KUIDAS ÜKS KÜLAMEES ENDALE TEATRI SAI
Elas kord mees, kes suurema nurisemiseta põldu kündis, metsa lõikas või lehma lüpsis, aga südames oli tal nii suur unistus, et sellest õieti eneselegi rääkida ei tihanud. Mees tahtis teatrit! Päris päris teatrit kohe, kus lava ja lavatagune, näitlejad laval ja publik lava ees. Aga vaene mees oli. Kes vaesele teatrit tuleb andma!
Mis sina oleks teinud?
Mees, nii nagu inimesed enamasti, kui neil head mõtet ei tule, haaravad kõige imelikumast, läks järgmisel täiskuuneljapäeval nelja tee ristile, must kukk kaenlas. Tead-küll-kellega kaupa tegema.
Tead-küll-kes tuligi, aga teatas: "Hinnad on vahepeal tõusnud. Mis, mõtlesid tõesti, et kolme tilga kukeverega mu ära petad? Näen küll, mis sul kaenlas on. Ei jagu kogu sinu ega su kuke verest. Ikka hulga rohkem on tarvis."
No kust vaene mees rohkem võtab? Ega ta mingi mõrtsukas ole!
"Mine tea, mine tea kuidas elu pöörab!" kavaldas tead-küll-kes. "Kirjutame lepingu valmis. Jõusse läheb kohe, kui tingimused täidetud."
Nüüd oli vaene mees hädas. Kahetses kogu südamest, et jala ristmikule oli tõstnud, aga kus sa julged siin puigelda või põgeneda!
Ja lasi lepingu kirjutada, et kui tema varustab tead-küll-kelle kuhja verega, saab teatri vastu. Ja sedagi ainult paariks päevaks aastas.
Mine veel lolli peaga äri ajama!
Mees mõtles hommikul hirmuga, kelle vastu tal kogemata käsi võiks tõusta ja mis kuri sellest sünniks, võttis pambu õlale ja kõndis igaks juhuks kodust hoopis kaugemale ära.
Kõndis ja kõndis, kuni Kuhjavere küla vastu juhtus.
Esimese hooga rõõmustas vaene mees, et vaata kus! Nii võib ju ilma igasuguse verevalamiseta teatri kätte saada. Et petab küla nimega tead-küll-kelle ära. Aga siis taipas, et ega ta võõrast küla ometi kinkida ei või.
Jäi külla elama. Hakkas nii tubliks ja töökaks, et lõpuks valiti külavanemaks. Nii et justkui oligi küla varsti tema oma.
Aga sellega on uus häda. Inimesed kõik südame külge kasvanud. Kuidas sa annad ära? Kes teab, mis uus omanik nendega ette võtab.
Ei mõelnudki mees midagi tarka välja. Otsustas, et läheb ütleb lepingu üles. Tehku siis teine pool temaga mis tahes. Vähemalt ei lähe teisi kimbutama.
Aga vahepeal oli mehele pruut tekkinud ja see nägi ära, et teist miski vaevab. Ja uuris välja ka, mis.
Ja näita mulle pruut, kes peigmehel lihtsalt lubab minna, et too endale otsa peale teeks!
Pruut pidas külarahvaga nõu, kirjutas sellise kirja: "Tule järgmisel täiskuuneljapäeval küla vainule suure heinakuhja juurde. Ma ajan külarahva sinna kokku. Aga sa peida ennast kuhja sisse ära, muidu mõni veel märkab ja jätab tulemata. Vaata hoolega minu tare suunas. Ma ise olen viimane, kes tuleb, siis on teada, et kõik koos. Tulen täidan lepingu ja sina annad mulle teatri!"
Mees kõmpis lepingupaberit käest ära andma. Ei teadnudki, et pruut paberid ringi vahetas ja oma kirja lepingu asemele pistis. Läheb, kohtub tead-küll-kellega, ulatab paberi ja ütleb: "Ei se'st tule välja miskit. Tee nüüd Sina, mis heaks arvad!"
Teine loeb ja rõõmustab: "Tuleb-tuleb, miks ei tule! Nii teemegi!" Ja kadus kui tina tuhka. Mees jäi rumala näoga vahtima. Kirjast ei teadnud ju midagi.
Hommikuni ootas, midagi ei juhtunud. Läks raske südamega koju, nohistas vajalikke töid teha ja küla üle valvata.
Järgmise täiskuuneljapäeva õhtul (vanasti käisid asjad ju ikka tasa ja targu) meelitas pruut mehe oma aita. Jootis talle magusat uneteed, laulis unelaulu peale ja kui mees oli magama jäänud, pani aidaukse väljast haaki ja puu ka veel igaks juhuks ette.
Läks pimedaks. Külarahvas hakkas vaikselt kogunema. Pruut ise kükitas juba varakult põõsas ja passis peale, kuidas tead-küll-kes end kuhja sisse ära peitis.
Rahvas kogunes ja kogunes. Natuke oli huvitav ja natuke hirmus ka.
Pruut teadis, kuhu poole kole külaline vahib, hiilis selja tagant ja surkas tollele kolmeharulise hangu istmikusse.
Haavatu kargas kisaga välja, aga pruut vinnas kuhja käru peale, sidus hobuse käru ette ja vedas kuhja nelja tee risti. Et säh, oled nüüd kuhja verega varustatud küll!
Hommikuks olnud kuhi kadunud ja teater püsti! Räägitakse, et tead-küll-kes ise olevat seal vahel vargsi vaatamas käinud, aga istuda ei olevat veel mitu aega saanud.
Mis sina oleks teinud?
Mees, nii nagu inimesed enamasti, kui neil head mõtet ei tule, haaravad kõige imelikumast, läks järgmisel täiskuuneljapäeval nelja tee ristile, must kukk kaenlas. Tead-küll-kellega kaupa tegema.
Tead-küll-kes tuligi, aga teatas: "Hinnad on vahepeal tõusnud. Mis, mõtlesid tõesti, et kolme tilga kukeverega mu ära petad? Näen küll, mis sul kaenlas on. Ei jagu kogu sinu ega su kuke verest. Ikka hulga rohkem on tarvis."
No kust vaene mees rohkem võtab? Ega ta mingi mõrtsukas ole!
"Mine tea, mine tea kuidas elu pöörab!" kavaldas tead-küll-kes. "Kirjutame lepingu valmis. Jõusse läheb kohe, kui tingimused täidetud."
Nüüd oli vaene mees hädas. Kahetses kogu südamest, et jala ristmikule oli tõstnud, aga kus sa julged siin puigelda või põgeneda!
Ja lasi lepingu kirjutada, et kui tema varustab tead-küll-kelle kuhja verega, saab teatri vastu. Ja sedagi ainult paariks päevaks aastas.
Mine veel lolli peaga äri ajama!
Mees mõtles hommikul hirmuga, kelle vastu tal kogemata käsi võiks tõusta ja mis kuri sellest sünniks, võttis pambu õlale ja kõndis igaks juhuks kodust hoopis kaugemale ära.
Kõndis ja kõndis, kuni Kuhjavere küla vastu juhtus.
Esimese hooga rõõmustas vaene mees, et vaata kus! Nii võib ju ilma igasuguse verevalamiseta teatri kätte saada. Et petab küla nimega tead-küll-kelle ära. Aga siis taipas, et ega ta võõrast küla ometi kinkida ei või.
