peakäigu!
Kirblane: Peakäigu? Seda käiku pole keegi sajandeid kasutanud.
Mootsik: See on kindlasti mitmest kohast kinnigi varisenud.
Hink: Siis kaevate!
Madal: Hink! Ehk ei peaks?
Hink: Sina ole vait. See on suuresti just sinu süü! Mida ütleb seaduseraamat? Milline osa jäi selgusetuks? Kas mälu on tõesti nii lühike, et peab hakkama alles kirjapandut uuesti ette lugema? Välja! (3 väljuvad) Sina anna see kivi juba siia. Ja arvesta, kui ma edaspidi veel kuulen mingeid kahtlaseid kommentaare nagu sa siin enne piuksusid, siis suhtun sellesse kui vastuhakku ja lähed Tutkitiga sama teed. (kivi imetledes) Häda ja viletsus. Just nagu oleks valitsemises ja vastutamises midagi ihaldusväärset! (ära)
Nööru: Mis Tutkitist nüüd saab?
Madal: Loodetavasti läheb neil käigu puhastamisega aega. Loodetavasti on välja jõudes öö ja loodetavasti jõuab ta varju pugeda enne uut päeva.
Nööru: Päev? Mis see on?
Madal: Silmade surm.
Soe: Aistingute hukk.
Madal: Kannatus ja kadu.
Nööru: Hink oli liiga järsk.
Madal: Tutkit ehk liiga ninakas. Niisugust tüli pole mäe sees kunagi olnud.
Soe: Neid asju ei aeta nii. See käib trollitavade vastu.
Madal: Tutkit oli meist kõige targem. Teadis peast trollilugu aegade algusest saadik.
Nööru: See polnud ju teab kui sündmusterohke?
Madal: Aga see OLI. Tutkit tundis kogu trolliala, teadis seadusi ja oskas neid tõlgendada.
Nööru: Mis nüüd Tutkitist saab?
Soe: Mis meist saab?
Nööru: Meist?
Soe: Trolle on seitse. On alati olnud. Seitse on universumi märk. Külluse, kaitse ja ideaali sümbol.
Madal: Maailm loodi seitsme päevaga.
Soe: Nädalas on seitse päeva.
Madal: Maailmas on seitse imet.
Soe: Inimkonnal seitse ajastut.
Madal: On seitse voorust ja seitse surmapattu.
Soe: Kuus ennustab kannatusi ja katsumusi.
Nööru: Me peame Tutkiti tagasi saama.
Soe: Kuidas?
Nööru: Mul on plaan. Kerin valmis piisava pikkusega köie, punume mäekülgedesse võrgu ja... tõmbame mäe maa sisse! Siis on kõik välimine sees!
Madal: Ja meie väljaspool seda sisemust.
Soe: Mudilane! Oleks kõik nii mustvalge. Isegi kui sa oma imenööriga suudaksid aja tagasi tirida sinnamaale, kus Tutkit siin oli, pole me juba ammu seitse, vaid kolm ja neli, kaks ja viis, üks ja kuus...
Nööru: Olukorra parandamiseks tuleks ta siiski tagasi tuua.
Soe: Ehk kulubki talle natuke valgustamist ära.
Madal: Kui kõik pole juba liiga katki... Kuidas Hink küll niisuguseks muutus?
Soe: Tunnista. Ka Tutkit ise lõhkus meie ühtsust. Ajas Hinki närvi ja nõmedalt käituma. Tutkit, kes ise ju ometi teadis, et maagiline seitse peab astuma ühte jalga ja kuuletuma trolliseadustele tõrkumata.
Madal: Äralörtsimata trolliseadustele.
Nööru: Miks te minu otsa vaatate. Soe on vähemalt samapalju süüdi. Tema hoidis kirjutamise ajal raamatut.
(Kirblane ja Mootsik tagasi.)
Kirblane: Mis toimub? Kogunemised kahe, kolme, nelja, viie ja kuue kaupa on kategooriliselt keelatud!
Nööru: Me ei kogunenudki. Ei jõudnud lihtsalt veel laiali minna.
Soe: Teie saabusite ju ka kahekesi.
Kirblane: Meie täitsime käsku.
Madal: Tutkit on väljas?
Kirblane: Paistame me välja nagu need, kes käsutäitmisega toime ei tule?
Soe: Naelutasite ikka käigu uuesti ja korralikult kinni?
Mootsik: Naelutasime? Meil ei ole naelu.
Soe: Tallalakkuja keel peaks koeranaeltest kubisema. Võtke sealt.
Kirblane: Mõni on siin õige õhku täis läinud. Tahad Tutkitile järele kõndida?
Soe: See käib meil nüüd ju lihtsalt. Käsilastel tapitee selge.
Madal: Tasem, Soe. Ei maksa olukorda veel pingelisemaks kruvida. Nagu sa ütlesid, Kirblane, kogunemised on keelatud. Läheme laiali.
Kirblane: Et teie kolm saaks siin salaplaane haududa?
Madal: Laiali tähendab laiali. Ühekaupa. Nii, nagu seadus ette näeb. (lahkuvad)
Leele: Ehk ei maksa nii sügavale pugeda? Toom! See on päris hirmus. Aga mis siis, kui käik kuskilt kinni variseb? Toom! Ma ei taha edasi ronida.
Toom: Anna käsi. Kannatust. Juba läheb avaramaks. Vaata, Leele! Uskumatu! Ja mina avastasin selle!
Leele: Äge. Lähme nüüd tagasi. Toom!
Toom: Sa vaata! Ei ühtegi saapajälge, suitsukoni ega õllepurki. Ei ainsatki autogrammi seintel. Müstika! Huvitav, kellele see maaüksus kuulub? Peab kaardiserverist vaatama. Annaks taevas, et mõni seniilne ätt, kellel maa- ja metsahindadest aimu pole. Ja eriti sellest koopast siin.
Leele: Toom, lähme ära! Mõtle, kui siin on mingid loomad: mägrad, kährikud, karu...
Toom: Ise nägid, kuidas ma käiku lahti kraapisin. Pole siin mingeid loomi.
Leele: Mulle piisab ka nahkhiirest või ämblikust. Palun!
Toom: Kõigepealt uurime koopa korralikult läbi. Kunagi võis see ju inimeste poolt asustatud olla. Siis ehk leidub nende tegevusest jälgi. Esemeid. Ehteid... Kõik kottimahtuva võtame kaasa. Nii on kindlam.
Leele: Toom, tule mõistusele! Kui sa siit midagi leiad, kuulub vara riigile ja me peame sellest teatama. Ma ei tea... kohalikule omavalitsusele? muinsuskaitseametile? Sa ei tohiks nii või nii endal siin kotte täis toppima hakata.
Toom: Kindel see. Toome ise eksperdid käekõrval kohale ja näitame kõik aarded ükshaaval ette? Tänuks ehk pannakse isegi pilt kohaliku lehe eelviimasele küljele, rahvale naeruks, kui loll võib üks mees olla. Leele! Hoia nüüd silmad lahti ja korja kokku kõik, mis vähegi hinnaline tundub. Väljas teen esimese asjana kindlaks, kelle maa ja mägi see on. Me ostame selle ära, isegi kui pean ennast puruks laenama. Sellest tuleb niisugune tõmbekeskus, et sa pole unes ka näinud!
Leele: Toom, palun! Ma ei kujutanud meie matka sellisena ette. See koobas hirmutab mind ja sina hirmutad vist isegi rohkem. Palun ära ole selline.
Toom: Lülita lamp vahepeal välja. Näed, vilgub juba.
Leele: Ma ei jää siia pimedasse!
Toom: Meil peab jätkuma valgust ka tagasiteeks! Või tahad, et tuli päriselt kustub ja me ei leiakski õiget käiku?
Leele: Ma tahan lihtsalt siit ära. Lähme juba minema. Toom! Appi, mis asi see on?
Toom: Kus?
Leele: Ma katsusin midagi märga. Jälki. Libedat. Aaaah!
Toom: Võta end kokku ja lõpeta hüsteeritsemine või ma topin su mõnesse umbkäiku ja sinust saab tulevastele koopakülastajatele seinamüüritud valge daam.
Leele: Ma ei tunne sind ära, Toom. Kõik. Mina igatahes lahkun.
Toom: Kuhugi sa ei lähe! See on meie ühine saladus. Koos tulime ja lahkume samuti koos.
Leele: Lahkume siis ometi.
Toom: Iga asi omal ajal. Istu maha ja rahune. Lihtsalt, is-tu ja o-le vait!
Vaata! Raamat! Päris vana. Kummalised märgid. Sulle ütlevad need midagi? (ulatab) Mingid hieroglüüfid? Ruunikiri? Nii et raamat. Pole paha, alustuseks. Uurime edasi. Näe, oskad küll mõistlik olla. Vabanda mu ähvardused, aga hüsteerilised naised ajavad närvi mustaks. (Leele taganeb, Madal haarab ta kinni, katab suu ja tõmbab eemale.) Ehk oli siin kunagi mingi maa-alune mungaklooster? Raamatukogu ja veinikeldriga? Mingi pulk. Vist midagi kirjutusvahendi sarnast. Too kott, võtame kõik kaasa. (tõmmatakse kott pähe) Leele, lõpeta! Loll nali, haa-haa! (veetakse kõrvale)
Kirblane: Üldkogule, üldkogule! Viivitamatult!
Soe: Nüüd on see käes.
Nööru: Mis see?
Soe: Kuue needus.
Madal: Õnnetused ja katsumused.
Kirblane: Sosistamised jätta!
Hink: Tähelepanu, mäekodanikud! Alates eelmisest kogunemisest on aset leidnud rida tormilisi sündmusi. Meie hulgast on lahkunud oluline liige – tark kuid mässumeelne Tutkit, kes selle minekuga lõhkus meie iidse maagilise seitsme. Juba on tema tegu kaasa toonud esimesed kibedad viljad. Esmakordselt mäe ajaloos on meie ühiskonda tunginud võõrad. Mida see tähendab meie julgeolekule ja kultuuritervikule, võib igaüks ise arvata.
Nööru: Hink, see olid ju sina ise, kes Tutkiti välja viskas!
Kirblane: Vait, Nööru.
Nööru: Aga ta ju...
Soe: Nööru. Ära kutsu endale pahandusi kaela.
Hink: See, mille lõhkus Tutkit, oli meie ühtsus, meie ühine tahe olla omanäolised, tugevad, kindlad, muutumatud. Loodetavasti pole tehtud kahju pöördumatu ja me suudame taastada ning säilitada oma ühiskonna selle endisel kujul, kuid niisuguse tulemuseni jõudmiseks peame üles näitama lojaalsust, mõistmist ja valmis olema raskete ning ebameeldivate otsuste langetamiseks.
Madal: Ütle otse, et me peame tegema seda, mida sina tahad.
Hink: Jah, lihtlabaselt väljendades see nii ongi. Selleks, et valitseks üksmeel ja langetataks üksmeelseid otsuseid, peab olema üks, kes meelsuse loob ja otsustab.
Soe: Räägi asjast. Sa tahad, et me sissetungijad hävitame ja käigu kinni ajame, eks.
Hink: Lihtlabaselt väljendudes...
Soe: Tahad jah. Ja sa tahad, et seda teeksime meie ning sina ei peaks oma käsi määrima.
Hink: Siin on Tutkiti tehtu tagajärg! Soe, meid on järel vaid kuus. Sinu peadtõstev mässumeelsus paneb tahtmatult kaaluma, kas sinu koht on meie hulgas. Praegune aeg nõuab kompromisse ja üksmeelt rohkem kui iial varem.
Madal: Tagasi koosolekuteemade juurde siirdudes. Lööme võõrad maha ja Tutkitit tagasi ei lase?
Hink: Tundub mõistlik. Esimeses osas ma alternatiivi ei näe. Teist poolt võib kaaluda. Muidugi, kui üldse on veel võimalus.
Nööru: Miks nad ei võiks lihtsalt ära minna?
Hink: Sest nad tulevad tagasi. Hordidena. Meie mäest ei jäeta kivi kivi peale. Meie kultuur hävitatakse, me ise saame parimal juhul topisteks nende muuseumi eredalt valgustatud saalis.
Kirblane: Aga kui neid ongi juba rohkem tulemas? Kui keegi nägi neid sisenemas?
Hink: Siis tuleb hävitada ka nemad.
Mootsik: Ühel hetkel saab koobas laipu täis. Ma arvan, need hakkavad pahasti lõhnama ja levitavad haigusi.
Hink: Me sulgeme koopasuu. Ka-pi-taalselt. Nii, et keegi isegi ei kahtlusta, et siia kunagi ligipääs on olnud.
Soe: Sa unustad ühe. Tutkit. Sina viskasid ta välja ja meie ei takistanud. Ta võib olla päikesest hävitatud, aga võib-olla ka toibunud, tige ja täis kättemaksuhimu. Tema teab meist kõike. Tema leiab tagasitee ka siis, kui seda enam olemas pole.
Mootsik: Võib-olla tema nad saatiski?
Madal: Tutkitis on patriotismi rohkem, kui meis kuues kokku. Tema seda ei teinud. See olid sina, Hink, kes käigusuu lahti lasi kaevata ja teie, kes selle lahti kaevasite.
Hink: See olid sina, Madal, kes oma tõrksusega Tutkiti ja minu vahele tüli külvas. Me ei aruta asjade üle, mida muuta ei saa. Asume selle juurde, mida muuta tuleb.
Madal: Mõrv?
Hink: Enesekaitse.
Mootsik: Kuulge. Kui nüüd Tutkit tagasi ei tule, äkki võtaks meie maagilise seitsme liitu ühe nende hulgast? Siis tuleks poole vähem käsi määrida. Mina valiks tolle heledama.
Hink: Mootsik, sa oled ikka lootusetu loll. Need on inimesed. Muulased. Mittemeied! Nad ei sobi siia. Mitte kuidagi.
Mootsik: No praegu nad on ju.
Hink: Mägi ja maapõhi! Seletage talle!
Kirblane: Nad on lühiealised.
Madal: Hapnikupõhised.
Soe: Päikesevalgusel töötavad.
Kirblane: Maksimaalne eluiga 100 aastat.
Mootsik: Miks me siis üldse hävitusplaane peame? Las tiksuvad vaikselt oma sada täis.
Soe: Nad vajavad toitu.
Madal: Nad eritavad seedejääke.
Kirblane: Ja nad paljunevad!
Nööru: See tähendab... Kas see tähendab, et seal kottides... neid võib olla juba mitu?
Soe: Mitte just seda. Aga nad paljunevad üsna perverssel moel. See pole midagi, mida sa peaksid ilmtingimata teadma.
Nööru: Õigupoolest pole keegi kunagi maininud, kuidas meie tekkime?
Soe: Me lihtsalt oleme olemas. Oleme kogu aeg olnud.
Nööru: Tähendab, kui Tutkit hukkub, on meid lihtsalt üks vähem. Ega tekki kunagi juurde?
Soe: Võimalik. Tõenäoline. Nähtavasti.
Nööru: Siis ei oleks tohtinud ju Tutkitil lahkuda lasta? Selline valitsemine pole mõistlik ega jätkusuutlik!
Madal: Tutkit on läinud. Lepime sellega.
Nööru: Aga äkki saab teda veel päästa?
Kirblane: Päästa? Käi seal väljas korra ära, siis räägime edasi.
Mootsik: Mina Tutkitile ei panustaks. Aga ühe neist siin võiks sajaks aastaks katseajale võtta.
Hink: Nad on maapealsed ja sellega on kõik öeldud. Teine kultuur, teistsugune talitlus.
Mootsik: Aga kui nad tõepoolest suudavad paljuneda, siis nende järglane, kes on sündinud siin, mäe sees, võiks ju meile asendusliikmeks sobida?
Hink: Mootsik, sa oled jäärapäine, mõistmatu tuhapea! Nad tuleb hävitada!
Madal: Hävita, Hink! Võta kivi ja tee koks! Näita, et ise talitad oma sõnade järgi! Tee, tunne ja vastuta!
Hink: Mina ei saa. See läheb meie seadusega vastuollu.
Madal: Aga sa lase Nöörul seadus ära muuta. See tuleb sul ju nii pagana hästi välja!
Hink: Kirblane ja Mootsik! Mulle näib, et Madal tahab tutvuda käiguga, enne kui te selle hävitate.
Kirblane: Miks meie?
Hink: Sest teie süül pääsesid võõrad sisse.
Mootsik: Sest sinu süül sai käik avatud.
Hink: Tulge mõistusele! Me ei saa lubada praegu sisemisi erimeelsusi! Praegu, kus meil on üks, ühine vaenlane.
Nööru: Kaks tegelikult. Kui üks neist pole vahepeal paljunenud.
Hink: Aina rohkem hakkab tunduma, et see proovikivi on just teile ja põhjusega saadetud. Järgi proovimaks, kuivõrd te üldse olete valmis ja võimelised oma kodumaad ja rahvast kaitsma. Tutkiti olete te juba maha matnud. Mina kõigest karistasin teda.
Madal: Vahendeid valimata.
Hink: Valides. Seaduseraamatusse kirjapandut järgides! Raamat! Seaduseraamat! Kus see üldse on?
Nööru: Viimase sissekande tegin siin. Soe hoidis. Siis käskis Kirblane laiali minna.
Soe: Minust jäi raamat siia.
Kirblane: Saad sa seda tõestada? Tunnistajaid on?
Soe: Ise lärmasid, et seadus mitmekaupa kogunemisi ei luba ja kaks on mitu. Loomulikult ma lahkusin üksi.
Kirblane: Tunnista, et oled seaduseraamatu sisse vehkinud!
Soe: Võib-olla tegid seda ise? Sinul oli meie laialiajamisega tuli taga.
Kirblane: Mina seda ei teinud!
Soe: Miks mitte? Tunnistajaid on?
Hink: Raamat tuleb viivitamatult üles leida. Sissetungijad otsisite läbi? Nööru, seo nad korralikult kinni. Kõik koopad tuleb läbi puistata. Ja me teeme seda koos!
Leele: Toom! Tee midagi! Me peame põgenema. Nad ei plaani midagi head. Nägid neid silmi? Eriti too üks. Toom! Me saame surma! Miks ma üldse nõustusin siia tulema!
Toom: Jää juba vait. On sul midagi teravat? Nuga? Kääre? Küüneviili? Midagi, millega need neetud nöörid läbi nüsida?
Leele: Ise sa ei lubanud mõttetut träni kaasa vedada.
Toom: Vahel näitad ikka imeväärset sõnakuulelikkust üles.
Leele: Aga mul on taskulamp. Ehk näitan sellega valgust ühte punkti, kuni köis kärssama hakkab?
Toom: Vaimutse. Praegu nad otsivad midagi, aga mida ja kui kaua? Järgmisel hetkel võime sinuga praevarda otsas pöörelda.
Leele: Sa oskad nii hästi lohutada.
Toom: Jõuab sulle kohale, kui tõsises jamas me oleme?
Leele: Andesta. Unustasin. Vabanda, et koopasseronimist ei takistanud ja käigusuud kehaga ei sulgenud.
Toom: Sina langetad muidugi ainuõigeid otsuseid!
Leele: Toom! Ma vist tean, mida nad otsivad! Raamat! See jäi kukkudes mu istumise alla. Äkki seal on midagi? Mingid loitsud? Midagi, mis meid siit välja võiks päästa?
Toom: Ahaa. Ütlesid need varesejalad sulle midagi? Kardan, et ainitisest märkide jõllitamisest ei aita.
Leele: Kui ma selle kuidagi oma istumise alt välja saan nihutatud...
Toom: Siis leiavad need peletised siit läbi marssides oma lugemiku üles ja meil on selsamal hetkel kriips peal. Oot! Midagi selle juures võiks abiks olla küll. Teravad metallääred. Lükka siiapoole. Ettevaatlikult. (istub ise peale)
Trollid tagasi
Madal: Me oleme kõigi koopasopid läbi tuhninud. Ei midagi.
Soe: Peale ühe. Sinu eluruumid, Hink!
Hink: Jätke. See oleks pühaduse teotus! Juhi ruumidesse ei sisene keegi peale juhi enda!
Soe: Meie tähelepanu on olnud koondunud seaduseraamatule. Aga kui vahepeal kogunes veel võõraid? Ehk redutavad nad kõik seal ja ootavad soodsat juhust, et sind rünnata?
Madal: Mina sinu asemel oleksin ettevaatlik. Kui me siseneme kõik koos...
Hink: JUHI RUUMIDESSE EI SISENE KEEGI PEALE JUHI ENDA!
Soe: Ära ärritu. Me tahame ju ainult head.
Madal: Või on sul tõepoolest midagi varjata?
Hink: Te tahate lihtsalt minu autoriteeti õõnestada, kõik püha põrmu tallata...
Kirblane: Sa muudad uudishimulikuks.
Mootsik: Kas pole lihtsam käia ja üle läve kiigata, kui sedasi sarvi vastu ajada? Ei ole raamatut seal, siis... siis on ikkagi kuskil mujal. On raamat seal, siis on väga hästi. Asi leitud ja rahu majas. Vähemalt selle teemaga.
Hink: Mina olen mäe esindaja ja teie juht. Minu sõna peaks olema seadus. Kui ma ütlen, et raamatut seal pole, siis nii ongi. See sõna on uskumiseks, mitte kahtlustusteks.
Mootsik: Millal sa õigupoolest juhiks said? Millal hakkas tunduma, et meid juhtida tuleb?
Kirblane: Kunagi tundsime, mõtlesime ning valitsesime võrdselt ja ühtmoodi.
Mootsik: Nüüd oled äkki sina ainuisikuliselt see, kes ütleb ja otsustab.
Kirblane: Astu eest, Hink!
Hink: Me ju hääletame!
Kirblane: Tõsiselt räägid?
Hink: Sina ja Kirblane! Te olete olnud mu lojaalsemad kaaslased. Mis teist on saanud? Miks?
Kirblane: Ehk tundest, et ennastsalgavaima ustavuse eest tasutakse põlguse ja pasaga.
Soe: Kust see viimane nüüd tuli?
Madal: See on see inimmaailmaime.
Kirblane: Küll tuleb. Keegi peab ju neile kahele otsa peale tegema ja kui nad siiani pole end täis roojanud, saavad nad selleks ise ja üsna pea.
Hink: Lõpetame nende piinad nüüd?
Kirblane: Ei, Hink. NÜÜD me läheme raamatut otsima. (lahkuvad)
Leele: Toom, ma suren õudusest. Suutsid sa end köidikutest vabastada?
Toom: Suutsin.
Leele: Tänu taevale! Kiirusta. Kuhu iganes nad läksid, võivad need jubedikud iga hetk tagasi olla. Ruttu. Aita.
Toom: Aita end ise! (ulatab raamatu)
Leele: Toom! Seo mind lahti. Sa ei taha ometi, et mina ka end raamatunurkade vastu nühkides lahti päästan? See võtab ju ilmatu aja. Meil pole seda!
Toom: Sinul pole. Õigupoolest pole sul ka raamatut. Anna andeks, aga see tundub koopasse jätmiseks liiga väärtuslik.
Leele: Toom, mida sa plaanid? Sa ei jäta mind siia. Nad ju tapavad mu ära. Kas mina ei tähenda sulle siis midagi? Toom!
Toom: Tähendad, Leele. Sa ei kujuta ettegi, kui suurt sisevõitlust see nõudis ja kui väga ma sind taga jään leinama. Loodetavasti ei piinle sa kaua. Andesta, kallis. Aga ma ei saa riskida. Nii ei pääse meist kumbki.
Leele: Ei, sa ei tee nii, sa ei jäta mind siia nii! (Kisendab, rapsib nii, et Toomil kukub raamat käest. Mees jookseb paanikasse sattunult minema, Leele kukub peaga vastu raamatu/või raamat riivab pead, trollid tagasi)
Nööru: Üks põgeneb! Sinna!
Madal: Sinna?
Nööru: Sinna. Nägin selgesti. Kas läheme järele?
Soe: Mina ei läheks.
Nööru: Arvad sa, et...
Soe: Sellise hooga. Arvan küll.
Mootsik: Loodetavasti oli tal soov valmis mõeldud.
Kirblane: Kindel see. Soov pääseda meie vägivallast.
Madal: See õnnestus päris kindlasti.
Nööru: Kas meie soovikaev on nüüd rüvetatud?
Soe: Soovikaev sai ohvri. Kui teaks, mille eest.
Madal: Ega ometi...
Nööru: Seadusemuudatus! Tutkit ütles, et see tuleb soovikaevul ohvriga kinnitada.
Soe: Ja isikliku pitseriga. Mida iganes see ka ei tähenda.
Mootsik: See teine on vist kah küpse. Kahju. Mulle ta meeldis.
Nööru: Ei, vaata! Liigutab.
Leele: Ma saan sinu jutust aru! Enne oli see hirmuäratav kohin ja krigin ja kääksumine, aga nüüd saan ma su jutust aru!
Mootsik: Minust ka?
Leele: Sinust ka.
Mootsik: See on vist sellest, et sa pea vastu seaduseraamatut ära lõid.
Nööru: Miks sa siia tulid? Me peame su hävitama. Ühiskonna järjepidevuse nimel.
Leele: Soovid sa seda? Päriselt.
Nööru: Ei. Aga mõnda asja lihtsalt oled tegema sunnitud.
Mootsik: Millega sa tegelesid seal? Seal väljas?
Leele: Trollijuht olin.
Soe: Kes?
Leele: Trollijuht.
Soe: Kas seal siis on neid ka?
Leele: On.
Nööru: Millised?
Leele: Suuremad. Sarvilisemad.
Mootsik: Ja kuidas sa neid juhtisid?
Leele: Tavaliselt. Peatasin ja panin liikuma. Suunasin õigele rajale. Vahel sättisin sarvi.
Nööru: Ja trollid olid vanad?
Leele: Üsna.
Nööru: Aga paljunesid?
Leele: Mitte eriti.
Kirblane: Kas sul selle kohta tunnistus on?
Leele: On. Aga selle kättesaamiseks peaksite mu lahti siduma. (seovad. )
Siin see on. (näitab paberit, ühtlasi lülitab lambi põlema, vilgub abitult)
Soe: Kustuta see.
Leele: Olgu. Aga arvestage, et rünnaku korral kasutan tuld täisvõimsusel.
Madal: Kes sind ründab? Meie su surma ei soovi.
Mootsik: Ehk Hink, aga temale ei anta selleks õigust.
Kirblane: Hink? Ma ei arvanud, et pärast seda tihkad veel meie ette ilmuda.
Hink: Seadus toetab mind.
Madal: Milline seadus?
Hink: Nööru poolt kirja pandud, läbihääletatud ja ohvriga kinnitatud seadus. Mis kohe saab minu isikliku pitseri.
Mootsik: Sa hoidsid meid hirmu ja ähvarduste kammitsais.
Soe: Keelasid nelja, kolme ja kahekaupa jäämised.
Kirblane: Külvasid vimma ja erimeelsusi.
Madal: Võtsid meilt kogu meie vara.
Nööru: Petsid ja valetasid.
Mootsik: Sa isehakanud valitseja!
Hink: Kui te kunagi millegi suhtes tõsist aukartust olete tundnud, siis on see seaduseraamat. Ja see raamat ütleb teile, et nii on õige ja nii peab.
Kirblane: Sa keelasid meil omavahel suhelda.
Hink: Seadus keelab.
Mootsik: Meid karistati, kui me kas või kogemata polnud üksi!
Soe: Ja siis me leiame su eluruumidest tema!
Madal: Tutkiti!
Kirblane: Tutkiti!
Mootsik: Tähendab, teie tüli ja erimeelsused olid vale?
Mootsik: Tähendab, Tutkit, kes tunneb trolliala peast, teadis ja kasutas tagasiteed?
Soe: Tutkit, kes endale kaasa tundma pani, on tegelikkuses ehk alatum olevus kui sa ise?
Nööru: Miks?
Hink: Sest ma tahtsin teda. Temaga koos olla. Ainult meie. Kahekesi. Tahtsin seda pöörasemalt, kui midagi muud maailmas. Aga seaduseraamat keelas. Pagana seaduseraamat, mille iga sõna tea pimesi usaldate! Aga nüüd raamat lubab. Tüli, umbusu ja vaenu vahel oli seda lihtne korraldada. Kohe kinnitab sissekande mu isiklik pitser ja keegi ei saa... MIDA? Mis see on? MIS SEE ON?
Leele: See? Tundub, et minu pöidlajälg. Pimeduses puudutasin midagi niisket ja siis... ulatas Toom mulle raamatu.
Nööru: „Kõik mäe sees, peal ja all leiduv on mäe oma ja seda haldab mäe esindaja, trollijuht. Kõik, kes mäe huvidele vastu seisavad, juhi autoriteeti õõnestada püüavad ja mäeseadustele ei kuuletu, kuuluvad väljasaatmisele. Juhil on õigus valida kaastroll.“
Mootsik: Sina oled meie pitseri ja soovikaevuohvriga kinnitatud juht!
Kirblane: Pealegi on sul juhi paberid!
Hink: Ja maagiline seitse? Kuidas sellega jääb? Siis on meid ju rohkem. Või plaanib uus juht kedagi veel ohverdada?
Leele: Uus juht plaanib tagasihoidlikku seadusemuudatust, mis pikemas perspektiivis võib tuua õitsengu ja jätkusuutlikkuse. Siitpeale on kahekesijäämised soositud. Sulle ju sobib see? Kirjuta, Nööru! Või ei. Lihtsalt kustutame tolle ebapopulaarse seaduse. Siis pole ka väga suurt soovikaevuohvrit tarvis. Piisab minu endisest elust. Hääletame koosviibimiste poolt! Kaheksa – see on kogumine, tugevus, jõud, suurenemine. 8 väljendab lõpmatust, rütmi, edenemist, tugevust ja kindlustunnet. 8 salapära on tema igaveses pidevas spiraalses liikumises, mis on jääv kogu universumis.
Tutkit: Kust sellised teadmised?
Leele: 18 aastat oli 8 minu troll! (Paus)
Tutkit: Ta ei saa siia jääda. Esiteks on ta lühiealine.
Leele: Minu lühiealisus sai vist raamatuhoobiga pikaks venitatud. Kummalised muutused kehas annavad alust nii arvata.
Tutkit: Teiseks. Ta hakkab ise siit varsti väljapääsu otsima.
Leele: Ei, miks? Pettusin selleks inimestes liiga palju. Pealegi sellisena, seal...
Tutkit: Kolmandaks. Välisilm otsib teda taga ja varsti jõuavad nad mäeni.
Nööru: Ei jõua. Mu nöör sai punutud ja võrk mäe külgedesse aetud. Üks sikutus... ning see, mis väljas, on sees.
VÕÕRAS MEES MAJAS
Tegelased:
Sirli – naine esimeselt korruselt
Aivar – Sirli mees
Indrek - ehitusmees
Priit – nende sõber
Maiu, Aime ja Janna - naabrinaised
Lehtmetsa-Risti, 2011
(Maakorteri köök, lavaäärelt alla kortermaja õuetrepp.)
Indrek (vannitoast sisenedes): Sellega on teil kiire muidugi... Nädala töö. Ainult vahepeal tahavad pinnad kuivada, siis peab ootama.
Sirli: Aga muidu te oleksite nõus? Hind on see, mis ütlesin. Rohkem ei pigista kuskilt välja.
Indrek: Ei-ei-ei! Rahu! Selle rahaga leiate endale korraliku töömehe. See ei oleks mul endal mingi vaev ära teha, aega on ka hetkel, aga – sõidukulud juurde ja siis läheks juba kitsaks. Te peate ikka kellegi lähemalt leidma.
Sirli: Kelle? Ma olen ennast ogaraks otsinud. Head meistrid on ära Norras-Rootsis-Soomes. Kui korraks tulevad, siis koduski tegemist. Paar nii-öelda-meistrit on, aga nende kätetööd ma oma koju tõesti ei taha. Täielik vedamine, et Teie Gerda juurde sattusite ja sellest juttu tuli.
Indrek: Ei noh, kas te mõtlete, et mul süda soojaks ei lähe, kui keegi mind nii väga tahab, aga... Mis me teeme siis? Rääkisin: autot mul praegu pole. Hakkate mind nii kaugelt iga päev vedama?
Sirli: Äkki elate selle aja meil?
Indrek: Ja mis mu naine sellest arvab? Või teie... teil ikka on mees?
Sirli: Ikka on! Aivar on kuu lõpuni loengutega Horvaatias. Seda ma ju loodangi, et tema tagasitulekuks on kõik valmis.
Indrek: Kindel? Äkki teie abikaasa hoopis solvub? Tahab ise näpud seguseks teha?
Sirli: Uskuge, ei taha. Aga teil... tuleks kodus arusaamatusi? Ma võin oma pildi kaasa anda, see kindlasti rahustab.
Indrek: Kahtlen.
Sirli: Minu poolest võite naise ka siia kutsuda, kui end üksikuna tunnete. Ruumi on. Pesta saab üle õue, saunas.
Indrek: Aitäh pakkumast, aga siis peate mu naist iga päev tööle ja tagasi transportima.
Sirli: Mh. Muidu võiksite saada sellesama toa seal. Ja... kui eelistate oma leivakotti, teen kapis ruumi. Kui riskite minu tehtud toite süüa, siis – palun.
Indrek: Nii ohtlik kohe? Huvi pärast juba prooviks.
Sirli: Mulle hakkas see mõte täitsa meeldima. Milleks kulutada aega ja kütust. Olete siin, saabki rutem valmis.
Indrek: Selles julgen kahelda. Ütlesin ju. Lorutamist tuleb paratamatult ette. Vahepeal tahab töö seismist ja settimist. Nii et ma võtsin just tööpakkumise vastu? Mis siis ikka. Aga teie hea maine huvides ma katsun siiski Gerda ja Priidu käest peavarju küsida.
Sirli: Muidugi. Nad on ikkagi tuttavad. Vabandage minu pealetükkivus.
Indrek: See pakkumine võib veel uuesti päevakorda kerkida. Oleneb, kas ja kui kaua Priidu ämm ja põnnid mu jalusolemisega lepivad.
Sirli: Aga käed koos siis? Millal alustate?
Indrek: Kui teile sobib, võime kas või kohe materjalikulu välja arvestada ja... täitsa jõuab veel täna midagi ära teha. Plaadid saab kohale tuua.
Teil on konks taga?
Sirli: (segaduses) Oli see küsimus või tähelepanu juhtimine? Ei tea olema... Ah! Te mõtlete autol! Tunnistan ausalt: ma ei tea.
Indrek: Käru pole kunagi järel olnud?
Sirli: Oot! Külmkapi ju tõime!
Indrek: Nooh? Ja kuidas see välja nägi? Istusite pakiruumis ja hoidsite käru köiega sabas või sai kuidagi lihtsamalt?
Sirli: Ju siis ikka on.
Indrek: Käru järelikult pole?
Sirli: Ei, aga bensukast saab. Priidul on muidugi ka.
Mida alustuseks vaja on? Mõõdulint, paber, pliiats...
Indrek: Alustame öömajast. (helistab) Priit, Indrek siin. Kas sa annad mulle paariks nädalaks peavarju? Ma teeks siis selle töö ära. Ah nii. See on muidugi hea põhjus. Perenaine pakkus ka ulualust... Äkki ma võtan ikka selle vastu. Teine asi veel. Sa käru oled nõus laenama? Käiks tooks talle träni ära. Ise? Veel parem. Kuule, viska siis juba minu pambud ka pagassi. Aga teeme nii!...
Et siis nii. Põhimõtteliselt olen neile oodatud, aga Gerda õde tuleb just lastega ema juurde ja ma vist eelistaksin natuke rahulikumat miljööd.
Sirli: Pole probleemi.
Indrek: Aga siis asja juurde! (lahkub)
(uksekell)
Maiu: Tere! Ma tõin su lehed ära. Sul nii suured kingad esikus? Külalisi või?
Sirli: Ei. See on mul turvakaalutlustel. Et kui võõras tuleb, ehmatab ära. Aga näe, sind ei peletanud. Peaks vist veel suuremad muretsema. Ja kurja koera sildi uksele kleepima.
Maiu: Ja-jah. Aime enne õue peal ütles, et keegi võõras mees tuli maja poole. See tuligi sulle või?
Sirli: Ei, mul ei ole küll ühtegi võõrast! Ma ei lase kedagi enne üle läve, kui pole tutvustanud. Edasi on juba oma!
Maiu: Ja-jah. Aime arvas, et ei tea, kas Eesti Energiast tuldi näite kontrollima? Aga et nii kaua küll ei tohiks minna.
Sirli: Neid praegu voolumõõtjad ei huvitagi. Kontrollivad suuremate kodumasinate energiatarbimist.
Maiu: Mismoodi?
Sirli: Mõõdab pool meetrit juhtmest. Lülitab masina tööle. Võtab stopperiga aega ja samal ajal laserkaameraga loeb, palju elektrone läbi lippab.
Maiu: Mis sa jutustad! (kergitab pajakaant, uurib sisu)
Sirli: Praeahju peitsin. Arvasingi, et potis jääb kohe vahele.
Maiu: (kuuleb kobinat, piilub üle ukse vannituppa) Tere!
Indrek (väljub): Tere-tere, hea inimene. Mis vaevab?
Maiu: Sirli siin ajas, et elektrimehed. Ma kohe arvasin, et küll ta jälle luiskab.
Sirli: See oli rohkem su enda fantaasia jätk.
Maiu: Hakkad ehitama? Mu Heino ikka ootas, et teda kaupled. Vaja nüüd võõraid tülitada!
Sirli: Ütlesin ju, et tuttav.
Maiu: Mis nimeline kah?
Indrek: Indrek.
Maiu: Pole teid varem nagu nägema juhtunud?
Indrek: Jah. Eks olen üritanud siiamaani salaja käia.
Maiu: Et kustkandi inimesi muidu?
Sirli: Sinu juurest ajab kärsahaisu sisse või?
Maiu: Mina küll midagi pliidi peale ei jätnud. Mis. Mul pole pliit järelgi!
Sirli: Ma ei tea. Tunned? Nagu mingit kummikärsakat viskab vahepeal. Äkki mõni juhe?
Maiu: Ei mina tunne midagi. Aga eks ma siis käin, vaatan.
Sirli ja Indrek jäävad toa ja vannitoa vahet askeldama. Mõõdavad, teevad märkmeid. Arutavad, vaidlevad vaikselt. Trepile ilmub Janna, märkab Maiut-Aimet ja läheb tagas majja. Samal ajal naabrinaised õuetrepil:
Aime: Noh? Said targemaks?
Maiu: Sellelt ju õiget juttu ei kuule! Vaja ikka keerutada ja vassida. Ütlevad, et Indrek. Et vanad tuttavad. Aga elukohta ei ütle. Viivad jutu mujale. Sa tead siinkandis mõnda sellenimelist?
Aime: No Rästa-Ints ta ju ei ole!
Maiu: Ah, sa kah! Ma mõtlen selliseid, keda me pole nägupidi näinud või ei oska ära tunda. Kuule, kas see... aita nüüd! ... see metskonnast... see, kes bussiga sõitis vahepeal? See oli vist Indrek?
Aime: Märjakannu Indrek? Metsa mine! Mis ajal see oli! See nii vana mees. Teab, kas enam eluski! Ma ütlen sulle: meie kandi inimene ta pole! Ära mind nii pimedaks ka pea!
Maiu: Aga kas ta hakkab nüüd ikka päris võõrast endale koju vedama? Just siis, kui Aivar ära? Ja see... Indrek... jalutas korteris ringi nagu omainimene. Ja... nägin ju küll, kuidas tahavad minust lahti saada. Kust ta sihukese on leidnud? Ei käi ju eriti väljaski. Töö ja kodu vahet sõelub.
Aime: Praegu internetist leiab igasuguseid. Usu mind!
Maiu: Sealt see „vana tutvus“ tulebki. Nüüd, kus oma mees kodust ära, vaja kohe ninapidi kokku saada.
Aime: Ära aja! Hakka või kuurile lukku ette panema. Teab, mis kombed küljes!...
Maiu: Või ehitama hakkavad! Heino juba hulk aega tagasi pakkus, et teeb selle töö ära. Aga kus sa! Naabrile nüüd keegi kopikat kukutab. Tassime ikka kes-teab-mis-hulguseid maja täis!... Sinu juurest ajab seda haisu või?
Aime: Mis haisu? Vaata, su oma aknavahe paksult suitsu täis!
Maiu: Oh sa vanapagan! Siis ikka õiget juttu rääkisid! (rüsinal minema)
Aime: Maiu! Ma tulen ka! Sul seal vist puhta tuli lahti!
Indrek (lõpetab telefonivestluse): Nii. Nüüd on naiselt ka luba käes! Priit peaks kohe kohale jõudma. Saame minna ja Su raha materjalide vastu vahetada.
Sirli: Üks mure. Ma pole kindel, et mu päevalimiit laseb kõike korraga välja osta.
Indrek: Arusaadav. Aga teate, kuidas teeme. Praegu ostame suuremad ja pakilisemad asjad ära ja viimistluskaup las jääb ootama. Seda on aega vaagida ja vaadelda. Ülejäänud kraami kannatab pagasnikuski ära tuua.
Sirli: Kui nii sobib. Jalutame Priidule vastu? Siis pole suure tee pealt alla keeramist!
Indrek: Aga teeme nii! (ära. Trepil satuvad kokku Jannaga. Indrek ja Janna heidavad vastamisi uuriva pilgu. Janna läheb majja tagasi. Peagi naabrinaised tagasi trepil)
Maiu: No kuda, kurjam, mul see lahtine kassitoidupurk sinna pliidi peale ununes. Ei saa ma sellest aru! Tuba musta suitsu täis, hais selline sees, et sure ära. Kuidas ma selle välja saan? Nagu raibet oleks praadinud.
Aime: See nõuab sul ikka kõva tuulutamist jah. Hea, kui nädalaga tagasi tõmbab.
Maiu: Pole ma kunagi niimoodi pikendust seina lükanud, et pliiti järelt ära ei võta. Mul see parempoolse pliidiplaadi lülitus jupsib. Keera kinni või lahti, kuumaks läheb ikka. Ptüi! Valva siin võõraid, mõtted laiali.
Aime: Sul ikka enne ka juhtunud. Alles sa sinna oma plastmasskannu külge sulatasid!
Maiu: Ah, mis sa seda korda meelde tuletad! Mul siiamaani vanamehe peale hing täis. Ega sel pole märkamist! Muudkui aga tinutuskolvi saba suts sisse ja pikendus seina. Seda vaatamist pole, et kas veel midagi järel.
Aime: Asi tal see plaat ära parandada!
Maiu: Ei mina lase! Pärast teeb terve maja pimedaks. See ei saa poole meetri pealt kirvega pakule pihta, ma lasen nüüd pliiti parandama!
Aime: Sirlile ju remonti tegema sokutasid?
Maiu: Sirli-Sirli... Kuule! Kas sulle ei tundu, et kuidagi vagaseks on jäänud seal sees? Kui ehituseks pidi minema, siis peaks ju mingit kopsimist ka kuulda olema?
Aime: Enne ikka vaja mõõdud võtta.
Maiu: Nüüd veel? Kui seal käisin, siis mõõtsid. Praegu ikka mõõdavad. Tal pole see vannituba nii suurgi. Teab-mis-asju seal juba mõõdetakse!
Sa pole täna veel käinud. Mine, küsi suhkrut või soodat või midagi. Uuri, mis nad toimetavad.
Aime: Jäta sa ka, kuidas ma lähen.
Maiu: Niimoodi lähedki. Sa ju ise ka naisterahvas, saad näost aru, kui midagi teoksil.
Aime: Sul tuleb spioonimine palju paremini välja.
Maiu: Ei ole siin midagi mina, alles ma tulin sealt. Mine aga mine, sind ennast huvitab ka, mis elu siin majas elatakse.
Näe, kus! Ukse lukku keeranud!
Aime: Äkki läksid ära?
Maiu: Kus nad siis läksid! Auto ju hoovi peal. Koputa!
Aime: Mis ma küsin nii äkki?
Maiu: Küsi, et... kas see on tema kruus siin trepi peal?
Aime: Mis valu mul selle kruusiga peaks olema? Ja ma ju tean, et see on sinu oma. Kõik teavad. Ühtepuhku vedeleb siin.
Maiu: Küsi... Küsi, kas ta saab oma auto eest ära ajada, et sa tahad hakata muru niitma.
Aime (koputab): Vaikus. Ei liigu kedagi.
Maiu: Küll ma juba tean, mida nemad seal liigutavad! Vajuta veel!
Aime: Ikka ei midagi... Mina rohkem ei koputa!
Maiu: Tead, mis teeme. Läheme kontrollime, kas kardinad on ees. Kui jah, siis on asi selge. Kui ei ole, saab redeliga aknast vaadata.
Aime: Ära mine hoogu! Kuidas ma vahin, nägu vastu naabri akent. Mis ma selgituseks ütlen? Et hakkasin aknaid pesema ja ajasin korrused segi või?
Maiu: Nemad peavad siin selgitusi andma, mitte sina. Ütled, et kella vaatasid. Et ei hakanud endale üles tuppa ronima.
Lähme-lähme! Siin pole mõelda midagi. (Tiiruga tagasi)
Aime: Ei mingit elumärki!
Maiu: Vannituppa me ju ei näinud! Usu mind! Seal nahistavadki. Palju siis selle asja jaoks ruumi kulub!
Aime: Äkki ikka läksid välja.
Maiu: Siin majas ei minda ega tulda nii, et mina ei näeks. Nad on vannitoas, ütlen ma sulle ja ma tõestan selle ära ka praegu! Ma tean, kus Sirli keldrivõtit hoiab. Augu nad lasid põrandasse teha, aga torud on veel ühendamata. Kui me ka ei näe, siis kuuleme ikka.
Aime: Mina teise keldrisse ei lähe.
Maiu: Tuled küll! Sina oled tunnistajaks, et ma sinna midagi võtma ei läinud ja ainult turvalisuse huvides sees käisin.
Aime: No ja kui teevadki seda, mida sina kahtlustad. Mis me selle teadmisega peale hakkame?
Maiu: Aivarile helistame! Tulgu löögu kord majja!
Aime: Nalja teed! Teine on välismaal tööl. Ajad inimese närvi, kihutab kaugelt, teeb veel avarii. Mina seda oma hinge peale ei taha.
(Trepile ilmub Janna. Märkab naabreid ja lahkub tagasi majja)
Maiu (märkab): Ei tea, mis see Janna muudkui trepikojas kõõlub? Kus on kombe endale külge saanud! Mis asja tal aina vaja vahtida? Ei meeldi mulle niisugune nuhkimine. Vastik kohe.
Aime: Näe, mis masin see suure tee pealt alla keeras?
Maiu: Kuskohas? Koidu Priidul on sihuke. Käru ka veel taga. Ei tea, mis see nüüd siia tuleb teed lõhkuma? Priit jah! Vahi! Sirli ja tema ehhhitusmees ka peal.
Aime: Näed, mul oli täitsa õigus, et ära läksid.
Tulijad ehituskaubaga
Maiu, Aime: Tere!
Priit: Tere-tere, naabri-Valved! Kui saaks nüüd niikauaks trepi vabaks kui asjad sisse tassime.
(Priit, Sirli ja Indrek saalivad edasi-tagasi, naised trepi kõrval)
Maiu (hetkel, kui Priit üksi väljas): Sulle muidu see meesterahvas tuttav?
Priit: Ei, kus sa! Esimest korda näen. Mina ainult aitan sisse kolida.
Maiu: Aga kuidas see mees muidu tundub?
Priit: Vat ei oska kaasa rääkida. Sa pead ikka ise järgi proovima.
Priit lahkub, Sirli ja Indrek jäävad kööki toimetama. Tõstavad asju. Sirli paneb kohvivee keema.
Maiu: Näh, sa pead ka kõik loraks keerama! (Aimele) Ei saanudki targemaks midagi.
Aime: Paistab, et ikka ehitaja. Tundub viisaka ja tagasihoidliku olemisega mees.
Maiu: Eks sina ole meil jah kõva meestetundja!
Aime. No eks ma ikka ühte ja teist oska vaadata kah.
Maiu: Kui oleks osanud, oleksid endale midagi asjalikumat leidnud, kui see sinu Voldi.
Aime: Mul vähemalt on mees, aga sina kamandad muidu, mis sa kamandad, oma Heinot sa niikaugele pole saand, et oleks su ära võtnud!
Maiu: Kassi saba alla mine! Mina pole sul kellegi võtta ja jätta. Teab, kas tahtsingi minna! Võib-olla ootan paremat!
Aime: Äkki sellepärast see Sirli külaline sul nii hinge peal ongi?
(ära)
(Sirli köök. Kohv on just valmis saanud)
Indrek: Kuhu sa ütlesid, et võin end sättida?
Sirli: Sinna! Ma toon voodiriided ka.
Indrek: Ma muidu oleks veel natuke aega üleval olnud. Päike alles kõrgel. Mõtlesin, et vahetan riided ja teen enne mõne tunni tööd.
Sirli: Ega ma seda. Siis on lihtsalt kõik valmis ja olemas. Kallake endale kohvi! Kapist leiab midagi võileiva peale ka. Majandage!
(uksekell. Tulijaks Maiu. Sirli avab, tekk-padi süles. Indrek kallab tassidesse kohvi, vaatleb huviga ümbrust)
Maiu: Tere uuesti! Ega te pahaks pane, kui korra voolu ära võtan? Mul enne, jah, kärssas natuke. Vaja üle kontrollida.
Sirli: Kas ainult sinu korteri lülitist ei piisa?
Maiu: Kindlam on ikka, kui kõik.
Sirli: Ei, meid ei sega. Plaanisimegi just magama minna.
Maiu: Niimoodi, keset päeva?
Sirli: Siis jaksab öösel kauem üleval olla.
Maiu: Sind ja su jutte. Ei saa mina sust aru.
Indrek: Panin sulle kohvi valmis. Teile ka?
Sirli: Ei. Tal on elektriga kiire. (Maiu ära)
Sirli: Suhkrut? Koort?
Indrek: Aitäh. Nii on hea küll.
Sirli: Minu maitsemeel vaidleb vastu. Nii ei ole üldse hea. Mõru. Sünge. Ja kange.
Indrek: Mina eelistan ehedust.
Sirli: Mina eelistan harmooniat.
Indrek: Seda on märgata.
Sirli: Heas või halvas mõttes?
Indrek: Ikka heas. Siin on kõik nii paigas ja rahulik. Võib-olla liigagi rahulik. Läbimõeldud. Tekib kange kiusatus seda elamist millegagi raputada. Tõmmata seinale üks sakiline punane joon. Jalutada üle põranda lohakas värvirida. Ei. See kõik, mis siin on, on väga kena ja sobib sinuga kokku. Aga kui ma jälgisin, kuidas sa võtad kapist asju, kuidas sa toast väljudes end kohendad, millise hoiaku võtad naabritega suheldes... See kõik on nii kindel ja kätteõpitud. Rahulik. Tahaks intrigeerida. Tahaks näha, milline sa oled koore ja suhkruta.
Sirli: Mõru, sünge ja kange.
Indrek: Kõlab huvitavalt.
Sirli: Ennast on raske kõrvalt vaadata... Teate, mis ma tahan?
Indrek: Olen kehv mõistataja.
Sirli: Aga nüüd tuleb teil seda teha. Ma tahan, et te ehitate sellise vannitoa, mis peegeldaks, millisena te mind näete.
Indrek: See oleks päris keeruline ülesanne.
Sirli: Olge nõus!
Indrek: Aga teeme proovi!
Indrek: Mul on mingi jama kotis.
Sirli: Appi, mis see on?
Indrek: Ise ka mõistatan. Polnud ju mingit kreemi ega... šampoon! Šampoon on lahti läinud! Terve kott koos!
Sirli: Viskame asjad masinasse. Loputame läbi. Tuleb läikiv ja kohev garderoob. Tänase ilmaga tund aega õues nööril kuivamist ja - probleem unustatud!
Indrek: Pista kott ka sisse. Vabandust. Vähe sellest, et märkamatult sina-peale olen läinud, juba kamandan ka.
