SAHA-ARDER JA SETU OJA SAKERDIS
Arder käib meil talviti teid lahti lükkamas. Ega neid peresid palju ole, kus traktor õues. Arderil on neid kohe kaks. Muid masinaid sinna juurde.
Aeg on inimesed kärsituks teinud. Enam ei malda tuisu järel keegi kevadet oodata, üsna ruttu hakkavad telefonid Arderi poole appi hüüdma. Et hommikuks rajad sisse saaks, alustab Arder vahel varahommikul, vahel juba hilisel õhtutunnil. Ikka nii, kuidas ilm lubab.
Selle talve lund mäletad? Arderi mälestused on kindlasti kibedamad, sest lumevaalude laialilükkamine on üks vaev, aga hoopis hirmsam see, mis hangesügavas saha ette võib jääda!
Ühel öökorral, see oli pühapäeval vastu esmaspäeva (Arder mäletas, sest tegi tagasi tulles märgi kalendrisse) - kuu paistis ja lumi sätendas, väljas oli selline ilu ja vaikus, et kange kiusatus tekkis jõululaule laulda, ehkki jõuluaeg kaugel möödas - nägi Arder, hooga Peedu ja Lehtmetsa piirist üle, Setu oja poole tuisates (suure tee tühjaks trügimine polnud tema rida ja sealt, paistis, oli õhtul just läbi käidud kah) imelikku toimetust. Alguses vaatas Arder, et metssiga. Lasi tuled maha, et looma mitte eksitada (kuul oli taevas jõudu küll), aga siis muigas, et nii veidrat siga pole ta elus enne näinud! Kogu jooksis kraavi pealt, mis kui jäine keeglirada hangehõlmade vahelt vastu läikis (jalamaid liikudes oleks lugu Arderil nägemata jäänud, aga kabiinist, kõrgelt, oli vaade hoopis teisem) hoo sisse, viskas teetruubi ees kõhuli ja libises tunnelisügavusse.
Muidu oleks võinud ju arvata, et mõni laps endale lusti teeb, aga sellisel kellaajal???
No inimene pidi see ometi ju olema? Külvet või? Tema meil on külas kasvult kasinavõitu, aga... too tegelane oleks Külvetilegi kehvalt kaenlaaluseni ulatunud.
Arder uskus, et sellise hooga põrutab liulaskja teiselt poolt truubiaugust välja, kuid ei. Varsti ukerdas mehike käpuli tuldud kohast välja tagasi ja jooksis uue valuga teealusesse. Nii mitu korda.
Arder oli traktori vahepeal seisma jätnud. Nüüd otsustas, et läheb vaatab, mis lugu seal käimas on. Arderil on kogu ja kaalu, ega keegi talle naljalt ninna karata julge. See pisilane ei oleks ulatanud kah, nii et mis tast karta!
Arder oli televiisorist igasugu tegelasi näinud, aga nii imelikku olevust küll mitte. Muidu mehe moodi küll - juuksed salkus, habemesutsakas lõua otsas ja suur sinine nina näo keskel, aga see nina tundus tema juures ka ainuke toekam asi olema. Käerandmed ulatusid pikalt kuuekäiste seest välja ja olid nii peenikesed, et Arderi sõrmgi jämedam võis paista. Vildid olid selgelt suured, aga tegelane tallas nendega uskumatult väledalt ringi. Ja nii ametis ning nutune oli ta, et ei osanud Arderi vaatamatuleku peale võpatadagi.
"Mis möllad siin?" kohmas Arder. Tea, kas sihuke üldse inimese keelest aru saab.
"Tuppa ei pääse!" virises sakerdis (või kuidas sa sihukest nimetada oskad).
"Mis tuba sa siit taga ajad?" ei mõistnud Arder aru saada. Piilus siis august sisse - tuba ei näinud, aga läbikäiku teisele poole polnud kah mitte. Eks koprad olid selle millagi seest täis tassinud.
Vahepeal panid tee- või jahimehed restid ette, aga teab, kes need jälle ära kiskus. Paar suve tagasi lainetas metsaservas selline järv, et ulatus peaaegu Setu Manni majani. Siis oligi kobrastega suurem sõda ja restitõkked ette lasti.
Arderil oli oma mõtteapsu pärast juba ette piinlik, aga midagi targemat ei osanud ka pakkuda: "Kobras oled või?" (võta kinni, mis silmamoondusi täiskuu ajal sünnib).
"Ise oled kobras!" puhises tilluke tegelane ja oli tükk aega solvumusest sõnatu.
"Mis sa siis siin truubiaugus tuiad?"
"Ütlesin ju, et tuppa ei pääse!" niutsus pässakas.
"Ja kuidas sa muidu käisid? Kas ennemalt oli tee alati lahti või?" ei taibanud Arder.
"Saag unus sahtlisse," tunnistas sakerdis.
Sae mainimine tuletas Arderile meelde, et tema oma on traktoris, istme taga, täitsa olemas.
"Et lõikan raja sisse?" pakkus ta.
Tuustik noogutas innukalt.
Eks ta ebamugav oli keset ööd saag üürgama panna, aga Arderile hakkas olukord juba lõbu tegema. Arutas küll, et kuigi kaugele vist käsi ei ulata, aga polnudki palju vaja - mehike tormas kah vahele, tiris ja sikutas lahti saetud oksarisu siia ja sinnapoole, korraga liikusid sees truubitorud nagu lükanduksed ja kadunud too takukoonal oligi.
"Häh! Oleks siis aitähki öelnud või midagi!" turtsatas Arder, enne kui jalas valu hakkas tundma. Eks torud käinud vaheliti sellise jõu ja hooga, et Arderi saapavarvas jäi sinna vahele.