Jäi külla elama. Hakkas nii tubliks ja töökaks, et lõpuks valiti külavanemaks. Nii et justkui oligi küla varsti tema oma.
Aga sellega on uus häda. Inimesed kõik südame külge kasvanud. Kuidas sa annad ära? Kes teab, mis uus omanik nendega ette võtab.
Ei mõelnudki mees midagi tarka välja. Otsustas, et läheb ütleb lepingu üles. Tehku siis teine pool temaga mis tahes. Vähemalt ei lähe teisi kimbutama.
Aga vahepeal oli mehele pruut tekkinud ja see nägi ära, et teist miski vaevab. Ja uuris välja ka, mis.
Ja näita mulle pruut, kes peigmehel lihtsalt lubab minna, et too endale otsa peale teeks!
Pruut pidas külarahvaga nõu, kirjutas sellise kirja: "Tule järgmisel täiskuuneljapäeval küla vainule suure heinakuhja juurde. Ma ajan külarahva sinna kokku. Aga sa peida ennast kuhja sisse ära, muidu mõni veel märkab ja jätab tulemata. Vaata hoolega minu tare suunas. Ma ise olen viimane, kes tuleb, siis on teada, et kõik koos. Tulen täidan lepingu ja sina annad mulle teatri!"
Mees kõmpis lepingupaberit käest ära andma. Ei teadnudki, et pruut paberid ringi vahetas ja oma kirja lepingu asemele pistis. Läheb, kohtub tead-küll-kellega, ulatab paberi ja ütleb: "Ei se'st tule välja miskit. Tee nüüd Sina, mis heaks arvad!"
Teine loeb ja rõõmustab: "Tuleb-tuleb, miks ei tule! Nii teemegi!" Ja kadus kui tina tuhka. Mees jäi rumala näoga vahtima. Kirjast ei teadnud ju midagi.
Hommikuni ootas, midagi ei juhtunud. Läks raske südamega koju, nohistas vajalikke töid teha ja küla üle valvata.
Järgmise täiskuuneljapäeva õhtul (vanasti käisid asjad ju ikka tasa ja targu) meelitas pruut mehe oma aita. Jootis talle magusat uneteed, laulis unelaulu peale ja kui mees oli magama jäänud, pani aidaukse väljast haaki ja puu ka veel igaks juhuks ette.
Läks pimedaks. Külarahvas hakkas vaikselt kogunema. Pruut ise kükitas juba varakult põõsas ja passis peale, kuidas tead-küll-kes end kuhja sisse ära peitis.
Rahvas kogunes ja kogunes. Natuke oli huvitav ja natuke hirmus ka.
Pruut teadis, kuhu poole kole külaline vahib, hiilis selja tagant ja surkas tollele kolmeharulise hangu istmikusse.
Haavatu kargas kisaga välja, aga pruut vinnas kuhja käru peale, sidus hobuse käru ette ja vedas kuhja nelja tee risti. Et säh, oled nüüd kuhja verega varustatud küll!
Hommikuks olnud kuhi kadunud ja teater püsti! Räägitakse, et tead-küll-kes ise olevat seal vahel vargsi vaatamas käinud, aga istuda ei olevat veel mitu aega saanud.
KAKERDAJA KAUR
Kakerdaja rabasse sattujad oskavad minnes ehk uskuda laugaste sügavust ja laudtee laiust, aga sellele, miks pikemalt laukavett vahtimast silm tõrgub ja Hiiesaare teeristil teinekord valus pitsitus südamesse poeb, ei mõista enamik rännulisi mõistlikku vastust anda.
***
Kaur oli heledat verd ja pikemat masti mees, keda sissepoole suunatud pilk justkui veelgi kõrgemaks kergitas.
Ametipäevad veetis Kaur tööpingi taga, kust enamik üritajaid esimese pääsemisega hõlpsamat leiba leidma pages. Oleks ehk Kaurgi läinud, oleks töö selleks mahti andnud ja paremaks põgenemiseks raha jagunud. Ilusama naise leidmisega poleks tohtinud Kauril vähimatki muret olla, sest siiamaani oli ta üsna ilma kaasata läbi ajanud.
Napid niisama-tunnid kolas Kaur enamasti iseenese seltsis metsi ja välju mööda. Kaur pidas seltskonnast lugu küll, aga tähtsamateks hetkedeks tikkus ta ikka üksi jääma ja ega neid vähemtähtsaid hetki Kauri aastatesse mahtunudki.
Sel kevadel vedas üks seletamatu vägi meest ikka ja jälle Kakerdaja laudteed mõõtma. Kaur oli alalhoidlik hing, kes naljalt nõtkuvale mättamaastikule ei kippunud. Jalutas Hiiesaarde kord Kooksimetsa, kord Noku poolt, tegi saare laigukesele lagedale ringi peale, toetas selja koreda kuusetüve vastu või unustas end tunnikeseks siruli osjasängi puulatvu vahtima.
Älves: “Kaur, ärka üles!”
Kaur: “Kust sa mu nime tead?”
Älves: “Eks sa ole siia varemaltki sattunud!”
Kaur: “Hull lugu küll, kui üksi ulades valjul häälel juttu ajan ja ennast nimepidi nimetan.”
Älves: “Tähtis kuuldakse ka nii ära, et sõna suust välja ei ulatu.”
Kaur: “On mu nimi sulle siis nii tähtis?”
Älves: “On minu nimi sinule tähtsusetu?”
Kaur: “Mis su nimi on?”
Älves: “Älves.”
Kaur oleks jätkupärast midagi nime kummalisuse kohta kohmanud, aga korraga olid kõik jutud otsas. Tüdruku tõusmisetoeks ulatatud ahtad sõrmed õhetasid peos nagu äsjatärganud huulheinaoras.
Älves jalutas Kauriga sinnamaani, kus viimane rajalaud rabaserva soonis. Kallistuse kujutas mees vist ise endale kaela, sest kui silmad lahti tegi, oli laukasilmne äratajaneidis madalate hõredate puude või tihedate kõrgete unistuste vahele kadunud.
Laukahaldjas, kes Älves ju tegelikult oli, pidi oma isa palge ees karmi eksimuse eest vastust andma.
Soovaim: “Miks sa ta kõrval laudteel sõelusid ja laukasse ei loitsinud?”
Älves: “Ära nõua seda meest, isa! Toon kümme teist, aga teda ei või anda.”
Soovaimu tegi tütre tõrksus tõsiseks ja märgatud hingepide maapealse ning sooaluse vahel pani rabavalitseja raevutsema: laukad mulksusid hommikuni, keetes raudkülmi ja läbipaistmatuid udulinikuid üles.
Isa jäikusest ärevuses Älves nuuksus järvetaguses laukapraos ja lootis vanemailt õdedelt lohutust.
Älves: “On see siis õnn oma õnn surmavalda suigutada?”
Õde: "Ära küsi minult, mis on õnn. Arvasin, et on õnn, kui esimese ohvri ehaöö koduteelt turbaelutusse eksitasin. Kui seitse sõjameest samakorraga laukasuhu suigutasin, arvasin, et see ometi õnn peab olema. Aga kui leidus ilmaline, kes mu hinge külge sulas ja minu järel veepõhjatusse vajus, sai õnn otsa. Algas ajatus, kus tunded tarbetud ja ihalused ülearused."