Sirli: Tähendab, tunnete koduselt. Tore. Siis tuleb ehk töö ka nagu enda jaoks!
Indrek: Tööd ei narrita. Kui teha, siis korralikult.
Sirli: Vabandust, ma ei tahtnud solvata.
Indrek: Mis ehitusse puutub, siis olen pedant. Kui näed, et midagi hakkab sinu meelest viltu minema, siis ütle kohe. Tagantjärgi tänitamiste suhtes olen vastuvõtlik.
Sirli: Olgu nii. Miskipärast usun, et võin teid usaldada. (Lülitab pesumasinat) Ai. Voolu ju pole! On?! Väga hea.
Otsin teile, sulle, midagi Aivari kapist. Ta muidugi pole päris sama kasvu, aga midagi ikka leiab. Muidu sodid oma riided ära.
(Indrek jääb kohvi lõpuni jooma ja elamist vaatama, Sirli käib ära, tuleb t-särgi ja pükstega) Võta need, kui oled nõus selga panema. Riku, kuidas oskad. Ma lähen riputan seni riided kuivama. (ära)
Maiu (rüsinal sisse): Sirli, ma tulin ütlema, et nüüd on elekter jälle tagasi.
Indrek (vahetab köögis riideid): Aitäh, me märkasime. Juba mõne aja eest.
Maiu: Uih! Te puhta alasti!
Indrek: Oleksin varju läinud, oleks te oma tulekust kuidagi märku andnud. Aga te vist elate ka siin korteris, meid lihtsalt pole tutvustatud?
Maiu: Ei. Ei ela. Ma tulen korrus kõrgemalt. Meil siin kõik majarahvas selline - üks suur pere. Maakoht. Saate isegi aru. Maiu on minu nimi.
Indrek: Endiselt Indrek! Ahah. Eks ma nüüd tean. Astun ka mõnikord teie juurest läbi, kui midagi huvitavat meelde tuleb. Aga teie, Maiu, olete täna nii tihti siin vist minu pärast? Kas ma huvitan teid kui ehitaja, uus majaelanik, või köidan teid mehena?
Maiu: Ma. Tegelikult tulin Sirlile ütlema, et... Ja... teate, mul jäi pirukas ahju.
Indrek: On see küllakutse?
Maiu: Ei. Mis. Mul varsti pere tulemas. Teil ka siin... töö pooleli. Mis ma ikka tülitan. (Tagurdab minema)
Sirli: Kuhu see Maiu siit nii suure valuga... Mis ta jälle tahtis?
Indrek: Tuli ütlema, et vool on tagasi. Aga jah, ma vist natuke kiusasin teda selle pideva luuramise eest. Ega see sulle nüüd tüli tekita?
Sirli: Oh ei suuda teie, sina, teda selle ühe korraga ümber teha. Ja tüli eest hoolitseb majarahvas nagunii.
Saan ma ka kuidagi abiks olla?
Indrek: Eks ma annan märku. Ruumi isegi vähe. Mitte, et mul sinu seltskonna vastu midagi oleks.
Sirli: Ma siis vaatan õhtuks midagi lauale.
Toimetavad
Trepile ilmub Janna, märkab naisi ja pöördub tagasi majja.
Aime: Sa nägid, mis riideid Sirli nöörile riputas? Juba peseb teise aluspesu!
Maiu: No, sa oleks piletiraha maksnud, et näha seda, mida mina toas nägin!
Aime: Mis sa nägid? Mis sa väänutad oma nägu! Räägi juba!
Maiu: Seisis meie Indrekukene keset kööki, paljas kui porgand!
Aime: Ei ole!
Maiu: Tõsijutt!
Aime: No ja mis sa ära nägid?
Maiu: Kas ma teda vahtima jäin? Mis sa minust arvad! Aga seda ma sulle ütlen, õige mees see ei ole. Üks paras donžuan. Hakkas mulle ka imelikku juttu ajama. Vaatasin, et ära sain. Nüüd ei julge ninagi õue pista. Teab, mis ta veel välja ei mõtle!
Aime: Aga juba sa istudki jälle trepil, kohvitass ees... ja ma vaatan, et oled vahepeal riideid vahetanud. Silmad kah ära värvitud!
Maiu: Mis sa lõksutad! Kas ma pean sinu moodi nädal otsa ühe ja sama kördise särgiga ringi laskma?
Aime: Kuule, ma käisin aiamaad rohimas. Sa võiks enda oma ka üles otsida, kuni puud pole veel peale kasvanud. Õitsed siin Sirli aknaaluses, endal nõgesed varsti kahemeetrised, hakkavad minu poolele ka seemneid ajama. Või ootad, et mina tulen tegema?
Maiu: Katsu sa puutuda! Nõges on ravimtaim. Selle ma jätsin meelega kasvama. Võtab väsimuse ära. Kõhuvalu vastu hea. Ja teeb vere tugevaks.
Aime: Kuule, nõgesel süüakse noori kasve, kevadel. Sinu võsa peab varsti kiiniga raiuma minema, neil juba vars puitunud.
Maiu: Mis see sinu asi on? Vaat kasvatangi kütteks! Sügisel lõikan parajad halud ja ajan ahju. Kadesta siis!
Aime: Ei ma kadesta midagi. Ma lähen lasen Voldile söögi soojaks. Eks sa saada Heino ka meile sööma. Sul endal pole vist mahti koju minna, pead uut naabrimeest valvama! (Aime ära)
Indrek ka kohvitassiga trepile.
Indrek: No tere, naabriproua. Nii ilus ja nii üksinda? Kas tohib seltskonda pakkuda?
Maiu: Mis te nokite vanainimest. Paljukest seda ilu enam. Eks istuge pealegi. Ma hakkasingi ära minema.
Indrek: Kuhu nii kiire nüüd? Lootsin, et räägite, mis majas uut, mis elu ise elate.
(Nende seljataha ilmub Janna, kuulab paar hetke vestlust pealt ja lahkub tuppa)
Maiu: Mis mul ikka, aga see Sirli asi mul küll hinge peal. Ega mina ju usu, aga teised räägivad ja... Ega see ilus ole, et tal oma mees kodust ära ja teie jääte nüüd sinna ööseks. Ma saan aru, et remont ja kõik. Aga võõras mees ja naine ühe katuse all – see ikka ei sobi. Kui teil pole kuskil olla, tulge meie juurde. Ega ma öömaja eest palju võtaks. Ja söögi saaksite soodsa tellida. Nagunii ju keedan ja küpsetan. Mul Heino kodus, keegi ei vaata võõriti. Tema jääb küll varakult magama ja norskab nagu härg, aga ma võin teile teise tuppa aseme teha. Sinna ei kuule midagi. Alustuseks võiks päris ilma rahatagi...
Indrek: Mul on veel parem mõte. Te tulge ise ööseks alla. Te võite kohe minu tuppa magama tulla, siis saate pärast kõigile kinnitada, et olukord on kontrolli all.
Maiu: Mina? Teie juurde. Kuidas ma? Mismoodi?
Indrek: Ise ju ütlesite, et üks suur pere. (Indrek lahkub tuppa)
Indrek: Lähete magama?
Sirli: Veel just mitte.
Indrek: Vaataks mingit filmi?
Sirli: Meie filmitagavara on väga kesine. Ja pole telekatki.
Indrek: Mul on üht-teist arvutis. „Kuninga kõne“. Olete näinud?
Sirli: Ei.
Indrek: Huvitab?
Sirli: Minugi poolest.
Indrek: Kuhu sätime?
Sirli: Kõlab ehk paranoiliselt, aga ehk siiasamasse? Muidu on tore olla see üks suur pere, aga kui pead kogu aeg valvama, millal on viisakas kardinaid ette tõmmata, tuld kustutada, vetsus vett tõmmata... Ära väsitab.
Indrek: Aga, davai! Teeme pesa! Midagi krõbistada?
Sirli: Mulle ei meeldi pudi sees vedeleda.
Indrek: Tegelikult, mulle ka mitte.
Trepil:
Aime: Noh, altnaabritel öörahu?
Maiu: Mina seda rahu väga ei usaldaks. Köögis vist praegu. Laelamp ei põle, aga mingi valgus nagu tõuseks. Põrandalt.
Aime: Võib-olla panid küünla põlema?
Maiu: Ja millest me siis räägime? Mida teevad kaks täiskasvanut küünlaga köögipõrandal?
Aime: Sa ju ise muudkui õiendad maja elektrikilbi kallal. Tahad – on vool, tahad – teed maja pimedaks.
Maiu: Kui teil mind olemas ei oleks, istuksite kõik külmas ja pimedas! Asjadele tuleb vahepeal puhkust ka anda.
Aime: Võib-olla see mees ei saa pimedas magada? Mul oli noorest peast kaua aega nii. Seinalamp hõõgus öö läbi. Nii kui ära kustutati, olin kraps üleval ja enam und ei tulnud.
Maiu: Redel jäi sul enne maja taha või?
Aime: Tahad jälle ronima hakata?
Maiu: Ei, kaugust visata! Muidugi ronida! Õu on pime, ega nemad näe. Ja või nad meid passivad. Neil omal käed-jalad tööd täis. Too ära see redel!
(Trepile ilmub Janna, jälgib pisut aega naabrinaiste tegevust ja taandub majja)
Aime: Sina roni ees!
Maiu: Ja ongi nii!
Aime: Näita! Midagi pole ju? Arvutit vahivad.
Maiu: Aga kuidas! Põrandal! Kahekesi kõrvuti!
Aime: Sa kah! Kuidas nad siis vastamisi vaataks, arvutiekraan on ju ühele poole.
Maiu: Aga kas normaalne täiskasvanud inimene, kellel külaline kodus, teeb endale aseme köögipõrandale? Kui tal ei ole midagi plaanis. Küll ma juba tean! Sirli arvas, et kööki keegi kahtlustama ei hakka! On kurivaim! Vaatad peale, selline inglinägu ees, et ...
Sirli: Mina enam ei suuda!
Indrek: Film ei meeldi?
Sirli: Filmil pole häda midagi, aga tõsta pilk natuke ülespoole. Vaata, kes meil seal aknaserval kõõluvad.
Indrek: Lähen ajan ära?
Sirli: Kukuvad veel kondid puruks. Las nad olla. Vaata lõpuni. Ma jätkan mõni teine kord.
Indrek: Mis siis minagi. Kord juba nähtud ka... Eks head ööd siis! Tegelikult olen veidi pettunud.
Sirli: Miks?
Indrek: Ikka seesama vaoshoitus. Kuigi olukord oleks lubanud.
Sirli: Sa mõtled...
Indrek: Ei. Naabrinnadest räägin. Tore oleks näha olnud, kuidas sa üles kargad, akna raksakaga lahti lükkad ja memmed kiljudes murule pudenevad.
Sirli: See ei pakuks mulle midagi.
Indrek: Oled sa proovinud? (hiilib kardinavarju, kargab röögatusega luurajate nina alla, need kisaga minema) Sirli ja Indreku naer
pimedaks. Valgeks
Maiu ja Aime trepil.
Aime (koorib kartuleid): Mitu päeva polnud teist näha, arvasin, et selle asjaga on nüüd ühel pool. Aga ei, täna jälle platsis.
(trepile ilmub Janna, kuulatab hetke ja lahkub tagasi majja)
Maiu (niheleb): Ei tea, mis veel lastakse ehitada? Bassein või talveaed? Eluaeg on siin majas kuivkäimlaga hakkama saadud, aga vaat kus nüüd läks mõnel tagumik peeneks taha.
Aime: Telliks endile ka midagi? Ega me kehvemad ole. Laseme lifti panna. Või eskalaatori. Igavesti uhke oleks solgiämbriga õue sõita.
Maiu: Soe peast! ... Kuule, laena korra potti (valab Aime kooritud kartlid ämbrisse tagasi)
Aime: Kumb see siin segi on! Pesed puhtaks ja paned tagasi praegu.
Maiu: Küll ma teen. Ära räuska. Mul praegu muud mured. Mina kahtlustan, seal tehakse lõpparvet (kuulab potiga vastu ust).
Aime: Mis sul sest!
Maiu: Tasa ole nüüd!
Indrek ja Sirli köögilaua taga.
Sirli: Sinu palk.
Indrek: Oled rahul?
Sirli: Ma ei oska seda isegi väljendada. Jah. Olen küll. Ja sul on õigus, tõepoolest - rahulik. Võib-olla isegi liiga. Aga ilus. Mina nii ilus ei ole.
Indrek: Väljapressija.
Sirli: Ei, ma ei oota kiitmist. Üritan ise kiita. Tõesti kena. Mul on hea meel, et suutsin end tagasi hoida ja ei piilunud.
Indrek: Oleksid saanud üht-teist muuta.
Sirli: Ma poleks osanud. Aga kus on need sinised kivid, mis sa ostsid?
Indrek: Ringi vahetasin. See tundus õigem.
Sirli: Pärlikarp? Usud sa ikka, et ühel hetkel minust midagi üllatuslikku välja kerkib?
Indrek: Noh. Mina ei saa seda kunagi teada.
Sirli: Tead, mul on päris kahju, et sa ära lähed.
Indrek: Tead, tegelikult on lahkumiseks väga õige aeg. Võib-olla isegi natuke hilja.
Tuleb Priit.
Priit: Noh, naabri-Valved, kas töö nii ohtlik, et kiivreid jagatakse? Kuule, see on sul valepidi peas!
Maiu: Ma siin... tahtsin tegelikult töömehega plaani pidada, aga ei pidanud viisakaks vahele segada.
Priit: Plaanid ta pajapraeks teha?
Maiu: See on meie omavaheline jutt.
Priit: (Sirlile-Indrekule) Heia, hästivalvatud inimesed! Kuidas on? Hakkame liikuma? Vannituba ka näitate? Ossa! Sa ikka oskad! Kui sauna hakkan tegema, siis sa kolid minu juurde. Jäta meelde, mees! Ah jaa! Sinu soov. (Sirlile)
Indrek: Mis see on?
Sirli: Vaata, Indrek. Ma olen sellega väga rahul, mis sa tegid. Nii rahul, et ma ei muudaks seal sentimeetritki. Ainult... see on natuke ajast maas.
Maiu: Issake, kuidas teisele ütleb!
Indrek: Võta tööraha tagasi.
Sirli: Solvusid?
Indrek: Tuleta meelde, mis me selle kohta rääkisime.
Sirli: Sa ei saanud aru. Kuula. Vannituba on täiuslik. Aga see siin (köök) ei ole.
Maiu: Seda mina arvasin, et midagi niisugust tuleb. Kuula, meistri-Indrek, mis mina ütlen. Ei sulle siin hõlpu anta. Algul vannituba, siis köök, siis esik... Palk kindlasti nigel ja solvatakse pealekauba. Mina pakun täitsa omaette tuba, prii söök, palka saad kui president ja... Mul selline mõte, et ehita mu magamistoale rõdu!
Indrek: (Maiule) Hinga ka vahepeal! Sirli, mis su köögiga on? Hiljuti remonditud. Hästi hoitud. Harmooniline.
Sirli: Just nimelt. Liiga rahulik. (viskab pintsliga punase värvitriibu üle seina.) Nii on õige.
Priit: Ma valetan, kui ütlen, et millestki aru saan.
Indrek: See polegi sulle... Noh, Maiu-proua. Mis mure oli? Rõdu tahad? Mul on parem mõte. Lase tellingud teha. Siis on kõikjale vaba juurdepääs.
See oli tore töö. Ise jäin ka tulemusega rahule. Ainult tualettpoti poole vaadates on iga kord tunne, et kohe kerkib kaanealusest Maiu-proua uudishimulik pea.
Janna (ilmub trepile, näeb, et trepiesine on tühi): Lõpuks ometi on õhk puhas! Aivar! Kähku! (Trepikojast väljub Aivar reisikohvriga, kallistavad, Aivar siseneb oma korterisse)
Sirli – naine esimeselt korruselt
Aivar – Sirli mees
Indrek - ehitusmees
Priit – nende sõber
Maiu, Aime ja Janna - naabrinaised
Lehtmetsa-Risti, 2011
(Maakorteri köök, lavaäärelt alla kortermaja õuetrepp.)
Indrek (vannitoast sisenedes): Sellega on teil kiire muidugi... Nädala töö. Ainult vahepeal tahavad pinnad kuivada, siis peab ootama.
Sirli: Aga muidu te oleksite nõus? Hind on see, mis ütlesin. Rohkem ei pigista kuskilt välja.
Indrek: Ei-ei-ei! Rahu! Selle rahaga leiate endale korraliku töömehe. See ei oleks mul endal mingi vaev ära teha, aega on ka hetkel, aga – sõidukulud juurde ja siis läheks juba kitsaks. Te peate ikka kellegi lähemalt leidma.
Sirli: Kelle? Ma olen ennast ogaraks otsinud. Head meistrid on ära Norras-Rootsis-Soomes. Kui korraks tulevad, siis koduski tegemist. Paar nii-öelda-meistrit on, aga nende kätetööd ma oma koju tõesti ei taha. Täielik vedamine, et Teie Gerda juurde sattusite ja sellest juttu tuli.
Indrek: Ei noh, kas te mõtlete, et mul süda soojaks ei lähe, kui keegi mind nii väga tahab, aga... Mis me teeme siis? Rääkisin: autot mul praegu pole. Hakkate mind nii kaugelt iga päev vedama?
Sirli: Äkki elate selle aja meil?
Indrek: Ja mis mu naine sellest arvab? Või teie... teil ikka on mees?
Sirli: Ikka on! Aivar on kuu lõpuni loengutega Horvaatias. Seda ma ju loodangi, et tema tagasitulekuks on kõik valmis.
Indrek: Kindel? Äkki teie abikaasa hoopis solvub? Tahab ise näpud seguseks teha?
Sirli: Uskuge, ei taha. Aga teil... tuleks kodus arusaamatusi? Ma võin oma pildi kaasa anda, see kindlasti rahustab.
Indrek: Kahtlen.
Sirli: Minu poolest võite naise ka siia kutsuda, kui end üksikuna tunnete. Ruumi on. Pesta saab üle õue, saunas.
Indrek: Aitäh pakkumast, aga siis peate mu naist iga päev tööle ja tagasi transportima.
Sirli: Mh. Muidu võiksite saada sellesama toa seal. Ja... kui eelistate oma leivakotti, teen kapis ruumi. Kui riskite minu tehtud toite süüa, siis – palun.
Indrek: Nii ohtlik kohe? Huvi pärast juba prooviks.
Sirli: Mulle hakkas see mõte täitsa meeldima. Milleks kulutada aega ja kütust. Olete siin, saabki rutem valmis.
Indrek: Selles julgen kahelda. Ütlesin ju. Lorutamist tuleb paratamatult ette. Vahepeal tahab töö seismist ja settimist. Nii et ma võtsin just tööpakkumise vastu? Mis siis ikka. Aga teie hea maine huvides ma katsun siiski Gerda ja Priidu käest peavarju küsida.
Sirli: Muidugi. Nad on ikkagi tuttavad. Vabandage minu pealetükkivus.
Indrek: See pakkumine võib veel uuesti päevakorda kerkida. Oleneb, kas ja kui kaua Priidu ämm ja põnnid mu jalusolemisega lepivad.
Sirli: Aga käed koos siis? Millal alustate?
Indrek: Kui teile sobib, võime kas või kohe materjalikulu välja arvestada ja... täitsa jõuab veel täna midagi ära teha. Plaadid saab kohale tuua.
Teil on konks taga?
Sirli: (segaduses) Oli see küsimus või tähelepanu juhtimine? Ei tea olema... Ah! Te mõtlete autol! Tunnistan ausalt: ma ei tea.
Indrek: Käru pole kunagi järel olnud?
Sirli: Oot! Külmkapi ju tõime!
Indrek: Nooh? Ja kuidas see välja nägi? Istusite pakiruumis ja hoidsite käru köiega sabas või sai kuidagi lihtsamalt?
Sirli: Ju siis ikka on.
Indrek: Käru järelikult pole?
Sirli: Ei, aga bensukast saab. Priidul on muidugi ka.
Mida alustuseks vaja on? Mõõdulint, paber, pliiats...
Indrek: Alustame öömajast. (helistab) Priit, Indrek siin. Kas sa annad mulle paariks nädalaks peavarju? Ma teeks siis selle töö ära. Ah nii. See on muidugi hea põhjus. Perenaine pakkus ka ulualust... Äkki ma võtan ikka selle vastu. Teine asi veel. Sa käru oled nõus laenama? Käiks tooks talle träni ära. Ise? Veel parem. Kuule, viska siis juba minu pambud ka pagassi. Aga teeme nii!...
Et siis nii. Põhimõtteliselt olen neile oodatud, aga Gerda õde tuleb just lastega ema juurde ja ma vist eelistaksin natuke rahulikumat miljööd.
Sirli: Pole probleemi.
Indrek: Aga siis asja juurde! (lahkub)
(uksekell)
Maiu: Tere! Ma tõin su lehed ära. Sul nii suured kingad esikus? Külalisi või?
Sirli: Ei. See on mul turvakaalutlustel. Et kui võõras tuleb, ehmatab ära. Aga näe, sind ei peletanud. Peaks vist veel suuremad muretsema. Ja kurja koera sildi uksele kleepima.
Maiu: Ja-jah. Aime enne õue peal ütles, et keegi võõras mees tuli maja poole. See tuligi sulle või?
Sirli: Ei, mul ei ole küll ühtegi võõrast! Ma ei lase kedagi enne üle läve, kui pole tutvustanud. Edasi on juba oma!
Maiu: Ja-jah. Aime arvas, et ei tea, kas Eesti Energiast tuldi näite kontrollima? Aga et nii kaua küll ei tohiks minna.
Sirli: Neid praegu voolumõõtjad ei huvitagi. Kontrollivad suuremate kodumasinate energiatarbimist.
Maiu: Mismoodi?
Sirli: Mõõdab pool meetrit juhtmest. Lülitab masina tööle. Võtab stopperiga aega ja samal ajal laserkaameraga loeb, palju elektrone läbi lippab.
Maiu: Mis sa jutustad! (kergitab pajakaant, uurib sisu)
Sirli: Praeahju peitsin. Arvasingi, et potis jääb kohe vahele.
Maiu: (kuuleb kobinat, piilub üle ukse vannituppa) Tere!
Indrek (väljub): Tere-tere, hea inimene. Mis vaevab?
Maiu: Sirli siin ajas, et elektrimehed. Ma kohe arvasin, et küll ta jälle luiskab.
Sirli: See oli rohkem su enda fantaasia jätk.
Maiu: Hakkad ehitama? Mu Heino ikka ootas, et teda kaupled. Vaja nüüd võõraid tülitada!
Sirli: Ütlesin ju, et tuttav.
Maiu: Mis nimeline kah?
Indrek: Indrek.
Maiu: Pole teid varem nagu nägema juhtunud?
Indrek: Jah. Eks olen üritanud siiamaani salaja käia.
Maiu: Et kustkandi inimesi muidu?
Sirli: Sinu juurest ajab kärsahaisu sisse või?
Maiu: Mina küll midagi pliidi peale ei jätnud. Mis. Mul pole pliit järelgi!
Sirli: Ma ei tea. Tunned? Nagu mingit kummikärsakat viskab vahepeal. Äkki mõni juhe?
Maiu: Ei mina tunne midagi. Aga eks ma siis käin, vaatan.
Sirli ja Indrek jäävad toa ja vannitoa vahet askeldama. Mõõdavad, teevad märkmeid. Arutavad, vaidlevad vaikselt. Trepile ilmub Janna, märkab Maiut-Aimet ja läheb tagas majja. Samal ajal naabrinaised õuetrepil:
Aime: Noh? Said targemaks?
Maiu: Sellelt ju õiget juttu ei kuule! Vaja ikka keerutada ja vassida. Ütlevad, et Indrek. Et vanad tuttavad. Aga elukohta ei ütle. Viivad jutu mujale. Sa tead siinkandis mõnda sellenimelist?
Aime: No Rästa-Ints ta ju ei ole!
Maiu: Ah, sa kah! Ma mõtlen selliseid, keda me pole nägupidi näinud või ei oska ära tunda. Kuule, kas see... aita nüüd! ... see metskonnast... see, kes bussiga sõitis vahepeal? See oli vist Indrek?
Aime: Märjakannu Indrek? Metsa mine! Mis ajal see oli! See nii vana mees. Teab, kas enam eluski! Ma ütlen sulle: meie kandi inimene ta pole! Ära mind nii pimedaks ka pea!
Maiu: Aga kas ta hakkab nüüd ikka päris võõrast endale koju vedama? Just siis, kui Aivar ära? Ja see... Indrek... jalutas korteris ringi nagu omainimene. Ja... nägin ju küll, kuidas tahavad minust lahti saada. Kust ta sihukese on leidnud? Ei käi ju eriti väljaski. Töö ja kodu vahet sõelub.
Aime: Praegu internetist leiab igasuguseid. Usu mind!
Maiu: Sealt see „vana tutvus“ tulebki. Nüüd, kus oma mees kodust ära, vaja kohe ninapidi kokku saada.
Aime: Ära aja! Hakka või kuurile lukku ette panema. Teab, mis kombed küljes!...
Maiu: Või ehitama hakkavad! Heino juba hulk aega tagasi pakkus, et teeb selle töö ära. Aga kus sa! Naabrile nüüd keegi kopikat kukutab. Tassime ikka kes-teab-mis-hulguseid maja täis!... Sinu juurest ajab seda haisu või?
Aime: Mis haisu? Vaata, su oma aknavahe paksult suitsu täis!
Maiu: Oh sa vanapagan! Siis ikka õiget juttu rääkisid! (rüsinal minema)
Aime: Maiu! Ma tulen ka! Sul seal vist puhta tuli lahti!
Indrek (lõpetab telefonivestluse): Nii. Nüüd on naiselt ka luba käes! Priit peaks kohe kohale jõudma. Saame minna ja Su raha materjalide vastu vahetada.
Sirli: Üks mure. Ma pole kindel, et mu päevalimiit laseb kõike korraga välja osta.
Indrek: Arusaadav. Aga teate, kuidas teeme. Praegu ostame suuremad ja pakilisemad asjad ära ja viimistluskaup las jääb ootama. Seda on aega vaagida ja vaadelda. Ülejäänud kraami kannatab pagasnikuski ära tuua.
Sirli: Kui nii sobib. Jalutame Priidule vastu? Siis pole suure tee pealt alla keeramist!
Indrek: Aga teeme nii! (ära. Trepil satuvad kokku Jannaga. Indrek ja Janna heidavad vastamisi uuriva pilgu. Janna läheb majja tagasi. Peagi naabrinaised tagasi trepil)
Maiu: No kuda, kurjam, mul see lahtine kassitoidupurk sinna pliidi peale ununes. Ei saa ma sellest aru! Tuba musta suitsu täis, hais selline sees, et sure ära. Kuidas ma selle välja saan? Nagu raibet oleks praadinud.
Aime: See nõuab sul ikka kõva tuulutamist jah. Hea, kui nädalaga tagasi tõmbab.
Maiu: Pole ma kunagi niimoodi pikendust seina lükanud, et pliiti järelt ära ei võta. Mul see parempoolse pliidiplaadi lülitus jupsib. Keera kinni või lahti, kuumaks läheb ikka. Ptüi! Valva siin võõraid, mõtted laiali.
Aime: Sul ikka enne ka juhtunud. Alles sa sinna oma plastmasskannu külge sulatasid!
Maiu: Ah, mis sa seda korda meelde tuletad! Mul siiamaani vanamehe peale hing täis. Ega sel pole märkamist! Muudkui aga tinutuskolvi saba suts sisse ja pikendus seina. Seda vaatamist pole, et kas veel midagi järel.
Aime: Asi tal see plaat ära parandada!
Maiu: Ei mina lase! Pärast teeb terve maja pimedaks. See ei saa poole meetri pealt kirvega pakule pihta, ma lasen nüüd pliiti parandama!
Aime: Sirlile ju remonti tegema sokutasid?
Maiu: Sirli-Sirli... Kuule! Kas sulle ei tundu, et kuidagi vagaseks on jäänud seal sees? Kui ehituseks pidi minema, siis peaks ju mingit kopsimist ka kuulda olema?
Aime: Enne ikka vaja mõõdud võtta.
Maiu: Nüüd veel? Kui seal käisin, siis mõõtsid. Praegu ikka mõõdavad. Tal pole see vannituba nii suurgi. Teab-mis-asju seal juba mõõdetakse!
Sa pole täna veel käinud. Mine, küsi suhkrut või soodat või midagi. Uuri, mis nad toimetavad.
Aime: Jäta sa ka, kuidas ma lähen.
Maiu: Niimoodi lähedki. Sa ju ise ka naisterahvas, saad näost aru, kui midagi teoksil.
Aime: Sul tuleb spioonimine palju paremini välja.
Maiu: Ei ole siin midagi mina, alles ma tulin sealt. Mine aga mine, sind ennast huvitab ka, mis elu siin majas elatakse.
Näe, kus! Ukse lukku keeranud!
Aime: Äkki läksid ära?
Maiu: Kus nad siis läksid! Auto ju hoovi peal. Koputa!
Aime: Mis ma küsin nii äkki?
Maiu: Küsi, et... kas see on tema kruus siin trepi peal?
Aime: Mis valu mul selle kruusiga peaks olema? Ja ma ju tean, et see on sinu oma. Kõik teavad. Ühtepuhku vedeleb siin.
Maiu: Küsi... Küsi, kas ta saab oma auto eest ära ajada, et sa tahad hakata muru niitma.
Aime (koputab): Vaikus. Ei liigu kedagi.
Maiu: Küll ma juba tean, mida nemad seal liigutavad! Vajuta veel!
Aime: Ikka ei midagi... Mina rohkem ei koputa!
Maiu: Tead, mis teeme. Läheme kontrollime, kas kardinad on ees. Kui jah, siis on asi selge. Kui ei ole, saab redeliga aknast vaadata.
Aime: Ära mine hoogu! Kuidas ma vahin, nägu vastu naabri akent. Mis ma selgituseks ütlen? Et hakkasin aknaid pesema ja ajasin korrused segi või?
Maiu: Nemad peavad siin selgitusi andma, mitte sina. Ütled, et kella vaatasid. Et ei hakanud endale üles tuppa ronima.
Lähme-lähme! Siin pole mõelda midagi. (Tiiruga tagasi)
Aime: Ei mingit elumärki!
Maiu: Vannituppa me ju ei näinud! Usu mind! Seal nahistavadki. Palju siis selle asja jaoks ruumi kulub!
Aime: Äkki ikka läksid välja.
Maiu: Siin majas ei minda ega tulda nii, et mina ei näeks. Nad on vannitoas, ütlen ma sulle ja ma tõestan selle ära ka praegu! Ma tean, kus Sirli keldrivõtit hoiab. Augu nad lasid põrandasse teha, aga torud on veel ühendamata. Kui me ka ei näe, siis kuuleme ikka.
Aime: Mina teise keldrisse ei lähe.
Maiu: Tuled küll! Sina oled tunnistajaks, et ma sinna midagi võtma ei läinud ja ainult turvalisuse huvides sees käisin.
Aime: No ja kui teevadki seda, mida sina kahtlustad. Mis me selle teadmisega peale hakkame?
Maiu: Aivarile helistame! Tulgu löögu kord majja!
Aime: Nalja teed! Teine on välismaal tööl. Ajad inimese närvi, kihutab kaugelt, teeb veel avarii. Mina seda oma hinge peale ei taha.
(Trepile ilmub Janna. Märkab naabreid ja lahkub tagasi majja)
Maiu (märkab): Ei tea, mis see Janna muudkui trepikojas kõõlub? Kus on kombe endale külge saanud! Mis asja tal aina vaja vahtida? Ei meeldi mulle niisugune nuhkimine. Vastik kohe.
Aime: Näe, mis masin see suure tee pealt alla keeras?
Maiu: Kuskohas? Koidu Priidul on sihuke. Käru ka veel taga. Ei tea, mis see nüüd siia tuleb teed lõhkuma? Priit jah! Vahi! Sirli ja tema ehhhitusmees ka peal.
Aime: Näed, mul oli täitsa õigus, et ära läksid.
Tulijad ehituskaubaga
Maiu, Aime: Tere!
Priit: Tere-tere, naabri-Valved! Kui saaks nüüd niikauaks trepi vabaks kui asjad sisse tassime.
(Priit, Sirli ja Indrek saalivad edasi-tagasi, naised trepi kõrval)
Maiu (hetkel, kui Priit üksi väljas): Sulle muidu see meesterahvas tuttav?
Priit: Ei, kus sa! Esimest korda näen. Mina ainult aitan sisse kolida.
Maiu: Aga kuidas see mees muidu tundub?
Priit: Vat ei oska kaasa rääkida. Sa pead ikka ise järgi proovima.
Priit lahkub, Sirli ja Indrek jäävad kööki toimetama. Tõstavad asju. Sirli paneb kohvivee keema.
Maiu: Näh, sa pead ka kõik loraks keerama! (Aimele) Ei saanudki targemaks midagi.
Aime: Paistab, et ikka ehitaja. Tundub viisaka ja tagasihoidliku olemisega mees.
Maiu: Eks sina ole meil jah kõva meestetundja!
Aime. No eks ma ikka ühte ja teist oska vaadata kah.
Maiu: Kui oleks osanud, oleksid endale midagi asjalikumat leidnud, kui see sinu Voldi.
Aime: Mul vähemalt on mees, aga sina kamandad muidu, mis sa kamandad, oma Heinot sa niikaugele pole saand, et oleks su ära võtnud!
Maiu: Kassi saba alla mine! Mina pole sul kellegi võtta ja jätta. Teab, kas tahtsingi minna! Võib-olla ootan paremat!
Aime: Äkki sellepärast see Sirli külaline sul nii hinge peal ongi?
(ära)
(Sirli köök. Kohv on just valmis saanud)
Indrek: Kuhu sa ütlesid, et võin end sättida?
Sirli: Sinna! Ma toon voodiriided ka.
Indrek: Ma muidu oleks veel natuke aega üleval olnud. Päike alles kõrgel. Mõtlesin, et vahetan riided ja teen enne mõne tunni tööd.
Sirli: Ega ma seda. Siis on lihtsalt kõik valmis ja olemas. Kallake endale kohvi! Kapist leiab midagi võileiva peale ka. Majandage!
(uksekell. Tulijaks Maiu. Sirli avab, tekk-padi süles. Indrek kallab tassidesse kohvi, vaatleb huviga ümbrust)
Maiu: Tere uuesti! Ega te pahaks pane, kui korra voolu ära võtan? Mul enne, jah, kärssas natuke. Vaja üle kontrollida.
Sirli: Kas ainult sinu korteri lülitist ei piisa?
Maiu: Kindlam on ikka, kui kõik.
Sirli: Ei, meid ei sega. Plaanisimegi just magama minna.
Maiu: Niimoodi, keset päeva?
Sirli: Siis jaksab öösel kauem üleval olla.
Maiu: Sind ja su jutte. Ei saa mina sust aru.
Indrek: Panin sulle kohvi valmis. Teile ka?
Sirli: Ei. Tal on elektriga kiire. (Maiu ära)
Sirli: Suhkrut? Koort?
Indrek: Aitäh. Nii on hea küll.
Sirli: Minu maitsemeel vaidleb vastu. Nii ei ole üldse hea. Mõru. Sünge. Ja kange.
Indrek: Mina eelistan ehedust.
Sirli: Mina eelistan harmooniat.
Indrek: Seda on märgata.
Sirli: Heas või halvas mõttes?
Indrek: Ikka heas. Siin on kõik nii paigas ja rahulik. Võib-olla liigagi rahulik. Läbimõeldud. Tekib kange kiusatus seda elamist millegagi raputada. Tõmmata seinale üks sakiline punane joon. Jalutada üle põranda lohakas värvirida. Ei. See kõik, mis siin on, on väga kena ja sobib sinuga kokku. Aga kui ma jälgisin, kuidas sa võtad kapist asju, kuidas sa toast väljudes end kohendad, millise hoiaku võtad naabritega suheldes... See kõik on nii kindel ja kätteõpitud. Rahulik. Tahaks intrigeerida. Tahaks näha, milline sa oled koore ja suhkruta.
Sirli: Mõru, sünge ja kange.
Indrek: Kõlab huvitavalt.
Sirli: Ennast on raske kõrvalt vaadata... Teate, mis ma tahan?
Indrek: Olen kehv mõistataja.
Sirli: Aga nüüd tuleb teil seda teha. Ma tahan, et te ehitate sellise vannitoa, mis peegeldaks, millisena te mind näete.
Indrek: See oleks päris keeruline ülesanne.
Sirli: Olge nõus!
Indrek: Aga teeme proovi!
Indrek: Mul on mingi jama kotis.
Sirli: Appi, mis see on?
Indrek: Ise ka mõistatan. Polnud ju mingit kreemi ega... šampoon! Šampoon on lahti läinud! Terve kott koos!
Sirli: Viskame asjad masinasse. Loputame läbi. Tuleb läikiv ja kohev garderoob. Tänase ilmaga tund aega õues nööril kuivamist ja - probleem unustatud!
Indrek: Pista kott ka sisse. Vabandust. Vähe sellest, et märkamatult sina-peale olen läinud, juba kamandan ka.
Sirli: Tähendab, tunnete koduselt. Tore. Siis tuleb ehk töö ka nagu enda jaoks!
Indrek: Tööd ei narrita. Kui teha, siis korralikult.
Sirli: Vabandust, ma ei tahtnud solvata.
Indrek: Mis ehitusse puutub, siis olen pedant. Kui näed, et midagi hakkab sinu meelest viltu minema, siis ütle kohe. Tagantjärgi tänitamiste suhtes olen vastuvõtlik.
Sirli: Olgu nii. Miskipärast usun, et võin teid usaldada. (Lülitab pesumasinat) Ai. Voolu ju pole! On?! Väga hea.
Otsin teile, sulle, midagi Aivari kapist. Ta muidugi pole päris sama kasvu, aga midagi ikka leiab. Muidu sodid oma riided ära.
(Indrek jääb kohvi lõpuni jooma ja elamist vaatama, Sirli käib ära, tuleb t-särgi ja pükstega) Võta need, kui oled nõus selga panema. Riku, kuidas oskad. Ma lähen riputan seni riided kuivama. (ära)
Maiu (rüsinal sisse): Sirli, ma tulin ütlema, et nüüd on elekter jälle tagasi.
Indrek (vahetab köögis riideid): Aitäh, me märkasime. Juba mõne aja eest.
Maiu: Uih! Te puhta alasti!
Indrek: Oleksin varju läinud, oleks te oma tulekust kuidagi märku andnud. Aga te vist elate ka siin korteris, meid lihtsalt pole tutvustatud?
Maiu: Ei. Ei ela. Ma tulen korrus kõrgemalt. Meil siin kõik majarahvas selline - üks suur pere. Maakoht. Saate isegi aru. Maiu on minu nimi.
Indrek: Endiselt Indrek! Ahah. Eks ma nüüd tean. Astun ka mõnikord teie juurest läbi, kui midagi huvitavat meelde tuleb. Aga teie, Maiu, olete täna nii tihti siin vist minu pärast? Kas ma huvitan teid kui ehitaja, uus majaelanik, või köidan teid mehena?
Maiu: Ma. Tegelikult tulin Sirlile ütlema, et... Ja... teate, mul jäi pirukas ahju.
Indrek: On see küllakutse?
Maiu: Ei. Mis. Mul varsti pere tulemas. Teil ka siin... töö pooleli. Mis ma ikka tülitan. (Tagurdab minema)
Sirli: Kuhu see Maiu siit nii suure valuga... Mis ta jälle tahtis?
Indrek: Tuli ütlema, et vool on tagasi. Aga jah, ma vist natuke kiusasin teda selle pideva luuramise eest. Ega see sulle nüüd tüli tekita?
Sirli: Oh ei suuda teie, sina, teda selle ühe korraga ümber teha. Ja tüli eest hoolitseb majarahvas nagunii.
Saan ma ka kuidagi abiks olla?
Indrek: Eks ma annan märku. Ruumi isegi vähe. Mitte, et mul sinu seltskonna vastu midagi oleks.
Sirli: Ma siis vaatan õhtuks midagi lauale.
Toimetavad
Trepile ilmub Janna, märkab naisi ja pöördub tagasi majja.
Aime: Sa nägid, mis riideid Sirli nöörile riputas? Juba peseb teise aluspesu!
Maiu: No, sa oleks piletiraha maksnud, et näha seda, mida mina toas nägin!
Aime: Mis sa nägid? Mis sa väänutad oma nägu! Räägi juba!
Maiu: Seisis meie Indrekukene keset kööki, paljas kui porgand!
Aime: Ei ole!
Maiu: Tõsijutt!
Aime: No ja mis sa ära nägid?
Maiu: Kas ma teda vahtima jäin? Mis sa minust arvad! Aga seda ma sulle ütlen, õige mees see ei ole. Üks paras donžuan. Hakkas mulle ka imelikku juttu ajama. Vaatasin, et ära sain. Nüüd ei julge ninagi õue pista. Teab, mis ta veel välja ei mõtle!
Aime: Aga juba sa istudki jälle trepil, kohvitass ees... ja ma vaatan, et oled vahepeal riideid vahetanud. Silmad kah ära värvitud!
Maiu: Mis sa lõksutad! Kas ma pean sinu moodi nädal otsa ühe ja sama kördise särgiga ringi laskma?
Aime: Kuule, ma käisin aiamaad rohimas. Sa võiks enda oma ka üles otsida, kuni puud pole veel peale kasvanud. Õitsed siin Sirli aknaaluses, endal nõgesed varsti kahemeetrised, hakkavad minu poolele ka seemneid ajama. Või ootad, et mina tulen tegema?
Maiu: Katsu sa puutuda! Nõges on ravimtaim. Selle ma jätsin meelega kasvama. Võtab väsimuse ära. Kõhuvalu vastu hea. Ja teeb vere tugevaks.
Aime: Kuule, nõgesel süüakse noori kasve, kevadel. Sinu võsa peab varsti kiiniga raiuma minema, neil juba vars puitunud.
Maiu: Mis see sinu asi on? Vaat kasvatangi kütteks! Sügisel lõikan parajad halud ja ajan ahju. Kadesta siis!
Aime: Ei ma kadesta midagi. Ma lähen lasen Voldile söögi soojaks. Eks sa saada Heino ka meile sööma. Sul endal pole vist mahti koju minna, pead uut naabrimeest valvama! (Aime ära)
Indrek ka kohvitassiga trepile.
Indrek: No tere, naabriproua. Nii ilus ja nii üksinda? Kas tohib seltskonda pakkuda?
Maiu: Mis te nokite vanainimest. Paljukest seda ilu enam. Eks istuge pealegi. Ma hakkasingi ära minema.
Indrek: Kuhu nii kiire nüüd? Lootsin, et räägite, mis majas uut, mis elu ise elate.
(Nende seljataha ilmub Janna, kuulab paar hetke vestlust pealt ja lahkub tuppa)
Maiu: Mis mul ikka, aga see Sirli asi mul küll hinge peal. Ega mina ju usu, aga teised räägivad ja... Ega see ilus ole, et tal oma mees kodust ära ja teie jääte nüüd sinna ööseks. Ma saan aru, et remont ja kõik. Aga võõras mees ja naine ühe katuse all – see ikka ei sobi. Kui teil pole kuskil olla, tulge meie juurde. Ega ma öömaja eest palju võtaks. Ja söögi saaksite soodsa tellida. Nagunii ju keedan ja küpsetan. Mul Heino kodus, keegi ei vaata võõriti. Tema jääb küll varakult magama ja norskab nagu härg, aga ma võin teile teise tuppa aseme teha. Sinna ei kuule midagi. Alustuseks võiks päris ilma rahatagi...
Indrek: Mul on veel parem mõte. Te tulge ise ööseks alla. Te võite kohe minu tuppa magama tulla, siis saate pärast kõigile kinnitada, et olukord on kontrolli all.
Maiu: Mina? Teie juurde. Kuidas ma? Mismoodi?
Indrek: Ise ju ütlesite, et üks suur pere. (Indrek lahkub tuppa)
Indrek: Lähete magama?
Sirli: Veel just mitte.
Indrek: Vaataks mingit filmi?
Sirli: Meie filmitagavara on väga kesine. Ja pole telekatki.
Indrek: Mul on üht-teist arvutis. „Kuninga kõne“. Olete näinud?
Sirli: Ei.
Indrek: Huvitab?
Sirli: Minugi poolest.
Indrek: Kuhu sätime?
Sirli: Kõlab ehk paranoiliselt, aga ehk siiasamasse? Muidu on tore olla see üks suur pere, aga kui pead kogu aeg valvama, millal on viisakas kardinaid ette tõmmata, tuld kustutada, vetsus vett tõmmata... Ära väsitab.
Indrek: Aga, davai! Teeme pesa! Midagi krõbistada?
Sirli: Mulle ei meeldi pudi sees vedeleda.
Indrek: Tegelikult, mulle ka mitte.
Trepil:
Aime: Noh, altnaabritel öörahu?
Maiu: Mina seda rahu väga ei usaldaks. Köögis vist praegu. Laelamp ei põle, aga mingi valgus nagu tõuseks. Põrandalt.
Aime: Võib-olla panid küünla põlema?
Maiu: Ja millest me siis räägime? Mida teevad kaks täiskasvanut küünlaga köögipõrandal?
Aime: Sa ju ise muudkui õiendad maja elektrikilbi kallal. Tahad – on vool, tahad – teed maja pimedaks.
Maiu: Kui teil mind olemas ei oleks, istuksite kõik külmas ja pimedas! Asjadele tuleb vahepeal puhkust ka anda.
Aime: Võib-olla see mees ei saa pimedas magada? Mul oli noorest peast kaua aega nii. Seinalamp hõõgus öö läbi. Nii kui ära kustutati, olin kraps üleval ja enam und ei tulnud.
Maiu: Redel jäi sul enne maja taha või?
Aime: Tahad jälle ronima hakata?
Maiu: Ei, kaugust visata! Muidugi ronida! Õu on pime, ega nemad näe. Ja või nad meid passivad. Neil omal käed-jalad tööd täis. Too ära see redel!
(Trepile ilmub Janna, jälgib pisut aega naabrinaiste tegevust ja taandub majja)
Aime: Sina roni ees!
Maiu: Ja ongi nii!
Aime: Näita! Midagi pole ju? Arvutit vahivad.
Maiu: Aga kuidas! Põrandal! Kahekesi kõrvuti!
Aime: Sa kah! Kuidas nad siis vastamisi vaataks, arvutiekraan on ju ühele poole.
Maiu: Aga kas normaalne täiskasvanud inimene, kellel külaline kodus, teeb endale aseme köögipõrandale? Kui tal ei ole midagi plaanis. Küll ma juba tean! Sirli arvas, et kööki keegi kahtlustama ei hakka! On kurivaim! Vaatad peale, selline inglinägu ees, et ...
Sirli: Mina enam ei suuda!
Indrek: Film ei meeldi?
Sirli: Filmil pole häda midagi, aga tõsta pilk natuke ülespoole. Vaata, kes meil seal aknaserval kõõluvad.
Indrek: Lähen ajan ära?
Sirli: Kukuvad veel kondid puruks. Las nad olla. Vaata lõpuni. Ma jätkan mõni teine kord.
Indrek: Mis siis minagi. Kord juba nähtud ka... Eks head ööd siis! Tegelikult olen veidi pettunud.
Sirli: Miks?
Indrek: Ikka seesama vaoshoitus. Kuigi olukord oleks lubanud.
Sirli: Sa mõtled...
Indrek: Ei. Naabrinnadest räägin. Tore oleks näha olnud, kuidas sa üles kargad, akna raksakaga lahti lükkad ja memmed kiljudes murule pudenevad.
Sirli: See ei pakuks mulle midagi.
Indrek: Oled sa proovinud? (hiilib kardinavarju, kargab röögatusega luurajate nina alla, need kisaga minema) Sirli ja Indreku naer
pimedaks. Valgeks
Maiu ja Aime trepil.
Aime (koorib kartuleid): Mitu päeva polnud teist näha, arvasin, et selle asjaga on nüüd ühel pool. Aga ei, täna jälle platsis.
(trepile ilmub Janna, kuulatab hetke ja lahkub tagasi majja)
Maiu (niheleb): Ei tea, mis veel lastakse ehitada? Bassein või talveaed? Eluaeg on siin majas kuivkäimlaga hakkama saadud, aga vaat kus nüüd läks mõnel tagumik peeneks taha.
Aime: Telliks endile ka midagi? Ega me kehvemad ole. Laseme lifti panna. Või eskalaatori. Igavesti uhke oleks solgiämbriga õue sõita.
Maiu: Soe peast! ... Kuule, laena korra potti (valab Aime kooritud kartlid ämbrisse tagasi)
Aime: Kumb see siin segi on! Pesed puhtaks ja paned tagasi praegu.
Maiu: Küll ma teen. Ära räuska. Mul praegu muud mured. Mina kahtlustan, seal tehakse lõpparvet (kuulab potiga vastu ust).
Aime: Mis sul sest!
Maiu: Tasa ole nüüd!
Indrek ja Sirli köögilaua taga.
Sirli: Sinu palk.
Indrek: Oled rahul?
Sirli: Ma ei oska seda isegi väljendada. Jah. Olen küll. Ja sul on õigus, tõepoolest - rahulik. Võib-olla isegi liiga. Aga ilus. Mina nii ilus ei ole.
Indrek: Väljapressija.
Sirli: Ei, ma ei oota kiitmist. Üritan ise kiita. Tõesti kena. Mul on hea meel, et suutsin end tagasi hoida ja ei piilunud.
Indrek: Oleksid saanud üht-teist muuta.
Sirli: Ma poleks osanud. Aga kus on need sinised kivid, mis sa ostsid?
Indrek: Ringi vahetasin. See tundus õigem.
Sirli: Pärlikarp? Usud sa ikka, et ühel hetkel minust midagi üllatuslikku välja kerkib?
Indrek: Noh. Mina ei saa seda kunagi teada.
Sirli: Tead, mul on päris kahju, et sa ära lähed.
Indrek: Tead, tegelikult on lahkumiseks väga õige aeg. Võib-olla isegi natuke hilja.
Tuleb Priit.
Priit: Noh, naabri-Valved, kas töö nii ohtlik, et kiivreid jagatakse? Kuule, see on sul valepidi peas!
Maiu: Ma siin... tahtsin tegelikult töömehega plaani pidada, aga ei pidanud viisakaks vahele segada.
Priit: Plaanid ta pajapraeks teha?
Maiu: See on meie omavaheline jutt.
Priit: (Sirlile-Indrekule) Heia, hästivalvatud inimesed! Kuidas on? Hakkame liikuma? Vannituba ka näitate? Ossa! Sa ikka oskad! Kui sauna hakkan tegema, siis sa kolid minu juurde. Jäta meelde, mees! Ah jaa! Sinu soov. (Sirlile)
Indrek: Mis see on?
Sirli: Vaata, Indrek. Ma olen sellega väga rahul, mis sa tegid. Nii rahul, et ma ei muudaks seal sentimeetritki. Ainult... see on natuke ajast maas.
Maiu: Issake, kuidas teisele ütleb!
Indrek: Võta tööraha tagasi.
Sirli: Solvusid?
Indrek: Tuleta meelde, mis me selle kohta rääkisime.
Sirli: Sa ei saanud aru. Kuula. Vannituba on täiuslik. Aga see siin (köök) ei ole.
Maiu: Seda mina arvasin, et midagi niisugust tuleb. Kuula, meistri-Indrek, mis mina ütlen. Ei sulle siin hõlpu anta. Algul vannituba, siis köök, siis esik... Palk kindlasti nigel ja solvatakse pealekauba. Mina pakun täitsa omaette tuba, prii söök, palka saad kui president ja... Mul selline mõte, et ehita mu magamistoale rõdu!
Indrek: (Maiule) Hinga ka vahepeal! Sirli, mis su köögiga on? Hiljuti remonditud. Hästi hoitud. Harmooniline.
Sirli: Just nimelt. Liiga rahulik. (viskab pintsliga punase värvitriibu üle seina.) Nii on õige.
Priit: Ma valetan, kui ütlen, et millestki aru saan.