"No ole sa meheks!" kurjustas Arder. Eks see oli nüüd piisav tänu küll."
"Mis, sa, hull, teed! Tõstad mul ukse hingede pealt maha!" karjatas tuust, kelle sinine nina taas truubiprakku ilmus.
"Hädaldad siin oma uksega, mul jalg puru!" pigistas Arder hammaste vahelt. Said jäseme kuidagi kahe peale kätte ja köötsas Arder masinani, ise ei oska veel arvata, kuidas piinatud koivaga sõitmine õnnestub -karvapäss kõrval muudkui kiunub oma ukse pärast.
"Kuule, pane suu kinni. Aita siin sind ja riski eluga! Sa ei mõista tänadagi, muudkui virised veel," käratas Arder.
"Mul oli sulle ikka kingitus ka," tungis häbelikkusenoot tuustiku häälde. "Jalga see terveks ei ravi ega rikkaks ei tee, aga teinekord ehk abiks ikka. Mul on sulle selline hääl ära anda, mis mitme kilomeetri taha kostab. Aga see tahab enne natuke seismist ja seadimist," manitses sakerdis.
"Kui see hull mulle kõri kallale ka veel kipub, siis ma talle rusikaga virutan ja tagasi ei hoia," mõtles Arder, aga tuust ei teinud rohkem midagi. Vangutas korra veel hädisel ilmel truubi kõrval pead, loksutas toruotsa, hüüdis: "Hoia suveni!" ja kadunud oligi.
Arder püüdis jalavalu vähendamiseks koduteel laulu üles võtta, aga kurk oli kuidagi hell, ei saanud õiget heli kätte.
Oli siis igaks juhuks häälega ettevaatlik. Pärast muidu köhi ka veel! Hiljem läks lugu üsna meelest.
Lonkas mees küll mitu aega.
Arder on seltskonnas nõutud sell, laulab kooris ja käib muidu sõpradega tihedalt läbi, aga näe, ei tihanud tükk aega kellelegi rääkida, mis värk jalaga tegelikult juhtus. Naisele ikka ütles, aga ega tema siis lobise.
Kodus muigasid, et nüüd pole kombaini vajagi - Arder lõikab häälega saagi maha. Ja karjub kivid põllult kangrusse kokku. Lõõpimiseks see jäi.
Aga siis, suvise vaimuliku laulupeo proovi ajal, tuli Arderile korraga kole köha peale ja pärast seda kui röögatas laulusõna üle Tähtvere, kesklinna poole minema - dirigent lebas mitu hetke oimetuna üle puldi. Ma võin kinnitada! Aitasin ise pärast ämmal kaks päeva aknaid pesta liivast ja lehesodist, mis tookord tuulega ruutudesse peksis.
Külarahvas loodab, et Arder oma hääle ikka taltsa suudab hoida. Lauluproovis pole meest suvest saati nähtud. Eks näis, mis saab.
Aga and on and. Mine tea, millal vaja võib minna.
Aeg on inimesed kärsituks teinud. Enam ei malda tuisu järel keegi kevadet oodata, üsna ruttu hakkavad telefonid Arderi poole appi hüüdma. Et hommikuks rajad sisse saaks, alustab Arder vahel varahommikul, vahel juba hilisel õhtutunnil. Ikka nii, kuidas ilm lubab.
Selle talve lund mäletad? Arderi mälestused on kindlasti kibedamad, sest lumevaalude laialilükkamine on üks vaev, aga hoopis hirmsam see, mis hangesügavas saha ette võib jääda!
Ühel öökorral, see oli pühapäeval vastu esmaspäeva (Arder mäletas, sest tegi tagasi tulles märgi kalendrisse) - kuu paistis ja lumi sätendas, väljas oli selline ilu ja vaikus, et kange kiusatus tekkis jõululaule laulda, ehkki jõuluaeg kaugel möödas - nägi Arder, hooga Peedu ja Lehtmetsa piirist üle, Setu oja poole tuisates (suure tee tühjaks trügimine polnud tema rida ja sealt, paistis, oli õhtul just läbi käidud kah) imelikku toimetust. Alguses vaatas Arder, et metssiga. Lasi tuled maha, et looma mitte eksitada (kuul oli taevas jõudu küll), aga siis muigas, et nii veidrat siga pole ta elus enne näinud! Kogu jooksis kraavi pealt, mis kui jäine keeglirada hangehõlmade vahelt vastu läikis (jalamaid liikudes oleks lugu Arderil nägemata jäänud, aga kabiinist, kõrgelt, oli vaade hoopis teisem) hoo sisse, viskas teetruubi ees kõhuli ja libises tunnelisügavusse.
Muidu oleks võinud ju arvata, et mõni laps endale lusti teeb, aga sellisel kellaajal???
No inimene pidi see ometi ju olema? Külvet või? Tema meil on külas kasvult kasinavõitu, aga... too tegelane oleks Külvetilegi kehvalt kaenlaaluseni ulatunud.
Arder uskus, et sellise hooga põrutab liulaskja teiselt poolt truubiaugust välja, kuid ei. Varsti ukerdas mehike käpuli tuldud kohast välja tagasi ja jooksis uue valuga teealusesse. Nii mitu korda.
Arder oli traktori vahepeal seisma jätnud. Nüüd otsustas, et läheb vaatab, mis lugu seal käimas on. Arderil on kogu ja kaalu, ega keegi talle naljalt ninna karata julge. See pisilane ei oleks ulatanud kah, nii et mis tast karta!