Älves: “Ma ei taha sellist ajatust!”
Õde: “Teistsugust pole meile määratud.”
***
Järgmise õhtuni oli Kauril selline kibelus sees, et meister mitu korda tööd juurde pakkus. See kibelus ei lasknud koju kehagi kinnitama põigata. Noormees kihutas otsevalu eilsesse lahkumispaika, justnagu võiks tüdruk ikka veel seal seista või mis veel võimatum - teda seal ootamas olla.
Oligi.
Säras ja sillerdas. Puutus ja paitas. Ise edasi ei tulnud ja meest raba poole ei lubanud.
Õiget seletust ei andnud, või kui andis, ei osanud Kaur seda tõeks pidada. Niipalju sai aru küll, et tüdruk iseoma tahtel end rabatee otsast lahti tõugata ei suuda.
Kaur käis rabamademel kui aardekütt, kel paitustest pajasang pihus kuid kullakatla kojukandmiseks tarkusesõnad teadmata. Käis, kuni sõber Andres, keda külarahva seas terake asjalikumaks arvati, Kauri meeleheite mõõtusid aimas, tõhusat nõu pakkus ja ühel jaanikuu ööta hilistunnil sootüdruku sunniviisil rabast välja ja sealt tahteviisil Kauri tagakambrisse aitas.
Selle jaaniöö külm ulatus soonurkadest naaberküladeni.
Kui õed oleks Älvelt küsima tulnud, oleks ta osanud neile õnne kohta üht kui teist ütelda. Aga õed ei tulnud ja ise ei tihanud Älves Perila tee pervelgi peatuda. Hoidus teistestki rabadest pigem tahedamate tanumate ligi, kuigi veri teinekord vett tilkus ja keelas Kauril kogunisti Kakerdaja poole kiigata.
Ega Kauril olnud esiotsa aega ja tahtmistki, aga siis, kas soo sunnil või iseenese soovitusel sattusid tallad kord endist õnneleiuteed üle mõõtma.
Älve südamest oleks kui laastusid tõmmatud, kui tõetunne temani jõudis.
Älves: “Andres, Kas Kaur läks Kakerdajasse?”
Andres: “Nimetas nagu jah.”
Älves: “Kuidas sa ometi lasid!”
Andres: “Päevane aeg, täismees ja aru peas. Egas ta siis endale viga tegema tõtanud. Sina ju siin.”
Älves: “Isa ei lase teda tagasi!”
Ega lasknudki. Küll kiirustas Älves Andresega Kaurile järele, aga vasttoidetud laugas vaid korises vastuseks ning sülgas Älvele mälestuseks mehe mütsiribala. Sülgas Älvegi. Sülgas mitu korda, kui noorik kaasale seltsiliseks hüpata üritas. Naine oli kui arust ära. Jooksis Hiiesaarde ja järveni (teda ju raba kandis), andmata Andresele võimalust end koju (kelle koju nüüd?) tagasi meelitada. Lõpuks ajas käed laiali ja langes kummuli saarest raba suunas, olles nii raske, et Andrese jõud temast üle ei käinud. Rohkema abiga kohale jõudnud, ei nähtud naist enam kusagil. Keegi olnuks nagu selle aja sees jupikese laudteed saare poolt raba poole juurde ehitanud. Andres aimas. Aga mine nüüd teistele seletama, et see on Älves, kes Kauri poole käsi laiali ajab.
***
Kaur oli heledat verd ja pikemat masti mees, keda sissepoole suunatud pilk justkui veelgi kõrgemaks kergitas.
Ametipäevad veetis Kaur tööpingi taga, kust enamik üritajaid esimese pääsemisega hõlpsamat leiba leidma pages. Oleks ehk Kaurgi läinud, oleks töö selleks mahti andnud ja paremaks põgenemiseks raha jagunud. Ilusama naise leidmisega poleks tohtinud Kauril vähimatki muret olla, sest siiamaani oli ta üsna ilma kaasata läbi ajanud.
Napid niisama-tunnid kolas Kaur enamasti iseenese seltsis metsi ja välju mööda. Kaur pidas seltskonnast lugu küll, aga tähtsamateks hetkedeks tikkus ta ikka üksi jääma ja ega neid vähemtähtsaid hetki Kauri aastatesse mahtunudki.
Sel kevadel vedas üks seletamatu vägi meest ikka ja jälle Kakerdaja laudteed mõõtma. Kaur oli alalhoidlik hing, kes naljalt nõtkuvale mättamaastikule ei kippunud. Jalutas Hiiesaarde kord Kooksimetsa, kord Noku poolt, tegi saare laigukesele lagedale ringi peale, toetas selja koreda kuusetüve vastu või unustas end tunnikeseks siruli osjasängi puulatvu vahtima.
Älves: “Kaur, ärka üles!”
Kaur: “Kust sa mu nime tead?”
Älves: “Eks sa ole siia varemaltki sattunud!”
Kaur: “Hull lugu küll, kui üksi ulades valjul häälel juttu ajan ja ennast nimepidi nimetan.”
Älves: “Tähtis kuuldakse ka nii ära, et sõna suust välja ei ulatu.”
Kaur: “On mu nimi sulle siis nii tähtis?”
Älves: “On minu nimi sinule tähtsusetu?”
Kaur: “Mis su nimi on?”
Älves: “Älves.”
Kaur oleks jätkupärast midagi nime kummalisuse kohta kohmanud, aga korraga olid kõik jutud otsas. Tüdruku tõusmisetoeks ulatatud ahtad sõrmed õhetasid peos nagu äsjatärganud huulheinaoras.
Älves jalutas Kauriga sinnamaani, kus viimane rajalaud rabaserva soonis. Kallistuse kujutas mees vist ise endale kaela, sest kui silmad lahti tegi, oli laukasilmne äratajaneidis madalate hõredate puude või tihedate kõrgete unistuste vahele kadunud.
Laukahaldjas, kes Älves ju tegelikult oli, pidi oma isa palge ees karmi eksimuse eest vastust andma.
Soovaim: “Miks sa ta kõrval laudteel sõelusid ja laukasse ei loitsinud?”
Älves: “Ära nõua seda meest, isa! Toon kümme teist, aga teda ei või anda.”
Soovaimu tegi tütre tõrksus tõsiseks ja märgatud hingepide maapealse ning sooaluse vahel pani rabavalitseja raevutsema: laukad mulksusid hommikuni, keetes raudkülmi ja läbipaistmatuid udulinikuid üles.
Isa jäikusest ärevuses Älves nuuksus järvetaguses laukapraos ja lootis vanemailt õdedelt lohutust.
Älves: “On see siis õnn oma õnn surmavalda suigutada?”
Õde: "Ära küsi minult, mis on õnn. Arvasin, et on õnn, kui esimese ohvri ehaöö koduteelt turbaelutusse eksitasin. Kui seitse sõjameest samakorraga laukasuhu suigutasin, arvasin, et see ometi õnn peab olema. Aga kui leidus ilmaline, kes mu hinge külge sulas ja minu järel veepõhjatusse vajus, sai õnn otsa. Algas ajatus, kus tunded tarbetud ja ihalused ülearused."
Älves: “Ma ei taha sellist ajatust!”
Õde: “Teistsugust pole meile määratud.”