Indrek: See polegi sulle... Noh, Maiu-proua. Mis mure oli? Rõdu tahad? Mul on parem mõte. Lase tellingud teha. Siis on kõikjale vaba juurdepääs.
See oli tore töö. Ise jäin ka tulemusega rahule. Ainult tualettpoti poole vaadates on iga kord tunne, et kohe kerkib kaanealusest Maiu-proua uudishimulik pea.
Janna (ilmub trepile, näeb, et trepiesine on tühi): Lõpuks ometi on õhk puhas! Aivar! Kähku! (Trepikojast väljub Aivar reisikohvriga, kallistavad, Aivar siseneb oma korterisse)
KÕIK MEHED ON...
Tegelased:
Eili
Rain
Helle
Mart
Võõras
Katrin
Toomas
(Jõulud. Laual suur värvilisest klaasist kauss õuntega. Rain lahendab tillukese laualambi valgel voodis ristsõnu. Lopsaka potitaimega aken, millest tungib sisse ere valgus. Kuusk akna kõrval. Kuuse taha varjudes jälgib Eili aknatagust.)
EILI: Rain, vaata, jälle!
RAIN: Noh, mis nüüd? Lumehelves kukkus?
EILI: Tuli läks põlema. Kell sai pool ja tuli läks põlema.
RAIN: Häirib? Tead, ma luban meie tule ka põlema panna. Ega meie pole viletsamad. Oleks mul ka mugavam.
EILI: See seal... pimestab nii ära, et...
RAIN: Tahad, keerame tugevama pirni lakke? Või toon töö juurest halogeen-prožektori. Homme. Täna katsu veel ära kannatada.
EILI: Jaa, muidugi... Kaua nad mõtlevad seda lampi põletada?
RAIN: Mis see meie mure on? Nende raha, ise teavad, mis teevad. Eks nii kaua, kui pime aeg otsa saab.
EILI: Kas sinu meelest on normaalne, kui tuli niimoodi näkku särab?
RAIN: Meie jaoks ökonoomne. Hakka arvet pidama, palju me valgustuse pealt säästame. Kui siin just mõni uusi prille ei pea ostma hakkama.
EILI: Ha-haa!... Kolmas õhtu täpselt samal ajal.
RAIN: Tõmba kardin ette, kui ei meeldi.
EILI: Kui ma akent ei vajaks, oleksin lasknud selle ju kinni müürida. See on minu aken ja mul on õigus sellest välja vaadata. See on ahistamine!
RAIN: Eili, tule sealt nüüd ära.
EILI: Ülejäänud maja on pime ja ühes toas tuli niimoodi lõõmab... mis asja seal tehakse sihukese valgusega? Mul silmad täitsa valutavad.
RAIN: Ära siis vahi. (Süütab suure tule)
EILI: Hull! Rain, kustuta tuli ära. Ma olen ju näha! (jookseb, lülitab välja)
RAIN: Eks roni kuuse otsa ja mängi inglit.
EILI: (nihutab aknal lillepotti, piilub lehtede vahelt) Ebanormaalne.
RAIN: Oled jah, aga vähemalt julged seda endale tunnistada.
EILI(otsib päikeseprillid): Tuli on nii tugev, et päikeseprillid ka ei aita.
RAIN: Jätan meelde. Prožektorile lisaks toon ka keevitusmaski.
EILI: Sinu arust on muidugi kõik korras. (valab klaaskausist õunad välja, proovib vaadata läbi kausi külje ja põhja)
RAIN: Seda ma pole öelnud. Kui ma kiirabibrigaadi kutsun, sa vastu ei hakka? (jälgib naise tegevust) Noh, on parem nüüd?
EILI: See teeb liiga tuhmiks.
RAIN: Sa unustasid fooliumiga vooderdada.
EILI: Ära seleta. Ise luuraksid sama suure huviga. Nüüd teen lihtsalt mina selle töö sinu eest ära.
RAIN: Rahune. Uus maja, küllap viimistlevad. Täpne töö nõuabki head valgust.
EILI: Valgustagu siis oma nurki ja pragusid, miks nad lambi mulle aknasse suunavad? Ja kaua nad seda ühte tuba viimistlevad?
RAIN: Igaühel on asjast oma nägemus. Mine ja küsi näha, kui nii hirmsasti vaevab.
EILI: Nii ei saa elada. Selline tunne, et kümned silmapaarid jälgivad iga su liigutust.
RAIN: Tahtsid ju kunagi näitlejaks saada.
EILI: Äkki neil on seal mingi stuudio või midagi.
RAIN: Stuudio? Siin kolkas? Selleks on ikka linnas märksa paremad tingimused.
EILI: Võib-olla midagi salajast. Mingi pornovärgindus või...
RAIN: Loodad tööd saada? Hea ligi üle ukse lipata?
EILI: Ei, tõega. Valisid vaikse koha ja nüüd toimetavad. Alles ju leiti mingi salaviinavabrik või narkopesa.
RAIN: Just. Täpselt. Nad kasvatavad kanepit. Ja valgus on aknasse suunatud sellepärast, et kõik taimed ei mahtunud tuppa ära. Osa on kastiga akna taga lumehanges. Alpikanni ja kanepi ristand. Lolliks teeb, külma ei karda, aga näe, valgust jääb kasvamiseks väheks.
(uksekell)
EILI: Nii hilja õhtul? Rain, mine sina!
RAIN: Miks mina? Sina ootad ju tööpakkujaid.
EILI (irooniliselt): Ha-haa!
RAIN: Salaviina ja pornovärgindus leidis pühendunud öövalvuri. (uksekell) Aga kui tahetakse kanepiistandust meie aknalauale laiendada, siis ei luba. Sa käid taimedega väga hoolimatult ümber. Meie tuusti oled tänase õhtuga igatahes ära retsinud.
(Sisenevad Helle ja Mart)
HELLE: Õhtut! Vabandust, nägime, et teil aken valge...
EILI: Soovite ka tasuta valgust? Pöörduge, näete, sinna majja. Või oletegi sealt? Tahate teenuse eest tasu?
HELLE: Ei. Ei-ei. Lihtsalt möödasõitjad. Mina ei olekski tulnud. Piinlik ju. Aga teate. Mu vend. Nõudis, et peataksin auto. Oma nõudmistes on ta nii... resoluutne. Ma arvan, ta tahab tualetti. Õues on ju selline pakane. Ja pimedus. Väga vabandan.Ta võib tunduda kummaline, aga tegelikult on täiesti ohutu. Ta lihtsalt ei räägi. Oskab, aga ei räägi. Isegi mitte minuga. Helle. Minu nimi on Helle.
EILI: Tore. Mis siis ikka. Vets on seal.
MART (askeldanud veidi aega tummalt): Kaksteist.
EILI: Ei. Üks vets. Teate, kahe jaoks tundub kaksteist vetsu ülemäärase priiskamisena.
MART (võtab peast mütsi, püüab selle Eilile pähe tõmmata, üritab tal kõrvu katta ja korrutab, nagu tahaks (samas publikule mitte väga silmatorkavalt) Rainile teadet jätta ja annab talle oma taskulambi): Kaksteist. Kaksteist. Kaksteistkaksteistkaksteist...
EILI: Appi, mida ta ometi teeb?
RAIN (muheleb)
HELLE: Räägib! Mart räägib! See on nii haruldane!
EILI: Haruldane? Ma ütleks, et see on... hirmus.
HELLE: Ei-ei. Ärge kartke! Mulle tundub, te meeldite talle. Uskumatu! Teate, vahel tundub, nagu ta viibiks kuskil ära. Kuskil, kus tuleb nii palju rääkida, et siin, meiega koos, enam sõnu ei jätku. Mart!
MART (korrutab oma kahtteist).
EILI: Mulle see küll suhtlemisväsimus ei tundu. Palun, võtke ta ära! Näib, et tualett on viimane asi, mis teie venda huvitab. Ma soovin, et te lahkute!
HELLE: Mart! Tahad siis ära käia või ei?
MART (läheb)
HELLE: Vabandan. Tõesti vabandan. Muidugi selline asi hirmutab. Tegelikult ta on hea. Annab viimase hinge tagant.
EILI: Aitäh, aga mul on juba müts. Mitu mütsi.
HELLE: Mart, tee nüüd ruttu! Teised tahavad magama minna! Arusaamisega on tal kõik korras, uskuge. Mart on kiire ja taiplik. Ma lähen vaatan. (läheb)
EILI: Õudus! Mis toimub? (köögis heliseb telefon) See ka veel! Mis siis nüüd? (lahkub kööki, Mart tuleb vetsust, kordab vandeseltslaslikult „Kaksteist!“ ja väljub. Eili tagasi) Mis nalja sa teed? Sina helistasid!
RAIN: Mina? Ma isegi ei tea, kus mu telefon on. Näe, kus. Ju siis kogemata puutusin vastu.
EILI: Mobiili ei võeta voodisse! Kõik need väljad ja lained...(vaatab ringi) Vetsuskäijad läksid minema?
RAIN: Tundub nii.
EILI: Huh. Ma juba kartsin, et järgmiseks tahavad vanni minna. Sa ka hea mees! Mingi hull lämmatab mind peaaegu oma tuttmütsi sisse ära, aga tema kihistab veel naerda.
RAIN: Ma usun, ta nägi aknast sind, kauss peas, ja arvas, et vajad pisut moenõuandeid. Minu meelest oli ta tore.
EILI: Sinu meelest! Loomulikult. Õde oli äkki veel toredam? (Hellet jäljendades) Vabandust, nägime, et teil aken valge... (mõte läheb tagasi valgusele) Saad aru, jah? See hakkab juba konkreetselt elu segama. Mul ei põle majas ükski lamp ja ometi kutsume oma säravate akendega huvilisi ligi. Appi, kui jube! Mõtle, kes iganes võib sulle niiviisi elamisse sattuda!
RAIN: Tõmba siis kardinad ette!
EILI: EI TÕMBA! (Otsib küünla, tikud ja purgi.)
RAIN: Mis sa jändad nüüd?
EILI: (Purustab paberkotis purgi. Võtab suurema killu, teeb küünlaleegiga tahmaseks.)
RAIN: Kõikon hästi? Endal sul on sahvris iga purk arvel, nüüd heast peast kukud lõhkuma.
EILI: Milline lausvale!
RAIN: Nonoh?
EILI: Tahmaklaas! No ei aita ju. Ometi soovitatakse sellega isegi päikesevarjutust vaadata.
RAIN (vaatab kella): Lõpeta see klounimängimine juba ära! Vaadake kõik, minu naine on nupust nikastanud (plõksutab taskulambiga 12x)
EILI: Misasja sa teed! Ära tõmba tähelepanu! Nad saavad ju aru, et neid jälgitakse! Praegu on sul muidugi hea naerda... Kuule... Äkki see on neil mingi märgutuli? Saadavad üles mingeid kokkulepitud sõnumeid?
RAIN: Mis taim see on, mille puhmas sa nägupidi püherdasid? Seda peaks uurida laskma... See märgutuli, tundub, on mitte üles, vaid sulle suunatud. Pikk pidev signaal. Mida see võiks tähendada? (hauatagusel häälel) „Mine, Eili. Mine. Pane öösärk selga ja mine oma mehe juurde. Seal oodatakse sind. Võib ka ilma särgita.“ Aga Eili on meil mõistmatu. (Rain suunab valgusvihu akna poole ja vilgutab, piuksudes porgandihäälel) „Ei saanud aru, ei saanud aru. Äkki te parem helistate ja saadate täpsemad juhtnöörid?“
EILI: Kas sa siis ka muigad, kui selgub, et me oleme mingi globaalse jama sisse haaratud?
RAIN: Ära küta ennast üles. Tule magama.
EILI: Eks sa ürita ise magada, kui korter on valge nagu tsirkuseareen.
RAIN: Ah sellest sul need klounitrikid tulevadki? Mulle meeldivad kondiväänajad rohkem. Ja õhuakrobaadid. Kehastud ehk ümber? (heidab öösärgi)
EILI (teeb õhtutoimetusi: riietumine, hambapesu vms) : Rain! Ära kustus!
RAIN: Ma täitsa märkasin! (laval pimedus).
Küllap neil sai signaal saadetud, ülesanne täidetud. Heidavad ka puhkama.
EILI: Ära lõõbi. Kas sulle ei tundu, et see on sinu tulevilgutamisega seotud?
RAIN: Ei tundu.
EILI: Aga seal on kottpime nüüd! Ei mingit tulukestki. See ei ole normaalne, et tükk aega oleks nagu kolm päikest korraga toas ja siis on laksust kottpime.
RAIN: Äkki pirn läks läbi?
EILI (süütab toas tule): Sinusuguste pärast võiks maailm hukka minna. Te ei näe ega kuule midagi... Niimoodi pimeduses on isegi veel jubedam. Äkki jälgivad aknast, filmivad või...
RAIN: Käi homme igaks juhuks juuksuris ja joonista kohe hommikul vara nägu pähe. Osta uus kleit. Või pesu? Peab uurima, mis teemaline film tehakse.
EILI: Sulle ostame. See tuleb sinu film. Mehest, kes lämmatatakse padjaga!
(magama)
(vaikne kellatiksumine, mis kasvab tugevaks undamiseks. Aknatagune vilgub. Rain üritab voodist välja ronida, mütsi võtta, aga Eili ärkab ja mees volksatab magama tagasi)
EILI: Rain! Ega sa ei maga veel, Rain!... Rain! Mis asi see on?
RAIN: Päkapikud.
EILI: Lõpeta ometi see lõõpimine! See on nagu helikopter või midagi... väga väga lähedal. Rain, ma ei saa siin teadmatuses istuda. (Ajab end jalule. Õue. (lava ette?) Toast väljudes ühel pool mürin väheneb, teisel - valjeneb. Tagasi tuppa).
RAIN: Kus sa kolad?
EILI: Väljas toimub midagi. Kuuled undamist? Maja ees on vaikne, maja tagant hakkas jälle kostma... Ja see valgus... Rain, ma ei julgenud vaatama minna. Ma ei tea, mis seal on, aga see ei ole normaalne.
RAIN: Mina tean, mis see on, aga pole kindel, kas sina oled piisavalt tugev, et sulle seda öelda.
EILI: Kõik on parem kui teadmatus.
RAIN: Ära ütle nii. Võib-olla pärast sa enam nii ei arva, aga siis on hilja midagi muuta.
EILI: Rain. Räägi juba.
RAIN: See on vana telekaantenni toru, mis akna taga tuule käes undab.
EILI: Ja vilgutab tulesid? Ha-haa!
RAIN: Ei. Tuled lasid sa ise mul eile hommikul räästa külge riputada.
EILI: Jõululaternad. Deem! See läks täitsa meelest.
RAIN: Kas nüüd on kõik?
EILI: Jah. Muidugi. Ma ei taha tunnistadagi, mis jaburusi mulle pähe tuli. Et miski maandus meie maja katusel. Miski suur ja hirmuäratav. Tulnukalaev... Brrrr.
RAIN: Vahi rohkem telekat. Kas me võiks magama jääda?
EILI: Jah, muidugi.
(süütab tule)
RAIN: Mis nüüd?
EILI: Lähen teen ühe rahustava tee. Mul ei tule muidu uni peale.
RAIN: Tule, ma masseerin parem. Lõdvestu. Sulge silmad. Kõik on hästi. Ma loen kolmeni ja sa uinud sügavalt. Üks. Kaks.
EILI (Valgus vähemaks. Teed tegema. Uksekell.): Rain! Keegi on jälle ukse taga.
RAIN: Mine vaata siis.
EILI: Mina???
RAIN: Mine, mine! Ehk on sinu sõber tuttmütsimees? Tuleb sulle kindaid kätte proovima.
EILI: Väga naljakas! Ma olen niigi surmani ärahirmutatud.
RAIN: Siis ei tee see natuke enam midagi.
EILI: Mine ise. Mina lähen hoopis... (läheb vetsu.)
VÕÕRAS: Õhtust! Sõiduk on kuuride juures...
EILI (Karjatus. Tormab välja, näeb võõrast): Ämblik.
VÕÕRAS (pigem Eilile): Jäin teele. Ja telefoni aku sai tühjaks. Kas lubaksite natukeseks laadima panna?
EILI: Kahju. Meil pole elektrit. Kaks päeva juba.
VÕÕRAS: Tuli ju põleb?
EILI: See pole meie. Naabrid.
VÕÕRAS: Varastate neilt voolu?
EILI (märkab, et laetuli põleb): Ah see? Siis on tulnud. Vahepeal. Kui ma kannuga vett keetsin.
RAIN: Tulen õue appi?
EILI: EI! Sa ei lähe!
VÕÕRAS (Eilile osutades): Nii ei saa teid tõesti jätta.
EILI: Teie võite minna. Lausa peate!
VÕÕRAS: Olen sõbra tulekuni siin.
EILI: Te pole ju veel helistanud. Ta ei tule selle pealegi, et teid otsida.
VÕÕRAS: Jätsin alla kirja. Lumele.
EILI: Siis küll. Aga...
VÕÕRAS: Pakute teed?
EILI: EI.
VÕÕRAS: Polegi vaja tüli teha. Tualetti tohib korraks?
EILI: EI. See on... umbes.
VÕÕRAS: Te olete ju täiesti šokis. Vajate suhkruvett või magusat rahustavat teed. Kus siin köök on? (lahkub)
EILI: Rain, see naine... See õde... Ta on meie vetsus.
RAIN: Kogu selle aja? Kõhuga midagi?
EILI: Rain, ära tee nalja. Ta on jube. Istub, silmad pärani, tuttmüts peas. Nagu vahakuju. Ma kardan, et ta vend... Ja see mees? See on ju eriti imelik! „Jätsin teate õue lumele!“
VÕÕRAS: Teie tee. Jooge see ära.
EILI: Palun, minge ära. Ma väga palun. Meil on väga halva kvaliteediga vool. See rikub ainult mobiili ära.
VÕÕRAS: Muidugi. Jooge!
(E jõuab tassi haarata, kui uksekell heliseb)
EILI: Rain, kui see on see vend...
RAIN: Ma avan.
(Katrin ja Toomas)
TOOMAS: Vabandust, niimoodi keset ööd. Nägime, et aken valge. Ööinimesed?
Oi-oi, vaatan, et siitpere naised ikka veel ärkvel?
KATRIN: Toomas, tutvusta ometi enne. Me oleme teie uued naabrid, pole veel kohtunudki. (Kätlevad) Katsusin küll Toomast tagasi hoida, et nii hilja ei sobi, aga ta jäi tahtmisele kindlaks...
EILI: Tänasel ööl pole vist lootustki magada.
KATRIN: Meil enamasti ongi nii pikad päevad. See ei tähenda muidugi, et hakkamegi teile öösiti külla kippuma.
TOOMAS: Nii hilja tülitatakse ikka asja pärast. Kas ma saaks endale natukeseks mehed appi?
KATRIN: Ei pea ju? Ma aitan ise.
TOOMAS: Usalda mind. Praegu aitaksid sa kõige rohkem, kui veidikeseks siia jääd. Vaja natuke asju tõsta.
KATRIN: Praegu?
TOOMAS: Tundub sobiv moment. Rahvast on...
EILI: Mis asju! Minge tehke parem oma tuli korda!
TOOMAS: No vot. Jah. Sellepärast just!
KATRIN: Mis tuli? Meil pole ju veel juhtmeidki veetud?
TOOMAS: On-on. Ajutine. Genekaga. Aga teema tõsine. Kõiki mehi läheb tarvis.
EILI: Rain ei tule. Teie minge!
TOOMAS: Ma jätan teile Raini asemel Katrini. Väga tore naine, uskuge, ma ei ürita temast igaveseks vabaneda. Ainult veidikeseks!
VÕÕRAS: Rain, teie naine on hullumise äärel. (Eilile) Mis teid nõnda hirmutab? Kas tõesti too ämblik? (läheb vaatama)
EILI: EIIII!
VÕÕRAS: Rain-Rain! Milleks niisugused meetodid! Seda kasutatakse vaid äärmuslikul juhul. (Viskab mütsiga) Selle moega võib tõesti keegi südamerabanduse saada.
EILI: Seda ei teinud Rain, vaid tolle naise vend!
(Siseneb Helle, ilma mütsita)
HELLE: Kus Mart on?
(Eili minestab.)
VÕÕRAS: Kuulge! Nii ei lähe! Kuhu me niiviisi jõuame! Hirmud. Ähvardamised. Vägivald... Noorik, jooge paar lonksu teed.
EILI: Te tahate mind ka ära tappa.
VÕÕRAS: Siin ei tapeta kedagi. Näete, tema on ka elus ja terve. Inimene jäi ehk korraks pisut... mõttesse.
HELLE: Kus mu vend on?
EILI: Mul ei käi luulud. Rain! Ma tean, mida vetsus nägin!
HELLE: Mida?
EILI: TEID! Silmad punnis ja klaasistunud.
TOOMAS: Seda juhtub, kui pingutada.
EILI: Ma ei jää selle imeliku naisega siia üksi.
KATRIN: Mina jään ka, kuigi tunnistan ausalt, et sinu seltskond tundub isegi kõhedam. Toomas, tehke ruttu.
VÕÕRAS (Rainile): Jooda talle paar lonksu teed. Teised noorikud, võtke ka. Palderjanijuur, südamerohi, köömned. Ei midagi eluohtlikku.
(uksekell)
MART (reipalt, aga pisut kärsitult): Kaksteist! Kaksteistkaksteistkaksteist!
VÕÕRAS: Kadunud poeg!
EILI (joob, silmnähtavalt rahunenud): Vend.
VÕÕRAS: Tundub, et võime minna.
EILI: Läheb seal kaua?
TOOMAS: Ma ei usu. Koos saame kähku korda. Rain, pane soojalt riidesse. Õues on käre külm.
Naised joovad teed. Suhteliselt sünkroonselt. Rahulikud, võiks isegi öelda: emotsioonitud.
EILI: Milline öö!
HELLE: Vabandust! Väga vabandan. Me tõesti ainult korraks.
KATRIN: Meie ka. Ei tahtnud hirmutada.
EILI: Sina ei hirmutanudki. Hilisele ajale vaatamata on päris tore, et siia juhtusid.
KATRIN: Ilus kuusk! Oma metsast?
EILI: Jah. Mulle ka meeldib. Viimastel päevadel pole mahti olnud märgatagi. Täna eriti.
HELLE: Mart...
EILI: Ära tuleta meelde! Kuigi, kui mõtlema hakata, pole temas tõepoolest midagi jubedat. Pigem naljakas.
KATRIN: See mees uksel?
EILI: Uksel?
KATRIN: Juba enne, tulles, teie kojauksel. Ütles mingeid numbreid.
HELLE: Kaksteist.
EILI: See peaks mind heidutama, aga ei tee seda. Imelik.
KATRIN: Arvasin algul ekslikult, et ehk teie mees. Või noh, ma ei osanudki veel ennustada, mis inimesed siin majas elavad. Esmamulje teist oli päris... kõhe. Paaniline.
EILI: Kui rumal minust. Millest kõigest ma end miskipärast pöördesse ajada lasin.
HELLE: Minu vend...
EILI: Oh, tema! Tema oli vähemalt inimene. Mina pelgasin midagi märksa ulmelisemat.
KATRIN: Kummitusi?
HELLE: Tulnukaid?
EILI: Olin valmis mida tahes uskuma.
Mehed lavataguses:
VÕÕRAS: Valmis?
TOOMAS: Valmis.
VÕÕRAS: Asjad?
TOOMAS: Koos.
VÕÕRAS: Rain, sinu peale näitas tuli. Sina oled uus juht.
RAIN: Imelik tunne on.
VÕÕRAS: Harjud. Mart, mis kell on?
MART: Kaksteist.
KATRIN (Helistab sõrmeotsaga oksteil rippuvaid kellukesi): Till-till. Till-till. (Tilin tugevamaks, kuni igast uksest sisenevad jõulumehed, kellad helisevad)
Eili
Rain
Helle
Mart
Võõras
Katrin
Toomas
(Jõulud. Laual suur värvilisest klaasist kauss õuntega. Rain lahendab tillukese laualambi valgel voodis ristsõnu. Lopsaka potitaimega aken, millest tungib sisse ere valgus. Kuusk akna kõrval. Kuuse taha varjudes jälgib Eili aknatagust.)
EILI: Rain, vaata, jälle!
RAIN: Noh, mis nüüd? Lumehelves kukkus?
EILI: Tuli läks põlema. Kell sai pool ja tuli läks põlema.
RAIN: Häirib? Tead, ma luban meie tule ka põlema panna. Ega meie pole viletsamad. Oleks mul ka mugavam.
EILI: See seal... pimestab nii ära, et...
RAIN: Tahad, keerame tugevama pirni lakke? Või toon töö juurest halogeen-prožektori. Homme. Täna katsu veel ära kannatada.
EILI: Jaa, muidugi... Kaua nad mõtlevad seda lampi põletada?
RAIN: Mis see meie mure on? Nende raha, ise teavad, mis teevad. Eks nii kaua, kui pime aeg otsa saab.
EILI: Kas sinu meelest on normaalne, kui tuli niimoodi näkku särab?
RAIN: Meie jaoks ökonoomne. Hakka arvet pidama, palju me valgustuse pealt säästame. Kui siin just mõni uusi prille ei pea ostma hakkama.
EILI: Ha-haa!... Kolmas õhtu täpselt samal ajal.
RAIN: Tõmba kardin ette, kui ei meeldi.
EILI: Kui ma akent ei vajaks, oleksin lasknud selle ju kinni müürida. See on minu aken ja mul on õigus sellest välja vaadata. See on ahistamine!
RAIN: Eili, tule sealt nüüd ära.
EILI: Ülejäänud maja on pime ja ühes toas tuli niimoodi lõõmab... mis asja seal tehakse sihukese valgusega? Mul silmad täitsa valutavad.
RAIN: Ära siis vahi. (Süütab suure tule)
EILI: Hull! Rain, kustuta tuli ära. Ma olen ju näha! (jookseb, lülitab välja)
RAIN: Eks roni kuuse otsa ja mängi inglit.
EILI: (nihutab aknal lillepotti, piilub lehtede vahelt) Ebanormaalne.
RAIN: Oled jah, aga vähemalt julged seda endale tunnistada.
EILI(otsib päikeseprillid): Tuli on nii tugev, et päikeseprillid ka ei aita.
RAIN: Jätan meelde. Prožektorile lisaks toon ka keevitusmaski.
EILI: Sinu arust on muidugi kõik korras. (valab klaaskausist õunad välja, proovib vaadata läbi kausi külje ja põhja)
RAIN: Seda ma pole öelnud. Kui ma kiirabibrigaadi kutsun, sa vastu ei hakka? (jälgib naise tegevust) Noh, on parem nüüd?
EILI: See teeb liiga tuhmiks.
RAIN: Sa unustasid fooliumiga vooderdada.
EILI: Ära seleta. Ise luuraksid sama suure huviga. Nüüd teen lihtsalt mina selle töö sinu eest ära.
RAIN: Rahune. Uus maja, küllap viimistlevad. Täpne töö nõuabki head valgust.
EILI: Valgustagu siis oma nurki ja pragusid, miks nad lambi mulle aknasse suunavad? Ja kaua nad seda ühte tuba viimistlevad?
RAIN: Igaühel on asjast oma nägemus. Mine ja küsi näha, kui nii hirmsasti vaevab.
EILI: Nii ei saa elada. Selline tunne, et kümned silmapaarid jälgivad iga su liigutust.
RAIN: Tahtsid ju kunagi näitlejaks saada.
EILI: Äkki neil on seal mingi stuudio või midagi.
RAIN: Stuudio? Siin kolkas? Selleks on ikka linnas märksa paremad tingimused.
EILI: Võib-olla midagi salajast. Mingi pornovärgindus või...
RAIN: Loodad tööd saada? Hea ligi üle ukse lipata?
EILI: Ei, tõega. Valisid vaikse koha ja nüüd toimetavad. Alles ju leiti mingi salaviinavabrik või narkopesa.
RAIN: Just. Täpselt. Nad kasvatavad kanepit. Ja valgus on aknasse suunatud sellepärast, et kõik taimed ei mahtunud tuppa ära. Osa on kastiga akna taga lumehanges. Alpikanni ja kanepi ristand. Lolliks teeb, külma ei karda, aga näe, valgust jääb kasvamiseks väheks.
(uksekell)
EILI: Nii hilja õhtul? Rain, mine sina!
RAIN: Miks mina? Sina ootad ju tööpakkujaid.
EILI (irooniliselt): Ha-haa!
RAIN: Salaviina ja pornovärgindus leidis pühendunud öövalvuri. (uksekell) Aga kui tahetakse kanepiistandust meie aknalauale laiendada, siis ei luba. Sa käid taimedega väga hoolimatult ümber. Meie tuusti oled tänase õhtuga igatahes ära retsinud.
(Sisenevad Helle ja Mart)
HELLE: Õhtut! Vabandust, nägime, et teil aken valge...
EILI: Soovite ka tasuta valgust? Pöörduge, näete, sinna majja. Või oletegi sealt? Tahate teenuse eest tasu?
HELLE: Ei. Ei-ei. Lihtsalt möödasõitjad. Mina ei olekski tulnud. Piinlik ju. Aga teate. Mu vend. Nõudis, et peataksin auto. Oma nõudmistes on ta nii... resoluutne. Ma arvan, ta tahab tualetti. Õues on ju selline pakane. Ja pimedus. Väga vabandan.Ta võib tunduda kummaline, aga tegelikult on täiesti ohutu. Ta lihtsalt ei räägi. Oskab, aga ei räägi. Isegi mitte minuga. Helle. Minu nimi on Helle.
EILI: Tore. Mis siis ikka. Vets on seal.
MART (askeldanud veidi aega tummalt): Kaksteist.
EILI: Ei. Üks vets. Teate, kahe jaoks tundub kaksteist vetsu ülemäärase priiskamisena.
MART (võtab peast mütsi, püüab selle Eilile pähe tõmmata, üritab tal kõrvu katta ja korrutab, nagu tahaks (samas publikule mitte väga silmatorkavalt) Rainile teadet jätta ja annab talle oma taskulambi): Kaksteist. Kaksteist. Kaksteistkaksteistkaksteist...
EILI: Appi, mida ta ometi teeb?
RAIN (muheleb)
HELLE: Räägib! Mart räägib! See on nii haruldane!
EILI: Haruldane? Ma ütleks, et see on... hirmus.
HELLE: Ei-ei. Ärge kartke! Mulle tundub, te meeldite talle. Uskumatu! Teate, vahel tundub, nagu ta viibiks kuskil ära. Kuskil, kus tuleb nii palju rääkida, et siin, meiega koos, enam sõnu ei jätku. Mart!
MART (korrutab oma kahtteist).
EILI: Mulle see küll suhtlemisväsimus ei tundu. Palun, võtke ta ära! Näib, et tualett on viimane asi, mis teie venda huvitab. Ma soovin, et te lahkute!
HELLE: Mart! Tahad siis ära käia või ei?
MART (läheb)
HELLE: Vabandan. Tõesti vabandan. Muidugi selline asi hirmutab. Tegelikult ta on hea. Annab viimase hinge tagant.
EILI: Aitäh, aga mul on juba müts. Mitu mütsi.
HELLE: Mart, tee nüüd ruttu! Teised tahavad magama minna! Arusaamisega on tal kõik korras, uskuge. Mart on kiire ja taiplik. Ma lähen vaatan. (läheb)
EILI: Õudus! Mis toimub? (köögis heliseb telefon) See ka veel! Mis siis nüüd? (lahkub kööki, Mart tuleb vetsust, kordab vandeseltslaslikult „Kaksteist!“ ja väljub. Eili tagasi) Mis nalja sa teed? Sina helistasid!
RAIN: Mina? Ma isegi ei tea, kus mu telefon on. Näe, kus. Ju siis kogemata puutusin vastu.
EILI: Mobiili ei võeta voodisse! Kõik need väljad ja lained...(vaatab ringi) Vetsuskäijad läksid minema?
RAIN: Tundub nii.
EILI: Huh. Ma juba kartsin, et järgmiseks tahavad vanni minna. Sa ka hea mees! Mingi hull lämmatab mind peaaegu oma tuttmütsi sisse ära, aga tema kihistab veel naerda.
RAIN: Ma usun, ta nägi aknast sind, kauss peas, ja arvas, et vajad pisut moenõuandeid. Minu meelest oli ta tore.
EILI: Sinu meelest! Loomulikult. Õde oli äkki veel toredam? (Hellet jäljendades) Vabandust, nägime, et teil aken valge... (mõte läheb tagasi valgusele) Saad aru, jah? See hakkab juba konkreetselt elu segama. Mul ei põle majas ükski lamp ja ometi kutsume oma säravate akendega huvilisi ligi. Appi, kui jube! Mõtle, kes iganes võib sulle niiviisi elamisse sattuda!
RAIN: Tõmba siis kardinad ette!
EILI: EI TÕMBA! (Otsib küünla, tikud ja purgi.)
RAIN: Mis sa jändad nüüd?
EILI: (Purustab paberkotis purgi. Võtab suurema killu, teeb küünlaleegiga tahmaseks.)
RAIN: Kõikon hästi? Endal sul on sahvris iga purk arvel, nüüd heast peast kukud lõhkuma.
EILI: Milline lausvale!
RAIN: Nonoh?
EILI: Tahmaklaas! No ei aita ju. Ometi soovitatakse sellega isegi päikesevarjutust vaadata.
RAIN (vaatab kella): Lõpeta see klounimängimine juba ära! Vaadake kõik, minu naine on nupust nikastanud (plõksutab taskulambiga 12x)
EILI: Misasja sa teed! Ära tõmba tähelepanu! Nad saavad ju aru, et neid jälgitakse! Praegu on sul muidugi hea naerda... Kuule... Äkki see on neil mingi märgutuli? Saadavad üles mingeid kokkulepitud sõnumeid?
RAIN: Mis taim see on, mille puhmas sa nägupidi püherdasid? Seda peaks uurida laskma... See märgutuli, tundub, on mitte üles, vaid sulle suunatud. Pikk pidev signaal. Mida see võiks tähendada? (hauatagusel häälel) „Mine, Eili. Mine. Pane öösärk selga ja mine oma mehe juurde. Seal oodatakse sind. Võib ka ilma särgita.“ Aga Eili on meil mõistmatu. (Rain suunab valgusvihu akna poole ja vilgutab, piuksudes porgandihäälel) „Ei saanud aru, ei saanud aru. Äkki te parem helistate ja saadate täpsemad juhtnöörid?“
EILI: Kas sa siis ka muigad, kui selgub, et me oleme mingi globaalse jama sisse haaratud?
RAIN: Ära küta ennast üles. Tule magama.
EILI: Eks sa ürita ise magada, kui korter on valge nagu tsirkuseareen.
RAIN: Ah sellest sul need klounitrikid tulevadki? Mulle meeldivad kondiväänajad rohkem. Ja õhuakrobaadid. Kehastud ehk ümber? (heidab öösärgi)
EILI (teeb õhtutoimetusi: riietumine, hambapesu vms) : Rain! Ära kustus!
RAIN: Ma täitsa märkasin! (laval pimedus).
Küllap neil sai signaal saadetud, ülesanne täidetud. Heidavad ka puhkama.
EILI: Ära lõõbi. Kas sulle ei tundu, et see on sinu tulevilgutamisega seotud?
RAIN: Ei tundu.
EILI: Aga seal on kottpime nüüd! Ei mingit tulukestki. See ei ole normaalne, et tükk aega oleks nagu kolm päikest korraga toas ja siis on laksust kottpime.
RAIN: Äkki pirn läks läbi?
EILI (süütab toas tule): Sinusuguste pärast võiks maailm hukka minna. Te ei näe ega kuule midagi... Niimoodi pimeduses on isegi veel jubedam. Äkki jälgivad aknast, filmivad või...
RAIN: Käi homme igaks juhuks juuksuris ja joonista kohe hommikul vara nägu pähe. Osta uus kleit. Või pesu? Peab uurima, mis teemaline film tehakse.
EILI: Sulle ostame. See tuleb sinu film. Mehest, kes lämmatatakse padjaga!
(magama)
(vaikne kellatiksumine, mis kasvab tugevaks undamiseks. Aknatagune vilgub. Rain üritab voodist välja ronida, mütsi võtta, aga Eili ärkab ja mees volksatab magama tagasi)
EILI: Rain! Ega sa ei maga veel, Rain!... Rain! Mis asi see on?
RAIN: Päkapikud.
EILI: Lõpeta ometi see lõõpimine! See on nagu helikopter või midagi... väga väga lähedal. Rain, ma ei saa siin teadmatuses istuda. (Ajab end jalule. Õue. (lava ette?) Toast väljudes ühel pool mürin väheneb, teisel - valjeneb. Tagasi tuppa).
RAIN: Kus sa kolad?
EILI: Väljas toimub midagi. Kuuled undamist? Maja ees on vaikne, maja tagant hakkas jälle kostma... Ja see valgus... Rain, ma ei julgenud vaatama minna. Ma ei tea, mis seal on, aga see ei ole normaalne.
RAIN: Mina tean, mis see on, aga pole kindel, kas sina oled piisavalt tugev, et sulle seda öelda.
EILI: Kõik on parem kui teadmatus.
RAIN: Ära ütle nii. Võib-olla pärast sa enam nii ei arva, aga siis on hilja midagi muuta.
EILI: Rain. Räägi juba.
RAIN: See on vana telekaantenni toru, mis akna taga tuule käes undab.
EILI: Ja vilgutab tulesid? Ha-haa!
RAIN: Ei. Tuled lasid sa ise mul eile hommikul räästa külge riputada.
EILI: Jõululaternad. Deem! See läks täitsa meelest.
RAIN: Kas nüüd on kõik?
EILI: Jah. Muidugi. Ma ei taha tunnistadagi, mis jaburusi mulle pähe tuli. Et miski maandus meie maja katusel. Miski suur ja hirmuäratav. Tulnukalaev... Brrrr.
RAIN: Vahi rohkem telekat. Kas me võiks magama jääda?
EILI: Jah, muidugi.
(süütab tule)
RAIN: Mis nüüd?
EILI: Lähen teen ühe rahustava tee. Mul ei tule muidu uni peale.
RAIN: Tule, ma masseerin parem. Lõdvestu. Sulge silmad. Kõik on hästi. Ma loen kolmeni ja sa uinud sügavalt. Üks. Kaks.
EILI (Valgus vähemaks. Teed tegema. Uksekell.): Rain! Keegi on jälle ukse taga.
RAIN: Mine vaata siis.
EILI: Mina???
RAIN: Mine, mine! Ehk on sinu sõber tuttmütsimees? Tuleb sulle kindaid kätte proovima.
EILI: Väga naljakas! Ma olen niigi surmani ärahirmutatud.
RAIN: Siis ei tee see natuke enam midagi.
EILI: Mine ise. Mina lähen hoopis... (läheb vetsu.)
VÕÕRAS: Õhtust! Sõiduk on kuuride juures...
EILI (Karjatus. Tormab välja, näeb võõrast): Ämblik.
VÕÕRAS (pigem Eilile): Jäin teele. Ja telefoni aku sai tühjaks. Kas lubaksite natukeseks laadima panna?
EILI: Kahju. Meil pole elektrit. Kaks päeva juba.
VÕÕRAS: Tuli ju põleb?
EILI: See pole meie. Naabrid.
VÕÕRAS: Varastate neilt voolu?
EILI (märkab, et laetuli põleb): Ah see? Siis on tulnud. Vahepeal. Kui ma kannuga vett keetsin.
RAIN: Tulen õue appi?
EILI: EI! Sa ei lähe!
VÕÕRAS (Eilile osutades): Nii ei saa teid tõesti jätta.
EILI: Teie võite minna. Lausa peate!
VÕÕRAS: Olen sõbra tulekuni siin.
EILI: Te pole ju veel helistanud. Ta ei tule selle pealegi, et teid otsida.
VÕÕRAS: Jätsin alla kirja. Lumele.
EILI: Siis küll. Aga...
VÕÕRAS: Pakute teed?
EILI: EI.
VÕÕRAS: Polegi vaja tüli teha. Tualetti tohib korraks?
EILI: EI. See on... umbes.
VÕÕRAS: Te olete ju täiesti šokis. Vajate suhkruvett või magusat rahustavat teed. Kus siin köök on? (lahkub)
EILI: Rain, see naine... See õde... Ta on meie vetsus.
RAIN: Kogu selle aja? Kõhuga midagi?
EILI: Rain, ära tee nalja. Ta on jube. Istub, silmad pärani, tuttmüts peas. Nagu vahakuju. Ma kardan, et ta vend... Ja see mees? See on ju eriti imelik! „Jätsin teate õue lumele!“
VÕÕRAS: Teie tee. Jooge see ära.
EILI: Palun, minge ära. Ma väga palun. Meil on väga halva kvaliteediga vool. See rikub ainult mobiili ära.
VÕÕRAS: Muidugi. Jooge!
(E jõuab tassi haarata, kui uksekell heliseb)
EILI: Rain, kui see on see vend...
RAIN: Ma avan.
(Katrin ja Toomas)
TOOMAS: Vabandust, niimoodi keset ööd. Nägime, et aken valge. Ööinimesed?
Oi-oi, vaatan, et siitpere naised ikka veel ärkvel?
KATRIN: Toomas, tutvusta ometi enne. Me oleme teie uued naabrid, pole veel kohtunudki. (Kätlevad) Katsusin küll Toomast tagasi hoida, et nii hilja ei sobi, aga ta jäi tahtmisele kindlaks...
EILI: Tänasel ööl pole vist lootustki magada.
KATRIN: Meil enamasti ongi nii pikad päevad. See ei tähenda muidugi, et hakkamegi teile öösiti külla kippuma.
TOOMAS: Nii hilja tülitatakse ikka asja pärast. Kas ma saaks endale natukeseks mehed appi?
KATRIN: Ei pea ju? Ma aitan ise.
TOOMAS: Usalda mind. Praegu aitaksid sa kõige rohkem, kui veidikeseks siia jääd. Vaja natuke asju tõsta.
KATRIN: Praegu?
TOOMAS: Tundub sobiv moment. Rahvast on...
EILI: Mis asju! Minge tehke parem oma tuli korda!
TOOMAS: No vot. Jah. Sellepärast just!
KATRIN: Mis tuli? Meil pole ju veel juhtmeidki veetud?
TOOMAS: On-on. Ajutine. Genekaga. Aga teema tõsine. Kõiki mehi läheb tarvis.
EILI: Rain ei tule. Teie minge!
TOOMAS: Ma jätan teile Raini asemel Katrini. Väga tore naine, uskuge, ma ei ürita temast igaveseks vabaneda. Ainult veidikeseks!
VÕÕRAS: Rain, teie naine on hullumise äärel. (Eilile) Mis teid nõnda hirmutab? Kas tõesti too ämblik? (läheb vaatama)
EILI: EIIII!
VÕÕRAS: Rain-Rain! Milleks niisugused meetodid! Seda kasutatakse vaid äärmuslikul juhul. (Viskab mütsiga) Selle moega võib tõesti keegi südamerabanduse saada.
EILI: Seda ei teinud Rain, vaid tolle naise vend!
(Siseneb Helle, ilma mütsita)
HELLE: Kus Mart on?
(Eili minestab.)
VÕÕRAS: Kuulge! Nii ei lähe! Kuhu me niiviisi jõuame! Hirmud. Ähvardamised. Vägivald... Noorik, jooge paar lonksu teed.
EILI: Te tahate mind ka ära tappa.
VÕÕRAS: Siin ei tapeta kedagi. Näete, tema on ka elus ja terve. Inimene jäi ehk korraks pisut... mõttesse.
HELLE: Kus mu vend on?
EILI: Mul ei käi luulud. Rain! Ma tean, mida vetsus nägin!
HELLE: Mida?
EILI: TEID! Silmad punnis ja klaasistunud.
TOOMAS: Seda juhtub, kui pingutada.
EILI: Ma ei jää selle imeliku naisega siia üksi.
KATRIN: Mina jään ka, kuigi tunnistan ausalt, et sinu seltskond tundub isegi kõhedam. Toomas, tehke ruttu.
VÕÕRAS (Rainile): Jooda talle paar lonksu teed. Teised noorikud, võtke ka. Palderjanijuur, südamerohi, köömned. Ei midagi eluohtlikku.
(uksekell)
MART (reipalt, aga pisut kärsitult): Kaksteist! Kaksteistkaksteistkaksteist!
VÕÕRAS: Kadunud poeg!
EILI (joob, silmnähtavalt rahunenud): Vend.
VÕÕRAS: Tundub, et võime minna.
EILI: Läheb seal kaua?
TOOMAS: Ma ei usu. Koos saame kähku korda. Rain, pane soojalt riidesse. Õues on käre külm.
Naised joovad teed. Suhteliselt sünkroonselt. Rahulikud, võiks isegi öelda: emotsioonitud.
EILI: Milline öö!
HELLE: Vabandust! Väga vabandan. Me tõesti ainult korraks.
KATRIN: Meie ka. Ei tahtnud hirmutada.
EILI: Sina ei hirmutanudki. Hilisele ajale vaatamata on päris tore, et siia juhtusid.
KATRIN: Ilus kuusk! Oma metsast?
EILI: Jah. Mulle ka meeldib. Viimastel päevadel pole mahti olnud märgatagi. Täna eriti.
HELLE: Mart...
EILI: Ära tuleta meelde! Kuigi, kui mõtlema hakata, pole temas tõepoolest midagi jubedat. Pigem naljakas.
KATRIN: See mees uksel?
EILI: Uksel?
KATRIN: Juba enne, tulles, teie kojauksel. Ütles mingeid numbreid.
HELLE: Kaksteist.
EILI: See peaks mind heidutama, aga ei tee seda. Imelik.
KATRIN: Arvasin algul ekslikult, et ehk teie mees. Või noh, ma ei osanudki veel ennustada, mis inimesed siin majas elavad. Esmamulje teist oli päris... kõhe. Paaniline.
EILI: Kui rumal minust. Millest kõigest ma end miskipärast pöördesse ajada lasin.
HELLE: Minu vend...
EILI: Oh, tema! Tema oli vähemalt inimene. Mina pelgasin midagi märksa ulmelisemat.
KATRIN: Kummitusi?
HELLE: Tulnukaid?
EILI: Olin valmis mida tahes uskuma.
Mehed lavataguses:
VÕÕRAS: Valmis?
TOOMAS: Valmis.
VÕÕRAS: Asjad?
TOOMAS: Koos.
VÕÕRAS: Rain, sinu peale näitas tuli. Sina oled uus juht.
RAIN: Imelik tunne on.
VÕÕRAS: Harjud. Mart, mis kell on?
MART: Kaksteist.
KATRIN (Helistab sõrmeotsaga oksteil rippuvaid kellukesi): Till-till. Till-till. (Tilin tugevamaks, kuni igast uksest sisenevad jõulumehed, kellad helisevad)
SÜNNIPÄEVASPRINT
Saara-Maria, sünnipäevalaps
Olev, bussijuht
Astra, reisija õmblustöökojast
Riina, reisija õmblustöökojast
Martin, Saara-Maria naabrimees
Saale, Saara-Maria tütar
Heiko, Astra mees
Janek, reisija puidtöökojast
Liis, reisija, üliõpilane
(Elutuba. Saara-Maria ja Saale katavad lauda)
Saale: Ma ei saa aru, miks nad siia peavad tulema? Te pole ju sõbrad ega midagi.
Saara-Maria: No on kord niimoodi välja kujunenud. Väike seltskond. Ühed-samad inimesed, iga päev sama töölistebussiga sõidavad... Kunagi sai keegi bussijuhi sünnipäeva teada, soovisime õnne. Siis tuli Astra sünnipäev, andsime bussis lilled, tema tegi kommikarbi lahti, pakkus... Riina kutsus oma sünnipäeval korraks tuppa, kohvi jooma. Nii see hakkas. Saale, mis sa arvad, kui tooks ikka kapist selle beeži liniku? Valge on äkki liiga pidulik?
Saale: Mina ei tea. Minu pärast pane... Sa ei sõida ju selle bussiga juba mitu aastat.
Saara-Maria: Aga näe, olen kampa jäänud. Omamoodi meeldiv ju ka, et meeles peetakse.
Saale: No ma ei tea. Muidu kuude viisi käite üksteisest mööda ja vaevalt tervitate ning siis korraga on sihuke sõprus majas, et lase aga olla.
Saara-Maria: Mõnda sugulast ei näe mitu aastat, aga kui kokku saad, on ikka hea meel. Või mu kooliaegsed sõbrannad. Millal ma viimati Angelat ja Merlet nägin? Üheksakümnendate algul? Aeg ei loe midagi... Lükka need seened sinnapoole, Olev nagunii istub siia, tema seeni ei söö... Elutempo on üldse kiireks läinud. Vanasti käidi kõigi sugulaste-sõprade-tuttavate tähtpäevad läbi. Enam ei jõua. Eks tutvusringkonnad ole ka praegusajal suuremad kui vanasti. Ei jõua igale poole.
Saale: Ma ei räägi ju sellest. Mulle tundub see lihtsalt... kuidagi võlts. Sa ei oleks neid ju muidu oma sõbraks valinud. See on kuidagi... pealesunnitud.
Saara-Maria: Me ei saa valida sugulasi, kolleege, klassikaaslasi... Kõik see on kuidagipidi juhuse asi. Ühega sobid, teisega mitte. Võib-olla poleks valinud. No mis siis on. Tavalised inimesed.
Saale: Mis sest, et võõrad.
Saara-Maria: Mis nii väga võõrad me enam olemegi. Mitu aastat juba niimoodi külas käidud. Üks kui teine asi inimestest juba tuttav.
Saale: Aga muul ajal te ju eriti ei suhtle?
Saara-Maria: No eks tervitame ikka, kui kokku juhtume.
Saale: Ma ei tea. Mis see teile annab? Nagu mingi kohustuslik kiirtoitumine. Endal ebamugav ei ole või?
Saara-Maria: Ära võimenda üle. Kui onu Feliks külas käib, on kõik sugulased esimene pool tundi hirmust kanged.
Saale (naeratades): See on onu Feliks. Tema on eriline eksemplar. Ja tema on ONU.
Saara-Maria: No kui bussijuhi-Olev pundis, ei siis ka kohmetust ja võõrastamist teki! Ja see natuke aega - veerand tundi või pool- kannatad ära. Juht peab ju ringiga tagasi minema, ega ta ei saa siia elama jääda.
Saale: Ah, minu pärast istuge. Sind ennast on vaev vaadata. Närveerid ja kombineerid, kuidas oma väheste vahenditega välja vedada. Miks nemad ei võiks ülehomme tulla, koos Marju ja Eerika ja Sirjega?
Saara-Maria: Ülehomme pole bussiringi. Ja... Noh, need on kaks väga erinevat seltskonda. Keegi ei tunneks end mugavalt... Mis sa arvad, kas ma lõikan puuviljad tükkideks või panen niisama kausiga lauale?
Saale: Tee, kuidas tahad.
Saara-Maria: Lahti lõigates tõmbavad pealt pruuniks, niimoodi tervest peast on jälle paha süüa.
Saale: Õige mure nüüd. Jääbki rohkem alles.
Saara-Maria: Saale! Sinu eest ei söö keegi midagi ära... (loetleb, näpuga kohtadele osutades) Riina, Olev, Astra... Kataks igaks-juhuks ühe koha veel? Leili pole küll viimasel ajal osa võtnud... Oi, ja lähme teeme tomatipurgi lahti. Riina nagunii küsib.
Saara-Maria: Olidki bussituled või? Ole hea, vii põll kööki ja pane seal kohv hakkama. Ja tule istu ka meie juurde. Mul siis ka tugevam tunne.
Saale: Noh? Millest me just rääkisime?
(uksekell. Sisenevad Olev, Astra, Riina, Janek ja Liis)
Olev: No poisid-tüdrukud, astume nüüd kiiremini, ei lase sooja toast välja (Liisile, Janekule)
Küll te olete endale õue peale kaeviku kaevanud, sõda ootate või hakkate basseini ehitama?