Arder oli televiisorist igasugu tegelasi näinud, aga nii imelikku olevust küll mitte. Muidu mehe moodi küll - juuksed salkus, habemesutsakas lõua otsas ja suur sinine nina näo keskel, aga see nina tundus tema juures ka ainuke toekam asi olema. Käerandmed ulatusid pikalt kuuekäiste seest välja ja olid nii peenikesed, et Arderi sõrmgi jämedam võis paista. Vildid olid selgelt suured, aga tegelane tallas nendega uskumatult väledalt ringi. Ja nii ametis ning nutune oli ta, et ei osanud Arderi vaatamatuleku peale võpatadagi.
"Mis möllad siin?" kohmas Arder. Tea, kas sihuke üldse inimese keelest aru saab.
"Tuppa ei pääse!" virises sakerdis (või kuidas sa sihukest nimetada oskad).
"Mis tuba sa siit taga ajad?" ei mõistnud Arder aru saada. Piilus siis august sisse - tuba ei näinud, aga läbikäiku teisele poole polnud kah mitte. Eks koprad olid selle millagi seest täis tassinud.
Vahepeal panid tee- või jahimehed restid ette, aga teab, kes need jälle ära kiskus. Paar suve tagasi lainetas metsaservas selline järv, et ulatus peaaegu Setu Manni majani. Siis oligi kobrastega suurem sõda ja restitõkked ette lasti.
Arderil oli oma mõtteapsu pärast juba ette piinlik, aga midagi targemat ei osanud ka pakkuda: "Kobras oled või?" (võta kinni, mis silmamoondusi täiskuu ajal sünnib).
"Ise oled kobras!" puhises tilluke tegelane ja oli tükk aega solvumusest sõnatu.
"Mis sa siis siin truubiaugus tuiad?"
"Ütlesin ju, et tuppa ei pääse!" niutsus pässakas.
"Ja kuidas sa muidu käisid? Kas ennemalt oli tee alati lahti või?" ei taibanud Arder.
"Saag unus sahtlisse," tunnistas sakerdis.
Sae mainimine tuletas Arderile meelde, et tema oma on traktoris, istme taga, täitsa olemas.
"Et lõikan raja sisse?" pakkus ta.
Tuustik noogutas innukalt.
Eks ta ebamugav oli keset ööd saag üürgama panna, aga Arderile hakkas olukord juba lõbu tegema. Arutas küll, et kuigi kaugele vist käsi ei ulata, aga polnudki palju vaja - mehike tormas kah vahele, tiris ja sikutas lahti saetud oksarisu siia ja sinnapoole, korraga liikusid sees truubitorud nagu lükanduksed ja kadunud too takukoonal oligi.
"Häh! Oleks siis aitähki öelnud või midagi!" turtsatas Arder, enne kui jalas valu hakkas tundma. Eks torud käinud vaheliti sellise jõu ja hooga, et Arderi saapavarvas jäi sinna vahele.
"No ole sa meheks!" kurjustas Arder. Eks see oli nüüd piisav tänu küll."
"Mis, sa, hull, teed! Tõstad mul ukse hingede pealt maha!" karjatas tuust, kelle sinine nina taas truubiprakku ilmus.
"Hädaldad siin oma uksega, mul jalg puru!" pigistas Arder hammaste vahelt. Said jäseme kuidagi kahe peale kätte ja köötsas Arder masinani, ise ei oska veel arvata, kuidas piinatud koivaga sõitmine õnnestub -karvapäss kõrval muudkui kiunub oma ukse pärast.
"Kuule, pane suu kinni. Aita siin sind ja riski eluga! Sa ei mõista tänadagi, muudkui virised veel," käratas Arder.
"Mul oli sulle ikka kingitus ka," tungis häbelikkusenoot tuustiku häälde. "Jalga see terveks ei ravi ega rikkaks ei tee, aga teinekord ehk abiks ikka. Mul on sulle selline hääl ära anda, mis mitme kilomeetri taha kostab. Aga see tahab enne natuke seismist ja seadimist," manitses sakerdis.
"Kui see hull mulle kõri kallale ka veel kipub, siis ma talle rusikaga virutan ja tagasi ei hoia," mõtles Arder, aga tuust ei teinud rohkem midagi. Vangutas korra veel hädisel ilmel truubi kõrval pead, loksutas toruotsa, hüüdis: "Hoia suveni!" ja kadunud oligi.
Arder püüdis jalavalu vähendamiseks koduteel laulu üles võtta, aga kurk oli kuidagi hell, ei saanud õiget heli kätte.
Oli siis igaks juhuks häälega ettevaatlik. Pärast muidu köhi ka veel! Hiljem läks lugu üsna meelest.
Lonkas mees küll mitu aega.
Arder on seltskonnas nõutud sell, laulab kooris ja käib muidu sõpradega tihedalt läbi, aga näe, ei tihanud tükk aega kellelegi rääkida, mis värk jalaga tegelikult juhtus. Naisele ikka ütles, aga ega tema siis lobise.
Kodus muigasid, et nüüd pole kombaini vajagi - Arder lõikab häälega saagi maha. Ja karjub kivid põllult kangrusse kokku. Lõõpimiseks see jäi.
Aga siis, suvise vaimuliku laulupeo proovi ajal, tuli Arderile korraga kole köha peale ja pärast seda kui röögatas laulusõna üle Tähtvere, kesklinna poole minema - dirigent lebas mitu hetke oimetuna üle puldi. Ma võin kinnitada! Aitasin ise pärast ämmal kaks päeva aknaid pesta liivast ja lehesodist, mis tookord tuulega ruutudesse peksis.
Külarahvas loodab, et Arder oma hääle ikka taltsa suudab hoida. Lauluproovis pole meest suvest saati nähtud. Eks näis, mis saab.
Aga and on and. Mine tea, millal vaja võib minna.
JÕULUÕNN
Jõululaupäeva ülivarajane hommikutund.