***
Järgmise õhtuni oli Kauril selline kibelus sees, et meister mitu korda tööd juurde pakkus. See kibelus ei lasknud koju kehagi kinnitama põigata. Noormees kihutas otsevalu eilsesse lahkumispaika, justnagu võiks tüdruk ikka veel seal seista või mis veel võimatum - teda seal ootamas olla.
Oligi.
Säras ja sillerdas. Puutus ja paitas. Ise edasi ei tulnud ja meest raba poole ei lubanud.
Õiget seletust ei andnud, või kui andis, ei osanud Kaur seda tõeks pidada. Niipalju sai aru küll, et tüdruk iseoma tahtel end rabatee otsast lahti tõugata ei suuda.
Kaur käis rabamademel kui aardekütt, kel paitustest pajasang pihus kuid kullakatla kojukandmiseks tarkusesõnad teadmata. Käis, kuni sõber Andres, keda külarahva seas terake asjalikumaks arvati, Kauri meeleheite mõõtusid aimas, tõhusat nõu pakkus ja ühel jaanikuu ööta hilistunnil sootüdruku sunniviisil rabast välja ja sealt tahteviisil Kauri tagakambrisse aitas.
Selle jaaniöö külm ulatus soonurkadest naaberküladeni.
Kui õed oleks Älvelt küsima tulnud, oleks ta osanud neile õnne kohta üht kui teist ütelda. Aga õed ei tulnud ja ise ei tihanud Älves Perila tee pervelgi peatuda. Hoidus teistestki rabadest pigem tahedamate tanumate ligi, kuigi veri teinekord vett tilkus ja keelas Kauril kogunisti Kakerdaja poole kiigata.
Ega Kauril olnud esiotsa aega ja tahtmistki, aga siis, kas soo sunnil või iseenese soovitusel sattusid tallad kord endist õnneleiuteed üle mõõtma.
Älve südamest oleks kui laastusid tõmmatud, kui tõetunne temani jõudis.
Älves: “Andres, Kas Kaur läks Kakerdajasse?”
Andres: “Nimetas nagu jah.”
Älves: “Kuidas sa ometi lasid!”
Andres: “Päevane aeg, täismees ja aru peas. Egas ta siis endale viga tegema tõtanud. Sina ju siin.”
Älves: “Isa ei lase teda tagasi!”
Ega lasknudki. Küll kiirustas Älves Andresega Kaurile järele, aga vasttoidetud laugas vaid korises vastuseks ning sülgas Älvele mälestuseks mehe mütsiribala. Sülgas Älvegi. Sülgas mitu korda, kui noorik kaasale seltsiliseks hüpata üritas. Naine oli kui arust ära. Jooksis Hiiesaarde ja järveni (teda ju raba kandis), andmata Andresele võimalust end koju (kelle koju nüüd?) tagasi meelitada. Lõpuks ajas käed laiali ja langes kummuli saarest raba suunas, olles nii raske, et Andrese jõud temast üle ei käinud. Rohkema abiga kohale jõudnud, ei nähtud naist enam kusagil. Keegi olnuks nagu selle aja sees jupikese laudteed saare poolt raba poole juurde ehitanud. Andres aimas. Aga mine nüüd teistele seletama, et see on Älves, kes Kauri poole käsi laiali ajab.
MÕNUVERE LUGU
Alguses elasid inimesed ikka merede ääres. Jalutasid põlvist saadik vees ja koksisid kividega kalu uimaseks. Kalu oli nii palju, et polnud mingi vaev kõhutäit hankida. Kui ilmad külmaks läksid, oli õige aeg hülgeid küttima hakata. Hülged olid tollal väga lihtsameelsed ja uudishimulikud: tegid neile kalda peal rumalaid nägusid ja nad ukerdasid ise ligi. Nii huvitav oli see nende jaoks, et unustasid igasuguse ettevaatuse ära.
Hülgenahad lasid talve üle elada, sest ega inimesed tuld siis veel tundnud. Hülgenahad ja soe mereline kliima.
Aga see inimeste hea elu oli nii hea, et neid sigines kalda peale ülearu palju. Kalasaak kippus hõredaks jääma.
Siis vaatasid inimesed metsa poole ja nägid, et seal ka midagi liigutab. Jänesed olid tol ajal ka selline liik, mida jagus nii et aitab. Hakkasid siis inimesed jäneseid taga ajama. Nii nad sisemaa poole sattusidki. Muidu polnud viga, aga jänesel ei ole seda rasva, mis hülgel. Talvel hakkas keskmaal kole külm. Karul oleks rasva olnud, aga karu, see kuripatt kippus vastu hakkama. Ja valis murdmiseks ikka kõige kobedamad kütid välja. Naised ei raatsinud kohe kuidagi mehi karujahile saata. Ainult kõige kangema külmaga.
Vanataat vaatas, kuidas inimesed pakasega maadlesid ja tal hakkas neist päris hale. Süütas veel hilja sügisel inimeste soojendamiseks välguga ühe puu põlema. Aga kas siis inimesed oskasid kingitusest lugu pidada? Kaugel sellest! Jooksid kui lambakari tule eest rettu. Lasid lahmaka metsa maha põleda, aga sellest aru ei saanud, et siit tuleb tukki võtta. Vanataat lausa pahandas, kustutas lörtsiga leegi ära. Viimased söed veel hõõgusid, kui üks mees märkas, et põlemise paigast kuuma õhkab. Aga siis läks ka veel hulga aega, enne kui aru saadi, millega tuld toita tuleb. Prooviti mulla ja kivide ja noore lumega, enne kui ühele meenus, et esimesed leegid puust kinni hoidsid.
Nüüd oli inimestel tuli käes ja võis pika sammu kultuurrahvaks saamise suunas astuda. Istusid üheskoos lõkke ümber - tuli pani vere soonte sees surisema. Mõnus-mõnus! Nii sellest külast Mõnuvere saigi. Ja paigale, kus tuli platsi lagedaks tegi ja hiljem esimene inimeste valvatud lõke kerkis, tehti Põlendiku talu.
Aga üks õnnetus sündis selle tulesaamise käigus ka.
Siis, kui taat puu süütas ja kõik minema jooksid, oli üks noor näitsik just võpsikusse asjale roninud. Undrukud üle pea, ei saanud tule eest tulema. Piinlik oli appi ka hüüda ja nii ta jäi.
Sellel tüdrukul oli väga tore peigmees. Nii tore, et naispere ei raatsinud teda kunagi karujahile saata, ikka otsiti talle selleks ajaks mõni tubasem ots.
Nii tore poiss oli, aga näe, üks viga - ainult seda ühte tüdrukut märkas, nagu polekski teisi olemas.
Nüüd ka. Kurvastas nii, et naistel hinged pahempidi sees. Üks püüdis lohutada ja teine püüdis lohutada - ei saadud lohutatud.
Tüdruk vaatas teisest ilmast ise ka, et no mis sa hullvaimuga teed! Õhkab muudkui kadunu poole - ise nii otsas, et kahju kohe. Võta või ühes. Aga seal pool oli isegi huvitav elu, ei täidinud nagu hästi võtta. Küsis siis vaimuilma tarkade käest nõu, et kuidas poissi surmast eemale peletada.
Tuli välja, et selleks on täitsa lihtne moodus olemas.