Saara-Maria: Naabrimees ehitab oma hoovipoolele imbväljakut, homseks-ülehomseks peaks valmis saama. Näe, juhtus teile just selline õhtu. Aga bussiga saab ilusasti sõita, tee kohta see ei sega.
Olev: Võtab-võtab nüüd jalad lahti ja edasi, ei ole siin kohmitseda midagi, aeg läheb, aeg läheb...
Jõukalt elate siis. Või imbväljakut! See läheb tal ikka kõvasti maksma.
Saara-Maria: Vat ei tea, ei ole küsinud.
Astra (ebaledes, koogikarbiga): Noh, Saara-Maria! Jälle siis meie veider punt. Palju õnne ja palju aastaid!
Saara-Maria: Aitäh, Astra!
Riina (kingikotiga): Et aastad liiga ei teeks! Tervist ja õnne!
Saara-Maria: Tänud, Riina. Tulge aga ruttu lauda. Palju Olev teile aega andis?
Olev (lilledega, Janekut ja Liisi tuppa surudes): Ega siin ole pikka jokutamist, jah. Näh, tõin sulle omalt poolt ühe noore mehe majja, eks ise jagad, kas võtad omale või jätad tütrele. Ja näe, üks plikanääps ka, ei tahtnud kuidagi bussist välja tulla, no kuidas ma jätan ta sinna üksi istuma, kes teda seal valvab? Küla ulakaid poisse täis, ega see ole sul kodune alevivahe, kus aknad igasse külge lahti ja laternad põlevad. Siin külapoisid tulevad ja... naksti. Mis ma pärast su mammile ütlen, kui bussist üle hakkan andma? Ikka kogu aeg peab silm peal olema. No tule siia, juuksuri-noorik, jõudsid mu ikka ära oodata. Rahaõnne ja meheõnne! Kergitame ikka korra maast lahti ka, mis? Mis sünnipäev see muidu on. Ikka õhku ka.
Saara-Maria: Jäta nüüd, Olev! Pärast on selg paigast ära! Kes sind siis arstima tuleb?
Olev: No kes see ikka tuleb, eks see pea tulema, kelle pärast juhtus. Naine kohe ütleb: Ei mina sind, santi ravi, too aga see põetama, kes haigeks tegi.
Riina: Et nii kohe ütlebki? Et too Saara-Maria majja?
Olev: Kas ütleb nii või natuke teistmoodi, mis sest praegu arutada, praegu veel selg terve. Praegu vaja Saara-nooriku auks üks pits tõsta ja toost öelda. Oot, ma otsin hõlmaalused läbi, ega ma siis tühjalt tulnud.
Saara-Maria: Kas sa siis tohid võtta? Sul vaja ju veel sõitma minna?
Riina: Olev lubas täna ööseks jääda. Kutsus pojad bussi koju viima.
Olev: Jah-jah, näh-näh nüüd nöökimist.
Astra: Ja kuidas sa homme minema saad?
Olev: No, eks me Saara-noorikuga vaatame ja arutame seda asja. Ei lähe homme, lähen ülehomme. Või tuleva nädal. Mis me nüüd asjadega ette ruttame... Poisid lubasid oma vanamehele jah natuke hõlpsama õhtupooliku. Saab paar pitsi ka teha. Ja tüdrukutel kõhud täis sööta. Siis viime teid ilusasti koju, papad vaatavad – näe, emme tuleb, kõht täis ja meel hea. Papadel läheb ka meel heaks. Ei tea veel, mis kõik sellest heast meelest võib juhtuda!
Astra: Ära sina minu papa pärast muretse. Aga ega ma pikalt küll istuda saa, kodused toimetused kõik tegemata.
Saara-Maria: Aga tõstke siis ometi ette!
Riina: Sul tänavu neid häid tomateid polegi? (Saale tuleb tomatikausiga) Aa, tulevad! Neid ma tahan kindlasti.
Saara-Maria: (Janekule) Teie, noormees, olete vist sealt puidutöökojast?
Janek: Jah. Janek on minu nimi. Vabandust, et niiviisi nüüd teile koju trügisin.
Saara-Maria: Ei ole siin vabandada midagi. On kõigile kohta? Saale, ole pai, too köögist paar taburetti juurde! Istuge. Võtke kartulid ära, ma toon kohe juurde. Ja sina, Olev tahad kindlasti kala?
Olev: Oh-oh-oo. See on sul küll hea tahe suutäis. Oota, ära nüüd kohe ära kao. Teeme siis ühe tervituspitsi ka.
Janek: Tänan, aga mulle ärge valage.
Olev: Perenaise auks ikka üks läheb?
Janek: Ei.
Olev: Kui ei, siis ei. Mina niisuguseid mehi austan. Sinule, plikuska, me täna ei vala. Näen küll, et himu on, aga kasva veel. Ei ole siin midagi. Mammale ikka tips-tops tütar koju. Tee sa linnas, mis teed. Noh, räägi onu Olevile saladuskatte all ära – üht-teist ikka juhtub, mis?
Astra: Jäta nüüd tüdruk rahule, mis sa tast kimbutad.
Riina: Noh, Olev, kas toost ka tuleb?
Olev: Toost-toost. Näh, vat, kui vaja, siis on pea nii tühi, et... Kuidas see grusiinlaste toost oli? Aidake nüüd! Et... Mööda ilma lendab draakon, kes sööb ainult neitsisid. Ja, kallid kaaskondsed, joogem selle nimel, et see peletisest draakon sureks juba rutem nälja ja alatoidetuse kätte!
Astra: Mis sa nüüd sellega öelda tahtsid? Hirmutad ainult tüdruku ära.
Olev: See on julge tüdruk, tema ei karda midagi, tahtis üksi bussigi jääda. Võta-võta, Liis – olid ju Liis? - tõstame sulle ka taldriku täis. Saara-tädi teeb meil väga head kala – tahad kala?
Liis: Ei, tänan, mul on kõht täis.
Olev: Mis kõht? Näita, kus su kõht on? Ei ole sul mingit kõhtu. Unustasid linna, ühiselamusse, mis? Kuidas me viime sellise tüdrukukribu koju mammale, vaat kui peame veel poistega täna linna otsima sõitma, kus pool tüdrukut jäi. Kartulit ikka sööd? Paneme kaks, ei, paneme kolm kartulit, lihatüki ka. Salatit tõstad ise juurde. Kuidas see oli – viis peotäit salatit peab päevas ära sööma. Sina, Liis oled küll toiduga sobi teinud. Sööd ikka linnas üldse midagi, või kulub kõik raha poiste peale ära?
Riina: Kas sina, Olev, oled harjunud, et naised sind üleval peavad? Muidu kipub ikka teistpidi olema.
Olev (valab morsiklaase täis): Mina olen vana kooli mees. Küll mina juba tean, mis pidi peab olema naine ja mis pidi mees. Aga vana kool on kus? Mul üks koolmeister kodus, me sellel teemal täna ei kõnele.
Noh, tõsta-tõsta. No mis tõstmine see oli? Ma pean ikka ise tulema...
Astra: Ära nüüd sunni, las teine sööb palju sööb. Saab ju juurde võtta.
Saara-Maria: Tahad ehk, ma teen sulle teed?
Liis: Ei, aitäh. Ma joon morssi.
Riina: Siis sul, Saara, vastu talve majaümbrus puhta üles songitud.
Saara-Maria: Peaasi, et saab oma torud kaetud, enne kui suurem külm peale tuleb.
Olev: Oh, mis te selle pärast muretsete. Kopp patsutab kraavid kinni, natuke mulda peale, sahaga siledaks, muruseeme pihku, Saara-Maria, tubli naine, lööb käed külge, kaevab tulbipeenra keskele ja juuniks juba ei mäletatagi, mis mullu oli.
Saara-Maria: No me nii suured sõbrad nüüd ka naabriga pole, aga kui vaja, eks ma ikka aitan.
Olev: Noh, naised, mis te norutate siin, teate küll, meil pole pikalt aega, varsti on padjom. Otsime aga muusikat. Makki ei ole? Raadiost ikka tuleb midagi.
Janek: Ma vast hakkan minema.
Olev: Mis sa nalja teed! Kannata nüüd see kaks minutit, poisid viskavad su väravasse ära. Ma saan aru, et tüdrukud mul siin kibelevad, neil kurjad papad kodus, kuhu sina kiirustad? Söö aga kõht korralikult täis, kes sulle iga päev sellist pidusööki tuleb pakkuma! Istu-istu maha, ma ei saa muidu Saara-noorikuga tantsupoognaid tõmmata... (laulab kaasa) Uu-uu-uu... tead kallis... Rendime, rendime saare peal sauna... Noh, sünnipäevalaps, teeme üks tangu. ... (laulab kaasa) Kas söödavaid taimi või seeni seal on? Kes küll teab? Kuid meil on ikka hea...
Saara-Maria: Jäta nüüd, Olev, lõhud ära meid mõlemaid!
Olev: Mis teie, tüdrukud, kihistate! Kohe jõuame teieni ka! Tantsitage niikaua noormeest! (Janekule) Eks ole! Kuidas me laseme tüdrukutel toolidel konutada, kui mehed majas.
Janek (tõrjuvalt): Ei-ei. Mina ei tantsi.
(Tantsijad kukuvad tooli otsa) Oi, perenaine, ega sa nüüd viga ei saanud?
Saara-Maria: Minuga saab korda, aga tool läheb vist küll pensionile.
Olev: Sellega läks nüüd küll kehvasti, aga nagu öeldakse – pilpad toovad õnne!
Riina: See käis nagu ikka kildude kohta?
Olev: No küll killud ka tulevad, ära ole sina nii kärsitu (Janekule) Ole hea poiss, tõsta teise tuppa. See jääb meile siin jalgu. Eks me pärast vaata, kas saab parandada või läheb prügimäele.
Janek: Selle saab korda küll veel. Natuke liimi vahele. Ega teil PVA-d vist ei ole? Ma lähen toon kotist. (käib ära, tuleb kotiga tagasi)
Astra: Olev, keera natuke muusika tasemaks, mul mees helistab... Jah, Heiko, kuulen. Saara-Maria juures oleme veel. Varsti jõuan, võid tule alla teha. Bussiga, jah. No mis me siin ikka teeme, sööme oma salatitaldriku tühjaks ja tuleme. Tšau. Olev, tegelikult ka. Hakkaks varsti minema?
Olev: Ära nüüd solva perenaist, tule, ma tuuseldan sind ka. (veab Astra tantsima)
Saara-Maria: Kas keegi kohvi tahab? Saale, too kohv. Too kook ka. Ega ma kedagi ära aja, aga muidu ühel hetkel olete kõik läinud ja toidud söömata. (koputus)
Martin: Tere! Kas saaks, kallis rahvas, bussi natuke kõrvale tõmmata, ma ei mahu masinat garaaži ajama.
Olev: Ikka saab, ikka saab. Oot, ma torkan omale kingad jala otsa. Ära sa naabrimees, pahanda. Meil siin selline väike õnnitluspidu. Suurt lärmi ei tee. Kohe laseme sinul ka ilusasti ära parkida. Ja teie, tüdrukud, et te mul senikaua ära ei jahtu, teeme üks pits. Kallame naabrimehele ka. Ega sa ju rohkem kuhugi sõitu ei lähe? Tubli on. Terviseks, Saara-noorik! No lähme, lahendame selle mure ära. (lahkuvad. Naised jäävad vaikselt juteldes sööma)
Janek (laua juures askeldavale Saalele): Kas te saaksite natuke appi tulla? Siit vastu suruda?
Saale: Ikka saan. Vabandust, et teid nii piinlikku olukorda on pandud.
Janek: Oh, mis sina, vabandust, teie, vabandate. Teie ei ole küll kuidagi süüdi. Janek.
Saale: Saale. Sul tuleb see nii hästi välja. Tekib kohe kiusatus veel tööd pakkuda.
Janek: Kui arvad, et tulen toime.
Saale: Kui arvad, et viitsid.
Janek: Niisama istuda ongi imelik. Kui aga mu mõistus ja vahendid toime tulevad.
Saale: Arvan küll. Mul on tegelikult üsna pakiline asi. Arvutilaual kukkus see liist ära, mis klaviatuurialust kinni hoiab. Nõme olukord.
Janek: Kui just päris puruks pole, siis sellega saab vast hakkama. Kus see sul on?
Saale: Tule, näitan. Ära naerma hakka, üritasin seal ise midagi juurutada...
Janek: No siis tuleb nähtavasti tasu juurde kaubelda. Söödud kõhutäiega ei mängi välja.
Saale (edvistades): Mis tasu tahad?
Janek: No vaatame, mis siia laua peale veel sigineb. Torti või kringlit.
Saale: Nii tagasihoidlikud soovid?
Janek: No see on praegu. Ma pole su lauda veel näinud. (ära teise tuppa)
Riina (lahkujatele järele vaadates): Tuttavad või?
Saara-Maria: Ei usu. Ma sain aru, et Saale lihtsalt palus oma laua parandamiseks abi. Tal see tõesti sihuke õnnetu.
Astra: Ei, kuule, tõesti, ma hakkan jalutama. Mees muutub kodus murelikuks.
Saara-Maria: Kuidas sa niimoodi pimedas? Ega ma vägisi hoia, aga... tahad, annan vähemalt taskulambi? Helkur on sul?
Olev (siseneb koos Martiniga): Mis juttu ma kuulen? Ei lähe keegi jala. Kõigile on täna takso tasuta! No mis tüdrukud need niisugused on! Ei kannata kümmet minutit oodata. Istu nüüd maha. Poisid helistasid. Kohe on rong ees, võtavad oma pruudid peale, siis – niks-naks ja kohal. Ma leidsin õuest kavaleri, nüüd saab suuremat mürglit teha, naaber ei tule manitsema. Ja ma ei pea siin üksi kõike tööd ära tegema.
Riina (vindiselt): Eks ole. Kohe raske ja jube töö.
Olev: Vaat, selle mehe jaoks ehk ei ole... (tahab Janekule osutada) Oot, kus te Janeku panite? Mis? Jäta veel noor mees üksi naistekarja hulka. Vaatame-vaatame üle, kellel on kõige maiam nägu peas? Riina, räägi välja! Ja-jah. Noor mees, tema jaksab, aga mulle ajab ikka kolm naist korraks hirmu peale. Aga ma ütlesin – ainult korraks! Ja nüüd mul on Mart – olid Mart?
Martin: Martin.
Olev: Nüüd mul on Martin julgestuseks ja nüüd hakkame aga otsast murdma.
Martin: Vabanda, naabrinaine, ma ainult korraks lasin end ära rääkida.
Olev: Imelik asi see – kuulen ma õues: kaks üksikut inimest ühes majas ja üldse kokku ei puutu. See on nüüd häbilugu küll. Mis sellest Eesti rahvast niiviisi saab, mul kohe mure südames. Nii nad välja surevadki. Surematuse terviseks. Ahoi. Noh, Martin-mees, hoia kõrgel tantsumeeste au! Vii sa Astra-proua põrandale. Ma ise võtan Riina, siin on rohkem jõudu ja julgust vaja.
Riina (edvistades): No mis imeloom ma siis nii väga olen?
Olev: Ei tea midagi, ei tea midagi. Pealt paistab taltsas, aga teab mis murdja võib veel välja karata. Ma igaks juhuks võtan löögi enda peale.
Saara-Maria: Kas ma toon, sulle, Liis, midagi?
Liis: Ei, aitäh. Kui tohib, ma korraks käin õues ja helistan.
Saara-Maria: Muidugi tohib. Ainult hoia aukudest eemale. Ja ära sina ometi taha jala minema hakata. Pime ju.
Liis: Kaugeks jääb.
Saara-Maria: Minu poolest ole rahulikult, tunne end nagu kodus. Küll varsti pääsed koju ka.
Liis: Aitäh lahkuse eest. Ma käin siis korra...
Saara-Maria: Aga pane mantel selga ja müts pähe. Külm on. Või, tead. Mine räägi köögist, seal on ka vaiksem. Ja kui sa tualetti tahad, tule, ma näitan...
Olev: Ossa. Võtab kohe naha aurama. Täitsa timm, kui saab ka vahel rihma lõdvemaks lasta. Vanasti sai ikka möllatud omajagu, aga nüüd – reedeõhtu tuleb, helistad sõbrale, et läheks kuhugi, teeks midagi... See vastu: Ääh, ei tea... Kodus see ja kodus teine... Siit valutab ja sealt valutab... Ei saa enam inimesi toast välja! Või mis ma teisi... Eks ise samasugune! (Saara-Maria tuleb tagasi)
Saale: Ema, kas meil näpitsaid on?
Saara-Maria: Kohe otsin.
Olev: Teeme üks lonks veel!
Astra: Ei, mina rohkem ei võta. Mul on juba tõesti kiire.
Olev: Arvad, et saad kiiremini, kui hakkad jala ukerdama? Lõhnad juures, politsei peab su veel tee peal kinni. Pärast lehest häbi lugeda – purjus õmblusnoorik viidi plate peale kainenema. (Saara-Maria läheb näpitsatega Saale tuppa) Kas arvad et seal parem on magada, kui soojas voodis, oma papa kaisus? Ja – läks! (haarab Astra tantsima, Riina sasib Martini tantsule) Tiigrikutsu - ja ma ei karda keedagi...
Heiko (seisab ukselävel, sünge nägu peas): Kõht täis ei hakka veel saama?
Astra: Heiko! Ma just rääkisin ka, et...
Heiko: Ei, noh. Ole, ole! Söök veel puhta söömata. Kus niimoodi saab koju tulla. Muidugi tuleb lauapealne tühjaks süüa. Hüppasid vahepeal toitu allapoole, jah?
Olev: Ära nüüd, peremees, pahanda, no tegime ühe tantsu. Ei võtt see kelletki tükki küljest!
Heiko: Ega muidugi. Mis rituaalid teil veel on? (Saara-Maria ja Janek on uksele ilmunud) Seal vist pannakse hoopis tükke juurde või mis?
Janek: Kuidas, palun?
Astra: Heiko, jäta nüüd. Hakkame minema.
Heiko: Ei maksa kiirustada. See tagatoa rituaal on sul ikka tehtud? Kuidas see teil paika on pandud, kas kindlad paarid läbivad kõik kontrollpunktid, või on iga ameti jaoks oma mees: ühega võetakse viina, ühega tantsitakse veri kuumaks ja kolmas siis tagatoas rautab?
(Saale tõmbab Janeku ukse vahelt tuppa tagasi)
Astra: Ära nüüd hakka...
Heiko: Kas ma ei või huvi tunda, kellega mu naine tegemist teeb?
Olev: Rahune nüüd maha, kulla mees, näed, tee ka üks pits...
Heiko: Sitale sõida oma pitsiga. (lööb klaasi käest)
Olev: Ära nüüd nii torm ole.
(Saara-Maria tõttab koristama)
Heiko: Sa tead, mees, sul on nüüdsest kindad käes, kui minu naine bussi tuleb ja piletit ostab, on selge?
Olev: Selge, selge.
Heiko: Osatad või?
Riina: Astra hakkas ju minema juba. Mis sa enam tõreled.
Heiko: Las jalutab. Siis teinekord teab, kus kodu on. (Olevile) Sinuga me veel kohtume, mees. (ära)
Olev: Hull mis hull. Oleks seda teadnud, poleks hakanud Astrat ajamagi. Teab, mis pahandused nüüd kodus veel ootavad. Rikkus kohe õhtu ära praegu.
Riina: Kes tal käsib sellist elu elada...
Olev: Ära räägi midagi, armastuse teed on imelikud.
Martin: Ma vist lähen nüüd ka oma poole peale ära.
Olev: Jäta nüüd pull järgi. Mis mulje perenaisel meist niiviisi jääb? Sina, Riina-neitsi, peaks vist natuke aega pudeliga piiri pidama. Tule, teeme veel üks tantsing, enne kojuminekut.
Martin (Saara-Mariale): Tohin ma ehk teid ka paluda? (tantsivad)
Saara-Maria: Nii palju tantsu pole see tuba vist näinudki. (siseneb Liis) Said helistatud, Liis?
Liis: Emal pole millegagi järgi tulla. Eks ma istun siis veel.
Saara-Maria: Tahad telerit vaadata?
Liis: Aitäh, saan hakkama.
Olev: Nii. Siit tuleb nüüd üks aeglane tants. See on armastuse tants. (laulab) Ei ole sind ja tõesti ma ei tea, mille peale lootma ja mõtlema nüüd pean... Näed, Riina, kuidas nad meid vaatavad. Kadedad on. Aga meie ei pea oma kirge tagasi hoidma...
Riina (silmnähtavalt purjus, laulab): Siiski ma ootan kevadet uut...
Martin: Saara-Maria, võib-olla me peaksime tõesti rohkem suhtlema? Ühe maja inimesed.
Saara-Maria: Ärge laske end tänasest eksitada ja Olevil endale mõtteid pähe panna. Küllap me oleksime juba ammu rohkem tuttavad, kui see oleks meie sisemine soov.
(telefonihelin)
Olev: Riinakene, sinu telefon heliseb. Võta vastu, muidu tuleb sinu papa ka varsti taplema.
Otsime, kus see sul on. Näed sa. Astra helistab. Saara-noorik, räägi sina. Ehk juhtus midagi. Riina pole meil enam kõige suurem jutumees. Paneme su ilusasti siia tooli peale istuma. Ei, ma ei lase su ümbert käsi lahti, kallikene, ära sa seda karda.
Saara-Maria: Astra! Tere! Mis lahti? Kus kohas? Heldeke, siis on küll hullusti! Oot, muidugi tuleme. Kohe tuleme!
Olev: Mis Astraga on? Mees läkski kallale? Kuule, siis teeme meie ainult asja hullemaks. Politsei tuleb kutsuda.
Saara-Maria: Olev, sa lase nüüd minul ka natuke rääkida. Heiko endaga on pahasti. Hakkas otse üle hoovi minema, kukkus torukraavi ja nii õnnetult, et nüüd vist mingi luu katki. Astra ei saa ta'ga hakkama. Eks mees tige ka.
Peab vist kiirabi kutsuma?
Olev: Millal see ükskord tuleb. Mul poisid kohe tulemas. Üks võtab bussi, teine viib autoga ära. Kuulge, aga lähme siis, aitame inimese välja, külmetab end seal veel niimoodi ära.
Riina: Pann tuleb ka võtta.
Saara-Maria: Mis sa sellega tahad teha?
Riina: Millega te ta muidu uimaseks lööte? See peksab teid kõiki läbi. Kas või oma murtud luudega.
Olev: Ole nüüd sa ka, kannataja üle nalja viskama. Sina, Riina, püsi toas, muidu kanguta sind ka veel kuskilt torude vahelt. Liis, hoia sellel tädil silma peal.
Martin: Selle noore mehe võiks ehk ka kaasa kutsuda?
Olev: See on sul õige mõte. Jaaanek! Jäta nüüd natukeseks tüdruk rahule, meil on su muskleid mujal tarvis.
(Janek ja Saale tulevad teisest toast)
Janek: Mis on?
Olev: See uljas mees, kes siin enne ärplemas käis, üritas metrooga koju sõita, aga eskalaator oli veel paigaldamata. Lähme, korjame ta august välja. (Martin, Olev, Janek ja Saara-Maria väljuvad)
Riina (tilgutab pudelipõhja): Eelas kord mutt, kellel oli metroo, ahhahhahaa ja ohhohhohoo... (ajab laua peal üht-teist ümber, püüab olukorda parandada ja teeb asja veel hullemaks)
Liis: Ma aitaksin niikaua koristada. Nüüd ehk sai pidu läbi ka?
Saale: Istu nüüd rahulikult. Küll me pärast emaga...
Liis: Mulle aitab istumisest. Juured kasvavad alla. Taldrikud lähevad kraanikaussi?
Saale: Olgu. Kuidas arvad. Ma võtan tassid. Sa muidu kooki ei tahtnud enam või midagi?
Liis: Mkm. Mulle üldse tundub, et siin toas viibimine läheb ohtlikuks.
Saale: Aga kolime oma taldrikutega kööki. Ma olen Janekule ka veel koogitüki võlgu. Tunned teda muidu või?
Liis (raputab pead): Paar korda olen bussis näinud.
Saale: Päris asjalik kutt tundub.
(sõeluvad köögi vahet, tüdrukutele tuleb aina rohkem elu sisse)
Varsti komberdavad tuppa, ees supermees Janek, kamp sidemetes hädalisi nööriga sabas...
Liis: Kindel see.
(Uks avaneb, Olev askeldab ees, Janek ja Martin tassivad jalga hoidva Heiko kahe vahel tuppa, taga Astra ja Saara-Maria)
Olev: Tüdrukud-tüdrukud, tehke tuba vabaks, korjake taburetid eest. Paneme ta vast kohe siia samasse põrandale istuma. Arvad, et tooli peal on parem? Aga ära sa liiguta. Kõik eemale, kõik eemale. Ei ole vaja, et keegi haige jala otsa koperdaks ja asja veel hullemaks teeks. Otsige nüüd siis ruttu padi seljataha või midagi, ega mees ei ole rauast. Aga ütle sa nüüd, kuidas muidu tundub, puusad, ribid, õlad – need jäid terveks? Saad ikka istuda? Äkki peab pikali panema? Ega kui on katki, siis ei ole hea liigutada. Äkki seoks kohe harjavarre või midagi…?
Heiko: Nii hull ka nüüd ei ole.
Olev: Ei tea midagi - ei tea midagi, see võib olla igavesti salakaval asi. Lööb või väikse killu välja, teeb mõnele närvile-veresoonele viga, pärast on hulga pahandust. Äkki viskad valu peale ühe klõmaka?
Astra: Segane peast! Mismoodi ta niimoodi kiirabisse läheb. Hakkavad kohe näägutama, et purjus peaga kukkus.
Olev: No ega Riina-proua pole meile siia midagi jätnud ka. Kuramuse poisid, peaks ju juba ammu siin olema, kus nad siis jäävad nüüd?
Saale: Janek, Liis! Lähme meie kööki. Siin rahvast isegi. Köögiaknast on näha, kui masin õue sõidab.
(Lahkuvad toast)
Olev: Vahi kuradit. Ja täitsa puru kohe?
Heiko: Ei tule torkima!
Olev: Ei noh. Mis mina sest torgin. Näost ju näha, et asi tõsine. Või mis seal imestada. Palju sel augul sügavust on? Oma poolteist meetert?
Martin: Rohkem ikka. Septikuauk. Üle kahe võib olla.
Olev: Ütle nüüd. Sa oled õnnega koos, et üldse eluvaim sisse jäi. No kuidas sa nüüd selle koha oskasid üles otsida?
(Heiko heidab hävitava pilgu)
Olgu, olgu, mis sest enam rääkida. Kuradima poisid, et ei tule nüüd. (valib numbri) Kus te nii kauaks jääte? Meil siin inimene vaja ruttu linna kiirabisse viia. Muidugi tõsiselt räägin. Kes see niisuguse asjaga nalja teeb!... Sööma??? Mul ju bussirahvas ka ootab siin. Nemad lähvad sööma! Kas on inimestel mõistust peas! No mis enam. Sööge ära, kui juba tellisite. Aga et ei jää! Mees siin luumurruga piinleb valudes. (lõpetab kõne) Kas on noortel aru peas! Nemad lähevad sööma!
Astra: Näita, ma vaatan, äkki on katki ka. Peab ehk siduma? Ma ettevaatlikult.
Olev: Kuidas paistab?
Astra: Verd õnneks ei ole. Valuvaigistit on?
Saara-Maria: Võin otsida, aga ma ei usu. Ei ole vaja läinud.
Olev: No vot. See on see asi. Igasugu õnnetusteks peab valmis olema. Ei saa nii, et – murran jala ja küll ma siis lähen abi otsima.
Martin: Sa ka tark. Eks ma järgmine kord panen kargud augu põhja, kui veel kunagi kaevama hakkan.
Olev: Ega see muidugi tark ei olnud sul praegusel pimedal ajal hakata kaevikuid rajama.
Martin: Kuule, see on minu aed, eravaldus!
Olev: Ja-jah, olgu-olgu. Aga näe – juhtus!
Martin: Ütle nüüd, et sinu kodus ei või kellegagi midagi juhtuda või et sul on iga puu ja põõsa taga vahukustuti, häirenupp ja esmaabikapp.
Olev: No on mis on. Ega me siia tülitsema tulnud. Sünnipäevale ikka. Sul ei ole kodus midagi tabletti?
Martin: Võib-olla leiaks ka, kui aga oskaks otsida. Või minagi neid rohtusid nii hästi tunnen.
Olev: Astra, mine aita vaadata.
Heiko: Minu naine jääb siia!
Olev: Õige-õige, Saara noorik on nii tubli ja lippab ise üle ukse.
Saara-Maria: Mis mõttes? Et kõigi meelest on täiesti okei, kui ma lähen võõra mehega tema korterisse kappe sobrama?
Olev: Kus sul see võõras mees on? Oma naabri-Martin. Tantsida kõlbas, rohtu nüüd otsima minna järsku ei kõlba? Kuule see ei ole pirtsutamise koht. Näed, kuidas inimene kannatab!
Saara-Maria: Tead, mulle hakkab see sünnipäev iga hetkega aina rohkem meeldima. Mis siis ikka. Käime ära. Ma ei saa ometi julm ja ebaviisakas olla.
Martin (üritab Saarat käega seljast ukse poole juhatada, Saara tõmbub eemale).
Saara: Minu luud on terved ja orienteerun ma oma korteris ka suurepäraselt.
Olev: Kuidas on? Pead vastu? Äkki ma lasen tüdrukutel veel patju jala alla otsida või midagi? Vaata, kuidas ikka juhtub. Ega inimesed siis mõtle ka. Hilja sügisel nüüd hakkavad septikut panema. Kolmemeetrine auk… tead, sa oled ikka õnnega koos, mees! See on ju surmalõks! Ja enesel jääb veel õigust ülegi! Sihuke tuleks või kohtusse kaevata. Aga eks ta seal oma õiguse saaks. Sina aga valuta jalga ja kannata, hambad ristis. No ja nüüd ka. Tegema jäid seda rohtu või? Kus ta seda hoiab? Raamaturiiulis raamatu vahel või… segas kuivainepurki, et kiusatust ei tuleks niisama lusikaga sisse ahmida? Ega inimestel ei ole südant sees. Mis teine tunneb või üle elab, see jääb ikka kuhugi tahaplaani…
Heiko: Kuule, ole natuke aega vait. Mu kõrvad huugavad.
Olev: Loomulikult, loomulikult. Istu sina nüüd rahulikult. Mõtle ilusatest asjadest. Näe noorik sul siin kena kui… ei-ei, ma nüüd midagi sellist ei mõelnud, ära hakka jälle ennast üles kruttima. Ma lähen ütlen noortele ka kööki, et võtku vaiksemalt, mis nad seal kekutavad, justkui oleks teab mis rõõmsad juhtumised käsil… No ütle nüüd, kuidas aeg ei liigu, kui sul on midagi kiiresti vaja. Teab, kas passivad üldse bussi või edvistavad seal niisama. Noor mees käes, eks nüüd ole tüli ja tegemist, kumb endale saab. Ja need kaks on ka vist rohutoomise ammu ära unustanud…
Saale: Buss tuli!
Olev: Lõpuks ometi! Riina, aja sa ka ennast jalule, kuule, tõld on ees! Siva-siva nüüd, mees siin vaja linna viia ja ega mu poistel pole ka aega igavesti passida. Noh, kus siis kõik talutajad-mehed on? Janek! Tule nüüd tõstma, mis sa seal köögis miilustad! (tulevad Saara-Maria ja Martin, Saara ärritusest punane) Tule nüüd tule juba. Võta sa, Martin, aita Riina bussi, ma katsun siin kannatanule õla alla panna.
Martin: Sa olid ju ise kangesti kompetentne Riinat toetama.
Olev: Jäta nüüd lõõp. Kas ma lähen poiste ja minide silma alla tsirkust tegema! Kus on õelust!
Astra: Head õhtut. Järgmise aasta jätan küll vahele.
Saara-Maria: Eks sa ise tead!
Riina: Minul kiiret ei ole. Minge teie. Küll ma pärast ise lähen.
Martin: Mina ei tea, kuhu sa pärast lähed, aga praegu lähed ilusasti bussi. (talutab naise välja)
Olev (Liisile ja Janekule): Noh ja mis siin veel aega viidetakse. Ruttu minema nüüd. Kaua see oodatakse!
Saale: Kuulge, aga siis… pühapäeval meil? Kui midagi on, helistame! Kallll, Liis! Kallll, Janek! Pühapäevani!
Janek: Mis su ema sellest arvab?
Saale(tögamisi): Emale meeldivad külalised. Eriti need, keda veel kuigi hästi ei tunne
Saara-Maria (kui külalised on lahkunud): Tore! Fantastiline! Mööbel pilbasteks, nõud puruks, räuskamine ja häbematused minu korteris! Siis veel tubli naabrimees, kes arvab, et on üksiku ja meeleheitel naabrinaise ülekohtuselt unarusse jätnud. Aaaaaah!
See oli viimane sünnipäev mu elus. Ma arvan, et ma ei taha enam paar aastat ühtegi sugulast ka oma elamises näha!
Saale: Rahune, mamaa! Tavalised inimesed ju? Mitu aastat üksteisel külas käidud. Iga viimne kui tahk tuttav!
Saara-Maria: Lõpeta. Kohe. Ma tahaks nutta!
Saale: Muide, Liis ja Janek tulevad pühapäeval meile. Liis on täiega äge! Selline vaikne, aga kui siis kukub vaimukusi pilduma…
Saara-Maria: Ja Janek?
Saale: Janekuga on veel natuke teisem teema. Tema tuleb… võib-olla isegi juba… laupäeval.
Saara-Maria: Kui sa arvad, et me suudame selle laga selle aja peale ära koristada…
Saale: Siin polegi ju enam midagi. Me Liisiga jõudsime hullema kaose ära likvideerida… Uskumatu, et me oleme nii lähestikku elanud ja pole varem kohtunud. Super juhus. Tänud sulle, mis sest et sa ise seda pidu eriti ei nautinud. Muide, mis sul selle naabrimehega juhtus?
Saara: Ahhh. Kukkus ei tea mida ette kujutama.
Saale: Suudles või?
Saara-Maria: Noh. Jah. Midagi sinnapoole.
Saale: Kuidas oli?
Saara-Maria: Ma ei aruta seda sinuga! Kuidas oli… Kuidas ma talle edaspidi otsa vaatan? Mingi hull seltskond möllab pool tundi ja rikub mul terve edasise elu ära.
Saale: Ära nüüd nii dramaatiliseks kah muutu. Võib-olla on tubli mees. Võib-olla saad veel nii õnnelikuks, nagu ei oska uneskin näha.
Saara-Maria: Aasi aga! Ma ei plaani temaga midagi. Mine metsa! Ta ei hu-vi-ta mind.
Mitte selles pole mure. Ma ei taha temaga mingit tegemist teha. Saada aru. See on nii piinlik. Ma kujutan juba ette. Me saame õues kokku. Ta vaatab mulle uurivalt otsa, mina lähen näost punaseks, sest olukord oli… ebanormaalne. Tema hakkab oletama ei-tea-mida ja… Uhh.
Saale: Aga sa ära kujuta ette. Ütle talle otse, kuidas tegelikult on.
(Uksekell) Ütled kohe, või?
Saara-Maria: Issand. Praegu ma ei taha enam kellelegi midagi öelda. Palun, ära lase teda sisse. Ütle, et mul pea valutas ja ma läksin magama.
(Saale läheb avama. Siseneb Riina)
Saara-Maria: Riina! Mis nüüd?
Riina: Kuule, kas ma oma koti võtsin kaasa?
Saara-Maria: Mina ei näinud sul juba tulles mingit kotti.
Riina: Juba koristate? Ma vaatan igaks-juhuks kööki ka.
Saara-Maria: Kuule, sa ei käinud köögis. Sa ei käinud lauast kaugemal. Kui siin ei ole, siis ei ole.
Riina: Sul neid tomateid enam ei ole?
Saara-Maria: Ei ole, Riina. Kuule, me hakkasime just magama settima.
Riina: Kurk kuivab. Sul juua midagi ei ole.
Saara-Maria: Tahad, Saale teeb piparmünditeed?
Riina: Puu taha mine oma piparmündiga… Olev läks ka ära?
Saara-Maria: Läks ära. Läks ära. Mine sina ka. Sul mees kodus kindlasti juba muretseb.
Riina: Ma tahtsin sulle seda veel rääkida, et…
Saara-Maria: Küll sa teinekord räägid. Saale aitab su trepist alla.
Riina: Astra läks ka ära?
Saara-Maria: Head aegaaaa! Riina, vabanda, aga mul ei ole täna enam mingit tahtmist sinuga rääkida! (Riina ja Saale välja) Appi. Kas see sünnipäev lõpeb ka juba!
Martin: Aga minuga? Ainult kaks sõna?
Albu 2011
SANGADEGA SAUNAMEES
Saul – saunamees
Milli – tema naine
Ulla – nende tütar
Henny - sõbranna
Jete -sõbranna
Aleks - saunaline
Oskar – saunaline
William – saunaline
Ada – saunaline
SS: Sa oled siin muidugi mingi allegooria peal väljas, aga tutkit. Nii ongi. Näed - saun lösutab. Juba pool sajandit. Viimased kolmkümmend aastat olen mina seda kütnud ja kasinud. Ja sangad on mul kah täitsa olemas. Ikka kohe ehtsad. Kaasasündinud, mitte mingid Vasara või ma ei teagi, mis tehas tänapäeval sangadega riistu võiks teha. Ma pärast sauna eesruumis näitan, siin tuul veab, muidu ole jälle seljast kange, aga kes see siis töö ära teeb?
Need sangad ei ole meiekandis mingid imeasjad. Minu suguvõsa meesliinipidi kõigil on. Perekonnanimigi sellest tuletatud. Suguvõsa naistel on teistpidi. Pole sellist käeauku sees. Pigem nagu vedru moodi või nii. Me meestekeskis ütleme nende vöökoha iseärasuse kohta – puhver, aga ega siis avalikult saa mainida, kohe hakkab kägin pihta. Mu Millil on sihuke suhteliselt tagasihoidlikum põrkeleevendi, aga vennanaine vedrutab nii, et keegi inimene pole veel ta õiget pikkust kätte saanud. Juba sünnitusmajas märgiti pikkus vahemikus 30-90 cm, praegu, täiskasvanud peast jääb ta kasv nii 1.30-2.20 vahele.
Saun jah... Kunagi käis mitme küla rahvas koos, aga praegu... kõik ju laiali, kes kus. Paar vanainimest on teise küla otsa alles jäänud, need ei jaksa enam koduväravast kaugemale tulla. Kord kvartalis vean nad ikka aiakäruga kohale. Niiöelda endiste aegade mälestuseks.
Kaheksakümnendate lõpul ostsin sellise alumiiniumist, kahe suure rattaga käru. Alguses vedasime eidega piimamannerguid puki peale, lehmale värsket rohtu ja sügisel aiamaale sõnnikut. Puid oli hea kärutada. Tolle aja tööde jaoks tip-top riist, aga nüüd, näe, inimeste vedamiseks jääb äär madalaks.
Jääraku Herpsi juurde on see igavene järsk tõus. Sauna tuua pole teda mingi vaev. Käru käsiraud käib tönksat-tönksat vastu tagumikku, vaata et ise rataste alla ei jää. Vahest hõikangi, et Herps, tõmba koomale, hüppan ka peale, paneme turbo tööle, aga vat kui siis käsi vääratab ja korralikult esiotsa üleval ei hoia, on mitmeks ajaks saunateoga kööga.
Tagasitee Herpsi juurde on ränk. Roni temaga, nagu ämblik mööda seina, kärbes jalgupidi õlal. Üks raske koht tuleb Kukesaare kase juures, siis Haraka ristis ja viimane Herpsi garaaži taga. Pimedas on ainult niipalju lihtne, et kui kolmandat korda käru kergeks jääb, tead, et Herps sai õnnelikult koju. See tirelite värk tuleb tal iga aastaga aina paremini välja, räägitagu pealegi, et vanainimeses pole enam seda nõtkust, mis noores.
Milli (koos Ullaga): Saul! Kaua me seal toas passime, käed taignased? Pidid saunast kopsikuga leiget vett tooma. No muidugi. Uued kuulajad leidnud, nüüd kõik muu peast pühitud, ei tea, mida kokku vahutaks. Rääkisid, et saunamees, jah? (publikusse) Seda ka rääkis, miks meil perekonnanimeks Sangar on? Kuidas mind mujaltkandi tüdrukud kunagi selle nime pärast kadestasid! Peale tolle kadeduse pole neist sangadest mul elu sees mingit tolku olnud. No võib-olla omal ajal, sügiseti, kui veel sahaga kartulivagusid lahti ajasime, oli hea aisaotsad läbi pista, aga muidu... nii loll kõrgus, mida sa sinna riputad! Oleks et konks või midagi, aga sangad... (Ullale, kes üritab puhast kohta või oksakest leida, millega nägu sügada) Ulla, hullvaim! Mis asja sa nühid endast... Kannata ära. Isa kohe kopsikuga tulemas!
No noores põlves naabrinaine tassis oma eluseltsilist tihtipeale üht sanga pidi saunast tuppa. Eks too, paraja auru all, oli siis kangust täis ka, sirge kui pulk – rippus käe otsas nagu viiulikast. Aga mina pole oma silmarõõmu kandmiseks kunagi piisavalt kogukas olnud. Kui meil tüdruk suuremaks sai, siis tarisime vanameest kahe vahel, aga need sangad pole ju täpselt kaalukeskmes, jalad vajusid vastu maad. Esimese toomise ajal, eks ise loll ka, kulusid lohistamisega Sauli uute villaste sokkide ninad kandadeni läbi. Järgmine kord olin juba targem, torkasin talle pudelid varba otsa. Ära vaata midagi imelikult. Ega ma klaastaarat mõtle, vaid neid viieliitriseid plastkankusid, millega suvel kalja saab ostetud. Neid ju automaat vastu ei võta ja hulga ruumi kulutaks elamises ära, aga nüüd ma lõikan noaga paraja jalaaugu sisse ja suss missugune! (käed pestud) Ulla, mine too kuuri tagant kimp hagu, muidu tuli kustub pliidi alt ära.
SS: Milli, mis see sinu seletamine siin targem on? Kas pirukas valmis, et aega jutustada, saunalised varsti kohal.
Milli: Õige küll. Eks ma lippan muidugi. Mõelda jah, kuidas siia vanasti rahvast vooris. Ja minul olid igal laupäeval linnasõbrannad külas. Ütlesid, et nii toredat meelelahutust palja bussipiletiraha eest neile linnas ilmaski ei pakuta. Kui peale esimesi leile neid särgi ja püksata mehepoegi sauna ette murule hakkas langema – endalgi oli lust vahtida. Otse köögiakna all. Keetsime aga naistega uue kannutäie kohvi, istusime ümber laua ja imetlesime looduse ilu. (Ullale) Mine vaata, kas on juba nii palju kerkinud, et kannatab ahju pista.
Ja nüüd vanamees kinnitab, et jälle saunalisi saabumas! Ja puhta jumala võõrad? Hea, et ma kohe märkasin sõbrannadele helistada, Henny sai oma Türgi reisi ära tühistada ja Jete jättis põlveoperatsioonile minemata. Prioriteedid paika, kes teab, millal jälle nii palju ehedaid elamusi pakutakse.
(Saulile) Ja et kohe oskasid meie sauna teiste hulgast üles otsida?
SS: Eks siin ole omal ajal imeasju korda saadetud. Jutud ikka levivad.
Milli: Ma ei tea kohe. Natukese pelgan ka. Viimased paarkümmend aastat oled ainult rääkinud, et peaks remonti tegema, peaks remonti tegema. Kõdund ju kõik! Vaheseinu, neid veel toetab ühelt poolt katel ja teiselt poolt lava, aga välisseina vastu küll ära lase kellelgi nõjatada. Ulla, mine, vea lauda laka pealt need vanad vatimadratsid alla! Laotame sauna seinte äärde maha, kui keegi peakski käe müürist läbi pistma, kukuvad kivid pehme peale, ei lähe puruks, saab pärast tagasi laduda. Saul? Mis arvad?
SS: Tüdruk, tagasi! Milli, ole mõistlik. Mis mulje meist inimestele jääb? Ulla, too kuurist rihm! Tõmban hütile paar ringi koormarihma ümber, need müüriserva noored haava- ja männipuud jätan korsetiks sisse. Natuke oksi sättida ja ei paista välja midagi. Sa tahad siia nood lõhkiste magudega madratsid vedada. Kus on mõistus peas! Milli, mine parem tuppa ja kärsata oma kringlit. Saun on meeste pärusmaa.
Milli: Küll mina juba küpsetan, aga kas sina õlleankru oled üle vaadanud?
SS: Õlleankru??? Ogar peast. Linnameestele nüüd kohalikku õlut pakkuma. Kas sul meelest läind, mis see meie endigi meestega tegi?
Milli: Ei see meelest lähe! Kui vahvasti nad end pärast maanteed mööda küljelt küljele kodu poole rullisid! Nagu palgid jõevoolus parvetushooajal. Kahju, et see minek alati pimeda peale jäi. Käisime sõbrantsidega teisi tee ääres taskulambivalgel ergutamas ja toigastega raja peal hoidmas. Igasugu tükke sai tehtud! Vahel panustasime kiiremate peale, nagu hipodroomil. Tuulekaera Tõnn oli alati kindla peale minek. Ulla, sa ju Tõnni mäletad? Ise sihuke jõmakas, aga kui tõmbas käed-jalad kere külge, vurises kodu poole kui keeglikuul. Eks ta hooletuks läks oma janukustutamisega. Muidu ikka muigasime teise minekuid, aga kui ükskord juba Luhamaa piiriületuspunktis ilma dokumentideta kinni peeti, oleks pidanud murelikuks muutuma. (Ullale) Mine katsu kringlit, et kauaks ahju ei jää!
SS: No kes see sul, pass taskus, saunas käib!
Milli: Ega ma seda! No et kiireks läksid tal need tuurid ja kandsid kodust üha kaugemale. Kuni ükskord ei tea kus suunas end sauna uksest välja tulistas.
SS: Neid jäi tol korral ikka mitu meest kadunuks.
Milli: Jah. Vedas et Värtna-Villjamgi pidama jäi.
SS: Seda küll. Õnn oli, et lahtine siloauk trajektoori peale sattus. Kukkus sisse ja keeras seal pisitasa oma keerud maha.
Milli: Meie Ulla sai selle varal ka natukese aega mehel olla.
Saul: Nojah, aga kohe, kui oma keerud maha keeras, oli Villjam august väljas ja külast kadund.
Milli: Tüdruku kuuldes ei räägi niisugust juttu, sel siiamaani süda valu täis.
SS: Siit moraal: mingit õlut täna ei anna. Morssi teed.
Milli: Vanasti toodi saunamehele tänuks paar latti suitsuvorsti või nott haljast. Kas see komme on veel säilinud? Tasu ka mingisugust pakuti?
SS: Pakuti.
Milli: Mida?
SS: Raha.
Milli: Või lausa raha! Palju siis?
SS: No ikka palju. Sulle ei või ju ütelda, pasundad kogu külale.
Milli: Neile röögi või ruuporiga kõrva, ikka ei kuule. Ja need kaks ätti nüüd vaevalt sind röövima tulevad. Palju siis pakuvad?
SS: Kolmsada.
Milli: Kolmsada mida? 300 g vorsti? 3 x 100 g?
SS: Kolmsada eurot.
Milli: Meie sauna eest? Heldene aeg. Siis nad küll ainult morsiga ei lepi. Ulla, mine too keldrist õunamoosi ja marineeritud seeni! 300 €! Selle raha eest ma lubaks nad endale elutuppa diivani peale vihtlema. Saul, sõge inimene! Siis neil pidid ikka mingid nõudmised ka olema?
SS: Ei olnud hullu midagi. Et kas sauna ja saunavihta saab? Saab. Välibasseini küsisid. Sauna taga kraavis on vesi kubemeni ja truubi juures plaaditud põhi ka all. On? On! Koosolekupinda tahtsid. Jummel, kas õues vähe ruumi? Mis koosolekud-konverentsid! Kongressid on siin maha peetud, kui mehed presiidiumi esimeesteks kätte ära läksid. Ekraani tahtsid seina peale. Mõtlesin, et toon garaažist lelle vana „Raduga“. Sellel peaks kineskoop täitsa korras olema. Ekraan igatahes on terve. Ja jalad all, pole vaja hakata seina vaevama. Aga pulli pärast võiks hoopis valge lina palkide külge naelutada. Nagu kinos. Tahtsite ekraani - saite! (kihistab)
Mingi asi nagu oli veel? Näe, kuidas ei tule meelde. Midagi naistega. Ööpäevane eidering! Ju linnaprouad tahavad seni värskes õhus jalutada, kuni mehed saunas mõnulevad. Minu pärast ringitagu. Ümber maja korralik jalgtee, ma võin taskulambi ka pihku pista, kui pimedaks läheb.
Milli: Aga 300 eurot! Kust sa sellised leidsid?
SS: Mina ei otsinud kedagi. Ise astusid ligi, kui lepikut harvendasin. Küsisid, kus sauna saab ja et oleks midagi eksootilist.
Milli: Need narritasid sind niisama. Sina kohe uskuma!
SS: Usus on suur jõud. Mina usun, et nemad tegid juba sissemaksu ära. Mina usun, et mul on pool rahast juba sabapidi pihus ja mina usun, et teist sama palju tuleb õhtul lisaks. Aga sinul on oma usk ja kui see ütleb sulle, et sinule sentigi ei kuku, olen mina kahel käel su usku toetamas.
Milli: Kolmsada! Kolmsada!!! Ei meeldi mulle see lugu, Saul. Mitte ei meeldi!
SS: Sina, Milli, mine tee morss valmis ja mõni võileib. Söögist ei räägitud, aga natuke külalislahkust tuleb ärile ainult kasuks.
Milli (Ullale): Mine lõika astjast leiva peale soolapekki. Sibulat pane ka. (Saulile) 300 eurot? 300 eurot ühe saunaõhtu eest! Saul, kui sa vihtu võtma hakkad, võta seekord eestpoolt. Olgu peale, et vanad tuleb jalust ära saada, aga küll me ise. Mõni seal 10 aastat kõlkunud, lehed küljest ära. Linnasakste õrn nahk ei kannata ehk valu välja. Jummel! Henny ja Jete! Ikka saite tuldud. Hakkasin juba kartma, et ei jõudnudki bussi peale, järgmine tuleb ju alles kahe päeva pärast!
Henny: No mis! Nii kui sa eile helistasid ja oma asjad korraldatud saime, sõitsime kohe bussijaama valmis.
Jete: Mõtle, jah, Henny plaanis sinna ööseks jääda, aga nad panevad kell üks uksed kinni. Mina ütlesin: siin õuepingi peal mina ei maga, ühe linnadaami käest seda nõuda ei saa. Buss seisis parklas, suskisime ukse lahti. Ikka katus pea kohal ja pehme mööbel sees.
Milli: Bussijuht pahaseks ei saanud?
Henny: Ta ei märganudki meid enne, kui Hulljala tee peal!
Milli: Meie liin ei käi ju Hulljalast läbi?
Jete: See teie liin ei käi, aga selgus, et buss sõidab enne ühe liini veel läbi. Jummel, kui Henny sassis pea pingireast kerkis ja juht gaasipedaali peaaegu läbi põranda vajutas, me olime viuh üle jõe, nii et silda polnud tarviski.
Milli: Mis sa ajad!
Hetty: Päriselt ka! Sohver unustas ehmatusega ära, et sillani on veel 3 peatust sõita. Tõmbas teelt välja ja otse jõe suunas. Poole jõe peal läks muidugi paanikasse, aga Jetel olid silmad suured kui tõllarattad, ise üürgas nii, et hääl ära, ainult kuuma tuult tuli välja. Lükkasin ta peadpidi katuseluugist läbi, seljaga sõidu suunas. Selle tuule varal me teisele kaldale välja vedasimegi.
Jete: Milli, ega me veel millestki ilma pole jäänud? Ma käisin ostsin endale eile veel turu pealt tugevamad prillid ja binokli.