Sain end just vetsuskäimise järel teki sisse tagasi keritud (kaasa magas kõrval sügavat und), kui ahjuuks lõgisema hakkas. Teinekord valjema tuulega siiber lõksub, aga et uks niiviisi kolisema hakkab, oli mulle uudiseks. Katsusin pead padja alla peita, aga müra muutus aina nõudlikumaks - ajab sedaviisi kogu pere üles! Kerisin voodist õhema teki endale ümber ja, susse sängialusest tabamata, tuiasin asja uurima.
Vaevalt jõudsin malmpööra püstiseks ajada, kui raske uks kolksuga lahti paiskus, peenikesed sõrmed võreukse lukustusaugust välja vupsasid, luider näpp metallkeele üles lükkas ja tulijale sissepääsutee vabaks tegi.
Juuksepulstik, tokerjas habe, tohutusuur sinakaslilla nina ning kiitsakad käsivarred - kohtunud me polnud, aga kirjelduse järgi tundsin külalise ära.
"Tule kaasa, vaja on. Aga enne otsi plaastrit," torises mehike tuhka riietelt põrandale rapsides ja viibutas vigastatud käega mu nina ees.
"Tere. Saaks esmalt tuttavaks?" pidasin tuppapugeja tõredust pisut viisakusetuks, kuigi sõrmed juba peeglisahtlist plaastrikarpi ja haavapuhastit haarasid.
"Elvin," kohmas sakris mehike, oli plaasterdamise juures hell ja hüplik ning põrkis: "Kaua sa kohmerdad! Lähme juba!"
"Kust sul selline haav?" imestasin.
"Tuled, siis näed," poriseti vastuseks.
"Lase, ma panen enne riidesse. Ja jäta rumalused! Mina küll ahjusuust sisse ei roni. Lõhun enda ja kolde korraga!"
Elvin mõõtis mind altkulmupilguga ja sai siis isegi aru, et tõtt kõnelen. Marssis riidekapi juurde ja rapsas ukse lahti.
"Kuule, kas sa siin koristad ka kunagi?" urises ta.
Punastasin ja üritasin kapipõrandale pudenenud riideid kärmesti puudele riputada. No ei jõudnud igasse nurka. Arvasin, et ei jää vahele. Nii piinlik.
Elvin lükkas kapipõranda nagu lükandluugi kõrvale ja astus toekat kivitreppi mööda käigusügavusse.
"Hm. Tegelikult peaks siia alla kelder jääma?" jõudsin mõttes kukalt sügada, aga Elvin traavis nii tempokalt ees, käigud hargnesid vasemale, paremale, üles ja alla, et pidin tal kogu aeg silmadega kuklast kinni hoidma.
Korraga seisime väikeses sepikojas. Koldeleek pritsis ahtakese ruumi sooja valgust täis, seintel rippusid korralikes ridades tangid, vasarad ja muu mulle tundmatu tööriistavaru.
"Mis ma tegema pean?"
"Tange hoia. Ma taon. Pihta saanud käsi ei kannata enam põrutamist," nipsas mehike, pusis ja susis ääsi ümber, korjas mahakukkunud riistad kokku ja sepatöö läks lahti.
"Mida ma hoian?" ei adunud ma tangidega pitsitatavat, sest kuigi sädemeid tõusis ja lööke kajas, polnud valmivast esemest silmale suurt midagi näha.
"Sõnu. Soove ja sõnu," viskas Elvin suletud hammaste vahelt. "Ära lobise. Hommikuks peab valmis saama."
Ja tead. Iga uue eseme valmissaamise järel teravnesid mu meeled sedavõrd, et õige varsti neid imesünnitisi imetleda võisin. Ehkki jahtudes jälle nähtamatuiks tahkusid, võis kompides nende õnnetoovat hobuseraua kuju käe all tunda. Tillukesed õnnesirbid ilusatest mälestustest, headest sõnadest ja südamest tulnud soovidest. Veendusin, et Elvin tunneb meie küla rahvast minust palju paremini, aga mõne meenutusega oskasin minagi teda üllatada.
Olgu veelkord tõeks välja öeldud: Välimuse järgi ei maksa kedagi hinnata!
Kuidas Elvin kõiki neid häid ütlemisi alasile poetas! Kuidas ta hiljem mind maa-aluses käigustikus ikka ja jälle eksimast hoidis. Kuidas me valmis saanud nähtamatuid õnneohutisi majasissekäikude räästaalustesse riputasime... Kui õnnelik oleks meie küla õnneraudadetagi katuseservade all! Õnnelik lihtsalt seepärast, et meil on Elvin!
Ei jäänud Sinagi õnne-hobuserauata. Ära torkima mine, pillad veel alla. Nähtamatu ju.
Häid jõule, kallis koduküla. Elvin veedab tänase õhtu koos meie perega. Vähemalt hommikul jäi kokkulepe selline.
Sain end just vetsuskäimise järel teki sisse tagasi keritud (kaasa magas kõrval sügavat und), kui ahjuuks lõgisema hakkas. Teinekord valjema tuulega siiber lõksub, aga et uks niiviisi kolisema hakkab, oli mulle uudiseks. Katsusin pead padja alla peita, aga müra muutus aina nõudlikumaks - ajab sedaviisi kogu pere üles! Kerisin voodist õhema teki endale ümber ja, susse sängialusest tabamata, tuiasin asja uurima.
Vaevalt jõudsin malmpööra püstiseks ajada, kui raske uks kolksuga lahti paiskus, peenikesed sõrmed võreukse lukustusaugust välja vupsasid, luider näpp metallkeele üles lükkas ja tulijale sissepääsutee vabaks tegi.
Juuksepulstik, tokerjas habe, tohutusuur sinakaslilla nina ning kiitsakad käsivarred - kohtunud me polnud, aga kirjelduse järgi tundsin külalise ära.