Tüdruk pidi küünla võtma ja sealtsamast Mõnuvere küla lõkkest tule külge pistma. Küünla pidi poisile kätte andma. Sellest lõkkest süüdatud küünal pidada noorele mehele kõik maised mõnud meelde tuletama. Too teine ilm küünlavalguse sisse ei ulatunud, küll aga, kui mõni maine noorik nüüd mehe poolt ära sai märgatud, siis tollel enam hõlpu ei olnud. Mis Mõnuvere küünlatulest seotud, see eluks ajaks.
"No aga kas siis nii ongi, et kes esimesena vastu tuleb, selle saab?" muretses abiotsija-tüdruk. Tegi ju ettevaatlikuks kah: tükk aega poisiga hästi läbi saadud ja nüüd anna teab-kellele ära. Eks neid naisi juhtunud juba tollel ajal igasuguseid olema. Igatühte poleks päris soovitanud võtta.
"See see õnn ongi, et Mõnuvere tulle torgatud küünal näitab õige õnne ära!" kostnud targad.
"Aga siis on aeg piiratud?" märkas tüdruk. "Kaua see küünal ikka kestab?"
"Ehk oskab kavalust kasutada ja puhub vahepeal leegi ära."
"No aga kus see võlujõud siis?"
"Vaata. See sinu õnnetu peig on elumõnumärgid juba silmadest sisse lasknud. Tema mäletab ja küünal mäletab. Ja nüüd on terake aega otsida."
Kas Sinul on kaminasimsi peal Mõnuveres süüdatud küünal? Ei ole? Erilist õnne ka ei tundu elus olema? No aga mis Sa siis ootad veel? ;)
Hülgenahad lasid talve üle elada, sest ega inimesed tuld siis veel tundnud. Hülgenahad ja soe mereline kliima.
Aga see inimeste hea elu oli nii hea, et neid sigines kalda peale ülearu palju. Kalasaak kippus hõredaks jääma.
Siis vaatasid inimesed metsa poole ja nägid, et seal ka midagi liigutab. Jänesed olid tol ajal ka selline liik, mida jagus nii et aitab. Hakkasid siis inimesed jäneseid taga ajama. Nii nad sisemaa poole sattusidki. Muidu polnud viga, aga jänesel ei ole seda rasva, mis hülgel. Talvel hakkas keskmaal kole külm. Karul oleks rasva olnud, aga karu, see kuripatt kippus vastu hakkama. Ja valis murdmiseks ikka kõige kobedamad kütid välja. Naised ei raatsinud kohe kuidagi mehi karujahile saata. Ainult kõige kangema külmaga.
Vanataat vaatas, kuidas inimesed pakasega maadlesid ja tal hakkas neist päris hale. Süütas veel hilja sügisel inimeste soojendamiseks välguga ühe puu põlema. Aga kas siis inimesed oskasid kingitusest lugu pidada? Kaugel sellest! Jooksid kui lambakari tule eest rettu. Lasid lahmaka metsa maha põleda, aga sellest aru ei saanud, et siit tuleb tukki võtta. Vanataat lausa pahandas, kustutas lörtsiga leegi ära. Viimased söed veel hõõgusid, kui üks mees märkas, et põlemise paigast kuuma õhkab. Aga siis läks ka veel hulga aega, enne kui aru saadi, millega tuld toita tuleb. Prooviti mulla ja kivide ja noore lumega, enne kui ühele meenus, et esimesed leegid puust kinni hoidsid.
Nüüd oli inimestel tuli käes ja võis pika sammu kultuurrahvaks saamise suunas astuda. Istusid üheskoos lõkke ümber - tuli pani vere soonte sees surisema. Mõnus-mõnus! Nii sellest külast Mõnuvere saigi. Ja paigale, kus tuli platsi lagedaks tegi ja hiljem esimene inimeste valvatud lõke kerkis, tehti Põlendiku talu.
Aga üks õnnetus sündis selle tulesaamise käigus ka.
Siis, kui taat puu süütas ja kõik minema jooksid, oli üks noor näitsik just võpsikusse asjale roninud. Undrukud üle pea, ei saanud tule eest tulema. Piinlik oli appi ka hüüda ja nii ta jäi.
Sellel tüdrukul oli väga tore peigmees. Nii tore, et naispere ei raatsinud teda kunagi karujahile saata, ikka otsiti talle selleks ajaks mõni tubasem ots.
Nii tore poiss oli, aga näe, üks viga - ainult seda ühte tüdrukut märkas, nagu polekski teisi olemas.
Nüüd ka. Kurvastas nii, et naistel hinged pahempidi sees. Üks püüdis lohutada ja teine püüdis lohutada - ei saadud lohutatud.
Tüdruk vaatas teisest ilmast ise ka, et no mis sa hullvaimuga teed! Õhkab muudkui kadunu poole - ise nii otsas, et kahju kohe. Võta või ühes. Aga seal pool oli isegi huvitav elu, ei täidinud nagu hästi võtta. Küsis siis vaimuilma tarkade käest nõu, et kuidas poissi surmast eemale peletada.
Tuli välja, et selleks on täitsa lihtne moodus olemas.
Tüdruk pidi küünla võtma ja sealtsamast Mõnuvere küla lõkkest tule külge pistma. Küünla pidi poisile kätte andma. Sellest lõkkest süüdatud küünal pidada noorele mehele kõik maised mõnud meelde tuletama. Too teine ilm küünlavalguse sisse ei ulatunud, küll aga, kui mõni maine noorik nüüd mehe poolt ära sai märgatud, siis tollel enam hõlpu ei olnud. Mis Mõnuvere küünlatulest seotud, see eluks ajaks.
"No aga kas siis nii ongi, et kes esimesena vastu tuleb, selle saab?" muretses abiotsija-tüdruk. Tegi ju ettevaatlikuks kah: tükk aega poisiga hästi läbi saadud ja nüüd anna teab-kellele ära. Eks neid naisi juhtunud juba tollel ajal igasuguseid olema. Igatühte poleks päris soovitanud võtta.
"See see õnn ongi, et Mõnuvere tulle torgatud küünal näitab õige õnne ära!" kostnud targad.
"Aga siis on aeg piiratud?" märkas tüdruk. "Kaua see küünal ikka kestab?"
"Ehk oskab kavalust kasutada ja puhub vahepeal leegi ära."
"No aga kus see võlujõud siis?"
"Vaata. See sinu õnnetu peig on elumõnumärgid juba silmadest sisse lasknud. Tema mäletab ja küünal mäletab. Ja nüüd on terake aega otsida."
Kas Sinul on kaminasimsi peal Mõnuveres süüdatud küünal? Ei ole? Erilist õnne ka ei tundu elus olema? No aga mis Sa siis ootad veel? ;)
SINIALLIKA TRIIBUKIVI
Muidu olnud parun mõistlik mees, aga hirmsasti himustanud orjatüdrukuid. Kord, metsas kolades, sattunud ta teele eriti habras ja nooreke, kes sedasorti ohtu aimatagi ei osanud. Tihe tüvemüür põrgatas palved ja appihüüud paruni pahateopaika tagasi
või kes aidata tihanuks? Koerad ju sealsamas.