Milli: Ei veel. Ei veel.
Henny: Mina leidsin lapselapse loodusraamatu vahelt 3D prillid. Kinos annavad igavesti vägeva efekti, äkki toovad siin ka mõned asjad silmale lähemale?
Jete: Sul ikka köögilaud endise koha peal? Mul tuli sihuke mõte, et kui tassiks diivani kööki. Käimisruumi siis ei jää, aga tabureti peal istudes väsib mu selg kole ruttu ära. Või teine võimalus, et tõmbame laua lahti, tekk peale, ise viskame laua peale siruli nagu silgud ritta? Kõhuli ma kannatan kaua olla. Viimased aastad teen kodus kõik tööd, mis vähegi annab, kõhuli ära.
Milli: Palju selliseid töid ikka olla saab?
Jete: Ära sa ütle! Kartuleid koorin, pesu triigin, mullu talvel kudusin selle moega kolm kampsunit valmis.
Milli: Tüdrukud-tüdrukud! Läheme nüüd kööki, mul veel morss kokku segamata. Tüdruk pole ka veel kringlit näitama tulnud, tea, kas märkas üldse praeahju panna. Viimane kord pani lihapirukad lolli peaga pesumasinasse. Hea, et oli linase programm, tulid vähemasti pelmeenid. Lähme, lähme! Eks siis paistab, kuidas seal mööbli ja vaatamiskohtadega saab.
Jete: Mina võin saunalistele süüa pakkumas käia!
Milli: Küll Ulla viib! Niigi palju tal meelelahutust. Muudkui otsi teisele tegevust, ei saa oma murtud südant terveks. See vist mingi udupeen seltskond ka. Las ikka nooremad lähevad.
Jete: Milli! Solvad või? Mul veel kurve ja kuraasi kuipalju! Ja mis oskustesse puutub, siis olin ühel suvel kaks kuud isiklikult presidendi enda autojuhi onupoja puhvetis nõudepesijaks. Kui mina ei saa sellega hakkama, siis ei saa teist keegi.
Henny: Lähme nüüd tuppa jah. Ma tõin linnakraami ka kaasa. Pojapoeg pani mulle paar kotti plaksumaisi ühes. Tead, need, mis muidu on nagu maisiterad, aga kui neid kinos süüakse, siis on niimoodi suureks-valgeks-kohevaks aetud. Ma kodus proovisin ühe peotäie lahti plaksutada, aga ei saanud hakkama. Sinna ikka rohkem inimesi tarvis, et siis mitme külje pealt korraga. Nii põnev. Ja ega aplaus ju kedagi sega. Nagunii on aknast ainult pilt, jutu kuulamiseks jääb saun kaugeks. Aga mitme inimese plaksutamise ehk kuulevad ära, mõni ujedam saab julgust juurde.
SS (on sauna ümber toimetanud): No nüüd peaks küll käima. Peaasi, et keegi üle läve tulles koormarihma taha ei takerdu! Siit natukene madalamale kiskuda... No niipalju peaks isegi purupurjus linnainimene oma kosse tõsta jaksama!
Aleks: Peremees! Saunavana! Ongi kunded kohal! Hüppa autosse, näita õige koht kätte!
SS: Te seal linnas hoopis imelikuks läinud. Nüüd ei oska ümbrust teistmoodi vaadata, kui läbi autoakna klaasi. Mul suveajaks keldriaken eest ära tõstetud, tahad, toon siia? Siis võin sulle iga hoone ümber ekskursiooni teha. Autoga ei saa ju kõikjale ligi.
Aleks: Oled ikka see papi, kellele sauna eest ettemaksu tegin?
SS: Olen-olen.
Aleks: Noh, seda mäletad, mille eest maksin? Sauna lubasid. Basseini. Konverentsisaali. Ööpäevast cateringi...
SS: Keite mida?
Aleks: Cateringi! Toitlustust!
SS: Saad-saad! Kas ma pole kaks päeva vaeva näinud, pinke pesnud, puid tassinud ja kerist kütnud? Küll leiame süüa ka.
Aleks: Aga hakkame siis minema. Saunalised on juba teel!
SS: Sa ei öelnud, et auto ka sauna tahad viia. Ma oleks ukse laiemaks teinud.
Aleks: Vanamees, mis juttu sa ajad?
SS: Mis sa ise siin oma võtmetega vehid? Kaotad veel muru sisse ära, hakka su pärast vikatit luiskama. Siin on su saun.
Aleks: See on... see on rusuhunnik, mees. Ma rääkisin selge sõnaga: saun, bassein...
SS: Ära nüüd ägestu, ma näitan sulle kust kõige otsem tee kraavi juurde läheb. Võtan keldriakna kaasa või jääb ilma selleta ka rada meelde?
Aleks: Kuule, vanamees, ma...
Oskar: Aleks, kaua sa lased külalistel oodata?
Aleks: Oskar, väike arusaamatus tekkis. Möödarääkimine...
Oskar: Praegu ei ole nalja tegemiseks kõige parem hetk.
Aleks: See saun, noh... SEE SAUN...
Oskar: Mis paganama arusaamatus? Mis möödarääkimine? Mis osa ülesandest jäi arusaamatuks? Saun – see tähendab pesemist, lõõgastust, drinke, einet... Mul on inimesed autos, kõhud tühjad, vaim saunaks valmis. Milles probleem on?
SS: Mina ei näe mingit probleemi. Lava ootab. Keris kuumab nii, et ära pane käsi külge...
Oskar: Aleks, mis asi see on?
Aleks: See ongi see asi. Arusaamatus.
Oskar: SAUN? SEE on saun? See on... Ruttu! Aita mõelda ruttu! Nad on kohe õues... see on... sellest tuleb rahvusvaheline skandaal!
Ada: Poisid, te lubasite, et kohe oleme kohal. Kaua ma kannatan?
Saul: Kas ma keelan. Mine sorista end nurga taga kuivaks! Eluaeg on käidud. Pühkida tahad, siis tõmba paiseleht ja keera karvane pool üles. Hea pehme ja kimaroid ravib, kui sagedasti kasutad.
Ada: Kes SEE koduvana on? Poisid, läheme juba! Mina ei jaksa teda enam kauem kinni hoida!
Saul: Linnatüdruk ei saa ometi nii saamatu olla, et ilma abimeesteta asjal ei oska käia!
William: Me... kohal? Mis see on? Saun-museum?
Oskar: See... Aleks!... Aja see asi korda!
William: Nice! Very... ancient! Naturaal! Very naturaal! Primitiiv! Exciting. (siseneb)
Oskar: Too ta tagasi, see saab surma seal!
Ada: Aleks, Oskar, mis teil arus on? Siin? Siin ei hakka ma küll kedagi lõbustama. Küüneseen on väikseim asi, mis siit saada võib. Majavamm, kaelakukkunud katus ja nakkuslik hullumeelsus... Viige mind kohe linna tagasi!
William: Aboriginal! Siin tuli teeme?
SS: Ei, kus nüüd siin. Ega me pole siin mingi džunglirahvas, et sakstele õue lõkke süütame. Palume-palume julgesti edasi. Läve peal astume naaatuke kõrgemalt. Ei pea kartma. Pingid on kuuma vee ja harjaga üle küüritud. Riided saab nagisse panna. Katlast tõstate kuuma vett, külma võib ämbritega kraavist juurde tassida. Aga tünn on ka külma vett täis. Lavale lähete, siis võtke seina äärest vineeritükid istumise alla. Kui ujuda tahate, lipake sinna magistraalkraavi. Alguses ehk harjumatu, aga pärast, kui julgus sees, saab igasugu tükke teha: truubist läbi libistada ja...
Aleks: Kuule, vanamees...
Oskar: Kui sa, papi, pole enne üle tahi saanud...
Milli (Ullaga): Tere, kallikesed! Ma tõin teile tiba külaõlut maitsta. Teeb meele rõõmsamaks ja... Jooge-jooge! Teie ka! Teie ka. No suutäis ikka! Tervituseks. (kes joob, langeb)
SS: Kust sa õlut võtsid?
Milli: Keldrist. Ankrust. Vaatasin, tulijad nii tõreda olemisega. Hakkavad veel raha tagasi küsima. Sõbrannadel sellised ettevalmistused ja loobumised...
SS: Mis sa nalja teed? See mul tunamullustest jõuludest käärimas. Tapab nad siiasamasse maha!
Milli: Mul veel ikka mõistus peas. Panin veega pooleks. Natuke uimaseks teeb, aga näe, juba hakkavad end üles ubima ja ümbrust uudistama.
Jete (ämbri ja kopsikuga): Morssi tahab keegi? Aga pirukast?
Ada: Mehed, viige mind linna...
William (Ullale): Ilus haldjas tüdruk! Rohueide tütar!
Oskar: Mis iganes mürk see oli, mina praegu rooli ei istu.
Aleks: Ma ei suuda isegi murule istuli tõusta. Uups. Juhatage väliskülaline kaugemale. Tundub, et mul lõi põhja alt.
Oskar: Täis tegid? Oled ikka mees! Papi! Kus sul see kraav on. Me ei saa teda niimoodi ei autosse ega sauna viia.
SS: Külma kraavi nüüd ilma leilita! Kopsupõletikku otsite? Teeme nii: sa katsu ennast sinna aiamaa poole rullida. Paistavad tugevast materjalist püksid, las need jäävad niikauaks jalga. Toon saunast sooja vett, uhan sul maasikavagude vahel suurema mustuse maha. Saab aiamaale rammu ka ühteaegu. Ei mäletagi, millal viimati sõnnikut vedasime. Mis! Meil lehma pole majapidamises juba viisteist aastat.
Aleks: Lõpeta, ma lähen hulluks siin!
SS: Siin ei tee sa rohkem midagi! Rikud teistel saunaõhtu ära. Rulli-rulli nüüd end sinnapoole, ma kohe olen veeämbriga järel.
Ada: Mehed, kuspool linn on? Ma hakkan ise minema.
Milli: Rumal jutt suhu tagasi! Oleks veel, et naaberkülla ja üle pehme põllu. Kui ennast siit linna hakkad veeretama, on kohale jõudes küljed nii killal, et pead uue naha selga ostma.
Ada: Vait, sõge moor. Sinu seljast ma seda ostma ei tule, kuigi siit jätkuks materjali kõigile!
Milli: Mis su nimi oli?
Ada: Milleks seda teadmist tarvis läheb? Ada!
Milli: See on lühend, jah? Täispikkuses oled see tiibadega madu? Anakonda? Ei, too oli kobra. Noh, küllap sul on perekonnanimi ka. Et sihuke uss! Pritsib mürki nii et õhk niiske. Tuled ehk ja vurtsutad mu teeplaadivahed märjaks? Saaks väikese vaevaga umbrohust lahti.
Ada: Segane mutt. Mehed! Mina lähen!
Milli: Või segane? Mina veel olen lahke ja katsun kostitada. Mine siis pealegi. Linn jääb küll sinnapoole, aga sina võid küll ringiga minna. Vahepeal ajad paar korda kesta ja vudinaga edasi! Näh, võta enne suutäis õlut, saad käiku ka vahetada.
William: Exciting. Väga huvitav. Ilus tüdruk, kas see asi seisma saab panna? Nupuga. Seisma. Kuidas nii saab? Pilved ringi-ringi, siis edasi-tagasi, aga mitte nii (imiteerib käega pilvede tavapärast ühesuunalist teekonda) Funny. Lihtsalt nalikas. Mina naeran... tükkideks. (Ulla üritab sööta-joota, et õlle mõju leevendada)
SS: Tore, kui meeldib.
William: Ilus tüdruk, mis sinu nimi on? Minu nimi on William. Bill. (Ulla jookseb ära)
SS: See oli nüüd küll ilmaaegu, Pilli-Villi. Tuletasid tüdrukule uuesti Villjami meelde!
Jete: Keegi morssi tahab? Pasteedileiba? Pirukast?
Oskar: Korjake see hull ära. Alles hakkas pilt seisma jääma, nüüd tuleb ja virvendab siin. Anna oma ämber siia, mida paganat sa koperdad jalus sellega! Head-aega.
Jete: Mis ta räägib? Tahad juua või ei taha? Ei võta ämbrit enda kätte, teised soovivad ka! Tahad pange üksi tühjaks kaanida? Sul läheb magu lõhki, mees! Henny, anna talle vähehaaval kulbiga. Ei, ma mõtlesin: juua anna!
Henny: Kuulge, hakkaks nüüd otsast sauna minema. Muidu varsti on pime käes ja ei näegi midagi.
Aleks: Oskar! Kus sa oled? Oskar, tule vaata! Ime! William, look at him! Miracle! Vaadake, sellel mehel on sangad, nagu päriselt!
Oskar (plekk-kauss peas): Tulge sauna, mis te passite! Täitsa okei, kuni lagi kaela ei murra. Pea katke ära, krohvi ja puutükke kukub, päris valus oli, aga leil on viimase peal. Vana, sul veel seda õlut on?
SS: On-on, aga enne leilitage ära ja kümmelge kraavis. Muidu teete kuumaga liiga ja ujute sinna, kuhu kraavivesi viib.
Oskar: Kuhu viib?
SS: Kuhu ikka. Ühte jõkke, teise jõkke ja lõpuks oled Soome lahes väljas.
Aleks: Mis teil viga on? Tulge vaadake, sellel mehel on sangad! Nagu päriselt! Näita, Saul!
SS: Käid saunas ära, küll ma siis näitan. Hoia nüüd kahelt poolt kõvasti kinni ja katsu astuda.
Aleks: Õlut saab?
SS: Pärast lonkshaaval saad. Sul sihuke tark seedimine, paar korda käime veel maasikaid kastmas, siis edasi on juba süsteem läbi pestud. (saadab mehed sauna, toa poole) Milli!Ära sa neile rohkem õlut anna. Aga natukese võid toidu sisse tilgutada, paistab, et see teeb nad teenuste suhtes leplikumaks.
Milli: Mis toidu? Ise ütlesid, et toitu ei küsitud, ainult vihta ja basseini. Aga seda sinu ringi nende eit ei tahtnud. See veeretas end ikka otsustavalt pealinna poole.
SS: Ole nüüd. Tahtsid-ei tahtnud. Selle raha eest võiks ikka natuke kostitada ka. Sa hommikul keetsid suure pajatäie putru kanadele, kas see on kõik otsas?
Milli: Mis ta nüüd otsas on, aga pada ju sihuke kasimata, kuidas ma niimoodi toon?
SS: No taevas küll, kas kõik tuleb puust ette teha! Pane portsud kaussidesse valmis, aga enne sussitad ehk korra panni peal tuliseks, natuke soola hulka ja pärast võisilm keskele. Oskad ju küll, teinekord oled praekartuliviilud nii kenasti sousti sisse sättinud, et kahju süüagi. Ja paar tilka õlut peale, nii et liiga härga täis ei lähe ega teadvust kaota. Mul vaja ikka too teine pool rahast ka kätte saada. Tundus, et esimese hooga oldi pisut rahulolematud. Ei tea, mis uhket jahilossi siit külakolka nurgast leida loodeti.
Jete (saunauksest sisse): Kas keegi morssi tahab?
Milli: Saul, kuule, praegu nad kaanivad seda morssi, aga varsti tulevad soristavad kõik saunaseinad täis.
Saul: Mis sa nüüd inimestest kohe nii halvasti arvad! Välismaalane ka hulgas.
Milli: Et tal läheb otse plastpudelisse, kork peale ja korvi? Mul siia kressid istutatud. Pole veel õitsemagi hakanud. Ei nemad näe vahet, mis maalase kusi kõrvetab. Ja kaev siinsamas lähedal. Kas need oskavad vaadata! Paneme nurga taha ämbri, ma võin ise vahepeal käia ja tühjendada.
SS: Ämbrisse siis nüüd. Kuidas ma seda igaühele ütlema lähen. Ma ei oska nende kõigi keeltki.
Milli: Pole siin mingit keeleoskust vaja. Ma joonistan kriidiga seina peale tegevusjuhise, toon oma mopiämbri. Puhta jumala uus, pole kordagi kasutanud. Sa võiks selguse mõttes esimese sortsu ise ära teha.
SS: Milli!
Milli: Mis Milli! Ise tahad, et ma putru soojendama läheks. Muidu hakkan hoopis kressidele teist peenrakohta otsima ja lilli ümber istutama.
SS: Olgu-olgu. Aga joonistasid ikka korraliku märgi? He-hee, mina seda küll niipidi lugeda ei oskaks. Ma vaataks, et tuletõrje veevõtu- või kätepesukoht.
Jete: Keegi morssi tahab?
Ada (veereb kohale, leebunud): Ilusad kohad teil siin. Kuhu see tee viib? Vaatan, tundub vähekäidav ja pehme liivakattega.
SS: Seal meil küla kiigeplats. Tasub käia küll, ei ole kaugel. Nii kilomeetrit poolteist-kaks. Õlut?
Ada: Tänan, ei. Pea käib veel mõnusalt ringi. Võib-olla õllelonksust, võib-olla osoonist. Ma lähen siis.
Saul: Sauna ei tahtnud?
Ada: Pärast, kui mehed on lõpetanud. Ma pole kuigi suur leilisõber, aga pesemine kuluks tänaste matkade järel ära küll. Tsauuu!
Aleks: Kuum tüdruk, mis?
SS: Näe, ei märganud katsuda. Auras küll. Aga õige nüüd imet. Võtame või mu oma Milli. Ütled teisele paar ilusat sõna, põsed hakkavad teisel tulitama, nii et tüki maa taha on sooja tunda.
Aleks: Kerist kütta pole vajagi?
SS: Kerist ei asenda, aga talvel kange külmaga olen talle õhtuti ikka vahel mõne minuti mesijuttu ajanud ja siis ööseks sauna pesuruumi tõstnud. Hoiab ruumi parajasti nii sooja, et pump ja hüdrofoor ära ei külmu.
Aleks: Tõsiselt räägid või?
SS: Häda mul valetada. Suvel seevastu tuleb mõnigi kord sandisti öelda, kuigi tal nagu õiget süüd polegi. Siis tuba isegi palav, suts jäist hingust täitsa omal kohal.
William: Mis asist jutt on?
SS: Što baba kak kliimaseade, tolka bez elektritšestva.
Aleks: Men tooking, that his vumen laik ön ierkonditsionier, bat vööking vithaut elektrisiti.
William: Magic külaelu!! Ei näe – ei usu! Aga siin see – handles, see – käsipuud, tohib katsumine?
SS: No eks sa katsu. Ennegi huvi tuntud. Kunagi käis isegi üks televisioonimees kaameraga. Filmis kaugelt ja lähedalt. Röntgenipildi võttis ka kaadrisse. Aga pärast läks saunas ulakaks, ütles, et on mereuurija Kustoo ja viskas lavalkäimise ajaks kaamera katlasse veealust maailma filmima. Sinna see uudis jäi. Aga noh, ega telepoiss ise ka linna tagasi läinud, elas mitu head aastat meie külas, elaks vast praegugi, kui poleks olnud üks neist, kes Suure Minemarullimise ajal kadunuks jäi.
William: Müstik! Väga müstik! Kas tohib teha foto?
Oskar: Jah! Kõik pildile! Kui lavastaks nii, et William ja Aleks hoiavad sangadest, jalad suht koos, kallutame kered külgedele, saad aru, body – tak. Super! Nüüd lihtsalt kõik osutavad näpuga sangadele. Oot, ma tulen ka. (Ullale) Sa vajuta, näe, siia.
SS: Võib püramiide ka teha. Et üks paneb jalad sangadest läbi ja... Me oleme siin igasugu vigureid teinud. Kahju, et onupoega kodus pole, tuleks appi, ajaks mõlema sangadest kaikad läbi, saaks rööbaspuud...
William: Tead, mees! Ma teen su kuulus mees! Mis sinu saun maksas? Mina ostan saun, ostan maja, sina ela, kõik free. Tuhat eurot? Kakstuhat?
SS: Oi, kes see nii ülepeakaela äriasju saab ajada.
William: Üle mis?
SS: Henny, sa linnainimene, tule tõlgi!
Henny: Mida?
SS: Et kes see siis ülepeakaela äriasju ajab!
Henny: Oi, huu õuver heed and nekk bisnes go-go!
William: What? Kümmetuhat! Siis ilus tüdruk ka minu!
Jete: Morssi tahab keegi?
SS: Kao sa siit oma ämbriga praegu.
Oskar: William, mis te kiusate, küll pärast ajame äri! Sauna nüüd! (ise tagasi) Ära sa välismaalasele küll müüma hakka, eks. Praegu saunase peaga kõvad lubaja, aga kui maksmiseks läheb, siis tõmbab naha üle kõrvade. Tassib su sauna ja maja üle piiri minema. Kas maadki jätab? Lõpuks ainult suur tühi auk järel. Pole muud, kui aja krookpael sisse ja sikuta. Naabrite elamistel sõidavad küljed kokku ja sinu paika poleks justkui olnudki.
Aleks: Aga müügimõttel iseenesest on jumet. Lihtsalt ostjal ja ostjal tuleb osata vahet teha. Sulle ju endale ka meeldiks, kui kodu kodumaale jääb. Eelista Eestimaist!
Oskar: Ma arvan isegi, et rahast olulisem on hea läbisaamine ja edaspidine koostöö. Sina teed siin ka tulevikus sauna ja võtad külalisi vastu, aga meie aitame suuremate parandustöödega.
Aleks: Samas, kindlam oleks hooned ja maa meie nimele kirjutada. Võib arvata, et selliseid võõramaalastest ärihaisid hakkab siin edaspidigi ringi tiirutama. Meie firma on suisa spetsialiseerunud sellistega madistamiseks.
Oskar: Ma isegi arvan, et seda võiks suhteliselt ruttu teha.Välismaalastel on võõrad ja eesti inimese valvsust uinutavad mõjutusvõimed taga.
Henny: Sauna, sauna nüüd. Ja mis te kogu aeg leiliruumi ja kraavi vahet lidute. Visake mõneks hetkeks muru peale pikali kah. Mõtle, milline vaade, värskus ja vabadus!
Jete: Morssi tahab keegi?
Henny: Ah, teate, ma tulen ise ka sauna. Polegi ammu maasauna saanud. Panen prillid ka pähe, siis ei kõrveta silmi ära.
William (mopiämbriga): Oi, nice place! Beautiful village! Morssi tahab keegi?
Oskar: Aleks! Mine käi veel meestega laval. Näe, daam ka kutsub. Me peame siin Sauliga veel pisut äriplaani. Ära karda, ei jäta ma sind ka välja, aga hoia william eemal. (Saulile) Mis arvad, vennas? Paberile allkiri alla ja käed koos. Notarid-värgid võtan enda organiseerida. Lööme külale elu sisse, toome rahva taredesse tagasi!
Paber on siin. Paneme selle ka sisse, et sina oled reklaaminägu ja igal ajal äri nimel hakkamas. Võib-olla saad mõne korra isegi firma kulul piiri taha, mis? Selle ka, et sinul mingeid nõudmisi pole. See on, nagu selline hea tahte avaldus, et sina küla eest, meie sinu eest.
SS: Äkki võtaks Milli autogrammi ka, oleks veel kindlam?
Oskar: Hakka nüüd naist tüütama.
SS: Ei, temale sihukesed asjad meeldivad. Palju sa siin külakohas allkirja saad anda! Kui meil veel keskuses internetipunkti polnud, sodis tihtipeale ajaleheservad ja isegi toatapeedi oma pookstaave täis. Nüüd, arvutis, on digiallkirja selgeks saanud. Koolipoisid aitasid paintis valmis joonistada, nüüd kleebib teist iga dokumendi sabasse. Karda kohe, milleks jälle kohustab. Milli!
Aleks: Näidake mulle ka, mis te valmis nuputasite?
William: 15 tuhat! Mees, sina miljonäär! 25! Mina maksab kohe siin. Kaardiga tohima?
Milli: Mis on? Allkirja vaja? Lepinguid sõlmite? Saun on see kõige õigem lepingute tegemise koht. Oh te kallikesed. Kõik just nagu vanasti. Ikka annan! Mine sa, Jete, praegu oma morsiämbriga. Ulla, õlut selle peale! (joojad rullivad end minema. Saulile, leping näpus) Vaatasin jah, aknast, et on teised su kuidagi kimbatusse ajanud. Seda ma ei salli.
SS: See Pilli-Villi pani eriti jõuliste pööretega minema! Vahi meie plikat! Mis viha tal on, et sedasi mehel malakaga kallal?
Milli: Kurssi hoiab?
SS: Kuhu?
Milli: Kuhu ja kuhu! Siloaugu peale, ma arvan. Nagu ühest südamevalust veel vähe oli!
SS: Milli, äkki sai lollisti tehtud? Äkki rääkisidki tõtt? Et teevad sauna korda ja toovad inimesed külla tagasi? Välismaale lubasid viia ja...
Milli: Puuri sees, püksid rebadel, rahvale raha eest näitama! Küll ma juba tean! Kas sul meeles ei seisa, mis naaberküladega tehti? ...et nüüd need Jete ja Henny ka kohe õllekibu kallale sattusid. Oleks tahtnud natuke niisama ka istuda ja loba ajada. Kõik nende riided, raha ja dokumendid jäid tuppa. Pean homme rattaga rongijaamas käima, vedurijuhti kauplemas, et paki ära viib. Bussijuhti ei tihka natuke aega tülitada.
SS: Aga nende linna untsantsakate asjad?
Milli: Neil ju see noorik veel siin kuskil... Viimati nägin, kui Herpsi mäest üles rullis.
SS: Või Herpsi juurde? He-hee! Herps on ikka linnapreilidele meeltmööda olnud. Ja nüüd on ta veel mitu aastat tireleid, silda ja turiseisu harjutanud. Ei see noorik niisugust võimalust käest lase! Milli, kuule! Viimati saame selle moega külale veel elu sisse, mis?
Milli – tema naine
Ulla – nende tütar
Henny - sõbranna
Jete -sõbranna
Aleks - saunaline
Oskar – saunaline
William – saunaline
Ada – saunaline
SS: Sa oled siin muidugi mingi allegooria peal väljas, aga tutkit. Nii ongi. Näed - saun lösutab. Juba pool sajandit. Viimased kolmkümmend aastat olen mina seda kütnud ja kasinud. Ja sangad on mul kah täitsa olemas. Ikka kohe ehtsad. Kaasasündinud, mitte mingid Vasara või ma ei teagi, mis tehas tänapäeval sangadega riistu võiks teha. Ma pärast sauna eesruumis näitan, siin tuul veab, muidu ole jälle seljast kange, aga kes see siis töö ära teeb?
Need sangad ei ole meiekandis mingid imeasjad. Minu suguvõsa meesliinipidi kõigil on. Perekonnanimigi sellest tuletatud. Suguvõsa naistel on teistpidi. Pole sellist käeauku sees. Pigem nagu vedru moodi või nii. Me meestekeskis ütleme nende vöökoha iseärasuse kohta – puhver, aga ega siis avalikult saa mainida, kohe hakkab kägin pihta. Mu Millil on sihuke suhteliselt tagasihoidlikum põrkeleevendi, aga vennanaine vedrutab nii, et keegi inimene pole veel ta õiget pikkust kätte saanud. Juba sünnitusmajas märgiti pikkus vahemikus 30-90 cm, praegu, täiskasvanud peast jääb ta kasv nii 1.30-2.20 vahele.
Saun jah... Kunagi käis mitme küla rahvas koos, aga praegu... kõik ju laiali, kes kus. Paar vanainimest on teise küla otsa alles jäänud, need ei jaksa enam koduväravast kaugemale tulla. Kord kvartalis vean nad ikka aiakäruga kohale. Niiöelda endiste aegade mälestuseks.
Kaheksakümnendate lõpul ostsin sellise alumiiniumist, kahe suure rattaga käru. Alguses vedasime eidega piimamannerguid puki peale, lehmale värsket rohtu ja sügisel aiamaale sõnnikut. Puid oli hea kärutada. Tolle aja tööde jaoks tip-top riist, aga nüüd, näe, inimeste vedamiseks jääb äär madalaks.
Jääraku Herpsi juurde on see igavene järsk tõus. Sauna tuua pole teda mingi vaev. Käru käsiraud käib tönksat-tönksat vastu tagumikku, vaata et ise rataste alla ei jää. Vahest hõikangi, et Herps, tõmba koomale, hüppan ka peale, paneme turbo tööle, aga vat kui siis käsi vääratab ja korralikult esiotsa üleval ei hoia, on mitmeks ajaks saunateoga kööga.
Tagasitee Herpsi juurde on ränk. Roni temaga, nagu ämblik mööda seina, kärbes jalgupidi õlal. Üks raske koht tuleb Kukesaare kase juures, siis Haraka ristis ja viimane Herpsi garaaži taga. Pimedas on ainult niipalju lihtne, et kui kolmandat korda käru kergeks jääb, tead, et Herps sai õnnelikult koju. See tirelite värk tuleb tal iga aastaga aina paremini välja, räägitagu pealegi, et vanainimeses pole enam seda nõtkust, mis noores.
Milli (koos Ullaga): Saul! Kaua me seal toas passime, käed taignased? Pidid saunast kopsikuga leiget vett tooma. No muidugi. Uued kuulajad leidnud, nüüd kõik muu peast pühitud, ei tea, mida kokku vahutaks. Rääkisid, et saunamees, jah? (publikusse) Seda ka rääkis, miks meil perekonnanimeks Sangar on? Kuidas mind mujaltkandi tüdrukud kunagi selle nime pärast kadestasid! Peale tolle kadeduse pole neist sangadest mul elu sees mingit tolku olnud. No võib-olla omal ajal, sügiseti, kui veel sahaga kartulivagusid lahti ajasime, oli hea aisaotsad läbi pista, aga muidu... nii loll kõrgus, mida sa sinna riputad! Oleks et konks või midagi, aga sangad... (Ullale, kes üritab puhast kohta või oksakest leida, millega nägu sügada) Ulla, hullvaim! Mis asja sa nühid endast... Kannata ära. Isa kohe kopsikuga tulemas!
No noores põlves naabrinaine tassis oma eluseltsilist tihtipeale üht sanga pidi saunast tuppa. Eks too, paraja auru all, oli siis kangust täis ka, sirge kui pulk – rippus käe otsas nagu viiulikast. Aga mina pole oma silmarõõmu kandmiseks kunagi piisavalt kogukas olnud. Kui meil tüdruk suuremaks sai, siis tarisime vanameest kahe vahel, aga need sangad pole ju täpselt kaalukeskmes, jalad vajusid vastu maad. Esimese toomise ajal, eks ise loll ka, kulusid lohistamisega Sauli uute villaste sokkide ninad kandadeni läbi. Järgmine kord olin juba targem, torkasin talle pudelid varba otsa. Ära vaata midagi imelikult. Ega ma klaastaarat mõtle, vaid neid viieliitriseid plastkankusid, millega suvel kalja saab ostetud. Neid ju automaat vastu ei võta ja hulga ruumi kulutaks elamises ära, aga nüüd ma lõikan noaga paraja jalaaugu sisse ja suss missugune! (käed pestud) Ulla, mine too kuuri tagant kimp hagu, muidu tuli kustub pliidi alt ära.
SS: Milli, mis see sinu seletamine siin targem on? Kas pirukas valmis, et aega jutustada, saunalised varsti kohal.
Milli: Õige küll. Eks ma lippan muidugi. Mõelda jah, kuidas siia vanasti rahvast vooris. Ja minul olid igal laupäeval linnasõbrannad külas. Ütlesid, et nii toredat meelelahutust palja bussipiletiraha eest neile linnas ilmaski ei pakuta. Kui peale esimesi leile neid särgi ja püksata mehepoegi sauna ette murule hakkas langema – endalgi oli lust vahtida. Otse köögiakna all. Keetsime aga naistega uue kannutäie kohvi, istusime ümber laua ja imetlesime looduse ilu. (Ullale) Mine vaata, kas on juba nii palju kerkinud, et kannatab ahju pista.
Ja nüüd vanamees kinnitab, et jälle saunalisi saabumas! Ja puhta jumala võõrad? Hea, et ma kohe märkasin sõbrannadele helistada, Henny sai oma Türgi reisi ära tühistada ja Jete jättis põlveoperatsioonile minemata. Prioriteedid paika, kes teab, millal jälle nii palju ehedaid elamusi pakutakse.
(Saulile) Ja et kohe oskasid meie sauna teiste hulgast üles otsida?
SS: Eks siin ole omal ajal imeasju korda saadetud. Jutud ikka levivad.
Milli: Ma ei tea kohe. Natukese pelgan ka. Viimased paarkümmend aastat oled ainult rääkinud, et peaks remonti tegema, peaks remonti tegema. Kõdund ju kõik! Vaheseinu, neid veel toetab ühelt poolt katel ja teiselt poolt lava, aga välisseina vastu küll ära lase kellelgi nõjatada. Ulla, mine, vea lauda laka pealt need vanad vatimadratsid alla! Laotame sauna seinte äärde maha, kui keegi peakski käe müürist läbi pistma, kukuvad kivid pehme peale, ei lähe puruks, saab pärast tagasi laduda. Saul? Mis arvad?
SS: Tüdruk, tagasi! Milli, ole mõistlik. Mis mulje meist inimestele jääb? Ulla, too kuurist rihm! Tõmban hütile paar ringi koormarihma ümber, need müüriserva noored haava- ja männipuud jätan korsetiks sisse. Natuke oksi sättida ja ei paista välja midagi. Sa tahad siia nood lõhkiste magudega madratsid vedada. Kus on mõistus peas! Milli, mine parem tuppa ja kärsata oma kringlit. Saun on meeste pärusmaa.
Milli: Küll mina juba küpsetan, aga kas sina õlleankru oled üle vaadanud?
SS: Õlleankru??? Ogar peast. Linnameestele nüüd kohalikku õlut pakkuma. Kas sul meelest läind, mis see meie endigi meestega tegi?
Milli: Ei see meelest lähe! Kui vahvasti nad end pärast maanteed mööda küljelt küljele kodu poole rullisid! Nagu palgid jõevoolus parvetushooajal. Kahju, et see minek alati pimeda peale jäi. Käisime sõbrantsidega teisi tee ääres taskulambivalgel ergutamas ja toigastega raja peal hoidmas. Igasugu tükke sai tehtud! Vahel panustasime kiiremate peale, nagu hipodroomil. Tuulekaera Tõnn oli alati kindla peale minek. Ulla, sa ju Tõnni mäletad? Ise sihuke jõmakas, aga kui tõmbas käed-jalad kere külge, vurises kodu poole kui keeglikuul. Eks ta hooletuks läks oma janukustutamisega. Muidu ikka muigasime teise minekuid, aga kui ükskord juba Luhamaa piiriületuspunktis ilma dokumentideta kinni peeti, oleks pidanud murelikuks muutuma. (Ullale) Mine katsu kringlit, et kauaks ahju ei jää!
SS: No kes see sul, pass taskus, saunas käib!
Milli: Ega ma seda! No et kiireks läksid tal need tuurid ja kandsid kodust üha kaugemale. Kuni ükskord ei tea kus suunas end sauna uksest välja tulistas.
SS: Neid jäi tol korral ikka mitu meest kadunuks.
Milli: Jah. Vedas et Värtna-Villjamgi pidama jäi.
SS: Seda küll. Õnn oli, et lahtine siloauk trajektoori peale sattus. Kukkus sisse ja keeras seal pisitasa oma keerud maha.
Milli: Meie Ulla sai selle varal ka natukese aega mehel olla.
Saul: Nojah, aga kohe, kui oma keerud maha keeras, oli Villjam august väljas ja külast kadund.
Milli: Tüdruku kuuldes ei räägi niisugust juttu, sel siiamaani süda valu täis.
SS: Siit moraal: mingit õlut täna ei anna. Morssi teed.
Milli: Vanasti toodi saunamehele tänuks paar latti suitsuvorsti või nott haljast. Kas see komme on veel säilinud? Tasu ka mingisugust pakuti?
SS: Pakuti.
Milli: Mida?
SS: Raha.
Milli: Või lausa raha! Palju siis?
SS: No ikka palju. Sulle ei või ju ütelda, pasundad kogu külale.
Milli: Neile röögi või ruuporiga kõrva, ikka ei kuule. Ja need kaks ätti nüüd vaevalt sind röövima tulevad. Palju siis pakuvad?
SS: Kolmsada.
Milli: Kolmsada mida? 300 g vorsti? 3 x 100 g?
SS: Kolmsada eurot.
Milli: Meie sauna eest? Heldene aeg. Siis nad küll ainult morsiga ei lepi. Ulla, mine too keldrist õunamoosi ja marineeritud seeni! 300 €! Selle raha eest ma lubaks nad endale elutuppa diivani peale vihtlema. Saul, sõge inimene! Siis neil pidid ikka mingid nõudmised ka olema?
SS: Ei olnud hullu midagi. Et kas sauna ja saunavihta saab? Saab. Välibasseini küsisid. Sauna taga kraavis on vesi kubemeni ja truubi juures plaaditud põhi ka all. On? On! Koosolekupinda tahtsid. Jummel, kas õues vähe ruumi? Mis koosolekud-konverentsid! Kongressid on siin maha peetud, kui mehed presiidiumi esimeesteks kätte ära läksid. Ekraani tahtsid seina peale. Mõtlesin, et toon garaažist lelle vana „Raduga“. Sellel peaks kineskoop täitsa korras olema. Ekraan igatahes on terve. Ja jalad all, pole vaja hakata seina vaevama. Aga pulli pärast võiks hoopis valge lina palkide külge naelutada. Nagu kinos. Tahtsite ekraani - saite! (kihistab)
Mingi asi nagu oli veel? Näe, kuidas ei tule meelde. Midagi naistega. Ööpäevane eidering! Ju linnaprouad tahavad seni värskes õhus jalutada, kuni mehed saunas mõnulevad. Minu pärast ringitagu. Ümber maja korralik jalgtee, ma võin taskulambi ka pihku pista, kui pimedaks läheb.
Milli: Aga 300 eurot! Kust sa sellised leidsid?
SS: Mina ei otsinud kedagi. Ise astusid ligi, kui lepikut harvendasin. Küsisid, kus sauna saab ja et oleks midagi eksootilist.
Milli: Need narritasid sind niisama. Sina kohe uskuma!
SS: Usus on suur jõud. Mina usun, et nemad tegid juba sissemaksu ära. Mina usun, et mul on pool rahast juba sabapidi pihus ja mina usun, et teist sama palju tuleb õhtul lisaks. Aga sinul on oma usk ja kui see ütleb sulle, et sinule sentigi ei kuku, olen mina kahel käel su usku toetamas.
Milli: Kolmsada! Kolmsada!!! Ei meeldi mulle see lugu, Saul. Mitte ei meeldi!
SS: Sina, Milli, mine tee morss valmis ja mõni võileib. Söögist ei räägitud, aga natuke külalislahkust tuleb ärile ainult kasuks.
Milli (Ullale): Mine lõika astjast leiva peale soolapekki. Sibulat pane ka. (Saulile) 300 eurot? 300 eurot ühe saunaõhtu eest! Saul, kui sa vihtu võtma hakkad, võta seekord eestpoolt. Olgu peale, et vanad tuleb jalust ära saada, aga küll me ise. Mõni seal 10 aastat kõlkunud, lehed küljest ära. Linnasakste õrn nahk ei kannata ehk valu välja. Jummel! Henny ja Jete! Ikka saite tuldud. Hakkasin juba kartma, et ei jõudnudki bussi peale, järgmine tuleb ju alles kahe päeva pärast!
Henny: No mis! Nii kui sa eile helistasid ja oma asjad korraldatud saime, sõitsime kohe bussijaama valmis.
Jete: Mõtle, jah, Henny plaanis sinna ööseks jääda, aga nad panevad kell üks uksed kinni. Mina ütlesin: siin õuepingi peal mina ei maga, ühe linnadaami käest seda nõuda ei saa. Buss seisis parklas, suskisime ukse lahti. Ikka katus pea kohal ja pehme mööbel sees.
Milli: Bussijuht pahaseks ei saanud?
Henny: Ta ei märganudki meid enne, kui Hulljala tee peal!
Milli: Meie liin ei käi ju Hulljalast läbi?
Jete: See teie liin ei käi, aga selgus, et buss sõidab enne ühe liini veel läbi. Jummel, kui Henny sassis pea pingireast kerkis ja juht gaasipedaali peaaegu läbi põranda vajutas, me olime viuh üle jõe, nii et silda polnud tarviski.
Milli: Mis sa ajad!
Hetty: Päriselt ka! Sohver unustas ehmatusega ära, et sillani on veel 3 peatust sõita. Tõmbas teelt välja ja otse jõe suunas. Poole jõe peal läks muidugi paanikasse, aga Jetel olid silmad suured kui tõllarattad, ise üürgas nii, et hääl ära, ainult kuuma tuult tuli välja. Lükkasin ta peadpidi katuseluugist läbi, seljaga sõidu suunas. Selle tuule varal me teisele kaldale välja vedasimegi.
Jete: Milli, ega me veel millestki ilma pole jäänud? Ma käisin ostsin endale eile veel turu pealt tugevamad prillid ja binokli.
Milli: Ei veel. Ei veel.
Henny: Mina leidsin lapselapse loodusraamatu vahelt 3D prillid. Kinos annavad igavesti vägeva efekti, äkki toovad siin ka mõned asjad silmale lähemale?
Jete: Sul ikka köögilaud endise koha peal? Mul tuli sihuke mõte, et kui tassiks diivani kööki. Käimisruumi siis ei jää, aga tabureti peal istudes väsib mu selg kole ruttu ära. Või teine võimalus, et tõmbame laua lahti, tekk peale, ise viskame laua peale siruli nagu silgud ritta? Kõhuli ma kannatan kaua olla. Viimased aastad teen kodus kõik tööd, mis vähegi annab, kõhuli ära.
Milli: Palju selliseid töid ikka olla saab?
Jete: Ära sa ütle! Kartuleid koorin, pesu triigin, mullu talvel kudusin selle moega kolm kampsunit valmis.
Milli: Tüdrukud-tüdrukud! Läheme nüüd kööki, mul veel morss kokku segamata. Tüdruk pole ka veel kringlit näitama tulnud, tea, kas märkas üldse praeahju panna. Viimane kord pani lihapirukad lolli peaga pesumasinasse. Hea, et oli linase programm, tulid vähemasti pelmeenid. Lähme, lähme! Eks siis paistab, kuidas seal mööbli ja vaatamiskohtadega saab.
Jete: Mina võin saunalistele süüa pakkumas käia!
Milli: Küll Ulla viib! Niigi palju tal meelelahutust. Muudkui otsi teisele tegevust, ei saa oma murtud südant terveks. See vist mingi udupeen seltskond ka. Las ikka nooremad lähevad.
Jete: Milli! Solvad või? Mul veel kurve ja kuraasi kuipalju! Ja mis oskustesse puutub, siis olin ühel suvel kaks kuud isiklikult presidendi enda autojuhi onupoja puhvetis nõudepesijaks. Kui mina ei saa sellega hakkama, siis ei saa teist keegi.
Henny: Lähme nüüd tuppa jah. Ma tõin linnakraami ka kaasa. Pojapoeg pani mulle paar kotti plaksumaisi ühes. Tead, need, mis muidu on nagu maisiterad, aga kui neid kinos süüakse, siis on niimoodi suureks-valgeks-kohevaks aetud. Ma kodus proovisin ühe peotäie lahti plaksutada, aga ei saanud hakkama. Sinna ikka rohkem inimesi tarvis, et siis mitme külje pealt korraga. Nii põnev. Ja ega aplaus ju kedagi sega. Nagunii on aknast ainult pilt, jutu kuulamiseks jääb saun kaugeks. Aga mitme inimese plaksutamise ehk kuulevad ära, mõni ujedam saab julgust juurde.
SS (on sauna ümber toimetanud): No nüüd peaks küll käima. Peaasi, et keegi üle läve tulles koormarihma taha ei takerdu! Siit natukene madalamale kiskuda... No niipalju peaks isegi purupurjus linnainimene oma kosse tõsta jaksama!
Aleks: Peremees! Saunavana! Ongi kunded kohal! Hüppa autosse, näita õige koht kätte!
SS: Te seal linnas hoopis imelikuks läinud. Nüüd ei oska ümbrust teistmoodi vaadata, kui läbi autoakna klaasi. Mul suveajaks keldriaken eest ära tõstetud, tahad, toon siia? Siis võin sulle iga hoone ümber ekskursiooni teha. Autoga ei saa ju kõikjale ligi.
Aleks: Oled ikka see papi, kellele sauna eest ettemaksu tegin?
SS: Olen-olen.
Aleks: Noh, seda mäletad, mille eest maksin? Sauna lubasid. Basseini. Konverentsisaali. Ööpäevast cateringi...
SS: Keite mida?
Aleks: Cateringi! Toitlustust!
SS: Saad-saad! Kas ma pole kaks päeva vaeva näinud, pinke pesnud, puid tassinud ja kerist kütnud? Küll leiame süüa ka.
Aleks: Aga hakkame siis minema. Saunalised on juba teel!
SS: Sa ei öelnud, et auto ka sauna tahad viia. Ma oleks ukse laiemaks teinud.
Aleks: Vanamees, mis juttu sa ajad?
SS: Mis sa ise siin oma võtmetega vehid? Kaotad veel muru sisse ära, hakka su pärast vikatit luiskama. Siin on su saun.
Aleks: See on... see on rusuhunnik, mees. Ma rääkisin selge sõnaga: saun, bassein...
SS: Ära nüüd ägestu, ma näitan sulle kust kõige otsem tee kraavi juurde läheb. Võtan keldriakna kaasa või jääb ilma selleta ka rada meelde?
Aleks: Kuule, vanamees, ma...
Oskar: Aleks, kaua sa lased külalistel oodata?
Aleks: Oskar, väike arusaamatus tekkis. Möödarääkimine...
Oskar: Praegu ei ole nalja tegemiseks kõige parem hetk.
Aleks: See saun, noh... SEE SAUN...
Oskar: Mis paganama arusaamatus? Mis möödarääkimine? Mis osa ülesandest jäi arusaamatuks? Saun – see tähendab pesemist, lõõgastust, drinke, einet... Mul on inimesed autos, kõhud tühjad, vaim saunaks valmis. Milles probleem on?
SS: Mina ei näe mingit probleemi. Lava ootab. Keris kuumab nii, et ära pane käsi külge...
Oskar: Aleks, mis asi see on?
Aleks: See ongi see asi. Arusaamatus.
Oskar: SAUN? SEE on saun? See on... Ruttu! Aita mõelda ruttu! Nad on kohe õues... see on... sellest tuleb rahvusvaheline skandaal!
Ada: Poisid, te lubasite, et kohe oleme kohal. Kaua ma kannatan?
Saul: Kas ma keelan. Mine sorista end nurga taga kuivaks! Eluaeg on käidud. Pühkida tahad, siis tõmba paiseleht ja keera karvane pool üles. Hea pehme ja kimaroid ravib, kui sagedasti kasutad.
Ada: Kes SEE koduvana on? Poisid, läheme juba! Mina ei jaksa teda enam kauem kinni hoida!
Saul: Linnatüdruk ei saa ometi nii saamatu olla, et ilma abimeesteta asjal ei oska käia!
William: Me... kohal? Mis see on? Saun-museum?
Oskar: See... Aleks!... Aja see asi korda!
William: Nice! Very... ancient! Naturaal! Very naturaal! Primitiiv! Exciting. (siseneb)
Oskar: Too ta tagasi, see saab surma seal!
Ada: Aleks, Oskar, mis teil arus on? Siin? Siin ei hakka ma küll kedagi lõbustama. Küüneseen on väikseim asi, mis siit saada võib. Majavamm, kaelakukkunud katus ja nakkuslik hullumeelsus... Viige mind kohe linna tagasi!
William: Aboriginal! Siin tuli teeme?
SS: Ei, kus nüüd siin. Ega me pole siin mingi džunglirahvas, et sakstele õue lõkke süütame. Palume-palume julgesti edasi. Läve peal astume naaatuke kõrgemalt. Ei pea kartma. Pingid on kuuma vee ja harjaga üle küüritud. Riided saab nagisse panna. Katlast tõstate kuuma vett, külma võib ämbritega kraavist juurde tassida. Aga tünn on ka külma vett täis. Lavale lähete, siis võtke seina äärest vineeritükid istumise alla. Kui ujuda tahate, lipake sinna magistraalkraavi. Alguses ehk harjumatu, aga pärast, kui julgus sees, saab igasugu tükke teha: truubist läbi libistada ja...
Aleks: Kuule, vanamees...
Oskar: Kui sa, papi, pole enne üle tahi saanud...
Milli (Ullaga): Tere, kallikesed! Ma tõin teile tiba külaõlut maitsta. Teeb meele rõõmsamaks ja... Jooge-jooge! Teie ka! Teie ka. No suutäis ikka! Tervituseks. (kes joob, langeb)
SS: Kust sa õlut võtsid?
Milli: Keldrist. Ankrust. Vaatasin, tulijad nii tõreda olemisega. Hakkavad veel raha tagasi küsima. Sõbrannadel sellised ettevalmistused ja loobumised...
SS: Mis sa nalja teed? See mul tunamullustest jõuludest käärimas. Tapab nad siiasamasse maha!
Milli: Mul veel ikka mõistus peas. Panin veega pooleks. Natuke uimaseks teeb, aga näe, juba hakkavad end üles ubima ja ümbrust uudistama.
Jete (ämbri ja kopsikuga): Morssi tahab keegi? Aga pirukast?
Ada: Mehed, viige mind linna...
William (Ullale): Ilus haldjas tüdruk! Rohueide tütar!
Oskar: Mis iganes mürk see oli, mina praegu rooli ei istu.
Aleks: Ma ei suuda isegi murule istuli tõusta. Uups. Juhatage väliskülaline kaugemale. Tundub, et mul lõi põhja alt.
Oskar: Täis tegid? Oled ikka mees! Papi! Kus sul see kraav on. Me ei saa teda niimoodi ei autosse ega sauna viia.
SS: Külma kraavi nüüd ilma leilita! Kopsupõletikku otsite? Teeme nii: sa katsu ennast sinna aiamaa poole rullida. Paistavad tugevast materjalist püksid, las need jäävad niikauaks jalga. Toon saunast sooja vett, uhan sul maasikavagude vahel suurema mustuse maha. Saab aiamaale rammu ka ühteaegu. Ei mäletagi, millal viimati sõnnikut vedasime. Mis! Meil lehma pole majapidamises juba viisteist aastat.
Aleks: Lõpeta, ma lähen hulluks siin!
SS: Siin ei tee sa rohkem midagi! Rikud teistel saunaõhtu ära. Rulli-rulli nüüd end sinnapoole, ma kohe olen veeämbriga järel.
Ada: Mehed, kuspool linn on? Ma hakkan ise minema.
Milli: Rumal jutt suhu tagasi! Oleks veel, et naaberkülla ja üle pehme põllu. Kui ennast siit linna hakkad veeretama, on kohale jõudes küljed nii killal, et pead uue naha selga ostma.
Ada: Vait, sõge moor. Sinu seljast ma seda ostma ei tule, kuigi siit jätkuks materjali kõigile!
Milli: Mis su nimi oli?
Ada: Milleks seda teadmist tarvis läheb? Ada!
Milli: See on lühend, jah? Täispikkuses oled see tiibadega madu? Anakonda? Ei, too oli kobra. Noh, küllap sul on perekonnanimi ka. Et sihuke uss! Pritsib mürki nii et õhk niiske. Tuled ehk ja vurtsutad mu teeplaadivahed märjaks? Saaks väikese vaevaga umbrohust lahti.
Ada: Segane mutt. Mehed! Mina lähen!
Milli: Või segane? Mina veel olen lahke ja katsun kostitada. Mine siis pealegi. Linn jääb küll sinnapoole, aga sina võid küll ringiga minna. Vahepeal ajad paar korda kesta ja vudinaga edasi! Näh, võta enne suutäis õlut, saad käiku ka vahetada.