"Tule kaasa, vaja on. Aga enne otsi plaastrit," torises mehike tuhka riietelt põrandale rapsides ja viibutas vigastatud käega mu nina ees.
"Tere. Saaks esmalt tuttavaks?" pidasin tuppapugeja tõredust pisut viisakusetuks, kuigi sõrmed juba peeglisahtlist plaastrikarpi ja haavapuhastit haarasid.
"Elvin," kohmas sakris mehike, oli plaasterdamise juures hell ja hüplik ning põrkis: "Kaua sa kohmerdad! Lähme juba!"
"Kust sul selline haav?" imestasin.
"Tuled, siis näed," poriseti vastuseks.
"Lase, ma panen enne riidesse. Ja jäta rumalused! Mina küll ahjusuust sisse ei roni. Lõhun enda ja kolde korraga!"
Elvin mõõtis mind altkulmupilguga ja sai siis isegi aru, et tõtt kõnelen. Marssis riidekapi juurde ja rapsas ukse lahti.
"Kuule, kas sa siin koristad ka kunagi?" urises ta.
Punastasin ja üritasin kapipõrandale pudenenud riideid kärmesti puudele riputada. No ei jõudnud igasse nurka. Arvasin, et ei jää vahele. Nii piinlik.
Elvin lükkas kapipõranda nagu lükandluugi kõrvale ja astus toekat kivitreppi mööda käigusügavusse.
"Hm. Tegelikult peaks siia alla kelder jääma?" jõudsin mõttes kukalt sügada, aga Elvin traavis nii tempokalt ees, käigud hargnesid vasemale, paremale, üles ja alla, et pidin tal kogu aeg silmadega kuklast kinni hoidma.
Korraga seisime väikeses sepikojas. Koldeleek pritsis ahtakese ruumi sooja valgust täis, seintel rippusid korralikes ridades tangid, vasarad ja muu mulle tundmatu tööriistavaru.
"Mis ma tegema pean?"
"Tange hoia. Ma taon. Pihta saanud käsi ei kannata enam põrutamist," nipsas mehike, pusis ja susis ääsi ümber, korjas mahakukkunud riistad kokku ja sepatöö läks lahti.
"Mida ma hoian?" ei adunud ma tangidega pitsitatavat, sest kuigi sädemeid tõusis ja lööke kajas, polnud valmivast esemest silmale suurt midagi näha.
"Sõnu. Soove ja sõnu," viskas Elvin suletud hammaste vahelt. "Ära lobise. Hommikuks peab valmis saama."
Ja tead. Iga uue eseme valmissaamise järel teravnesid mu meeled sedavõrd, et õige varsti neid imesünnitisi imetleda võisin. Ehkki jahtudes jälle nähtamatuiks tahkusid, võis kompides nende õnnetoovat hobuseraua kuju käe all tunda. Tillukesed õnnesirbid ilusatest mälestustest, headest sõnadest ja südamest tulnud soovidest. Veendusin, et Elvin tunneb meie küla rahvast minust palju paremini, aga mõne meenutusega oskasin minagi teda üllatada.
Olgu veelkord tõeks välja öeldud: Välimuse järgi ei maksa kedagi hinnata!
Kuidas Elvin kõiki neid häid ütlemisi alasile poetas! Kuidas ta hiljem mind maa-aluses käigustikus ikka ja jälle eksimast hoidis. Kuidas me valmis saanud nähtamatuid õnneohutisi majasissekäikude räästaalustesse riputasime... Kui õnnelik oleks meie küla õnneraudadetagi katuseservade all! Õnnelik lihtsalt seepärast, et meil on Elvin!
Ei jäänud Sinagi õnne-hobuserauata. Ära torkima mine, pillad veel alla. Nähtamatu ju.
Häid jõule, kallis koduküla. Elvin veedab tänase õhtu koos meie perega. Vähemalt hommikul jäi kokkulepe selline.
HIRMUVÕTJA HIILE
Ma ei tea, kui vana Sa arvasid mu olema. Päriselt olen nii vana, et omal ammu lapsed, kelle pärast südant valutada, ja nii laps, et minu pärast ikka veel südant valutatakse.
Väikse tüdrukuna pelgasin hirmsasti pimedust. Või, mis ma räägin, noorikupõlveski tõrkusin hämaruse saabudes elektrivalgusest välja astumast. Jalg kippus siledagi pinna peal takerduma ja asjad külge haakuma, kui silmanägemist toeks polnud. Uh neid hirmu-uhkasid, mis ihust üle käisid, kui järjekordselt juustpidi oksaraagudes rippusin.
Kord läksin lauda taha solgiämbrit tühjaks läigatama. Laiskus laskis mu sellega alles pimedikus toast välja. Lumi heletas hääbuvale taevavalgusele tuge, aga tagasiteeks oli taevas kustunud ja maapale tuhm. Tuttavat rada tulnuks ju teada ja ühtki püünist ei pidanuks piiluma. Võtsin pikemaid samme ja sirutasin sääri, aga siis korraga sain matsu selga ja lendasin otseti hange. Enne, kui kõrvad lund täis tolmasid, kuulnuksin nagu heledat naerulõkerdust kajamas.
Haiget ei saanud, aga hirm... Hirm oli nii suur, et puhkesin nutma.
"Kas sa said viga?" tungis tühjaksraputatud kuulmeavadesse kohkunud tüdrukuhääl. "Anna andeks!" Sitke käsi rebis mu hange küljest lahti ja peksis lumepuru palitult. "Sa olid nii naljakalt köötsus ja kohe kutsusid kiusama," tunnistati häbelikult. Hääle peale kadus hirm, kuigi hääletegija ise silmale hoomamatuks jäi.