Kui tüdruk mõne aja möödudes minema tuikus, siniallikasse soovija silmad peas, ei kandnud teotusest takerduvad jalad kaugemale kui kivini allikatee veeres. Piiga suust ei kostnud sõnagi, aga kogu ta häda ja ahastus poleks sõnadesse ära mahtunudki.
Tüdruk jalutas oma tee lõpuni.
Kui kivil oleks süda olnud, oleks see murdunud. Et südant polnud, kärises kivi ise keskelt pooleks.
Härra, kes õndsaks viivuks õnnekammitsasse kinni jäi, tundis, et keha veel küll ei saanud ja tõttas tüdrukut otsima. Tütarlast ei leidnud, aga kätega kivilõhet katsudes hakkasid härra sõõrmed sügavamini õhku sisse vedama ja nina nõustus, et ohver veel läheduses võib liikuda.
Sellise häbematuse peale saanuks kivi süda täis. Kuna tal südant polnud, kargasid kivipooled nagu kohvrihõlmad kokku ja paruni kuubedele polnud sestpeale käiseid tarvis.
Kivi seisnud kui ennegi, ainult punane triip käinud tema turjast risti üle ja lekkinud lugematud aastad halva haisuga vedelikku, kuni aeg oma halastava silmaga selle kuivaks vaatas ja kivihaava heledaks pleegitas.
Mina sellele kivile ei istuks. Mine tea.
Loodi 2014
või kes aidata tihanuks? Koerad ju sealsamas.
Kui tüdruk mõne aja möödudes minema tuikus, siniallikasse soovija silmad peas, ei kandnud teotusest takerduvad jalad kaugemale kui kivini allikatee veeres. Piiga suust ei kostnud sõnagi, aga kogu ta häda ja ahastus poleks sõnadesse ära mahtunudki.
Tüdruk jalutas oma tee lõpuni.
Kui kivil oleks süda olnud, oleks see murdunud. Et südant polnud, kärises kivi ise keskelt pooleks.
Härra, kes õndsaks viivuks õnnekammitsasse kinni jäi, tundis, et keha veel küll ei saanud ja tõttas tüdrukut otsima. Tütarlast ei leidnud, aga kätega kivilõhet katsudes hakkasid härra sõõrmed sügavamini õhku sisse vedama ja nina nõustus, et ohver veel läheduses võib liikuda.
Sellise häbematuse peale saanuks kivi süda täis. Kuna tal südant polnud, kargasid kivipooled nagu kohvrihõlmad kokku ja paruni kuubedele polnud sestpeale käiseid tarvis.
Kivi seisnud kui ennegi, ainult punane triip käinud tema turjast risti üle ja lekkinud lugematud aastad halva haisuga vedelikku, kuni aeg oma halastava silmaga selle kuivaks vaatas ja kivihaava heledaks pleegitas.
Mina sellele kivile ei istuks. Mine tea.
Loodi 2014
NEITSIJÄRV
Vanasti asus ta kusagil Mõnuvere ja Soosalu piirimail. Oma järveneitsiga, kes paar korda end külarahvale näha unustas. Sellest nimigi.
Aga külanaistel ei või ju lahtist veekogu nina ees hoida. Need hakkavad sealt kohe vett tassima. Enestele. Loomajoogiks. Saadavad lojused kaldaid tallama. Tulevad seljariideid puhtaks nühkima. Roojaseid titelappe läbi lobistama.
See viimane oli järveneitsi jaoks liig. Korjas oma veed kokku ja kolis Mägede küla taha nurka ära. Metsade-rabade vahele. Kuhu keegi naljalt niisamagi ei sattunud. Pesemisest rääkimata. Kallas rabe ka.
Elas järveneid uhkes üksinduses. Harjus kõike omaks pidama. Pahandas hirmsasti, kui keegi midagi võtma tuli. Loe, see lugu on raamatuski, kuidas üks mees endale veest puujupi kõnnikepiks tõmbas ja kuidas järveneitsi talle seljatakka käratas: "Anna mu püss tagasi!"
Küllap oleks mehe järve ajanud, kui too poleks märganud toigast käest visata ja plagama pista.
Palju aastaid oli järv seal metsaüksinduses. Aga aegamööda hakkasid kaldad pitsitama ja järve käest ruumi ära kiskuma. Igavene häda oli neitsil, et järvesilma säravana hoida. Väike oli see tulleski olnud. Ehk paar-kolmkümmend sammu vaid seda- ja todapidi.
Ja igavaks läks, kui ikka kuude kaupa üldse keegi külas ei käinud. Hakkad sündmustest puudust tundma, milliseid varem miskiks ei pidanud.
- - -
Sellest ei ole üldse palju aega möödas. Kolm-neli aastakest ehk. Valgehobusemäe puhkamisala hakati laiemaks tegema. Võeti mõned risusse kasvanud kuused-männid maha. Lükati plats lagedaks ja keskelt nõgusaks. Kes teab, mis plaanid inimestel olid.
Kuidagi jõudis uudis järveneitsi kõrvu. Vaatas neidis korra veel tüdinult ringi ja pakkis siis järve pambuks selga. Mismoodi täpselt läks, ega sellele tunnistajaid olnud, aga ühel hommikul oli kohal ja endale Sillaotsa hoonete taha uue sängi sisse seadnud.
Räägitakse, et pikk üksinduse aeg ja järskune inimeste ligi sattumine on järveneitsi kombed pisut kõlvatuks teinud. Ei, ega ta naisi puutu. Lapsed jätab ka rahule. Aga kui mõni täismehe-eas isane inimene, kel naistega veel lähem tutvus tegemata, ujuma sattuda, pidavat too veest välja tulles ühe unustamatu kogemuse võrra rikkam olema.
Ära seda nüüd kohe katsetama mine, kui Sina just selline mees juhtud olema! Oht on ju ka, et sa neitsile nii palju meeldima hakkad, et ta sind enda juurest enam ära ei lubagi.
Alguses võib ju tore olla. Aga arva ise: lihaliku naisterahvagagi on hulka häda ja viletsust. Mis veel sellisest võib oodata!
Aga külanaistel ei või ju lahtist veekogu nina ees hoida. Need hakkavad sealt kohe vett tassima. Enestele. Loomajoogiks. Saadavad lojused kaldaid tallama. Tulevad seljariideid puhtaks nühkima. Roojaseid titelappe läbi lobistama.
See viimane oli järveneitsi jaoks liig. Korjas oma veed kokku ja kolis Mägede küla taha nurka ära. Metsade-rabade vahele. Kuhu keegi naljalt niisamagi ei sattunud. Pesemisest rääkimata. Kallas rabe ka.
Elas järveneid uhkes üksinduses. Harjus kõike omaks pidama. Pahandas hirmsasti, kui keegi midagi võtma tuli. Loe, see lugu on raamatuski, kuidas üks mees endale veest puujupi kõnnikepiks tõmbas ja kuidas järveneitsi talle seljatakka käratas: "Anna mu püss tagasi!"
Küllap oleks mehe järve ajanud, kui too poleks märganud toigast käest visata ja plagama pista.
Palju aastaid oli järv seal metsaüksinduses. Aga aegamööda hakkasid kaldad pitsitama ja järve käest ruumi ära kiskuma. Igavene häda oli neitsil, et järvesilma säravana hoida. Väike oli see tulleski olnud. Ehk paar-kolmkümmend sammu vaid seda- ja todapidi.