William: Exciting. Väga huvitav. Ilus tüdruk, kas see asi seisma saab panna? Nupuga. Seisma. Kuidas nii saab? Pilved ringi-ringi, siis edasi-tagasi, aga mitte nii (imiteerib käega pilvede tavapärast ühesuunalist teekonda) Funny. Lihtsalt nalikas. Mina naeran... tükkideks. (Ulla üritab sööta-joota, et õlle mõju leevendada)
SS: Tore, kui meeldib.
William: Ilus tüdruk, mis sinu nimi on? Minu nimi on William. Bill. (Ulla jookseb ära)
SS: See oli nüüd küll ilmaaegu, Pilli-Villi. Tuletasid tüdrukule uuesti Villjami meelde!
Jete: Keegi morssi tahab? Pasteedileiba? Pirukast?
Oskar: Korjake see hull ära. Alles hakkas pilt seisma jääma, nüüd tuleb ja virvendab siin. Anna oma ämber siia, mida paganat sa koperdad jalus sellega! Head-aega.
Jete: Mis ta räägib? Tahad juua või ei taha? Ei võta ämbrit enda kätte, teised soovivad ka! Tahad pange üksi tühjaks kaanida? Sul läheb magu lõhki, mees! Henny, anna talle vähehaaval kulbiga. Ei, ma mõtlesin: juua anna!
Henny: Kuulge, hakkaks nüüd otsast sauna minema. Muidu varsti on pime käes ja ei näegi midagi.
Aleks: Oskar! Kus sa oled? Oskar, tule vaata! Ime! William, look at him! Miracle! Vaadake, sellel mehel on sangad, nagu päriselt!
Oskar (plekk-kauss peas): Tulge sauna, mis te passite! Täitsa okei, kuni lagi kaela ei murra. Pea katke ära, krohvi ja puutükke kukub, päris valus oli, aga leil on viimase peal. Vana, sul veel seda õlut on?
SS: On-on, aga enne leilitage ära ja kümmelge kraavis. Muidu teete kuumaga liiga ja ujute sinna, kuhu kraavivesi viib.
Oskar: Kuhu viib?
SS: Kuhu ikka. Ühte jõkke, teise jõkke ja lõpuks oled Soome lahes väljas.
Aleks: Mis teil viga on? Tulge vaadake, sellel mehel on sangad! Nagu päriselt! Näita, Saul!
SS: Käid saunas ära, küll ma siis näitan. Hoia nüüd kahelt poolt kõvasti kinni ja katsu astuda.
Aleks: Õlut saab?
SS: Pärast lonkshaaval saad. Sul sihuke tark seedimine, paar korda käime veel maasikaid kastmas, siis edasi on juba süsteem läbi pestud. (saadab mehed sauna, toa poole) Milli!Ära sa neile rohkem õlut anna. Aga natukese võid toidu sisse tilgutada, paistab, et see teeb nad teenuste suhtes leplikumaks.
Milli: Mis toidu? Ise ütlesid, et toitu ei küsitud, ainult vihta ja basseini. Aga seda sinu ringi nende eit ei tahtnud. See veeretas end ikka otsustavalt pealinna poole.
SS: Ole nüüd. Tahtsid-ei tahtnud. Selle raha eest võiks ikka natuke kostitada ka. Sa hommikul keetsid suure pajatäie putru kanadele, kas see on kõik otsas?
Milli: Mis ta nüüd otsas on, aga pada ju sihuke kasimata, kuidas ma niimoodi toon?
SS: No taevas küll, kas kõik tuleb puust ette teha! Pane portsud kaussidesse valmis, aga enne sussitad ehk korra panni peal tuliseks, natuke soola hulka ja pärast võisilm keskele. Oskad ju küll, teinekord oled praekartuliviilud nii kenasti sousti sisse sättinud, et kahju süüagi. Ja paar tilka õlut peale, nii et liiga härga täis ei lähe ega teadvust kaota. Mul vaja ikka too teine pool rahast ka kätte saada. Tundus, et esimese hooga oldi pisut rahulolematud. Ei tea, mis uhket jahilossi siit külakolka nurgast leida loodeti.
Jete (saunauksest sisse): Kas keegi morssi tahab?
Milli: Saul, kuule, praegu nad kaanivad seda morssi, aga varsti tulevad soristavad kõik saunaseinad täis.
Saul: Mis sa nüüd inimestest kohe nii halvasti arvad! Välismaalane ka hulgas.
Milli: Et tal läheb otse plastpudelisse, kork peale ja korvi? Mul siia kressid istutatud. Pole veel õitsemagi hakanud. Ei nemad näe vahet, mis maalase kusi kõrvetab. Ja kaev siinsamas lähedal. Kas need oskavad vaadata! Paneme nurga taha ämbri, ma võin ise vahepeal käia ja tühjendada.
SS: Ämbrisse siis nüüd. Kuidas ma seda igaühele ütlema lähen. Ma ei oska nende kõigi keeltki.
Milli: Pole siin mingit keeleoskust vaja. Ma joonistan kriidiga seina peale tegevusjuhise, toon oma mopiämbri. Puhta jumala uus, pole kordagi kasutanud. Sa võiks selguse mõttes esimese sortsu ise ära teha.
SS: Milli!
Milli: Mis Milli! Ise tahad, et ma putru soojendama läheks. Muidu hakkan hoopis kressidele teist peenrakohta otsima ja lilli ümber istutama.
SS: Olgu-olgu. Aga joonistasid ikka korraliku märgi? He-hee, mina seda küll niipidi lugeda ei oskaks. Ma vaataks, et tuletõrje veevõtu- või kätepesukoht.
Jete: Keegi morssi tahab?
Ada (veereb kohale, leebunud): Ilusad kohad teil siin. Kuhu see tee viib? Vaatan, tundub vähekäidav ja pehme liivakattega.
SS: Seal meil küla kiigeplats. Tasub käia küll, ei ole kaugel. Nii kilomeetrit poolteist-kaks. Õlut?
Ada: Tänan, ei. Pea käib veel mõnusalt ringi. Võib-olla õllelonksust, võib-olla osoonist. Ma lähen siis.
Saul: Sauna ei tahtnud?
Ada: Pärast, kui mehed on lõpetanud. Ma pole kuigi suur leilisõber, aga pesemine kuluks tänaste matkade järel ära küll. Tsauuu!
Aleks: Kuum tüdruk, mis?
SS: Näe, ei märganud katsuda. Auras küll. Aga õige nüüd imet. Võtame või mu oma Milli. Ütled teisele paar ilusat sõna, põsed hakkavad teisel tulitama, nii et tüki maa taha on sooja tunda.
Aleks: Kerist kütta pole vajagi?
SS: Kerist ei asenda, aga talvel kange külmaga olen talle õhtuti ikka vahel mõne minuti mesijuttu ajanud ja siis ööseks sauna pesuruumi tõstnud. Hoiab ruumi parajasti nii sooja, et pump ja hüdrofoor ära ei külmu.
Aleks: Tõsiselt räägid või?
SS: Häda mul valetada. Suvel seevastu tuleb mõnigi kord sandisti öelda, kuigi tal nagu õiget süüd polegi. Siis tuba isegi palav, suts jäist hingust täitsa omal kohal.
William: Mis asist jutt on?
SS: Što baba kak kliimaseade, tolka bez elektritšestva.
Aleks: Men tooking, that his vumen laik ön ierkonditsionier, bat vööking vithaut elektrisiti.
William: Magic külaelu!! Ei näe – ei usu! Aga siin see – handles, see – käsipuud, tohib katsumine?
SS: No eks sa katsu. Ennegi huvi tuntud. Kunagi käis isegi üks televisioonimees kaameraga. Filmis kaugelt ja lähedalt. Röntgenipildi võttis ka kaadrisse. Aga pärast läks saunas ulakaks, ütles, et on mereuurija Kustoo ja viskas lavalkäimise ajaks kaamera katlasse veealust maailma filmima. Sinna see uudis jäi. Aga noh, ega telepoiss ise ka linna tagasi läinud, elas mitu head aastat meie külas, elaks vast praegugi, kui poleks olnud üks neist, kes Suure Minemarullimise ajal kadunuks jäi.
William: Müstik! Väga müstik! Kas tohib teha foto?
Oskar: Jah! Kõik pildile! Kui lavastaks nii, et William ja Aleks hoiavad sangadest, jalad suht koos, kallutame kered külgedele, saad aru, body – tak. Super! Nüüd lihtsalt kõik osutavad näpuga sangadele. Oot, ma tulen ka. (Ullale) Sa vajuta, näe, siia.
SS: Võib püramiide ka teha. Et üks paneb jalad sangadest läbi ja... Me oleme siin igasugu vigureid teinud. Kahju, et onupoega kodus pole, tuleks appi, ajaks mõlema sangadest kaikad läbi, saaks rööbaspuud...
William: Tead, mees! Ma teen su kuulus mees! Mis sinu saun maksas? Mina ostan saun, ostan maja, sina ela, kõik free. Tuhat eurot? Kakstuhat?
SS: Oi, kes see nii ülepeakaela äriasju saab ajada.
William: Üle mis?
SS: Henny, sa linnainimene, tule tõlgi!
Henny: Mida?
SS: Et kes see siis ülepeakaela äriasju ajab!
Henny: Oi, huu õuver heed and nekk bisnes go-go!
William: What? Kümmetuhat! Siis ilus tüdruk ka minu!
Jete: Morssi tahab keegi?
SS: Kao sa siit oma ämbriga praegu.
Oskar: William, mis te kiusate, küll pärast ajame äri! Sauna nüüd! (ise tagasi) Ära sa välismaalasele küll müüma hakka, eks. Praegu saunase peaga kõvad lubaja, aga kui maksmiseks läheb, siis tõmbab naha üle kõrvade. Tassib su sauna ja maja üle piiri minema. Kas maadki jätab? Lõpuks ainult suur tühi auk järel. Pole muud, kui aja krookpael sisse ja sikuta. Naabrite elamistel sõidavad küljed kokku ja sinu paika poleks justkui olnudki.
Aleks: Aga müügimõttel iseenesest on jumet. Lihtsalt ostjal ja ostjal tuleb osata vahet teha. Sulle ju endale ka meeldiks, kui kodu kodumaale jääb. Eelista Eestimaist!
Oskar: Ma arvan isegi, et rahast olulisem on hea läbisaamine ja edaspidine koostöö. Sina teed siin ka tulevikus sauna ja võtad külalisi vastu, aga meie aitame suuremate parandustöödega.
Aleks: Samas, kindlam oleks hooned ja maa meie nimele kirjutada. Võib arvata, et selliseid võõramaalastest ärihaisid hakkab siin edaspidigi ringi tiirutama. Meie firma on suisa spetsialiseerunud sellistega madistamiseks.
Oskar: Ma isegi arvan, et seda võiks suhteliselt ruttu teha.Välismaalastel on võõrad ja eesti inimese valvsust uinutavad mõjutusvõimed taga.
Henny: Sauna, sauna nüüd. Ja mis te kogu aeg leiliruumi ja kraavi vahet lidute. Visake mõneks hetkeks muru peale pikali kah. Mõtle, milline vaade, värskus ja vabadus!
Jete: Morssi tahab keegi?
Henny: Ah, teate, ma tulen ise ka sauna. Polegi ammu maasauna saanud. Panen prillid ka pähe, siis ei kõrveta silmi ära.
William (mopiämbriga): Oi, nice place! Beautiful village! Morssi tahab keegi?
Oskar: Aleks! Mine käi veel meestega laval. Näe, daam ka kutsub. Me peame siin Sauliga veel pisut äriplaani. Ära karda, ei jäta ma sind ka välja, aga hoia william eemal. (Saulile) Mis arvad, vennas? Paberile allkiri alla ja käed koos. Notarid-värgid võtan enda organiseerida. Lööme külale elu sisse, toome rahva taredesse tagasi!
Paber on siin. Paneme selle ka sisse, et sina oled reklaaminägu ja igal ajal äri nimel hakkamas. Võib-olla saad mõne korra isegi firma kulul piiri taha, mis? Selle ka, et sinul mingeid nõudmisi pole. See on, nagu selline hea tahte avaldus, et sina küla eest, meie sinu eest.
SS: Äkki võtaks Milli autogrammi ka, oleks veel kindlam?
Oskar: Hakka nüüd naist tüütama.
SS: Ei, temale sihukesed asjad meeldivad. Palju sa siin külakohas allkirja saad anda! Kui meil veel keskuses internetipunkti polnud, sodis tihtipeale ajaleheservad ja isegi toatapeedi oma pookstaave täis. Nüüd, arvutis, on digiallkirja selgeks saanud. Koolipoisid aitasid paintis valmis joonistada, nüüd kleebib teist iga dokumendi sabasse. Karda kohe, milleks jälle kohustab. Milli!
Aleks: Näidake mulle ka, mis te valmis nuputasite?
William: 15 tuhat! Mees, sina miljonäär! 25! Mina maksab kohe siin. Kaardiga tohima?
Milli: Mis on? Allkirja vaja? Lepinguid sõlmite? Saun on see kõige õigem lepingute tegemise koht. Oh te kallikesed. Kõik just nagu vanasti. Ikka annan! Mine sa, Jete, praegu oma morsiämbriga. Ulla, õlut selle peale! (joojad rullivad end minema. Saulile, leping näpus) Vaatasin jah, aknast, et on teised su kuidagi kimbatusse ajanud. Seda ma ei salli.
SS: See Pilli-Villi pani eriti jõuliste pööretega minema! Vahi meie plikat! Mis viha tal on, et sedasi mehel malakaga kallal?
Milli: Kurssi hoiab?
SS: Kuhu?
Milli: Kuhu ja kuhu! Siloaugu peale, ma arvan. Nagu ühest südamevalust veel vähe oli!
SS: Milli, äkki sai lollisti tehtud? Äkki rääkisidki tõtt? Et teevad sauna korda ja toovad inimesed külla tagasi? Välismaale lubasid viia ja...
Milli: Puuri sees, püksid rebadel, rahvale raha eest näitama! Küll ma juba tean! Kas sul meeles ei seisa, mis naaberküladega tehti? ...et nüüd need Jete ja Henny ka kohe õllekibu kallale sattusid. Oleks tahtnud natuke niisama ka istuda ja loba ajada. Kõik nende riided, raha ja dokumendid jäid tuppa. Pean homme rattaga rongijaamas käima, vedurijuhti kauplemas, et paki ära viib. Bussijuhti ei tihka natuke aega tülitada.
SS: Aga nende linna untsantsakate asjad?
Milli: Neil ju see noorik veel siin kuskil... Viimati nägin, kui Herpsi mäest üles rullis.
SS: Või Herpsi juurde? He-hee! Herps on ikka linnapreilidele meeltmööda olnud. Ja nüüd on ta veel mitu aastat tireleid, silda ja turiseisu harjutanud. Ei see noorik niisugust võimalust käest lase! Milli, kuule! Viimati saame selle moega külale veel elu sisse, mis?
EMA LÄHEB MEHELE
K. Veede
Tegelased:
Sirje – üle 50, energiline reeglirikkuja
Lili – tema tütar, ~30, üksik, allaheitlik ja ajast maas.
Anne ja Maret – Sirje sõbrannad
Grete – Sirje pojatütar (väga tibi)
Kennet – Grete kaaslane (50 kanti)
Eduard – 30 kanti, talutööline, tulevane kohapärija
Ülo – ettevõtja, pealinnast
Neljapäevaõhtuse raadiosaate lõpp mõnelt mahedamalt Eesti kanalilt.
Lili askeldab oma toas. Uksekell. Tulijaiks Anne ja Maret – eluaegsed sõbrannad, sageli lõpetavad üksteise lauseid.
ANNE: Õhtust, Lili!
MARET: Sina püsid meil ikka selline… muutumatu.
ANNE: Ema on sinu juures?
LILI: Ei. Kas ta on tulemas? Ega mulle ju ette ei teata.
MARET: Lubas kuue paiku kohal olla.
ANNE: Väga hea! Siis saame niikaua sinuga natuke pulmaplaani pidada.
LILI: Pulmaplaani? Vanasti üritasite mind iga vastujuhtujaga paari panna. Aga toona ei jõudnud me juttudega kunagi pulmadeni. Nüüd hakkas jälle kiire?
MARET: Ega me sinu pulmadest räägi.
LILI: Kellest siis jutt? Anne-tädi, teie ju alles pidasite hõbepulmi? Või teie, tädi Maret? Või Martin? Arvasin, et lõpetab enne kooli ära!
ANNE: Mis sa nüüd vatrad ja teed nägu, et sa asjast midagi ei tea.
MARET: Sinu emast räägime ju!
ANNE: No mis näoga sa vaatad.
MARET: Issver! Ta ei teagi!!!
LILI: Pulmad? Kust siis nii äkki? Siiamaani ikka käis ja otsis seda õiget.
ANNE: Ju lõpuks leidis.
LILI: Kes siis? Vabandage, ma pole tema eraellu väga süüvinud. Ilmar?
ANNE: Mis Ilmar? Ah Ilmar!
MARET: Mine nüüd!
ANNE: Millal see oli!
LILI: Möödunud suvel.
MARET: Ilmariga üldse neil oligi rohkem selline…
ANNE: …sõbrasuhe või… Mis me sulle sellest seletame!
LILI: Ega väga detaile ei sooviks jah.
MARET: Mis, sa tahad öelda, et pärast Ilmarit… et neid… või seda, et…
LILI: Jah, näed, viimasel aastal olen oma kasuisaalbumi unarusse jätnud. Ilmari pilt oli viimane.
MARET: Ei. Ma mõtlesin, et…
ANNE: Kas sa peigmehega kohtunud polegi?
LILI: Hea, kui emagi vahel siit läbi tormab. Keegi tuttav?
MARET: Ju nad siis üksteist ikka natuke teavad.
LILI: Ahah. Kas mina ka tunnen?
ANNE: Jätame tutvustamise ema hooleks. Räägime peost.
MARET: Ema arvas, et suurt pidu ei tee.
ANNE: Tead ju küll, kuidas ta sissetulekutega on.
MARET: Pärast teeks sinu juures väikese istumise…
LILI: MINU JUURES?
ANNE: Su venna majas oleks muidugi mugavam…
MARET: Aga Robi juures…
ANNE: … tead ju küll, et ema su vennanaisega hästi ei klapi.
LILI: Miks küll.
Ja minu toapugerik on muidugi pulmapeoks parim valik.
ANNE: Mis nüüd pidu või!
MARET: Natuke šampust ja suupisteid.
ANNE: Peigmehe poolt vist ei tulegi kedagi…
MARET: Pruutpaar, sina, su venna pere ja meie Annega…
ANNE: Ikka nagu eluaegsed sõbrannad või nii.
MARET: Tead ju, teie Robi on nii hõivatud.
ANNE: Millal ta hakkaks veel maale tulema!
LILI: Millal?
ANNE: Seda ma räägingi, et millal…
LILI: MILLAL pulmad on?
MARET: Laupäeval.
LILI: Nädalapäeva on muidugi ka tore teada, aga alustaks aastast ja kuust?
ANNE: Mis aastast? Sel laupäeval!
LILI: Ahah. Täna on neljapäeva õhtu. Laupäeva hommik oleks ka variant olnud. Et ole hea, Lili, käi poes, too šampus ja stritsel ning pane pidulikum kleit selga…
MARET: Ära nüüd jorise.
ANNE: Sa ju tunned Sirjet!
LILI: Ei, ei tunne. Kolmkümmend aastat olen koos elanud, aga ei tunne. Ma tunnen hoopis, et mind kasutatakse jälle ära. Kuhu käsite niikauaks kolida? Viru keskuse pakihoidu?
ANNE: See on ju sinu pidu ka.
MARET: Sinu ema pidu.
ANNE: Sirje esimesed pulmad siiski.
LILI: Mine tea, hakkavad veel meeldima.
MARET: See, mille pärast on põhjust ägestuda, alles tuleb…
LILI: Mis siis veel? Mesinädalad minu juures?
ANNE: Jäta.
MARET: Kuula nüüd.
ANNE: Me Maretiga mõtlesime, et kui pulmapidu praktiliselt ei tule…
MARET: …teeks Sirjele enne sellise „poissmehepeo“.
ANNE: Muidu võiks ju kuhugi kohvikusse või restorani,
MARET: …aga seal poleks piisavalt privaatsust.
ANNE: Sul on siin vaikne.
MARET: Seina taga raamatukogu.
ANNE: Ega me enne ei alustaks, kui see kinni pannakse.
LILI: Millal?
ANNE: Ma ei tea. Mis kell te reedeti sulgete?
LILI: Et siis homme.
MARET: Sa nii konkreetselt.
ANNE: See on ju lihtsalt mõte.
MARET: Meid huvitab ikka sinu arvamus ka.
LILI: Milleks?
Eks pidage oma pidu. Minuga ärge arvestage. Küll ma midagi välja mõtlen. Vaatan raamatukogus fondi üle. Ööseks panen endale kõige kaugemasse nurka madratsi maha.
ANNE: Me mõtlesime natuke ikka sinu peale ka.
MARET: Vaata, peigmees on reedel juba linnas…
ANNE: …aga kui on selline tüdrukutepidu, siis siia ta ei kõlba ju.
MARET: Ega sa ise ka endale niimoodi prauhti meesterahvast koju tahaks.
LILI: Mis, ma pean lisaks veel teda ka öö otsa raamatukogus valvama??? Võtku tuba!
ANNE: Ei-ei! Mõtlesime, et näitad talle näiteks linna.
MARET: Sõbrunete.
ANNE: Pärast muidugi läheb, kuhu ta läheb… Eks see selgub.
MARET: …aga me ei saa teda terveks õhtuks üksi jätta.
ANNE: Ei sobi ju.
LILI: Võib-olla mees tahab ka sõpradega pidutseda? Sellele pole mõelnud?
ANNE: Tema ei ole üldse seda tüüpi mees.
LILI: Siis pole ta ju ka mu ema jaoks õige tüüp! Mis tossami ta nüüd lõpuks üles on korjanud, kes ei suuda üht õhtut üksi veeta. Pole enne linnas käinud ja kardab ära eksida? Või pole õlle ostmiseks raha?
MARET: Ära nüüd kruti ennast!
LILI: Mina ennast ema ellu ei sega, ärgu tema mind ka oma afääridesse mässigu. Olgu see või peatne ametlik kasuisa. Mina ei arva, et ta oleks erilisem kui eelmised ja tulevased. Mina temaga tutvumisest ei hooli. Kui siiani pole vajalikuks peetud tutvustada.
ANNE: Solvusid ikkagi?
MARET: Lili! Kullakene!
ANNE: Me loodame sinu peale!
LILI: Meelelahutaja ja seltskonna hing nagu ma olen. Ei. Mõelge ka, mida te mu käest nõuate.
MARET: Küll ta su seltskonna ära kannatab. Ma tahtsin öelda…
ANNE: Sa saad hakkama!
LILI: Rikute ainult pulmad ära. Pärast meie viiteist minutit võõrastamist laseb peigmees jalga. Arvab, et kuidas tütar, nii ka ema.
MARET: Ei-ei! Miks! Ma arvan, et Sirje just seda kütkestavam paistab!
ANNE: Maret!
SIRJE (hõikab varjust): Lili! Oled toas või?
MARET: See poissmeesteõhtu jääb praegu meie vahele, eks!
ANNE: Sirtsule väikseks üllatuseks! (Sirje)
SIRJE: Lili, kullake! Anne ja Maret ka juba siin! Väga hea. Teie pange riidesse, mul on kohe soenguproov ja vajan teie mõlema arvamust. Lili, sinuga räägime pärast. Ja veel: Eedi jõuab mingi aeg šampuste ja pokaalidega. Kena, kui sa sel ajal kodus oleksid. Tšau! (naised ära)
LILI (osatades): Eedi tuleb šampust tooma. Ole sina kodus. Istu. Ei. Lama! Koht! (tõmbab istumise alt kindad) Oma varanduse võiks minnes kaasa võtta. Aga milleks. Tundke end nagu oma kodus.
Tunnetegi ju!
Kes see Eedi üldse on? Peigmees? Toogu jah oma šampus. Tühjaks joon. Kas ma peaksin teadma, milleks see šampus on? Paljugi, mis Anne rääkis. Võib-olla viskas nalja. Sina, ema, pole ju sõnagagi maininud. Aga kes ma selline olen, et peaks. Kõigest tütar…
Samas. Sellel tütrel on linnas paarikümne-ruutmeetrine tuba. Seal on hea külalisi vastu võtta. Küll tütar kolib niikauaks kuhugi mujale. Hoovi peale. Kuuti.
Miks ma luban endale kogu aeg niimoodi pähe astuda? Jah, ema. Olgu, Robi! Just nii, Anne ja Maret! Joondusin. Olen valvel ka. Parem või vasak pool? Marsin, jooksen, hüppan või rooman?
Hüvasti, rahulik nädalavahetus! Koristama ma küll ei hakka! Nagunii tuleb pärast remont teha. Paberid pean laualt igatahes kokku pakkima. Enne kui keegi neisse tuhatoosi tühjendab või kanepit keerab.
Katke jutusaatest. Uksekell. Saade vaibub. Lily askeldab. Uksekell. Grete, meestejakk kaenlas
GRETE: Tsauks, tädi! Vetsu lubad?
LILI: Grete! Eks mine. Koridoris. Endiselt.
GRETE: Ma juba saatsin. Kenneti. Mul endal väga muret polnudki. Sa vist polegi veel Kennetiga tuttav.
LILI: Ei. Minu eest millegipärast peigmehi kiivalt varjatakse.
GRETE: Misasja?
LILI: Ah, ära pane tähele. Olete ammu juba koos?
GRETE: Nädala. Tegelikult oled sa esimene, kellele ma teda tutvustan.
LILI: Nädal. Pikk aeg. Mõnel on siis juba pulmad tulekul.
GRETE: Segast peksad või?
LILI: Elan veidi välja, jah. Millega tegeleb? Õpib?
GRETE: Ei. Tal on väike firma. Või midagi taolist.
LILI: Paljutõotav. Nii noor ja juba firmaomanik!
GRETE: Sa meiega kinno ei taha tulla? Üks pilet on üle. Kenneti sõbra pliks ei saanud tulla.
LILI: No… Valige ikka omavanuseid. Pealegi… Mina ootan siin šampusekullerit.
GRETE: Kennet, läheb sul veel kaua? Mis šampus? Aa, lõpuks ometi. Minu tädi, Lili. Kennet.
LILI: Tere!
KENNET: Tere! Kus teil käsi saab pesta?
LILI: Ah, muidugi! Vetsu kõrval, kardina taga on ämber ja pesukauss. Valage vesi potist alla.
(Kennet ära)
Ta tundub… vanem?
GRETE: Ongi. Noored kutid on nii mõttetud. Nendega pole millestki rääkida!
LILI: Ja millest te Kennetiga räägite?
GRETE: Kõigest. Elust. Poliitikast. Kirjandusest…
LILI: Kirjandusest? Sina? Ise arvasid, et Tammsaare on Rocca al Mare kooli direktor!
GRETE: Ära nori. Keelevääratus! Ma tean küll. Tamjärv on.
LILI: Ei ole. Tamjärv ei ole ka direktor.
KENNET: Grete, me peame liikuma hakkama. Oli meeldiv.
LILI: Tore, kui meeldis. Ma ise sinna väga ei kipu… Ei, ma sain aru küll.
No vot siis. Esimene kavaler nähtud.
KENNET (Gretele): Palju sul neid veel on?
GRETE: Minul?
LILI: Ei, lihtsalt. Mul siin veel paari lähisugulase peikad nägemata.
GRETE: Kellest sa räägid?
LILI: Vanaemast näiteks. Hakkab meil abielluma.
GRETE: Sirje läheb mehele? Ausalt ka! Millal?
LILI: Ülehomme.
GRETE: Äge! Kennet, sa pead mu vanaema nägema! Kellega siis?
LILI: Pole aimugi. Üllatus. Loodetavasti ta ise teab.
KENNET: Film!
GRETE: Misasja?
KENNET: Me jääme kinno hiljaks!
GRETE: Õige küll. Aga selline uudis! Tuleme pärast veel läbi, eks. Täna vist ei jõua, aga homme ehk. Huvitav, miks ta mulle pole rääkinud?
KENNET: Äkki häbeneb?
GRETE: Sa ei tunne Sirjet!
LILI: Ehk kartis, et mõtleb ise viimasel minutil ümber. Küllap laupäeva hommikul kutsub ka. Tund enne etenduse algust.
KENNET: Ok, eluga nüüd!
GRETE: Lehva!
LILI: Lipake siis! Head filmielamust!
Oh armas aeg! Loodetavasti läheb see Gretel enne üle, kui Karmen ja Robi asjast teada saavad.
Sall! Grete oma? Pigem Kenneti. Grete küljest vaevalt ühtki nii suurt riideeset kukuks. Voh. Ongi mul huvisid vähe. Hakkan asju koguma. Kes ise ei unusta, sellelt võtan vägisi. Šampuse-Eedilt võtan mütsi, salapäraselt peigmehelt, mister X-ilt, võtan… maski. Ja keebi. Või oli mister X ilma keebita? Vahet pole. Küll leian kellegi sellise ka, kellelt ärandada keep ja mõõk ja siis… siis hakkan võitlema oma kodu, oma õiguste, oma vabaduse eest! (Vehkleb pisut nähtamatute vaenlastega ja viskub siis diivanile) Nuuks!
(uksekell)
Sisse, sisse. Homseks lasen teile kõigile oma võtme teha. Või paneme pöördukse. Siis ma saan suurema tülita jalust ära minna.
EDUARD: Tere, Lili!
LILI: Ets! Eedi! Eduard!
EDUARD: Kas tuleme korraga või ühekaupa?
LILI: Sind ei oska ju enam kutsuda. Etsist oled justkui välja kasvanud.
EDUARD: Kuhu ma kastid panen?
LILI: Kastid, muidugi. Pane siia samasse. Küll ma pärast sätin.
EDUARD: Siin sa siis eladki? Kitsake.
LILI: Palju mulle vaja. Istud?
(E istub) Kohvi? Või see… teed saan pakkuda.
EDUARD: Pole vaja. Ära hakka midagi… Mis ma sust tülitan. Sul tähtsad paberitööd pooleli.
LILI: Ei. Need niisama. Jäid laokile. Äkki räägid. Kuidas teil maal läheb?
EDUARD: Mis ikka.
LILI: Sina oled pulmadega vist pisut kursis?
EDUARD: Pisut.
LILI: Mida sa tead? Mulle ei räägi ju keegi midagi. Täna alles kuulsin. Seda ka Anne ja Mareti käest.
EDUARD: Laupäeval.
LILI: Mhmh. Peigmeest tunned?
EDUARD: Mhmh.
LILI: Mingi normaalne?
EDUARD: Suht.
LILI: Vahet pole. Liiga normaalne ei peakski emaga vastu.
EDUARD: Vist küll.
LILI: Jah.
EDUARD: Ma liigun siis edasi. Tore oli sind näha.
LILI: Pole ammu kohtunud küll.
EDUARD: Muidu läheb hästi?
LILI: Enam-vähem. Aga sinul?
EDUARD: Enam-vähem… Head aega siis!
LILI: Head aega!
EDUARD: Mul vist… müts jäi kuhugi.
LILI: Jah. Olgu. Seekord annan tagasi.
EDUARD: Mis mõttes?
LILI: Ah, ma niisama…
EDUARD: Aga olgu siis. Millalgi näeme!
LILI: Ikka, jah. (Saadab külalise ära, õhetab) Miks ma sihuke lammas olen??? Mää… mää… mää! „Seekord annan tagasi!“ Nõmedamat nalja ei osanud välja mõelda?
EDUARD: Khm!
LILI: Sina?
EDUARD: Ma mütsi ikka ei võtnud ju.
LILI: Oih. Muidugi.
EDUARD: Või see on juba see kord, kui ei antagi?
LILI: Ära mõnita.
EDUARD: Ma ei mõnita. See oli MINU nõme nali. (Naeratab kohmetult) Olgu siis jälle. Järgmise korrani.
LILI: Jah. Järgmise korrani. (E ära) Nii. Ja nüüd ma ei ütle ühtegi sõna enne, kui veendun, et ta on minema sõitnud. (kontrollib) Ma olen idioot! Nohik! Saamatu! Hädapätakas! Paras mulle. Nii ongi õige!
(Siseneb Sirje, viskub diivanile)
SIRJE: Oeh! Ma suren maha! Täitsa läbi. Sukad lõhkusin ka ära. On sul küünelakki? Loll küsimus. Viska mu käekott! Ähh! Nendest nagunii enam asja ei saa! (tirib auke suuremaks) Kuskil ikka kanda kõlbab. (tõmbab üldse sukad jalast) Sul džäksi on? Tikke? Gaasisüütajat?
LILI: Sa tead, mulle ei meeldi, kui minu kodus suitsetatakse!
SIRJE: Okei-okei! Las ma kõngen närvivapustusse!
LILI: Ei sa sure. Kaks päeva enne pulmi!
SIRJE: Pea ise ühed pulmad, siis räägime. Oleks sa näinud, mida nad minuga seal salongis teha üritasid!
LILI: Selliste asjade jaoks sul raha jätkub.
SIRJE: Ja loll olin! Ma nägin selle soengu ja napaka meigiga välja nagu matrjoška. Lausa ootasin, et millal mu pooleks kangutavad ja teisi samasuguseid välja hakkavad koukima. Ei, ausalt! Lilleline rätt pähe ja pikk seelik selga – ma oleks olnud nagu kohvikannu-, ah ei, mis! Nagu samovarisoojendaja! Me pidime tüdrukutega end puruks naerma.
LILI: EMA! Kas sa ei peaks mulle millestki rääkima?
SIRJE: Tüdrukud ütlesid, et nad rääkisid ära juba!
LILI: Kas see on sinu arust normaalne?
SIRJE: Mina ei tea, mis on normaalne. Kui minu ema elaks, ehk ma oleks saatnud tema juurde kätt paluma. Kas nii suurtelt lastelt peab siis ka luba küsima?
LILI: Tutvustada ikka oleks võinud enne.
SIRJE: Oma viga, kui ei tutvunud. Ma nägin küll, šampus on kohale toodud.
LILI: Ära vii juttu mujale…
EMA!... Sa ei abiellu ometi Eduardiga!?
SIRJE: Ei. Kaheteistkümne pokaali ja kuue pudeli šampusega!...
Huvitav! Loomadega ei tohi abielluda. Äkki asjadega tohib? Äkki keegi pole selle peale tulnud ja kui seaduses näpuga vedada, tuleb välja, et polegi keelatud? Ja saabki loodud pretsedent! Koomiline, mis?
LILI: EMA!
SIRJE: Ema ja ema. Miks sina mulle Sirje ei või öelda, nagu kõik teised? Vaatan sind ja tunnen end muldvanana. Aga elu alles algab, mis! Võiksid ennast ka natuke tuunida!
LILI: Ema, sa ei vastanud mu küsimusele.
SIRJE: Mis küsimusele? Ah see. No mis hea pärast ma muidu tema neid tassima saatsin? Eediga ikka. Mis tal siis viga on? Poiss nagu ponks!
LILI: Ema, ta on mu lapsepõlve mängukaaslane!
SIRJE: Miks sa teda siis ise ära ei võtnud? Lapsepõlve mängukaaslane… Sa kohe pead mulle enne pulmi nii vastikuid asju ütlema. Ma tean ise ka, et ma ei ole enam kaheksateist! Aga kaheksakümmend ka veel ei ole. Ja isegi kui oleksin, ei muudaks see midagi. Mina olen selline nagu mina tahan ja kuni on neid, kes mu pöörasustega kaasa tulevad, kelle asi see on? Kui mina kannaks seljas niisuguseid jõledusi, loeks su igavaid raamatuid ja kuulaks mingit sinu muusikat, ma kõngeks kolme tunni jooksul. Masendusse. Vaata ennast. Ega see sulle ka head ole teinud. Sul on lihtsalt noorem organism, peab paremini vastu.
LILI: Miks just Eedi, ema?
SIRJE: Miks ja miks. Justkui kolmeaastane. Palju meil seal maal valikuid on!
LILI: Peate te siis kohe abielluma? Elage niisama.
SIRJE: Mis sa mulle sellest räägid? Räägi talle. Temale, näed sa, teistviisi ei sobi!
LILI: Sa kahtled ise ka!
SIRJE: Ah, mis! Elus tuleb kõik tükid ära teha!
LILI: See on ju tõsine asi! Selliseid asju ei tehta lihtsalt sellepärast, et enne pole teinud.
SIRJE: Ah, mis sa seletad! Mis tõsine! Matused on tõsine asi. Pulmad – see on pidu ja pillerkaar.
LILI: Miks just Eedi? No mis tollel Ilmaril näiteks viga oli?
SIRJE: Mis Ilmaril? Ah sellel! Jummel, see ei pidand ju vilele vastu. Tõmba eest ja lükka tagant! Ja sa mõtle, millised toredad pulmapildid nüüd tulevad! Ma ise ju näen kah kaugelt veel täitsa vinks-vonks välja. Ega ma kaamerat väga nina alla ei lase. Kuule, sul süüa on miskit?
LILI: Salatit on külmikus.
SIRJE: Ma su herneidusid ei mõelnud. SÜÜA! Telliks pitsa. Ah? Hiinakast midagi?
LILI: Äkki sa pead oma pulmapeo ka seal hiinakas ?
SIRJE: Viu-viu-viu! Sinuga ei saa üldse mõistlikku juttu ajada.
LILI: Aga räägime. Räägime majandusest. Ei, räägime lihtsalt rahast. Tahad teada, kui suur mu palk on? Või korteriüür? Arva ära, miks mul külmkapiuks toidukuhja tõttu eest ära ei hüppa? Mul on kaks nädalat palgapäevani. Üleüldse, sa võid selle külmiku minnes kaasa võtta. Ma saan oma poolt leivapätsi ja piimapakki akna vahel ka hoida.
SIRJE: Rahune maha! Mis sa oma südametäit minu peale välja valad? See on sinu valik! Kibestunud vanatüdrukust raamatukoi! Tule ära sellelt töölt, mis sind ei toida. Koli välja korterist, kus sa elada ei jaksa.
LILI: See on minu kutsumus!
SIRJE: Mis sa siis virised? Naudi oma kutsumust!
LILI: Ja kuhu ma koliks? Prügikasti taha või koju kuuse alla?
SIRJE: No kodus sa võiks toas ka elada. Kui sa nii palju ei vääksuks ainult. Titena olid nii mõistlik laps, nüüd teed kõik topelt tagasi.
LILI: Ja mida ma seal kodus tegema hakkaks? Või elaks sinu suurtest sissetulekutest?
SIRJE: Mina olen ellu jäänud. Ei sureks sina ka nälga. Kaevad endale vihmausse, kui minu söök ei kõlba! Söök-söök… Davai, tee nett lahti, otsime mõne kojutellimise. Ma ei või su virilat nägu enam vaadata. Ma olen ise varsti näljast sama nägu.
Nuudlid. Lambaliha. Kevadrullid. Tahad veel midagi? Need on nii suured portsud, meile maa ja ilm. Ülejääkidega vead kokkuhoidlikult veel nädal aega priskelt läbi. Telli!
LILI: Ema! Kojutoomine maksab 4.50! Ausalt, mul on sellest rahast kahju. Üks hiinakas on siin samas ümber nurga. Jalutame sinna ja sööme, kui sa kangesti tahad välja teha!
SIRJE: Esiteks. Mu jalad on nii väsinud, et kui ma täna üritan korra veel nende peale toetuda, rullivad nad end lihtsalt kokku. Teiseks. Kui me läheme kohale, siis tekib mul veel igasuguseid isusid ja see läheb kokkuvõttes palju kallimaks. Kolmandaks: mul on sukad katki. Sa ei elaks ju seda häbi üle?
LILI: Anna oma raha siia, ma käin ise ära.
SIRJE: Näh. Ja 4.50 ka. Osta selle eest endale midagi head. Talvekartulid näiteks. (L ära)
Mida põnevat siis facebookis aetakse?
Robi perele peaks vist ka teatama. Milleks neid sinna vaja on? Õh. Isegi ei taha hästi minna. Loll lugu. Kuidas see ometi nii kaugele arenes. Nüüd poiss vanematega raginas, jätavad teise või talust ilma. Mõni kohe peab kõike nii dramaatiliseks ajama! Ei noh. Iseenesest ju lahe. Et mul poole nooremate seas lööki on. Kohe nii, et kätt ja südant pakutakse. Aga teiselt poolt… Tahaks juba natuke hõlpsamat elu, mitte, et enne penssi satu veel tallu rügama. Ega Eedi ikka väga hoolega tagajärgedele mõelnud, kui selle otsuse tegi. Ja nüüd ei sobi ju taganeda! Samas, kui ta siiamaani on üksiku elu elanud, siis naisena pole ma ju veel sugugi mitte halb partii. Jäägu selle perenaiseks olemisega, kuidas jääb… Lõppude lõpuks ei pea seda võtma kui midagi lõplikku! Tuleb mõelda: laupäeval kalpsan pulmamarsi saatel üle saalipõranda, noor kutt käevangus: pam-pam-param-pam-param-param-paraa… Tonti. See pole see lugu. Kuidas see õige käibki? Näh nüüd. Peab netist vaatama. Voh. See: Pabararaa-pabararaa-pabararam-pabararam-pabararam-pabararam-pabararam-pam-pararairampampam-pairarairararairaa…
Pulmamarss traditsiooniline
Ok. Teeme ära! Las mini tuleb ja ahmib õhku!
Gretet ei ole feissis? Kahju. Ei tea, kus kolab. Haa! Aga ema Karmen on. No ta saab ju teistele edasi öelda.
(Kirjutab) M-i-s t-e-e-t-e?
(Loeb) Mis mõttes Austraalias?
M-i-s s-e-a-l?
Robi tööasjad. Ei noh. Mis me räägime! Hakkaja poiss. Minusse. Ainult ärisoolika peab ta olema küll mujalt pärinud.
M-i-l-l-a-l t-a-g-a-s-i?
Nädala pärast.
K-o-g-u p-e-r-e-g-a?
Grete on linnas. Ahah. Eks ma siis kutsun tema. Ongi mõnusam. Sa ei ole nagunii minu tüüp, Karmen.
E-i m-i-d-a-g-i. L-õ-b-u-t-s-e-g-e.
Mis ma neist ikka ärevusse ajan. Ega nad hakkaks Austraaliast selle pärast tagasi tulema!
Mis ma Gretega teen? Jätan sõnumi. Või peaks helistama? No ei meeldi mulle telefoniga rääkimine. Ah, ta pole nii peps kui Lili!
M-u-l l-a-u-p-ä-e-v-a-l p-u-l-m-a-d. K-e-l-l 14 õ-n-n-e-p-a-l-e-e-s. T-u-l-e-k-a, k-u-i s-a-a-d.
Aitab kah. Kui miski jäi segaseks, eks võtab ise ühendust.
Simsi tal siia muidugi installitud pole? Looda sa! Isegi kaarte pole laduda. Kuivik. Mingit normaalset mussi otsime vähemalt…
rajum muusikapala
S leiab midagi hingele ja möllab selle rütmis mööda tuba ringi
L tagasi, sulgeb muusika
LILI: Sa raputad raamatukogus riiulid tühjaks!... Noh, said jalad korda?
SIRJE: Need olid näljakrambid.
Paki lahti.
LILI: Kuidas sa saad niimoodi õgida? Paha ei hakka?
SIRJE: Mul hakkab paha, kui ma vaatan neid, kes endale nelja toidukorra jaoks kaht jõhvikat pooleks lõiguvad.
LILI: Paksuks ei karda minna?
SIRJE: Noh, ega minu raha eest kuhugi mujale väga minna ei saa kah. Vaheldus seegi… Kuule, olks. Mul tuli mõte praegu. Lähen otsin tüdrukud üles.
LILI: Ise olid ju väsimusest ümber kukkumas!
SIRJE: Aga nüüd ammutasin energiat! Kus sul peegel on? Äh, küll ma kuskil sätin.
LILI: Mõtlesin, et saame rääkida…
SIRJE: Selle eest ma ära jooksengi. Tšauks!
LILI: Mis kell sa tagasi tuled? Võta võti, mul on homme tööpäev. Ma küll ei jaksa sind varahommikuni oodata.
SIRJE (võtab võtme, paneb tagasi): Tead, polegi vaja. Äkki ma ei jõua enne, kui sa tööle lähed. Sokutan end ka Anne õe juurde või kuhugi. Noh, ole tubli. Kui enne ei näe, siis laupäeval kell kaks Õnnekas. (ära)
LILI: Laupäeval Õnnepalees. Ema ja Eduard. Ema ja Eduard! Miks just need kaks? Mina, kes ma kogu aeg arvasin, et pole Eduardile piisavalt hea ja nüüd EMA!
Olgu. Ta on elavam kui mina. Lõbusam. Huvitavam. Kuraasikam… Aga ta on ju Eduardi jaoks vana! Mis pere sellest tuleb? Lapsi nad ei saa ju. Mõne teise jaoks poleks see ehk probleem, aga Eduard!
Minu salapärane mister X! Mina veel lootsin sinu maskile, mõõgale ja keebile. Arvasin, et need on ainsana puudu. Et siis on võitlusvarustus koos. Õnne ja vabaduse eest. Üüh! Mütsi andsin ka tagasi.
Kaabu oleks muidugi stiilsem kui nokats…
Ei tule mulle keegi siia kaabut ja keepi tooma. Ja üleüldse, milleks mask? Milleks oma nägu varjata? Millal mulle keegi viimati näkku vaatas? Keegi ei märkagi mind. Keegi ei mäletagi mind…
Eduard…
Mida põrgut! Ma ei lase sellel juhtuda. Ma rikun need pulmad ära! Ma… ma lihtsalt löön ta sult üle, ema!
(Helistab) Grete! Ma tean, et on hilja. Ja ma pole kindel, kumma poolt sa oled. Mul on su abi tarvis. Võib-olla on parem, kui ma sind üldse asjasse ei pühenda. Lihtsalt ütlen niipalju, et mul on vaja välja näha värvikas, väljakutsuv, vastupandamatu. Grete! Palun tee minuga homseks midagi! Elu ja surma küsimus.
Ära ole selline mömm, Lili! Sa suudad küll!
Ma ei anna teda sulle, ema! Anna andeks. Sind tundes… saad sa sellest ruttu üle.
Rütmikas muusika
Teine pilt. Või vaatus. Sama tuba. Reede õhtu. Üle vindi riietunud ja meikinud sõbrannad rüselevad suure naeruga uksest sisse. Lõkerdavad jätkuvalt
ANNE: Oi, ma ei või! See, kuidas sa seal tunnelis laulsid! Vaeseke! Sa ei pea üleüldse viisi! Inimesed annetasid juba kaastundest.
MARET: Hea repertuaar oli ikka ka! „Ma olen siin. Olen loomulik blondiin!“ Ja kust sa sellise porgandihääle välja võlusid?
SIRJE: Ahaa…Ahaa… ma pole feik ja mehi püüan vaevata…
ANNE: Sa oled sama palju blond kui ahjuroop.
MARET: Oled sa juustega ahjuroopi näinud?
SIRJE: Mina olen. Minu minia. Aga tema tütre kuuldes me seda ei maini, on ju! Ikkagi ema.
MARET: Appi, ma lihtsalt ei jaksa enam kõõksuda.
SIRJE: Miks me üldse siin pidime Eediga kokku saama? Ja miks ma ta ära pean saatma?
ANNE: Sest nüüd alles läheb elu huvitavaks! Tüdrukute pidu! Teine osa! Juhhuuu!
MARET: Kas Eedi ei peaks juba kohal olema?
SIRJE: Iga minut. Pidi kuskilt mingit… ee… sõnnikutransportööriketti vaatama, traktori õlipumba ostma, ülikonna laenutama ja tulema.
MARET: Mis me temaga siis peale hakkame, kui Lili jonnima hakkab ja Eediga linna peale kolama ei lähe?
SIRJE: Oot-oot! Kuidas ma saadan poisi koju tagasi? Mõtle, mis kütus maksab.
MARET: Me võime ta mu poja juurde ühikasse saata.
SIRJE: Millise põhjendusega?
ANNE: Et Lili juures pole ruumi. Õige ka ju!
SIRJE: Ja Robil on Nõmmel suur tühi maja. Grete üksi kodus.
MARET: Ega tema seda teadma ei pea.
ANNE: Gretet pole kodus. Võtit ei jätnud.
SIRJE: Mul on oma võti. Ta teab.
MARET: Unustasid maale!
SIRJE: Mis su Martin sellest üldse arvaks, kui me talle Eedi kaela saadame? Võõras inimene ühikatuppa?
MARET: Nad peaks olema kohtunud küll. Kas mitte ühel ajal kooliski käinud.
SIRJE: Üks üheksandas, teine esimeses klassis.
ANNE: Kas sa tahad pidutseda või ainult pidurdad? Igatsed?
SIRJE: Ole mõistlik!
ANNE: Me võime ta muidugi endi seltsi ka kutsuda ja netist romantilisi filme vaadata. Kerime selle transpordiketi ümber ja pumpame endid kordamööda õli täis.
MARET: Loodetavasti pole kasutatud kett.
SIRJE: Kus Lili üldse on?
MARET: Raamatukogu peaks ammu suletud olema. Helista, äkki jäi sinna!
SIRJE: Ei vasta.
ANNE: Kummale sa proovisid, tema mobiilile või raamatukokku?
SIRJE: Ei, tead, mul on kõik vabariigi raamatukogude, muuseumide ja arhiivide numbrid telefonis!
LILI (uksel, midagi emolikku, veidi nutuselt kuraasikas): Mis teil vastu ööd arhiivist vaja läheb? Tahate peigmehe suguvõsa uurida? Pärilike haiguste ja muude veidruste osas? Et äkki on liiga normaalne ja ei sobigi?
SIRJE: Issver! Lili! Purjus oled või? Mis sa endaga teha oled lasknud?
LILI: Ise käskisid tuunida!
SIRJE: Ma ei mõelnud, et sa lased end jalgupidi velotakso taha siduda ja kümme korda üle raekojaplatsi sõidutada. Pekstes ei saa ka nägu nii jubedaks!
ANNE: Ausõna, võta meiki vähemaks. Praegu paistab, nagu oleks sul silmamunad välja torgatud.
MARET: Sukad on ka natuke liiga lõhki.
LILI: Need ma kukkusin.
SIRJE: Loomulikult. Selliste kontsade peal.
MARET: Ime, et sa jalaluid ei murdnud.
SIRJE: Käia üldse saad? Võib-olla peaks hoopis kiirabisse viima? Sa ei pea välja minema. Mis rumal mõte.
LILI: Ei. Kui lubasin, siis lähen. Pole mul viga midagi.
SIRJE: Hull laps. Sulle ei või ka midagi öelda! Tule, teeme su näo korda. Ime, et sind prostitutsiooni pärast tänavalt ära ei koristatud.
MARET: Seekord lausa vedas, et politseinikke nii palju koondatud on. Praegu oleks ankeet rikutud.
ANNE: Mul on ühed varusukad kotis. (toimetavad)
MARET: Sa võid minu saapad võtta, kui kontsi tahad. Normaalseid. Mitte säherdusi mõrvarelvi.
ANNE: Seelik iseenesest on täitsa vinge. Noor inimene – ilusad jalad.
MARET: Kui ainult sabaalune külmetama ei hakka.
SIRJE: Tõmba retuusid peale!... Las ma arvan: sul ei ole selliseid asju. Võta minu omad.
ANNE: Ära kõike värvi ka näost maha kisu. Nii on juba päris hea!
Uksekell
EDUARD: Õhtust!
SIRJE: Eedu! Musu! Said kõik tehtud?
EDUARD: Tundub nii. Mis usin askeldamine siin käib?
MARET: Lili arvas, et viib su õhtuse linnaga tutvuma.
EDUARD: Lili?
ANNE: Teeme teda väljaminekuks ilusaks.
EDUARD: Ta ju ilus isegi!
SIRJE: Aga vaata nüüd!
EDUARD: Vau!
ANNE: Oleks sa teda veel enne näinud!
EDUARD: Mis siis oli?
MARET: Ah, proovisime igasuguseid variante.
ANNE: Maret, too nüüd saapad. Nii ei jõua nad kunagi kuhugi.
