ISADEGA KODUDES

Isadega kodudes on isa kõiges tunda:
ahi tõmbab, kraan ei tilgu, emad nii ei unda...
Isadega kodudes on uksed õlitatud,
prügikastid tühjad, kööginoad kõik teritatud.
Isadega kodus vaesus võimust võtma laisem.
Isadega kodus laps on lapsem, naine naisem.
Isadega kodus lapse jaoks on neli põlve,
neli kätt, mis kaitsevad ta kaunist lapsepõlve. ;)
Viis: Juhan Trump

LUMEMEES

Veeres õues lumepall.
Veeres minu akna all.
Oh-oh-oo, ah-ah-aa,
küll on suur ja raske ta.

Veeres teine lumepall.
Veeres minu akna all.
Natuke väiksem see.
Hüppas suure kukile.

Veeres veel üks lumepall.
Veeres minu akna all.
Hüppas siis hoppadii,
võttis kaasa porgandi.

Sütest silmad, naerusuu.
Ämber peas ja kaenlas luud
akna all lume sees
valvab vahva lumemees.


ÕNNESEEN

ARUSAAMATUS

PÕLE, KÜÜNAL!

PÕLE, KÜÜNAL!
Üks vallatu ja kergejalgne neidis
kord rohuliblelt lepatriinu leidis
ja naeratades hõikas:
"On sul aimu, 
et oleme kaks kaunist nimekaimu?"

Mispeale mutukas lõi tiivad valla
ning lendas näitsikule nina alla
ja oli oma kõnes väga kuri:
"Ma olen isane ja nimeks on mul Jüri!"
Põle, küünal! Põle, põle!
Süütest saabus luba.
Köida oma valgussõle 
külge kogu tuba.
Tule turvalisus vooli
pimedusepelust.
Igast leegihetkest hooli 
enamat, kui elust.
Rulli lahti lahkujale
värelusterada.
Mida kaugemale,seda 
kaunim mäletada.

EESTIMAAL ON SÜNNIPÄEV

ÕNNESEEN
Eestimaal on sünnipäev.
Emme tegi kaku.
Sünnipäevalapsele 
seda kuid ei paku.

Maa on sama vana kui
vanavana-Kata,
kes me käest küll kinke sai,
tordist rääkimata.

Kärsituna peegli ees
sätin lehvi pähe.
„Miks me sünnipäevale
ometi ei lähe?“

Emme muigab: „Oh sind, last!“
Tõmbab põlve peale.
„Vaata ise telekast -
kõik ei mahu peole!“

Sada triljon teretust.
Mitte ühtki pakki!
Tasakesi esikust
selga ajan jaki.

Mida me ei kasuta?
Mida kingiks panna?
Emme oma kasukat
üldsegi ei kanna.

Juhuks, kui sa, Eestimaa,
oled meesterahvas,
issi toast toon kaasa ma
sikuski ja kahva.

Küll on külm. Ja hirmus ka.
Õnneks kuu on väljas.
Kooki toon, et olema
me ei peaks siin näljas.

„Palju õnne!“ hõikan ja
paugutist teen pauku.
Koogipuru pudistan
mullamutiauku.

Aga me ei jõuagi
minna püüdma kalu.
Enne tuleb issi toast.
Joostes. Paljajalu.
Õnneseent ei tunta valgest 
liikumatust jalast.
Õnneseen on harva üksi
paksu metsa all.
Hõlpsamini leiad tema 
laste mängualast,
kepsutamas rannas,
laulmas linnatänaval.

Õnneseen võib-olla üldse
kübarat ei kanna.
Õnneseen võib olla
lühikene või ka pikk.
Õnneseent ei otsita,
et teda nahka panna,
vaid et tema kõrval olla 
sama õnnelik.

Õnneseene laulu sees
võib olla puravikke,
seeneusse, seenelisi -
kõik on viisi väärt.
Laulust sünnib üha uusi
Õnneseenemikke.
Õnn, et ühena neist ise
isuga teen häält.

Hällilaulud

Oma lapsed, sõnad ja viis. :)
L.

Äiu-tudu, äiu-tudu,
orust tõuseb pehme udu.
Udust tuleb lapse uni,
jääb ta juurde hommikuni.

Äiu-tudu, äiu-tudu,
rahulik on lapse kodu.
Tema varjul hea on uni,
kestab kuni hommikuni.

Äiulii ja äiulaa,
silmad sule, uni tuleb tasa.
Äiulii ja äiulaa,
ootab imeline muinasjutumaa.

E.

Siis, kui päevakära lakkab,
lapsed teki sees ja vakka
ega enam hulla,
tasa, nagu kuusekohin,
küsib uni: "Kas ma tohin
juba tuppa tulla?"


Peoga pehmelt nagu ema
paitab silmad kinni tema,
paneb käe su käele.
Annab kaasa uneteele
hingehea ja hella meele,
vaikse lauluhääle.


Iga laps saab valged tiivad,
mis neid unemaale viivad,
tulvil õrnust, malbust.
Väljas valvab kuu, et maja
keegi ärkvele ei aja
enne koiduvalgust.

A.

Uinu mu kullake, tilluke, armas. 
Päikese välja ju vahetas kuu. 
Aknal, jäälillede helkivas karras, 
laulavad ööhaldjad uinuma Su. 

Tudu, mu kullake, tilluke, kallis. 
Mugavalt peod padja alla nüüd sea. 
Aeg valvab ööläbi tiksuvais kellis, 
et tuleks unenäod kõik ainult head.

SUVI ON AUGUSTIS

Suvi on augustis.
Laotusest jälle langevad tähed.
Hüppavad kaugust, siis
sadu täitmata soove on vähem.
Maanduvad lõketeks randades.
Veehelgist heldinud rindades
valgusigatsus pidusid peab.
Lõkkeid lintideks lõiguvad tuuled,
sädemeid tagasi enese juurde
öötaevas nendega tähtedeks veab.

​Suvi on augustis.
Taevakõrgust ma mõõtma ei lähe.
Piiritut kaugust, mis
tähevihmana sadamas pähe.
Mina oma soovi ei korda.
Kord palusin, kõik läkski korda.
Tavaks täide minna on heal.
Oli tookord mu soov nõnda vahetu
ja nii õige see endaletahetu.
Oma õnnel nüüd ise hoian silma peal.