Ja igavaks läks, kui ikka kuude kaupa üldse keegi külas ei käinud. Hakkad sündmustest puudust tundma, milliseid varem miskiks ei pidanud.
- - -
Sellest ei ole üldse palju aega möödas. Kolm-neli aastakest ehk. Valgehobusemäe puhkamisala hakati laiemaks tegema. Võeti mõned risusse kasvanud kuused-männid maha. Lükati plats lagedaks ja keskelt nõgusaks. Kes teab, mis plaanid inimestel olid.
Kuidagi jõudis uudis järveneitsi kõrvu. Vaatas neidis korra veel tüdinult ringi ja pakkis siis järve pambuks selga. Mismoodi täpselt läks, ega sellele tunnistajaid olnud, aga ühel hommikul oli kohal ja endale Sillaotsa hoonete taha uue sängi sisse seadnud.
Räägitakse, et pikk üksinduse aeg ja järskune inimeste ligi sattumine on järveneitsi kombed pisut kõlvatuks teinud. Ei, ega ta naisi puutu. Lapsed jätab ka rahule. Aga kui mõni täismehe-eas isane inimene, kel naistega veel lähem tutvus tegemata, ujuma sattuda, pidavat too veest välja tulles ühe unustamatu kogemuse võrra rikkam olema.
Ära seda nüüd kohe katsetama mine, kui Sina just selline mees juhtud olema! Oht on ju ka, et sa neitsile nii palju meeldima hakkad, et ta sind enda juurest enam ära ei lubagi.
Alguses võib ju tore olla. Aga arva ise: lihaliku naisterahvagagi on hulka häda ja viletsust. Mis veel sellisest võib oodata!
JAGATUD MURE
Ühel naisel oli suur mure, aga rääkida sellest ei saanud. Öeldakse, et jagatud mure on pool muret, aga mõne puhul pead hoolega kuulajat valima, muidu kasvab mure veel suuremaks.
Kasvas nagunii. Kasvas nii suureks, et naine tundis - natuke veel ja kisub sisemuse puruks.
Läks metsa, et ehk hakkab kõndides kergem. Ei hakanud.
Jõudis naine suure kivi juurde. Nii suure nagu maja. Naine mõtles, et kivi ju külm ja tumm - muret kellelegi edasi ei kõnele. Et kaisutab kivi ja räägib tollele. Lõi käed laiali ja liibus vastu kivimürakat.
Aga kivi oli liiga külm. Mure ei tulnud naise seest välja. Välja ei tulnud, aga kasvas ikka. Naine tundis, et... no nüüd... Haaras kahe käega kivi kõrval kasvavast kasest. Kask oli soe. Naine rääkis kasele oma mure ära. Kask osutus heaks kuulajaks. Võttis kogu mure enda kanda, naisele ei jätnud midagi.
Naine lippas koju, süda murest prii ja nii tark, et uut enam niipea sisse ei lasknud.
Selle kase sa tunned ära. Tal on külje sees triip. Tuleb välja, et mure oli isegi suure puu jaoks liiga suur, mis siis veel naisest räägid!
Tahad teada, mis mure see oli? Kask ise ei räägi, aga pane kõrv vastu puu pragu ja kuula.
Kui riskid.
Kasvas nagunii. Kasvas nii suureks, et naine tundis - natuke veel ja kisub sisemuse puruks.
Läks metsa, et ehk hakkab kõndides kergem. Ei hakanud.
Jõudis naine suure kivi juurde. Nii suure nagu maja. Naine mõtles, et kivi ju külm ja tumm - muret kellelegi edasi ei kõnele. Et kaisutab kivi ja räägib tollele. Lõi käed laiali ja liibus vastu kivimürakat.
Aga kivi oli liiga külm. Mure ei tulnud naise seest välja. Välja ei tulnud, aga kasvas ikka. Naine tundis, et... no nüüd... Haaras kahe käega kivi kõrval kasvavast kasest. Kask oli soe. Naine rääkis kasele oma mure ära. Kask osutus heaks kuulajaks. Võttis kogu mure enda kanda, naisele ei jätnud midagi.
Naine lippas koju, süda murest prii ja nii tark, et uut enam niipea sisse ei lasknud.
Selle kase sa tunned ära. Tal on külje sees triip. Tuleb välja, et mure oli isegi suure puu jaoks liiga suur, mis siis veel naisest räägid!
Tahad teada, mis mure see oli? Kask ise ei räägi, aga pane kõrv vastu puu pragu ja kuula.
Kui riskid.
REHESAARE SUURKIVI
LIIVOJA
Üks Mägede küla mees pole muidu oma kratist lahti saanud, kui et saatis kiusaja liivakünka servale liivast köit keerutama. Kratt võtnud asja tõsiselt, keerutanud nii, et liivateradest valuhigi voolas, aga need ei ole mitte köieks kokku hakanud. Kratimeisterdaja-mees sai lepingust lahti, aga selle koha peale, kus kratt köit tegi, jäi liivaveest oja voolama. Liivojaks kutsutaksegi.
VALGEHOBUSEMÄGI
Ilmus kord ennemuistsel ajal siiakanti võõramaa mees. Meie inimeste mõistes liiga viisakas. Kuna kedagi ei leidunud, kes teda teistele tutvustanud oleks, konutas omaette. Kohalikku keelt ka ei vallanud. Siinsed vaatasid tema peale sellepärast natuke viltu, aga tarkust sisse taguma kah minna ei viitsinud.
Kuna meest omaks ei võetud, kolis ta tihedasse metsatihnikusse, kõrge künka otsa ja ehitas seal endale maja.
Unustati suisa äragi, et temasugune ka kusagil olemas on.
Külas elas noor ja kena tüdruk. Kreet oli nimi, aga kui võõraste ligi sattus, nimetas end natuke peenemalt Margarethiks. Teagi, kust tal selline alpus külge oli jäänud.
Uitas see Kreet kord metsa all, korjas kütteks hagu ja kuusekäbisid. Äkitsi väänas jala nii õnnetult välja, et enam edasi liikuda ei kannatanud.
Vaatas: maja paistab puude vahelt, siin samas ligidal. Liipas vaevaliselt läveni ja kui koputuse peale avati, nägi, et uksel see imelik võõramaalane seisab. Sellega polnud ju võimalik sõna vahetada!
"Margareth!" koputas ta endale rinde vahele.
"John," noogutas mees tänulikult vastu. Lootis ehk esimese hooga, et on kaasmaalast kohanud.
"No nii. Purjus ka veel!" halas Kreet endamisi. "Ja vaja veel kelkida, et joob!"
Kreet tõmbas ninaga, aga tuttavat alkoholihaisu ei tabanud. Tea, mis sihuke endale sisse kaanib!
"Welcome to my house, Maggie!"
"Mis mägi? Mul jäse puru!"
"I see, I see," noogutas mees.
"Mis sa ahvid: jäse, jäse," pahandas tüdruk (ise ei teadnud ahvist midagi. Kes neid siia kolkasse näitama tuli?)
Aga siis võttis mees ta hellalt kaenlasse, tassis tuppa ja pani seal jala paika. Hoopis teised maneerid kui seni kogetud!
Mees pakkus teed ja üritas veel üht-teist ütelda, aga lõpuks löödi käega ja räägiti selles keeles, milleks sõnu vaja pole.