EDUARD: Ehk enne üks kohv ...või tee?
MARET: Linn on kohvikuid täis!
EDUARD: Siis muidugi.
LILI: Kas tohib teid ahvatleda hilisõhtuste huviväärtustega tutvuma?
SIRJE: Minge minge, mis sa kekutad siin. Enne kui jälle külili kukud.
EDUARD: Jälle?
ANNE: Siseringinaljad.
EDUARD: Eks lähme siis. Tundub, et siin on meist lahti saamisega kiire!
SIRJE: Ainult üheks õhtuks, Eedu! (E ja L ära)
MARET: Vabadus! Sirts, tuld! Viimane vaba naise õhtu!
SIRTS: Ära aja meelt kurvaks! Mõtlen veel ümber!
ANNE: Nüüd läheb põnevaks! Muusikat! Tänased esimesed üllatusesinejad: Tüdrukutebänd - LOOTUS JÄÄB!
hoogne, lauldav ja tantsitav asi, mis kuidagipidi teemasse ka läheks. sisse jäävad 2-3 uksekella
KOOS: üürgavad kaasa
Uksekell
SIRJE: Keegi tuli vist märku andma, et siin kisub lärmiks.
GRETE: Mis möll teil siin käib? Sirje, kallll! Kus Lili on? Ta jättis oma koti, telefoni ja dokumendid meile. Mingi totaalne unustamiste maania. Eile jäi Kenneti sall siia. Lili oli üldse nii… imelik. Hakkasin muretsema. Kus ta on?
SIRJE: Läks oma tulevasele kasuisale linna näitama.
ANNE: Kohvikusse…
MARET: …ja loomaaeda!
GRETE: Mulle jäi mulje, et… ee… Parem vist, kui ma ennast sellesse ei sega. Jätke ta kott kuhugi nähtavale.
SIRJE: Juba lähedki? Jää ka natukeseks.
MARET: Tüdrukute pidu.
ANNE: Sina sobid küll!
GRETE: Ja mis kavas on?
ANNE: Sa oleks pidanud kogu kava nägema
MARET: Kuidas Sirje Balti Jaama tunnelis kontserti andis!
ANNE: ! Oot! Mul on kõik kaameras. Tõmba arvutisse!
Grete sukeldub arvutisse, klapid peas.
Uksekell
ANNE: Oo, mis kelmikad külalised! Tulge edasi, tulge edasi.
(Sisenevad maskis ja keebis Kennet ja Ülo. Kennet märkab Gretet ja veab Ülo kõrvale)
KENNET: Jääb ära! Mina siin ennast lahti ei koori! Ma ei saa. Mu tüdruk on siin.
ÜLO (naistele): Üks hetk, neiud, väikesed ettevalmistused! (Kennetile) Milles probleem? Siis ta on rohkematki näinud!
KENNET: Ei ole! Täitsa alguse värk. Muidugi on mul lähem tutvumine mõttes, aga see vajab meie puhul teistsugust lähenemist. Nii ma ei saa. Ausalt ka. Äraminek!
ÜLO (nurisema hakkavatele tüdrukutele): Kohe, neiud, kohe! (Kennetile) Mees, mis sa nalja teed! Sa teed meie firma margi täis! Tead, kui kiiresti sellised jutud levivad!
KENNET: MA EI SAA!
ÜLO: Mis sa lolli mängid! Pagan küll!... Tead, mees! Tänase õhtu eest ei näe sina punast krossigi! Istu pulti! Ja palveta, et mul sokis auku poleks või midagi. Anna mulle vähemalt kaabu! (naistele) No nii, noorikud! Kes on meie tänase öö kuninganna! Märkan küpset ilu ja peent maitset! Siin läheb tarvis vilunumat meest! (Tantsivad)
SIRJE (Üloga ette): Huh! Te ajate päris põlved nõrgaks!
ÜLO: Ega te ise ka sammugi maha ei jää! Kuidas on? Tahate siis näha vaatust teist?
SIRJE: Ärge ahvatlege! Isiklikuks kisub.
ÜLO: Aga kui pakun teile privaatkava?
SIRJE: Saadame teised tänavale?
ÜLO: Läheme ise?
SIRJE: Teis on midagi maagilist. Ligitõmbavat. Kindel, et vööpandlas pole magnetit?
ÜLO: Kohe kontrollime. Pagana tüdruk! Teis on sädet. Kindel, et me pole varem kohtunud?
SIRJE: Leierdatud külgelöömisnipp. Te olete rohkemaks suuteline.
ÜLO: Andke vaid võimalus!
SIRJE: Grete! Homme on mul tähtis päev. Peaksin end välja puhkama. Võta õige Anne ja Maret ka ööseks enda juurde! Paarimees ehk saaks nad koju sõidutada?
ÜLO: Loomulikult! Kennet! Vii tütarlapsed koju. Ma ootan senikaua siin. Siis on teil lahedam.
GRETE: Mis mõttes – Kennet? Kennet!!!
SIRJE: Minge nüüd! Homme pulmas näeme!
LILI: Või siis mitte.
SIRJE: Juba tagasi? Mis mitte? Sa ei taha pulma tulla?
(Lili ja Eduard)
LILI: Ei taha. Ja ei tule. Sul ka pole mõtet minna, sest Eduard… ei tule samuti.
SIRJE: Pea hoogu! See on minu pulm ja mina otsustan, kes sinna tulevad või mitte!
LILI: Ema, ma armastan Eduardi.
SIRJE: Armasta, kui tahad. Minul on aeg kinni pandud, kleit ja kingad ostetud, fotograaf tellitud. Kus su armastus siis oli, kui mina nägin vaeva ja abiellumiseks avaldust täitmas käisin?
EDUARD: Sirje!
ÜLO: Sirje? Muidugi Sirje!!!
1974. aasta malevasuvi… mäletad? Mustalakaline, kuraasikas ja alati naerulõkerdav Sirts!
SIRJE: Ülo?
ÜLO: Oi, tüdruk, sa murdsid mu südame! Põrutasin suurest kurvastusest mõneks aastaks BAM-ile. Millega Sa oled tegelenud kogu selle aja?
SIRJE: Ah, ei midagi erilist. Alustuseks sünnitasin sulle poja. Tuli liiga sinu nägu. Tegi kurvaks. Lohutust otsides tekkis tütar ka. Lõpuks lustisin niisama. Sünnitamine ei sobi mulle. Valus.
ÜLO: Poeg? Mis, sa ütled, et mul on poeg? Kus?
SIRJE: Austraalias. Enne nädalat ei näe. Aga kompensatsiooniks võin sulle su pojatütart tutvustada. Sina ennast tutvustasid talle juba üsna detailselt.
ÜLO: Sirje! Kus sul need kleit ja kingad on? Neiu pojaõde! Palun astuge eest. Teie ema läheb mehele! nt Metall-pulmamarss http://www.youtube.com/watch?v=H89ORsk77xU
Tegelased:
Sirje – üle 50, energiline reeglirikkuja
Lili – tema tütar, ~30, üksik, allaheitlik ja ajast maas.
Anne ja Maret – Sirje sõbrannad
Grete – Sirje pojatütar (väga tibi)
Kennet – Grete kaaslane (50 kanti)
Eduard – 30 kanti, talutööline, tulevane kohapärija
Ülo – ettevõtja, pealinnast
Neljapäevaõhtuse raadiosaate lõpp mõnelt mahedamalt Eesti kanalilt.
Lili askeldab oma toas. Uksekell. Tulijaiks Anne ja Maret – eluaegsed sõbrannad, sageli lõpetavad üksteise lauseid.
ANNE: Õhtust, Lili!
MARET: Sina püsid meil ikka selline… muutumatu.
ANNE: Ema on sinu juures?
LILI: Ei. Kas ta on tulemas? Ega mulle ju ette ei teata.
MARET: Lubas kuue paiku kohal olla.
ANNE: Väga hea! Siis saame niikaua sinuga natuke pulmaplaani pidada.
LILI: Pulmaplaani? Vanasti üritasite mind iga vastujuhtujaga paari panna. Aga toona ei jõudnud me juttudega kunagi pulmadeni. Nüüd hakkas jälle kiire?
MARET: Ega me sinu pulmadest räägi.
LILI: Kellest siis jutt? Anne-tädi, teie ju alles pidasite hõbepulmi? Või teie, tädi Maret? Või Martin? Arvasin, et lõpetab enne kooli ära!
ANNE: Mis sa nüüd vatrad ja teed nägu, et sa asjast midagi ei tea.
MARET: Sinu emast räägime ju!
ANNE: No mis näoga sa vaatad.
MARET: Issver! Ta ei teagi!!!
LILI: Pulmad? Kust siis nii äkki? Siiamaani ikka käis ja otsis seda õiget.
ANNE: Ju lõpuks leidis.
LILI: Kes siis? Vabandage, ma pole tema eraellu väga süüvinud. Ilmar?
ANNE: Mis Ilmar? Ah Ilmar!
MARET: Mine nüüd!
ANNE: Millal see oli!
LILI: Möödunud suvel.
MARET: Ilmariga üldse neil oligi rohkem selline…
ANNE: …sõbrasuhe või… Mis me sulle sellest seletame!
LILI: Ega väga detaile ei sooviks jah.
MARET: Mis, sa tahad öelda, et pärast Ilmarit… et neid… või seda, et…
LILI: Jah, näed, viimasel aastal olen oma kasuisaalbumi unarusse jätnud. Ilmari pilt oli viimane.
MARET: Ei. Ma mõtlesin, et…
ANNE: Kas sa peigmehega kohtunud polegi?
LILI: Hea, kui emagi vahel siit läbi tormab. Keegi tuttav?
MARET: Ju nad siis üksteist ikka natuke teavad.
LILI: Ahah. Kas mina ka tunnen?
ANNE: Jätame tutvustamise ema hooleks. Räägime peost.
MARET: Ema arvas, et suurt pidu ei tee.
ANNE: Tead ju küll, kuidas ta sissetulekutega on.
MARET: Pärast teeks sinu juures väikese istumise…
LILI: MINU JUURES?
ANNE: Su venna majas oleks muidugi mugavam…
MARET: Aga Robi juures…
ANNE: … tead ju küll, et ema su vennanaisega hästi ei klapi.
LILI: Miks küll.
Ja minu toapugerik on muidugi pulmapeoks parim valik.
ANNE: Mis nüüd pidu või!
MARET: Natuke šampust ja suupisteid.
ANNE: Peigmehe poolt vist ei tulegi kedagi…
MARET: Pruutpaar, sina, su venna pere ja meie Annega…
ANNE: Ikka nagu eluaegsed sõbrannad või nii.
MARET: Tead ju, teie Robi on nii hõivatud.
ANNE: Millal ta hakkaks veel maale tulema!
LILI: Millal?
ANNE: Seda ma räägingi, et millal…
LILI: MILLAL pulmad on?
MARET: Laupäeval.
LILI: Nädalapäeva on muidugi ka tore teada, aga alustaks aastast ja kuust?
ANNE: Mis aastast? Sel laupäeval!
LILI: Ahah. Täna on neljapäeva õhtu. Laupäeva hommik oleks ka variant olnud. Et ole hea, Lili, käi poes, too šampus ja stritsel ning pane pidulikum kleit selga…
MARET: Ära nüüd jorise.
ANNE: Sa ju tunned Sirjet!
LILI: Ei, ei tunne. Kolmkümmend aastat olen koos elanud, aga ei tunne. Ma tunnen hoopis, et mind kasutatakse jälle ära. Kuhu käsite niikauaks kolida? Viru keskuse pakihoidu?
ANNE: See on ju sinu pidu ka.
MARET: Sinu ema pidu.
ANNE: Sirje esimesed pulmad siiski.
LILI: Mine tea, hakkavad veel meeldima.
MARET: See, mille pärast on põhjust ägestuda, alles tuleb…
LILI: Mis siis veel? Mesinädalad minu juures?
ANNE: Jäta.
MARET: Kuula nüüd.
ANNE: Me Maretiga mõtlesime, et kui pulmapidu praktiliselt ei tule…
MARET: …teeks Sirjele enne sellise „poissmehepeo“.
ANNE: Muidu võiks ju kuhugi kohvikusse või restorani,
MARET: …aga seal poleks piisavalt privaatsust.
ANNE: Sul on siin vaikne.
MARET: Seina taga raamatukogu.
ANNE: Ega me enne ei alustaks, kui see kinni pannakse.
LILI: Millal?
ANNE: Ma ei tea. Mis kell te reedeti sulgete?
LILI: Et siis homme.
MARET: Sa nii konkreetselt.
ANNE: See on ju lihtsalt mõte.
MARET: Meid huvitab ikka sinu arvamus ka.
LILI: Milleks?
Eks pidage oma pidu. Minuga ärge arvestage. Küll ma midagi välja mõtlen. Vaatan raamatukogus fondi üle. Ööseks panen endale kõige kaugemasse nurka madratsi maha.
ANNE: Me mõtlesime natuke ikka sinu peale ka.
MARET: Vaata, peigmees on reedel juba linnas…
ANNE: …aga kui on selline tüdrukutepidu, siis siia ta ei kõlba ju.
MARET: Ega sa ise ka endale niimoodi prauhti meesterahvast koju tahaks.
LILI: Mis, ma pean lisaks veel teda ka öö otsa raamatukogus valvama??? Võtku tuba!
ANNE: Ei-ei! Mõtlesime, et näitad talle näiteks linna.
MARET: Sõbrunete.
ANNE: Pärast muidugi läheb, kuhu ta läheb… Eks see selgub.
MARET: …aga me ei saa teda terveks õhtuks üksi jätta.
ANNE: Ei sobi ju.
LILI: Võib-olla mees tahab ka sõpradega pidutseda? Sellele pole mõelnud?
ANNE: Tema ei ole üldse seda tüüpi mees.
LILI: Siis pole ta ju ka mu ema jaoks õige tüüp! Mis tossami ta nüüd lõpuks üles on korjanud, kes ei suuda üht õhtut üksi veeta. Pole enne linnas käinud ja kardab ära eksida? Või pole õlle ostmiseks raha?
MARET: Ära nüüd kruti ennast!
LILI: Mina ennast ema ellu ei sega, ärgu tema mind ka oma afääridesse mässigu. Olgu see või peatne ametlik kasuisa. Mina ei arva, et ta oleks erilisem kui eelmised ja tulevased. Mina temaga tutvumisest ei hooli. Kui siiani pole vajalikuks peetud tutvustada.
ANNE: Solvusid ikkagi?
MARET: Lili! Kullakene!
ANNE: Me loodame sinu peale!
LILI: Meelelahutaja ja seltskonna hing nagu ma olen. Ei. Mõelge ka, mida te mu käest nõuate.
MARET: Küll ta su seltskonna ära kannatab. Ma tahtsin öelda…
ANNE: Sa saad hakkama!
LILI: Rikute ainult pulmad ära. Pärast meie viiteist minutit võõrastamist laseb peigmees jalga. Arvab, et kuidas tütar, nii ka ema.
MARET: Ei-ei! Miks! Ma arvan, et Sirje just seda kütkestavam paistab!
ANNE: Maret!
SIRJE (hõikab varjust): Lili! Oled toas või?
MARET: See poissmeesteõhtu jääb praegu meie vahele, eks!
ANNE: Sirtsule väikseks üllatuseks! (Sirje)
SIRJE: Lili, kullake! Anne ja Maret ka juba siin! Väga hea. Teie pange riidesse, mul on kohe soenguproov ja vajan teie mõlema arvamust. Lili, sinuga räägime pärast. Ja veel: Eedi jõuab mingi aeg šampuste ja pokaalidega. Kena, kui sa sel ajal kodus oleksid. Tšau! (naised ära)
LILI (osatades): Eedi tuleb šampust tooma. Ole sina kodus. Istu. Ei. Lama! Koht! (tõmbab istumise alt kindad) Oma varanduse võiks minnes kaasa võtta. Aga milleks. Tundke end nagu oma kodus.
Tunnetegi ju!
Kes see Eedi üldse on? Peigmees? Toogu jah oma šampus. Tühjaks joon. Kas ma peaksin teadma, milleks see šampus on? Paljugi, mis Anne rääkis. Võib-olla viskas nalja. Sina, ema, pole ju sõnagagi maininud. Aga kes ma selline olen, et peaks. Kõigest tütar…
Samas. Sellel tütrel on linnas paarikümne-ruutmeetrine tuba. Seal on hea külalisi vastu võtta. Küll tütar kolib niikauaks kuhugi mujale. Hoovi peale. Kuuti.
Miks ma luban endale kogu aeg niimoodi pähe astuda? Jah, ema. Olgu, Robi! Just nii, Anne ja Maret! Joondusin. Olen valvel ka. Parem või vasak pool? Marsin, jooksen, hüppan või rooman?
Hüvasti, rahulik nädalavahetus! Koristama ma küll ei hakka! Nagunii tuleb pärast remont teha. Paberid pean laualt igatahes kokku pakkima. Enne kui keegi neisse tuhatoosi tühjendab või kanepit keerab.
Katke jutusaatest. Uksekell. Saade vaibub. Lily askeldab. Uksekell. Grete, meestejakk kaenlas
GRETE: Tsauks, tädi! Vetsu lubad?
LILI: Grete! Eks mine. Koridoris. Endiselt.
GRETE: Ma juba saatsin. Kenneti. Mul endal väga muret polnudki. Sa vist polegi veel Kennetiga tuttav.
LILI: Ei. Minu eest millegipärast peigmehi kiivalt varjatakse.
GRETE: Misasja?
LILI: Ah, ära pane tähele. Olete ammu juba koos?
GRETE: Nädala. Tegelikult oled sa esimene, kellele ma teda tutvustan.
LILI: Nädal. Pikk aeg. Mõnel on siis juba pulmad tulekul.
GRETE: Segast peksad või?
LILI: Elan veidi välja, jah. Millega tegeleb? Õpib?
GRETE: Ei. Tal on väike firma. Või midagi taolist.
LILI: Paljutõotav. Nii noor ja juba firmaomanik!
GRETE: Sa meiega kinno ei taha tulla? Üks pilet on üle. Kenneti sõbra pliks ei saanud tulla.
LILI: No… Valige ikka omavanuseid. Pealegi… Mina ootan siin šampusekullerit.
GRETE: Kennet, läheb sul veel kaua? Mis šampus? Aa, lõpuks ometi. Minu tädi, Lili. Kennet.
LILI: Tere!
KENNET: Tere! Kus teil käsi saab pesta?
LILI: Ah, muidugi! Vetsu kõrval, kardina taga on ämber ja pesukauss. Valage vesi potist alla.
(Kennet ära)
Ta tundub… vanem?
GRETE: Ongi. Noored kutid on nii mõttetud. Nendega pole millestki rääkida!
LILI: Ja millest te Kennetiga räägite?
GRETE: Kõigest. Elust. Poliitikast. Kirjandusest…
LILI: Kirjandusest? Sina? Ise arvasid, et Tammsaare on Rocca al Mare kooli direktor!
GRETE: Ära nori. Keelevääratus! Ma tean küll. Tamjärv on.
LILI: Ei ole. Tamjärv ei ole ka direktor.
KENNET: Grete, me peame liikuma hakkama. Oli meeldiv.
LILI: Tore, kui meeldis. Ma ise sinna väga ei kipu… Ei, ma sain aru küll.
No vot siis. Esimene kavaler nähtud.
KENNET (Gretele): Palju sul neid veel on?
GRETE: Minul?
LILI: Ei, lihtsalt. Mul siin veel paari lähisugulase peikad nägemata.
GRETE: Kellest sa räägid?
LILI: Vanaemast näiteks. Hakkab meil abielluma.
GRETE: Sirje läheb mehele? Ausalt ka! Millal?
LILI: Ülehomme.
GRETE: Äge! Kennet, sa pead mu vanaema nägema! Kellega siis?
LILI: Pole aimugi. Üllatus. Loodetavasti ta ise teab.
KENNET: Film!
GRETE: Misasja?
KENNET: Me jääme kinno hiljaks!
GRETE: Õige küll. Aga selline uudis! Tuleme pärast veel läbi, eks. Täna vist ei jõua, aga homme ehk. Huvitav, miks ta mulle pole rääkinud?
KENNET: Äkki häbeneb?
GRETE: Sa ei tunne Sirjet!
LILI: Ehk kartis, et mõtleb ise viimasel minutil ümber. Küllap laupäeva hommikul kutsub ka. Tund enne etenduse algust.
KENNET: Ok, eluga nüüd!
GRETE: Lehva!
LILI: Lipake siis! Head filmielamust!
Oh armas aeg! Loodetavasti läheb see Gretel enne üle, kui Karmen ja Robi asjast teada saavad.
Sall! Grete oma? Pigem Kenneti. Grete küljest vaevalt ühtki nii suurt riideeset kukuks. Voh. Ongi mul huvisid vähe. Hakkan asju koguma. Kes ise ei unusta, sellelt võtan vägisi. Šampuse-Eedilt võtan mütsi, salapäraselt peigmehelt, mister X-ilt, võtan… maski. Ja keebi. Või oli mister X ilma keebita? Vahet pole. Küll leian kellegi sellise ka, kellelt ärandada keep ja mõõk ja siis… siis hakkan võitlema oma kodu, oma õiguste, oma vabaduse eest! (Vehkleb pisut nähtamatute vaenlastega ja viskub siis diivanile) Nuuks!
(uksekell)
Sisse, sisse. Homseks lasen teile kõigile oma võtme teha. Või paneme pöördukse. Siis ma saan suurema tülita jalust ära minna.
EDUARD: Tere, Lili!
LILI: Ets! Eedi! Eduard!
EDUARD: Kas tuleme korraga või ühekaupa?
LILI: Sind ei oska ju enam kutsuda. Etsist oled justkui välja kasvanud.
EDUARD: Kuhu ma kastid panen?
LILI: Kastid, muidugi. Pane siia samasse. Küll ma pärast sätin.
EDUARD: Siin sa siis eladki? Kitsake.
LILI: Palju mulle vaja. Istud?
(E istub) Kohvi? Või see… teed saan pakkuda.
EDUARD: Pole vaja. Ära hakka midagi… Mis ma sust tülitan. Sul tähtsad paberitööd pooleli.
LILI: Ei. Need niisama. Jäid laokile. Äkki räägid. Kuidas teil maal läheb?
EDUARD: Mis ikka.
LILI: Sina oled pulmadega vist pisut kursis?
EDUARD: Pisut.
LILI: Mida sa tead? Mulle ei räägi ju keegi midagi. Täna alles kuulsin. Seda ka Anne ja Mareti käest.
EDUARD: Laupäeval.
LILI: Mhmh. Peigmeest tunned?
EDUARD: Mhmh.
LILI: Mingi normaalne?
EDUARD: Suht.
LILI: Vahet pole. Liiga normaalne ei peakski emaga vastu.
EDUARD: Vist küll.
LILI: Jah.
EDUARD: Ma liigun siis edasi. Tore oli sind näha.
LILI: Pole ammu kohtunud küll.
EDUARD: Muidu läheb hästi?
LILI: Enam-vähem. Aga sinul?
EDUARD: Enam-vähem… Head aega siis!
LILI: Head aega!
EDUARD: Mul vist… müts jäi kuhugi.
LILI: Jah. Olgu. Seekord annan tagasi.
EDUARD: Mis mõttes?
LILI: Ah, ma niisama…
EDUARD: Aga olgu siis. Millalgi näeme!
LILI: Ikka, jah. (Saadab külalise ära, õhetab) Miks ma sihuke lammas olen??? Mää… mää… mää! „Seekord annan tagasi!“ Nõmedamat nalja ei osanud välja mõelda?
EDUARD: Khm!
LILI: Sina?
EDUARD: Ma mütsi ikka ei võtnud ju.
LILI: Oih. Muidugi.
EDUARD: Või see on juba see kord, kui ei antagi?
LILI: Ära mõnita.
EDUARD: Ma ei mõnita. See oli MINU nõme nali. (Naeratab kohmetult) Olgu siis jälle. Järgmise korrani.
LILI: Jah. Järgmise korrani. (E ära) Nii. Ja nüüd ma ei ütle ühtegi sõna enne, kui veendun, et ta on minema sõitnud. (kontrollib) Ma olen idioot! Nohik! Saamatu! Hädapätakas! Paras mulle. Nii ongi õige!
(Siseneb Sirje, viskub diivanile)
SIRJE: Oeh! Ma suren maha! Täitsa läbi. Sukad lõhkusin ka ära. On sul küünelakki? Loll küsimus. Viska mu käekott! Ähh! Nendest nagunii enam asja ei saa! (tirib auke suuremaks) Kuskil ikka kanda kõlbab. (tõmbab üldse sukad jalast) Sul džäksi on? Tikke? Gaasisüütajat?
LILI: Sa tead, mulle ei meeldi, kui minu kodus suitsetatakse!
SIRJE: Okei-okei! Las ma kõngen närvivapustusse!
LILI: Ei sa sure. Kaks päeva enne pulmi!
SIRJE: Pea ise ühed pulmad, siis räägime. Oleks sa näinud, mida nad minuga seal salongis teha üritasid!
LILI: Selliste asjade jaoks sul raha jätkub.
SIRJE: Ja loll olin! Ma nägin selle soengu ja napaka meigiga välja nagu matrjoška. Lausa ootasin, et millal mu pooleks kangutavad ja teisi samasuguseid välja hakkavad koukima. Ei, ausalt! Lilleline rätt pähe ja pikk seelik selga – ma oleks olnud nagu kohvikannu-, ah ei, mis! Nagu samovarisoojendaja! Me pidime tüdrukutega end puruks naerma.
LILI: EMA! Kas sa ei peaks mulle millestki rääkima?
SIRJE: Tüdrukud ütlesid, et nad rääkisid ära juba!
LILI: Kas see on sinu arust normaalne?
SIRJE: Mina ei tea, mis on normaalne. Kui minu ema elaks, ehk ma oleks saatnud tema juurde kätt paluma. Kas nii suurtelt lastelt peab siis ka luba küsima?
LILI: Tutvustada ikka oleks võinud enne.
SIRJE: Oma viga, kui ei tutvunud. Ma nägin küll, šampus on kohale toodud.
LILI: Ära vii juttu mujale…
EMA!... Sa ei abiellu ometi Eduardiga!?
SIRJE: Ei. Kaheteistkümne pokaali ja kuue pudeli šampusega!...
Huvitav! Loomadega ei tohi abielluda. Äkki asjadega tohib? Äkki keegi pole selle peale tulnud ja kui seaduses näpuga vedada, tuleb välja, et polegi keelatud? Ja saabki loodud pretsedent! Koomiline, mis?
LILI: EMA!
SIRJE: Ema ja ema. Miks sina mulle Sirje ei või öelda, nagu kõik teised? Vaatan sind ja tunnen end muldvanana. Aga elu alles algab, mis! Võiksid ennast ka natuke tuunida!
LILI: Ema, sa ei vastanud mu küsimusele.
SIRJE: Mis küsimusele? Ah see. No mis hea pärast ma muidu tema neid tassima saatsin? Eediga ikka. Mis tal siis viga on? Poiss nagu ponks!
LILI: Ema, ta on mu lapsepõlve mängukaaslane!
SIRJE: Miks sa teda siis ise ära ei võtnud? Lapsepõlve mängukaaslane… Sa kohe pead mulle enne pulmi nii vastikuid asju ütlema. Ma tean ise ka, et ma ei ole enam kaheksateist! Aga kaheksakümmend ka veel ei ole. Ja isegi kui oleksin, ei muudaks see midagi. Mina olen selline nagu mina tahan ja kuni on neid, kes mu pöörasustega kaasa tulevad, kelle asi see on? Kui mina kannaks seljas niisuguseid jõledusi, loeks su igavaid raamatuid ja kuulaks mingit sinu muusikat, ma kõngeks kolme tunni jooksul. Masendusse. Vaata ennast. Ega see sulle ka head ole teinud. Sul on lihtsalt noorem organism, peab paremini vastu.
LILI: Miks just Eedi, ema?
SIRJE: Miks ja miks. Justkui kolmeaastane. Palju meil seal maal valikuid on!
LILI: Peate te siis kohe abielluma? Elage niisama.
SIRJE: Mis sa mulle sellest räägid? Räägi talle. Temale, näed sa, teistviisi ei sobi!
LILI: Sa kahtled ise ka!
SIRJE: Ah, mis! Elus tuleb kõik tükid ära teha!
LILI: See on ju tõsine asi! Selliseid asju ei tehta lihtsalt sellepärast, et enne pole teinud.
SIRJE: Ah, mis sa seletad! Mis tõsine! Matused on tõsine asi. Pulmad – see on pidu ja pillerkaar.
LILI: Miks just Eedi? No mis tollel Ilmaril näiteks viga oli?
SIRJE: Mis Ilmaril? Ah sellel! Jummel, see ei pidand ju vilele vastu. Tõmba eest ja lükka tagant! Ja sa mõtle, millised toredad pulmapildid nüüd tulevad! Ma ise ju näen kah kaugelt veel täitsa vinks-vonks välja. Ega ma kaamerat väga nina alla ei lase. Kuule, sul süüa on miskit?
LILI: Salatit on külmikus.
SIRJE: Ma su herneidusid ei mõelnud. SÜÜA! Telliks pitsa. Ah? Hiinakast midagi?
LILI: Äkki sa pead oma pulmapeo ka seal hiinakas ?
SIRJE: Viu-viu-viu! Sinuga ei saa üldse mõistlikku juttu ajada.
LILI: Aga räägime. Räägime majandusest. Ei, räägime lihtsalt rahast. Tahad teada, kui suur mu palk on? Või korteriüür? Arva ära, miks mul külmkapiuks toidukuhja tõttu eest ära ei hüppa? Mul on kaks nädalat palgapäevani. Üleüldse, sa võid selle külmiku minnes kaasa võtta. Ma saan oma poolt leivapätsi ja piimapakki akna vahel ka hoida.
SIRJE: Rahune maha! Mis sa oma südametäit minu peale välja valad? See on sinu valik! Kibestunud vanatüdrukust raamatukoi! Tule ära sellelt töölt, mis sind ei toida. Koli välja korterist, kus sa elada ei jaksa.
LILI: See on minu kutsumus!
SIRJE: Mis sa siis virised? Naudi oma kutsumust!
LILI: Ja kuhu ma koliks? Prügikasti taha või koju kuuse alla?
SIRJE: No kodus sa võiks toas ka elada. Kui sa nii palju ei vääksuks ainult. Titena olid nii mõistlik laps, nüüd teed kõik topelt tagasi.
LILI: Ja mida ma seal kodus tegema hakkaks? Või elaks sinu suurtest sissetulekutest?
SIRJE: Mina olen ellu jäänud. Ei sureks sina ka nälga. Kaevad endale vihmausse, kui minu söök ei kõlba! Söök-söök… Davai, tee nett lahti, otsime mõne kojutellimise. Ma ei või su virilat nägu enam vaadata. Ma olen ise varsti näljast sama nägu.
Nuudlid. Lambaliha. Kevadrullid. Tahad veel midagi? Need on nii suured portsud, meile maa ja ilm. Ülejääkidega vead kokkuhoidlikult veel nädal aega priskelt läbi. Telli!
LILI: Ema! Kojutoomine maksab 4.50! Ausalt, mul on sellest rahast kahju. Üks hiinakas on siin samas ümber nurga. Jalutame sinna ja sööme, kui sa kangesti tahad välja teha!
SIRJE: Esiteks. Mu jalad on nii väsinud, et kui ma täna üritan korra veel nende peale toetuda, rullivad nad end lihtsalt kokku. Teiseks. Kui me läheme kohale, siis tekib mul veel igasuguseid isusid ja see läheb kokkuvõttes palju kallimaks. Kolmandaks: mul on sukad katki. Sa ei elaks ju seda häbi üle?
LILI: Anna oma raha siia, ma käin ise ära.
SIRJE: Näh. Ja 4.50 ka. Osta selle eest endale midagi head. Talvekartulid näiteks. (L ära)
Mida põnevat siis facebookis aetakse?
Robi perele peaks vist ka teatama. Milleks neid sinna vaja on? Õh. Isegi ei taha hästi minna. Loll lugu. Kuidas see ometi nii kaugele arenes. Nüüd poiss vanematega raginas, jätavad teise või talust ilma. Mõni kohe peab kõike nii dramaatiliseks ajama! Ei noh. Iseenesest ju lahe. Et mul poole nooremate seas lööki on. Kohe nii, et kätt ja südant pakutakse. Aga teiselt poolt… Tahaks juba natuke hõlpsamat elu, mitte, et enne penssi satu veel tallu rügama. Ega Eedi ikka väga hoolega tagajärgedele mõelnud, kui selle otsuse tegi. Ja nüüd ei sobi ju taganeda! Samas, kui ta siiamaani on üksiku elu elanud, siis naisena pole ma ju veel sugugi mitte halb partii. Jäägu selle perenaiseks olemisega, kuidas jääb… Lõppude lõpuks ei pea seda võtma kui midagi lõplikku! Tuleb mõelda: laupäeval kalpsan pulmamarsi saatel üle saalipõranda, noor kutt käevangus: pam-pam-param-pam-param-param-paraa… Tonti. See pole see lugu. Kuidas see õige käibki? Näh nüüd. Peab netist vaatama. Voh. See: Pabararaa-pabararaa-pabararam-pabararam-pabararam-pabararam-pabararam-pam-pararairampampam-pairarairararairaa…
Pulmamarss traditsiooniline
Ok. Teeme ära! Las mini tuleb ja ahmib õhku!
Gretet ei ole feissis? Kahju. Ei tea, kus kolab. Haa! Aga ema Karmen on. No ta saab ju teistele edasi öelda.
(Kirjutab) M-i-s t-e-e-t-e?
(Loeb) Mis mõttes Austraalias?
M-i-s s-e-a-l?
Robi tööasjad. Ei noh. Mis me räägime! Hakkaja poiss. Minusse. Ainult ärisoolika peab ta olema küll mujalt pärinud.
M-i-l-l-a-l t-a-g-a-s-i?
Nädala pärast.
K-o-g-u p-e-r-e-g-a?
Grete on linnas. Ahah. Eks ma siis kutsun tema. Ongi mõnusam. Sa ei ole nagunii minu tüüp, Karmen.
E-i m-i-d-a-g-i. L-õ-b-u-t-s-e-g-e.
Mis ma neist ikka ärevusse ajan. Ega nad hakkaks Austraaliast selle pärast tagasi tulema!
Mis ma Gretega teen? Jätan sõnumi. Või peaks helistama? No ei meeldi mulle telefoniga rääkimine. Ah, ta pole nii peps kui Lili!
M-u-l l-a-u-p-ä-e-v-a-l p-u-l-m-a-d. K-e-l-l 14 õ-n-n-e-p-a-l-e-e-s. T-u-l-e-k-a, k-u-i s-a-a-d.
Aitab kah. Kui miski jäi segaseks, eks võtab ise ühendust.
Simsi tal siia muidugi installitud pole? Looda sa! Isegi kaarte pole laduda. Kuivik. Mingit normaalset mussi otsime vähemalt…
rajum muusikapala
S leiab midagi hingele ja möllab selle rütmis mööda tuba ringi
L tagasi, sulgeb muusika
LILI: Sa raputad raamatukogus riiulid tühjaks!... Noh, said jalad korda?
SIRJE: Need olid näljakrambid.
Paki lahti.
LILI: Kuidas sa saad niimoodi õgida? Paha ei hakka?
SIRJE: Mul hakkab paha, kui ma vaatan neid, kes endale nelja toidukorra jaoks kaht jõhvikat pooleks lõiguvad.
LILI: Paksuks ei karda minna?
SIRJE: Noh, ega minu raha eest kuhugi mujale väga minna ei saa kah. Vaheldus seegi… Kuule, olks. Mul tuli mõte praegu. Lähen otsin tüdrukud üles.
LILI: Ise olid ju väsimusest ümber kukkumas!
SIRJE: Aga nüüd ammutasin energiat! Kus sul peegel on? Äh, küll ma kuskil sätin.
LILI: Mõtlesin, et saame rääkida…
SIRJE: Selle eest ma ära jooksengi. Tšauks!
LILI: Mis kell sa tagasi tuled? Võta võti, mul on homme tööpäev. Ma küll ei jaksa sind varahommikuni oodata.
SIRJE (võtab võtme, paneb tagasi): Tead, polegi vaja. Äkki ma ei jõua enne, kui sa tööle lähed. Sokutan end ka Anne õe juurde või kuhugi. Noh, ole tubli. Kui enne ei näe, siis laupäeval kell kaks Õnnekas. (ära)
LILI: Laupäeval Õnnepalees. Ema ja Eduard. Ema ja Eduard! Miks just need kaks? Mina, kes ma kogu aeg arvasin, et pole Eduardile piisavalt hea ja nüüd EMA!
Olgu. Ta on elavam kui mina. Lõbusam. Huvitavam. Kuraasikam… Aga ta on ju Eduardi jaoks vana! Mis pere sellest tuleb? Lapsi nad ei saa ju. Mõne teise jaoks poleks see ehk probleem, aga Eduard!
Minu salapärane mister X! Mina veel lootsin sinu maskile, mõõgale ja keebile. Arvasin, et need on ainsana puudu. Et siis on võitlusvarustus koos. Õnne ja vabaduse eest. Üüh! Mütsi andsin ka tagasi.
Kaabu oleks muidugi stiilsem kui nokats…
Ei tule mulle keegi siia kaabut ja keepi tooma. Ja üleüldse, milleks mask? Milleks oma nägu varjata? Millal mulle keegi viimati näkku vaatas? Keegi ei märkagi mind. Keegi ei mäletagi mind…
Eduard…
Mida põrgut! Ma ei lase sellel juhtuda. Ma rikun need pulmad ära! Ma… ma lihtsalt löön ta sult üle, ema!
(Helistab) Grete! Ma tean, et on hilja. Ja ma pole kindel, kumma poolt sa oled. Mul on su abi tarvis. Võib-olla on parem, kui ma sind üldse asjasse ei pühenda. Lihtsalt ütlen niipalju, et mul on vaja välja näha värvikas, väljakutsuv, vastupandamatu. Grete! Palun tee minuga homseks midagi! Elu ja surma küsimus.
Ära ole selline mömm, Lili! Sa suudad küll!
Ma ei anna teda sulle, ema! Anna andeks. Sind tundes… saad sa sellest ruttu üle.
Rütmikas muusika
Teine pilt. Või vaatus. Sama tuba. Reede õhtu. Üle vindi riietunud ja meikinud sõbrannad rüselevad suure naeruga uksest sisse. Lõkerdavad jätkuvalt
ANNE: Oi, ma ei või! See, kuidas sa seal tunnelis laulsid! Vaeseke! Sa ei pea üleüldse viisi! Inimesed annetasid juba kaastundest.
MARET: Hea repertuaar oli ikka ka! „Ma olen siin. Olen loomulik blondiin!“ Ja kust sa sellise porgandihääle välja võlusid?
SIRJE: Ahaa…Ahaa… ma pole feik ja mehi püüan vaevata…
ANNE: Sa oled sama palju blond kui ahjuroop.
MARET: Oled sa juustega ahjuroopi näinud?
SIRJE: Mina olen. Minu minia. Aga tema tütre kuuldes me seda ei maini, on ju! Ikkagi ema.
MARET: Appi, ma lihtsalt ei jaksa enam kõõksuda.
SIRJE: Miks me üldse siin pidime Eediga kokku saama? Ja miks ma ta ära pean saatma?
ANNE: Sest nüüd alles läheb elu huvitavaks! Tüdrukute pidu! Teine osa! Juhhuuu!
MARET: Kas Eedi ei peaks juba kohal olema?
SIRJE: Iga minut. Pidi kuskilt mingit… ee… sõnnikutransportööriketti vaatama, traktori õlipumba ostma, ülikonna laenutama ja tulema.
MARET: Mis me temaga siis peale hakkame, kui Lili jonnima hakkab ja Eediga linna peale kolama ei lähe?
SIRJE: Oot-oot! Kuidas ma saadan poisi koju tagasi? Mõtle, mis kütus maksab.
MARET: Me võime ta mu poja juurde ühikasse saata.
SIRJE: Millise põhjendusega?
ANNE: Et Lili juures pole ruumi. Õige ka ju!
SIRJE: Ja Robil on Nõmmel suur tühi maja. Grete üksi kodus.
MARET: Ega tema seda teadma ei pea.
ANNE: Gretet pole kodus. Võtit ei jätnud.
SIRJE: Mul on oma võti. Ta teab.
MARET: Unustasid maale!
SIRJE: Mis su Martin sellest üldse arvaks, kui me talle Eedi kaela saadame? Võõras inimene ühikatuppa?
MARET: Nad peaks olema kohtunud küll. Kas mitte ühel ajal kooliski käinud.
SIRJE: Üks üheksandas, teine esimeses klassis.
ANNE: Kas sa tahad pidutseda või ainult pidurdad? Igatsed?
SIRJE: Ole mõistlik!
ANNE: Me võime ta muidugi endi seltsi ka kutsuda ja netist romantilisi filme vaadata. Kerime selle transpordiketi ümber ja pumpame endid kordamööda õli täis.
MARET: Loodetavasti pole kasutatud kett.
SIRJE: Kus Lili üldse on?
MARET: Raamatukogu peaks ammu suletud olema. Helista, äkki jäi sinna!
SIRJE: Ei vasta.
ANNE: Kummale sa proovisid, tema mobiilile või raamatukokku?
SIRJE: Ei, tead, mul on kõik vabariigi raamatukogude, muuseumide ja arhiivide numbrid telefonis!
LILI (uksel, midagi emolikku, veidi nutuselt kuraasikas): Mis teil vastu ööd arhiivist vaja läheb? Tahate peigmehe suguvõsa uurida? Pärilike haiguste ja muude veidruste osas? Et äkki on liiga normaalne ja ei sobigi?
SIRJE: Issver! Lili! Purjus oled või? Mis sa endaga teha oled lasknud?
LILI: Ise käskisid tuunida!
SIRJE: Ma ei mõelnud, et sa lased end jalgupidi velotakso taha siduda ja kümme korda üle raekojaplatsi sõidutada. Pekstes ei saa ka nägu nii jubedaks!
ANNE: Ausõna, võta meiki vähemaks. Praegu paistab, nagu oleks sul silmamunad välja torgatud.
MARET: Sukad on ka natuke liiga lõhki.
LILI: Need ma kukkusin.
SIRJE: Loomulikult. Selliste kontsade peal.
MARET: Ime, et sa jalaluid ei murdnud.
SIRJE: Käia üldse saad? Võib-olla peaks hoopis kiirabisse viima? Sa ei pea välja minema. Mis rumal mõte.
LILI: Ei. Kui lubasin, siis lähen. Pole mul viga midagi.
SIRJE: Hull laps. Sulle ei või ka midagi öelda! Tule, teeme su näo korda. Ime, et sind prostitutsiooni pärast tänavalt ära ei koristatud.
MARET: Seekord lausa vedas, et politseinikke nii palju koondatud on. Praegu oleks ankeet rikutud.
ANNE: Mul on ühed varusukad kotis. (toimetavad)
MARET: Sa võid minu saapad võtta, kui kontsi tahad. Normaalseid. Mitte säherdusi mõrvarelvi.
ANNE: Seelik iseenesest on täitsa vinge. Noor inimene – ilusad jalad.
MARET: Kui ainult sabaalune külmetama ei hakka.
SIRJE: Tõmba retuusid peale!... Las ma arvan: sul ei ole selliseid asju. Võta minu omad.
ANNE: Ära kõike värvi ka näost maha kisu. Nii on juba päris hea!
Uksekell
EDUARD: Õhtust!
SIRJE: Eedu! Musu! Said kõik tehtud?
EDUARD: Tundub nii. Mis usin askeldamine siin käib?
MARET: Lili arvas, et viib su õhtuse linnaga tutvuma.
EDUARD: Lili?
ANNE: Teeme teda väljaminekuks ilusaks.
EDUARD: Ta ju ilus isegi!
SIRJE: Aga vaata nüüd!
EDUARD: Vau!
ANNE: Oleks sa teda veel enne näinud!
EDUARD: Mis siis oli?
MARET: Ah, proovisime igasuguseid variante.
ANNE: Maret, too nüüd saapad. Nii ei jõua nad kunagi kuhugi.
EDUARD: Ehk enne üks kohv ...või tee?
MARET: Linn on kohvikuid täis!
EDUARD: Siis muidugi.
LILI: Kas tohib teid ahvatleda hilisõhtuste huviväärtustega tutvuma?
SIRJE: Minge minge, mis sa kekutad siin. Enne kui jälle külili kukud.
EDUARD: Jälle?
ANNE: Siseringinaljad.
EDUARD: Eks lähme siis. Tundub, et siin on meist lahti saamisega kiire!
SIRJE: Ainult üheks õhtuks, Eedu! (E ja L ära)
MARET: Vabadus! Sirts, tuld! Viimane vaba naise õhtu!
SIRTS: Ära aja meelt kurvaks! Mõtlen veel ümber!
ANNE: Nüüd läheb põnevaks! Muusikat! Tänased esimesed üllatusesinejad: Tüdrukutebänd - LOOTUS JÄÄB!
hoogne, lauldav ja tantsitav asi, mis kuidagipidi teemasse ka läheks. sisse jäävad 2-3 uksekella
KOOS: üürgavad kaasa
Uksekell
SIRJE: Keegi tuli vist märku andma, et siin kisub lärmiks.
GRETE: Mis möll teil siin käib? Sirje, kallll! Kus Lili on? Ta jättis oma koti, telefoni ja dokumendid meile. Mingi totaalne unustamiste maania. Eile jäi Kenneti sall siia. Lili oli üldse nii… imelik. Hakkasin muretsema. Kus ta on?
SIRJE: Läks oma tulevasele kasuisale linna näitama.
ANNE: Kohvikusse…
MARET: …ja loomaaeda!
GRETE: Mulle jäi mulje, et… ee… Parem vist, kui ma ennast sellesse ei sega. Jätke ta kott kuhugi nähtavale.
SIRJE: Juba lähedki? Jää ka natukeseks.
MARET: Tüdrukute pidu.
ANNE: Sina sobid küll!
GRETE: Ja mis kavas on?
ANNE: Sa oleks pidanud kogu kava nägema
MARET: Kuidas Sirje Balti Jaama tunnelis kontserti andis!
ANNE: ! Oot! Mul on kõik kaameras. Tõmba arvutisse!
Grete sukeldub arvutisse, klapid peas.
Uksekell
ANNE: Oo, mis kelmikad külalised! Tulge edasi, tulge edasi.
(Sisenevad maskis ja keebis Kennet ja Ülo. Kennet märkab Gretet ja veab Ülo kõrvale)
KENNET: Jääb ära! Mina siin ennast lahti ei koori! Ma ei saa. Mu tüdruk on siin.
ÜLO (naistele): Üks hetk, neiud, väikesed ettevalmistused! (Kennetile) Milles probleem? Siis ta on rohkematki näinud!
KENNET: Ei ole! Täitsa alguse värk. Muidugi on mul lähem tutvumine mõttes, aga see vajab meie puhul teistsugust lähenemist. Nii ma ei saa. Ausalt ka. Äraminek!
ÜLO (nurisema hakkavatele tüdrukutele): Kohe, neiud, kohe! (Kennetile) Mees, mis sa nalja teed! Sa teed meie firma margi täis! Tead, kui kiiresti sellised jutud levivad!
KENNET: MA EI SAA!
ÜLO: Mis sa lolli mängid! Pagan küll!... Tead, mees! Tänase õhtu eest ei näe sina punast krossigi! Istu pulti! Ja palveta, et mul sokis auku poleks või midagi. Anna mulle vähemalt kaabu! (naistele) No nii, noorikud! Kes on meie tänase öö kuninganna! Märkan küpset ilu ja peent maitset! Siin läheb tarvis vilunumat meest! (Tantsivad)
SIRJE (Üloga ette): Huh! Te ajate päris põlved nõrgaks!
ÜLO: Ega te ise ka sammugi maha ei jää! Kuidas on? Tahate siis näha vaatust teist?
SIRJE: Ärge ahvatlege! Isiklikuks kisub.
ÜLO: Aga kui pakun teile privaatkava?
SIRJE: Saadame teised tänavale?
ÜLO: Läheme ise?
SIRJE: Teis on midagi maagilist. Ligitõmbavat. Kindel, et vööpandlas pole magnetit?
ÜLO: Kohe kontrollime. Pagana tüdruk! Teis on sädet. Kindel, et me pole varem kohtunud?
SIRJE: Leierdatud külgelöömisnipp. Te olete rohkemaks suuteline.
ÜLO: Andke vaid võimalus!
SIRJE: Grete! Homme on mul tähtis päev. Peaksin end välja puhkama. Võta õige Anne ja Maret ka ööseks enda juurde! Paarimees ehk saaks nad koju sõidutada?
ÜLO: Loomulikult! Kennet! Vii tütarlapsed koju. Ma ootan senikaua siin. Siis on teil lahedam.
GRETE: Mis mõttes – Kennet? Kennet!!!
SIRJE: Minge nüüd! Homme pulmas näeme!
LILI: Või siis mitte.
SIRJE: Juba tagasi? Mis mitte? Sa ei taha pulma tulla?
(Lili ja Eduard)
LILI: Ei taha. Ja ei tule. Sul ka pole mõtet minna, sest Eduard… ei tule samuti.
SIRJE: Pea hoogu! See on minu pulm ja mina otsustan, kes sinna tulevad või mitte!
LILI: Ema, ma armastan Eduardi.
SIRJE: Armasta, kui tahad. Minul on aeg kinni pandud, kleit ja kingad ostetud, fotograaf tellitud. Kus su armastus siis oli, kui mina nägin vaeva ja abiellumiseks avaldust täitmas käisin?
EDUARD: Sirje!
ÜLO: Sirje? Muidugi Sirje!!!
1974. aasta malevasuvi… mäletad? Mustalakaline, kuraasikas ja alati naerulõkerdav Sirts!
SIRJE: Ülo?
ÜLO: Oi, tüdruk, sa murdsid mu südame! Põrutasin suurest kurvastusest mõneks aastaks BAM-ile. Millega Sa oled tegelenud kogu selle aja?
SIRJE: Ah, ei midagi erilist. Alustuseks sünnitasin sulle poja. Tuli liiga sinu nägu. Tegi kurvaks. Lohutust otsides tekkis tütar ka. Lõpuks lustisin niisama. Sünnitamine ei sobi mulle. Valus.
ÜLO: Poeg? Mis, sa ütled, et mul on poeg? Kus?
SIRJE: Austraalias. Enne nädalat ei näe. Aga kompensatsiooniks võin sulle su pojatütart tutvustada. Sina ennast tutvustasid talle juba üsna detailselt.
ÜLO: Sirje! Kus sul need kleit ja kingad on? Neiu pojaõde! Palun astuge eest. Teie ema läheb mehele! nt Metall-pulmamarss http://www.youtube.com/watch?v=H89ORsk77xU
SÕIDUÕPETAJAD
Erna
Irma
Kutt
Halukoorma mahakallamishelid.
E: Sooh! Selle tagant ta ennast juba välja ei pressi!
I: Viimaks jäi koorma alla? Kümme ruumi poolemeetriseid märgi lepahalge, see pole nalja-asi.
E: Midagi ta ei jäänud! Panin ukse väljastpoolt haaki. Nii kiired jalad pole mu Kutil isegi kaine peaga, et ta selle ajaga, mis ma koorma maha kallasin, enese välja oleks muukinud. On kuramuse nuhtlus! Niimoodi ennast täis lakkuda! Hõkk ja mõkk, ühtegi mõistlikku sõna suust ei saa! Aga muudkui roniks rooli! Ja veel võõra masina rooli! Mõtle, kui tee peal oleks midagi juhtunud! Oleks teise udupeene masina tümaks teinud, me oleks maksnud kõige oma maa ja majaga ja mõlema pensionisambad oleks kah võlakoormasse aetud. Või kui keegi oleks alla jäänud. Seda õnnetust ja hala siis!
I: See puuhunnik läks nüüd kõik vastu ust. Sul kulub hulga aega, et ta kuurist kätte saada.