"Ega ma valust," luksusin, häbenedes oma täiskasvanu-nuukseid. "Ehmatusest ja... hirmust," ütlesin ausalt.
"Hirmust?" imestas hääl. "Mida siin karta?"
"Sindki."
"Miks mind? Ega sa ometi mind seepärast pelga, et su mõnel korral rajalt kõrvale olen kallutanud, sulle oksi juustesse susanud ja jalga astumise ette sirutanud? Aga see on ju puhtast koerusest! Tead, kui igav siin hakkab, kui tubades tuled kustuvad ja ükski enam õuele ei satu!"
"Kes sa oled?"
"Hiile. Kas ma sulle siis üldse tuttav ei tundu?"
"Tegupidi ehk juba, aga nimepidi küll mitte. Miks sa pimedas luusid ja inimesi hirmutad?" noomisin nähtamatust.
"Hirmu teed sa endale ise," arvas Hiile. "Päeval naeraksid sinagi mu ulakusi."
"Miks sa siis päeval ei hulla?"
"Ei saa. Siis puhkan silmi."
Vangutasin arusaamatuses pead. Aga igal omad harjumused. "Kas sa pilkasuses näed siis vaevata? Sina keldritrepil ei kuku?"
"Näen muudki. Ainult seda ei taibanud näha, et mind pelgad."
"Aitad mu ehk aknavalgesse?" palusin.
Hiile aitas. Edasi ei tulnud, sest sealtmaalt hakkas tema silmadel valus.
Sellest korrast saidki mu ööhirmud otsa.
Hiile tuleb meelsasti kaasa keksima.
Hoiab kuuriust avali, kui puid võtan.
Aitab keldrisuust purke üles vinnata.
Võtab käevangu, kui kaugemalt koju kõndima ununen.
Ja tead. Kui ohuhirm on nii suur, et silmadeesise mustaks sööb, siis saab ka Hiile käest abi.
---
Kuula. Ma räägin Sulle.
Mul läks laps kaotsi.
Suur laps juba. Hakkadki uskuma, et teda hädad ei ähvarda. Ja siis hüütakse sulle öötunnil, et... kadunud.
Otsisin, kust oskasin. Ei leidnud kätte. Tead, mis mõtted pähe tulevad, kui selline asi sünnib? Kui kuskilt ei mõista abi haarata?
Hea, kui ei tea.
Silm jäi kapiuksele pidama ja Elvin tuli esimesena meelde. Lükkasin kapipõhja käimisprao, ronisin trepist alla ja läksin Elvinit leidma. Külaalune on tunneleid risti ja põiki täis, aga seekord ma eksimist ei peljanud. Kui tead, keda otsid, ja teda väga vajad, jõuad kohale eksimata.
Elvin ajas end unise kolde äärse aseme pealt üles, aga polnud, ootamatule äratamisele vaatamata, kübetki kuri.
"Mul on talle ohutis olemas," porises ta pahameeleta. "Aga pole jõudnud kaela ümber siduda."
Tundsin, et hirm hakkab ligi hiilima. Aga hirmu ei tohi tunda. Hirm saadab hädad kaela.
Elvin viskas hõõguvatele sütele vett peale, et Hiile näeks tulla.
Tuligi.
Hiile keerutas mulle näpud kõvasti ümber kaelasoonte, harutas lahti kõri piinanud paanika ja kiskus õud-oleku õlanukkidest välja.
Hirmu võttis ära, aga targaks ei teinud.
Hoidsime kolmekesi kätest ja vaatasime, aga küllap valesse suunda. Tõde ei andnud end aimata.
Tead, mis tunne oli sedaviisi seista? Hea, kui ei tea. Kolm juba käsipidi kokku liidetud ja ikka väge vähe...
Maaret. Vast Maaret ometi avitaks, aga ei ole neljapäev ja kuulgi veel kild küljest.
---
Ma ei tea, kui viljakaks sa mind pidasid. Aga mul on järglasi päris parasjagu. Ei liiga vähe ega liiga palu. Ülearust pole kindlasti.
Tead mis. Küllap oleks meie istumisest seal küla all napiks jäänud. Aga mu vanem tütar, kah udujärves ujunu, oskab ohutamise kunsti enamalt. Justkui kogemata õnnestuvad need asjad tal käes.
Tema saatiski peatselt meie soovitud sõnumeid.
"Sa pead keskmise tütre ka järvele tooma," ohkas siis Elvin.
"Ta ehk ei tunne piisavat tuge," pelgasin oma panust piskuks. "Ehk tal juba oma järv valmis vaadatud. Või meri. Või ookean. Kuipaljukest ma talle kodu armsaks olen teinud?"
"Ehk ei ole veel hilja?" uskus Hiile.
"Igal on oma õnn. Olgu siin või mujal. Et tal aga hästi läheks," igatsesin.
Elvinile tuli ohutis meelde.
Surusime oma kätepaarid kõik korraga selle ümber. Hiile oma sitked ja hirmuviijad sõrmed. Elvin oma õblukesed ja õnnetoovad näpud. Mina oma joonemustrilised ja küllap kasinalt pai teinud pihud. Et ta tunneks end alati hoitu ja oodatuna, see tagasileitud tüdruk.
Väikse tüdrukuna pelgasin hirmsasti pimedust. Või, mis ma räägin, noorikupõlveski tõrkusin hämaruse saabudes elektrivalgusest välja astumast. Jalg kippus siledagi pinna peal takerduma ja asjad külge haakuma, kui silmanägemist toeks polnud. Uh neid hirmu-uhkasid, mis ihust üle käisid, kui järjekordselt juustpidi oksaraagudes rippusin.