Ükskord saabus ikka minekuaeg.
Mees silitas Kreedu heledat tukka. Nii kahju oli piigat ära lasta.
"Welcome to my house, Maggie!" õhkas ta, otse kui lootes, et tüdruk siis jääbki.
Kreet aga tundis natukest tuska. Ilus öö oleks olnud, kui aga mees aina ja ikka oma mäest poleks jahunud.
"Mis koht see nüüd siis on, kus kolatakse, et enne hommikut koju ei jõuta?" kärkis ema koduväravas.
Mis koht see oligi?
"Vel... val-ge...hoose...hobuse...mägi?" ketras Kreet mehe korrutatut kohaliku suu päraseks. Hüvastijätuõrnustel ja kodusel vastuvõtul oli nii suur vahe sees, et piiga võttis ja keeras kannalt ümber ning kõmpis tuldud teed tagasi.
Mis sa arvad, mis lausega John talle vastu ruttas?
Aga paar neist sai ja taluase veel siiani alles.
Kuna meest omaks ei võetud, kolis ta tihedasse metsatihnikusse, kõrge künka otsa ja ehitas seal endale maja.
Unustati suisa äragi, et temasugune ka kusagil olemas on.
Külas elas noor ja kena tüdruk. Kreet oli nimi, aga kui võõraste ligi sattus, nimetas end natuke peenemalt Margarethiks. Teagi, kust tal selline alpus külge oli jäänud.
Uitas see Kreet kord metsa all, korjas kütteks hagu ja kuusekäbisid. Äkitsi väänas jala nii õnnetult välja, et enam edasi liikuda ei kannatanud.
Vaatas: maja paistab puude vahelt, siin samas ligidal. Liipas vaevaliselt läveni ja kui koputuse peale avati, nägi, et uksel see imelik võõramaalane seisab. Sellega polnud ju võimalik sõna vahetada!
"Margareth!" koputas ta endale rinde vahele.
"John," noogutas mees tänulikult vastu. Lootis ehk esimese hooga, et on kaasmaalast kohanud.
"No nii. Purjus ka veel!" halas Kreet endamisi. "Ja vaja veel kelkida, et joob!"
Kreet tõmbas ninaga, aga tuttavat alkoholihaisu ei tabanud. Tea, mis sihuke endale sisse kaanib!
"Welcome to my house, Maggie!"
"Mis mägi? Mul jäse puru!"
"I see, I see," noogutas mees.
"Mis sa ahvid: jäse, jäse," pahandas tüdruk (ise ei teadnud ahvist midagi. Kes neid siia kolkasse näitama tuli?)
Aga siis võttis mees ta hellalt kaenlasse, tassis tuppa ja pani seal jala paika. Hoopis teised maneerid kui seni kogetud!
Mees pakkus teed ja üritas veel üht-teist ütelda, aga lõpuks löödi käega ja räägiti selles keeles, milleks sõnu vaja pole.
Ükskord saabus ikka minekuaeg.
Mees silitas Kreedu heledat tukka. Nii kahju oli piigat ära lasta.
"Welcome to my house, Maggie!" õhkas ta, otse kui lootes, et tüdruk siis jääbki.
Kreet aga tundis natukest tuska. Ilus öö oleks olnud, kui aga mees aina ja ikka oma mäest poleks jahunud.
"Mis koht see nüüd siis on, kus kolatakse, et enne hommikut koju ei jõuta?" kärkis ema koduväravas.
Mis koht see oligi?
"Vel... val-ge...hoose...hobuse...mägi?" ketras Kreet mehe korrutatut kohaliku suu päraseks. Hüvastijätuõrnustel ja kodusel vastuvõtul oli nii suur vahe sees, et piiga võttis ja keeras kannalt ümber ning kõmpis tuldud teed tagasi.
Mis sa arvad, mis lausega John talle vastu ruttas?
Aga paar neist sai ja taluase veel siiani alles.
KAALEPI KUMMITUS
Kaalepi selles suures majas, mis otsaga veski poole osutab, ollakse kummitusega kimpus.
Kolis üks pere kümne aasta eest korterisse, kuhu eelmine, natuke napsilembene peremees ära surnud. Suri ära, aga vanast harjumusest käis ikka naise rahakotist kord kuus koidulat näppamas.
Kas nüüd just selle pärast, aga naine müüs korteri maha ja kolis mujale. Mees järgi ei hakanud minema - uus pererahvas oli ka meeldiva olemisega.
Nii kippus edaspidi selle pere emal raha kotist kaduma. Alul arvas enese hajameelseks, siis hakkas pereliikmeid riidlema. Peitis palka pere nähes ja päris salaja. Abi ei ühti. Igal kuul sada krooni kaotsis.
Jõudis see jutt endise perenaise kõrvu. Too läks surnuaeda mehe kalmu peale ja kärkis kadunukesega: "Mis tükke sa teed! Oli meil omavahel, mis oli, aga jäta võõrad rahule."
Ei tea, millega ähvardas või mida lubas, aga sestpeale lõppenud rahavargused ära.
Seda pannakse ometi tähele, et keegi kehatu ikka kodus ringi kondab ja inimeste lähedust otsib. Jääd telekat vaatama või raamatut lugema ja tunned äkki selgesti, et su seljataguses seistakse. Keerad ringi - ei kedagi!
Ehk loodab, et kui ise võtta ei tohi, teinekord ikka heast südamest antakse?
Võiks ju andagi, aga rahavahetus oli vahepeal. Kas ta nende müntidega midagi teha mõistab?
Kui täpselt teaks, millele need koidulad kulutati, võiks ju vahest asja enese kinkida. Sünnipäevaks või jõuludeks...
Kolis üks pere kümne aasta eest korterisse, kuhu eelmine, natuke napsilembene peremees ära surnud. Suri ära, aga vanast harjumusest käis ikka naise rahakotist kord kuus koidulat näppamas.
Kas nüüd just selle pärast, aga naine müüs korteri maha ja kolis mujale. Mees järgi ei hakanud minema - uus pererahvas oli ka meeldiva olemisega.
Nii kippus edaspidi selle pere emal raha kotist kaduma. Alul arvas enese hajameelseks, siis hakkas pereliikmeid riidlema. Peitis palka pere nähes ja päris salaja. Abi ei ühti. Igal kuul sada krooni kaotsis.
Jõudis see jutt endise perenaise kõrvu. Too läks surnuaeda mehe kalmu peale ja kärkis kadunukesega: "Mis tükke sa teed! Oli meil omavahel, mis oli, aga jäta võõrad rahule."
Ei tea, millega ähvardas või mida lubas, aga sestpeale lõppenud rahavargused ära.
Seda pannakse ometi tähele, et keegi kehatu ikka kodus ringi kondab ja inimeste lähedust otsib. Jääd telekat vaatama või raamatut lugema ja tunned äkki selgesti, et su seljataguses seistakse. Keerad ringi - ei kedagi!
Ehk loodab, et kui ise võtta ei tohi, teinekord ikka heast südamest antakse?
Võiks ju andagi, aga rahavahetus oli vahepeal. Kas ta nende müntidega midagi teha mõistab?
Kui täpselt teaks, millele need koidulad kulutati, võiks ju vahest asja enese kinkida. Sünnipäevaks või jõuludeks...