E: Otsi lolli! Ei mina teda sealt välja urgitse. Las istub ja mõtleb elu üle järele.
I: Ole nüüd ikka inimene, Erna! Ma võin kah tunnikeseks appi tulla. Ei saa ju elavat hinge niimoodi valveta jätta! Kui puid ei jaksa riita lappida, kangutame kuuril paar küljelauda ära. Teisel läheb seal kõhtki tühjaks või kes teab, mis tervisehädad tulevad. Maaniad ja foobiad. Pime ja arusaamatu koht.
E: Ei hakka sa mul midagi uut kuuri lammutama! Arvad, et see mees praeguses olekus toas paremini aru saab, kus on? Las teeb praktikas läbi ja näeb, kuhu põrgusse viin veab ja et pole seal nii soe ja seltskondlik ühtigi.
I: No just. Külm hakkab ju. Ega siis enam suvi pole. Purjus inimene eriti, jahtub maha ja ongi valmis. Pärast lähed veel ise paragrahvi alla.
E: Midagi ei hakka! Kerigu end katteloori sisse, seda on seal vähemalt 15 meetrit.
I : Erna!
E: Mis sa vahid sihukese näoga, nagu mina oleks nüüd suur kurjategija. Ela ise seda elu ja siis tule sõnu peale lugema. Ma nüüd nii koletis kah pole, viskasin veel enda seljast jope talle kuuri, ümber võtmiseks.
I: Aga ihuhädad? Kuhu nurka ta need õiendab? Ja kui peaks suitsu ette panema? Põletab uimase peaga terve elamise maha.
E: Oi, kurjam! Selle peale ma ei mõelnud. Hm. Oota! Mu Kutt jättis juba mitu aastat tagasi suitsetamise maha. Isegi kui tahab uuesti hakata, kust ta suitsu ja tikud võtab? Kui just mu jope taskutes ei sori. Või kui sina ei aita. Sa oled meil ju sihuke härdameelne, elad igale murele hirmsasti kaasa. Isegi, kui ei ole üldse sinu oma!
I: Ma ju ainult mainin, mis võib juhtuda.
E: Aga kui kuuri hädale hakkab, siis ma lähen küll tigedaks. Ma pärast käin ja hõigun talle, võtku tööriistanurgast too teravam labidas ja kaevaku end seina alt välja. Pehme liivane maa - saab sooja ja ei tee hoonele kah kurja. Aga enne peame selle veomasina siit risti tee pealt jalust ära saama. Homme varahommikul tuleb prügiauto, sõidab veel külje pealt sisse.
I: Ega siis meie sinuga sõitma hakka. Las omanik tuleb, viib oma kalluri minema.
E: No ja mis sul viga on, et sõita ei või? Endal terve tähestik juhilubades kirjas.
I: Mõtle, millal see oli, kui mina load sain. Ma ei mäleta sellestki midagi, mis tookord õpetati ja praeguse aja autod on hoopis teistsugused. Kui mina autokoolis käisin, olid kõik hilisema aja nupud ja pedaalid kangidena rooli küljes. See siin on veel uuem, pooled asjad käivad kindlasti üldse puldist või uksekaardiga viibates.
E: Lasen ma su rooli, jah! Ma usaldan oma purjus vanamehe sõitu kah rohkem kui sind.
I: Eks sa siis helista omanikule või tee, mis tahad. Mul kah aeg hakata koju minema.
E: IRMA!
I: Noh, mis nüüd juhtus?
E: Nüüd on küll pauk. Millega ma helistan, mul on telefon jope taskus ja jope kuuris!
I: No aga koputa vastu seina. Palu, las mees helistab või kaevab seina alust nii palju, et telefon läbi mahub.
E: Mis sa näägutad! Tead ise samamoodi, et sellest praegu pole mingit suhtlejat.
I: Vähemalt saab ta sealt nüüd päästeametisse helistada, kui suhtlemiseks valmis. Aga need sul siis paari küljelauaga ei piirdu ja puid riita laduma kindlasti ei hakka. Tulevad, tõstavad kopteriga kuuril katuse pealt, ise vaatad pärast, kuidas tagasi saad.
E: Ära jaura! Toetaks sõpra, aga ei! Ainult üks hirmutamine.
I: Kui sa helistada ei saa, äkki paned isekallutajale kartuliviilud rataste alla? Ma olen niimoodi üksipäini riidekapi läbi kolme toa lükanud.
E:Sul ei ole Küttekoja Oti numbrit telefonis?
I: Ei tea kust mujalt mina oma puud tellin. Loomulikult on.
E: Anna siis. Ega ma pikalt lobise.
I: Ei anna!
E: Tee siis ise üks kiire kõne, kui nii kitsi oled.
I: Number mul on, aga telefoni võttis tütar sünnipäeva ajal käest ära. Tõi selle asemel hädaabinupu. Ütles, et vajan võõrutamist, muidu ei märka üldse, et mulle on vahepeal lapselapsed sündinud, istun muudkui muttidega facebookis.
E: Mis siis saab nüüd?
I: Kirjutad prügivedajatele väravasse hoiatussildid, riputad auto küljed helkureid täis või... viid oma konteineri üldse tee äärde valmis.
E: Ei need oska sealt mu prügi otsida, kui kogu aeg on kast ühe koha peal olnud. Ja mina võin ju silte riputada, aga inimesel on refleksid. Need kätteõpitud. Sõidab hooga maja nurga tagant välja, nagu tavaliselt, ja ongi õnnetus käes.
I: Käi küla läbi, kellegi ikka leiad, kes helistab või auto ära viib?
E: Sa vaata, mis kell on! Keda ma praegu veel lähen tülitama?
I: No aga kaevame su taadi välja? Nüüd ta peaks juba natuke tahenenud olema.
E: Praegu ongi just kõige hullem. Sellises vahepealses staadiumis pole napsutajal reflekse ollagi.
I: Mis raamatutarkus see sul jälle on?
E: Selleks pole vaja raadiot kuulata ega raamatut lugeda. Abielust piisab... Irma, päriselt ka. Istu rooli, ma tulen kaasa. Viskame jalgrattad kasti, asi see 10-15 km pärast tagasi on vändata.
I: Ma seda ei kardagi. Katsu sa enne kohale jõuda.
E: Istu rooli, ütlen ma. Sul on load ja mul on 40 aastat juhendamise kogemust. Me oleme mehega minu juhatuse all isegi praamiga Saaremaal ja Lätis ehituspoes käinud. Asi see jupp maad nüüd ära on sõita.
I: Ma parem annan load sulle, sõida kuhu tahad, aga mind ära rooli suru.
E: Tead, teemegi nii. Sina istud kõrval, aitad ümbrust jälgida. Et sa nagu staažikas juht oled mulle sõiduõpetajaks.
I: Selleks peab mu meelest mingi ametlik volitus või luba olema.
E: See esimene sõit, vaatad, kas üldse on mõtet õpetama hakata. Katsevärk, selleks pole volitust vaja. Näh, ma panen vahtralehe ka kojamehe vahele, siis oskavad eemale hoida, kui keegi peaks ligi sattuma…
I: Kas vahtraleht mitte roheline ei peaks olema?
E: See on just õige värv. Näitab, et lisaks algaja oskamatusele on õppesõitja reaktsioonikiirus kah natuke kulunud. Tule-tule, ma nii võhik ka pole, eks ma aastate jooksul olen kõrvalt jälginud, kuidas see asi käib. Näe, koormakallutamise nupugi leidsin ennist üles! Keera süüde sisse, küll ma edasi ise. (Turvavööd?)
I: Hullpime! Me ei saa sellega väravastki välja, sõidad aiapostid maha.
M: Sa istu hästi vastu mind, küll me välja mahume. Ega me kaugele ei pea minema: ajame sinna samma kopliserva. Seal on ruumi laialt ja parajasti maja ligi ka, et võõrale silma ei hakka. Las seisab hommikuni seal, eks siis vaatab edasi, mis saab.
I: Kuhu sa põrutad? Enne kohapealt minekut võiks ikka peeglisse ka vaadata!
E: Ei aja mina sinu moodi edevust taga. Viimaks käsid puudrit ja kreemi kah enne näkku määrida?
I: Ega ma sul siis ennast käsi vahtida!
E: Keda siis? Sind näen ka ilma peeglita.
I: Kontrollid, et tee on liiklemiseks vaba. Et keegi kuskilt seljatagusest peale ei lenda.
E: Seda ma tahaks küll näha, mismoodi niisugune asi peaks juhtuma.
I: Oleks pidanud natuke mootoril soojeneda laskma, aknad lahti sulatama. Ja ära kuku kohe paarutama! Oota natuke käiguvahetusega, me ei saa sedasi kopli servas pidama!
E: Ei kavatse ma mingit käiku vahetada. Sina õpeta sõitu, ära hakka poole tee peal autoehitust seletama. Viimaks arvad, et peaksin sõidu pealt suverehvid kah talve omade vastu all ära vahetama?
I: Jäta masin seisu, kuni meil veel hing sees!
E: Sa peaks rahustama, mitte paanikat külvama. Aitaks parem vaadata, kust tee läheb.
I: Ma räägin sulle, soojenema oleks pidanud. Praegu näen ainult, et põõsad tee ääres hirmsa kiirusega mööda kihutavad.
E: Need polnud põõsad, see oli mu pesukarussell, aga see ei tohiks nii tee äärde jääda.
I: Peata kinni, teeme aknad puhtaks, mina niimoodi kinnisilmi sõita ei mõista.
E: Pole neil akendel häda midagi. Vaata, meil jäid tuled süütamata, näe, nüüd on hoopis teine asi.
I: Oi, heldus, aga me hoiame kurssi üle su aiamaa!
E: Ongi hea, ei pea väravast pressima ja see jupike võrkaeda oli mul nagunii plaan lasta välja vahetada.
I: Keera nüüd paremale, me lähme koplist suure kaarega mööda muidu.
E: Seda ma vaatan ise ka, et kas maksab toda suurt ringi tegema hakata, maantee on otse ees, viime ikka Otile masina ära, kui korra juba sõitma sai tuldud.
I: Keera nüüd, muidu me läheme nii otse, et maanteed ka ei kasuta!
E: Oota natuke, las käed harjuvad, neil on vist väike stress praegu. Uus asi ikkagi.
I: Mina hüppan maha, kui sa kohe seisma ei jäta.
E: Praegu ma ei soovita kumbagi. Vaata ise, vesi läigib. See on nii tüma koht, kui saame hooga üle, siis saame, muidu kas oled sina üksi kaelapidi mudas või upume kogu ekipaažiga.
I: Hull peast, tee ometi midagi!
E: Mu meelest on kõik kontrolli all. Tundub, et tuttav tee, masin teab ise, kuidas on kõige õigem.
I: Ega sa hobusega sõida! Anna rool siia, mine eest, las ma ise.
E: Noh, sinu asjatundliku abiga jõudsime maantee peale, on nüüd kuidagi parem või?
I: Siin on vähemalt mingi kate peal. Kui augud raputavadki, siis raputavad südame tagasi tööle, kui see hirmust uuesti seisma jääb.
E: Kuule, ega autoga sõitmine mingi kurnimäng ole, et kõik ettejäävad helkurpostid pikali pead lükkama. Kui mina roolis olin, ei läinud midagi ümber.
I: Peale võrkaia. Sul vedas lihtsalt, et põllul helkurposte nii hõredalt kasvab. Erna, seal tuleb see ringtee, hakka varakult õpetama, kuidas sellest üle saab.
E: Sul on hoopis teistsugune sõidustiil kui mu vanamehel. Las ma natuke kalkuleerin.
I: Hilja. Seekord läks niimoodi.
E: Ei olnudki kõige kehvem sooritus. Auto jäi ju terveks. Vist. Sul on nii sant nägu ees. Las ma vahepeal roolin ise (kohavahetus) Vaata, kuidas profid sõidavad! Tükk aega pole ükski teepost ega liiklusmärk longu vajunud. Hoiad selle valge joone auto nina suhtes kenasti täpselt keskel.
I: Ja kui keegi vastu tuleb?
E: Siis mõtleme edasi. Ei pea alati kõige halvemat lootma. (loom teel, I E taha)
I: Mis see oli?
E: Ei mina jõudnud vaadata, aga mööda ta mahtus. Hea, et sa eest ära läksid.
I: Tundus mingi suur loom. Paistis üsna mammuti mõõtu, aga need pidid olema juba jupp aega tagasi välja surnud.
E: Ju siis mõni üksik veel ringi hulgub, jõuad sa paksus metsas kõiki märgata ja üles märkida.
I: Las ma nüüd vahepeal jälle ise.
E: Eks sa juhi pealegi, kui mu sõrmed rooli küljest lahti saad. Ettevaatust, rong! Pidurda, lase läbi!
I: Võta enne oma jalg gaasipedaalilt ära!
E: Mööda saime. Seisis vist õnneks peatuses parajasti.
I: Kus siin rongipeatust saab olla? Viimane raudtee võeti üles siis, kui mu vanaisa alles poisike oli. Kuule, need olid Mustiku noorkarjafarmi tuled.
E: Olid, mis nad olid. Ettevaatlikumalt võiksid ikka sõita. Farm on vastu tulles palju suurem ja ohtlikum kui rong. Siit teeotsast keera sisse.
I: Bensukasse? Tankida mõtled? Ma isegi ei kujuta ette, mida see loom joob ja kustkaudu talle kütust manustada.
E: Õige jah, me vanamehega iga kord oleme kõigepealt tanklast läbi tulnud, harjumuse jõud on suur. Pole vaja kuskile minna, kääna tee peale tagasi.
I: Miks sa siis ei keeranud ega pööranud, kui rool sinu käes oli? Mina ei jõua kah nii kiiresti reageerida. Nüüd me oleme siin ja välja tema suri. Hea, et väljas juba pime ja teisi sõidukeid vähe liigub.
E: No mis sa passima jäid, keera võtit! Bensuka noorikud vaatavad veel, et mingid amatöörid.
I: Keeran ju. Ei lähe käima!
E: Viimaks lõppeski kütus otsa? Sul rahakott on kaasas? Teed äkki natuke laenu? Siia ka ei kannata jätta ju.
I: Raha rahaks, mul pole õrna aimugi, kust kütus sisse käib.
E: Kuskilt väljast peaks näha olema. Mingi kork või auk. Siin on mingi õnarus. Mis sa sellest arvad?
I: See on ukselink.
E: No kust mina tean. Sõiduautodel on tagumiku pool külje peal, aga sellel lõpeb kabiin enne ära.
I: Siin on nagu midagi paagi moodi, aga see võib ka tööriistakohver olla.
E: Nalja teed! Siia mahuks oma pool tonni sisse! Haa! Uuematel kaugsõidumasinatel on magamistoad sisse ehitatud. Sellel on magala nähtavasti siin, põhja all.
I: Mis kaugsõite see küttekoja Ott nii väga teeb. Milleks talle magala?
E: Sulle on kah selliseid asju sisse ehitatud, mida sa ei kasuta. Oleks võidud kah nende kohtade peale näiteks mingid panipaigad teha.
I: Heldus, Erna, me oleme terve tee sõitnud, tagumine rattapaar õhus. Küll sa seal põllu peal midagi kere küljest lahti murdsid.
E: Põllu peal polnud häda midagi. Seal oli pehme ja ei põrutanud. Need on need sinu asfaldiaugud.
I: Ehk sellepärast ei liigugi edasi?
E: Vait ole. Teised rattad on ju maas. Aiakärul on üks ratas, saab kah hakkama. Kütus otsas, mis muud. Vaata oma silmaga: näidu osuti on üsna all nulli peal.
I: See näitab kiirust, mida praegu õnneks nagu eriti pole.
E: Vaata seda, Irma! Need torud, mis kabiini ja kasti vahel püsti on. Nagu vihmaveetorud. Kui sealt bensiini sisse kallata?
I: Ei tundu loogiline. Tankimine võiks kuidagi mugavam olla. Praegu me oleme kahekesi, aga kujuta ette, kuidas ma üksi kasti roniks selle püstoli ja voolikuga. Alt ei ulata ju kuidagi ligi. Ma pole kindel, kas voolik sinna üleski ulatub.
E: Voolikul on pikkust küll. See venib. Ükskord me vanamehega sõites jõudsime peaaegu tee äärde välja, enne kui täispikkuse ära näitas.
I: Nojah, aga neil torudel pole korki ees ega midagi. Sademevesi läheks kah paaki ju. See peab olema muu asja jaoks. Ma olen justkui näinud, kuidas sealt musta suitsu välja tuleb.
E: See tähendab, et toimub põlemine. Põleb, tähendab - on põletusainet. Põleb, tähendab - liigub.
I: Põleb, tähendab, et me maksame sinuga seda masinat veel mitu aastat peale surma.
E: Paku siis ise, kui nii tark oled. Kui arvad, et juhil on mugavam igal tankimise korral paagi sisse uus auk puurida, siis jäägu sinu õigus...
I: Erna, siin on nagu mingid punased balloonid. Äkki see sõidab hoopis gaasiküttel. Valame benssu hulka, lendame kogu kupatusega vastu taevast.
E: On jah. Huvitav, kas piisab ühest või peab kõik balloonid ümber vahetama?
I: Äkki on gaasidel ka mingid margid ja igaüks ei sobi.
E: Näljaga sööd kartulikoored kah ära, pole siin pirtsutada midagi. Ballooni ma peaks vahetada oskama, meil käis aastaid söögitegemine ja vee soojendamine kõik gaasi pealt.
I: Jah, aga ma olen kuulnud, et kui vale asja sisse kallad, võid mootori ära lõhkuda.
E: Tead sa, mis. Osta piiritust. See peaks olema kindla peale minek. See on kallis küll, aga vähemalt kvaliteetne. Siit pole enam palju maad, ma arvan, et ...no kahest liitrist on küll ja veel. Või kui ei ole piiritust, võta kõige kallimat ja kangemat viina. Aga siis võta igaks juhuks kolm liitrit. Ja et sa ei lähe õnge ja ei too mingit maasika- või murakamaitselist. Puhas selge viin.
I: Kui läheks lihtsalt ja küsiks, millega küttekoja Ott oma masinat tangib? Kus ta mujal ikka tangib, siin on kodule kõige lähem koht.
E: Andke ainult võimalus, lähen ja teen end ilmarahva ees lolliks! Kahe peale ei saa nüüd üht autoköksi ära tangitud!
I: Ja kust me selle sisse kallame? See on justkui otsustamata.
E: Sulle kallame sisse. Vähemalt on teada, kust. Pärast oled sellist jõudu täis, et viid kaenlas Otile masina koju.
I: Minu meelest on see sinu probleem üldse. Miks mina pean end oma raha eest ja omast vabast ajast halvustada laskma? Lähen ostan endale kakaod ja kabanossi ja sina vaata ise kuidas oma asjad korda saad.
E: Irmakene, sa mind ei tunne või? Eluaeg oleme üksteist aasinud, aga ikka suured sõbrannad olnud ja üksteist hädas aidanud.
I: Mulle tundub ka, et üks teist. Miks mina alati see üks pean olema?
E: Mis sa nüüd jonnid! Anna rahakott, ma käin ostan ise selle kütte ära. (ära)
I: Aru ma ei saa, mis häda tal selle masina veoga on. Enne oleks karjakopli serv kõlvanud, nüüd ei sünni bensuka parklasse jätta. Selle koha peale siin jah on inetu parkida, aga selle mõne meetri lükkaks ehk toore jõuga kah teise kohta, kui tankla noorikud appi kutsuda. Neil on omal samuti kasud sees, kui see masinakolakas kohta kinni hoidma ei jää. Kola nagu segane poole õhtu ajal ei tea kus, nüüd jäi Aktuaalne kaamera vaatamata, ise veel õhtust söömata, seda ei tea, kuidas kuu lõpuni rahadega toime tulla, aga ostan muudkui viimase raha eest suvalise külamehe kallurile viina. Täna ei näinud uudiseid, homme ei julge neid vaadatagi, sest kui sellise sündmusega uudistekünnist ei ületa, siis ma küll ei kujuta ette, mida veel annab välja mõelda.
E: Irma, meil on väike jama nüüd.
I: Sinul on. Mina tahan koju.
E: Küll me sinna ka jõuame. Kallikene, tead, niikaua, kui me siin sinuga uurisime ja arutasime, on kell kümme läbi saanud, meile ei müüdagi enam viina.
I: Võtsid coca-colat?
E: Kuula nüüd! Praegu jäi kaks varianti, sest nemad siin tanklas autogaasi ei müü. Bensuka noorikud olid nii lahked ja printisid meile diisli ja bensiini kohta infolehed välja, paneme pead tööle, katsume midagi ära otsustada.
I: Mis siin otsustada on? Nii suured masinad sõidavad kõik diisliga.
E: Ei noh, mis ma vaidlen. Ainult meeldetuletuseks, et Nurgavahe Valdek sõitis ilmatuma suure veomasinaga, poole suuremaga kui see siin ja too sõitis küll bensiiniga!
I: Valdeku masinal oli bensiinipütt peal. Ta vedas bensiini, küllap masin ise tahtis ikka diislit.
E: Ma küll ei usu, et ta nii loll oli, et kütte peale raha kulutas, kui omal tonnide viisi kraami käes. Katsuks nüüd neid pabereid lugeda. Tsetaaniindeks, tsetaanarv, leekpunkt, külmfiltri ummistumispunkt ja hägustumispunkt. Tundub kuidagi ohtlik. Mu isiklik sümpaatia kalduks nagu bensiini poole, kuigi nendest e-ainetest ka midagi head ei räägita. Mis sa valiks?
I: Ma valiks, et lükkame selle risu sinna parklanurka ja jalutame koju ära, sellise tempoga me ei jõua muidu homme ka kuhugi.
E: Ma ütlen ausalt: mulle ei meeldi asju pooleli jätta, aga seekord ma jään sinuga vist isegi nõusse. Katsuks nii ajada, et need tagarattad väga silma ei torka, ehk vajuvad ööga ise natuke allapoole.
I: Katsuks nii ajada, et teised tankima mahuvad. Hea, et keegi pole vahepeal tulnud ja õiendama hakanud.
E: Mis siin õiendada pole midagi. Las panevad kah käed külge. Vaata, see punane masin, mis suunda näitab, selle rahva võtame kohe rajalt maha… Kutt, kurinahk, kuidas sina siia said? Ja jälle roolis! Suu lahti ja hinga!
K: Ma sinu asemel oleks madalam kui muru ja hoiaks oma suumulgu nii kinni kui saab.
E: Eks ole! Õigust täis ka veel! Kes see alles natuke aega tagasi köögutas kuuris puupinu najal, häält ei tulnud eest ega takka!
K: Kulla naisuke, kas nüüd oleme sealmaal, et oma meest kah enam ära ei tunta?
E: Küll ma juba tundsin. Palju neid teisi siniste puhvaikadega mehepoegi meie puukuuri ikka satub?
K: Puhvaika oli minu, aga mitte minu seljas!
E: Mis sa lorised?
K: No mis siin nii imelikku on? Ott tuli kodust välja dressipluusi väel, andsin talle oma jope selga, et mees kopsupõletikku ei jääks.
E: Minu jaoks pole erilist vahet, kumb teist nina täis tõmbas ja rooli istus. Paras karistus, oli see, kumb oli.
K: Kes sul siin purjus oli?
E: Milline kaine mees ägiseb poolkäpakil puukuuris riitade vahel?
K: Aga mille pagana pärast sa oma kurgipeenra katteloorid kuuripõrandale nusarase viskad, nii et võõras inimene murdku või kondid! Pruukis mul korra minna toast rahakotti tooma, kui sa keerad sihukese sigaduse kokku, et ma ei tea, kuidas teisele inimesele veel otsa vaadata.
E: Miks ta siis ei öelnud midagi?
K: Kas sa talle selleks võimalust andsid? Lisaks kõigele polnud see üldse meie puukoorem. Meie pliidi alla ei mahu need poolemeetrised kohe kuidagi. Nüüd hakka vaatama, kas lasta nüüd need mahakallatud halud pooleks saagida ja teise mehe ahjupuudele jupid külge liimida või tõstad oma hakkaja sõbrannaga võõrad puud kuuri eest nobedalt kasti tagasi. Kui Ott üldse riskib enam meile sõita. Pluss veel see, et teine mees pikisilmi ootab, sai ju lubatud. Läksin ekstra appi, et viime talle ära ja siis kohe meie koorma järgi. Ainult selle pärast hüppasin rahakotti võtma, et põikan möödaminnes pangaautomaadi juurest läbi, saan kohe võla ära tasutud.
E: Oi aeg. Kuidas sa Oti kuurist kätte said? Kaevas seina alt või võtsite külje pealt laudu maha?
K: Mis häda pärast? Taga on ju suur puudeluuk lahti. Ta lihtsalt ei tihanud enne välja ilmuda kui sa maha rahuned ja ma ka õues tagasi. Aga selle ajaga olite teie juba ei tea kus.
E: No kus meil õige minna oli. Mõtlesime, et viime auto koju ja laseme enne bensukas paagi täis.
K: Kohe päris täis?
E: Kas mul kahju või?
K: Nii heldest pakkumisest ei suuda Ott kindlasti ära öelda. 500-liitrine paak ja mis see diisli hind täna ongi? Noh, mis? Tuled ütled Otile tere ka? Küsid, kuidas ta naisel-lastel läheb, kuidas äri õitseb?
I: Erna, kus sa jäid? Ära hakka seal kelleltki abi küsima. Ma sain käima jälle! Kütet on veel küll, sellega võime pool vabariiki läbi uhada. Ma ajasin enne võtmed sassi, toppisin oma korterivõtit, sellepärast ta, sunnik, paigast ei liikunud.
Irma
Kutt
Halukoorma mahakallamishelid.
E: Sooh! Selle tagant ta ennast juba välja ei pressi!
I: Viimaks jäi koorma alla? Kümme ruumi poolemeetriseid märgi lepahalge, see pole nalja-asi.
E: Midagi ta ei jäänud! Panin ukse väljastpoolt haaki. Nii kiired jalad pole mu Kutil isegi kaine peaga, et ta selle ajaga, mis ma koorma maha kallasin, enese välja oleks muukinud. On kuramuse nuhtlus! Niimoodi ennast täis lakkuda! Hõkk ja mõkk, ühtegi mõistlikku sõna suust ei saa! Aga muudkui roniks rooli! Ja veel võõra masina rooli! Mõtle, kui tee peal oleks midagi juhtunud! Oleks teise udupeene masina tümaks teinud, me oleks maksnud kõige oma maa ja majaga ja mõlema pensionisambad oleks kah võlakoormasse aetud. Või kui keegi oleks alla jäänud. Seda õnnetust ja hala siis!
I: See puuhunnik läks nüüd kõik vastu ust. Sul kulub hulga aega, et ta kuurist kätte saada.
E: Otsi lolli! Ei mina teda sealt välja urgitse. Las istub ja mõtleb elu üle järele.
I: Ole nüüd ikka inimene, Erna! Ma võin kah tunnikeseks appi tulla. Ei saa ju elavat hinge niimoodi valveta jätta! Kui puid ei jaksa riita lappida, kangutame kuuril paar küljelauda ära. Teisel läheb seal kõhtki tühjaks või kes teab, mis tervisehädad tulevad. Maaniad ja foobiad. Pime ja arusaamatu koht.
E: Ei hakka sa mul midagi uut kuuri lammutama! Arvad, et see mees praeguses olekus toas paremini aru saab, kus on? Las teeb praktikas läbi ja näeb, kuhu põrgusse viin veab ja et pole seal nii soe ja seltskondlik ühtigi.
I: No just. Külm hakkab ju. Ega siis enam suvi pole. Purjus inimene eriti, jahtub maha ja ongi valmis. Pärast lähed veel ise paragrahvi alla.
E: Midagi ei hakka! Kerigu end katteloori sisse, seda on seal vähemalt 15 meetrit.
I : Erna!
E: Mis sa vahid sihukese näoga, nagu mina oleks nüüd suur kurjategija. Ela ise seda elu ja siis tule sõnu peale lugema. Ma nüüd nii koletis kah pole, viskasin veel enda seljast jope talle kuuri, ümber võtmiseks.
I: Aga ihuhädad? Kuhu nurka ta need õiendab? Ja kui peaks suitsu ette panema? Põletab uimase peaga terve elamise maha.
E: Oi, kurjam! Selle peale ma ei mõelnud. Hm. Oota! Mu Kutt jättis juba mitu aastat tagasi suitsetamise maha. Isegi kui tahab uuesti hakata, kust ta suitsu ja tikud võtab? Kui just mu jope taskutes ei sori. Või kui sina ei aita. Sa oled meil ju sihuke härdameelne, elad igale murele hirmsasti kaasa. Isegi, kui ei ole üldse sinu oma!
I: Ma ju ainult mainin, mis võib juhtuda.
E: Aga kui kuuri hädale hakkab, siis ma lähen küll tigedaks. Ma pärast käin ja hõigun talle, võtku tööriistanurgast too teravam labidas ja kaevaku end seina alt välja. Pehme liivane maa - saab sooja ja ei tee hoonele kah kurja. Aga enne peame selle veomasina siit risti tee pealt jalust ära saama. Homme varahommikul tuleb prügiauto, sõidab veel külje pealt sisse.
I: Ega siis meie sinuga sõitma hakka. Las omanik tuleb, viib oma kalluri minema.
E: No ja mis sul viga on, et sõita ei või? Endal terve tähestik juhilubades kirjas.
I: Mõtle, millal see oli, kui mina load sain. Ma ei mäleta sellestki midagi, mis tookord õpetati ja praeguse aja autod on hoopis teistsugused. Kui mina autokoolis käisin, olid kõik hilisema aja nupud ja pedaalid kangidena rooli küljes. See siin on veel uuem, pooled asjad käivad kindlasti üldse puldist või uksekaardiga viibates.
E: Lasen ma su rooli, jah! Ma usaldan oma purjus vanamehe sõitu kah rohkem kui sind.
I: Eks sa siis helista omanikule või tee, mis tahad. Mul kah aeg hakata koju minema.
E: IRMA!
I: Noh, mis nüüd juhtus?
E: Nüüd on küll pauk. Millega ma helistan, mul on telefon jope taskus ja jope kuuris!
I: No aga koputa vastu seina. Palu, las mees helistab või kaevab seina alust nii palju, et telefon läbi mahub.
E: Mis sa näägutad! Tead ise samamoodi, et sellest praegu pole mingit suhtlejat.
I: Vähemalt saab ta sealt nüüd päästeametisse helistada, kui suhtlemiseks valmis. Aga need sul siis paari küljelauaga ei piirdu ja puid riita laduma kindlasti ei hakka. Tulevad, tõstavad kopteriga kuuril katuse pealt, ise vaatad pärast, kuidas tagasi saad.
E: Ära jaura! Toetaks sõpra, aga ei! Ainult üks hirmutamine.
I: Kui sa helistada ei saa, äkki paned isekallutajale kartuliviilud rataste alla? Ma olen niimoodi üksipäini riidekapi läbi kolme toa lükanud.
E:Sul ei ole Küttekoja Oti numbrit telefonis?
I: Ei tea kust mujalt mina oma puud tellin. Loomulikult on.
E: Anna siis. Ega ma pikalt lobise.
I: Ei anna!
E: Tee siis ise üks kiire kõne, kui nii kitsi oled.
I: Number mul on, aga telefoni võttis tütar sünnipäeva ajal käest ära. Tõi selle asemel hädaabinupu. Ütles, et vajan võõrutamist, muidu ei märka üldse, et mulle on vahepeal lapselapsed sündinud, istun muudkui muttidega facebookis.
E: Mis siis saab nüüd?
I: Kirjutad prügivedajatele väravasse hoiatussildid, riputad auto küljed helkureid täis või... viid oma konteineri üldse tee äärde valmis.
E: Ei need oska sealt mu prügi otsida, kui kogu aeg on kast ühe koha peal olnud. Ja mina võin ju silte riputada, aga inimesel on refleksid. Need kätteõpitud. Sõidab hooga maja nurga tagant välja, nagu tavaliselt, ja ongi õnnetus käes.
I: Käi küla läbi, kellegi ikka leiad, kes helistab või auto ära viib?
E: Sa vaata, mis kell on! Keda ma praegu veel lähen tülitama?
I: No aga kaevame su taadi välja? Nüüd ta peaks juba natuke tahenenud olema.
E: Praegu ongi just kõige hullem. Sellises vahepealses staadiumis pole napsutajal reflekse ollagi.
I: Mis raamatutarkus see sul jälle on?
E: Selleks pole vaja raadiot kuulata ega raamatut lugeda. Abielust piisab... Irma, päriselt ka. Istu rooli, ma tulen kaasa. Viskame jalgrattad kasti, asi see 10-15 km pärast tagasi on vändata.
I: Ma seda ei kardagi. Katsu sa enne kohale jõuda.
E: Istu rooli, ütlen ma. Sul on load ja mul on 40 aastat juhendamise kogemust. Me oleme mehega minu juhatuse all isegi praamiga Saaremaal ja Lätis ehituspoes käinud. Asi see jupp maad nüüd ära on sõita.
I: Ma parem annan load sulle, sõida kuhu tahad, aga mind ära rooli suru.
E: Tead, teemegi nii. Sina istud kõrval, aitad ümbrust jälgida. Et sa nagu staažikas juht oled mulle sõiduõpetajaks.
I: Selleks peab mu meelest mingi ametlik volitus või luba olema.
E: See esimene sõit, vaatad, kas üldse on mõtet õpetama hakata. Katsevärk, selleks pole volitust vaja. Näh, ma panen vahtralehe ka kojamehe vahele, siis oskavad eemale hoida, kui keegi peaks ligi sattuma…
I: Kas vahtraleht mitte roheline ei peaks olema?
E: See on just õige värv. Näitab, et lisaks algaja oskamatusele on õppesõitja reaktsioonikiirus kah natuke kulunud. Tule-tule, ma nii võhik ka pole, eks ma aastate jooksul olen kõrvalt jälginud, kuidas see asi käib. Näe, koormakallutamise nupugi leidsin ennist üles! Keera süüde sisse, küll ma edasi ise. (Turvavööd?)
I: Hullpime! Me ei saa sellega väravastki välja, sõidad aiapostid maha.
M: Sa istu hästi vastu mind, küll me välja mahume. Ega me kaugele ei pea minema: ajame sinna samma kopliserva. Seal on ruumi laialt ja parajasti maja ligi ka, et võõrale silma ei hakka. Las seisab hommikuni seal, eks siis vaatab edasi, mis saab.
I: Kuhu sa põrutad? Enne kohapealt minekut võiks ikka peeglisse ka vaadata!
E: Ei aja mina sinu moodi edevust taga. Viimaks käsid puudrit ja kreemi kah enne näkku määrida?
I: Ega ma sul siis ennast käsi vahtida!
E: Keda siis? Sind näen ka ilma peeglita.
I: Kontrollid, et tee on liiklemiseks vaba. Et keegi kuskilt seljatagusest peale ei lenda.
E: Seda ma tahaks küll näha, mismoodi niisugune asi peaks juhtuma.
I: Oleks pidanud natuke mootoril soojeneda laskma, aknad lahti sulatama. Ja ära kuku kohe paarutama! Oota natuke käiguvahetusega, me ei saa sedasi kopli servas pidama!
E: Ei kavatse ma mingit käiku vahetada. Sina õpeta sõitu, ära hakka poole tee peal autoehitust seletama. Viimaks arvad, et peaksin sõidu pealt suverehvid kah talve omade vastu all ära vahetama?
I: Jäta masin seisu, kuni meil veel hing sees!
E: Sa peaks rahustama, mitte paanikat külvama. Aitaks parem vaadata, kust tee läheb.
I: Ma räägin sulle, soojenema oleks pidanud. Praegu näen ainult, et põõsad tee ääres hirmsa kiirusega mööda kihutavad.
E: Need polnud põõsad, see oli mu pesukarussell, aga see ei tohiks nii tee äärde jääda.
I: Peata kinni, teeme aknad puhtaks, mina niimoodi kinnisilmi sõita ei mõista.
E: Pole neil akendel häda midagi. Vaata, meil jäid tuled süütamata, näe, nüüd on hoopis teine asi.
I: Oi, heldus, aga me hoiame kurssi üle su aiamaa!
E: Ongi hea, ei pea väravast pressima ja see jupike võrkaeda oli mul nagunii plaan lasta välja vahetada.
I: Keera nüüd paremale, me lähme koplist suure kaarega mööda muidu.
E: Seda ma vaatan ise ka, et kas maksab toda suurt ringi tegema hakata, maantee on otse ees, viime ikka Otile masina ära, kui korra juba sõitma sai tuldud.
I: Keera nüüd, muidu me läheme nii otse, et maanteed ka ei kasuta!
E: Oota natuke, las käed harjuvad, neil on vist väike stress praegu. Uus asi ikkagi.
I: Mina hüppan maha, kui sa kohe seisma ei jäta.
E: Praegu ma ei soovita kumbagi. Vaata ise, vesi läigib. See on nii tüma koht, kui saame hooga üle, siis saame, muidu kas oled sina üksi kaelapidi mudas või upume kogu ekipaažiga.
I: Hull peast, tee ometi midagi!
E: Mu meelest on kõik kontrolli all. Tundub, et tuttav tee, masin teab ise, kuidas on kõige õigem.
I: Ega sa hobusega sõida! Anna rool siia, mine eest, las ma ise.
E: Noh, sinu asjatundliku abiga jõudsime maantee peale, on nüüd kuidagi parem või?
I: Siin on vähemalt mingi kate peal. Kui augud raputavadki, siis raputavad südame tagasi tööle, kui see hirmust uuesti seisma jääb.
E: Kuule, ega autoga sõitmine mingi kurnimäng ole, et kõik ettejäävad helkurpostid pikali pead lükkama. Kui mina roolis olin, ei läinud midagi ümber.
I: Peale võrkaia. Sul vedas lihtsalt, et põllul helkurposte nii hõredalt kasvab. Erna, seal tuleb see ringtee, hakka varakult õpetama, kuidas sellest üle saab.
E: Sul on hoopis teistsugune sõidustiil kui mu vanamehel. Las ma natuke kalkuleerin.
I: Hilja. Seekord läks niimoodi.
E: Ei olnudki kõige kehvem sooritus. Auto jäi ju terveks. Vist. Sul on nii sant nägu ees. Las ma vahepeal roolin ise (kohavahetus) Vaata, kuidas profid sõidavad! Tükk aega pole ükski teepost ega liiklusmärk longu vajunud. Hoiad selle valge joone auto nina suhtes kenasti täpselt keskel.
I: Ja kui keegi vastu tuleb?
E: Siis mõtleme edasi. Ei pea alati kõige halvemat lootma. (loom teel, I E taha)
I: Mis see oli?
E: Ei mina jõudnud vaadata, aga mööda ta mahtus. Hea, et sa eest ära läksid.
I: Tundus mingi suur loom. Paistis üsna mammuti mõõtu, aga need pidid olema juba jupp aega tagasi välja surnud.
E: Ju siis mõni üksik veel ringi hulgub, jõuad sa paksus metsas kõiki märgata ja üles märkida.
I: Las ma nüüd vahepeal jälle ise.
E: Eks sa juhi pealegi, kui mu sõrmed rooli küljest lahti saad. Ettevaatust, rong! Pidurda, lase läbi!
I: Võta enne oma jalg gaasipedaalilt ära!
E: Mööda saime. Seisis vist õnneks peatuses parajasti.
I: Kus siin rongipeatust saab olla? Viimane raudtee võeti üles siis, kui mu vanaisa alles poisike oli. Kuule, need olid Mustiku noorkarjafarmi tuled.
E: Olid, mis nad olid. Ettevaatlikumalt võiksid ikka sõita. Farm on vastu tulles palju suurem ja ohtlikum kui rong. Siit teeotsast keera sisse.
I: Bensukasse? Tankida mõtled? Ma isegi ei kujuta ette, mida see loom joob ja kustkaudu talle kütust manustada.
E: Õige jah, me vanamehega iga kord oleme kõigepealt tanklast läbi tulnud, harjumuse jõud on suur. Pole vaja kuskile minna, kääna tee peale tagasi.
I: Miks sa siis ei keeranud ega pööranud, kui rool sinu käes oli? Mina ei jõua kah nii kiiresti reageerida. Nüüd me oleme siin ja välja tema suri. Hea, et väljas juba pime ja teisi sõidukeid vähe liigub.
E: No mis sa passima jäid, keera võtit! Bensuka noorikud vaatavad veel, et mingid amatöörid.
I: Keeran ju. Ei lähe käima!
E: Viimaks lõppeski kütus otsa? Sul rahakott on kaasas? Teed äkki natuke laenu? Siia ka ei kannata jätta ju.
I: Raha rahaks, mul pole õrna aimugi, kust kütus sisse käib.
E: Kuskilt väljast peaks näha olema. Mingi kork või auk. Siin on mingi õnarus. Mis sa sellest arvad?
I: See on ukselink.
E: No kust mina tean. Sõiduautodel on tagumiku pool külje peal, aga sellel lõpeb kabiin enne ära.
I: Siin on nagu midagi paagi moodi, aga see võib ka tööriistakohver olla.
E: Nalja teed! Siia mahuks oma pool tonni sisse! Haa! Uuematel kaugsõidumasinatel on magamistoad sisse ehitatud. Sellel on magala nähtavasti siin, põhja all.
I: Mis kaugsõite see küttekoja Ott nii väga teeb. Milleks talle magala?
E: Sulle on kah selliseid asju sisse ehitatud, mida sa ei kasuta. Oleks võidud kah nende kohtade peale näiteks mingid panipaigad teha.
I: Heldus, Erna, me oleme terve tee sõitnud, tagumine rattapaar õhus. Küll sa seal põllu peal midagi kere küljest lahti murdsid.
E: Põllu peal polnud häda midagi. Seal oli pehme ja ei põrutanud. Need on need sinu asfaldiaugud.
I: Ehk sellepärast ei liigugi edasi?
E: Vait ole. Teised rattad on ju maas. Aiakärul on üks ratas, saab kah hakkama. Kütus otsas, mis muud. Vaata oma silmaga: näidu osuti on üsna all nulli peal.
I: See näitab kiirust, mida praegu õnneks nagu eriti pole.
E: Vaata seda, Irma! Need torud, mis kabiini ja kasti vahel püsti on. Nagu vihmaveetorud. Kui sealt bensiini sisse kallata?
I: Ei tundu loogiline. Tankimine võiks kuidagi mugavam olla. Praegu me oleme kahekesi, aga kujuta ette, kuidas ma üksi kasti roniks selle püstoli ja voolikuga. Alt ei ulata ju kuidagi ligi. Ma pole kindel, kas voolik sinna üleski ulatub.
E: Voolikul on pikkust küll. See venib. Ükskord me vanamehega sõites jõudsime peaaegu tee äärde välja, enne kui täispikkuse ära näitas.
I: Nojah, aga neil torudel pole korki ees ega midagi. Sademevesi läheks kah paaki ju. See peab olema muu asja jaoks. Ma olen justkui näinud, kuidas sealt musta suitsu välja tuleb.
E: See tähendab, et toimub põlemine. Põleb, tähendab - on põletusainet. Põleb, tähendab - liigub.
I: Põleb, tähendab, et me maksame sinuga seda masinat veel mitu aastat peale surma.
E: Paku siis ise, kui nii tark oled. Kui arvad, et juhil on mugavam igal tankimise korral paagi sisse uus auk puurida, siis jäägu sinu õigus...
I: Erna, siin on nagu mingid punased balloonid. Äkki see sõidab hoopis gaasiküttel. Valame benssu hulka, lendame kogu kupatusega vastu taevast.
E: On jah. Huvitav, kas piisab ühest või peab kõik balloonid ümber vahetama?
I: Äkki on gaasidel ka mingid margid ja igaüks ei sobi.
E: Näljaga sööd kartulikoored kah ära, pole siin pirtsutada midagi. Ballooni ma peaks vahetada oskama, meil käis aastaid söögitegemine ja vee soojendamine kõik gaasi pealt.
I: Jah, aga ma olen kuulnud, et kui vale asja sisse kallad, võid mootori ära lõhkuda.
E: Tead sa, mis. Osta piiritust. See peaks olema kindla peale minek. See on kallis küll, aga vähemalt kvaliteetne. Siit pole enam palju maad, ma arvan, et ...no kahest liitrist on küll ja veel. Või kui ei ole piiritust, võta kõige kallimat ja kangemat viina. Aga siis võta igaks juhuks kolm liitrit. Ja et sa ei lähe õnge ja ei too mingit maasika- või murakamaitselist. Puhas selge viin.
I: Kui läheks lihtsalt ja küsiks, millega küttekoja Ott oma masinat tangib? Kus ta mujal ikka tangib, siin on kodule kõige lähem koht.
E: Andke ainult võimalus, lähen ja teen end ilmarahva ees lolliks! Kahe peale ei saa nüüd üht autoköksi ära tangitud!
I: Ja kust me selle sisse kallame? See on justkui otsustamata.
E: Sulle kallame sisse. Vähemalt on teada, kust. Pärast oled sellist jõudu täis, et viid kaenlas Otile masina koju.
I: Minu meelest on see sinu probleem üldse. Miks mina pean end oma raha eest ja omast vabast ajast halvustada laskma? Lähen ostan endale kakaod ja kabanossi ja sina vaata ise kuidas oma asjad korda saad.
E: Irmakene, sa mind ei tunne või? Eluaeg oleme üksteist aasinud, aga ikka suured sõbrannad olnud ja üksteist hädas aidanud.
I: Mulle tundub ka, et üks teist. Miks mina alati see üks pean olema?
E: Mis sa nüüd jonnid! Anna rahakott, ma käin ostan ise selle kütte ära. (ära)
I: Aru ma ei saa, mis häda tal selle masina veoga on. Enne oleks karjakopli serv kõlvanud, nüüd ei sünni bensuka parklasse jätta. Selle koha peale siin jah on inetu parkida, aga selle mõne meetri lükkaks ehk toore jõuga kah teise kohta, kui tankla noorikud appi kutsuda. Neil on omal samuti kasud sees, kui see masinakolakas kohta kinni hoidma ei jää. Kola nagu segane poole õhtu ajal ei tea kus, nüüd jäi Aktuaalne kaamera vaatamata, ise veel õhtust söömata, seda ei tea, kuidas kuu lõpuni rahadega toime tulla, aga ostan muudkui viimase raha eest suvalise külamehe kallurile viina. Täna ei näinud uudiseid, homme ei julge neid vaadatagi, sest kui sellise sündmusega uudistekünnist ei ületa, siis ma küll ei kujuta ette, mida veel annab välja mõelda.
E: Irma, meil on väike jama nüüd.
I: Sinul on. Mina tahan koju.
E: Küll me sinna ka jõuame. Kallikene, tead, niikaua, kui me siin sinuga uurisime ja arutasime, on kell kümme läbi saanud, meile ei müüdagi enam viina.
I: Võtsid coca-colat?
E: Kuula nüüd! Praegu jäi kaks varianti, sest nemad siin tanklas autogaasi ei müü. Bensuka noorikud olid nii lahked ja printisid meile diisli ja bensiini kohta infolehed välja, paneme pead tööle, katsume midagi ära otsustada.
I: Mis siin otsustada on? Nii suured masinad sõidavad kõik diisliga.
E: Ei noh, mis ma vaidlen. Ainult meeldetuletuseks, et Nurgavahe Valdek sõitis ilmatuma suure veomasinaga, poole suuremaga kui see siin ja too sõitis küll bensiiniga!
I: Valdeku masinal oli bensiinipütt peal. Ta vedas bensiini, küllap masin ise tahtis ikka diislit.
E: Ma küll ei usu, et ta nii loll oli, et kütte peale raha kulutas, kui omal tonnide viisi kraami käes. Katsuks nüüd neid pabereid lugeda. Tsetaaniindeks, tsetaanarv, leekpunkt, külmfiltri ummistumispunkt ja hägustumispunkt. Tundub kuidagi ohtlik. Mu isiklik sümpaatia kalduks nagu bensiini poole, kuigi nendest e-ainetest ka midagi head ei räägita. Mis sa valiks?
I: Ma valiks, et lükkame selle risu sinna parklanurka ja jalutame koju ära, sellise tempoga me ei jõua muidu homme ka kuhugi.
E: Ma ütlen ausalt: mulle ei meeldi asju pooleli jätta, aga seekord ma jään sinuga vist isegi nõusse. Katsuks nii ajada, et need tagarattad väga silma ei torka, ehk vajuvad ööga ise natuke allapoole.
I: Katsuks nii ajada, et teised tankima mahuvad. Hea, et keegi pole vahepeal tulnud ja õiendama hakanud.
E: Mis siin õiendada pole midagi. Las panevad kah käed külge. Vaata, see punane masin, mis suunda näitab, selle rahva võtame kohe rajalt maha… Kutt, kurinahk, kuidas sina siia said? Ja jälle roolis! Suu lahti ja hinga!
K: Ma sinu asemel oleks madalam kui muru ja hoiaks oma suumulgu nii kinni kui saab.
E: Eks ole! Õigust täis ka veel! Kes see alles natuke aega tagasi köögutas kuuris puupinu najal, häält ei tulnud eest ega takka!
K: Kulla naisuke, kas nüüd oleme sealmaal, et oma meest kah enam ära ei tunta?
E: Küll ma juba tundsin. Palju neid teisi siniste puhvaikadega mehepoegi meie puukuuri ikka satub?
K: Puhvaika oli minu, aga mitte minu seljas!
E: Mis sa lorised?
K: No mis siin nii imelikku on? Ott tuli kodust välja dressipluusi väel, andsin talle oma jope selga, et mees kopsupõletikku ei jääks.
E: Minu jaoks pole erilist vahet, kumb teist nina täis tõmbas ja rooli istus. Paras karistus, oli see, kumb oli.
K: Kes sul siin purjus oli?
E: Milline kaine mees ägiseb poolkäpakil puukuuris riitade vahel?
K: Aga mille pagana pärast sa oma kurgipeenra katteloorid kuuripõrandale nusarase viskad, nii et võõras inimene murdku või kondid! Pruukis mul korra minna toast rahakotti tooma, kui sa keerad sihukese sigaduse kokku, et ma ei tea, kuidas teisele inimesele veel otsa vaadata.
E: Miks ta siis ei öelnud midagi?
K: Kas sa talle selleks võimalust andsid? Lisaks kõigele polnud see üldse meie puukoorem. Meie pliidi alla ei mahu need poolemeetrised kohe kuidagi. Nüüd hakka vaatama, kas lasta nüüd need mahakallatud halud pooleks saagida ja teise mehe ahjupuudele jupid külge liimida või tõstad oma hakkaja sõbrannaga võõrad puud kuuri eest nobedalt kasti tagasi. Kui Ott üldse riskib enam meile sõita. Pluss veel see, et teine mees pikisilmi ootab, sai ju lubatud. Läksin ekstra appi, et viime talle ära ja siis kohe meie koorma järgi. Ainult selle pärast hüppasin rahakotti võtma, et põikan möödaminnes pangaautomaadi juurest läbi, saan kohe võla ära tasutud.
E: Oi aeg. Kuidas sa Oti kuurist kätte said? Kaevas seina alt või võtsite külje pealt laudu maha?
K: Mis häda pärast? Taga on ju suur puudeluuk lahti. Ta lihtsalt ei tihanud enne välja ilmuda kui sa maha rahuned ja ma ka õues tagasi. Aga selle ajaga olite teie juba ei tea kus.
E: No kus meil õige minna oli. Mõtlesime, et viime auto koju ja laseme enne bensukas paagi täis.
K: Kohe päris täis?
E: Kas mul kahju või?
K: Nii heldest pakkumisest ei suuda Ott kindlasti ära öelda. 500-liitrine paak ja mis see diisli hind täna ongi? Noh, mis? Tuled ütled Otile tere ka? Küsid, kuidas ta naisel-lastel läheb, kuidas äri õitseb?
I: Erna, kus sa jäid? Ära hakka seal kelleltki abi küsima. Ma sain käima jälle! Kütet on veel küll, sellega võime pool vabariiki läbi uhada. Ma ajasin enne võtmed sassi, toppisin oma korterivõtit, sellepärast ta, sunnik, paigast ei liikunud.