Kord läksin lauda taha solgiämbrit tühjaks läigatama. Laiskus laskis mu sellega alles pimedikus toast välja. Lumi heletas hääbuvale taevavalgusele tuge, aga tagasiteeks oli taevas kustunud ja maapale tuhm. Tuttavat rada tulnuks ju teada ja ühtki püünist ei pidanuks piiluma. Võtsin pikemaid samme ja sirutasin sääri, aga siis korraga sain matsu selga ja lendasin otseti hange. Enne, kui kõrvad lund täis tolmasid, kuulnuksin nagu heledat naerulõkerdust kajamas.
Haiget ei saanud, aga hirm... Hirm oli nii suur, et puhkesin nutma.
"Kas sa said viga?" tungis tühjaksraputatud kuulmeavadesse kohkunud tüdrukuhääl. "Anna andeks!" Sitke käsi rebis mu hange küljest lahti ja peksis lumepuru palitult. "Sa olid nii naljakalt köötsus ja kohe kutsusid kiusama," tunnistati häbelikult. Hääle peale kadus hirm, kuigi hääletegija ise silmale hoomamatuks jäi.
"Ega ma valust," luksusin, häbenedes oma täiskasvanu-nuukseid. "Ehmatusest ja... hirmust," ütlesin ausalt.
"Hirmust?" imestas hääl. "Mida siin karta?"
"Sindki."
"Miks mind? Ega sa ometi mind seepärast pelga, et su mõnel korral rajalt kõrvale olen kallutanud, sulle oksi juustesse susanud ja jalga astumise ette sirutanud? Aga see on ju puhtast koerusest! Tead, kui igav siin hakkab, kui tubades tuled kustuvad ja ükski enam õuele ei satu!"
"Kes sa oled?"
"Hiile. Kas ma sulle siis üldse tuttav ei tundu?"
"Tegupidi ehk juba, aga nimepidi küll mitte. Miks sa pimedas luusid ja inimesi hirmutad?" noomisin nähtamatust.
"Hirmu teed sa endale ise," arvas Hiile. "Päeval naeraksid sinagi mu ulakusi."
"Miks sa siis päeval ei hulla?"
"Ei saa. Siis puhkan silmi."
Vangutasin arusaamatuses pead. Aga igal omad harjumused. "Kas sa pilkasuses näed siis vaevata? Sina keldritrepil ei kuku?"
"Näen muudki. Ainult seda ei taibanud näha, et mind pelgad."
"Aitad mu ehk aknavalgesse?" palusin.
Hiile aitas. Edasi ei tulnud, sest sealtmaalt hakkas tema silmadel valus.
Sellest korrast saidki mu ööhirmud otsa.
Hiile tuleb meelsasti kaasa keksima.
Hoiab kuuriust avali, kui puid võtan.
Aitab keldrisuust purke üles vinnata.
Võtab käevangu, kui kaugemalt koju kõndima ununen.
Ja tead. Kui ohuhirm on nii suur, et silmadeesise mustaks sööb, siis saab ka Hiile käest abi.
---
Kuula. Ma räägin Sulle.
Mul läks laps kaotsi.
Suur laps juba. Hakkadki uskuma, et teda hädad ei ähvarda. Ja siis hüütakse sulle öötunnil, et... kadunud.
Otsisin, kust oskasin. Ei leidnud kätte. Tead, mis mõtted pähe tulevad, kui selline asi sünnib? Kui kuskilt ei mõista abi haarata?
Hea, kui ei tea.
Silm jäi kapiuksele pidama ja Elvin tuli esimesena meelde. Lükkasin kapipõhja käimisprao, ronisin trepist alla ja läksin Elvinit leidma. Külaalune on tunneleid risti ja põiki täis, aga seekord ma eksimist ei peljanud. Kui tead, keda otsid, ja teda väga vajad, jõuad kohale eksimata.
Elvin ajas end unise kolde äärse aseme pealt üles, aga polnud, ootamatule äratamisele vaatamata, kübetki kuri.
"Mul on talle ohutis olemas," porises ta pahameeleta. "Aga pole jõudnud kaela ümber siduda."
Tundsin, et hirm hakkab ligi hiilima. Aga hirmu ei tohi tunda. Hirm saadab hädad kaela.
Elvin viskas hõõguvatele sütele vett peale, et Hiile näeks tulla.
Tuligi.
Hiile keerutas mulle näpud kõvasti ümber kaelasoonte, harutas lahti kõri piinanud paanika ja kiskus õud-oleku õlanukkidest välja.
Hirmu võttis ära, aga targaks ei teinud.
Hoidsime kolmekesi kätest ja vaatasime, aga küllap valesse suunda. Tõde ei andnud end aimata.
Tead, mis tunne oli sedaviisi seista? Hea, kui ei tea. Kolm juba käsipidi kokku liidetud ja ikka väge vähe...
Maaret. Vast Maaret ometi avitaks, aga ei ole neljapäev ja kuulgi veel kild küljest.
---
Ma ei tea, kui viljakaks sa mind pidasid. Aga mul on järglasi päris parasjagu. Ei liiga vähe ega liiga palu. Ülearust pole kindlasti.
Tead mis. Küllap oleks meie istumisest seal küla all napiks jäänud. Aga mu vanem tütar, kah udujärves ujunu, oskab ohutamise kunsti enamalt. Justkui kogemata õnnestuvad need asjad tal käes.
Tema saatiski peatselt meie soovitud sõnumeid.
"Sa pead keskmise tütre ka järvele tooma," ohkas siis Elvin.
"Ta ehk ei tunne piisavat tuge," pelgasin oma panust piskuks. "Ehk tal juba oma järv valmis vaadatud. Või meri. Või ookean. Kuipaljukest ma talle kodu armsaks olen teinud?"
"Ehk ei ole veel hilja?" uskus Hiile.
"Igal on oma õnn. Olgu siin või mujal. Et tal aga hästi läheks," igatsesin.
Elvinile tuli ohutis meelde.
Surusime oma kätepaarid kõik korraga selle ümber. Hiile oma sitked ja hirmuviijad sõrmed. Elvin oma õblukesed ja õnnetoovad näpud. Mina oma joonemustrilised ja küllap kasinalt pai teinud pihud. Et ta tunneks end alati hoitu ja oodatuna, see tagasileitud tüdruk.
Ühel veebruarihommikul, kui tööle sõitsin, tormas kõrgepingeliinide alt teele põder. Kokkupõrge jäi imekombel ära, arutu loom kihutas eemale võssa, takerdus põõsastesse ja tardus, just nagu oleks tal juhtunust ja edaspidisest sügavalt ükskõik. Jätsin auto seisma, ukerdasin värisevatel jalgadel Kangussaare kraavikaldast alla, koputasin truubibetoonile ja palusin Elvinit, et ta kummaliselt käituvale metsaelanikule pilgu peale viskaks.
Elvin, kipraskulmuline nagu tal tavaks, ajas end porisedes soojast ulualusest välja.
Õhtul, kui juhtunust juttu tegin, kuulsin järgmist:
"Mis sa, hull, uhad ja ennast ning teisi ohtu sead?" oli Elvin küsinud.
"Tahtsin oma hädadele rutulist lõppu," norutanud põder.
"Teise peale ei mõelnud?"
"Ei mõelnud."
"Mis häda see nii suur, et surema sundis?" kurjustanud Elvin.
"Lumi on paks. Jahikoerad väledad. Mehed innukad. Ei jaksa ma enam joosta. Ots tehakse peale nagunii. Ei tahtnud hirmuhigisena hinge heita. Nii tundus julgem," tunnistanud loom.
"Kas meil siis selliseid koeri ja mehi liikumas?"
"No on."
"On neil nälg nii suur?"
"Kas nüüd nälg. Põnevus ehk enam. Ja üleolekutunne," kurvastanud põder.
Elvin kihvatanud.
"Lähen taon sellise amuleti, et kes sinu suunas tulistab, selle pihta saadab kaitsesõna kuuli tagasi!" kärkinud ta.
"Pole vaja!" ohanud põder. "Inimestel inimeste tavad. Milleks kurjale kurjaga tasuda. Olen isegi elada saanud. Talvi ja suvesid näinud. Las ma lähen. Olen juba minekumõttega harjunud," noogatanud, kiskunud end okstest priiks ja hakanud teisele poole teed (Saare maaparandusvallide suunas) lonkima.
Elvini süda jäi vaevama. Läks koju, ammutas suurest Sõna-Raamatust tarkust, käis korra ära (Lõpuvärava juures) juttu puhumas, sulges end sepikotta, kolistas ja visistas ning saigi viimaks vajaliku vidina valmis. Kuri ei ole, aga hea ka mitte: väike nähtamatu õnne-hobuseraud, mis surudes hõlpsasti kandja naha külge klammerdub.
Seda looma enam kiskjahammas ega kuul ei kiusa. Ükskõik kust haavata üritad, igal pool õnnekilp ees. Aga kilbi peal Koonardikutsesõnad. Ja Koonardiga oldagu ettevaatlik. Tal on iga ohvri jaoks oma küsimus.
Elvin, kipraskulmuline nagu tal tavaks, ajas end porisedes soojast ulualusest välja.
Õhtul, kui juhtunust juttu tegin, kuulsin järgmist:
"Mis sa, hull, uhad ja ennast ning teisi ohtu sead?" oli Elvin küsinud.
"Tahtsin oma hädadele rutulist lõppu," norutanud põder.
"Teise peale ei mõelnud?"
"Ei mõelnud."
"Mis häda see nii suur, et surema sundis?" kurjustanud Elvin.
"Lumi on paks. Jahikoerad väledad. Mehed innukad. Ei jaksa ma enam joosta. Ots tehakse peale nagunii. Ei tahtnud hirmuhigisena hinge heita. Nii tundus julgem," tunnistanud loom.
"Kas meil siis selliseid koeri ja mehi liikumas?"
"No on."
"On neil nälg nii suur?"
"Kas nüüd nälg. Põnevus ehk enam. Ja üleolekutunne," kurvastanud põder.
Elvin kihvatanud.
"Lähen taon sellise amuleti, et kes sinu suunas tulistab, selle pihta saadab kaitsesõna kuuli tagasi!" kärkinud ta.
"Pole vaja!" ohanud põder. "Inimestel inimeste tavad. Milleks kurjale kurjaga tasuda. Olen isegi elada saanud. Talvi ja suvesid näinud. Las ma lähen. Olen juba minekumõttega harjunud," noogatanud, kiskunud end okstest priiks ja hakanud teisele poole teed (Saare maaparandusvallide suunas) lonkima.
Elvini süda jäi vaevama. Läks koju, ammutas suurest Sõna-Raamatust tarkust, käis korra ära (Lõpuvärava juures) juttu puhumas, sulges end sepikotta, kolistas ja visistas ning saigi viimaks vajaliku vidina valmis. Kuri ei ole, aga hea ka mitte: väike nähtamatu õnne-hobuseraud, mis surudes hõlpsasti kandja naha külge klammerdub.
Seda looma enam kiskjahammas ega kuul ei kiusa. Ükskõik kust haavata üritad, igal pool õnnekilp ees. Aga kilbi peal Koonardikutsesõnad. Ja Koonardiga oldagu ettevaatlik. Tal on iga ohvri jaoks oma küsimus.
